1

Holcim (Deutschland) AG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2005. aasta otsuse kohtuasjas T-28/03: Holcim (Deutschland) AG vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2005, lk II-1357; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata hagi, millega hageja taotles hüvitist kahju eest, mida ta väidetavalt kandis komisjoni 30. novembri 1994. aasta otsusega 94/815/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (juhtum IV/33.126 ja 33.322 – Tsement; EÜT L 343, lk 1; edaspidi „tsemendi otsus”), määratud trahvi maksmise edasilükkamiseks võetud pangagarantiiga seotud kulude tõttu, kuna nimetatud otsus tühistati hiljem Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95–T-32/95, T-34/95–T-39/95, T-42/95–T-46/95, T-48/95, T-50/95–T-65/95, T-68/95–T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn „tsement” (EKL 2000, lk II-491).

2

Vaidluse tausta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–9 kirjeldatud järgmiselt:

3

31. jaanuaril 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses palus hageja:

4

Kostja omakorda palus Esimese Astme Kohtul:

5

Oma märkustes palus hageja seejärel Esimese Astme Kohtul:

6

Vaidlustatud kohtuotsusega – mis tehti pärast seda, kui 10. juuni 2004. aasta kohtuistungil kuulati ära poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele – jäeti hagi rahuldamata.

7

Kõigepealt leidis Esimese Astme Kohus, et hagi on EÜ artiklile 233 tuginevas osas vastuvõetamatu.

8

Selle järelduseni jõudmiseks tõdes Esimese Astme Kohus, et õiguskaitsevahendid, mida õigussubjektid saavad kasutada oma õiguste maksmapanemiseks, on EÜ asutamislepingus ammendavalt loetletud. Kuna EÜ artikkel 233, mis käsitleb Euroopa Kohtu otsuse täitmisega seotud kohustusi, ei näe ette sellist õiguskaitsevahendit, ei saa see säte iseseisvalt olla pangagarantiiga seotud kulude hüvitamise nõude aluseks. Esimese Astme Kohus keeldus muu hulgas tõlgendamast hagi tühistamis- või tegevusetushagina, olles tuvastanud, et hagi algne ese oli hüvitisnõue (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 46).

9

Teiseks leidis Esimese Astme Kohus, et hagi tuleb EÜ artiklile 288 tuginevas osas jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

10

Esimese Astme Kohus leidis – nagu vastustaja palus –, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu, kuna kahju hüvitamise hagi on vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 46 aegunud. Ta tuletas meelde, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 59). Ta leidis, et kõnealusel juhul olid need tingimused täidetud alates pangagarantiide võtmisest, kuna tsemendi otsust õigusvastaseks pidades oli apellandil võimalik taotleda ühenduse lepinguvälise vastutuse tuvastamist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 63). Seega katkes aegumistähtaeg alles hagiavalduse esitamisel Esimese Astme Kohtule31. jaanuaril 2003. Kohaldades Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 sätteid, leidis Esimese Astme Kohus, et kahju hüvitamise hagi on aegunud pangagarantiiga seotud kulude osas, mis kanti enne 31. jaanuari 1998 (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 74).

11

Esimese Astme Kohus tegi pärast seda kuupäeva kantud kulude osas sisulise otsuse. Kõigepealt otsustas ta teha kindlaks, kas komisjoni tegevus kujutas endast ühenduse õiguse selget rikkumist. Kohus märkis, et ta oli ise eespool viidatud tsemendi kohtuotsuses tuvastanud tsemendi otsuse õigusvastasuse. Sellegipoolest leidis ta, et see õigusvastasus ei kujuta endast ühenduse õiguse selget rikkumist. Esimese Astme Kohus küll tunnistas, et komisjonil ei olnud kõnealuses asjas laia kaalutlusõigust ja et sellises olukorras võib ühenduse õiguse järgimata jätmist käsitleda selge rikkumisena (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 95–100). Samas tuletas ta meelde, et tsemendi otsuse aluseks olevad asjaolud olid äärmiselt keerulised. Neil asjaoludel leidis Esimese Astme Kohus, et antud juhul ei olnud ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 101–116).

12

Teiseks otsis Esimese Astme Kohus võimalikku põhjuslikku seost komisjoni tegevuse ja väidetava kahju vahel. Ta ei tuvastanud sellise seose olemasolu, kuna pangagarantii võtmine tulenes apellandi vabast valikust, mitte komisjoni otsuse õigusvastasusest (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 119–131).

13

Esimese Astme Kohus leidis seega, et kantud kahju kohta ei ole vaja otsust teha, ning jättis hagi rahuldamata.

14

Apellant jääb Esimese Astme Kohtus esitatud nõuete juurde ja palub Euroopa Kohtul:

15

Vastustaja palub Euroopa Kohtul:

16

Apellatsioonkaebus rajaneb kolmel väitel. Esimene puudutab õigusnormi rikkumist, mille Esimese Astme Kohus pani toime, leides, et EÜ artiklitele 235 ja 288 tuginev hagi on osaliselt aegunud. Teine väide puudutab õigusnormi rikkumist, mille Esimese Astme Kohus pani toime, kui ta seadis ühenduse vastutuse tuvastamise eelduseks ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise. Kolmas väide puudutab viga, mille Esimese Astme Kohus tegi, kui ta ei tuvastanud kõnealuses asjas mingit põhjuslikku seost tsemendi otsuse õigusvastasuse ja garantiiga seotud kulude tekkimise vahel.

17

Apellant vaidleb vastu hinnangule, mille Esimese Astme Kohus andis Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ettenähtud aegumist reguleerivate õigusnormide kohaldamisele. Ta leiab, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alles tsemendi otsuse tühistamise väljakuulutamisest. Ta tugineb oma arutluskäigus 27. jaanuari 1982. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 ja 5/81: Birra Wührer jt vs. komisjon (EKL 1982, lk 85, punkt 10), millest tuleneb, et aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused, ja eriti mitte enne, kui hüvitamisele kuuluv kahju on kindlaks tehtud.

18

Apellandi meelest oli tsemendi otsuse tühistamine kõnealuses asjas üks hüvitamiskohustuse tingimustest.

19

Apellant leiab, et pangagarantiisid võttes täitis ta juriidilist kohustust, mis lõppes alles tühistava kohtuotsuse tegemisega. Ta leiab ka, et kahju on tihedalt seotud tühistamishagi esitamisega, kuna selle hagi ja asjaolu tõttu, et hagil puudub peatav toime, võttis ta pangagarantiid.

20

Lisaks kinnitab ta, et Esimese Astme Kohus lähtus 2. juuni 1976. aasta otsuse alusel liidetud kohtuasjades 56/74–60/74: Kampffmeyer jt vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1976, lk 711) ekslikust arutluskäigust, leides, et apellandil oli võimalik esitada kahju hüvitamise hagi alates pangagarantiide võtmisest. Apellant leiab, et tegelikult oleks EÜ artiklis 288 ettenähtud hagi selline kasutamine kujutanud endast menetluse kuritarvitamist eesmärgiga hiilida mööda EÜ artiklis 230 tühistamishagile esitatud vastuvõetavuse tingimustest.

21

Lõpuks leiab apellant, et vastupidi Esimese Astme Kohtu poolt tõdetule ei olnud kahju mingil moel jätkuv, vaid tekkis täielikult pangagarantiide võtmisega. Ta rõhutab, et pankadega sõlmiti üks ja ainus garantiileping. Lisaks oli see leping ajaliselt piiratud kohtumenetluse kestusega ja kohaldatavad intressimäärad olid aastapõhised. Seega ei esitatud talle igapäevaselt arveid garantiidega seotud pangatasude kohta.

22

Täiendavalt väidab apellant, et tühistamishagi esitamine Esimese Astme Kohtule katkestas aegumistähtaja. Tema arvates tuvastati kõnealuse juhtumi asjaolud lõplikult alles tühistamishagi menetlemisel ning kahju hüvitamise hagi esitamine sõltus peamiselt tühistamismenetluse tulemusest.

23

Vastustaja leiab omakorda, et Esimese Astme Kohus kohaldas aegumist reguleerivaid õigusnorme õigesti. Täpsemalt väidab ta, et õigusvastane otsus kujutab endast vastutuse aluseks olevat asjaolu.

24

Vastustaja hinnangul ei saa pangagarantiide võtmist käsitleda juriidilise kohustusena, kuna see tuleneb apellandi vabast valikust, arvestades, et apellant oleks võinud otsustada ka trahvi ära maksta. Seega, kui Esimese Astme Kohus tühistas tsemendi otsuse, ei saanud ta lõpetada olematut kohustust. Järelikult ei kujuta tühistamine endast vastutuse aluseks olevat asjaolu, vaid vastutuse aluseks olev asjaolu on hoopis tsemendi otsus ise.

25

Vastustaja rõhutab ka, et nagu Esimese Astme Kohus leidis, oli apellandil võimalik esitada kahju hüvitamise hagi alates pangagarantiide võtmisest. Vastustaja leiab, et Esimese Astme Kohus kohaldas õigesti eespool viidatud kohtuotsust Kampffmeyer jt vs. komisjon ja nõukogu, kuna EÜ artiklite 230 ja 288 alusel esitatud hagid on iseseisvad.

26

Seetõttu leiab vastustaja, et Esimese Astme Kohus ei pannud toime õigusnormi rikkumist, kui ta leidis, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alates pangagarantiide võtmisest.

27

Vastustaja väidab ka, et tühistamishagi esitamine ei katkestanud aegumistähtaega, kuna Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 46 näeb otseselt ette, et aegumistähtaeg katkeb, kui esitatakse kahju hüvitamise hagi. Seega ei saa tühistamishagi seda tähtaega katkestada.

28

Esimene väide jaguneb kolmeks osaks.

29

Ühenduse vastutuse tuvastamise hagi aegumistähtaeg hakkab kulgema siis, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused ja eriti kui hüvitamisele kuuluv kahju on kindlaks muutunud. Seega hakkab juhtudel, kui ühenduse vastutuse aluseks on õigustloov akt, aegumistähtaeg kulgema siis, kui selle akti kahjulikud tagajärjed on tekkinud.

30

Teistsugune lahendus seaks ohtu hagide iseseisvuse põhimõtte, seades kahju hüvitamise menetluse sõltuvusse tühistamishagi tulemusest. Sellise lahenduse võib üle kanda üksikaktidest tulenevatele kohtuvaidlustele. Sellistes kohtuvaidlustes hakkab aegumistähtaeg kulgema, kui otsuse tagajärjed tekivad isikutele, keda see otsus puudutab.

31

Käesoleval juhul tekkisid tsemendi otsuse kahjulikud tagajärjed apellandiks oleva äriühingu õiguseellastele hetkel, mil neid kohustati trahvi maksma. Kõnealuse kohustusega kaasnes võimalus võtta pangagarantiid trahvide viivitamatu tasumise vältimiseks. Vastupidi apellandi väidetele ei tekkinud tsemendi otsuse kahjulikud tagajärjed seega siis, kui Esimese Astme Kohus selle otsuse tühistas. Aegumistähtaja kulgema hakkamise seisukohast ei oma tegelikult tähtsust asjaolu, et ühenduse õigusvastane käitumine tuvastati kohtuotsusega.

32

Apellandiks oleva äriühingu õiguseellastel oli seega võimalus – vastavalt Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuse Kampffmeyer jt vs. komisjon ja nõukogu punktis 6 väljapakutud lahendusele – esitada ühenduse lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi alates hetkest, mil kahju põhjus oli selgunud, st antud juhul alates pangagarantiide võtmisest. Vastupidi apellandi väidetele ei oleks see endast kujutanud menetluse kuritarvitamist, kuna kahju hüvitamise hagi on tühistamishagist sõltumatu.

33

Esimese Astme Kohus pani vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 toime õigusnormi rikkumise, kui ta leidis, et aegumistähtaeg hakkas kulgema pangagarantiide võtmise kuupäevast. Kuigi vastutuse tuvastamise hagi võis kahtlemata esitada alates garantiide võtmisest, kuna sel kuupäeval oli komisjoni vastuvõetud vaidlustatud otsusega tekitatud kahju põhimõtteliselt kindel ja selle ulatust oli võimalik hinnata, ei saanud aegumistähtaeg hakata siiski kulgema enne kui hetkest, mil varaline kahju tegelikult tekkis, st antud juhul alates sellest, kui pangagarantiiga seotud tasu hakkas jooksma. Olenemata sellest, kumb kuupäev aluseks võetakse, on see ikkagi palju varasem eespool viidatud tsemendi kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast, mida apellant peab aegumistähtaja lähtepunktiks. Esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

34

Apellandi väidetav kahju koosneb summadest, mis tal tuli garantiide võtmise eest pankadele maksta. Nagu tuleneb Esimese Astme Kohtule esitatud toimiku materjalidest ja menetlusest Esimese Astme Kohtus, arvutati pangatasud vastavalt nende päevade arvule, mil pangagarantiid kehtisid.

35

Väidetava kahju summa suurenes seega proportsionaalselt möödunud päevade arvuga. Apellandil ei ole järelikult alust väita, et kahju tekkis ühekorraga ja piirdus üksnes pangagarantiide võtmisega. Järelikult leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 õigesti, et apellandi väidetav kahju oli jätkuv. Seega tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

36

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt katkeb lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumine, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele ühenduste institutsioonile. Kuna Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 46 puudutab ühenduse vastu lepinguvälise vastutusega seotud asjades esitatud hagisid, mõeldakse aegumist katkestava „menetluse algatamise” all selle sätte tähenduses hagi, millega taotletakse vastutuse tuvastamist vastavalt EÜ artikli 288 teisele lõigule. Tühistamishagi ei saa seega pidada aegumistähtaega katkestavaks „menetluse algatamiseks” Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 tähenduses. Seega ei ole apellandil oma esimese väite viimases osas alust väita, et Esimese Astme Kohus leidis õigusnormi rikkudes, et tühistamishagi esitamine ei katkestanud aegumistähtaega.

37

Eespool esitatust lähtuvalt tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

38

Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta seadis ühenduse hüvitamiskohustuse tingimuseks ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise.

39

Ta väidab, et piisavalt selge rikkumise kriteerium on kohaldatav üksnes juhul, kui kõne all on ühenduse õigustloov tegevus. Käesoleval juhul püütakse ühenduse vastutust tuvastada õiguslikus olukorras, mille on loonud halduse üksikmeetme tühistamine. Seega ei olnud Esimese Astme Kohtul apellandi meelest põhjust kontrollida piisavalt selge rikkumise olemasolu, kuna hüvitamiskohustuse aluseks piisab pelgalt õigusvastasuse tuvastamisest.

40

Apellant lisab, et piisavalt selge rikkumise kriteerium on nõutav õigustloovate aktide puhul, et hoida ära massilisi kohtuvaidlusi, kuid sellised kohtuvaidlused on vähem tõenäolised, kui tegemist on üksikaktidega nagu kõnealusel juhul.

41

Täiendava võimalusena palub apellant Euroopa Kohtul tuvastada, et käesoleval juhul oli tegemist ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega. Ta tugineb selles küsimuses kohtupraktikale, milles on leitud, et piisavalt selge rikkumisega on tegemist siis, kui institutsioon ilmselgelt ja oluliselt eirab oma kaalutlusõiguse piire, kusjuures vähim rikkumine on piisav, kui see pädevus on piiratud (vt 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C-5/94: Hedley Lomas, EKL 1996, lk I-2553). Apellant leiab, et vastustaja kaalutlusruum oli käesoleval juhul piiratud, ja ühineb selles küsimuses Esimese Astme Kohtu hinnanguga (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 100). Seevastu leiab ta, et Esimese Astme Kohus toimis valesti, kui ta võttis arvesse asjaolude keerukust ja ühenduse õiguse kohaldamisega kaasnevaid raskusi, selleks et teha kindlaks piisavalt selge rikkumise olemasolu, kuna viidatud kohtupraktika ei võimalda tema meelest vaidlustatud kohtuotsust sellistele põhjendustele rajada.

42

Lõpuks väidab apellant, et kõnealuse juhtumi asjaolud ei olnud tema puhul keerulised ning et eespool viidatud tsemendi kohtuotsuse pikkus on seletatav lihtsalt asjaoluga, et vastustaja ja Esimese Astme Kohus eelistasid liita mitu erinevat seotud asja, selle asemel et käsitleda äriühingute Alsen Breitenburg ja Nordcement juhtumit eraldiseisvas kohtuotsuses.

43

Vastustaja omakorda leiab, et Esimese Astme Kohus kontrollis õigustatult, kas tegemist on piisavalt selge rikkumisega.

44

Ta väidab täpsemalt, et apellandipoolne vahetegemine õigustloovate aktide ja üksikaktide vahel ei ole asjakohane. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei ole aktide olemus tegelikult määrav kriteerium selleks, et teha kindlaks institutsioonide kaalutlusõiguse piire (vt 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punktid 40 ja 42). Ta leiab, et kaalutlusõiguse ulatuse hindamiseks tuleb asetada ennast otsuse tegemise hetke. Neil asjaoludel tuleb arvesse võtta komisjoni erilist olukorda sellel hetkel ning seega arvestada juhtumi aluseks olevate asjaolude keerukust. Ta leiab lisaks, et asjaolude keerukuse puudumine, millele apellant viitab, on küsimus, mis jääb apellatsioonkaebuse lahendamisel väljapoole Euroopa Kohtu pädevust.

45

Täiendavalt väidab vastustaja, et asjaolude keerukuse hindamisel ei tohi piirduda üksnes apellandi olukorraga, vaid arvesse tuleb võtta ka kõiki teisi olukordi, mis viisid selleni, et komisjon võttis vastu tsemendi otsuse.

46

Teine väide jaguneb kolmeks osaks.

47

Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks on, et samaaegselt esinevad teatavad tingimused, mille hulka kuulub – kui tegemist on õigusakti õigusvastasusega – isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu. Mis puudutab seda tingimust, siis otsustav kriteerium selleks, et lugeda ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selgeks, on see, et ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või isegi olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (eespool viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, punktid 43 ja 44).

48

Küsimus, kas tegemist on üld- või üksikaktiga, ei ole seega määrav selleks, et tuvastada, kas esineb selline rikkumine (eespool viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, punkt 46, ja 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-472/00 P: komisjon vs. Fresh Marine, EKL 2003, lk I-7541, punkt 27).

49

Apellandil ei ole järelikult alust väita, et õigusnormi piisavalt selge rikkumise kriteerium on kohaldatav üksnes juhul, kui tegemist on ühenduse õigustloova aktiga, ning on välistatud juhul, kui tegemist on üksikaktiga nagu käesolevas asjas. Esimese Astme Kohus ei saanud seega vastupidi apellandi väidetele piirduda vähima rikkumise tuvastamisega, vaid pidi – nagu ta seda ka õigesti tegi – võtma aluseks piisavalt selge rikkumise kriteeriumi. Seega kontrollis Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkumata, kas käesoleval juhul oli tegemist ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega. Sellest lähtuvalt tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

50

Euroopa Kohtu poolt ühenduse lepinguvälise kahju valdkonnas välja töötatud süsteem võtab iseäranis arvesse lahendatavate olukordade keerukust, õigusaktide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevaid raskusi ning eriti vaidlustatud akti andja kaalutlusruumi (vt eespool viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, punkt 40, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine, punkt 24).

51

Vaidlustatud kohtuotsuses võttis Esimese Astme Kohus arvesse mitte ainult vastustaja kaalutlusõigust, vaid ka asjaolude keerukust ja ühenduse õiguse kohaldamisega kaasnevaid raskusi, et tuvastada, kas tegemist on ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega. Seega ei riku kriteeriumid, mis ta võttis aluseks ühenduse õiguse sellise rikkumise tuvastamisel, ühtki õigusnormi. Sellest lähtuvalt tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

52

Apellant esitab kaks argumenti, millega ta tahab tõendada, et asjaolud ei olnud keerulised. Ta väidab esiteks, et asjaolude keerukus, mille Esimese Astme Kohus tuvastas, lähtub üksnes eespool viidatud tsemendi kohtuotsuse pikkusest, mis tuleneb pelgast asjaolust, et Esimese Astme Kohus otsustas selle kohtuotsuse puhul liita mitu erinevat seotud asja, kuigi ta oleks võinud ilma raskusteta teha äriühingute Alsen Breitenburg ja Nordcement suhtes eraldi otsuse.

53

Vastupidi apellandi väidetele ei teinud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses asjaolude keerukuse kohta järeldust eespool viidatud tsemendi kohtuotsuse erilise pikkuse põhjal. Esimese Astme Kohus leidis kõiki tsemendi juhtumi asjaolusid arvesse võttes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et vastustaja seisis silmitsi keeruliste olukordadega, mis tal tuli lahendada. Seega ei ole apellandil alust väita, et Esimese Astme Kohus järeldas õigusnormi rikkudes tsemendi kohtuotsuse pikkusest, s.o pikkusest, mis on seletatav üksnes mitme kohtuasja liitmisega, et kõnealuse juhtumi asjaolud olid keerulised.

54

Mis puudutab teiseks küsimust, kas kõnealuse juhtumi asjaolud olid keerulised, siis tuleb meenutada, et EÜ artikli 225 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tulenevalt võib Esimese Astme Kohtu otsuseid edasi kaevata ainult õigusküsimustes.

55

Nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 50, nõuab Euroopa Kohtu poolt ühenduse lepinguvälise kahju valdkonnas väljatöötatud süsteem iseäranis ühenduse asutuse lahendatava juhtumi keerukuse astme arvessevõtmist. Selle küsimuse hindamine, kas vastutust käsitlevas kohtuasjas kõne all olevad asjaolud on keerulised, kuulub üksnes Esimese Astme Kohtu pädevusse ja seda küsimust ei saa arutada apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui tegemist on asjaolude moonutamisega, mida ei ole aga käesoleval juhul esile toodud. Järelikult ei ole see osa väitest vastuvõetav.

56

Kuna teise väite kolmas osa on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt vastuvõetamatu, tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

57

Eespool esitatust tuleneb, et apellant ei ole suutnud tõendada, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta leidis, et kõnealusel juhul ei olnud tegemist ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega, s.o rikkumisega, mis ainsana oleks võinud tekitada ühenduse lepinguvälise vastutuse. Võttes arvesse selle vastutuse tekkimise eelduseks olevate tingimuste kumulatiivsust, piisab sellest tõdemusest, et jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust kolmanda väite kohta, mis puudutab ühendusele etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahelist põhjuslikku seost.

58

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud apellandi kahjuks, mõistetakse kohtukulud välja apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: