1

14. veebruari 2003. aasta dekreetseaduse nr 23, mis näeb ette kiireloomulised meetmed tööhõive parandamiseks (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 39, 17.2.2003), parandatuna muudetud 17. aprilli 2003. aasta seaduseks nr 81 (GURI nr 91, 18.4.2003), artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Erakorralise haldusmenetluse objektiks olevaid ettevõtjaid haaranud tõsisele tööhõivekriisile vastamiseks võib töö ja sotsiaalpoliitika minister anda ettevõtjatele, kelle suhtes seda menetlust kohaldatakse ja kellel on üle 1000 töötaja, 8. juuli 1999. aasta dekreetseaduse nr 270 artikli 63 lõikes 4 ettenähtud juhtudel ostja-tööandjatele maksimaalselt 550 töötaja osas 23. juuli 1991. aasta seaduse nr 223 artikli 8 lõikes 4 ja artikli 25 lõikes 9 ettenähtud soodustusi, kui täidetud on alljärgnevad tingimused:

2

8. juuli 1999. aasta dekreetseaduse nr 270 artikli 63 lõige 4, mis kehtestab uue erakorralise haldusmenetluse regulatsiooni maksejõuetutele suurettevõtjatele (GURI nr 185, 9.8.1999), näeb suurettevõtjate poolt hallatava ja erakorralise haldusmenetluse objektiks oleva ettevõtja või selle osa müügi korral ette alljärgnevat:

„29. detsembri 1990. aasta seaduse nr 428 artiklis 47 seoses ettevõtte üleminekuga ettenähtud konsultatsioonide raames võivad erakorraline komissar, ostja ja töötajate esindajad kokku leppida, et ostja palkab üksnes osa töötajaid, ning samuti muude töötingimuste muudatuste osas vastavalt kehtivatele kohaldatavatele õigusnormidele.”

3

23. juuli 1991. aasta seaduse nr 223 erikoondamiste, koondatud töötajate liikuvuskavade, töötushüvitiste, ühenduse direktiivide rakendamise, töövahendusteenuste normide ja teiste tööturuga seonduvate sätete kohta (GURI nr 175 regulaarne lisa, 27.7.1991; edaspidi „seadus nr 223/91”) artikkel 8, mis reguleerib fondi Intervento straordinario s’integrazione salariale (edaspidi „erikoondamisfond” ja mida on täiendatud 20. mai 1993. aasta dekreetseaduse nr 148 artikliga 2 (GURI nr 116, 20.5.1993), sisaldab rea sätteid, mille eesmärk on soodustada töötajate liikuvuse erikavaga liidetud töötajate töövahendust. Täpsemalt on seal sätestatud:

„1.   Töötajate vahendamisel liikuvuskava raames kohaldatakse töölevõtu eesõigust […]

4.   Tööandjale, kes ilma, et ta oleks selleks kohustatud lõike 1 alusel, võtab täistööajaga ja tähtajatult tööle liikuvuskava kohaselt registreeritud töötajaid, makstakse iga töötajaile makstud kuupalga kohta igakuist rahalist toetust, mis vastab 50% kompensatsioonist, millele töötajal oleks õigus liikuvuskava kohaselt. Nimetatud toetust ei maksta rohkem kui kaheteistkümne kuu jooksul, ning üle 50-aastaste töötajate osas ei või seda maksta kauem kui 24 kuud […]

4a.   Eelnevates lõigetes ettenähtud soodustuste andmine on välistatud juhtudel, kui tegemist on töötajatega, kelle on eelmise kuue kuu jooksul töötajate liikuvuskavaga liitnud sama tegevusvaldkonna ettevõtja või teise valdkonna ettevõtja, kes koondamise hetkel on omandiõiguslikult sisuliselt samas kuuluvuses kui palkav ettevõtja, või kelle kohta selgub, et ta on viimase kontrolli all või viimasega seotud. Töölevõtutaotluse esitamisel kinnitab palkav ettevõtja omal vastutusel, et ülalmainitud takistusi ei esine.”

4

Seaduse nr 223/91 artikli 25 lõike 9 kohaselt:

„Iga töötajate liikuvuskava kohaselt registreeritud töötaja kohta, kes on tähtajatult tööle võetud, tõuseb esimese 18 kuu jooksul tööandja poolt makstav sotsiaalkindlustusmaks 19. jaanuari 1955. aasta seaduses nr 25 (muudetud kujul) praktikantidele ettenähtud summani.”

5

Lisaks sätestab seaduse nr 223/91 artikli 1 lõige 1:

„Erikoondamisfondiga seotud sätted kohalduvad ainult ettevõtjatele, kes on lõikes 2 nimetatud taotluse esitamisele eelnenud kuue kuu jooksul palganud keskmiselt rohkem kui viisteist inimest. Vähem kui kuus kuud pärast ettevõtja üleminekut esitatud taotluste puhul kehtib see tingimus uuele tööandjale ülemineku kuupäevale järgneva ajavahemiku vältel […].”

6

Tulenevalt seaduse nr 223/91 artikli 1 lõikest 2 peab erikoondamisfondi korra kohaldamise taotlus sisaldama ettenähtud vormi kohaselt esitatud kava, mida ettevõtja kavatseb ellu viia, ja aru andma võimalike meetmete kohta, mis on ette nähtud selle sotsiaalsetele tagajärgedele vastamiseks. Lisaks on seaduse nr 223/91 artiklis 2 täpsustatud, et sellise korra kasutamise õigus antakse Itaalia töö ja sotsiaalpoliitika ministri dekreediga pärast seda, kui programmi on heaks kiitnud Comitato interministeriale per il coordinamento della politica industriale (ministeeriumidevaheline tööstuspoliitika koordineerimise komisjon), ning et hüvitise andmine sõltub kava nõuetekohasest elluviimisest.

7

Lisaks sätestab seaduse nr 223/91 artikkel 4, et:

„1.   Erikoondamisfondi korda kasutama õigustatud ettevõtja, kes leiab artiklis 1 kirjeldatud kava elluviimisel, et ei ole võimeline tagama, et kõik tööandja poolt koondatud töötajad võetakse uuesti tööle, ja kes ei saa kasutada muid meetmeid, võib rakendada töötajate liikuvusmenetlusi käesoleva artikli tähenduses.

2.   Ettevõtjad, kes soovivad kasutada lõikes 1 sätestatud võimalust, peavad sellest eelnevalt kirjalikult teavitama ettevõtja ametiühingu esindusi.

3.   Lõikes 2 nimetatud teade peab sisaldama informatsiooni ülevõimsuse põhjuste kohta; tehniliste, organisatsiooniliste või tootmisest tingitud põhjuste kohta, mille tõttu ettevõtja leiab, et ei suuda ülalkirjeldatud olukorda parandada ja töötajate liikuvuskava kas osaliselt või täiesti vältida; koondatavate töötajate ning harilikult palgatud töötajate arvu, töökoha ettevõttes ja kutseoskuste kirjelduse kohta; töötajate liikuvuskava ajakava; võimalikud meetmed nimetatud programmi rakendamise sotsiaalsetele tagajärgedele vastamiseks; arvestusmeetodi kõikide muude kui kehtivatest õigusnormidest ja kollektiivläbirääkimisest tulenevate tasude kohta. Teatele lisatakse maksekinnituse koopia Instituto Nazionale della Previdenza Sociale’le (Riiklik Rahvatervise Instituut) ettemaksu tasumise kohta artikli 5 lõikes 4 sätestatud summa eest, mis vastab koondatavaks loetud töötajate arvuga korrutatud maksimaalsele palgatoetuse hüvitisele[…].”

8

Seaduse nr 223/91 artikkel 4 sätestab ka:

„5.   Seitsme päeva jooksul alates lõikes 2 sätestatud teate saamisest korraldavad osapooled ettevõtjate ametiühinguorganisatsioonide ja vastavate ühenduste nõudmisel ühise uurimise töötajate üleliigse arvu põhjuste kohta ja võimaluse kohta hõivata osa või kõik sellest töötajaskonnast samas ettevõttes, sealhulgas solidaarsuslepingute ja tööaja paindliku haldamise abil […]

[…]

7.   Kokkuleppe mittesaavutamisel kutsub Ufficio provinciale del lavoro e della massima occupazione convoque osapooled kokku, et uuesti läbi vaadata artiklis 5 loetletud küsimused, sealhulgas sõnastades kokkuleppele jõudmiseks vajalikud ettepanekud. Nimetatud läbivaatamiseni peab igal juhul jõudma 30-päevase tähtaja jooksul artiklis 6 kirjeldatud ettevõtja teate saamisest Ufficio provinciale del lavoro e della massima occupazione poolt.

[…]

9.   Ametiühingukokkuleppe saavutamisel või artiklites 6, 7 ja 8 ettenähtud menetluse läbimisel võib ettevõtja koondatavad töötajad liita töötajate liikuvuskavaga, teavitades igaüht kirjalikult etteteatamistähtaega järgides lepingu ülesütlemisest. […]

[…]

13.   Töötajad, kellele on antud erikoondamisfondist toetuse saamise õigus, naasevad ettevõttesse pärast nimetatud toetusega kaetud ajavahemiku lõppemist.

[…]”

9

Lõpuks sätestavad seaduse nr 223/91 artikli 5 lõiked 4 ja 5:

„4.   Iga töötajate liikuvuskavaga liidetud töötaja kohta tasub ettevõtja sotsiaalkindlustusasutuste abi ja toetuse sekkumisfondi […] 30 igakuise maksena summa, mis vastab töötajale liikuvuskava raames esialgu makstava kuupalga kuukordsele korrutisele. Seda summat vähendatakse poole võrra, kui eespool artikli 4 lõikes 9 nimetatud koondamisvajaduse teatel on ametiühingu nõusolek.

5.   Ettevõtja, kes vastavalt Commissione regionale per l’impiego (kohalik tööhõivekomisjon) määratletud menetlusele pakub tähtajatute lepingutega artikli 9 lõike 1 punkti b nõuetele vastavat tööd, ei pea maksma veel maksmata osamakseid töötajate eest, kes kaotavad liikuvuskavaga liitumise õiguse, kuna on neist pakkumistest keeldunud; või kogu ajavahemiku eest, mille jooksul nad, olles pakkumise vastu võtnud, on olnud tööga hõivatud. Nimetatud soodustus on välistatud ettevõtjate puhul, kes on töötajaid palgata sooviva ettevõtjaga artikli 8 lõikes 4a kirjeldatud suhetes.”

10

12. veebruari 2003. aasta kirjaga teatasid Itaalia ametivõimud komisjonile dekreetseadusega nr 23/2003 kehtestatud abikavast (edaspidi „kõnealune meede”).

11

Kõnealune meede jõustus 18. veebruaril 2003, enne kui komisjon oleks teinud otsuse selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Seega kanti see teatamata abi registrisse viitenumbri NN 7/2003 all.

12

12. märtsi 2003. aasta kirjas küsis komisjon Itaalia Vabariigilt täiendavat teavet kõnealuse meetme kohta. Täpsemalt palus ta endale teada anda nii nende suurettevõtjate nimed, kelle üleminek selle meetme alusel oli kavandatud, kui uued omanikud ja viimaste valikukriteeriumid. Pärast talle antud vastamistähtaja pikendamise taotluse esitamist ja tähtaja pikendamist edastas Itaalia Vabariik 20. mai 2003. aasta kirjas komisjonile küsitud andmed.

13

15. oktoobri 2003. aasta kirjas teatas komisjon Itaalia Vabariigile oma otsusest alustada toetuskava suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust. See otsus avaldati 18. detsembri 2003. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 308, lk 5). Itaalia Vabariik esitas komisjonile oma märkused 22. detsembri 2003. aasta kirjas. Sisuliselt märkis ta selles esiteks, et kogu kõnealuse meetme kohaldamise ajal toimus vaid ühe ettevõtja üleminek selles ettenähtud viisil, nimelt Ocean SpA Verolanuovas (Brescia) asuva tegevusüksuse üleminek Brandt Italia SpA-le (edaspidi „Brandt”). Teiseks omandas Brandt Itaalia ametivõimude sõnul Ocean SpA turuhinnaga, saamata kõnealuse meetme kohaldamisest otsest majanduslikku kasu.

14

Selle vaatamata taotles komisjon 19. jaanuari 2004. aasta kirjas Itaalia Vabariigilt täiendavat teavet; täpsemalt nii kinnitust, et ka tegelikult oli Brandt ainus kõnealust meedet kasutanud ettevõtja, kui ka erinevat muud teavet selle raames väljamakstud abi mahtude kohta. Itaalia Vabariik edastas komisjonile küsitud teabe 11. veebruaril 2004.

15

30. märtsil 2004 võttis komisjon vastu otsuse 2004/800/EÜ toetuskava kohta, millega nähakse tööhõive parandamiseks ette kiireloomulised meetmed, mille Itaalia on ellu viinud (ELT L 352, lk 10; edaspidi „vaidlustatud otsus”), millest Itaalia Vabariiki teavitati 1. aprillil 2004.

16

Vaidlustatud otsuses leiab komisjon esiteks, et kõnealune meede kujutab endast abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

17

Kõigepealt soodustab komisjoni hinnangul kõnealune meede ainult teatavaid liike ettevõtjaid, kes on esiteks niisuguste rahalises raskustes olevate, erihalduses ettevõtjate ostjad, kus on vähemalt 1000 töötajat, kes sõlmisid Itaalia töö ja sotsiaalpoliitika ministeeriumiga kollektiivlepingu töötajate üleviimise heakskiitmise kohta enne 30. aprilli 2003, ja teiseks erihalduses, rahalistes raskustes müügiobjektist ettevõtjad, kus on vähemalt 1000 töötajat. See meede pakub nimetatud ettevõtjatele majanduslikku soodustust, vähendades tavakulusid ja tugevdades nende finantsseisundit võrreldes konkurentidega, kes samadest meetmetest kasu ei saa. Kõnealuse meetme valikulisust kinnitab ka asjaolu, et seda kohaldati vaid ühe juhtumi puhul.

18

Teiseks kohaldatakse kõnealust meedet riiklike vahendite kaudu ühelt poolt seetõttu, et seda rahastatakse riiklikest tagastamatutest vahenditest ja teiselt poolt seetõttu, et tegemist on riigipoolse loobumisega ühest osast tavaliselt kohustuslikest sotsiaalmaksudest.

19

Kolmandaks ähvardab kõnealune meede kahjustada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja konkurentsi, tugevdades teatavate ettevõtjate finantsseisundit nende konkurentidega võrreldes.

20

Komisjon leiab, et kõnealune meede on seega põhimõtteliselt keelatud EÜ artikli 87 lõike 1 alusel ja seda võib pidada ühisturu nõuetega kooskõlas olevaks vaid juhul, kui see vastab mõnele asutamislepingus ettenähtud erandile.

21

Seejärel avaldab komisjon kahetsust, et Itaalia ametiasutused ei täitnud oma kohustust EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, kui nad viisid meetmed ellu enne komisjoni heakskiitu.

22

Lisaks välistab komisjon kõnealuse meetme ühisturuga kokkusobivust käsitledes võimaluse, et see võiks vastata mõnele asutamislepingus ettenähtud erandile.

23

Viimaks hindab komisjon kõnealuse meetme kooskõla ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT 1999, C 288, lk 2), komisjoni 5. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2204/2002, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist tööhõivealase riigiabi suhtes (EÜT L 337, lk 3; ELT eriväljaanne 05/04, lk 273), ja piirkondlikku riigiabi käsitlevate suunistega (EÜT 1998, C 74, lk 9).

24

Käsitledes kõigepealt kõnealuse meetme kooskõla hindamist ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta, leiab komisjon, et kooskõla on välistatud, kuna kõnealune meede on kohaldatav ainult rohkem kui 1000 töötajaga ettevõtjatele, s.o suurettevõtjatele, samas kui nimetatud juhised lubavad ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavu.

25

Teiseks lükkab komisjon määruse nr 2204/2002 kontekstis tagasi Itaalia Vabariigi väite, et kõnealuse meetme raames antud soodustused on samad mis erikoondamisfondi korra raames antavad, mida pole kunagi riigiabiks peetud.

26

Kolmandaks, samas kui Itaalia Vabariik toob välja, et isegi juhul, kui kõnealune meede oleks riigiabi, oleks see ühisturuga kooskõlas vastavalt määruse nr 2204/2002 artikli 4 lõike 4 punktile c kui toetus uute töökohtade loomiseks, märgib komisjon, et toetust uute töökohtade loomiseks väljaspool toetatavaid piirkondi on lubatud anda ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele, aga kõnealune meede puudutab suurettevõtjaid.

27

Seoses kõnealuse meetme ühisturuga kooskõla hindamisega piirkondlikku riigiabi käsitlevate suuniste alusel leiab komisjon, et kõnealune meede ei kuulu piirkondlikku riigiabi käsitlevate suuniste reguleerimisalasse, kuna seda kohaldatakse kogu liimesriigi territooriumil ja ennekõike, kuna ainuke juhtum, mil kõnealust meedet kohaldati, puudutab ettevõtjat, kes asub piirkonnas, mis ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c erandite alla.

28

Nende tõdemuste valguses leiab komisjon, et kõnealune meede kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, mis on ellu viidud ebaseaduslikult, EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes. Komisjon järeldab sellest, et see meede on ühisturuga kokkusobimatu ning teeb ettekirjutuse tema otsuse koheseks täitmiseks, mis tähendab kokkusobimatu abi tagastamist. Sellest hoolimata täpsustab komisjon, et vaidlustatud otsus ei välista võimalust, et komisjoni otsusega võib edaspidi kõnealuse kava alusel võetud üksiktoetusmeetmeid nende enda omaduste põhjal pidada täielikult või osaliselt ühisturuga kokkusobivateks.

29

Itaalia Vabariik ja Brandt esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 11. juunil ja 4. augustil 2004 ning registreeriti vastavalt numbrite T-239/04 ja T-323/04 all.

30

Esimese Astme Kohtu esimese koja esimehe 19. juuli 2006. aasta määrusega liideti pärast poolte ärakuulamist need kaks kohtuasja suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 50 alusel.

31

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 19. septembri 2006. aasta kohtuistungil.

32

Itaalia Vabariik palub kohtuasjas T-239/04 Esimese Astme Kohtul:

33

Brandt palub kohtuasjas T-323/04 Esimese Astme Kohtul:

34

Komisjon palub kohtuasjas T-239/04 Esimese Astme Kohtul:

35

Komisjon palub kohtuasjas T-323/04 Esimese Astme Kohtul:

36

Komisjon tõstatas Brandti poolt vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavuse küsimuse kohtuasjas T-323/04. Arvestades asjaolu, et Itaalia Vabariik vaidlustas sama otsuse Esimese Astme Kohtus kohtuasja T-239/04 raames, loobus komisjon viimaks selle hagi vastuvõetamatuse väite esitamisest eraldi kirjaliku avaldusega, jäädes jätkuvalt seisukohale, et Brandt ei saa tugineda isiklikule huvile vaidlustaud otsuse tühistamiseks ja seega palub komisjon Esimese Astme Kohtul jätta Brandti hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

37

Viidates eelkõige kohtujurist Jacobsi ettepanekule Euroopa Kohtu kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft, milles otsus tehti 13. detsembril 2005 (ELT 2005, lk I-10737, I-10741, punktid 138-142), toob komisjon välja, et kohtupraktika seoses EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuste peale konkurentide poolt esitatud hagide vastuvõetavusega on ebaühtlane ning et täiesti analoogsed kaalutlused kehtivad abikavade raames abi saanute poolt selliste otsuste vastu esitatud hagide puhul, milles leitakse, et kõnealune abikava on ühisturuga kokkusobimatu ja nähakse ette selle kava raames juba makstud abi tagasimaksmine. Komisjon lisab, et arvestamata kohtupraktika kõikumist, ei ole siiski põhjust arvata, et kõiki abikava raames abi saanuid puudutab EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult komisjoni otsus, mis kuulutab nimetatud kava ühisturuga kokkusobimatuks, kuna otsuses on sel juhul antud hinnang liikmesriigi üldistele ja abstraktsetel õigusnormidele, üksikjuhtumeid kontrollimata.

38

Komisjon leiab lisaks, et kuna Itaalia Vabariik on välja töötanud üldise ja abstraktse kava ja sellest komisjonile teatanud, oli komisjonil võimalik uurida kõnealust meedet kui sellist, seda isegi juhul, kui seda meedet oli ette nähtud kohaldada ainult ühele ettevõtjale, Brandtile. Komisjon lisab, et just nimelt sel põhjusel käsitleb vaidlustatud otsus üksnes kõnealust meedet kui sellist, ilma konkreetset Brandti juhtumit uurimata, ning et viimase hagi tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

39

Brandt leiab, et tal on õigus nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist. Mööndes küll, et formaalselt oli vaidlustatud otsus suunatud Itaalia Vabariigile, leiab Brandt, et sisuliselt puudutab otsus teda otseselt ja isiklikult. Esiteks mõjutas vaidlustatud otsus otseselt Brandti olukorda, kuna selles sisalduv kohustus, et Itaalia Valitsus nõuaks abi tagasi, tekitab Brandtile selge majandusliku kahju (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk  I-2309, punkt 43). Teiseks puudutas vaidlustatud otsus Brandti isiklikult, kuna Brandt oli komisjoni sõnul selle abi väidetav saaja ning kohustatud abisumma tagasi maksma vastavalt vaidlustatud otsuse artiklile 3.

40

Esimese Astme Kohus märgib esiteks, et kohtuasjas T-239/04, milles Itaalia Vabariik vaidlustas vaidlustatud otsuse, väidab komisjon, et kõnealune meede ei ole üldise iseloomuga, vaid kujutab endast konkreetse juhtumiga piirduvat sekkumist, mis annab soodustusi üksnes ühele ettevõtjale, Brandtile, kaldudes kõrvale üldistes õigusnormides ettenähtud tingimustest.

41

Lisaks on Brandtil kohtuasjas T-323/04 omaenda huvi, mis eristub Itaalia Vabariigi huvist nende kriteeriumite tähenduses, mida on kohaldatud Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsuses kohtuasjas 282/85: DEFI vs. komisjon (EKL 1986, lk 2469, punkt 16). Võttes vastu kõnealuse meetme, mis on nii vaidlustatud otsuse kui seetõttu ka kahe kohtuasja lähtekohaks, soovis Itaalia Vabariik töötajate Oceanist Brandti üleminekut kergendades ära hoida sotsiaalset kriisi, mille suure hulga töötajate koondamine raskustes olevates ettevõtetes oleks võinud esile kutsuda. Brandti seisukohalt oli see tehing äriotsus, mille tegemist kõnealune meede kergendas.

42

Lisaks, isegi kui kõnealuse meetme puhul ei ole määratletud ettevõtjad, kellele abi makstakse, mainitakse Brandti kõnealuse meetme vastuvõtmisele eelnenud parlamendi arutelude käigus, millele komisjon viitab. Lõpuks kinnitab komisjon vaidlustatud otsuses mitmel korral, et kogu kõnealuse meetme kohaldamise ajal toimus vaid ühe ettevõtja üleminek selles ettenähtud viisil, nimelt Oceani üleminek Brandtile.

43

Teiseks tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi vastuvõetavuse tingimuseks, et sellel isikul on põhjendatud huvi menetluse algatamiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T-9/98: Mitteldeutsche Erdöl-Raffinerie vs. komisjon, EKL 2001, lk II-3367, punkt 32 ja viidatud kohtupraktika). Antud juhul muutuks Brandti õiguslik olukord vaidlustatud otsuse tühistamisel vaieldamatult, kuna selle artiklis 3 toodud kohustus raha tagasimaksmiseks jääks õigusliku aluseta. Sellest järeldub, et Brandtil on huvi vaidlustatud otsuse tühistamismenetluse algatamiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 2. augusti 2001. aasta otsus kohtuasjas T-111/01 R: Saxonia Edelmetalle vs. komisjon, EKL 2001, lk II-2335, punkt 17).

44

Kolmandaks märgib Esimese Astme Kohus seoses vaidlustatud otsuse otsese ja isikliku mõjuga Brandtile, et niivõrd kui selle artikkel 3 kohustab Itaalia Vabariiki kõnealuse meetme kohaselt abi saanutelt see tagasi nõuda, tuleb asuda seisukohale, et see otsus puudutab Brandti otseselt ja isiklikult (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, EKL 2000, lk I-8855, punktid 35 ja 36). Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et Itaalia sotsiaalkindlustusteenistus tegi korralduse peatada abi maksmine umbes 500000 euro suuruses summas.

45

Eelnevat arvestades on Brandti hagi vastuvõetav.

46

Kohtuasjas T-239/04 tõstatatud väidete raames esitab Itaalia valitsus alljärgnevad etteheited:

47

Kohtuasjas T-323/04 esitab Brandt viis väidet:

48

Kuna paljud hagejate poolt vastavalt kohtuasjas T-239/04 ja kohtuasjas T-323/04 esitatud väidetest kattuvad märgatavalt, peab Esimese Astme Kohus otstarbekaks neid kontrollida koos, tehes seda alljärgnevas järjekorras:

49

Arvestades nende argumentide iseloomu, mida Brandt esitas väidetava komisjonipoolse võimu kuritarvitamise toetuseks, leiab Esimese Astme Kohus, et see väide tuleks ümber kvalifitseerida väiteks, mis puudutab vaidlustatud otsuse teatavate punktide ebapiisavat ja vastuolulist põhjendatust. Seda tuleb seega käsitleda selle otsuste põhjenduste hindamisel.

50

Itaalia Vabariik väidab, et kõnealuse meetme puhul on tegemist üldmeetmega, mille eesmärk on tööhõive soodustamine. Sellisena ei moonuta see ega ähvarda moonutada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ning seega ei kujuta see endast riigiabi. Meede laiendas juba varem olemas olnud erikoondamisfondi korra ja töötajate liikuvuskava kohaldamisala teatavatele konkreetsetele olukordadele, andes teatavatel tingimustel samad soodustused tööandjatele, kes omandavad erihalduses oleva ettevõtja. Selle meetmega kehtestatud korra tegelikud kasusaajad on töötajad ning komisjon on ka ise möönnud, et nimetatud kaks kava ei kujuta endast iseenesest riigiabi.

51

Itaalia Vabariik väidab, et komisjon ei hinnanud seda küsimust riigiabi olemasolu esialgse kontrollimise raames, vaid hakkas sellega tegelema alles kõnealuse meetme määrusele nr 2204/2002 vastavuse hindamise raames.

52

Brandt väidab, et kõnealuse meetme majanduslik mõju on tema seisukohalt olematu. See järeldus tuleneb kõnealuse meetme ja seaduse nr 223/91 võrdlevast analüüsist, mille komisjon oleks ise pidanud teostama. Kõnealuse meetme puudumisel oleks Brandt võinud sama tulemuse saavutada, sõlmides Oceaniga Verolanuova ettevõtte töötajate osalise ülemineku lepingu, vastavalt kehtivatele üldistele õigusnormidele. Seetõttu leiab Brandt, et kõnealune meede toetab erihalduses oleva ettevõtja töötajaid (nagu praegusel juhul näiteks Oceani töötajad), soodustades nende üleminekut omandajale, ilma et neile kohaldataks erikoondamisfondi korda või registreeritaks neid töötajate liikuvuskavade alusel. Brandt teeb sellest järelduse, et kui Esimese Astme Kohus jätab vaidlustatud otsuse jõusse ning sealhulgas ka seal sisalduva Itaalia Vabariigi kohustuse võtta juba makstud abi tagasi, satub Brandt selgelt ebasoodsamasse olukorda, kui see, milles ta oleks olnud siis, kui kõnealust meedet ei oleks kunagi vastu võetud.

53

Brandt tuletab lisaks meelde, et EÜ artikli 87 kohaldamiseks peab meetmest kasu saaja selle tõttu omandama kas majandusliku või rahalise soodustuse. Ta märgib selles osas, et tema omandas Oceani konkurentsis teiste potentsiaalsete ostjatega ning et hind, mille ta maksis, oli seega turuhind. Lisaks hõlmas see ost mitte üksnes selle haruettevõtte tööstustegevust, vaid ka kõiki tema võlgu. Brandt rõhutab asjaolu, et temale ei kaasnenud kõnealuse meetme kohaldamisest mingeid soodustusi, kuna ükski soodustus, kasvõi kaudne ja osaline ning juba olemasolevate üldiste õigusnormide kohaldamisest tulenev soodustus ei saa kompenseerida lisakulusid, mida Brandt pidi nimetatud meetme tõttu kandma.

54

Lisaks väidab Brandt viitega vaidlustatud otsuse põhjendusele 31, et ühest küljest komisjoni väite, et kõnealuse meetmega antud soodustused on samad, mis erikoondamisfondi korra või koondatud töötajate liikuvuskavade puhul ja teisest küljest komisjoni keeldumise hinnata kõnealust meedet nimetatud kavade koostisosana vahel on ilmne vastuolu. Brandt rõhutab asjaolu, et kõnealune meede ei seadnud sisse ühtegi uut soodustust ja et kõnealusel meetmel on samasugused tagajärjed nagu olemasolevatel üldistel õigusnormidel, nimelt seaduse nr 223/91 sätetel. Selles mõttes on kõnealune meede igati kooskõlas Itaalia sotsiaalmaksude süsteemi mõtte ja üldise ülesehitusega. Brandt meenutab seoses sellega, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab konkreetse tööstussektori ettevõtjate sotsiaalmaksukoormuse vähendamine endast abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses siis, kui selle meetme eesmärk on osaliselt vabastada ettevõtjad tavalisest sotsiaalmaksusüsteemist tulenevatest rahalistest kohustustest, ilma et see vabastus oleks vastava süsteemi olemuse või ülesehituse seisukohalt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 5 oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-251/97: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1999, lk I-6639, punkt 36 ja viidatud kohtupraktika).

55

Komisjon märgib üldiselt seisukohalt, et ta uuris nimetatud abi riigiabi olemasolu hindamise raames vaidlustatud otsuse punktides 30 ja 31.

56

Arendades mõlemas kohtuasjas kokkuvõttes sama argumentatsiooni, ütleb komisjon, et kõnealune meede ei ole üldise iseloomuga; seda väidet kinnitavad mitte üksnes kõnealuse meetme vastuvõtmisele eelnenud ettevalmistavad materjalid ja arutelud parlamendis, vaid ka asjaolu, et meedet kohaldati vaid ühel juhul. Lisaks toonitab komisjon, et nähtuvalt töö- ja sotsiaalpoliitika ministri 7. veebruari 2003. aasta kirjast, mis edastati komisjonile 12. veebruari 2003. aasta kirjaga, teatasid Itaalia ametivõimud kõnesolevast meetmest esimest korda kui riigiabist, olgugi et järgnevas kirjavahetuses väitsid nad lõpuks vastupidist.

57

Komisjon meenutab, et see, et kõnealuse meetme eesmärk on tööhõive soodustamine, ei oma tähtsust selle kvalifitseerimisel riigiabina, kuna väga ulatusliku kohtupraktika kohaselt määratleb EÜ artikli 87 lõige 1 liikmesriigi meetmeid nende tagajärgedest, mitte nende põhjustest või eesmärkidest lähtuvalt.

58

Lisaks ei ole oluline, kas Brandtile oleks võidud anda mõne hilisema menetluse raames ja hilisemal kuupäeval teiste Itaalia õigusnormidega ettenähtud iseseisvaid soodustusi, kujutagu need endast riigiabi või mitte. Komisjoni väitel loeb ainult see, et kõnealuse meetmega tehti Brandtile konkreetseid soodustusi.

59

Ka ei muuda abi kvalifikatsiooni asjaolu, et Brandt andis saadud abi eest vastutasu (eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon). Komisjoni väitel ei ole Brandti arendatud netoabi tees, mille kohaselt vastutasu taandab soodustuse ja seega ka abi, ühitatav riigiabi kontrollimise loogikaga. Igal juhul, kuna Brandti poolt kirjaliku menetluse etapis esitatud arvutusi ei esitatud haldusmenetluse käigus, ei saa neid seetõttu ka vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta.

60

Brandti viide sellisele kohtupraktikale, mis välistab konkreetse soodustuse ja seega ka abi olemasolu juhul, kui kohustuslike maksete tasumisest vabastamine on põhjendatud maksusüsteemi või maksumaksja olemuse või ülesehituse tõttu, on samuti antud juhul asjakohatu. Komisjon märgib selles osas, et selle tõendamise kohustus lasub liikmesriigil (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-159/01: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4461, punkt 43), ja täheldab, et Itaalia Vabariik ei ole kunagi sellist argumenti esitanud. Sisuliselt peaks niiviisi põhjendatud meede olema kooskõlas maksusüsteemi sisemise loogikaga üldiselt (vt Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-127/99, T-129/99 ja T-148/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1275, punkt 164; ning T-92/00 ja T-103/00: Diputación Foral de Álava vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1385, punkt 60 ja viidatud kohtupraktika), mis on ajutise maksuvabastuse puhul vähetõenäoline.

61

Komisjoni väitel seisneb kõnealuse meetmega antav soodustus selles, et selle asemel, et sotsiaalkindlustusega seotud soodustusi anda keerukate menetluste tagajärjel, nagu need, mis on ette nähtud erikoondamisfondi kasutamiseks või koondatud töötajate liikuvuskava kohaldamiseks, antakse need kohe tööandjale, kes ettevõtte omandab. Kõnealuse meetmega kehtestatud süsteem pidi tagama funktsionaalse järjepidevuse Oceani ja Brandti vahel, andes viimasele võimaluse võtta Oceani töötajad tööle neid koondamata. Kuna neid sotsiaalkindlustuse soodustuse eeliseid oli võimalik avansiliselt kasutada ainult kõnealuse meetmega kehtestatud kriteeriumile vastavatel ettevõtjatel, erinevalt kõigist ülejäänud ettevõtjatest, piisaks juba iseenesest sellest järeldamaks, et tegemist on valikulise meetmega.

62

Lõpuks, vastupidiselt hagejate kinnitusele, märgib komisjon, et erikoondamisfondi korda või koondatud töötajate liikuvuskava ei ole komisjon kunagi hinnanud riigiabi normide seisukohalt. Seega ei saa välistada, et nende puhul on juba iseenesest tegemist riigiabiga, ja see hinnang kehtib seda enam nende valikuliste edasiarenduste puhul.

63

Esimese Astme Kohus toob esiteks välja, et vastupidiselt sellele, mida väidab Itaalia Vabariik, uuris komisjon riigiabi olemasolu käesoleval juhul nii vaidlustatud otsuse punktis 5 kui ka, seoses määrusega nr 2204/2002, selle otsuse põhjendustes 30 ja 31.

64

Esimese Astme Kohus leiab järgnevalt, et tuleb nõustuda komisjoni argumentatsiooniga, mille kohaselt kõnealuse meetmega antud soodustus seisneb asjaolus, et sotsiaalkindlustuse soodustusi antakse kohe tööandjale, kes omandab erihalduses oleva ettevõtja, selle asemel, et neid anda selliste keerukate menetluste tagajärjel, nagu need, mis on ette nähtud erikoondamisfondi korra kasutamiseks või koondatud töötajate liikuvuskava kohaldamiseks. Brandti argumenti, mille sisuks on väide, et omandaja-ettevõtja kohustus ei ole järgida mingeid koondatud töötajate liikuvuskavaga liidetud töötajate töövahendusega seotud menetlusnorme, ei saa toetada. Isegi eeldusel, et need menetlused on algatatud võõrandaja poolt, on nad suunatud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisele, mis on põhimõtteliselt soodne mõlemale poolele. Väljakujunenud süsteemi järgi saab neist hüvitistest ja õigusest maksta vähendatud sotsiaalmaksu kasu omandaja. Seega on ta vaieldamatult huvitatud ettenähtud eeliste kiirest ja hõlpsast kättesaamisest.

65

Lisaks tagas kõnealuse meetmega kehtestatud süsteem funktsionaalse järjepidevuse Oceani ja Brandti vahel, andes Brandtile võimaluse võtta Oceani töötajad tööle neid koondamata, mis juba iseenesest kujutab endast konkurentsieelist.

66

Seoses kõnealuse meetme selektiivsusega tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et see meede võeti vastu 14. veebruaril 2003, kiireloomulise menetluse käigus. Kõnealuse meetmega ettenähtud eelised olid seatud sõltuvusse kollektiivlepingu olemasolust, mis pidi sõlmitama 30. aprillil 2003. Need olid seega kättesaadavad 2 kuu ja 17 päeva pikkuse ajavahemiku jooksul. Kõnealuse meetmega ettenähtud eelised on need, mis on ettenähtud ka kehtivates üldistes õigusnormides. Samas ei ole kõnealuse meetme raames vaja enam järgida keerukaid menetlusi, mis reguleerivad nimetatud eeliste saamist kehtivate üldiste õigusnormide raames, ja selle üldise korra ulatust on oluliselt piiratud, nimelt piirduvad kõnealuse meetme alusel soodustuse saajad ettevõtjatega, kelle palgal on vähemalt 1000 inimest, erinevalt üksnes viieteistkümnest töötajast, keda nõutakse üldise korra raames. Selle tagajärjel kohaldati kõnealust meedet ainult ühel juhul. Lisaks osutavad kõnealuse meetme vastuvõtmisele eelnenud parlamendi arutelude stenogrammid, mis komisjoni esitas kirjalikus menetluses, otseselt sellele, et kõnealuse meetme vastuvõtmise lähtekohaks on Oceani ülevõtmine. Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus, et kõnealuse meetme valikuline iseloom on kindlaks tehtud.

67

Lisaks nendib Esimese Astme Kohus, et pooled on ühel meelel, et kõnealuses meetmes sisalduv soodustus makstakse välja riiklike vahendite kaudu.

68

Seoses kõnealuse meetme mõjuga ühendusesisele kaubavahetusele ja konkurentsile leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon on vaidlustatud otsuse punktis 20 õigesti järeldanud, et kõnealune meede ähvardab kahjustada konkurentsi selles mõttes, et ta parandab teatavate ettevõtjate finantsseisundit nende konkurentidega võrreldes, ning täpsemalt, ähvardab kahjustada konkurentsi ja mõjutada kaubavahetust juhul, kui hüvitisesaajad konkureerivad toodetega, mis saabuvad teistest liikmesriikidest, kuigi kui nad ise oma toodangut ei ekspordi (Euroopa Kohtu 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris, EKL 1980, lk 2671, punktid 11 ja 12, ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Beligia vs. komisjon, EKL 1999, lk  I-3671, punktid 47 ja 48). Lisaks toob Esimese Astme Kohus välja, et Brandt, kõnealuse meetmega ettenähtud hüvitise saaja, kuulub kontserni ElcoBrandt, kes on viies kontsern Euroopa elektriliste kodumasinatootjate sektoris – sektoris, mida iseloomustab eriti tugev avatus konkurentsile, mis kinnitab järeldust, et kõnealune meede võib mõjutada ühendusesisesest kaubavahetust ja kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi selles sektoris (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T-171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk I-2123, punkt 87).

69

Esimese Astme Kohus leiab lisaks, et see, et kõnealuse meetme eesmärk on tööhõive säilitamine, ei oma selle riigiabina kvalifitseerimisel tähtsust, kuna EÜ artikli 87 lõige 1 määratleb riigi poolt võetud meetmeid nende mõju alusel, mitte lähtudes nende põhjustest või eesmärkidest (vt Esimese Astme Kohtu 5. augusti 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-116/01 ja T-118/01: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2003, lk II-2957, punkt 112 ja viidatud kohtupraktika). Lisaks ei ole asjakohane väide, et Brandtile oleks võidud anda mõne hilisema menetluse raames ja hilisemal kuupäeval teiste Itaalia õigusnormidega ettenähtud samasuguseid soodustusi, kuna antud asjas on otsustavaks kriteeriumiks asjaolu, et kõnealune meede kujutab endast nende üldiste abikavade valikulist edasiarendust, andes teatavatele ettevõtjatele konkreetseid soodustusi, kuna tugevdab nende finantsolukorda konkurentidega võrreldes.

70

Eelnevast lähtudes asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et kõnealuse meetme puhul on tegemist riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

71

Brandt väidab, et komisjon leidis ebaõigesti, et kõnealuse meetme puhul ei ole tegemist olemasoleva abiga, kuna tema arvates kuulub kõnealune meede määruse nr 2204/2002 kohaldamisalasse. Brandt väidab selles osas, et komisjon on piirdunud kinnitusega, et kõnealune meede ei kuulu määruse nr 2204/2002 kohaldamisalasse. Seda tehes, samas kui määrus nr 2204/2002 ei anna talle mingeid konkreetseid volitusi selles vallas, on komisjon võtnud endale õiguse võtta ära selle määrusega kehtestatud olemasolevate abikavade alusel antud toetused. Nii toimides on komisjon lisaks jätnud selgitamata, kust tuleneb tema pädevus teha üksikotsuseid sellise toetuse äravõtmiseks, ja nii on ta vähemasti jätnud täitmata oma piisava põhjendamise kohustuse.

72

Komisjon väidab, et Brandt esitab rea oletusi, nende aluseid kontrollimata ja tõendamata, et määruse nr 2204/2002 kohaldamise tingimused on täidetud või komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 29-33 esitatud arutluskäiku ümber lükkamata.

73

Käsitledes oma pädevuse vaidlustamist selles valdkonnas, leiab komisjon, et kui Brandt hindab, nagu nähtub tema hagi punktidest 99 jj, et komisjon ei ole volitatud kohaldama määrust nr 2204/2002 ja, veelgi laiemalt, oma üksikotsuste suhtes kehtestatud erandregulatsioone, on ta ilmselgelt ekslikul seisukohal. Esiteks jätab määruse nr 2204/2002 põhjendus 4 liikmesriikidele võimaluse tööhõiveabist teatada ning paneb komisjonile kohustuse neid teateid kontrollida, eelkõige määruses nr 2204/2002 ja komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruses (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33), sätestatud tingimuste põhjal või kooskõlas ühenduse asjakohaste suuniste ja raamistikega. Teiseks on rohkem kui ilmne, et abi kokkusobivuse kontrollimiseks peab komisjon kohaldama kõiki potentsiaalselt asjakohaseid tekste, olgu tegemist suuniste, raamistike või määrustega. Komisjoni väitel ei saaks ta juhul, kui see ei oleks nii, võtta kunagi vastu negatiivseid otsuseid, kuna ta ei oleks volitatud välistama oletust, et abi võib olla ühisturuga kokkusobiv mõne erandmääruse kohaselt.

74

Komisjon lisab, et kui Brandt väidab vastupidi, et komisjon on ebaõigesti leidnud, et kõnealune meede ei kuulu määruse nr 2204/2002 kohaldamisalasse, tuleneb käesoleva väite esitamise kohustus Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c.

75

Esimese Astme Kohus tuletab esiteks meelde, et määruse nr 994/98 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkt iv ja punkt b näevad ette, et komisjon võib selle määruse artiklis 8 sätestatud korra kohaselt vastuvõetud määrustes ning kooskõlas EÜ artikliga 87 teatada, et abi tööhõivele ja koolitusele ning abi, mis on kooskõlas kaardiga, mis komisjon on piirkondliku abi andmiseks kinnitanud igale liikmesriigile, sobib kokku ühisturuga ega eelda EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist.

76

Komisjon on seda pädevust kasutanud määruse nr 2204/2002 vastuvõtmisel. Nimetatud määrusega antud erandi kasutamiseks peab abi vastama selle määruse kohaldamise tingimustele, millega ei ole antud juhul tegu, nagu on sedastatud allpool punktides 93-96.

77

Järgmiseks leiab Esimese Astme Kohus seoses Brandti argumendiga, mis seisneb väites, et kõnealune meede on üksnes erikoondamisfondi korra ja koondatud töötajate liikuvuskava vähetähtis teisend, mis aga tema enda väitel on olemasolevad riigiabi korrad, et seda ei saa toetada. Määruse nr 659/1999 artikli 1 kohaselt võib olemasoleva abiga olla tegemist mitmesugustes olukordades. Nimetatud sätte kohaselt on olemasolev abi:

78

Käesoleval juhul märgib Esimese Astme Kohus, et kõige vanem neist Itaalia seadustest, millega kehtestatakse viidatud abikavad, pärineb aastast 1991. Seetõttu on esimene olukord, mis võimaldaks pidada abi olemasolevaks abiks, antud juhul välistatud.

79

Lisaks, nagu on toonitatud ülal punktis 62, on komisjon välja toonud, et talle ei ole kunagi teatatud erikoondamisfondi korrast või koondatud töötajate liikuvuskavast ning ta ei ole neid kunagi hinnanud riigiabi normide seisukohalt. Seega ei leia käesolevas asjas kinnitust ka teine ja kolmas olukord, mis võimaldaks abi pidada olemasolevaks abiks.

80

Lisaks piirdub komisjon vaidlustatud otsuses Itaalia Vabariigile ettekirjutuse tegemisega, et viimane võtaks kasutusele kõik vajalikud abinõud kõnealuse meetme alusel antud abi tagasivõtmiseks. Neljas olukord, mis võimaldab abi pidada olemasolevaks abiks, ei ole samuti antud juhul väljendunud.

81

Viimaks toob Esimese Astme Kohus välja, et osapooled ei ole esitanud argumente, millest nähtuks, et kõnealune meede ei kujutanud endast abi selle kehtimahakkamise hetkel ja et ta muutus abiks alles ühisturu arenemise käigus. Viies ja viimane olukord, mis võimaldab abikava pidada olemasolevaks riigiabiks, ei ole samuti antud juhul väljendunud.

82

Eelnevast lähtudes tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse meetme puhul ei ole tegemist olemasoleva abiga.

83

See väide tuleb seega tagasi lükata.

84

Itaalia Vabariik toob välja, et vastupidiselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 märgitule, et kõnealune meede on väidetavalt ebaseaduslik, kuna see viidi ellu enne kui komisjon jõudis otsuse teha, et tulenevalt asja kiireloomulisusest ei ole see nii. Tema väitel oleks selle meetme haldusmenetluse käigus rakendamata jätmine võtnud sellelt kasuliku mõju.

85

Komisjon märgib, et EÜ artikli 88 lõige 3 sätestab kõikidest abiplaanidest eelnevalt teatamise kohustuse ja keelab kavatsetud meetmete rakendamise, kuni uurimismenetluses on tehtud lõplik otsus. Liikmesriik ei saa end neist kohustustest kiireloomulisusele tuginedes ühepoolselt vabastada; kahekuulise tähtaja kehtestamine esialgse uurimismenetluse lõpetamiseks juba vastab sellele nõudmisele (Euroopa Kohtu 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-99/98: Austria vs. komisjon, EKL 2001, lk I-1101, punkt 73).

86

Esimese Astme Kohus märgib, et EÜ artikli 88 lõikes 3 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui esialgses menetluses on tehtud lõplik otsus.

87

Lisaks täiendab seda sätet määruse nr 659/1999 artikli 4 lõige 5, mis näeb ette tähtaja teatatud meetme osas algatatud esialgse uurimismenetluse lõpus vastuvõetava otsuse tegemiseks, milleks on põhimõtteliselt kaks kuud alates teatise kättesaamisele järgnevast päevast.

88

Selle kahekuulise tähtaja osas, mis esialgu kehtestati kohtupraktikas, on Euroopa Kohus eespool (punkt 73) mainitud kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Austria vs. komisjon, otsustanud, et tuginedes EÜ artiklitele 230 ja 232 ja hinnates selle tähtaja maksimaalseks pikkuseks kaks kuud, on Euroopa Kohus soovinud vältida igasugust õiguslikku ebakindlust, mis oleks ilmses vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3 kehtestatud riigiabi esialgse uurimismenetluse etapi eesmärgiga. Kuna selleks eesmärgiks on, nagu Euroopa Kohus täpsustab, tagada liikmesriigile vajalik õiguskindlus kiireloomuliseks osutuda võiva abi asutamislepinguga kokkusobivuse kiire kindlakstegemine, siis see eesmärk võiks saavutamata jääda, kui antud tähtaega peetaks üksnes orienteeruvaks. Lisaks võiks sellest tulenev õiguslik ebakindlus suureneda, kui esialgse uurimise etappi kunstlikult pikendataks.

89

Seetõttu tuleb nõustuda, et nüüdsest määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 ettenähtud tähtaeg on kohustuslik, sidudes kõik pooled esialgse uurimismenetlusega. Huvitatud liikmesriik ei saa end seega vabandada asja kiireloomulisusega. Lisaks, nagu komisjon on õigesti välja toonud, vastab kahekuulise tähtaja kehtestamine esialgse uurimismenetluse lõpetamiseks juba sellele nõudmisele.

90

Eelnevast lähtudes tuleb selle väite esimene osa tagasi lükata.

91

Itaalia Vabariik vastustab vaidlustatud otsust osas, milles selle põhjendustes 32 ja 33 on leitud, et kõnealust meedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks määruse nr 2204/2002 tähenduses, kuna seda kohaldatakse eelkõige kogu liikmesriigi territooriumil ning kuna see puudutab üle 1000 töötajaga ettevõtete üleminekut, s.o peamiselt suurettevõtete üleminekut. Isegi kui väljaspool toetatavaid piirkondi on töökohtade loomiseks antavat abi lubatud anda ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, ei võimalda see igal juhul komisjonil teha selle määruse põhjal järeldust abi täieliku kokkusobimatuse kohta, kuna ei ole välistatud, et ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad võivad olla huvitatud seda tüüpi ettevõtete omandamisest.

92

Komisjon toob välja, et Itaalia Vabariik ei saa õigesti aru riigiabi ja täpsemalt abikavade kontrollimisest. Selleks et kava võiks pidada kokkusobivaks, ei piisa, et kokkusobivuse kriteeriumid oleksid täidetud teatavatel võimalikel kohaldamise juhtudel. Vastupidi, vajalik on, et abikava alusel antav abi vastaks neile kriteeriumitele kõigil mõeldavatel juhtudel. See põhimõte on otsesõnu välja toodud määruse nr 2204/2002 artikli 3 lõike 1 punktis a. Käesoleval juhul leiab komisjon, et kõnealune meede ei välista, et abi võidakse anda väljaspool toetatavat ala asuvale suurettevõtjale, ja seetõttu on komisjon õigesti leidnud, et see ei vasta määruses nr 2204/2002 kehtestatud tingimustele.

93

Esimese Astme Kohus rõhutab, et määruse nr 2204/2002 artikli 4 sõnastusest nähtub, et väljaspool piirkondliku abiga toetatavaid alasid võib abi töökohtade loomiseks anda ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Kuna kõnealust meedet kohaldatakse kõigile ettevõtjatele ja kogu liikmesriigi territooriumil, ei ole see tingimus täidetud, nagu on märgitud ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 32 ja 33. Lisaks, ainuke kõnealuse meetme kohaldamise juhtum puudutab väljaspool toetatavaid piirkondi asuvaid suurettevõtjaid ning seega ei ole abi isegi sellisena uurituna kokkusobiv.

94

Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et nii, nagu komisjon on õigesti tõdenud, ei piisa abikava määruse nr 2204/2002 kohaselt ühisturuga kokkusobivaks pidamiseks sellest, kui selles kehtestatud tingimused on täidetud teatavatel võimalikel kohaldamise juhtudel. Vaja on ka, et selle kava alusel antav abi vastaks neile tingimustele kõigil mõeldavatel juhtudel. See põhimõte on otsesõnu välja öeldud määruse nr 2204/2002 artikli 3 lõike 1 punktis a. Käesoleval juhul ei välista kõnealune meede, et abi võidakse anda väljaspool toetatavat ala asuvale suurettevõtjale. Seetõttu on komisjon õigesti leidnud, et kõnealune meede ei vasta määruses nr 2204/2002 kehtestatud tingimustele.

95

Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsus käsitleb toetuskava tervikuna ning selle põhjenduses 38 on otsesõnu öeldud, et see ei piira võimalust, et kava alusel antud abi võib edaspidi, komisjoni otsusega, pidada täielikult või osaliselt kokkusobivaks nende enda omaduste põhjal.

96

Eelnevast lähtudes tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

97

Itaalia Vabariik toob välja, et vastavalt ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta punktile 101 peab komisjon uurima kogu tema eelneva nõusolekuta ja seega EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes päästmiseks või ümberkorraldamiseks antud abi kokkusobivust ühisturuga. Itaalia Vabariik lükkab selles osas ümber komisjoni argumendi, milles väidetakse, et puudusid vajalikud elemendid, mis oleks andnud alust kõnealuse meetme kohaldamise juhtumi iseseisvaks uurimiseks, ning märgib, et komisjon oleks pidanud esitama Itaalia ametivõimudele ametliku taotluse temale vajaliku teabe saamiseks, selle asemel et piirduda eraldi teatise esitamise võimalusele tuginemisega.

98

Komisjon väidab, et ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta punktist 64 nähtub, et abi raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks võib anda ainult ühenduse määratluse tähenduses väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Vastupidiselt Itaalia Valitsuse kinnitustele ei pane nimetatud suuniste punkt 101 komisjonile kohustust uurida kogu komisjoni eelneva nõusolekuta päästmiseks või ümberkorraldamiseks antud abi kokkusobivust ühisturuga. Tegemist on üksnes sättega, mis reguleerib selles valdkonnas järjestikku vastuvõetud sätete ajalist kohaldamist, ning see ei pane kindlasti komisjonile kohustust uurida kõiki teatamata abikavade kohaldamise juhtusid.

99

Esimese Astme Kohus toob välja, et vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta võib komisjon heaks kiita kahte liiki päästmise ja ümberkorraldamise abimeetmeid, tingimusel, et seal määratletud nõuded on täidetud – esiteks päästmise ja ümberkorraldamise toetused, millest tuleb komisjonile eraldi teatada, olenemata äriühingu suurusest (suuniste punktid 22-63), ja teiseks, ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud päästmis- ja ümberkorraldamisabi kavad (nimetatud suuniste punktid 64-69).

100

Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealust meedet vastavalt dekreetseadusele nr 23/2003 kõigile ettevõtjatele, sõltumata nende suurusest. Lisaks seisnes selle ainus kohaldamise juhtum suurettevõtja, Oceani, omandamises teise suurettevõtja, Brandti, poolt.

101

Nagu eespool punktis 93 määruse nr 2204/2002 kohta juba öeldud, ei piisa sellest, et kehtestatud tingimused on täidetud teatavatel võimalikel kohaldamise juhtudel, selleks, et abikava võiks ühisturuga kokkusobivaks pidada. Vaja on ka, et selle kava alusel antav abi vastaks neile tingimustele kõigil mõeldavatel juhtudel. Seetõttu ei ole puhtteoreetiline võimalus, et kõnealuse meetme kontekstis võib potentsiaalne võõrandaja olla väikese või keskmise suurusega ettevõtja, piisav selleks, et võidaks asuda seisukohale, et abi, millest on sellisel moel teatatud, on ühisturuga kokkusobiv vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta.

102

Lähtudes sellest, et kõnealune meede ei vasta ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta sätestatud kohaldamisala tingimustele, ei ole vajadust uurida, kas selle menetlusnõudeid on järgitud.

103

Seetõttu tuleb käesoleva väite kolmas osa tagasi lükata.

104

Eelnevast lähtudes leiab Esimese Astme Kohus, et kõnealust meedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks mitte ühegi käsitletud ühenduse teksti kohaldamise põhjal. See väide tuleb seetõttu tervikuna tagasi lükata.

105

Käsitledes hagejate tõstatatud küsimust vaidlustatud otsuse põhjendamatusest osas, mis puudutab kõnealuse meetme kvalifitseerimist riigiabina, leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse punktis 5 esitatud põhjendus on selge ja sellest piisab komisjoni otsuse õigustamiseks; sealne arutluskäik langeb kokku sellega, milleni Esimese Astme Kohus jõudis eespool punktides 63–70.

106

Itaalia Vabariik toob välja vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 sõnastatud komisjoni sellise hinnangu põhjendamatuse, milles leitakse, et kõnealune meede pole üldine meede, vaid pakub majanduslikku soodustust kindlatele äriühingutele, vähendades tavakulusid ja tugevdades nende finantsseisundit võrreldes konkurentidega, kes samadest meetmetest kasu ei saa, mida muuhulgas kinnitab asjaolu, et meedet kohaldati vaid ühe juhtumi puhul. Itaalia Vabariik leiab, et see hinnang tuleneb sellest, et valesti on kohaldatud asutamislepingus ettenähtud valikulisuse tingimust, mis nõuab, et meede soodustaks teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist. See tingimus ei ole täidetud, kui nii, nagu käesolevas asjas, ei olnud kõnealuse meetme eesmärk ega tulemus ei teatavate ettevõtjate ega antud kaupade tootmise soodustamine, kuna seda kohaldati täpselt määratletud isikutele, objektiivselt määratletud kriteeriumide kohaselt, ilma ühegi võimaluseta selle kohaldamisala meelevaldselt muuta. Kõnealuse meetme piiratud kestvuse ja ühe kohaldamisjuhtumiga piirdumise osas, mis komisjoni väitel lõigi selle valikulisuse, toonitab Itaalia Vabariik, et tegelikkuses loeb üksnes seda meedet kehtestava teksti üldine ja abstraktne iseloom, mis sellise eelneva kontrolli käigus, nagu komisjon oleks pidanud läbi viima, ei oleks võimaldanud komisjonil välistada kõnealuse meetme kohaldamist teistele, nõutud tingimustele vastavatele toetuse saajatele.

107

Komisjon toob välja, et isegi kui teatava meetme kohaldamisala on määratletud objektiivsete kriteeriumite kaudu, võib ta sellegipoolest olla valikuline (eespool viidatud 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-127/99, T-129/99 ja T-148/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, punkt 163, ja eespool viidatud kohtuotsus liidetud kohtuasjades T-92/00 ja T-103/00, punkt 58). Väga täpsed kohaldamiskriteeriumid, nagu selle väga lühike rakendamisaeg, millest ilmselt tuleneski üheainsa juhuga piirdunud kohaldamine, annavad tunnistust, et kõnealuse meetme üldisus ja lühiajalisus, millele viitab Itaalia Vabariik, on üksnes näilised. Veelgi enam, pidades silmas, et vaidlustatud otsus puudutab kõnealust meedet tervikuna, piisab, kui see osutub valikuliseks üheainsa osas kahest toetusesaajate kategooriast. Lisaks märgib komisjon vastuseks Itaalia Vabariigi poolt esitatud märkustele viidatud kohtupraktika asjakohasuse osas, et teatud soodustuse valikuliseks osutumise jaoks ei ole vaja, et seda antaks meelevaldselt. Selle valikulisus võib olla ka mõne selle automaatseks andmiseks ettenähtud kriteeriumi kohaldamise tulemus (eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punktid 27-31). Komisjon märgib lõpuks, et kõnealuse meetme valikulisust kinnitab asjaolu, et seda kohaldati ainult ühel korral.

108

Itaalia Vabariik kinnitab, et vaidlustatud otsuse puuduseks on ka põhjendamatus osas, milles see määratleb kõnealusest meetmest kasu saajatena erihalduses olevad rahalistes raskustes ettevõtjad, kus on vähemalt 1000 töötajat ning kes on võõrandamise objektiks, lähtuvalt üksnes tõdemusest, et kõnealusest meetmest tegelik kasusaaja sõltub tervest reast teguritest, mida Itaalia ametivõimud ei ole kindlaks määranud, seda ilma täpsustamata, millised tegurid ja mis põhjusel selle määratlemiseks asjakohased oleksid.

109

Komisjon märgib, et kõnealune meede võib tõepoolest kujutada endast abi isegi juhul, kui sellest saaks kasu üksnes võõrandaja või omandaja. Komisjon viitab selles osas Euroopa Kohtu kohtupraktikale, mille kohaselt meetmest kasu saajad ei pea tingimata kokku langema isikutega, kellele riik toetusi annab või kelle kohustusi vähendab (Euroopa Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I-6857, punktid 22-28). Käesoleval juhul oleks näiteks täiesti võimalik, et erihalduses olev ettevõtja, mille üks tegevusharu on võõrandamise objektiks, jätkab tegutsemist ülejäänud tegevusvaldkondades. Sellisel juhul kergendaks meede kulusid, mida see ettevõtja peaks tavaolukorras kandma, nimelt palgakulud ja koondamistega seotud hüvitised ning teised erinevad maksud, sealhulgas erikoondamisfondi ülalpidamiseks makstavad maksud. Viimaks võiksid teised eelised ka tuleneda asjaolust, et riigi poolt vastuvõetud meede võimaldab toimuda ettevõtte üleminekul, mis muidu ei oleks saanud aset leida või oleks toimunud teistel tingimustel, näiteks kõrgema hinna eest.

110

Itaalia Vabariik leiab, et vaidlustatud otsust ei ole põhjendatud ka osas, mis puudutab hinnangut EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise kolmandale ja neljandale tingimusele, mis puudutavad vastavalt liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja negatiivseid tagajärgi konkurentsile, kuna komisjon on otsuse põhjenduses 20 selleni jõudnud üksnes neis küsimustes vastuvaidlematu seisukohavõtu teel.

111

Brandt väljendab sama kriitikat, leides et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 20 viidanud väga üldsõnaliselt teatavate ettevõtjate finantsseisundi tugevdamisele nende konkurentidega võrreldes. Komisjon ei ole seega hinnanud ega tõendanud kõnealuse meetme mõju liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele ja kahju, mida see meede konkurentsile tekitab. Nõnda on komisjon rikkunud Euroopa Kohtu 13. märtsi 1985. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 296/82 ja 318/82: Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon (EKL 1985, lk 809, punktid 22–24) meenutatud kohustust põhistada riigiabi valdkonnas tehtud otsused minimaalse arvu asjakohaste põhjendustega, millest sellegipoolest nähtuks asjaomane turg, huvitatud ettevõtjate seisund sellel turul, kõnealuste kaupade voog liikmesriikide vahel ja abist väidetavalt kasu saanud ettevõtja kaupade eksport.

112

Komisjon toob välja, et kuna abi anti ebaseaduslikult, ei pea ta tõendama tegelikku mõju, mida kõnealune abi konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele avaldas (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I-307, punkt 33; Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-55/99: CETM vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3207, punkt 103, eespool viidatud otsus kohtuasjas P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, punkt 142).

113

Itaalia Vabariik märgib paralleelselt eespool punktides 91 ja 97 esitatud argumentidega, et komisjon on vaidlustatud otsust ebapiisavalt põhjendanud, kui ta leidis, et kõnealuse meetme kokkusobivus ühisturuga on välistatud lähtuvalt määrusest nr 2204/2002 ja ühenduse suunistest raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta.

114

Komisjon piirdub oma vastuses sellega, et kordab eespool punktides 92 ja 98 juba esitatud argumente, et määrus nr 2204/2002 ja ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ei ole käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatavad.

115

Brandt väidab, et vaidlustatud otsust on äärmiselt ebapiisavalt põhjendatud, kuna komisjon ei ole viidanud põhjustele, miks Itaalia Vabariik peaks võtma kõik vajalikud meetmed, et Brandt hüvitaks talle antud abi. Tema väitel oleks komisjon pidanud sellises kontekstis, milles selline tegevus tundus vähemasti küsitav, seda küsimust vaidlustatud otsuses täpsustama, et võimaldada Esimese Astme Kohtul ja huvitatud pooltel oma seisukohti selgitada.

116

Komisjon väidab, et ta ei põhjendanud täpsemalt Brandti osas Itaalia Vabariigile tehtud ettekirjutust kõnealuse meetme alusel Brandtile antud abi tagastamiseks, kuna tagastamine on ebaseaduslikult antud abi ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise tavaline ja üldine tagajärg ning komisjonil ei olnud seega kohustust uurida Brandti üksikjuhtumit.

117

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjendamiskohustus endast vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (Euroopa Kohtu 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I-2481, punkt 35; ja Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T-93/02: Confédération nationale du Crédit mutuel vs. komisjon, EKL 2005, lk II-143, punkt 67).

118

EÜ artikliga 253 kohaselt nõutavad põhjendused sõltuvad asjassepuutuva akti laadist ning nendest peavad selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlused, nii et isikutele, keda akt puudutab, oleks teada akti põhjendused ja pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse täitmisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ning huvist saada selgitusi, mis võib olla akti adressaatidel ja teistel isikutel, keda kõnealune akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleksid esitatud kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, sest seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, ei tule hinnata mitte üksnes akti sõnastuse alusel, vaid arvestada tuleb ka selle konteksti ja asjassepuutuvat valdkonda reguleerivaid õigusnorme tervikuna (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 63 ja viidatud kohtupraktika).

119

Just neist põhimõtetest tuleneb, et komisjon on kohustatud tõendama, et tegemist on riigiabiga ja et see abi on ühisturuga kokkusobimatu. Teisest küljest ei ole ta kohustatud punkthaaval vastama puudutatud liikmesriikide ametiasutuste või menetlusse astunud kolmandate isikute poolt esitatud asjassepuutmatutele argumentidele (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-95/03: Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon, EKL 2006, lk II-4739, punkt 108).

120

Seoses vaidlustatud otsuse esimese väidetava põhjendamispuudusega leiab Esimese Astme Kohus, et eespool punktis 66 korratud andmed, mis vaidlustatud otsuses esinevad, on oma kogumis piisavad ja selged, et kõnealuse meetme valikulisus kindlaks teha.

121

Seetõttu tuleb käsitletava väite esimene osa tagasi lükata.

122

Esimese Astme Kohus toob esmalt välja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 on viidatud kahele potentsiaalsele kõnealuse meetme alusel antava hüvitise saajale, nimelt:

123

Esimese Astme Kohus leiab järgnevalt, et vastupidiselt sellele, mida väidab Itaalia Vabariik, ei pidanud komisjon vaidlustatud otsuses määratlema kõnealuse meetme alusel antud hüvitise täpset saajat, vaid ta võis piirduda, nagu ta otsuse põhjenduses 18 tegigi, kahe konkreetse hüvitisesaaja kategooria määratlemisega. Lisaks tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et kõnealuse meetme ainsal kohaldamise juhtumil anti abi raskustes oleva ettevõtte võõrandamise lihtsustamiseks. Niiviisi lihtsustas see kahe osapoole vahelise vabatahtliku tehingu teostamist. Esimese Astme Kohus viitab selles osas kohtupraktikale, mille kohaselt teatavast meetmest kasu saajad ei pea tingimata kokku langema isikutega, kellele riik toetusi annab või kelle kohustusi vähendab (eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 28).

124

Arvestades, et komisjon uuris kõnealust meedet üksnes Itaalia ametivõimude poolt esitatud andmete põhjal, mis ei sisaldanud konkreetseid dokumente selle ainsa kohaldamise juhtumi kohta, leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 esinevad andmed, sealhulgas mitteammendav loetelu teguritest, millest tegeliku kasu saaja võib sõltuda, on piisavad.

125

Seetõttu tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

126

Esimese Astme Kohus märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt juhul, kui ka riigiabi andmise tingimustest lähtudes võib järeldada, et see abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, peab komisjon oma otsuse põhjendustes vähemalt need asjaolud ära tooma (vt eespool viidatud kohtotsused Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 66 ja viidatud kohtupraktika; ning Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punktid 73 ja 74).

127

Sellele vaatamata ei ole komisjon kohustatud tõendama tegelikku mõju, mida ebaseaduslik abi on avaldanud konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele. Komisjoni niisugune tõendamiskohustus asetaks soodsamasse olukorda need liikmesriigid, kes on toetuste maksmisel rikkunud EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, seades halvemasse olukorda riigid, kes teatavad abikavadest juba kavandamise etapis (vt Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T-214/95: Vlaamse Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II-717, punkt 67, ja 30. januari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-35/99: Keller ja Keller Meccanica vs. komisjon, EKL 2002, lk II-261, punkt 85 ja viidatud kohtupraktika). Seda kohtupraktikat toetab lisaks EÜ artikli 87 lõike 1 sõnastus, mille kohaselt ei ole ühisturuga kokkusobimatu mitte üksnes abi, mis „kahjustab” konkurentsi, vaid ka abi, mis „ähvardab” seda kahjustada (eespool viidatud kohtuotsus Keller ja Keller Meccanica vs. komisjon, punkt 85).

128

Käesoleval juhul märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 20 on komisjon esitanud järgmised seisukohad:

„Asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamise kolmanda ja neljanda tingimuse kohaselt peavad meetmed kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi ja mõjutama ühendusesisesest kaubavahetust. Vaatluse all olev kava ähvardab kahjustada konkurentsi selliselt, et tugevdab mõnede äriühingute finantspositsiooni võrreldes nende konkurentidega. Eeskätt ähvardavad meetmed kahjustada konkurentsi ja mõjutada kaubavahetust juhul, kui hüvitisesaajad konkureerivad toodetega, mis saabuvad teistest liikmesriikidest, isegi kui nad ise oma toodangut ei ekspordi. Kui hüvitist saavad ettevõtted ei ekspordi, halveneb [paraneb] siseturu toodangu seisukord põhjusel, et teistes liikmesriikides asuvate äriühingute võimalused eksportida oma toodangut kõnealusel turul vähenevad.” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna otsuse eestikeelne tõlge on ekslik.]

129

Esimese Astme Kohus märgib lisaks, nii nagu on otsustatud eespool punktides 86–90, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 õigesti leidnud, et Itaalia ametivõimud ei täitnud tulenevalt EÜ artikli 88 lõikest 3 neil lasuvat kohustust, kohaldades kõnealust meedet enne komisjonipoolset nõusolekut.

130

Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus kooskõlas viidatud kohtupraktikaga, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 20 toodud põhjendus on asjakohane ja piisav.

131

Eelnevast lähtudes tuleb käesoleva väite kolmas osa tagasi lükata.

132

Seoses vaidlustatud otsuse väidetavalt põhjendamatusega leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse punktides 5.4 ja 5.5 esitatud põhjendused on selged ja piisavad komisjoni otsuse põhjendamiseks; seal järgitud arutluskäik ühtib sellega, milleni Esimese Astme Kohus jõudis eespool punktides 93–96 ja 99–103.

133

Esimese Astme Kohus märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamise loogiliseks tagajärjeks selle andmise lõpetamine abi ja sellega kaasnevate intresside tagasimaksmise teel (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, EKL 1990, lk I-959, punkt 66; 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I-135, punkt 47, ja 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-110/02:komisjon vs. nõukogu, EKL 2004, lk I-6333, punkt 41).

134

Käesoleval juhul on komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastanud, et kõnealune meede on ühisturuga kokkusobimatu, ning Esimese Astme Kohus on seda kinnitanud eespool punktis 104.

135

Seetõttu, kooskõlas viidatud kohtupraktikaga ja lähtudes sellest, et, nagu on leitud eespool punktides 140-145, komisjon ei olnud kohustatud uurima Brandti üksikjuhtumit, on Esimese Astme Kohus seisukohal, et komisjon ei ole ka vaidlustatud otsuse selles punktis rikkunud oma põhjendamiskohustust.

136

Eelnevast lähtudes tuleb käesoleva väite neljas osa tagasi lükata.

137

See väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

138

Brandt väidab, et komisjon tegi Itaalia Vabariigile suunatud korralduse, et viimane võtaks vajalikud meetmed Brandtile kõnealuse meetme alusel individuaalkorras antud abi tagasinõudmiseks, olles uurinud üksnes kõnealust meedet, mille ta oli sealjuures kvalifitseerinud üldiseks meetmeks. Samas jättis ta läbi viimata konkreetsele kohaldamisjuhule, mis väidetava abi moodustab, kohandatud uurimise. Brandt leiab niisiis, et tehes Itaalia Vabariigile korralduse temalt sellise abi tagasinõudmiseks, mis oleks vabalt võinud osutuda ühisturuga kooskõlas olevaks määrusele nr 659/1999 vastava rutiinse kontrolli alusel, on komisjon rikkunud selle määruse sätteid (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 22/80: Boussac, EKL 3427, ja kohtujurist Alber’i ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon, milles otsus tehti 22. märtsil 2001, EKL 1980, lk I-2484, punkt 40). Kui komisjonil oli kavatsus teha korraldus Brandtilt väidetava abi tagasinõudmiseks, oleks ta pidanud kinni pidama määruse nr 659/1999 artiklis 11 ettenähtud menetlusest.

139

Komisjon märgib, et vaidlustatud otsus ei sisalda abi ajutise tagastamise korraldust määruse nr 659/1999 artikli 11 tähenduses. Tagastamine nähti ette üksnes vaidlustatud otsuse alusel, vastavalt nimetatud määruse artiklile 14, nii et artiklist 11 tulenevaid sisu- ja vorminõudeid ei tulnud arvesse võtta. See tegutsemisviis on igati õiguspärane, nagu tuleneb arvukatest otsustest, mis on jätnud jõusse abikavade suhtes tehtud negatiivsed otsused, milles komisjon on just ette näinud selliste kavade alusel antud abi tagasinõudmise (Euroopa Kohtu eespool viidatud 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas Belgia vs. komisjon, punktid 64 jj; eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 112 jj; 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaaliavs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289, punkt 98 jj; 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-114/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7657, punktid 107 jj; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4087, punktid 86 jj, millega jäetakse jõusse Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, T-600/97–T-607/97, T-1/98, T-3/98–T-6/98 ja T-23/98: Alzetta jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2319, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I-3997, punktid 103-108).

140

Seoses Brandti väitega, et komisjon oleks pidanud uurima tema juhtumit eraldi, tuletab Esimese Astme Kohus esiteks meelde, et Itaalia ametivõimud teatasid kõnealusest meetmest 12. veebruari 2003. aasta kirjaga. Vastuseks komisjoni esitatud täiendava teabe nõudele kõnealuse abikava kohta ning ka kogu haldusmenetluse vältel väitis Itaalia Vabariik, et kõnealuse meetme puhul on tegemist üldise meetmega, millel oli ainult üks kohaldamisjuhtum, mis seisnes Oceani omandamises Brandti poolt. Samas ei edastanud Itaalia Vabariik komisjonile seoses Brandti üksikjuhtumiga mingit teavet, nagu näiteks ümberkorralduskava.

141

Teiseks märgib Esimese Astme Kohus, et nii, nagu on mainitud eespool punktis 13, avaldati komisjoni otsus algatada ametlik uurimismenetlus EÜ artikli 88 lõike 2 alusel Euroopa Liidu Teatajas 18. detsembril 2003. Sellegipoolest, hoolimata nimetatud avaldamisest, ei pidanud Brandt vajalikuks esitada ametliku uurimismenetluse käigus märkusi. Siiski on teate avaldamine Euroopa Liidu Teatajas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisav vahend kõikide asjassepuutuvate isikute informeerimiseks menetluse algatamisest (Euroopa Kohtu 14. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas323/82: Intermills vs. komisjon, EKL 1984, lk 3809, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-111/01 ja T-133/01: Saxonia Edelmetalle vs. komisjon, EKL 2005, lk II-1579, punkt 48; ja 31. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T-354/99: Kuwait Petroleum (Madalmaad) vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1475, punkt 81). Avaldamisele vaatamata ei astunud Brandt ametlikku uurimismenetlusse ega esitanud komisjonile mingeid täiendavaid märkusi.

142

Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus, et komisjoni valduses oli teade kõnealuse meetme kohta ja seega selle analüüsimiseks piisav teave. Kuigi Esimese Astme Kohus möönab, et võis püsida kahtlus asjaolu osas, kas kõnealuse abi puhul on tegemist individuaalse abiga, tuleb siiski arvestada, et komisjonil ei olnud konkreetseid andmeid, mis oleksid tal võimaldanud seda järeldada Itaalia Vabariigi poolt selle faktilise asjaolu kinnituse põhjal, et kõnealune meede oli olnud aluseks ainult ühele kohaldamisjuhtumile. Esimese Astme Kohus tuletab sellega seoses meelde, et selleks, et kindlaks teha, kas kava on abi iseloomustavaid tunnuseid, võib komisjon piirduda vaadeldava kava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta peaks kontrollima iga konkreetset kohaldamisjuhtu (eespool viidatud Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 51; Kreeka vs. komisjon, punkt 24, ja Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I-11137, punkt 67).

143

Esimese Astme Kohus märgib lisaks, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 on selgelt öeldud, et see käsitleb kõnealust meedet ja selle kohaldamise üksikjuhtumeid, kuid see otsus ei piira võimalust, et kava alusel võetud üksiktoetusmeetmeid võib edaspidi komisjoni otsusega pidada täielikult või osaliselt ühisturuga kokkusobivaks nende enda omaduste põhjal.

144

Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon uuris kõnealust meedet õigustatult sellisena, nagu Itaalia Vabariik talle sellest teatanud oli, ning seepärast ei ole komisjon teinud Brandtisse puutuvaid menetlusvigu.

145

Eelnevast lähtudes tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

146

Tagasimaksmise korralduse osas viitab Brandt sisuliselt õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ning väidab, et põhjendamiskohustusest ei ole kinni peetud.

147

Komisjon ütleb, et isegi enne määruse nr 659/1999 vastuvõtmist ja sõltumata sellekohase otsesõnalise sätte olemasolust on Euroopa Kohus tõdenud, et abi lõpetamine makstud abi ja sellega kaasnevate intresside tagasimaksmise teel on abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamise loogiliseks tagajärjeks (eespool viidatud Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 66; 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 75; eespool viidatud 14. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 47, eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 98; ja eespool viidatud 29. juuni 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 41).

148

Määruse nr 659/1999 artikli 14 sätestamisest alates on otsesõnu ette nähtud, et komisjon nõuab abisaajalt abi tagastamist, välja arvatud juhul. kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

149

Samas väidab komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad abi saanud ettevõtjad reeglina toetuda abi seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele ainult siis, kui abi anti EÜ artiklis 88 sätestatud menetlust järgides. Hoolas ettevõtja peab suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud, isegi kui abi andmise otsuse ebaseaduslikkust saab vastavale liikmesriigile ette heita ainult niisugusel määral, et otsuse tühistamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt Euroopa Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-5/89: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1989, lk  I-3437, punkt 14, ja 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I-1591, punkt 25).

150

Kuigi komisjon möönab lisaks, et abi saajatel on võimalus osutada erakorralistele asjaoludele, millele nad on tuginenud õiguspärases ootuses abi seaduspärasuse kohta ja seega olla vastu abi tagasinõudmisele, rõhutab ta, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hindab sellisel juhul vastava juhtumi asjaolusid liikmesriigi kohus, kelle menetlusse asi on antud, pärast Euroopa Kohtule eelotsuse tõlgendamisküsimuste esitamist (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 16, ja 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 103).

151

Komisjon nendib, et käesoleval juhul kehtestati kõnealune meede kohe rakenduva dekreetseadusega. Seega on ilmne, et Itaalia Vabariik, olgugi et ta teatas sellest meetmest ja et ta selle puhul möönis, et tegemist oli abikavaga, ei järginud EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud kohustust ning ta rakendas kõnealust meedet ebaseaduslikult, kuna komisjon ei olnud veel teinud otsust selle kokkusobivuse kohta ühisturuga. Lisaks väidab komisjon, et 7. veebruari 2003. aasta kirjas eneses sisaldus üleskutse hinnata kõnealuse meetme kokkusobivust ühisturuga lähtuvalt ühenduse suunistest raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta.

152

Seega oli algusest peale selge, et kõnealuse meetme kohaldamisabinõude puhul võis olla tegemist riigiabiga ja et rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3. Komisjoni väitel piisab sellest, et koheselt välistada oletused õiguspärase ootuse kohta.

153

Lähtuvalt faktilistest asjaoludest ja eespool punktides 70 ja 104 otsustatust on kõnealune meede ühisturuga kokkusobimatu, kuna see võeti vastu riigiabi käsitlevaid ühenduse sisulisi ja menetlusnorme rikkudes.

154

Esimese Astme Kohus leiab, et käesoleval juhul tundub võimatu, et Brandti-sugune hoolas ettevõtja sai eirata kõnealuse meetme ebaseaduslikkust. Esimese Astme Kohus tuletab seoses sellega meelde, et kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil vastavalt EÜ artiklile 88 kohustus riigiabi kontrollida, võivad abi saavad ettevõtjad reeglina toetuda õiguspärasele ootusele abi seaduslikkuse osas ainult siis, kui abi andmisel on järgitud nimetatud artiklis ette nähtud menetlust (eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Saksamaa, punkt 14, ja Alcan Deutschland, punkt 25). Hoolas ettevõtja peab suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud, isegi kui abi andmise otsuse ebaseaduslikkust saab asjassepuutuvale liikmesriigile ette heita ainult niisugusel määral, et otsuse tühistamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (eespool viidatud kohtuotsus Alcan Deutschland, punkt 41, ja Esimese Astme Kohtu 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II-127, punkt 135).

155

Esimese Astme Kohus tuletab lõpuks meelde, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et kui Brandti sarnane abisaaja leiab, et esineb erandlikke asjaolusid, millest lähtudes võis tal tekkida õiguspärane ootus abi seaduslikkuse osas, hindab vastava juhtumi asjaolusid pärast Euroopa Kohtule tõlgendamist puudutavate eelotsuseküsimuste esitamist liikmesriigi kohus, kelle menetlusse asi on antud (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 16, eespool viidatud 7. märtsi 2002. aasta kohtotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 103, ja eespool viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 136).

156

Seetõttu tuleb käesoleva väite teine osa samuti tagasi lükata.

157

Eelnevast lähtudes tuleb see väide samuti tervikuna tagasi lükata.

158

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik on kohtuasjas T-239/04 kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele temalt välja mõista. Kuna Brandt on kohtuasjas T-323/04 samuti kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab: