1

Apellatsioonkaebusega palub J. M. Sison Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 26. aprilli 2005. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T-110/03, T-150/03 ja T-405/03: Sison vs. nõukogu (EKL 2005, lk II-1429, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata hagid, milles taotleti Euroopa Liidu Nõukogu 21. jaanuari, 27. veebruari ja 2. oktoobri 2003. aasta otsuste, milles keelduti andmast juurdepääsu teatud dokumentidele (edaspidi vastavalt „esimene keelav otsus”, „teine keelav otsus” ja „kolmas keelav otsus”, üheskoos „keelavad otsused”), tühistamist.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) kolmas, neljas, üheksas ja üheteistkümnes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

3

Nimetatud määruse artikli 1 punkt a sätestab, et määruse eesmärk on „määrata kindlaks põhimõtted, tingimused ning üldiste või erahuvidega põhjendatud piirangud, mis reguleerivad EÜ asutamislepingu artiklis 255 ette nähtud juurdepääsuõigust Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni […] dokumentidele, nõnda et neile dokumentidele oleks tagatud võimalikult laiaulatuslik juurdepääs”.

4

Määruse artikkel 2 pealkirjaga „Juurdepääsuõigusega isikud ja reguleerimisala” näeb ette:

„1.   Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.

[…]

5.   Tundliku sisuga dokumentide suhtes, nagu need on määratletud artikli 9 lõikes 1, kohaldatakse vastavalt nimetatud artiklile erirežiimi.

[…]”

5

Määruse nr 1049/2001 artikkel 4 pealkirjaga „Erandid” sätestab:

„1.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

[…]

2.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

[…]

4.   Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.

5.   Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

6.   Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

[…]”

6

Nimetatud määruse artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis […]. Taotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama.”

7

Määruse artikkel 9 sätestab:

„1.   Tundliku sisuga dokumendid on dokumendid, mis pärinevad institutsioonidest või nende loodud asutustest, liikmesriikidest, kolmandatest riikidest või rahvusvahelistest organisatsioonidest ning mis on liigitatud kui „TRÈS SECRET/TOP SECRET”, „SECRET” või „CONFIDENTIEL” vastavalt asjaomase institutsiooni eeskirjadele, mis kaitsevad Euroopa Liidu või selle ühe või mitme liikmesriigi olulisi huve artikli 4 lõike 1 punktis a osutatud valdkondades, eelkõige avaliku julgeoleku alal, kaitsepoliitilistes ja sõjalistes küsimustes.

[…]

3.   Tundliku sisuga dokumendid kantakse registrisse ja avalikustatakse üksnes nende nõusolekul, kellelt dokument pärineb.

4.   Institutsioon, kes otsustab keelata juurdepääsu tundliku sisuga dokumendile, põhjendab seda otsust viisil, mis ei kahjusta artiklis 4 kaitstavaid huve.

[…]”

8

Määruse nr 1049/2001 artikli 11 lõike 2 kohaselt:

„Iga dokumendi kohta sisaldab register viitenumbrit […], teemat ja/või dokumendi sisu lühikirjeldust […]. Viited esitatakse viisil, mis ei kahjusta artiklis 4 kaitstavaid huve.”

9

Artikli 12 pealkirjaga „Vahetu juurdepääs elektroonilises vormis või registri kaudu” lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Institutsioonid teevad võimaluste piires dokumendid üldsusele vahetult juurdepääsetavaks elektroonilises vormis või registri kaudu vastavalt asjaomase institutsiooni eeskirjadele.

2.   Eelkõige tuleks teha vahetult juurdepääsetavaks seadusandlikud dokumendid, see tähendab dokumendid, mis on koostatud või saadud liikmesriikides või liikmesriikide jaoks siduvate õigusaktide vastuvõtmismenetluse käigus, kui artiklitest 4 ja 9 ei tulene teisiti.”

10

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on vaidlustatud Esimese Astme Kohtu otsuse punktides 2–8 esitatud järgmiselt:

11

Hageja esitas Esimese Astme Kohtule kolm järjestikust hagi, nõudes vastavalt esimese keelava otsuse (kohtuasi T-110/03), teise keelava otsuse (kohtuasi T-150/03) ja kolmanda keelava otsuse (kohtuasi T-405/03) tühistamist. Need kohtuasjad liideti.

12

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus nimetatud hagid rahuldamata.

13

Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 26, 34 ja 35 selgub, tunnistati hagi kohtuasjas T-405/03 ühelt poolt vastuvõetamatuks osas, mis puudutas aruannet 13441/02, ja teiselt poolt põhjendamatuks osas, mis puudutas juurdepääsu keelamist teistele dokumentidele, kuna Esimese Astme Kohus leidis, et nõukogu oli õiguslikult piisavalt tõendanud, et niisuguseid dokumente ei olnud olemas.

14

Kohtuasjas T-150/03 jäeti hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna Esimese Astme Kohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 järeldusele, et neid dokumente, mida hageja küsis, ei olnud olemas.

15

Kohtuasja T-110/03 puhul otsustas Esimese Astme Kohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47:

16

Käsitledes hageja väidet, mille kohaselt taotletud dokumentidele juurdepääsu keelamine rikub isiku õigust õiglasele menetlusele, täpsemalt Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikega 3 tagatud õiguste rikkumist, ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–55:

17

Hageja teise väite, mis põhines sellel, et esimese keelava otsuse puhul ei olnud täidetud EÜ artiklist 253 tulenev institutsioonide põhjendamiskohustus, lükkas Esimese Astme Kohus tagasi järgmistel kaalutlustel:

18

Kolmandas väites, mis põhines dokumentidega tutvumise õiguse rikkumisel, viitas hageja EL artikli 1 teise lõigu, EL artikli 6 lõike 1 ja EÜ artikli 255 ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a ja lõike 6 ning artikli 9 lõike 3 rikkumisele.

19

Käsitledes nimetatud kolmanda väite esimest osa, mille kohaselt oli nõukogu esimese keelava otsuse vastuvõtmisel jätnud konkreetselt analüüsimata küsimuse, kas taotletud teabe avaldamine võis avalikku huvi kahjustada, jätnud läbi viimata oma huvide ja hageja huvide võrdleva kaalumise ning eiranud dokumentidega tutvumise õiguse erandite kitsa tõlgendamise põhimõtet, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–82 muu hulgas järgmist:

[…]

[…]

20

Käsitledes hagi kolmanda väite kolmandat osa, mille kohaselt „autorile esitamise nõude” kitsa tõlgenduse kohaselt peab nõukogu nimetama otsusega 2002/848 seonduvaid dokumente esitanud kolmandad riigid ja nende dokumentide täpse laadi, et hageja saaks nende koostajatele juurdepääsutaotluse esitada, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–99 järgmist:

21

Oma apellatsioonkaebuses, mille aluseks on viis väidet, palub hageja Euroopa Kohtul teha kohtuvaidluses ise otsus ja rahuldada nõuded, mis ta esimeses astmes keelavate otsuste tühistamiseks esitas. Apellatsioonkaebuse esitaja palub ka kohtukulude väljamõistmist nõukogult.

22

Nõukogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.

23

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt otsuse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 49 ja viidatud kohtupraktika).

24

Kuigi käesoleval juhul palub apellatsioonkaebuse esitaja oma kaebuses vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist kohtuasjades T-110/03, T-150/03 ja T-405/03, tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud viis väidet on eranditult suunatud nende põhjenduste vastu, millega Esimese Astme Kohus põhistas hagi rahuldamata jätmist kohtuasjas T-110/03. Seevastu ei sisalda nimetatud väited mingisugust kriitikat nende Esimese Astme Kohtu põhjenduste suhtes, mille alusel ta jättis rahuldamata hagid kohtuasjades T-150/03 ja T-405/03.

25

Nendel tingimustel tuleb jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata osas, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hagid kohtuasjades T-150/03 ja T-405/03.

26

Apellatsioonkaebuse esitaja väidab esimese väite esimeses osas, et kui Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47 otsustas, et nõukogul on piiramatu kaalutlusõigus keelata dokumentidele juurdepääs määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a viidatud avalike huvide kaitsel põhinevate erandite alusel, ja et selle kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piirdub menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega, siis kitsendas Esimese Astme Kohus alusetult talle EÜ artikliga 230 pandud õiguspärasuse täieliku kontrolli kohustuse ulatust. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 67 lõige 3 annab Esimese Astme Kohtule loa võtta kontrollimisel aluseks ka nende dokumentide sisu, millele juurdepääs on keelatud, mis kinnitab samuti seda, et Esimese Astme Kohus peab teostama täielikku õiguspärasuse kontrolli üldsuse juurdepääsu institutsioonide dokumentidele käsitlevate institutsioonide otsuse üle.

27

Apellatsioonkaebuse esitaja märgib teise võimalusena, et niisugune täielik õiguspärasuse kontroll on õigustatud vähemalt kõnealuse kohtuasja asjaoludel, mis tegelikult erinevad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47 nimetatud eespool viidatud kohtuasja Hautala vs. nõukogu aluseks olnud asjaoludest kolmes aspektis. Esiteks kuuluvad taotletud dokumendid ja esimene keelav otsus täielikult EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse mitte EL asutamislepingu V peatükis määratletud ühise välis­ ja julgeolekupoliitika valdkonda. Teiseks ei ole nimetatud dokumendid mõeldud sisemiseks kasutamiseks vaid allikatena õigusloome protsessis ja seega peaks neile olema tagatud laialdasem juurdepääs. Kolmandaks on hagejal õigustatud huvi saada juurdepääs nimetatud dokumentidele, mis puudutavad teda isiklikult ja mis on olnud aluseks tema lisamisele vaidlusalusesse nimekirja.

28

Kui Esimese Astme Kohus sellega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 otsustas, et taotleja võimalikku erilist huvi ei võeta teda puudutavale dokumendile juurdepääsuks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud kohustuslike erandite kohaldamisel arvesse, siis pani ta toime kaks õigusnormi rikkumist.

29

Ühelt poolt jättis Esimese Astme Kohus teostamata kontrolli EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis a sätestatud üldpõhimõtte alusel, mille kohaselt „[i]gal kuriteos süüdistataval on […] õigused: saada kiires korras […] üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest”, vaatamata sellele, et hageja lisamise tõttu vaidlusalusesse nimekirja on see säte ka tema suhtes kohaldatav. Teiselt poolt, eirates nii hageja isiklikku huvi rikkus Esimese Astme Kohus normi, mille kohaselt tuleb otsus dokumentidele juurdepääsu taotluse kohta teha iga konkreetse juhu uurimise lõpus.

30

Esimese väite teises osas märgib apellatsioonkaebuse esitaja, et kui Esimese Astme Kohus jättis kontrollimata esimese keelava otsuse õiguspärasuse EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis a sätestatud põhimõtte osas ja vastamata tema sellekohastele argumentidele, siis rikkus ta sellega kaitseõigust ja üldpõhimõtet, mis tagab õiguse õiglasele kohtumõistmisele.

31

Esimese väite kolmandas osas kinnitab apellatsioonkaebuse esitaja, et kui Esimese Astme Kohus piiras õiguspärasuse kontrolli ulatust ja lükkas tagasi argumendi, mis käsitles nimetatud artikli 6 lõike 3 punktis a sätestatud põhimõtte eiramist, siis rikkus ta sellega EIÕK artiklist 13 tulenevat hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

32

Mis puudutab esimese väite esimest osa, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ühenduse kohtule EÜ artikliga 230 pandud õiguspärasuse kontrolli kohustuse ulatus võib sõltuvalt käsitletavatest valdkondadest varieeruda.

33

Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtulikku kontrolli, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et tuleb tunnustada ühenduse seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkonnas, mis eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid. Euroopa Kohus järeldas sellest, et vaid juhul, kui nendes valdkondades võetud meede on ilmselgelt ebasobiv pädeva institutsiooni püstitatud eesmärgi saavutamiseks, võib see riivata niisuguse meetme õiguspärasust (vt eelkõige 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 80 ja viidatud kohtupraktika).

34

Vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja kinnitusele oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta otsustas meenutatud kohtupraktikat järgides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 seoses kohtuliku kontrolli ulatusega nõukogu niisuguse otsuse õiguspärasuse üle, millega keelatakse üldsuse juurdepääs ühe määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a viidatud avalikust huvist tuleneva erandi alusel, et tuleb tunnustada selle institutsiooni laiaulatuslikku kaalutlusõigust määrata kindlaks, kas nimetatud eranditega kaetud valdkondadesse kuuluvate dokumentide avaldamine võib avalikku huvi kahjustada. Esimese Astme Kohtul oli õigus ka siis, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 seisukohale, et ühenduse kohtu kontroll niisuguse otsuse õiguspärasuse üle peab seetõttu piirduma sellega, et ta kontrollib menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimist, faktide sisulist täpsust ning ilmse kaalutlusvea ja võimu kuritarvitamise puudumist.

35

Esiteks tuleb möönda, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstavate huvide eriti tundlik ja oluline laad ning asjaolu, et institutsioon on kohustatud nimetatud sätte alusel juurdepääsu keelama, kui dokumendi üldsusele avaldamine neid huvisid kahjustaks, teevad institutsioonil sellise otsuse vastuvõtmise keeruliseks ja delikaatseks, eeldades erilist ettevaatlikkust. Seega on niisuguse otsuse puhul vaja kaalutlusruumi.

36

Teiseks tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud kriteeriumid on väga üldised; nagu sättest selgub, tuleb juurdepääs keelata siis, kui kõnealuse dokumendi avaldamine „kahjustaks avalikke huve seoses” eelkõige „avaliku julgeolekuga” või „rahvusvaheliste suhtega”.

37

Nimetatud määruse vastuvõtmise eelsete töödokumentide uurimisest selgub, et arvesse ei võetud mitmeid ettepanekuid täpsustada rohkem selle määruse artikli 4 lõike 1 punktis a viidatud avalikul huvil põhinevate erandite kohaldamisala, mis oleks kahtlemata võimaldanud vastavalt suurendada ka kohtuliku kontrolli võimalusi institutsiooni poolt antava hinnangu osas.

38

Sama kehtib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2000. aasta määruse ettepanekus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT C 177 E, lk 70) sisaldunud täpsustuse kohta, mille eesmärk oli hõlmata nende erandite kohaldamisala vaid nimetatud huvide „märkimisväärse kahjustamise” juhtumitega. Sama lugu on ka nimetatud ettepanekule tehtud kolmekümnenda muudatusega, mis sisaldus Euroopa Parlamendi kodanike vabaduste ja õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni ettekandes (A5-0318/2000) ja millega soovitati artikkel 4 ümber sõnastada nii, et juurdepääs keelatakse siis, kui dokumendi avaldamine võiks „oluliselt” kahjustada avalikku julgeolekut või „elulisi huve” liidu rahvusvahelistes suhetes.

39

Kolmandaks, nagu nõukogu õigesti märgib, ei võimalda Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 67 lõige 3 seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47 nimetatud põhimõtete põhjendatust. See säte on toodud kodukorra II jaotise 3. peatüki 2. jaos, milles käsitletakse menetlustoiminguid, ning selle kolmandas lõigus nähakse vaid ette, et „[k]ui dokument, millele juurdepääsu lubamisest ühenduse institutsioon on keeldunud, esitatakse Esimese Astme Kohtule sellise keeldumise õiguspärasusega seotud menetluses, ei edastata seda dokumenti teistele pooltele”. Niisuguse sätte eesmärk on eelkõige säilitada selle otsuse mõju, mille institutsioon on teinud, dokumenti seni mitte avaldada, kuni Esimese Astme Kohus pole teinud sisulist otsust, kuna just avaldamata jätmine ongi kohtule lahendada antud vaidluse esemeks. Seevastu ei saa nimetatud menetlusnorm — kuigi see annab Esimese Astme Kohtule loa vajadusel selle dokumendiga tutvuda, millele üldsuse juurdepääs on keelatud — mingil juhul olla asjakohane piiritlemaks ühenduse kohtule EÜ asutamislepinguga pandud kohtuliku kontrolli ulatust.

40

Neljandaks, mis puudutab apellatsioonkaebuse esitaja täiendavat argumentatsiooni, mis põhineb käesoleva kohtuotsuse punktis 27 loetletud kõnealuse kohtuasja asjaoludel, siis tuleb märkida, et ka need ei mõjuta mingil moel Esimese Astme Kohtu kohtuliku kontrolli kohustuse ulatust käesolevas asjas.

41

Esiteks, mis puudutab apellatsioonkaebuse esitaja kinnitust, mille kohaselt olid taotletud dokumendid olnud aluseks seadusandliku akti vastuvõtmisel, siis piisab märkimisest, et isegi kui see oleks tõsi, ei saaks niisugune väide mõjutada küsimust sellest, kas nimetatud dokumentide avaldamine võib kahjustada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud huve, ega sellest, kas nendele dokumentidele taotletud juurdepääsu andmisest tuleks keelduda. Eelkõige tuleb sellega seoses märkida, et kuigi nimetatud määruse artikli 12 lõige 2 näeb ette, et vahetult juurdepääsetavaks tuleks teha dokumendid, mis on koostatud või saadud liikmesriikides või liikmesriikide jaoks siduvate õigusaktide vastuvõtmismenetluse käigus, lisab see säte siiski, et nii toimitakse, kui artiklitest 4 ja 9 ei tulene teisiti.

42

Teiseks, mis puudutab argumenti, mille apellatsioonkaebuse esitaja väidab põhinevat asjaolul, et taotletud dokumendid ja esimene keelav otsus kuuluvad täielikult EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, mitte ühise välis­ ja julgeolekupoliitika valdkonda, siis piisab märkimisest, et käesoleval juhul ei ole seda kontrollitud. Nagu nõukogu rõhutas, on otsus 2002/848, millega apellatsioonkaebuse esitaja lisati vaidlusalusesse nimekirja, tegelikult otseselt seotud nõukogu 28. oktoobri 2002. aasta ühise seisukohaga 2002/847/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2002/462/ÜVJP (EÜT L 295, lk 1).

43

Kolmandaks, mis puudutab hageja erilist huvi taotletud dokumentidega tutvuda, siis tuleb rõhutada, et nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 õigesti märgib, on määruse nr 1049/2001 eesmärk avada üldsusele institutsioonide dokumentidele juurdepääs üldiselt ja mitte sõnastada norme kaitsmaks erihuve, mis ühel või teisel isikul võivad mõne dokumendiga tutvumiseks olla.

44

See tuleneb eelkõige nimetatud määruse artikli 2 lõikest 1, artikli 6 lõikest 1 ja artikli 12 lõikest 1 ning samuti määruse pealkirjast ning neljandast ja üheteistkümnendast põhjendusest. Esimene nendest sätetest tagab vahet tegemata juurdepääsu kõigile liidu kodanikele ning kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, teine täpsustab sellega seoses, et taotleja ei ole kohustatud oma taotlust põhjendama. Artikli 12 lõige 1 näeb ette, et institutsioonid teevad võimaluste piires dokumendid üldsusele „vahetult” juurdepääsetavaks elektroonilises vormis või registri kaudu. Määruse nr 1049/2001 pealkiri ning neljas ja üheteistkümnes põhjendus rõhutavad samuti, et määruse eesmärk on teha institutsioonide dokumendid „üldsusele” kättesaadavaks.

45

Määruse nr 1049/2001 vastuvõtmise ettevalmistustööde analüüsist selgub veel, et uuriti ka võimalust laiendada määruse eesmärki, nähes ette arvestamise teatud konkreetsete huvidega, millele isik võiks juurdepääsu saamiseks tugineda. Nimelt just nii soovitas Euroopa Parlamendi kodanike vabaduste ja õiguste, justiits- ja siseasjade komisjon oma ettekandes sisalduva seadusandliku ettepaneku kolmekümne esimeses muudatuses lisada käesoleva kohtuotsuse punktis 38 nimetatud komisjoni ettepanekule uus artikli 4 lõige 1a, mille kohaselt: „[k]ui institutsioon analüüsib avalikku huvi dokumendi avaldamiseks, võtab ta arvesse ka niisuguse petitsiooni esitaja, kaebaja või muu huvitatud isiku nimetatud huvi, kellel on mõni asjaga seonduv õigus, huvi või kohustus” [mitteametlik tõlge]. Samas aruandes sisaldunud Euroopa Parlamendi petitsioonikomitee arvamuses soovitatud seitsmes muudatus viitas samuti nimetatud komisjoni ettepaneku artiklile 1 ühe lõike lisamisele, eesmärgiga täpsustada, et „petitsiooni esitajal, kaebajal või muul füüsilisel või juriidilisel isikul, kelle õigused, huvid või kohustused on puudutatud (asjaomane isik), on samuti õigus juurdepääsuks dokumendile, mis ei ole üldsusele kättesaadav, kuid mis võib mõjutada asja uurimist, nagu on ette nähtud käesolevas määruses ja institutsioonide poolt vastu võetud õigusnormides” [mitteametlik tõlge]. Tuleb märkida, et ükski nendest ettepanekutest ei kajastu määruse nr 1049/2001 sätetes.

46

Peale selle tuleneb määruse artikli 4 lõike 1 punkti a sõnastusest, et selles sättes nimetatud erandite puhul peab institutsioon juurdepääsu keelama, kui dokumendi avaldamine kahjustaks nimetatud sättega kaitstavaid huve, ilma et niisugusel juhul ja erinevalt eelkõige sama artikli  lõikes 2 ettenähtule oleks vaja kaaluda nende huvide kaitsmise nõudeid võrreldes teiste huvide kaitsmise nõuetega.

47

Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et Esimese Astme Kohtul oli õigus, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 seisukohale, et institutsioon, kes peab otsustama, kas dokumentide avaldamine kahjustaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud huve ja keelama niisugusel juhul dokumentidele juurdepääsu, ei saa arvesse võtta hageja erilist huvi nende dokumentidega tutvuda.

48

Isegi kui oletada, et apellatsioonkaebuse esitajal on — nagu ta väidab — õigus saada üksikasjalikku teavet tema vastu selle tõttu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest, et ta on kantud vaidlusalusesse nimekirja, ja et selle õigusega kaasneb juurdepääs nõukogu valduses olevatele dokumentidele, siis piisab sellest, kui märkida, et nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–55 nentinud, ei saa seda õigust teostada määrusega nr 1049/2001 konkreetselt üldsuse dokumentidele juurdepääsuks loodud vahenditega.

49

Eeltoodust lähtudes tuleb tunnistada esimese väite esimene osa põhjendamatuks.

50

Sama kehtib ka esimese väite teise osa kohta, mis põhineb väidetaval kaitseõiguse rikkumisel seetõttu, et Esimese Astme Kohus ei vastanud hageja argumendile, mis tugineb asjaolule, et rikutud on õigust saada üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomu ja põhjuste kohta. Sellega seoses piisab märkimisest, et nagu juba käesoleva kohtuotsuse punktist 48 selgub, uuris Esimese Astme Kohus nimetatud argumenti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–55 ja lükkas selle tagasi.

51

Esimese väite kolmandas osas väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et on rikutud tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kahju eest, mida tekitati tema õigusele saada üksikasjalikku teavet tema vastu selle tõttu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest, et ta oli kantud vaidlusalusesse nimekirja.

52

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 48, ei saa seda õigust teostada määruses nr 1049/2001 konkreetselt dokumentidele juurdepääsuks ette nähtud vahenditega. Sellest järeldub, et niisuguse õiguse võimalik tunnustamata jätmine ei saa tuleneda nimetatud määruse alusel tehtud juurdepääsu keelavast otsusest ega seega anda alust niisuguse otsuse peale esitatud tühistamishagi kohtulikuks läbivaatamiseks. Järelikult tuleb ka esimese väite kolmas osa tunnistada põhjendamatuks.

53

Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt tema kaebuse toetuseks esitatud esimene väide ei ole ühegi osa puhul kolmest põhjendatud ja seetõttu tuleb see tervikuna tagasi lükata.

54

Apellatsioonkaebuse esitaja kinnitab teise väite esimeses osas seda, et Esimese Astme Kohus kohaldas vääralt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud avalikel huvidel seoses avaliku julgeolekuga põhinevat erandit ja rikkus sellega tema õigust dokumentidega tutvuda.

55

Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–81 tehtud analüüs, mille kohaselt kogu ametiasutuste käsutuses olevat terrorismis kahtlustatavaid isikuid puudutav teave tulebki hoida saladuses, eirab reeglist tehtud erandi kitsa tõlgendamise nõuet ja muudab läbipaistvuse põhimõtte toimimise olematuks.

56

Teise väite teises osas märgib apellatsioonkaebuse esitaja seda, et Esimese Astme Kohus kohaldas vääralt ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud avalikel huvidel seoses rahvusvaheliste suhetega põhinevat erandit.

57

Esiteks eiras Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 sellega seoses toodud tõlgendus samuti erandite kitsa tõlgendamise nõuet.

58

Teiseks, lähtudes valest eeldusest, mille kohaselt pärinesid kõnealused dokumendid kolmandatelt riikidelt, kui tegelikult pärinesid need liikmesriikidelt, andis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80 ja 81 mõistele „rahvusvahelised suhted” vale tõlgenduse, kasutades seda liikmesriikide poolt nõukogule esitatud teabe suhtes, samas kui nimetatud mõiste hõlmab üksnes liidu ja kolmandate riikide vahelisi suhteid.

59

Kolmandaks, kuna koostöö olemasolu Filipiinide Vabariigiga on avalik teave, siis on vale Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt on dokumentide avaldamata jätmine õigustatud sellega, et liidu ja kolmandate riikide koostöö peab jääma saladuseks.

60

Teise väite kolmandas osas kinnitab apellatsioonkaebuse esitaja, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et nõukogul oli õigus keelduda nende kolmandate riikide nimetamisest, kes olid talle dokumente esitanud, kuigi hageja taotlus ja esimene keelav otsus puudutasid ilmselgelt liikmesriikide nimetamist. Nii toimides rikkus Esimese Astme Kohus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, jättes uurimata ja karistamata selle, et hagejale keelati osaline juurdepääs.

61

Nagu tuleneb määruse nr 1049/2001 artiklist 1 tõlgendatuna eelkõige määruse neljandat põhjendust arvestades, on nimetatud sätte eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele.

62

Samas tuleneb nimetatud määrusest, eelkõige selle üheteistkümnendast põhjendusest ja artiklist 4, mis näeb ette vastavad erandid, ka see, et dokumentidega tutvumise õigusel on siiski mõned avalikul või erahuvil põhinevad piirangud.

63

Kuna need erandid ei allu üldsuse võimalikult laia dokumentidele juurdepääsu põhimõttele, tuleb neid tõlgendada kitsalt, nii nagu hageja õigesti märgib (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Madalmaad ja Van der Wal vs. komisjon, punkt 27).

64

Sellega seoses tuleb siiski meelde tuletada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 34 juba selgub, ei ole niisuguse kitsa tõlgendamise põhimõttega vastuolus see, et nõukogul on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud erandite osas laiaulatuslik kaalutlusõigus, et määrata kindlaks, kas dokumendi avaldamine võib kahjustada selle sättega kaitstud huve. Euroopa Kohtu poolt apellatsioonkaebuse esimese väite uurimisel esitatud põhjustel peab Esimese Astme Kohtu kontroll, mis puudutab nõukogu niisuguse otsuse õiguspärasust, millega ta keelab dokumendile juurdepääsu nimetatud erandite alusel, piirduma menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamise ilmselgete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega.

65

Neist esialgsetest kaalutlustest lähtudes tuleb seoses teise väite esimese osaga tõdeda, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja kinnitusele tuleb toetada nõukogu õigustatud seisukohta, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 õigusnorme.

66

Kui Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 leidis, et võib hõlpsasti möönda, et ametiasutuste valduses olevad terrorismis kahtlustatavaid isikuid, rühmitusi või üksusi puudutavaid dokumente, mis kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses tundliku sisuga dokumentide kategooriasse, ei või üldsusele avaldada, sest sellega võidaks kahjustada terrorismivastase võitluse tõhusust ja seeläbi ka avaliku julgeoleku kaitset, siis oli Esimese Astme Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 õigus järeldada, et nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta keelas juurdepääsu taotletud dokumentidele põhjusel, et nende avaldamine kahjustaks avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga.

67

Mis puudutab teise väite teist osa, mis käsitleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes nimetatud rahvusvaheliste suhetega seonduva erandi vääralt kohaldamist, siis tuleb seevastu möönda, ilma et oleks vaja uurida apellatsioonkaebuse esitaja poolt nimetatud väite selle osa kohta esitatud teisi argumente, et kui Esimese Astme Kohus rajas oma põhjenduse asjaolule, et dokumendid olid nõukogule esitanud kolmandad riigid, kuigi toimikust selgub ja nõukogu möönab samuti, et need dokumendid pärinesid liikmesriikidelt, siis moonutas Esimese Astme Kohus oma otsuses fakte.

68

Lisaks on selge, et selle moonutamise tagajärjel on antud juhul suurel määral moonutatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–81 toodud põhjendusi, mille lõpus jõudis Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 82 järeldusele, et nõukogu ei ole teinud ilmset hindamisviga leides, et taotletud dokumendi avalikustamine võis kahjustada avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega.

69

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib apellatsioonkaebuses niisugusele faktide moonutamisele tugineda ja sellele võib järgneda niisuguse veaga kohtuotsuse tühistamise.

70

Antud juhul tuleb siiski märkida, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 65 ja 66 selgub, oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta asus seisukohale, et esimene keelav otsus põhines nõuetekohaselt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud erandil, mis puudutab avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga.

71

Seega tuleb märkida, et isegi kui Esimese Astme Kohus ei oleks moonutanud fakte käesoleva kohtuotsuse punktis 67 kirjeldatud määral, ja mööndes, et ta oleks sel juhul jõudnud järeldusele, et nõukogu rajas oma põhjenduse ekslikult avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhtega puudutavale erandile, ei oleks see järeldus saanud viia esimese keelava otsuse tühistamisele Esimese Astme Kohtu poolt, kuna see otsus on põhjendatud avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga puudutava erandiga.

72

Eeltoodust lähtudes tuleb möönda, et vaidlustatud kohtuasja asjaolude moonutamine ei ole siiski mõjutanud selle kohtuotsuse resolutiivosa, seega ei ole vaja nimetatud kohtuotsust sel põhjusel tühistada (vt selle kohta 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-442/03 P ja C-471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2006, lk I-4845, punktid 133 ja 134).

73

Teise väite kolmandas osas käsitleb apellatsioonkaebuse esitaja ka faktide moonutamist, mida Esimese Astme Kohus oli teinud, ajades segamini kolmandad riigid ja liikmesriigid. Selle eksimuse tõttu olevat Esimese Astme Kohus jätnud karistamata selle, et hagejale keelati esimese keelava otsusega osaline juurdepääs, mis seisnes riikide nimetamises, kes olid nõukogule dokumente edastanud.

74

Sellega seoses piisab siiski märkimisest, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väitele ei mõjutanud see eksimus mingil moel Esimese Astme Kohtu mõttekäiku, mille tulemusena ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 märkis, et nõukogul oli õigus keelduda nende riikide nimetamisest, kes olid kõnealuste dokumentide koostajad.

75

Nagu nimetatud kohtuotsuse punktidest 95–97 selgub, põhjendas Esimese Astme Kohus oma sellekohast mõttekäiku asjaoluga, et nagu tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõikest 3, millele nõukogu viitas esimeses keelavas otsuses, võib tundliku sisuga dokumente avalikustada üksnes nende nõusolekul, kellelt need dokumendid pärinevad; seda nõusolekut antud juhul ei olnud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 58 ja 59 märgib, kohaldatakse nimetatud artikli 9 lõiget 3 ühte moodi olenemata sellest, kas dokumendi on koostanud liikmesriik või kolmas riik.

76

Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt tema kaebuse toetuseks esitatud teine väide ei ole ühegi osa puhul põhjendatud ja seetõttu tuleb see tervikuna tagasi lükata.

77

Apellatsioonkaebuse esitaja väidab kõigepealt, et nii ühe kui teise erandi puhul, millega nõukogu kõnealustele dokumentidele juurdepääsu keelamist põhjendas, piirdus Esimese Astme Kohus õigustamatult — nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 62 ja 65 — vaid liiga lühikese ja stereotüüpse põhjendusega, mis sisaldus esimeses keelavas otsuses, lisades sellele oma põhjenduse nimetatud kohtuotsuse punktides 77, 80 ja 81.

78

Mis puudutab osalist juurdepääsu keelamist, siis ka sellega seoses piirdus Esimese Astme Kohus EÜ artiklit 253 rikkudes tüüppõhjendusega, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 63.

79

Mis puudutab keeldumist avaldada, millised riigid kõnealust teavet esitasid, siis selle tagajärjel, et Esimese Astme Kohus ajas segamini liikmesriigid ja kolmandad riigid, ei kontrollinud ta üldse põhjendust, mille kohaselt asjaomaste liikmesriikide nimetamine võiks kahjustada avalikke huve seoses avaliku julgeoleku või rahvusvaheliste suhetega; selline kontrolli tegemata jätmine kujutab endast nii EÜ artikli 253 kui ka artikli 230 rikkumist.

80

Nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Interporc vs. komisjon, punkt 55 ja viidatud kohtupraktika).

81

Antud juhul rakendas Esimese Astme Kohus neid põhimõtteid korrektselt ja ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta leidis, kuigi väga lühidal kujul, et nii täieliku kui ka osalise juurdepääsu keelamise puhul dokumentidele, mille avaldamist taotleti, on esimese keelava otsuse põhjendus siiski kohtuasja konteksti arvestades adekvaatne ja piisav, võimaldamaks hagejal hinnata juurdepääsu keelamise põhjuseid ja Esimese Astme Kohtul täita talle pandud seaduslikkuse kontrolli kohustust.

82

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 õigesti otsustas ja nagu nõukogu Euroopa Kohtu ees väitis, on see lühidus põhjendatud eelkõige vajadusega mitte kahjustada tundlikke huve, mida kaitsevad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese ja kolmanda taandega loodud erandid, avaldades teavet, mida need erandid konkreetselt peavad kaitsma.

83

Institutsioonide kohustust keelduda avaldamast asjaolusid, mis sellega võiksid kaudselt kahjustada huve, mida nimetatud erandid konkreetselt peavad kaitsma, on eelkõige rõhutatud määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõikes 4 ja artikli 11 lõikes 2. Esimene nendest sätetest täpsustab, et institutsioon, kes otsustab keelata juurdepääsu tundliku sisuga dokumendile, põhjendab seda otsust viisil, mis ei kahjusta huve, mille kaitse on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikliga 4. Teine nimetatud sätetest näeb eelkõige ette, et kui dokumendi kohta on institutsiooni registris viide, peab see olema esitatud viisil, mis ei kahjusta artikliga 4 sätestatud huvide kaitset.

84

Eeltoodud analüüsi ei mõjuta see, et Esimese Astme Kohus tõi vaidluse põhiküsimuse uurimisel esile asjaolusid, mis esimese keelava otsuse põhjendusest selgesõnaliselt ei tulene ja mille hulgas on ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77, 80 ja 81 toodud asjaolud, millele apellatsioonkaebuse esitaja viitab.

85

Mis puudutab nõukogu põhjendust esimeses keelavas otsuses seoses keeldumisega nimetada, millised riigis talle dokumente esitasid, siis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 toodud mõttekäiku — hindamisel, kas nimetatud põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, ja järeldamisel, et seda sätet ei ole rikutud — ei mõjuta see, et see kohus ajas segamini kolmandad riigid ja liikmesriigid.

86

Sellega seoses viitas Esimese Astme Kohus nimetatud punktis 64 asjaolule, et esimese keelava otsuse põhjenduse põhjal ilmneb, et esiteks olid kõnealused dokumendid määruse nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses tundliku sisuga dokumendid ja teiseks, et nimetatud dokumentide koostajad on kooskõlas nimetatud artikli lõikes 3 ettenähtuga olnud taotletud dokumentide avaldamise vastu. Seda arvestades on selge, et tähtsust ei oma see, kes need koostajad on, ega eelkõige see, kas tegemist on liikmesriikide või kolmandate riikide ametiasutustega.

87

Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt tema kaebuse toetuseks esitatud kolmas väide on põhjendamata ja seetõttu tuleb see tagasi lükata.

88

Apellatsioonkaebuse esitaja väitel piiras Esimese Astme Kohus meelevaldselt tema hagi ulatust ja eiras sellega süütuse presumptsiooni.

89

Vastupidiselt Esimese Astme Kohtu arvamusele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–56 ei võimaldanud hageja nõustaja kohtuistungil tehtud avaldus, mille kohaselt hageja taotles juurdepääsu vaid teda puudutavatele dokumentidele, sugugi järeldada, et taotluses peeti silmas dokumentide saamist vaid tema kaitseõiguste kasutamiseks menetluses olevas kohtuasjas T-47/03.

90

Apellatsioonkaebuse esitaja märgib, et nimetatud taotlusega sooviti saada — nii üldsuse kui tema enese — juurdepääsu dokumentidele, mis olid olnud aluseks tema lisamisele vaidlusalusesse nimekirja. Süütuse presumptsiooni rikkumise vastu, mille ohvriks ta on langenud tema lisamise tõttu sellesse nimekirja, võimaldab end tõhusalt kaitsta ainult niisugune juurdepääs, andes vastuse ja võimaldades avalikku arutelu nii üldises tähenduses kui ka seoses tema vastu väidetavalt kogutud tõenditega.

91

Seevastu tema võimalik juurdepääs nimetatud dokumentidele kohtuasja T-47/03 raames ei anna talle tõhusat kohtulikku kaitset, mis on EIÕK artiklis 13 ette nähtud igaühele, kelle selles konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud.

92

Apellatsioonkaebuse esitaja poolt kaebuse toetuseks esitatud neljas väide rõhutab põhiliselt süütuse presumptsiooni rikkumist sellega, et ta lisati vaidlusalusesse nimekirja, mis hiljem avalikustati, ja väidab, et niisugune rikkumine õigustab taotletud dokumentidele juurdepääsu, kuna nimetatud dokumentide avaldamine ja nendega seonduda võiv avalik arutelu on ainus tõhus vahend, mis võimaldab end selle rikkumise vastu kaitsta.

93

Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi see väide on esitatud väidetavalt selleks, et tuua esile Esimese Astme Kohtu hindamisviga seoses hagi ulatusega, vaidlustab niisugune väide tegelikult peaasjalikult esimese keelava otsuse õiguspärasuse põhjusel, et sellega ei tehtud kõnealuseid dokumente avalikuks ja et selle otsusega on hagejal seetõttu piiratud tõhusa kaitse kasutamist, millele tal võis tugineda, kuna tema süütuse presumptsiooni oli eiratud.

94

Kuna sellele väitele ei tuginetud nimetatud otsuse peale Esimese Astme Kohtule esitatud hagis, siis on selle puhul tegemist uue väitega, mis laiendab vaidluse eset ja mida ei või esimest korda esitada alles apellatsioonistaadiumis.

95

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tähendaks see, kui poolel lubataks esitada Euroopa Kohtus esimest korda väide, mida ta ei ole esitanud Esimese Astme Kohtus, et tal lubataks pöörduda Euroopa Kohtu poole, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus, laiema vaidlusega kui see, mida lahendas Esimese Astme Kohus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 59; 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-266/97 P: VBA vs. VGB jt, EKL 2000, lk I-2135, punkt 79; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-456/01 P ja C-457/01 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I-5089, punkt 50, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punkt 114).

96

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt kaebuse toetuseks esitatud neljas väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

97

Viienda väite esimeses osas kinnitab apellatsioonkaebuse esitaja, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 96 leidis, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 ja artikli 9 lõige 3 lubavad keelduda mitte ainult liikmesriikidest pärinevate dokumentide sisu avaldamisest, vaid ka nende liikmesriikide nimetamisest, kui nad selleks nõusolekut pole andnud, kuigi seda viimast teavet ei saa nimetatud sätete tähenduses „dokumendina” käsitleda. Sellega laiendas Esimese Astme Kohus alusetult nendes sätetes toodud erandite ulatust.

98

Lisaks, kui Esimese Astme Kohus jättis avaldamata, milliste liikmesriikide valduses kõnealused dokumendid on, siis muutis tema poolt nimetatud sätetele antud tõlgendus praktiliselt olematuks huvitatud isiku õiguse pöörduda siseriiklike ametiasutuste poole, et taotleda siseriikliku õiguse alusel nendele dokumentidele juurdepääsu, või vähemalt kahjustab see tõlgendus nimetatud õigust ebaproportsionaalselt, sundides teda alustama menetlust kõigis liikmesriikides, kus need dokumendid võiksid olla.

99

Viienda väite teises osas märgib apellatsioonkaebuse esitaja, et Esimese Astme Kohus ei vastanud tema argumendile, mille kohaselt nõukogu ei põhjendanud, miks asjaomaste liikmesriikide nimetamine võis kahjustada avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga või rahvusvaheliste suhetega.

100

Viienda väite esimese osaga seoses tuleb kõigepealt märkida, et nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 97 ja 98, ei vaidlustatud seda Esimese Astme Kohtus ja see kohus luges tõendatuks, ilma et seda oleks apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud, et ühelt poolt on esimeses keelavas otsuses nimetatud dokumendid määruse nr 1049/2001 artikli 9 alusel tundliku sisuga dokumendid ja teiselt poolt, et dokumentide koostajaid keelduti avaldamast nimetatud artikli lõike 3 alusel, võttes arvesse asjaolu, et asjaomased riigid olid olnud niisuguse teabe avaldamise vastu.

101

Tundliku sisuga dokumentide erilist laadi arvestades täpsustab määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõige 3, et niisugused dokumendid kantakse registrisse ja avalikustatakse üksnes nende nõusolekul, kellelt dokument pärineb. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 õigesti otsustas, tuleneb nimetatud täpsustustest, et tundliku sisuga dokumendi koostaja on pädev keelama mitte ainult nimetatud dokumendi sisu, vaid ka selle dokumendi olemasolu avaldamist.

102

Nimetatud koostajal on õigus nõuda isegi tundliku sisuga dokumendi olemasolu saladuses hoidmist ja seda arvestades oli nõukogul õigus, kui ta Euroopa Kohtus märkis, et Esimese Astme Kohus järeldas sellest vaidlustatud otsuse punktis 96, et nimetatud koostaja on pädev keelama ka tema enese nimetamist, juhul kui selle dokumendi olemasolu saab teatavaks.

103

Selline määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõike 3 sõnastusest tulenev järeldus on seletatav selle artikli lõikes 1 nimetatud dokumentide erilise laadiga; nende dokumentide eriliselt tundlik sisu õigustab nimetatud määruse üheksanda põhjenduse kohaselt seda, et neile on ette nähtud erirežiim. Seega ei saa nimetatud järeldust pidada ebaproportsionaalseks sellepärast, et sellest tulenevalt võib taotlejal, kellele on keelatud juurdepääs tundliku sisuga dokumendile, olla raskem või praktiliselt võimatu teada saada, milline riik on selle dokumendi koostanud.

104

Kuna Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–97 tehtud õiguslik analüüs ja faktilised järeldused on juba iseenesest piisavad selle järelduse põhjendamiseks, millele see kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 99 jõudis, nimelt et nõukogul oli alus keelduda asjaomaseid riike nimetamast, siis ei ole vaja analüüsida argumenti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 halva tõlgenduse kohta, sest niisugune analüüs ei saaks mingil juhul seada nimetatud järeldust ega seega ka vaidlustatud otsuse resolutiivosa kahtluse alla.

105

Mis puudutab viienda väite teist osa, siis tuleb tõdeda, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja kinnitusele on Esimese Astme Kohus tegelikult analüüsinud tema väidet, mille kohaselt nõukogu jättis märkimata need põhjused, miks asjaomaste liikmesriikide nimetamine oleks võinud kahjustada avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga ja rahvusvaheliste suhetega.

106

Sellega seoses tuleb mainida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 otsustas Esimese Astme Kohus, et kui nõukogu viitas esimeses keelduvas otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõikele 3 — mistõttu võib kindlasti mõista, et kõnealused dokumendid olid tundliku sisuga — ja kui ta viitas asjaomaste riikide vastuseisule sellele, et neid nimetataks, siis andis ta hagejale mõista ka nimetatud otsuse põhjused ja võimaldas Esimese Astme Kohtul selle üle kontrolli teostada.

107

Nimetatud punktis 64 rõhutas Esimese Astme Kohus muu hulgas sõnaselgelt, et määruse nr 1049/2001 artikli 9 lõike 3 kohaldamise kaks tingimust olid esiteks fakt, et kõnealune dokument on tundliku sisuga, ja teiseks asjaolu, et dokumendi koostaja oli taotletud teabe avaldamise vastu. Nii toimides näitas Esimese Astme Kohus kaudselt kuid enam-vähem kindlalt, et ta oli seisukohal, et niisugune vastuseis oli piisav, et õigustada nõukogu keeldumist anda juurdepääsu sellele teabele, ilma et viimane oleks pidanud hindama selle keeldumise põhjusi ja seega märkima, kas ja kuidas see riikide nimetamine kahjustaks sama määruse artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud huve.

108

Kuna niisugusel juhul pole apellatsioonkaebuse esitaja poolt kaebuse toetuseks esitatud viies väide kummaski osas põhjendatud, siis tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

109

Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt tema kaebuse toetuseks esitatud väited tuleb tunnistada ühe puhul vastuvõetamatuks ja teiste puhul põhjendamatuteks ja seetõttu tuleb jätta nimetatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

110

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ning apellatsioonkaebuse esitaja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: