1

Hageja, ASM Brescia SpA, on riigi enamusosalusega aktsiaselts, mis loodi aastal 1998 sama nime all aastal 1908 asutatud eriotstarbelise ettevõtja ümberkujundamisel. Hageja, keda kontrollib 99% ulatuses Brescia linn (Itaalia), tegutseb elektrienergia ja maagaasi tootmise, jaotamise ja müügi ning küttesektoris. Ühtlasi tegutseb ta joogivee võtmise, puhastamise ja jaotamise ning heitvee puhastamise sektoris. Lisaks tegutseb ta jäätmekäitlussektoris, eelkõige jäätmete kogumise ja kõrvaldamise alal. Lisaks eelnevale osutab ta linna ühistransporditeenuseid ning haldab sellega seotud infrastruktuure ja muid ressursse. Hageja tegevuspiirkond on Brescia linn ning sellega piirnevad kommuunid.

2

8. juuni 1990. aasta seadusega nr 142/90, mis käsitleb kohalike omavalitsuste autonoomset korraldust (legge no142 ordinamento delle autonomie locali, Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 135, ; edaspidi „seadus nr 142/90”), viidi Itaalias läbi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslikke vahendeid puudutav reform, eelkõige vee-, gaasi- ja elektrivarustuse ning transpordisektorit puudutavas osas. Kõnesoleva seaduse artikliga 22 (muudetud kujul) oli kommuunidele nähtud ette võimalus luua avalike teenuste osutamiseks erinevates õiguslikes vormides äriühinguid. Muu hulgas on ette nähtud kommertsühingute ja riigi enamusosalusega aktsiaseltside (edaspidi „seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud”) loomine.

3

Neil asjaoludel anti 9. augusti 1986. aasta seaduse nr 488, mis käsitleb aasta dekreetseadusesse nr 318 kohalike omavalitsusüksuste kiireloomulise rahastamise kohta tehtavaid muudatusi ja selle muutmist seaduseks (legge no 488 di conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 1o luglio 1986, no 318, recante provvedimenti urgenti per la finanza locale, GURI nr 190, ) artikliga 9a avalikke teenuseid osutavatele seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele ajavahemikus 1994–1998 Cassa Depositi e Prestiti (edaspidi „CDDPP”) poolt soodustingimustel intressimääraga laenu (edaspidi „CDDPP laenud”).

4

Lisaks võeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute kasuks 28. detsembri 1995. aasta seaduse nr 549, mis käsitleb riigi rahanduse ratsionaliseerimist (legge no549 (su) misure di razionalizzazione della finanza pubblica, GURI regulaarne lisa nr 302, , edaspidi „seadus nr 549/95”), artikli 3 lõigete 69 ja 70 alusel nende koostoimes aasta dekreetseadusega nr 331 erinevate valdkondade maksusätete ühtlustamise kohta (decreto-legge no331 (su) armonizzazione delle disposizioni in materia di imposte sugli oli minerali, sull’alcole, sulle bevande alcoliche, sui tabacchi lavorati e in materia di IVA con quelle recate da direttive CEE e modificazioni conseguenti a detta armonizzazione, nonché disposizioni concernenti la disciplina dei centri autorizzati di assistenza fiscale, le procedure dei rimborsi di imposta, l’esclusione dall’ILOR dei redditi di impresa fino all’ammontare corrispondente al contributo diretto lavorativo, l’istituzione per il 1993 di un’imposta erariale straordinaria su taluni beni ed altre disposizioni tributarie, GURI nr 203, , edaspidi „dekreetseadus nr 331/93”) järgmised meetmed:

5

Kuna komisjonile oli esitatud kaebus kõnesolevate meetmete kohta, palus ta Itaalia ametiasutustelt 12. mai, 16. juuni ja 21. novembri 1997. aasta kirjadega nende kohta teavet.

6

Itaalia ametiasutused saatsid 17. detsembri 1997. aasta kirjas osa soovitud teabest. Lisaks toimus Itaalia ametiasutuste taotlusel kohtumine.

7

Komisjon teatas 17. mai 1999. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Nimetatud otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT 1999, C 220, lk 14).

8

Pärast seda, kui komisjon oli saanud kätte märkused kolmandatelt huvitatud isikutelt ja Itaalia ametiasutustelt, palus ta viimati nimetatutel korduvalt esitada lisateavet. Komisjoni ja Itaalia ametiasutuste ning menetlusse astunud kolmandate huvitatud isikute vahel toimus rida kohtumisi.

9

Osad seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, nagu ACEA SpA, AEM SpA ja Azienda Mediterranea Gaz e Aqua SpA (AMGA), kes pealegi olid esitanud hagi käesolevas kohtuotsuses käsitletava otsuse tühistamiseks (vastavalt kohtuasjad T-297/02, T-301/02 ja T-300/02), väitsid, et kõnealused kolm meedet ei kujuta endast riigiabi.

10

Itaalia ametiasutused ja Confederazione Nazionale dei Servizi (Confservizi), st liit, mis koondab eelkõige seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguid ja eriotstarbelisi Itaalia kohaliku tasandi ettevõtjaid, nõustusid sisuliselt selle seisukohaga.

11

Seevastu Bundesverband der deutschen Industrie e.V. (BDI), Saksa tööstuse ja sellega seonduvate valdkondade teenuste osutajate ühendus, väitis, et kõnesolevad meetmed võivad kutsuda esile konkurentsimoonutusi mitte ainult Itaalias, vaid ka Saksamaal.

12

Ka Gas-it, Itaalia gaasivarustuse sektori eraõiguslike ettevõtjate ühendus, väljendas seisukohta, et kõnesolevad meetmed, eelkõige ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, kujutavad endast riigiabi.

13

Komisjon võttis 5. juunil 2002 vastu otsuse 2003/193/EÜ Itaalia poolt seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele maksuvabastuste ja soodustingimustena laenudena antud riigiabi kohta (ELT 2003, L 77, lk 21; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

14

Komisjon rõhutab esmalt, et tema poolt läbiviidud uurimine puudutas üksnes vaidlusaluste meetmetega kehtestatud üldisi abikavasid, mitte erinevatele ettevõtjatele antud individuaalset abi, ning seega uuris ta neid üldiselt ja abstraktselt. Selles osas väljendab ta seisukohta, et Itaalia Vabariik „ei ole andnud individuaalseid maksusoodustusi ning ei ole [talle] teatanud ühestki individuaalsest abiandmise juhtumist, edastades komisjonile kogu selle hindamiseks vajaliku teabe”. Komisjon märgib, et järelikult oli ta kohustatud uurima kõnesolevaid abikavasid üldiselt ja abstraktselt nii nende kvalifitseerimise kui ka ühisturuga kokkusobivuse küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 42–45).

15

Komisjon on seisukohal, et CDDPP laenud ja ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus (edaspidi koos „käsitletavad meetmed”) kujutavad endast riigiabi. Niisuguste soodustuste andmine seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele riigi vahenditest toob tagajärjena kaasa nende konkurentsiolukorra tugevnemise võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, kes soovivad osutada samu teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 48–75). Käsitletavad meetmed on ühisturuga kokkusobimatud, kuna nende puhul ei ole täidetud EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ega EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud tingimused ning pealegi on rikutud EÜ artiklit 43 (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–122).

16

Seevastu on komisjon seisukohal, et vabastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, arvestades et nimetatud maksud kuuluvad tasumisele uue majandusüksuse loomisel või varade üleminekul ühtedelt majandusüksustelt teistele. Munitsipaalettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on sisulisest sama majandusüksus. Seega on nende vabastamine nimetatud maksudest õigustatud süsteemi laadi või ülesehitusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 76–81).

17

Vaidlustatud otsuse resolutiivosa on järgmine:

„Artikkel 1

[…] [V]abastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Artikkel 2

Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ja [CDDPP] laenudest tulenevad soodustused on riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Nimetatud abi ei ole ühisturuga kokkusobiv.

Artikkel 3

Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed, et saada abisaajalt tagasi artiklis 2 nimetatud abi, mille andmine oli ebaseaduslik.

Abi tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses ette nähtud korrale, tingimusel et see võimaldab [vaidlustatud] otsuse tõhusat ja viivitamatut täitmist.

Tagastatavale abile lisanduvad viivisintressid, mida arvutatakse alates kuupäevast, mil abisaaja ebaseadusliku abi kätte sai, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni. Viivisintressid arvutatakse piirkondliku abi toetusekvivalendi suhtes kohaldatava määra alusel.

[…]”.

18

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. juunil 2003.

19

Komisjon esitas 5. augustil 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

20

Hageja esitas märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta 9. oktoobril 2003.

21

Itaalia Vabariik esitas 8. augustil 2002 Euroopa Kohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks (kohtuasi C-290/02). Euroopa Kohus tuvastas, et nimetatud hagi ning kohtuasjade T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02 ja T-309/02 algatamiseks esitatud hagid on sama esemega, milleks on nõue tühistada vaidlustatud otsus, ning on omavahel seotud, kuna nende raames esitatud väited on suures osas kattuvad. Põhikirja artikli 54 kolmandale lõigule tuginedes andis Euroopa Kohus määruse, millega otsustas peatada menetluse kohtuasjas C-290/02 seniks, kuni Esimese Astme Kohus on teinud otsuse kohtuasjades T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02 ja T-309/02.

22

Euroopa Kohus otsustas 8. juuni 2004. aasta määrusega saata kohtuasja C-290/02 tagasi Esimese Astme Kohtusse, kes on vastavalt nõukogu aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 pädev lahendama liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagisid. Mainitud kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri T-222/04 all.

23

Esimese Astme Kohus otsustas 5. augustil 2004 tehtud määrusega lahendada vastuvõetamatuse küsimuse põhinõude üle otsustamisel.

24

Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ning esitas pooltele kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikult küsimusi, millele viimati nimetatud vastasid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

25

Esimese Astme Kohtu kaheksanda laiendatud koja esimehe 13. märtsi 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T-292/02, T-297/02, T-300/02, T-301/02, T-309/02, T-189/03 ja T-222/04 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.

26

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 16. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.

27

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

28

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

29

Komisjon vaidlustab hageja õiguse hagi esitada. Vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

30

Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsust tuleb määratleda üldkohaldatava aktina, kuna see käsitleb abikava, seega kindlaksmääramata – ja määratlematut – hulka ettevõtjaid, mille puhul on kasutatud niisugust üldist kriteeriumi nagu kuulumine ühte teatavasse ettevõtjate kategooriasse. Komisjon leiab, et üldakti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu ei sea kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele selles õigusaktis määratletud ja selle eesmärgiga seotud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

31

Komisjon väidab, et selleks, et üldkohaldatav akt puudutaks isikut isiklikult, peab see akt kahjustama isiku spetsiifilisi õigusi või akti vastu võtnud institutsioonil peab olema kohustus võtta arvesse seda, millised on selle akti tagajärjed kõnesoleva isiku olukorrale. Komisjon leiab, et antud juhul niisuguse olukorraga tegemist ei ole. Vaidlustatud otsus mõjutas negatiivselt kõigi nende ettevõtjate olukorda, kes said kasu käsitletava meetme vahendusel. Järelikult ei ole rikutud eriõigusi, mis oleks teatud ettevõtjatel, keda oleks võimalik kõigist teistest käsitletava meetme vahendusel kasu saanud ettevõtjatest eristada. Pealegi ei olnud komisjon kohustatud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestama selle otsuse tagajärgi konkreetse ettevõtja olukorrale ega saanudki seda teha. Ei see, et abi tunnistati vaidlustatud otsuses kokkusobimatuks, ega asjaolu, et sellega nähti ette kohustus see abi tagasi nõuda, ei seostu konkreetsete abisaajate olukorraga.

32

Komisjon väidab, et tema analüüsi toetab riigiabi valdkonna senine kohtupraktika, mille kohaselt ei piisa asjaolust, et isik on saanud abi niisuguse abikava alusel, mis on tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks, et tõendada isiklikku puudutatust EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

33

Hilisemates kohtuasjades ei ole väljakujunenud kohtupraktikat kahtluse alla seatud. Komisjon leiab, et lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 19. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I-8855; edaspidi „Sardegna Lines’i kohtuotsus”), ei saa kasutada kõikide niisuguste hagide puhul, mille on esitanud isikud, kes on saanud abi ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel, mille puhul on ette nähtud ka abi tagasinõudmine. Seda järeldust toetab lisaks asjaolu, et antud juhul käsitletava juhtumi puhul uuriti asjassepuutuvat abikava abstraktselt. Pealegi sai hageja eespool viidatud Sardegna Lines’i kohtuotsuse aluseks olnud juhtumi puhul tegelikult individuaalset abi, kuna tegemist oli soodustusega, mida anti aktiga, mis oli vastu võetud piirkondliku seaduse alusel, mis andis ulatusliku kaalutlusõiguse. Lisaks uuriti nimetatud olukorda üksikasjalikult ametliku uurimismenetluse raames.

34

Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad ka neist, mis iseloomustasid kohtuasja, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 29. aprillil 2004 (C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4087; edaspidi „Alzetta kohtuotsus”), kuna käesoleval juhul ei teadnud komisjon käsitletavate abimeetmete alusel abi saavate isikute arvu ega seda, kes on konkreetsed abisaajad, tema käsutuses ei olnud kogu asjassepuutuvat teavet ja tal ei olnud võimalik teada, millises summas igal konkreetsel juhul abi välja makstakse. Pealegi kohaldati käesoleval juhul ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust automaatselt, samas kui eespool viidatud Alzetta kohtuotsuse aluseks olnud juhtumi raames käsitletavat abi anti hilisema akti vahendusel.

35

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei oma vastuvõetavuse uurimise seisukohast tähtsust mitte konkreetsete ettevõtjate kindlaksmääramise võimalus, vaid see, et komisjon on tuvastanud juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, millest lähtudes võib individuaalne uurimine olla õigustatud. Komisjon on vaidlustatud otsuses märkinud, et talle ei ole esitatud infot, mis tõendaks, et käsitletavad meetmed ei kujuta endast hagejat puudutavas osas riigiabi, või et need kujutavad endast olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi.

36

Komisjon on seisukohal, et igal juhul ei ole asjaolu, et hageja on osalenud EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikus menetluses, ega vaidlustatud otsuses märgitud tagastamiskorraldus piisavad selleks, et hagejat identifitseerida. Arvestades, et hagid, mis on esitatud teatatud abikava raames potentsiaalselt abi saavate isikute poolt, ei ole vastuvõetavad EÜ artikli 230 mõttes, peab sama järeldus kehtima ka niisuguste hagide osas, mille on esitanud teatamata abikava alusel abi saanud isikud.

37

Pealegi, hageja poolt käesolevas asjas esitatud hagi vastuvõetamatuks tunnistamine ei rikuks tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, kuna EÜ artiklitega 241 ja 234 ette nähtud õiguskaitsevahendid on piisavad (Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I-6677).

38

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult ja otseselt, kuna hageja on üks seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutest ehk teisisõnu ettevõtja, kellele vaidlustatud otsuses käsitletav abikava oli suunatud, ning on saanud kasu ettevõtete kolmeaastasest tulumaksuvabastusest, millele vastavate summade tagasinõudmist otsus puudutab.

39

EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu vaid juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

40

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et see otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest, ning mis muudab ta identifitseeritavaks analoogselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja aasta otsus kohtuasjas C-321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I-1651, punktid 7 ja 28).

41

Euroopa Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 15, ning eespool punktis 34 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Igal juhul on Euroopa Kohus eespool punktis 33 viidatud Sardegna Lines’i kohtuotsuse punktides 34 ja 35 väljendanud ka seisukohta, et kuna selles asjas käsitletav otsus ei puudutanud ettevõtjat Sardegna Lines mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest Sardiinia navigatsioonisektori ettevõtjate hulka, kes võis potentsiaalselt saada abi Sardiinia laevaomanikele mõeldud abikava alusel, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab, siis puudutas nimetatud otsus teda isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav (vt selle kohta ka eespool punktis 34 viidatud Alzetta kohtuotsus, punkt 39).

43

Seega tuleb kontrollida, kas hageja on tegelikult saanud sektoriaalse abikava raames niisugust individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4063, punkt 70).

44

Selles osas tuleb märkida, et esiteks nähtub hageja vastusest Esimese Astme Kohtu poolt selle kohta esitatud kirjalikele küsimustele, et hageja on kõnesoleva abikava raames antud abi tegelik saaja. Hageja kinnitab, et käsitletaval perioodil kehtis tema suhtes ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus. Itaalia Vabariik ei ole seda väidet vaidlustanud.

45

Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse artiklist 3, et komisjon nõuab kõnesoleva abi tagastamist.

46

Järelikult puudutab vaidlustatud otsus hagejat isiklikult.

47

Mis puudutab hageja otsest puutumust, siis võttes arvesse, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 paneb Itaalia Vabariigile kohustuse võtta kõik vajalikud meetmed, et nõuda abisaajalt tagasi vaidlustatud otsuse artiklis 2 nimetatud abi, mis oli talle antud ebaseaduslikult, ja kuna hageja on niisugust abi saanud ning peab selle hüvitama, tuleb nentida, et see otsus puudutab hagejat isiklikult (vt selle kohta eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Salvat père & fils jt vs. komisjon, punkt 75).

48

Eeltoodust tervikuna tuleneb, et käesolev hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks osas, milles see puudutab seda osa vaidlustatud otsusest, mis käsitleb ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust.

49

Hageja esitab hagi toetuseks viis väidet, mis tuginevad vastavalt järgmistele asjaoludele:

50

Hageja väidab sisuliselt, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes ning et komisjon on rikkunud selles osas põhjendamiskohustust, hea halduse, õiguskindluse, ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid ning põhiõigusi, kuna ei viinud läbi põhjalikumat uurimist.

51

Hageja väidab, et käesoleval juhul ei mõjutatud konkurentsi ega ühendusesisest kaubandust. Hageja sõnade kohaselt ei olnud sektorid, kus ta tegutseb, ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kohaldamise perioodil ja ka pärast seda konkurentsile avatud.

52

Hageja väidab, et komisjon ei ole analüüsinud avalike teenuste õiguslikku regulatsiooni Itaalias ega seda, kas asjassepuutuvad turud olid konkurentsile avatud. Pealegi kehtestati ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus hageja sõnade kohaselt nimelt sel põhjusel, et kõnesolevatel turgudel puudus konkurents.

53

Hageja väidab samuti, et komisjon viis uurimise läbi üksnes kohaliku tasandi avalike teenuste osas ning seega ei saanud ta hinnata ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse mõju muudele turgudele. Hageja on seisukohal, et viimati nimetatu kvalifitseerimine riigiabina ei saa sõltuda hinnangust, mille kohaselt oli seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel üldreeglina võimalus tegutseda ka muudel turgudel peale kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise. Järelikult ei ole komisjon suutnud tõendada ei ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse mõju muudele turgudele ega kasutada seda asjaolu argumendina mainitud vabastuse ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamisel.

54

Hageja märgib, et komisjon on – järeldades, et välisriikide ettevõtjatel tekkinud kahju tõttu on tegemist konkurentsi ja ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamisega – lähtunud eeldusest, et nimetatud ettevõtjad on pidanud konkureerima seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutega. Tegemist on põhjendamata hüpoteesiga.

55

Lisaks välistab ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamise hageja sõnade kohaselt ka kõnesoleva tegevuse objektiivselt võttes kohalik iseloom. Komisjon ei ole kontrollinud, kas asjassepuutuvad tegevusalad kuulusid oma laadilt kohalikule tasandile.

56

Hageja väitel ei pidanud erinevad ettevõtjad avalike teenuste kontsessioonilepingute sõlmimisel kommuunides konkureerima. Pealegi ei olnud kommuunidel sellist kohustust (vt Euroopa Kohtu 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-107/98: Teckal, EKL 1999, lk I-8121, ja teatis, milles komisjon tõlgendab kontsessioonilepinguid ühenduse õiguses (EÜT 2000, C 121, lk 2).

57

Hageja lisab, et isegi juhul, kui see on vastuolus hankelepinguid reguleerivate ühenduse õigusnormidega, välistab avalike teenuste kontsessioonilepingute sõlmimine otse ettevõtjatega selle, et tegemist võiks olla ühendusesisese konkurentsi mõjutamise ja seega EÜ artikli 87 rikkumisega.

58

Lisaks ei ole komisjon eristanud ühelt poolt kommuunide poolt otse seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele määratud teenuseosutamise korraldamist ning teiselt poolt avalikke hankeid, kus seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud osalesid. Komisjon ei ole kontrollinud, kas seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, eelkõige hageja, on osalenud hankemenetluses muudel territooriumidel peale oma asukoha kohaliku omavalitsusüksuse. Hageja täpsustab selles osas, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel oli põhimõtteliselt keelatud tegutseda väljaspool „oma” territooriumi, nii et nad ei saanud väljaspool oma päritolukoha kommuuni territooriumi pakkumismenetlustes osaleda. Hageja viitab ka EÜ artiklile 16, muudetuna Euroopa põhiseaduse lepingu artikliga III-122 (EÜT 2004, C 310, lk 1).

59

Hageja väidab repliigis, et komisjon oleks pidanud analüüsi raames eristama vähemalt erinevates õiguslikes vormides ettevõtjaid, kellele vaidlustatud otsuses käsitletav abikava oli mõeldud.

60

Hageja vaidlustab ka komisjoni väite, mille kohaselt Esimese Astme Kohus ei pea kontrollima tema tegevusalade skaalat. Sellise väite tulemuseks on järgmine ebamõistlik olukord: Esimese Astme Kohus peab vaidlustatud otsuses esitatud analüüsi üldist ja abstraktset iseloomu arvestades andma ettevõtete kolmeaastasele tulumaksuvabastusele üksnes üldise hinnangu isegi juhul, kui hageja on tõendanud, et mainitud vabastus teda iseloomustanud olukorras kohaldamisele ei kuulunud. Niisugune tulemus on ebaõiglane ja jätab hageja ilma tõhusast kohtulikust kaitsest.

61

Lõpuks väidab hageja, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 Itaalia Vabariigile adresseeritud tagastamiskorraldus on ebaseaduslik. Hageja väidab, et selle korralduse alusel on ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse alusel abi saanud ettevõtjad kohustatud saadud soodustuse hüvitama, isegi kui nad tegutsesid sektorites, mis ei ole konkurentsile avatud. Esiteks ei ole komisjon vaidlustatud otsuses täpsustanud neid tunnuseid ja kriteeriume, mis võimaldaksid Itaalia ametiasutustel eristada olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi sellest abist, mille suhtes on tehtud tagastamiskorraldus. Teiseks ei saa liikmesriigid EÜ asutamislepingu kohaselt ise anda hinnangut abi ühisturuga kokkusobivusele. Hageja sõnade kohaselt järeldub siit, et komisjon on kehtestanud kohustuse nõuda tagasi kõik ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse alusel saadud soodustused. Hageja väidab, et see toob kaasa märkimisväärse arvu siseriiklikesse kohtutesse esitatud hagisid, mille alusel siseriiklikud kohtud esitavad Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel küsimuse vaidlustatud otsuse kehtivusest. Hageja väitel peab Euroopa Kohus seega viima läbi arvukalt analüüse abisaajaid iseloomustava olukorra osas. Niisugust olukorda ei oleks tekkinud, kui komisjon oleks asjassepuutuvaid sektoreid iseloomustavate õiguslike aspektide ja kohaldatavate õigusnormide osas viinud läbi põhjaliku uurimise.

62

Hageja väitel tuleneb eeltoodud kaalutlustest ka see, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust.

63

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega ning leiab, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud.

64

Esmalt tuleb meenutada, et abi määratlemiseks EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes peavad kõik selles sättes osutatud tingimused olema täidetud. Esiteks peab abi olema antud riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab meede olema selline, et võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab tegemist olema valikulise soodustusega. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. (Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I-7747, edaspidi „Altmarki kohtuotsus”, punktid 74 ja 75, ning aasta otsus kohtuasjas C-172/03: Heiser, EKL 2005, lk I-1627, punkt 27).

65

Käesoleval juhul tuleb nentida, et hageja väitel ei ole antud juhul täidetud kaks tingimust neist neljast, mis peavad olema täidetud selleks, et abimeetme saaks kvalifitseerida riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, st need, mis puudutavad liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist ja konkurentsi kahjustamist.

66

Selles osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et nende kahe tingimuse hindamisel ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas need abimeetmed võivad mõjutada kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi (vt Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I-11137, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Samuti tuleb meenutada, et komisjon võib tehtava otsuse põhjendustes hinnangu andmisel sellele, kas abikava on sellega ette nähtud meetmetest tulenevalt niisugune, et sellest saavad kasu eelkõige ettevõtjad, kelle tegevusalaks on liikmesriikidevaheline kaubandus, uurida üksnes seda abikava iseloomustavaid asjaolusid (Euroopa Kohtu 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289).

68

Lisaks tuleb meenutada, et igasugune ühenduse turul tegutsevale ettevõtjale antud abi võib põhjustada konkurentsimoonutusi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-92/00 ja T-103/92: Diputación Foral de Álava vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1385, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Pealegi ei ole liikmesriikidevahelist kaubanduse mõjutatust võimalik kindlaks määrata lävendi või protsendimääraga nii, et alla teatava määra niisugust mõjutamist ei ole toimunud. Tegelikult ei välista abimeetme suhteliselt tagasihoidlik maht või abi saava ettevõtja suhteline väiksus a priori seda, et seejuures ei võiks tegemist olla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse kohtuotsus, EKL 1990, lk I-959, punkt 43; aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 42, ja eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 81).

70

Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et ei ole välistatud, et toetus, mida riik on andnud ettevõtjale, kes osutab üksnes kohaliku või piirkondliku tasandi transporditeenust ning ei paku transporditeenuseid väljaspool oma päritoluriiki, võib sellegipoolest avaldada mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes. Kui liikmesriik toetab riigi vahenditest ettevõtjat, aitab see ettevõtjal pakkuda tema poolt osutatavat transporditeenust jätkuvalt samas mahus või teenuseosutamist suurendada, mille tagajärjeks on olukord, kus teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate poolt selle liikmesriigi turul pakutavate transporditeenuste maht võib selle võrra väheneda (eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsus, punktid 77 ja 78).

71

Käesoleval juhul tuleb esmalt nentida, et käsitletav abikava on suunatud spetsiifilisele ettevõtjate kategooriale, st seadusega nr 142/90 ette nähtud äriühingutele. Et kõnesoleva kava alusel abi saada, on ainsa tingimusena nõutav, et ettevõtja peab kuuluma nimetatud kategooriasse.

72

Samuti tuleb märkida, et ettevõtete kolmeaastast tulumaksuvabastust ei kohaldata ainuüksi teatavatele spetsiifilistele teenustele ning et ettevõtjad, kellele nimetatud abikava on suunatud, ei pea kuuluma avalike teenuste osutamise sektorisse.

73

Siit järeldub, et käesolevat juhtumit iseloomustavaid asjaolusid arvestades ei olnud komisonil ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse mõju hindamisel kohustust arvestada iga tegevusala ja turgu eraldi.

74

Pealegi tuleb nentida, et kuigi hageja on väitnud, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud ei tegutse konkurentsile avatud turgudel, – viidates konkreetsemalt tema enda tegevusvaldkondadele – ei ole ta esitanud ühtki tõendit, millega kinnitada väidet, et avalike kõnesolevate teenuste osutamise majanduslikud sektorid ei olnud käsitletaval ajal konkurentsile avatud. Selles osas tuleb meenutada, et antud juhul on tegemist abikavaga, mis hõlmab paljusid sektoreid, mitte erinevate abikavadega, millest igaüks oleks suunatud mõnele konkreetsele sektorile.

75

Sellega seoses tuleb märkida, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 73 ja 84 nentinud, et mõnda asjassepuutuvat sektorit – nagu farmaatsiatoodete, jäätme-, gaasi-, elektri- ja veesektor – iseloomustas käsitletava meetme jõustumise ajahetkel teatav konkurents.

76

Lõpuks tuleb nentida, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusvaldkondades konkureerivad ettevõtjad üksteisega selles, et nendega sõlmitaks kontsessioonilepingud kohaliku tasandi avalike teenuste osutamiseks erinevates kommuunides ning et kõnesolevate kontsessioonide turg on konkurentsile avatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 67 ja 68). Seejuures on väheoluline asjaolu, et hageja ei ole ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kohaldamisperioodil osalenud üheski niisuguses hankemenetluses, mille ese on lepingu sõlmimine kohaliku tasandi avalike teenuste osutamiseks muudes geograafilistes piirkondades.

77

Argument, mille kohaselt konkurents puudub ning seega ei ole riikidevahelist kaubandust mõjutatud, kuna tegelikult sõlmiti asjassepuutuvate teenuste osutamise lepingud seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutega otse, tuleb tagasi lükata. Esiteks ei mõjuta otsene lepingu sõlmimine eelnevates punktides tehtud järeldust, mille kohaselt iseloomustab kõnesolevat turgu vähemalt teatav konkurents. Teiseks tõendab see väide pigem käsitletava meetme piiravat mõju konkurentsile, mitte konkurentsi puudumist asjassepuutuval turul. Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 71 rõhutanud, ei saa välistada, et ainuüksi seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele suunatud abikava olemasolu mõjutas kommuune pigem sõlmima kõnesolevate teenuste osutamise lepinguid nendega otse kui sõlmima kontsessioonilepinguid avatud menetluse tulemusena.

78

Mis puudutab konkreetsemalt küsimust sellest, kas kõnesolev meede on kahjustanud või ähvardanud kahjustada seda teatavat konkurentsi, mis asjassepuutuvat turgu iseloomustab, siis tuleb nentida, et kõnesolev meede on tugevdanud seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute konkurentsiolukorda võrreldes kõigi teiste Itaalia või välisriikide ettevõtjatega, mis asjassepuutuval turul tegutsevad. Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 õigustatult märkinud, siis ettevõtjad, kelle õiguslik vorm ei ole kapitaliühing ja kelle puhul enamusosalus ei kuulu kohalikele omavalitsusüksustele, on ebasoodsamas olukorras, juhul kui nad soovivad osaleda hankemenetluses, mis on suunatud lepingu sõlmimisele teatava teenuse osutamiseks teatud kindlal territooriumil.

79

Lisaks ei piirdu seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusalad kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise valdkonnaga. Seega võib käsitletav meede hõlbustada nimetatud äriühingute laienemist muudele konkurentsile avatud turgudele, moonutades niimoodi tagajärjena konkurentsi ka teistes sektorites peale kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise valdkonna. Selles osas nähtub seadusest nr 142/90, nagu seda on tõlgendanud Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) 6. mai 1995. aasta kohtuotsuses nr 4989 ning Consiglio de Stato (kõrgem halduskohus, Itaalia) aasta kohtuotsuses nr 4586, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel on võimalik tegutseda ka muudel territooriumidel nii Itaalias kui välisriikides ning teistes valdkondades peale põhikirjas ette nähtud avaliku teenuse osutamise, välja arvatud juhul, kui see nõuab nende ressurssidest ja vahenditest märkimisväärset osa ja kui tegevus on laadilt selline, et võib asjassepuutuvat kohalikku omavalitsusüksust kahjustada. Pealegi nähtub kostja vastusele lisatud ajaleheartiklitest, et vähemalt osad seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud tegutsesid ka muudes valdkondades peale põhikirjas ette nähtud avaliku teenuse osutamise, ning väljaspool oma päritolukoha kommuuni territooriumi.

80

Mis puudutab riikidevahelise kaubanduse mõjutamisega seonduvat tingimust, siis tuleb kõigepealt meenutada, et asjaolu, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud tegutsevad ainult oma liikmesriigi turul või „oma” territooriumil, ei ole määrava tähtsusega. Käsitletav meede on mõjutanud riikidevahelist kaubandust, kui teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused Itaalia turul teenuste osutamiseks on vähenenud (vt eespool punkt 70).

81

Nii on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 70 õigesti nentinud, et käsitletav meede võis takistada niisuguseid välismaiseid ettevõtjaid, kes soovisid Itaalias tegevust alustada või seal teenuseid pakkuda, ning mõjutas seega ühendusesisest kaubavahetust EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.

82

Käsitletav meede kahjustab esiteks välismaiseid ettevõtjaid, kes taotlevad Itaalias kontsessioonilepingut avalike teenuste osutamiseks, kuna riigi osalusega äriühingud, kes on kõnesoleva abikava raames toetust saanud, võivad pakkuda soodsamat hinda kui nende oma riigi või ühenduse tasandi konkurendid, kellele see abikava ei laiene. Teiseks muudab käsitletav meede Itaalias kohaliku tasandi avalike teenuste osutamisse investeerimise (näiteks enamusosaluse omandamise) teiste liikmesriikide ettevõtjatele vähem atraktiivseks, kuna nende ettevõtjate suhtes, kelle osalus sel moel omandatakse, ei kuulu kõnesolev abimeede enam kohaldamisele (või nad võivad niisuguse soodustuse saamise võimaluse kaotada) tulenevalt uute aktsionäride vormist (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

83

Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei ole teinud viga järeldades, et käesolevas asjas on täidetud tingimused, mis puudutavad liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist ja konkurentsi moonutamist.

84

Mis puudutab seda, et väidetavalt puuduvad vaidlustatud otsuses neid kahte tingimust käsitlevad põhjendused, siis tuleb meenutada, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–64, 69, 73 ja 74 piisava üksikasjalikkusega esitanud põhjendused, millest lähtudes on ta asunud seisukohale, et kõnesolev abimeede on laadilt selline, et võib konkurentsi kahjustada ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Pealegi, nagu on juba märgitud, ei pea komisjon tõendama antud abi tegelikku mõju (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I-307, punkt 33).

85

Tagastamiskorraldust puudutavas osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ebaseadusliku abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamise loogiliseks tagajärjeks on see, et abi andmine lõpetatakse ning nõutakse tagasi abisumma ja sellega kaasnevad intressid (eespool punktis 69 viidatud Tubemeuse kohtuotsus, punkt 66; 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I-135, punkt 47, ja aasta otsus kohtuasjas C-110/02: komisjon vs. nõukogu, EKL 2004, lk I-6333, punkt 41).

86

Selles osas tuleb ühtlasi märkida, et mainitud kohtupraktikast tuleb lähtuda nii individuaalse abi kui ka abikava raames välja makstud abi puhul.

87

Sellegipoolest ei välista abikava üldine ja abstraktne analüüs seda, et selle kava alusel konkreetsel juhul välja makstud summa ei kuulu EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud keelu alla, näiteks seetõttu, et abi andmine üksikjuhul on hõlmatud de minimis eeskirjaga. See selgitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 72, 85 ja 126 esinevaid reservatsioone.

88

Mõistagi on juhul, kui komisjon võtab vastu otsuse, millega tunnistab abimeetme ühisturuga kokkusobimatuks, riigi ametiasutused kohustatud üksnes seda otsust rakendama ning neil ei ole selles osas kaalutlusruumi (Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinicke & Weinlig, EKL 1977, lk 595, punkt 10). See ei välista seda, et asjassepuutuvad siseriiklikud ametiasutused võtavad otsuse rakendamisel arvesse mainitud reservatsioone. Seega, vastupidi hageja väidetule on komisjon teinud tagastamiskorralduse üksnes niisuguse abi osas, mis vastab EÜ artikli 87 tingimustele, ja mitte nende summade osas, mis on küll kõnesoleva kava alusel välja makstud, kuid ei ole abi või kujutavad endast olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi vastavalt kategooriate alusel kehtestatud eranditele, de minimis eeskirjale või komisjoni mõnele muule otsusele. Selles osas tuleb meenutada, et siseriiklik kohus on pädev tõlgendama abi ja olemasoleva abi mõisteid ning võib võtta seisukoha üht või teist konkreetset kohaldamisjuhtumit iseloomustavate asjaolude kohta, pöördudes vajadusel eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse.

89

Pealegi, kui nõustuda hageja väitega, et kuna abikava on hinnatud abstraktselt, ilma konkreetsete kohaldamisjuhtude üksikasjaliku uurimiseta, siis ei saa seda puudutavas osas tagastamiskorraldust anda; see tähendaks eeskirju rikkudes antud abi tagasinõudmise võimaluse järjekindlat välistamist ning seega võetaks EÜ artiklilt 87 ja EÜ artiklilt 88 tähendus. Niisugusel juhul on komisjonil kui ainsal asutusel, kes on pädev hindama abi kokkusobivust ühisturuga, võimatu uurida abikavade kohaldamise arvukaid üksikjuhte.

90

Eeltoodust tuleneb, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

91

Selle väite raames väidab hageja, et isegi juhul kui ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus tunnistataks riigiabiks, on tegemist olemasoleva abiga ning seega on komisjon vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud EÜ artiklit 88 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkte i ja v. Samuti väidab hageja, et vaidlustatud otsuses puuduvad selles osas põhjendused.

92

Esiteks väljendab hageja seisukohta, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus – juhul kui see peaks kvalifitseeritama riigiabina – on olemasolev abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v mõttes, kuna käsitletaval perioodil ei olnud asjassepuutuvad turud konkurentsile avatud. Komisjon ei ole kontrollinud, kas asjassepuutuvad sektorid olid konkurentsile avatud või mitte, ning ei ole vaidlustatud otsust selles osas põhjendanud.

93

Teiseks märgib hageja, et avaliku huvi teenuste monopoolne osutamine kommuunide ja munitsipaalettevõtjate poolt on olnud maksudest vabastatud eelmise sajandi algusest peale. Hageja viitab eelkõige presidendi 22. detsembri 1986. aasta dekreedile nr 917 tulumaksu käsitleva ühtse akti heakskiitmise kohta (decreto presidenziale no 917 (sulla) approvazione del testo unico delle imposte sui redditi, GURI regulaarne lisa, nr 302, ). Hageja rõhutab, et komisjon ei ole kõnesolevat vabastust kunagi varem vaidlustanud. Hageja on seisukohal, et maksusüsteem, mida kohaldati kommuunidele ja munitsipaalettevõtjatele seoses nende poolt osutatavate kohaliku tasandi avalike teenustega, ning seaduses nr 142/90 sätestatud äriühingutele ette nähtud kolmeaastane tulumaksuvabastus on omavahel seotud. Munitsipaalettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud kujutavad endast sisuliselt ühte ja sedasama majandusüksust, kuigi nende õiguslik vorm on erinev. Seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on õiguste ja kohustuste osas munitsipaalettevõtjate õigusjärglased. Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus kehtestati põhjusel, et puudus konkurents – asjaolu, mis iseloomustas asjassepuutuvaid turge nii enne EÜ asutamislepingu jõustumist kui ka ajavahemikul 1997–1999. Seega ei oma avalike teenuste osutamise ülesandeid täitvate ettevõtjate õiguslik vorm erilist tähtsust. Pealegi ei muudetud Itaalias 1990-ndatel aastatel läbi viidud reformide käigus midagi peale kõnesolevate ettevõtjate õigusliku vormi ja käsitamise. Tegemist on tavapärase õigusliku instrumendiga, mille eesmärk on hõlbustada asjassepuutuvates sektorites üleminekut konkurentsile rajatud turule. Komisjon ei ole vaidlustatud otsuses selgitanud, miks ta ei ole otsuse põhjenduses 78 kasutatud järjepidevuse põhimõtet kohaldanud ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse olemasoleva abina kvalifitseerimiseks.

94

Tingimused, mille Euroopa Kohus on välja toonud 9. augusti 1994. aasta otsuses kohtuasjas C-44/93: Namur-Les assurances du crédit (EKL 1994, lk I-3829; edaspidi „Namuri kohtuotsus”, punkt 33) ja mis peavad olema täidetud, et abi saaks pidada olemasolevaks abiks, on käesoleval juhul täidetud. Tegevusvaldkonnad ja saadud soodustus on jäänud samaks. Pealegi ei ole seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel võimalust turul tegutsedes otsida parimaid ärivõimalusi, kuna nende eesmärk on avalike teenuste osutamine ning arvestades seda, et nad on tihedalt seotud oma päritolukoha kommuuniga selles mõttes, et neil oli keelatud tegutseda väljaspool vastava kommuuni territooriumi (Consiglio di Stato aasta kohtuotsus nr 243, ja Corte suprema di cassazione aasta kohtuotsus nr 4989).

95

Isegi kui lähtuda eeldusest, et eespool punktis 94 viidatud Namuri kohtuotsuses nimetatud tingimused ei ole täidetud, on vaidlustatud otsuse puhul tehtud viga seeläbi, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on kvalifitseeritud uue abina. Eespool punktis 94 viidatud Namuri kohtuotsuses nimetatud kriteeriumide kohaldamisel tuleb käesolevas asjas arvestada kohaldatavat erinevat õiguslikku raamistikku ja seda, et asjassepuutuvatele sektoritele ei ole konkurents iseloomulik.

96

Komisjon, viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 86–91, on seisukohal, et väide tuleb tagasi lükata.

97

Euroopa Kohus on eespool punktis 94 viidatud Namuri kohtuotsuses (punkt 13) väljendanud seisukohta, et nii EÜ artikli 88 sisust kui ka eesmärgist tuleneb, et olemasolevaks abiks selle artikli lõike 1 mõttes tuleb pidada abimeetmeid, mis olid olemas enne EÜ asutamislepingu jõustumise kuupäeva, ning abimeetmeid, mida oleks saanud nõuetekohaselt rakendada EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud tingimustel, sh tingimustel, mis tulenevad Euroopa Kohtu poolt 11. detsembri 1973. aasta otsuses kohtuasjas 120/73: Lorenz (EKL 1973, lk 1471, punktid 4–6) sellele artiklile antud tõlgendusest, samas kui uue abina, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus, tuleb käsitleda meetmeid, millega kehtestatakse abimeetmeid või muudetakse neid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevaid abimeetmeid kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse.

98

Olemasolevat abi puudutavas osas kinnitab määruse nr 659/1999 artikli 1 punkt b kohtupraktikast tulenevaid ja seal kinnitust leidnud eeskirju.

99

Selle sätte kohaselt on olemasolev abi:

100

Nimetatud määruse artikli 1 punkti c kohaselt tuleb olemasoleva abi muutmist käsitleda uue abina.

101

Meetmed, millega kehtestatakse abi või muudetakse olemasolevaid abimeetmeid, kujutavad sisuliselt endast uut abi. Iseäranis juhul, kui muudatus puudutab esialgse abikava sisulist poolt, muutub see kava uueks abikavaks. Siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-195/01 ja T-207/01: Gibraltari valitsus, EKL 2002, lk II-2309, punktid 109–111).

102

Käesoleval juhul on selge, et kõnesolev vabastus ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis b nimetatud olukordadest, mis võimaldavad käsitleda abimeedet olemasoleva abina, ei teise, kolmanda ega neljanda alla. Pealegi ei ole hageja nendele olukordadele viidanud.

103

Mis puudutab esimest määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis b nimetatud olukordadest, siis esmalt tuleb nentida, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus kehtestati dekreetseadusega nr 331/93 ja seadusega nr 549/95. Aastal 1990, kui seadusega nr 142/90 nähti ette ümberkorraldused kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslike vahendite osas, mille hulka kuulus võimalus luua riigi enamusosalusega aktsiaseltse, nendele äriühingutele tulumaksuvabastusi ette ei nähtud.

104

Kõik seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, mis loodi ajavahemikus 1990. aastast kuni 30. augustini 1993, mil jõustus dekreetseaduse nr 331/93 artikkel 66, olid kohustatud tasuma tulumaksu.

105

Järelikult, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 91 õigustatult väitnud, pidi Itaalia seadusandja selleks, et laiendada kohalike omavalitsusüksuste suhtes kehtivat maksusüsteemi seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele, võtma mitukümmend aastat pärast EÜ asutamislepingu jõustumist vastu uue õigusakti.

106

Pealegi, isegi kui nõustuda, et munitsipaalettevõtjate suhtes kehtiv tulumaksuvabastus kehtestati enne EÜ asutamislepingu jõustumist ning et see kehtis aastani 1995, vastab siiski tõele, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on munitsipaalettevõtjatest sisuliselt erinevad. Munitsipaalettevõtjate ja eriseaduse alusel loodud ettevõtjate suhtes kehtivate maksusoodustuste laiendamine niisugusele uuele isikute kategooriale nagu seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on muudatus, mis on esialgsest kavast eristatav. Nagu Consiglio di Stato 3. septembri 2001. aasta kohtuotsuses nr 4586 märgitud, on seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud ja munitsipaalettevõtjad õiguslikult erinevad eelkõige seetõttu, et esimeste suhtes neist ei kehti munitsipaalettevõtjate suhtes kohaldatavad ranged territoriaalsed piirangud ning et seaduses ette nähtud äriühingute tegevusalade skaala on laiem. Seega, nagu juba eespool punktis 79 rõhutatud, on seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel võimalik tegutseda ka muudel territooriumidel nii Itaalias kui välisriikides ning teistes valdkondades kui põhikirjas ette nähtud avaliku teenuse osutamine, välja arvatud juhul, kui see nõuab nende ressurssidest ja vahenditest märkimisväärse osa ja kui tegevus on laadilt selline, et võib asjassepuutuvat kohalikku omavalitsusüksust kahjustada.

107

Järelikult, nagu selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 92, isegi kui seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on õiguste ja kohustuste osas munitsipaalettevõtjate õigusjärglased, on õigusaktid, millega määratakse kindlaks nende tegevusvaldkond nii sisulises kui geograafilises mõttes, teinud läbi olulisi muutusi.

108

Seega tuleb järeldada, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, mis kehtestati seaduse nr 549/95 artikli 3 lõikega 70 selle koostoimes dekreetseaduse nr 331/93 artikli 66 lõikega 14, ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti i alla.

109

Mis puudutab hageja teist seisukohta, mis põhineb määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktil v, mis näeb ette, et meede, mis ei kujuta endast abi selle määruse jõustumisel, kuid muutub selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ning mida liikmesriik ei ole muutnud, on olemasolev abi, siis tuleb üksnes nentida – nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 83–85 selgitanud –, et see abimeede kehtestati ajal, mil turud olid konkurentsile avatud igal juhul veel suure tõenäosusega vägagi erinevas ulatuses. Seega tuleb asuda seisukohale, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamisalasse.

110

Sel põhjusel ei saa väita, et põhjendused puuduksid. Komisjon jättis argumendi, et käsitletavat meedet tuleks käsitleda uue abina, kõrvale põhjusel, et valdkondi, kus seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud tegutsevad, iseloomustas teatav konkurents (vaidlustatud otsuse põhjendused 82–85).

111

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

112

Hageja väidab, et komisjon on teinud vea seeläbi, et ei järeldanud, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on ühisturuga kokkusobiv riigiabi EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c mõttes.

113

Ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kokkusobivus ühisturuga tuleneb nimetatud sätte alusel hageja väitel sellest, et meede tegi võimalikuks munitsipaalettevõtjate ümberkujundamise ja ülemineku konkurentsile orienteeritud turule ning et see võimaldas ettevõtjatel järk-järgult kohaneda eraõigusliku regulatsiooniga. Komisjon ei ole neid asjaolusid arvestanud.

114

Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 97 jj.

115

Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjonil on EÜ artikli 87 lõikega 3 hõlmatud valdkonna hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus (Euroopa kohtu 24. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 310/85: Deufil vs. komisjon, EKL 1987, lk 901, punkt 18). Seega peab ühenduste kohus kontrollima üksnes menetluseeskirjade järgimist ja põhjenduskohustuse täitmist, samuti faktiliste asjaolude vastavust tegelikkusele, et tehtud ei oleks ilmselget hindamisviga ning et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega.

116

Edasi nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et raskustes olevatele ettevõtjatele mõeldud abi võidaks tunnistada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, peab see olema seotud sidusa ümberkorralduskavaga, mis tuleb koos kõigi vajalike täpsustustega esitada komisjonile (Euroopa Kohtu 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I-2481, punkt 45).

117

Käesoleval juhul nähtub kohtuasja materjalidest, et täidetud ei olnud tingimused, mis on nõutavad selleks, et ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse suhtes kuuluks kohaldamisele EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erand. Ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse eesmärk ei olnud abisaajate rentaabluse taastamine ning samuti ei olnud see mõeldud üksnes raskustes ettevõtjatele. Samuti ei oldud esitatud ühtki ümberkorralduskava ega ühtki meedet kõnesoleva abi andmisega paratamatult kaasnevate konkurentsimoonutuste heastamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 97 jj).

118

Mis puudutab argumenti, mille kohaselt käsitletav meede hõlbustas üleminekut monopoolsel turul põhinevalt majanduselt konkurentsile orienteeritud turule, siis piisab, kui märkida – nagu komisjon on õigustatult väitnud –, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ei saanud asjassepuutuvatel turgudel konkurentsi tekkimisele kaasa aidata, kui arvestada, et enamikku neist turgudest iseloomustas juba varem – teenuseosutaja valimise etapil – teatav konkurents, kuid ka põhjusel, et nimetatud vabastus kahjustas konkurentsi, tugevdades teatavate ettevõtjate positsiooni.

119

Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

120

Hageja väidab selle väite raames sisuliselt seda, et komisjon on teinud vaidlustatud otsuses vea seeläbi, et ei ole EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldatavuse kontrollimisel võtnud piisaval määral arvesse EU artiklit 16, mis lisati Amsterdami lepinguga. Samuti tuleb EÜ artikli 86 lõike 2 tõlgendamisel arvestada Euroopa põhiseaduse lepingu artiklit III-122. Kuna tegemist on spetsiifilise valdkonnaga, poleks komisjon tohtinud kohaldada üldisi eeskirju ja kriteeriume. Lisaks ei olnud hageja väitel vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal selge, et üldise majandushuvi teenuste valdkonna eeskirjad (EÜT 2001, C 17, lk 4) kuuluvad avalike teenuste sektori suhtes kohaldamisele. Komisjon on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Niisugusest õiguslikust ebakindlusest tuleneb lisaks ka õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumine. Pealegi puuduvad hageja väitel selles osas põhjendused.

121

Komisjon märgib, et abi maksmine võib EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt mitte kuuluda EÜ artiklis 87 ette nähtud keelu alla juhul, kui kõnesolev abi on antud eesmärgiga täita avaliku teenuse osutamise kohustusi, mis on kindlaks määratud ja sõlmitud avaliku võimuorgani aktiga ning kui antud soodustus on mõeldud üksnes üldise majandushuvi teenusega seonduvate lisakulutuste hüvitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et käsitletava meetme puhul oleks tegemist niisuguse olukorraga.

122

Esmalt tuleb rõhutada, et käesoleval juhul on vaatluse all abikava. Seetõttu tuleb tõendada, et selle kava puhul on täidetud kas kõik need tingimused, mille olemasolul on välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes või tingimused, mis on nõutavad, et see abikava saaks kuuluda EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandi alla.

123

Selles osas tuleb meenutada, et riigi poolt võetud meede, mille raames on ette nähtud hüvitis abi saavate ettevõtjate poolt avalike teenuste osutamisega täidetud ülesannete eest, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikult rahalisi soodustusi ja et seega ei aseta see meede kõnesolevaid ettevõtjaid soodsamasse konkurentsiolukorda kui need ettevõtjad, kes nendega konkureerivad, ei kujuta endast põhimõtteliselt riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes (vt selle kohta eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsus punkt 87).

124

Siiski, et niisuguse hüvitise puhul oleks välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina, peab olema täidetud teatud arv kumulatiivseid tingimusi. Muu hulgas peab olema täidetud tingimus, et abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kusjuures tema ülesanded peavad olema täpselt kindlaks määratud (eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 89), ning tingimus, et hüvitis ei tohi ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel tekkinud kulutuste osalikuks või täielikuks katmiseks, arvestades nendega seotud tulu ning mõistlikku kasumit ülesannete täitmise eest (eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 92).

125

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsus võeti vastu enne eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsuse väljakuulutamist. Seevastu selles kohtuotsuses EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamise alusel esitatud kriteeriumid kuuluvad täiel määral kohaldamisele käesoleva kohtuasja faktilise ja õigusliku olukorra suhtes, nagu need olid komisjonile vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel esitatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II-81, punkt 158).

126

Esimene eespool punktis 64 viidatud Altmarki kohtuotsuses nimetatud tingimustest, mille kohaselt abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, peab olema täidetud ka juhul, kui soovitakse tugineda EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandile.

127

Nimetatud kahel juhul peab käsitletav meede igal juhul esiteks vastama avaliku teenuse määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtetele ning teiseks proportsionaalsuse põhimõttele (vt selle kohta eespool punktis 125 viidatud kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, punkt 160).

128

Selles osas tuleb nentida, et hageja ei ole esitanud täpsemaid andmeid selle kohta, mis puudutab EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimusi. Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–120 on üksikasjalikult selgitatud, miks ei ole nimetatud artikli kohaldamise tingimused käsitletava meetme puhul täidetud. Hageja ei ole ka püüdnud seda järeldust ümber lükata. Pealegi ei ole viide EÜ artiklile 16 ja Euroopa põhiseaduse lepingu artiklile III-122 asjakohane, kuna viimati nimetatu allkirjastati vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisemal ajal, see ei ole jõustunud ja pealegi asendati see Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELT 2008, C 115, lk 1). Pealegi ei saa EÜ artiklit 16 mingil juhul vaadelda n-ö rohelise tulena mis tahes abi andmiseks avalikke teenuseid osutavatele ettevõtjatele. Mis puudutab Euroopa üldhuviteenuseid käsitlevat komisjoni teatist (EÜT 2001, C 17, lk 4; ELT eriväljaanne 08/02, lk 54), siis tuleb märkida, et see on tõlgendava, mitte normatiivse iseloomuga ning et komisjon on kohaldanud kriteeriume, mida võib tuletada asutamislepingust ja kohtupraktikast, nii et väidetav õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumine tuleb tagasi lükata.

129

Igal juhul ei saa käsitletava abikava struktuuri arvestades seadust nr 142/90 pidada avaliku võimuorgani aktiks, millega kehtestatakse ja defineeritakse spetsiifiline meede, mille sisuks on kohaliku tasandi avalike teenuste osutamine konkreetselt kindlaks määratud kohustuste täitmise eesmärgil. Pealegi ei ole selles seaduses selgelt ja täpselt määratletud kõnesolevate avalike teenuste osutamisega seotud kohustusi.

130

Seega tuleb järeldada, et täidetud ei ole see tingimus, mis puudutab avaliku teenuse osutamisel täidetavate kohustuste määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtteid.

131

Järelikult ei saa neljandat väidet pidada vastuvõetavaks.

132

Hageja leiab, et komisjon on rikkunud õigusnormi seeläbi, et on vaidlustatud otsuse põhjendustes 121 ja 122 kinnitanud, et ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastusega on rikutud EÜ artiklit 43. Esiteks ei mõjuta nimetatud meede selle sätte alusel tagatud asutamisvabadust. Teiseks ei ole kõnesoleva meetmega ette nähtud kodakondsusel põhinevat diskrimineerimist. Ühtlasi puuduvad hageja väitel selles osas põhjendused.

133

Komisjon vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse.

134

Esmalt tuleb meenutada, et esimene ja kolmas väide lükati tagasi vastavalt põhjusel, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on abimeede ning et täidetud ei ole tingimused, mis on nõutavad, et abimeede saaks kuluda EÜ artikli 87 lõikes 3 ette nähtud erandi alla. Seetõttu on vaidlustatud otsuses sisalduv avaldus, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on ühisturuga kokkusobimatu põhjusel, et rikutud on muid EÜ asutamislepingu sätteid, teise võimalusena esitatud põhjendus. Seega on viies väide ainetu.

135

Eeltoodust tervikuna tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata.

136

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

137

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna otsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: