This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62005TJ0456
Judgment of the General Court (Fifth Chamber) of 28 April 2010.#Gütermann AG (T-456/05) and Zwicky & Co. AG (T-457/05) v European Commission.#Competition – Agreements, decisions and concerted practices – European market in industrial thread – Decision finding an infringement of Article 81 EC and Article 53 of the EEA Agreement – Fines – Gravity of the infringement – Actual impact on the market – Duration of the infringement – Mitigating circumstances – Cooperation during the administrative procedure – Proportionality – Guidelines on the method of setting fines.#Joined Cases T-456/05 and T-457/05.
Üldkohtu otsus (viies koda), 28.4.2010.
Gütermann AG (T-456/05) ja Zwicky & Co. AG (T-457/05) versus Euroopa Komisjon.
Konkurents – Kartellikokkulepped – Euroopa tööstusliku õmblusniidi turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist tuvastav otsus – Trahvid – Rikkumise raskus – Tegelik mõju turule – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluse ajal – Proportsionaalsus – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta.
Liidetud kohtuasjad T-456/05 ja T-457/05.
Üldkohtu otsus (viies koda), 28.4.2010.
Gütermann AG (T-456/05) ja Zwicky & Co. AG (T-457/05) versus Euroopa Komisjon.
Konkurents – Kartellikokkulepped – Euroopa tööstusliku õmblusniidi turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist tuvastav otsus – Trahvid – Rikkumise raskus – Tegelik mõju turule – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluse ajal – Proportsionaalsus – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta.
Liidetud kohtuasjad T-456/05 ja T-457/05.
Kohtulahendite kogumik 2010 II-01443
ECLI identifier: ECLI:EU:T:2010:168
Liidetud kohtuasjad T-456/05 ja T-457/05
Gütermann AG ja
Zwicky & Co. AG
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Euroopa tööstusliku õmblusniidi turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist tuvastav otsus – Trahvid – Rikkumise raskus – Tegelik mõju turule – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluse ajal – Proportsionaalsus – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Ühenduse õigus – Tõlgendamine – Institutsioonide aktid – Põhjendused
2. Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Rikkumised – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mida võib käsitleda ühe rikkumise koostisosadena – Vastutuse omistamine ettevõtjale, kuna ta osales rikkumises kui tervikus – Lubatavus
(EÜ artikli 81 lõige 1)
3. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjale süüks arvamine – Vastutus sama rikkumise raames teiste ettevõtjate teostatud käitumise eest – Lubatavus – Kriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus – Ettekirjutused ettevõtjatele
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1)
5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Ülempiir
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus ja kestus – Võimalus tõsta trahvide taset, et suurendada nende hoiatavat mõju
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kohasus – Kohtulik kontroll
(EÜ artiklid 229 ja 253; nõukogu määrus nr 17, artikkel 17 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31)
8. Tühistamishagi – Kohtulik kontroll – Kohtusse pöördumise piirid
(EÜ artikkel 233)
9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Tegelik mõju turule – Hindamiskriteeriumid
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)
10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajalised rikkumised
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkti 1 B esimene lõik)
11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Kokkuleppe tegelik elluviimata jätmine – Iga ettevõtja isiklikku käitumist arvesse võttev hindamine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; nõukogu teadaanne 98/C 9/03, punkti 1 A esimene lõik ja punkt 3)
12. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Ettevõtja passiivne või käsutäitja roll
(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punktid 2 ja 3)
13. Menetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Uus väide – Mõiste
(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)
14. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Komisjoni kaalutlusõigus
(Nõukogu määrus nr 17; komisjoni teadaanne 96/C 207/04, D jaotise punkt 2)
15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Trahvi kehtestamine proportsionaalselt rikkumise raskust puudutavate hinnanguelementidega
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
1. Akti resolutsioon on lahutamatu selle põhjendavast osast, nii et seda tuleb vajaduse korral tõlgendada, lähtudes selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusest.
(vt punkt 41)
2. EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni jätkuvas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevustest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada.
Üks ja vältav rikkumine hõlmab sageli rida tegusid, mis järgnevad kronoloogiliselt ja mis võivad ise toimepanemise hetkel kujutada endast konkurentsieeskirjade rikkumisi. Nende tegude eripära on see, et nad on osa tervikstrateegiast.
(vt punktid 45 ja 46)
3. Ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade ühes ja keerulises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt teostatud käitumise eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma.
Ettevõtja võib EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkuda, kui tema käitumise – mis toimub kooskõlastatult teiste ettevõtjate käitumisega – eesmärk on konkurentsi piiramine konkreetsel turul siseturu piires, ilma et ta ise sellel turul aktiivselt tegutseks.
(vt punktid 50, 53)
4. Komisjoni õigus teha ettekirjutusi peab lähtuma tuvastatud rikkumise laadist.
Kui mingi ettevõtja ei tegutse enam kõnealuses valdkonnas, siis ettekirjutus rikkumine lõpetada ei puuduta teda. Seega ei saa esineda ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
Määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 7 lõike 1 kohaldamisega võib kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mille õigusvastasus on tuvastatud, aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema või võtta meetmeid, millel võib olla võrdväärne eesmärk või toime.
Kui kõnealune ettevõtja ei kohustunud oma konkurentsivastast tegevust mitte kordama, võib komisjon teha korralduse hoiduda tulevikus kõigist meetmetest, millel võib olla võrdväärne eesmärk või toime, isegi kui see ettevõtja ei tegutsenud enam kartellikokkuleppest puudutatud sektoris.
Sellised meetmed ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks.
(vt punktid 61, 63, 65, 67)
5. „Eelmise majandusaasta” kindlaksmääramiseks peab komisjon igas juhtumis hindama – pidades silmas määrustega nr 17 ja nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke –, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, mil rikkumine toime pandi.
Siiski tuleneb nii määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu taustaks oleva süsteemi eesmärkidest kui ka eespool viidatud kohtupraktikast, et 10% käibe ülempiiri kohaldamine eeldab esiteks seda, et komisjonile on teada otsuse vastuvõtmisele eelneva viimase majandusaasta käive, ja teiseks seda, et need andmed väljendavad tervet majandusaastat normaalse majandustegevusega 12 kuu jooksul.
Näiteks, kui majandusaasta on lõppenud enne otsuse vastuvõtmist, ent ettevõtja majandusaasta aruanne on alles tegemata või ei ole seda veel komisjonile edastatud, siis on komisjonil õigus või koguni kohustus lähtuda varasema majandusaasta käibest, et kohaldada määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teist lõiku. Sarnaselt, kui raamatupidamise ümberkorraldamise või muutmise tõttu on ettevõtjal aastaaruanne eelneva majandusaasta kohta, mis on lühem kui 12 kuud, siis on komisjonil õigus lähtuda nende sätete kohaldamiseks varasemast, terve majandusaasta käibest. Sama kehtib ka siis, kui ettevõtjal ei olnud eelmisel majandusaastal majandustegevust ja komisjonil ei ole järelikult tema osas andmeid eelmisel majandusaastal majandustegevust väljendava käibe kohta. Nimelt ei anna selle perioodi käive vastupidi kohtupraktikas nõutule mingit pilti nimetatud ettevõtja suurusest ja seega ei saa seda ka kasutada alusena määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 märgitud ülempiiri kindlaksmääramiseks.
Isegi tavapärase majandustegevusega majandusaastal võib ettevõtja käive varasemate aastatega võrreldes erinevatel põhjustel – näiteks keeruline majanduslik olukord, kriis asjaomases sektoris, õnnetus või streik – arvestatavalt või isegi oluliselt väheneda. Kui ettevõtjal on siiski tekkinud käive tervel majandusaastal, mille käigus majandustegevus, olgugi vähenenud, siiski toimus, peab komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 ülempiiri kindlaksmääramiseks seda käivet arvesse võtma. Seega vähemalt olukordades, kus puudub igasugune teave sellest, et ettevõtja lõpetas oma äritegevuse või võltsis oma käivet ränga trahvi vältimiseks, tuleb leida, et komisjonil on kohustus määrata trahvi ülempiir lähtuvalt kõige hilisemast käibest, mis kajastab tervet normaalse majandustegevusega majandusaastat.
(vt punktid 89 ja 90, 94–97)
6. Komisjoni pädevus määrata trahve vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 ja määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõikele 2 on üks komisjonile antud vahend, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle pandud järelevalveülesannet.
See ülesanne hõlmab kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi ning järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ja sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist. See hõlmab seega nii karistamist ebaseadusliku tegevuse eest kui ka sellise tegevuse kordumise ennetamist.
Sellest tuleneb, et komisjon peab tagama trahvide hoiatava laadi.
(vt punktid 79, 91)
7. Mis puudutab hagisid, mis on esitatud komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele trahve konkurentsieeskirjade rikkumise eest, siis on ühenduste kohus pädev talle EÜ artikliga 229 ja määruse nr 17 artikliga 17 ning määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikliga 31 antud täieliku pädevuse raames hindama trahvisummade kohasust. See hindamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvesse võtmist, mille mainimist trahvi määranud otsuses ei ole sellisena EÜ artikli 253 sätestatud põhjendamiskohustuse alusel nõutud.
(vt punktid 105 ja 106)
8. Kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb ühenduste kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid. Seevastu teisi adressaate puudutavad osad, mille kohta hagi ei esitatud, ei puutu ühenduste kohtu lahendatava vaidluse esemesse.
(vt punkt 112)
9. Hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta. Selleks et järeldada mõju avaldumist turule, piisab, kui kokkulepitud hinnad on aluseks üksikute tehinguhindade kindlaksmääramisele, piirates nii klientide läbirääkimisruumi.
Seevastu ei saa komisjonilt nõuda, kui on tuvastatud kartellikokkuleppe rakendamine, et ta süstemaatiliselt tõendaks, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, võrreldes sellega, mis oleks saavutatud ilma kartellita. Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud. Selleks et hinnata rikkumise raskusastet, on otsustav teada, kas kartellikokkuleppe liikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Seda, mis toimus seejärel tegelikult saadud turuhindade tasemel, võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartellikokkuleppe liikmete kontrollile. Kartellikokkuleppe liikmed ei saa enda kasuks tuua esile väliseid tegureid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, pöörates need trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks.
Hinnates kartellikokkuleppe mõju turule, on asjakohatu ettevõtja enda väidetav tegelik käitumine. Arvesse tuleb võtta ainult rikkumisest tervikuna tulenevat mõju. Seega võeti asjaomase ettevõtja rikkumist arvesse tema individuaalse olukorra hindamisel, kuid sellel ei saa olla mingit mõju rikkumise määratlemisel „väga raskeks”.
Pikaajaliste rikkumiste korral ei ole tõenäoline, et kõnealused ettevõtjad arvasid, et süüks arvatud tegevus oli täiesti ebatõhus ja kasutu.
Rikkumise laad on kõige olulisem „väga raskeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on hindade kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. „Väga raskete” rikkumiste kirjelduses ei mainita konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist.
(vt punktid 126, 128–130, 133 ja 134, 136 ja 137)
10. Rikkumise kestus on üks asjaoludest, mida tuleb konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvisumma määramisel arvesse võtta. Pikaajaliste rikkumiste puhul võib komisjon rikkumise raskusastme alusel määratud trahvisummat automaatselt suurendada 10% suuruse ülemmäära võrra iga aasta kohta. Ehkki suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 B esimese lõigu kolmandas taandes ei ole ette nähtud automaatset suurendamist, jätavad suunised komisjonile selles küsimuses kaalutlusõiguse.
Suunistes ei ole mingit takistust sellele, et trahvisumma arvutamisel võetakse arvesse rikkumise tegelikku kestust. Selline lähenemine on täiesti loogiline ja mõistlik ning see kuulub komisjoni kaalutlusõiguse alla.
Kui on tõendatud, et ettevõtja oli teadlik teiste rikkumises osalejate õigusvastasest tegevusest või ta võis seda mõistlikult ette näha ja ta aktsepteeris selle riski võtmist, siis loetakse teda samuti vastutavaks terve tema rikkumises osalemise perioodi osas teiste ettevõtjate tegevuse eest sama rikkumise raames. Komisjon võib õigustatult vaikimisi leida, et rikkumise kestust ei tule vähendada hagejaks oleva ettevõtja tegevuse intensiivsuse alusel puudutatud turgudel. Kui asjaomase ettevõtja roll kartellikokkuleppes võeti trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel nõuetekohaselt arvesse, siis ei saa asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkulepet moodustavates tegudes, uuesti arvesse võtta rikkumise kestuse kindlaksmääramisel.
Trahvi summat suurendatakse rikkumise kestuse alusel, kohaldades teatud protsenti lähtesummale, mis määrati kindlaks terve rikkumise raskusastme põhjal ja väljendab seega juba rikkumise erineva intensiivsusega perioode. Seega ei oleks loogiline rikkumise kestuse alusel selle summa suurendamise hetkel võtta arvesse rikkumise erinevat intensiivsust kõnealusel perioodil.
(vt punktid 147 ja 148, 150, 152, 156, 157, 159 ja 160)
11. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktis 3 ette nähtud kergendavad asjaolud tuginevad kõik iga ettevõtja individuaalsele käitumisele. Nende hindamiseks ei tohi arvestada rikkumisest kui tervikust tulenevat mõju, mida tuleb arvesse võtta rikkumise tegeliku mõju hindamisel turule, selleks et hinnata rikkumise raskust, vaid iga ettevõtja enda tegevust, selleks et uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise vastavat raskusastet.
Ettevõtjad peavad seega esitama teisi argumente, mis võiksid tõendada, et ajavahemikul, mil nad olid endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidusid nad tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et nad on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase kartelliga kehtestatud kohustusi niivõrd, et see häiris kartelli toimimist.
(vt punktid 178, 180)
12. Passiivne roll eeldab, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab aktiivse osalemise puudumine konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamise juures. Ettevõtja passiivset käitumist kartellikokkuleppes väljendavad sellised asjaolud nagu ettevõtja kohtumistel osalemise juhuslik laad, võrreldes kartellikokkuleppe tavaliste liikmetega, samuti ettevõtja tulek rikkumise esemeks olnud turule hilinenult, sõltumata ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise kestusest, või ka sellekohaste avalduste olemasolu, mis pärinevad kolmandate ettevõtjate esindajatelt, kes osalesid rikkumises.
Üksnes erilistel asjaoludel on ettevõtja väiksus oluline tegur, mida tuleb arvesse võtta. Kui selle juhid on mitme kohtumise eesistujad ning nende korraldajad, siis järeldab komisjoni õigustatult, et puudus passiivne roll: vaidlust ei ole selle üle, et nende koosolekute kokkukutsumine, päevakava osas ettepanekute tegemine ning koosolekute ettevalmistamisega seotud dokumentide jagamine on vastuolus madalat profiili hoidva käsutäitja passiivse rolliga, sest sellised algatused viitavad kõnealuse ettevõtja soositud ja aktiivsele suhtumisele kartelli loomise, jätkamise ning kontrolli osas.
Komisjon ei ole seotud oma otsuste tegemise praktikaga: asjaolu, et ta võttis varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama. Komisjon peab läbi viima iga juhtumi konkreetsete asjaolude individuaalse analüüsi, olemata seotud varasemate otsustega, mis käsitlevad teisi ettevõtjaid, teisi toote- ja teenuseturgusid või teisi geograafilisi turgusid erinevatel hetkedel.
(vt punktid 184 ja 185, 189, 193–195)
13. Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need väited ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus.
Siiski tuleb vastuvõetavaks tunnistada väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos.
(vt punktid 198 ja 199)
14. Komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes lai kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Ettevõtja koostöö komisjoniga võib õigustada trahvi vähendamist vastavalt teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, üksnes siis, kui see kergendab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja sellele lõpu tegemisel.
Komisjon ei ole seotud oma varasema otsustuspraktikaga, kui ta võimaldab teatavat trahvi vähendamist; tal ei ole kohustust vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses.
Komisjonil on lai kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega. Selles raamistikus peab komisjon teostama keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga kõnealuse ettevõtja koostöö küsimuses. Koostööteatise punktis D 2 esitatud asjaolude loetelu, mille alusel trahvi vähendatakse, on üksnes näitlik.
Vähendamise põhjust arvestades ei või komisjon jätta arvestamata esitatud informatsiooni kasulikkust, mis sõltub tingimata juba komisjonil olemas olevatest tõenditest. Kui ettevõtja üksnes kinnitab vähem täpsel ja otsesel viisil informatsiooni, mida teine ettevõtja on koostöö käigus juba andnud, ei lihtsusta see tegelikult komisjoni ülesannet märkimisväärselt ja trahvisumma vähendamist koostöö alusel.
Trahvi vähendamine on preemia, mida komisjon annab ettevõtjale rikkumise tuvastamise lihtsustamise eest, olenemata sellest, millises staadiumis ettevõtja abi osutas, olgu see abi siis uue informatsiooni ja uute tõendite esitamises või faktiliste asjaolude või nende õigusliku määratluse tunnistamises.
Trahvi võimalik vähendamine koostöö alusel sõltub peamiselt koostöö kvaliteedist ja kasust, mida komisjon hindab laia kaalutlusõiguse alusel; ning üksnes selle õiguse ilmselge liialdus võib osutuda karistatavaks.
Komisjon ei saa ettevõtjate tehtud koostöö hindamisel eirata seda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat põhimõtet, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.
Koostöö kasu hindamine ei tugine sugugi aritmeetilisele valemile, mis automaatselt tähendaks vähemalt 20% võrra trahvi vähendamist, kui arvesse tulevad koostööteatise punkti D kaks taanet.
(vt punktid 219–225, 238, 246, 248)
15. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks.
Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga ning mitte ühelegi asjaolule ei maksa omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne.
Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama.
Komisjonil ei ole nimelt kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada ettevõtja puudulikku majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni. Ehkki see toob kaasa ettevõtja likvideerimise tema konkreetses juriidilises vormis, ei tähenda ühenduse ametiasutuse võetud meede – kuigi see kahjustab omanike, aktsionäride või osanike rahalisi huve –, et ettevõtja isiklikud, varalised ja mittevaralised osad kaotaksid ühtlasi oma väärtuse.
Järelikult ei näe määrus nr 17, määrus nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ega suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ette, et trahvisumma tuleks kindlaks määrata otseselt seoses puudutatud turu suurusega, kuna see on vaid üks mitmest asjassepuutuvast tegurist. Seega ei kohusta see õiguslik raamistik komisjoni sõnaselgelt võtma arvesse kaubaturu piiratud suurust.
Kuigi suunistes ei ole sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada kogukäibe või asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe alusel, ei välista suunised seda, et selliseid käibeid tuleks juhul, kui asjaolud seda nõuavad, arvesse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel, et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest ja kartellikokkuleppe iga liikme vastutusest asjaomastel turgudel. See on nimelt objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab kõnealuse tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele, ning on seega hea näitaja iga ettevõtja suutlikkusest kahju tekitada. Siiski puudub üldiselt kohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja käibega neil kaubaturgudel, kus rikkumine on toimunud.
Komisjonil ei ole kohustust tagada olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi kogukäibe või kõnealuse toote turul saadud käibe osas. Komisjon ei pea trahvisummat kindlaks määrama, arvestades kõnealuste ettevõtjate suurust; ei ole mingit põhjust kohelda väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid teistest ettevõtjatest erinevalt, see ei vabasta neid kohustusest järgida konkurentsieeskirju.
(vt punktid 260 ja 261, 264, 266 ja 267, 275, 277–283)
ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
28. aprill 2010(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Euroopa tööstusliku õmblusniidi turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist tuvastav otsus – Trahvid – Rikkumise raskus – Tegelik mõju turule – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluse ajal – Proportsionaalsus – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta
Liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05,
Gütermann AG, asukoht Gutach-Breisgau (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Burrichter, B. Kasten ja S. Orlikowski-Wolf,
hageja kohtuasjas T‑456/05,
Zwicky & Co. AG, asukoht Wallisellen (Šveits), esindajad: advokaadid J. Burrichter, B. Kasten ja S. Orlikowski-Wolf,
hageja kohtuasjas T-457/05,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, M. Schneider ja K. Mojzesowicz, hiljem F. Castillo de la Torre ja K. Mojzesowicz,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 14. septembri 2005. aasta otsus K(2005) 3452 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/38.337 PO/Thread), mida on muudetud komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta otsusega K(2005) 3765, ja teise võimalusena nõue vähendada selle otsusega hagejatele määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. Prek (ettekandja) ja V. M. Ciucǎ,
kohtusekretär: ametnik T. Weiler,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. detsembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1. Vaidluse ese
1 Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 14. septembri 2005. aasta otsuses K(2005) 3452 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum nr COMP/38.337 PO/Thread, edaspidi „vaidlustatud otsus”), mida muudeti komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta otsusega K(2005) 3765 ja mille kokkuvõte on avaldatud 26. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 21, lk 10), et hagejad Gütermann AG (edaspidi „Gütermann”) ja Zwicky & Co. AG (edaspidi „Zwicky”) osalesid reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini Gütermanni osas ning 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini Zwicky osas.
2 Komisjon määras Gütermannile 4,021 miljoni euro suuruse trahvi ja Zwickyle 0,174 miljoni euro suuruse trahvi nende osalemise eest Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellikokkuleppes.
2. Haldusmenetlus
3 Komisjon teostas nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel 7. ja 8. novembril 2001 kontrollid mitme õmblusniidi tootja ruumides. Need kontrollid toimusid 2000. aasta augustis äriühingult The English Needle & Tackle Co. Ltd saadud teabe alusel.
4 Coats Viyella plc (edaspidi „Coats”) esitas 26. novembril 2001 koostöötaotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”); taotlusele olid lisatud dokumendid, et tõendada järgmisi kartellikokkuleppeid: esiteks kartellikokkulepe Euroopa Majanduspiirkonna autotööstuse niiditurul, teiseks kartellikokkulepe Ühendkuningriigi tööstusliku õmblusniidi turul ja kolmandaks kartellikokkulepe Beneluxi ning Taani, Soome, Norra ja Rootsi (edaspidi koos „Põhjamaad”) tööstusliku õmblusniidi turul.
5 Kontrollide käigus saadud ning Coatsi esitatud dokumentide alusel esitas komisjon puudutatud ettevõtjatele 2003. aasta märtsis ja augustis informatsiooninõuded määruse nr 17 artikli 11 alusel.
6 Komisjon esitas 15. märtsil 2004 vastuväiteteatised mitmele ettevõtjale nende osalemise tõttu ühes või enamas eespool punktis 4 märgitud kartellikokkuleppes, sh Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellikokkuleppes.
7 Kõik vastuväiteteatise adressaadid esitasid kirjalikud märkused. Gütermann vastas enda ja Zwicky nimel.
8 Ärakuulamine toimus 19. ja 20. juulil 2004.
9 24. septembril 2004 võimaldati pooltele juurdepääs vastuväiteteatise vastuste mittekonfidentsiaalsele versioonile ja ärakuulamise käigus poolte tehtud märkustele ning neile määrati tähtaeg teiste märkuste esitamiseks.
10 Komisjon võttis 14. septembril 2005 vastu vaidlustatud otsuse.
3. Vaidlustatud otsus
Asjaomaste turgude määratlemine
Kaubaturud
11 Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et õmblusniidi sektori võib jagada kaheks, esiteks õmblusniit, mida tööstused kasutavad rõivaste ja muude esemete, näiteks nahktoodete, sõidukiistmete tekstiilkatete ja madratsite õmblemisel või tikkimisel, ja teiseks kodune õmblusniit, mida üksikisikud kasutavad õmblus- ja parandustöödes ja huvialadega tegelemiseks.
12 Tööstusliku õmblusniidi sektori võib jagada kolmeks osaks vastavalt kasutusotstarbele: valmisriiete õmblusniit, mida kasutatakse erinevates rõivastes; tikkimisniit, mida kasutatakse tööstuslikes elektroonilistes tikkimismasinates rõivaste, spordijalatsite ja kodutekstiili kaunistamiseks; ja eriniit, mida kasutatakse erinevates sektorites, näiteks jalanõude, nahktoodete ja autotööstuses.
13 Komisjoni sõnul võib tööstuslikku õmblusniiti pakkumise seisukohast lugeda üheks kaubaturuks, kuna puudub range vastavus kasutusotstarbe ja kiu tüübi ja/või struktuuri vahel.
14 Komisjon eristab siiski ühest küljest autotööstusele mõeldud niiti ja teisest küljest niiti, mis on mõeldud muule tööstusele. Komisjon leiab, et kuigi nende kahe niiditüübi tootmisprotsess on sarnane või kergelt asendatav, tulenevad autotööstuse nõudlusest suured kliendid, kes esitavad teatud nende kasutatud toodetele palju erilisemaid nõudeid – näiteks turvavöödes kasutatav niit – ja kellele on oluline toodete ühetaolisus erinevates riikides, kus nad seda oma tööstuses kasutavad.
15 Käesolevates kohtuasjades on kaubaturg, millega seoses hagejatele süüks pandud rikkumist käsitletakse, tööstusliku õmblusniidi turg, millest on välistatud autotööstus (edaspidi „tööstuslik õmblusniit”).
Geograafilised turud
16 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et vastavalt poolte esitatud andmetele on tööstusliku õmblusniidi geograafiline turg piirkondlik. Ta lisab, et vastavalt olukorrale võib piirkond hõlmata mitut EMP riiki, näiteks Benelux või Põhjamaad, või vaid ühte riiki, näiteks Ühendkuningriik.
17 Käesolevas asjas on rikkumisega seotud geograafiline turg Benelux ja Põhjamaad.
Asjaomaste turgude suurus ja ülesehitus
18 Vaidlustatud otsusest ilmneb, et Beneluxis ja Põhjamaades oli tööstusliku õmblusniidi müügimaht 2000. aastal umbes 50 miljonit eurot ja 2004. aastal umbes 40 miljonit eurot.
19 Sellest ilmneb ühtlasi, et 1990. aastate lõpus olid Beneluxis ja Põhjamaades tööstusliku õmblusniidi peamised pakkujad eeskätt Gütermann, Zwicky, Amann und Söhne GmbH & Co. KG (edaspidi „Amann”), Barbour Threads Ltd enne selle omandamist Coatsi poolt, Belgian Sewing Thread NV (edaspidi „BST”) ja Coats.
Rikkumiste kirjeldus
20 Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku niidituru kartellikokkuleppega seotud sündmused toimusid ajavahemikus 1990–2001.
21 Komisjoni sõnul kohtusid kõnealused ettevõtjad vähemalt kord aastas ja neil kohtumistel oli kaks osa, millest üks keskendus Beneluxi riikide turule ja teine Põhjamaade turule; nende kohtumiste peamine eesmärk oli hoida hinnad mõlemal turul kõrged.
22 Osalised vahetasid hinnakirju ning teavet hinnaalanduste, hindade tõstmise, hinnaalanduste vähendamise ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmise kohta. Samuti sõlmiti kokkulepped tulevaste hinnakirjade, suurimate lubatud hinnaalanduste, hinnaalanduste vähendamise ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmise kohta; ning kokkulepped, et vältida omavahelist hindadega konkureerimist turgu valitseva tarnija kasuks ja jagada kliente (vaidlustatud otsuse põhjendused 99–125).
Vaidlustatud otsuse resolutsioon
23 Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1, et kaheksa ettevõtjat, sh Gütermann ja Zwicky rikkusid EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini.
24 Vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu kohaselt määrati Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud kartellikokkuleppe eest järgmised trahvid nimelt järgmistele ettevõtjatele:
– Coats: 15,05 miljonit eurot;
– Amann: 13,09 miljonit eurot;
– BST: 0,979 miljonit eurot;
– Gütermann: 4,021 miljonit eurot;
– Zwicky: 0,174 miljonit eurot.
25 Vaidlustatud otsuse artiklis 3 tegi komisjon otsuse adressaatidele ettekirjutuse lõpetada tuvastatud rikkumised kohe, kui nad ei olnud seda veel teinud. Ta kohustas neid ka hoiduma vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud mis tahes tegevusest ning mis tahes tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse ajavahemikul 30. detsembril 2005.
27 Kohtuasjas T-456/05 palub Gütermann Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, kus komisjon tuvastab, et ta pani toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise Soome, Norra ja Rootsi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja teise võimalusena ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini kaasa arvatud;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, kus komisjon määrab talle trahvi summas 4,021 miljonit eurot, või teise võimalusena vähendada seda trahvi mõistliku summani;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
28 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Gütermannilt.
29 Kohtuasjas T-457/05 palub Zwicky Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, kus komisjon tuvastab, et ta pani toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise Soome, Norra ja Rootsi turul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini ja teise võimalusena ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini kaasa arvatud;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, kus komisjon määrab talle trahvi summas 0,174 miljonit eurot, või teise võimalusena vähendada seda trahvi mõistliku summani;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 teda puudutavas osas
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Zwickylt.
31 9. detsembri 2008. aasta määrusega liitis Üldkohtu viienda koja esimees pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑456/05 ja T‑457/05 suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 50.
Õiguslik käsitlus
32 Kõigepealt esitavad hagejad kaks väidet rikkuva käitumise kohta. Hagejad esitavad esiteks väite nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 7 lõike 1 rikkumisest. Zwicky esitab seejärel väite, et ettekirjutus lõpetada rikkumine ja hoiduda korduvast rikkumisest on põhjendamatu.
33 Teiseks esitavad hagejad rea väiteid trahvi tühistamiseks või vähendamiseks. Esiteks heidab Zwicky komisjonile ette seda, et viimane määras talle trahvi, mille summa ületas 10% käibe ülempiiri. Teiseks esitavad hagejad viis väidet, mis käsitlevad vastavalt rikkumise raskusastme ekslikku hindamist selle mõju arvestades; rikkumise kestuse ekslikku hindamist; teatud kergendavate asjaolude arvestamata jätmist; koostööteatise ekslikku kohaldamist; ja trahvi ebaproportsionaalsust.
1. Väited, mis vaidlustavad rikkumise olemasolu tuvastamist ning ettekirjutusi selle rikkumise lõpetamiseks ja kordamise keelamiseks
Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud
Poolte argumendid
34 Hagejate sõnul rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1, milles on sätestatud, et „[k]ui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist”. Kuna komisjon heitis neile ette EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist nende osalemise tõttu Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevates kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes Gütermanni puhul ajavahemikus 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini, siis ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et EMP leping jõustus alles 1. jaanuaril 1994 ja et seetõttu ei kohaldatud selle lepingu sätteid enne nimetatud kuupäeva Soomele, Norrale ja Rootsile. Samuti, kuna Soome ja Rootsi liitusid Euroopa Ühendusega alles 1. jaanuaril 1995, siis muutus EÜ artikkel 81 otsekohaldatavaks üksnes sellel kuupäeval.
35 Hagejad leiavad lisaks, et komisjon leidis õigustatult, et nende käitumisest tingitud rikkumine selle sõna õiguslikus tähenduses, st EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine sai Soome, Norra ja Rootsi osas eksisteerida üksnes alates 1. jaanuarist 1994. Seega on komisjon teinud vea, lähtudes õiguslikust vaatepunktist rikkumise olemasolust, mille intensiivsus üksnes kasvas. Komisjon ei eristanud materiaalset hinnangut hagejate käitumisele, mis seisnes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini kestnud ühes ja vältavas kartellikokkuleppes, ja õiguslikku hinnangut sellele käitumisele, mis seisnes nende kahe perioodi jooksul toimunud konkurentsieeskirjade rikkumises.
36 Lisaks leiavad hagejad, et nende väide määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 rikkumise kohta on vastuvõetav. Nimelt tugines komisjon ekslikult selle väite vastuvõetamatusele, kuna nad ei viidanud ilmsele hindamisveale seoses sellega, et nende käitumine loeti üheks ja vältavaks kartellikokkuleppeks. Nende sõnul kvalifitseeris komisjon nende käitumise üheks ja vältavaks kartellikokkuleppeks faktide vaatepunktist, sellele hagejad aga käesoleva väite raames vastu ei vaidle. Seevastu on vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 ekslik õiguslik hinnang, kuna esiteks ei tegutsenud Zwicky Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ja teiseks ei saanud Soome, Norra ja Rootsi puhul esineda konkurentsieeskirjade rikkumist 1990. aasta jaanuari ja 1993. aasta detsembri vahel.
37 Komisjon tugineb esimese võimalusena hagejate esitatud käesoleva väite vastuvõetamatusele ja teise võimalusena vaidlustab selle väite põhjendatuse.
Üldkohtu hinnang
38 Üldkohus leiab, et tuleb hinnata määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 rikkumist käsitleva väite põhjendatust, ilma et oleks vaja uurida selle vastuvõetavust.
39 Esiteks tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punktides g ja h tuvastab komisjon, et hagejad panid toime EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise, kuna Gütermann osales 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ja Zwicky osales 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini kooskõlastatud tegevuses Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul.
40 Tuleb sedastada, et üksikult võetuna võib seda artiklit mõista nii, et komisjon tuvastas, et hagejad panid toime rikkumise, sest nad osalesid 1990. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta detsembrini – st enne EMP lepingu jõustumist – kooskõlastatud tegevuses Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turul. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud ajavahemikus ei olnud mingit õiguslikku alust, mis lubaks komisjonil hagejate sellist rikkumist tuvastada.
41 Siiski ilmneb kohtupraktikast, et akti resolutsioon on lahutamatu selle põhjendavast osast, nii et seda tuleb vajaduse korral tõlgendada, lähtudes selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusest (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21; Üldkohtu 13. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑204/97 ja T‑270/97: EPAC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2267, punkt 39).
42 Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 246, 295–298 ja 331, et Soome, Norra ja Rootsi osas kujutas kartellikokkulepe ühenduse konkurentsieeskirjade ja EMP konkurentsieeskirjade rikkumist üksnes alates 1. jaanuarist 1994, kui EMP leping jõustus. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkte g ja h lugeda nimetatud selget ja ühemõttelist põhjendust silmas pidades. Seega tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse resolutiivosa tuleb mõista selles tähenduses, et ühe ja vältava rikkumise need osad, mis puudutasid Soomet, Norrat ja Rootsit, esinesid üksnes alates 1. jaanuarist 1994.
43 Teiseks tuginevad hagejad asjatult sisuliselt sellele, et komisjon väidetavalt eristas vaidlustatud otsuses ühest küljest EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise õiguslikku hinnangut ja teisest küljest vaidlustatud otsuse põhjendustes 264–277 nende käitumise kui ühe ja vältava rikkumise materiaalset hinnangut. Nad järeldavad sellest sama ekslikult, et kuna Soome, Norra ja Rootsi osas sai esineda rikkumine „selle sõna õiguslikus tähenduses” üksnes alates 1. jaanuarist 1994, siis on komisjon teinud vea, tuvastades rikkumise, mille intensiivsus üksnes kasvas.
44 Esiteks tuleb rõhutada, et hagejad ei ole kordagi vaidluse alla seadnud Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud rikkumise ühte ja vältavat laadi.
45 Seejärel tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni jätkuvas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevustest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 81; Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 155).
46 Seega hõlmab üks ja vältav rikkumine sageli rida tegusid, mis järgnevad kronoloogiliselt ja mis võivad ise toimepanemise hetkel kujutada endast konkurentsieeskirjade rikkumisi. Nende tegude eripära on see, et nad on osa tervikstrateegiast. Nimelt seda tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 264–277 sisuliselt seoses Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitleva kartellikokkuleppega.
47 Vastupidi hagejate väidetele ei ole vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustes esitatud kaalutlused üksnes pelk faktiliste asjaolude tuvastamine, vaid need esitavad ka objektiivsed põhjendused, miks komisjon peab järeldama, et Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul toimunud rikkumine moodustab ühe ja vältava rikkumise Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turu rikkumisega.
48 Tähendust ei oma asjaolu, et komisjon tugines Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turgude rikkumise tuvastamiseks sellisele õiguslikule alusele, mis esines üksnes pärast rikkumise algust, kuna nagu vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb, võeti hagejate käitumine sellel turul arvesse üksnes alates 1. jaanuarist 1994.
49 Teiseks tuleb tagasi lükata Zwicky argument, et ta ei tegutsenud Põhjamaade turul. Nagu eespool punktis 44 meenutati, kinnitas Zwicky, et ta ei vaidlusta Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud kartellikokkuleppe kvalifitseerimist üheks ja vältavaks rikkumiseks.
50 Kohtupraktikast ilmneb, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade ühes ja keerulises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele EÜ artikli 81 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt teostatud käitumise eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203; Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑15/99: Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1613, punkt 73).
51 Käesolevas asjas ei vaidle Zwicky vastu sellele, et ta osales regulaarselt kohtumistel, mis käsitlesid Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu; ei ole kordagi vaidlustanud komisjoni kinnitust, et ta tegutses Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul enne ühe rikkumise algust; ei ole eitanud, et ta osales Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevates rikkumise koosseisudes; ja ei ole ka vaidlustanud seda, et need rikkumise koosseisud olid osa tervikstrateegiast ja olid seega vaid üks osa Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud ühest ja vältavast rikkumisest.
52 Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud ühe ja vältava rikkumise toimepanemise ajal Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, ei saa teda vabastada vastutusest teiste ettevõtjate tegevuse eest sellel geograafilisel turul nimetatud rikkumise raames.
53 Lisaks, niivõrd kuivõrd Zwicky vastuväidet tuleb mõista nii, et rikkumise (kaas)täideviijatena võivad kooskõlastatult tegutseda ainult ettevõtjad, kes tegutsevad Põhjamaade geograafilisel turul konkurentidena nõudluse või pakkumise poolel, tuleb rõhutada, et ettevõtja võib EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkuda, kui tema käitumise – mis toimub kooskõlastatult teiste ettevõtjate käitumisega – eesmärk on konkurentsi piiramine konkreetsel turul siseturu piires, ilma et ta ise sellel turul aktiivselt tegutseks (vt analoogia alusel Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtasjas T‑99/04: AC-Treuhand vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1501, punkt 122).
54 Arvestades eespool punktis 51 esitatud kaalutlusi, ei saa Zwicky tõhusalt vaidlustada asjaolu, et ta on samuti kaastäideviijana vastutav konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mis seisnes Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turgu käsitlevas kartellis.
55 Järelikult tuleb väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud, tagasi lükata.
Zwicky esitatud väide, et ettekirjutus rikkumine lõpetada ja selle kordamisest hoiduda on põhjendamatu
Poolte argumendid
56 Zwicky märgib, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 tegi komisjon asjaomastele ettevõtjatele ettekirjutuse lõpetada tuvastatud rikkumised kohe, kui nad ei olnud seda juba teinud, ja hoiduda tulevikus kõigist tegudest, millel on seos tuvastatud rikkumistega, või tegevusest, millel on sarnane eesmärk.
57 Zwicky väidab, et ta ei tegutse enam vaidlustatud otsuses käsitletud turgudel juba 2000. aasta novembrist ja lisaks on ta loobunud ka igasugusest kaubandustegevusest ning piirdub nüüd üksnes kinnisvara haldamisega. Ta leiab, et viidatud ettekirjutused rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet ning et vaidlustatud otsuse artikkel 3 on õigusvastane. Kuna hageja arvates oli komisjonil võimalus ilma täiendavate uurimisteta tuvastada, et ta oli rikkumised lõpetanud ja et puudus igasugune oht nende kordamiseks, siis puudus komisjonil igasugune õiguspärane huvi ettekirjutus anda. Sellega seoses tugineb Zwicky Euroopa Kohtu 2. märtsi 1983. aasta otsusele kohtasjas 7/82: GVL vs. komisjon (EKL 1983, lk 483, punkt 24 jj).
58 Komisjon palub jätta selle väite rahuldamata.
Üldkohtu hinnang
59 Tuleb märkida, et käesoleva väitega palub Zwicky vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamist teda puudutavas osas.
60 Tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 on tegelikult kaks ettekirjutust.
61 Esiteks nõuab see säte, et puudutatud ettevõtjad lõpetaksid vaidlustatud otsuse resolutiivosa artiklis 1 märgitud rikkumised kohe, kui nad seda juba ei ole teinud. Sellega seoses, kuna Zwicky ei tegutsenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tööstusliku õmblusniidi sektoris, on selle sätte vastu suunatud argumendid ilmselgelt alusetud. Nimelt, kuigi Zwicky oli vaidlustatud otsuse artiklis 1 loetletud ettevõtjate hulgas, oli ta oma tegevuse lõpetamise tõttu juba rikkumise lõpetanud ja see ettekirjutus teda enam ei puudutanud (vt selle kohta Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 1247). Nimetatud asjaolu tõttu ei ole tulemuslik ka Zwicky argument proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest sellega seoses (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 196).
62 Teiseks nõuab vaidlustatud otsuse artikkel 3, et artiklis 1 loetletud ettevõtjad hoiduksid edaspidi mis tahes artiklis 1 kirjeldatud tegevusest või mis tahes tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime.
63 Tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 kohaldamisega võib kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mille õigusvastasus on tuvastatud, aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema. Niisugused ettevõtjatel lasuvad kohustused ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 4704 ja 4705 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peab komisjoni õigus teha ettekirjutusi lähtuma tuvastatud rikkumise laadist (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 45; Üldkohtu 7. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑228/97: Irish Sugar vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2969, punkt 298, ja 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑128/98: Aéroports de Paris vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3929, punkt 82).
64 Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1, et Zwicky ja teised ettevõtjad rikkusid EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna nad osalesid – ja seda väga pika aja jooksul – Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi sektoris kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille raames Zwicky ja teised ettevõtjad leppisid kokku tulevastes hinnakirjades, suurimates lubatud hinnaalandustes, hinnaalanduste vähendamises ning teatud klientidele kohaldatavate erihindade tõstmises; ning kokkulepped, et vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist ja jagada kliente. Zwicky ei vaidlusta vaidlustatud otsuses sellega seoses esitatud kaalutlusi.
65 Tehes puudutatud ettevõtjatele neis tingimustes ettekirjutuse hoiduda tulevikus Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul kõigist meetmetest, millel võib olla võrdväärne eesmärk või toime, ei ületanud komisjon talle määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikes 1 antud pädevust (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 199).
66 Asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel enam tööstusliku õmblusniidi sektoris, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada. Nimelt on käesolevas asjas käsitletud ettekirjutus ennetavat laadi ja ei sõltu puudutatud ettevõtjate olukorrast vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel.
67 Komisjonil oli seda enam õigus vaidlustatud otsuse resolutsioonile see ettekirjutus lisada, kuna Zwicky ei olnud võtnud endale kohustust oma konkurentsivastast käitumist mitte korrata (vt selle kohta Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 678).
68 Lisaks ei ole käesolevas asjas asjakohane Zwicky poolt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus GVL vs. komisjon. Peale selle, et viidatud kohtuotsuse asjaolud erinevad käesoleva juhtumi omadest, näidati eespool punktides 60–67, et esiteks, ettekirjutus vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumised kohe lõpetada ei puudutanud Zwickyt, ja teiseks oli komisjonil õiguspärane huvi teha talle ettekirjutus hoiduda tulevikus kõigist tuvastatud rikkumisega seotud tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või toime.
69 Kõigil neil põhjustel tuleb käesolev väide tagasi lükata.
2. Väited trahvi ja selle summa vaidlustamise kohta
Zwicky esitatud väide, et käibe 10% ülempiiri on ületatud
Poolte argumendid
70 Zwicky teatas, et ta lõpetas oma kaubandustegevuse tööstusliku õmblusniidi sektoris 2000. aasta novembris, ja heidab kõigepealt komisjonile ette, et too lähtus käibe 10% ülemmäära arvutamisel Gütermanni käibest. Tegelikult võttis Gütermann üle vaid osa tema tegevusest ning ei allu seetõttu Zwicky kontrollile. Seega on määrav üksnes Zwicky käive. Ja kuna Zwickyl puudub alates 2001. aastast käive, siis ei saa talle määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel mingit trahvi määrata. Nimelt käsitleb määrus nr 1/2003 otsuse vastuvõtmisele eelneva majandusaasta käivet. Trahvi sidumine selle käibega võimaldab arvestada ettevõtja suurust ja mõju turul. Seega on määrav ettevõtjate hetkeolukord seoses nende käibega. Ettevõtjal, kellel ei ole enam käivet, ei ole turul mõju ning talle ei saa seega enam trahvi määrata.
71 Ta märgib seejärel, et komisjoni viidatud Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsust kohtuasjas T‑33/02: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑4973) tuleb tõlgendada nii, et otsuse vastuvõtmisele eelneva aasta käibest erineva käibe arvestamine on võimalik, kui ettevõtja lõpetas oma äritegevuse või võltsis oma käivet ränga trahvi vältimiseks. Käesolevas asjas see nii ei olnud. Zwicky väidab sellega seoses, et ta müüs oma äritegevuse konkurentsiolukorra halvenemise tagajärjel aasta enne komisjoni kontrolle.
72 Lisaks rõhutab Zwicky, et käesolevas asjas omandas Gütermann tema kaubandustegevuse varade ostmise (asset deal) raames ja et seetõttu pidi sel viisil üle läinud tegevusest saadud tulu minema Gütermannile ja suurendama tema käivet, mida tuli määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamiseks arvesse võtta. Muu hulgas rõhutab ta, et tema tegevuse müük Gütermannile ei kujutanud endast pelka ettevõtjasisest ümberkorraldamist.
73 Seda, et hagejad saatsid vastuväiteteatisele vastuseks vaid ühe dokumendi, selgitab asjaolu, et Gütermann oli üle võtnud tööstusliku õmblusniidi alase tegevuse ja et Zwicky nõukogu esimees nimetati selle tehingu tagajärjel Gütermanni nõukogu liikmeks. Siiski ei muuda see kuidagi asjaolu, et Zwicky on Gütermannist sõltumatu ja et Gütermann ei saanud Zwicky aktsionäriks.
74 Komisjon märgib, et see väide ei ole tulemuslik, kuna isegi kui Zwicky argument on õige, määras komisjon trahvi ülempiiri viimase majandusaasta käivet arvestades, nagu ta oli juba teistes asjades teinud. Komisjon tuvastas, et Zwicky 1999. aasta käive oli 4,5 miljonit eurot ja et 0,174 miljoni euro suurune trahv ei ületa sugugi 10% ülempiiri sellest käibest.
75 Teise võimalusena märgib komisjon esiteks, et kuigi Gütermann ostis 2000. aasta novembris Zwicky tegevuse, mida hõlmas tööstusliku õmblusniidi turu kartellikokkulepe, võttis ta arvesse asjaolu, et Zwicky oli keelatud rikkumisega seotud kümme aastat, ja leidis, et pärast oma kaubandustegevuse müüki edasi eksisteerimine „tühja koorena” kujutas endast nimelt manöövrit, mille konkreetne eesmärk oli vältida konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistusi. Ta lisab ka, et Zwicky ei vaidlustanud kohtupraktikat, mille alusel vastutab rikkumise eest selle toimumise ajal puudutatud ettevõtjat juhtinud füüsiline või juriidiline isik. Ta lisab, et kuna Zwicky nõukogu esimees kuulus Gütermanni juhtkonda ja kuna tal oli seega teave mõlema ettevõtja osalemisest kartellikokkuleppes, siis võib kergelt mõista, miks otsustati Zwicky alles jätta.
76 Komisjon leiab seejärel, et Zwicky antud tõlgendus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisele lausele ei ole kooskõlas kasuliku mõju põhimõttega, kuna see võimaldab ettevõtjatel hoiduda vastutusest pelgalt siseste ümberkorralduste vahendusel. Selline oli Üldkohtu lähenemine eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuses Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon.
77 Komisjon väidab lõpuks, et Zwicky ja Gütermanni tihedad seosed ilmnevad ühisest vastusest vastuväiteteatisele ja sellest, et neid kaitsevad Üldkohtus samad advokaadid.
Üldkohtu hinnang
78 Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon ettevõtjatele määrata trahve, mis ei tohi ületada 10% otsuse vastuvõtmisele eelneva majandusaasta käibest. Selle 10% ülempiiri eesmärk on vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed, ja eriti seda, et määrataks selliseid trahve, mille puhul on ettearvatav, et ettevõtjad ei suuda neid tasuda. Kuna üksnes kogukäive võib selle kohta ligikaudse pildi anda, tuleb seda protsendimäära mõista nii, et sellega viidatakse kogukäibele (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 119).
79 Tuleb ka rõhutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk on anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle pandud järelevalveülesannet (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105, ja Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 105). See ülesanne hõlmab kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi ning järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ja sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et komisjon peab tagama trahvide hoiatava laadi (eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punktid 105 ja 106).
80 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu tähenduses „eelmine majandusaasta” peab põhimõtteliselt silmas iga puudutatud ettevõtja viimast tervet majandusaastat, mis eelnes otsuse vastuvõtmise kuupäevale (Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 32).
81 Kuna käesolevas asjas tehti vaidlustatud otsus 14. septembril 2005, siis kestis eelmine majandusaasta 1. juulist 2004 kuni 30. juunini 2005. Zwicky andis oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas üle Gütermannile 2000. aasta novembris. Seetõttu leidis komisjon, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel ei olnud tal Zwicky kohta käivet, mis vastaks viimase poolt teostatud majandustegevusele eelmisel majandusaastal. Tuginedes muu hulgas vaidlustatud otsuse punktis 383 Gütermanni ja Zwicky vahelisele väidetavale emaettevõtja-tütarettevõtja seosele, mis tekkis pärast seda, kui Zwicky andis oma tööstusliku õmblusniidiga seotud tegevuse üle Gütermannile, leidis komisjon, et ta võis tugineda Gütermanni käibele, et kohaldada 10% ülemmäära.
82 Zwicky argumentides tuleb eristada kahte aspekti: esiteks komisjoni valik võtta arvesse Gütermanni käivet ja teiseks see, et komisjon ei arvestanud tema 30. juunil 2005 lõppenud majandusaasta käibega, kuigi see oli null.
83 Zwicky esitatud argumentide esimese aspekti osas tuleb tunnistada, et komisjon tugines ekslikult Gütermanni käibele, et kindlaks määrata Zwickyle kohaldatava trahvi 10% käibe ülempiiri, mida ei tohi ületada.
84 Nimelt võttis Gütermann 2000. aasta novembrist üle üksnes Zwicky tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas. Kohtuistungil selgitas Zwicky, et see tegevuse üleandmine toimus kahel moel; esiteks sõlmiti Šveitsis vara üleminemise leping ladude ja masinate kohta ning teiseks müüdi Saksamaal aktsiad.
85 Komisjon tunnistas siiski kohtuistungil, et Gütermann ei olnud sugugi Zwickyt enda alla võtnud ja et seega ei olnud Gütermannist saanud Zwicky omanikku. Seega ei olnud tööstusliku õmblusniidiga seotud tegevuse loovutamisel mingit mõju Zwicky õiguslikule ja majanduslikule iseseisvusele.
86 Argumendid selle kohta, et Zwicky nõukogu esimees sai Gütermanni juhtkonna liikmeks, et need kaks ettevõtjat kasutavad sama advokaati ja et nad saatsid vastuväiteteatisele ühise vastuse, ei ole käesolevas asjas piisavad, et õigustada komisjoni seisukohta, et nende ettevõtjate vahel esineb emaettevõtja-tütarettevõtja seos.
87 Lisaks ei tõendanud komisjon sugugi, kuidas viisid teda eksitusse andmed, mida komisjon Zwickylt palus oma tegevuse üleandmise ja Gütermanniga esinevate seoste kohta.
88 Sellest tuleneb, et komisjon on teinud Gütermanni käibele tuginedes hindamisvea; selle vea tagajärgi käsitletakse allpool punktis 104 jj.
89 Mis puudutab Zwicky argumentide teist aspekti – st et komisjon ei võtnud arvesse tema null-käivet, mis tulenes tema väidetavast majandustegevusest vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal –, siis tuleb uurida seda, kuidas komisjon peab määratlema „eelmise majandusaasta” mõistet olukordades, kus puudutatud ettevõtja majanduslikus olukorras on toimunud olulised muutused rikkumise toimepanemise perioodi lõpu ja komisjoni trahvi määrava otsuse vastuvõtmise kuupäeva vahel.
90 Mis puudutab mõistet „eelmine majandusaasta”, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (Euroopa Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 41; 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑391/05: Jan De Nul, EKL 2007, lk I‑1793, punkt 20; ja eespool punktis 80 viidatud 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 21).
91 Nagu meenutati eespool punktis 79, siis on määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita ühenduse õigusega talle kehtestatud järelevalveülesannet. See ülesanne hõlmab eeskätt nii karistamist ebaseadusliku tegevuse eest kui ka sellise tegevuse kordumise ennetamist (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 173).
92 Tuleb lisada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt peab komisjon arvesse võtma nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.
93 Neid asjaolusid silmas pidades on määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus kehtestatud ülempiiri eesmärk vältida seda, et komisjoni kehtestatud trahvid oleksid ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119).
94 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et „eelmise majandusaasta” kindlaksmääramiseks peab komisjon igas juhtumis hindama, pidades silmas määrustega nr 17 ja nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, mil rikkumine toime pandi (eespool punktis 80 viidatud 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 25).
95 Siiski tuleneb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu taustaks oleva süsteemi eesmärkidest kui ka eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikast, et 10% ülempiiri kohaldamine eeldab esiteks seda, et komisjonile on teada otsuse vastuvõtmisele eelneva viimase majandusaasta käive, ja teiseks seda, et need andmed väljendavad tervet majandusaastat normaalse majandustegevusega 12 kuu jooksul (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 38).
96 Näiteks kui majandusaasta on lõppenud enne otsuse vastuvõtmist, ent ettevõtja majandusaasta aruanne on alles tegemata või ei ole seda veel komisjonile edastatud, siis on komisjonil õigus või koguni kohustus lähtuda varasema majandusaasta käibest, et kohaldada määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teist lõiku. Sarnaselt, kui raamatupidamise ümberkorraldamise või muutmise tõttu on ettevõtjal aastaaruanne eelneva majandusaasta kohta, mis on lühem kui 12 kuud, siis on komisjonil õigus lähtuda nende sätete kohaldamiseks varasemast, terve majandusaasta käibest (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 39). Sama kehtib ka siis, kui ettevõtjal ei olnud eelmisel majandusaastal majandustegevust ja komisjonil ei ole järelikult tema osas andmeid eelmisel majandusaastal majandustegevust väljendava käibe kohta. Nimelt ei anna selle perioodi käive vastupidi kohtupraktikas nõutule mingit pilti nimetatud ettevõtja suurusest ja seega ei saa seda ka kasutada alusena määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 märgitud ülempiiri kindlaksmääramiseks (vt eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 42).
97 Tuleb ka meenutada, et eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsusest Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (punkt 49), mis on käesolevale asjale analoogia alusel kohaldatav, ilmneb, et isegi tavapärase majandustegevusega majandusaastal võib ettevõtja käive varasemate aastatega võrreldes erinevatel põhjustel – näiteks keeruline majanduslik olukord, kriis asjaomases sektoris, õnnetus või streik – arvestatavalt või isegi oluliselt väheneda. Kui ettevõtjal on siiski tekkinud käive tervel majandusaastal, mille käigus majandustegevus, olgugi vähenenud, siiski toimus, peab komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 ülempiiri kindlaksmääramiseks seda käivet arvesse võtma. Seega vähemalt olukordades, kus puudub igasugune teave sellest, et ettevõtja lõpetas oma äritegevuse või võltsis oma käivet ränga trahvi vältimiseks, tuleb leida, et komisjonil on kohustus määrata trahvi ülempiir lähtuvalt kõige hilisemast käibest, mis kajastab tervet normaalse majandustegevusega majandusaastat (eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 49).
98 Zwicky sõnul ei tõendanud komisjon, et Zwicky võltsis oma käivet, ja kohaldas seega ekslikult erandit eelmise majandusaasta käibe arvestamise põhimõttest. Siiski, nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, ei heida ta Zwickyle sugugi ette kuritarvitavat tegevust ränga trahvi vältimiseks, vaid sedastab üksnes, et Zwicky lõpetas oma tegevuse ja eksisteerib üksnes „tühja koorena”.
99 Oma menetlusdokumentides märkis Zwicky, et ta tegeleb 2001. aastast alates üksnes kinnisvara haldusega, ja rõhutas, et sellest ajast saadik puudub tal käive. Järelikult tuleb sedastada, et tal ei olnud käivet ka vaidlustatud otsusele eelneval majandusaastal, st 1. juulist 2004 kuni 30. juunini 2005. Vastusena kohtuistungil esitatud küsimusele tema tegevuse täpse laadi kohta kordas Zwicky oma väiteid, et ta tegeleb talle endiselt kuuluva kinnisvara haldajana. Ta täpsustas, et tema kinnisvara hõlmab hooneid, mida ta varem kasutas oma tööstusliku õmblusniidi tööstuses ja mis nüüd on tühjad pärast selle tegevuse üleandmist Gütermannile, ning elamispindu, mis on välja renditud endistele töötajatele. Ta väitis, et seda kinnisvara võib tulevikus välja rentida ja et selleks tehakse investeeringuid. Ta andis teada ka kohalike omavalitsustega koostöös valminud arengukavast. Ta tunnistas lõpuks, et pärast tegevuse lõpetamist tööstusliku õmblusniidi turul ei ole tal enam ühtegi töötajat.
100 Kuigi vaidlust ei ole selles, et Zwicky eksisteeris õiguslikult ka pärast oma tegevuse üleandmist Gütermannile, tuleb siiski sedastada, et tõsised tõendid – nullkäive mitme aasta jooksul, töötajate puudumine ning konkreetsete tõendite puudumine sellest, et ta kasutas oma kinnisvara või investeerimisprojektidest selle kinnisvara kasutamiseks – võimaldavad järeldada, et Zwicky ei jätkanud normaalset majandustegevust viidatud kohtupraktika tähenduses eeskätt 1. juuli 2004 ja 30. juuni 2005 vahel.
101 Zwicky menetlusdokumentides ja kohtuistungil esitatud vastused on ebamäärased ega võimaldanud seega Üldkohtul järeldada „normaalse majandustegevuse” olemasolu. Lisaks kinnitas Zwicky tema olukorrast majanduslikku kokkuvõtet tegeva dokumendi sisu, mille komisjon kohtuistungil ette luges ja millest ilmneb nullkäive ning tulu ja töötajate puudumine, ja ei vaidlusta seda, et olukord oli selline alates hetkest, kui ta andis Gütermannile üle oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas, kuni 30. juunini 2005.
102 Sellega seoses ja vastupidi Zwicky kinnitustele kohtuistungil, ei saa pelk asjaolu, et nõukogu ja juhataja tegelevad äriühingu arengukavaga, mille tõesust ei ole muuseas tõendatud, olla määravaks tõendiks selle äriühingu normaalsest majandustegevusest eespool punktis 71 viidatud 29. novembri 2005. aasta kohtuotsuse Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon tähenduses.
103 Sellest tuleneb, et komisjon pidi arvesse võtma Zwicky varasemat kogukäivet kui 30. juunil 2005 lõppenud majandusaasta oma.
104 Mis puudutab komisjoni selle hinnanguvea tagajärgi, mille kohaselt ta viitas Gütermanni kogukäibele, siis tuleb kindlaks määrata, kas see õigustab seda, et ühenduse kohus vähendaks või koguni tühistaks Zwicky trahvi.
105 Sellega seoses tuleb rõhutada, et mis puudutab hagisid, mis on esitatud komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele trahve konkurentsieeskirjade rikkumise eest, siis Üldkohtu pädevus tuleneb kahest alusest. Esiteks on kohus EÜ artikli 230 alusel pädev kontrollima nende seaduslikkust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punktid 53 ja 54).
106 Teiseks on Üldkohus pädev talle EÜ artikliga 229 ja määruse nr 17 artikliga 17 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täieliku pädevuse raames hindama trahvisummade kohasust. Viimati nimetatud hindamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvesse võtmist, mille mainimist vaidlustatud otsuses ei ole sellisena EÜ artikli 253 sätestatud põhjendamiskohustuse alusel nõutud (eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 55).
107 Käesolevas asjas leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse raames, et tuleb viidata mitte Gütermanni käibele, vaid Zwicky käibele.
108 Eespool esitatud põhjustel ja Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon kohtupraktika (eespool punktid 71 ja 80) alusel on Zwicky viimane tegelikust majandustegevusest tulenev käive, millele komisjon oleks pidanud tuginema, see, mis tulenes majandusaastast 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2000. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 76 tuleneb, et see käive oli 4,5 miljonit eurot. Komisjon määras Zwickyle trahvi 205 000 eurot, mis ei ületa seega sugugi 10% sellest käibest.
109 Lisaks tuleb märkida, et kohtuistungil märkis Zwicky, et teise võimalusena esinev lahendus tugineda tema 30. juunil 2000 lõppenud majandusaasta käibele on vastuvõetamatu, kuna see tähendaks tema käibe arvestamist kaks korda. Kuna Gütermann võttis üle Zwicky tegevuse tööstusliku õmblusniidi valdkonnas, siis komisjon võttis selle tegevusega saadud käibe juba arvesse Gütermanni käibe hulgas. Komisjon väitis, et tegu on uue argumendiga ja et seega tuleb see tagasi lükata.
110 See Zwicky argument tuleb tagasi lükata, kuna see on aluseta.
111 Nimelt seisneb Zwicky argument selles, et teise võimalusena esineva lahendusega omistatakse Zwickyle see käive, mis on juba Gütermannile omistatud. Üldkohus leiab, et käesolevas asjas on ainus küsimus selles, milline on asjakohane käive, mida tuleb Zwickyle määratud trahvi 10% ülemmäära arvutamisel arvesse võtta. Nagu eespool on märgitud, on selleks ainus vastuvõetav käive 1. juulist 1999 kuni 30. juunini 2000 kestnud majandusaasta käive 4,5 miljonit eurot.
112 Isegi kui tunnistada, et see lahendus tähendaks Zwicky käibe omistamist kahel korral Gütermanni ja Zwicky trahvi arvutamise selles etapis, siis tuleks leida, et see õigusvastane tegu on kahjustanud Gütermanni. Seega tähendab Zwicky argument tegelikult seda, et ta kutsub Üldkohut üles kontrollima Gütermannile määratud trahvi õiguspärasust. Zwicky ei saa tugineda sellega seoses kaebeõigusele. Nimelt, kui otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, siis käsitleb ühenduste kohus üksnes adressaati puudutavaid otsuse osasid. Seevastu teisi adressaate puudutavad osad, mida ei vaidlustatud, ei puutu ühenduste kohtu lahendatava vaidluse esemesse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I‑5363, punkt 53).
113 Nende kaalutluste alusel tuleb tagasi lükata Zwicky väide, mis käsitleb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu rikkumist.
Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise raskusastet on selle mõjuga seoses ekslikult hinnatud
Poolte argumendid
114 Esiteks väidavad hagejad, et vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja komisjoni järjepidevale otsustuspraktikale, sõltub rikkumise raskusastme hindamine rikkumise tegelikust mõjust turule. Proportsionaalsuse põhimõte kohustab komisjoni sellist mõju rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma. Hagejad täpsustavad, et selle argumendiga ei soovi nad rikkumist ennast vaidlustada, vaid soovivad üksnes kahtluse alla seada selle kvalifitseerimist väga raskeks rikkumiseks.
115 Teiseks käsitlevad hagejad rikkumise tegelikku mõju turule ja leiavad, et selline mõju puudus. Nad leivad seega, et komisjon ei saanud sellele tugineda, et rikkumist väga raskeks kvalifitseerida. Kuigi nad tunnistavad, et ettevõtjad rakendasid enamasti kohtumiste käigus kokkulepitud hinnakirjades esinevate hindade tõususid, siis leiavad nad siiski, et need hinnatõusud ei viinud tegelike netohindade tõusuni. Vaidlustatud otsuse punktis 4.1.4 esitatud kaalutlused ei võimalda sellist mõju järeldada. Pelgast asjaolust, et ettevõtjad 11 aasta vältel kokku said, ei piisa järeldamaks, et hinnatõusudel oli mõju netohindadele. Hagejad leiavad nimelt, et nad on tõendanud, et nende kohtumiste peamine eesmärk oli õiguspärane teabevahetus. Komisjon tunnistab ise, et tal puuduvad tõendid tegeliku mõju kohta.
116 Tööstusliku õmblusniidi sektoris hindade kindlaksmääramise eripärade tõttu – klientidelt ei küsitud peaaegu kunagi hinnakirjades esinevaid hindu –, leiavad hagejad, et kokkuleppe rakendamine ei võimalda käesolevas asjas sugugi järeldada, et esines tegelik mõju turule. Vastupidi, keskmised tegelikud turuhinnad ei tõusnud, vaid pigem langesid.
117 Kolmandaks tuginevad hagejad sellele, et rikkumisel ei olnud tegelikku mõju keskmistele tegelikele hindadele, ning väidavad, et rikkumist ei oleks individuaalsel tasandil pidanud kvalifitseerima väga raskeks, ja märgivad seega, et komisjon oleks seda asjaolu pidanud nende kasuks arvestama.
118 Puudutatud ettevõtjate suuruse olulist erinevust ning kõnealusel turul saadud käibe väiksust arvestades väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud suuniste punkti 1 A alusel süüst vabastava asjaoluna arvestama seda, et rikkumisel puudus tegelik mõju nende netohindadele.
119 Nad heidavad komisjonile ette seda, et viimane üksnes võrdles ettevõtjate suhtelist suurust turul, tuginedes nende käivetele ning võttis seega arvesse üksnes erinevate ettevõtjate abstraktset majanduslikku suutlikkust konkurentsi mõjutada, mitte aga erinevate ettevõtjate tegeliku käitumise mõju netohindadele.
120 Neljandaks võttis komisjon ekslikult Zwickyt süüstava asjaoluna arvesse osalemist Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, kuigi see ettevõtja ei tegutsenud kunagi nendes riikides tööstusliku õmblusniidi turul.
121 Komisjon palub selle väite tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
122 Kõigepealt tuleb meenutada, et rikkumise raskusastme kohta märgitakse suuniste punkti 1A esimeses ja teises lõigus järgmist:
„Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.
Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised.”
123 Vaidlustatud otsuses toob komisjon välja järgmised kolm asjaolu:
– kõnealune rikkumine seisnes peamiselt tundliku teabe vahetamises hinnakirjade ja/või konkreetsete klientide hindade kohta, hinnatõusudes ja/või piirhindades kokku leppimises, ja kokkulepetes, et vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist; selline tegevus on juba oma laadilt EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätete kõige raskem rikkumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 345);
– keelatud koostöökokkuleppeid rakendati ning neil oli mõju EMP asjaomase toote turule, isegi kui seda mõju ei saa täpselt mõõta (vaidlustatud otsuse põhjendus 351);
– kartellikokkulepe hõlmas mitut EMP lepingu osa, nimelt Beneluxi ja Põhjamaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 352).
124 Komisjoni järeldus on sõnastatud nii: (vaidlustatud otsuse põhjendus 353):
„Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et [vaidlustatud otsuses] käsitletud ettevõtjad on toime pannud EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 väga raske rikkumise.”
125 Hagejad vaidlustavad rikkumise väga raske laadi, väites esiteks, et komisjon järeldas tegelikku mõju turul, suutmata seda siiski tõendada, ja väites teiseks, et puudus igasugune mõju netohindadele või vähemalt konkreetne mõju keskmistele tegelikele hindadele.
126 Kõigepealt tuleb meenutada, et hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 165; vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 235; ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 645).
127 Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta sugugi kartellikokkuleppe elluviimist. Vastupidi, Gütermanni hagiavalduse punktist 40 ja Zwicky hagiavalduse punktist 46 ilmneb, et nad „tunnistasid otsesõnu nii vastuses vastuväiteteatisele kui ka [nendes hagiavaldustes] esinevas asjaolude esitluses”, et „ettevõtjad viisid kohtumiste käigus otsustatud hinnakirjades esinevate hindade tõusud enamasti ellu”.
128 Hinnakokkuleppe osas saab komisjon õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel oli mõju selle tõttu, et kartellikokkuleppe liikmed võtsid meetmeid, et kohaldada kokkulepitud hindu, näiteks tõstes kataloogihindu, mis olid aluseks tegelike hindade arvutamisele, loobudes allahindlustest, tõestes erihindasid ning avaldades kaebustega survet ettevõtjale, kes rikub kokkulepet vältida turgu valitseva tarnija kehtestatud hindade langetamist. Selleks et järeldada mõju avaldumist turule, piisab kui kokkulepitud hinnad on aluseks üksikute tehinguhindade kindlaksmääramisele, piirates nii klientide läbirääkimisruumi (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 166; vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 743–745).
129 Seevastu ei saa komisjonilt nõuda, kui on tuvastatud kartellikokkuleppe rakendamine, et ta süstemaatiliselt tõendaks, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, võrreldes sellega, mis oleks saavutatud ilma kartellita (eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 348; vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 743–745). Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 167).
130 Selleks et hinnata rikkumise raskusastet, on otsustav teada, kas kartellikokkuleppe liikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Seda, mis toimus seejärel tegelikult saadud turuhindade tasemel, võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartellikokkuleppe liikmete kontrollile. Kartellikokkuleppe liikmed ei saa enda kasuks tuua esile väliseid tegureid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, pöörates need trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks (eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 168).
131 Lisaks loetles komisjon vaidlustatud otsuse punktis 4.1.4 rea konkreetseid ja usaldusväärseid kaudseid tõendeid sellest, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju turule. Sellega seoses tuleb esiteks heaks kiita vaidlustatud otsuse punktis 164 esitatud komisjoni kaalutlused, et kataloogihindade tõus, mida Gütermann siiski ise kinnitas, kajastus netohindade tõusus teatud väikeste klientide puhul, kelle läbirääkimisvõim on üldiselt väiksem. Seejärel tuleb heaks kiita vaidlustatud otsuse punktis 165 esinev komisjoni järeldus, et kataloogihindade tõus võis ühtlasi mõjutada ka suurtele klientidele kohaldatavaid tegelikke hindasid, kuna need kataloogihinnad olid nende klientidega toimunud läbirääkimiste lähtepunkt. Lõpuks soovib komisjon oma kaalutlustega selle kohta, et teatud ettevõtjad tõstsid tõhusalt erihindu ning loobusid allahindlustest, kinnitada, et rikkumisel oli tegelik mõju asjaomasele turule.
132 Nendest kaalutlustest ja järeldusest, et kartellikokkulepe kestis enam kui 11 aastat, tuleneb, et komisjon võis õiguspäraselt tuletada, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju turule.
133 Mis puudutab teiseks argumente, et esiteks puudus kartellikokkuleppel tegelik mõju hagejate tegelikele keskmistele hindadele ja teiseks ei olnud Zwicky kunagi tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, siis käsitlevad need argumendid üksnes nende kahe ettevõtja käitumist ning nendega ei saa seetõttu nõustuda. Nimelt, hinnates kartellikokkuleppe mõju turule, on asjakohatu ettevõtja enda väidetav tegelik käitumine. Arvesse tuleb võtta ainult rikkumisest tervikuna tulenevat mõju (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 152, ja Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 342).
134 Seega võttis komisjon Gütermanni ja Zwicky rikkumist arvesse nende ettevõtjate individuaalse olukorra hindamisel, kuid sellel ei saa olla mingit mõju rikkumise määratlemisel „väga raskeks”.
135 Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et Zwicky ei tegutsenud kunagi Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul. Nagu eespool punktis 51 on meenutatud, ei ole Zwicky sugugi kahtluse alla seadnud Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul esinenud ühe ja vältava rikkumise laadi.
136 Mis puudutab vaidlustatud otsuse punktis 166 komisjoni välja toodud kaudset tõendit kartellikokkuleppe mõjust, mis tuleneb rikkumise pikast kestusest, siis tuleb märkida, et kuna etteheidetud tegevus kestis vähemalt üksteist aastat, siis ei ole võimalik, et tootjad tollel ajal arvasid, et see tegevus oli täiesti ebatõhus ja kasutu (vt selle kohta Üldkohtu eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 748; ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punkt 130).
137 Lõpuks tuleb välja tuua, et rikkumise raskusastme hindamise kolm aspekti ei ole igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga raskeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – hindade kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses ei konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist (Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 150; eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 345, ja eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 171).
138 Käesolevas asjas ilmneb vaidlustatud otsuse I osas ning selle otsuse põhjendustes 345 ja 346 kirjeldatud asjaoludest, et rikkumine oli juba oma laadilt väga raske. Sellest tuleneb, et pelgalt rikkumise laadile tuginedes on selle kvalifitseerimine „väga raskeks” rikkumiseks asjakohane.
139 Kõigist eelnevatest kaalutlustest nähtub, et tuleb tagasi lükata väide rikkumise ekslikust kvalifitseerimisest seoses selle mõjuga.
Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise kestust on ekslikult hinnatud
Poolte argumendid
140 Selle väite toetuseks on esitatud mitu argumenti.
141 Esiteks heidavad hagejad komisjonile ette, et too kohaldas automaatselt lähtesumma suurendamist 10% rikkumise iga aasta kohta, kuigi see protsendimäär on üksnes suunistes pikkadele rikkumistele ette nähtud ülemmäär, mitte aga reegel. Nimelt ei näe suunised ette, et komisjon peab automaatselt suurendama lähtesummat täiendava summa võrra, mis vastab rikkumise iga aasta kohta kindlaks määratud protsendimäärale, vaid neis antakse komisjonile kaalutlusõigus. Käesolevas asjas ei kasutanud komisjon seda õigust trahvi lähtesumma kestuse alusel suurendamise põhimõtte enda ega ka selle suurendamise ulatuse osas.
142 Teiseks on Gütermanni trahvi 5% võrra suurendamine rikkumise üheksa kuu eest 2001. aastal ning Zwicky trahvi 5% võrra suurendamine rikkumise kümne kuu eest 2000. aastal vastuolus suuniste punkti 1 B tekstiga, sest suunistes nähakse ette suurendamine üksnes täisaastate alusel. Lisaks ei kinnita ka kohtupraktika komisjoni arusaama selles küsimuses.
143 Kolmandaks on Gütermanni trahvi lähtesumma 115% võrra suurendamine ning Zwicky trahvi lähtesumma 105% võrra suurendamine õigusvastane, kuna see suurendamine arvutati ühetaoliselt kõigi rikkumisega seotud riikide kohta, jättes arvestamata rikkumiste tegelikud kestused. Nimelt leidis komisjon küll, et Benelux ja Põhjamaad on kaks erinevat turgu, kuid et neid tuleb siiski ühiselt käsitleda, kuna neid arutati samadel päevadel ning seal osalesid samad ettevõtjad. Zwicky märgib siiski, et ta ei tegutsenud kunagi Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ja et ta seetõttu ei osalenud neid riike puudutanud rikkumises. Samuti meenutavad hagejad, et EMP leping jõustus üksnes 1. jaanuaril 1994 ja et osas, kus kokkulepped puudutasid ka Soomet, Norrat ja Rootsit, ei rikkunud need enne nimetatud kuupäeva ei EÜ artiklit 81 ega EMP lepingu artiklit 53. Nad järeldavad sellest, et komisjon oleks pidanud seda rikkumise kestuse hindamisel arvesse võtma.
144 Hagejad väidavad seega, et komisjon ei eristanud ühelt poolt materiaalset fakti, mis seisnes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini ning Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini toimunud konkurentsiõiguse rikkumises ühe ja vältava rikkumise tähenduses; ning teiselt poolt selle fakti õiguslikku hindamist EÜ artikli 81 ja EMP artikli 53 rikkumisena.
145 Gütermanni sõnul oleks komisjon pidanud seega konkreetselt läbi viima trahvi lähtesumma eristava arvutamise, mis võtaks esiteks arvesse käibe seda osa, mis saadi Beneluxi ja Taani tööstusliku õmblusniidi turult, ja teiseks seda osa, mis saadi Soome, Norra ja Rootsi tööstusliku õmblusniidi turult. Komisjon oleks nii saanud lähtesumma kaks poolt, millele oleks seejärel pidanud kohaldama erinevat protsendimäära rikkumise kestuse alusel ühe ja teise riikide grupi kohta, st Beneluxi ja Taanit puudutavat rikkumist väljendava poole lähtesummale 115% ja Soomet, Norrat ja Rootsit puudutavat rikkumist väljendava poole lähtesummale 75%.
146 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
147 Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt on rikkumise kestus üks asjaoludest, mida tuleb konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvisumma määramisel arvesse võtta.
148 Rikkumise kestusega seotud teguri osas on suunistes ette nähtud, et eristatakse lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat ei suurendata; keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 50% võrra, ning pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 10% aasta kohta (punkti 1 B esimene lõik).
149 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 359 ja 360 – mille sisu hagejad ei vaidlusta – ilmneb, et need hagejad osalesid Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul kartellikokkuleppes Gütermanni puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta septembrini (st rikkumine kestis 11 aastat ja 9 kuud) ning Zwicky puhul 1990. aasta jaanuarist kuni 2000. aasta novembrini (st rikkumine kestis 10 aastat ja 10 kuud). Mõlemad perioodid vastavad pikale rikkumisele. Nende trahvi lähtesummat suurendati seetõttu rikkumise kestuse alusel vastavalt 115% ja 105%.
150 Mis puudutab esiteks seda, et hagejad vaidlustavad asjaolu, et komisjon suurendas automaatselt trahvi 10% suuruse ülemmäära võrra rikkumise iga aasta kohta, siis tuleb meenutada, et kuigi suuniste punkti 1 B esimese lõigu kolmandas taandes ei ole ette nähtud pikaajaliste rikkumiste korral trahvisumma automaatset suurendamist 10% aasta kohta, jätavad suunised komisjonile selles küsimuses kaalutlusõiguse (Üldkohtu eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 396; ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 362).
151 Käesolevas asjas tuleneb eespool punktist 149, et komisjon järgis tema enda suunistes kehtestatud eeskirju, kui ta suurendas rikkumise raskusastme alusel määratletud trahvide summat rikkumise kestusest lähtuvalt. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei teinud komisjon ilmset kaalutlusviga, kui ta suurendas trahvi 10% võrra rikkumise iga aasta alusel.
152 Teiseks tuleb tagasi lükata argument, et trahvisummat tõsteti 5% võrra iga kuuest kuust pikema perioodi alusel. Suunistes ei ole mingit takistust sellele, et trahvisumma arvutamisel võetakse arvesse rikkumise tegelikku kestust. Selline lähenemine on täiesti loogiline ja mõistlik ning see kuulub igal juhul komisjoni kaalutlusõiguse alla (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 361).
153 Kolmandaks väidavad hagejad ekslikult, et rikkumise kestust arvestati ühetaoliselt kõigi rikkumisega seotud riikide kohta, arvestamata seda, et Zwicky ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, ja jätmata tähelepanuta rikkumiste tegeliku kestuse Beneluxi ja Põhjamaade turul.
154 Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjoni sõnul osalesid hagejad EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 ühes ja vältavas keerulises rikkumises ja et see rikkumine ulatus EMP territooriumi mitmesse riiki. Ühtlasi tuleb rõhutada, et hagejad kinnitasid kohtuistungil, et nad ei vaidle vastu, et käesolevas asjas esines üks rikkumine.
155 Mis puudutab Zwicky argumenti, et ta ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, siis ei ole see ettevõtja näidanud, kuidas viidatud turul mittetegutsemine mõjutab rikkumise kestuse arvutamist, mille komisjon läbi viis. Trahvi täiendava summa arvutamine, mis vastab rikkumise kestusele, toimus lähtesumma põhjal, mis omakorda määrati kindlaks Zwicky 1999. aasta käibe põhjal asjaomasel turul. Asjaolu, et see ettevõtja ei tegutsenud Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, kajastub juba selles käibes, kuna see juba määratluse kohaselt ei hõlma mingit tulu olematust tegevusest Põhjamaade turul.
156 Lisaks, nagu meenutati eespool punktis 50, ei ole rikkumise olemasolu kindlaksmääramisel asjakohane see, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkuleppe moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales. Kui on tõendatud, et ettevõtja oli teadlik teiste rikkumises osalejate õigusvastasest tegevusest või ta võis seda mõistlikult ette näha ja ta aktsepteeris selle riski võtmist, siis loetakse teda samuti vastutavaks terve tema rikkumises osalemise perioodi osas teiste ettevõtjate tegevuse eest sama rikkumise raames (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 328). Käesolevas juhtumis oli Zwicky mitte üksnes teadlik teiste osalejate õigusvastasest tegevusest Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul, vaid ta võttis ka tõhusalt osa seda turgu käsitlevatest kohtumistest. Seega omistas komisjon Zwickyle õigustatult osalemise ühes ja vältavas rikkumises, sealhulgas Põhjamaade turul toime pandud rikkumise osas, ning leidis vaikimisi, et rikkumise kestust ei tule vähendada tema tegevuse intensiivsuse alusel puudutatud turgudel.
157 Nimelt, kui asjaomase ettevõtja roll kartellikokkuleppes võeti trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel nõuetekohaselt arvesse, siis ei saa asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkulepet moodustavates tegudes, uuesti arvesse võtta rikkumise kestuse kindlaksmääramisel (Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑50/03: Saint-Gobain Gyproc Belgium vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 108).
158 Teiseks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et rikkumise kestuse arvutamisel oleks pidanud arvestama rikkumise intensiivsuse erinevusega ja seega olema erinev riikide gruppide puhul, esiteks Beneluxi ja Taani ning teiseks Soome, Norra ja Rootsi osas.
159 Nimelt ilmneb kohtupraktikast, et trahvisummat suurendatakse, kohaldades teatud protsenti lähtesummale, mis määrati kindlaks terve rikkumise raskusastme põhjal ja väljendab seega juba rikkumise erineva intensiivsusega perioode. Seega ei oleks loogiline rikkumise kestuse alusel selle summa suurendamise hetkel võtta arvesse rikkumise erinevat intensiivsust kõnealusel perioodil (eespool punktis 150 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 364).
160 Isegi kui sellega seoses eeldada, et teatavat liiki kartellid on oma olemuse poolest mõeldud kestma pikka aega, tuleb siiski alati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 alusel eristada kartelli tegeliku toimimise kestust ja kartelli laadist tulenevat raskust (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 275). Järelikult ei võta suurendamine rikkumise kestuse põhjal teist korda arvesse rikkumise raskust (eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 397).
161 Käesolevas asjas ilmnes rikkumine kõigepealt Taani ja Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul. Alates EMP lepingu jõustumisest kasvas rikkumise intensiivsus, kuna see ulatus ka Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turule. Kui on seega tõendatud, et neil erinevail turgudel esinenud rikkumised kuuluvad ühe ja vältava rikkumise alla, tuleb trahvisumma arvutamisel selle rikkumise kogukestust arvesse võtta. Nimelt kajastas rikkumise raskusastme alusel kindlaksmääratud lähtesumma juba rikkumise erinevaid intensiivsusi. Seda põhjendust ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et rikkumise intensiivsuse tõus oli tingitud õiguslikust asjaolust, mille kohaselt konkurentsivastast tegevust karistavad õigusnormid kehtisid nüüdsest ka sellel territooriumil, kus need normid algselt ei kehtinud.
162 Sellest tuleneb, et komisjonil ei olnud kohustust võtta lähtesumma rikkumise kestuse alusel suurendamisel arvesse selle rikkumise erinevat intensiivsust.
163 Neis tingimustes tuleb järeldada, et hagejate argumendid rikkumise kestuse eksliku hindamise kohta tuleb tagasi lükata.
Gütermanni ja Zwicky väide, et teatud kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud
Poolte argumendid
164 Kõigepealt meenutavad hagejad, et suuniste punktis 3 loetletakse rida kergendavaid asjaolusid, mis toovad kaasa trahvi vähendamise. Seega piiras komisjon oma kaalutlusõigust trahvisummade kindlaksmääramisel.
165 Hagejad rõhutavad ühtlasi, et suuniste punkt 3 võimaldab arvesse võtta ka teisi kergendavaid asjaolusid, mida otsesõnu loetelus kirjas ei ole ja et komisjon on need teised asjaolud täpsustanud oma otsustuspraktikas.
166 Selle väite toetuseks esitavad hagejad kolm kergendavat asjaolu, mida komisjon oleks pidanud arvestama.
167 Esiteks kinnitavad hagejad, et komisjon oleks pidanud trahvi vähendamist õigustava asjaoluna arvesse võtma rikkumise tegeliku mõju puudumist tegelikele hindadele. Nad viitavad sellega seoses suuniste punkti 3 teisele taandele, mis näeb ette, et endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata jätmine peab kaasa tooma trahvisumma vähendamise.
168 Teiseks leiavad nad, et suuniste punkti 3 esimese taande kohaselt oleks pidanud arvestama nende puhtalt passiivset või käsutäitja rolli.
169 Zwicky väidab nimelt, et ta ei tegutsenud Põhjamaade turgudel ega saanud seetõttu osaleda neid riike puudutanud rikkumises. Arvestades ühtlasi tema vähetähtsat rolli Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul, ei oleks ta saanud mõjutada arutlusi neid kolme riiki käsitlevate hinnakirjade kohta ega ka kahepoolseid kontakte. Gütermann väidab omalt poolt, et ka temal oli vähetähtis seisund Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turul ning ka tema ei saanud mõjutada arutlusi hinnakirjade kohta ega kahepoolseid kontakte, kuna selline mõju oli peamiselt äriühingul Coats.
170 Hagejad väidavad, et nad osalesid kahepoolsetes kontaktides harva, erinevalt äriühingutest Coats ja Amann, kellel olid tunduvalt sagedasemad kahepoolsed kontaktid.
171 Tõendamaks oma vähetähtsat rolli süüks pandud kartellikokkuleppes, toovad hagejad välja oma väiksed turuosad. Zwicky väidab, et tema turuosa Beneluxi tööstusliku õmblusniidi turul oli 1990. ja 2000. aasta vahel väiksem kui 1%. Gütermanni turuosa oli Beneluxis ja Põhjamaades ligi 5,6%. Need turuosad on tühised, võrreldes Coatsi ja Amanni omadega Põhjamaade turul (vastavalt 44% ja 46%) ning samade ettevõtjate turuosadega Beneluxi turul (vastavalt 40% ja 27%).
172 Hagejate sõnul ei saa nende käitumise passiivsust kahtluse alla seada asjaolu, et nende endised töötajad B ja F olid kohtumiste väidetavad eesistujad. Nimelt määrati see roll vanuse alusel ja nimetatud töötajad ei mõjutanud kuidagi nende kohtumiste kulgu ja sisu, mida mõjutas sealhulgas ka organisatsioonilisel tasandil pigem Coats. Nad tuginevad sellega seoses Coatsi esindaja L 10. novembri 2000. aasta e-kirjale, millest ilmneb, et too oli reserveerinud ühes Maini-äärse Frankfurdi (Saksamaa) lähedases hotellis saali, et korraldada seal 16. jaanuari 2001. aasta kohtumine, mille kava ta oli kindlaks määranud.
173 Kolmandaks oleks komisjon pidanud arvesse võtma Euroopa tööstusliku õmblusniidi turul juba aastaid valistevat majanduskriisi. Hagejad tuginevad sellega seoses komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsusele EÜ artikli [81] kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B – Õmbluseta terastorud, punkt 168) ja komisjoni 21. jaanuari 1998. aasta otsusele [ST] artikli 65 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/35.814 – Sulami lisamaks, punkt 83), milles neid sektoreid tabanud majanduskriisi võeti arvesse; samuti komisjoni 2. aprilli 2003. aasta otsusele, mis puudutab EÜ artikli [81] kohaldamise menetlust (juhtum COMP/C.38.279/F3 – Prantsuse veiseliha, punkt 185), milles võeti arvesse veise spongioosse entsefalopaatia (BSE) kriisi.
174 Teise võimalusena väidavad nad kohtupraktikale tuginedes, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte oleks pidanud komisjoni ajendama arvesse võtma iga ettevõtja individuaalset käitumist, et uurida nende rikkumises osalemise raskust, ja järelikult vähendama oluliselt neile määratud trahve.
175 Komisjon vaidleb hagejate esitatud argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
176 Suuniste punktis 3 on ette nähtud trahvi põhisumma vähendamine, kui ilmnevad „kergendavad asjaolud”, näiteks puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises, endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata jätmine, rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub ja muud asjaolud, mida otsesõnu ei mainita.
177 Esiteks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud neile kohaldama kergendava asjaoluna seda, et nad jätsid kokkulepped täitmata, kuna rikkumisel puudus tegelik mõju hindadele.
178 Tuleb siiski meenutada, et eelnevalt viidatud kergendavad asjaolud tuginevad kõik iga ettevõtja individuaalsele käitumisele. Sellest tuleneb, et kergendavate asjaolude, sh kokkulepete rakendamata jätmise hindamiseks ei tohi arvestada rikkumisest kui tervikust tulenevat mõju, mida tuleb arvesse võtta rikkumise tegeliku mõju hindamisel turule, selleks et hinnata rikkumise raskust (suuniste punkti 1 A esimene taane), vaid iga ettevõtja enda tegevust, selleks et uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise vastavat raskusastet (eespool punktis 137 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 384).
179 Sellest tuleneb, et hagejate argument rikkumise tegeliku mõju puudumisest hindadele tuleb tagasi lükata.
180 Seega tuleb kontrollida, kas hagejad esitavad teisi argumente, mis võiksid tõendada, et ajavahemikul, mil nad olid endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidusid nad tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et nad on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase kartelliga kehtestatud kohustusi niivõrd, et see häiris kartelli toimimist (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 113).
181 Tuleb sedastada, et hagejad ei esita ühtegi asjaolu, et teha sellist järeldust. Seevastu tunnistavad nad, et kohtumistel kokku lepitud hinnakirjades esinevate hindade tõstmised viidi enamasti teiste ettevõtjate ja nende endi poolt ellu.
182 Seega ei saa hagejad tugineda kokkulepete väidetavale täitmata jätmisele.
183 Mis puudutab teiseks argumenti, et neil oli paljalt passiivne või käsutäitja roll rikkumise toimepanemises, siis tuleb leida, et see on põhjendamata.
184 Nimelt eeldab passiivne roll, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab aktiivse osalemise puudumine konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamise juures (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 167; ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 765).
185 Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et ettevõtja passiivset käitumist kartellikokkuleppes väljendavad sellised asjaolud nagu ettevõtja kohtumistel osalemise juhuslik laad, võrreldes kartellikokkuleppe tavaliste liikmetega, samuti ettevõtja tulek rikkumise esemeks olnud turule hilinenult, sõltumata ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise kestusest, või ka sellekohaste avalduste olemasolu, mis pärinevad kolmandate ettevõtjate esindajatelt, kes osalesid rikkumises (vt Üldkohtu eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 168; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, edaspidi „I Tokai kohtuotsus”, punkt 331; ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigmets vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 126).
186 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et hagejad osalesid mitmel kartellikokkuleppe kohtumisel ning kahepoolsetel kokkusaamistel ja osalesid korduvalt vaidlustatud otsuses käsitletud keelatud koostöökokkulepetes. Sellega seoses ei oma tähendust asjaolu, et nende ettevõtjate kahepoolsed kontaktid kartellikokkuleppe teiste osalistega ei olnud nii sagedased kui Amanni ja Coatsi kahepoolsed kontaktid oma konkurentidega.
187 Seejärel ei esita Gütermann ega Zwicky konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, nagu teiste kartelli liikmete avaldusi, mis võisid tõendada, et nende suhtumine kõnealustel koosolekutel erines märkimisväärselt teiste kartelliosaliste suhtumisest nende puhtalt passiivse või käsutäitja rolli tõttu.
188 Sellega seoses ei saa hagejate viidatud väike turuosa või turuosa puudumine tõendada mingit passiivset või käsutäitja rolli. Kui seda asjaolu kergendava asjaoluna arvesse võtta, siis arvestataks Gütermanni ja Zwicky suurust teist korda pärast ettevõtjate erinevates kategooriates käsitlemist, et arvutada trahve, kuna see suurus väljendab juba käibe kaudu iga ettevõtja suurust turul, kui nad erinevatesse kategooriatesse jagatakse.
189 Üldkohus tunnistas küll eespool punktis 184 viidatud kohtuotsuses Cheil Jedang vs. komisjon (punkt 180), et ettevõtja väiksus on oluline tegur, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata, milline oli tema hilinenult rikkumise esemeks olnud turule tuleku ja teiste tootjate suhtes toimunud käitumise tegelik mõju. Siiski oli viidatud kohtuasja taust väga eriline, kuna puudutatud ettevõtja oli ilmselgelt kartellikokkuleppe raames halvemas seisundis müügikoguste osas, võrreldes teiste tootjatega, ja et seda võis lugeda tema kohtumistes juhuslikuma osalemise ning hilinenud turule tuleku otseseks tagajärjeks. Need erilised asjaolud käesolevas juhtumis ei esine.
190 Lõpuks leidis komisjon õigustatult, et vastavalt Gütermanni ja Zwicky esindajate roll mitme kohtumise eesistujana kaldub kinnitama nende ettevõtjate passiivse käitumise puudumist.
191 Nimelt ei vaidle hagejad sugugi vastu, et need esindajad võtsid ametlikult enda peale mitme kohtumise eesistumise. Siiski üritavad nad selle rolli tähtsust vähendada, tuginedes asjaolule, et tegelikult kandis seda rolli Coatsi esindaja L, ja seda ka nende esindajate eesistumise ajal.
192 Kuigi 10. novembri 2000. aasta e-kiri, millele hagejad tuginevad, näitab Coatsi esindaja aktiivset rolli 16. jaanuari 2001. aasta kohtumise korraldamisel, oli see siiski Zwicky esindaja F, kes saatis kutsed teistele osalejatele. Tuleb täpsustada, et siin ei oma tähtsust asjaolu, et need kutsed saadeti 2. detsembril 2000, st kohe pärast Zwickyle süüks arvatud rikkumise perioodi. Selline saatmine on 10. novembri 2000. aasta e-kirja saamisega alanud ettevalmistava töö viimane etapp. Pelk asjaolu, et Zwicky nõustus, et tema esindaja võtab enda kanda eesistuja ülesande, näitab igal juhul suhtumist, mis ei ole sugugi puhtalt passiivne või käsutäitja.
193 Mis puudutab Gütermanni esindajat B, siis võttis see enda peale mitte üksnes kartellikokkuleppe kohtumiste eesistuja rolli, vaid ka korraldas need kohtumised, nagu ilmneb nimetatud esindaja avaldustest, mis on lisatud Gütermanni vastusele, mis ta esitas vastuväiteteatisele.
194 Puudub vaidlus selle üle, et koosolekute kokkukutsumine, päevakava osas ettepanekute tegemine ning koosolekute ettevalmistamisega seotud dokumentide jagamine on vastuolus madalat profiili hoidva käsutäitja passiivse rolliga. Sellised algatused viitavad hagejate soositud ja aktiivsele suhtumisele kartelli loomise, jätkamise ning kontrolli osas (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 257).
195 Kolmandaks ei saa hagejad õiguspäraselt viidata majanduslikele raskustele, mis tekkisid neil kartelliga seotud ajavahemikus. Eelkõige just raskuste tõttu, millega kõik tööstusliku õmblusniidi turu osalised seisid silmitsi 1990‑ndate aastate keskel, otsustasid mitu neist, sh Gütermann ja Zwicky, konkurentsivastase käitumise kasuks. Üldiselt tekivad kartellid – nagu käesolevaski asjas – just siis, kui sektor on raskustes (vt selle kohta eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 345, ja eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 256).
196 Isegi kui osutuks tõendatuks Gütermanni ja Zwicky väide, et komisjon on oma mitmes otsuses arvesse võtnud asjaomase sektori halba finantsolukorda, siis asjaolu, et komisjon võttis varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama (Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 372). Komisjon peab läbi viima iga juhtumi konkreetsete asjaolude individuaalse analüüsi, olemata seotud varasemate otsustega, mis käsitlevad teisi ettevõtjaid, teisi toote- ja teenuseturgusid või teisi geograafilisi turgusid erinevatel hetkedel (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/02 ja T‑347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4251, punkt 191).
197 Neljandaks esitavad hagejad oma repliigis argumendi, mis käsitleb karistuste individuaalsuse põhimõtte rikkumist.
198 Kõigepealt tuleb meenutada, et kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus.
199 Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastuvõetavaks tuleb tunnistada väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Üldkohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3031, punkt 39; eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, punkt 111; ja 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑229/05: AEPI vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21).
200 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt sedastada, et hagiavaldustes ei esitatud ühtegi argumenti karistuste individuaalsuse põhimõtte kohta, ja teiseks, et see väide ei täienda hagiavaldustes esitatud väidet ega ole sellel ka otsest seost hagiavalduses esitatud väidetega.
201 Kuna see argument ei viita ka menetluse käigus ilmnenud õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
202 Sellest tuleneb, et teatud kergendavate asjaolude arvestamata jätmist käsitleva väitega ei saa nõustuda.
Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et koostööteatist on ekslikult kohaldatud
Poolte argumendid
203 Hagejate trahvi vähendati 15% võrra nende koostöö alusel enne vastuväiteteatise esitamist ja selle alusel, et nad ei vaidlustanud vastuväiteteatise vastuses fakte. Nende arvates on selline vähendamine ebapiisav, kuna nende koostöö pärast vastuväiteteatise saatmist oli enamat kui pelk faktide vaidlustamata jätmine.
204 Esiteks esitasid hagejad teavet, mis võimaldas komisjonil saada täielikku arusaama kohtumiste ja kahepoolsete kokkusaamiste kulgemisest, sisust ja kontekstist.
205 Mis puudutab kõigepealt nende kohtumiste kulgu, siis rõhutavad hagejad esiteks, et nad parandasid Coatsi avaldusi, mis ekslikult väitsid, et 19. septembri 2000. aasta kohtumine oli ainus, mille käigus hinnakirjades esinevate hindade tõstmist arutati ning selles kokku lepiti. Nimelt arutati hinnakirjades esinevaid hindu ja nende tõstmist kõigil kohtumistel. Seejärel väidavad hagejad, et väidetavad täpsustused, mille Coats esitas oma vastuses vastuväiteteatisele, käsitlesid üksnes erihindu ning ei saa seega hagejate paranduste kasulikkust kahtluse alla seada. Nad leiavad lõpuks, et esiteks nende parandused ja teiseks Coatsi täpsustused esitati haldusmenetluse arvestatavalt samas staadiumis, kuigi Coatsi täpsustused saabusid komisjoni mõni päev enne hagejate parandusi, ja et seega ei saa ajaline järjestus olla koostöö hindamisel määravaks.
206 Seejärel väidavad hagejad, et üksnes nemad selgitasid täpselt, et kohtumiste eesmärk oli vähendada netohindade ja kataloogihindade erinevust, mida kinnitab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 167. Sellega seoses tugines komisjon ekslikult vastuväiteteatise punktile 141, et väita, et ta oli juba tuvastanud selle eesmärgi ja hinnakirjades esinevaid hindu käsitlevate kokkulepete mõju. Nimelt ilmneb sellest punktist üksnes, et komisjon suutis tõendada, et kohtumistel osalejad olid ühel korral üritanud läbi viia kavandatud netohindade kaudset tõstmist, kuid et komisjonil puudus veel teave hinnakirjades esinevate hindade arutelu üldise konteksti kohta.
207 Teiseks väidavad hagejad, et nende koostööd loeti ekslikult vähem kasulikuks kui BST oma, kelle trahvi komisjon 20% võrra vähendas, ning tuginevad sellega seoses võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.
208 Kolmandaks peavad hagejad ebapiisavaks nende trahvi 15% võrra vähendamist komisjoni poolt, kuna komisjoni varasemast otsustuspraktikast ja kohtupraktikast ilmneb, et faktide sisulise õigsuse vaidlustamata jätmine toob kaasa trahvi vähendamise vähemalt 10%, või teatavates asjades koguni 20% võrra. Nende sõnul tuleneb sellest, et komisjon oleks pidanud pärast vastuväiteteatist toimunud koostöö alusel, mis läheb kaugemale pelgast asjaolude vaidlustamata jätmisest, trahvi palju rohkem vähendama.
209 Neljandaks väidavad hagejad, et nad tegid komisjoniga koostööd koostööteatise punkti D 2 kahe taande alusel ja et selle alusel oleks kummagi trahvi tulnud vähemalt kaks korda 10% võrra vähendada.
210 Sellega seoses ei ilmne vaidlustatud otsusest, et komisjon hindas tegelikult nende koostööd pärast vastuväiteteatise kättesaamist. Lisaks, isegi kui nende koostöö pärast vastuväiteteatise kättesaamist piirdus tegelikult ka asjaolude vaidlustamata jätmisega, oleks nende trahvi tulnud vähemalt 20% võrra vähendada ja seda ka siis, kui nende koostöö ainus kasutegur oli see, et nad kinnitasid viidatud vaidlustamata jätmisega komisjoni tõendeid. Hagejad märgivad sellega seoses, et erinevalt käesolevas asjas kohaldatavast koostööteatisest on komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), ette nähtud tingimus, et tõendid annavad komisjoni valduses olevate andmetega võrreldes olulise lisaväärtuse.
211 Viiendaks ei võtnud komisjon sugugi arvesse oma varasemat otsustuspraktikat. Hagejad väidavad nimelt, et nende koostöö on võrreldav äriühingu KME koostööga „Tööstuslike torude” juhtumis, kus selle ettevõtja trahvi vähendati 30% (komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsus, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud, punkt 423). Ainus erinevus on selles, et hagejad esitasid parandusi teiste osalejate vastuväiteteatise vastustes esinenud avaldustele, mitte aga enne vastuväiteteatist. Nende sõnul ei tingi vastuväiteteatise peatüki D lõige 2 seda, et hinnatakse erinevalt ettevõtjate panust asjaolude täpsustamisel vastavalt sellele, kas see panus anti enne või pärast vastuväiteteatist, nii et komisjon oleks pidanud ka nende trahvi vähendama vähemalt 30% võrra.
212 Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.
Üldkohtu hinnang
213 Koostööteatises täpsustas komisjon, millistel tingimustel võib kartellikokkuleppe suhtes komisjoni läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada (koostööteatise punkt A 3).
214 Koostööteatise punktis D 1 on sätestatud, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik punktides B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra”.
215 Koostööteatise punktis D 2 on täpsustatud:
„Selline olukord esineb eelkõige, kui:
– ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,
– ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”
216 Käesolevas asjas ilmneb vaidlustatud otsusest, et komisjon leidis, et Gütermanni ja Zwicky trahvi tuleb koostööteatise punkti D 2 esimese ja teise taande alusel vähendada 15% (vaidlustatud otsuse põhjendus 397).
217 Oma hinnangu õigustamiseks rõhutas komisjon kõigepealt, et Gütermanni ja Zwicky poolt enne vastuväiteteatise saatmist esitatud informatsioon, dokumendid ja muud tõendid aitasid sisuliselt kaasa rikkumise tõendamisele (vaidlustatud otsuse põhjendus 395). Seejärel märkis komisjon, et hagejad tunnistasid oma esimeses vastuses teabetaotlusele, et kohtumiste käigus vahetati ja arutati hinnakirju. Komisjon rõhutas lõpuks, et nad ei vaidlustanud oluliselt asjaolusid, millele tema väited tuginesid (vaidlustatud otsuse põhjendus 396).
– Koostöö kasu
218 Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 385 tuvastatule ei ole nad täitnud koostööteatise punktide B ja C kohaldamise tingimusi, nii et nende trahvi tuleb hinnata vastavalt koostööteatise punktile D, mille pealkiri on „Trahvisumma märkimisväärne vähendamine”.
219 Seejärel tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes lai kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon teostama keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga kõnealuse ettevõtja koostöö küsimuses (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 81).
220 Komisjonil on sellega seoses lai kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega (eespool punktis 219 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 88).
221 Lõpuks tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale on ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud ja komisjoniga koostööd teinud ettevõtjate trahvide vähendamine põhjendatud kaalutlusel, et selline koostöö kergendab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajadusel sellele lõpu tegemisel (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 399; Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363). Vähendamise põhjust arvestades ei või komisjon jätta arvestamata esitatud informatsiooni kasulikkust, mis sõltub tingimata juba komisjonil olevatest tõenditest.
222 Selles tähenduses ilmneb kohtupraktikast, et juhul, kui ettevõtja koostööna üksnes kinnitab vähem täpsel ja otsesel viisil informatsiooni, mida teine ettevõtja on koostöö käigus juba andnud, ei saa selle ettevõtja koostööd – kuigi see ei pruugi olla komisjoni jaoks täiesti kasutu – pidada võrreldavaks koostööga, mida tegi esimesena nimetatud informatsiooni esitanud ettevõtja. Avaldus, mis piirdub juba komisjoni käsutuses oleva avalduse teataval määral kinnitamisega, ei lihtsusta tegelikult komisjoni ülesannet märkimisväärselt. Seega ei ole see piisav, et õigustada trahvisumma vähendamist koostöö alusel (vt selle kohta eespool punktis 137 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 455).
223 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt täpsustada, et kuigi koostööteatise punktis D 2 ei ole uue informatsiooni ja tõendite esitamise võimalust ette nähtud, ei ole siiski välistatud, et selline asjaolu võiks kaasa tuua selle sätte alusel trahvi vähendamise. Nimetatud punktis D 2 esitatud asjaolude loetelu on üksnes näitlik, nagu tuleneb ka määrsõna „eelkõige” kasutamisest (Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 274).
224 Seda analüüsi kinnitab ka Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑6773, punkt 59), kuna Euroopa Kohus tunnistas seal, et komisjon võib arvesse võtta seda, et ettevõtjad tunnistavad etteheidetud asjaolude õiguslikku määratlust menetluse hilisemas faasis, kuna see tähendab lõppude lõpuks ju rikkumise tunnistamist. Seda asjaolu mainitakse koostööteatise punktides B ja C, kuid punktis D ei ole seda otsesõnu märgitud. Siiski leidis Euroopa Kohus, et puuduvad vastuväited sellele, et ettevõtjat premeeritaks sellise tunnistamise eest, kuigi see toimus menetluse hilisemas faasis kui koostööteatise punktides B ja C mainiti. Sellise lahendusega kinnitas Euroopa Kohus üldisemat põhimõtet, mille kohaselt on trahvi vähendamine preemia, mida komisjon annab rikkumise tuvastamise lihtsustamise eest, olenemata sellest, millises staadiumis ettevõtja abi osutas, olgu see abi siis uue informatsiooni ja uute tõendite esitamises või faktiliste asjaolude või nende õigusliku määratluse tunnistamises.
225 Sellest tuleneb, et käesolevas asjas küsimus, kas pärast vastuväiteteatise saatmist Gütermanni ja Zwicky esitatud uus informatsioon ja uued tõendid tuleb arvesse võtta ja seega, kas see peab kaasa tooma trahvi võimaliku vähendamise koostöö alusel, sõltub peamiselt koostöö kvaliteedist ja kasust, mida komisjon hindab eespool punktides 219 ja 220 meenutatud laia kaalutlusõiguse alusel.
226 Seega ei saa sellele küsimusele rahuldavat vastust anda pelk järeldus, et pärast vastuväiteteatise saatmist esitati informatsiooni ja tõendeid, vaid see tähendab vastupidi, et tuleb konkreetselt kindlaks määrata nii informatsiooni ja tõendite kvaliteedi ja kasu vaatenurgast kui ka nende edastamise hetke seisukohast, kas komisjon on Gütermanni ja Zwicky koostöö hindamisel teinud ilmse vea.
227 Kohe alguses tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu järeldusele, et Coatsi esitatud informatsioon oli määrav Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turu kartellikokkuleppe tõendamisel. Vaidlustatud otsuse põhjendus 387 esitab sellel alusel Coatsi esitatud tõendid, mida vastuväiteteatises mitme punkti toetuseks kasutati.
228 Siiski väidavad hagejad esiteks, et nad parandasid Coatsi avaldusi seoses hinnakirju ja nendes sisalduvate hindade tõstmist käsitlevate kohtumistega ja erihindasid käsitlevate kohtumistega.
229 Mis puudutab esiteks hinnakirjasid ja nendes sisalduvate hindade tõstmist käsitlevate kohtumiste sagedust, tuginevad hagejad ekslikult Coatsi esindaja avaldusele, mis on esitatud koostööteatise kohaldamise taotluses, mille kohaselt arutati ja lepiti kokku tegelikes hindades („actual prices”) üksnes 19. septembri 2000. aasta kohtumisel.
230 Nimelt tuvastas komisjon vastuväiteteatise punktis 100, et tarnijad, nende hulgas Coats, BST, Gütermann ja Zwicky, tunnistasid, et hinnakirjasid arutati ja vahetati kohtumiste käigus. Lisaks ilmneb vastuväiteteatise punktis 102 esitatud märkustest, et erinevalt Gütermannist ja Zwickyst tunnistas Coats, et ettevõtjad leppisid nende kohtumiste käigus kokku tulevastes hinnakirjades ning nendes sisalduvate hindade hinnatõusude rakendamise kuupäevades. Gütermanni ja Zwicky esitatud informatsioon ei täpsustanud seega komisjonile juba teada olevat. Seega on hagejate argument asjakohatu.
231 Mis puudutab teiseks erihindade arutelude sagedust, siis tuleb märkida, et vastuväiteteatise punktis 107 rõhutas komisjon, et tarnijad, sh Coats, eitasid või jätsid mainimata, et nad vahetasid teavet ja sõlmisid kokkuleppeid erihindade ja netohindade kohta. Mis puudutab teabevahetust allahindluste kohta, siis kinnitas komisjon vastuväiteteatise punktis 105, et tarnijad, välja arvatud Coats 1990-ndate aastate keskpaigale eelnenud perioodi osas, eitasid või jätsid mainimata nende olemasolu. Tuleb ka sedastada, et puudutatud ettevõtjad, sealhulgas Coats, Zwicky, Gütermann ja BST rõhutasid alles pärast vastuväiteteatise saamist, et kohtumistel arutati ja lepiti kokku erihindades.
232 Siiski väidab komisjon õigustatult, et ta suutis rikkumise neid asjaolusid tõendada tänu dokumentidele, mille Coats oli lisanud oma vastusele informatsiooninõudele. Esiteks oli nende hulgas 8. septembri 1998. aasta kohtumise protokoll, mille oli koostanud Barbour Threads’i esindaja ja milles mainiti kokkuleppeid allahindluste ning erihindade tõstmise kohta. Komisjon viitab vastuväiteteatises sellele korduvalt (punktid 106, 108 ja 121). Seejärel oli komisjonil 10. oktoobri 2000. aasta e-kiri, mis oli lisatud Coatsi esindaja S avaldusele ja mis kinnitas, et ühe 19. septembri 2000. aasta kohtumise käigus lepiti kokku allahindlustes ja erihindade tõusus. Komisjon mainib seda vastuväiteteatise punktis 126. Lõpuks on komisjonil Coatsi koostöötaotlusele lisatud e-kirjad, sealhulgas 2000. aasta oktoobrist, kus seoses erihindadega on mainitud teabevahetust Amanni ja Gütermanniga. Seda dokumenti nimetatakse koostööteatise punktis 133, 268. joonealuses märkuses.
233 Komisjon rõhutas ka õigustatult, et BST esitatud informatsioon aitas teda samuti tuvastada erihindasid käsitlevaid arutelusid ja kokkuleppeid. See järeldus ilmneb nimelt vastuväiteteatise punktidest 104 ja 106 ning lehekülgede 173, 174 ja 176 joonealustest märkustest.
234 Sellest tuleneb, et hagejate väidetavad parandused vastuväiteteatisele üksnes kinnitasid seda, mida komisjon juba teadis tänu eespool viidatud informatsioonile, mis esitati enne seda teatist.
235 Seega ei oma hagejate koostöö hindamisel mingit tähtsust asjaolu, et Coatsi märkused erihindade kohta jõudsid komisjoni enne hagejate esitatud märkusi.
236 Teiseks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et vaid nemad selgitasid oma vastuses vastuväiteteatisele, et kohtumiste eesmärk oli vähendada kataloogihindade ja tegelike netohindade erinevust ja suurendada kaudselt erinevate toodete netohindasid.
237 Nimelt, kuigi komisjon esitas kohtumiste eesmärgi selgitamiseks vaidlustatud otsuse põhjenduses 167 tsitaadi Gütermannilt, mille viimane oli esitanud vastuses vastuväiteteatisele, oli komisjon siiski seda eesmärki ning kokkulepete mõju juba tuvastanud, nagu ilmneb vastuväiteteatise punktidest 141 ja 142. Neis punktides mainitud informatsiooni esitas Coats oma koostöötaotluses ning see võimaldas komisjonil anda konkreetse kataloogihindade tõusu näitega teavet hinnakirjades esinevate hindade üle toimunud arutelu üldisest kontekstist.
– Koostöö väidetav ekslik hindamine, võrreldes BST koostööga
238 Mis puudutab hagejate taotlust, et nende trahvi vähendataks vähemalt võrdväärselt BST omaga, siis tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa komisjon ettevõtjate tehtud koostöö hindamisel eirata seda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat põhimõtet, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 394 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski tuleb tunnistada, et komisjonil on lai kaalutlusõigus erinevate kartelli liikmete osutatud koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel, ja üksnes kaalutlusõiguse piiride ilmselget ületamist saab kritiseerida.
239 Nende ettevõtjate osutatud koostöö võrdlusest ilmneb, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
240 Mis puudutab esiteks enne 15. märtsi 2004. aasta vastuväiteteatist osutatud koostööd, siis leidis komisjon, et BST oli teda oluliselt aidanud tuvastada mitme kokkuleppe sisu (sealhulgas suurem osa 1990-ndate alguse kokkulepete sisu, Viinis (Austria) 8. oktoobril 1996 sõlmitud kokkuleppe sisu ja Zürichis (Šveits) 9. septembril 1997 sõlmitud kokkuleppe sisu); et BST oli ainus ettevõtja, kes edastas komisjonile oma konkurentidelt kohtumiste käigus saadud hinnakirjad; ja et ta oli esitanud rohkem informatsiooni, kui ta informatsiooninõude alusel oleks pidanud esitama. Sellega seoses viitab komisjon vastuväiteteatise mitmele joonealusele märkusele, kinnitamaks oma järeldusi, millega ta üritas näidata, et BST esitas väga palju tõendeid (sh informatsiooninõudele esitatud BST vastuse 14. lisa, milles on esitatud kohtumistel vahetatud hinnakirjad) ja et ta oli seega nende esialgsete järelduste raames oluline infoallikas.
241 Mis puudutab hagejate koostööd enne vastuväiteteatist, siis tuleb rõhutada, et komisjon tunnistab küll, et hagejad edastasid talle dokumente, millest ilmnes 1990-ndate alguse kohtumiste ülevaade. Siiski leidis komisjon, et see informatsioon ei olnud nii kasulik kui BST edastatu. Hagejad ei ole neid hinnanguid kahtluse alla seadnud, vaid üksnes väitsid, et neile teadaolevate andmete alusel ei saanud nad teada, kas BST esitas rohkem informatsiooni ja tõendeid kui nemad. Nagu eespool on juba rõhutatud, ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 391–397 ning komisjoni järelduste toetuseks vastuväiteteatises joonealustes märkustes esinevast mitmest viitest BST esitatud dokumentidele, et BST koostöö oli olulisem.
242 Mis puudutab teiseks pärast koostööteatist toimunud koostööd, siis ilmneb vaidlustatud otsusest, et nii BST kui ka hagejad ei vaidlustanud tuvastatud faktide sisulist õigsust ja et need kolm ettevõtjat tegid haldusmenetluse selles faasis identset koostööd. Nimelt eespool punktides 228–237 esitatu valguses väidavad hagejad ekslikult, et nad esitasid pärast vastuväiteteatist sellist informatsiooni, mida komisjon ei teadnud. Seega ei saa nad väita, et nad edastasid informatsiooni, mille kasu kui selline õigustaks nende trahvi vähendamist vähemalt samal määral kui BST oma.
243 Isegi kui tuleks tunnistada, et hagejad esitasid samakasulikke täpsustusi kui BST vastuväiteteatise mõne punkti kohta, ei ole komisjon siiski teinud ilmset hindamisviga, kui ta hindas kõrgemalt asjaolu, et BST esitas informatsiooni ja tõendeid enne selle teatise saatmist.
– Koostööteatise väidetav ekslik kohaldamine ja Üldkohtu praktika väidetav arvestamata jätmine
244 Hagejad väidavad ekslikult, et kuna komisjon tunnistas, et nende koostöö vastas koostööteatise punkti D kahe kategooria tingimustele, siis oleks ta pidanud kummagi trahvi vähendama vähemalt kaks korda 10%, see tähendab vähemalt 20%.
245 Igal juhul tuleb märkida, et koostööteatise punktis D sisalduv vahemik on 10% kuni 50%, ning selles ei kinnitata erilisi kriteeriume vähendamise kohandamiseks selles vahemikus. Seega ei loo koostööteatis õiguspärast ootust kindla suurusega vähendamisprotsendi saamiseks. Lisaks, vastupidi sellele, mida hagejad sisuliselt väidavad, ei ole koostööteatise punkti D kordagi tõlgendatud nii, et see kohustaks komisjoni vähendama trahvi vähemalt 10% võrra iga selles punktis nimetatud koostöövormi eest, vaid seda tuleb vastupidi mõista nii, et nähakse ette vaid üks vähendamine vähemalt 10% võrra.
246 Seega, kuni komisjon ei ületa ilmselgelt oma kaalutlusõigust hinnata seda, mil määral aitas ettevõtja koostöö tema tööd, on tal täiesti vabad käed mainida oma otsuses konkreetseid protsendimäärasid, mille ta võttis aluseks koostööteatise punkti D alla kuuluva iga koostööjuhu puhul ning need seejärel liita, nagu on tal ka õigus mainida vaid ühte üldist protsendimäära, mida ta peab vajalikuks samas olukorras kohaldada. Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei tugine koostöö kasu hindamine sugugi aritmeetilisele valemile, mis automaatselt tähendaks vähemalt 20% võrra trahvi vähendamist, kui arvesse tulevad koostööteatise punkti D kaks taanet.
247 Sellega seoses ei saa hagejate poolt eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus seda hinnangut kahtluse alla seada. Nimelt ilmneb selgelt komisjoni 18. juuli 2001. aasta otsusest 2002/271/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/E-1/36.490 – Grafiitelektroodid) (EÜT 2002, L 100, lk 1), mida tolles kohtuotsuses käsitleti, et komisjon viitas asjaomase ettevõtja osas üksnes ja otsesõnu koostööteatise punkti D 2 esimesele taandele. Üldkohus tuvastas, et asjaomane ettevõtja oli koostööd teinud ka teise taande alusel. Komisjon üritas selgitada, et ta oli läbi viinud vaid ühe vähenduse, võttes need kaks koostööliiki kokku. Siiski, erinevalt käesolevast asjast ei esinenud üheski punktis, mis käsitles asjaomase ettevõtja koostööd, hinnangut selle ettevõtja poolt faktide sisulisele õigsusele vastuvaidlemata jätmisele. Seetõttu leidis Üldkohus, et ta pidi tunnistama, et komisjon ei olnud asjaomasele ettevõtjale kohaldanud koostööteatise punkti D 2 teist taanet.
– Varasema otsustuspraktika väidetav arvestamata jätmine
248 Hagejate argument komisjoni väidetava varasema otsustuspraktika kohta tuleb tagasi lükata. Nimelt ainuüksi asjaolu, et oma varasemas otsustuspraktikas on komisjon teatava käitumise korral võimaldanud teatavat trahvi vähendamist, ei tähenda veel, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, punkt 193).
249 Igal juhul ei ole hagejate koostöö sugugi võrreldav äriühingu KME koostööga, mida tuvastati nende viidatud komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsuses, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud). Sellest otsusest ilmneb KME oluline koostöö enne vastuväiteteatise saamist, mis aitas sisuliselt tõendada kartelli olemasolu terve selle kestuse jooksul. Nimelt esitas KME rikkumist käsitlevaid dokumente ning kartellikokkuleppe toimimise üksikasjaliku kirjelduse, selgitades detailselt, mis konteksti kuuluvad komisjoni uurimiste käigus avastatud dokumendid. Hagejate koostöö enne vastuväiteteatist ei ole nii oluline.
250 Eelnevat silmas pidades tuleb koostööteatise ekslikku kohaldamist käsitlev väide tagasi lükata.
Gütermanni ja Zwicky väide, et trahv on ebaproportsionaalne
Poolte argumendid
251 Hagejad esitavad mitu argumenti trahvi ebaproportsionaalsust käsitleva väite toetuseks.
252 Esiteks väidavad nad, et komisjon ei võtnud arvesse juba mitu aastat kestnud olulisi majanduslikke raskusi, mis olid tingitud niiditööstuse struktuurilistest muudatustest. Selle valdkonna kriis tõi kaasa nende tulude languse ning tingis selle, et Zwicky lõpetas oma tegevuse sellel turul 2000. aasta novembris. Komisjon ei arvestanud ka Gütermanni pangaprobleeme ja sellest tulenevaid täiendavaid intresse.
253 Teiseks olid Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvid (vastavalt 4,021 miljonit eurot ja 0,174 miljonit eurot) ebaproportsionaalsed, võrreldes nende käivetega rikkumisega seotud turul. Selles tähenduses väidavad nad, et Gütermanni kasum pärast maksude mahaarvamist oli rikkumise 11 ja poole aasta jooksul 318 000 eurot ja Zwicky 2000. aasta käive oli kõigest 200 000 eurot.
254 Gütermann väidab ning Zwicky nõustub temaga oma repliigis, et trahvide arvutamise lähtesummad (2,2 miljonit eurot Gütermanni puhul ja 100 000 eurot Zwicky puhul) on esiteks ebaproportsionaalsed, võrreldes kõigi ettevõtjate liidetud käivetega rikkumisega seotud toodetelt (50 miljonit eurot), ning teiseks näivad liialdatud, kui võrrelda seda viimati nimetatud arvu, mis väljendab rikkumisega seotud kaubaturu suurust, ja ülemaailmset tööstusliku õmblusniidi turgu (4–5 miljardit eurot).
255 Hagejate sõnul oli komisjonil kohtupraktika kohaselt kohustus võtta rikkumise raskuse ja trahvi proportsionaalsuse hindamisel arvesse turu suurust. Seega väitis komisjon ekslikult, et see asjaolu on vaid üks mitmest tegurist, nii et tal ei olnud kohustust seda arvestada.
256 Kolmandaks väidab Gütermann, et talle määratud trahvisumma saamiseks kasutatud arvutusmeetod paneb väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad selgelt ebasoodsasse olukorda. Nimelt ei võeta nende ettevõtjate suurust arvesse ja nimetatud arvutusmeetodiga saadud trahvid on seega ebaproportsionaalsed. Selle tagajärjel on talle määratud trahv ebaproportsionaalne teistele ettevõtjatele nagu BST või Coats määratud trahvidega.
257 Neljandaks ei ole käesolevas asjas eeskätt võrdse kohtlemise seisukohast sobiv kohaldada suuniseid, arvestades tulevasi juhtumeid, mis käsitlevad väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kelle suhtes on õiglasem kohtlemine ette nähtud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).
258 Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.
Üldkohtu hinnang
259 Esiteks väidavad hagejad ekslikult, et neile määratud trahv on ebaproportsionaalne, arvestades nende ebakindlat rahalist olukorda ja ohtu, et trahv toob kaasa nende kadumise.
260 Nimelt, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ja nagu meenutati vaidlustatud otsuse punktis 404, ei ole komisjonil kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada ettevõtja puudulikku majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (vt Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 54 ja 55, eespool punktis 221 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustrie jt vs. komisjon, punkt 327; ja 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 105).
261 Lisaks, isegi kui ühenduse ametiasutuse võetud meede tooks kaasa ettevõtja likvideerimise, siis kuigi ettevõtja selline likvideerimine oma konkreetses juriidilises vormis kahjustab omanike, aktsionäride või osanike rahalisi huve, ei tähenda see sugugi, et ettevõtja isiklikud, varalised ja mittevaralised osad kaotaksid ühtlasi oma väärtuse (eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 372).
262 Selle kohtupraktika valguses tuleb sedastada, et komisjonil ei olnud mingit kohustust arvestada vaidlustatud otsuses Gütermanni majanduslikku olukorda ega isegi mainida selles otsuses nimetatud ettevõtja selgitusi selle olukorra kohta. Asjaolu, et komisjon pidas sobilikuks viidata Zwicky rahalisele olukorrale, mitte aga Gütermanni omale, selgitab Zwicky eriti keeruline majanduslik olukord, mille tagajärjel see ettevõtja müüs oma tegevuse tööstusliku õmblusniidi turul Gütermannile.
263 Teiseks heidavad hagejad komisjonile sisuliselt ette seda, et too ei võtnud arvesse asjaomase turu suurust ja määras trahvi, mis on selle suurusega võrreldes ebaproportsionaalne. Nad tuginevad ka trahvi ebaproportsionaalsusele, võrreldes nende kummagi käibega rikkumisega seotud turul, ning trahvi lähtesumma ebaproportsionaalsusele, võrreldes nende kummagi käibega.
264 Kõigepealt tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga ning mitte ühelegi asjaolule ei maksa omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama (eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 226–228).
265 Mis puudutab etteheidet, et komisjon ei võtnud asjaomase turu suurust arvesse, siis tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon määrata ettevõtjatele trahve, mille summa ei tohi ületada 10% rikkumises osalenud ettevõtjate eelmise majandusaasta kogukäibest. Selle piirmäära sees trahvisumma kindlaksmääramiseks näevad need sätted ette rikkumise raskuse ja kestuse arvessevõtmise. Lisaks, vastavalt suunistele määrab komisjon põhisumma rikkumise raskusastme põhjal, võttes arvesse rikkumise enda laadi, selle tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja geograafilise turu suurust.
266 Järelikult ei näe määrus nr 17, määrus nr 1/2003 ega suunised ette, et trahvisumma tuleks kindlaks määrata otseselt seoses puudutatud turu suurusega, kuna see on vaid üks mitmest asjassepuutuvast tegurist. Seega ei kohusta see õiguslik raamistik komisjoni sõnaselgelt võtma arvesse kaubaturu piiratud suurust (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-322/01: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3137, punkt 148).
267 Samas tuleb kohtupraktika kohaselt rikkumise raskusastme hindamisel arvestada suure hulga selliste teguritega, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt asjaomase rikkumise liigist ja selle erilistest asjaoludest (eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 120). Ei saa välistada, et nende rikkumise raskusastet tõendavate asjaolude hulgas võib sõltuvalt juhtumist olla kõnealuse kaubaturu suurus.
268 Järelikult, kuigi turu suurus võib endast kujutada rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvessevõetavat asjaolu, varieerub selle tähtsus vastavalt rikkumise tüübile ja kõnealuse rikkumise erilistele asjaoludele.
269 Käesolevas asjas seisnes rikkumine peamiselt tundliku teabe vahetamises hinnakirjade ja/või konkreetsete klientide hindade kohta, hinnatõusudes ja/või piirhindades kokku leppimises, kehtestatud hindade langetamise vältimises turgu valitseva tarnija poolt ja kokkulepetes klientide jagamises (vaidlustatud otsuse põhjendused 99–125 ja 345). „Need on üldjuhul horisontaalsed piirangud, näiteks hinnakartellid” vastavalt suunistele ja on seega oma laadilt „väga rasked”. Kui selles kontekstis isegi osutuks tõendatuks asjaomase turu väiksus, siis on see asjaolu vähetähtis, võrreldes rikkumise raskust tõendavate kõigi muude teguritega.
270 Igal juhul tuleb arvestada, et komisjon leidis, et rikkumist tuli käsitleda väga raskena suuniste tähenduses, mis niisugusel juhul näevad ette, et komisjon võib „kaaluda” lähtesummat, mis ületab 20 miljonit eurot. Käesolevas asjas jagas komisjon vaidlustatud otsuses puudutatud ettevõtjad mitmesse kategooriasse lähtuvalt nende suhtelisest suurusest asjaomasel turul. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 358 ilmneb, et komisjon võttis esimese kategooria ettevõtjate lähtesummaks üksnes 14 miljonit eurot, teise kategooria ettevõtjate lähtesummaks 5,2 miljonit eurot, kolmanda kategooria ettevõtjate (sh Gütermanni) lähtesummaks 2,2 miljonit eurot ja neljanda kategooriate ettevõtjate (sh Zwicky) lähtesummaks 0,1 miljonit eurot. Sellest tuleneb, et Gütermannile ja Zwickyle määratava trahvi arvutamise aluseks olevad lähtesummad olid oluliselt madalamad, kui komisjon oleks suuniste alusel väga raskete rikkumise puhul võinud „kaaluda”. See lähtesumma kindlaksmääramine näib kinnitavat, et asjaomase kaubaturu suurust on arvesse võetud.
271 Nende kaalutluste alusel tuleb leida, et Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvid ei ole sugugi ebaproportsionaalsed, võrreldes Beneluxi ja Põhjamaade tööstusliku õmblusniidi turu suurusega.
272 Lisaks tuleb tagasi lükata argument, et trahvide lähtesumma on ebaproportsionaalne, võrreldes Gütermanni ja Zwicky käivetega asjaomasel turul.
273 Nimelt tuleb märkida, et rikkumise raskusastme alusel kindlaks määratud trahvi lähtesumma määratlemisel leidis komisjon vajaliku olevat kohaldada kartellikokkulepetega seotud ettevõtjatele erinevat kohtlemist, et võtta arvesse rikkujate tegelikku suutlikkust põhjustada olulist kahju konkurentsile ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju. Ta lisas, et oli vaja arvestada iga ettevõtja ebaseadusliku tegevuse konkreetset kaalu ja seega selle tegelikku mõju konkurentsile. Nende asjaolude hindamiseks otsustas komisjon lähtuda iga ettevõtja käibest asjaomasel turul, mis saadi kartellikokkuleppega seotud toote pealt.
274 Järelikult, nagu märgiti eespool punktis 270, jagas komisjon kõnealused ettevõtjad nelja kategooriasse. Gütermann pandi oma 2,36 miljoni eurose käibe alusel kolmandasse kategooriasse ja Zwicky oma 0,2 miljoni eurose käibe alusel neljandasse kategooriasse. Komisjon määratles rikkumise raskusastme põhjal Gütermanni lähtesummaks 2,2 miljonit eurot ja Zwicky lähtesummaks 0,1 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 356–358).
275 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Ingredients vs. komisjon, punkt 196). Nimelt võib see käive anda täpse viite iga liikme vastutusest nimetatud turgudel, kuna see on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele, ning on seega hea näitaja iga ettevõtja suutlikkusest kahju tekitada.
276 Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et Gütermannile ja Zwickyle määratud trahvide arvutamise raames aluseks võetud lähtesummad ei näi sugugi olevat ebaproportsionaalsed nende ettevõtjate käivetega asjaomasel turul.
277 Sellest tuleneb, et samuti tuleb tagasi lükata argument, et trahv on ebaproportsionaalne, võrreldes hagejate vastavate käivetega rikkumisega seotud turul. Nimelt ei saa nad õiguspäraselt järeldada, et määratud trahvisumma on ebaproportsionaalne, kuna nende trahvi lähtesumma on põhjendatud lähtuvalt kriteeriumidest, mida komisjon kasutas iga ettevõtja suuruse määramisel asjaomasel turul (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 304, ja 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 185). Igal juhul tuleb rõhutada, et ühenduse õiguses puudub üldiselt kohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja käibega neil kaubaturgudel, kus rikkumine on toimunud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 339).
278 Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka Gütermanni argument, et arvutusmeetod pani väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ebasoodsasse olukorda ning viis käesolevas asjas selleni, et tema trahv oli ebaproportsionaalne teistele ettevõtjatele määratud trahvidega.
279 Kuna komisjonil ei ole kohustust arvutada trahv asjaomaste ettevõtjate käibel põhinevate summade alusel, siis ei ole tal ka kohustust tagada olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusel saadud asjaomastele ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi kogukäibe või kõnealuse toote turul saadud käibe osas (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 202).
280 Järgmiseks tuleb täpsustada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ei ole ka nõutud seda, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikese või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurtele ettevõtjatele määratud trahvidest. Tegelikult ilmneb sellest sättest, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suurte ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Nii kaua, kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestusega võrreldes põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita seda, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel (eespool punktis 279 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri vs. komisjon, punkt 203, ja eespool punktis 277 viidatud kohtuotsus Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, punkt 174).
281 Seega ei ole komisjon kohustatud vähendama trahvide summat, kui asjaomased ettevõtjad on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad. Ettevõtja suurust võetakse arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 määratletud ülempiiriga ning suuniste sätetega (eespool punktis 277 viidatud kohtuotsus Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, punkt 174). Peale nende suurust puudutavate kaalutluste ei ole mingit põhjust kohelda väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid teistest ettevõtjatest erinevalt. Asjaolu, et tegu on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, ei vabasta neid kohustusest järgida konkurentsieeskirju (Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑52/02: SNCZ vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5005, punkt 84).
282 Mis puudutab komisjonile tehtud etteheidet, et ta ei võtnud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse erinevate ettevõtjate kogukäivet, siis see ei ole asjakohane. Nimelt tuleb meenutada, et suuniste kohaselt on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkt 1 A, neljas lõik). Suunistes lisatakse, et kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat (nt kartellid), võib osutuda vajalikuks kasutada üldiste lähtesummade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada järelikult üldist lähtesummat iga ettevõtja konkreetse laadiga (punkt 1 A, kuues lõik) (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 81).
283 Suunistes ei ole sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada kogukäibe või asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe alusel. Siiski ei välista suunised seda, et selliseid käibeid tuleks juhul, kui asjaolud seda nõuavad, arvesse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel, et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid. Seega võib käive arvesse tulla eespool punktis 273 loetletud erinevate asjaolude arvestamisel (vt selle kohta eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 82, ja eespool punktis 185 viidatud I Tokai kohtuotsus, punkt 195).
284 Siiski, nagu käesolevas asjas eespool punktis 275 märgiti, siis komisjoni valik viidata asjaomaselt turult saadud käibele, et kindlaks määrata iga ettevõtja suutlikkust kahju tekitada, oli järjekindel ja objektiivselt õigustatud. Nõnda järgis komisjon samuti hoiatamise eesmärki, kuna ta tõi välja selle, et ta karistab karmimalt ettevõtjaid, kes osalesid kartellikokkuleppes turul, kus neil oli suur mõjuvõim.
285 Neljandaks viitas Gütermann ekslikult 2006. aasta suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, et toetada oma väidet trahvi ebaproportsionaalsuse kohta. Nimelt tuleb sedastada, et pelgalt asjaolu, et nendes suunistes, mida käesolevas asjas ei saa kohaldada, ette nähtud uus trahvide arvutamise meetod võib viia vaidlustatud otsusega võrreldes väiksema trahvisumma määramiseni, ei tõenda veel selle trahvi ebaproportsionaalsust.
286 Tegelikult väljendab see järeldus üksnes komisjoni kaalutlusõigust määrata määruse nr 17 ja määruse nr 1/2003 nõudeid silmas pidades meetod – mida ta kavatseb trahvide kindlaksmääramisel kohaldada – ja teostada sel moel talle ülesandeks pandud konkurentsipoliitikat. Asjaolud, mida Üldkohus peab arvesse võtma, et hinnata konkreetsel ajahetkel määratud trahvi proportsionaalsust, võivad seega olla faktilised ja õiguslikud asjaolud ning rikkuva tegevuse ajal valdavad olnud konkurentsiõiguse eesmärgid, mille komisjon kooskõlas EÜ asutamislepinguga kindlaks määras.
287 Järelikult tuleb trahvi ebaproportsionaalsust käsitlev väide tervikuna tagasi lükata.
288 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05 esitatud hagid tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
289 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1) Jätta hagid rahuldamata.
2) Mõista kohtukulud välja Gütermann AG-lt ja Zwicky & Co. AG-lt.
Vilaras |
Prek |
Ciucǎ |
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
1. Vaidluse ese
2. Haldusmenetlus
3. Vaidlustatud otsus
Asjaomaste turgude määratlemine
Kaubaturud
Geograafilised turud
Asjaomaste turgude suurus ja ülesehitus
Rikkumiste kirjeldus
Vaidlustatud otsuse resolutsioon
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Väited, mis vaidlustavad rikkumise olemasolu tuvastamist ning ettekirjutusi selle rikkumise lõpetamiseks ja kordamise keelamiseks
Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 on rikutud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Zwicky esitatud väide, et ettekirjutus rikkumine lõpetada ja selle kordamisest hoiduda on põhjendamatu
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
2. Väited trahvi ja selle summa vaidlustamise kohta
Zwicky esitatud väide, et käibe 10% ülempiiri on ületatud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise raskusastet on selle mõjuga seoses ekslikult hinnatud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Gütermanni ja Zwicky väide, et rikkumise kestust on ekslikult hinnatud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Gütermanni ja Zwicky väide, et teatud kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Gütermanni ja Zwicky esitatud väide, et koostööteatist on ekslikult kohaldatud
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
– Koostöö kasu
– Koostöö väidetav ekslik hindamine, võrreldes BST koostööga
– Koostööteatise väidetav ekslik kohaldamine ja Üldkohtu praktika väidetav arvestamata jätmine
– Varasema otsustuspraktika väidetav arvestamata jätmine
Gütermanni ja Zwicky väide, et trahv on ebaproportsionaalne
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kohtukulud
* Kohtumenetluse keel: saksa.