—

Athinaïki Chartopoïïa AE, esindajad: dikigoros I.-D. Filiotis, dikigoros K. Keramefs, dikigoros M. Merola ja dikigoros C. Santacroce,

—

L. Panagiotidis jt, esindajad: dikigoros A. Vagias ja dikigoros E. Dibanidoy-Vraka,

—

Geniki Synomospondia Ergaton Elládas (GSEE), esindaja: dikigoros A. Kazakos,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Patakia ja J. Enegren,

1

Eelotsusetaotlus puudutab eelkõige nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 225, lk 16; ELT eriväljaanne 05/03, lk 327) artikli 1 lõike 1 punktis a esineva mõiste „ettevõte” tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati koondatud töötajate ja nende endise tööandja, äriühingu Athinaïki Chartopoïïa AE (edaspidi „äriühing”) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas saab pidada õiguspäraseks nende kollektiivset koondamist, mis oli tingitud selle äriühingu ühe tootmisüksuse tegevuse lõpetamisest viimase otsusel.

3

Direktiivi 98/59 esimesest põhjendusest tuleneb, et selguse ja otstarbekuse huvides konsolideeriti sellega nõukogu 17. veebruari 1975. aasta direktiiv 75/129/EMÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 48, lk 29), muudetud nõukogu 24. juuni 1992. aasta direktiiviga 92/56/EMÜ (EÜT L 245, lk 3). Teise põhjenduse kohaselt soovitakse direktiiviga 98/59 „suurendada töötajate kaitset kollektiivsete koondamiste korral, arvestades samas vajadust saavutada tasakaalustatud majanduslik ja sotsiaalne areng ühenduse piires”.

4

Direktiivi 98/59 artikli 1 lõikes 1 määratletakse selle kohaldamisala järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

5

Direktiivi 98/59 artikli 1 lõikes 2 on loetletud juhtumid, mil seda direktiivi ei kohaldata. Direktiivi 75/129 raames nägi artikli 1 lõike 2 punkt d ette, et seda direktiivi ei kohaldatud „töötajate puhul, kelle kollektiivne koondamine on tingitud ettevõtte tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga”. Nimetatud punkt d tühistati direktiiviga 92/56 ja direktiivis 98/59 seda uuesti ei sätestatud.

6

Direktiiv 98/59 näeb oma artikli 2 lõigetes 1, 2 ja 3 ette teatud kohustusi tööandjale, kes kaalub võimalust võtta vastu otsus kollektiivse koondamise kohta. Kõigepealt tuleb sel alustada aegsasti konsultatsioone töötajate esindajatega, kus tuleks käsitleda vähemalt kollektiivsete koondamiste ärahoidmise või koondatavate töötajate arvu vähendamise ning tagajärgede leevendamise võimalusi. Samuti peab tööandja teatama kirjalikult koondamiste põhjused, koondatavate töötajate arvu ja kategooriad, töötajate tavalise arvu ja kategooriad, ajavahemiku, mille jooksul kavandatav koondamine toimub, koondatavate töötajate valiku kriteeriumid ja meetodi, mille abil arvutatakse koondamisel makstavaid hüvitisi.

7

Direktiivi 98/59 artikli 3 lõige 1 sätestab, et tööandjad teatavad pädevale asutusele kirjalikult igast kavandatavast kollektiivsest koondamisest ja teabest, mis tuleb töötajatele edastada. Selle sätte teises lõigus on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et sellise kavandatava kollektiivse koondamise puhul, mis on tingitud ettevõtte tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga, on tööandja kohustatud sellest pädevale asutusele kirjalikult teatama ainult viimase nõudmisel.”

8

Direktiivi 98/56 artikkel 4 sätestab:

„1.   Kavandatav kollektiivne koondamine, millest on teatatud pädevale asutusele, jõustub kõige varem 30 päeva pärast artikli 3 lõikes 1 nimetatud teatist […].

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul püüavad pädevad asutused leida lahendusi kavandatava kollektiivse koondamisega tekkivatele probleemidele.

3.   Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud esialgne tähtaeg on lühem kui 60 päeva, võivad liikmesriigid volitada pädevaid asutusi pikendama esialgset tähtaega 60 päevani arvestades teatise kättesaamisest, kui on tõenäoline, et kavandatava kollektiivse koondamisega tekkivaid probleeme ei suudeta lahendada esialgse tähtaja jooksul.

Liikmesriigid võivad anda pädevatele asutustele ka suuremad volitused.

Tööandjale peab pikendamisest ja selle põhjustest teatama enne lõikes 1 sätestatud esialgse tähtaja möödumist.

4.   Liikmesriigid ei pea käesolevat artiklit kohaldama sellise kavandatava kollektiivse koondamise suhtes, mis on tingitud ettevõtte tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga.”

9

Direktiivi 98/59 artikkel 5 näeb lõpuks ette, et see direktiiv „ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või vastu võtta õigus- ja haldusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate jaoks soodsamaid kollektiivlepingutingimusi”.

10

Direktiiv 75/129 võeti Kreeka õigusesse üle seadusega nr 1387/1983. Direktiiviga 92/56 sisse viidud muudatused ja direktiiviga 98/59 kehtestatud konsolideeritud versioon võeti Kreeka õigusesse üle, muutes seadust nr 1387/1983 seadustega nr 2736/1999 ja nr 2874/2000 (edaspidi „seadus nr 1387/1983”). Seaduse nr 1387/1983 artiklis 3 nähakse ette töötajatele täieliku teabe kirjalik edastamine tööandja poolt kavandatava kollektiivse koondamise kohta, viimase kohustus alustada konsultatsioone töötajate esindajatega ja samuti tööandja poolne pädeva asutuse teavitamise ja sellele teabe edastamise kohustus.

11

Seaduse nr 1387/1983 artikli 1 lõikes 1 sätestatakse:

„Kollektiivsed koondamised — rohkem kui kahekümne töötajaga ettevõtte või tootmisüksuse algatusel töölt vabastamine põhjusel, mis ei ole seotud asjaomaste üksiktöötajate isikuga ning mis iga kalendrikuu jooksul ületab järgmises lõigus ettenähtud piire.”

12

Seaduse nr 1387/1983 artikli 5 lõigetes 2–4 nähakse ette, et kui töötajate ja tööandja vahel on nendevahelisteks läbirääkimisteks ette nähtud seadusjärgse kahekümnepäevase tähtaja jooksul saavutatud kokkulepe, toimub kollektiivne koondamine vastavalt selle kokkuleppe sisule ning jõustub kümme päeva pärast nimetatud kokkuleppe protokolli üleandmist maavanemale või tööministrile. Pooltevahelise kokkuleppe puudumisel võib maavanem või tööminister pärast toimiku üksikasjade uurimist ning tööturuandmete, ettevõtte olukorra ja siseriiklike majandushuvide hindamist pikendada läbirääkimisi täiendava kahekümne päeva võrra või jätta kavandatav koondamine täies mahus või osaliselt kinnitamata. Tööandja võib kollektiivse koondamise läbi viia maavanema või tööministri otsuses kinnitatud ulatuses.

13

Selle seaduse artikli 5 lõike 5 kohaselt:

„Käesoleva artikli lõikeid 2, 3 ja 4 ei kohaldata kollektiivsetele koondamistele, mis on tingitud ettevõtte või tootmisüksuse tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga.”

14

Lõpetuseks näeb seaduse nr°1387/1983 artikli 6 lõige 1 ette, et seda seadust rikkudes läbi viidud kollektiivne koondamine on tühine.

15

Eelotsusetaotlusest nähtub, et äriühing omab kolme eraldiseisvat tootmisüksust, mis asuvad kolmes eri asukohas, st kirja- ja trükipaberit, puidumassi, puitlaastplaate ja alumiiniumsulfaati tootev esimene üksus, kus töötab 420 töötajat, pehmet majapidamispaberit, tualettpaberit, kotte jm tootev teine üksus ning pehmet paberit töötlev kolmas üksus.

16

Kõigil neil tootmisüksustel on eraldi seadmed ja spetsialiseerunud töölised, samuti ka tootmisdirektor, kes vastutab tööde korrapärase teostamise, tootmisüksuse seadmete toimimise järelevalve ning tehniliste küsimuste lahendamise eest. Ühegi tootmisüksuse toimimist teiste tegevus ei mõjuta. Lisaks, kõnealuste üksuste edastatud teabe alusel võetakse halduskulusid, tooraine ostmist ja toodete maksumuse arvutamist puudutavad otsused vastu äriühingu peakontoris, kus ühine raamatupidamisosakond tegeleb töötajatele palga maksmise, aga ka arvete ja ühise bilansi koostamisega.

17

18. juulil 2002 otsustas äriühingu nõukogu lõpetada kahjude tõttu esimese tootmisüksuse tegevuse ning koondada peaaegu kõik selle üksuse töötajad. Lisaks kutsus nõukogu 22. juuli 2002. aasta kirjas töötajate esindajaid seadusjärgsele konsultatsioonile ning teatas sellest kutsest maavanemale ja pädevale tööinspektsiooni talitusele. Siiski ei esitanud ta töötajate esindajatele bilansse ega kõiki kõnealuse üksuse tegevuse lõpetamise vajadust tõendavaid üldisi sotsiaalkaalutlusi, vaid piirdus selle üksuse kahjumlike tulemuste esitamisega kolme viimase, st 1999.–2001. aasta kohta.

18

Selles etapis — ning kuna läbirääkimistel ei saavutatud tähtaja jooksul mingit kokkulepet — pikendas tööminister läbirääkimiste tähtaega täiendavalt 20 päeva võrra. Ometi ei võtnud äriühing osa nendest läbirääkimistest, lõpetas töötajate tähtajatud töölepingud ning maksis viimastele seaduses ettenähtud hüvitised.

19

Töötajate hagi koondamisotsuse peale rahuldati esimeses kohtuastmes. Efeteio Thrakis (Traakia apellatsioonikohus), kuhu äriühing apellatsioonkaebusega pöördus, sedastas kõigepealt, et kõnealune tootmisüksus, mille tegevus lõpetati, ei olnud apellatsioonkaebuse esitanud äriühingu suhtes sõltumatu ning seega seaduse nr 1387/1983 artikli 5 lõikes 5 ette nähtud erand talle ei laiene. Ehkki selle sõnastuse kohaselt peetakse silmas vaid neid juhtumeid, kus tegevuse lõpetamine on tingitud kohtulahendist, tõlgendavad siseriiklikud kohtud seda viimast sätet tegelikult nii, et seda kohaldatakse ka siis, kui lõpetamine on tingitud tööandja ühepoolsest otsusest.

20

Seejärel sedastas Efeteio Thrakis, et

21

Arvestades sellega, et tõusetus ühenduse institutsiooni õigusakti tõlgendamise küsimus ning sellega, et tema otsuse peale ei ole siseriikliku kohtusüsteemi raames võimalik enam edasi kaevata, otsustas Areios Pagos (Kreeka kassatsioonikohus), kuhu äriühing esitas kassatsioonkaebuse, menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ülalmainitud asjaolud, mida Efeteio on tuvastanud, on hõlmatud ühenduse õiguse mõistega „ettevõte” nii, et käesoleva otsuse põhjendustes mainitud nõukogu direktiivid ning „kollektiivsete koondamiste kontrolli ja muid sätteid” käsitlev seadus nr 1387/1983 on kohaldatavad?”

22

Oma küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Efeteio Thrakise otsusele, mille kohaselt asjaomane tootmisüksus ei olnud äriühingu suhtes sõltumatu, ning küsib sisuliselt seda, kas niisugune tootmisüksus on hõlmatud mõistega „ettevõte” nii, et direktiiv 98/59 on kohaldatav.

23

Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kujutab mõiste „ettevõte”, mida ei ole selles direktiivis määratletud, endast ühenduse õiguse mõistet ning seda ei saa määratleda liikmesriikide õigusaktide alusel (7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-449/93: Rockfon, EKL 1995, lk I-4291, punktid 23 ja 25). Niisiis tuleb sellele anda ühenduse õiguskorras iseseisev ja ühetaoline tõlgendus.

24

Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et direktiivi 98/59 erinevates keeleversioonides mõiste „ettevõte” tähistamiseks kasutatud terminid, st vastavalt konkreetsele juhule kas ettevõte, äriühing, töökeskus, kohalik üksus või töökoht, erinevad mõneti ning neil on erinev tähendusvarjund (vt eespool viidatud kohtuotsus Rockfon, punktid 26 ja 27).

25

Nende kaalutluste valguses ja arvestades selle direktiivi eesmärgiga, mis — nagu nähtub teisest põhjendusest — seisneb eelkõige töötajate kaitse suurendamises kollektiivsete koondamiste korral, tõlgendas Euroopa Kohus direktiivis 98/59 ja eelkõige selle artikli 1 lõike 1 punktis a esinevat mõistet „ettevõte” nii, et sõltuvalt asjaoludest tähendab see üksust, millega koondatavad töötajad on oma töökohustuste kaudu seotud (eespool viidatud kohtuotsus Rockfon, punktid 31 ja 32, samuti neis viidatud kohtupraktika).

26

Sellega on Euroopa Kohus määratlenud mõistet „ettevõte” väga laialt eesmärgiga piirata nii palju kui võimalik nende kollektiivsete koondamiste hulka, mille suhtes direktiiv 98/59 selle mõiste siseriikliku määratluse tõttu kohaldamisele ei kuulu (vt eelkõige 7. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/05–C-190/05: Agorastoudis jt, EKL 2006, lk I-7775, punkt 37). Ometi, arvestades selle määratluse üldist iseloomu, ei saa see üksi olla otsustavaks põhikohtuasja konkreetsete asjaolude hindamisel.

27

Direktiivi 98/59 kohaldamisel võib endast „ettevõtet” äriühingu raames kujutada seega eelkõige teatavat kestvust ja püsivust omav eraldiseisev üksus, mis on seotud ühe või mitme kindlaksmääratud ülesande täitmisega ning millel on töötajaskond, tehnilised vahendid ja teatud organisatsiooniline struktuur, mis võimaldab neid ülesandeid täita.

28

Arvestades sellega, et direktiiviga 98/59 taotletav eesmärk seondub eelkõige sotsiaalmajanduslike tagajärgedega, mida kollektiivsed koondamised võivad kohalikul tasandil ja kindlaksmääratud sotsiaalses keskkonnas põhjustada, siis kõnealusel üksusel ei pea tingimata olema mingisugust juriidilist ega ka majanduslikku, finantsilist, administratiivset või tehnoloogilist sõltumatust, et teda võiks kvalifitseerida kui „ettevõtet”.

29

Samas vaimus on Euroopa Kohus sedastanud, et mõiste „ettevõte” määratlemisel ei ole oluline, kas kõnealusel üksusel on või ei ole juhtkonda, mis võiks kollektiivseid koondamisi iseseisvalt läbi viia (eespool viidatud kohtuotsus Rockfon, punkt 34 ja resolutiivosa punkt 2). Ka geograafiline eraldatus võrreldes äriühingu teiste üksuste ja rajatistega ei ole vajalik.

30

Arvestades eelnevaga tuleb esmalt märkida, et asjaolu, et seadus nr 1387/1983 kasutab vaheldumisi termineid „ettevõte” ja „tootmisüksus”, ei ole iseenesest direktiiviga 98/59 vastuolus, tingimusel, et Euroopa Kohtu poolt mõistele „ettevõte” antud tõlgendust järgitakse ning et kahe termini kasutamine ei too kaasa töötajate kategooriate direktiivis ettenähtud kaitsest ilma jätmist.

31

Järgnevalt, mis puudutab põhikohtuasjas käsitletava toomisüksuse laadi, siis nähtub toimikust, et see üksus on üks kolmest äriühingu omandis olevast eraldiseisvast tootmisüksusest. Tal on 420 töötajat, oma seadmed ja spetsialiseerunud personal, teiste üksuste tegevus tema toimimist ei mõjuta ning üksusel on tootmisdirektor, kes vastutab tööde korrapärase teostamise, tootmisüksuse seadmete toimimise järelevalve ning tehniliste küsimuste lahendamise eest.

32

Need asjaolud viitavad sellele, et direktiivi 98/59 kohaldamisel on niisuguse üksuse puhul ilmselgelt tegemist „ettevõttega” vastavalt käesoleva otsuse punktides 27–29 arendatud Euroopa Kohtu kaalutlustele, ning sellele, et nimetatud ühenduse mõiste hõlmab kõnealust üksust. Asjaolu, et kõigi kolme üksuse halduskulusid, tooraine ostmist ja toodete maksumuse arvutamist puudutavad otsused võetakse vastu äriühingu peakontoris, kus asub ühine raamatupidamisosakond, ei oma siinkohal tähtsust.

33

Selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, tuleb veel märkida seda, et nagu toimikust nähtub, sedastas Efeteio Thrakis, et kuna põhikohtuasjas käsitletav tootmisüksus ei olnud äriühingu suhtes sõltumatu, siis ei kujutanud see endast „ettevõtet” ning seega seaduse nr 1387/1983, millega tagatakse direktiivi 98/59 artikli 4 lõikes 4 sätestatud erandi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse, artikli 5 lõikes 5 ette nähtud erand talle ei laienenud.

34

Teiste sõnadega, kui see tootmisüksus oleks sõltumatu ning kujutaks endast „ettevõtet”, oleks eespool viidatud erand vastavalt selle kohtu käsitlusele kohaldatav, kuna nimetatud üksuse tegevus lõpetati üksnes tööandja algatusel.

35

See seisukoht on osa selle siseriikliku kohtupraktika lähenemisviisist, mille alusel tehti eespool viidatud kohtuotsus Agorastoudis jt ning milleks direktiiv 98/59 alust ei anna. Seega tuleb selles osas täpsustada, nagu Euroopa Ühenduste Komisjon õigustatult täheldas, et isegi kui põhikohtuasjas käsitletava üksuse sõltumatus oleks tuvastatud ning ta kujutaks endast „ettevõtet”, ei saaks eespool viidatud erandit kohaldada.

36

Samadel põhjustel kui on välja toodud eespool viidatud kohtuotsuse Agorastoudis jt punktides 25–45, kohaldatakse kõnealust erandit üksnes ja eranditult siis, kui ettevõtte või tootmisüksuse tegevus lõpetatakse kohtulahendiga. Kõigil muudel juhtudel — ja eelkõige siis, kui ettevõtte tegevus lõpetatakse üksnes tööandja algatusel — on viimasel kohustus jätkata täiendava tähtaja jooksul konsultatsioone töötajatega pädeva asutuse juures.

37

Lõpuks tuleb märkida, et menetluse raames Euroopa Kohtus tõstatati korduvalt küsimus, kas seaduse nr 1387/1983 artikli 5 lõikes 3 ette nähtud siseriiklike asutuste, st maavanema või tööministri sekkumine on kooskõlas direktiiviga 98/59 ja EÜ artikliga 43. See küsimus ei ole siiski käesoleva eelotsusetaotluse esemeks.

38

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 98/59 ja eelkõige selle artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et selle direktiivi kohaldamisel kuulub niisugune tootmisüksus nagu põhikohtuasjas mõiste „ettevõte” alla.

39

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja eelkõige selle artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et selle direktiivi kohaldamisel kuulub niisugune tootmisüksus nagu põhikohtuasjas mõiste „ettevõte” alla.