—

Kommunikationsbehörde Austria (KommAustria), esindaja: M. Ogris,

—

Österreichischer Rundfunk (ORF), esindaja: Rechtsanwalt S. Korn,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato M. Fiorilli,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja J. Marques Lopes,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: T. Harris ja M. Hoskins,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Braun ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321; edaspidi „direktiiv 89/552”), tõlgendamist.

2

See taotlus esitati vaidluses Kommunikationsbehörde Austria (KommAustria) (Austria ringhäälingusektori regulatiivorgan; edaspidi „KommAustria”) ja Österreichischer Rundfunki (ORF) (edaspidi „ORF”) vahel seoses küsimusega, kas ORF-i edastatud saates „Quiz-Express” korraldatud auhinnamäng kvalifitseerida „otsepakkumiseks” või „telereklaamiks”.

3

Direktiivi 89/552 põhjenduses 13 on märgitud:

„[…] käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnormid, mis on vajalikud ringhäälingusaadete edastamise vabaduse tagamiseks; […]”

4

Selle direktiivi põhjenduses 27 sedastatakse:

„[…] tarbijate kui televaatajate huvide täielikuks ja nõuetekohaseks tagamiseks on hädavajalik, et telereklaami suhtes kohaldataks teatavat hulka miinimumnorme ja -nõudeid ning et liikmesriikidel on õigus kehtestada üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju ja teatavatel asjaoludel seada nende jurisdiktsiooni all olevatele televisiooniorganisatsioonidele erinevaid tingimusi;”

5

Sama direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

6

Direktiivi 89/225 artikkel 10 sätestab:

„1.   Telereklaam ja otsepakkumised on sellistena hõlpsasti äratuntavad ja neid hoitakse programmi muudest osadest lahus optiliste ja/või akustiliste vahendite abil.

2.   Eraldiseisvad reklaamilõigud ja otsepakkumiste lõigud on erand.

3.   Reklaamis ja otsepakkumistes ei kasutata alalävisele tajule suunatud võtteid.

4.   Varjatud reklaam ja varjatud otsepakkumised on keelatud.”

7

Selle direktiivi artikkel 18 märgib:

„1.   Otsepakkumiste lõikude, reklaamilõikude ja muude reklaamivormide osakaal saateajast, välja arvatud otsepakkumiste saated artiklis 18a määratletud tähenduses, ei tohi ületada 20% päevamahust. Reklaamilõikude edastamisaeg ei ületa 15% päevamahust.

2.   Reklaami- ja otsepakkumiste lõikude maht ühes tunnis ei tohi ületada 20%.

3.   Käesoleva artikli kohaldamisel ei käsitleta reklaamina:

8

Bundesgesetz über den Österreichischen Rundfunk (Austria ringhäälingut käsitlev föderaalseadus, BGBI. I, 83/2001, edaspidi „ORF-Gesetz”) võttis üle direktiivi 89/552.

9

ORF-Gesetz’i § 13 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   [ORF] võib oma raadio- ja televisiooniprogrammides määrata tasulise aja kaubanduslike reklaamide esitamiseks. Kaubanduslik reklaam on igasugune kaubanduse, äri, käsitöö või kutsealaga seotud teadaanne, mida edastatakse tasu või samalaadse hüvitise eest või enesetutvustuseks, et reklaamida tasu eest pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid, kaasa arvatud kinnisvara ning õigused ja kohustused.

2.   [ORF-il] on keelatud määrata eetriaega otsepakkumiste edastamiseks tasu eest kaupade turustamiseks ja teenuste osutamiseks, kaasa arvatud kinnisvara ning õigused ja kohustused.

3.   Reklaam peab olema hõlpsasti äratuntav. See peab olema programmi muudest osadest selgelt lahus optiliste ja/või akustiliste vahendite abil.”

10

Bundesgesetz über die Einrichtung einer Kommunikationsbehörde Austria und eines Bundeskommunikationssenates (föderaalseadus, mis käsitleb KommAustria ning Bundeskommunikationssenati loomist, BGBI. I, 32/2001, edaspidi „KOG”) §-s 11 oli asjaolude asetleidmise ajal sätestatud:

„1.   Bundeskommunikationssenat luuakse liidukantselei juurde kontrollimaks [KommAustria] otsuseid ja teostamaks kontrolli [ORF-i] üle.

2.   Bundeskommunikationssenat otsustab viimase astmena:

3.   Bundeskommunikationssenati otsuseid ei saa halduskorras tühistada ega muuta. Nende otsuste peale võib kaebuse esitada Verwaltungsgerichtshofi.

[…]”

11

KOG-i § 11a sätestab:

„1.   Bundeskommunikationssenat lahendab KommAustria esitatud kaebusi seoses ORF-Gesetz’i §-de 13–17, § 9 lõike 4 ja § 18 sätete rikkumistega osas, milles need kaks viimati mainitud sätet viitavad ORF-Gesetz’i §-de 13–17 konkreetsetele sätetele. Ta võib ära kuulata KommAustria seisukoha.

[…]”

12

KOG-i § 12 näeb ette:

„1.   Bundeskommunikationssenat koosneb viiest liikmest, kellest kolm on kohtunikud. Bundeskommunikationssenati liikmed on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ning ei ole seotud ühegi juhise ega käsuga. Bundeskommunikationssenat valib kohtunikest liikmete seast esimehe ja tema asendaja.

2.   Bundeskommunikationssenati liikmed nimetab kuueks aastaks ametisse liidupresident liiduvalitsuse ettepanekul. Iga liikme kohta määratakse ametisse üks asendaja, kes teda asendab, kui tal esineb takistus.

[…]”

13

Põhiseaduse (Bundesverfassungsgesetz) artikli 20 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui föderaal- või liidumaa seadusega on kehtestatud kollegiaalne organ, kes lahendab vaidlusi viimase astmena ja kelle otsuseid halduskorras ei saa tühistada ega muuta ning kuhu kuulub vähemalt üks kohtunik, siis ei ole ka selle kollegiaalse organi teised liikmed seotud oma ülesannete täitmisel juhistega.”

14

Pärast eelmenetlust esitas KommAustria 20. mai 2005. aasta kirjaga kaebuse Bundeskommunikationssenatile selle kohta, et ORF on rikkunud ORF-Gesetz’i § 13 lõiget 2. KommAustria mainis, et ORF poolt edastatud saates „Quiz-Express” oli seda artiklit rikkudes määratud eetriaega otsepakkumistele.

15

Nimetatud saates pakkus saatejuht publikule võimalust osaleda auhinnamängus, kui nad valivad ekraanil kujutatud telefoninumbri; kõnehind oli 0,70 eurot, mille sai endale telefoniteenust pakkuv ettevõtja, kes oli ORF-iga lepinguliselt seotud. Mäng koosneb kahest osast: esimene osa sõltub juhusest, st eetrisse saamiseks tuleb kindlale telefoniliinile sattuda; teises osas vastab juhuse teel välja valitud televaataja saates ühele küsimusele. Isikud, kes ei pääsenud saatesse, osalevad „nädala-auhinna” loosimisel.

16

Bundeskommunikationssenat leidis pärast KommAustria esitatud argumentide uurimist, et sellist saatevormi võib lugeda „otsepakkumiseks”. Ta leidis, et oma täieliku pädevuse kasutamise raames peab ta uurima, kas nimetatud saates või saatelõigus edastatud teadaanded rikuvad ORT-Gesetz’i teisi, eeskätt reklaami käsitlevaid sätteid. Ta leidis ühtlasi, et kuna siseriiklikud õigusnormid võtavad üle direktiivi 89/552, siis tuleb neid norme tõlgendada seda direktiivi arvestades.

17

Neil asjaoludel otsustas Bundeskommunikationssenat menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Kõigepealt tuleb uurida, kas Bundeskommunikationssenat on kohus EÜ artikli 234 tähenduses ja kas tema küsimused on seega vastuvõetavad.

19

Hinnates, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on kohus kõnealuse sätte tähenduses – küsimus, mis kuulub üksnes ühenduse õiguse valdkonda – võtab Euroopa Kohus vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (vt eelkõige 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-53/03: Syfait jt, EKL 2005, lk I-4609, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika, ning 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-246/05: Häupl, EKL 2007, lk I-4673, punkt 16).

20

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et KOG-i §-de 11, 11a ja 12 sätted näitavad vastuvaidlematult, et Bundeskommunikationssenat vastab organi õigusliku aluse, otsuste kohustusliku laadi ja alalisuse, samuti menetluse võistlevuse ja õigusnormide kohaldamise nõuetele.

21

Teiseks tuleb sedastada, et KOG-i § 12 sätted koostoimes Bundesverfassungsgesetz’i (põhiseadus) artikli 20 lõikega 2 tagavad Bundeskommunikationssenati sõltumatuse.

22

Eelnevast tuleneb, et Bundeskommunikationssenatit tuleb lugeda kohtuks EÜ artikli 234 tähenduses ja et tema küsimused on vastuvõetavad.

23

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 89/552 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes otsepakkumisele või telereklaamile antud määratlus hõlmab saadet või saatelõiku, kus teleringhäälinguorganisatsioon ise pakub pealtvaatajatele võimalust osaleda tasu eest auhinnamängus, kui nad helistavad kohe tasulisele telefoninumbrile.

24

Tuleb meenutada, et nii ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest tuleneb, et ühenduse õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki (vt eelkõige 18. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 327/82: Ekro, EKL 1984, lk 107, punkt 11; 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-287/98: Linster, EKL 2000, lk I-6917, punkt 43; 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-170/03: Feron, EKL 2005, lk I-2299, punkt 26, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-316: Nokia, EKL 2006, lk I-12083, punkt 21).

25

Seega tuleb direktiivi 89/552 artikli 1 tähenduses mõistetele „telereklaam” ja „otsepakkumine” ühenduse seadusandja poolt soovitud ulatust hinnata selle sätte kontekstist ja asjaomase regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt.

26

Nagu ilmneb direktiivi 89/552 põhjendusest 27, soovis ühenduse seadusandja tagada terviklikult ja piisavalt televaatajatest tarbijate huve, kehtestades erinevatele reklaamivormidele, nagu telereklaam, otsepakkumised ning sponsorlus, teatava hulga miinimumnorme ja -nõudeid.

27

Seda arvestades väljendavad direktiivi 89/552 IV peatüki sätted, milles need normid ja nõuded määratletakse, ühenduse seadusandja tahet – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 76 märkis – eraldada see reklaamimistegevus ülejäänud edastatavatest programmidest, muuta see televaatajatele üheselt äratuntavaks ning piirata selle edastamise aega. Seega on televaatajatest tarbijate kaitse liigse reklaami eest oluline osa direktiivi 89/552 eesmärgist (vt selle kohta 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-245/01: RTL Television, EKL 2003, lk I-12489, punkt 64).

28

Selle eesmärgi saavutamiseks määratleb direktiivi 89/552 artikkel 1 eeskätt mõisted „telereklaam” ja „otsepakkumine”. Nende mõistete ulatust tuleb järelikult hinnata seda eesmärki arvesse võttes.

29

Seega peab Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks kontrollima, kas selline saade, mida käsitleti põhikohtuasjas, vastab ühenduse seadusandja poolt nende mõistete määratlemiseks kehtestatud kriteeriumidele.

30

Mis puudutab esiteks direktiivi 89/552 artikli 1 punktis f otsepakkumise määratlemiseks esitatud kriteeriumide kohaldamist, siis tuleb sedastada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 15 kirjeldatud asjaomases saates edastab teleringhäälinguorganisatsioon vahetult publikule pakkumise, mis võimaldab publikul osaleda auhinnamängus, helistades tasulisele telefoninumbrile.

31

Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas on selle telefonikõne maksumus kõrgem tavalisest tariifist. Lisaks ei ole vaidlust selles, et telefonioperaator maksab osa sellest summast mängu edastavale teleringhäälinguorganisatsioonile. Valides ekraanil kujutatud telefoninumbri, osaleb televaataja selle organisatsiooni pakutud tegevuses tasu maksmise teel, tehes oma panuse mängu rahastamisse ja seega ka selle organisatsiooni tuludesse.

32

Lisaks kujutab endast teenuste osutamist selline tegevus, mis lubab kasutajatel tasu eest osaleda auhinnamängus (vt loteriide korraldamise kohta 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-275/92: Schindler, EKL 1994, lk I-1039, punkt 25; mänguautomaatide kohta 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-124/97: Läärä jt, EKL 1999, lk I-6067, punkt 27, ja õnne- või rahamängude korraldamise kohta 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-6/01: Anomar jt, EKL 2003, lk I-8621, punkt 56).

33

Käesolevas asjas pakutakse televaatajatele vahetult võimalust saate käigus osaleda õnnemängus, esitades neile hädavajalikud andmed saatejuhiga ühenduse võtmiseks ning saatesse saamiseks või selle ebaõnnestumise korral iganädalases loosimises osalemiseks. Saatejuht kutsub saates mängus osalema ning televaataja võtab kutse vastu, valides ekraanil kujutatud telefoninumbri. Tasumine toimub alates hetkest, kui ORF-i töötajad telefoni võtavad ning kõne hind lisatakse televaataja telefoniarvele; televaataja valib sellel hetkel otse-eetris osalemise või, olenevalt olukorrast, õiguse vahel osaleda ülejäänud mängijate vahel toimuvas loosimises.

34

Televaataja nõustub seega pakkumisega osaleda mängus, lootes sellest midagi võita. Neil asjaoludel võib näida, et teleringhäälinguorganisatsioon osutab tasu eest televaatajale teenust, võimaldades tal osaleda auhinnamängus.

35

Eelnevat arvestades tuleb asjaomase mängu määratlemisel „otsepakkumiseks” direktiivi 89/552 artikli 1 punkti f tähenduses siiski kontrollida, kas selle saate või saatelõigu laadi arvestades pakutakse selles tegelikult teenust. Sellega seoses peab siseriiklik kohus hindama kõiki põhikohtuasja faktilisi asjaolusid.

36

Seega peab siseriiklik kohus selle hinnangu raames arvesse võtma selle saate eesmärki, milles mäng toimus, selle mängu tähtsust saate kui terviku seisukohalt aja ja oodatavate majanduslike tulemuste osas, võrreldes saatest tervikuna saadava tuluga, ning kandidaatidele esitatud küsimuste suunitlust.

37

Tuleb lisada, et selline mäng, nagu käsitleti põhikohtuasjas, võib endast kujutada direktiivi 89/552 artikli 1 punkti f tähenduses „otsepakkumist” üksnes siis, kui see on tegelikult iseseisev majandustegevus, mis seisneb teenuse pakkumises, ega piirdu saates pelga meelelahutuse pakkumisega (vt analoogia alusel trükiväljaandesse lisatud auhinnamängu käsitlev 26. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-368/95: Familiapress, EKL 1997, lk I-3689, punkt 23).

38

Ei saa välistada, et teleringhäälinguorganisatsioonil oli üksnes kavatsus mängu sisaldava saate eesmärki silmas pidades muuta see saade interaktiivseks, soovimata samas pakkuda tegelikku teenust rahamängude valdkonnas, eeskätt kui see mäng moodustab vaid väikese osa meelelahutussaate sisust ja kestusest ja ei muuda seetõttu selle saate laadi ning kui kandidaatidele esitatud küsimused ei oma seost kaubanduse, äri, käsitöö või kutsealaga seotud kaupade või teenuste reklaamimisega. Olukord on sama, kui mängust oodatav tulu on täiesti teisejärguline võrreldes selle tuluga, mis saadakse saatest tervikuna.

39

Mis puudutab teiseks direktiivi 89/552 artikli 1 punkti c nõudeid telereklaami määratlemiseks, siis tuleb uurida, kas sellises saates, nagu käsitleti põhikohtuasjas, on televaatajatele tehtud üleskutse valida teatav tasuline telefoninumber osalemaks auhinnamängus teadaanne või levitamine, mis tehakse mõne äriühingu enesetutvustamise eesmärgil kaubandustegevuse raames, et reklaamida kaupu või teenuseid.

40

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib põhikohtuasjas käsitletud saates või saatelõigus esitatud teadaande „telereklaami” määratluse kohta üksnes olukorras, kui seda ei loeta otsepakkumiseks. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 35–38 esitatud kaalutlusi, millest ilmneb, et tegu ei saa olla otsepakkumisega, kui puudub tegelik teenuse pakkumine, tuleb tunnistada, et uuritav teadaanne esitati meelelahutussaates.

41

Kuna direktiivi 89/552 artikli 1 punkt c käsitleb kõikvõimalikke televisioonis esitatud teadaannete vorme, siis tuleb ka tunnistada, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele eeldab, et arvesse tuleb võtta saate või saatelõigu kõiki aspekte, et kindlaks määrata, kas neist ilmneb kavatsus levitada televaatajatele telereklaami. Seega ei tule seda hinnangut piirata üksnes mängus osalemise võimalust andva telefoninumbri ekraanil kujutamise kui teadaande vormiga.

42

Ei saa vastu vaielda sellele, et teleringhäälinguorganisatsioon soovib selle teadaandega reklaamida nimetatud saadet, kutsudes televaatajaid üles seda vaatama ning muutes selle vaatamise ahvatlevamaks võimalusega osaleda auhinnamängus. Üldiselt soovib iga ringhäälinguorganisatsioon siiski muuta külgetõmbavamaks kõiki telesaateid, mida ta võib edastada. Sellest ei saa järeldada, et telereklaamiks on mis tahes kujul esitatud teadaanne, millega seda külgetõmbavust tugevdada soovitakse.

43

Seega tuleb teada, kas selle auhinnamängus osalemise kutse teadaande spetsiifilisel vormil on sellised omadused, mis muudavad selle telereklaamiks.

44

Tuleb sedastada, et selle teadaandega ning mänguga, millele see juurdepääsu võib anda, soovitakse panna televaatajat osalema vahetult saate enda sisus. Nimetatud teadaanne on saate lahutamatu osa ning selle eesmärk ei ole esmapilgul suurendada huvi saate vastu.

45

Siiski võib mäng oma sisu poolest kaudselt reklaamida ringhäälinguorganisatsiooni programmide eeliseid, eriti kui kandidaadile esitatud küsimused käsitlevad teadmisi selle organisatsiooni teiste saadete kohta ning ärgitavad seega võimalikke kandidaate neid saateid vaatama. Sama kehtib siis, kui auhinnad on tuletatud kaubad, mis neid programme reklaamivad, näiteks videosalvestised. Neil tingimustel võib saate või saatelõigu edastatavat sõnumit lugeda telereklaamiks enesetutvustuse kujul. Teadaannet võib lugeda telereklaamiks ka siis, kui auhinnaks olevaid kaupu ja teenuseid tutvustatakse või reklaamitakse selleks, et televaatajad neid kaupu ja teenuseid ostaksid.

46

Tuleb sedastada, et Euroopa Kohtule saadaolevad andmed ei võimalda tal hinnata, kas sellise olukorraga oli tegemist selle saate või saatelõigu puhul, mida käsitleti põhikohtuasjas. Selle hinnangu peab andma siseriiklik kohus.

47

Eelnevat silmas pidades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 89/552 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et saadet või saatelõiku, kus teleringhäälinguorganisatsioon pakub televaatajatele võimalust osaleda tasu eest selle organisatsiooni korraldatavas auhinnamängus, kui nad helistavad kohe tasulisele telefoninumbrile,

48

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ) artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et saadet või saatelõiku, kus teleringhäälinguorganisatsioon pakub televaatajatele võimalust osaleda tasu eest selle organisatsiooni korraldatavas auhinnamängus, kui nad helistavad kohe tasulisele telefoninumbrile,