AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

16. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑115/05

Philippe Vienne jt

versus

Euroopa Parlament

Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Keeldumine – Belgias omandatud pensioniõiguste ülekandmine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles P. Vienne ning veel 163 parlamendi ametnikku ja ajutist teenistujat nõuavad esiteks parlamendi otsuse, millega jäeti nende personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlused rahuldama, ja teiseks neile selle otsusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigus – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artikli 24 esimene lõik; VIII lisa artikli 11 lõige 2 ja XIII lisa artikli 26 lõige 3; nõukogu määrus nr 723/2004)

Institutsioon ei või tagasi lükata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud taotlust – milles ametnik palub temalt tehnilist ja majanduslikku abi, et kontrollida esiteks, kas tal on isiklikku huvi taotleda enne ühenduste teenistusse asumist Belgia pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste uuesti ülekandmist nimetatud liikmesriigi uutest õigusnormidest tulenevate tingimuste alusel, mis on üldjuhul soodsamad, ning seejärel vajaduse korral õigused uuesti üle kanda – põhjusel, et see taotlus on esitatud mõne tema akti peale, kui asjaomane institutsioon ei ole mingil viisil väljendanud, et ta keeldub algse ülekandmise otsuse tühistamisest. On tõsi, et ülekandmine on toiming, mis koosneb kahest asjaomase isiku taotlusel tehtud otsusest, millest esimese teeb pensioniskeemi haldav liikmesriigi asutus, kes koostab omandatud õiguste kohta arvestuse, ja järgmise ühenduse institutsioon, kes määrab nende õiguste alusel kindlaks ühenduse pensioniskeemis arvessevõetavad teenistusaastad vastavalt ülekantud õigustele. Asjaolu, et selle eesmärgi saavutamiseks, mida silmas pidades abitaotlus esitati, võib eeldada institutsiooni akti tühistamist, ei tähenda see siiski seda, eriti juhul, kui institutsioon nõustub tühistamisega, et abitaotlus on esitatud institutsiooni akti peale, jättes selle taotluse seega personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalast välja, kuna kõnealuses sättes on ette nähtud ametnike kaitse kolmandate isikute tegude vastu, mitte aga institutsiooni enda aktide vastu. Tühistamise taotlust saab pidada esitatuks akti peale, mille tühistamist nõutakse, vaid juhul, kui institutsioon keeldub igal juhul tühistamisest.

Samuti ei saa see institutsioon sellist taotlust tagasi lükata põhjusel, et Belgia uute õigusnormide ja ühenduse õiguse vahel ei ole tuvastatud vastuolu. Institutsiooni abistamiskohustuse tingimuseks ei ole see, et kohtulahendiga oleks eelnevalt tuvastatud sellise tegevuse õigusvastasus, mille tõttu ametnik abi palub. Pealegi oleks niisugune tingimus vastuolus abitaotluse enda eesmärgiga neil sagedatel juhtudel, kui taotlus on esitatud kõnealuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks läbi kohtumenetluse, kus institutsioon abi osutab, kuivõrd väljend „tegevus” tähendab muu hulgas tegusid või toiminguid, mille õiguspärasuses kaheldakse, kuid mille õigusvastasust ei ole tuvastatud. Abistamiskohustus puudutab vaid sellist tegevust, mis võib põhjendatult ametnike õigusi kahjustada, ning sellisel puhul peab ühenduse seadusandja kindlaks tegema, kas ühenduselt kaitset palunud ametniku õigusi on tegelikult kahjustatud, samas kui ametniku puhul piisab vaid sellest, et ta tõendab algselt, et sellise kahjustamine on toiminud.

Institutsioon võib seevastu õigustatult leida, et hageja õigusi ei ole kahjustatud nii, et see õigustaks abi andmist. Kui ametnikke koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende pensioniõigused on üle kantud enne või pärast Belgia uute õigusnormide jõustumist, ei ole see iseenesest diskrimineeriv, sest vastasel juhul ei oleks üldse seaduse muutmine võimalik. Isegi kui oletada, et hagejat diskrimineeritakse, ei ole sellise õigustamatu erineva kohtlemise aluseks mitte uued õigusnormid kui sellised, vaid nende õigusnormide ja määrusega nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, lisatud personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 koosmõju, kusjuures nimetatud sättega anti määruse nr 723/2004 jõustumisest kuuekuulise üleminekuaja jooksul ülekandmistaotluse või uue ülekandmistaotluse esitamise võimalus kolmele ametnike kategooriale, kelle pensioniõigusi ei kantud seetõttu, et nad esitasid hilinenud taotluse või et nad ei taotlenud ülekandmist või jätsid selle taotluse kinnitamata, ning mida ei saa lugeda personalieeskirjade artikli 24 tähenduses kolmanda isiku tegevuseks.

Lisaks ei saa asjast huvitatud isik sellistel asjaoludel kohaselt tugineda tema taotluse tagasi lükanud otsuse puhul hoolitsemiskohustusele, kuna see kohustus ei saa tähendada seda, et institutsioon ei saa järgida tingimusi, mis personalieeskirjad tema poolt antava abi suhtes on kehtestanud. Samuti ei ole tal alust tugineda pacta sunt servanda põhimõttele, kuivõrd ta ei osuta ühelegi lepingule või kokkuleppele, mida institutsioon ei ole väidetavalt täitnud, ning patere legem quam ipse fecisti põhimõttele, kuna personalieeskirjad ei ole kehtestatud institutsiooni kui ametisse nimetava asutuse poolt, vaid ühenduse seadusandja poolt.

Lõpetuseks taotluse tagasilükkamise kohta esitatud väide, et Belgia õigusnormide muudatus põhjustas diskrimineerimist Belgias omandatud pensioniõigused üle kandnud ühenduse ametnike vahel sõltuvalt sellest, kas nad olid taotlenud nende õiguste ülekandmist enne või pärast uute õigusnormide jõustumist, ei ole asjassepuutuv. Võrdsuse põhimõtte rikkumisest tulenev väide oleks asjakohane vaid siis, kui oleks väidetud, et institutsioon on andud abi teistele ametnikele ja teenistujatele, kes on hagejaga samas olukorras.

(vt punktid 35, 36, 38–41, 43, 44, 51, 52, 54–56, 59, 63, 70, 80, 96 ja 97)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1997, kohtuasi T‑81/96: Apostolidis jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑207 ja II‑607, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika); 14. detsember 2000, kohtuasi T‑213/99: Verheyden vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑297 ja II‑1355, punkt 28); 8. juuli 2004, kohtuasi T‑136/03: Schochaert vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑215 ja II‑957, punkt 49).

Avaliku Teenistuse Kohus: 16. jaanuar 2007, kohtuasi F‑92/05: Genette vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).