1

Hagejad HEG Ltd ja Graphite India Ltd on India äriühingud, kes toodavad ja ekspordivad asjaomast toodet. Toode koosneb grafiitelektroodidest ja nende niplitest, mille näivtihedus on 1,65 g/cm3 ja elektritakistus 6 μΩm või vähem, mistõttu nad võivad juhtida väga tugevat elektrivoolu (edaspidi „asjaomane toode”).

2

2003. aasta juulis esitas European Carbon and Graphite Association (Euroopa Söe- ja Grafiidiühendus), kes tegutses SGL Carbon Group GmbH (edaspidi „SGL”) ja UCAR SA nimel, kelle toodang moodustab olulise osa ühenduses asjaomast toodet valmistavast sektorist, kaebused, mille põhjal teatas komisjon 21. augustil 2003 kahe eraldi teatega Indiast pärit asjaomase toote impordiga seotud dumpinguvastase menetluse ja subsiidiumidevastase menetluse algatamisest (ELT C 197, vastavalt lk 2 ja lk 5). Uurimine hõlmas ajavahemikku 1. aprillist 2002 kuni 31. märtsini 2003 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahjuanalüüsi seisukohalt oluliste suundumuste kontrollimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 1999 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusperiood”).

3

Komisjon saatis küsimustikud kõikidele teadaolevatele asjaomastele isikutele ja kõikidele muudele äriühingutele, kes endast algatamisteates määratud tähtaja jooksul teada andsid, ning ka India ametiasutustele. Ta sai vastused kahelt hagejalt, kahelt kaebuse esitajaks olevalt ühenduse tootjalt, kaheksalt kasutajatest äriühingult ja kahelt sõltumatult importijalt. Lisaks esitas üks äriühing kirjalikult oma seisukoha, mis sisaldas teatavaid arvandmeid, ning kaks kasutajate ühendust esitasid kirjalikke märkusi.

4

Ühenduse viie tootja, kahe ühenduses tegutseva sõltumatu importija, nelja kasutaja ja kahe hageja juures viidi läbi kohapealne kontroll.

5

13. novembril 2003 toimus esimene hagejate ja komisjoni koosolek.

6

3. ja 4. detsembril 2004 ning 26. veebruaril 2004 saatsid hagejad komisjonile täiendavaid märkusi.

7

15. aprillil 2004 avaldas komisjon teate ühenduses kehtivate dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete kohaldamise kohta pärast Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Leedu Vabariigi, Läti Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Tšehhi Vabariigi ja Ungari Vabariigi vastuvõtmisega seotud laienemist ning nende meetmete võimaliku läbivaatamise kohta (ELT C 91, lk 2; edaspidi „teade meetmete võimaliku läbivaatamise kohta seoses laienemisega”).

8

27. aprillil 2004 saatis komisjon hagejatele kolm spetsiifilist teavet avalikustavat dokumenti.

9

19. mail 2004 võttis komisjon vastu määruse (EÜ) nr 1008/2004, millega kehtestatakse ajutine subsiidiumidevastane tollimaks teatavate Indiast pärit grafiitelektroodisüsteemide impordi suhtes (ELT L 183, lk 35), ja määruse (EÜ) nr 1009/2004, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Indiast pärit grafiitelektroodisüsteemide impordi suhtes ( ELT L 183, lk 61) (edaspidi vastavalt „ajutine subsiidiumidevastane määrus” ja „ajutine dumpinguvastane määrus” ning koos „ajutised määrused”). Samal päeval saatis ta hagejatele kirja, milles ta esitas üksikasjalikult oma märkused menetluse käigus hagejate esitatud märkuste kohta.

10

27. mail 2004 saatsid hagejad komisjonile oma märkused spetsiifilist teavet avalikustavate dokumentide ja ajutiste määruste kohta.

11

14. juunil 2004 toimus teine hagejate ja komisjoni koosolek.

12

22. juunil 2004 esitasid hagejad komisjonile oma märkused 14. juunil 2004 toimunud koosoleku kohta.

13

9. juuli 2004. aasta kirjas edastas komisjon hagejatele kaks üldist teavet avalikustavat dokumenti oluliste asjaolude ja kaalutluste kohta, millel põhinevad ettepanekud kehtestada lõplikud dumpingu- ja subsiidiumidevastased tollimaksud, ning üldist teavet avalikustava dokumendi, mis käsitleb kahe menetluse aspekte seoses kahju, põhjusliku seose ja ühenduse huvidega.

14

19. juuli 2004. aasta kirjas esitasid hagejad märkusi erinevate komisjoni dokumentide kohta. Nad palusid ka uue koosoleku pidamist ja mainisid samuti võimalikku kohustuste võtmist.

15

Nõukogu võttis 13. septembril 2004 vastu määruse (EÜ) nr 1628/2004, millega kehtestatakse teatavate Indiast pärit grafiitelektroodisüsteemide impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 295, lk 4), ja määruse (EÜ) nr 1629/2004, millega kehtestatakse teatavate Indiast pärit grafiitelektroodisüsteemide impordi suhtes lõplik [dumpinguvastane] tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 295, lk 10) [määruse pealkirja tõlget on parandatud Euroopa Kohtus, asendades väljendi „tasakaalustav” väljendiga „dumpinguvastane”] (edaspidi vastavalt „vaidlustatud subsiidiumidevastane määrus” ja „vaidlustatud dumpinguvastane määrus” ning koos „vaidlustatud määrused”).

16

Hagejad esitasid hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. novembril 2004.

17

Komisjon esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. aprillil 2005 saabunud avaldusega taotluse astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu esimese koja esimees rahuldas selle taotluse 7. juuni 2005. aasta määrusega. 17. juuni 2005. aasta kirjaga teatas komisjon Esimese Astme Kohtule, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid osaleb võib-olla kohtuistungil.

18

Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

19

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) alustada suulist menetlust.

20

Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus nõukogul esitada teatavad dokumendid. Nõukogu täitis selle palve.

21

Põhikohtuasja poolte ja menetlusse astuja kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 4. juuni 2008. aasta avalikul kohtuistungil.

22

Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

23

Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

24

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata.

25

Hagejad esitavad viis väidet, esimene neist põhineb asjaolul, et uurimine algatati üksnes asjaomase toote India impordi suhtes, teine väide tugineb asjaolule, et uurimised on kehtetud, kuna need viidi läbi vaid 15 liikmesriigist koosneva ühenduse põhjal, kolmas väide tugineb asjaolule, et India imporditollimaksude hüvitamise kava subsiidiumiks kvalifitseerimisel ja tasakaalustavate tollimaksude summa kindlaksmääramisel tehti vigu, ning neljas ja viies väide tuginevad eelkõige asjaolule, et ühenduse tootmisharule tekitatud kahju analüüsimisel ei ole arvesse võetud varasema konkurentsivastase tegevuse mõju ega asjaomase toote muudest riikidest pärit impordi mõju.

26

Hagejad leiavad, et institutsioonid on rikkunud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) artikli 9 lõiget 5, 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „1994. aasta dumpinguvastane koodeks”) artikli 9 lõiget 2, mittediskrimineerimise põhimõtet ja nad on teinud ilmseid hindamisvigu, kuna nad viisid dumpinguvastast uurimist läbi ainult asjaomase toote India impordi suhtes.

27

Sisuliselt väidavad hagejad, et institutsioonid on rikkunud mittediskrimineerimise põhimõtet, kuna nad ei algatanud omal algatusel uurimist teiste riikide impordi suhtes, mis võivad dumpingut põhjustada, või kuna nad ei ole esile kutsunud kaebust, mis võimaldaks algatada paralleelset uurimist. Nad väidavad, et komisjon ei saanud nõustuda vaid neid puudutava kaebuse uurimisega ja et ta oleks pidanud kas alustama paralleelset uurimist muude riikide impordi suhtes määruse nr 384/96 artikli 5 lõike 6 alusel või teavitama hagejaid menetluse lõpetamisest, välja arvatud juhul, kui nad oleksid samuti esitanud kaebuse muude asjaomaste riikide peale. Nad väidavad, et kaebajaid seovad kolmandate riikide asjaomaste tootjatega tihedad majandussidemed, mis ulatuvad komisjoni poolt sanktsioneeritavas keelatud kokkuleppes ühise osalemiseni välja, mis selgitab asjaolu, et kaebus on suunatud India impordi vastu. Nad väidavad samuti, et kaebuses või nende poolt komisjonile esitatud teabes leidub mitmesuguseid asjaolusid, mis tõendavad dumpingu olemasolu seoses muudest riikidest kui Indiast pärit asjaomaste toodetega (Ühendriigid, Poola, Jaapan, Venemaa, Hiina, Mehhiko).

28

Hagejad leiavad, et mittediskrimineerimise põhimõtet tuleb järgida ka uurimise algatamise otsuse korral. Kuigi määruse nr 384/96 artikli 9 lõige 5 puudutab vaid riike, kelle suhtes on tuvastatud, et nad on põhjustanud kahjustava dumpingu, tuleneb selle artikli ja mittediskrimineerimise põhimõtte koos kohaldamisest, et hõlmatud on ka erinev kohtlemine, mis tuleneb vaid ühest riigist pärit impordi suhtes algatatud uurimisest, samas kui pärast menetluse alustamist esitatud tõendid annavad esmapilgul põhjust arvata, et ka muudest riikidest pärit import peaks olema hõlmatud.

29

Selles osas tuletavad hagejad meelde, et määruse nr 384/96 artikli 9 lõige 5 on eriti tähtis, kuna see tuleneb 1994. aasta dumpinguvastase seadustiku artikli 9 lõikest 2, mis on enamsoodustusrežiimi põhimõtte väljendus. Dumpingu alal väljendab see põhimõte nõuet, et dumpinguvastased tollimaksud ei takistaks ebaõiglaselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmesriigist pärit toodete juurdepääsu turule, samas kui muudest riikidest pärit impordi suhtes, mis ometi põhjustab dumpingut ja kahju, niisugused tollimaksud ei kehti. Ilma uurimise algatamiseta ei ole komisjonil aga võimalik dumpingu olemasolu ja selge kahju täpset ulatust kindlaks määrata.

30

Lisaks leiavad hagejad, et institutsioonid on teinud ilmseid hindamisvigu, leides, et esitatud tõendid ei õigusta uurimise algatamist seoses muudest riikidest kui Indiast pärit impordiga. Sellise uurimise teostamata jätmisega rikutakse ka hea halduse põhimõtet.

31

Hagejad heidavad samuti komisjonile ette, et ta võttis asjaomase toote määratlemist puudutavas osas diskrimineeriva seisukoha. Hiinast pärit import jäeti uurimise alt välja, kuna kõnealuste toodete valmistamisel ei kasutatud kõrgekvaliteedilist nõeljat koksi, samas kui India impordi puhul ei nõustunud komisjon uurimise alt välja jätma grafiitelektroode ja nende nipleid, mis olid valmistatud ilma kõrgkvaliteedilise nõelja koksita, kuna asjaomase tootemääratluse määravad ära lõpptoote füüsilised ja tehnilised põhiomadused ja selle lõppotstarve, mitte selle valmistamiseks kasutatud tooraine. Nad märgivad, et Hiina toodetel on sama lõppotstarve kui asjaomase toote madalamal variandil.

32

Lõpetuseks väidavad hagejad selle väite raames, et nende kaitseõigust on rikutud, kuna kaebuse mittekonfidentsiaalsest versioonist jäeti teatavad tõendid välja põhjusel, et need kahjustavad ühe konkurendi olulisi ärihuve. Selles osas on muu hulgas tegemist täiendava asjaoluga, mis tõendab kaebajate ja asjaomase toote teatavate kolmandates riikides asutatud importijate vahelist salajast kokkulepet ja mis õigustab seda, et neid tõendeid arvesse ei võetaks.

33

Nõukogu ei nõustu hagejate argumentidega.

34

See etteheide tuleb kohe tagasi lükata, kuna sellel puudub faktiline alus. Esiteks nähtub ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustest 11–14, millele vaidlustatud dumpinguvastase määruse põhjendus 6 viitab, et institutsioonid ei pea kõrgekvaliteedilise nõelja koksi kasutamist asjaomase tootemääratluse elemendiks. Teiseks ei esita hagejad tõendit selle kohta, et institutsioonid tuginevad asjaolule, et Hiinast pärit imporditavad kaubad ei ole toodetud kõrgekvaliteedilise nõelja koksi abil selleks, et seda uurimise alt välja jätta.

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise üldpõhimõte ühelt poolt, et sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt ja teiselt poolt, et erinevaid olukordi koheldakse sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 15. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-2801, punkt 71 ja viidatud kohtupraktika).

36

On tõsi, et komisjonil on teatavatel erijuhtudel õigus määruse nr 384/96 artikli 5 lõike 6 alusel omal algatusel uurimist algatada. Samuti on kindel, et komisjonil on teatavatel juhtudel tavaks paluda, et kaebaja laiendaks oma kaebuse kohaldamisala. Siiski puudub vajadus uurida küsimust, kas ta oleks pidanud kõnesoleval juhul selliselt toimima. Nimelt ei saa erineva kohtlemise puhul, mis seisneb dumpinguvastase menetluse algatamises üksnes India impordi suhtes, kuigi oli tõendeid selle kohta, et uurimine oleks õigustatud ka muu impordi suhtes – isegi kui oletada, et see osutuks õigeks – olla tegemist määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5, 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi artikli 9 lõike 2 ega võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumisega.

37

Esiteks, mis puutub määruse nr 384/96 artikli 9 lõikesse 5, siis see täpsustab, et „[d]umpinguvastane tollimaks kehtestatakse igal üksikjuhul kohases ulatuses diskrimineerimisvabal alusel sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, kelle suhtes on tuvastatud dumping ja sellest tulenev kahju, välja arvatud import neist allikatest, kellel on käesoleva määruse tingimuste kohaselt aktsepteeritud kohustused”.

38

Selle sätte sõnastusest endast nähtub, et säte keelab diskrimineeriva kohtlemise importide vahel, mille kõigi suhtes on kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud sama toote impordi puhul (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-89/00: Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-3651, punkt 58). Kõnesoleval juhul on aga küsimus väidetavas erinevas kohtlemises impordi, mille suhtes on kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud, ja impordi vahel, mille suhtes ei ole uurimist läbi viidud. Juhtumi asjaolud ei kuulu seega määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 kohaldamisalasse.

39

Teiseks piisab, kui seoses 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi artikli 9 lõikega 2 rõhutada, et sellel sättel on määruse nr 384/96 artikli 9 lõikega 5 samaväärne kohaldamisala, kuna see keelab toote suhtes kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude sissenõudmisel diskrimineeriva kohtlemise sõltuvalt vaatlusaluse impordi allikast. Järelikult ei ole see kõnesoleval juhul kohaldatav.

40

Kolmandaks ei saa nõustuda ka argumendiga, mis tugineb võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumisele.

41

On tõsi, et asjaolu, et määruse nr 384/96 artikli 9 lõige 5 on võrdse kohtlemise põhimõtte illustratsioon (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, punkt 51) ei välista seda, et institutsioonid on kohustatud sellest põhimõttest määruse nr 384/96 teiste sätete kohaldamisel kinni pidama (vt seoses sama määruse artikli 2 lõike 7 punktiga b Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-255/01: Changzhou Hailong Electronics & Light Fixtures ja Zhejiang Yankon vs. nõukogu, EKL 2003, lk II-4741, punktid 60 ja 61).

42

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist siiski ühitada kinnipidamisega õiguspärasuse põhimõttest, mille kohaselt ei saa keegi oma nõuete toetuseks tugineda teiste õigussubjektide kasuks sooritatud õigusrikkumisele (vt Esimese Astme Kohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II-4441, punkt 77 ja viidatud kohtupraktika). Niisugune on aga hagejate argumentatsiooni mõte, mis tugineb täielikult asjaolule, et uurimise oleks pidanud läbi viima ka muu impordi suhtes. Sellest tulenevalt ei ole võrdse kohtlemise põhimõte kõnesoleval juhul kohaldatav ja muude võimalike dumpingu allikate suhtes uurimise algatamata jätmine ei mõjuta vaidlustatud dumpinguvastase määruse õiguspärasust.

43

Järelikult tuleb tagasi lükata ka hagejate argumendid, mis tuginevad hea halduse põhimõtte rikkumisele ja hagejate esitatud tõendite hindamisel tehtud ilmsetele hindamisvigadele, kuna nende argumentide eesmärk on tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama uurimise kolmandatest riikidest pärit impordi suhtes. Samal põhjusel ei mõjuta hagejate kriitika, mis puudutab asjaolu, et kaebajad esitasid oma kaebuse üksnes India impordi vastu, vaidlustatud dumpinguvastase määruse õiguspärasust.

44

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguse tagamise põhimõte ühenduse õiguse aluspõhimõte (Euroopa Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-49/88: Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-3187, punkt 15, ja Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-159/94 ja T-160/94: Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu, EKL 1997, lk II-2461, punkt 81).

45

Selle põhimõtte kohaselt tuleb ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-121/95: EFMA vs. nõukogu, EKL 1997, lk II-2391, punkt 84, ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu, punkt 83).

46

Kõnesoleval juhul tuleb märkida, et kaebuse konfidentsiaalses versioonis sisalduvaid teatavaid tõendeid ei ole mittekonfidentsiaalses versioonis kokkuvõtlikult ära toodud. Nii on see eelkõige kaebuse, millel on kokku 45 lisa, lisade 1, 5–7, 9–11, 15–18, 20, 21, 23, 26, 28–31 ja 33–44 puhul.

47

Siiski on hagejate ülesanne teha institutsioonidele võimalikuks hinnata probleeme, mida kaebuse mittekonfidentsiaalses versioonis asjaomaste tõendite kokkuvõtte puudumine võib hagejatele põhjustada (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu, punktid 109 ja 110).

48

Kõnesoleval juhul nähtub hagejate hagiavalduse lisas esitatud dokumentidest, et kuigi nad on menetluse alguses oma märkustes kaebuse kohta 3. oktoobril 2003 lühidalt sellele kokkuvõtte puudumisele viidanud, ei ole nad seda oma järgnevas kirjavahetuses enam maininud.

49

Sellest tuleneb, et kuna hagejad ei ole komisjoni ja seejärel nõukogu piisavalt hoiatanud, ei saa nad tugineda oma kaitseõiguse rikkumisele.

50

Kõigest eeltoodust järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

51

Hagejad kritiseerivad asjaolu, et vaidlustatud määrustes kehtestatud tollimaksud hõlmavad kümne uue liikmesriigi territooriumi, kuigi seal ei ole uurimist läbi viidud, ja sellest tulenevalt nad leiavad, et niisuguste tollimaksude vastuvõtmiseks puudub õiguslik alus. Selles osas erineb kõnesolev olukord enne laienemist vastu võetud tollimakse puudutavast olukorrast, mille puhul viidi uurimine läbi õigel territoriaalsel alusel.

52

Niisugune dumpingu- ja subsiidiumidevastaste tollimaksude automaatne laiendamine kümnele uuele liikmesriigile on vastuolus määruse nr 384/96 artikli 1 lõigetega 1 ja 2, artiklitega 2–7, artikli 9 lõigetega 4 ja 5 ning nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2026/97 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 288, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 78) artikli 1 lõikega 1 ning artiklitega 8–12, 15 ja 31. Hagejad väidavad sisuliselt, et need erinevad sätted, mis viitavad kas ühendusele või ühenduse tootmisharule, eeldavad, et uurimine tuleb läbi viia kindlalt piiritletud territooriumi põhjal, st ühenduse ja mitte ühenduse ühe osa põhjal. Samuti tuleneb see 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi ja WTO raames sõlmitud subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 156; ELT eriväljaanne 11/21, lk 243) asjassepuutuvatest sätetest. Lisaks märgivad hagejad, et kümmet uut liikmesriiki hõlmav uurimine oleks vajalik olnud selleks, et täpselt kindlaks määrata dumpingumarginaal ja dumpingust tulenev kahju või väidetavate subsiidiumide tekitatud kahju. Lõpuks tuletavad nad meelde, et dumpinguvastase menetluse algatamine peab tuginema teabele, mis puudutab impordimahtude muutumist, impordi mõju samasuguse toote hindadele ja ühenduse tootmisharule, nii et 15 liikmesriigi põhjal vastu võetud meetmeid ei saa automaatselt kehtestada 25 liikmesriigist koosnevale ühendusele, ilma et kontrollitaks, kas sarnase teabe põhjal oleks saanud algatada menetlusi seoses laienenud ühendusega.

53

Hagejad leiavad sisuliselt, et komisjonil oli õigus uurimist läbi viia peatset laienemist arvesse võttes, kuna ükski määruse nr 384/96 ja määruse nr 2026/97 säte ei keelanud tal saata informatsiooninõudeid.

54

Nad lükkavad tagasi nõukogu argumendid, mis põhinevad teates meetmete võimaliku läbivaatamise kohta seoses laienemisega soovitatud meetodil. See teade ei saa õigustada seda, et institutsioonid asjakohastest õigusnormidest kõrvale kalduvad. Kuigi hagejad tunnistavad, et teates on kinnitatud, et käimasolevad menetlused võivad tingida tollimaksude kohaldamise kõigis kümnes uues liikmesriigis, leiavad nad sisuliselt, et soovitatud lahendused ja eelkõige võimalus taotleda komisjonilt vahepealset läbivaatamist, ei oma seoses laienemise hetkel lõpetamata menetlustega tähtsust. Selles osas tuletavad nad meelde, et vahepealset läbivaatamist ei saa taotleda enne vähemalt ühe aasta möödumist alates asjakohaste meetmete kehtestamisest.

55

Asjaolu, et teatavatel konkreetsetel juhtudel täheldati, et analüüsi laiendamine uutele liikmesriikidele ei muudaks radikaalselt uurimise tulemusi, ei oma väljaspool uuritud olukordi tähtsust.

56

Nõukogu leiab, et dumpingu- ja subsiidiumidevastaseid meetmeid laienenud ühendusele laiendades on toimitud õigesti. Laienemise piiratud üldisest majanduslikust tähtsusest tuleneb, et ühenduse 15 liikmesriiki puudutanud uurimiste tulemused kehtivad põhimõtteliselt ka laienenud ühenduse suhtes, mida kinnitab vahepealse läbivaatamise taotluste väike arv. Ta väidab, et kõikide kehtivate dumpingu- ja subsiidiumidevastaste meetmete süstemaatiline läbivaatamine oleks endast kujutanud märkimisväärset koormust ja lisakulusid kõikidele asjassepuutuvatele ettevõtjatele ning praktikas ei oleks see olnud teostatav.

57

Nõukogu väidab, et teade meetmete võimaliku läbivaatamise kohta seoses laienemisega kehtestab keerulise vahepealse lahenduse, mis kuulub komisjonile antud hindamisruumi kohaldamisalasse ja põhineb kahe-etapilisel läbivaatamise korral, mis võimaldab tagada selle, et juhul kui see on põhjendatud, saaks teha kohandusi.

58

Esiteks järeldub sellest, et alates 1. maist 2004 kohaldatakse kõiki kehtivaid dumpingu- ja subsiidiumidevastaseid meetmeid automaatselt impordi suhtes 25-liikmelisse laienenud ühendusse ja kui enne 1. maid 2004 algatatud käimasolevad uurimised peaksid tingima meetmete kehtestamise, siis oleks need kohaldatavad ka impordi suhtes ühenduse 25 liikmesriiki.

59

Esiteks on ette nähtud läbivaatamise kord, et tagada paranduste tegemise võimalus. Nõukogu tuletab selles osas meelde, et komisjon oli valmis kõikide huvitatud poolte taotlusel dumpingu- ja subsiidiumidevastaseid meetmeid täielikult või osaliselt läbi vaatama vastavalt määruse nr 384/96 artikli 11 lõikele 3 ja määruse nr 2026/97 artiklile 19, ootamata aastase tähtaja möödumist, kuna ta teatas, et ta kasutaks õigust alustada läbivaatamist omal algatusel. Nõukogu märgib, et hagejad ei ole seda võimalust kasutanud ja leiab, et nad ei teinud seda seetõttu, et nad ei olnud veendunud, et vahepealne läbivaatamine oleks päädinud neile soodsama tulemusega.

60

Lisaks leiab ta, et hagejate etteheited on puhtformaalsed, kuna nad ei väida, et 25 liikmesriiki hõlmanud uurimisel oleks olnud teistsugune tulemus ning nad ei esitanud selles osas vähematki tõendit.

61

Lõpuks rõhutab nõukogu, et täielikkuse huvides analüüsis komisjon laienemise mõju kõikide käimasolevate asjade, sealhulgas kahe kõnesoleva menetluse suhtes, ja et tulemused ei olnud oluliselt erinevad.

62

Vaidlust ei ole selles, et kuigi uurimisperiood kestis 1. aprillist 2002 kuni 31. märtsini 2003, kui ühendus koosnes vaid 15 liikmesriigist, siis ajutised määrused võeti vastu 19. mail 2004 ja vaidlustatud määrused 13. septembril 2004, mil ühendus koosnes 25 liikmesriigist.

63

Samuti tuleb meenutada, et dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud ei kujuta endast sanktsiooni varasema käitumise eest, vaid kaitsemeedet dumpingust ja subsideerimisest tuleneva ebaausa konkurentsi vastu (vt seoses dumpinguvastaste tollimaksudega Esimese Astme Kohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-138/02: Nanjing Metalink vs. nõukogu, EKL 2006, lk II-4347, punkt 60). Lisaks peab määruse nr 384/96 artikli 3 lõike 2 ja määruse nr 2026/97 artikli 8 lõike 2 kohaselt kahju tuvastamine põhinema otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt esiteks dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul ja teiseks kõnealuse impordi mõju ühenduse tootmisharule.

64

Sellest järeldub, et seoses dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude kindlaksmääramisega tuleb arvesse võtta ühenduse koosseis nende tollimaksude vastuvõtmise hetkel. Kuna andmed, mille komisjon uurimisperioodil sai, ei olnud kogutud laienemise perspektiivis ja seega puudutasid need vaid 15 liikmesriigist koosnevat ühendust, siis oli komisjoni ülesanne ajutiste määruste vastuvõtmisel ja vajaduse korral nõukogu ülesanne vaidlustatud määruste vastuvõtmisel kontrollida, et need andmed olid asjakohased ka 25 liikmesriigist koosneva ühenduse suhtes.

65

On tõsi, et määruse nr 384/96 artikli 6 lõikest 1 ja määruse nr 2026/97 artikli 11 lõikest 1 tuleneb pärast uurimisperioodi esinevate asjaolude arvesse võtmise keeld. Kõnesoleval juhul ei saa siiski asjaolu, et ühenduse laienemine leidis aset pärast uurimisperioodi, mingil juhul institutsioone vabastada eelmises punktis nimetatud kohustusest.

66

Nagu Esimese Astme Kohtul on juba tulnud seoses määruse nr 384/96 artikli 6 lõikega 1 rõhutada, on uurimisperioodi ja pärast seda esinenud asjaolude arvestamise keelu eesmärk tagada, et uurimistulemused oleksid representatiivsed ja usaldusväärsed, tagades, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine ja seega, et menetluse lõpus kehtestatav lõplik tollimaks oleks tegelikult kohane heastamaks dumpingust tekkivat kahju (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Nanjing Metalink vs. nõukogu, punkt 59).

67

Lisaks, kuna määruse nr 384/96 artikli 6 lõige 1 kasutab sõna „tavaliselt”, võimaldab see teha uurimisperioodile järgnevat perioodi puudutava teabega arvesse võtmise keelust erandeid. Asjaolude osas, mis oleksid soodsad uuritavatele ettevõtjatele, leiti, et ühenduse institutsioone ei saa kohustada arvestama uurimisjärgset perioodi puudutavaid asjaolusid, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad kavatsetava dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ilmselgelt kohatuks (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-161/94: Sinochem Heilongjiang vs. nõukogu, EKL 1996, lk II-695, punkt 88, ja 20. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T-188/99 Euroalliages jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1757, punkt 75). Kui aga uurimisperioodile järgnenud perioodi puudutav teave õigustab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist või suurendamist tänu asjaolule, et see kajastab asjaomaste ettevõtjate praegust käitumist, tuleb eeltoodu põhjal järeldada, et institutsioonidel on õigus, isegi kohustus seda arvesse võtta (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Nanjing Metalink vs. nõukogu, punkt 61). Sama arutluskäiku võib järgida ka määruse nr 2026/97 artikli 11 lõike 1 kohaldamise puhul, mille sõnastus on selles osas identne määruse nr 384/96 artikli 6 lõike 1 sõnastusega.

68

Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus (vt Esimese Astme Kohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II-3663, lk 48 ja viidatud kohtupraktika). Samuti tuleneb aga väljakujunenud kohtupraktikast, et kui institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, on ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste järgimine veelgi põhjapanevama tähtsusega ja nende tagatiste hulgas on eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas olulisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14, ja Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T-167/94: Nölle vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II-2589, punkt 73).

69

Tuleb tõdeda, et kümne uue liikmesriigi ühinemine uurimisperioodi lõppemise ja vaidlustatud määruste vastuvõtmise vahelisel ajavahemikul on asjakohane asjaolu, mida institutsioonid olid kohustatud eespool punktis 68 viidatud kohtupraktika tähenduses uurima, et hinnata selle mõju kahele käimasolevale menetlusele.

70

Vastupidi nõukogu poolt väidetule ei saa ainuüksi viide laienemise üldisele majanduslikule tähtsusele institutsioone vabastada eespool mainitud kohustusest, kuna niisugune üldine tähelepanek ei puuduta konkreetset majandussektorit, mille alla vaatlusalune import kuulub.

71

Mis puutub komisjoni vastuvõetud teatesse meetmete võimaliku läbivaatamise kohta seoses laienemisega, siis see ei saa mingil moel endast kujutada laienemise mõju piisavat arvessevõtmist käimasolevatele menetlustele. Vastupidi, see meetod seisneb selles, et laienemise mõju omal algatusel ei uurita, jättes siiski võimaluse vaatlusaluseid meetmeid hiljem läbi vaadata. Ainuüksi niisuguse läbivaatamise võimalus, mis on jäetud komisjoni pädevusse ja mis toimub pärast määruste vastuvõtmist, ei saa institutsioone vabastada nende kohustusest kontrollida, kas ühenduse laienemine ei võinud mõjutada dumpingu- ja subsiidiumidevastaste tollimaksude summat.

72

Siiski nähtub üldist teavet avalikustavast dokumendist, mis käsitleb kahe menetluse aspekte seoses kahju, põhjusliku seose ja ühenduse huvidega, et kõnesoleval juhul on komisjon hinnanud laienemise mõju uurimisperioodil saadud andmete asjakohasusele. Selles dokumendis märgib komisjon – ilma et hagejad neid kaalutlusi vaidlustaks – esiteks, et India impordi hind oli uutesse liikmesriikidesse importimisel veidi madalam uurimisperioodil tuvastatud hinnast ja teiseks, et asjaomase toote müügi, tootmise ja impordi osas oli kümne uue liikmesriigi osa minimaalne. Pealegi on samas dokumendis mainitud, et asjaomase toote kaks ainsat teadaolevat toomiskohta uutes liikmesriikides asuvad Poolas ja et komisjon on saanud Poola ametiasutuste poolt aastal 2003 läbi viidud dumpinguvastasest uurimisest tulenevat teavet, millest nähtub, et India impordi hind Poolas on 4% madalam kui hind ühendusse importimisel.

73

Viies pärast uurimisperioodi läbi niisuguse kontrolli, veendus komisjon, et uurimisel saadud teave on representatiivne ühenduse koosseisu suhtes ka dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude vastuvõtmise ajal. Selliselt toimides ei rikkunud ta oma kohustust uurida juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

74

Argumendi osas, mis tugineb sellele, et institutsioonid oleksid pidanud kontrollima, kas nende käsutuses olev teave oleks võimaldanud algatada uurimist laienenud ühenduses, nähtub eespool toodud kaalutlustest, et see tuleb tagasi lükata. Nimelt tuleneb sellest ilmtingimata, et teave, mille alusel komisjon otsustas algatada kõnesolevaid menetlusi, õigustas uurimise algatamist ka 25 liikmesriigist koosnevas ühenduses.

75

Mis puutub viidetesse 1994. aasta dumpinguvastasele koodeksile ning subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingule, siis piisab, kui nentida, et hagejad ei tõenda, millises osas on neil erinev sisu määruse nr 384/96 ja määruse nr 2026/97 sätetest, millega rakendatakse neis sisalduvaid erikohustusi.

76

Eelnevast nähtub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

77

Hagejad väidavad, et vaidlustatud subsiidiumidevastane määrus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, määruse nr 2026/97 artikli 1 lõikega 1, artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktiga ii ja artikli 15 lõikega 2, selle määruse III lisaga ning subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a osa 1 alapunktiga ii ja artikli 19 lõikega 3 ning selles määruses on ebaõiglaste tasakaalustavate tollimaksude kehtestamise tõttu tehtud ilmne hindamisviga ja selle tegemisel on rikutud menetluseeskirju.

78

Kõigepealt tuletavad nad meelde, et India imporditollimaksude hüvitamise kava (edaspidi „DEPB”) võimaldab eksportijal saada importimisel krediiti, mis vastab ühikupõhiselt eksporditud toote valmistamiseks vajaliku toormaterjali impordi eest makstud tollimaksude summale vastavalt „standard technical input-output” standarditele (edaspidi „SION”). Nad rõhutavad asjaomase toote valmistamiseks vajalike elementide – ja eelkõige neist kõige kallima, s.o kõrgkvaliteedilise nõelja koksi eest, mis ei ole Indias kättesaadav – impordil tasutud tollimaksude tagasimaksmise tähtsust.

79

Hagejad vaidlustavad subsiidiumiks kvalifitseerimise, mis on esitatud subsiidiumidevastases määruses. Igal juhul isegi siis, kui DEPB puhul võib subsiidiumi elementide esinemine olla vaieldav, on vääralt leitud, et tasakaalustatavaks soodustuseks on igasuguselt impordilt tavaliselt võetavate tollimaksude kogusumma. Üksnes liigselt saadu puhul võib tegemist olla subsiidiumiga.

80

Esiteks tuleneb selline järeldus määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja määruse I lisa punkti i koostoimest. Samuti kinnitab seda analüüsi II lisa I osa lõige 2. Sellest järeldub, et subsiidiumiga võib tegemist olla vaid siis, kui tagastussüsteemi alusel tagastatakse liigselt, ja seda liigselt tagastatud summa ulatuses. Seega on komisjoni ülesanne tõendada liigse tagastamise esinemist, enne kui ta selle võib-olla subsiidiumiks kvalifitseerib. Sama lähenemist on järgitud ka mõiste puhul, mis on ära toodud III lisa I osas. Nimelt on hagejate arvates niipea, kui DEPB tuleb kvalifitseerida asendamise puhul kasutatavaks tagastussüsteemiks, kohaldatav määruse nr 2026/97 III lisa, mille nõukogu on jätnud analüüsimata.

81

Nõukogu argument, mille kohaselt võib subsideerimine esineda isegi liigse maksmiseta – juhul kui vaatlusalune kord ei vasta rangelt määruse nr 2026/97 I–III lisa sätetele –, põhineb vääral oletusel, et need lisad sätestavad erinevad tingimused, mida tagastussüsteem peab täitma selleks, et olla täiuslik, kuigi tegemist on pigem suunistega, mille eesmärk on kindlaks määrata tagatised liigse tagasimakse korral.

82

Teiseks on leitud valesti, et DEPB ei ole nõuetekohaselt kehtestatud tollimaksude vähendamise kord, kuna Indias puudub menetlus, mille eesmärk on kontrollida, et seda nõuetekohaselt rakendatakse. Hagejate arvates on selline kord olemas ja see koosneb järgmistest elementidest: esiteks SION-i kohaldamine ja range rakendamine ning teiseks asjaolu, et krediiti antakse eksportimisel ja seda saab kasutada vaid toormaterjalist sisendite importimiseks vastavalt niinimetatud „input-output” standarditele. Nad väidavad samuti, et enamik India eksportijatest kasutavad DEPB-d samal viisil nagu tagastussüsteemi, mis kehtestab range kohustuse kasutada igat tagasimakset selleks, et maksta eksporditavate toodete valmistamisel tarbitavate konkreetsete sisendite impordi eest tasumisele kuuluvaid tollimakse, kuna majanduslikult on selline käitumine mõistlik. See süsteem, mis põhineb ettevõtjate stimuleerimisel, vastab seega praktilistele kaalutlustele ja vajadusele kogu India territooriumil haldust lihtsustada.

83

Kolmandaks heidavad hagejad institutsioonidele ette seda, et nad ei viinud läbi uurimist, et kontrollida, et sisendite arvessevõtmisel esines liialdus, ja seega rikkusid nad hea halduse põhimõtet ja määruse nr 2026/97 aluspõhimõtteid. Nad väidavad sisuliselt, et komisjoni suhtes kehtib erikohustus uurida, kas ekspordiriigi ametiasutused on kehtestanud süsteemi või menetluse, mis võimaldab kindlaks teha, millised on eksporditava toote tootmisprotsessis tarbitud sisendid ja millise summa ulatuses neid on kasutatud. Kuna leiti, et Indias sellist süsteemi ei olnud, on komisjoni ülesanne läbi viia uurimine, et kontrollida esiteks, kas DEPB praktikas toimis ja teiseks, millises ulatuses võis see võimaldada eksportijatel saada ülemäärast vähendamist selleks, et üksnes selles osas kohaldada tasakaalustavat summat. Ei oleks loogiline arvata, et India ametiasutuste ülesanne on edasise uurimise läbiviimine, kuna see uurimine eeldab piisavate kontrollsüsteemide olemasolu, mis – juhul kui need oleks olemas olnud – oleks takistanud liigset tagastamist. Igal juhul tuletavad hagejad meelde, et subsideerimise esinemise ja positiivse vastuse puhul selle suuruse kindlaksmääramise ülesanne on institutsioonide kohustus.

84

Neljandaks viitavad nad rahvusvahelise õiguse põhimõtte olemasolule, mis on kaasatud subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingusse ja ühenduse tollisüsteemi ning mille kohaselt ei ole tootja kohustatud maksma tollimakse kauba eest, mis on imporditud üksnes eesmärgiga seda töödelda ja seejärel edasi eksportida. Siiski ei ole rahvusvahelisel tasandil olemas niisuguste tingimuste siduvat määratlust, millele selline kord vastama peab. Ühenduse institutsioonide lähenemisviisi tulemuseks oleks see, et India suhtes, mis on arengumaa, kellel puudub arenenud tollisüsteem, kehtestatakse kord, mis vastab täpselt ühenduse tolliseadustikus ette nähtud korrale.

85

Viiendaks ja lisavõimalusena, juhul kui leitakse, et subsiidium seisneb kogu tagasimakse summas, olenemata sellest, kas see on liigne või mitte, tuletavad hagejad meelde, et komisjon peab lisaks arvutama tasakaalustava subsiidiumi summa. Nad väidavad, et vastavalt määruse nr 2026/97 artiklile 5 seisneb see summa vaid saaja saadud kasus. Kuna on üldtunnustatud, et eksporditud toote valmistamisel tarbitud sisendid on imporditollimaksudest vabastatud, saab kasu saada vaid siis, kui eksportijale tehakse tagasimakse, mis on suurem eksporditud toote valmistamisel tarbitud sisendite eest makstud imporditollimaksude summast.

86

Nõukogu vaidlustab selle väite põhjendatuse.

87

Selle väite raames heidavad hagejad institutsioonidele sisuliselt ette seda, et nad on subsiidiumi mõiste tõlgendamisel rikkunud õigusnormi, teinud DEPB õiguslikul kvalifitseerimisel vea ja lõpuks, et nad on rikkunud menetluslikku laadi kohustust, kuna nad ei uurinud, kas DEPB tegelikkuses toimis.

88

Kõnesoleva väite pealkiri viitab ka proportsionaalsuse põhimõttele. Siiski ei selgita hagejad kunagi, mil viisil oleks DEPB subsiidiumiks kvalifitseerimine vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Selline etteheide ei vasta seega Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikele 1, kuna see ei ole piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Esimese Astme Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita, ning see tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1989, punktid 333 ja 334).

89

Vastavalt määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktile ii loetakse „[s]ubsiidium olemasolevaks, kui […] päritolu- või ekspordiriigi valitsus on andnud rahalist toetust, see tähendab, kui […] valitsus loobub tavaliselt laekuvatest tuludest või jätab need sisse nõudmata (näiteks sellised fiskaalstiimulid nagu maksu ümberarvutused); selles suhtes ei loeta subsiidiumiks eksporditava toote vabastamist tolli- või muudest maksudest, mida tuleb tasuda samasuguste omamaiseks tarbimiseks määratud toodete puhul, või tolli- või muude maksude vähendamist summas, mis ei ületa laekunud summat, tingimusel, et selline vabastus on antud kooskõlas I–III lisa sätetega.”

90

Sellest sättest nähtub, et vastupidi hagejate poolt väidetule ei ole määruse nr 2026/97 I–III lisa pelgad suunised, mille eesmärk on kindlaks määrata tagatised liigse tagasimakse korral, vaid sisaldavad norme, millest tuleb kinni pidada, et tollimaksu vähendamist või sellest vabastamist ei kvalifitseeritaks subsiidiumiks. See järeldus peab paika määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti ii eriti selget sõnastust arvestades. Lisaks nähtub selle artikli ülesehitusest, et tollimaksust vabastamise või selle vähendamise puhul tehtud erand on erand põhimõttest, mille kohaselt on tavaliselt laekuvatest tuludest loobumise või nende sissenõudmata jätmise puhul tegemist subsiidiumiga. Seda erandit tuleb seega tõlgendada kitsalt.

91

Järelikult, otsustades vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjendustes 8 ja 9, et määruse nr 2026/97 I–III lisa sätete järgimata jätmise tõttu koosneb tasakaalustatav soodustus igasuguselt impordilt tavaliselt võetavate tollimaksude kogusummast, ei ole nõukogu määruse nr 2026/97 tõlgendamisel õigusnormi rikkunud. Nimelt eeldab subsiidiumiks kvalifitseerimise piirdumine üksnes ülemäärase summaga – nagu hagejad väidavad – seda, et tollimaksu vähendamise või sellest vabastamise süsteem on kooskõlas määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktiga ii ning sellest tulenevalt määruse I–III lisaga.

92

Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata argument, mis tugineb määruse nr 2026/97 artikli 5, mille kohaselt „[…] arvutatakse tasakaalustatavate subsiidiumide summa lähtudes saaja saadud kasust, mis selgub subsideerimise uurimise perioodil”, väidetavale rikkumisele. Nimelt rajaneb see samal vääral eeldusel, et eksportijatel on õigus saada eksporditud toodetes kasutatud sisenditega seonduvate tollimaksude tagastamist, samas kui eespool toodust tuleneb, et selle õiguse tingimuseks on määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktist ii kinnipidamine.

93

Seda järeldust ei kummuta viide I lisa punktile i, II lisa I osa lõikele 2 ja III lisa I osale, milles on sisuliselt täpsustatud, et tagasimaksmise süsteem võib endast kujutada subsiidiumi, kui selle tulemusel makstakse saadud summadest suuremaid summasid. Piisab, kui rõhutada, et need erinevad sätted tuletavad meelde määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktis ii ette nähtud põhimõtet, kuid nende eesmärk ei ole täpsustada kriteeriume, millele peab vastama tagasimaksmise süsteem, selleks et see oleks nimetatud artikliga kooskõlas, kuna neid kriteeriume on täpsustatud määruse nr 2026/97 II ja III lisa muudes sätetes.

94

Lõpuks, mis puutub määruse nr 2026/97 artikli 1 lõikesse 1 ja artikli 15 lõikesse 2 ning subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a osa 1 alapunkti iii ja artikli 19 lõikesse 3, millele kõnesoleva väite sõnastus viitab, siis hagejad ei selgita, kuidas need artiklid avaldaksid mõju niisuguste tingimuste analüüsile, millele imporditollimaksu vähendamise või sellest vabastamise kord peab vastama selleks, et neid ei kvalifitseeritaks subsiidiumiks.

95

Vastavalt määruse nr 2026/97 II lisa II osa lõikele 4: „Kui väidetakse, et […] tagastamissüsteem kujutab endast subsiidiumi kaudsete maksude või eksporditava toote valmistamisel tarbitud sisendite impordimaksude liigse vähendamise või liigse tagastamise tõttu, peaks komisjon üldjuhul kõigepealt kindlaks tegema, kas ekspordiriigi valitsus omab ja kohaldab mingit eksporttoote valmistamisel tarbitavate sisendite laadi ja koguse kontrollimise süsteemi või menetlust. Kui tehakse kindlaks, et sellist kontrollsüsteemi või -menetlust kohaldatakse, peaks komisjon seejärel üldjuhul uurima seda süsteemi või menetlust, et näha, kas see on põhjendatud ja tõhus seatud eesmärgi saavutamiseks ning põhineb ekspordiriigi üldtunnustatud äritavadel”. Määruse nr 2026/97 III lisa II osa lõige 2 on seoses asendamise puhul kasutavate tagastussüsteemidega sarnaselt sõnastatud.

96

Määruse nr 2026/97 II lisa II osa lõikest 5 nähtub: „Kui ei ole sellist kontrollsüsteemi või -menetlust, kui see ei ole põhjendatud või kui see on sisse seatud ja seda peetakse põhjendatuks, kuid leitakse, et seda ei kohaldata või ei kohaldata tõhusalt, peaks ekspordiriik korraldama edasise kontrolli tegelikult kasutatavate sisendite põhjal, tegemaks kindlaks, kas on esinenud liigmakseid. Kui komisjon on seda vajalikuks pidanud, toimetatakse edasist uurimist kooskõlas [II osa] lõikega 4”. Määruse nr 2026/97 III lisa II osa lõige 3 on seoses asendamise puhul kasutatavate tagastussüsteemidega sarnaselt sõnastatud.

97

Selleks et asuda seisukohale, et DEPB-d ei saa kvalifitseerida sisendite puhul lubatavaks tagastussüsteemiks või asendamise puhul kasutatavaks tagastussüsteemiks, tugines nõukogu eelkõige vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 9 kirjeldatud asjaolule, mille kohaselt:

„[…] India valitsus ei kohaldanud tõhusat kontrollisüsteemi ega -menetlust, et teha kindlaks, kas ja millistes kogustes kasutati eksporttoote valmistamisel sisendeid ([…] määruse [nr 2026/97] II lisa II osa lõige 4 ja asendamise puhul rakendatavate tagasimaksesüsteemide korral […] määruse [nr 2026/97] III lisa II osa lõige 2). Lisaks ei teostanud India valitsus tegelikult kasutatud sisendite põhjal ekspordijärgset uuringut, et teha kindlaks, kas on esinenud ülemääraseid makseid, kuigi tõhusalt kohaldatava kontrollisüsteemi puudumisel tuleks seda tavaliselt nõuda ([…]määruse [nr 2026/97] II lisa II osa lõige 5 ja III lisa II osa lõige 3)”.

98

Tuleb nentida, et nõukogu on õigesti tõlgendanud määruse nr 2026/97 II ja III lisas sätestatud kriteeriume, mille eesmärk on kontrollida, et ekspordiriigis olemas olev tagastussüsteem võimaldab kindlaks teha sisendite või asendamise puhul kasutatud sisendite tegeliku tarbimise. Esimene kriteerium seisneb süsteemi või menetluse olemasolus, mis võimaldab sellist kontrolli läbi viia. Teine kriteerium, mida kohaldatakse teise võimalusena juhul, kui selline menetlus või süsteem puudub või kui need on puudulikud, seisneb eksportriigi kasutatavas kontrollis, mis põhineb sisendite tegelikul kasutamisel või tehtud tehingutel.

99

Nõukogu on õigesti leidnud, et DEPB ei vasta määruse nr 2026/97 II ja III lisas ette nähtud kriteeriumidele.

100

Esiteks ei nähtu DEPB kirjeldusest – nagu see on ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendustes 23–30 ära toodud ja mida nõukogu on vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 6 kinnitanud ning mida hagejad ei ole vaidlustanud – et India ametiasutused on kehtestanud kontrollmenetluse või -korra. Vastupidi hagejate poolt väidetule ei saa mitme teguri koosesinemist – sealhulgas SION-i kohaldamine, sisendite importimiseks krediidi kasutamine ja asjaolu, millele nad viitavad oma kirjalikes märkustes ja mille kohaselt kasutavad enamik India eksportijatest DEPB-d samamoodi nagu tagastussüsteemi, mis kehtestab range kohustuse kasutada igat tagasimakset selleks, et maksta eksporditava toote valmistamisel tarbitavate konkreetsete sisendite importimisel tasumisele kuuluvaid tollimakse – samastada kontrollmenetluse või -süsteemiga määruse nr 2026/97 II lisa II osa lõike 4 ja III lisa II osa lõike 2 tähenduses.

101

Teiseks on kindel, et India ametiasutused ei ole läbi viinud ekspordijärgset kontrolli nagu nad oleksid pidanud määruse nr 2026/97 II lisa II osa lõike 5 ja sama määruse III lisa II osa lõike 3 alusel tegema kontrollmenetluse või -süsteemi puudumisel. Seda asjaolu kinnitab muu hulgas ka hagejate argumentatsioon, mille kohaselt on niisuguse kontrolli läbiviimine ühenduse ülesanne.

102

Seega on nõukogu põhjendatult võtnud seisukoha, et DEPB ei vasta määruse nr 2026/97 II ja III lisas nimetatud kriteeriumidele ja sellest tulenevalt ei saa seda kvalifitseerida lubatavaks sisendite puhul kasutatavaks tagastussüsteemiks või asendamise puhul kasutavaks tagastussüsteemiks sama määruse artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses.

103

Seda järeldust ei mõjuta sõna „üldjuhul” kasutamine määruse nr 2026/97 II ja III lisas. Kuigi see tähendab, et institutsioonid võivad erilistel asjaoludel vajaduse korral kasutada muid kriteeriume, ei jäta see neid ilma võimalusest tugineda ettenähtud kriteeriumide täitmata jätmisele tuvastamaks, et sisendite puhul kasutatav tagastamiskord või asendamise puhul kasutatav tagastamiskord ei ole lubatud.

104

Mis puutub hagejate argumentidesse, mis tuginevad tollimaksu tagastuskorra siduva määratluse puudumisele rahvusvahelisel tasandil ja asjaolule, et India on arengumaa, siis ei lükka need seda järeldust ümber. Selles osas piisab, kui rõhutada, et määruse nr 2026/97 II ja III lisa on kooskõlas subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu II ja III lisaga ning et viimati nimetatud lisad ei tee arengumaade kasuks mingit vahet.

105

Lisaks võib märkida, et DEPB ei tugine eksporditud tootes kasutatud tegelikele sisenditele või asendamise puhul kasutatud sisenditele, vaid pelgalt nende koguse hinnangule. Selles suhtes ei hõlma see süsteem sisendite tegeliku kasutamise tingimust eksporditavas tootes. Niisuguse tingimuse nõue tuleneb aga kaudselt, kuid kohustuslikult määruse nr 2026/97 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktist ii ning selle määruse II ja III lisast.

106

Nagu nähtub eespool punktidest 95 ja 96 peab komisjon ainult kindlaks tegema, kas ekspordiriigi ametiasutused on ette näinud kontrollsüsteemi või -menetluse ja kas nad neid kohaldavad. Vastupidi hagejate poolt väidetule ei ole ta kuidagi kohustatud läbi viima uurimist selleks, et kontrollida DEPB toimimist praktikas. Vastupidi – sobiva kontrollsüsteemi või -menetluse puudumisel on ekspordiriigi ning mitte ühenduse ülesanne korraldada edasine kontroll tegelikult kasutatavate sisendite ja tegelikult tehtud tehingute põhjal. Kõnealune etteheide tuleb seega tagasi lükata.

107

Eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

108

Hagejad väidavad, et vaidlustatud määrused rikuvad esiteks määruse nr 384/96 artikli 1 lõiget 1, artikli 3 lõikeid 1, 6 ja 7, artikli 9 lõiget 4 ja 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi artikleid 3 ja 9 ning teiseks määruse nr 2026/97 artikli 1 lõiget 1, artikli 8 lõikeid 1, 6 ja 7 ning artikli 15 lõiget 1 kui ka subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu artikleid 15 ja 19 ning nendes määrustes on tehtud ilmne hindamisviga, kuna need kehtestavad lõplikud tollimaksud asjaomase toote impordi suhtes ilma kahju õige ja kohase tuvastamiseta, eelkõige konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu tõttu vähe usaldusväärseteks muutunud andmetel põhinedes.

109

Nad tuletavad meelde, et dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid tollimakse saab kehtestada vaid pärast uurimist, mis tõendab olulise kahju olemasolu ühenduse tootmisharule. WTO eeskirjade alusel on vaja kontrollida, et kaubanduse kaitsemeetmete kasutamine ei takista vaatlusaluse impordi juurdepääsu ühenduse turule, samas kui ühenduse tootmisharu kahju võis olla tekitatud muude tegurite poolt. Kahju täpse summa täpne arvutamine on seega vajalik, et vältida seda, et muude tegurite tekitatud kahju ei pandaks vaatlusaluse impordi arvele ja et saaks tõhusalt kohaldada väiksema tollimaksu reeglit.

110

Nad rõhutavad ühenduse tootmisharule tekitatud kahju puhul ka seda tähtsust, mida ühenduste kohus on omistanud muude tegurite rolli, ning eelkõige võimaliku konkurentsivastase tegevuse rolli kindlakstegemisele. Nii tühistas Euroopa Kohus oma 11. juuni 1992. aasta otsuses kohtuasjas C-358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu (EKL 1992, lk I-3813) tollimaksu põhjusel, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt tuvastanud kahju, mille oli põhjustanud import, ega uurinud, kas asjassepuutuv ühenduse tootmisharu ei tekitanud konkurentsivastase tegevuse tõttu enda kahju ise.

111

Hagejate arvates on vastavalt Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2001. aasta otsusele kohtuasjas T-58/99: Mukand jt vs. nõukogu (EKL 2001, lk II-2521) komisjoni ülesanne kontrollida, kas vaatlusalust turgu mõjutasid kõnealune konkurentsivastane tegevus ning vajaduse korral, kas kahju osas oli võimalik jõuda usaldusväärsete järeldusteni. Samuti tuletavad nad meelde, et vastavalt määruse nr 2026/97 artikli 8 lõigetele 6 ja 7 ning määruse nr 384/96 artikli 3 lõigetele 6 ja 7 on institutsioonid kohustatud mitte omistama vaatlusalusele impordile seda negatiivset mõju, mis on ühenduse tootmisharule tema enda konkurentsivastase tegevuse tõttu tekkinud. Nad järeldavad sellest, et konkurentsivastase tegevuse puhul, mille tulemusel määratakse ühenduse turul kindlaks niisuguste toodete hinnad, mille suhtes viiakse läbi dumpingu- ja subsiidiumidevastane uurimine, on komisjon kohustatud menetluse lõpetama, juhul kui see konkurentsivastane tegevus muudab kehtetuks kahju ja põhjusliku seose tuvastamise, või isegi teeb need võimatuks.

112

Kõnesoleval juhul väidavad hagejad, et komisjoni 18. juuli 2001. aasta otsuses 2002/271/EÜ [EÜ] artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (EÜT 2002, L 100, lk 1) sanktsioneeritud konkurentsivastast käitumist oleks tulnud arvesse võtta. Esiteks seisnes selle põhiline mõju kunstlikult kõrgetes hindades kuni 1998. aasta märtsini. See takistab nii India impordi väidetavalt ebamõistlikult madala hinna kui ka ühenduse tootmisharu kohase kulutasuvustaseme kindlaksmääramist. Teiseks suurendas konkurentsivastane käitumine kunstlikult ka ühenduse tootjate turuosi. Seega ei tohi ühtegi järeldust teha asjaolu põhjal, et hinnatasemed järsult langesid. Hagejad järeldavad sellest, et komisjonil ei olnud võimalik kahjunäitajaid usaldusväärselt hinnata. Hagejate arvates oleks ta pidanud isegi uurima, kas ühenduse tootmisharu raskused ei olnud ta enda tegevuse tulemus. Nad väidavad, et kõnesoleva juhtumi asjaolud teevad analüüsi lihtsamaks kui kohtuasja puhul, milles tehti eespool punktis 111 viidatud otsus Mukand jt vs. nõukogu, kuna konkurentsivastase tegevuse mõju avaldub kõnealuse impordiga samal turul. Nad järeldavad sellest, et ühenduse ja India grafiitelektroodi hinnatasemete võrdlus on võimatu.

113

Hagejad vaidlustavad analüüsi, mille kohaselt kartelli mõju avaldumine lõppes uurimisperioodi alguskuupäeval, s.o 1. jaanuaril 1999. Oleks illusoorne väita, et niisuguse keelatud kokkuleppe mõju, mis puudutab hindade kindlaksmääramist ja turgude jagamist, võib kaduda otsekohe, eriti oligopoolsel turul. Nad väidavad, et 1. jaanuaril 1999 oli komisjon kartelli uurimist just alustanud ja et selle mõju oli haripunktis, kuna eelkõige oli eelnevatel aastatel kokku lepitud kohaldatavates hindades ja need olid väga kõrgel tasemel. Hinnalangus, mis seejärel tuvastati, tuleb seega pigem panna keelatud kokkuleppe mõju järkjärgulise lõppemise kui India impordi arvele. Siinkohal väidavad hagejad, et nad esitasid komisjonile tõendeid selle kohta, et turg ei olnud vabanenud keelatud kokkuleppe mõjust, mis seisnes tõendites üheaegsete ja identsete hinnatõusude kohta.

114

Nad järeldavad eeltoodust, et nii kahju kui ka põhjusliku seose tuvastamisel on tehtud ilmseid hindamisvigu. Esiteks ei olnud komisjoni käsutuses kahju mõõtmiseks kohaseid ja usaldusväärseid näitajaid. Nad väidavad sisuliselt, et tasakaalustavate ja dumpinguvastaste meetmete puhul, mille eesmärk on põhimõtteliselt turul konkurentsi taastamine, on vaja, et komisjonil oleks täpne ettekujutus konkurentsi tasemest, mis peaks sellel turul esinema. Kõnealusel juhul on ainsad mõõdetavad andmed ühenduse tootmisharu tulemuste langus, mis ei ole samastatav tollimaksude kehtestamist õigustava olulise kahjuga. Teiseks tuleks põhjusliku seose uurimise osas asuda seisukohale, et ühenduse tootjate tulemuste languse põhjus on nende endi konkurentsivastane tegevus ja mitte India import.

115

Nõukogu väidab, et institutsioonid on uurinud, kas minevikus esinenud kartellil oli olnud mõju seoses kahjuga arvesse võetavatele andmetele ning õigesti järeldanud, et see nii ei olnud.

116

Määruse nr 384/96 artikli 1 lõige 1 sätestab, et dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille lubamine ühenduses vabasse ringlusse tekitab kahju.

117

Sama määruse artikkel 3 sätestab:

„1.   Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju” käesoleva määruse kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

[…]

6.   […] asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses […].

7.   Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad dumpinguhinnata impordi mahtu ja hinda, […] kaubanduspiiranguid […] kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel […].”

118

Vastavalt määruse nr 384/96 artikli 9 lõikele 4 „[k]ui faktide põhjal tehakse lõplikult kindlaks dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui ühenduse huvid nõuavad sekkumist […], kehtestab nõukogu […] lõpliku dumpinguvastase tollimaksu”.

119

Määruse nr 2026/97 artiklid 1, 8 ja 15 on seoses tasakaalustavate tollimaksudega sõnastatud sarnaselt.

120

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab küsimus, kas ühenduse tootmisharu on kannatanud kahju ja kas see kahju on omistatav dumpinguhinnaga või subsideeritud impordile ning küsimus, kas muudest riikidest pärit import või üldisemalt, kas muud teadaolevad tegurid on süvendanud ühenduse tootmisharu kahju, keeruliste majanduslike küsimuste hindamist, milleks institutsioonidel on lai kaalutlusõigus. Sellest järeldub, et ühenduste kohtu kontroll seoses institutsioonide hinnangutega peab piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku tegemiseks valitud asjaolude sisulise õigsuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise mitteesinemise üle (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T-164/94: Ferchimex vs. nõukogu (EKL 1995, lk II-2681, punkt 131, ja eespool punktis 111 viidatud kohtuotsus Mukand jt vs. nõukogu, punkt 38).

121

Esiteks, mis puutub argumenti, mis tugineb kahjunäitajate usaldusväärsuse väidetavale puudumisele, siis tuleb meenutada, et määruse nr 384/96 artikli 3 lõigete 2 ja 3 ning määruse nr 2026/97 artikli 8 lõigete 2 ja 3 alusel sõltub kahju tuvastamine eelkõige impordi suurenemisest, hindade muutumisest ühenduse turul ning ühenduse tootmisharu kulutasuvuse suundumusest. Seega on oluline, et tõendid, millele institutsioonid tuginevad, vastavad tavapärastele turutingimustele (vt selle kohta eespool punktis 111 viidatud kohtuotsus Mukand jt vs. nõukogu, punkt 46).

122

Ajutiste määruste asjassepuutuvate osade analüüsist, mida on kinnitatud vaidlustatud määrustes, ei ilmne, et institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea, leides, et uurimisperioodi alguskuupäeval, so 1. jaanuaril 1999, on otsuses 2002/271 sanktsioneeritud konkurentsivastase käitumise mõju vähenenud (ajutise dumpinguvastase määruse põhjendus 46 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendus 90, mida on kinnitatud vastavalt vaidlustatud dumpinguvastase määruse põhjenduses 18 ja vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 27).

123

Nimelt nähtub ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustest 77–81 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendustest 121–125, mida nõukogu on kinnitanud vaidlustatud dumpinguvastase määruse põhjenduses 21 ja vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 29, et seda järeldust toetab piisavalt veenev analüüs valdkonnas, kus institutsioonidele on antud lai kaalutlusõigus.

124

Niisiis selleks, et asuda seisukohale, et kartell oli lakanud mõju avaldamast 1. jaanuaril 1999 – kuupäeval, mis valiti vaatlusaluse perioodi lähtepunktiks – märgiti, et peaaegu kõik tehingud, mille kohta esitati arve ja mille eest maksti aastal 1999, ning vastavad hinnad tulenesid kokkulepetest, mis sõlmiti pärast kartelli lõppemist (märts 1998). See tõdemus ise põhines järgmisel asjaolul, mida mainiti ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 78 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 122:

„Uurimisel selgus, et 1998.–1999. aastal hõlmasid aastased lepingud umbes 40% tehingutest, kuuekuulised lepingud umbes 35% ning kolmekuulised lepingud või üksiktellimused umbes 25% tehingutest. Pikaajalisi (nt kolmeaastaseid) lepinguid on hakatud sõlmima suhteliselt hiljuti ning 1997.–1998. aastal oli neid väga vähe või praktiliselt polnudki, mis on turul valitsenud kõrgeid hindu arvestades ka loogiline.”

125

Lisaks tugineb nõukogu ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 80 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 124 esitatud tõdemusele, et asjaomase toote hindade analüüs ühenduse turul pikema aja jooksul näitas, et 1990-ndatel aastatel hinnad pidevalt tõusid, saavutades kõrgeima taseme aastal 1998, ning seejärel toimus 1998. ja 1999. aastal järsk 14% langus.

126

Pealegi selgitas komisjon, miks hindade kujunemine teisel turul, s.o suure läbimõõduga (üle 700 mm) elektroodide turul, ei olnud asjakohane (ajutise dumpinguvastase määruse põhjendus 79 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendus 123).

127

Tuleb veel kontrollida, kas eespool toodud kaalutlusi ei ole hagejate argumentidega ümber lükatud.

128

Esiteks väidavad hagejad selleks, et tõendada, et keelatud kokkulepe avaldas asjassepuutuval turul mõju veel 1. jaanuaril 1999, et komisjoni uurimist seoses kartelliga sel hetkel just alustati ja et konkurentsivastane mõju oli haripunktis. Piisab kui tõdeda, et institutsioonid tuginevad õigesti otsusele 2002/271, millest nähtub, et menetlus algas 5. juunil 1997 (põhjendus 32) ja et rikkumine jätkus kuni 1998. aasta veebruari/märtsini (põhjendus 155).

129

Teiseks viitavad hagejad vaatlusaluse turu oligopoolsele struktuurile ja asjaolule, et seal puudus konkurents või see oli väga piiratud, et rõhutada, et konkurentsi taastamine ei saanud toimuda äkki, vaid ainult järk-järgult. Nagu nähtub eespool punktidest 122–126, ei ilmne ajutiste ja lõplike määruste sõnastusest iseenesest ilmne hindamisviga. Seega on hagejate ülesanne esitada tõendeid, mis võimaldavad Esimese Astme Kohtul jõuda teistsugusele järeldusele (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1997. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punkt 106; 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-210/95: EFMA vs. nõukogu, EKL 1999, lk II-3291, punkt 58, ja eespool punktis 111 viidatud kohtuotsus Mukand jt vs. nõukogu, punkt 41).

130

Selles osas esitavad hagejad mitmesuguseid asjaolusid, mis tõendavad nende arvates, et SGL ja UCAR tõstsid pärast 1. jaanuari 1999 korraga hindu ja sellest tulenevalt, et tavapärased turutingimused ei olnud taastunud. Neid asjaolusid on hagejad meenutanud ja teisi asjaolusid esitanud 22. juuni 2004. aasta kirjas.

131

Ilma et oleks vaja uurida neist teatavate Interneti-saitidelt võetud dokumentide (väljavõte Yahoo Finance leheküljelt, UCAR-i ja SGL-i Interneti-saidilt) tõendiväärtust piisab, kui tõdeda, et need ei puuduta põhielementi, mida komisjon on arvesse võtnud ja mida nõukogu on kinnitanud selleks, et asuda seisukohale, et normaalsed konkurentsitingimused olid 1. jaanuaril 1999 taastatud, s.t 1998 ja 1999 aasta vahel täheldatud oluline, 14% langus. Nende dokumentide abil soovivad hagejad üksnes tõendada seda, et pärast 1. jaanuari 1999, eelkõige 2002. ja 2004. aasta vahel esinesid üheaegsed hinnatõusud. Seega ei sea need dokumendid kahtluse alla mõttekäiku, mille kohaselt oli varasema konkurentsivastase tegevuse mõju 1. jaanuaril 1999 vähenenud ja sellest tulenevalt, et kahjunäitajad olid piisavalt usaldusväärsed. Kuna seda analüüsi ei ole otseselt kahtluse alla seatud, ei saa asuda seisukohale, et selle väidetava hindade paralleelse tõusu põhjus peitub otsuses 2002/271 sanktsioneeritud tegevuses ja et see tõendab tavapäraste turutingimuste puudumist.

132

Selles suhtes erinevad kõnesoleva asja asjaolud kohtuasja asjaoludest, milles tehti eespool punktis 111 viidatud otsus Mukand jt vs. nõukogu, millele hagejad on viidanud ja mille puhul nõukogu ei vaidlustanud, et selles esines asjaolu, mille osas Esimese Astme Kohus leidis, et see muudab asjaomase toote hinnaanalüüsi vähe usaldusväärseks.

133

Teiseks tuleb järelikult ka muud hagejate argumendid tagasi lükata.

134

Kõigepealt ei ole institutsioonid teinud ilmset hindamisviga, leides, et kui otsuses 2002/271 sanktsioneeritud tegevuse mõju oli vähenenud, oli ühenduse turg tavalises konkurentsiolukorras.

135

Seejärel on kahtlemata tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nõukogul ja komisjonil kahju kindlaksmääramisel kohustus uurida, kas kahju, mida käsitletakse, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja välistada kogu teistest teguritest põhjustatud kahju, eelkõige see, mille põhjus on seotud ühenduse tootjate käitumisega (eespool punktis 110 viidatud kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, punkt 16, ja Esimese Astme Kohtu 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T-107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, EKL 2007, lk II-669, punkt 72). Eespool esitatud põhjustel tuleb siiski asuda seisukohale, et kahju, mida ühenduse tootmisharu oleks võinud ise endale põhjustada, lakkas uurimisperioodi alguskuupäeval.

136

Lõpuks, mis puutub hagejate viidetesse 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi artiklite 3 ja 9 ning subsiidiumide ja tasakaalustavate meetmete lepingu artiklite 15 ja 19 väidetavatele rikkumistele, siis ilmneb, et nad ei väida, et neil sätetel on erinev sisu määruse nr 384/96 ja määruse nr 2026/97 sätetest, millega rakendatakse neis sisalduvaid erikohustusi.

137

Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

138

Hagejad heidavad institutsioonidele sisuliselt ette seda, et nad panid kogu kahju India impordi arvele, samas kui asjakohase menetluse tulemuseks muude tegurite ja eelkõige muu impordi suhtes, mille puhul esinesid ebamõistlikult madalad hinnad, oleks olnud muudest riikidest kui Indiast – ja eriti Jaapanist – pärit dumpingu tuvastamine. Järelikult on nii ajutised määrused kui ka vaidlustatud määrused vastuolus kas määruse nr 384/96 artikli 3 lõikega 7 või määruse nr 2026/97 artikli 8 lõikega 7.

139

Lisaks leiavad hagejad, et kõnesolevas asjas, kus toodete hindade langemisel võisid muud tegurid rolli mängida, ei oleks komisjon pidanud arvutama kasumimarginaali, tuginedes sihthinnale, mis väidetavalt vastas hinnale, mis oleks pidanud olema siis, kui dumpingut ja subsiidiumi ei oleks olnud (underselling price), vaid pigem järgima hindade allalöömise (undercutting price) väljakujunenud praktikat. Hagejate arvates on komisjoni poolt kõnealusel juhul eelistatud meetodi, mis põhineb India ekspordihinna ja ühenduse tootmisharu sihthindade võrdemisel ja mis hõlmab mõistlikuks peetavat kasumimarginaali, tulemuseks see, et India impordile pannakse süüks kogu kahju, mida arvatakse olevat ühenduse tootmisharule põhjustatud, isegi kui komisjon tegi järelduse, et see ei ole selle kahju ainus põhjus. See järeldus on just see, mille vältimine on määruse nr 384/76 artikli 3 lõike 7 ja määruse nr 2026/97 artikli 8 lõike 7 eesmärk.

140

Hagejad väidavad, et nõukogu näib segi ajavat kahte erinevat mõistet, s.o põhjuslikku seost ja kahju tuvastamisel muude tegurite väljajätmist. Nad ei väida, et konkreetsel dumpingu või subsiidiumi juhtumil peaks ühenduse tootmisharule muude kahju põhjustavate tegurite olemasolu puhul selle tootmisharu kaitseta jätma, vaid kinnitavad üksnes, et vastavalt määruse nr 384/96 artikli 3 lõikele 7 ei tohi muude tegurite põhjustatud kahju omistada dumpinguhinnaga impordile.

141

Nõukogu arvates tuleb kõnesolev väide tagasi lükata.

142

Vastavalt määruse nr 384/96 artikli 3 lõikele 7 ja määruse nr 2026/97 artikli 8 lõikele 7 uuritakse lisaks dumpinguhinnaga või subsideeritud impordile ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi omistada dumpinguhinnaga või subsideeritud impordile.

143

Nagu Euroopa Kohtul on olnud võimalus rõhutada, võib vastutuse kahju tekitamise eest panna vaadeldava impordi arvele isegi siis, kui selle mõju on vaid osa suuremast kahjust, mille saab panna teiste tegurite arvele ja eelkõige kolmandatest riikidest pärit impordi arvele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 277/85 ja 300/85: Canon vs. nõukogu, EKL 1988, lk 5731, punkt 62).

144

Siiski on institutsioonide ülesanne kontrollida, kas nende muude tegurite mõju ei kaota põhjuslikku seost vaatlusaluse impordi ja ühenduse tootmisharu kantud kahju vahel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T-166/94: Koyo Seiko vs. nõukogu, EKL 1995, lk II-2129, punktid 79, 81 ja 82, ning 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T-97/95: Sinochem vs. nõukogu, EKL 1998, lk II-85, punkt 98).

145

Samuti peavad nad kontrollima, et nende muude tegurite arvele pandavat kahju ei võetaks arvesse määruse nr 384/96 artikli 3 lõike 7 ja määruse nr 2026/97 artikli 8 lõike 7 tähenduses kahju tuvastamisel ja et kehtestatud dumpinguvastane või tasakaalustav tollimaks ei ületaks seega seda, mis on vajalik dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi tekitatud kahju kõrvaldamiseks (vt selle kohta seoses nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 209, lk 1), artikli 4 lõike 1 kohaldamisega – mille sõnastus on sarnane määruse nr 384/96 artikli 3 lõike 7 ja määruse nr 2026/97 artikli 8 lõike 7 sõnastusele – eespool punktis 129 viidatud 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punktid 59 ja 60).

146

Seega on institutsioonid kohustatud hindama muude teadaolevate tegurite mõju ja eelkõige asjaomase toote kolmandatest riikidest pärit impordi mõju, mitte ainult vaatlusaluse impordi ja ühenduse tootmisharu poolt kantud kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimisel, vaid ka selle tootmisharu poolt kantud kahju tuvastamisel.

147

Nende kaalutluste põhjal tuleb analüüsida hagejate etteheiteid, mis puudutavad esiteks muude tegurite mõju arvesse võtmata jätmist ja teiseks kahju kõrvaldamise taseme arvutamise meetodi valikut.

148

Hagejate ainus otsene kriitika puudutab Jaapani impordi mõju arvesse võtmata jätmist.

149

Komisjon püüdis ajutistes määrustes, mille asjassepuutuvaid põhjendusi (ajutise dumpinguvastase määruse põhjendused 83–88 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendused 127–132) on nõukogu kinnitanud (vaidlustatud dumpinguvastase määruse põhjendus 21 ja vaidlustatud subsiidiumidevastase määruse põhjendus 29), näidata, et miski ei viidanud sellele, et teatavatest muudest kolmandatest riikidest kui Indiast pärit import on süvendanud ühenduse toomisharu kahjustatud olukorda.

150

Ta jõudis järgmisele järeldusele, mis on esitatud ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 87 ja ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 131:

„[Muudest kolmandatest riikidest kui Indiast pärit] impordi keskmisi hindu, väikest mahtu ja piiratud turuosa ning eespool esitatud tootevaliku alaseid kaalutlusi arvestades ei leitud [selle kolmandatest riikidest pärit impordi puhul] mingeid viiteid sellele, et see kahele ühenduse tootjale kuuluvatest tootmisrajatistest või mujalt pärit import oleks süvendanud ühenduse tootmisharu kantud kahju turuosa, müügimahu, töötajate arvu, investeeringute, tasuvuse, investeeringutasuvuse või rahakäibe osas.”

151

See järeldus põhineb mitmel asjaolul, mida hagejad sõnaselgelt ei ole kritiseerinud.

152

Näiteks ei ole vaidlustatud, et üksnes kolmest muust riigist kui Indiast – antud juhul Jaapanist, Poolast ja Ühendriikidest – pärit import moodustab uurimisperioodil ühenduses 1%-ist suurema turuosa ja et selle vaba netohind ühenduse piiril (edaspidi „CIF-hind”) oli kõrgem kui India impordi puhul. Poolast pärit impordi osas märgiti, et selle CIF-hind oli ühenduse tootmisharu hindadest kõrgem. Mis Ühendriikidesse puutub, siis ajutised määrused sedastavad, et nende turuosa vähenes 5,3%-lt 4,7%-le.

153

On tõsi, et ajutistes määrustes on vähe Jaapani importi käsitlevaid selgitusi. Nendes on lihtsalt mainitud, et „[…] Jaapani turuosa [kasvas] 2,1 protsendilt 2,6 protsendini” ja et nende impordi CIF-hind oli ühenduse tootmisharu hinnast madalam, kuid kõrgem India hinnast (ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjendus 128 ja ajutise dumpinguvastase määruse põhjendus 84).

154

Kuigi niisugune import ei saa mõistagi kaotada põhjuslikku seost vaatlusaluse impordi ja ühenduse tootmisharu kahju vahel, on institutsioonide ülesanne kontrollida, et see import ei tekita ühenduse tootmisharule eraldiseisvat kahju, ning mitte panna seda vastaval juhul vaatlusaluse impordi arvele.

155

Kuigi vaidlustatud määruste põhjendused Jaapani importi puudutavas osas on väga lühidad, nähtub siiski vaidlustatud määrustest ja ajutistest määrustest, millele esimesed määrused viitavad, õiguslikult piisavalt, et sellist mõju peeti olematuks või liialt tähtsusetuks, et põhjustada mingisugust hinnatavat kahju.

156

Esiteks nähtub sellest, et õigesti on tõlgendatud institutsioonide kohustust mitte omistada muude tegurite ja eelkõige asjaomase toote kolmandatest riikidest pärit impordi poolt ühenduse tootmisharule tekitatud kahju vaatlusalusele impordile. Nimelt on ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 117 sama moodi nagu ka ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 73 rõhutatud:

„[…] määruse [nr 2026/97] artikli 8 lõigete 6 ja 7 kohaselt kontrolliti, kas subsideeritud import on põhjustanud ühenduse tootmisharule kahju ulatuses, mida võiks liigitada oluliseks. Lisaks subsideeritud impordile uuriti ka muid teadaolevaid tegureid, mis võisid samal ajal kahjustada ühenduse tootmisharu, vältimaks nende tegurite tekitatud võimaliku kahju omistamist subsideeritud impordile.”

157

Teiseks on institutsioonid õigesti hinnanud, et kõnesoleval juhul oli kolmandatest riikidest pärit impordi mõju väga piiratud või isegi olematu ning sellest tulenevalt, et see import ei põhjustanud mingisugust hinnatavat kahju, mille vaatlusalusele impordile omistamist oleksid institutsioonid pidanud vältima.

158

Selles osas on ajutise subsiidiumidevastase määruse põhjenduses 136 ja lisaks sarnasel viisil ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 92 rõhutatud, et „[t]eraseturu nõrgenemisega seotud nõudluse vähenemine, tavapäraste konkurentsitingimuste taastumine pärast kartelli tegevuse lõpetamist, muude ühenduse tootjate tegevus, import muudest kolmandatest riikidest ning ühenduse tootmisharu eksporditegevus ei omanud uurimistulemuste kohaselt mingit märkimisväärset mõju ning seega ei ole tegemist teguritega, mille tõttu tuleks muuta esialgset järeldust, et kõnealusest riigist pärit subsideeritud impordi ja ühenduse tootmisharu kantud olulise kahju vahel on tegelik ja tugev põhjuslik seos”.

159

Niisugune järeldus impordi osas, mille maht suurenes vaatlusperioodil vaid 0,5% ja mis on tehtud valdkonnas, kus eespool punktis 120 mainitud põhjustel on institutsioonidel lai kaalutlusõigus, ei ole ilmselgelt väär.

160

Sellest tuleneb, et hagejate esimene etteheide tuleb tagasi lükata.

161

Arvutusmeetodi valik kuulub ühenduse tootmisharu kantud kahju tuvastamise osas institutsioonidele antud kaalutlusõiguse valdkonda ja seda valikut õigustavad sellele omased keerulised majanduslikud hinnangud. Niisuguse arvutusmeetodi valikul, mis tugineb kasumimarginaalile, mida ühenduse toomisharu oleks võinud saada ebaausa tegevuse puudumisel, arvutusmeetodi asemel, mis põhineb vaid hindade allalöömisel, ei ole aga tehtud ühtki ilmset hindamisviga.

162

On oluline, et nõukogu kasutatav kasumimarginaal kõnealuse kahju kõrvaldamiseks vajaliku sihthinna arvutamisel piirduks kasumimarginaaliga, mille saavutamist võib ühenduse tootmisharu põhjendatult eeldada tavapärastes konkurentsitingimustes, kus puudub dumpinguhinnaga või subsideeritud import (eespool punktis 129 viidatud 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punkt 60). Hagejad ei olnud aga suutelised tõendama, et kõnesoleval juhul see nii ei olnud.

163

Seega tuleb teine etteheide ja sellest tulenevalt viies väide tagasi lükata.

164

Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.

165

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks kannavad kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel menetlusse astuvad institutsioonid oma kohtukulud ise.

166

Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb nõukogu kohtukulud välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud. Komisjon kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mis põhineb asjaolul, et uurimine algatati üksnes asjaomase toote India impordi suhtes

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

– Institutsioonide väidetavalt diskrimineeriv seisukoht seoses asjaomase toote määratlemisega

– Muude võimalike dumpinguallikate suhtes uurimise puudumine

– Kaitseõiguse tagamise põhimõtte rikkumine

Teine väide, mis tugineb menetluse põhinõuete rikkumisele, kuna uurimised viidi läbi vaid 15 liikmesriigist koosneva ühenduse põhjal

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, mis puudutab imporditollimaksude hüvitamise kavale antud subsiidiumi kvalifikatsiooni ja tasakaalustavate tollimaksude summa kindlaksmääramist

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

– Subsiidiumi mõiste tõlgendamisel on väidetavalt rikutud õigusnormi

– Väidetav eksimus DEPB subsiidiumiks kvalifitseerimisel

– DEPB tegelikku toimimist puudutava uurimise puudumine

Neljas väide, mis tugineb kahju tuvastamisel ühenduse turul sanktsioneeritud konkurentsivastase tegevuse mõju arvesse võtmata jätmisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Viies väide, mis puudutab muude tegurite mõju arvesse võtmata jätmist kahju tuvastamisel ja nimetatud kahju arvutamise meetodi valikul

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

– Etteheide, mis tugineb muude tegurite mõju arvesse võtmata jätmisele

– Etteheide, mis puudutab kahju kõrvaldamise taseme arvutamise meetodi valikut

Kohtukulud