—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma, ja C. Schulze-Bahr,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: H. Sevenster, hiljem C. Wissels,

—

Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: V. Kreuschitz,

1

Eelotsusetaotlus puudutab 23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud lisaprotokolli (edaspidi „lisaprotokoll”) artikli 59 tõlgendamist ning assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artiklite 7 ja 14 tõlgendamist. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „assotsiatsioonileping”). Nimetatud taotlus puudutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; edaspidi „direktiiv 2004/28”), artikli 28 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Türgi kodaniku M. Polati ja Stadt Rüsselsheimi vahelise kohtuvaidluse raames seoses Saksamaa territooriumilt väljasaatmise menetlusega.

3

Lisaprotokolli artikkel 59 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt ühenduse asutamislepingule kohtlevad.”

4

Otsuse nr 1/80 artikkel 7 sätestab:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

5

Sama otsuse artikli 14 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

6

Välismaalaste seaduse (Ausländergesetz, BGBl. 1990 I, lk 1354) § 47 lõige 1 sätestab:

„(1)   Välismaalane saadetakse riigist välja, kui:

7

Toimikust selgub, et 25. juunil 1972. aastal sündinud M. Polat toodi samal aastal veidi pärast sündi perekonna taasühinemiseks Saksamaale, kus tema vanemad juba elasid. Tema isa tegi ajavahemikul 1971–1991 katkestustega palgalist tööd ja saab alates 1. oktoobrist 1991 vanaduspensioni.

8

M. Polat käis Saksamaal koolis ja sai seal keskkooli lõputunnistuse. Alates 11. juulist 1988 on tal Saksamaal tähtajatu elamisluba.

9

Ajavahemikul 1989–1992 töötas ta Frankfurdi lennujaamas.

10

1. veebruarist 1996 kuni 28. novembrini 1997 täitis M. Polat oma kaitseväeteenistuse kohustust Türgis. Saksamaale naasmise järel töötas ta ajavahemikul 1998–2000 ja elas ajavahemikul 1998–2006 oma vanemate korteris, mille ta deklareeris oma alalise elukohana 2000. aastal. Nimetatud aastal andis ta oma vanematele 200 euro suurust igakuist rahalist toetust ning tema sissetulek oli 400–1400 eurot kuus. Alates 2000. aastast sai ta töötu abiraha ja on alates sellest ajast töötanud vaid lühiajaliselt erinevatel töökohtadel.

11

Juba alaealisena pani M. Polat toime narkootiliste ainete seaduse rikkumisi ja vargusi. Alates 21. aastaseks saamisest on ta – peamiselt varguste ja narkootiliste ainete seaduse rikkumiste eest – 18 korral kriminaalkorras süüdi mõistetud ning teda on esialgu aastatel 1994–1995 9 korral karistatud rahaliste karistustega ja seejärel aastatel 1998–2004 vangistustega tingimisi.

12

Siseriiklikud ametiasutused teatasid talle 16. juuli 2001. aasta kirjas, et toime pandud kuritegude tõttu kavatsevad nad määrata talle riigist väljasaatmise. Pärast seda, kui M. Polat oli vastu võetud ühte raviasutusse, loobusid nimetatud ametiasutused siiski kavandatavast väljasaatmisest.

13

Seejärel, pärast seda, kui M. Polat oli korduvalt võõrutusravikuurid katkestanud ja jätkas oma kuritegelikku käitumist, pöörasid Amtsgericht Frankfurt am Main ja Amtsgericht Rüsselsheim talle tingimisi mõistetud karistused täitmisele ning tema vangistus kestis 23. juunist 2004 kuni 8. veebruarini 2006.

14

Stadt Rüsselsheim tegi 14. oktoobril 2004 M. Polati suhtes Saksamaalt väljasaatmise otsuse ja pööras selle viivitamata täitmisele. Otsus oli põhistatud asjaoluga, et M. Polati poolt toime pandud kuriteod ja nende eest mõistetud karistused täitsid välismaalaste seaduse § 47, lõike 1 punktis 1 viidatud väljasaatmiskohustuse koosseisu.

15

Pädev asutus leidis sellega seoses, et M. Polat ei ole Saksamaal integreerunud. Teiste raskete kuritegude toimepanemist ei takistanud tal ei rahalised karistused, tingimisi vangistused ega migratsiooniameti hoiatused. Teda tuleb käsitleda retsidiivsete kurjategijate hulka kuuluvana ning tema väljasaatmine on erilistel preventiivsetel kaalutlustel hädavajalik.

16

Kuna otsuse peale esitatud kaebus lükati tagasi, esitas M. Polat 3. augustil 2005 Verwaltungsgericht Darmstadtile hagi, väites, et reaalne vangistus oli talle mõistetud esimest korda ja et ta otsis aktiivselt kohta mõnes tervisekeskuses, et läbi teha võõrutuskuur. Niisugustes tingimustes on olemas realistlikud väljavaated ühiskondlikku ellu naasmiseks.

17

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Darmstadt menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

Juhul kui vastus teisele küsimusele on jaatav:

Juhul kui otsuse nr 1/80 artikli 7 [esimese lõigu] teisest taandest tulenev õigus jääb kestma [vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav ning vastus kolmandale ja neljandale küsimusele on eitav]:

Juhul kui vastus viiendale küsimusele on eitav või vastus kuuendale küsimusele on jaatav:

Juhul kui vastus seitsmendale küsimusele on eitav:

Juhul kui otsuse nr 1/80 artikli 7 [esimese lõigu] teisest taandest tulenev õigus jääb kestma […], siis:

18

Kuna selle küsimusega soovitakse sisuliselt välja selgitada tingimusi, millistel M. Polati olukorras olev Türgi kodanik võib kaotada otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taandega talle vastuvõtvas liikmesriigis antud õigused vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul ja sellega kaasnevalt ka riigis elamiseks, siis on tegemist sama õigusliku ja faktilise olukorraga, mis andis aluse 18. juuli 2007. aasta otsuseks kohtuasjas C-325/05: Derin (EKL 2007, lk I-6495).

19

Need ühe ja sama kohtu esitatud küsimused on rajatud samale põhjendusele ning koostatud täpselt sama sõnastust kasutades.

20

Järelikult tuleb esimesele küsimusele anda sama vastus, mis anti eespool viidatud kohtuotsuses Derin.

21

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et Türgi kodanik, kellel on lapsena lubatud perekonna taasühinemiseks siseneda liikmesriigi territooriumile ja kes on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel omandanud õiguse vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, kaotab selle vaba juurdepääsu õigusega kaasneva õiguse elada vastuvõtva liikmesriigi territooriumil üksnes kahel eeldusel:

ja isegi juhul, kui ta on üle 21 aasta vana, ei ole enam oma vanemate ülalpidamisel, vaid elab asjaomases liikmesriigis iseseisvalt, ning ei olnud asjaomase riigi tööturul mitme aasta jooksul, kuna ta kandis sel ajal talle reaalselt mõistetud vanglakaristust.

Põhikohtuasja hageja olukorras ei ole eeltoodud tõlgendus lisaprotokolli artikli 59 nõuetega vastuolus.

22

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele, kolmandale ja neljandale küsimusele vaja vastata.

23

Nimetatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasja hageja olukorras olev isik võib tugineda direktiivi 2004/38 artiklist 28 tulenevatele õigustele.

24

Nimetatud kohtu arvates õigustab direktiivile 2004/38 tuginemist asjaolu, et Euroopa Kohus on tõlgendanud otsuse nr 1/80 artiklit 14, arvestades nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiivi välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT L 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11). Kuna see direktiiv asendati direktiiviga 2004/38 ja viimati nimetatud direktiivi artikli 38 lõike 3 kohaselt käsitatakse viiteid kehtetuks tunnistatud sätetele ja direktiividele viidetena direktiivile 2004/38, siis tuleks otsuse nr 1/80 artikli 14 kohaldamisala täpsustamisel nüüd lähtuda sellest.

25

Peab meelde tuletama, et vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 38 lõikele 2 tunnistati direktiiv 64/221 kehtetuks alates 30. aprillist 2006.

26

Kuna väljasaatmisotsus, millele M. Polat viitab, võeti vastu 4. oktoobril 2004 ja eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitati hagi 3. augustil 2005, tuleb sedastada, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal oli direktiiv 64/221 veel jõus.

27

Kuna direktiiv 2004/38 ei ole seega põhikohtuasjas kohaldatav, ei ole vaja küsimustele viis kuni kaheksa vastata.

28

Selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas otsuse nr 1/80 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mitmed väiksemad süüteod, mis iseenesest eraldivõetuna ei ohusta tegelikult ja piisavalt tõsiselt mõnda ühiskonna põhihuvi, võivad õigustada Türgi kodaniku suhtes võetud väljasaatmismeedet, kui võib eeldada, et see isik paneb ka edaspidi toime süütegusid, ja kui samasugustel asjaoludel ei kohaldata liikmesriigi kodanikele peale kriminaalkaristuse ühtegi muud meedet.

29

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artiklites 39–41 sätestatud põhimõtteid otsusega nr 1/80 antud õigusi omavate Türgi kodanike suhtes võimalikult suurel määral laiendada (vt eelkõige 6. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C-434/93: Bozkurt, EKL 1995, lk I-1475, punktid 14, 19 ja 29, ning 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-467/02: Cetinkaya, EKL 2004, lk I-10895, punkt 42).

30

Sellest järeldub, et otsuse nr 1/80 artikli 14 lõikes 1 sätestatud avalikku korda puudutava erandi ulatust kindlaks tehes tuleb lähtuda ühenduse liikmesriikide kodanikest töötajate vabale liikumisele tehtava sarnase erandi tõlgendusest. Niisugune tõlgendus on eriti põhjendatud just seetõttu, et nimetatud sättes on kasutatud EÜ artikli 39 lõikega 3 peaaegu identset sõnastust (10. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-340/97: Nazli, EKL 2000, lk I-957, punkt 56, ja eespool viidatud kohtuotsus Cetinkaya, punkt 43).

31

Direktiivi 64/221 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinema eranditult asjaomase isiku käitumisel. Selle artikli lõige 2 täpsustab, et varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa iseenesest põhjendada selliste meetmete võtmist.

32

Seega saab varasemale süüdimõistvale otsusele viidata vaid niivõrd, kuivõrd süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab endast tegelikku ohtu avalikule korrale (vt eelkõige 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau, EKL 1977, lk 1999, punkt 28; 19. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-348/96: Calfa, lk I-11, punkt 24, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-50/06: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2007, lk I-4383, punkt 41).

33

Euroopa Kohus on alati toonitanud, et avaliku korra erandit kui isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtavat erandit tuleb tõlgendada kitsalt ja selle ulatust ei saa liikmesriigid ühepoolselt määrata (28. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 36/75: Rutili, EKL 1975, lk 1219, punkt 27; eespool viidatud kohtuotsus Bouchereau, punkt 33; 27. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-441/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006, lk I-3449, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 42).

34

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab siseriikliku ametiasutuse poolt avaliku korra mõistele tuginemine lisaks iga seaduse rikkumisega kaasnevale ühiskondliku korra häirimisele veel ka ühiskonna põhihuve ähvardava reaalse ja piisavalt tõsise ohu olemasolu (eespool viidatud kohtuotsus Rutili, punkt 27; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulos ja Oliveri, EKL 2004, lk I-5257, punkt 66, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 35).

35

Täpsemalt on Euroopa Kohus juba otsustanud, et väljasaatmisega saab Türgi kodanikult talle otsusega nr 1/80 otseselt antud õigusi ära võtta üksnes siis, kui see meede on põhjendatav asjaoluga, et asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne oht uuteks avaliku korra rasketeks rikkumisteks. Niisiis ei saa sellist meedet kriminaalkorras süüdimõistmise järgselt ja üldpreventiivsel eesmärgil automaatselt võtta (vt eespool viidatud kohtuotsus Nazli, punktid 61 ja 63, ning 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-383/03: Dogan, EKL 2005, lk I-6237, punkt 24).

36

Sellega seoses ei oma iseenesest tähtsust see, et on toimunud mitu kriminaalkorras süüdimõistmist.

37

Lisaks selgub eelotsusetaotlusest, et kriminaalkorras süüdimõistmisel ei kohaldata lisakaristusi riigi oma kodanikele, kes on toime pannud samasuguseid kuritegusid nagu need, mis tingisid põhikohtuasja aluseks olnud väljasaatmisotsuse.

38

Sellega seoses piisab, kui meenutada, et EÜ artiklites 39 ja 46 toodud erandid võimaldavad liikmesriikidel võtta teiste liikmesriikide kodanike suhtes eelkõige avaliku korra huvides meetmeid, mida nad ei saaks kohaldada oma kodanikele, kuna liikmesriikidel puudub pädevus viimati nimetatud isikuid territooriumilt eemaldada või neile riiki sisenemist keelata (vt 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: van Duyn, EKL 1974, lk 1337, punktid 22 ja 23; 18. mai 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 115/81 ja 116/81: Adoui ja Cornuaille, EKL 1982, lk 1665, punkt 7; eespool viidatud kohtuotsus Calfa, punkt 20, ja 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-100/01: Oteiza Olazabal, EKL I-10981, punkt 40).

39

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb üheksandale küsimusele vastata, et otsuse nr 1/80 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus väljasaatmismeetme võtmine Türgi kodaniku suhtes, kes on mitu korda kriminaalkorras süüdi mõistetud, juhul kui isiku käitumine kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu mõnele ühiskonna põhihuvile. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasjas on see nii.

40

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: