1

EÜ artiklid 12, 230, 236, 290 ja 314 sätestavad käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis järgmist:

„Artikkel 12

Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

Tehes otsuse vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele, võib nõukogu võtta vastu eeskirju, mis on kavandatud niisuguse diskrimineerimise keelamiseks.

[…]

Artikkel 230

Euroopa Kohus kontrollib Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühiselt vastuvõetud õigusaktide, nõukogu, komisjoni ja EKP õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused, ning nende Euroopa Parlamendi õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

Selleks on Euroopa Kohtu pädevuses lahendada liikmesriigi, Euroopa Parlamendi, nõukogu või komisjoni hagisid, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, käesoleva lepingu või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine.

Samadel tingimustel on Euroopa Kohtu pädevuses kontrollikoja ja EKP poolt oma õiguste kaitseks esitatud hagid.

Iga füüsiline või juriidiline isik võib samadel tingimustel algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus.

Käesolevas artiklis sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.

[…]

Artikkel 236

Euroopa Kohtu pädevusse kuuluvad ühenduse ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelised vaidlused neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud personalieeskirjades või teenistustingimustes.

[…]

Artikkel 290

Eeskirjad ühenduse institutsioonide keelte kohta määrab ühehäälselt kindlaks nõukogu, ilma et see piiraks Euroopa Kohtu põhikirjas sisalduvate sätete kohaldamist.

[…]

Artikkel 314

Käesolev leping, mille originaal on koostatud hollandi, itaalia, prantsuse ja saksa keeles, kusjuures kõik neli teksti on võrdselt autentsed, antakse hoiule Itaalia Vabariigi valitsuse arhiivi. Itaalia Vabariigi valitsus edastab tõestatud koopia kõigi teiste allakirjutanud riikide valitsustele.

Ühinemislepingute kohaselt on ka käesoleva lepingu eesti-, hispaania-, iiri-, inglis-, kreeka-, leedu-, läti-, malta-, poola-, portugali-, rootsi-, slovaki-, sloveeni-, soome-, taani-, tšehhi- ja ungarikeelne tekst autentsed”.

2

Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni artiklid 1-6 sätestavad:

„Artikkel 1

Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.

Artikkel 2

Liikmesriigi või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku poolt ühenduse institutsioonidele saadetavad dokumendid võib koostada saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles. Vastus antakse samas keeles.

Artikkel 3

Ühenduse institutsiooni poolt liikmesriigile või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvale isikule saadetavad dokumendid koostatakse asjaomase liikmesriigi keeles.

Artikkel 4

Määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse kahekümnes ametlikus keeles.

Artikkel 5

Euroopa Liidu Teataja avaldatakse kahekümnes ametlikus keeles.

Artikkel 6

Ühenduse institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse”.

3

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 1d lõiked 1 ja 6, artikkel 27, artikkel 28 ja artikli 29 lõige 2 sätestavad:

„Artikkel 1d

1.   Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal. […]

6.   Kõiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele. Sellised eesmärgid võivad eelkõige põhjendada kohustusliku pensioniea ja vanaduspensioni saamiseks vajaliku miinimumea sätestamist.

[…]

Artikkel 27

Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

Ühtki töökohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.

Artikkel 28

Ametnikku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et:

[…]

Artikkel 29

[…]

2.   Kõrgemate ametnike (peadirektorid või vastavad palgaastmete AD 16 või AD 15 ametnikud ja direktorid või vastavad palgaastmete AD 15 või AD 14 ametnikud) töölevõtmiseks ja erandjuhtudel ka erikvalifikatsiooni eeldavate ametikohtade täitmiseks võib ametisse nimetav asutus või ametiisik kasutada muud menetlust kui konkursimenetlus.”

4

Komisjoni töökorra (K(2000) 3614, EÜT 2000, L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213) artikkel 18 sätestab:

„Artikkel 18

Komisjoni poolt vastu võetud õigusaktid lisatakse koosoleku käigus autentse(te)s keel(t)es lahutamatu osana kokkuvõttele, mis koostatakse selle koosoleku lõpus, mille käigus nad vastu võeti. Kokkuvõtted kinnitatakse viimasel kokkuvõtte lehel presidendi ja peasekretäri allkirjaga.

Kirjaliku menetluse teel vastuvõetud õigusaktid lisatakse autentse(te)s keel(t)es lahutamatu osana artiklis 12 osutatud päevakokkuvõttesse. Need kinnitatakse viimasel päevakokkuvõtte lehel presidendi ja peasekretäri allkirjaga.

Volitamise teel vastu võetud sätted lisatakse autentse(te)s keel(t)es lahutamatu osana artiklis 15 osutatud päevakokkuvõttesse. Need kinnitatakse viimasel päevakokkuvõtte lehel presidendi ja peasekretäri allkirjaga.

Delegeerimismenetluse teel või kooskõlas artikli 13 lõikega 3 edasidelegeerimismenetluse teel vastuvõetud sätted lisatakse autentse(te)s keel(t)es lahutamatu osana artiklis 15 osutatud päevakokkuvõttesse. Need kinnitatakse peadirektori või talituse juhi kinnitusega.

Käesoleva töökorra tähenduses on „õigusakt” iga ESTÜ asutamislepingu artiklis 14, EÜ asutamislepingu artiklis 249 ja Euratomi asutamislepingu artiklis 161 osutatud õigusakt.

Käesoleva töökorra tähenduses on „autentne keel või autentsed keeled” Euroopa Ühenduste ametlikud keeled üldkohaldatavate aktide puhul ja teistel juhtudel selle riigi keel või keeled, millele akt on suunatud”.

5

Komisjon võttis 10. novembril 2004 toimunud komisjoni 1678. koosolekul vastu otsuse (edaspidi „otsus”), mis on vastavalt Itaalia Vabariigi poolt oma hagiavaldusele lisatud dokumendile sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon otsustas, et Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks koostatakse teatava perioodi jooksul kuni 1. jaanuarini 2007 saksa, inglise ja prantsuse keeles. Käesolev otsus on tehtud kirjaliku tõlke peadirektoraadi olemasolevatest tõlkeressurssidest lähtuvalt, võttes arvesse kõrgemate ametnike töölevõtmiseks kehtestatud üksikasjalikke eeskirju (SEK(2004) 252) ja rakendades komisjoni 26. mai 2004. aasta teatist „Kirjaliku tõlke pakkumise ja nõudluse tasakaalustamine” (SEK(2004) 638/6)”.

6

27. veebruari 2004. aasta dokumendis SEK(2004) 252 „Tippjuhtide töölevõtmine uutest liikmesriikidest. Asepresident N. Kinnocki teatis presidendi nõusolekul”, mis oli komisjoni 3. märtsi 2004. aasta 1648. koosoleku päevakorras, kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad komisjoni kõrgemate ametnike töölevõtmiseks kümnest liikmesriigist, mis ühinesid Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Muu hulgas on kõnealuse dokumendi punkti 5 teise lõigu viimases lauses sätestatud järgmist:

„Valikumenetlus viiakse läbi inglise, prantsuse ja saksa keeles.”

7

26. mai 2004. aasta dokumendis SEK(2004) 638/6 „Kirjaliku tõlke pakkumise ja nõudluse tasakaalustamine. Asepresident N. Kinnocki teatis presidendi nõusolekul”, mis oli 26. mail 2004 toimunud komisjoni 1659. koosoleku päevakorras, antakse ülevaade tõlkeressursside eeldatavast arengust ja nõudlusest kirjaliku tõlke järele komisjonis pärast 2004. aasta laienemist, mainitakse piiranguid, mis on olemasolevate ressursside osas tõlkepakkumisele suunatud ja varem vastuvõetud meetmetega kehtestatud, ning koostatakse tegevuskava, milles nähakse ette meetmed tõlkenõudluse piiramiseks ja haldamiseks kuni 2006. aasta lõpuni kestval üleminekuperioodil. Nende meetmete kohaselt, mida kirjeldatakse kõnealuse dokumendi punktis 4 „Tegevuskava” (Action Plan), tõlgitakse üleminekuperioodil teatavad komisjoni dokumendid ainult teatud ametlikesse keeltesse ning muid dokumente, mis loetakse põhidokumentide hulka mittekuuluvateks dokumentideks (non-core documents), ei tõlgita üldse (vt dokumendi punkt 4.2 viimane taane). Antud dokumendis ei mainita eraldi teadet vaba ametikoha kohta ega muid töötajate valikumenetlusega seotud dokumente.

8

Komisjon avaldas 9. veebruaril 2005 teate Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) peadirektori vaba ametikoha – palgaastme A*15/A*16 – täitmiseks (KOM/2005/335) (ELT C 34 A, lk 3, edaspidi „teade vaba ametikoha kohta”) ainult saksa, inglise ja prantsuse keeles. Vaba ametikoha kohta avaldatud teate rubriigis „Nõuded kandidaadile” oli muu hulgas märgitud, et „[k]andidaat […] peab oskama põhjalikult üht Euroopa Liidu ametlikku keelt ja rahuldavalt veel üht ühenduste keelt”. Vaba ametikoha kohta avaldatud teate rubriigis „Kandideerimiskord” oli muu hulgas ette nähtud järgmist:

„Kandidaadid peavad lisama elektroonilises vormis edastatud avaldusele elulookirjelduse […] ja motivatsioonikirja […]. Elulookirjeldus ja motivatsioonikiri peavad olema koostatud kas prantsuse, inglise või saksa keeles”.

9

Peale selle avaldas komisjon ajavahemikul 15.-23. veebruar 2005 liikmesriikide suuremates päevalehtedes, sealhulgas 17. veebruaril 2005 Itaalia päevalehes „La Repubblica” ja 18. veebruaril 2005 Itaalia päevalehes „Corrirere della Sera”, ning mõningates rahvusvahelistes pressiväljaannetes vastavas keeles koostatud lühikesed teatised, milles informeeriti asjast huvitatud isikuid vaba ametikoha kohta avaldatud teatest, kust saab üksikasjalikumat teavet.

10

Itaalia Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 3. mail 2005.

11

Vastavalt 28. juulil ja 3. augustil 2005 esitasid Hispaania Kuningriik ja Läti Vabariik avalduse menetlusse astumiseks Itaalia Vabariigi nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu viienda koja esimees andis 29. septembri 2005. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Hispaania Kuningriik ja Läti Vabariik esitasid menetlusse astujate seisukohad 17. novembril 2005.

12

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) avada suulise menetluse ning palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames Itaalia Vabariigil vastata ühele küsimusele kirjalikult. Itaalia Vabariik täitis selle nõudmise.

13

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 3. juuli 2008. aasta kohtuistungil.

14

Komisjon esitas kohtuistungil 10. novembril 2004 asetleidnud komisjoni 1678. koosoleku protokolli, mille punktis 8.1 sisalduv otsus on sõnastatud järgmiselt:

„[K]omisjon otsustab, et Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks koostatakse edaspidi inglise, prantsuse ja saksa keeles, nagu on ette nähtud dokumendis PERS (2004) 203. Käesolev otsus jõustub kohe ja seda kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2006.”

15

Komisjon esitas kohtuistungil ka eespool viidatud komisjoni 5. novembri 2004. aasta dokumendi PERS (2004) 203 koopia. Selle dokumendi punktis 2 sisalduv komisjoni ettepanek on sõnastatud järgmiselt:

„[V]õttes arvesse:

tehakse komisjonile ettepanek otsustada presidendi nõusolekul, et Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks koostatakse edaspidi inglise, prantsuse ja saksa keeles”.

16

Esimese Astme Kohus otsustas lisada need dokumendid kohtuasja toimikusse ja palus pooltel esitada vajadusel asjassepuutuvad seisukohad. Kõik pooled teatasid, et kuigi komisjoni esitatud mõlema dokumendi sõnastus erineb veidi nende dokumentide sõnastusest, mille Itaalia Vabariik oma hagiavaldusele lisas, on nii komisjoni esitatud dokumendid kui ka hagiavaldusele lisatud dokument oma sisu poolest täpselt samasugused. Need seisukohad kanti kohtuistungi protokolli. Muid märkusi pooled komisjoni esitatud dokumentide kohta ei esitanud.

17

Itaalia Vabariik, keda toetab Hispaania Kuningriik ja Läti Vabariik, palub Esimese Astme Kohtul tühistada otsus ja teade vaba ametikoha kohta.

18

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

19

Komisjonil on hagi vastuvõetavuse osas kahtlusi, kuid ta ei esita Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet. Ta kahtleb esiteks selles, kas liikmesriigil on õigus esitada EÜ artikli 230 alusel institutsiooni töötajate töölevõtmiseks avaldatud teate peale hagi, teiseks, kas otsus on EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel kvalifitseeritav vaidlustatava aktina, kolmandaks, kas juhul, kui otsust tuleb pidada vaidlustatavaks aktiks, on teade vaba ametikoha kohta vaidlustatav põhjusel, et tegemist on otsuse rakendamiseks ja kohaldamiseks kehtestatud aktiga, ning neljandaks, kas otsuse tühistamiseks on EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud menetluse algatamise tähtaegadest kinni peetud.

20

Komisjon märgib, et Euroopa Kohus tunnistas oma 15. märtsi 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-160/03: Hispaania vs. Eurojust (EKL 2005, lk I-2077, punktid 37–44) ajutiste töötajate töölevõtmiseks Eurojusti avaldatud teatavate konkursiteadete peale esitatud liikmesriigi hagi vastuvõetamatuks, kuna vaidlustatud konkursiteated ei kuulu õigusaktide hulka, mille seaduslikkust võib Euroopa Kohus kontrollida, kuna nendes konkursiteadetes nimetatud eri ametikohtadele kandideerivatel isikutel oli võimalus pöörduda ühenduse kohtusse personalieeskirjade artikli 91 kohaselt ning põhjusel, et sellise hagi esitamise korral võivad liikmesriigid kohtuasjas menetlusse astuda ja vajadusel Esimese Astme Kohtu otsuse peale edasi kaevata. Komisjon leiab, et nimetatud kohtuotsuses käsitletud juhtumi spetsiifikale vaatamata tuleb käesolev hagi samadel kaalutlustel vaba ametikoha kohta avaldatud teate vastu esitatud nõuete osas vastuvõetamatuks tunnistada.

21

Itaalia Vabariik on seisukohal, et liikmesriigi õigustatud huvi astuda menetlusse, milles kandidaat vaidlustab teate vaba ametikoha kohta, ei erine liikmesriigi õigustatud huvist hagi esitada. Ta lisab, et liikmesriigid võivad esitada tühistamishagi komisjoni mis tahes normatiivse iseloomuga otsuse või üksikotsuse vaidlustamiseks ning viidata selleks EÜ asutamislepingu ükskõik millise sätte rikkumisele. Seega on Itaalia Vabariigil käesoleval juhul õigus vaidlustada nii otsus kui teade vaba ametikoha kohta ning viidata oma nõude põhjenduseks EÜ artiklite 12 ja 290 rikkumisele.

22

Hispaania Kuningriik toetab Itaalia Vabariigi argumente ja lisab, et eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Eurojust ei ole asjassepuutuv. Hispaania Kuningriigi arvates leidis Euroopa Kohus selles kohtuasjas, et Eurojusti akti peale ei saa EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi esitada, sest Eurojusti näol on tegemist Euroopa Liidu kolmanda samba alla kuuluva asutusega. Käesolevas asjas puudutab hagi EÜ artiklis 230 sätestatud komisjoni akte.

23

EÜ artikkel 230 lubab liikmesriikidel esitada tühistamishagi komisjoni mis tahes otsuse peale ega välista otsuseid, mis käsitlevad komisjoni ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelisi suhteid.

24

Kohus on tõepoolest varem leidnud, et EÜ artiklit 236, mis annab ühenduse kohtule pädevuse lahendada ühenduse ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelisi vaidlusi neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud personalieeskirjades või teenistustingimustes, tuleb tõlgendada nii, et seda artiklit kohaldatakse ainult neile isikutele, kellel on ametniku või muu teenistuja kui kohaliku töötaja staatus ja kes sellist staatust taotlevad. Järelikult peavad need isikud esitama tühistamishagi oma huve kahjustava akti peale mitte EÜ artikli 230 alusel, vaid personalieeskirjade artikli 91 alusel (vt Esimese Astme Kohtu 2. mai 2001. aasta määrus kohtuasjas T-208/00: Barleycorn Mongolue ja Boixader Rivas vs. parlament ja nõukogu, EKL AT 2001, lk I-A-103 ja II-479, punktid 26-28 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

EÜ artiklis 236 on aga sätestatud üksnes „ühenduse ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelised” vaidlused. EÜ artikli 230 alusel esitatud liikmesriigi hagi ei ole aluseks sellisele vaidlusele.

26

Peale selle on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud õiguskaitsevahend on ette nähtud ainult ühenduste ametnikele ja muudele teenistujatele, mitte aga ametnike kutseliitudele, on nõuetele vastaval kutseliidul siiski õigus EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel algatada menetlus kõnealuse sätte mõttes temale adresseeritud otsuse tühistamiseks (Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 175/73: Union syndicale jt vs. nõukogu, EKL 1974, lk 917, punktid 17–20).

27

Eelnevast tuleneb, et kui tingimused EÜ artikli 230 kohaldamiseks on täidetud, saavad selle sätte alusel esitada tühistamishagi Euroopa avalikku teenistust käsitleva komisjoni akti peale isikud, keda ei ole personalieeskirjade artiklis 91 nimetatud, st kes ei ole ametnikud või muud teenistujad ega Euroopa avaliku teenistuse ametikohale kandideerivad isikud.

28

Käesoleval juhul, ilma et see piiraks otsuse ja vaba ametikoha kohta avaldatud teate vaidlustatavuse kohta allpool esitatud kaalutlusi, ei saa seada kahtluse alla liikmesriigi õigust esitada EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi komisjoni otsuste peale põhjusel, et need otsused puudutavad Euroopa avalikku teenistust.

29

Eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Eurojust, millele tugineb komisjon, ei vii teistsuguse järelduseni. Selles kohtuotsuses jättis Euroopa Kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata EÜ artikli 230 alusel esitatud Hispaania Kuningriigi hagi põhjusel, et hagis vaidlustatud aktid ei kuulu nende õigusaktide hulka, mille seaduslikkust võib Euroopa Kohus nimetatud artikli kohaselt kontrollida, ning liiati ei ole EL artiklis 41 ette nähtud, et EÜ artiklit 230 saab kohaldada EL lepingu VI jaotises sisalduvatele sätetele politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades, mis puudutab Eurojusti, vaid Euroopa Kohtu pädevus selles valdkonnas on sätestatud EL artiklis 35, millele omakorda viitab EL artikli 46 punkt b (eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Eurojust, punktid 36–40).

30

Kohtuotsuse punktid, millele komisjon osutab, puudutavad Hispaania Kuningriigi argumenti õiguse kohta tõhusale kohtulikule kaitsele õigusel rajanevas ühenduses. Seda argumenti kommenteerides meenutas Euroopa Kohus, et selles kohtuasjas vaidlustatud aktid ei ole kohtuliku kontrolli alt täielikult välja jäetud, kuna põhilistel asjast huvitatud isikutel, nimelt vaidlustatud konkursiteadetes nimetatud eri ametikohtadele kandideerivatel isikutel oli võimalus pöörduda ühenduse kohtusse personalieeskirjade artikli 91 alusel, ning kui on tegemist sellise hagiga, siis võivad liikmesriigid kohtuasjas menetlusse astuda ja vajadusel Esimese Astme Kohtu otsuse peale edasi kaevata (eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Eurojust, punktid 41–43).

31

Üksnes nendele kaalutlustele tuginedes ei saa järeldada, et liikmesriikidel ei ole õigust esitada EÜ artikli 230 alusel komisjoni õigusaktide – mis erinevalt Eurojusti õigusaktidest on EÜ artiklis 230 nimetatud – peale tühistamishagi, vaid peavad piirduma komisjoni ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelises kohtuasjas menetlusse astumisega.

32

Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt ei saa olla mingeid kahtlusi EÜ artikli 230 kohaldatavuse suhtes käesolevas asjas.

33

Komisjoni kahtleb tõsiselt selles, kas otsus on EÜ artikli 230 alusel vaidlustatav akt. Sisuliselt ei tekitata otsusega kolmandatele isikutele siduvaid õiguslikke tagajärgi nende huve puudutaval viisil, mis toob kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis. Vastupidi, sellega antakse pelgalt teada komisjoni kavatsusest juhinduda tulevikus asetleidvate konkreetsete sündmuste, nimelt teate vaba ametikoha kohta avaldamise korral oma tegevuses teatavatest reeglitest. Vastavalt kohtupraktikale ei tekita selline puhtalt informatiivne akt iseenesest kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi ega olegi mõeldud selliste tagajärgede tekitamiseks. Kolmandate isikute huve võidakse konkreetsel juhul kahjustada vaid siis, kui otsuses toodud suuniste kohaselt tegelikult meetmeid võetakse. Seda seisukohta kinnitab hageja väide, et teate vaba ametikoha kohta avaldamine väljendab konkreetselt seda kahju, mida otsus hagejate õiguslikult kaitstud huvidele tekitab.

34

Komisjon lisab, et kui otsust tuleb pidada siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavaks meetmeks, mille peale saab järelikult EÜ artikli 230 alusel iseseisva tühistamishagi esitada, on otsuse alusel hiljem üksikult avaldatud teated vaba ametikoha kohta puhtalt rakendusmeetmed, mis ei ole otsuse suhtes iseseisvad ega järelikult vaidlustatavad. Itaalia Vabariik kvalifitseerib ka ise oma hagiavalduses teate vaba ametikoha kohta otsuse rakendamiseks ja kohaldamiseks kehtestatud meetmena. Komisjon leiab seega, et sellisel juhul tuleb hagi vaba ametikoha kohta avaldatud teadet puudutavas osas jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

35

Itaalia Vabariik möönab, et ei ole kindel, kas otsus tekitab kolmandatele isikutele siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna on võimalik väita, et see ei ole suunatud väljapoole, vaid puudutab üksnes komisjoni ennast, ja et üksnes ühe konkreetse teate vaba ametikoha kohta avaldamine võib riivata isikute huve väljaspool komisjoni.

36

Itaalia Vabariik leiab sellegipoolest, et esineb argumente, mis toetavad väidet, et otsus on vaidlustatav akt. Ühelt poolt kehtestab otsus keelekasutuse korra, mida kohaldatakse tulevikus kõikidele teadetele kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks, ja see riivab juba isikute huve väljaspool komisjoni, eriti nende liikmesriikide huve, kelle ametlik keel ei ole väljavalitud keelte hulgas. Asjaomased liikmesriigid saaksid seega kohe pöörduda Esimese Astme Kohtusse, ilma et nad peaksid ära ootama teate avaldamise vaba ametikoha kohta ainult nendes kolmes keeles, mis on otsuses märgitud. Teiselt poolt tõsiasi, et otsus ei tundu olevat lõplikku otsust ettevalmistav akt, vaid on ise lõplik otsus, toetab väidet, et otsus on vaidlustatav akt.

37

Itaalia Vabariik lisab, et kui ta ei oleks otsusest juhuslikult teada saanud, oleks ta saanud vaidlustada ainult avaldatud teated vaba ametikoha kohta ja sellest oleks õiguspärasuse taastamiseks käesoleval juhul piisanud. Liikmesriigi huvi, mis erineb ühenduse avaliku teenistuse ametikohale kandideeriva üksikisiku huvist, on otsuse tühistamisega paremini kaitstud, kuna tühistamise korral ei pea asjaomane liikmesriik vaidlustama eraldi kõiki teateid vaba ametikoha kohta, mis ei ole tema ametlikus keeles avaldatud.

38

Hispaania Kuningriik toetab Itaalia Vabariigi argumente ja lisab, et otsust ja teadet vaba ametikoha kohta ei saa üksteisest lahutada, sest need moodustavad ühtse õigusliku terviku. Otsus tekitab olulisi ja eriti tõsiseid õiguslikke tagajärgi, kuna sellega kahjustatakse eelkõige keelelise pluralismi austamise põhimõtet, mis on üks Euroopa Liidu aluseks olev üldpõhimõte, ning riivatakse institutsioonide pädevuse, keele alusel mittediskrimineerimise ja rahvusliku identiteedi põhimõtteid. Teade vaba ametikoha kohta on üksnes otsuse rakendamiseks ja kohaldamiseks kehtestatud akt, nii et kui Esimese Astme Kohus peaks otsuse tühistama, tühistataks selle tulemusena ka teade vaba ametikoha kohta.

39

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad tühistamishagi esemeks olla nende laadist ja vormist olenemata kõik institutsioonide võetud meetmed, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, EKL 1971, lk 263, punkt 42; 16. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-325/91: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3283, punkt 9; 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/95: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1997, lk I-1627, punkt 7, ja 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-301/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-10217, punkt 19).

40

Selleks et otsustada, kas akt või otsus tekitab selliseid tagajärgi, tuleb lähtuda akti või otsuse sisust (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9; vt Esimese Astme Kohtu 22. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-125/97 ja T-127/97: Coca-Cola vs. komisjon, EKL 2000, lk II-1733, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Vaidlustatud aktiks ei ole EÜ artikli 230 mõttes institutsiooni meede, mis sisaldab pelgalt institutsiooni või mõne selle talituse kavatsust juhinduda teatavas valdkonnas oma tegevuses kindlatest reeglitest (Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 114/86: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1988, lk 5289, punkt 13, ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2265, punkt 28). Sellised asutusesisesed suunised, milles antakse üldised juhised, millele tuginedes institutsioon kavatseb hiljem asjakohaste sätete alusel võtta vastu üksikotsused, mille seaduslikkust saab EÜ artiklis 230 sätestatud korras vaidlustada, ei saa õiguslikke tagajärgi tekitada (Euroopa Kohtu 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-443/97: Hispaania vs. komisjon, EKL 2000, lk I-2415, punktid 33 ja 34).

42

Lisaks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 29 lõike 2 kohaselt võib iga institutsioon kasutada kõrgemate ametnike töölevõtmiseks muud menetlust kui konkursimenetlus.

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab institutsioon konkreetsele ametikohale kandideerivate isikute teenete hindamiseks antud kaalutlusõigust teostama kõiki asjassepuutuvaid eeskirju järgides, st mitte ainult vaba ametikoha kohta avaldatud teatest juhindudes, vaid järgides ka kõiki muid institutsioonis kehtivaid menetluseeskirju (Esimese Astme Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-73/01: Pappas vs. Regioonide Komitee, EKL AT 2003, lk I-A-207 ja II-1011, punkt 53). Need eeskirjad on osa õiguslikust raamistikust, millest institutsioon peab oma laia kaalutlusõigust teostades rangelt kinni pidama (Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-88/04: Tzirani vs. komisjon, EKL AT 2006, lk II-A-2-703, punkt 78). Asjaomane institutsioon ei saa enda kehtestatud asutusesisestest töölevõtmise eeskirjadest kõrvale kalduda, ilma neid eeskirju formaalselt muutmata (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-113/05: Angelidis vs. parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 75).

44

Eelnevast tuleneb, et need eeskirjad, mis institutsioon on personalieeskirjade artikli 29 lõike 2 alusel kõrgemate ametnike töölevõtmiseks kehtestanud, on sellele institutsioonile siduvad ja tekitavad selles mõttes õiguslikke tagajärgi vastavalt EÜ artiklit 230 käsitlevale kohtupraktikale.

45

On tõsi, et seesugused eeskirjad võib personalieeskirjade asjaomase sätte alusel kehtestada iga selle sättega hõlmatud ametikoha kohta, mis institutsioonis vabaneb. Kui institutsioon otsustab sellise lähenemisviisi kasuks, ei takista tal miski kehtestada asutusesiseseid suuniseid, milles antakse puhtalt üldised juhised, millest lähtudes sätestab ta iga kord, kui see vajalikuks osutub, personalieeskirjade artikli 29 lõikega 2 hõlmatud ametikohale töölevõtmisel rakendatavad eeskirjad. Eespool punktis 41 viidatud kohtupraktikale tuginedes tuleb tõdeda, et sellisel juhul ei loo asutusesisesed suunised ise siduvaid õiguslikke tagajärgi ega saa seega olla tühistamishagi ese. Sellisel eeldusel saab hagi esitada ainult vaba ametikoha kohta avaldatud teate või muu akti peale, milles kehtestatakse lõplikult konkreetse ametikoha täitmiseks rakendatavad menetluseeskirjad.

46

Siiski ei takista personalieeskirjade artikli 29 lõige 2 ega ükski muu säte kõrgema ametniku ametikoha täitmiseks konkreetse menetluse kohaldamisele institutsioonil eelnevalt kehtestada üldisi rakenduseeskirju, milles sätestatakse lõplikult vähemalt sellise menetluse mõned aspektid, mida rakendatakse kõrgemate ametnike töölevõtmisel vastavas institutsioonis. Need eeskirjad tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuivõrd asjaomane institutsioon ei saa nii kaua, kui neid eeskirju ei ole muudetud või kehtetuks tunnistatud, neist vastava kategooria alla kuuluvale ametikohale töölevõtmise menetluses kõrvale kalduda. Sellisel juhul saab selline privilegeeritud hageja nagu liikmesriik nende eeskirjade seaduslikkuse EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi esitamisega kohe vaidlustada, ilma et ta peaks ära ootama, kui neid konkreetsel juhtumil rakendatakse.

47

Käesoleval juhul on vaja seega esiteks teha kindlaks, kas otsus sisaldab vaid komisjoni kavatsust juhinduda kõrgemate ametnike töölevõtmise menetluses teatavatest suunistest või tegevusjuhistest või kas selles määratakse edaspidi lõplikult kindlaks üks menetluse aspekt, mida peab tulevikus kõikide kõrgemate ametnike vastavate ametikohtade täitmisel järgima.

48

Mis puutub otsuse sisusse, mis tuleneb dokumendist, mille Itaalia Vabariik oma hagiavaldusele lisas, ning dokumentidest, mis komisjon kohtuistungil esitas, tuleb võtta aluseks teine nimetatud variantidest. Otsus, mis on sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt, ei sisalda lihtsalt suuniseid, vaid määrab juba lõplikult ja siduvalt kindlaks ühe töölevõtmise menetluse aspekti, mida kohaldatakse kõrgemate ametnike ametikohtade täitmisel komisjonis ja mis puudutab vabade ametikohtade kohta koostatud vastavate teadete avaldamise keelt vähemalt kuni 1. jaanuarini 2007, mil pidi lõppema otsuse kohaldamiseks ette nähtud üleminekuperiood. See peab paika seda enam, et esiteks kasutatakse vaidlustatud aktis väljendeid „komisjon otsustas”, „komisjon otsustab” ja sõna „otsus” ning teiseks, et teade vaba ametikoha kohta avaldati ainult saksa, inglise ja prantsuse keeles ehk teisisõnu täpselt vastavalt otsusega kehtestatud asjaomastele avaldamise reeglitele (vt a contrario eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punktid 21-24, ja eespool punktis 41 viidatud 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punkt 14).

49

Otsus on seega komisjonile siduv ja komisjon ei saa sellest ilma otsust formaalselt muutmata kõrvale kalduda. Otsuse sisu osas tuleb asuda seisukohale, et see tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi ja seega saab selline privilegeeritud hageja nagu liikmesriik esitada selle otsuse peale EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi.

50

Teiseks tuleb hinnata komisjoni argumenti, et juhul, kui otsust tuleb pidada õiguslikke tagajärgi loovaks aktiks, tuleb hagi vaba ametikoha kohta avaldatud teate peale esitatud osas vastuvõetamatuks tunnistada, kuna sellisel juhul on viimase näol tegemist puhtalt otsuse rakendusmeetmega.

51

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kuuluvad aktide hulka, mis ei tekita õigussubjekti huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, muu hulgas puhtalt rakenduslikud aktid, mis ei ole seega EÜ artikli 230 mõttes vaidlustatavad aktid (Euroopa Kohtu 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-46/03: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 2005, lk I-10167 punkt 25; 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 55, ja 6. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-516/06 P: komisjon vs. Ferriere Nord, EKL 2007, lk I-10685, punkt 29).

52

Puhtalt rakenduslike aktidena käsitatakse eelkõige meetmeid, mis kolmandatele isikutele õigusi ja kohustusi tekitamata on mõeldud üksnes varasema otsuse sisuliseks rakendamiseks, või meetmeid, mis on võetud selliste varasemate otsuste rakendamiseks, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi ainult halduse piires ega mõjuta kolmandate isikute huve (Euroopa Kohtu 25. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 190/84: Les Verts vs. parlament, EKL 1988, lk 1017, punkt 8, ja eespool punktis 51 viidatud 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punktid 1 ja 25; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 17. juuli 1959. aasta otsus kohtuasjas 20/58: Phoenix-Rheinrohr vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 163, 181).

53

Puhtalt rakenduslike aktidena, mille peale ei saa EÜ artikli 230 alusel hagi esitada, on kvalifitseeritud järgmised aktid: akt eelarvest sellise summa vabastamise kohta, mille komisjon oli varem otsustanud vabastada (eespool punktis 51 viidatud 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punktid 1 ja 25), akt kulukohustuste võtmise ning kulude tõendamise, kinnitamise ja maksmise kohta, mis on antud pärast assigneeringute jaotamist ja kasutamist käsitlevate otsuste tegemist (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament, punkt 8), ning pangagarantii täitmisele pööramisega komisjoni varasema otsuse rakendamine, millega oli ettevõtjale määratud trahv osalemise eest mitmetes EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud rikkumistes (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ferriere Nord, punktid 28 ja 29).

54

Vastupidi komisjoni poolt väidetule ei saa käesoleval juhul nõustuda sellega, et teade vaba ametikoha kohta on eespool punktides 51-53 osutatud kohtupraktika mõttes puhtalt otsuse rakendusakt.

55

Nagu kohus on varem korduvalt otsustanud, määratletakse teates vaba ametikoha kohta töö saamise tingimuste raames isikud, kelle kandidatuur loetakse vastuvõetavaks, ning seega on tegemist nende potentsiaalsete kandidaatide huve kahjustava aktiga, kellel ei ole kõnealuste tingimuste kohaselt võimalik kandideerida (Euroopa Kohtu 19. juuni 1975. aasta otsus kohtuasjas 79/74: Küster vs. parlament, EKL 1975, lk 725, punktid 5-8, ja 11. mai 1978. aasta otsus kohtuasjas 25/77: De Roubaix vs. komisjon, EKL 1978, lk 1081, punktid 7-9; Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1993. aasta otsus kohtuasjas T-60/92: Noonan vs. komisjon, EKL 1993, lk II-911, punkt 21).

56

Liiati ei saa asjaolule, et teade vaba ametikoha kohta on huve kahjustav akt ja seega EÜ artikli 230 mõttes vaidlustatav akt, vastu vaielda põhjusel, et ta vastab ühes konkreetses aspektis juba õigusnormis või institutsiooni varasemas üldkohaldatavas otsuses sätestatud tingimustele või et ta kordab mõningaid tingimusi – mis moodustavad asjaomase teate vaba ametikoha kohta õigusliku aluse –, kuna just teade vaba ametikoha kohta ise täpsustab kõikide potentsiaalsete hagejate õiguslikku olukorda ja võimaldab neil ühemõtteliselt ja kindlalt teada saada, kuidas ja millises ulatuses nende konkreetseid huve riivatakse.

57

Eelnevast nähtub, et tagasi tuleb lükata komisjoni argument, mille kohaselt tuleb teadet vaba ametikoha kohta seetõttu, et see avaldati ainult kolmes, otsuses kindlaks määratud keeles, pidada puhtalt rakendusaktiks, mille peale ei saa hagi esitada.

58

Komisjon väidab, et kuna otsust ei ole avaldatud ega teatavaks tehtud, ei saanud otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt hakata kulgema enne, kui otsuse sisu ja selle põhjendused said Itaalia Vabariigile täielikult teatavaks.

59

Itaalia Vabariik märkis hagiavalduse punktis 11 ainult seda, et ta sai otsusest teada siis „kui teade vaba ametikoha kohta avaldati”, kuid ei märkinud, mis kuupäeval ta täpselt sellest teada sai või kas ta täitis kohustuse nõuda mõistliku aja jooksul pärast otsusest teadasaamist selle tervikteksti vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb avaldamata või teatavakstegemata aktide peale hagi esitamise tähtaega. Ka repliigis kinnitas Itaalia Vabariik vaid seda, et ta sai otsuse sisust täielikult teada alles 2005. aasta „märtsi lõpus” ega lisanud muid täpsustusi.

60

Komisjon möönab, et otsusest teadasaamise kuupäev ja teate vaba ametikoha kohta avaldamise kuupäev ei lange kokku, kui lähtuda nõudest võtta arvesse ka aega, mis kulub vaba ametikoha kohta avaldatud teate läbivaatamiseks ja päringute tegemiseks, selgitamaks kas on olemas varasem haldusotsus ja tutvumaks täielikult selle sisuga. Kui aga võtta arvesse esiteks Itaalia Vabariigi käitumist eespool punktis 59 kirjeldatu kohaselt, teiseks otsuse teatavaks tegemata jätmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ja kolmandaks selgituste puudumist otsuse teksti muul viisil saamise kohta, on asjatu Itaalia Vabariigi kombel vastu vaielda, et komisjon ei ole tõendanud, et Itaalia ametiasutused olid otsusest täielikult teada saanud enne vaba ametikoha kohta teate avaldamist või said sellest teada viimase avaldamispäeval, kuna käesoleva kohtuasja asjaoludel lasub tõendamiskoormis hagejal.

61

Itaalia Vabariigi käitumine ei ole kohtupraktikast tulenevate nõuetega kooskõlas ja tekitab tõsiseid kahtlusi, kas hagi on otsuse peale esitatud õigel ajal. Neil asjaoludel leiab komisjon, et kuupäev, mil Itaalia Vabariik otsuse sisust täpselt teada sai, pidi olema veidi pärast vaba ametikoha kohta teate avaldamist ja seega kuna hagi otsuse peale esitati alles 3. mail 2005 ehk vaba ametikoha kohta avaldatud teate vaidlustamisega samal ajal, tuleb otsuse peale hagi esitamise tähtaeg arvatavasti ilma õigel ajal hagi esitamata lõppenuks lugeda.

62

Itaalia Vabariik märgib hagiavalduses, et sai otsusest teada alles siis „kui teade vaba ametikoha kohta avaldati”. Itaalia Vabariik selgitab repliigis, et kuna teates vaba ametikoha kohta otsust ei mainita, ei saa otsuse peale hagi esitamise tähtaja alguskuupäev langeda kokku vaba ametikoha kohta teate avaldamise kuupäevaga. Oleks tulnud arvesse võtta aega, mis on tarvilik vaba ametikoha kohta avaldatud teate läbivaatamiseks ja päringute tegemiseks, et teha kindlaks, kas on olemas varasem otsus, ja tutvumaks selle sisuga. Pealegi oli selliseid päringuid otsuses sisalduva esialgse sisemise korraldusmeetme ajutise laadi tõttu keeruline teostada. Päringute tegemisest põhjustatud viivituste tõttu sai Itaalia Vabariik otsusest täielikult teada alles 2005. aasta märtsi lõpus. Komisjon ei ole tõendanud, et Itaalia Vabariik oleks otsusest täielikult teada saanud enne 2005. aasta märtsi lõppu või enne vaba ametikoha kohta teate avaldamist.

63

Pealegi, kuna käesoleval juhul on mõistlik määrata otsuse teadasaamiseks vajaliku algushetkena vaba ametikoha kohta teate avaldamise kuupäev, ja võttes arvesse otsuse peale hagi esitamise tähtaja pikenemist suure vahemaaga seotud kümnepäevase tähtaja võrra vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 2, ei saa kõnesolevat hagi pidada hilinemisega esitatud hagiks. Itaalia Vabariik on seega seisukohal, et ta on esitanud hagi tähtajal.

64

Hispaania Kuningriik toetab Itaalia Vabariigi argumente ja lisab, et vaba ametikoha kohta teate avaldamise kuupäeva ei saa pidada selleks hetkeks, millest hakkab Itaalia Vabariigi jaoks kulgema otsuse vaidlustamise tähtaeg, kuna teadet vaba ametikoha kohta Euroopa Liidu Teataja itaaliakeelses versioonis ei avaldatud ning ei saa nõuda, et Itaalia ametiasutused loeksid Euroopa Liidu Teataja mõnda muud versiooni. Lühikesed teatised, mis avaldati muu hulgas kahes Itaalia päevalehes (vt eespool punkt 9), ei ole samastatavad Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega ja järelikult ei saa neid hagi esitamise tähtaja arvutamisel aluseks võtta.

65

EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul. Tähtaeg hakkab kulgema vastavalt kas akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.

66

Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteeriumina akti avaldamise ja selle teatavakstegemise kõrval teisejärgulise tähtsusega (Euroopa Kohtu 10. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C-122/95: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-973, punkt 35; vt ka Esimese Astme Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-190/00: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2003, lk II-5015, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab menetlusosaline, kes väidab, et hagi on esitatud hilinemisega, esitama tõendi sündmuse toimumise kuupäeva kohta, millest hakkab kulgema tähtaeg (vt Esimese Astme Kohtu 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas T-263/97: GAL Penisola Sorrentina vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2041, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Kohtupraktikast nähtub veel, et avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral peab isik, kes on teadlik teda puudutava akti olemasolust, küsima mõistliku aja jooksul selle tervikteksti, kuid et sellisel juhul hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema alles sellest hetkest, kui kolmas puudutatud isik on kõnealuse akti sisust ja põhjendustest nii täpselt teadlik, et saab oma hagemisõigust kasutada (Euroopa Kohtu 6. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 236/86: Dillinger Hüttenwerke vs. komisjon, EKL 1988, lk 3761, punkt 14, ja 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C-309/95: komisjon vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-655, punkt 18; Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T-17/02: Olsen vs. komisjon, EKL 2005, lk II-2031, punkt 73, ja Esimese Astme Kohtu 21. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-426/04: Tramarin vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4765, punkt 48).

69

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artiklis 230 sätestatud menetluse algatamise tähtaeg põhineb avalikul huvil, kuna see on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks, ning et ühenduse kohus peab kasvõi omal algatusel kontrollima, kas seda tähtaega on järgitud (Euroopa Kohtu 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-246/95: Coen, EKL 1997, lk I-403, punkt 21, ja Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-121/96 ja T-151/96: Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, EKL 1997, lk II-1355, punktid 38 ja 39).

70

Kui aga ei ole võimalik kindlalt kindlaks määrata kuupäeva, millest alates hageja sai täpselt teada vaidlustatava akti sisu ja põhjendused, tuleb asuda seisukohale, et hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt päevast, mil on võimalik tuvastada, et hageja oli aktist juba teada saanud (Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-480/99 P: Plant jt vs. komisjon ja South Wales Small Mines, EKL 2002, lk I-265, punkt 49).

71

Käesoleval juhul on selge, et otsust ei ole avaldatud ega Itaalia Vabariigile teatavaks tehtud. Samuti ei ole kahtlust selles, et Itaalia Vabariik oli enne hagi esitamist otsuse sisust ja põhjendustest täielikult teada saanud. Ehkki otsuse versioon, mille Itaalia Vabariik oma hagiavaldusele lisas, erineb veidi nende dokumentide sõnastustest, mis komisjon kohtuistungil esitas, ei ole vaidlust selle üle, et Euroopa Kohtu käsutuses oleva otsuse mõlema versiooni sisu on täpselt sama.

72

Küsimus on niisiis selles, mis kuupäeval täpselt sai Itaalia Vabariik oma hagiavaldusele lisatud otsuse koopia, sest just sellest kuupäevast alates hakkas otsuse peale hagi esitamise tähtaeg Itaalia Vabariigi jaoks kulgema. Ühtlasi tuleb märkida, et lihtsa arvutuse kohaselt oleks Itaalia Vabariik pidanud selleks, et hagi oleks esitatud õigel ajal, saama otsusest teada hiljemalt 23. veebruaril 2005.

73

Kuna Itaalia Vabariik ei ole menetlusdokumentides selgelt märkinud, mis kuupäeval ta hagiavaldusele lisatud koopia sai, palus Esimese Astme Kohus tal menetlust korraldava meetme raames tõenditele tuginedes näidata, mis konkreetsel kuupäeval, missugusest allikast ja mis viisil ta hagiavalduse lisas sisalduva otsuse koopia sai.

74

Esimeses vastuses, mis saabus kohtukantseleisse 12. juunil 2008, viitas Itaalia Vabariik ühele kirjale, mille tema alaline esindaja Euroopa Liidu juures oli 10. märtsil 2005 komisjoni peasekretärile saatnud, et protesteerida vaba ametikoha kohta koostatud teate ka itaalia keeles avaldamata jätmise vastu, ning komisjoni asepresidendi ja peasekretäri poolt sellele kirjale antud vastused, mis mõlemad on dateeritud 6. aprilli 2005. aasta kuupäevaga. Itaalia Vabariik esitas nende kolme kirja koopiad ja kinnitas, et nende kirjade alusel sai ta teada komisjoni 26. mai 2004. aasta sisedokumendist SEK(2004) 638/6, mis otsusest küll erineb, kuid milles viimast mainitakse.

75

Täiendavas vastuses, mis saabus kohtukantseleisse 23. juunil 2008, lisas Itaalia Vabariik, et ta sai hagiavaldusele lisatud otsuse koopia „juhuslikult” ühe itaalia keelt edendava ühingu kaudu, kuid ei täpsustanud, mis kuupäeval see ühing talle kõnealuse koopia edastas.

76

Olgugi, et Itaalia Vabariigi ebamäärased vastused on kahetsusväärsed, leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon ei ole mitte ainult jätnud tõendamata asjaolu, et Itaalia Vabariik oli saanud otsusest teada enne 23. veebruari 2005, vaid ka kohtutoimik sisaldab teatavaid tõendeid oletuse kohta, et sel kuupäeval ei olnud Itaalia Vabariik veel otsuse olemasolust ja selle sisust teada saanud.

77

Esiteks protesteeris Itaalia Vabariigi alaline esindaja Euroopa Liidu juures 10. märtsi 2005. aasta kirjas tuliselt vaba ametikoha kohta koostatud teate itaalia keeles avaldamata jätmise vastu, kuid ei maininud kordagi otsust. On loogiliselt eeldatav, et kõnealune protest oleks puudutanud ka otsust, kui Itaalia Vabariik oleks selle olemasolust ja sisust eelmainitud kirja kuupäeva seisuga juba teada saanud.

78

Teiseks viitas 10. märtsi 2005. aasta kirjale vastuseks saadetud peasekretäri 6. aprilli 2005. aasta kiri vaid „tavale” avaldada teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks ainult kolmes keeles, „mida rakendatakse juba eelmise aasta novembrist”, kuid jättis märkimata, et see tava põhineb otsusel.

79

Ka komisjoni asepresidendi 6. aprilli 2005. aasta kirjas ei mainitud midagi otsuse olemasolu kohta, vaid oli üsna ebamääraselt pelgalt märgitud, et tava avaldada kõnealused teadaanded ainult kolmes keeles tuleneb komisjoni dokumendist SEK(2004) 638/6, mis pärineb 2004. aasta maist.

80

Lõpuks, mis puutub Itaalia Vabariigi väitesse hagiavalduses, et ta sai otsusest teada siis „kui teade vaba ametikoha kohta avaldati”, ei saa seda mõista nii, et Itaalia Vabariik sai otsuse olemasolust ja sisust teada otsuse avaldamise päeval (9. veebruar 2005), kuna teates vaba ametikoha kohta otsusele ei viidata, nagu Itaalia Vabariik õigesti märgib.

81

Neil asjaoludel tuleb eespool osutatud väidet mõista nii, et pärast vaba ametikoha kohta teate avaldamist tegi Itaalia Vabariik päringuid, mille tulemusena sai ta hiljem hagiavalduse lisas sisalduva otsuse koopia, kuid täpset kuupäeva ei ole võimalik kindlaks määrata. Ühegi kohtutoimikus sisalduva tõendi alusel ei saa aga järeldada, et see oli 23. veebruarist 2005 varasem kuupäev.

82

Kõigest eeltoodust lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et hagi on esitatud nii otsuse kui vaba ametikoha kohta avaldatud teate peale tähtajal. Vaba ametikoha kohta avaldatud teate peale esitatud hagi puhul on kindel, et see on esitatud tähtajal.

83

Itaalia Vabariik esitab ühe väite EÜ artikli 12, 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artikli 22, määruse nr 1 artiklite 1, 3, 4 ja 5, personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 ja artikli 27 ning komisjoni töökorra artikli 18 rikkumise kohta ning kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu ja keelelise mitmekesisuse austamise põhimõtete rikkumise kohta.

84

Itaalia Vabariik väidab, et sätestades otsuses, et teateid kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks itaalia keeles ei koostata, ja jättes teate vaba ametikoha kohta itaalia keeles avaldamata, rikkus komisjon määruse nr 1 artikleid 1, 3, 4 ja 5 ning EÜ artiklit 12. Samuti on komisjon eiranud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 22, mille kohaselt liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust. Kohtupraktikast tuleneb, et isikute vabal liikumisel rajaneva ühenduse seisukohast omistatakse erilist tähtsust üksikisikute õiguste ja võimaluste kaitsele keele alal, mistõttu keelatakse igasugune kaudne diskrimineerimine keeleoskuse alusel (Euroopa Kohtu 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 137/84: Mutsch, EKL 1985, lk 2681, punkt 11; 28. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-379/87: Groener, EKL 1989, lk 3967, punkt 13, ning 24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-274/96: Bickel ja Franz, EKL 1998, lk I-7637, punktid 19 ja 23).

85

Itaalia Vabariik lisab, et ühenduse keelelise mitmekesisuse kaitse põhimõte kehtib põhinõudena kõikidele ühenduse institutsioonidele ja organitele. Euroopa Liidu institutsioonide keelekasutuse korda ei saa nimetatud põhimõttest lahutatuna kohaldada. See kord tagab nende üksikisikute keeleliste õiguste tunnustamise, kellel on ühenduse institutsioonidesse vahetu juurdepääs. See tuleneb Euroopa Ühenduse ja tema kodanike vahel valitsevate suhete erilisest olemusest ja seega tuleks seda pidada Euroopa Liidule omase keelelise mitmekesisuse otseseks väljenduseks.

86

Mõistagi tuleb keelelise mitmekesisuse kaitse põhimõtte järgimine ühitada institutsionaalse ja haldusliku igapäevaelu vajadustega, mis võivad praktikas õigustada selle põhimõtte teatavaid kitsendusi. Kuid need kitsendused peavad olema piiratud ja põhjendatud institutsionaalse ja haldusliku igapäevaelu ülekaalukate nõuetega ega tohi kahjustada selle põhimõtte olemust, mis kohustab institutsioone austama ja kasutama kõiki ühenduse ametlikke keeli.

87

Siinjuures toob Itaalia Vabariik esile kolm erinevat olukorda, mis on määruses nr 1 ette nähtud.

88

Esiteks nõuab keelelise mitmekesisuse põhimõte kõige suuremat kaitset liidu institutsioonide ja kodanike vahelises suhtlemises. Sellisel juhul seondub see põhimõte demokraatia aluspõhimõttega, mille järgimisel on esmajoones nõutav, et ühenduse õigussubjektid, liikmesriigid ja Euroopa kodanikud saaksid hõlpsalt juurde pääseda ühenduse õigusaktidele ja neid koostavatele asutustele. Keelelise mitmekesisuse järgimist ei või takistada tehnilised raskused, mida tõhusalt toimiv institutsioon suudab ja peab ületama.

89

Teiseks on haldusmenetluse raames samuti oluline, et asjaomased isikud, liikmesriigid ja kodanikud mõistavad institutsiooni või organit, kellega nad suhtlevad. Seetõttu on määruse nr 1 artikli 3 kohaselt nõutav, et suhtlemine toimuks asjaomase isiku keeles. Loomulikult võidakse sellisel juhul asjaomaste isikute keelelisi õigusi halduslikest vajadustest tulenevalt piirata (Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-361/01 P: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2003, lk I-8283, punktid 92–94). EÜ artikli 290 kohaselt on siiski vaid nõukogul, mitte komisjonil õigus kohelda ametlikke keeli erinevalt ja teha asjakohane ja proportsionaalne valik, mis hoiab ära põhjendamatu diskrimineerimise Euroopa kodanike vahel.

90

Kolmandaks on ühenduse institutsioonide ja organite asutusesiseses töös vastavalt määruse nr 1 artiklile 6 lubatud institutsioonil valida konkreetne töökeel ja nõuda oma töötajatelt selle kasutamist. Ehkki halduse tõhusa toimimise elementaarsed nõuded võivad õigustada piiratud arvul töökeelte kasutamist, ei saa asutusesisene keelekasutuse kord olla täielikult eraldatud institutsioonide välissuhtluse korrast. Järelikult on ühe või mitme töökeele valik asutuse piires lubatav vaid siis, kui see on põhjendatud objektiivsete ja funktsionaalsete kaalutlustega ja kui see ei põhjusta ühenduse kodanike põhjendamatut erinevat kohtlemist. Seega peab institutsiooni töötajate töölevõtmise menetlus tagama, et selles saaksid osaleda kõik isikud, kellel on täidetavatel töökohtadel töötamiseks vajalikud oskused.

91

Käesolevas asjas on teadete komisjoni kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks avaldamine ainult kolmes keeles vastuolus mitte üksnes määrusega nr 1, vaid ka komisjoni töökorra artikli 18 viimase lõiguga ning personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 ja artikliga 27.

92

Komisjon õigustas seda meedet viitega raskustele tõlkida selliseid teateid nende liikmesriikide üheksasse uude ametlikku keelde, kes liitusid ühendusega 1. mail 2004. Sellised puhtalt halduslikku ja korralduslikku laadi raskused ei saa õigustada tõlkimata jätmist ülejäänud liikmesriikide ametlikesse keeltesse ja seda eelkõige seetõttu, et nende keelte tõlkeressurssidega ei ole varem probleeme olnud.

93

Kõnealuse teate vaba ametikoha kohta uute liikmesriikide keeltesse tõlkimata jätmine oleks olnud ajutiselt üleminekuajal õigustatud, kui nendest riikidest pärit potentsiaalseid kandidaate oleks nendest teadetest muul viisil nõuetekohaselt teavitatud. Selles osas leiab Itaalia Vabariik, et neid kandidaate tuleb pidada kvalifitseeritud isikuteks, kellel on kognitiivsed materiaalsed ressursid, tänu millele nad on piisavalt informeeritud. Järelikult oleks uute liikmesriikide üleriigilises ajakirjanduses teatise avaldamine, et on avaldatud nende riikide keeltesse mittetõlgitud teade vaba ametikoha kohta, või komisjoni poolt sellekohase informatsiooni edastamine nende riikide ametiasutustele heastanud Euroopa Liidu keelekasutuse korra ajutise rikkumise.

94

Komisjoni valik aga jätta asjaomased teated vaba ametikoha kohta kõikidesse ametlikesse keeltesse tõlkimata ja tõlkida need ainult kolme keelde, on ebamõistlik meede, kuna uute liikmesriikide keelte diskrimineerimise vältimiseks kasutas komisjon teist diskrimineerimise vormi, mis oli suunatud enamiku vanade liikmesriikide keelte vastu. Seega initsiatiiv, mille eesmärk oli diskrimineerimise olukord heastada, muutis diskrimineeritavate isikute ja keelte arvu suurendades pigem olukorra raskemaks, kui lahendas selle.

95

Selline ebamõistlik valik ei vastanud ka proportsionaalsuse põhimõttele, kuna sellega anti eelistus ja privilegeeritud staatus piiratud arvule keeltele, s.o saksa, inglise ja prantsuse keelele. Määruse nr 1 artikkel 6 lubab tõepoolest institutsioonidel oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse. Kuid ei ole ühtegi kirjalikus vormis õigusnormi, milles oleks öeldud, et eelnimetatud kolm keelt on komisjoni töökeeled. Pealegi ei ole institutsiooni sisemine keelekasutuse kord personalieeskirjade artikli 29 lõikes 2 sätestatud teadetele vaba ametikoha kohta kohaldatav. Järelikult, kui komisjon kasutab asutusesiseses asjaajamises piiratud arvul keeli, ei saa see mõjutada ühenduse keelekasutuse korda, mille nõukogu on EÜ artikli 290 alusel määranud, ega töötajate institutsiooni töölevõtmise korda.

96

Itaalia Vabariik lisab repliigis, et pärast liidu laienemist 1. mail 2004 tekkinud olukord ei saa õigustada liikmesriikide keelte halvemat õiguslikku kohtlemist sisemise korraldusmeetme alusel. Äärmisel juhul oleks laienemine võinud õigustada uute liikmesriikide keelte erinevat kohtlemist üksnes üleminekuajal ja nõukogu poolt vastavalt EÜ artiklile 290 ühehäälselt vastu võetud otsuse alusel. Kui nõukogu ei ole sellist otsust eelnevalt vastu võtnud, ei olnud komisjonil mingit pädevust vaidlusalust meedet võtta ja seega tuleb see meede ebaseaduslikuks tunnistada. Seda ei muuda õiguspäraseks pelk asjaolu, et otsuse võtsid vastu komisjoni liikmed, mitte komisjoni peadirektor, kuna käesoleval juhul ei ole vaidluse all ühe või teise komisjoni organi pädevus, vaid tuletatud pädevus, mis komisjonile endale on antud.

97

Hispaania Kuningriik osutab esmalt komisjoni pädevuse puudumisele, kuna nõukogu ei ole võtnud ühtegi meedet, mis lubaks komisjonil otsuse vastu võtta ja seda rakendada. Otsusega kaasnevad tõsised tagajärjed võivad jõustuda vaid juhul, kui nõukogu on eelnevalt vastu võtnud otsuse, mis on komisjoni võetud meetmete õiguslik alus.

98

Teiseks osutab Hispaania Kuningriik otsuse ebapiisavale põhjendamisele. Nii nagu Itaalia Vabariik, leiab ka Hispaania Vabariik, et uutesse keeltesse tõlkimise ressurssidega seotud probleemid ei saa õigustada teate vaba ametikoha kohta kõikidesse keeltesse tõlkimata jätmist, tõlkides need vaid kolme keelde. Ta lisab, et kui teated vaba ametikoha kohta tuli vastavate teatiste ajakirjanduses avaldamiseks kõikidesse keeltesse tõlkida – ehkki vaid osaliselt, siis ei oleks olnud mingeid takistusi avaldada need teated kõikides keeltes ka Euroopa Liidu Teatajas. Hispaania Kuningriik märgib lõpetuseks, et käesolevas asjas oli teade vaba ametikoha kohta adresseeritud kõikidest liikmesriikidest pärit kandidaatidele, mitte ainult uutest liikmesriikidest pärit kandidaatidele.

99

Kolmandaks soostub Hispaania Vabariik Itaalia Vabariigi argumentidega, mille kohaselt annab otsusega hõlmatud teadete vaba ametikoha kohta ainult kolmes keeles avaldamine nendele keeltele privilegeeritud staatuse, mis on diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtetega vastuolus. Hispaania Kuningriigi arvates on see nii eriti olukorras, kus komisjon ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks on valitud need kolm keelt.

100

Viimasena leiab Hispaania Kuningriik, et vastupidi komisjoni väidetule ei saa tõmmata paralleeli käesoleva kohtuasja ja eespool punktis 20 viidatud otsuse Hispaania vs. Eurojust aluseks olnud kohtuasja vahele. Viimati nimetatud kohtuasjas vaidlustatud Eurojusti konkursiteated olid avaldatud kõikides keeltes. Kõik asjast huvitatud isikud olid seega võrdses seisus, olenemata nende kodakondsusest. Seevastu käesolevas asjas, kui hispaanlane oleks soovinud kandideerida OLAF-i peadirektori ametikohale, oleks ta pidanud konkreetsel päeval lugema ühte teatavat Hispaania ajalehte, kuna üheltki isikult ei saa nõuda Euroopa Liidu Teataja väljaande lugemist keeles, mis ei ole tema emakeel. Hispaania Kuningriigi arvates on seega vaba ametikoha kohta teate avaldamine ainult saksa-, inglis- ja prantsuskeelses Euroopa Liidu Teataja väljaandes iseenesest tühistamiseks piisav põhjus. Pealegi ei esitanud Eurojust konkursiteadetes sisalduvate keeleliste erinevuste ühtegi põhjendust. Käesolevas asjas on aga komisjoni otsust teatavate keelte väljajätmise kohta põhjendatud sellega, et puuduvad vaba ametikoha kohta avaldatud teadete uute liikmesriikide keeltesse tõlkimiseks vajalikud ressursid. See põhjendus ei muuda siiski vaidlusalust meedet sobivaks ja proportsionaalseks.

101

Läti Vabariik toetab Itaalia Vabariigi argumente ja väidab, et otsus rikub õiguskindluse, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

102

Läti Vabariik väidab esiteks, et määruse nr 1 artiklitest 4 ja 5 tulenevalt isikutel, kes soovivad kandideerida kõrgemate ametnike ametikohtadele komisjonis, on õiguspärane ootus, et asjaomased teated vaba ametikoha kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas kõikides ametlikes keeltes. Euroopa Liidu Teatajas ei avaldatud otsust ennast selleks, et informeerida potentsiaalseid kandidaate, kelle emakeeleks ei ole saksa, inglise või prantsuse keel, et edaspidi saavad nad lugeda teateid kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks ainult nimetatud kolmes keeles avaldatud Euroopa Liidu Teataja väljaandes. Selline olukord ei vasta õiguskindluse põhimõttele.

103

Teiseks väidab Läti Vabariik, et komisjoni poolt teadete kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks ainult inglise, prantsuse ja saksa keeles avaldamine annab põhjendamatu eelise teatavate liikmesriikide kodanikele, mis on diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus. Läti Vabariik väidab sellega seoses, et kuigi ühenduse alusnormid ega kohtupraktika ei viita otsesõnu keelte võrdsuse põhimõttele, tuleneb selline põhimõte EÜ artiklist 12, väljendades kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamise põhimõtte teatavat aspekti, kuivõrd keeleoskus on kodakondsusega otseselt seotud. Lisaks ei eitatud eespool punktis 89 viidatud kohtuotsuses Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet keelte võrdsuse põhimõtte olemasolu ning see põhimõte on tuletatav ka määruse nr 1 artiklist 1 ja EÜ artiklist 314.

104

Kolmandaks leiab Läti Vabariik, et finantskaalutlused või tõlkeressurssidega seonduvad võimalikud probleemid ei saa keelte diskrimineerimist õigustada. Pealegi tekitavad komisjoni argumendid kulude kohta kahtlusi, kuna sama suur inim- ja finantsressurss oli vajalik teatiste tõlkimiseks ja avaldamiseks liikmesriikide üleriigilises ajakirjanduses. Peale selle oleks komisjon saanud oma tõlketalituste suurt töökoormust ära hoida sellega, et oleks otsustanud sellised vähemtähtsad tekstid nagu üksikotsused, mis puudutavad ainult ühte isikut, jätta kõikidesse keeltesse tõlkimata. Komisjon oleks varasemate liidu laienemiste käigus saadud kogemuste varal pidanud end aegsasti ette valmistama, et tagada ja kindlustada vajalikud vahendid tõlkeressurssidega seonduvate võimalike probleemide lahendamiseks pärast 2004. aasta laienemist.

105

Lõpetuseks leiab Läti Vabariik, et käesoleval juhul on rikutud ka proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjon ei teinud kõike võimalikku selleks, et minimeerida puudused, mis kõnealuste teadete vaba ametikoha kohta kõikides ametlikes keeltes avaldamata jätmisega kaasnevad. Siinjuures ei piisanud sellest, et kõnealuste teadete Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks valiti välja kolm liidus kõige enam kasutatavat keelt, ega sellest, et ülejäänud keeltes avaldati teatised üleriigilises ajakirjanduses. Üleriigilist ajakirjandust ei saa samastada Euroopa Liidu Teatajaga. Samal ajal teatiste avaldamisega liikmesriikide ajalehtedes oleks olnud võimalik vähemalt avaldada ülejäänud Euroopa Liidu Teataja väljaannetes iga täidetava ametikoha üldine kirjeldus, märkides sealjuures, et kogu sellega seonduv teave on kättesaadav saksa-, inglis- ja prantsuskeelses versioonis.

106

Komisjon märgib, et Itaalia Vabariigi argumendid kordavad peaaegu sõna-sõnalt kohtujurist M. Poiares Maduro kaalutlusi ettepanekus, mille ta tegi eespool punktis 20 viidatud kohtuotsuses Hispaania vs. Eurojust (EKL 2005, lk I-2079). Komisjon toonitab, et käesolev kohtuasi erineb sisu poolest eelnimetatud kohtuasjast, kuna erinevalt sellest kaasusest, mille kohta kohtujurist M. Poiares Maduro kohtuotsuses Hispaania vs. Eurojust oma ettepaneku tegi, ei ole vaidlustatud otsuses ega teates vaba ametikoha kohta märgitud midagi ühenduse konkreetsete keelte nõutava oskuse kohta. Komisjon on sellele vaatamata seisukohal, et kohtuotsuses Hispaania vs. Eurojust tehtud kohtujurist M. Poiares Maduro ettepaneku hoolikast ja kompaktsest lugemisest nähtub, et käesolevas asjas komisjoni kasutatud lähenemisviis, mis on ajaliselt piisavalt piiratud ja vastab täielikult komisjonis rakendatavale keelekasutuse korrale, on keelelise mitmekesisuse põhimõttega kooskõlas ning seega põhjendatud, adekvaatne ja proportsionaalne.

107

Komisjon väidab, et kõrgema ametniku vaba ametikoha täitmiseks teate avaldamise põhieesmärk on informeerida piiratud arvul eriti kõrgelt kvalifitseeritud kandidaate vabast ametikohast, mis eeldab teatavaid erioskusi ja suurt töökogemust. Mõistagi adresseeritakse selline teade isikutele väljaspool komisjoni ja seda saavad vaidlustada asutusevälised kandidaadid. Samas tuleb seda siiski pidada meetmeks, mis on võetud teenistuse huvides ja mis seondub otsesemalt komisjoni sisemise korraldusega. Selles mõttes kajastab see väljaspool asutust neid asutusesiseseid haldusmeetmeid, mis komisjon on oma töö paremaks korraldamiseks võtnud. Järelikult ei hõlma sellist laadi teated komisjoni asutuseväliseid suhteid.

108

Komisjoni arvates järeldub sellest, et otsus ega teade vaba ametikoha kohta ei ole aktid, mille avaldamine kõikides ametlikes keeltes on määruse nr 1 artikli 4 alusel kohustuslik. Kohtupraktikast ilmneb üldisemalt, et määrust nr 1 ei kohaldata institutsioonide ja tema teenistujate vahelistele suhetele. Komisjon on seisukohal, et selline järeldus kehtib ka institutsiooni korraldatud konkursil kandideerivate isikute kohta, kuna neid kandidaate on kohtupraktika järgi institutsiooni ametnike ja teenistujatega alati võrdselt koheldud.

109

Komisjoni arvates ei anna institutsioonide sisemine keelekasutuse kord, mida väljaspool asutust kajastavad teated vaba ametikoha kohta, ametialastes suhetes asjaomase institutsiooniga õigust kasutada ametniku või valikumenetluses osaleva kandidaadi valitud keelt. Erilise tähtsuse institutsiooni ja tema töötajate või asutuseväliste kandidaatide vahelises suhtlemises omandab aga see, et nimetatud ametnikel või kandidaatidel on võimalus neid puudutavate sätetega nõuetekohaselt tutvuda.

110

Komisjoni arvates õigustab nende kandidaatide eriline olukord, keda on silmas peetud konkursiteates või käesolevas asjas vaidlustatud liiki teates vaba ametikoha kohta, asjaomase institutsiooni määratud töökeele kasutamist valikumenetluses. Siinkohal on institutsiooni kaalutlusõigus piiratud vajaliku seose olemasoluga kasutatavate keelte ja asjaomaste tööülesannete täitmiseks vajalike oskuste vahel ning sellega, et potentsiaalsete kandidaatide õiguslikke huve ülemäära ei kahjustataks.

111

Komisjon märgib, et institutsioonil on oma kaalutlusõiguse teostamisel samuti õigus nõuda kandidaatidelt teenistuse objektiivsetest nõuetest tulenevalt kindlaks määratud ametlike keelte oskust. Käesoleval juhul aga sellise juhtumiga tegemist ei olnud, kuna teade vaba ametikoha kohta ei sisaldanud ühtegi eritingimust selle kohta, et peab oskama ühte kolmest komisjoni töökeelest, milles nimetatud teade avaldati. Kõnealuses teates nõuti vaid seda, et kandideerimisdokumendid oleksid koostatud ühes nimetatud keeltest. Järelikult ei saa teade vaba ametikoha kohta iseenesest mingil viisil kahjustada potentsiaalsete kandidaatide huve nende keelteoskusega seoses. Komisjon leiab, et võttes arvesse OLAF-i peadirektori kohustuste ja ülesannete iseloomu, mis eeldab võimet töötada kompleksses mitmekultuurilises keskkonnas, oli tal täielikult õigus nõuda sellele ametikohale kandideerivatelt isikutelt, et nad oskaksid ühte kolmest institutsioonis kasutatavast suhtluskeelest. Nimetatud kolme keele kasutamise ja vaba ametikoha kohta avaldatud teates kirjeldatud asjaomaste tööülesannete täitmiseks vajalike oskuste vaheline side on selgelt tuvastatav.

112

Igal juhul leiab komisjon, et ei ole tõendatud, et vaba ametikoha kohta koostatud teatega hõlmatud kandidaatidele oleks teate ainult kolmes keeles avaldamisega tegelikult kahju tekitatud. Avaldamine toimus kogu Euroopa Liidu, kaasa arvatud Itaalia territooriumil ja seega oleks saanud kandideerida iga Itaalia kodanik, kes vastab vaba ametikoha kohta koostatud teate tingimustele. Itaalia kodanikelt on saabunud tegelikult väga palju avaldusi, sest nad moodustavad kandidaatide koguarvust ligi 14% ning ainult ühest teisest liikmesriigist on veidi rohkem kandidaate. Peale selle ei ole Itaaliast pärit kandidaate oluliselt rohkem ainult saksakeelsete kandidaatidega võrreldes, vaid nad ületavad enam kui kolmekordselt isegi ingliskeelsete kandidaatide arvu. Komisjon järeldab nendest andmetest, et keeleaspekt ei mõjutanud mingil viisil kandideerimist ega omanud pärssivat mõju nende Euroopa kodanike suhtes, kelle emakeel erineb vaba ametikoha kohta teate avaldamise keelest. Pealgi ei saabunud komisjonile valitud keelte kohta ühtegi kaebust, mis lubab teha järelduse, et vaba ametikoha kohta koostatud teatega hõlmatud kandidaate ei diskrimineeritud nende keele või kodakondsuse alusel.

113

Lõpetuseks leiab komisjon, et võttes arvesse tõlkimisega seotud üldteada raskusi, põhineb käesoleval juhul valitud pragmaatiline lähenemine enamasti tõhususe ja institutsiooni töö parema korraldusega seonduvatel kaalutlustel ega tundu liialt kõrvale kalduvat lähenemisest, mida on kirjeldatud eespool punktis 89 viidatud kohtuotsuse Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet punktides 92–94.

114

Esiteks tuletab kohus meelde, et otsust kohaldatakse ainult Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teadetele kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks komisjonis.

115

Teiseks tuleb märkida, et ükski ühenduse õigusnorm ega põhimõte ei näe ette, et sellised teated tuleb automaatselt avaldada kõikides ametlikes keeltes.

116

On tõepoolest tõsi, et sellised ametikohad võivad pakkuda huvi kandidaatidele mis tahes liikmesriigist. Kuid nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, ei saa EÜ asutamislepingus sisalduvaid viiteid keeltekasutusele Euroopas Liidus – sealhulgas eelkõige EÜ artikleid 290 ja 314, millele on tuginenud Itaalia Vabariik ja menetlusse astujad – pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtte avaldumiseks, mis tagab kõikidele kodanikele õiguse saada kõik dokumendid, mis nende huve võivad mõjutada, nende oma keeles kõikidel asjaoludel (eespool punktis 89 viidatud kohtuotsus Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 82).

117

Põhimõtet, mille kohaselt on institutsioonid kohustatud kõnealused teated vaba ametikoha kohta automaatselt avaldama Euroopa Liidu Teatajas kõikides ametlikes keeltes, ei saa tuletada ka määrusest nr 1. Kohus on seega leidnud, et nimetatud määrust ei kohaldata institutsioonide ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelistele suhetele, kuna selles sätestatakse vaid keelekasutuse kord, mida kohaldatakse Euroopa Ühenduse institutsioonide ja liikmesriigi või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku vahel (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-203/03: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-279 ja II-1287, punkt 60).

118

Ühenduste ametnikud ja muud teenistujad ning nendele ametikohtadele kandideerivad isikud kuuluvad personalieeskirjade sätete, sealhulgas institutsiooni töölevõtmist reguleerivate sätete kohaldamisel üksnes ühenduste jurisdiktsiooni alla. Lisaks lubab määruse nr 1 artikkel 6 sõnaselgelt institutsioonidel sätestada oma töökorras keelekasutuse eeskirjad (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T-118/99: Bonaiti Brighina vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I-A-25 ja II-97, punkt 13).

119

Ühenduste ametnikele ja muudele teenistujatele ning nendele ametikohtadele kandideerivatele isikutele samasuguse keelekasutuse korra kohaldamine on põhjendatud asjaoluga, et nimetatud kandidaadid astuvad ühenduse institutsiooniga suhetesse ainult ametniku või muu teenistuja ametikoha saamise eesmärgil, milleks on edaspidi toodud põhjustel vajalik ja võib olla ühenduse sätetega nõutav asjaomase ametikoha täitmiseks teatav keeleoskus.

120

Ka komisjoni töökorra artiklis 18, millele Itaalia Vabariik on samuti tuginenud, ei ole kehtestatud kohustust avaldada komisjonis olevate vabade ametikohtade kohta teated automaatselt kõikides keeltes. See artikkel ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuna artikli sõnastustest tulenevalt kohaldatakse seda ainult EÜ artiklis 249 ja EA artiklis 161 sätestatud aktidele, mitte sellistele aktidele nagu teade vaba ametikoha kohta, mille komisjon võtab personalieeskirjade asjakohaste sätete mõttes vastu ametisse nimetava asutusena.

121

Personalieeskirjad ei sisalda ühelt poolt ühtegi sätet, mis kohustaks avaldama teadet vaba ametikoha kohta kõikides ametlikes keeltes, ja teiselt poolt on personalieeskirjade artikli 29 lõike 2 kohaselt lubatud ametisse nimetaval asutusel kasutada menetlust, mida ta kõrgemate ametnike töölevõtmiseks sobivaks peab.

122

Järelikult oli komisjonil käesoleval juhul õigus vastu võtta otsus, et talle määruse nr 1 artiklis 6 ja personalieeskirjade artikli 29 lõikes 2 antud pädevuse raames reguleerida kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks üldsusele avaldatud teadete keelega seotud küsimus, mis nagu eespool märgitud, kujutab endast asjaomase kategooria töötajate töölevõtmise menetluse ühte konkreetset aspekti. Seega osutasid Itaalia Vabariik ja menetlusse astujad ekslikult komisjoni pädevuse puudumisele otsuse vastuvõtmiseks.

123

Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et otsuse põhjendused on väidetavalt ebapiisavad – küsimus, mille tõstatas Hispaania Kuningriik, kuid mida Esimese Astme Kohus peab omal algatusel uurima - tuleb meenutada, et põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjaomase akti iseloomust ja et üldkohaldatavate aktide puhul piisab, kui põhjenduses osutatakse esiteks üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiseks üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud (Euroopa Kohtu 13. märtsi 1968. aasta otsus kohtuasjas 5/67: Beus, EKL 1986, lk 125, 143, ja 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-284/94: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-7309, punkt 28).

124

Käesoleval juhul tuleb nentida, et otsus on eespool kirjeldatud põhjendamisnõuetega kooskõlas, kuna selles on kirjeldatud otsuse vastuvõtmise tinginud üldist olukorda ja otsusega saavutatavaid üldiseid eesmärke, viidates komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi olemasolevatele tõlkeressurssidele. Otsusest ja selles viidatud dokumentidest (vt eespool punktid 5–7, 14 ja 15) nähtub selgelt, et tõlkeressursside nappust arvestades on otsuse eesmärk vähendada nõudlust kirjaliku tõlke järele, et mitte ületada olemasolevaid ressursse.

125

Itaalia Vabariik ja menetlusse astujad osutavad siinkohal ekslikult uute liikmesriikide keeltesse tõlkimise ressursside nappuse ja kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks avaldatud teadete kõikidesse vanade liikmesriikide keeltesse tõlkimata jätmise vahelise seose väidetavale puudumisele.

126

Otsuse versioon, mis on lisatud hagiavaldusele ja dokumendile PERS (2004) 203, millele viitab komisjoni 1678. koosoleku protokollis sisalduva otsuse versioon, osutatakse üldiselt „kirjaliku tõlke peadirektoraadi olemasolevatele tõlkeressurssidele” või selle peadirektoraadi „praegusele suurele töökoormusele”, mitte ainult uutesse keeltesse tõlkimise ressurssidele. Mõlemas eelnimetatud dokumendis sisalduv viide 26. mai 2004. aasta dokumendile SEK(2004) 638/6, mis käsitleb uutesse ametlikesse keeltesse tõlkimise ressursse, ei vii vastupidisele järeldusele, kuna see ei ole ainus asjaolu, mis põhjendab otsusega võetud meedet.

127

Neljandaks tuleb märkida, et kuigi komisjonil on õigus kehtestada meetmeid, mis näivad talle kõrgemate ametnike töölevõtmise menetluse aspektide reguleerimiseks sobivad, ei tohi need meetmed sellest hoolimata põhjustada teatavale ametikohale kandideerivate isikute vahel diskrimineerimist keele alusel.

128

Ühelt poolt on selline diskrimineerimine personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 alusel otsesõnu keelatud, kuna sama artikli lõikes 6 on sätestatud, et kõiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ning need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele.

129

Teisalt keelab ka personalieeskirjade artikkel 27 ametisse nimetaval asutusel nõuda kandidaatidelt teatava ametliku keele põhjalikku oskust, kui sellise keeleoskuse tingimusega eraldatakse asjaomane ametikoht konkreetse liikmesriigi kodanikele, ilma et see oleks teenistuse parema korraldusega seotud põhjustel õigustatud (Euroopa Kohtu 4. märtsi 1964. aasta otsus kohtuasjas 15/63: Lassalle vs. parlament, EKL 1964, lk 57, 73 ja 74).

130

Järelikult, kui komisjon otsustab avaldada Euroopa Liidu Teatajas teate tervikteksti kõrgema ametniku vaba ametikoha täitmiseks ainult teatavates keeltes, peab ta sellest teatest potentsiaalselt huvitatud kandidaatide keele alusel diskrimineerimise ärahoidmiseks võtma sobivad meetmed, et informeerida kõiki asjaomaseid kandidaate kõnealusest teatest vaba ametikoha kohta ja nendest väljaannetest, kus teade on tervikuna avaldatud.

131

Tingimusel, et selline nõue on täidetud, ei põhjusta Euroopa Liidu Teatajas teate avaldamine piiratud arvul keeltes otsuses osutatud kategooria alla kuuluva vaba ametikoha kohta diskrimineerimist eri kandidaatide vahel, kui on tuvastatud, et viimati nimetatud oskavad piisavalt vähemalt ühte nendest keeltest ja võivad seega teate sisuga nõuetekohaselt tutvuda.

132

Sellega seoses tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt asjaolu, et ametnikule asutuse poolt saadetud dokumendid on koostatud muus kui selle ametniku emakeeles või tema poolt valitud esimeses võõrkeeles, ei riku kõnealuse ametniku õigusi, kui ta valdab asutuses kasutatavat keelt, mis võimaldab tal efektiivselt ja hõlpsalt asjaomaste dokumentide sisust aru saada (vt selle kohta eespool punktis 117 viidatud kohtuotsus Rasmussen vs. komisjon, punktid 62-64). Sama järeldus kehtib ka akti puhul, mis on saadetud kõikidele ametnikele või valikumenetluses osalevatele kandidaatidele, näiteks vaba ametikoha kohta avaldatud teate puhul.

133

Samuti tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 28 punktist f tulenevalt peab iga töölevõtmise menetluses osalev kandidaat tõendama ühe ühenduste keele põhjalikku oskust ja teise ühenduste keele rahuldatavat oskust oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel. See on ühenduse teenistujate töölevõtmiseks vajalik minimaalne keeleoskus ning institutsioonid võivad vajadusel kehtestada konkreetsele ametikohale töölevõtmiseks rangemad keelenõuded (vt selle kohta eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Pappas vs. Regioonide Komitee, punkt 85).

134

Niisiis võib asjaomane institutsioon teenistuse või töökoha vajadustest lähtuvalt õiguspäraselt määrata kindlaks need keeled, mille puhul on nõutav nende põhjalik või rahuldav oskus (vt a contrario eespool punktis 129 viidatud kohtuotsus Lassalle vs. parlament, lk 73 ja 74; vt samuti kohtujurist M. Lagrange’i ettepanek selle kohtuotsuse kohta, EKL 1964, lk 77, 49). Viimasel juhul ei saa põhjustada kandidaatide vahel diskrimineerimist asjaolu, et asjaomane teade vaba ametikoha kohta on kättesaadav ainult nimetatud keeltes, sest nad kõik peavad valdama vähemalt ühte neist keeltest.

135

Seevastu teate avaldamine Euroopa Liidu Teatajas vaba ametikoha kohta ainult teatavates ühenduse keeltes, samas kui kandideerida võivad ka isikud, kes oskavad ainult muid ühenduse keeli, võib viia nende vastase diskrimineerimiseni, kui puuduvad muud meetmed, mille abil saaksid sellesse kategooriasse kuuluvad potentsiaalsed kandidaadid asjaomase teate sisust teada.

136

Sellisel juhul oleksid need kandidaadid teiste kandidaatidega võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuna neil ei ole võimalik nõuetekohaselt teada saada, millist kvalifikatsiooni vaba ametikoha kohta avaldatud teates nõutakse või millised on töölevõtmise tingimused. Nendest asjaoludest teadasaamine on nende isikute jaoks optimaalseks kandideerimiseks vajalik eeltingimus, et suurendada oma võimalusi asjaomase ametikoha saamiseks.

137

Käesoleval juhul on otsuses öeldud, et Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks koostatakse edaspidi ainult saksa, inglise ja prantsuse keeles. Seega välistatakse sellega vabade ametikohtade täitmiseks koostatud asjaomaste teadete terviktekstide avaldamine muudes ühenduse keeltes avaldatavates Euroopa Liidu Teataja väljaannetes, kuivõrd otsuses ei ole ette nähtud, et nimetatud muudes väljaannetes avaldataks teatis sellise teate olemasolu kohta ja viidataks tervikteksti saamiseks saksa-, inglis- ja prantsuskeelsele väljaandele, ega kehtestatud muid samaväärseid meetmeid.

138

Kui võtta arvesse ka asjaolu, et otsust ennast ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, et teavitada muus kui saksa, inglise või prantsuse keeles väljaannete lugejaid otsusega sisse viidud olulisest muudatustest praktikas, esineb tõsine oht, et potentsiaalseid kandidaate, kelle emakeeleks ei ole üks otsuses nimetatud kolmest keelest, isegi ei informeerita neid huvitada võivast teatest vaba ametikoha kohta. Isegi kui need kandidaadid valdaksid saksa, inglise või prantsuse keele hulgast vähemalt ühte keelt, ei saa eeldada, et nad loevad muus kui nende emakeeles avaldatud Euroopa Liidu Teataja väljaannet.

139

Veel tuleb märkida, et otsus viitab üldiselt kõikidele töölevõtmise menetlustele kõrgemate ametnike ametikohtade täitmiseks komisjonis. Kui otsuses või teates vaba ametikoha kohta ei ole selles osas mingeid täpsustusi tehtud, ei saa eeldada, et saksa, prantsuse või inglise keele oskus on alati nendel ametikohtadel töötamiseks vajalik. Selle tõenduseks on teade vaba ametikoha kohta, mis käsitleb just kõnesoleva kategooria ametikohta ja milles nõutakse vaid „ühe Euroopa Liidu ametliku keele põhjalikku oskust ja teise ametliku keele rahuldatavat oskust”.

140

Vastupidisele järeldusele ei vii ka komisjoni osutatud asjaolu, et dokument SEK(2004) 638/6 ja teade vaba ametikoha kohta näevad ette, et valikumenetlused kõrgemate ametnike ametikohtade täitmiseks viiakse läbi ainult saksa, inglise või prantsuse keeles. Kui komisjon leiab, et teenistuse parema korraldamisega seotud legitiimsetel põhjustel on vajalik osata vähemalt ühte eelnimetatud keeltest, peab nende ametikohtade täitmiseks avaldatud teadet vaba ametikoha kohta selles küsimuses täpsustama. Kuna käesoleval juhul seda ei olnud tehtud, tuleb see argument tagasi lükata, ilma et oleks vaja lahendada küsimust, millised tagajärjed on valikumenetluses kasutatavate keelte piiramisel selle menetluse õiguspärasusele.

141

Mis puutub asjaolusse, et teated kõrgemate ametnike vabade ametikohtade täitmiseks ei nõua kolmest eelnimetatud keelest vähemalt ühe keele oskust, ei ole otsuses ette nähtud ühtegi meedet, mille abil potentsiaalsed kandidaadid, kes ei valda vähemalt ühte nimetatud keeltest, saaksid selliste teadete sisuga, mis on kättesaadavad ainult kolmes keeles, nõuetekohaselt tutvuda. Puudub isegi säte selle kohta, et neil kandidaatidel oleks võimalik pöörduda vaba ametikoha kohta avaldatud asjaomase teate tõlke saamiseks komisjoni poole.

142

Kõigest eeltoodust tuleneb, et otsuse kohaldamine võib põhjustada valikumenetluses osalevate kandidaatide vahel diskrimineerimist keele alusel.

143

Komisjon väidab siiski, et põhimõtteliselt on sellise diskrimineerimise tõenäosus pigem teoreetiline. Need kolm otsuses väljavalitud keelt on komisjoni asutusesisesed töökeeled ja asjaomastest ametikohtadest huvitatud isikud, kes peavad olema kõrgelt kvalifitseeritud, oskavad kahtlemata vähemalt ühte nendest keeltest. Lisaks on tõlkeressursside nappust arvesse võttes otsuse vastuvõtmisel lähtutud tõhususe ja komisjoni töö parema korraldamise kaalutlustest.

144

Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Kõigepealt mis puutub asjaolusse, et need kolm otsuses väljavalitud keelt on komisjoni asutusesisesed töökeeled, ei saa institutsioon vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piirduda üksnes sellega, et saadab ametnikule ühes neist töökeeltest koostatud üksikotsuse, vaid peab ka tagama, et vastav ametnik oskab kasutatud keelt piisavalt, või vastasel korral peab institutsioon edastama talle tõlke (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T-197/98: Rudolph vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-55 ja II-241, punktid 45-47, ja eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Bonaiti Brighina vs. komisjon, punktid 20 ja 21).

145

Vastavalt sellele kohtupraktikale, mis on analoogia alusel kohaldatav töölevõtmise menetluses osalevatele kandidaatidele, ei saa institutsioon kasutada oma teadetes vaba ametikohta kohta üksnes asutusesisest töökeelt, vaid peab tagama, et kõik potentsiaalsed kandidaadid saaksid vaba ametikoha kohta avaldatud asjaomaste teadete sisust nõuetekohaselt teada.

146

Igal juhul tuleb meenutada, et otsus puudutab ainult Euroopa Liidu Teatajas üldsusele avaldatud teateid, mis oma iseloomust tulenevalt on adresseeritud ka isikutele väljaspool komisjoni, kelle jaoks ei oma mingit tähtsust asjaolu, et avaldamiseks väljavalitud keeled on komisjoni töökeeled.

147

Edasi tuleb märkida, et vastab küll tõele, et kõrgemate ametnike ametikohad on mõeldud peamiselt eriti kõrgelt kvalifitseeritud kandidaatidele ja et seega on tõenäoline, et paljud kandidaadid, kelle emakeeleks ei ole saksa, inglise või prantsuse keel, oskavad rahuldaval tasemel ühte neist kolmest keelest, kuivõrd nende keelte oskus on Euroopas küllaltki levinud. Sellest asjaolust otsusega võetud meetme põhjendamiseks siiski ei piisa.

148

Isegi kui oleks tegemist sellise juhtumiga, ei saaks see tähendada seda, et need kandidaadid loevad Euroopa Liidu Teataja väljaandeid nimetatud kolmes keeles, mitte oma emakeeles. Vähemalt ei saa eeldada, et kõik isikud, kellel on kõrgema ametniku ametikohale vastav kvalifikatsioon, oskavad saksa, inglise või prantsuse keelt.

149

Lõpetuseks tuleb tagasi lükata ka tõhususe ja komisjoni töö parema korraldamise kohta esitatud argument. Seesugused kaalutlused ei saa õigustada personalieeskirjadega keelatud diskrimineerimist. Nagu personalieeskirjade artikli 1d lõikest 6 tuleneb, saab diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete piiranguid põhjendada ainult „personalipoliitika üldise huvi kohaste seaduslike eesmärkidega”, milleks on näiteks kohustusliku pensioniea või vanaduspensioni saamiseks vajaliku miinimumeaga seotud meetmed, mis on ette nähtud kõnealuse sätte teises lauses. Tõlkeressursside parem haldamine ei seondu personalieeskirjade mõttes personalipoliitikaga.

150

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjon rikkus otsuse vastuvõtmisega personalieeskirjade artiklit 1d. Ühtlasi rikkus ta kaudselt ka personalieeskirjade artiklit 27, kuna võetud meede võib anda kõrgemate ametnike töölevõtmise menetluses eeliseid teatavate riikide kandidaatidele, kes on pärit riigist, kus räägitakse saksa, inglise või prantsuse keelt emakeelena, ning kahjustada vähemalt mõningate kandidaatide huve, kes on mõne teise liikmesriigi kodanikud.

151

Neil asjaoludel tuleb otsus tühistada. Samuti tuleb tühistada otsuses sätestatud korra kohaselt avaldatud teade vaba ametikoha kohta. Ehkki vastab tõele, et komisjon avaldas liikmesriikide üleriigilises ajakirjanduses teatised kõikides ülejäänud keeltes, et informeerida asjast huvitatud isikuid Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatest vaba ametikoha kohta, kust saab üksikasjalikumat teavet.

152

Isegi kui eelnimetatud teatiste avaldamisest piisaks nende kandidaatide informeerimiseks, kelle emakeel ei ole saksa, inglise või prantsuse keel, on komisjon sellegipoolest jätnud võtmata meetmed, et need isikud kandidaatide hulgast, kes ei oska ühtegi nimetatud kolmest keelest, saaksid teate sisust täpselt teada. Üksnes need komisjoni esitatud faktilised asjaolud, et ta ei saanud kandidaatidelt antud küsimuses ühtegi kaebust või et Itaalia kodanikelt on saabunud palju avaldusi, ei ole iseenesest piisavad järeldamaks, et eespool viidatud kohustuste täitmata jätmine komisjoni poolt ei riivanud mõningate kandidaatide õigusi.

153

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb hagi rahuldada ning otsus ja teade vaba ametikoha kohta tühistada.

154

Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 4 kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

155

Käesoleval juhul on komisjon kohtuvaidluse kaotanud. Itaalia Vabariik ei ole aga kohtukulude hüvitamist nõudnud. Neil asjaoludel tuleb määrata, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Liikmesriigi õigus esitada EÜ artikli 230 alusel institutsioonide ning nende ametnike ja muude teenistujate vahelisi suhteid käsitlevate aktide peale hagi

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Otsuse ja teate vaba ametikoha kohta EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel vaidlustatavate aktidena kvalifitseerimine

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Otsuse peale hagi esitamise tähtaeg

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Põhiküsimus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud