Kohtuasi C-207/04

Paolo Vergani

versus

Agenzia delle Entrate, Ufficio di Arona

(Commissione tributaria provinciale di Novara eelotsusetaotlus)

Sotsiaalpoliitika – Meeste ja naiste võrdne tasustamine ja võrdne kohtlemine – Töölepingu lõpetamise hüvitis – Maksustamine vanuse alusel – Maksusoodustus

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 12. mail 2005 

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 21. juuli 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Sotsiaalpoliitika — Mees- ja naistöötajad — Võrdne tasustamine — Töötasu — Mõiste — Maksusoodustus — Väljajätmine

(EÜ artikkel 141)

2.     Sotsiaalpoliitika — Mees- ja naistöötajad — Töö saamine ja töötingimused — Võrdne kohtlemine — Direktiiv 76/207 — Vallandamine — Mõiste — Töölt vabatahtliku lahkumise kord — Kaasaarvamine

(Nõukogu direktiiv 76/207, artikli  5 lõige 1)

3.     Sotsiaalpoliitika — Mees- ja naistöötajad — Töö saamine ja töötingimused — Direktiiv 76/207 — Võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas — Direktiiv 79/7 — Siseriiklik säte, millega töösuhte lõppemisel nähakse meestele ja naistee ette maksusoodustus erinevas vanuses — Otsene sooline diskrimineerimine — Lubamatus

(Nõukogu direktiivid 76/207 ja 79/7)

1.     EÜ artiklis 141 ette nähtud mõiste „tasu” all mõistetakse mis tahes tasu rahas või loonusena, mida makstakse kohe või tulevikus, tingimusel et töötaja saab selle tööandjalt oma töö eest kas otseselt või kaudselt. Seega soodustus, mis seisneb töötajale tehtavas maksusoodustuses, maksustades töösuhte lõppemise puhul määratud summad poole võrra vähendatud määraga, ei kuulu EÜ artikli 141 kohaldamisalasse, kuna seda soodustust ei anna tööandja.

(vt punktid 22 ja 23)

2.     Direktiivi 76/207 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 5 lõikes 1 sätestatud mõistet „vallandamine” tuleb mõista laias tähenduses, mis hõlmab töötaja ja tööandja vahelise töösuhte lõppemise ka vabatahtliku töölt lahkumise raames.

(vt punkt 27)

3.     Direktiivi 76/207 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt nähakse 50-aastaseks saanud naistöötajatele ja 55-aastaseks saanud meestöötajatele vabatahtliku töölt lahkumise korral ette soodustusena töösuhte lõppemise puhul määratud summade maksustamine poole võrra vähendatud määraga.

Kuna selline erinev kohtlemine kujutab endast otsest soolist diskrimineerimist, ei saa sellele kohaldada ühtegi erandit ei direktiivi 76/207 ega direktiivi 79/7 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas artikli 7 lõike 1 punkti a alusel. Eelnimetatud sättes ette nähtud soolise diskrimineerimise keelu erandit tuleb tõlgendada kitsalt ning seda ei saa kohaldada maksusoodustusele, mis ei kujuta endast sotsiaalkindlustushüvitist, vaid üksnes pensioniea kindlaksmääramisel vanaduspensioni ja väljateenitud pensioni määramiseks ja tagajärgedele, mis sellest muudele sotsiaalkindlustushüvitistele tulenevad.

(vt punktid 33−35 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

21. juuli 2005(*)

Sotsiaalpoliitika – Meeste ja naiste võrdne tasustamine ja võrdne kohtlemine – Töölepingu lõpetamise hüvitis – Maksustamine vanuse alusel – Maksusoodustus

Kohtuasjas C-207/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Commissione tributaria provinciale di Novara (Itaalia) 26. aprilli 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. mail 2004, menetluses

Paolo Vergani

versus

Agenzia delle Entrate, Ufficio di Arona,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud N. Colneric (ettekandja), K. Schiemann, E. Juhász ja E. Levits,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. aprilli 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       P. Vergani, esindajad: avvocato S. Monguzzi ja avvocato P. Fasano,

–       Itaalia valitsus, esindajad: I. M. Braguglia, keda abistab avvocato dello Stato G. De Bellis,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu ja N. Yerrell,

olles 12. mai 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 141 ja nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187) tõlgendamist.

2       Nimetatud eelotsusetaotlus esitati P. Vergani ja Agenzia Entrate, Ufficio di Arona (edaspidi „maksuamet”) vahelise kohtuvaidluse raames seoses vabatahtliku töölt lahkumise korral makstava hüvitise maksustamisega töötaja vanuse alusel.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3       EÜ artikli 141 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.

2.      Käesolevas artiklis mõistetakse tasu all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

[…]”

4       Direktiivi 76/207 artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et selle direktiivi eesmärk on jõustada liikmesriikides meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte seoses töö saamise, kaasa arvatud edutamise, kutseõppe ja töötingimustega ning sama artikli lõikes 2 viidatud tingimustel sotsiaalkindlustusega.

5       Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt:

„Järgnevate sätete kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.”

6       Sama direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.      Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine töötingimuste, sealhulgas vallandamist reguleerivate tingimuste suhtes tähendab, et meestele ja naistele tagatakse samad tingimused ilma soolise diskrimineerimiseta.

2.      Sel eesmärgil võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et:

a)      kõik võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevad õigus- ja haldusnormid tühistatakse;

[…]”.

7       Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) artikli 3 lõike 1 kohaselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

a)      riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset järgmistel juhtudel:

–      haigus,

–      invaliidsus,

–      vanadus,

–      tööõnnetused ja kutsehaigused,

–      töötus;

b)      sotsiaalabi suhtes, kuivõrd see on ette nähtud punktis a nimetatud skeemide täiendamiseks või asendamiseks.”

8       Kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõte, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.

9       Sama direktiivi artikli 7 lõike 1 punkt a sätestab, et direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata pensioniea kindlaksmääramist vanaduspensioni määramiseks ja selle võimalikke mõjusid teistele hüvitistele.

 Siseriiklikud õigusnormid

10     Itaalia õigusnormid pensionikka jõudmise kohta on sätestatud kohustuslikku invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensioni reformi käsitleva 4. aprilli 1952. aasta seaduse nr 218 (GURI nr 89 regulaarne lisa, 15.4.1952) artiklis 9. Osutatud sätte kohaselt on õigus pensionile 60-aastaseks saanud meestöötajatel ja 55-aastaseks saanud naistöötajatel, tingimusel et mõlemal juhul on tehtud nõutud sissemaksed nõutud ajavahemiku jooksul.

11     Sellise ettevõtte töötajate jaoks, mille Comitato interministeriale per il coordinamento della politica industriale (tööstuspoliitika koordineerimise ministeeriumidevaheline komisjon) on tunnistanud kriisis olevaks ettevõtteks, on ette nähtud erisätted. 23. aprilli 1981. aasta seadus nr 155 (GURI nr 114 regulaarne lisa, 27.4.1981) annab nendele töötajatele õiguse ennetähtaegsele pensionile meeste puhul alates 55. eluaastast ja naiste puhul alates 50. eluaastast.

12     Vabariigi presidendi 22. detsembri 1986. aasta dekreedi nr 917 (GURI nr 302 regulaarne lisa, 31.12.1986), muudetud 2. septembri 1997. aasta seadusandliku dekreediga nr 314 (GURI nr 219 regulaarne lisa, 19.9.1997; edaspidi „DPR nr 917/86”), artikli 17 lõige 4bis sätestab:

„Et soodustada 50-aastaseks saanud naistöötajate ja 55-aastaseks saanud meestöötajate vabatahtlikku töölt lahkumist, kohaldatakse töösuhte lõppemise puhul makstavatele artikli 16 lõike 1 punktis a ette nähtud summadele maksumäära, mida on poole võrra vähendatud võrreldes määraga, mida kohaldatakse töösuhte lõppemisel makstava lahkumistoetuse ning muude artikli 16 lõike 1 punktis a nimetatud hüvitiste ja summade määramisel.”

13     Pärast põhikohtuasja asjaolude esinemist muutis 12. detsembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 344 (GURI nr 291 regulaarne lisa, 16.12.2003) vastuvõtmine DPR nr 917/86 artikli 17 nimetatud õigusaktis artikliks 19.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

14     Eelotsusetaotlusest ilmneb, et P. Vergani esitas Commissione tributaria provinciale di Novara’le kaebuse kirjaliku teate peale, milles maksuamet keeldus talle tagastamast füüsilise isiku tulumaksu (imposta sul reddito delle persone fisiche), mida ta maksukohustuslasena pidi maksma.

15     P. Vergani väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et füüsilise isiku tulumaksumäära kohaldamine DPR nr 917/86 artikli 17 lõike 4bis kohaselt põhjustab õigustamatut ebavõrdset kohtlemist. Ta väitis, et antud kohtuasjas on vajalik esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus.

16     Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasi ei puuduta sotsiaalkindlustusskeeme vanadus- ja väljateenitud pensioni kohta, kuna P. Vergani ei lõpetanud töötamist pensioniikka jõudmise ega tehtud sissemaksete tõttu.

17     Arvestades kehtivaid ühenduse õigusnorme, puuduvad siseriikliku kohtu hinnangul igasugused põhjendused, mis õigustaksid DPR nr 917/86 artikli 17 lõikes 4bis ette nähtud ebavõrdset kohtlemist.

18     Seega tuleneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi käsitleb töösuhte vabatahtliku lõpetamise korral vähemalt 50-aastastele, kuid alla 55-aastastele meestöötajatele makstava hüvitise maksustamist.

19     Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria provinciale di Novara menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas DPR nr 917/86 artikli 17 lõige 4bis, mis sätestab soodustusena võrdsetel tingimustel 50-aastaseks saanud naistöötajatele ja 55-aastaseks saanud meestöötajatele vabatahtliku töölt lahkumise ning töösuhte lõppemise puhul määratud summade poole võrra vähendatud maksumääraga (50%) maksustamise, rikub, on vastuolus või igal juhul tekitab meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise olukorra, mis on keelatud [EÜ] artikliga 141 ja […] direktiiviga 76/207 […]?”

 Eelotsuse küsimus

20     Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas EÜ artiklit 141 ja direktiivi 76/207 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas vaidluse all oleva sättega sarnane säte, mille kohaselt nähakse 55-aastaseks saanud meestöötajatele ja 50-aastaseks saanud naistöötajatele vabatahtliku töölt lahkumise korral ette soodustusena töösuhte lõppemise puhul määratud summade maksustamine poole võrra vähendatud määraga.

 EÜ artikli 141 ja direktiivi 76/207 vastavad reguleerimisalad

21     Esmalt tuleb teha kindlaks, kas töötaja vanuse alusel tehtud maksusoodustus vabatahtliku töölt lahkumise korral makstava hüvitise maksustamisel nagu käesolevas põhikohtuasjas kuulub EÜ artikli 141 või direktiivi 76/207 reguleerimisalasse.

22     EÜ artiklis 141 ette nähtud mõiste „tasu” all mõistetakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mis tahes tasu rahas või loonusena, mida makstakse kohe või tulevikus, tingimusel et töötaja saab selle tööandjalt oma töö eest kas otseselt või kaudselt (vt eelkõige 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑262/88: Barber, EKL 1990, lk I-1889, punkt 12, ja 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑167/97: Seymour-Smith ja Perez, EKL 1999, lk I-623, punkt 23).

23     Põhikohtuasjas vaidluse all olevat soodustust, s.o maksusoodustust ei anna tööandja. Niisiis ei saa sellise soodustuse puhul kohaldada EÜ artiklit 141.

24     Euroopa Kohtu otsused, millele P. Vergani on viidanud (9. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 12/81: Garland, EKL 1982, lk 359, punkt 4; eespool viidatud Barberi kohtuotsus, punkt 10, ja 27. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑33/89: Kowalska, EKL 1990, lk I-2591, punkt 7) toetamaks vastupidist arvamust, vastavad sellele hinnangule, kuna need puudutavad tasu, mida töötaja tööandjalt töö eest saab.

25     Mis puutub küsimusse, kas töötaja vanuse alusel tehtud maksusoodustus vabatahtliku töölt lahkumise korral makstava hüvitise maksustamisel nagu käesolevas põhikohtuasjas kuulub direktiivi 76/207 reguleerimisalasse, tuleb meelde tuletada, et osutatud direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine töötingimuste, sealhulgas vallandamist reguleerivate tingimuste suhtes seda, et meestele ja naistele tagatakse samad tingimused ilma soolise diskrimineerimiseta.

26     Kui direktiivi 76/207 artikli 5 lõiget 1 lugeda koostoimes sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punktiga a, mille kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevad õigus- ja haldusnormid tühistatakse, siis tuleneb artikli 5 lõikest 1, et sellega peetakse silmas ka vallandamist reguleerivaid tingimusi liikmesriikides.

27     Direktiivis 76/207 kasutatud mõistet „vallandamine” tuleb mõista laias tähenduses, mis hõlmab töötaja ja tööandja vahelise töösuhte lõppemise ka vabatahtliku töölt lahkumise raames (vt selle kohta 16. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 19/81: Burton, EKL 1982, lk 555, punkt 9).

28     Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas DPR nr 917/86 artikli 17 lõikele 4bis viidates, et põhikohtuasjas vaidluse all olev maksusoodustus on ette nähtud „selleks, et soodustada 50-aastaseks saanud naistöötajate ja 55-aastaseks saanud meestöötajate vabatahtlikku töölt lahkumist”.

29     Eeltoodust järeldub, et maksustamine töötaja vanuse alusel nagu käesolevas põhikohtuasjas kujutab endast vallandamist reguleerivat tingimust direktiivi 76/207 artikli 5 lõike 1 tähenduses.

 Diskrimineerimise esinemine

30     Vastavalt direktiivi 76/207 artikli 5 lõikele 1 tagatakse meestele ja naistele samad tingimused ilma soolise diskrimineerimiseta.

31     Erinev kohtlemine, mis on põhjustatud 50-aastaseks saanud naistöötajate ja 55-aastaseks saanud meestöötajate vabatahtliku töölt lahkumise korral makstavate summade maksustamisega poole võrra vähendatud määraga, kujutab endast erinevat kohtlemist töötaja soo alusel.

32     Itaalia valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni esitatud märkusi silmas pidades on vaja analüüsida, kas kirjeldatud ebavõrdne kohtlemine on hõlmatud direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud erandiga, mille kohaselt see direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata pensioniea kindlaksmääramist vanaduspensioni ja väljateenitud pensioni määramiseks ja selle võimalikke mõjusid teistele hüvitistele.

33     Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõtte erilist tähtsust arvestades tuleb direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud soolise diskrimineerimise keelu erandit tõlgendada kitsalt (vt eelkõige 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punkt 36, ja 30. märtsi 1993. aasta otsus C‑328/91: Thomas jt, EKL 1993, lk I‑1247, punkt 8). Seda sätet saab kohaldada ainult pensioniea kindlaksmääramisel vanaduspensioni ja väljateenitud pensioni määramiseks ja tagajärgedele, mis sellest muudele sotsiaalkindlustushüvitistele tulenevad (26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 151/84: Roberts, EKL 1986, lk 703, punkt 35; samuti selle kohta 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑303/02: Haackert, EKL 2004, lk I‑2195, punkt 30). Seega ei ole kõnealune soolise diskrimineerimise keelu erand kohaldatav maksusoodustusele, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis ei kujuta endast sotsiaalkindlustushüvitist.

34     Arvestades esiteks asjaolu, et põhikohtuasjas vaidluse all olevas sättes ette nähtud erinev kohtlemine põhineb otseselt soolisel alusel ja teiseks seda, et direktiiv 76/207 ei sisalda käesolevas asjas kohaldatavat võrdse kohtlemise erandit, tuleb järeldada, et selline erinev kohtlemine kujutab endast otsest soolist diskrimineerimist.

35     Eeltoodust järeldub, et direktiivi 76/207 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas vaidluse all oleva sättega sarnane säte, mille kohaselt nähakse 50-aastaseks saanud naistöötajatele ja 55-aastaseks saanud meestöötajatele vabatahtliku töölt lahkumise korral ette soodustusena töösuhte lõppemise puhul määratud summade maksustamine poole võrra vähendatud määraga.

 Kohtukulud

36     Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjas vaidluse all oleva sättega sarnane säte, mille kohaselt nähakse 50-aastaseks saanud naistöötajatele ja 55-aastaseks saanud meestöötajatele vabatahtliku töölt lahkumise korral ette soodustusena töösuhte lõppemise puhul määratud summade maksustamine poole võrra vähendatud määraga.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.