—

Ntionik Anonymi Etaireia Emporias H/Y, Logismikou kai Paroxis Ypiresion Michanografisis, esindajad: dikigorus G. Krimizis ja dikigorus M. Grigoriou Tou Nikolaou,

—

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ja M. Papida,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello stato P. Gentili,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja Â. Seiça Neves,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Maidani ja G. Zavvos,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiivi 2001/34/EÜ (mis käsitleb väärtpaberite ametlikku noteerimist väärtpaberibörsil ja nende väärtpaberite kohta avaldatavat teavet, EÜT L 184, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 24) artiklit 21.

2

Eelotsusetaotlus esitati hagide raames, mille Kreeka õiguse kohaselt asutatud äriühing Ntionik Anonymi Etaireia Emporias H/Y, Logismikou kai Paroxis Ypiresion Michanografisis (edaspidi „Ntionik AE”) ja nimetatud äriühingu nõukogu liige I. M. Pikoulas esitasid Symvoulio tis Epikrateiasele (kõrgeim halduskohus) Epitropi Kefalaiagorase (panga- ja rahanduskorralduse komitee; edaspidi „komitee”) vastu seoses trahvidega, mille viimane määras neile nimetatud äriühingu aktsiakapitali suurendamisega seoses avaldatud noteerimisprospektis sisalduva teabe ebatäpsuse eest.

3

Direktiiv 2001/34 kodifitseerib neli järgmist direktiivi:

4

Direktiivi 2001/34 põhjendused 5, 11 ja 31 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

5

Selle direktiivi artikkel 20 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuval või tegutseval väärtpaberibörsil väärtpaberite ametliku noteerimise tingimuseks on teabelehe (edaspidi „noteerimisprospekt”) avaldamine kooskõlas V jaotise I peatükiga.”

6

Direktiivi artikkel 21 sätestab:

„1.   Noteerimisprospekt sisaldab teavet, mis on emitendi ja noteerimistaotluses osutatud väärtpaberite erijooni silmas pidades vajalik, et investorid ja nende investeerimisnõustajad saaksid kõiki asjaolusid arvessevõtvalt hinnata emitendi vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning selliste väärtpaberitega seotud õigusi.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 sätestatud kohustus kehtib isikute kohta, kes vastutavad noteerimisprospektide eest, nagu sätestatud I lisa A ja B loendi punktis 1.1.”

7

Direktiivi artikli 22 lõige 1 näeb ette:

„Ilma et see piiraks artiklis 21 sätestatud kohustust, tagavad liikmesriigid, juhul kui artiklite 23 ja 24 kohastest võimalikest eranditest ei tulene teisiti, et noteerimisprospekt sisaldab võimalikult hõlpsasti analüüsitavas ja arusaadavas vormis vähemalt seda teavet, mis on ette nähtud I lisa A, B või C loendis, sõltuvalt sellest, kas tegemist on aktsiate, võlakirjade või aktsiatähtedega.”

8

Direktiivi 2001/34 artikkel 23 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 39 lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada käesoleva direktiivi kohaselt noteerimisprospektide ülevaatamise eest vastutavatel pädevatel asutustel ette näha osalise või täieliku vabastuse noteerimisprospekti avaldamise kohustusest järgmistel juhtudel:

[…]”

9

Selle direktiivi artikkel 64 näeb ette:

„Ilma et see piiraks artikli 49 lõike 2 kohaldamist, on äriühing selliste aktsiate uue avaliku emissiooni puhul, mis on juba ametlikult noteeritutega sama liiki, juhul kui uusi aktsiaid ei noteerita asjakohase taotluseta, kohustatud taotlema nende samasugust noteerimist hiljemalt ühe aasta jooksul pärast nende emiteerimist või siis, kui need muutuvad vabalt võõrandatavaks.”

10

Nimetatud direktiivi artikkel 100 sätestab:

„Kõikidest märkimisväärsetest uutest asjaoludest, mis võivad mõjutada väärtpaberite hindamist ja mis ilmnevad noteerimisprospekti valmimise ja börsitehingute algamise vahelisel ajal, antakse teada noteerimisprospekti lisades, mis vaadatakse üle samamoodi kui noteerimisprospektid ja avaldatakse pädevate asutuste kehtestatud korra kohaselt.”

11

Direktiivi 2001/34 I lisas on rida sätteid seoses väärtpaberite väärtpaberibörsil ametlikuks noteerimiseks koostatava noteerimisprospekti sisuloenditega. Loendid A ja B puudutavad vastavalt aktsiate ja võlakirjade noteerimist. Loendite A ja B 1. peatüki „Noteerimisprospekti ja raamatupidamisauditi eest vastutavaid isikuid käsitlev teave” punkt 1.1 näeb ette järgmise teabe avaldamise:

„Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute nimed ja aadressid, kes vastutavad noteerimisprospekti või sõltuvalt asjaoludest selle teatavate osade eest, kusjuures viimasel juhul tuleb märkida, kes millise osa eest vastutab.”

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT L 345, lk 64; ELT eriväljaanne 06/06, lk 356) artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 8 lõike 2 kohaldamist, sisaldab prospekt kogu teavet, mis emitendi ja üldsusele pakutavate või reguleeritud turul kauplemise loa saanud väärtpaberite eripära tõttu on vajalik, et investorid saaksid kõiki asjaolusid teadvalt hinnata emitendi ja võimaliku tagaja vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning kõnealuste väärtpaberitega seotud õigusi. See teave esitatakse hõlpsasti analüüsitavas ja arusaadavas vormis.”

13

Selle direktiivi artikkel 6 „Prospektiga seotud vastutus” näeb ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et vastutus prospektis sisalduva teabe eest lasub sõltuvalt asjaoludest vähemalt emitendil või tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorganitel, pakkujal, reguleeritud turul kauplemise loa taotlejal või tagajal. Vastutavad isikud tõstetakse prospektis selgelt esile, esitades nende nime ja ametikoha või juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha ning nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt vastab prospektis sisalduv teave tõele ja et prospektist ei ole välja jäetud seiku, mis võivad mõjutada prospekti tähendust.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende õigusnorme, mis käsitlevad tsiviilvastutust, kohaldatakse isikute suhtes, kes vastutavad prospektis sisalduva teabe eest.

Liikmesriigid tagavad [samas], et ühegi isiku suhtes ei kohaldata tsiviilvastutust ainuüksi kokkuvõtte, ka mitte selle tõlke põhjal, välja arvatud juhul, kui see on eksitav, ebatäpne või prospekti muude osadega vastuolus.” [täpsustatud tõlge]

14

Nimetatud direktiivi artikkel 25 „Karistused” sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone ja liikmesriikides kehtivate tsiviilvastutust käsitlevate eeskirjade kohaldamist, tagavad liikmesriigid oma siseriikliku õiguse kohaselt, et käesoleva direktiivi rakendamiseks vastuvõetud sätete rikkumise korral on vastutavate isikute suhtes võimalik võtta sobivaid haldusmeetmeid või rakendada halduskaristusi. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus võib avalikustada iga meetme või sanktsiooni, mida rakendatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätete rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui avalikustamine võib tõsiselt ohustada finantsturge või põhjustada asjaosalistele ebaproportsionaalset kahju.”

15

Seaduse nr 1969/1991 (FEK A’ 167) (muudetud seaduse nr 2533/1997 artikli 96 lõikega 1, FEK A’ 228; edaspidi „seadus nr 1969/1991”) artikli 72 lõige 2 sätestab:

„[Komitee] võib määrata kuni viiesaja miljoni (500000000) Kreeka drahmi suuruse trahvi füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes avaldavad ebatäpset või eksitavat teavet korraldatud väärtpaberiturul noteerimisel olevate või juba noteeritud väärtpaberite kohta, mis võib oma olemuselt mõjutada nende väärtpaberite hinda või nendega tehtavaid tehinguid. […] Käesolevat sätet kohaldatakse ka nende äriühingute nõukogude liikmete suhtes, kes taotlevad oma aktsiate noteerimist tunnustatud väärtpaberiturul, kui noteerimisprospektides sisaldub ebatäpne või ekslik teave või kui sellist teavet avaldatakse või levitatakse mis tahes muul moel.”

16

Seaduse nr 1969/1991 artikli 76 lõige 10 sätestab:

„Ilma et see piiraks vastavate karistusõiguse sätete kohaldamist, on [komiteel] õigus määrata kuni saja miljoni (100000000) drahmi suurune trahv, mis võib retsidiivi korral ulatuda kuni kahesaja miljoni (200000000) drahmini, füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes rikuvad kapitaliturge käsitlevaid õigusnorme, majandusministri määrusi või [komitee] otsuseid.”

17

Presidendi dekreedi nr 348/1985 (FEK A’ 125) (muudetud seadusega nr 2651/1998, FEK A’ 248; edaspidi „presidendi dekreet nr 348/1985”) artiklist 1 tuleneb, et selle dekreedi eesmärk on kohandada õigusnormid, mis käsitlevad väärtpaberite ametlikku noteerimist väärtpaberibörsil, vastavaks direktiivile 80/390, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiviga 94/18/EÜ (EÜT L 135, lk 1).

18

Nimetatud dekreedi artikli 2 lõike 1 kohaselt puudutab see väärtpabereid, mille ametlikku noteerimist taotletakse Ateena Väärtpaberibörsil.

19

Presidendi dekreedi nr 348/1985 artikli 3 punkt a täpsustab, et „väärtpaberitena” tuleb käsitada eelkõige aktsiaid.

20

Dekreedi artikli 4 lõige 1 näeb ette, et väärtpaberite ametliku noteerimise üheks tingimuseks Ateena Väärtpaberibörsil on nimetatud börsi juhtkomitee poolt eelnevalt kinnitatud noteerimisprospekti avaldamine.

21

Presidendi dekreedi nr 348/1985 artikkel 5 sätestab:

„1.   Noteerimisprospekt sisaldab andmeid, mis on sõltuvalt emitendi ja nende väärtpaberite eripärast, mille börsil noteerimist taotletakse, vajalikud selleks, et investorid ja investeerimisnõustajad saaksid hinnata emitendi vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning selliste väärtpaberitega seotud õigusi.

2.   Lõikes 1 nimetatud kohustus lasub lisade A ja B punktis 1.1. nimetatud noteerimisprospektide eest vastutajatel.”

22

Selle dekreedi artikkel 24 näeb ette:

„Kõikidest märkimisväärsetest uutest asjaoludest, mis võivad mõjutada väärtpaberite hindamist ja mis ilmnevad noteerimisprospekti valmimise ja börsitehingute algamise vahelisel ajal, antakse teada noteerimisprospekti lisades, mis vaadatakse üle samamoodi kui noteerimisprospektid ja avaldatakse käesoleva presidendi dekreedi artikli 21 kohaselt.”

23

Sama dekreedi artikkel 26 sätestab:

„Käesoleval dekreedil on kolm lisa (A, B ja C), mis moodustavad dekreedi lahutamatu osa; need on pealkirjastatud järgmiselt: Lisa A – Aktsiate Ateena Väärtpaberibörsil ametlikuks noteerimiseks koostatava noteerimisprospekti vorm – 1. peatükk. Noteerimisprospekti ja raamatupidamisauditi eest vastutavaid isikuid käsitlev teave. 1.1. Nende füüsiliste isikute nimed ja ametid ning juriidiliste isikute nimed ja registrijärgsed asukohad, kes vastutavad noteerimisprospekti või sõltuvalt asjaoludest selle teatavate osade eest; viimasel juhul tuleb märkida, kes millise osa eest vastutab. […]”

24

Ntionik AE, kelle aktsiad on ametlikult noteeritud Ateena Väärtpaberibörsi paralleelsel turul, suurendas ajavahemikul 20. veebruarist kuni 20. märtsini 2001 oma aktsiakapitali. Sellega seoses esitas ta 4. detsembril 2000 Ateena Väärtpaberibörsi juhtkomiteele taotluse kapitali suurendamise ja selleks puhuks koostatud noteerimisprospekti kinnitamiseks.

25

See prospekt sisaldas teavet Ntionik AE hiljutise arengu ja väljavaadete kohta käimasoleval majandusaastal 1.1.2000–31.12.2002, samuti hinnanguid seoses äriühingu müügi edenemise ja majandustulemustega nimetatud majandusaastal.

26

Noteerimisprospekti 4. peatükis, mis sisaldas andmeid prospekti koostamise ja äriühingu raamatupidamisaudiitorite kohta, olid prospektis sisalduva teabe koostamise ja täpsuse eest vastutavate isikutena nimetatud Ntionik AE nõukogu esimees ja nõukogu volitatud esindaja.

27

Ateena Väärtpaberibörsi juhtkomitee kinnitas Ntionik AE kapitali suurendamise ja sellega seoses koostatud noteerimisprospekti 8. veebruari 2001. aasta otsusega.

28

Enne selle prospekti kinnitamist oli Ntionik AE koostanud majandusaasta 1.1.2000–31.12.2002 kohta majandusaasta aruannete kokkuvõtted, mis avaldati ajakirjanduses 28. veebruaril 2001.

29

Kui komitee järelevalvet ja kontrolli teostav juhtkond hiljem kontrollis nimetatud noteerimisprospektis esitatud väljavaateid, leidis ta, et seal toodud andmed, mis olid 2000. majandusaasta majandustulemusi puudutavate hinnangute aluseks, erinesid oluliselt selle aasta majandustulemustest, mis esitati 28. veebruaril 2001 avaldatud majandusaasta aruannete kokkuvõtetes.

30

Pärast Ntionik AE-lt mõningate selgituste saamist leidis komitee, et äriühing oli nähtavasti rikkunud seaduse nr 1969/1991 sätteid ja presidendi dekreedi nr 348/1985 artiklit 24, ning palus äriühingul esitada oma märkused. Sama palve saadeti ka Ntionik AE nõukogu liikmele I. M. Pikoulasele, keda vaidlusaluses noteerimisprospektis ei olnud siiski nimetatud selles sisalduva teabe täpsuse eest vastutavana.

31

27. juuni 2002. aasta otsusega määras komitee Ntionik AE-le presidendi dekreedi nr 348/1985 artikli 24 ja seaduse nr 1969/1991 artikli 72 lõike 2 rikkumise eest kogutrahvi 90000 eurot ning igale nõukogu liikmele seaduse nr 1969/1991 artikli 72 lõike 2 rikkumise eest eraldi trahvi 60000 eurot.

32

Oma otsustes leidis komitee, et vaidlusalune noteerimisprospekt sisaldas 2000. majandusaasta kohta ebatäpset ja eksitavat teavet, eriti seoses kasumiga enne maksude maksmist, mille puhul erinevus ületas 40%.

33

Komitee leidis veel, et Ntionik AE ja äriühingu nõukogu liikmed teadsid juba noteerimisprospekti avaldamisel, et nimetatud prospektis sisalduv 2000. majandusaasta kasumiprognoos erines tegelikult saavutatud kasumist märkimisväärselt.

34

Komitee märkis veel, et Ntionik AE võetud meetmed – majandusaasta aruannete kokkuvõtete avaldamine veebruaris 2001 ja potentsiaalsetele investoritele Panellinios Syllogos Ependyton Chrimatistiriou Athinoni (Ateena Väärtpaberibörsi investorite ülekreekaline ühendus) vahendusel ning samuti oma aktsionäridele esitatud teave – ei olnud kooskõlas presidendi dekreedi nr 348/1985 artikliga 24, mis näeb ette prospektilisade avaldamise juhul, kui on tegemist olulise uue asjaoluga, mis võib mõjutada väärtpaberite hindamist.

35

Ntionik AE ja I. M. Pikoulas esitasid hagid Symvoulio tis Epikrateiasele, taotledes komitee 27. juuni 2002. aasta otsuste tühistamist.

36

Neil asjaoludel otsustas Symvoulio tis Epikrateias menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

37

Itaalia valitsus märgib, et Ntionik AE aktsiakapitali suurendamise korral ei olnud vaja noteerimisprospekti koostada ja esitada ning seetõttu ei jää põhikohtuasja asjaolud direktiivi 2001/34 kohaldamisalasse.

38

Kuna ei ole selgelt kindlaks määratud, kas väidetavalt rikutud õigusnormid on ainult siseriiklikud või vastupidi ühenduse normid, leiab Itaalia valitsus, et eelotsuse küsimus on hüpoteetiline ja seega tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks.

39

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2001/34 artikli 23 kohaselt võivad liikmesriigid lubada nimetatud direktiivi kohaselt noteerimisprospektide ülevaatamise eest vastutavatel pädevatel asutustel teatud konkreetsetel juhtudel ette näha osalise või täieliku vabastuse noteerimisprospekti avaldamise kohustusest. Nende juhtude hulka kuulub direktiivi artikli 23 punkti 1 alapunktis a nimetatud olukord, mida komisjon mainis kohtuistungil. Artikkel 23 jätab siiski liikmesriikidele niisuguse vabastuse andmisel kaalutlusruumi.

40

Samas näeb direktiivi 2001/34 artikkel 64 selles kontekstis ette, et juhul kui ametlikult noteeritud aktsiatega sama liiki uusi aktsiaid ei noteerita ilma asjakohase taotluseta, on äriühing kohustatud nende noteerimist taotlema.

41

Antud juhul ei selgu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esiletoodud asjaoludest siiski seda, et Ntionik AE oleks olnud direktiivi 2001/34 artikli 23 kohaselt noteerimisprospekti avaldamisest vabastatud.

42

Pealegi kinnitas Ntionik AE kohtuistungil, et kapitali suurendamise käigus emiteeritud aktsiaid ei noteeritud väärtpaberibörsil direktiivi 2001/34 artikli 64 tähenduses automaatselt, et nende aktsiate omandamise võimalus oli üldsusele avatud juhul, kui olemasolevad aktsionärid ei teosta oma eelisostuõigust, ja et seega oli kohaldatav nimetatud direktiivi A loendi punkt 1.1.

43

Seega tuleb Itaalia valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

44

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2001/34 põhjendustest 5, 11 ja 31 tuleneb, et direktiivi eesmärk on muu hulgas tagada investorite nõuetekohane teavitamine võõrandatavate väärtpaberite valdkonnas, et parandada investorite kaitset, suurendada investorite usaldust väärtpaberituru vastu ja kindlustada seega väärtpaberituru nõuetekohane toimimine ilma siseriiklikke õigusnorme tingimata täielikult ühtlustamata.

45

Seega – nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 – ei ole direktiivi 2001/34 eesmärk kõnealuse sektori siseriiklike õigusnormide ühtlustamise kõrge tase.

46

Seetõttu on liikmesriigid vabad kehtestama täiendavaid või rangemaid tingimusi võõrandatavate väärtpaberite börsil noteerimiseks, kui need tingimused on kooskõlas nimetatud direktiivi eesmärkidega.

47

Sellest tuleneb, et siseriiklik seadusandja võib noteerimiseks avaldatud noteerimisprospektis sõnaselgelt nimetatud isikute ning muude isikutekategooriate suhtes kehtestada vastutuse korra isegi juhul, kui viimatinimetatud isikuid ei ole prospektis otseselt nimetatud, juhul kui niisugune kord on kooskõlas direktiivi 2001/34 eesmärkidega.

48

Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et nimetatud direktiivi artikli 21 lõige 1 näeb ette, et noteerimisprospekt peab sisaldama teavet, mis on vajalik selleks, et investorid saaksid kõiki asjaolusid arvessevõtvalt hinnata emitendi vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning noteerimistaotluses osutatud väärtpaberitega seotud õigusi.

49

Sama artikli lõige 2 täpsustab, et liikmesriigid peavad tagama, et see kohustus kehtib isikute kohta, kes vastutavad noteerimisprospektide eest, nagu on sätestatud direktiivi I lisa A ja B loendi punktis 1.1. Nimetatud loendid näevad ette vaid nende füüsiliste ja juriidiliste isikute nimetamise, kes vastutavad prospekti või mõne selle osa eest.

50

Arvestades direktiivi 2001/34 eesmärki, milleks on muu hulgas tagada adekvaatne teave investoritele, ei saa investoritele vajaliku teabe eest vastutavate isikute kindlaksmääramist prospektis, nagu see on ette nähtud artiklis 21 koosmõjus selle direktiivi I lisa A ja B loendiga, käsitada ammendavana selles tähenduses, et vastutust prospektis sisalduva teabe eest saab panna vaid selles nimetatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele, võtmata sealjuures arvesse emissiooni majanduslikku ja korralduslikku tegelikkust.

51

Tegelikult ei saa välistada, et väärtpaberite börsil ametlikuks noteerimiseks avaldatud prospektis ei nimetata teatud füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes vastutavad emitendi juhtimise eest või suudavad esitada ja hinnata andmeid, mis puudutavad vara ja kohustusi, finantsseisundit, kasumit/kahjumit ja väljavaateid ning selliste väärtpaberitega seotud õigusi. Seetõttu ei saa siseriiklikke pädevaid asutusi takistada, kui nad soovivad ette näha nende isikute vastutuse nimetatud noteerimisprospektis sisalduva ebatäpse või eksitava teabe eest.

52

Tuleb lisada, et direktiiv 2001/34 ei näe sõnaselgelt ette nende isikute suhtes kohaldatavate karistuste süsteemi, kes prospekti eest vastutavad. Liikmesriikide kohustus näha ette halduskaristused emitentidele ja muudele prospekti eest vastutavatele isikutele on kehtestatud alles direktiivi 2003/71 artiklis 25, mis on hilisem kui põhikohtuasjas asetleidnud sündmused ega ole seega selle suhtes kohaldatav.

53

Nendel tingimustel on asjakohane meelde tuletada, et kui ühenduse õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides ettenähtud tingimuste rikkumise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima karistused, mida nad peavad asjakohasteks. Samas peavad nad oma pädevust teostama ühenduse õigust ja selle üldpõhimõtteid ning järelikult ka proportsionaalsuse põhimõtet järgides (vt selle kohta 21. septembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 68/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1989, lk 2965, punkt 23; 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjasC-210/91: komisjon vs. Kreeka, EKL 1992, lk I-6735, punkt 19, ja 26. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-36/94: Siesse, EKL 1995, lk I-3573, punkt 21).

54

Haldus- või karistusmeetmed ei tohi ulatuda kaugemale sellest piirist, mis on eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning karistus ei tohi olla rikkumise raskuse suhtes sedavõrd ebaproportsionaalne, et see muutuks takistuseks EÜ asutamislepingus sätestatud vabaduste kasutamisel (eespool viidatud 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Kreeka, punkt 20). Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eeltoodud põhjendusi arvestades siiski hindama, kas kohaldatavas siseriiklikus õiguses ettenähtud karistused on proportsionaalsed.

55

Mis puudutab direktiivis 2001/34 sätestatud kohustust anda investoritele adekvaatset ja tegelikkusele vastavat teavet, siis tuleb märkida, et tsiviil-, kriminaal- või halduskaristuste süsteem, mis on kehtestatud siseriiklikul tasandil noteerimisprospektis sõnaselgelt nimetatud isikute, emitentide ja nende nõukogu liikmete suhtes – sõltumata sellest, kas viimaseid on prospektis vastutajana nimetatud –, ei ole nimetatud direktiivi eesmärgiga vastuolus, kui see on proportsionaalne rikkumise suhtes, mis seisneb nimetatud prospektis ebatäpse või eksitava teabe esitamises.

56

Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2001/34 artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui siseriiklik seadusandja kehtestab juhuks, kui väärtpaberite börsil ametlikuks noteerimiseks avaldatud prospektis sisalduv teave osutub ebatäpseks või eksitavaks, halduskaristusi mitte ainult nende isikute suhtes, keda on prospektis sõnaselgelt selle eest vastutavana nimetatud, vaid ka nende väärtpaberite emitendi suhtes, tegemata seejuures vahet selle emitendi nõukogu liikmetel ja sõltumata sellest, kas viimaseid on nimetatud prospektis vastutajana määratletud.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiivi 2001/34/EÜ (mis käsitleb väärtpaberite ametlikku noteerimist väärtpaberibörsil ja nende väärtpaberite kohta avaldatavat teavet) artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui siseriiklik seadusandja kehtestab juhuks, kui väärtpaberite börsil ametlikuks noteerimiseks avaldatud prospektis sisalduv teave osutub ebatäpseks või eksitavaks, halduskaristusi mitte ainult nende isikute suhtes, keda on prospektis sõnaselgelt selle eest vastutavana nimetatud, vaid ka nende väärtpaberite emitendi suhtes, tegemata seejuures vahet selle emitendi nõukogu liikmetel ja sõltumata sellest, kas viimaseid on nimetatud prospektis vastutajatena määratletud.