Kohtuasi C‑522/03

Scania Finance France SA

versus

Rockinger Spezialfabrik für Anhängerkupplungen GmbH & Co.

(Oberlandesgericht München’i eelotsusetaotlus)

Brüsseli konventsioon – Tunnustamine ja täitmine – Keeldumise põhjused – Mõiste „nõuetekohane kättetoimetamine”

Kohtuotsuse kokkuvõte

Konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta — Tunnustamine ja täitmine — Keeldumise põhjused — Tagaseljaotsuse korral menetluse algatamist käsitleva dokumendi piisavalt aegsasti kostjale kättetoimetamise või teavitamise puudumine — Mõiste „nõuetekohane kättetoimetamine” — Hindamine päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel kohaldatava rahvusvahelise konventsiooni kohaselt

(27. septembri 1968. aasta konventsioon, artikli 27 lõige 2, ja protokolli IV artikkel)

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, muudetud 1978. aasta, 1982. aasta, 1989. aasta ja 1996. aasta konventsiooniga ühinemise kohta, artikli 27 lõiget 2 ning nimetatud konventsioonile lisatud protokolli IV artikli esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel on antud valdkonnas kohaldatav rahvusvaheline konventsioon, nagu Haagi konventsioon tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise kohta, tuleb juhul, kui otsus on tehtud tagaselja, hinnata menetluse algatamist käsitleva dokumendi kostjale kättetoimetamise nõuetekohasust selle konventsiooni sätetest tulenevalt, v.a juhul, kui kasutatakse taotluse saanud riigi vastuväite puudumisel riikide ametiisikute vahelist dokumentide otse edastamist vastavalt protokolli IV artikli teisele lõigule. Peale IV artiklis ette nähtud kahe dokumentide edastamise viisi muid kättetoimetamisviise ette nähtud ei ole; edastamine võib toimuda asja esialgselt menetleva kohtu asukohariigi õiguse kohaselt ainult siis, kui kumbki neist kahest viisist ei ole kasutatav.

(vt punktid 22, 28, 30 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

13. oktoober 2005(*)

Brüsseli konventsioon – Tunnustamine ja täitmine – Keeldumise põhjused – Mõiste „nõuetekohane kättetoimetamine”

Kohtuasjas C‑522/03,

mille esemeks on vastavalt 3. juuni 1971. aasta protokollile kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 27. septembri 1968. aasta konventsiooni tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus Oberlandesgericht München’i (Saksamaa) 31. oktoobri 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. detsembril 2003, menetluses

Scania Finance France SA

versus

Rockinger Spezialfabrik für Anhängerkupplungen GmbH & Co.,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja), kohtunikud K. Schiemann, K. Lenaerts, , E. Juhász ja M. Ilešič,

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Scania Finance France SA, esindaja: Rechtsanwalt W. Hildmann,

–        Rockinger Spezialfabrik für Anhängerkupplungen GmbH & Co., esindaja: Rechtsanwalt A. Vigier,

–        Saksamaa Liitvabariik, esindaja: R. Wagner,

–        Prantsuse Vabariik, esindajad: A. Bodard-Hermant, A. L. Hare ning G. de Bergues,

–        Austria Vabariik, esindaja: E. Riedl,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A.-M. Rouchaud-Joët ja S. Grünheid,

olles 17. märtsi 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1 ja muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ja 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1, edaspidi „Brüsseli konventsioon”), artikli 27 lõike 2 ning nimetatud konventsioonile lisatud protokolli IV artikli tõlgendamist.

2        Nimetatud eelotsusetaotlus esitati Scania Finance France SA (edaspidi „Scania”), asukoht Angers (Prantsusmaa), ja Rockinger Spezialfabrik für Anhängerkupplungen GmbH & Co. (edaspidi „Rockinger”), asukoht München (Saksamaa), vahelises vaidluses Cour d’appel d’Amiens’i (Prantsusmaa) kohtuotsuse täitmise kohta Saksamaal; kohtuotsusega kohustati Rockingeri maksma Scaniale 615 566,72 Prantsuse frangi suurune summa.

 Õiguslik raamistik

 Brüsseli konventsioon

3        Brüsseli konventsiooni artikkel 20, mis paikneb selle II jaotises pealkirjaga „Kohtualluvus”, sätestab:

„Kui kostja, kelle alaline asukoht on ühes osalisriigis, kaevatakse teise osalisriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva konventsiooni sätetest.

Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõendatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.

Eelmise lõigu sätted asendatakse tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsiooni artikli 15 sätetega, kui menetluse algatamist käsitlev dokument või sellega seotud teatis on tulnud nimetatud konventsiooni kohaselt kätte anda välismaal.”

4        Brüsseli konventsiooni artikli 26 esimese lõigu kohaselt, mis paikneb selle III jaotises pealkirjaga „Tunnustamine ja täitmine”:

„Osalisriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes osalisriikides, nõudmata ühegi erimenetluse järgimist.”

5        Nimetatud konventsiooni artikli 27 lõige 2 näeb aga ette, et osalisriigis tehtud kohtuotsust ei tunnustata teistes osalisriikides, „kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti nõuetekohaselt kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta.”

6        Brüsseli konventsioonile lisatud protokolli, mis vastavalt selle artiklile 65 moodustab selle lahutamatu osa (edaspidi „protokoll”), IV artikkel sätestab:

„Ühes osalisriigis koostatud kohtu- või kohtuvälised dokumendid, mis tuleb kätte anda teises osalisriigis asuvatele isikutele, edastatakse osalisriikide vahel sõlmitud konventsioonide ja kokkulepetega ettenähtud korras.

Kui riik, kus kätteandmine peab toimuma, esitab vastuväite avaldusega Euroopa Ühenduste Nõukogu peasekretärile, võivad dokumendi koostanud riigi asjaomased ametiisikud nimetatud dokumendi saata ka otse selle riigi asjaomastele ametiisikutele, kus adressaat asub. Sellisel juhul saadab päritoluriigi ametiisik dokumendi koopia taotluse saanud riigi sellisele ametiisikule, kes on pädev seda adressaadile kätte toimetama. Dokument edastatakse taotluse saanud riigi seadustes ettenähtud viisil. Edastamine registreeritakse otse päritoluriigi ametiisikule saadetava tõendiga.”

 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsioon tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise kohta (edaspidi „Haagi konventsioon”)

7        Haagi konventsiooni artikli 1 kohaselt rakendatakse konventsiooni kõigil juhtudel nii tsiviil- kui kaubandusasjades, kui on vaja edastada kohtu- ja kohtuvälised dokumendid välisriigis kätteandmiseks.

8        Konventsiooni artikkel 15 sätestab:

„Kui kohtukutse või sellega samaväärne dokument tuli edastada kätteandmiseks välisriigis konventsiooni sätete kohaselt ja kostja ei ole ilmunud, siis kohtuotsust ei tehta, kuni pole selge, et:

a)      dokument on kätte antud adressaatriigi seadustega riigi territooriumil olevatele isikutele dokumentide kätteandmiseks ette nähtud menetluse korras või,

b)      dokument on tegelikult antud üle kostjale või tema asukohta mõnel teisel konventsiooniga ette nähtud viisil,

ja mõlemal juhul on dokument antud kätte või üle õigeaegselt, et võimaldada kostjal ennast kaitsta.

[…]”

 Siseriiklikud õigusnormid

9        Prantsuse õiguses uue tsiviilmenetluse koodeksi artikli 684 kohaselt annab välismaal elavatele isikutele dokumendid kätte parquet (prokuratuuri allüksus). Selle koodeksi artikli 685 kohaselt esitab kohtutäitur kaks koopiat dokumentidest Prantsuse prokurörile. Viimane viseerib originaali ning saadab dokumendi koopiad justiitsministeeriumisse edasitoimetamiseks. Nimetatud koodeksi artikli 686 kohaselt peab kohtutäitur samal päeval või hiljemalt järgmisel tööpäeval saatma kinnitatud koopia adressaadile tähitud kirjaga. Sama koodeksi artikli 683 kohaselt on välislepingutest tulenevalt võimalikud ka muud dokumentide kätteandmisviisid.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10      Scania esitas Rockingeri vastu kaebuse Tribunal de commerce d’Amiens’ile. Kohtukutse kättetoimetamine toimus remise au parquet’ korra alusel.

11      Rockingerile kohtukutse kättetoimetamine tehti ülesandeks Saksa kohtuametnikule. Rockinger keeldus seda vastu võtmast nimelt põhjendusel, et dokument ei olnud tõlgitud saksa keelde. Järgnevalt toimetati kohtukutse Rockingerile kätte posti teel, kuid sellele ei olnud järjekordselt tõlget lisatud.

12      8. septembri 2000. aasta otsusega kohustas Cour d’appel d’Amiens Rockinger’i, kes kohtuistungile ei ilmunud, maksma Scania’le 615 566,72 Prantsuse frangi suuruse summa.

13      Scania taotlusel pööras Landgericht München I a Cour d’appel d’Amiens’i kohtuotsuse 3. aprilli 2002. aasta otsusega täitmisele. Saades Rockingeri apellatsioonkaebuse, otsustas Oberlandesgericht München menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [Brüsseli] konventsiooni artikli 27 lõike 2 ja […] protokolli IV artikli esimese lõigu sätteid tuleb tõlgendada nii, et kostjale, kelle elukoht menetluse algatamist käsitleva dokumendi kätteandmise ajal on lähteriigist erinevas osalisriigis, võib kohtudokumente kätte anda ainult nende konventsioonide või kokkulepetega ettenähtud korras, mille poolteks on Brüsseli konventsiooni osalisriigid?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas EÜ artiklit 12 tuleb mõista nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad fiktiivse siseriikliku kätteandmisena kohtudokumendi kätteandmist kostjale, kelle elukoht kätteandmise ajal on erinevas osalisriigis, kui see toimub nii, et kohtutäitur esitab menetluse algatamist käsitleva dokumendi prokurörile, kelle ülesandeks on need dokumendid diplomaatilisi kanaleid pidi või rahvusvaheliste konventsioonidega ettenähtud korras edastada, samas kui kohtutäitur teavitab välismaal elavat poolt kätteandmisest tähitud kirjaga?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene eelotsuse küsimus

14      Oma esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõiget 2 ja protokolli IV artikli esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel on antud valdkonnas kohaldatav rahvusvaheline konventsioon, tuleb juhul, kui otsus on tehtud tagaselja, hinnata menetluse algatamist käsitleva dokumendi kostjale kättetoimetamise nõuetekohasust ainult selle konventsiooni sätetest tulenevalt, või seda võib hinnata ka päritoluriigis kehtivatest siseriiklikest õigusnormidest tulenevalt, kui selle kohaldamine ei ole nimetatud konventsiooniga välistatud.

15      Esialgu tuleb meelde tuletada, et isegi kui Brüsseli konventsiooni eesmärk on tagada kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmisega seotud formaalsuste lihtsustamine, nagu tuleneb selle preambulist ,ei ole see eesmärk siiski saavutatav kaitseõigust mis tahes viisil nõrgendades, nagu tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast (11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 49/84: Debaecker ja Plouvier, EKL 1985, lk 1779, punkt 10; 3. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑305/88: Lancray, EKL 1990, lk I‑2725, punkt 21, ja 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach, EKL 2000, lk I‑1935, punkt 43).

16      Selles mõttes on Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõike 2 eesmärk tagada, et konventsiooni kohast tunnustamist või täitmist ei toimuks, kui kostjal ei olnud võimalust end otsuse teinud kohtus kaitsta (16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 166/80: Klomps, EKL 1981, lk 1593, punkt 9).

17      Nimetatud artikli 27 lõige 2 näeb ette, et osalisriigis tehtud kohtuotsust ei tunnustata, kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti „nõuetekohaselt” kätte toimetatud „piisavalt aegsasti”.

18      Brüsseli konventsioon ei ühtlusta liikmesriikides kehtivate kohtudokumentide välisriikides kätteandmise erinevaid kordasid (15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 228/81: Pendy Plastic, EKL 1982, lk 2723, punkt 13, ja eespool viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 28). Samas sätestab protokolli IV artikli esimene lõik, et ühes osalisriigis koostatud kohtudokumendid, mis tuleb kätte anda teises osalisriigis, edastatakse osalisriikide vahel sõlmitud konventsioonide ja kokkulepetega ettenähtud korras.

19      Selle sätte sõnastusest tuleneb, et kui päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel on sõlmitud kohtudokumentide kätteandmist käsitlev konventsioon, tuleb menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise nõuetekohasust hinnata selle konventsiooni sätetest tulenevalt.

20      Nii Scania kui ka Saksa valitsus väidavad, et protokolli IV artikli esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et see viitab ka kõikidele asjaomaste riikide siseriiklikes õigusnormides ette nähtud kättetoimetamise viisidele, kui see ei ole nende riikide vahel sõlmitud konventsioonidega välistatud.

21      Selline tõlgendus ei ole vastuvõetav.

22      Protokolli IV artikkel näeb ette kaks dokumentide edastamise viisi: esimese puhul edastatakse dokumendid osalisriikide vahel sõlmitud konventsioonide ja kokkulepetega ettenähtud korras, teise puhul edastatakse dokumendid otse riikide asjaomaste ametiisikute vahel, kui riik, kus kätteandmine peab toimuma, ei esita vastuväite avaldust. IV artikli teises lõigus kasutatud väljend „võivad […] ka” selgitab üheselt, et lisaks neile kahele muid kättetoimetamisviise ette nähtud ei ole; edastamine võib toimuda asja esialgselt menetleva kohtu asukohariigi õiguse kohaselt ainult siis, kui kumbki neist kahest viisist ei ole kasutatav.

23      Protokolli IV artikli sätete ammendavust kinnitab ka asjaolu, et juhul, kui otsus on tehtud tagaselja, on kostja õiguste tõhusa kaitse tagamiseks antud kohtudokumentide kättetoimetamise nõuetekohasuse hindamise pädevus mitte ainult tunnustamise ja täitmise etapis taotluse saanud riigi kohtule, vaid ka kohtualluvuse kindlakstegemise etapis päritoluriigi kohtule, kes nimetatud konventsiooni artikli 20 kohaselt on kutsutud seda hindama (eespool viidatud Pendy Plasticu kohtuotsus, punkt 13, ja Lancray kohtuotsus, punkt 28).

24      Selleks näeb Brüsseli konventsiooni artikkel 20 teises lõigus ette, et kui kostja, kelle alaline asukoht on ühes osalisriigis, kaevatakse teise osalisriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, peatab kohus menetluse niikauaks, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kätte saada piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta. Nimetatud artikli 20 kolmanda lõigu kohaselt asendatakse viimased sätted Haagi konventsiooni artikli 15 sätetega, kui menetluse algatamist käsitlev dokument on tulnud nimetatud konventsiooni kohaselt kätte anda välismaal.

25      Samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 20 teine lõik, kuid märgatavalt täielikumalt ja täpsemalt, toob Haagi konventsiooni artikkel 15 välja, millistel tingimustel võib kohtukutset pidada kostjale, kes kohtuistungile ei ilmu, välisriigis kätte- või üleantuks (eespool viidatud Pendy Plasticu kohtuotsus, punkt 12).

26      Nagu väidab komisjon, kuna Brüsseli konventsiooniga kehtestatud kord näeb ette, et nii päritoluriigi kohus kui ka taotluse saanud riigi kohus hindavad menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise nõuetekohasust, nõuab selle korra ökonoomsus, et see hindamine toimuks vastavalt võimalusele sama õiguskorra raames. Seega, kui ei ole kasutatud protokolli IV artikli teises lõigus sätestatud võimalust ning päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel kohaldub Haagi konventsioon, siis tuleb menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise nõuetekohasust hinnata nii päritoluriigi kui taotluse saanud riigi kohtu poolt ainult Haagi konventsiooni artikli 15 sätetest tulenevalt, millele viitab Brüsseli konventsiooni artikli 20 kolmas lõik.

27      Põhikohtuasjas leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Prantsuse Vabariik ja Saksmaa Liitvabariik olid mõlemad asjassepuutuval kättetoimetamise kuupäeval Haagi konventsiooni pooled.

28      Sellest tuleneb, et selleks, et nimetatud kättetoimetamist peetaks Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõike 2 kohaselt nõuetekohaseks, oleks pidanud see toimuma kooskõlas Haagi konventsiooni normidega.

29      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab päritoluriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks kontrollima, kas kostjale menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise osas täideti päritoluriigi kohtumenetluses viimati nimetatud konventsiooni artikli 15 sätteid (eespool viidatud Pendy Plasticu kohtuotsus, punktid 13 ja 14).

30      Eespool toodud kaalutlustest järeldub, et esimesele küsimusele peab vastama nii, et Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõiget 2 ja protokolli IV artikli esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel on antud valdkonnas kohaldatav rahvusvaheline konventsioon, tuleb juhul, kui otsus on tehtud tagaselja, hinnata menetluse algatamist käsitleva dokumendi kostjale kättetoimetamise nõuetekohasust selle konventsiooni sätetest tulenevalt, v.a juhul, kui kasutatakse taotluse saanud riigi vastuväite puudumisel riikide ametiisikute vahelist dokumentide otse edastamist vastavalt protokolli IV artikli teisele lõigule.

 Teine eelotsuse küsimus

31      Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, puudub vajadus vastata teisele küsimusele.

 Kohtukulud

32      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta, 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta ja 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta, artikli 27 lõiget 2 ja nimetatud konventsioonile lisatud protokolli IV artikli esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel on antud valdkonnas kohaldatav rahvusvaheline konventsioon, tuleb juhul, kui otsus on tehtud tagaselja, hinnata menetluse algatamist käsitleva dokumendi kostjale kättetoimetamise nõuetekohasust selle konventsiooni sätetest tulenevalt, v.a juhul, kui kasutatakse taotluse saanud riigi vastuväite puudumisel riikide ametiisikute vahelist dokumentide otse edastamist vastavalt protokolli IV artikli teisele lõigule.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.