1

Euroopa Ülesehitusamet (EAR; edaspidi „ülesehitusamet”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-471/04: Karatzoglou vs. Euroopa Ülesehitusamet (EKL AT 2006, lk I-A-2-35 ja II-A-2-157; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus tühistas ülesehitusameti 26. veebruari 2004. aasta otsuse, millega lõpetati G. Karatzoglou teenistusleping (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Ülesehitusamet loodi nõukogu 15. novembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2454/1999 määruse (EÜ) nr 1628/96, mis käsitleb Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Jugoslaavia Liitvabariigi ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi abistamist, muutmise kohta (EÜT L 299, lk 1).

3

Määruse nr 2454/1999 põhjenduse 11 kohaselt loodi ülesehitusamet nende riikide ülesehituse vajadusteks ning kui see eesmärk on täidetud, tehakse ettepanek ülesehitusameti tegevuse lõpetamiseks.

4

Ülesehitusameti tegutsemist puudutavad sätted kehtestati nõukogu 5. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2667/2000 Euroopa Ülesehitusameti kohta (EÜT L 306, lk 7; ELT eriväljaanne 11/34, lk 308). Seda määrust on mitmel korral muudetud, viimati nõukogu 28. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1756/2006 (ELT L 332, lk 18; edaspidi „määrus nr 2667/2000”), millega pikendati ülesehitusameti volitusi kuni 31. detsembrini 2008.

5

Määruse nr 2667/2000 artikli 10 kohaselt:

„[Ülesehitusa]meti töötajate kohta kehtivad eeskirjad ja määrused, mida kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike ja teiste teenistujate suhtes […].

[Ülesehitusa]meti personali hulka kuulub rangelt piiratud arv ametiisikuid, kelle on komisjon või liikmesriigid juhtimisülesannete täitmiseks ametisse määranud või volitanud. Ülejäänud töötajaskond koosneb muudest töötajatest, keda [ülesehitus]amet võtab tööle rangelt oma vajadustega piiratud ajavahemikuks.”

6

Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), nagu see oli jõus kuni 30. aprillini 2004, artiklites 2 ja 3 määratakse kindlaks vastavalt Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad (edaspidi „personalieeskirjad”) ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused (edaspidi „teenistustingimused”).

7

Teenistustingimuste II jaotise 9. peatükk „Töösuhte lõpetamine” käesoleva asja asjaolude asetleidmise ajal jõus olnud redaktsioonis koosnes artiklitest 47–50 ning nägi ette ajutise teenistuja lepingu lõppemise erinevad juhud.

8

Teenistustingimuste artikli 47 lõike 2 punkt a nägi täpsemalt ette, et ajutise teenistuja teenistus lõppeb tähtajatu lepingu puhul „lepingus määratud etteteatamistähtaja lõppemisel”.

9

Teenistuslepingu (edaspidi „leping”) artikli 4 kohaselt võeti G. Karatzoglou ülesehitusameti poolt alates 7. novembrist 2001 ajutise teenistujana tööle 18 kuuks.

10

Lepingu artikkel 5 näeb ette:

„Seda lepingut võib lõpetada institutsiooni või personali hulka kuuluva isiku poolt kõikidel [teenistustingimuste] artiklitest 47–50 täpsustatud põhjustel ja nendes artiklites sätestatud tingimustel […]”.

11

Esialgse lepingu 18 kuu pikkuse ajavahemiku lõppemisel leppisid pooled kokku lepinguliste suhete jätkumises tähtajatu lepingu alusel. Seega muutsid nad esialgset lepingut 7. mai 2003. aasta lisaga (edaspidi „lisa”).

12

Muudetud lepingu artikkel 4 sätestab:

„Leping on sõlmitud tähtajatult. Siiski ei kehti leping pärast [ülesehitusameti] tegevuse lõppemist.

[Ülesehitusamet] jätab endale õiguse lõpetada leping [ülesehitusameti] tegevuse olulisel vähendamisel või lõpetamisel enne [ülesehitusameti] tegevuse täielikku lõppemist.”

13

Lisa kohaselt jäid kõik teised esialgse lepingu artiklid, sh artikkel 5 muutmata.

14

26. veebruari 2004. aasta kirjaga teavitas ülesehitusameti direktor G. Karatzoglout lepingu lõppemisest järgmiselt:

„Mul on kahju Teile teatada, et Teie leping [ülesehitusametiga] otsustati lõpetada. Vastavalt [teenistustingimuste] artikli 47 lõikele 2 ja Teie lepingu artikli 5 punkti b teisele lõigule on etteteatamistähtaeg kolm kuud alates 27. veebruarist 2004”.

15

27. mail 2004 esitas G. Karatzoglou vaidlusaluse otsuse peale kaebuse personalieeskirjade artikli 90 tähenduses. Kuna ülesehitusamet ei vastanud sellele kaebusele personalieeskirjades ette nähtud nelja kuu jooksul, jäeti see kaebus vaikimisi rahuldamata.

16

6. detsembril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega esitas G. Karatzoglou hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

17

See hagi toetus viiele väitele, mis tulenevad vastavalt:

18

Esimese Astme Kohus analüüsis teist hageja poolt esitatud väidet, mis tuleneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisest. Kohtuotsuse punktides 33 ja 34 tuletas ta meelde ühenduse kohtupraktikat, mille kohaselt igal üksikisikul, kelles ühenduse administratsioon on konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele; need tagatised peavad igal juhul olema kooskõlas personalieeskirjade sätetega.

19

Seda põhimõtet silmas pidades analüüsis Esimese Astme Kohus küsimust, kas lepingu artikkel 4, nagu seda on lisaga muudetud, annab G. Karatzogloule õiguspärase tagatise, et tema leping lõpetatakse ainult ülesehitusameti tegevuse olulisel vähendamisel või lõpetamisel enne selle tegevuse täielikku lõppemist.

20

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 37 möönis Esimese Astme Kohus, et lepingu artikli 4 muutmine lisaga „lõi lepingu sisu osas ebaselge olukorra”. Ühelt poolt viitas leping muutmata jäetud artiklis 5 veelkord teenistustingimuste artiklites 47–50 ette nähtud lõpetamise tingimustele, mis eelkõige annavad ülesehitusametile võimaluse lõpetada ajutise teenistuja leping ilma põhjenduseta. Teiselt poolt võis Esimese Astme Kohtu arvates selle artikli 4 teise lõigu lisamine „jätta hagejale mulje, et ülesehitusamet piiras oma lepingu lõpetamise pädevust nende juhtudega, kui ülesehitusameti tegevust oluliselt vähendatakse või lõpetatakse enne ülesehitusameti tegevuse täielikku lõppemist”.

21

Seega leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38 ja 39, et G. Karatzoglou võis uskuda, et lepingu artikli 4, nagu seda on lisaga muudetud, eesmärk oli ennetades ära märkida võimaliku hilisema lepingu lõpetamise põhjendus, st ülesehitusameti tegevuse oluline vähendamine või lõpetamine enne selle tegevuse täielikku lõppemist, nii et lisaga muudetud lepingu tingimuste kohaselt sai nimetatud lepingu artikli 5 punkti b kohaldada vaid osaliselt. Lisaks leidis nimetatud kohus, et G. Karatzoglou võis oodata, et töölepingu ebatäpseid sätteid tõlgendatakse lepingu nõrgema poole kasuks.

22

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–45 järeldas Esimese Astme Kohus sellest, et „hagejas tekitatud usku” võib Esimese Astme Kohtu arvates pidada õiguspäraseks, arvestades eelkõige seda, et ükski teenistustingimuste säte ei keela ülesehitamisametil piirata lepingu lõpetamise pädevust lepinguliste sätete kaudu.

23

Esimese Astme Kohus tühistas teise väitega nõustudes vaidlusaluse otsuse, teisi väiteid analüüsimata.

24

Ülesehitusamet palub Euroopa Kohtul:

25

G. Karatzoglou palub Euroopa Kohtul:

26

G. Karatzoglou toob välja apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse, mis tuleneb selle hilinenud esitamisest. Tema arvates sai Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 56 ette nähtud kahekuuline tähtaeg läbi 8. mail 2006, samas kui apellatsioonkaebus esitati 9. mail 2006.

27

Siiski tuleb sedastada, et apellatsioonkaebus esitati 8. mai 2006. aasta faksiga, st nimetatud artiklis 56 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. G. Karatzoglou nimetatud kuupäev on hagi originaali esitamise kuupäev.

28

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 37 lõige 6 näeb ette, et „[…] loetakse menetlustähtaegade järgimise üle otsustamisel menetlusdokumendi esitamiskuupäevaks kuupäeva, mil menetlusdokumendi allkirjastatud originaali ärakiri […] jõuab Euroopa Kohtu käsutuses oleva faksi või muu tehnilise sidevahendi teel kohtukantseleisse, tingimusel et hiljemalt kümne päeva pärast esitatakse kohtukantseleisse menetlusdokumendi allkirjastatud originaal […]”.

29

Seega tuleb sedastada, et käesoleval juhul on selle sättega esitatud tingimus täidetud. Järelikult tuleb apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.

30

Ülesehitusamet heidab oma apellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtule ette erinevate õigusnormide rikkumist. Sisuliselt väidab ta esimese väitega, et Esimese Astme Kohus tõlgendas lepingu tingimusi ilmselt vastuolus poolte tahtega ning teise väitega, et nimetatud kohus tuvastas ebaõigesti õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise.

31

Teise väitega, mida tuleb analüüsida esimesena, väidab ülesehitusamet konkreetselt seda, et käesoleval juhul ei ole täidetud ühenduse kohtupraktikast tulenevad õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginemise tingimused. Esimese Astme Kohtu väljakujunenud praktikale viidates (vt 7. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-199/01: G vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-217 ja II-1085, punkt 38) väidab ülesehitusamet, et sellistest vastuolulistest sätetest, nagu esinevad lepingus, ei saa tuleneda mingit „täpset, tingimusteta ja ühetaolist tagatist”. G. Karatzogloule väidetavalt antud tagatis ei ole muu hulgas kooskõlas ülesehitusametile kohaldatavate eeskirjadega ja eelkõige määruse nr 2454/1999 artikliga 23, mis kohustab viimast tööle võtma rangelt oma vajadustega piiratud ajavahemikuks.

32

G. Karatzoglou väidab omalt poolt, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et talle anti täpne, tingimusteta ja ühetaoline tagatis selle kohta, millistel põhjustel võib tema leping lõppeda. Ülesehitusamet ei piirdunud talle mitte ainult ebamäärase tagatise andmisega, vaid sõlmis temaga lepingu lisa, mille eesmärk oli muuta tema töölevõtmise õiguslikku raamistikku. Lisaks sellele on õiguspärane ootus, millele G. Karatzoglou toetub, täiesti kooskõlas kohaldatava õigusega, arvestades seda, et ükski teenistustingimuste säte ei keela ülesehitamisametil piirata lepingu lõpetamise pädevust lepinguliste sätete kaudu.

33

Sissejuhatuseks peab meelde tuletama, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õiguspärase ootuse kaitse põhimõte üks ühenduse aluspõhimõtetest (vt eelkõige 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 112/80: Dürbeck, EKL 1981, lk 1095, punkt 48). Samuti tuleneb kohtupraktikast, et igal üksikisikul, kelles ühenduse administratsioon on konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (16. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 111/86: Delauche vs. komisjon, EKL 1987, lk 5345, punkt 24; 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-82/98 P: Kögler vs. Euroopa Kohus, EKL 2000, lk I-3855, punkt 33, ja 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5479, punkt 147). Antud tagatised peavad lisaks olema kooskõlas kohaldatavate normidega (vt selle kohta 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 228/84: Pauvert vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 1969, punktid 14 ja 15, ning 6. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 162/84: Vlachou vs. kontrollikoda, EKL 1986, lk 481, punkt 6).

34

Tuleb märkida, et kuigi Esimese Astme Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33 ja 34 seda kohtupraktikat õigesti meelde, kohaldas ta käesoleval juhul selles määratletud kriteeriume ebaõigel viisil.

35

Täpsemalt tuleb sedastada, et nimetatud kohtuotsusest nähtub, et G. Karatzogloule ei antud mingit „täpset tagatist”, mis võis tekitada mingisuguse õiguspärase ootuse asjaomase isiku töölepingu kestuse kohta.

36

Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et „esialgse lepingu artikli 4 muutmine lisaga […] lõi lepingu sisu osas ebaselge olukorra”. Nimetatud kohtuotsuse punktis 37 selgitas Esimese Astme Kohus, et „ilma artiklile 4 teise lõigu lisamiseta oleks ülesehitusametil vaieldamatult olnud õigus [G. Karatzoglou] leping lõpetada teenistustingimuste artiklites 47–50 nimetatud põhjustel, kui nendes artiklites sätestatud tingimustest ei tulene muud, nagu esialgse lepingu artikli 5 punktis b on ette nähtud. Artiklile 4 teise lõigu lisamine võis vastupidi jätta [asjaomasele isikule] mulje, et ülesehitusamet piiras oma lepingu lõpetamise pädevust nende juhtudega, kui ülesehitusameti tegevust oluliselt vähendatakse või lõpetatakse enne ülesehitusameti tegevuse täielikku lõppemist.”

37

Eeltoodust nähtub, et Esimese Astme Kohus ise möönis, et G. Karatzoglou lepinguline olukord oli vähemalt ebakindel.

38

Vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–40, ei saa niisugune ebamäärasus olla „täpse tagatise” aluseks. Lepingu uut artiklit 4 võib tõlgendada nii G. Karatzoglou kui ka ülesehitusameti toodud viisil (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kögler vs. Euroopa Kohus, punkt 34).

39

Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu ühtegi muud aspekti, millest G. Karatzoglou veendumus tema lepingu kestuse kohta võiks tuleneda. Esimese Astme Kohtu järeldus sellise tagatise kohta toetub ainult G. Karatzoglou esialgse lepingu artikli 4 muudatusest tulenevale lepingulisele olukorrale.

40

Muu hulgas ei saa sellega seoses välja tuua Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 esitatud põhimõtet, et töölepingu nõrgim pool võib oodata, et nimetatud lepingu ebatäpseid sätteid tõlgendatakse tema kasuks.

41

Piisab, kui märkida, et asjaolul, et G. Karatzoglout võidakse pidada lepingu nõrgemaks pooleks, ei ole mingit tähendust käesoleval juhul ühenduse administratsiooni antud täpse tagatise puudumise tuvastamisele. G. Karatzoglou ja tema tööandja vahelise lepingulise olukorraga seotud kaalutlused ei saa parandada seda, et puudub üks õiguspärase ootuse olemasolu tuvastamise vajalikest tingimustest.

42

Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole täidetud tingimused, mille kohaselt võiks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet rikutuks pidada.

43

Seega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus rikkus G. Karatzoglou õiguspärast ootust selle kohta, et tema leping lõpetatakse ainult ülesehitusameti tegevuse olulisel vähendamisel või lõpetamisel enne selle tegevuse täielikku lõppemist.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise väitega nõustuda.

45

Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud teisi väiteid.

46

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamisel ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

47

Arvestades seda, et Esimese Astme Kohus analüüsis ainult ühte G. Karatzoglou esitatud viiest väitest, leiab Euroopa Kohus, et ta ei saa asjas otsust teha. Seega tuleb asi saata tagasi Esimese Astme Kohtusse asjaomase isiku nende nõuete uueks arutamiseks, mis puudutavad vaidlusalust otsuse tühistamist, ning kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: