—

N. Kraaijenbrink, esindaja: advokaat M. De Boel,

—

Madalmaade Kuningriik, esindaja: H. G. Sevenster,

—

Tšehhi Vabariik, esindaja: T. Boček,

—

Kreeka Vabariik, esindajad: M. Apessos, S. Trekli ja M. Tassopoulou,

—

Hispaania Kuningriik, esindaja: M. Muñoz Pérez,

—

Austria Vabariik, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Poola Vabariik, esindaja: J. Pietras,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb 19. juulil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakenduskonventsioon”), artikli 54 tõlgendamist koosmõjus artikliga 71.

2

Taotlus esitati Belgias alustatud kriminaalmenetluses, milles N. Kraaijenbrinki süüdistatakse narkootikumide ebaseaduslikust veost saadud raha pesus.

3

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule Amsterdami lepinguga lisatud protokolli Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta (edaspidi „protokoll”) artiklile 1 on kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki, sh Belgia Kuningriik ja Madalmaade Kuningriik volitatud omavahel sisse seadma tihedama koostöö Schengeni acquis’ kehtivusalas, mis on määratletud selle protokolli lisas.

4

Sel viisil määratletud Schengeni acquis’ osaks on eelkõige Schengenis 14. juunil 1985 Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi poolt allkirjastatud leping ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3; edaspidi „Schengeni leping”) ning Schengeni lepingu rakenduskonventsioon.

5

Protokolli artikli 2 lõike 1 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse alates Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast selle protokolli artiklis 1 nimetatud kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes Schengeni acquis’d.

6

Euroopa Liidu Nõukogu võttis protokolli artikli 2 lõike 1 teise lõigu teise lause alusel 20. mail 1999 vastu otsuse 1999/436/EÜ, millega määratakse kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohaste sätetega kindlaks iga Schengeni acquis’ hulka kuuluva sätte või otsuse õiguslik alus (EÜT L 176, lk 17). Selle otsuse artiklist 2 koostoimes selle A lisaga nähtub, et nõukogu määras esiteks EL artiklid 34 ja 31 ja teiseks EL artiklid 34, 30 ja 31, mis on Euroopa Liidu lepingu VI jaotises pealkirjaga „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades”, Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklite 54–58 ja 71 õiguslikuks aluseks.

7

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni III jaotisesse pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” kuuluvas 3. peatükis pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine” asuv artikkel 54 sätestab:

„Isikut, kelle suhtes üks lepinguosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine lepinguosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et isik on pärast kohtuotsust karistuse ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud lepinguosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

8

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni samas peatükis sisalduv artikkel 58 sätestab:

„Eespool olevad sätted ei piira laiemate siseriiklike normide kohaldamist ne bis in idem põhimõtte kehtivuse suhtes välismaal tehtud kohtulahendite puhul.”

9

Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 71, mis asub nimetatud III jaotise 6. peatükis „Narkootilised ained”, sätestab:

„1.   Seoses mis tahes tüüpi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete, sealhulgas kanepi otsese või kaudse müügiga ning selliste toodete ja ainete omamisega müügiks või ekspordiks kohustuvad lepinguosalised Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olemasolevaid konventsioone […] järgides võtma kõik vajalikud meetmed narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakauba veo tõkestamiseks ja selle eest karistamiseks.

2.   […] kohustuvad lepinguosalised nii haldusõiguslike kui ka kriminaalõiguslike meetmetega tõkestama narkootiliste ja psühhotroopsete ainete, sealhulgas kanepi, ebaseaduslikku eksporti, samuti selliste toodete ja ainete müüki, tarnimist ja käitlemist ning selle eest karistama.

[…]

5.   Lepinguosalised teevad kõik endast sõltuva, et ära hoida ja tõkestada ebaseaduslikku nõudlust mis tahes liiki narkootiliste ja psühhotroopsete ainete, sealhulgas kanepi järele. […]”

10

Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999 (EÜT L 114, lk 56), nähtub, et Belgia Kuningriik aktsepteeris EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevuse teha EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras otsuseid.

11

New Yorgis 30. märtsil 1961 ÜRO raames sõlmitud narkootiliste ainete ühtse konventsiooni (edaspidi „ühtne konventsioon”) artikkel 36 on sõnastatud järgmiselt:

2.   Järgides poolte põhiseaduslikke piiranguid, nende õigussüsteemi ja siseriiklikku õigust:

[…]”.

12

Belgia karistusseadustiku artikkel 65 sätestab:

„Kui üks tegu vastab mitmele eri süüteokoosseisule või kui erinevad süüteod, mille lahendamiseks on samaaegselt pöördutud samasse kohtusse, kujutavad endast sama tahtluse korduvat ja kestvat väljendumist, määratakse kõige rangem karistus.

Kui asja sisuliselt arutav kohus leiab, et süütegude suhtes on varem tehtud lõplik kohtuotsus ja et talle teatavaks tehtud teised teod – eeldusel, et need on tõendatud – on toime pandud enne nimetatud kohtuotsuse kuulutamist ning need kujutavad endast sama tahtluse korduvat ja kestvat väljendumist, võtab kohus karistuse mõistmisel arvesse varem mõistetud karistusi. Kui varem mõistetud karistused näivad olevat süütegude kogumi suhtes piisavad, otsustab kohus süü küsimuse ja viitab oma otsuses karistustele, mis on mõistetud varem. Käesoleva artikli alusel mõistetud liitkaristus ei või ületada kõige rangema karistuse ülemmäära.”

13

Madalmaade kodanikule N. Kraaijenbrinkile mõisteti Arrondissementsrechtbank te Middelburg (Madalmaad) 11. detsembri 1998. aasta otsusega kuuekuuline vangistus tingimisi narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade varjamise eest; teod olid Madalmaades ajavahemikul oktoobrist 1994 kuni maini 1995 toime pandud korduvalt, millega ta pani toime Madalmaade karistusseadustiku (Wetboek van Strafrecht) artikli 416 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

14

Rechtbank van eerste aanleg te Gent mõistis Belgia karistusseadustiku artikli 505 järgi 20. aprilli 2001. aasta otsusega N. Kraaijenbrinkile kaheaastase vangistuse erinevate kuritegude toimepanemise eest, mis seisnesid Madalmaades toimunud narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade abil Belgias novembrist 1994 kuni veebruarini 1996 tehtud vahetustehingutes. Hof van beroep te Gent, correctionele kamer kinnitas nimetatud kohtuotsust oma 15. märtsi 2005. aasta otsusega.

15

Mõlemad kohtud leidsid Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 71 ja ühtse konventsiooni artikli 36 lõike 2 punkti a alapunktile i ja ii viidates, et N. Kraaijenbrink ei saanud tugineda Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklile 54. Nad leidsid, et Madalmaades toime pandud narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade varjamises seisnevaid kuritegusid ja Belgias toime pandud narkootikumide käitlemisest saadud raha pesus seisnevaid tehinguid tuli Belgias käsitleda erinevate tegudena, vaatamata sellele, et Madalmaades toime pandud varjamine ja Belgias toime pandud rahapesu olid seotud ühe ja sama tahtlusega.

16

N. Kraaijenbrink esitas kassatsioonkaebuse, milles ta viitas eelkõige Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumisele.

17

Hof van Cassatie märgib kõigepealt, et vastupidi N. Kraaijenbrinki väitele ei tähenda tõdemus, et Madalmaades toime pandud ebaseaduslikke tegusid ja Belgias toime pandud rahapesu seob „sama tahtlus”, tingimata seda, et oleks selge, et Belgias toimunud rahapesutehingutes kasutatud rahasummad on need, mis pärinevad narkootikumide käitlemisest, mille varjamise eest N. Kraaijenbrinki Madalmaades juba karistati.

18

Seevastu Hof van beroep te Genti 15. märtsi 2005. aasta kohtuotsusest, mille peale kassatsioonkaebus esitati, selgub, et kahes osalisriigis on tegemist erinevate tegudega, mis kujutavad endast siiski sama tahtluse korduvat ja kestvat väljendumist, ning kui need teod oleksid kõik toime pandud Belgias, oleksid need kvalifitseeritud ühe kuriteona, mille eest oleks vastutusele võetud Belgia karistusseadustiku artikli 65 järgi.

19

Seetõttu leiab Hof van Cassatie, et tõusetub küsimus sellest, kas mõistet „sama tegu” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab erinevaid tegusid, mis seisnevad ühelt poolt narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade hoidmises ühes osalisriigis ja teiselt poolt sama päritolu rahasummade vahetamises teises osalisriigis asuvates rahavahetuspunktides.

20

Neil asjaoludel otsustas Hof van Cassatie menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

21

Käesoleva kohtuotsuse punktist 10 selgub, et antud juhul on Euroopa Kohus pädev tegema EL artikli 35 alusel otsust Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni tõlgendamise küsimuses.

22

Sellega seoses on oluline täpsustada, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 kohaldatakse ratione temporis niisuguse kriminaalmenetluse suhtes, nagu on põhikohtuasjas. Kuigi on tõsi, et Schengeni lepingu rakendamise konventsioon ei olnud sel ajal Madalmaades veel jõustunud, kui N. Kraaijenbrink seal esimest korda süüdi mõisteti, oli see mõlemas asjaomases riigis jõus ajal, mil teist kriminaalasja – mille menetlemisel esitati käesolev eelotsusetaotlus – menetlev kohus kaalusne bis in idem põhimõtte kohaldamise tingimusi (vt selle kohta 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-436/04: Van Esbroeck, EKL 2006, lk I-2333, punkt 24).

23

Kõigepealt tuleb täpsustada, et tähtsust ei oma esimeses eelotsuse küsimuses toodud asjaolu, et nende tegude õiguslik kvalifikatsioon, mille eest esimeses osalisriigis on juba karistus mõistetud, erineb nende tegude kvalifikatsioonist, mille suhtes on teises riigis alustatud menetlus, kuna sama teo erinev õiguslik kvalifikatsioon kahes erinevas osalisriigis ei takista Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamist (vt eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 31).

24

Lisaks sellele ei sisalda esimeses küsimuses nimetatud Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 71 midagi, mis võiks piirata selle konventsiooni artikli 54 kohaldamisala (vt eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 40). Sellest järeldub, et nimetatud artiklis 71 toodud viidet ÜRO olemasolevatele konventsioonidele ei tule mõista Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamist takistavana.

25

Nendel tingimustel võib mõista, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma esimese küsimusega sisuliselt teada, kas mõistet „sama tegu” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses tuleb mõista nii, et see hõlmab erinevaid tegusid, mis seisnevad ühelt poolt narkootikumide käitlemisest saadud rahasummade hoidmises ühes osalisriigis ja teiselt poolt sama päritolu rahasummade vahetamises teises osalisriigis asuvates rahavahetuspunktides, kui teist kriminaalasja menetlev siseriiklik kohus leiab, et nimetatud teod on omavahel seotud sama tahtluse kaudu.

26

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ainus sobiv kriteerium Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldamiseks on tegude sisuline samasus, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena (eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 36; 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-467/04: Gasparini jt, EKL 2006, lk I-9199, punkt 54, ja 28. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-150/05: Van Straaten, EKL 2006, lk I-9327, punkt 48).

27

Et kindlaks teha, kas niisugune konkreetsete asjaolude kogum on olemas, peavad pädevad siseriiklikud asutused kindlaks tegema, kas kahes menetluses käsitletavad teod sisuliselt moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud tegevuste kogumi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Van Esbroeck, punkt 38; eespool viidatud kohtuotsus Gasparini jt, punkt 56, ja eespool viidatud kohtuotsus Van Straaten, punkt 52).

28

Sellest järeldub, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõiste „sama tegu” hindamise lähtepunktis tuleb täielikult arvesse võtta neid konkreetseid ebaseaduslikke tegusid, mille suhtes on alustatud kriminaalmenetlused kahe osalisriigi kohtutes. Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 54 saab kohaldada vaid juhul, kui kohus, kes menetleb teist kriminaalasja, tuvastab, et teod sisuliselt moodustavad ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatu kogumi.

29

Seevastu, kui teod niisugust kogumit sisuliselt ei moodusta, ei ole ainuüksi asjaolu, et teist kriminaalasja menetlev kohus tuvastab, et kahtlustatav tegutses sama tahtlusega, piisav selleks, et kinnitada Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses mõiste „sama tegu” alla kuuluvate konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemist.

30

Nagu rõhutab eelkõige Euroopa Ühenduste Komisjon, ei taga erinevates osalisriikides kriminaalmenetluste aluseks olnud tegude vaheline subjektiivne seos sisuliselt tingimata objektiivse seose olemasolu kõnealuste tegude vahel, mis seetõttu võivad erineda nii aja, koha kui ka laadi poolest.

31

Mis puudutab eriti niisugust olukorda nagu põhikohtuasjas, kus ei ole selgelt tõendatud, et kahes osalisriigis toimunud ebaseaduslike tegude puhul on kas täielikult või osaliselt tegemist sellesama narkootikumide käitlemisest saadud varaga, siis tuleb märkida, et põhimõtteliselt jääb niisugune olukord mõiste „sama tegu” alla Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses vaid siis, kui kahes menetluses suudetakse tõendada rahasummade vahel objektiivse seose olemasolu.

32

Sellega seoses tuleb siseriiklikel pädevatel asutustel hinnata, kas samasuse ja seotuse määr kõigi faktiliste asjaolude vahel, mis on olnud aluseks kahes asjaomases osalisriigis sama isiku suhtes läbiviidavatele kriminaalmenetlustele, on niisugune, et on võimalik tuvastada, et tegemist on „sama teoga” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

33

Peale selle on käesolevas asjas oluline täpsustada, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklist 58 tuleneb, et osalisriikidel on õigus kohaldada välismaal tehtud kohtulahenditega seonduva ne bis in idem põhimõtte kehtivuse osas laiema ulatusega siseriiklikke õigusnorme.

34

Siiski ei luba Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikkel 58 osalisriikidel mingil juhul jätta nimetatud konventsiooni artiklist 71 koosmõjus ühtse konventsiooni artikliga 36 tulenevaid kohustusi rikkudes süüdi mõistmata narkootikumidega seotud süüteo eest ainuüksi sel põhjusel, et süüdistatav on mõnes teises osalisriigis sama tahtlusega seotud teiste süütegude eest juba karistatud.

35

Seevastu ei ole nende sätetega vastuolus, kui teist kriminaalasja menetlevad pädevad asutused võtavad siseriikliku õiguse kohaselt karistuse mõistmisel arvesse võimalikke, esimeses menetluses juba mõistetud karistusi.

36

Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada järgmiselt:

37

Teine küsimus on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele oleks kinnitanud seda, et ühtne tahtlus on iseenesest piisav tingimus selleks, et selle täidetuse korral käsitleda ka erinevaid tegusid „sama teona” Schengeni lepingu rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses.

38

Kuna Euroopa Kohus esimesele küsimusele vastates seda ei kinnitanud, siis järeldub sellest, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

19. juulil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, artiklit 54 tuleb tõlgendada järgmiselt: