1. 

Käesolev apellatsioonkaebus puudutab ühe Austria Land’i (liidumaa) katset kehtestada geneetiliselt muundatud organismidest (GMO) vaba kasvatusala loomiseks seadus, mis sätestab geneetiliselt muundatud taimede ja seemnete viljeluse ning geneetiliselt muundatud loomade kasvatuse ja keskkonda viimise üldise keelu.

2. 

Vastavalt direktiivile 2001/18 ( 2 ) on GMO-de keskkonda viimiseks või turuleviimiseks siiski kehtestatud lubade andmise kord, mis nõuab tervise- ja keskkonnariskide hindamist iga juhtumi puhul eraldi.

3. 

Komisjoni teavitati seaduseelnõust eesmärgiga saada vastavalt EÜ artikli 95 lõigetele 5 ja 6 „ühtlustamismeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu […] keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel” põhinevat erandit nimetatud direktiivi nõuetest. Komisjon leidis, et selliseid tõendeid ei ole esitatud ning jättis seaduseelnõu kinnitamise taotluse rahuldamata.

4. 

Nii kõnealune liidumaa – Land Oberösterreich (Ülem-Austria) – kui ka Austria Vabariik vaidlustasid otsuse Esimese Astme Kohtus. Esimese Astme Kohus jättis liidetud kohtuotsusega hagid rahuldamata ning mõlemad hagejad esitasid kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

5. 

Nad väidavad sisuliselt, et Esimese Astme Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Austrial ei olnud võimalik vastata Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „EFSA”) arvamusele, rikkudes sellega võistlevuse põhimõtet, et Esimese Astme Kohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Ülem-Austria probleemi eriomast laadi, mistõttu ta ei põhjendanud oma otsust piisavalt ning et nimetatud kohus ei omistanud piisavat tähtsust ettevaatusprintsiibile.

6.

EÜ artikli 95 lõigetes 4, 5 ja 6 on sätestatud:

„4.   Kui pärast seda, kui nõukogu või komisjon on ühtlustamismeetme vastu võtnud, peab liikmesriik artiklis 30 märgitud oluliste vajaduste tõttu või seoses keskkonna või töökeskkonna kaitsega vajalikuks säilitada siseriiklikke norme, teatab ta nendest normidest ja nende säilitamise põhjustest komisjonile.

5.   Lisaks sellele ja ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui pärast ühtlustamismeetme võtmist nõukogus või komisjonis peab liikmesriik vajalikuks ühtlustamismeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke norme, teatab ta kavandatavatest normidest ja nende kehtestamise põhjustest komisjonile. [Mõiste „ainuomane” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „eriomane”]

6.   Komisjon kinnitab kõnealused siseriiklikud normid või lükkab need tagasi kuue kuu jooksul pärast lõigetes 4 ja 5 osutatud teatamist, olles eelnevalt kindlaks teinud, kas need on või ei ole suvalise diskrimineerimise vahendid või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piirangud, ja kas need kujutavad või ei kujuta endast takistust siseturu toimimisele.

Kui komisjon selles ajavahemikus otsust ei tee, loetakse lõigetes 4 ja 5 osutatud siseriiklikud normid kinnitatuks.

Kui seda õigustab küsimuse keerukus ja kui puudub oht inimeste tervisele, võib komisjon asjaomasele liikmesriigile teatada, et käesolevas lõikes osutatud ajavahemikku võidakse pikendada veel kuni kuus kuud.”

7.

Ühenduse keskkonnapoliitikat käsitletakse EÜ artiklites 174–176. Eelkõige on artikli 174 lõikes 2 sätestatud:

„Ühenduse keskkonnapoliitika, võttes arvesse ühenduse eri piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.

Sellega seoses sisaldavad keskkonnakaitse nõuetele vastavad ühtlustamismeetmed vajaduse korral kaitseklauslit, mis lubab liikmesriikidel majandusvälistel keskkonnakaitselistel põhjustel võtta ühenduse kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid.”

8.

GMO-de tahtlikku keskkonda viimist on alates 17. oktoobrist 2002 reguleeritud direktiiviga 2001/18, mille eesmärk on ühtlustada siseriiklikud õigusnormid ja menetlused kõnealuses valdkonnas.

9.

GMO-de tahtlikuks keskkonda viimiseks või turuleviimiseks on kehtestatud lubade andmise kord. GMO-de keskkonda viimiseks muul eesmärgil kui turule viimiseks (eelkõige katsetamise eesmärgil – direktiivi B osa artiklid 5-11) on ette nähtud menetlus, mis nõuab nõusoleku andmist siseriiklikul tasandil, ning GMO-de turule viimiseks toodetena või toodetes (C osa artiklid 12–24) on ette nähtud menetlus, mis sätestab ühenduse menetluse, mille lõppotsus kehtib kogu Euroopa Liidus. C osa kohane ühenduse menetlus algatatakse selle liikmesriigi pädevas asutuses, kus GMO viiakse turule esimest korda, ning see näeb ette kõigi liikmesriikide pädevate asutuste ulatuslikku kaasamist. ( 3 )

10.

A osa üldsätete hulka kuuluvas artiklis 4 on muu hulgas sätestatud, et:

11.

C osa artiklis 20, pealkirjaga „Uue teabe seire ja käitlemine”, on sätestatud:

„1.   Pärast GMO tootena või toote koostises turuleviimist tagab taotleja, et GMO-ga seotud seire ja teatamine toimub vastavalt nõusolekus kindlaksmääratud tingimustele. Aruanded kõnealuse seire kohta esitatakse komisjonile ja liikmesriikide kompetentsetele asutustele. Esialgse taotluse saanud kompetentne asutus võib kõnealuste aruannete põhjal, kooskõlas nõusolekuga ning nõusolekus nimetatud seirekava raames kohandada seirekava pärast esimest seireaega.

2.   Kui enne kirjaliku nõusoleku andmist on kasutajatelt või muudest allikatest saadud uut teavet GMO-de inimeste tervist või keskkonda ohustava mõju kohta, peab taotleja viivitamata tarvitusele võtma inimeste tervise ja keskkonna kaitseks vajalikud abinõud ning teatama sellest kompetentsele asutusele.

Peale selle vaatab taotleja taotluses esitatud andmed ja tingimused uuesti läbi.

3.   Kompetentne asutus peab juhul, kui ta saab teavet, mis võib mõjutada riski, mis tuleneb GMO või GMO-de ohtlikkusest inimeste tervisele või keskkonnale, või kui esineb lõikes 2 kirjeldatud olukord, edastama teabe viivitamata komisjonile ja teiste liikmesriikide kompetentsetele asutustele. […]

Kui teave ilmneb pärast nõusoleku andmist, edastab kompetentne asutus 60 päeva jooksul pärast uue teabe saamist komisjonile hindamisaruande, millest selgub, kas ja kuidas tuleks nõuandes esitatud tingimusi muuta või kas nõuanne tuleks kehtetuks tunnistada, ning komisjon edastab selle 30 päeva jooksul alates kättesaamise kuupäevast teiste liikmesriikide kompetentsetele asutustele.

Märkused ja põhjendatud vastuväited seoses GMO turuleviimise jätkamise või ettepaneku kohta muuta nõusolekus esitatud tingimusi, edastatakse komisjonile 60 päeva jooksul alates hindamisaruande laialisaatmisest ning komisjon edastab need kõigile kompetentsetele asutustele.

Kompetentsed asutused ja komisjon võivad arutada kõiki lahendamata küsimusi, eesmärgiga saavutada kokkulepe 75 päeva jooksul alates hindamisaruande laialisaatmise kuupäevast.

Kui liikmesriik ega komisjon ei ole esitanud ühtegi põhjendatud vastuväidet 60 päeva jooksul pärast uue teabe laialisaatmise kuupäeva, või kui lahendust vajavad küsimused lahendatakse 75 päeva jooksul, teeb aruande koostanud kompetentne asutus nõusolekusse ettepaneku kohased muudatused, edastab muudatustega nõusoleku taotlejale ning teatab sellest 30 päeva jooksul teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

4.   Läbipaistvuse tagamiseks tehakse käesoleva direktiivi C osa kohaselt tehtud seire tulemused üldsusele kättesaadavaks.”

12.

Samuti on C osa artiklis 23, mille pealkiri on „Kaitseklausel”, sätestatud:

„1.   Kui liikmesriik jõuab pärast nõusoleku andmise kuupäeva ilmnenud uue või täiendava teabe põhjal, mis mõjutab keskkonnariski hindamist, või olemasoleva teabe ümberhindamise tulemusena uute või täiendavate teaduslike teadmiste põhjal, üksikasjalikult põhjendatud arvamusele, et tootena või toote koostises esinev GMO, mille kohta on esitatud nõuetekohane taotlus ning saadud kirjalik nõusolek käesoleva direktiivi alusel, kujutab endast ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, võib kõnesolev liikmesriik selle tootena või toote koostises esineva GMO kasutamist ja/või müüki oma territooriumil ajutiselt piirata või selle ära keelata.

Liikmesriik tagab, et tõsise ohu puhul võetakse tarvitusele erakorralised abinõud, nagu on turuleviimise peatamine või lõpetamine, sealhulgas üldsuse teavitamine.

Liikmesriik teeb viivitamata komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks käesoleva artikli alusel võetud meetmed ning põhjendab oma otsust, esitades keskkonnariski hindamise ülevaate, millest selgub, kas ja kuidas tuleks nõuandes esitatud tingimusi muuta või kas nõuanne tuleks kehtetuks tunnistada, ning vajaduse korral uue või täiendava teabe, millele otsus tugineb.

2.   Küsimus otsustatakse 60 päeva jooksul […].”

13.

Pärast käesoleva kohtuasja asjaolude toimumist kehtestati määrusega nr 1826/2003 ( 4 ) artikkel 26a, milles on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist muudesse toodetesse.

2.   Komisjon kogub ja kooskõlastab ühenduse ja riikide tasandil tehtud uurimustest saadud teavet, jälgib üheaegse esinemisega seotud arenguid liikmesriikides ning töötab teabele ja jälgimistulemustele tuginedes välja suunised geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllunduskultuuride samaaegseks viljelemiseks.”

14.

Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal käesolevas asjas ei olnud ühelegi GMO-le antud luba (ühenduse tasandil turuleviimiseks) vastavalt direktiivile 2001/18. Sellest ajast alates on rahuldatud viis taimset materjali käsitlevat taotlust, ( 5 ) millest ükski ei olnud seotud viljelemisega, ning menetlemisel on kaheksa taotlust, ( 6 ) millest viies on muu hulgas taotletud luba viljelemiseks. Eelmise direktiivi 90/220 ( 7 ) kohaselt on GMO-de turuleviimiseks antud 18 luba, millest üheksa sisaldasid viljelusluba.

15.

Direktiivis 2001/18 on samuti sätestatud geneetiliselt muundatud loomade turuleviimine ja katse eesmärgil keskkonda viimine, kuid ühtegi loataotlust ei ole veel esitatud.

16.

Seoses GMO-de keskkonda viimisega muul eesmärgil kui turuleviimine (koos riiklikul tasandil heakskiitmisega) ilmneb, et alates direktiivi 90/220 jõustumisest on ühenduses esitatud üle 2000 taotluse, millest kolm esitati Austrias (kaks 1996. ja üks 1997. aastal). ( 8 )

17.

GMO-de ohutuse probleeme arvesse võttes võib märkida, et ajavahemikul oktoobrist 1998 kuni juulini 2004 ei ole GMO-de turuleviimiseks antud ühtegi ühenduse luba, kuigi teatavates liikmesriikides lubati siseriiklikul tasandil mitmed katse eesmärgil keskkonda viimised. Liikmesriikide vahelise mitteametliku „moratooriumi” mõju ( 9 ) vaidlustati Maailma Kaubandusorganisatsioonis ( 10 ) ning sellest on nüüdseks loobutud.

18.

23. juulil 2003, kui kõnealune taotlus käesolevas asjas oli menetlemisel, võttis komisjon vastu soovitatud suunised, et tagada geneetiliselt muundatud ja muude põllukultuuride üheaegne esinemine. ( 11 )

19.

Kõnealustes suunistes käsitletakse geneetiliselt muundatud ja muude põllukultuuride üheaegse esinemise majanduslikke küsimusi, mis võivad sellistele põllumajandusettevõtjatele, kes soovivad vältida GMO-sid sisaldavate põllukultuuride segunemist geneetiliselt muundamata põllukultuuridega, põhjustada sissetuleku kaotuse ja/või suuremad kulud, ning samuti püütakse suunistega aidata liikmesriikidel ohtude vähendamiseks välja töötada siseriiklikud strateegiad ja lähenemisviisid. Suunistes tehakse selget vahet nimetatud küsimustel ning direktiivis 2001/18 käsitletud keskkonna- ja terviseküsimustel.

20.

Ülem-Austria seadusandjale esitati 2002. aastal seaduseelnõu, mis keelab geneetiliselt muundatud seemnete ja taimede viljeluse ning jahi või kalastuse eesmärgil geneetiliselt muundatud loomade kasvatuse ja keskkonda viimise. ( 12 ) Selle eesmärk oli väidetavalt „kaitsta mahepõllumajandust ning traditsioonilisi taimekasvatussaadusi ja loomseid saadusi GMO-dega saastumise (hübridiseerimise) eest. Lisaks tuleb GMO-dega saastumise eest kaitsta looduslikku bioloogilist mitmekesisust eelkõige ökoloogiliselt tundlikes piirkondades ning looduse geneetilisi ressursse, sealhulgas ka jahi- ja kalavarusid.” Seaduseelnõu põhines Ülem-Austria ametiasutuste tellitud aruandel (edaspidi „Mülleri aruanne”). ( 13 )

21.

Austria teavitas komisjoni seaduseelnõust 13. märtsil 2003, et saada sellele kinnitus vastavalt EÜ artikli 95 lõigetele 5 ja 6 erandina direktiivist 2001/18. Austria valitsuse esitatud põhjendused tuginesid sisuliselt Mülleri aruandele. Austria valitsus väitis, et aruandes olid esile toodud uued teaduslikud tõendid, mis näitasid ohu olemasolu kohaliku keskkonna jaoks, ning tõendatud, et Ülem-Austrias on eriomane põllumajandusstruktuur, mida iseloomustavad väikesed põllumajandusettevõtted ja suhteliselt suur mahepõllumajanduse osakaal. Samuti märkis ta, et endiselt on lahendamata GMO-sid sisaldavate põllukultuuride ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride üheaegse esinemise küsimus, mida direktiivis 2001/18 ei käsitletud.

22.

Komisjon palus oma hinnangu toetamiseks esitada EFSA-l ( 14 ) teaduslik arvamus eelkõige selle kohta, kas Mülleri aruanne sisaldas selliseid uusi teaduslikke tõendeid ohtude kohta inimeste tervisele ja keskkonnale, mis õigustaksid vastavalt direktiivile 90/220 või direktiivile 2001/18 lubatud GMO-de kasvatamise keeldu, ning kas esitatud teaduslik teave sisaldas uusi andmeid, mis muudaks kehtetuks kõnealuste direktiivide keskkonnariskide hindamise sätted.

23.

EFSA komisjon märkis oma 4. juuli 2003. aasta arvamuses ( 15 ) muu hulgas järgmist:

„Esitatud tõendid on peamiselt ülevaade olemasolevatest teadmistest geenisiirde kohta põllukultuuride vahel ning geenisiirde kohta üksikute põllukultuuri liikide ja nende looduslike sugulasliikide vahel koos üksikute viidetega geenisiirde uurimustele Austrias. Tõendites on uuritud ka GMO-sid sisaldavate põllukultuuride ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride üheaegse esinemise küsimust kolmes peamises põllukultuuri liigis ning see oli peamine argument, mis esitati GMO-dest vaba piirkonna loomiseks Ülem-Austrias. Aruandes järeldati, et geenisiire on iseenesest ohtlik, kuid ei viidatud geenisiirde ühelegi mõjule ega tagajärjele seoses keskkonna ja inimeste tervisega. Geenisiire on bioloogiline põhifunktsioon, mis on oluline kõigi elusolendite evolutsiooniks ja ellujäämiseks. Ei esitatud ühtegi teaduslikku tõendit, mis näitaks, et geneetiliselt muundatud organismide geenisiire on iseenesest erinev tavapäraselt või mahepõllundusmeetoditel kasvatatud organismide geenisiirdest. Lisaks ei esitatud ühtegi Austrias teostatud geneetiliselt muundatud kultuuride või loomade uuringu aruannet, mis oleksid näidanud geenisiirde kahjulikku mõju. Aruanne sisaldas üksnes piiratud arvu viiteid vastastikustele eksperdihinnangutele, millel tõendid põhinesid. Suurem osa viidetest ei olnud otseselt seotud GMO-dega, vaid andsid aru bioloogilisest sissetungist, pestitsiidide püsivusest ja osoonikihi hõrenemisest. Lisaks sellele olid paljud viited suunatud õigusnormidele või majandusküsimustele ning seetõttu ei esitanud täiendavaid teaduslikke tõendeid, mis õigustaks GMO-de keelustamist Ülem-Austrias. Geneetiliselt muundatud loomadele ei viidatud.

Aruandes ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et üheaegne esinemine ohustab keskkonda ja inimeste tervist. Komisjon ei palunud EFSA-l esitada märkusi GMO-sid sisaldavate ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride üheaegse esinemise haldamise kohta, kuid EFSA komisjon tunnistas, et tegemist on olulise põllumajandusliku küsimusega.

Esitatud teaduslikud tõendid ei sisalda mingisugust uut või ainulaadselt kohalikku teavet olemasolevate või tulevaste geneetiliselt muundatud kultuuride või loomade mõju kohta keskkonnale või inimeste tervisele.

Aruandes ei esitatud ühtegi teaduslikku tõendit, et selles Austria osas oleks erilisi või ainulaadseid ökosüsteeme, mille tõttu oleks vajadus teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast analüüsist eraldiseisev riskianalüüs. Ei esitatud konkreetseid juhtumeid GMO-de otsesest või põllumajandustavade muutuste tõttu avaldunud mõjust bioloogilisele mitmekesisusele.”

24.

EFTA komisjon järeldas, et:

25.

Komisjon tegi oma otsuse 2. septembril 2003. ( 16 )

26.

Komisjon täheldas hindamise käigus, et Austria siseriiklike majandusküsimuste komitee aruandest (edaspidi „komitee aruanne”) selgus, et Austria oli täielikult teadlik direktiivi 2001/18 ( 17 ) kaitseklausli pakutavatest võimalusest, kuid ei pidanud seda asjakohaseks vahendiks oma eesmärgi, st Ülem-Austria liidumaal GMO-de täieliku keelustamise saavutamiseks. ( 18 )

27.

Komisjon leidis seejärel põhjenduses 65, et:

„Mülleri aruanne sisaldab andmeid, mis olid suures osas kättesaadavad enne direktiivi 2001/18/EÜ vastuvõtmist 12. märtsil 2001. Seda hinnangut on kinnitanud EFSA. Lisaks sellele tugineb Austria asjaolule, et Mülleri uuring avaldati 28. aprillil 2002 ehk aasta pärast direktiivi 2001/18/EÜ vastuvõtmise kuupäeva (12. märts 2001). Suurem osa bibliograafias viidatud allikatest avaldati siiski enne direktiivi 2001/18/EÜ vastuvõtmist. Seetõttu näib põhiosa uuringust pigem varasemate tööde kinnitusena kui uue materjalina, mis toob esile pärast direktiivi 2001/18/EÜ vastuvõtmist tekkinud konkreetsed probleemid.”

28.

Komisjon märkis otsuse põhjenduses 70, et:

„Austria esitatud dokumentide, eelkõige taotlusele lisatud Mülleri uuringu väljavõtete põhjal on selge, et väikestest põllumajandusettevõtetest koosnev põllumajandussüsteem ei ole kindlasti eriomane kõnealusele piirkonnale, vaid esineb kõigis liikmesriikides. Selline õigustus ei saa seega olla õigusakti vastuvõtmise aluseks seoses asutamislepingu artikli 95 lõikega 5”, ( 19 )

tsiteerides seejärel põhjenduses 71 käesoleva ettepaneku punktis 23 esitatud kaht viimast lõiku EFSA arvamusest.

29.

Komisjon järeldas:

30.

Seetõttu lükkas komisjon teatatud õigusnormid tagasi.

31.

Nii Austria kui ka Land Oberösterreich esitasid hagid, milles palusid vaidlusaluse otsuse tühistada. Esimese Astme Kohus liitis mõlemad kohtuasjad ning tegi otsuse 5. oktoobril 2005, jättes mõlemad hagid rahuldamata. ( 20 ) Mõlemad pooled taotlevad nüüd kõnealuse kohtuotsuse tühistamist.

32.

Hagejad esitasid neli väidet: i) võistlevuse põhimõtte rikkumine, ii) põhjendamiskohustuse rikkumine, iii) EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumine ning iv) ettevaatusprintsiibi rikkumine. Apellatsioonkaebuses on sõnaselgelt käsitletud üksnes esimest ja kolmandat väidet, kuigi põhjenduses tuginetakse ka ettevaatusprintsiibile.

33.

Hagejad väitsid, et komisjon ei andnud neile enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist võimalust avaldada oma seisukohad. Kuigi Euroopa Kohus oli kohtuotsuses Taani vs. komisjon ( 21 ) sedastanud, et võistlevuse põhimõtet ei kohaldata EÜ artikli 95 kohasele menetlusele, oli käesoleva kohtuasja asjaolude tõttu vajalik teistsugune lahendus. Esiteks oli kohtuasjas Taani vs. komisjon tegemist artikli 95 lõike 4 kohase taotlusega erandi tegemiseks seoses juba jõusoleva siseriikliku meetmega, samas kui käesoleval juhul oleks komisjon võinud jätkata menetlust kooskõlas EÜ artikli 95 lõike 6 kolmanda lõiguga, et anda liikmesriigile võimalus avaldada oma seisukohad, sest teatatud meede oli alles eelnõu staadiumis. Teiseks oli komisjon käesolevas asjas taotlenud EFSA-lt eksperdiaruannet, millele tema otsus tugines. Komisjon oleks seega pidanud andma Austriale võimaluse esitada oma seisukohad EFSA arvamuse kohta. ( 22 )

34.

Esimese Astme Kohus märkis, et Euroopa Kohus tugines kohtuotsuses Taani vs. komisjon asjaolule, et EÜ artikli 95 lõike 4 kohase menetluse algatas liikmesriik ning komisjoni otsus oli vaid vastus liikmesriigi algatusele. Seega oli liikmesriigil võimalus esitada taotletava otsuse kohta märkused oma taotluses ning ta oli kohustatud põhjendama kõnealuste siseriiklike normide säilitamist. Komisjon peab omakorda suutma talle antud tähtaja jooksul koguda vajaliku teabe, ilma et ta liikmesriiki uuesti peaks ära kuulama. Lisaks sellele on EÜ artikli 95 lõike 6 teises ja kolmandas lõigus sätestatud vastavalt, et siseriiklikud erandnormid loetakse kinnitatuks, kui komisjon teatud aja jooksul otsust ei tee ning et selle ajavahemiku pikendamine ei ole võimalik ohu korral inimeste tervisele. Eesmärk oli seega menetluse kiire läbiviimine. See eesmärk oleks raskesti ühitatav teabe ja argumentide pikaajalise vahetamise nõudega. ( 23 )

35.

Esimese Astme Kohus leidis, et need kaalutlused saab üle võtta ka EÜ artikli 95 lõikes 5 sätestatud menetluse puhul. Ka selle algatab teavitav liikmesriik, kes võib taotletava otsuse kohta märkused esitada, ning menetlus tuleb läbi viia kiiresti. Asjaolu, et siseriiklikud meetmed on alles eelnõu staadiumis, ei tähenda, et kohaldama peab võistlevuse põhimõtet, ning kiire menetlemise kohustus ei ole väiksem ka juhul, kui siseriiklikud meetmed ei ole veel jõustunud. EÜ artikli 95 lõiget 6 kohaldatakse vahet tegemata jõusolevate meetmete ja eelnõu staadiumis olevate meetmete suhtes. Samuti võib komisjon pikendada otsuse tegemise tähtaega üksnes siis, kui seda nõuab küsimuse keerukus ja puudub oht inimeste tervisele, mitte aga selleks, et anda liikmesriigile võimalus oma seisukohtade esitamiseks. ( 24 )

36.

EÜ artikli 95 lõigetes 4 ja 5 ettenähtud menetluste eesmärk on tagada, et ükski liikmesriik ei kohaldaks ühtlustatud normidest erinevat siseriiklikku õigust ilma selleks eelnevalt komisjonilt kinnitust saamata. Kummagi menetluse puhul ei saa kõnealuseid meetmeid kohaldada seni, kuni komisjon ei ole oma otsust teinud. Vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 5 eeldab seda veel eelnõu staadiumis oleva meetme laad. Vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 4 eeldab seda kehtestatud menetluse ese: siseturu sisseseadmist ja toimimist puudutavad ühtlustamismeetmed kaotaksid oma mõju, kui liikmesriigid säilitaksid õiguse nendest meetmetest erandeid tegevaid õigusnorme ühepoolselt kohaldada. ( 25 )

37.

Kuna võistlevuse põhimõte ei olnud kohaldatav, ei olnud tähtsust sellel, et komisjon ei langetanud otsust üksnes Austria esitatud teabe põhjal, vaid palus EFSA-l koostada aruande, millele vaidlusalune otsus tugineb. Lisaks ei tähendanud asjaolu, et võistlevuse põhimõte ei olnud kohaldatav, seda, et komisjon oleks pidanud otsustama vaid eranditaotluse toetuseks esitatud andmetest lähtudes. Kohtuotsusest Taani vs. komisjon tulenes vastupidi just see, et komisjon peab suutma talle antud tähtaja jooksul koguda vajaliku teabe, ilma et ta liikmesriiki uuesti peaks ära kuulama. ( 26 )

38.

Esimese Astme Kohus lükkas seetõttu väite tagasi.

39.

Hagejad väitsid, et EÜ artikli 95 lõike 5 nõuded olid täidetud. Teatatud meede oli mõeldud keskkonna kaitseks, põhines uutel teaduslikel tõenditel, seda õigustas Austriale eriomane probleem ning see vastas proportsionaalsuse põhimõttele. ( 27 )

40.

Esimese Astme Kohus märkis, et vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 4 peab olemasolevate sätete säilitamine olema õigustatud EÜ artiklis 30 märgitud oluliste vajadustega või keskkonna või töökeskkonna kaitsega. Vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 5 peavad uued õigusnormid põhinema ühtlustamismeetme võtmise järel eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi kajastavatel keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel. ( 28 )

41.

Vahe seisneb selles, et ühtlustamismeetmele eelnevad siseriiklikud normid olid ühenduse seadusandjale teada, kuid seadusandja ei saanud või ei kavatsenud nendest ühtlustamisel lähtuda. Seega peeti lubatavaks, et liikmesriik võib taotleda, et tema normid jääksid jõusse, kui need on õigustatud EÜ artiklis 30 märgitud oluliste vajadustega või keskkonna või töökeskkonna kaitsega. Uute siseriiklike õigusnormide kehtestamise puhul on tõenäolisem, et need võivad ühtlustamist ohustada. Sellest tulenevalt ei saanud ühenduse seadusandja võtta selliseid õigusnorme arvesse ühtlustamismeetme väljatöötamisel. Sellisel juhul ei võeta arvesse EÜ artiklis 30 märgitud olulisi vajadusi ning asjakohased on üksnes keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud põhjused tingimusel, et liikmesriik toob välja uued teaduslikud tõendid ning uute siseriiklike normide kehtestamine on vajalik ühtlustamismeetme võtmise järel eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi tõttu. ( 29 )

42.

Liikmesriik peab tõestama, et EÜ artikli 95 lõike 5 kohaldamise tingimused on täidetud. ( 30 ) Käesolevas asjas pidanuks Austria uute teaduslike tõendite põhjal tõestama, et arvesse võttes pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi, ei ole direktiiviga 2001/18 tagatud keskkonnakaitse tase vastuvõetav. ( 31 )

43.

Komisjon lükkas oma otsuses tagasi argumendi, mille kohaselt esines eriomane probleem EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses, väites, et taotlusest tulenes selgelt, et põllumajandusettevõtete väiksus ei ole ainult Ülem-Austriale omane, vaid see on kõikidele liikmesriikidele ühine joon. Komisjon nõustus samuti EFSA seisukohtadega, eelkõige sellega, et „esitatud teaduslikud tõendid ei sisalda mingisugust uut või ainulaadset kohalikku teaduslikku teavet olemasolevate või tulevaste geneetiliselt muundatud kultuuride või loomade mõju kohta inimeste tervisele või keskkonnale” ning et „ei esitatud ühtegi teaduslikku tõendit, et selles Austria osas [oleks] erilisi või ainulaadseid ökosüsteeme, mille tõttu oleks vajadus teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast analüüsist eraldiseisev riskianalüüs.” ( 32 )

44.

Hagejad ei suutnud neid hinnanguid veenvalt ümber lükata, juhtides lihtsalt tähelepanu põllumajandusettevõtete väiksusele ja mahepõllumajanduse tootmise tähtsusele Ülem-Austrias. Ei esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber EFSA väite, mille kohaselt Ülem-Austria ei olnud tõestanud, et seal oleks erilisi või ainulaadseid ökosüsteeme, mille tõttu oleks vajadus teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast analüüsist eraldiseisev riskianalüüs. Kohtuistungil ei osanud hagejad öelda, kas Ülem-Austrias on GMO-sid leitud. Land Oberösterreichi väitel tulenes seaduseelnõu liikmesriikide kokkuleppe peatsest aegumisest, mille kohaselt ei tohtinud liikmesriigid ajutiselt GMO-dele lubasid enam väljastada. ( 33 ) Need kaalutlused ei suutnud vaidlusaluse otsuse hinnanguid ümber lükata. ( 34 )

45.

Esimese Astme Kohus lükkas seetõttu tagasi komisjoni järeldusi vaidlustavad argumendid seoses teavitava liikmesriigi eriomase probleemi olemasoluga. Kuna EÜ artikli 95 lõike 5 tingimused on kumulatiivsed, siis piisas eranditaotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks nendest tingimustest ei olnud täidetud. ( 35 ) Väide lükati seetõttu täielikult tagasi.

46.

Selle tulemusena lükati tagasi neljas väide, mis tulenes ettevaatusprintsiibi rikkumisest, kuna see ei olnud asjakohane, sest vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 5 esitatud taotluse tingimused ei olnud erandi saamiseks täidetud ning komisjonil ei olnud muud võimalust kui taotlus rahuldamata jätta. ( 36 )

47.

Kaks apellatsioonkaebust on väga sarnased ning isegi suures osas sarnaselt sõnastatud, kuigi Austria Vabariigi oma on täielikum. Tundub, et nende eraldi käsitlemine ei ole asjakohane.

48.

Vaidlustatud kohtuotsus vaidlustati kahel põhjendusel: i) menetlusnormi rikkumine, millega seoses vaidlustavad apellandid nende esimeses kohtuastmes esitatud kolmanda väitega – nimelt EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumine – seotud põhjendused, ning ii) ühenduse õiguse rikkumine, millega seoses vaidlustavad nad järelduse, mis tehti õiguse kohta avaldada oma seisukoht EFSA arvamuse suhtes.

49.

Esitatud põhjendustest lähtudes paluvad apellandid Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning et ta kas tühistaks vaidlusaluse otsuse või saadaks asja tagasi Esimese Astme Kohtule uuesti lahendamiseks.

50.

Apellandid väidavad, et nad olid oma esimeses kohtuastmes esitatud taotlustes tõendanud, et kõik EÜ artikli 95 lõikes 5 sätestatud tingimused on täidetud. Eelkõige olid nad tõendanud, et Ülem-Austrias esines eriomane probleem (mille tähendus ei kattu sõnaga „ainulaadne”). Isegi kui sarnane struktuur esineb ühenduse teistes piirkondades, iseloomustavad Ülem-Austria põllumajandust siiski eelkõige väikesed põllumajandusalad ja eriliselt kõrge mahepõllumajanduse osakaal, mis tähendab, et tavapärastest meetoditest GMO-de leviku ennetamiseks ei piisa. Kuna Esimese Astme Kohus lükkas väite tagasi üksnes seetõttu, et üks tingimus ei olnud täidetud, oleks ta pidanud talle esitatud väiteid põhjalikumalt kaaluma, mitte lihtsalt järgima komisjoni ja EFSA arvamusi. Samuti ei oleks Esimese Astme Kohus tohtinud jätta üldse kaalumata, kas muud EÜ artikli 95 lõike 5 tingimused olid täidetud.

51.

Austria leiab, et uued teaduslikud tõendid on EÜ artikli 95 lõikes 5 väga olulised ning ettevaatusprintsiipi ei tohi eirata. Komisjon ei viinud siiski läbi põhjalikku teaduslikku riskianalüüsi. Samuti ei palunud komisjon EFSA-l analüüsida Austria argumendi keskset küsimust, nimelt GMO-de ja looduslike põllukultuuride üheaegset esinemist, kuigi komisjon tugines oma otsuses täielikult EFSA arvamusele. Ei komisjon ega ka Esimese Astme Kohus ole seega uurinud seda keskset küsimust, mis – nagu selgub nõukogu aruteludest – on väga vastuoluline. Kuna teaduslikke tõendeid ei uuritud kordagi ettevaatusprintsiibist lähtudes, siis rikkus Esimese Astme Kohus oma põhjendamiskohustust.

52.

Samuti heidavad apellandid Esimese Astme Kohtule ette tuginemist asjaolule, et GMO-de olemasolu kohta Ülem-Austrias puudusid tõendid. Võttes arvesse seda, et ühenduse seadusandja on kohustatud võtma „tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitlevates ettepanekutes […] aluseks kaitstuse kõrge taseme,” ( 37 ) ei ole võimalik, et liikmesriik võib tugineda EÜ artikli 95 lõigetele 4 ja 5 üksnes siis, kui kahju on juba tegelikult tekkinud.

53.

Apellandid leiavad, et teaduslike tõendite põhjalikult uurimata jätmine kujutab endast nii võistlevuse põhimõtte kui ka piisava põhjendamise kohustuse rikkumist.

54.

Komisjoni sõnul on nimetatud väited täielikult põhjendamata selles osas, mis puudutab menetlusnormi rikkumist ebapiisava põhjendamise tõttu. Ta käsitleb põhjenduste sisu kriitikat vastuses ühenduse õiguse rikkumise väitele.

55.

Komisjon võtab esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63-67 kokku järgmiselt. ( 38 ) Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikli 95 lõikele 5 tuginev liikmesriik tõendama, et selle kohaldamise tingimused on täidetud, siis oli vajalik uurida, kas vaidlusaluses otsuses oli alusetult leitud, et sellist tõendit ei olnud esitatud. Otsus tugines järeldusele, et väikesed põllumajandusettevõtted on omased kõigile liikmesriikidele ning et EFSA arvates ei ole teaduslikke tõendeid, mis kinnitaksid, et Ülem-Austrias on eriline või erandlik ökosüsteem, mis tingiks vajaduse teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast analüüsist eraldiseisev riskianalüüs. Hagejad ei olnud esitanud ühtegi tõendit, mis lubaks kahelda selles hinnangus, rõhutades lihtsalt põllumajandusettevõtete väiksust ja mahepõllumajanduse tähtsust Ülem-Austrias. Seetõttu ei olnud hagejate esitatud üldised kaalutlused sellised, mis lükkaks ümber vaidlusaluses otsuses sisalduvad konkreetsed hinnangud. See on komisjoni väitel täiesti piisavalt põhjendatud hinnang.

56.

Teiseks rõhutab komisjon, et „uued teaduslikud tõendid” ja „keskkonna kaitse” ei ole „eriomase probleemi” osad, vaid kõik kolm on EÜ artikli 95 lõike 5 kohaldamise kumulatiivsed tingimused; kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb taotlus jätta rahuldamata.

57.

Kolmandaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 selgitatud, miks ettevaatusprintsiip ei ole asjakohane, ning seda ei ole vähemalt sõnaselgelt või põhjendatult vaidlustatud.

58.

Neljandaks ei ole komisjoni väidetava kohustuste täitmata jätmisega või nõukogus peetud aruteludega seotud kaalutlused asjakohased küsimuse puhul, kas vaidlustatud kohtuotsuses on tegemist õigusnormi rikkumisega.

59.

Lõpetuseks on võistlevuse põhimõttega seotud küsimus käesoleval juhul asjakohatu, kuna seda põhimõtet ei ole Esimese Astme Kohtu menetluses väidetavalt rikutud.

60.

Apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus eksis, leides, et kohtuotsuse Taani vs. komisjon põhjendused selles suhtes, et võistlevuse põhimõtet ei kohaldata seoses EÜ artikli 95 lõikega 4, kehtivad ka artikli 95 lõike 5 puhul.

61.

Kaks kohtuasja, mida Esimese Astme Kohus oma põhjenduste toetamiseks ( 39 ) nimetas, viitasid mõlemad EÜ asutamislepingu endise artikli 100a lõikele 4, milles ei eristatud juba jõusolevaid meetmeid uutest vastuvõetavatest meetmetest.

62.

Vastavalt praeguse EÜ artikli 95 lõigetele 4 ja 5 tehakse neil kahel olukorral vahet. Jõusolev siseriiklik meede ei lakka olemast, kui kehtestatakse ühenduse ühtlustamismeede, millega siseriiklik meede on vastuolus. Kui ja kuni komisjon ei ole meedet heaks kiitnud, ei või seda kohaldada osas, milles see on kokkusobimatu, kuid seda võidakse kohaldada muudel juhtudel. Meetme samaaegne esinemine ühtlustamismeetmega põhjustab ebakindlust ning seega kohtuotsuses komisjon vs. Taani viidatud kiireloomulisust. Kavandatud meetmete puhul puudub ühendusel konkreetne vajadus leida kiire lahendus.

63.

Apellandid vaidlustavad samuti vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67 väite, et „hagejad [ei ole] tuginenud tõenditele, mis lükkaksid ümber EFSA väited.” Esimese Astme Kohtus arutati komisjoni hinnanguid asjaoludele. Puudus võimalus vaidlustada EFSA järeldusi, mida ei oleks tulnud käsitada komisjonilt tulenevana, vaid sõltumatu eksperdiaruandena, mille kohta oleks Austrial pidanud olema võimalus esitada oma märkused. Nende järelduste pimesi ülevõtmine komisjoni poolt ei ole kooskõlas komisjoni kohustusega teha otsus vastavalt EÜ artikli 95 lõikele 5.

64.

Seetõttu ei ole kohtuotsus Taani vs. komisjon asjakohane ning Esimese Astme Kohtu otsus rikkus ühenduse õiguses esinevat võistlevuse põhimõtet (ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 kohast õigust õiglasele kohtulikule arutamisele).

65.

Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust ka sellega, et tugines oma põhjendustes EÜ artikli 95 lõikes 5 esineva mõiste „eriomane” valele tõlgendusele ning jättis seega uurimata kõnealuse sätte muud tingimused.

66.

Komisjon käsitleb esiteks võistlevuse põhimõtte või õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele väidetavat rikkumist. Esimese Astme Kohus tugines kohtuotsusele Taani vs. komisjon üksnes väitmaks, nagu tähendaksid siseturunõuded seda, et liikmesriik ei või ilma komisjoni nõusolekuta kohaldada norme, mis kujutavad endast erandit ühtlustamismeetmest. Artikli 95 lõiked 4 ja 5 ei erine selles suhtes. Mõlemal juhul on pikaleveniv arutelu võrdselt ebasoovitav ning vajadus selguse ja kindluse järele võrdselt suur. Muus osas tundub, et apellandid ajavad segamini võistlevuse põhimõtte haldusmenetluses ning õiguse ärakuulamisele Esimese Astme Kohtus, mistõttu nende argumendid selles suhtes on asjakohatud või vastuvõetamatud.

67.

Teiseks rõhutab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse puhul ei olnud vajadust uurida üksikasjalikult, mis võiks kujutada endast „eriomast probleemi”, kuna „uute teaduslike tõendite” tingimus ei olnud täidetud.

68.

Lisaks sellele väidab komisjon, et selliste tõendite puudumine ei ole üllatav, sest 7. novembril 2005 teatas Austria komisjonile põhimõtteliselt teistsugusest Ülem-Austriat puudutavast seaduseelnõust, ( 40 ) mille eesmärk – sarnaselt teiste liikmesriikide ja Austria liidumaa poolt varem teatatud seaduseelnõudega – ei ole kehtestada üldist keeldu GMO-dele, vaid pigem kehtestada konkreetsed meetmed geneetiliselt muundamata põllukultuuride saastumise ennetamiseks. Komisjon ei olnud põhimõtteliselt selliste meetmete vastu. ( 41 )

69.

Komisjoni esindaja alustas kohtuistungil oma väidete esitamist meeldetuletusega, et tegemist on Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebusega ning et apellatsioonkaebuse ulatus on selle laadist tulenevalt piiratud. On kasulik pidada seda asjaolu meeles ning võtta arvesse selle konteksti.

70.

Euroopa Kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas apellandid on tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuses sellise menetlus- või õigusnormi rikkumise, mis tühistaks kõnealuse kohtuotsuse.

71.

Esimese Astme Kohtu ülesanne oli otsustada, kas hagejad olid tuvastanud komisjoni otsuses olulise menetlusnormi või õigusnormi rikkumise või ilmse hindamisvea, mis õigustaks kõnealuse otsuse tühistamist.

72.

Komisjoni ülesanne oli otsustada, kas Austria oli oma EÜ artikli 95 lõike 5 kohast taotlust õigustanud ja esitanud direktiivi 2001/18 vastuvõtmise järel eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi tõttu keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uued teaduslikud tõendid.

73.

Ükski neist ülesannetest ei sisalda otsuse tegemist selle kohta, milline on ja milline ei ole asjakohane keskkonnapoliitika. Ühenduse poliitikaga seotud otsused peavad komisjoni ettepaneku põhjal tegema ühiselt parlament ja nõukogu (komisjon tegutseb siin eri funktsioonis) ning pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega. ( 42 ) Liikmesriigid omalt poolt säilitavad vabaduse määrata oma pädevuse piires kindlaks siseriiklik keskkonnapoliitika.

74.

Teine sissejuhatav märkus puudutab komisjoni väidet, et apellandid ajavad kaebust põhjendades teatud ulatuses segamini „menetlusnormi rikkumise” ja „ühenduse õiguse rikkumise”. Ma nõustun sellega, kuid see ei ole minu arvates otsustav. Kui kaebuse põhjendused on vastuvõetavad, ei ole tähtsust sellel, kas apellant on need nõuetekohaselt liigitanud. Kõik apellantide esitatud väited kuuluvad minu arvates Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 58 ette nähtud kategooriasse. Märgin samuti, et – nagu komisjon märgib – apellandid ei vaidlusta sõnaselgelt Esimese Astme Kohtu järeldust, mille kohaselt nende väide ettevaatusprintsiibi rikkumise kohta ei olnud asjakohane. Minu arvates ei takista see neid siiski kasutamast seda printsiipi kohtuotsuse muude aspektide vaidlustamisel.

75.

Sisuliselt väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus:

76.

Ma käsitlen kahte esimest etteheidet selles järjekorras, võttes vajaduse korral arvesse ettevaatusprintsiibi võimalikku asjakohasust.

77.

„Võistlevuse põhimõtet ei kohaldata [kõnealusele menetlusele],” sedastas Esimese Astme Kohus oma kohtuotsuse punktis 45, korrates Euroopa Kohtu sõnu kohtuotsuse Taani vs. komisjon punktis 50. Siinkohal oleks abistav analüüsida, mida kõnealusel juhul „võistlevuse põhimõtte” all silmas peetakse. Kui mõlema kohtuotsuse ingliskeelses versioonis kasutatakse väljendit right to be heard, kasutatakse prantsuse keeles mõistet principe du contradictoire (mis kajastub otseselt teistes keeleversioonides), millel võib olla teatud määral erinev tähendus. Apellandid viitavad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 6, mis tagab tsiviilõiguste ja -kohustuste või esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õiguse õiglasele ja avalikule asja arutamisele.

78.

Mõiste principe du contradictoire – mille kohta kasutatakse sageli ladinakeelseid väljendeid audi alteram partem või audiatur et altera pars – on eelkõige selgelt kohaldatav võistleva kohtumenetluse puhul, kus vastaspooltel peab olema võimalus vastata üksteise süüdistustele enne, kui kohus teeb oma otsuse. Tüüpilised näited on muu hulgas tsiviilkohtumenetlus, vahekohtumenetlus ja kriminaalmenetlus ning loomulikult ka otse Euroopa Kohtule või Esimese Astme Kohtule esitatud hagid. ( 43 )

79.

Üldisemalt kohaldatakse seda muu hulgas ka juhtumite puhul, kus isiku õigusi või huve võib kahjustada ametiasutuse poolt isiku suhtes algatatud menetlus, kus isikul peab olema võimalus võtta seisukoht nende asjaolude suhtes, mida ametiasutus kavatseb arvesse võtta. Sellised juhtumid on näiteks kriminaalmenetlused ning mitmed haldusmenetlused ühenduse pädevusse kuuluvates valdkondades, nt komisjoni uurimismenetlused konkurentsi- ja dumpinguvaldkonnas või asutamislepingu rikkumismenetlused vastavalt EÜ artiklile 226.

80.

Käesoleva asja olukord erineb selle poolest, et menetluse algatas liikmesriik, kes on kohustatud põhjendama seda, miks ta soovib teha ühtlustamismeetmetest erandit, ning kes võib esitada nii põhjaliku avalduse ja nii palju tõendeid, kui ta vajalikuks peab. Taotlus esitatakse komisjonile, kes hindab põhjendusi ja tõendeid ning teeb otsuse. Seetõttu kuulatakse liikmesriik põhimõtteliselt ära tema enda algatusel ning vastaspool puudub.

81.

Apellandid püüavad sisuliselt saada kinnitust, et neil oli õigus esitada taotlust puudutava EFSA hinnangu kohta märkusi enne lõpliku otsuse tegemist. Vahest on vähem oluline otsustada, kas mõiste „õigus ärakuulamisele” või principe du contradictoire kirjeldab seda asjakohaselt, kui selgitada välja, millega on tegelikult tegemist.

82.

Peamine takistus kõnealuse põhimõtte tunnustamisel on Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Taani vs. komisjon ning selles sisalduvad põhjendused. Apellandid ei tee ettepanekut kohtupraktikat muuta, vaid et seda tuleks pigem piirata kontekstiga, mille alusel see sõnastati, nimelt EÜ artikli 95 lõikega 4 ja mitte EÜ artikli 95 lõikega 5. Nende argument mind ei veena.

83.

Kohtuotsuse Taani vs. komisjon asjakohased punktid on järgmised:

84.

Lugedes neid lõikeid koostoimes EÜ artikli 95 lõigetega 4–6, ei näe ma ühtegi põhjust, miks ei peaks artikli 95 lõikega 4 seoses öeldu kehtima artikli 95 lõike 5 suhtes. Euroopa Kohtu põhjendus ei tuginenud eeskätt ühenduse huvile kiire lahenduse vastu, mis ei ole tingimata vajalik, kui meetmed ei ole veel jõustunud ja liikmesriigil ei ole nende jõustamisega kiire. Pigem tuleneb see asjaolust, et i) liikmesriik algatab menetluse ning eeldatakse, et ta esitab oma taotluses kõik asjakohased tõendid ning argumendid, võrreldes olukorraga, kus isiku vastu algatatakse menetlus, mille lõpus määratakse karistus, ja ii) artikli 95 lõige 6 ei paku alternatiivi kohustuslikule kinnitamisele, kui komisjon ei lükka kavandatud õigusnorme ettenähtud aja jooksul tagasi. Ettenähtud tähtaeg ei anna mingit võimalust arutelu venitada ja seda tähtaega võib ainult üks kord pikendada (komisjoni äranägemisel), kui seda nõuab küsimuse keerukus ja puudub oht inimeste tervisele.

85.

Apellantide argumente ei toeta ka asjaolu, et Esimese Astme Kohus viitas samuti endise EÜ artikli 100a lõikega 4 seotud kohtupraktikale, ( 44 ) milles ei tehta vahet enne ühtlustamisdirektiivi vastuvõtmist juba kehtinud meetmetel ja pärast selle vastuvõtmist kehtestavatel meetmetel. Selline asjaolu kaldub pigem kinnitama, et sama põhimõte kehtib mõlemal juhul.

86.

Ma olen seetõttu arvamusel, et apellandid ei ole tuvastanud, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades olemasolevat kohtupraktikat võistlevuse põhimõtte suhtes. ( 45 )

87.

Kuna kohtuasi Taani vs. komisjon lahendati Euroopa Kohtu täiskogu istungil, ei oleks seetõttu kõnealuse kohtupraktika uuesti läbivaatamine käesolevat asja arutava koja poolt kohane; asi tuleks pigem suunata suurkojale. Nagu juba märkisin, ei tee apellandid ettepanekut, et kohtupraktika tuleks uuesti läbi vaadata. Siiski leian, et selline asjade käik ei ole mingil juhul vajalik.

88.

Komisjoni otsuse võib vaidlustada Esimese Astme Kohtus, kusjuures pooltel on võimalus esitada kirjalikud väited kahes voorus ning täielikud suulised argumendid. Seega on neil täielik võimalus õiglasele ja avalikule asja arutamisele seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikele 1.

89.

Siiski tuleb mainida ühte teist Euroopa Kohtu täiskogu otsust, mis esmapilgul võib tunduda olevat kohtuotsusega Taani vs. komisjon vastuolus, nimelt kohtuotsus Technische Universität München. ( 46 ) Kõnealuses asjas soovis ülikool importida tollimaksuvabalt teadusaparaate põhjendusel, et samaväärseid aparaate ühenduses ei toodeta. Tema taotluses tuli üksikasjalikult põhjendada, miks ühenduses kättesaadavad seadmed ei sobi konkreetse kavandatava teadustöö jaoks. Taotlus esitati komisjonile, kes konsulteeris eksperdirühmaga, kelle otsus oli komisjonile siduv. Rühm jõudis eitavale otsusele, võtnud arvesse ühenduse ühelt samaväärsete seadmete tootjalt saadud kirja, millele ülikoolile ei antud võimalust vastata.

90.

Euroopa Kohus tühistas komisjoni otsuse. Euroopa Kohus sedastas oma kohtuotsuse punktis 25:

„Õigus ärakuulamisele ( 47 )sellises haldusmenetluses eeldab, et asjaomasel isikul peab komisjonis toimuva tegeliku menetluse ajal olema võimalus esitada nõuetekohaselt oma seisukohad nii vastavate asjaolude kui ka vajaduse korral dokumentide kohta, mida ühenduse institutsioon on arvesse võtnud. See nõue ei olnud vaidlus[aluse] otsuse vastuvõtmise ajal täidetud.”

91.

Kuigi kõnealused asjaolud tunduvad olevat võrreldavad käesoleva asja asjaoludega ning kohtupraktika tundub toetavat apellantide väidet, on minu arvates võimalik kahte kohtuasja eristada. Kohtuasja Technische Universität München puhul ei olnud küsimus selles, et hagejal ei lubatud vastata eksperdirühma otsusele, vaid selles, et talle ei antud võimalust vastata tõenditele, mille kõnealune rühm sai ning mille esitas osapool, kelle huvid olid vastuolus tema omadega. Käesoleva asja puhul see nii ei ole.

92.

Märgin samuti, et kohtuotsuses Technische Universität München tuvastas Euroopa Kohus koguni kolm põhjust, mille alusel otsustas, et otsus on kehtetu. ( 48 ) Kumbagi neist kahest teisest põhjusest ei ole esitatud apellatsioonkaebuse alusena käesolevas asjas. ( 49 ) Seetõttu näib mulle, et on parem käsitleda kohtuasja Technische Universität München vaieldamatult asjakohasena seoses tollimaksu valdkonnas kohaldatava haldusmenetlusega ning seda eristada, mitte püüda selle hinnangut võistlevuse põhimõtte kohta üle kanda teistsugusele haldusmenetlusele, mida kohaldatakse vastavalt EÜ artiklile 95.

93.

Seoses apellantide väitega, mille kohaselt rikkus Esimese Astme Kohus käesolevas asjas võistlevuse põhimõtet, kuna ei uurinud nende väiteid piisavalt põhjalikult, tundub mulle, et need väited ei puuduta otseselt võistlevuse põhimõtet. Väidetes ei öeldud, et eirati kuidagi nende õigust esitada Esimese Astme Kohtus argumente või tõendeid.

94.

Niivõrd kui apellandid tegelikult kaebavad, et Esimese Astme Kohus tegi esitatud väidetest ja tõenditest vale järelduse, on nende väide vastuvõetav üksnes ulatuses, milles see seondub võimaliku õigusnormi rikkumisega. Käsitlen selle pealkirja alla tõenäoliselt kuuluvaid küsimusi järgnevalt siis, kui uurin liikmesriigile eriomase probleemi mõistet.

95.

Niivõrd kui apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus lihtsalt ei vaadanud nende esitatud tõendeid läbi, on siiski asjakohane teha mõned märkused. Sellist kohustuste täitmata jätmist tuleb apellatsioonkaebuse ajal kontrollida ja selle tuvastamine võib olla alus esimeses kohtuastmes tehtud otsuse tühistamiseks, kuigi mina ei tea ühtegi kohtuasja, kus selline küsimus oleks sellisel kujul tekkinud. ( 50 ) Käesoleva asja puhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 66 ja 67, et Esimese Astme Kohus võttis esitatud tõendid arvesse. Sellised tõendid (Mülleri aruanne ja komitee aruanne) ( 51 ) olid EFSA-le ja komisjonile kättesaadavad. Nagu ma selgitan üksikasjalikumalt allpool, ei selgitanud hagejad Esimese Astme Kohtule, mil viisil olid need tõendid vastuolus nimetatud organite järeldustega. Neil tingimustel ei või minu arvates Esimese Astme Kohut kritiseerida selle eest, et see ei uurinud tõendeid just nimelt sellest aspektist lähtudes.

96.

Lõpetuseks mainiksin ettevaatusprintsiibiga seoses lihtsalt, et õiguse olla ära kuulatud, õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ning kohustuse järgida võistlevuse põhimõtet määrab kindlaks menetluse laad ning see ei sõltu sellest, kui suur on ettevaatusabinõu vajadus.

97.

Apellandid väidavad sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus ei uurinud nõuetekohaselt tõendeid, mida nemad olid esitanud, et lükata ümber komisjoni järeldus, mille kohaselt ei ole Ülem-Austriale eriomase probleemi olemasolu tõendatud.

98.

Selliste argumentide puhul tekib probleem, sest nendega püütakse vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnangut talle esitatud tõendite kohta. Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 58 võib antud hinnangu peale esitada apellatsioonkaebuse üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et tõendeid oli moonutatud. ( 52 )

99.

Sellegipoolest tõstatasid apellandid (ehkki vahest ei rõhutanud nii tugevalt, kui oleks võinud oodata) asjakohase probleemi, väites, et sõnade „eriomane” ja „ainulaadne” tähendus ei kattu. Kui Esimese Astme Kohus oleks tõendite hindamisel kasutanud valet õiguslikku kriteeriumi, oleks tema kohtuotsus olnud selles osas ekslik ning tõendeid oleks tulnud õige kriteeriumi alusel uuesti hinnata.

100.

Lähemal uurimisel tundub olukord olevat suhteliselt keeruline, kuid paneb mind kahtlema, kas Esimese Astme Kohtu põhjendustega võib käesolevas küsimuses nõustuda. Tegemist on keelelise probleemiga ja seda tuleb selgitada.

101.

EFSA arvamus koostati inglise keeles. EFSA veebilehel on märgitud: „Inglise keel on EFSA teaduslike arvamuste autentne keel. Kahtluse korral tuleb kasutada arvamuse ja selle kokkuvõtte ingliskeelset versiooni.” Tundub, et asjaomase arvamuse täisversioon on olemas vaid inglise keeles, kuigi kokkuvõtted on olemas nii inglise, prantsuse, saksa kui ka itaalia keeles.

102.

Arvamuses on muu hulgas märgitud: ( 53 )

„The scientific evidence presented contained no new or uniquely local scientific information on the environmental or human health impacts of existing or future GM crops or animals.

No scientific evidence was presented which showed that this area of Austria had unusual or unique ecosystems that required separate risk assessments from those conducted for Austria as a whole or for other similar areas of Europe. No specific cases were presented of impacts of GMOs on biodiversity, either directly or through changes in agricultural practices.”

103.

Sõnade uniquely ja unique kasutamine tundub olevat oluline. Kuigi see ei ole üheselt mõistetav, tundub see siiski viitavat sellele, et EFSA järeldus võis tugineda arusaamale, et erandi tegemiseks direktiivist 2000/18 tuleb kindlaks teha, kas kõnealuses liikmesriigis või piirkonnas esineb probleem, mida mujal ei esine.

104.

EFSA arvamuse kokkuvõttes ei esine väljendit „no new or uniquely local scientific information”, kuid esineb väljend „unusual or unique ecosystems”. Selle prantsuskeelne tõlge on „écosystèmes atypiques ou uniques” ning saksakeelne tõlge on „ungewöhnliche oder einzigartige Ökosysteme”, mis mõlemad tunduvad täpselt kajastavat ingliskeelset versiooni.

105.

Arvamuse kahte lõiku on tsiteeritud „sõna-sõnalt” vaidlusaluse komisjoni otsuse põhjenduses 71, kus need on esitatud selgelt nii, et neil on teatav oluline osa põhjendustes. Panin sõna „sõna-sõnalt” jutumärkidesse, kuna kaks lõiku on esitatud ühe lõiguna ning prantsus- ja saksakeelsed versioonid erinevad veidi autentsest ingliskeelsest algtekstist. „No new or uniquely local scientific information” on prantsuse keelde tõlgitud väljendiga „aucune information nouvelle ou spécifiquement locale”, varjates seega igasugust võimalikku lahknevust EÜ artikli 95 lõike 5 ja selle sätte EFSA tõlgenduse vahel, ning saksa keelde väljendiga „keine oder nur lokal begrenzte wissenschaftliche Daten”, millel on juba oluliselt teistsugune tähendus, mis võib tuleneda ingliskeelse versiooni valesti mõistmisest. „Unusual or unique ecosystems” on tõlgitud prantsuse keelde väljendiga „écosystèmes particuliers ou exceptionnels” ning saksa keelde väljendiga „ein ungewöhnliches oder einzigartiges Ökosystem”. Prantsuse keeles on taas välja jäetud ainulaadsuse mõiste (mis erineb EFSA prantsuskeelsest kokkuvõttest), kuid saksakeelne tõlge vastab nii arvamuse ingliskeelsele versioonile kui ka saksakeelsele kokkuvõttele.

106.

Komisjoni otsus on adresseeritud Austriale ning selles on täpsustatud, et üksnes saksakeelne tekst on autentne. Ei ole selge, kas see tähendab tingimata seda, et komisjoni analüüs tehti üksnes saksa keeles ning otsus koostati algselt selles keeles. Igal juhul tundub, et EFSA arvamuse saksakeelne versioon, millel otsus (vähemalt osaliselt) põhines, ei ole täiesti täpne tõlge.

107.

Kohtuasja töökeel Esimese Astme Kohtus oli loomulikult saksa keel. Siiski ei ole saladus, et Esimese Astme Kohtu, nagu ka Euroopa Kohtu töökeel on prantsuse keel. Seetõttu võis analüüs põhineda kohtuasja dokumentide prantsuskeelsetel versioonidel, seal hulgas eelkõige vaidlusaluse otsuse prantsuskeelsel tekstil, mille põhjenduses 71 esitatud EFSA arvamuse tsitaadis puudus igasugune viide ainulaadsusele. Igal juhul pidi vaidlustatud kohtuotsus olema koostatud prantsuse keeles. ( 54 )

108.

Nende kaalutluste asjakohasus ilmneb, kui vaadata kohtuotsuse prantsuskeelse versiooni punkte 65–67. Punktis 65 on esitatud suurem osa vaidlusaluse otsuse põhjenduses 71 esitatud tsitaatidest, mainides väljendeid „aucune information nouvelle ou spécifiquement locale” ja „des écosystèmes particuliers ou exceptionnels”. Punktis 66 on märgitud, et hagejad ei esitanud veenvaid tõendeid, mis lubaksid kahelda eriomase probleemi olemasolus, ning punktis 67 on märgitud, et hagejad ei esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber EFSA järelduse, mille kohaselt ei ole tõendatud, et Ülem-Austrias leiduks „des écosystèmes particuliers ou exceptionnels”, mis tingiksid vajaduse teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast analüüsist eraldiseisev riskianalüüs.

109.

Seetõttu ei olnud prantsuse keeles, milles vaidlustatud kohtuotsus koostati, ühtegi viidet sellele, et Esimese Astme Kohus oli teadlik võimalusest, et EFSA tugines oma arvamuses eeldusele, et õigustamaks erandi tegemist EÜ artikli 95 lõike 5 alusel, pidi Austria tõendama kõnealusele piirkonnale ainulaadse ning mitte eriomase, erilise või mõnel muul viisil erandliku probleemi olemasolu.

110.

Mulle tundub selge, et – nagu hagejad väidavad – EÜ artikli 95 lõike 5 sõna „eriomane” ei tohi samastada sõnaga „ainulaadne”. Probleem võib olla eriomane rohkem kui ühele piirkonnale või liikmesriigile, kuid saab olla ainulaadne üksnes ühes piirkonnas või liikmesriigis. Vahest ei ole käesoleva asja huvides vaja tõmmata täpset joont, kuid eriomane probleem asub kusagil ainulaadse ja tavalise, üldise või laialtlevinud probleemi vahel. EÜ artikli 95 lõikes 5 eeldatakse, et probleem on eriomane ning ainulaadsuse nõudmine tähendaks kõnealuse sätte valesti tõlgendamist või kohaldamist.

111.

See ei tähenda, et Esimese Astme Kohus oleks seda kriteeriumit valesti tõlgendanud või kohaldanud. See, kuidas ta kasutab omadussõnu „spécifique”, „particulier” ja „exceptionnel”, tundub olevat täielikult kooskõlas minu arusaamaga kõnealusest sättest.

112.

Pärast hagejate ( 55 ) esitatud tõendite uurimist järeldas Esimese Astme Kohus siiski, et hagejad ei olnud lükanud ümber EFSA järeldusi ega komisjoni hinnanguid ega seadnud neid kahtluse alla. See järeldus puudutas siiski prantsuse keeles väljendatud järeldusi ja hinnanguid, mis ei sisaldanud viiteid ainulaadsuse kriteeriumile. Minu meelest ei ole õige väita, et Esimese Astme Kohus oleks jõudnud samale seisukohale, kui ta oleks hinnanud tõendeid, võttes arvesse EFSA viiteid ainulaadsusele, või oleks pidanud komisjoni hinnangut sellistel viidetel põhinevaks.

113.

Selle põhjal võib järeldada, et Esimese Astme Kohus jättis põhjendamatult uurimata hagejate väite EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumise kohta. Pärast tuvastamist, et järeldust Ülem-Austriale eriomase probleemi puudumise kohta ei olnud ümber lükatud, ei kaalunud Esimese Astme Kohus ühtegi muud kõnealuses sättes ette nähtud kumulatiivset tingimust. Kohtuotsuses ei ole seega väite tagasilükkamiseks ühtegi kindlat põhjendust.

114.

Seetõttu tuleb uurida EÜ artikli 95 lõike 5 kohaldamise ülejäänud tingimusi. Euroopa Kohus võib vastavalt oma põhikirja artikli 61 esimesele lõigule sõltuvalt olukorrast teha seda ise või saata kohtuasja tagasi Esimese Astme Kohtule. Käesoleval juhul tundub mulle, et Euroopa Kohtus suudab ise seda uurida.

115.

Nagu olen märkinud, peab liikmesriik EÜ artikli 95 lõike 5 alusel erandi tegemiseks esitama uued teaduslikud tõendid seoses keskkonna ja töökeskkonna kaitsega ühtlustamismeetme võtmise järel eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi kohta. Need tingimused on kumulatiivsed, nagu Esimese Astme Kohus sedastas ning millega Austria valitsus sõnaselgelt nõustus apellatsioonkaebuse suulises menetluses. Teisisõnu, kui üks tingimustest ei ole täidetud, ei saa erandit teha.

116.

EFSA arvamuses ega komisjoni otsuses ei tundu olevat vaidlustatud seda, et vähemalt osa tõenditest, millele Austria tugines, oli seotud keskkonnakaitsega, kuigi komisjon leidis oma otsuse põhjenduses 68, et Austria probleeme ei saa pidada konkreetselt keskkonnakaitsega seotuks. Seetõttu võib pidada tingimust esitada „tõendid seoses keskkonna […] kaitsega” täidetuks. Lühike märkus on siiski asjakohane.

117.

Apellandid on väitnud, tuginedes EFSA väitele, mille kohaselt „komisjon ei palunud EFSA-l esitada märkusi GMO-sid sisaldavate ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride üheaegse esinemise haldamise kohta,” et EFSA ja komisjon eirasid Austria taotluses tõstatatud keskset küsimust.

118.

Mulle tundub siiski, et komisjon püüdis nõuetekohaselt eristada EÜ artikli 95 lõikes 5 ja direktiivis 2001/18 käsitletud keskkonnaküsimusi ning põllumajandusliku haldamise sotsiaal-majanduslikke küsimusi, mis ei kuulu õigusnormide kohaldamisalasse. ( 56 ) EFSA märkis oma pädevust kirjeldades, et tal „ei palutud esitada märkusi teabe kohta, mis ei ole seotud ohuga inimeste tervisele ega keskkonnale, eelkõige üheaegse esinemise haldamisega seotud ohuga.” ( 57 ) EFSA arvamuses võeti – nõuetekohaselt – arvesse keskkonnaküsimusi, eelkõige seoses geenisiirdega, kuid – samavõrd nõuetekohaselt – ei esitatud märkusi muudel teemadel.

119.

Tulles tagasi artikli 95 lõikes 5 sätestatud tingimuste juurde, tundub olevat üldine arvamus, et Mülleri aruandes esitati vähemalt teatavaid teaduslikke tõendeid, kuigi EFSA arvamuse kohaselt olid paljud viited seotud õigusnormide või majandusküsimustega.

120.

Lisaks sellele eeldatakse, et tõendid peavad olema uued ning nendega seotud probleem peab olema tekkinud pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist.

121.

Seoses küsimusega, kas Mülleri aruandes esitatud teaduslikud tõendid olid uued, väitis EFSA, et tegemist oli peamiselt ülevaatega olemasolevatest teadmistest geenisiirde kohta põllukultuuride vahel ja geenisiirde kohta üksikute põllukultuuri liikide ja nende looduslike sugulasliikide vahel. Komisjon leidis oma otsuse põhjenduses 65, et Mülleri aruanne sisaldas andmeid, mis olid suures osas kättesaadavad enne direktiivi 2001/18 vastuvõtmist.

122.

Land Oberösterreich ja Austria möönsid oma esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldustes, et Mülleri aruanne põhines suuresti juba kättesaadavatel andmetel. Nad väitsid siiski, et aruandes jõuti olemasolevate andmete põhjal uutele järeldustele ning neid järeldusi tuleks pidada „uuteks teaduslikeks tõenditeks”. Nad väitsid samuti, et tõendeid kinnitab uuem teaduslik kirjandus. ( 58 )

123.

Lihtne on kontrollida, et 2002. aasta aprillis valminud Mülleri aruande 115 viitest on üksnes 22 viidet pärit nimetatud aastast või 2001. aastast, mil direktiiv 2001/18 vastu võeti, ning vähem kui pooled on teaduslikku laadi. Apellandid ei ole väitnud, et 2001. või 2002. aasta teaduslikud viited olid esitatud järeldustega seoses otsustavad või olulised. Ning kuna küsimus on selles, kas Austria poolt tema taotluse õigustamiseks esitatud tõendid olid uued, ei saa muude uute teaduslike andmete hilisem ilmnemine avaldada mõju komisjoni otsuse õiguslikule kehtivusele, võttes arvesse otsuse aluseks olnud tõendeid ja otsuse tegemise aega.

124.

Jääb veel küsimus, kas olemasolevate andmete põhjal saadud uut järeldust võib pidada „uueks teaduslikuks tõendiks”. Inglise keeles ei oleks see üldiselt võimalik. Evidence tähendab üldiselt nn toormaterjali, mille põhjal võib teha järeldusi. Pilt muutub siiski hägusemaks, kui vaadata EÜ artikli 95 lõike 5 eri keeleversioone. Hollandikeelne versioon („nieuwe wetenschappelijke gegevens”) näib vastavat ingliskeelsele versioonile. Mitmes romaani keeles kasutatakse mõisteid (prantsuse keeles „preuves scientifiques nouvelles”, itaalia keeles „nuove prove scientifiche” ning portugali keeles „novas provas cientificas”), millel võib olla laiem tähendus. Hispaania- („novedades cientificas”) ja saksakeelse („neue wissenschaftliche Erkenntnisse”) versiooni puhul tundub tõesti, et need on ingliskeelsest versioonist rohkem suutelised kandma tähendust, mida apellandid olid esimeses kohtuastmes väitnud. Põhjalikum uurimine ei ole vajalik, et jõuda seisukohale, et olemasolevate andmete põhjal saadud uued järeldused võivad kujutada endast uusi teaduslikke tõendeid EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses.

125.

Ma ei leia siiski väidetest midagi, mis läheks kaugemale lihtsast kinnitusest, et Mülleri aruandes tehti sellised uued järeldused olemasolevate andmete põhjal. Neis isegi ei täpsustata ühtegi sellist uut järeldust. Veelgi vähem on selgitatud, kuidas uus järeldus erineb samade andmete põhjal varem koostatud järeldustest. Kuna eranditaotluse rahuldamata jätmise üks põhjendus oli see, et teaduslikud tõendid ei olnud uued, oleks hagejad pidanud esimeses kohtuastmes selle põhjenduse ümber lükkama, et nende hagi oleks võinud edukas olla. Ei piisa väitmisest, et tõendeid võiks teoreetiliselt pidada uuteks, kui ei täpsustata ega selgitata, mis nende puhul tegelikult uut on.

126.

Seetõttu leian, et apellandid ei kummutanud komisjoni järeldusi uute teaduslike tõendite puudumise kohta. See on iseenesest piisav alus nende esimeses kohtuastmes esitatud kolmanda väite tagasilükkamiseks, kuid ma uurin ka tingimust, mille kohaselt peab väidetav probleem olema tekkinud pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist.

127.

Probleem, mis apellantide väitel on eriomane Ülem-Austriale, tuleneb nende sõnul mahepõllumajanduse ja väikeste põllumajandusettevõtete (suhteliselt) suurest osakaalust.

128.

Põllumajandusettevõtete suuruse puhul ei ole apellandid väitnud, et olukord muutus kuidagi pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist.

129.

Mahepõllumajanduse osakaalu kohta esitasid nad andmed, mis tõendasid selle suurenemist ajavahemikus 31. detsembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2002: ettevõtete arv suurenes 2792-lt 3040-le, hektarite arv 45950-lt 50077-le, mis tähendab, et mõlemad näitajad suurenesid aasta jooksul alla 9%; mahepõllumajanduse osakaal oli seega (ilmselt 2002. aasta lõpus) 7,5% põllumajandusettevõtetest ning 8,85% piirkonna viljeldavast maa-alast. ( 59 )

130.

Nad ei ole esitanud andmeid kogu asjaomase perioodi kohta alates märtsist 2001, mil direktiiv 2001/18 vastu võeti, kuni märtsini 2003, mil esitati taotlus direktiivist erandi tegemiseks. Kui suundumus oleks lineaarne nii enne (2001. aasta märtsist kuni detsembrini) kui ka pärast (2003. aasta jaanuarist märtsini ) seda ajavahemikku – mille kohta puuduvad igasugused tõendid –, võiks 2002. kalendriaasta andmete ekstrapoleerimise alusel järeldada, et kasv võis olla ligikaudu 18%. Sõltuvalt sellest, kas võtta aluseks maa-ala suurus või ettevõtete arv, tõstaks see mahepõllumajanduse osakaalu kogu Ülem-Austria põllumajanduses 6%-lt või 8%-lt ligikaudu 8%-le või 9%-le.

131.

Sellisest suurenemisest ei näi piisavat, et tõendada alles tekkinud probleemi olemasolu. Apellandid on siiski väitnud et EÜ artikli 95 lõige 5 ei nõua, et probleem peab olema tekkinud täies ulatuses pärast ühtlustamismeetme vastuvõtmist. Nende väidete kohaselt võis see olla varem varjatud ja ilmneda alles hiljem täies ulatuses. Nad väidavad, et käesolevas asjas paljastas just Mülleri aruande avaldamine 2002. aasta aprillis probleemi tõelise ulatuse. ( 60 )

132.

Ma möönan, et põhimõtteliselt võib probleemi, mis ühtlustamismeetme vastuvõtmise ajal oli varjatud, käsitada kõiki tingimusi arvesse võttes pärast ühtlustamismeetme vastuvõtmist tekkinud probleemina EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses, kui see ilmnes alles hiljem. Ei näi siiski väga tõenäoline, et mahepõllumajanduse osakaalu järkjärgulise suurenemisega kaasneks selline paljastus, kui just ei ületata teatavat künnist, mistõttu olukord oluliselt muutub. Ma ei leia apellantide väidetest midagi enamat lihtsast kinnitusest, et probleemi ulatus tuli ilmsiks alles Mülleri aruande avaldamisega. Kui võtta lisaks arvesse asjaolu, et nad ei toonud sellest aruandest esile ühtegi konkreetset uut järeldust, mis oleks tehtud uute või olemasolevate andmete põhjal, leian, et nad ei ole tuvastanud pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist tekkinud probleemi olemasolu.

133.

Seetõttu ei ole apellandid ümber lükanud vaidlusaluse otsuse põhjenduse 75 järeldusi, mille kohaselt Austria ei ole esitanud uusi teaduslikke tõendeid ega tõendanud, et esines eriomane probleem, mis tekkis pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist.

134.

Võttes arvesse seda, et apellandid rõhutasid ettevaatusprintsiipi, märgiksin veel, et see printsiip võib kahtlemata olla oluline, kui hinnatakse uue olukorraga seotud uusi tõendeid, kuid mis tahes ettevaatus ei saa muuta selliseid tõendeid või sellist olukorda uueks. Nii olukorra kui ka tõendite uudsus on kaks tingimust, mis peavad olema täidetud, enne kui võib kohaldada ettevaatusprintsiipi.

135.

Esimeses kohtuastmes esitatud kolmanda väite võib seega igal juhul tagasi lükata olenemata sellest, kas põhjendusega, millega Esimese Astme Kohus selle tagasi lükkas, võib kindlalt nõustuda või mitte.

136.

Minu analüüsi võib kokku võtta järgmiselt.

137.

EÜ artikli 95 lõigete 4 ja 5 kohases menetluses peab liikmesriik oma taotlusele lisama kõik taotluse toetamiseks vajalikud tõendid ja väited. Komisjon teeb seejärel selle põhjal otsuse. Ta võib enne otsuse tegemist paluda arvamust teistelt liikmesriikidelt (nagu kohtuasjas Taani vs. komisjon) või sellistes küsimustes abistamiseks moodustatud eksperdiorganilt (nagu käesolevas asjas). Menetluse laadi (menetluse algatab liikmesriik, kellel on täielik võimalus esitada kõik asjakohased väited) ning ajaliste piirangute (tähtaeg on kuus kuud, kusjuures seda on erakordselt keerukal juhul võimalik üks kord pikendada) tõttu ei ole liikmesriigil tingimata üldist õigust vastata komisjonile esitatud arvamustele. Kui eksperdiorgan esitab siiski oma arvamuse pärast selliste tõendite ja väidete ärakuulamist, mis on vastuolus liikmesriigi esitatud tõendite või väidetega, kuid mille puhul liikmesriigile ei ole antud võimalust esitada oma seisukoht, on vahest põhjust uurida, kas tegemist ei olnud olulise menetlusnormi rikkumisega arvamuse sõnastamisel (kohtuasi Technische Universität München). Sellise probleemi puudumise korral on liikmesriigi õigus vastata igasugusele arvamusele, millele tugineb komisjoni otsus, tagatud tema õigusega vaidlustada see otsus Esimese Astme Kohtus. Liikmesriik võib selles etapis esitada kõik tõendid ja väited, mis võivad ümber lükata kõik komisjoni otsuse aluseks olevad asjaolud.

138.

Kui sellistes tingimustes on ainsad tõendid, mida liikmesriik palub Esimese Astme Kohtul kaaluda, need, mis on juba komisjonile esitatud ja mida komisjon on liikmesriigi sõnul valesti hinnanud, peab liikmesriik täpselt märkima, kuidas nende tõendite alusel oleks pidanud jõudma teistsugusele järeldusele. Ei piisa sellest, kui näidatakse abstraktselt, et esitatud tõendite abil võib jõuda teistsuguse tõlgenduseni, ning palutakse Esimese Astme Kohtul uuesti hinnata juba esitatud tõendeid. Liikmesriik peab vähemalt täpsustama nende tõendite konkreetsed osad, mis tema sõnul eeldavad teistsugust tõlgendust, ning selgitama üksikasjalikult, miks on õigustatud just selline tõlgendus, aga mitte komisjoni otsuse aluseks olev tõlgendus.

139.

Käesolevas asjas pidi Austria tõendama oma EÜ artikli 95 lõike 5 kohases taotluses, et kõik selles sättes loetletud tingimused on täidetud: i) esitatud on uued tõendid, ii) tõendid on teaduslikud, iii) need on seotud keskkonna või töökeskkonna kaitsega, iv) esineb liikmesriigile eriomane probleem ja v) probleem on tekkinud pärast ühtlustamismeetme vastuvõtmist.

140.

EFSA leidis oma arvamuses ja komisjon oma otsuses, et punktide i, iii ja iv tingimused ei olnud täidetud. Nad ei väitnud, et punkti ii tingimus ei olnud üldse täidetud. Nad ei uurinud selgelt punkti v, kuid võisid (õigustatult) leida, et uute tõendite puudumine viitas äsja tekkinud probleemi puudumisele või et Ülem-Austriale eriomase probleemi puudumise tõttu ei olnud vajadust uurida ajastust põhjalikumalt.

141.

Land Oberösterreich ja Austria väitsid Esimese Astme Kohtus, et kõik EÜ artikli 95 lõike 5 tingimused olid täidetud. Esimese Astme Kohus leidis, et nad ei olnud tõendanud punkti iv tingimuse täitmist ja järeldas, et sellisest tõendamata jätmisest piisab, et lükata tagasi väide, mille kohaselt oli vaidlusaluse otsusega rikutud EÜ artikli 95 lõiget 5. Sellise tõlgenduse põhjal oli tema järeldus õige, kuid tõlgendusega kaasneb kahtlus, et selles ei võetud arvesse asjaolu, et EFSA kohaldas tõenäoliselt „eriomasest” rangemat nõuet, nimelt nõuet, et probleem peab olema „ainulaadne”.

142.

EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumise väide võib olla edukas üksnes siis, kui on tõendatud, et kõik sätte tingimused on täidetud. Land Oberösterreich ja Austria ei ole seda tõendanud ei Esimese Astme Kohtus ega ka Euroopa Kohtus, sest nad ei ole tõendanud, et punktide i ja v tingimused olid koos võetuna täidetud, st et tegemist on pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist tekkinud uue probleemiga. Nad esitasid lihtsalt uuesti tõendid, mida EFSA ja komisjon olid juba kaalunud, ning märkisid (nõuetekohaselt), et olemasolevate andmete põhjal teostatud uued analüüsid võivad viia uue järelduseni, mida võib pidada „uuteks tõenditeks” EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses, ning et probleemi, mis ühtlustamismeetme vastuvõtmise ajal oli varjatud, võib käsitada samal eesmärgil pärast ühtlustamismeetme vastuvõtmist tekkinud probleemina. Nad ei selgitanud, kuidas tõendid väidetavalt vastavad nendele tingimustele, ega täpsustanud, millised tõendites sisalduvad asjaolud on väidetavalt asjakohased.

143.

Olen täiesti teadlik, et minu järeldus – või pigem selle mõju – valmistab pettumust nii apellantidele kui ka paljudele üksikisikutele ja organisatsioonidele, kes on sügavalt ja siiralt mures GMO-de levikuga seotud, osaliselt veel tuvastamata ohtude pärast.

144.

Ma tuletaksin siiski meelde kahte kaalutlust.

145.

Ühest küljest, nagu ma eespool juba märkisin, ( 61 ) on kõnealused probleemid seotud poliitikaga ning nendega tuleb tegeleda poliitilisel tasandil. Siseriikliku või ühenduse keskkonnapoliitika kindlaksmääramine ei ole Euroopa Kohtu ega ka ühegi teise kohtu ülesanne. Kõnealused probleemid ei ole iseenesest otseselt seotud käesolevas asjas esimeses kohtuastmes ega ka apellatsioonkaebuses tõstatatud õiguslike küsimustega.

146.

Teisest küljest on selge, et liikmesriikide siseriiklikel ja piirkondlikel ametiasutustel on märkimisväärne võim ja kohustus võtta neid probleeme arvesse oma poliitika sõnastamisel ja ühenduse poliitika kohaldamisel. Nad võivad vastu võtta selliseid õigusnorme, nagu lõpuks võeti vastu Ülem-Austrias ja mis kehtestavad ranged kaitsemeetmed GMO-de viljelemise suhtes. Nad võivad sekkuda ühenduse tasandil heakskiitmisprotsessi vastavalt direktiivi 2001/18 C osale. Nad peavad jälgima ja aru andma uuest teabest vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 20, võivad kasutada artiklis 23 sätestatud kaitseklauslit ning võtta meetmeid vastavalt artiklile 26a. ( 62 ) Lisaks võivad ja peavad nad vastavalt 2003. aasta suunistele ( 63 ) võtma meetmeid tagamaks, et igasugune GMO-de kasvatamine nende territooriumil võib üheaegselt esineda muu tavapärase või mahepõllumajandusega, omavahel segunemata.

147.

Samas võivad nad vastu võtta õigusnorme, mis näevad ette GMO-de viljelemise üldise keelu nende territooriumil, üksnes juhul, kui esitavad tõendid, mis vastavad EÜ artikli 95 lõike 5 kõigile tingimustele.

148.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist ja apellantide väited tuleb minu arvates kõik tagasi lükata, ehkki nad tuvastasid vaidlustatud kohtuotsuses võimaliku puuduse.

149.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes olen seisukohal, et Euroopa Kohus peaks