Kohtuasi C‑199/05

Euroopa Ühendus

versus

Belgia riik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Bruxelles)

Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokoll – Artikkel 3 – Kaudsed maksud – Siseriiklike kohtute otsused – Registreerimislõivud

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Euroopa ühenduste privileegid ja immuniteedid – Ühenduste maksuimmuniteet

(Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokoll, artikli 3 kolmas lõik)

2.        Euroopa ühenduste privileegid ja immuniteedid – Ühenduste maksuimmuniteet

(Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokoll, artikli 3 teine lõik)

1.        Sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud, mida tuleb tasuda seoses siseriiklike kohtute tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid, ei kujuta endast makse või tasusid, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses, mille kohaselt vabastus ei kehti maksude ja tasude suhtes, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud.

(vt punkt 29 ja resolutiivosa punkt 1)

2.        Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 3 teist lõiku, mis näeb ette, et liikmesriigid hüvitavad või tagastavad kaudsed maksud ja müügimaksud, kui ühendused teevad ametlikuks kasutuseks ulatuslikke oste, mille hind sisaldab selliseid makse, tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud, mida tuleb tasuda seoses siseriiklike kohtute tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid.

(vt punkt 44 ja resolutiivosa punkt 2)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

26. oktoober 2006(*)

Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokoll – Artikkel 3 – Kaudsed maksud – Siseriiklike kohtute otsused – Registreerimislõivud

Kohtuasjas C‑199/05,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Cour d’appel de Bruxelles’i (Belgia) 28. aprilli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. mail 2005, menetluses

Euroopa Ühendus

versus

Belgia riik,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann ja A. Rosas, kohtunikud R. Schintgen, P. Kūris, E. Juhász (ettekandja), J. Klučka, K. Schiemann, U. Lõhmus ja E. Levits,

kohtujurist: C. Stix‑Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. veebruari 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Belgia valitsus, esindajad: E. Dominkovits ja M. Wimmer,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato A. Cingolo,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: A. Vitro,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J.‑F. Pasquier ja I. Martínez del Peral,

olles 27. aprilli 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli, mis oli algselt lisatud 8. aprillil 1965 allakirjutatud Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule ja seejärel Amsterdami lepinguga EÜ asutamislepingule (edaspidi „protokoll”), artikli 3 teise ja kolmanda lõigu tõlgendamist.

2        Kõnealune eelotsusetaotlus esitati Euroopa Ühenduse, keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjon, ja Belgia riigi vahelises kohtuvaidluses, mille ese on selliste registreerimislõivude sissenõudmine, mida tuleb tasuda seoses siseriiklike kohtute tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid (edaspidi „registreerimislõivud”).

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu artikli 28 esimese lõigu ning pärast Amsterdami lepingu jõustumist EÜ artikli 291 kohaselt on ühendusel liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud protokollis.

4        Protokolli artikkel 3 sätestab:

„Ühendused, nende vara, tulud ja muu omand on vabastatud kõikidest otsestest maksudest.

Alati kui võimalik, võtavad liikmesriikide valitsused asjakohased meetmed, et hüvitada või tagastada vallas- ja kinnisvara hinnas sisalduvad kaudsed maksud ja müügimaksud, kui ühendused teevad ametlikuks kasutuseks ulatuslikke oste, mille hind sisaldab selliseid makse. Neid sätteid ei kohaldata, kui nende mõjul ühenduste piires kahjustataks konkurentsi.

Vabastus ei kehti maksude ja tasude suhtes, mis katavad üksnes kommunaalteenuste [mõiste „kommunaalteenused” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „avalikud teenused”] kulud.”

 Siseriiklikud õigusnormid

5        Belgia Code des droits d’enregistrement, d’hypothèque et de greffe’i artikli 35 kolmas lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Kohustus maksta riigilõive, mida nõutakse seoses kohtuotsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid, kohustatakse üle andma väärtpabereid või määratakse võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekord, on:

1.      igal kostjal temalt välja mõistetava rahasumma ja üleantavate väärtpaberite ulatuses või selles ulatuses, milles määratakse tema võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekord, ning kostjatel solidaarselt, kui tegu on solidaarselt väljamõistmisega;

2.      hagejatel välja mõistetava rahasumma ja üleantavate väärtpaberite ulatuses või igaühel neist selles ulatuses, milles määratakse nende nõuete rahuldamise järjekord, kuid igal juhul mitte üle poole rahasummast või väärtpaberite väärtusest, mis neist igaüks saab.

[…]

Riigilõiv ja vajadusel trahv tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates päevast, mil registreerimislõivu haldur postitas tähitud kirjaga makseteate.”

6        Nimetatud seaduse artikkel 142 sätestab:

„Riigilõiv on 3% kohtute poolt kõigis valdkondades tehtud otsuste puhul, millega lõplikult, esialgu, peamiselt, subsidiaarselt või tingimuslikult mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid, s.h kohtuotsuste puhul samade rahasummade ja väärtpaberite võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekorra määramise kohta.

Riigilõivu arvutatakse rahasummade väljamõistmisel või väärtpaberite üleandmiseks kohustamisel ühele isikule põhikohtuasjas välja mõistetud rahasummade või üleantavate väärtpaberite väärtuse kogusummalt, millest on lahutatud intressid, mille summat kohtunik ei ole arvuliselt kindlaks määranud, ja kohtukulud, ning võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekorra määramisel võlausaldajatele jaotatavalt kogusummalt.”

7        Sama seaduse artikkel 150 sätestab:

„Riigil on käesoleva jao kohaselt nõutava riigilõivu ja võimaliku trahvi sissenõudmise tagamiseks eelisõigus rahasummadele ja väärtpaberitele, mis on väljamõistmise, üleandmise või võlausaldajate nõuete rahuldamise järjekorra määramise esemeks.

Esimeses lõigus käsitletud riigilõiv ja trahv on eelisjärjekorras võrreldes kõikide välja mõistetud rahasummade, üleantavate väärtpaberite ja võlausaldajate nõuete rahuldamisega.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8        Komisjoni ja SA MCFE vahel 1993. aastal sõlmitud lepingu täitmisega seoses tekkis vaidlus, mis jõudis Tribunal de première instance de Bruxelles’i. See kohus mõistis 25. jaanuari 1994. aasta otsusega komisjonilt MCFE kasuks välja esialgse summa 10 845 935 Belgia franki ehk 269 589 eküüd, millele lisandusid intressid ja kohtukulud.

9        Neuvième bureau de l’Enregistrement de Bruxelles’i (Brüsseli registreerimisameti üheksas büroo) maksuhaldur nõudis 14. juuni 1994. aasta kirjas komisjonilt 325 470 Belgia frangi suuruse summa tasumist registreerimislõivudeks vastavalt tema kahjuks tehtud eelnimetatud kohtuotsusele. Administration de l’Enregistrement belge (Belgia registreerimisamet, edaspidi „amet”) nõudis 2. augustil 1995, et komisjon tasuks eelmainitud summa koos hilinemise eest makstava trahviga ning seadusest tulenevate intresside ja tasudega 15 päeva jooksul.

10      Neuvième bureau de l’Enregistrement de Bruxelles’i maksuhaldur nõudis 15. jaanuaril 1996 komisjonilt kogu 363 470 Belgia frangi suuruse summa tasumist 25. jaanuariks 1996 ja tegi selle kohta viimasele ettekirjutuse.

11      Komisjon vastas ametile 19 jaanuari 1996. aasta tähitud kirjaga oma advokaadi kaudu, et ta on protokolli artikli 3 kohaselt registreerimislõivudest ja kõikidest kaudsetest maksudest vabastatud. Amet vaidles 25. jaanuaril 1996 vastu, et asjaomaseid riigilõive tuleb käsitleda mitte tarbekaupadele kehtestatud maksu, vaid tasuna kohtu teenuste eest.

12      Komisjoni advokaadile teatati 28. aprilli 1997. aasta kirjas, et ameti seisukohta selles küsimuses kinnitab ministri 18. aprilli 1997. aasta otsus.

13      15. juulil 1997 vaidlustas komisjon 15. jaanuari 1996. aasta ettekirjutuse ja esitas Belgia riigile kutse ilmuda Tribunal de première instance de Bruxelles’i menetluses, mis käsitleb selle ettekirjutuse tühistamist.

14      Tribunal de première instance de Bruxelles luges 6. juuni 2001. aasta otsusega ettekirjutuse vaidlustamise vastuvõetavaks, kuid põhjendamatuks ja lükkas komisjoni kaebuse tagasi. Nimetatud kohus otsustas, et komisjonilt nõutud registreerimislõivud ei kujuta endast makse või tasusid, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses, kuna tegemist on maksuga, mille eesmärk on katta avaliku võimu üldiseid kulutusi. Sellised riigilõivud ei sisaldu seevastu SA MCFE teenuste eest tasutavas hinnas ning need tulenevad kohtuotsusest, mis on tehtud komisjoni kahjuks. Seega ei saanud kohaldada komisjoni nõutud vabastust. Lisaks leidis nimetatud kohus, et eelotsusetaotluse esitamine Euroopa Kohtule oli üleliigne, sest tema arvates puudus „igasugune mõistlik kahtlus” selles osas, et neile riigilõivudele ei kehti protokolli artikli 3 teises lõigus sätestatud vabastus.

15      Komisjon esitas selle otsuse peale Cour d’appel de Bruxelles’i kantseleisse 14. septembril 2001 saabunud kaebusega apellatsiooni.

16      Sellises olukorras – leides, et rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide puhul on tõlgendamist vaja ka siis, kui nende sätted on selged, ning et protokolli tõlgendamine ei kuulu siseriikliku kohtu pädevusse – otsustas Cour d’appel de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] protokolli artikli 3 teist lõiku, mis sätestab, et liikmesriikide valitsused võtavad asjakohased meetmed, et hüvitada või tagastada kaudsed maksud ja müügimaksud, tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub proportsionaalne riigilõiv, mida võetakse seoses kohtute poolt kõigis valdkondades tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid?

2.      Kas […] protokolli artikli 3 kolmandat lõiku, mis sätestab, et vabastus ei kehti maksude ja tasude suhtes, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud, tuleb tõlgendada nii, et maks, mille peab menetluse tulemusel tasuma kaotanud pool, kellelt mõistetakse välja teatav summa, on maks või tasu, mis katab üksnes avalike teenuste kulud?”

 Eelotsuse küsimused

17      Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib temale esitatud vaidluse asjaolusid selgitades, et Tribunal de première instance de Bruxelles leidis, et põhikohtuasjas käsitletavad registreerimislõivud kujutavad endast kaudset maksu; niisugust sedastust ei ole siseriikliku kohtumenetluse pooled vaidlustanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis omakorda, et „Euroopa Ühendus ja Belgia riik vaidlevad Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 3 teise ja kolmanda lõigu tõlgendamise üle”. Belgia valitsus, Itaalia valitsus ega komisjon ei ole oma Euroopa Kohtule esitatud märkustes seda seisukohta kuidagi vaidlustanud. Seega tuleb Euroopa Kohtule esitatud küsimusi protokolli artikli 3 teise ja kolmanda lõigu tõlgendamise kohta uurida selles kontekstis.

 Teine küsimus

18      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selle küsimusega, mida tuleb uurida kõigepealt, kas sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud kujutavad endast protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses makse või tasusid, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud ja mille kohta ei kehti ükski vabastus.

19      Belgia valitsus, keda toetab selles küsimuses Itaalia valitsus, väidab, et registreerimislõivud on kaudsed maksud, mis kujutavad endast vastutasu teatud avaliku teenuse eest, kuna need on mõeldud Belgia kohtu osutatud teenuse eest tasumiseks. See ühtib ka Belgia kohtupraktika ja õigusteadlaste arvamusega. Nende riigilõivude tasumist võidakse teatud piirides samuti nõuda hagejalt, kelle kasuks väljamõistmine toimub, mis näitab, et nimetatud teenust osutatakse mõlemale poolele ja et tasu selle teenuse eest on proportsionaalne vaidluse esemeks oleva varalise huviga.

20      Komisjon väidab seevastu, et selleks, et maksu saaks lugeda maksuks või tasuks, mis katab üksnes avaliku teenuse kulud, on vaja tõendada sellise teenustasu ja saadud teenuse vaheline otsene ja proportsionaalne seos. Käesoleval juhul sellist seost ei ole, kuna keeruline kohtuasi võib viia madalate registreerimislõivude tasumiseni, samas kui lihtsa kohtuasjaga võivad kaasneda märkimisväärsed riigilõivud. Peale selle, vastavalt eelarve ühtsuse ja tulude mittemääratlemise põhimõtetele kantakse asjaomaste riigilõivude tulud riigi üldeelarvesse ja nende abil ei rahastata eriotstarbeliselt õigusemõistmist kui avalikku teenust.

21      Nagu Euroopa Kohus on varem märkinud, lubab protokolli artikkel 3 sõnaselgelt vahetegemist avaliku võimu üldiste kulutuste katteks mõeldud maksu ning tasu vahel, mis kujutab endast vastutasu teatud teenuse eest. Euroopa Kohus on täpsustanud, et mõiste „vastutasu teatud teenuse eest” eeldab, et seda teenust osutatakse või vähemalt võidakse osutada isikutele, kes tasu maksavad (28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑191/94: AGF Belgium, EKL 1996, lk I‑1859, punktid 25 ja 26).

22      Isegi kui tunnistada, et see tingimus on määrav asjaolu eelmises punktis mainitud erinevuse kindlakstegemiseks, tuleb leida, et on vähe tõenäoline, et see tingimus on käesolevas asjas täidetud, kuna põhikohtuasjas käsitletavaid riigilõive võivad olla kohustatud tasuma isikud, kes ei ole avaldanud soovi kasutada asjaomase liikmesriigi kohtu teenuseid või kes ei ole isegi tahtnud seda teha. Nagu märkis Belgia valitsus, isegi kui põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide alusel võidakse registreerimislõive nõuda nii kostjalt kui ka hagejalt, nõutakse neid riigilõive tegelikult põhimõtteliselt alati esmalt poolelt, kelle kahjuks kohtuotsus on tehtud.

23      Peale selle, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 27–30, ei ole „vastutasu osutatud teenuse eest” ainus määrav tingimus käesolevas asjas.

24      Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale ühenduse õiguse valdkonnas, milles esineb käesolevas asjas käsitletavale analoogne mõiste, s.o mõiste „lõivud või tasud”, mida on mainitud nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11) artikli 12 lõike 1 punktis e, ei saa lõiv, mis suureneb otseselt ja piiranguteta proportsionaalselt nominaalväärtusega, millele seda kohaldatakse, oma olemuselt olla lõiv või tasu osutatud teenuse eest. Sellise lõivu summa ei ole tavaliselt seotud ametiasutuste poolt asjaomase akti koostamise käigus konkreetselt kantud kulutustega (vt selle kohta eelkõige 21. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑19/99: Modelo, EKL 2000, lk I‑7213, punkt 33, ja 21. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑206/99: SONAE, EKL 2001, lk I‑4679, punkt 34).

25      Sellest kohtupraktikast nähtub, et riigilõivu kvalifitseerimine maksu või tasuna, mis katab üksnes avalike teenuste kulud, eeldab otsest ja proportsionaalset seost selle teenuse tegeliku maksumuse ja teenusesaaja tasutud riigilõivu vahel, s.o viimati nimetatu poolt konkreetse teenuse eest makstud hinna vastavust konkreetsetele kulutustele, mida selle teenuse osutamine ametiasutusele tekitas.

26      See osutatud teenuse ja tasutud hinna vahelise otsese ja proportsionaalse seose tingimus, mis on kohaldatav protokolli artikli 3 kolmandale lõigule, ei ole käesolevas asjas täidetud.

27      Tegelikult on vaieldamatu, et ühelt poolt tõuseb põhikohtuasjas käsitletavate registreerimislõivude summa otseselt ja piiranguteta proportsionaalselt pädeva siseriikliku kohtu tehtud otsuses välja mõistetud summaga, ilma et võetaks arvesse kohtuorgani osutatud teenuse tegelikku maksumust. Seega puudub tasutud summade ja osutatud teenuse vaheline vajalik seos. Lisaks kinnitab asjaolu, et registreerimislõive võetakse ainult väljamõistmise korral – samas kui kohtuorgani osutatud teenuse tegelik maksumus peaks väljamõistmise nõude rahuldamata jätmise korral olema sama –, et nimetatud riigilõivud ei ole mõeldud teenuse tegeliku maksumuse katmiseks.

28      Teiselt poolt kujutavad nimetatud riigilõivud endast, nagu märkis Tribunal de première instance de Bruxelles, maksu, mille eesmärk on katta avaliku võimu üldisi kulutusi. Seega ei kasutata nende riigilõivude alusel tasutud summasid konkreetselt õigusemõistmise kui avaliku teenuse rahastamiseks.

29      Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud ei kujuta endast protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses makse või tasusid, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud.

 Esimene küsimus

30      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selle küsimusega sisuliselt, kas protokolli artikli 3 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud.

31      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et erinevalt protokolli artikli 3 esimesest lõigust, mis näeb tingimusteta ja üldiselt ette ühenduste, nende vara, tulude ja muu omandi vabastamise kõikidest otsestest maksudest siseriiklikul tasandil, ei ole sama artikli teises lõigus ette nähtud maksuimmuniteet piiramatu. Viimati nimetatud säte kehtestab teatud tingimustel, mis on selles selgelt loetletud, ühenduste poolt ametlikuks kasutuseks ostetud kaupadelt arvestatavate kaudsete maksude ja müügimaksude hüvitamise või tagastamise. Euroopa Kohus on protokolli artikli 3 teist lõiku tõlgendanud nii, et selle kohaldamisalasse kuuluvad igat liiki ostutehingud, sealhulgas selliste teenuste ostmine, mis on vajalikud ühenduste ülesannete täitmiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus AGF Belgium, punkt 36).

32      Protokolli artikli 3 teises lõigus loetletud tähtsaim tingimus, millele on selles sättes viidatud kaks korda, on see, et kaudsed maksud peavad sisalduma ühenduste sõlmitud lepingute esemeks olevate kaupade või teenuste hinnas.

33      Belgia valitsus, kes esitab oma märkused selles küsimuses teise võimalusena ja keda toetab Itaalia valitsus, väidab, et kuna põhikohtuasjas käsitletavaid registreerimislõive kogutakse seoses kohtuotsusega, mitte aga kaupade või teenuste omandamisega, ei saa neid lugeda kaupade või teenuste hinnas sisalduvaks. Peale selle nähtub protokolli artikli 3 teisest lõigust, et vabastus puudutab ainult kaupade ja teenuste omandamistehinguid ja seda ei saa laiendada kõikidele tehingutele või olukordadele. Lõpetuseks, asjaomased riigilõivud on käesolevas asjas seotud kohtuvõimu aktiga, millega määratakse sanktsioon lepinguliste kohustuste rikkumise eest.

34      Komisjon väidab seevastu, et pädeva siseriikliku kohtu sekkumine sellisesse vaidlusesse nagu põhikohtuasjas oli vajalik niisuguse teenuse osutamise lepingu täitmata jätmise tõttu, mille komisjon oli sõlminud oma ülesannete täitmisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud otsuse allikas on seega pooltevaheline lepinguline suhe, nii et selle kohtuotsusega seotud registreerimislõivud sisalduvad nimetatud lepingu hinnas. See tõlgendus arvestab protokolli artikli 3 eesmärgiga.

35      Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

36      Tegelikult tuleb esmalt märkida, et selliste riigilõivude nagu põhikohtuasjas käsitletud registreerimislõivud olemust ja mõju tuleb uurida ja need peab kindlaks tegema mitte ainult lähtuvalt sellest, kuidas neid ühendusele kohaldatakse, vaid arvestades nende kohaldamisala tervikuna, s.o kõikide nende füüsiliste ja juriidiliste isikute seisukohast, kes võivad tegelikult või potentsiaalselt olla või saada menetluse pooleks asjaomase liikmesriigi kohtus. Menetlused, mille pooleks siseriiklikus kohtus on ühendus, moodustavad vaid ebaolulise osa kõikidest menetlustest, milles selliseid riigilõive tuleb tasuda.

37      Toimikust nähtub, et neid riigilõive tuleb tasuda kõikidel juhtudel, kui füüsiliste või juriidiliste isikute vahelistest õigussuhetest tekib õigusvaidlus, mis viib kohtuotsuse tegemiseni, milles mõistetakse välja rahasumma. Seega puudutavad need mitte ainult lepingulisi, vaid ka igat liiki lepinguväliseid suhteid, milles ei saa tekkida küsimust väljamõistetava summa kuulumisest kauba või teenuse ostuhinna sisse.

38      Teiseks tuleb märkida, et kaudseid makse võib lugeda ühenduse ostude hinnas sisalduvaks protokolli artikli 3 teise lõigu tähenduses ainult siis, kui need on ettearvatavad ja nende summa saab teatud täpsusega eelnevalt välja arvutada, selleks et siseriiklikud ametiasutused saaks neid ühenduse institutsioonide taotlusel hüvitada või tagastada.

39      Lepingu täitmine ei tekita süstemaatiliselt pooltevahelisi erimeelsusi ja nende tekkimise tõenäosust ei saa igal juhul lepingu sõlmimise ajal hinnata. Pealegi jääb selliste võimalike erimeelsuste ese ja ulatus ebamääraseks ning neid ei pea tingimata lahendama kohtuvaidluse teel, kuivõrd üks võimalikke lahendusviise on kohtuväline vaidluste lahendamine. Lõpetuseks, kohtuasja lõpplahendus ning ühelt poolelt välja mõistetava summa suurus on samuti ebakindlad. Neil asjaoludel ei kuulu selline tulevikus tekkiv, ebakindel ja ebaselge asjaolu nagu põhikohtuasjas käsitletav registreerimislõiv tagastatavate kaudsete maksudena lepingu hinna sisse.

40      Komisjoni argumendiga, mille ta esitab viitega kohtujurist F. G. Jacobsi ettepaneku punktile 23 eespool viidatud kohtuotsuse AGF Belgium aluseks olevas kohtuasjas, ei saa samuti nõustuda. Selle argumendi kohaselt saab asjassepuutuv liikmesriik niisuguste registreerimislõivude nõudmisega põhjendamatu eelise, tõmmates riigikassasse vahendeid ühenduste eelarvesse tehtavate sissemaksete arvelt. Vaatamata käesoleva kohtuotsuse punktis 36 esitatud faktile, et menetlused, mille pooleks siseriiklikus kohtus on ühendus, moodustavad vaid ebaolulise osa kõikidest kohtumenetlustest, milles selliseid riigilõive tuleb tasuda, ei saa väita, et sellistes menetlustes, mille hulka, eset ja ulatust ei saa ette teada, tehakse otsuseid süstemaatiliselt ühenduse kahjuks.

41      Lõpetuseks, arvestades põhikohtuasjas käsitletava vaidluse aluseks olevaid asjaolusid, ei ole komisjon mingil juhul kohustatud korraldama oma lepingulisi suhteid nii, et selliste vaidluste lahendamise pädevus, mille pooleks ta on, kuuluks süstemaatiliselt ühe ja sama liikmesriigi kohtutele.

42      Mis puutub kolmandaks protokolli artikli 3 teise lõigu tõlgendamisse selle artikli eesmärki arvestades, siis tuleb meenutada, et ühenduse ülesannete täitmiseks vajalik maksuimmuniteet, mis tal on EÜ artiklist 291 tulenevalt, antakse „vastavalt tingimustele, mis on sätestatud protokollis”. Selline sätte konteksti ja eesmärki arvestav tõlgendus ei saa võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle kasulikku mõju (vt selle kohta Euroopa Keskpanga privileege ja immuniteete puudutavas osas 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑220/03: BCE vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I‑10595, punkt 31).

43      Igal juhul, isegi kui saaks nõustuda, et põhikohtuasjas käsitletav registreerimislõivudest vabastamine kujutab endast rahalist eelist ühenduse kasuks, tuleb sedastada, et komisjon ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis oleks võinud tõendada, et nende riigilõivude tasumine võiks ohustada ühenduse sõltumatust ja takistada tema tõrgeteta toimimist.

44      Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et protokolli artikli 3 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud.

 Kohtukulud

45      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus otsustab:

1.      Sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud, mida tuleb tasuda seoses siseriiklike kohtute tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid, ei kujuta endast Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses makse või tasusid, mis katavad üksnes avalike teenuste kulud.

2.      Sama protokolli artikli 3 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu sellised riigilõivud nagu registreerimislõivud, mida tuleb tasuda seoses siseriiklike kohtute tehtud otsustega, millega mõistetakse välja rahasummasid või kohustatakse üle andma väärtpabereid.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.