1

Internationaler Hilfsfonds eV (edaspidi „IH”) palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2005. aasta määruse kohtuasjas T-294/04: Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2719; edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega Esimese Astme Kohus jättis ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata tema poolt EÜ artikli 288 teise lõigu alusel esitatud hagi, milles ta oli palunud mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt välja hüvitis väidetavalt tekkinud kahju eest, mis seisnes kolme Euroopa ombudsmani kaebemenetluse tõttu tekkinud advokaadikuludes.

2

Euroopa Parlament võttis 9. märtsil 1994 vastu otsuse 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (ELT L 113, lk 15; ELT eriväljaanne 01/01, lk 283).

3

Otsuse 94/262 artikli 1 lõike 3 kohaselt ei või ombudsman sekkuda kohtu poolt käsitletavatesse asjadesse ega seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust.

4

Vastavalt selle otsuse artikli 2 lõikele 6 ei katkesta ombudsmanile esitatud kaebused haldus- või kohtumenetlustega seotud apellatsioonkaebuste tähtaegu.

5

Lisaks näeb selle otsuse artikli 2 lõige 7 ette, et kui ombudsman peab esitatud fakte käsitlevate või neid käsitlenud kohtumenetluste tõttu teatama, et ta ei saa kaebust vastu võtta või lõpuni käsitleda, jäävad tema seni tehtud uurimiste tulemused toimikusse ja neid rohkem ei käsitleta.

6

Vaidlustatud määruses on vaidluse aluseks olevaid asjaolusid kirjeldatud järgmiselt:

7

IH esitas 23. juulil 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagi, milles palus mõista komisjonilt tema kasuks välja 54037 euro suuruse summa materiaalse kahju hüvitamiseks, mis seisnes kolme Euroopa ombudsmani kaebemenetluse tõttu tekkinud advokaadikuludes.

8

Vaidlustatud määrusega jättis Esimese Astme Kohus IH hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

9

Esimese Astme Kohus põhjendas rahuldamata jätmist sisuliselt põhjusliku seose puudumisega institutsiooni käitumise ja viidatud kahju vahel, kuna esiteks oli tegemist IH vaba valikuga pöörduda enne Esimese Astme Kohtusse pöördumist Euroopa ombudsmani poole ning teiseks ei ole advokaadi kasutamine Euroopa ombudsmani menetluses vajalik.

10

Esimese Astme Kohus on vaidlustatud määruses omapoolseid põhjendusi alustanud meeldetuletusega, et EÜ asutamisleping on Euroopa ombudsmani institutsiooniga andnud Euroopa liidu kodanikele ühenduse kohtusse pöördumise kõrval alternatiivse võimaluse oma huvide kaitsmiseks. Sellise kohtuvälise alternatiivi osas kehivad eritingimused ning selle eesmärk ei lange tingimata kokku kohtumenetluses taotletava eesmärgiga. Pealegi ei saa neid kahte võimalust kasutada samal ajal. Kuigi Euroopa ombudsmanile esitatud kaebus ei katkesta ühenduse kohtule esitatava hagi esitamise tähtaega, tuleb Euroopa ombudsmanil uurimine siiski lõpetada ja tunnistada kaebus vastuvõetamatuks, kui asjaomane kodanik on samal ajal ja samadel asjaoludel esitanud hagi kohtule. Seega tuleb kodanikul hinnata, kumb kättesaadavatest võimalustest teenib tema huve paremini.

11

Edasi leidis Esimese Astme Kohus, et Euroopa ombudsmani menetluse tõttu tekkinud kulusid ei saa pidada vältimatuteks kuludeks kodukorra artikli 91 punkti b tähenduses ning et järelikult ei kuulu need hüvitamisele. Kohus nentis, et käesolevas asjas soovis IH nende advokaadikulude hüvitamist, mis tal tekkisid Euroopa ombudsmani menetluse tõttu, kasutades selleks kahju hüvitamise hagi, ning et selliste kulude väljamaksmisele kuuluvateks määramine kahju hüvitamise hagi alusel oleks vastuolus Esimese Astme Kohtu praktikaga, mille kohaselt nimetatud kulud ei kuulu kohtukuludena hüvitamisele.

12

Selles suhtes asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et vastupidi ühenduse kohtus algatatud menetlustele on Euroopa ombudsmani menetlus kavandatud nii, et advokaadi kasutamine ei ole vajalik. Piisab, kui kaebuses esitada faktilised asjaolud, õiguslike argumentide esitamine ei ole vajalik. Seega, kui kodanik soovib omal vabal valikul, et advokaat esindaks teda Euroopa ombudsmani menetluses, tuleb tal sellega kaasnevad kulud kanda ise.

13

Lisaks märkis Esimese Astme Kohus, lähtudes Euroopa Kohtu 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 54/77: Herpels vs. komisjon (EKL 1978, lk 585, punktid 45–50), et advokaadi kasutamine enne ühenduse kohtusse pöördumist on huvitatud isiku vaba valik, millega kaasnevate tagajärgede eest ei saa mingil juhul pidada vastutavaks kostjaks olevat institutsiooni. Neil asjaoludel puudub õiguslikus mõttes põhjuslik seos väidetava kahju, see tähendab makstud advokaaditasude, ja ühenduse tegevuse vahel.

14

Pealegi on Esimese Astme Kohus rõhutanud, et IH võis vabalt enne Esimese Astme Kohtusse pöördumist pöörduda Euroopa ombudsmani poole.

15

Selle tulemusena asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et Euroopa ombudsmani menetluse tõttu tekkinud advokaadikulud ei kuulu hüvitamisele kahju hüvitamise hagi alusel ning otsustas jätta hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

16

12. aprillil 2007 Euroopa Kohtusse saabunud kirjas taotles IH Euroopa Kohtu kodukorra artiklite 61 ja 118 alusel suulise menetluse uuendamist. Seda taotlust põhjendati väidetava vastuoluga kohtujuristi ettepanekus.

17

Euroopa Kohus võib omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või poolte taotlusel kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt informatsiooni või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C-17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I-665, punkt 18, ja 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I-11893, punkt 25).

18

Käesoleval juhul see aga nii ei ole. Ühelt poolt piirdub IH sisuliselt kohtujuristi ettepaneku kommenteerimisega, viitamata faktilistele asjaoludele või õigusaktidele, millele kohtujurist peaks tuginema ning mille üle pooled ei ole vaielnud. Teiselt poolt on Euroopa Kohus leidnud, et käesolevas asjas on tema käsutuses kogu vajalik teave, selleks et kohtuasi lahendada. Seega suulist menetlust ei uuendata.

19

IH palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud määrus ja saata asi tagasi Esimese Astme Kohtule või mõista komisjonilt tema kasuks välja 54037 eurot. Samuti palub IH mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20

Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõista kohtukulud välja IH-lt.

21

IH esitab kolm väidet, mida tuleb uurida koos, kuna need on tihedalt seotud. IH on seisukohal, et Esimese Astme Kohus on ülemäära intensiivselt püüdnud tuvastada ühenduse lepinguvälise vastustuse tekkimiseks vajalikku põhjuslikku seost. Seega pole Esimese Astme Kohus kontrollinud hageja nende argumentide põhjendatust, millega ta selgitas neid sisulisi ja õiguslikke põhjendusi, millest lähtudes ta oli tema poolt algatatud kaebemenetlustes olnud sunnitud kasutama advokaadi kaasabi.

22

On tõsi – nagu IH õigustatult väidab –, et asjaolu, et Euroopa ombudsmani läbiviidava menetlusega kaasnevad kulud ei ole Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 91 punkti b alusel hüvitatavad, ei oma põhimõtteliselt tähtsust seoses küsimusega, kas nende kulude eest võidakse välja mõista hüvitis EÜ artikli 288 teise lõigu alusel. Nagu Esimese Astme Kohus ise on vaidlustatud määruses nentinud, kuulub see artikkel kohaldamisele vaid nende kulude osas, mis tekkisid Esimese Astme Kohtu menetluses, mitte sellele eelnenud etapil. Õigus menetluskulude hüvitamisele ja õigus kahju hüvitamisele olenevad põhimõtteliselt erinevatest tingimustest ning need on teineteisest sõltumatud.

23

Nõutava põhjusliku seose osas on muide selge, et nii Euroopa Kohtu kui ka Esimese Astme Kohtu kodukord näevad ette, et poolte menetluskulud kuuluvad hüvitamisele vaid juhul, kui need olid menetluses vajalikud. Seevastu EÜ artikli 288 teise lõigu jaoks nõutav põhjuslik seos on olemas juhul, kui kahju tekkis otseselt kõnealuse õigusvastase toimingu tagajärjel (vt selle kohta 4. oktoobri 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79: Dumortier frères jt vs. nõukogu, EKL 1979, lk 3091, punkt 21, ja 30. jaanuari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-363/88 ja C-364/88: Finsider jt vs. komisjon, EKL 1992, lk I-359, punkt 25).

24

Mis puudutab nõuet hüvitada materiaalne kahju, mille apellant väitis endal olevat tekkinud seetõttu, et pidi ametnike personalieeskirjade artiklis 90 nimetatud kohtueelse menetluse etapis kasutatud õigusabi eest advokaadile tasu maksma, siis Euroopa Kohus on nentinud, et kuigi administratsioon peab selle sätte alusel esitatud halduskaebuste sisu tõlgendama ja mõistma hoolsusega, mida suur ja hästivarustatud organisatsioon peab temaga seotud isikute, sealhulgas oma personali suhtes üles näitama, ei saa huvitatud isikutele keelata advokaadi kasutamist juba selles etapis, kuid see on siiski nende oma valik, ja järelikult ei saa kostjaks olevat institutsiooni sellega kaasnevate tagajärgede eest vastutavaks pidada. Samuti on puudu põhjuslik seos väidetava kahju, see tähendab advokaadikulude, ning asjaomase institutsiooni tegevuse vahel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Herpels vs. komisjon, punktid 47–49).

25

Samuti tuleb Euroopa ombudsmani poole pöördumise tõttu tekkinud kulusid eristada kohtumenetluses tekkinud kuludest.

26

Euroopa ombudsmani menetlus võimaldab esiteks – avalikes huvides – teha kindlaks ja püüda lõpetada haldusomavoli juhtumeid, ning teiseks võib see aidata vältida kohtusse pöördumist juhul, kui Euroopa ombudsmanil õnnestub kaebuse esitaja ja asjaomase institutsiooni erimeelsused lahendada.

27

Euroopa ombudsmani poole pöördumine on huvitatud isikute vaba valik. Seega ei saa kõnealust institutsiooni pidada vastutavaks kaebuse esitaja vaba valikuga kaasnenud kulude eest.

28

Olukord on teine juhul, kui hagejal tekivad kulud seoses kohtusse pöördumisega, kui selle tulemusena tehakse – kui see osutub asjakohaseks – res judicata õigusjõudu omav otsus, millega tunnistatakse tema õigusi ning pannakse asjakohasele institutsioonile kohustus sellele vastavalt toimida.

29

Seega, õiguslikus mõttes põhjuslik seos IH-l väidetavalt tekkinud kahju ja komisjoni tegevuse vahel puudub.

30

Järelikult võis Esimese Astme Kohus selle põhjenduse alusel ja ilma seejuures õigusnormi rikkumata jätta IH hagi rahuldamata määrusega, mis oli pealegi piisavalt põhjendatud.

31

Seda järeldust ei mõjuta IH esitatud väide, mille kohaselt vaidlustatud määruse tegemisel ei arvestatud üht Esimese Astme Kohtu hiljutist kohtuotsust, milles nimetatud kohus mõistis komisjonilt välja hüvitise kahju eest, mis hõlmas muu hulgas vastaspoolel Euroopa ombudsmani kaebemenetluses tekkinud kulusid (17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T-160/03: AFCon Management Consultants jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-981, punktid 104–107).

32

Järelikult tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

33

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja IH on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista IH-lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: