—

C, esindaja: advokaat M. Fredman,

—

Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja A.-L. During,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,

—

Slovaki valitsus, esindaja: J. Čorba,

—

Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja P. Aalto,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), muudetud nõukogu . aasta määrusega (EÜ) nr 2116/2004 (ELT L 367, lk 1; edaspidi „määrus nr 2201/2003”), tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati seoses edasikaebusega, mille esitas C, kes on laste A ja B ema, Oulun hallinto-oikeus’e (Oulu halduskohus) otsuse peale, mis jättis jõusse Soome politsei otsuse anda lapsed üle Rootsi ametivõimudele.

3

Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimusi ning Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitlevale lepingule lisatud 28. ühisdeklaratsioon Põhjamaade koostöö kohta (EÜT 1994, C 241, lk 21, EÜT 1995, L 1, lk 1) näeb ette järgmist:

„Lepinguosalised meenutavad, et Rootsi, Soome ja Norra kavatsevad Euroopa Liidu liikmetena ühenduse õigusakte ja muid Euroopa Liidu lepingu sätteid järgides jätkata Põhjamaade koostööd nii omavahel kui ka muude riikide ja territooriumidega.”

4

Määruse nr 2201/2003 põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Kõigi laste võrdsuse tagamiseks hõlmab käesolev määrus kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid lapse kaitseks, sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetlusega.”

5

Määruse artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

2.   Lõike 1 punktis b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige järgmist:

[…]

lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;

[…]”.

6

Määruse nr 2201/2003 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”.

7

Määruse artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.”

8

Määruse artikli 16 lõike 1 punkt a sätestab:

„Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:

9

Määruse nr 2201/2003 artikkel 59 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui artiklite 60, 63 ja 64 ning käesoleva artikli lõike 2 sätetest ei tulene teisiti, asendab käesolev määrus liikmesriikide puhul konventsioone, mis kehtivad käesoleva määruse jõustumise ajal ja on sõlmitud kahe või enama liikmesriigi vahel ning käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

[…]”.

10

Määruse artikkel 64 sätestab:

„1.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ainult algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või autentsena registreeritud dokumentide ning selliste kokkulepete suhtes, mis on sõlmitud osapoolte vahel pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva vastavalt artiklile 72.

2.   Kohtuotsuseid, mis on tehtud pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva menetlustes, mis on algatatud enne [nõukogu 29. mai 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 1347/2000 [abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209)] jõustumiskuupäeva, tunnustatakse ja täidetakse kooskõlas käesoleva määruse III peatüki sätetega, kui kohtualluvus põhineb eeskirjadel, mis on kooskõlas käesoleva määruse II peatüki või määruse (EÜ) nr 1347/2000 sätetega või otsuse teinud liikmesriigi ja taotlusesaaja liikmesriigi vahel sõlmitud konventsiooniga, mis oli menetluste algatamise ajal kehtiv.

[…]”

11

Määruse nr 2201/2003 artikli 72 kohaselt jõustus määrus 1. augustil 2004 ning seda kohaldatakse , välja arvatud artiklid 67, 68, 69 ja 70, mida kohaldatakse .

12

Rootsi seadus alaealiste kaitset käsitlevate erisätete kohta (lag med särskilda bestämmelser om vård av unga (SFS 1990, nr 52)) reguleerib selliseid lastekaitsemeetmeid nagu lapse perekonnast eraldamine ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine vastu vanemate tahtmist. Kui lapse tervis või areng on ohustatud, võib kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond esitada Länsrätt’ile (lääni halduskohus) taotluse asjakohaste meetmete võtmiseks. Kiireloomulistel juhtudel võib kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond võtta kõigepealt ise kaitsemeetmed, mis peavad saama tagantjärele Länsrätt’i kinnituse.

13

Hooldust või ravi puudutavate otsuste täitmiseks isikute Islandisse, Norrasse, Rootsi või Taani üleandmise seaduse (laki huoltoa tai hoitoa koskevan päätöksen täytäntöönpanoa varten tapahtuvasta luovuttamisesta Islantiin, Norjaan, Ruotsiin tai Tanskaan (761/1970); edaspidi „seadus 761/1970”) § 1 lõike 1 kohaselt võib Islandi, Norra, Rootsi või Taani ametivõimude otsuse alusel hooldust või ravi vajava isiku vastava taotluse alusel selle otsuse täitmiseks Soomest välja anda.

14

L linna (Rootsi) sotsiaalosakond tegi 23. veebruaril 2005 otsuse eraldada selles linnas elavad lapsed A ja B viivitamatult perekonnast, et paigutada nad kasuperekonda. 2001. aastal sündinud A ja 1999. aastal sündinud B on mõlemad Soome kodakondsusega, A-l on lisaks ka Rootsi kodakondsus.

15

1. märtsiks 2005 oli laste A ja B ema C asunud oma kahe lapsega elama Soome. Elukohavahetuse teatis esitati rahvastikuregistrile . Soome rahvastikuregistris tehti sissekanne elukoha vahetuse kohta tagasiulatuvalt . aasta seisuga.

16

L linna sotsiaalosakonna otsuse kinnitas 3. märtsil 2005 Länsrätten i K län (K lääni halduskohus), kelle poole oli sel eesmärgil pöördutud. Rootsi õiguse kohaselt tuleb sellist kohtus kinnitamise menetlust kasutada alati, kui laps eraldatakse perekonnast vanemate nõusolekuta.

17

Kammarrätten i M (M apellatsioonikohus (Rootsi)) jättis C poolt Länsrätten i K län’i otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et asi kuulub Rootsi kohtute pädevusse.

18

Rootsi kohtute pädevust kinnitas 20. juunil 2006 ka Regeringsrätten (kõrgem halduskohus (Rootsi)).

19

Länsrätten i K län’i otsuse kuulutamisega samal päeval esitas Rootsi politsei Soome politseile H linnas, kus mõlemad lapsed vanaema juures elasid, õigusabitaotluse otsuse täitmiseks. Õigusabitaotlus esitati seaduse 761/1970 alusel.

20

Soome politsei andis 8. märtsi 2005. aasta otsusega korralduse laste A ja B üleandmiseks Rootsi ametiasutusele. C esitas selle otsuse peale kaebuse Oulun Hallinto-oikeus’ele, kes jättis kaebuse rahuldamata.

21

Seejärel esitas C apellatsioonkaebuse Korkein Hallinto-oikeus’ele (kõrgem halduskohus), kes leidis, et põhikohtuasja lahendamiseks vajab ta tõlgendust määruse nr 2201/2003 kohaldamisala kohta.

22

Märkides, et lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise otsus kuulub Soomes avaliku õiguse valdkonda, tõstatas Korkein Hallinto-oikeus küsimuse, kas selline otsus on hõlmatud määruses kasutatud mõistega „tsiviilasjad”. Võttes arvesse, et Soomes eeldab lastekaitse mitte ühe, vaid mitme otsuse tegemist, küsib see kohus veel, kas nimetatud määrus puudutab nii lapse perekonnast eraldamist kui ka kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamist või ainult otsust lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise kohta.

23

Neil asjaoludel otsustas Korkein Hallinto-oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks on see kohaldatav otsuse suhtes, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja väljapoole kodu kasuperekonda paigutatakse, ning teiseks on see otsus hõlmatud nimetatud sättes esineva mõistega „tsiviilasjad”, kui otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

25

Lapse perekonnast eraldamise otsuse osas tuleb kindlaks teha, kas otsus käsitleb vanemlikku vastutust ning kas see kuulub määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.

26

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punktile b kohaldatakse määrust igat liiki kohtutes tsiviilasjade suhtes, mis käsitlevad vanemliku vastutuse tekkimist, teostamist, piiramist või äravõtmist. Määruse artikli 2 punkti 1 kohaselt hõlmab mõiste „kohus” kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes.

27

Määruse artikli 2 punkti 7 kohaselt tähendab mõiste „vanemlik vastutus” kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, eelkõige eestkosteõigust ja suhtlusõigust, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal.

28

Lapse perekonnast eraldamist ei ole otseselt mainitud nende valdkondade seas, mis on määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt seotud vanemliku vastutusega.

29

See asjaolu ei välista siiski lapse perekonnast eraldamise otsuse kuulumist määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.

30

Sõna „eelkõige” kasutamine määruse artikli 1 lõikes 2 viitab sellele, et selles sättes sisalduv loetelu ei ole ammendav.

31

Lisaks nähtub määruse nr 2201/2003 põhjendusest 5, et kõigi laste võrdsuse tagamiseks hõlmab määrus kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid lapse kaitseks.

32

Niisugune lapse perekonnast eraldamise otsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on olemuselt avalik-õiguslik meede, mille eesmärk on rahuldada alaealiste kaitsmise ja abistamise vajadust.

33

Veel nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et Soomes kuulub lapse perekonnast eraldamise järelmina lapse elukoha määramine selle liikmesriigi sotsiaalosakondade pädevusse. Niisugune meede võib mõjutada eeskosteõiguse teostamist, mis vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktile 9 hõlmab just õigust määrata lapse elukoht. Niisiis seondub kõnesolev pädevus vanemliku vastutusega, kuna määruse artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt on eestkosteõigus vanemliku vastutusega seotud küsimus.

34

Lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise osas tuleb märkida, et kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 2 punktiga d on lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse vanemliku vastutusega seotud küsimus.

35

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 28 märkis, on lapse eraldamine perekonnast ja paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse omavahel tihedalt seotud, nii et esiteks võib lapse eraldamist perekonnast eraldi teostada vaid ajutise meetmena, ning teiseks võib lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse vastu vanemate tahtmist toimuda üksnes juhul, kui pädev ametiasutus lapse eelnevalt perekonnast eraldab.

36

Neil asjaoludel kahjustaks lapse perekonnast eraldamise otsuse väljaarvamine määruse nr 2201/2003 kohaldamisalast selle määruse tõhusust neis liikmesriikides, kus lapse kaitsmine, kaasa arvatud tema kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, eeldab mitme otsuse vastuvõtmist. Võttes arvesse seda, et teistes liimesriikides tagatakse niisugune kaitse ühe otsusega, võib muutuda küsitavaks ka asjassepuutuvate laste võrdne kohtlemine.

37

Määruse nr 2201/2003 osas tuleb kindlaks teha, kas see on kohaldatav avaliku õiguse valdkonda kuuluvatele otsustele lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise kohta.

38

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõikes 1 on väljendatud põhimõte, et määruse kohaldamisala piirdub „tsiviilasjadega”, määratlemata siiski selle mõiste sisu ja ulatust.

39

Olgu meenutatud, et seoses 27. septembri 1968. aasta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud . aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1 ja muudetud tekst lk 77), . aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), . aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ja . aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”), on Euroopa Kohtul palutud tõlgendada selle konventsiooni artikli 1 esimese lõigu esimeses lauses esinevat mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad”.

40

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et osalisriikidele ja huvitatud isikutele Brüsseli konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei või selle sätte sõnastust tõlgendada kui lihtsalt viidet ühe või teise riigi õigusele. Mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” peab käsitlema kui autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada, tuginedes ühelt poolt Brüsseli konventsiooni eesmärkidele ja süsteemile, ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele (vt 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-292/05: Lechouritou jt, EKl 2007, lk I-1519, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).

41

Rootsi valitsus nõustub põhikohtuasja kaebaja, teiste märkusi esitanud liikmesriikide ja Euroopa Ühenduste Komisjoni seisukohaga, et ka mõistele „tsiviilasjad” määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 mõttes tuleb anda ühenduse õiguses autonoomne tõlgendus, kuid ta väidab, et lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise otsus, mis kujutab endast avaliku võimu teostamist, ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse.

42

Oma väite põhjenduseks tugineb Rootsi valitsus Euroopa Kohtu praktikale, milles kohus on leidnud, et kuigi mõned eraõiguslike isikute ja avaliku võimu organite vahelised vaidlused võivad kuuluda Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse, ei ole see nõnda, kui riigiasutus teostab avalikku võimu (1. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-167/00: Henkel, EKL 2002, lk I-8111, punktid 26 ja 30, ning . aasta otsus kohtuasjas C-266/01: Préservatrice foncière TIARD, EKL 2003, lk I-4867, punkt 22).

43

Rootsi valitsuse arvates on raske ette kujutada otsust, mis tuleneks avaliku võimu teostamisest veel ilmsemalt kui lapse perekonnast eraldamise otsus, mis teatud asjaoludel võib isegi võtta lapselt vabaduse.

44

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 niisuguse tõlgendusega ei saa nõustuda.

45

Kuna mõistet „tsiviilasjad” tuleb tõlgendada määruse nr 2201/2003 eesmärke silmas pidades, oleks vanemlikku vastutust puudutavate otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise eesmärk ilmselgelt ohus, kui lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise otsus tuleks määruse kohaldamisalast välja arvata pelgalt sel põhjusel, et mõnes liikmesriigis kuulub see avaliku õiguse valdkonda. Sellega seoses peab märkima, et määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 punktist 1 tulenevalt ei mõjuta liikmesriikide kohtukorraldus ja haldusasutustele pädevuse andmine määruse kohaldamisala ega mõiste „tsiviilasjad” tõlgendamist.

46

Tsiviilasja mõistet tuleb tõlgendada iseseisvalt.

47

Vaid määruse nr 2201/2003 ühetaoline kohaldamine liikmesriikides, mis eeldab, et määruse kohaldamisala määrab kindlaks ühenduse õigus, mitte siseriiklik õigus, võimaldab tagada, et saavutatakse määruse eesmärgid, mille hulka kuulub kõigi asjassepuutuvate laste võrdne kohtlemine.

48

Vastavalt määruse nr 2201/2003 põhjendusele 5 on see eesmärk tagatud üksnes siis, kui määruse kohaldamisalasse kuuluvad kõik vanemlikku vastutust reguleerivad otsused.

49

Vanemlikku vastutust on määruse artikli 2 punktis 7 määratletud laialt, nii et see hõlmab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal.

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 märkis, ei ole siinkohal oluline, kas vanemlikku vastutust puudutab riiklik kaitsemeede või eestkostja enda algatusel tehtud otsus.

51

Tsiviilasja mõistet tuleb tõlgendada nii, et see võib hõlmata ka selliseid meetmeid, mis liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel kuuluvad avaliku õiguse valdkonda.

52

Niisugust tõlgendust toetab ka määruse nr 2201/2003 põhjendus 10, mille kohaselt ei ole see määrus mõeldud kohaldamiseks „avalikes huvides võetud üldise iseloomuga meetmete suhtes haridus- või terviseküsimustes”. See erand kinnitab, et ühenduse seadusandja ei kavatsenud mitte kõiki avaliku õiguse valdkonda kuuluvaid meetmeid määruse kohaldamisalast välja arvata.

53

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviilasjad” selle sätte mõttes hõlmab otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja väljapoole kodu kasuperekonda paigutatakse, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

54

Need küsimused tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohus üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus tõlgendab esimese küsimuse punktile a vastates määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 mõistet „tsiviilasjad” nii, et see ei hõlma otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja väljapoole kodu kasuperekonda paigutatakse, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

55

Arvestades esimese küsimuse punktile a antud vastust, puudub vajadus vastata esimese küsimuse punktidele b ja c.

56

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et Põhjamaade koostöö raames vastu võetud ühtlustatud siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad eestkostet puudutavate haldusotsuste tunnustamist ja täitmist, võib kohaldada määruse kohaldamisalasse kuuluvale lapse perekonnast eraldamise otsusele, kui määrus seda ette ei näe.

57

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnorme, kohustatud tagama nende normide täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega (vt eelkõige 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal, EKL 1978, lk 629, punktid 21–24; . aasta otsus kohtuasjas C-213/89: Factortame jt, EKL 1990, lk I-2433, punktid 19–21, ning . aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini, EKl 2007, lk I-6199, punkt 61).

58

Vastavalt määruse 2201/2003 artikli 59 lõikele 1 asendab määrus liikmesriikide puhul konventsioone, mis on nende vahel sõlmitud ning käsitlevad määrusega reguleeritud küsimusi.

59

Määruse artikli 59 lõike 2 punktis a on märgitud järgmist: „Soome ja Rootsi võivad deklareerida, et 6. veebruaril 1931 Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vahel sõlmitud konventsiooni, mis sisaldab abielu, lapsendamist ja eestkostet käsitlevaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid, ja selle lõpp-protokolli kohaldatakse nendevahelistes suhetes kas täielikult või osaliselt käesoleva määruse eeskirjade asemel.”

60

Tegemist on ainsa erandiga käesoleva otsuse punktis 58 mainitud põhimõttest. Erandina tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt.

61

Põhjamaade koostöö eestkostet puudutavate haldusotsuste tunnustamisel ja täitmisel ei kuulu erandite hulka, mis on ammendavalt loetletud määruses nr 2201/2003.

62

Seaduse 761/1970 sarnast ühtlustatud siseriiklikku õigusakti ei või järelikult kohaldada lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise otsusele, mis kuulub määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.

63

Seda järeldust ei kummuta 28. ühisdeklaratsioon Põhjamaade koostöö kohta.

64

Mainitud deklaratsiooni kohaselt on Põhjamaade koostöös osalevad riigid, kes on Euroopa Liidu liikmed, kohustunud jätkama seda koostööd ühenduse õigust järgides.

65

Sellest tulenevalt peab kõnesolev koostöö olema kooskõlas ühenduse õiguskorra põhimõtetega.

66

Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et Põhjamaade koostöö raames vastu võetud ühtlustatud siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad eestkostet puudutavate haldusotsuste tunnustamist ja täitmist, ei või kohaldada lapse perekonnast eraldamise otsusele, mis kuulub selle määruse kohaldamisalasse.

67

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et see on põhikohtuasja taolise kohtuasja suhtes ajaliselt kohaldatav.

68

Määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõikest 1 ja artiklist 72 tulenevalt kohaldatakse määrust ainult algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või autentsena registreeritud dokumentide ning selliste kokkulepete suhtes, mis on sõlmitud osapoolte vahel pärast 1. märtsi 2005.

69

Lisaks näeb määruse artikli 64 lõige 2 ette, et „[k]ohtuotsuseid, mis on tehtud pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva menetlustes, mis on algatatud enne määruse […] nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva, tunnustatakse ja täidetakse kooskõlas käesoleva määruse III peatüki sätetega, kui kohtualluvus põhineb eeskirjadel, mis on kooskõlas käesoleva määruse II peatüki või määruse […] nr 1347/2000 sätetega või otsuse teinud liikmesriigi ja taotlusesaaja liikmesriigi vahel sõlmitud konventsiooniga, mis oli menetluste algatamise ajal kehtiv”.

70

Põhikohtuasja taolises kohtuasjas on määrus nr 2201/2003 kohaldatav ainult siis, kui on täidetud käesoleva otsuse eelmises punktis mainitud kolm kumulatiivset tingimust.

71

Esimese tingimuse osas tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes ainsana on pädev põhikohtuasja faktilisi asjaolusid hindama, leidis, et täitmise objektiks on länsrätten i K län’i 3. märtsi 2005. aasta otsus. Niisiis on otsus tehtud pärast määruse nr 2201/2003 kohaldamiskuupäeva.

72

Teise tingimuse osas nähtub eelotsusetaotlusest, et laste A ja B perekonnast eraldamise menetlus algatati „2004. aasta sügisel”, s.o enne määruse nr 2201/2003 kohaldamise algust, kuid pärast määruse nr 1347/2000 jõustumist, mis toimus viimati nimetatud määruse artikli 46 alusel 1. märtsil 2001. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas see tõepoolest nii oli.

73

Käesoleva otsuse punktis 69 mainitud kolmanda tingimuse osas tuleb märkida järgmist.

74

Vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikele 1 on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

75

Regeringsrätten kinnitas 20. juuni 2006. aasta otsusega siseriikliku õiguse alusel Rootsi kohtute pädevust. Nimetatud kohus leidis, et kuupäeval, mil sotsiaalosakond alustas laste A ja B perekondliku olukorra uurimist, elasid lapsed Rootsis, länsrätten i K län’i tegevuspiirkonnas.

76

Sellest järeldub, et määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõike 2 mõttes on siseriikliku õiguse alusel kohaldatud kohtualluvuse eeskirjad kooskõlas määruses ettenähtud eeskirjadega. Järelikult on kolmas tingimus täidetud.

77

Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et see on põhikohtuasja taolise kohtuasja suhtes ajaliselt kohaldatav, välja arvatud faktiliste asjaolude hindamine, milleks on ainsana pädev eelotsusetaotluse esitanud kohus.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: