Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

1. Asjaomase eelotsusetaotlusega palub Hoge Raad der Nederlanden (kõrgeim kohus) juhtnööre sellise nõukogu direktiivi 92/12/EMÜ(2) artiklite 7–9 tõlgendamiseks, mis kuulub siseturgu loovate õigusaktide hulka.

2. Nimetatud artiklitega kehtestatakse normid, mis määravad selle, kus tuleb tasuda aktsiis(3) erinevatel juhtudel siis, kui kaupa veetakse ühest liikmesriigist teise; üldiselt tuleb aktsiis tasuda sihtliikmesriigis.

3. Siiski sätestab artikkel 8, et aktsiis tuleb tasuda kaubalt, mille „füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad”, liikmesriigis, kus kaup soetati.

4. Käesolev kohtuasi puudutab olukorda, kus Madalmaades elav füüsiline isik ostis Prantsusmaalt aktsiisiga maksustatavat veini nii enda kui ka teiste Madalmaades elavate füüsiliste isikute tarbeks, kellele ta pakkus teenust isiklikult mittetulunduslikul eesmärgil. Ometi ei vedanud ta asjaomast veini ise, vaid tellis vastava teenuse transpordiettevõtjalt.

5. Seoses sellega soovib Madalmaade maksuhaldur kohaldada veini suhtes aktsiisi.

Asjaomased ühenduse õigusnormid

Direktiiv 92/12

6. Kuigi direktiivi 92/12 asjaomaste sätetega üksikasjalik tutvumine nõuab teatavat pingutust, on see ometi vajalik.

7. Preambuli põhjendused 4–8 on sõnastatud järgmiselt:

„[…] siseturu loomise ja toimimise tagamiseks tuleks aktsiisid kõikides liikmesriikides sisse nõuda samal viisil;

mis tahes kättetoimetamise, kättetoimetamiseks oma valduses hoidmise või tarnimise puhul kas iseseisvalt või avalik-õigusliku isiku heaks majandustegevust teostavale ettevõtjale teistes liikmesriikides kui see, kus kaup tarbimiseks ringlusse lubatakse, tuleb aktsiis tasuda nimetatud teises liikmesriigis;

juhul kui eraisikud on aktsiisiga maksustatava kauba omandanud enda tarbeks ja veavad seda ise, tuleb aktsiis tasuda riigis, kus kaup omandati;

tegemaks kindlaks, et aktsiisiga maksustatavat kaupa ei hoita enda tarbeks, vaid kaubanduslikul eesmärgil, peavad liikmesriigid arvesse võtma mitmeid kriteeriume;

aktsiisiga maksustatav kaup, mille ostnud isikud ei ole volitatud laopidajad ega registreeritud ega registreerimata ettevõtjad ning mis lähetatakse või veetakse otse või kaudselt müüja poolt või tema nimel, tuleb aktsiisiga maksustada sihtliikmesriigis […]”.

8. Artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse käesolevat direktiivi ühenduse tasandil mineraalõlide, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete suhtes.

9. Artikkel 4 sisaldab järgmisi määratlusi:

„a) volitatud laopidaja : füüsiline või juriidiline isik, keda liikmesriigi pädev asutus on volitanud aktsiisiga maksustatavat kaupa oma tegevuse käigus maksuladudes ladustamise protseduuri kohaselt tootma, töötlema, valdama, vastu võtma ja lähetama peatatud aktsiisiga;

[…]

c) peatamise kord : kauba tootmise, töötlemise, valdamise ja liikumisega seotud maksukord, mille puhul aktsiis on peatatud;

d) registreeritud ettevõtja : volitatud laopidaja staatuseta füüsiline või juriidiline isik, keda liikmesriigi pädev asutus on volitanud aktsiisiga maksustatavat kaupa oma tegevuse käigus aktsiisi peatamise korra alusel teisest liikmesriigist vastu võtma; nimetatud liiki ettevõtja ei tohi sellist kaupa aktsiisi peatamise korra alusel vallata ega lähetada;

e) registreerimata ettevõtja : volitatud laopidaja staatuseta füüsiline või juriidiline isik, kellel on õigus oma tegevuse raames aktsiisiga maksustatavat kaupa aeg-ajalt aktsiisi peatamise korra alusel teisest liikmesriigist vastu võtta; nimetatud liiki ettevõtja ei tohi aktsiisi peatamise korra alusel kaupa vallata ega lähetada; registreerimata ettevõtja peab enne kauba lähetamist tagama aktsiisi tasumise sihtliikmesriigi maksuhaldurile.”

10. Vastavalt artikli 6 lõikele 1 tuleb aktsiis tasuda tarbimiseks ringlusse lubamise hetkest või juhul, kui registreeritakse puudujääk. Aktsiisiga maksustatava kauba tarbimiseks ringlusse lubamine on:

„a) mis tahes viisil, sealhulgas eeskirjade vastaselt kõrvalekaldumine aktsiisi peatamise korrast;

b) toodete mis tahes viisil, sealhulgas eeskirjade vastaselt tootmine väljaspool aktsiisi peatamise korda;

c) nimetatud toodete mis tahes viisil, sealhulgas eeskirjade vastaselt importimine juhul, kui kaubale ei kohaldata aktsiisi peatamise korda.”

Vastavalt artikli 5 lõikele 1 on „import” selles kontekstis nimetatud kauba saabumine ühenduse territooriumile.

11. Artikkel 7 sätestab asjaomases osas:

„1. Kui aktsiisiga maksustatavat ning ühes liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud kaupa hoitakse teises liikmesriigis kaubanduslikul eesmärgil, võetakse aktsiis liikmesriigis, kus kaupa hoitakse.

2. Sel eesmärgil, ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, juhul kui ühes liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud kaup, nagu see on määratletud artiklis 6, teises liikmesriigis kätte toimetatakse, kavatsetakse kätte toimetada või seda seal kas iseseisvalt või avalik-õigusliku isiku heaks majandustegevust teostava ettevõtja majandustegevuses kasutatakse, tuleb aktsiis tasuda nimetatud teises liikmesriigis.

3. Olenevalt asjaoludest peab aktsiisi tasuma isik, kes kauba kätte toimetab või seda kättetoimetamiseks oma valduses hoiab, või isik, kes võtab kauba kasutamise eesmärgil vastu muus liikmesriigis kui see, kus kaup on juba tarbimiseks ringlusse lubatud, või asjaomane ettevõtja või avalik-õiguslik isik.

[…]

5. Lõikes 3 nimetatud isik, ettevõtja või asutus peab täitma järgmised tingimused:

a) esitama enne kauba lähetamist sihtliikmesriigi maksuhaldurile deklaratsiooni ning tagama aktsiisi tasumise;

b) tasuma sihtliikmesriigi aktsiisi selle liikmesriigi kehtestatud korras;

c) nõustuma mis tahes kontrolliga, mis võimaldab sihtliikmesriigi ametiasutustel veenduda, et kaup on tõepoolest vastu võetud ning sellele kohaldatav aktsiis tasutud.

6. Lõikes 1 nimetatud esimeses liikmesriigis tasutud aktsiis makstakse tagasi artikli 22 lõike 3 kohaselt.

[…]”.

12. Artikkel 8 sätestab:

„Kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad, näeb siseturgu reguleeriv põhimõte ette, et aktsiis tuleb tasuda liikmesriigis, kus kaup soetati.”

13. Artikkel 9 sätestab asjaomases osas:

„1. Ilma et see piiraks artiklite 6, 7 ja 8 kohaldamist, tuleb aktsiis tasuda, kui ühes liikmesriigis tarbimiseks [ringlusse lubatud(4) ] ettenähtud kaupa hoitakse kaubanduslikul eesmärgil teises liikmesriigis.

Sellisel juhul tuleb aktsiis tasuda liikmesriigis, mille territooriumil kaup asub, ning selle peab tasuma kauba valdaja.

2. Tegemaks kindlaks, et artiklis 8 osutatud kaup ei ole ette nähtud kaubanduslikuks eesmärgiks, peavad liikmesriigid muu hulgas arvesse võtma järgmist:

– kauba valdaja äriline seisund ning põhjused, miks ta kaupa oma valduses hoiab,

– kauba asukoht või vajaduse korral kasutatav veoliik,

– kõik kaubaga seotud dokumendid,

– kauba laad,

– kauba kogus.

Esimese lõigu viienda taande sisu kohaldamiseks võivad liikmesriigid kehtestada üksnes tõendamiseks kasutatavad suunistasemed. Nimetatud suunistasemed ei tohi olla madalamad kui:

[…]

b) alkohoolsed joogid

[…]

vein (sh kuni 60 l vahuveini) 90 l

[…]”.(5)

14. Artikkel 10 sätestab:

„1. Aktsiisiga maksustatavalt kaubalt, mille ostnud isikud ei ole volitatud laopidajad ega registreeritud või registreerimata ettevõtjad ning mis lähetatakse või mida veetakse otse või kaudselt müüja poolt või nimel, tuleb aktsiis tasuda sihtliikmesriigis. Käesoleva artikli kohaldamisel on „sihtliikmesriik” liikmesriik, kuhu saadetis või veovahend saabub.

2. Seetõttu, kui aktsiisiga maksustatava, liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud kauba kättetoimetamisest tulenevalt lähetatakse või veetakse see kaup lõikes 1 osutatud isikule, kelle asukoht on teises liikmesriigis, ja kui lähetajaks või vedajaks on otseselt või kaudselt müüja või tema esindaja, tuleb aktsiis sellelt kaubalt tasuda sihtliikmesriigis.

3. Sihtliikmesriigi aktsiisi peab müüja tasuma kättetoimetamise ajal. Liikmesriigid võivad siiski vastu võtta sätteid, mille kohaselt võib aktsiisi tasuda maksuesindaja, kes ei ole kaubasaaja. Nimetatud maksuesindaja peab olema sihtliikmesriigis asuv isik, kes on selle liikmesriigi maksuhalduri poolt heaks kiidetud.

Müüja asukohaliikmesriik peab tagama, et müüja täidab järgmised tingimused:

– tagab enne kauba lähetamist aktsiisi tasumise sihtliikmesriigi kehtestatud korras ning kannab hoolt, et aktsiis pärast kauba kohalejõudmist tasutakse,

– peab kaubasaadetiste kättetoimetamise üle arvestust.

4. Lõikes 2 nimetatud juhul makstakse esimeses liikmesriigis tasutud aktsiis tagasi artikli 22 lõike 4 kohaselt.

[…]”.

15. Artikli 22 lõige 3 sätestab:

„Artiklis 7 osutatud juhtudel peab lähteliikmesriik tasutud aktsiisi tagasi maksma üksnes juhul, kui eelnevalt on artikli 7 lõikes 5 ettenähtud korras tasutud aktsiis sihtliikmesriigis.

Liikmesriigid võivad siiski tagasimaksmise taotluse tagasi lükata, kui see ei vasta nende kehtestatud andmete õigsuse kriteeriumidele.”

Direktiivi 92/12 taust ja muudatusettepanekud

16. Samuti on vajalik käsitada eespool mainitud sätteid lähtuvalt komisjoni esialgsest direktiivi ettepanekust(6) ning tema praegusest artiklite 7–10 muudatusettepanekust, mis on lisatud nimetatud artiklite kohaldamise aruandele.(7)

17. Komisjon selgitab nimetatud aruandes,(8) et artiklite 7–10 lõplik sõnastus oli nõukoguga pikaajalise ja keerulise arutelu tulemus. Esialgse ettepaneku kohaselt reguleeris ainult üks säte (artikkel 5) aktsiisiga maksustatava kauba kogu ühendusesisest liikumist nii, et aktsiisi võis koguda liikmesriigis, kus asjaomast kaupa ei „tarbitud”. (9) Kuna eeldati määrade ühtlustamist üha suuremas ulatuses ning kuna siseturgu reguleerivad üldpõhimõtted juba tagasid füüsiliste isikute ostuvabaduse, siis ei tehtud ettepanekut sätete kohta, mis reguleeriksid nimetatud isikute teises liikmesriigis tehtud ostusid. Arutelude käigus mõistis nõukogu, et määrade lühiajalise ühtlustamise saavutamine on keeruline ning seetõttu keskendus ta edaspidi aktsiisiga maksustava kauba liikumise ja järelevalve süsteemile, mis vajas ühtlasi selgeid rakenduseeskirju.

18. Komisjoni kokkuvõte asjaomaste sätete kohaldamisega seotud erinevate probleemide kohta on järgmine:(10)

„[…] sätestatud seadusandlik süsteem ei olnud piisavalt ühtlustatud. Nimetatud süsteemi moodustavad kolm sätet, mida kohaldatakse konkreetsel juhul, nimelt siis, kui aktsiisiga maksustatavat kaupa hoitakse kaubanduslikul eesmärgil liikmesriigis, kus asjaomast kaupa ei ostetud, ning mille ühine eesmärk on tagada aktsiisi tasumine teises liikmesriigis. Liiatigi ei ole ühegi kolme sätte kohaldamisala selgelt määratletud. Selle tulemusena võivad teatud veoliigid olla hõlmatud mitme erineva sättega, millest igaüks eeldab erinevate nõuete täitmist.”

19. Eespool mainitud artiklite muudatusettepanekud sätestavad asjaomases osas järgmist.

20. Artikli 7 lõike 1 muudatusettepanek sisaldab mõiste „kaubanduslik eesmärk” määratlust, mille kohaselt on kaubanduslik eemärk „mis tahes eesmärk, mis ei ole füüsilise isiku isiklik tarbimine”. [mitteametlik tõlge]

21. Artikli 8 muudatusettepanek on sõnastatud järgmiselt:

„Kaubalt, mille füüsiline isik soetas oma tarbeks ja mille ta vedas ühest liikmesriigist teise, tuleb aktsiis tasuda liikmesriigis, kus kaup soetati.

Kauba suhtes, v.a füüsilise isiku omandatud tubakatooted, kohaldatakse esimese alapunkti [ sic ] sätteid ka juhul, kui kaupa veetakse füüsilise isiku nimel.

Samuti maksustatakse kauba omandamise liikmesriigis kaup, mille füüsiline isik lähetas tasuta teisele füüsilisele isikule otse või kaudselt.” [mitteametlik tõlge]

22. Artikkel 9 sisaldab ettepanekut tühistada artikkel 1 ning konkreetsete suunistasemete loetelu.

Kohtuotsus The Man in Black

23. Euroopa Kohus tegi 2. aprillil 1998 otsuse kohtuasjas EMU Tabac jt (edaspidi „The Man in Black”).(11)

24. The Man in Black Ltd oli Luksemburgi äriühingu tütarettevõtja, kes asus Ühendkuningriigis ning kes võttis vastu Ühendkuningriigis elavate füüsiliste isikute tubakatoodete tellimusi ja täitis need. Äriühing The Man in Black ostis kauba Luksemburgist ning tellis selle veo Ühendkuningriiki eraõiguslikult transpordiettevõtjalt tasu eest asjaomaste füüsiliste isikute nimel ja kulul. Iga ostu kogus oli piiratud nii, et see ei ületanud direktiivi 92/12 artikli 9 lõikes 2 sätestatud minimaalset suunistaset.

25. Tõusetus küsimus, kas selline äriskeem oli hõlmatud direktiivi artikliga 8 nii, et aktsiis tuli tasuda üksnes Luksemburgis ja mitte Ühendkuningriigis.

26. Euroopa Kohus sedastas, et artiklis 8 sätestatud tingimuste alusel peab olema võimalik tuvastada, et asjaomast kaupa hoitakse ainult enda tarbeks(12) ning et kõnealust sätet ei kohaldata juhul, kui aktsiisiga maksustatavat kaupa ostetakse ja/või veetakse vahendaja kaudu.(13) Liiatigi oli selge, et ühenduse seadusandja eesmärk pole mingil juhul olnud see, et artikkel 8 oleks kohaldatav vahendaja osalemise korral.(14) Pigem kuulub nimetatud juhtum direktiivi artiklite 7 ja 10 kohaldamisalasse.(15) Artikkel 10 puudutab pigem tehingu objektiivset olemust kui selle õiguslikku vormi; konkreetselt, kuna äriühing The Man in Black oli müüja tütarettevõtja, kes võttis vastu füüsiliste isikute pakkumisi ega tegutsenud nende algatusel, siis lähetati või veeti asjaomane kaup otse või kaudselt müüja nimel artikli 10 tähenduses.(16)

27. Euroopa Kohus sedastas kõnealuses otsuses, et direktiivi 92/12 „tuleb tõlgendada nii, et selle alusel ei ole keelatud kohaldada aktsiisi liikmesriigis A kaupade suhtes, mis on tarbimiseks ringlusse lubatud liikmesriigis B, kus kaup omandati ettevõtjalt X liikmesriigis A elavate füüsiliste isikute tarbeks sellise ettevõtja Y vahendusel, kes tegutseb tasu eest nimetatud füüsiliste isikute vahendajana ning kes korraldab liikmesriigist B liikmesriiki A asjaomaste isikute nimel ka kaubaveo, mille teostab tasu eest professionaalne transpordiettevõtja.”

Käesoleva kohtuasja taust ja menetlus

28. B. F. Joustra ja veel umbes 70 füüsilist isikut moodustasid rühmituse nimega „veinisõprade klubi” (edaspidi „klubi”).

29. Igal aastal tellib B. F. Joustra klubi nimel, kuid enda ja teiste füüsilistest isikutest liikmete kulul Prantsusmaalt veini – konkreetselt tõenäoliselt tootjatelt, keda klubiliikmed puhkuse ajal on külastanud – ning ühtlasi ka kaubaveo Madalmaade transpordiettevõtjalt nii, et viimane laadib kauba peale ja toimetab selle B. F. Joustra koju, kus ta ladustab veini enda garaažis, kust teised klubiliikmed oma osa kätte saavad.

30. Eelotsusetaotlusele lisatud dokumendis selgitab B. F. Joustra, et see tegevus pärineb ajast, kui paljud toidu‑ ja veiniarmastajad ostsid Prantsusmaa viinamarjaistandustest, mida nad puhkuse ajal külastasid, seal degusteeritud veini. Kuna üksinda oli keeruline vein koju tuua (mõnel polnud sõidukit või selles oli vähe ruumi), siis otsustati, et kogu veini veab koju Madalmaade transpordiettevõtja. Sellest ajast peale on nad kõnealust tegevust jätkanud ning leidnud, et palju mõistlikum on esitada ühistellimus.

31. Selgub, et kogu asjaomane vein lubati tarbimiseks ringlusse Prantsusmaal, kus tasuti aktsiis; et mitte ühegi klubiliikme soetatud veini‑ või vahuveinikogus ei ületanud direktiivi 92/12 artikli 9 lõikes 2 sätestatud minimaalseid suunistasemeid ning et kogu vein oli mõeldud klubiliikmete enda tarbeks.

32. B. F. Joustra tasub veini ja transpordi eest ning iga klubiliige maksab talle tagasi enda tarbeks ostetud veini kogusele vastava hinna ja osa transpordikuludest, mis on proportsionaalne nimetatud kogusele. Seega ei tegele B. F. Joustra sellega kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil.

33. Selgub, et 1997. aastal taotles B. F. Joustra endale registreerimata ettevõtja staatust ning see taotlus rahuldati.(17) Tõenäoliselt deklareeris ta selles staatuses, et kõnealusel aastal ostis ta Prantsusmaalt 13,68 hektoliitrit veini ja 1,44 hektoliitrit vahuveini. (18) Madalmaade maksuhaldur kohaldas kõnealuse partii suhtes aktsiisi summas 1997 Hollandi kuldnat (906,20 eurot).

34. B. F. Joustra vaidlustas aktsiisi kohaldamise Madalmaade kohtutes. Piirkondlik apellatsioonikohus Gerechtshof te ’s-Hertogenbosch tegi otsuse tema kasuks, leides, et kuna vein oli tema garaažis, siis ei hoidnud ta seda kaubanduslikul eesmärgil ega ühtlasi ka mitte mingil muul eesmärgil kui enda tarbeks Madalmaade sellise seaduse tähenduses, millega rakendatakse direktiivi 92/12.

35. Maksuhaldur esitas apellatsioonkaebuse Hoge Raadile väites, et Gerechtshof tõlgendas valesti kaubandusliku eesmärgi mõistet direktiivi artiklites 7 ja 9. Maksuhalduri sõnul jäävad selle mõiste määratlusest välja üksnes kaubad, mida füüsilised isikud hoiavad enda tarbeks ning mille nad on ise vedanud.

36. Hoge Raad otsustas esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas nõukogu direktiivi 92/12 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et kui füüsiline isik ostab ühes konkreetses liikmesriigis isiklikult ja enda tarbeks aktsiisiga maksustatavat kaupa ja laseb selle transpordiettevõtjal vedada teise liikmesriiki, võetakse aktsiisi üksnes liikmesriigis, kus kaup omandati?

2. Kas nõukogu direktiivi 92/12 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas – kui füüsilised isikud lasevad ühes liikmesriigis aktsiisiga maksustatavat kaupa osta teisel isikul, kes ei tegutse seejuures kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil ning kes omakorda laseb selle kauba transpordiettevõtjal ostjate nimel vedada teise liikmesriiki – võetakse aktsiisi üksnes selles liikmesriigis, kus kaup omandati?

3. Kui vastus (ühele neist küsimustest) on eitav, siis kas nõukogu direktiivi 92/12 artikleid 7 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et asjaoludel, kui füüsiline isik laseb enda korraldusel tegutseval kolmandal isikul vedada ühes liikmesriigis aktsiisiga maksustatud ja tarbimiseks ringlusse lubatud kaupa teise liikmesriiki, kus ta kasutab seda kaupa enda tarbeks ning kus seda kasutavad enda tarbeks ka teised isikud, keda see isik esindab, on tegemist kauba hoidmisega kaubanduslikul eesmärgil direktiivi artiklite 7 ja 9 mõttes, juhul kui see isik hoiab selles teises liikmesriigis aktsiisiga maksustatavat kaupa – sh nii kaupa, mis on määratud tema enda tarbeks kui ka kaupa, mis on määratud isiklikuks kasutamiseks nende teiste isikute poolt – isegi kui ta ei tegutse kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil?

4. Kui vastus kolmandale küsimusele on eitav, kas siis tuleneb direktiivi 92/12 mõnest muust sättest, et kolmandas küsimuses osundatud füüsiline isik on kohustatud selles teises liikmesriigis aktsiisi tasuma?”

Euroopa Kohtule esitatud märkused

37. Kirjalikud märkused esitasid Itaalia, Madalmaade, Poola, Portugali, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. Kohtuistungit ei taotletud ja seda ei toimunud.

38. Kõik kuus liikmesriiki nõustuvad, et mõistet „mida nad veavad” tuleb tõlgendada kitsalt, mistõttu direktiivi 92/12 artiklit 8 ei kohaldata juhul, kui kaupa ei vea asjaomased füüsilised isikud isiklikult. Lisaks nõustuvad nad sellega, et antud juhul hoiti kaupa „kaubanduslikul eesmärgil” artiklite 7 ja 9 tähenduses ning et neljandale küsimusele ei ole vaja vastata.

39. Komisjon on erineval seisukohal üksnes esimese küsimuse osas, mis põhikohtumenetluse aluseks olevaid asjaolusid arvestades puudutab B. F. Joustra enda tarbeks tellitud veini, mille ta lasi koju vedada tema tellitud transpordiettevõtjal, ning millega seoses leiab komisjon, et niisugustel asjaoludel tuleks kohaldata artiklit 8 tingimusel, et asjaomane füüsiline isik korraldab kaubaveo nii nagu ta ise oleks transpordiettevõtja, kuid liikmesriikidel on kuritarvituse korral õigus jätta kõnealune artikkel kohaldamata.

40. Euroopa Kohtule esitatud erinevad kaalutlused võib kokku võtta alljärgnevalt.

Mõiste „mida nad veavad” kitsa tõlgendamise kasuks

41. Esiteks kohaldatakse direktiivi 92/12 artiklit 8 vastavalt selle sõnastusele üksnes kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad. Kohtuotsus The Man in Black kinnitas kitsast tõlgendamist. Kuid nagu tõi välja kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomer kõnealuses kohtuasjas tehtud ettepanekus,(19) näevad erinevalt mainitud artiklist asjaomase direktiivi teised artiklid sõnaselgelt ette teise poole osalemise. Näiteks sätestab artikli 9 lõige 3: „[…] veavad füüsilised isikud või nende esindajad ebaharilikke veoliike kasutades” ning artikli 10 lõige 1 osutab kaubale, mida „lähetatakse või mida veetakse otse või kaudselt müüja poolt või nimel”.

42. Teiseks võib tuletada artikli 8 muudatusettepanekust,(20) et kehtiv redaktsioon välistab paratamatult veo asjaomase füüsilise isiku nimel.

43. Kolmandaks esineb kuritarvituse oht, juhul kui artiklit 8 kohaldatakse olukorra suhtes, kus füüsiline isik ei saada kaupa isiklikult. (Ometi leiab komisjon, et kuritarvituse ohtu saab vähendada nii, et artiklit 8 kohaldatakse tingimusel, et kaubaveo korraldab iga klient eraldi ning et liikmesriigil on õigus jätta artikkel 8 kohaldamata juhul, kui asjaomased kogused ületavad isikliku tarbimise mõistliku koguse.)

Mõiste „mida nad veavad” paindlikuma tõlgendamise kasuks

44. Esiteks on olukordi, kus füüsiline isik palub teisel füüsilisel isikul tuua isiklikuks tarbimiseks teisest liikmesriigist mõõdukas koguses maksuvaba kaupa ning sellisel juhul on kohatu kohaldada pikaajalist ja koormavat menetlust,(21) mis seisneb maksu tasumises teises liikmesriigis ja selle tagastamise taotlemises esimeses. Kolimisel ühest liikmesriigist teise võib kolimisettevõtja kolitavate majapidamisesemete hulgas olla ka vein; turist, kes ostis puhkusel olles mõned kastid kohalikku veini, võib olla võimeline need koju vedama autoga, küll aga mitte lennukiga ning maksustamisele kuuluvate väikeste isiklike kingituste saatmine posti või transpordiettevõtjaga on tavaline.

45. Teiseks, nimetatud näidete hulgast olid varem aktsiisist vabastatud kolitavad majapidamisesemed direktiivi 83/183(22) artikli 1 lõike 1 alusel ning väikesed isiklikud kingitused direktiivi 74/651(23) artikli 1 lõike 1 alusel. Need sätted tühistati 31. detsembril 1992 direktiivi 92/12 artikli 23 lõike 3 alusel kavatsuseta selliseid veoliike taas aktsiisiga maksustada; nimetatud sätted kaotasid oma mõtte impordimaksude põhimõtte kaotamise tõttu liikmesriikidevahelistes suhetes.(24) Tegemist oleks tagasiminekuga, kui direktiivi 92/12, mis on suunatud siseturu eesmärkide saavutamisele, tõlgendataks nii, et liikmesriikide vahel taaskehtestatakse aktsiisitõke seoses füüsiliste isikutega.

46. Kolmandaks, kuigi kohtuotsuse The Man in Black(25) arutluskäik oli paljuhõlmav, oli resolutiivosa sõnastatud palju kitsamalt. Vastavalt asja asjaoludele piirdus kõnealune kohtuasi juhtumiga, kus liikmesriikide A ja B vahelist kaubavedu mitte ainult ei teostanud professionaalne transpordiettevõtja, vaid selle korraldas kauba müüja ostja nimel. Käesolev asi puudutab vastupidi ostjat, kes korraldab ise kaubaveo. Tegemist pole kaugmüügiga nagu kohtuasjas The Man in Black, vaid kaugostuga.

Mõiste „kaubanduslikul eesmärgil” laia tõlgendamise kasuks

47. Esiteks on direktiivi 92/12 artiklite 7–9 süsteem selline, et need hõlmavad vaid kahte liiki juhtumeid. Kui aktsiisiga maksustatavate kaupade vedu ei kuulu artikli 8 kohaldamisalasse, siis on kaubal paratamatult kaubanduslik eesmärk artiklite 7 ja 9 tähenduses.

48. Teiseks, selleks et teha kindlaks, kas kaubal on kaubanduslik eesmärk, peavad liikmesriigid arvestama mitme kriteeriumiga, sh kauba koguse ja veoliigiga. B. F. Joustra imporditud kogus või tema võimalik imporditav kogus sarnase tehingu alusel ületab ilmselgelt mõistliku isikliku tarbimise vajaduse, mistõttu tuleb seda käsitada kaubandusliku eesmärgiga kaubana. Liiatigi on professionaalse transpordiettevõtja teenuse kasutamine tehingu vaieldamatu kaubanduslik element.

49. Kolmandaks hõlmab direktiiviga 92/12 kehtestatud süsteem aktsiisiga maksustavate kaupade veo järelevalve kaubaga kaasas olevate selliste haldus‑saatedokumentide alusel, mis puuduvad juhul, kui niisugust kaupa veab füüsiline isik. Võimalus, et füüsiline isik veab saatedokumendita suurtes kogustes kombineeritud kaubapartiisid, kahjustaks kõnealust süsteemi ja järelevalve minetaks oma kasuliku mõju.

Hinnang

Esialgne märkus

50. Komisjoni sõnul võivad Hoge Raadi eelotsusetaotlusele lisatud Gerechtshofi kohtuotsuses tuvastatud teatud asjaolud olla vastuolulised.

51. Hoge Raad lähtub tõsiasjast, et asjaomane vein lubati tarbimiseks ringlusse Prantsusmaal, kus tasuti aktsiis. Samad asjaolud on ära toodud ka Gerechtshofi kohtuotsuses, millest lisaks selgub, et vaatamata olukorrale muudel aastatel ostis B. F. Joustra vaidlusaluse partii 1997. aastal registreerimata ettevõtjana. Juhul kui see nii oli, oleks tulnud importida vein aktsiisi peatamise korra kohaselt.

52. B. F. Joustra juhtumi hinnang sõltub ilmselgelt sellest, kas ta tegutses füüsilise isikuna või registreerimata ettevõtjana. Siiski ei saa Euroopa Kohus niisugust faktilist asjaolu tuvastada. Liiatigi, juhul kui B. F. Joustra tegutses registreerimata ettevõtjana, siis ei saaks põhimõtteliselt tõusetuda eespool mainitud küsimused, kuna direktiiv reguleerib registreerimata ettevõtja vastutust. Seega lähtun ma alljärgnevas analüüsis eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest.

Direktiivi 92/12 artiklite 6–10 tõlgendamine

53. Käesolevas asjas tõstatatud küsimused taanduvad sisuliselt direktiivi 92/12 artiklis 8 sisalduvate mõistete „oma tarbeks” ja „mida nad veavad” ning sama direktiivi artiklites 7 ja 9 sisalduva mõiste „kaubanduslikul eesmärgil” tõlgendamisele.

54. Mulle tundub, et enne kõnealuste probleemide analüüsimist lähtuvalt B. F. Joustra juhtumi konkreetsetest asjaoludest ja Hoge Raadi küsimuste käsitamist tuleks neid hinnata üldiselt direktiivis ettenähtud sellise tervikliku süsteemi – st artiklite 6–10 – seisukohast, mille alusel määratakse kindlaks liikmesriik, kus tuleb aktsiis tasuda.

55. Sisuliselt kehtestab artikkel 6 kõnealuses süsteemis üldnormi, et aktsiis tuleb tasuda liikmesriigis, kus kaup on esimest korda tarbimiseks ringlusse lubatud.

56. Artiklid 7–10 hõlmavad juhtumeid, kus kaup veetakse teise liikmesriiki pärast nimetatud esmakordset tarbimiseks ringlusse lubamist ja aktsiisi tasumist.

57. Seega sätestavad artiklid 7, 9 ja 10 üldnormist sellise erandi, et kui niisugust kaupa hoitakse kaubanduslikul eesmärgil teises liikmesriigis või kui kaup veetakse sinna esimeses liikmesriigis asuva müüja poolt või tema nimel, tuleb aktsiis tasuda teises liikmesriigis ning esimeses liikmesriigis esialgu kohaldatud aktsiis makstakse tagasi.

58. Seevastu ei kaldu artikkel 8 kõrvale üldnormist, kinnitades pigem asjaolu, et seda kohaldatakse kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad.

59. Seega tundub, et artikkel 8 ei ole oluline säte artiklite 6–10 süsteemis. Selle puudumisel kohaldataks kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad, siiski üldnormi, mille kohaselt maksustatakse kaupa liikmesriigis, kus see esimest korda tarbimiseks ringlusse lubati, kuna mitte ühegi tõlgenduse kohaselt ei saa väita, et sel kaubal on kaubanduslik eesmärk või et seda vedas müüja või et kaupa veeti müüja nimel.

60. Kehtivas redaktsioonis ei hõlma artikkel 8 kaupa, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida veetakse nende nimel.

61. Mulle tundub, et kõnealune säte poleks oluline ka siis, kui see hõlmaks niisugust kaupa, nagu on sätestatud komisjoni muudatusettepanekus. Kaup, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida veetakse nende nimel, jääb oma määratluse tõttu väljapoole artiklite 7, 9 ja 10 kohaldamisala, olles seega hõlmatud artiklis 6 sätestatud üldnormiga, mille kohaselt tuleb aktsiis tasuda üksnes liikmesriigis, kus kaup esimest korda tarbimiseks ringlusse lubati.

62. Sellisele järeldusele jõudmiseks pole vaja kasutada ei eriti kitsast ega eriti laia tõlgendust. Piisab kui märkida, et i) nii kaup, mille füüsiline isik on oma tarbeks soetanud, kui ka kaubandusliku eesmärgiga kaup on teineteist välistavad kategooriad ning ii) kui füüsiline isik korraldab ostetud kauba kojuveo, siis ei teostata kaubavedu müüja poolt ega tema nimel.

63. Sellest lähtuvalt uuriti kohtuotsuses The Man in Black(26) küsimust, kas kaubavedu teostati pigem müüja poolt või tema nimel kui ostja poolt. Igal juhul ei tõusetu see küsimus käesolevas asjas.

64. Mõistete „kaup, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud”(27) ja „kaubanduslikul eesmärgil hoitav kaup” peamised tähendused on arusaadavalt ja selgelt vastanduvad. Ometi ei pruugi kõnealused mõisted olla selgelt eristatavad erijuhtudel. Vajadusel on soovitatav eristada kahte mõistet pigem lähtuvalt mõistest „kaubanduslik eesmärk” kui mõistest „oma tarbeks”, kuna direktiivist ei tulene konkreetset selgitust viimati nimetatud mõiste ulatuse kohta, küll aga sisaldab direktiiv mitu vihjet esimese mõiste ulatuse kohta.

65. Artiklid 7 ja 9 kattuvad osas, milles mõlemad osutavad kaubale, mida hoitakse kaubanduslikul eesmärgil ja millelt võetakse aktsiis liikmesriigis, kus kaupa hoitakse.

66. Tegelikult määratleb artikli 7 lõige 2 niisuguse kauba kaubana, mis „[…] [toimetatakse kätte], kavatsetakse kätte toimetada või seda seal kas iseseisvalt või avalik-õigusliku isiku heaks majandustegevust teostava ettevõtja majandustegevuses kasutatakse”. Artikkel 9 ei sisalda niisugust määratlust, küll aga loetleb artikli 9 lõige 2 mitu kriteeriumi, millest lähtuvalt tuleb kindlaks teha, kas „artiklis 8 osutatud kaup” on ette nähtud kaubanduslikuks eesmärgiks.

67. Eeltoodu põhjal teen konkreetselt kaks järeldust.

68. Esiteks puudutab artikkel 9 otseselt ainult seda kaupa, mis muul juhul kuulub artikli 8 kohaldamisalasse, st kaupa, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad.(28) Järelikult on see kohaldatav juhtumi korral, kus asjaomane füüsiline isik ei vea asjaomast kaupa ise, vaid laseb seda vedada teisel isikul üksnes tingimusel, et artiklit 8 tõlgendatakse nii, et see hõlmab niisuguseid juhtumeid.

69. Teiseks tuleks artikleid 7 ja 9 tõlgendada üheselt nii, et artikli 7 lõikes 2 sisalduv määratlus peaks paika ka seoses artikliga 9 ning et artikli 9 lõikes 2 loetletud tõendamiskriteeriumidest oleks võimalik lähtuda ka siis, kui tuleb tuvastada, kas olukord vastab asjaomasele määratlusele artikli 7 kontekstis.

70. Alljärgnevalt asun uurima Hoge Raadi küsimusi lähtuvalt nimetatud järeldustest.

Esimene küsimus

71. Mis puudutab käesoleva asja asjaolusid, siis on esimene küsimus seotud üksnes B. F. Joustra oma tarbeks tellitud veiniga, mille ta lasi koju vedada. Seoses sellega küsib Hoge Raad, kas niisuguses olukorras välistab direktiivi 92/12 artikkel 8 aktsiisi võtmise liikmesriigis, kus kaupa ei omandatud.

72. Artikkel 8 oleks kõnealuse juhtumi suhtes kohaldatav juhul, kui mõiste „mida nad veavad” oleks tõlgendatav ka „või nende nimel” tähenduses.

73. Ühest küljest on selline tõlgendamine keeruline. Artikli 8 sõnastus on ühetähenduslik iseäranis võrreldes teiste sätetega, mis osutavad sõnaselgelt kaubaveole kas müüja või ostja poolt või nimel, ning seda kaldub kinnitama ka muudatusettepanek, mis lisab konkreetselt sõnad „nende nimel”, või vähemalt komisjoni sõnul ei ole käesolevat redaktsiooni võimalik selliselt tõlgendada.

74. Teisest küljest ei ole niisugune tõlgendus vajalik. Nagu ma eespool mainisin, tuleb aktsiis tasuda kaubalt, mida ei hoita kaubanduslikul eesmärgil (kui kaup on soetatud oma tarbeks, siis ei saa sellel olla kaubanduslikku eesmärki) ning mida ei vea müüja või mida ei veeta tema nimel, üksnes liikmesriigis, kus kaup lubati esimest korda tarbimiseks ringlusse vastavalt direktiivi 92/12 artiklile 6, kusjuures sama kehtib ka artikli 8 kohaldamise korral.

75. Seega olen arvamusel, et artiklit 8 ei kohaldata selliste asjaolude esinemisel, mida on kirjeldatud Hoge Raadi esimeses küsimuses; kuna kohaldamisele ei kuulu ka artiklid 7, 9 ja 10, siis tuleneb artiklist 6, et aktsiisi võib võtta üksnes liikmesriigis, kus kaup omandati.

Teine küsimus

76. Mis puudutab käesoleva asja asjaolusid, siis on teine küsimus seotud veiniga, mille B. F. Joustra tellis teiste klubiliikmete nimel ning mille ta lasi nende eest oma koju vedada nii, et klubiliikmed said veini tema juurest kätte tasudes nii veini kui ka kaubaveo eest. Taas küsib Hoge Raad, kas direktiivi 92/12 artikkel 8 välistab aktsiisi võtmise liikmesriigis, kus kaupa ei omandatud.

77. Esimese küsimuse analüüsi põhjal järeldub, et artiklit 8 ei saa kohaldada ka antud juhul.

78. Samuti on selge, et artiklit 10 ei saa kohaldada põhjendusel, et kaupa ei vedanud müüja ning kaubavedu ei toimunud tema nimel.

79. Kuna ei saa siiski väita, et B. F. Joustra soetas veini enda tarbeks (see oli konkreetselt mõeldud tarbimiseks teistele), siis ei ole nii lihtne välistada võimalust, et ta hoidis seda kaubanduslikul eesmärgil artikli 7 ja/või 9 tähenduses. Seda küsimust käsitlen alljärgnevalt seoses kolmanda küsimusega.

Kolmas küsimus

80. Hoge Raad küsib kolmanda küsimusega sisuliselt seda, kas füüsilist isikut tuleb B. F. Joustra olukorras käsitada nii, et ta hoiab enda tarbeks soetatud veini või teiste füüsiliste isikute tarbeks soetatud veini kaubanduslikul eesmärgil direktiivi 92/12 artikli 7 ja/või 9 tähenduses isegi siis, kui ta ei tegutse kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil.

81. Eespool ma juba vastasin sellele küsimusele seoses B. F. Joustra enda tarbeks soetatud veiniga, mida vastavalt määratlusele ei saa käsitada nii, et seda hoitakse kaubanduslikul eesmärgil. Seega keskendun oma alljärgnevas analüüsis veinile, mille ta soetas teiste klubiliikmete nimel.

82. Lisaks osutasin asjaolule, et artikkel 9 ei ole otsekohaldatav siis, kui asjaomast kaupa ei vea mitte ostja ise, vaid seda veetakse tema nimel,(29) kuid seevastu on kohaldatav artikkel 7. Seoses nimetatud artikli kohaldamisega tõusetub küsimus, kas asjaomane füüsiline isik tegutses „iseseisvalt majandustegevust teostava ettevõtjana” ning sellele vastamiseks võib lähtuda artikli 9 lõikes 2 loetletud tõendamiskriteeriumidest.

83. B. F. Joustra olukorras füüsiline isik teostab tõepoolest iseseisvat majandustegevust ning sellel tegevusel on kauplemisele omane majanduslik mõõde. Ta soetab teiste nimel kauba, korraldab kaubaveo ja tasub selle eest ning annab tasu eest kauba kätte. Kuid samas ei saa ta tulu ning see ei ole ta eesmärk.

84. Ometi ei pruugi tegevus kaotada majanduslikku mõõdet pelgalt põhjusel, et puudub tulu saamise eesmärk. Teenus, mida mõni isik osutab sama moodi B. F. Joustraga teistele füüsilistele isikutele mittetulunduslikul eesmärgil, konkureerib vahetult teenustega, mida osutavad ettevõtjad, kelle eesmärk on saada tulu, mistõttu nende suhtes kohaldatakse asjaomase direktiivi artikli 7 nõudeid nii, et neil tuleb tasuda aktsiis pakutava kauba eest sihtliikmesriigis. Direktiivi artiklite 6–10 süsteemiga ei ole kooskõlas see, kui füüsilisel isikul võimaldatakse varustada teisi isikuid veiniga, eirates nimetatud nõudeid olenemata asjaolust, kas tema eesmärk on saada tulu või mitte.

85. Sellest järeldan, et füüsilist isikut tuleb B. F. Joustra olukorras käsitada põhimõtteliselt nii, et ta hoiab kaupa kaubanduslikul eesmärgil artikli 7 tähenduses olenemata asjaolust, kas tema eesmärk on saada tulu või mitte.

86. Lõpuks soovin märkida, et juhul kui käesolevas asjas tegutses B. F. Joustra tõepoolest registreerimata ettevõtjana,(30) siis on selge, et seda veini, mis temale kätte toimetati, kuid mis ei olnud temale tarbimiseks, tuleb käsitada nii, et ta hoidis seda kaubanduslikul eesmärgil artikli 7 tähenduses.

Neljas küsimus

87. Hoge Raadi neljas küsimus on sisuliselt see, et juhul kui sarnaselt B. F. Joustrale ei kohaldata füüsilise isikuga seotud juhtumi suhtes direktiivi 92/12 artiklit 8 ega ka artikleid 7 ja 9, siis kas nõue, et ta peab tasuma aktsiisi liikmesriigis, kust kaup lähetati, tuleneb nimetatud direktiivi muust sättest.

88. Eelmiste küsimuste analüüsi põhjal selgub, et mitte ükski veinipartii, mille B. F. Joustra ostis ja oma koju toimetas, ei kuulu artikli 8 ega järelikult ka artikli 9 kohaldamisalasse, kuna ta ei vedanud kõnealust kaupa ise, vaid korraldas kaubavedu.

89. Kuna B. F. Joustra korraldas ise kaubavedu, siis ei kuulu kohaldamisele ka artikkel 10, mis on direktiivi ainus järelejäänud säte, mille alusel saab aktsiisi tasuda liikmesriigis, kust kaup lähetati. Kõnealuse artikli kohaldamise tingimus on see, et kaup „[…] lähetatakse või […] veetakse otse või kaudselt müüja poolt või nimel”.

90. Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata eitavalt.

Lõppmärkused

91. Käesoleva asja keerukus ilmestab selgelt mõningaid probleeme, mida komisjon püüab direktiivi 92/12 muudatusettepanekutega lahendada.

92. Mulle tundub, et kuigi ma püüdsin tuletada toimivat tõlgendust kehtivast redaktsioonist, on hädavajalik vaadata kiiremas korras läbi asjaomane õigusakt selleks, et ajaomased probleemid oleks võimalik lahendada üheselt.

93. Teine probleem, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tõstatanud, kuid millele on see‑eest osutatud kirjalikes märkustes, puudutab topeltmaksustamist.

94. Kuigi direktiiv näeb ette tagastamise mehhanismi, väidab komisjon, et tegelikult ei ole füüsilisel isikul võimalik tagasi saada aktsiisi ühes liikmesriigis, kui seda on kohaldatud veel teiseski liikmesriigis ning et see olukord on vastuolus siseturgu reguleerivate põhimõtetega. Samas leiab Rootsi valitsus, et aktsiisi kohaldamine kahes liikmesriigis ei ole vastuolus direktiivi eesmärgiga, kuivõrd selle eesmärk on tagada aktsiisi sissenõudmine ja vältida pettusjuhtumeid.

95. Minu arvates on komisjoni käsitlus õige ning tagastamise menetlus peab olema piisavalt reguleeritud, kiire ja hõlpsasti ligipääsetav nii, et see ei tohi takistada isikul teostamast oma õigust vedada aktsiisiga maksustatavat kaupa ühenduse siseselt nii, et aktsiis tuleb tasuda ainult ühes liikmesriigis. Kuivõrd see käsitlus ei ole selgelt tuletatav kehtivast direktiivi redaktsioonist, on samuti tegu probleemiga, mille seadusandja peaks lahendama muudatusettepanekute raames.

Ettepanek

96. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raadi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta artiklite 7, 8, 9 ja 10 kohaldamisalasse ei kuulu juhtum, kus füüsili ne isik soetab aktsiisiga maksustatava kauba teatud liikmesriigis, kus ta tasub aktsiisi, kuid samas ei vea ta kõnealust kaupa isiklikult teise liikmesriiki enda tarbeks ning seetõttu tuleb aktsiis tasuda ainult esimeses liikmesriigis vastavalt sama direktiivi artiklile 6.

Direktiivi 92/12 artiklite 8, 9 ja 10 kohaldamisalasse ei kuulu juhtum, kus niisugune füüsiline isik ostab aktsiisiga maksustatava kauba teatud liikmesriigis, kus ta tasub aktsiisi, ning korraldab kaubaveo, ilma et ta ise kaupa veaks, teise liikmesriiki teiste selliste füüsiliste isikute nimel ja tarbeks, kes jagavad temaga kulusid. Asjaomase isiku puhul tuleb põhimõtteliselt asuda seisukohale, et ta hoiab kaupa kaubanduslikul eemärgil sama direktiivi artikli 7 tähenduses olenemata sellest, kas tema eesmärk on saada tulu või mitte ning seetõttu tuleb tasuda aktsiis teises liikmesriigis ja esimeses liikmesriigis makstud aktsiis kuulub tagastamisele.

(1) .

(2)  – Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179), mida muudeti iseäranis nõukogu 14. detsembri 1992. aasta direktiiviga 92/108/EMÜ (EÜT 1992, L 390, lk 124; ELT eriväljaanne 09/01, lk 235) ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta direktiiviga 94/74/EÜ (EÜT 1994, L 365, lk 46; ELT eriväljaanne 09/01, lk 264).

(3)  – „Aktsiis on kaupadelt tasutav vihatud maks, mille otsustavad mitte vara valdkonna reakohtunikud, vaid need lurjused, kelle on palganud isikud, kellele aktsiis tasutakse.” (Samuel Johnson, A Dictionary of the English Language , London, 1755). Käesoleval juhul võib seda määratleda palju proosalisemalt kui otsest maksu, millega maksustatakse mineraalõlisid, alkoholi ja alkohoolseid jooke ning tubakatooteid.

(4) – See sõna [„released“ inglise keeles] puudub ingliskeelses versioonis isegi pärast seitsme muudatuse ja kolme paranduse tegemist, kuid ometi on selle olemasolu vajalik kui tahta, et ingliskeelne versioon oleks kooskõlas prantsuskeelse vastega „mis à la consommation“ ning et asjaomasel sättel oleks üldse mingi mõte.

(5)  – Artikli 9 lõige 3 puudutab väga spetsiifilist juhtumit, mis ei ole käesoleval juhul küll otse asjasse puutuv, kuid mis on seotud mineraalõlidega, mis lubati tarbimiseks ringlusse teatud liikmesriigis ja mille vedasid füüsilised isikud „ebaharilikke veoliike” kasutades või mis veeti nende nimel.

(6)  – 7. novembri 1990. aasta KOM(90) 431 (lõplik).

(7)  – Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, Nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele direktiivi 92/12/EMÜ artiklite 7–10 kohaldamise kohta (KOM(2004) 227 (lõplik)) ning ettepanek nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi 92/12.

(8)  – Punkt 2.1, lk 6.

(9)  – Võib arvata, et taas on mõeldud mõistet „tarbimiseks ringlusse lubatud” vast avalt prantsuskeelsele versioonile (vt samuti eespool 4. joonealune märkus).

(10)  – Punkt 3.2, lk 9.

(11)  – 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑296/95: EMU Tabac (EKL 1998, lk I‑1605).

(12)  – Kohtuotsus, punkt 26.

(13)  – Punkt 37.

(14)  – Punkt 40.

(15)  – Punkt 43.

(16)  – Punktid 46–49.

(17)  – Vt eespool punktis 9 tsiteeritud direktiivi artikli 4 punkt e.

(18)  – Tegemist on keskmise näitajaga, kui arvestada, et vähem kui 20 liitrit lauaveini ja enam kui 2 liitrit vahuveini toimetatakse 70‑le kaubasaajale.

(19)  – Punkt 34 jj.

(20)  – Vt eespool punkt 21.

(21)  – Vt eespool punktides 11 ja 15 tsiteeritud direktiivi artikli 7 lõiked 5 ja 6 ja artikli 22 lõige 3.

(22)  – Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiv 83/183/EMÜ üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise importimise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta (EÜT 1983, L 105, lk 64; ELT eriväljaanne 09/01, lk 117).

(23)  – Nõukogu 19. detsembri 1974. aasta direktiiv 74/651/EMÜ maksuvabastuste kohta seoses ühendusesiseselt mittetulunduslikel alustel veetavate väikeste kaubapartiide importimisega (EÜT 1974, L 354, lk 57).

(24)  – Direktiivi preambuli 20. põhjendus (19. põhjendus ingliskeelses ja veel mõnes keeleversioonis, kusjuures prantsuskeelses ja paljudes teistes keeleversioonides 19. põhjendus imelikul kombel puudub).

(25)  – Vt eespool punkt 27.

(26)  – Vt eespool punktid 26 ja 27.

(27)  – Iga mõistlik tõlgendus võiks sisaldada jagamist perekonna ja sõpradega ning isiklike kingituste tegemist.

(28)  – Vähemalt artikli 9 lõikeid 1 ja 2 puudutavas osas. Artikli 9 lõige 3 (vt eespool 5. joonealune märkus) puudutab eritingimusi, mis ei ole käesoleval juhul asjakohased ning mida oleks ehk kõige õigem käsitleda artikli 9 eraldi sättena.

(29)  – Vt punkt 68; kuid vastavalt 28. joonealuses märkuses nimetatud tingimusele.

(30)  – Vt eespool punktid 33 ja 50 –52.