KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT 

esitatud 28. oktoobril 2004(1)

Kohtuasi C-134/03

Viacom Outdoor Srl

versus

Giotto Immobilier SARL

(Giudice di pace di Genova-Voltri esitatud eelotsusetaotlus)

Kohalik plakatreklaamimaks – Riigi osalusega äriühingud (EÜ artikkel 86) – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (EÜ artikkel 82) – Riigiabi (EÜ artiklid 87 ja 88) – Teenuste osutamise vabadus (EÜ artiklid 49 ja 50) – Eelotsusetaotluse vastuvõetavus (EÜ artikkel 234)

I.      Sissejuhatus

1.     Käesolev kohtuvaidlus käsitleb Itaalia õigusnormi, mille alusel kohalikud omavalitsused koguvad kohalikku reklaamimaksu, kehtestavad oma territooriumil reklaami korraldamise eeskirjad (nähes muu hulgas ette kasutatavate paigalduspindade arvu ja asukoha) ja osutavad ka ise avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust. Etteheide seisneb sisuliselt selles, et kohalikud omavalitsused tegutsevad ettevõtjana turul, mida nad samal ajal ise reguleerivad.

2.     Sellega seoses esitab Giudice di pace di Genova-Voltri (edaspidi ka „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule küsimuse asutamislepingu konkurentsieeskirjade (EÜ artiklid 82, 86, 87 ja 88) ja teenuste osutamise vabaduse (EÜ artikkel 49) tõlgendamise kohta. Oma eelotsuseküsimustega pöördub eelotsusetaotluse esitanud kohus teist korda Euroopa Kohtu poole, pärast seda kui viimane oli 8. oktoobri 2002. aasta määrusega esimese eelotsusetaotluse samas asjas tunnistanud (ilmselgelt) vastuvõetamatuks(2).

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

3.     Ühenduse õigusliku raamistiku moodustavad käesolevas asjas EÜ artiklid 49, 50, 82, 86, 87 ja 88.

B.      Siseriiklik õigus

Sissejuhatus

4.     Euroopa Kohtule esitatud selgitustest nähtub, et Itaalia provintsides on reklaamikandjate, näiteks reklaamplakatite paigaldamiseks põhimõtteliselt kolm erinevat võimalust. Esiteks võivad eraõiguslikud isikud paigaldada oma reklaamikandjaid isiklikele paigalduspindadele. Teiseks on eraõiguslikel isikutel võimalik kasutada oma (isiklike) reklaamikandjate paigaldamiseks avalikke kohti (nt tänavaid või ühiskondlike hoonete seinu). Kolmandaks võib reklaami paigaldada avalikele paigalduspindadele, näiteks seintele, mille on asjaomane kohalik omavalitsus reklaamplakatite paigaldamiseks eraldanud; sel juhul paigaldatakse reklaamplakatid kas asjaomaste eraõiguslike isikute endi või kohaliku omavalitsuse teenistuse (edaspidi „avalik reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja”) poolt.

5.     Alati tuleb tasuda kohalik reklaamimaks; avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse kasutamise korral sisaldub see maks juba avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstavas lõivus.

Siseriiklikud sätted üksikasjalikult

6.     Itaalia siseriikliku õiguse puhul tuleb kõigepealt viidata 15. detsembri 1997. aasta seadusandlikule dekreedile nr 446(3) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 446/97”), mille artikkel 52 sätestab provintside ja kohalike omavalitsuste õiguse reguleerida täpsemalt sätestatud piirides oma tulusid määruste andmise teel.

7.     Reklaami avalikes kohtades reguleerib lisaks Vabariigi Presidendi 15. novembri 1993. aasta seadusandlik dekreet(4) nr 507 kohaliku reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu muutmise ja ühtlustamise kohta(5) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 507/93”).

8.     Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikkel 1 sätestab:

„Välireklaamile ja avalikele reklaamplakatitele kehtestatakse […] maks või lõiv kohaliku omavalitsuse kasuks, mille territooriumil neid levitatakse”.

9.     Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 5 lõige 1 sätestab järgmist:

„Visuaalses või akustilises vormis reklaamsõnumite, mida ei maksustata reklaamplakatilõivuga, levitamise eest avalikes või üldsusele avatud kohtades või nendest kohtadest nähtavates kohtades tuleb tasuda kohalikku reklaamimaksu.”

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel kohaldatakse maksu seega igale (eraõigusliku isiku) reklaamile, mida levitatakse selle kohaliku omavalitsuse territooriumil, kellele maks laekub.

10.   Vastavalt seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 6 lõikele 1 on maksukohustuslane „isik, kes […] omab vahendit, mille abil reklaamsõnumit levitatakse”.

11.   Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 9 lõike 7 kohaselt võib lisaks kohalikule reklaamimaksule nõuda ka erikasutustasu ning teatud tasusid (nt üüri), kui reklaamiks kasutatakse avalikke paigalduspindu.

12.   Erisätted avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse kohta, mille tagamine on kohustuslik kõikides provintsides, kus on rohkem kui 3000 elanikku, asuvad seadusandliku dekreedi nr 507/93 artiklis 18 jj. Dekreedi artikli 18 lõike 1 väljavõte on järgmine:

„Avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eesmärk on tagada spetsiaalselt kohaliku omavalitsuse poolne igat liiki reklaamplakatite [...] paigaldamine selleks ette nähtud pindadele.”

13.   Lisaks näeb seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõige 1 ette järgmist:

„Teenusetaotleja ja isik, kelle huvides teenust taotleti, on reklaamplakati avaliku ülespanemise eest kohustatud solidaarselt maksma lõivu, mis sisaldab reklaamimaksu, kohalikule omavalitsusele, kes reklaamplakati paigaldab.”

14.   Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikkel 3 ja artikli 22 lõige 1 kohustavad kohalikke omavalitsusi ühelt poolt seadusega ettenähtud raamides täpsustama kohaliku reklaamimaksu määrad ja selle kogumise üksikasjad ja teiselt poolt kehtestama avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise eeskirjad. Lisaks sellele on kohaliku omavalitsuse ülesanne reguleerida reklaami levitamist, kusjuures nad võivad avalikes huvides piirata või keelata teatud reklaamivorme. Samuti vajavad reguleerimist tekkivad kulud, paigalduslubade väljastamine ja reklaamikandjate paigaldamise üldplaan. Lisaks tuleb kindlaks määrata mittetulundusliku eesmärgiga reklaami ning tulundusliku eesmärgiga reklaami avalike reklaampindade omavaheline suhe ning eraõiguslikele isikutele plakatite vahetuks paigaldamiseks eraldatavate reklaampindade suurus.

15.   Genova provintsis võeti 21. detsembril 1998 vastu kohaliku omavalitsuse määrus seadusandliku dekreedi nr 507/93 rakendamise kohta (edaspidi „1998. aasta kohaliku omavalitsuse määrus”)(6). Nagu toimikust nähtub, sisaldab see muu hulgas loa nõuet (artikkel 6), avalikele tänavatele ja teedele kehtestatud ohutusnõudeid (artikkel 14), keskkonna- ja muinsuskaitsealaseid piiranguid (artiklid 18 ja 19) ning kohaliku reklaamimaksu (artikkel 23 jj) või avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest nõutava lõivu (artikkel 29 jj) maksmise üksikasju.

16.   1998. aasta kohaliku omavalitsuse määrus tunnistati kehtetuks alles alates 1. jaanuarist 2001 ja asendati sellest kuupäevast arvates uue korraga(7).

III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

17.   Giudice di pace di Genova-Voltri’s on menetlemisel vaidlus äriühingu Viacom Outdoor Srl’i(8), asukoht Milano, Itaalia (edaspidi „Viacom”) ja äriühingu Giotto Immobilier SARL-i, asukoht Menton, Prantsusmaa (edaspidi „Giotto”) vahel. Giotto müüb kinnisvara Prantsusmaal Côte d’Azur’il, Viacom osutab oma klientide tellimusel teenuseid reklaami valdkonnas.

18.   Viacom nõudis Giottolt tasu reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest, mida ta oli Giotto tellimusel osutanud 2000. aasta oktoobrikuus Genova provintsi territooriumil. Selle tasu raames nõuab Viacom ka 439 385 Itaalia liiri ehk 226,92 euro suurust summat hüvitisena kohaliku reklaamimaksu eest, mis tuli tasuda Genova provintsile. Pooltevaheline vaidlus puudutab ainult seda osa tasust.

19.   Oma maksenõudes tugineb Viacom poolte vahel 9. septembril 2000 sõlmitud lepingule. Selle järgi võlgneb Giotto Viacomile reklaamplakatite ülespanemise eest tasu, mis sisaldab lisaks teenuse osutamise hinnale ka hüvitist „spetsiifiliste ja dokumenteeritud kulude” eest (it k „oneri specifici e documentati”).

20.   Väitega, et kohalik reklaamimaks on vastuolus ühenduse õigusega, keeldub Giotto aga kõnealuseid kulusid hüvitamast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kohaliku reklaamimaksu võimaliku vastuolu korral ühenduse õigusega tuleks Viacomi hagi rahuldamata jätta.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

21.   10. märtsi 2003. aasta määrusega peatas Giudice di pace di Genova-Voltri seetõttu oma menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.       Kas eespool käsitletud maksude ja lõivude haldamise õiguse andmine avalik-õiguslikule ettevõttele (provintsile), mis tegutseb turul, mis moodustab olulise osa ühisturust, ning kus see avalik-õiguslik ettevõte omab turgu valitsevat seisundit, on vastuolus:

         a)     EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 82;

         b)     EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 49?

2.       Kas kõnealusest maksust ja lõivudest saadava tulu laekumine sellele avalik-õiguslikule ettevõttele on vastuolus:

         a)     EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 82;

         b)     EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamisega niivõrd, kuivõrd see moodustab ebaseadusliku (teavitamata) ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi?”

22.   Euroopa Kohtus toimuva menetluse raames esitasid Viacom ja komisjon kirjalikke ja suulisi märkusi, Giotto ja Itaalia valitsus ainult kirjalikke märkusi. Viacom, Giotto ja Itaalia valitsus vastasid lisaks kirjalikult Euroopa Kohtu küsimustele.

V.      Hinnang

A.      Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

23.   Viacom I kohtuasjas antud määrus,(9) millega eelotsust taotlenud kohtu esimene eelotsusetaotlus tunnistati (ilmselgelt) vastuvõetamatuks, ei takista Euroopa Kohut uuesti käsitlemast Giudice di pace di Genova-Voltri esitatud küsimusi. Vastavalt kohtupraktikale ei takista nimelt eelotsusemenetluses tehtud otsuse (või määruse) siduvus siseriiklikku kohut, kellele kõnealune otsus (või kõnealune määrus) on suunatud, uuesti pöördumast Euroopa Kohtu poole enne põhikohtuasjas otsuse tegemist, kui siseriiklik kohus peab seda vajalikuks.(10) Sellegipoolest tuleb kindlaks teha, kas nüüd esitatud eelotsuse küsimused on vastuvõetavad.

24.   Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes see siseriiklik kohus, kes vaidlust menetleb ja asjas otsuse teeb, pädev kohtuasja eripärasid arvestades hindama, kas kohtuotsuse tegemiseks on eelotsust vaja ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on kohtuasjas asjakohased. Kui eelotsuse küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, siis on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama.(11) Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimuse üle otsustamisest saab Euroopa Kohus keelduda vaid siis, kui taotletud ühenduse õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine ei ole ilmselgelt seotud põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui tema käsutuses ei ole faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud talle esitatud küsimustele piisava põhjalikkusega vastamiseks.(12)

25.   Kõnealuste eelotsuse küsimuste vastuvõetavuses võib kahelda kahes mõttes: ühelt poolt nende olulisuses põhikohtuasjas otsuse tegemiseks ja teiselt poolt põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku kirjelduses.

1.      Eelotsuse küsimuste asjakohasus

26.   Käesolevas asjas tõusetuvad eelotsuse küsimuste asjakohasuse suhtes peamiselt kaks probleemi.

27.   Ühelt poolt tõstatas komisjon küsimuse, kas põhikohtuasjas tehtava otsuse seisukohalt on üldse oluline hinnata kogu süsteemi, nagu see on kehtestatud seadusandlikus dekreedis nr 507/93. Komisjoni arvates saavad eelotsusemenetluse esemeks olla ainult need Itaalia õigusnormi osad, mis puudutavad konkreetselt kohalikku reklaamimaksu.

28.   Seoses teenuste osutamise vabadusega (EÜ artikkel 49) võib küll olla piisav, kui vaadeldakse üksnes kohaliku reklaamimaksu kui sellise mõju piiriülesele kaubandusele. Sellegipoolest eeldab Euroopa Kohtu asjakohane vastus konkurentsieeskirjade (EÜ artiklid 82, 87 ja 88) tõlgendamise küsimusele kõigi reklaami levitamise tingimuste ulatuslikumat tervikkäsitlust Itaalia provintsides. Üksnes siis saab mõistlikult arutada küsimust, kas tegemist võib olla võimaliku turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kohalike omavalitsuste poolt, kes tegutsevad ettevõtjana plakatreklaami valdkonnas, mida nad ühtlasi reguleerivad. Ainult siis saab ka kindlaks teha, kas sellisel juhul, kui kohaliku reklaamimaksu tulud suunatakse piirkondlikele avalik-õiguslikele asutustele, kes samal ajal ise tegutsevad ettevõtjana plakatreklaami valdkonnas, on tegemist keelatud riigiabiga EÜ artikli 87 tähenduses.

29.   Teisalt tuleks eelotsuse küsimuste asjakohasust eitada, kui Giotto oleks lepinguliselt igal juhul kohustatud hüvitama tasutud kohaliku reklaamimaksu, niisiis sõltumata selle maksu õiguspärasusest või õigusvastasusest. Sellisel juhul ei oleks põhikohtuasja lahendamise seisukohast oluline, kas kõnealune maks on kooskõlas ühenduse õigusega.

30.   Küsimus, kas Giottol lasub kohustus ülaltoodud tähenduses, on üksnes 9. septembri 2000. aasta lepingu(13) ning kohaldatava siseriikliku õiguse tõlgendamise küsimus ja kuulub seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu ainupädevusse(14).

31.   Oma eelotsusetaotluses esitab Giudice di pace selle probleemi kohta selge seisukoha. Nagu ta rõhutab, muudaks kohaliku reklaamimaksu võimalik õigusvastasus hageja nõude alusetuks ja tema hagi tuleks seetõttu rahuldamata jätta. (15) Euroopa Kohus omalt poolt ei saa teha teistsuguseid oletusi.

32.   Nende asjaolude põhjal ei nähtu käesolevast asjast, et eelotsuse küsimused oleksid kohatud. Need on ilmselgelt seotud faktide ja põhikohtuasja esemega, samuti ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud probleem üksnes oletusliku iseloomuga.

33.   Lõpetuseks olgu veel mainitud, et samuti langeb käesolevas asjas vastuvõetamatuse alusena ära see, et tegemist võib olla konstrueeritud (fiktiivse) vaidlusega.

34.   Teadaolevalt on Euroopa Kohus vaid ühel korral lükanud eelotsusetaotluse tagasi põhjusel, et see rajanes konstrueeritud vaidlusel. Ent tookord selgus Euroopa Kohtu menetluses, et pooled olid „kunstliku konstruktsioonina” lisanud oma lepingusse sätte selleks, et ajendada siseriiklikku kohut konkreetses õiguslikus küsimuses seisukohta võtma.(16)

35.   Käesolevas asjas puuduvad sellise oletuse tegemiseks piisavad pidepunktid. Iseäranis tuleb arvesse võtta, et vastavalt kohtupraktikale ei muuda poolte üksmeel ühenduse õiguse tõlgendamise küsimuses, niisiis mõlema poole taotletud eelotsusemenetluse tulemuse suhtes, midagi nendevahelise vaidluse faktilises olemasolus.(17) Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludest ei nähtu ilmselgelt, et tegelikult on tegemist fiktiivse vaidlusega, siis on eelotsuse küsimused selles mõttes vastuvõetavad.(18)

2.      Faktilise ja õigusliku raamistiku kirjeldus

36.   Lisaks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selleks, et anda siseriiklikule kohtule kasulik ühenduse õiguse tõlgendus, hädavajalik, et asjaomane kohus täpsustaks esitatud küsimuste faktilist ja õiguslikku raamistikku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi.(19) Iseäranis konkurentsi valdkonnas, mida tihti iseloomustavad komplekssed faktilised ja õiguslikud suhted, on vajalik faktilise ja õigusliku raamistiku täpne kirjeldus.(20) Lisaks peab kõnealune kirjeldus andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele menetlusosalistele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused.(21) Seejuures tuleb arvestada, et menetlusosalistele toimetatakse kätte üksnes eelotsusetaotlus.(22)

a)      Õiguslik raamistik

37.   Mis puudutab eelotsusetaotluse õiguslikku raamistikku, siis viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus seadusandlikule dekreedile nr 507/93 ja selgitab, kuigi lühidalt, selle olulist sisu. Selle õigusnormi, samuti nagu ka seadusandliku dekreedi nr 446/97 tekst, on lisatud eelotsusetaotlusele lisana. Seal esitatakse eelkõige nõutavad andmed kohaliku reklaamimaksu kohta(23) ja selgitatakse selle erinevust avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstavast lõivust. Lisaks sellele nimetatakse, millistes küsimustes on kohalikel omavalitsustel õigus kehtestada rakendussätteid (nt loanõuded, reklaamipiirangud avalikes huvides, reklaamplakatite paigalduspindade kindlaksmääramine, sätted avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise kohta). Seega annavad eelotsusetaotlus ja põhikohtuasja toimik piisavalt teavet siseriiklikul tasandil kehtivate Itaalia õigusnormide ja nende mõistmiseks vajalike üksikasjade kohta.

38.   Teisiti on lugu kohalikul tasandil kohaldatavate rakendussätetega. Oma kirjalikes vastustes Euroopa Kohtu küsimusele selgitasid nii Viacom kui Giotto, et Genovas kohaldati asjaomasel 2000. aastal 1998. aasta kohaliku omavalitsuse määrust.(24) Eelotsusetaotluse esitanud kohus seevastu tugineb oma eelotsusetaotluses Genova provintsi kahele uuemale määrusele, millega asendati 1998. aasta kohaliku omavalitsuse määrus.(25) Et kõnealused uuemad määrused anti kohaliku omavalitsuse poolt aga alles 26. märtsil 2001 ja neid kohaldatakse alles alates 1. jaanuarist 2001, ei ole selge, kuidas need saavad olla olulised käesolevate, 2000. aastat puudutavate asjaolude seisukohast.(26) Eelotsusetaotlus ei sisalda selle kohta lähemaid selgitusi.

39.   Hoolimata kõnealusest puudusest Genova provintsi rakendussätetes võib õigusliku raamistiku kirjeldust pidada käesoleva eelotsusemenetluse eesmärkide jaoks siiski piisavaks. Kohaliku omavalitsuse määruste eesmärk on üksnes täpsustada seda õiguslikku raamistikku, mille olulised elemendid on siseriiklikul tasandil seadusandliku dekreediga nr 507/93 juba sätestatud. Neid elemente on eelotsusetaotluses aga piisavalt selgelt kirjeldatud ja kokkuvõtvalt esitatud.(27)

b)      Faktiline raamistik

40.   Mis puudutab faktilise raamistiku kirjeldust, siis tuleb selle hindamisel eristada eelotsusetaotlusele esitatavaid nõudeid, mis tulenevad ühelt poolt teenuste osutamise vabaduse põhimõttest (EÜ artikkel 49) ja teiselt poolt asutamislepingu konkurentsieeskirjadest (EÜ artiklid 82, 86, 87 ja 88).

41.   Teenuste osutamise vabadust puudutava küsimuse 1 punktile b vastamiseks sisaldab eelotsusetaotlus asjaolude oluliste elementide lühidat, kuid piisavat kirjeldust. Sellest nähtub kokkuvõtvalt, et Itaalia äriühing osutas 2000. aastal Genovas Prantsuse äriühingule reklaamplakatite ülespanemise teenust ja pidi selle eest tasuma kohalikku maksu.

42.   Kahtlused tekivad siiski asutamislepingu konkurentsisätteid (EÜ artiklid 82, 86, 87 ja 88) silmas pidades. Euroopa Kohus ei tohiks küll ja eriti just selles valdkonnas esitada siseriiklike kohtunike eelotsusetaotluste koostamisele liiga rangeid nõudeid, et mitte muuta võimalike eelotsusetaotluste esitamist praktiliselt võimatuks. Siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu kohtunike vahelise koostöö tähtsus on määruse nr 1/2003(28) jõustumisega kahtlemata pigem suurenenud kui vähenenud. Samal ajal nõuab aga selline koostöö ka siseriiklikelt kohtutelt, kes koostavad eelotsusetaotlusi konkurentsiõiguse valdkonnas, erilist hoolikust.

43.   Käesolevas asjas jääb eelotsusetaotluses märkimisväärselt puudu asjaolusid kajastavast olulisest teabest, millele Euroopa Kohus on muuseas viidanud juba Viacom I kohtuasjas(29).

44.   Selleks, et Euroopa Kohus saaks anda konkurentsiõiguse küsimustele asjakohase vastuse, peaks eelotsusetaotlus sisaldama piisavalt andmeid, et piiritleda kauba ning geograafilise ala seisukohast asjakohased turud, millega algab iga konkurentsiõiguse juhtumi hindamine, eeskätt turuosade arvutamine. Eelotsusetaotluses esitatud andmed ei anna põhikohtuasjast ei sisulises ega geograafilises mõttes selget ülevaadet.

45.   Siiski kirjeldatakse lühidalt asjaomast teenuste turgu: tegemist on „reklaamplakatite ülespanemise teenusega (reklaampindade eraldamine), mida osutavad kohalikud omavalitsused avalikel reklaampindadel ja eraõiguslikud ettevõtjad avalikel või eraomandis olevatel reklaampindadel”; kohaliku omavalitsuse osutatavad teenused olevat „täielikult asendatavad” eraõiguslike ettevõtjate osutatavate teenustega. Sellegipoolest ei selgitata lähemalt, kas eraettevõtjate või avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja levitatud reklaami laadi ja seega lõppkokkuvõttes ka neid teenuseid tarbivaid kliente saab tegelikult võrrelda. Oletades, et avalik reklaamplakatite ülespanemise teenus on esmajoones mõeldud ametlike teadaannete, samuti seltside ja sotsiaalasutuste teadete jaoks(30), ja eraettevõtjad, näiteks Giotto, kasutavad reklaami puhul enamasti eraõiguslike teenuseosutajate nagu Viacom teenuseid, siis räägiks see erinevate kaubaturgude piiritlemise poolt.

46.   Turu geograafilise piiritlemise kohta sedastab eelotsusetaotlus üksnes seda, et asjaomase geograafilise turuna tuleb käsitleda „kogu kohaliku omavalitsuse territooriumi”, sest seal valitseb konkurents kohalike omavalitsuste ja reklaamplakatite ülespanemise teenust osutavate ettevõtjate vahel. Seevastu puudub näiteks teave selle kohta, kas – nagu võib oodata – teistes Itaalia provintsides kehtivad õiguslikud raamtingimused on võrreldavad Genova omadega, kas plakatreklaami valdkonnas tegutsevad teenuseosutajad nagu Viacom tegutsevad korrapäraselt mitmes provintsis või ainult Genovas ja kas nende klientide reklaamikampaaniad hõlmavad enamasti ainult üksikuid provintse või on regionaalset või regiooniülest laadi.(31) Näiteks ei tundu üldse mitte vähetõenäolisena, et sellist reklaami nagu Giotto reklaami Côte d’Azur’il asuva kinnisvara kohta levitatakse regiooniüleselt ja see ei piirdu ainult Genova provintsi territooriumiga.

47.   Lisaks sellele eeldaks eelotsuse küsimuste täpne mõistmine, et eelotsusetaotlus sisaldaks vähemalt mingit teavet teenuseid osutavate äriühingute arvu ja nende seisundi kohta asjaomasel turul, esmajoones nende ja ka kohalike omavalitsuste endi, niivõrd kui nad asjaomasel turul tegutsevad, ligikaudsete turuosade kohta. Samuti oleks vajalik vähemalt kokkuvõtlik teave reklaamplakatite ülespanemise teenust tellivate klientide arvu ja suuruse kohta. Giudice di pace di Genova-Voltri esitatud eelotsusetaotluses jääb puudu mõlemast elemendist. Seetõttu ei ole võimalik piisava kindlusega otsustada, kas põhikohtuasjas esinevate asjaolude korral saab üldse lähtuda avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja turgu valitsevast seisundist (EÜ artikkel 82).(32)

48.   Giudice di pace ei kirjelda ka lähemalt, millest võiks tuleneda Itaalia provintside võimalik turgu valitseva seisundi kuritarvitamine plakatreklaami valdkonnas. Ta selgitab ainult, et „on täiesti selge, et vaidlusalused õigusnormid on asetanud kohalikud omavalitsused olukorda, mis on neid vältimatult ajendanud [EÜ] artikli 82 sätteid rikkudes turgu oma suva kohaselt mõjutama”.

49.   Lisaks ei ilmne eelotsusetaotlusest, kas ja millisel määral võivad Itaalia õigusnormid avaldada mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Kõnealune teave on hädavajalik, et mõista EÜ artikleid 82 ja 87 puudutavaid küsimusi ja neile vastata. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldustest ei nähtu samuti, millisel määral muudavad Itaalia õigusnormid välismaistele teenuseosutajatele Itaalia turul tegutsemise või välismaistele klientidele Itaalia eraõiguslike teenuseosutajate teenuse kasutamise raskemaks või vähem atraktiivseks.

50.   Lõpuks ei nähtu eelotsusetaotlusest ka see, kuidas on Itaalia provintsides, esmajoones Genova provintsis, avalik reklaamplakatite ülespanemise teenus üksikasjades korraldatud.(33) Kas tegemist on õiguslikult iseseisva munitsipaalettevõtjaga, kellel on iseseisva juriidilise isiku staatus, või kohaliku omavalitsuse teenistusega, kellel nimetamisväärne iseseisvus puudub? Kas avalikul reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajal on oma eelarve või rahastatakse seda kohaliku omavalitsuse üldisest eelarvest?(34) Kas kohalikust reklaamimaksust ja reklaamplakatite ülespanemise teenuse lõivust laekuvat tulu saab kasutada üksnes avalik reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja või laekub see sihtotstarvet omamata kohaliku omavalitsuse üldeelarvesse? Sellealasest usaldusväärsest teabest sõltub otsustaval määral, kuidas mõista eelotsuse küsimusi EÜ artiklite 86 ning 87 ja 88 tõlgendamise kohta ja neile vastata.

3.      Vahejäreldus

51.   Konkurentsiõigust puudutavate eelotsuse küsimuste faktilise raamistiku ebapiisava kirjelduse tõttu pean ma eelotsusetaotluse küsimuse 1 punkti a ja küsimust 2 vastuvõetamatuks. Vastuvõetav on seevastu küsimuse 1 punkt b.

B.      Sisuline hinnang eelotsuse küsimustele

52.   Järgnevalt käsitletakse põhiliselt teenuste osutamise vabadusega (EÜ artiklid 49 ja 50) seotud õiguslikke probleeme (küsimuse 1 punkt b). Juhul kui Euroopa Kohus peaks lisaks sellele vastuvõetavaks tunnistama ka asutamislepingu konkurentsieeskirju puudutavad küsimused, võetakse täiendavalt teise võimalusena seisukoht küsimuse 1 punkt a ja küsimuse 2 suhtes.

1.      Küsimuse 1 punkt b: teenuste osutamise vabadus (EÜ artiklid 49 ja 50)

53.   Oma küsimuse 1 punktiga b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas teenuste osutamise vabaduse sätetega (EÜ artikkel 49) on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt avalikesse kohtadesse paigaldatava plakatreklaami eest nõutakse kohalikku reklaamimaksu kohalike omavalitsuste kasuks, kes ise osutavad avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

54.   Esmalt tuleb selgitada, et teenuste osutamise vabaduse raames ei ole erinevust, kelle poolt ja kelle kasuks kaudset maksu kogutakse. Asjaolu, et kohalikku reklaamimaksu koguvad Itaalia provintsid, kes samal ajal osutavad ka avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust, võib omada tähtsust äärmisel juhul asutamislepingu konkurentsisätete raames, mitte aga seoses teenuste osutamise vabadusega.

55.   Teenuste osutamise vabadus kehtib nii teenuseosutaja kui ka teenusesaaja suhtes.(35) Äriühing nagu Giotto, kes laseb tasu eest korraldada plakatreklaami teises liikmesriigis mõnel seal asuval äriühingul nagu Viacom, kasutab teenust EÜ artiklite 49 ja 50 tähenduses.(36)

a)      Diskrimineerimiskeeld

56.   EÜ artikkel 49 sisaldab üldist diskrimineerimiskeeldu eriomasel kujul.(37) Kui maksu kehtestamine – seda põhjendamata – avaldab piiriülestele tehingutele suuremat mõju kui pelgalt siseriiklikele tehingutele,(38) siis ei ole järelikult kahtlust, et juba üksnes sel põhjusel on tegemist teenuste osutamise vabaduse põhimõtte rikkumisega.

57.   Käesolevast asjast ei ilmne siiski, et kohalik reklaamimaks võiks isegi ainult kaudselt põhjustada piiriüleste teenuste diskrimineerimist. Kohalikku reklaamimaksu tuleb tasuda samaviisi kohalike ja välismaiste klientide tellitud või kohalike ja välismaiste teenuseosutajate korraldatud plakatreklaami eest. Lisaks sellele ei kohaldata seda mitte ainult eraõiguslike ettevõtjate osutatud teenustele, vaid sama suures ulatuses ka võimalikele teenustele, mida kohalikud omavalitsused osutavad avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenusena.(39) Seega kujutab kohalik reklaamimaks endast üldise siseriikliku maksusüsteemi osa, mis on seotud objektiivsete, mittediskrimineerivate kriteeriumidega ja ei avalda erinevat mõju siseriiklikele ja piiriülestele tehingutele.(40)

b)      Piirangute keeld

58.   Lisaks nõuab EÜ artikli 49 sõnastus iseenesest teenuste osutamise vabaduse igasuguste piirangute kaotamist – isegi juhul, kui piirang kehtib ühtemoodi siseriiklike ja teiste liikmesriikide teenuseosutajate suhtes – kui see piirang keelab või takistab piiriüleste teenuste osutamist või tarbimist või vähendab nende atraktiivsust.(41)

59.   Kui teenuseosutajale või teenusesaajale kehtestatakse maks, on kahtlemata tegemist teenuste osutamise vabaduse piiranguga sel juhul, kui see rahaline kohustus tekib teenuseosutaja või teenusesaaja suhtes kohaldatavate eriomaste meetmete ühe osana (nt riiklik kontroll või loamenetlused, millelt tuleb tasuda riigilõiv, aga ka teatud asutuste või teenuste tasulise kasutamise sund näiteks sadamates)(42). Selline maks tugevdab nimelt selliste meetmete mõju, millega võidakse keelata või takistada teenuste osutamist või tarbimist või vähendada selle atraktiivsust.

60.   Seevastu küsimust, kas ühtemoodi kohaldatava maksu, näiteks kaudse maksu kehtestamine võib ka omaette võetuna tuua kaasa piirangu, ei ole kohtupraktikas seni üheselt lahendatud.(43) Mõeldavad on kaks lahendust.

i)      Põhjendatusel põhinev lahendus: mittediskrimineeriv siseriiklik maks võib kujutada endast piirangut ja selle põhjendatust tuleb kontrollida.

61.   Vaieldamatult võib ka ainuüksi maksu kehtestamine põhjustada majandustegevuse kallinemist ja vähendada selle atraktiivsust. Igal juhul on võimalik otsust De Costeri kohtuasjas tõlgendada ka nii, et selles käsitletakse siseriiklikku maksu viisil, nagu see on harilikult tavapärane piirangute puhul.(44)

62.   Kui lähtuda sellest seisukohast ja käsitleda siseriiklikke makse põhivabaduste piirangutena, siis tuleks lõpuks hinnata kõikide, ükskõik mis liiki maksude kooskõla ühenduse õigusega; liikmesriigid oleksid siis potentsiaalselt igal üksikul juhul kohustatud selgitama, et nende maksud on põhjendatud tungiva avaliku huviga, st on sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed taotletud eesmärkidega. Sellisel juhul tuleks siiski silmas pidada, et eelarvevahendite tagamine on riigi toimimise vältimatu eeldus, see kujutab endast seega põhimõtteliselt legitiimset eesmärki, ja EÜ asutamislepingu mitmes artiklis (vt nt EÜ artiklid 90, 93 ja artikli 175 lõike 2 esimene taane) on maksude kehtestamist seetõttu lausa eeldatud. Liikmesriikidele tuleks nende üldiste eelarvepoliitiliste otsuste(45) ning kogutavate maksude liigi ja kujundamise suhtes jätta ulatuslik kaalutlusõigus. Euroopa Kohtu ülesanne ei saa olla liikmesriikide eelarvepoliitiliste otsuste kahtluse alla seadmine.

63.   Sellegipoolest võib kõne alla tulla teenuste osutamise vabaduse lubamatu piirang mittediskrimineeriva maksu näol juhul, kui see maks avaldab takistavat ja keelavat mõju, st võrdub oma olemuselt tegevuskeeluga.

ii)    Koosseisul põhinev lahendus: mittediskrimineeriv siseriiklik maks jääb põhimõtteliselt põhivabaduse kohaldamisalast välja.

64.   Vastupidiselt eelnevale valis Euroopa Kohus alles hiljuti ühes kohtuasjas – seoses töötajate liikumisvabadusega (EÜ artikkel 39) – teise tee. Mittediskrimineeriva siseriikliku maksu kehtestamise põhjendatust ei kontrollitud tungiva avaliku huvi seisukohast, nagu see oleks tavapärane piirangute korral; pigem viitab Weigeli kohtuasjas(46) tehtud otsuse sõnastus sellele, et selline maks jääb tervikuna põhivabaduse kohaldamisalast välja:

„EÜ asutamisleping ei taga aga töötajale, kes viib oma tegevuse senisest alalise elukoha liikmesriigist teise liikmesriiki, et selline muutus oleks maksustamise seisukohast neutraalne. Liikmesriikide maksuõigusalaste õigusaktide erinevust arvesse võttes võib niisugune elukoha muutus töötaja jaoks vastavalt asjaoludele luua kaudse maksustamise tähenduses nii soodsaid kui ebasoodsaid olukordi. Järelikult ei ole võimalik ebasoodne olukord võrreldes olukorraga, milles töötaja tegutses enne elukoha muutust, põhimõtteliselt vastuolus EÜ artikliga 39 […]”.(47)

65.   Selle lahenduse poolt räägib asjaolu, et põhivabaduste piirangutele on klassikalise arusaama järgi iseloomulik see, et need on põhimõtteliselt keelatud ja et neid saab põhjendada üksnes erandjuhul – näiteks tungiva avaliku huviga. Vastupidiselt sellele on EÜ asutamislepingu mitmes sättes, nagu eespool mainitud, lausa eeldatud, et liikmesriigid koguvad kaudseid makse suveräänse õiguse alusel kehtestada makse (vt nt EÜ artiklid 90, 93 ja artikli 175 lõike 2 esimene taane), ja seda sugugi mitte ainult kitsendavalt tõlgendatavatel erandjuhtudel. Neid sätteid iseloomustab niisiis ühine eeldus, et selliste maksude kehtestamine, mis kujutavad endast üldise siseriikliku maksusüsteemi osa, on seotud objektiivsete, mittediskrimineerivate kriteeriumidega ja ei avalda ka erinevat mõju siseriiklikule ja piiriülesele tegevusele, ei ole keelatud, vaid põhimõtteliselt lubatud ja seda ei pea igal üksikul juhul põhjendama; liikmesriikidevahelisi erinevusi kaudses maksustamises aktsepteeritakse ja neid on võimalik ühtlustamise teel kõrvaldada, niivõrd kui see on vajalik näiteks siseturu toimimiseks (EÜ artikkel 93).

iii) Analoogia käesoleva asjaga: kohalik reklaamimaks

66.   Mis puudutab vaidlusalust, Itaalia õigusnormidega kehtestatud kohalikku reklaamimaksu, siis annavad mõlemad lahendused sama tulemuse:

Kui lähtuda koosseisul põhinevast lahendusest, siis ei kuulu kaudne maks, mis kujutab endast üldise siseriikliku maksusüsteemi osa, on seotud objektiivsete, mittediskrimineerivate kriteeriumidega ja ei avalda erinevat mõju siseriiklikule ja piiriülesele tegevusele, mingil juhul EÜ artikli 49 kohaldamisalasse. Olemasoleva teabe kohaselt vastab kohalik reklaamimaks nendele kriteeriumidele.(48)

Kui lähtuda seevastu põhjendatusel põhinevast lahendusest, siis kujutaks kohalik reklaamimaks endast küll teenuste osutamise vabaduse piirangut, ent samal ajal ei tekiks raskusi selle põhjendamisega: kogu olemasoleva teabe kohaselt ei avalda see – summalt väike – maks takistavat või keelavat mõju, samuti ei ilmne, mil viisil võib seadusandja riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil maksu kehtestamisel olla ületanud talle jäetud ulatuslikku eelarvepoliitilist kaalutlusõigust.(49)

67.   Kokkuvõtvalt kehtib seetõttu järgnev: kui sellise kaudse maksu nagu kohaliku reklaamimaksu kehtestamine on Itaalias üldise siseriikliku maksusüsteemi osa, mis on seotud objektiivsete, mittediskrimineerivate kriteeriumidega ja ei avalda ka erinevat mõju siseriiklikule ja piiriülesele tegevusele, siis ei ole see vastuolus EÜ artikli 49 sätetega.

2.      Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeld (EÜ artikkel 82 kohaldatuna koos artikliga 86)

68.   EÜ artikli 82 kohta, kohaldatuna koos artikliga 86, esitab eelotsust taotlenud kohus kokku kaks küsimust, millele antakse järgnevalt vastus teise võimalusena.(50) Küsimuse 1 punkt a puudutab kohaliku omavalitsuse õigust kehtestada ja koguda kohalikke makse, küsimuse 2 punkt a puudutab kõnealuse maksutulu laekumist kohalikule omavalitsusele. Mõlema küsimuse keskseks teemaks on võimalike konkurentsimoonutuste olemasolu avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja kasuks ja eraõiguslike teenuseosutajate kahjuks.

a)      Küsimuse 1 punkt a: regulatiivse pädevuse ühendamine ettevõtjana tegutsemisega (EÜ artikkel 82 kohaldatuna koos artikliga 86)

69.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuse 1 punktis a sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 82, kohaldatuna koos artikliga 86, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt kohalikele omavalitsustele, kes ise osutavad avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust, on samal ajal antud selliste maksude nagu kohaliku reklaamimaksu ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstava lõivu kehtestamise ja kogumise („haldamise”) õigus.

70.   Kui esmalt hinnata üksnes kohalike omavalitsuste kohalike maksude kehtestamise ja kogumise õigust Euroopa konkurentsiõiguse eeskirjadest lähtuvalt, tuleb tõdeda järgmist.

71.   EÜ artikli 82 (vajaduse korral kohaldatuna koos EÜ artikli 86 lõikega 1 ja EÜ artikliga 10) kohaldamise põhieeldus on, et kohaliku omavalitsuse teenistust saab selliste maksude kehtestamise ja kogumise raames pidada ettevõtjaks. Ettevõtja mõistet konkurentsiõiguse raames tuleb mõista funktsionaalselt ja see hõlmab iga majandustegevusega tegelevat üksust sõltumata selle õiguslikust vormist ja rahastamise viisist.(51)

72.   Majandustegevus („ettevõtjana”) seisneb turul kaupade või teenuste pakkumises; sellest tuleb eristada „avaliku võimu teostamist”. Vahetegemise seisukohast on otsustava tähtsusega tegevuse iseloom. Seejuures tuleb tegevust igal üksikjuhul hinnata, et kindlaks määrata, millisesse kategooriasse see kuulub.(52)

73.   Maksude kehtestamine ja kogumine ei ole oma olemuselt majandustegevus, vaid avaliku võimu teostamine. Sellised maksud nagu kohalik reklaamimaks ei ole tasu konkreetsete, turul pakutavate teenuste eest, vaid on mõeldud täiesti üldiselt piirkondlike avalik-õiguslike asutuste rahastamiseks,(53) maksu võimalik kõrvaleesmärk võib olla tasu saamine eraõiguslikelt isikutelt avalike pindade reklaamiks kasutamise eest,(54) siiski ei muuda maksu kõrvaleesmärk midagi maksu olemuses ega muuda seda tululiiki näiteks vastusoorituseks teenuse eest. Maksukogumise kui suveräänse õiguse olemusest tuleneb, et niivõrd, kuivõrd sellega on tegemist, konkurentsieeskirjad asjaomastele kohalikele omavalitsustele ei kohaldu.(55)

74.   Mis puudutab avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstavat lõivu, siis tuleb eristada selle kahte koostisosa.

Ühelt poolt sisaldab kõnealune lõiv maksuelementi, hõlmates nimelt kohalikku reklaamimaksu (seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõige 1); selles suhtes tasutakse seega lõivu makstes ka kohalik reklaamimaks, ja kõnealuse lõivu kehtestamine ja kogumine peab olema reguleeritud samamoodi nagu maksu enda kehtestamine ja kogumine: kohalikud omavalitsused tegutsevad avaliku võimu teostajana, mitte majanduslikult.

Teisalt sisaldab kõnealune lõiv siiski ka sellist koostisosa, mis ületab kohaliku reklaamimaksu piirid ja millega hüvitatakse avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse tarbimise kulud (hüvituselement); selles suhtes kehtestavad kohalikud omavalitsused tasu avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse kasutamise eest(56) ja tegutsevad seega nagu turul tegutsevad ettevõtjad, st majanduslikult.(57)

75.   Järelikult tegutseb kohalik omavalitsus või kohaliku omavalitsuse teenistus majanduslikult ja teda võib pidada ettevõtjaks Euroopa konkurentsiõiguse tähenduses ainult niivõrd, kuivõrd ta kehtestab seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõike 1 kohaselt lõivu hüvituselemendi, niisiis lõivu selle koostisosa, millega tasutakse avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest.

76.   Kuritarvitusega EÜ artikli 82 tähenduses, kohaldatuna koos EÜ artikli 86 lõikega 1, võiks äärmisel juhul olla tegemist juhul, kui kohalik omavalitsus – kellest avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajana oletatakse, et see omab turgu valitsevat seisundit – määraks seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõike 1 kohaselt lõivu hüvituselemendi konkurentsi kahjustaval viisil liiga kõrge või liiga madalana.(58) Käesolevas asjas puuduvad siiski piisavad pidepunktid, et oletada sellist kuritarvitust, mille kindlakstegemine vajaks üksikjuhtumi kõigi asjaolude ulatuslikku hindamist.(59)

77.   Seevastu ei anna pelgalt kohaliku reklaamimaksu kehtestamise ja kogumise pädevus – peale eespool mainitud asjaolu, et kohalikul omavalitsusel puuduvad ettevõtja tunnused – a priori põhjust kartuseks, et kohaliku omavalitsuse tegevuses võiks esineda kuritarvitusi EÜ artikli 82 tähenduses, kohaldatuna koos artikli 86 lõikega 1. Kõnealune maks on olenemata selle koosnevusest ja suurusest konkurentsi suhtes neutraalne, sest seda kohaldatakse nii eraõiguslike teenuseosutajate teenustele kui ka avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenusele (ka viimati nimetatud juhul sisaldub maks seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõike 1 kohaselt teatavasti juba lõivus).(60)

78.   Viacom ja Giotto kaebavad, et Itaalia provintsid teostavad peale maksude kehtestamise ja kogumise veel teisi suveräänseid õigusi, reguleerides reklaami levitamist oma territooriumil, ja võivad seega mõjutada turgu oma avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja kasuks, sätestades näiteks reklaamplakatite paigalduspindade asukoha ja suuruse ning kehtestades avaliku huviga põhjendades reklaamipiiranguid.(61) Etteheide seisneb peamiselt selles, et kohalikud omavalitsused tegutsevad ettevõtjana (osutades avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenust) turul, mida nad samal ajal ise reguleerivad (nimetatud suveräänseid õigusi teostades).(62) See huvide konflikt osutab nende arvates turgu valitseva seisundi keelatud kuritarvitamisele.(63)

79.   Siinkohal kehtib siiski esmajoones eespool kohaliku reklaamimaksu kohta öeldu: kui kohalik omavalitsus reguleerib reklaami levitamist, keelates või piirates avalikule huvile tuginedes teatud reklaamivorme, ja määrab lisaks kindlaks reklaamimiseks kasutatavad paigalduspinnad, ei tegutse ta ettevõtjana, vaid täidab suveräänseid ülesandeid. Konkurentsiõigus ei ole tema suhtes selles mõttes a priori kohaldatav.

80.   Reklaami levitamise reguleerimine kohalike omavalitsuste poolt vastab ka avaliku huvi legitiimsetele vajadustele. Nii võib näiteks linnaehituse seisukohast olla kohaliku omavalitsuse territooriumil teatud kohtades vajalik reklaami keelamine, eraldatud paigalduspindade piiramine või reklaami teatud vormide keelamine. Samuti võivad piirangud olla põhjendatud keskkonnakaitse või liiklusohutuse seisukohast. Linnaehituslike eesmärkide ja muude vajaduste määratlemisel ja teostamisel tuleb kohalikele omavalitsustele pealegi jätta piisav kaalutlusõigus.

81.   Sellegipoolest võib EÜ artikli 86 lõike 1, kohaldatuna koos artikliga 82 ja vajaduse korral koos artikliga 10, rikkumisega olla tegemist sel juhul, kui kohalik omavalitsus ületab talle jäetud kaalutlusõiguse piire ja kahjustab suveräänsete õiguste teostamisel konkurentsi oma munitsipaalettevõtte kasuks, seega kui kohalik omavalitsus eelistab oma suveräänsete ülesannete täitmisel enda avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajat – mille kohta oletatakse, et see omab turgu valitsevat seisundit – samal turul tegutsevatele eraõiguslikele teenuseosutajatele.(64) Sellega oleks tegemist näiteks sel juhul, kui ta annaks selle käsutusse suurema osa olemasolevatest reklaamplakatite paigalduspindadest või kehtestaks avalikule huvile tuginedes eraõiguslike teenuseosutajate tegevusele rangemad piirangud kui avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale.

82.   Seda, kas selle kõigega on käesolevas asjas siiski tegemist, tuleks otsustada üksikjuhtumi kõiki asjaolusid kogumis hinnates. Iseäranis ei piisa eraldatud reklaamplakatite paigalduspindade arvu esitamisest(65) ja üksnes üleslugemisest, kui mitu neist on reserveeritud eraõiguslikele teenuseosutajatele ja kui mitu avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale. Nii nagu komisjon suulises menetluses õigesti selgitas, omab otsustavat tähtsust reklaamplakatite paigalduspindade kvaliteet ja asukoht. Lisaks sellele tuleb silmas pidada, kas ja millisel määral kehtivad kohaliku omavalitsuse kehtestatud võimalikud piirangud ka eraomandis olevate paigalduspindade kasutamise korral. Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe põhjal puuduvad igatahes piisavad pidepunktid selle kohta, et Genova provints oleks eelistanud avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajat.

83.   Põhikohtuasjas teadaolevatel asjaoludel ei ole EÜ artikliga 82 ja artikli 86 lõikega 1 järelikult vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt plakatreklaamile kehtestatakse avalikes kohtades kohalik reklaamimaks või lõiv kohalike omavalitsuste kasuks, kes samal ajal osutavad ise avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

b)      Küsimuse 2 punkt a: kohaliku reklaamimaksu tulu laekumine avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale (EÜ artikkel 82 kohaldatuna koos artikliga 86)

84.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuse 2 punktis a sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 82, kohaldatuna koos artikliga 86, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt selline maksutulu nagu kohaliku reklaamimaksu tulu ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse lõivust saadav tulu laekub kohalikele omavalitsustele, kes ise osutavad avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

85.   EÜ artikli 86 lõige 1 keelab kohalikel omavalitsustel kui avaliku võimu kandjatel ajendada avalik-õiguslikke ettevõtteid tegutsema viisil, mis rikuks EÜ artikli 82 sätteid.(66) Kui kohalik omavalitsus annaks näiteks oma avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja käsutusse kohalikust reklaamimaksust laekuvaid vahendeid, siis ei saa välistada, et see võib põhjustada konkurentsimoonutusi eraõiguslike teenuseosutajate kahjuks ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja kasuks.(67)

86.   Avalik reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja on igal juhul kohaliku omavalitsuse osa ja puuduvad igasugused pidepunktid selle kohta, et teenuse osutajal oleks nimetamisväärne organisatsiooniline iseseisvus ja eelkõige oma eelarve või iseseisev raamatupidamine. Pigem tuleb lähtuda sellest, et avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajat rahastatakse vahetult kohaliku omavalitsuse eelarvest ning teenuseosutaja tulud ja kulud kirjendatakse eelarve asjaomastes jaotistes.(68) Ilma vähimagi organisatsioonilise eraldatuse ja läbipaistvuseta(69) on aga täiesti võimatu kindlaks teha, kas ja millises ulatuses eraldatakse avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale maksudest, iseäranis kohalikust reklaamimaksust laekuvaid vahendeid.

87.   Kui sellegipoolest eeldada, et avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja on organisatsiooniliselt piisavalt iseseisev, ei ole olemasoleva teabe alusel kuidagi võimalik täie kindlusega sedastada, et Genova provints oleks ajendanud konkurentsi kahjustavat kuritarvitamist.

88.   Euroopa Kohus on siiani teadaolevalt eeldanud, et sellise olukorra loomisega, mis ajendas ettevõtjat turgu valitsevat seisundit kuritarvitama, on tegemist ainult juhul, kui riik oli kõnealusele ettevõtjale andnud ka eriõigusi – reeglina monopoolse seisundi – ja õiguse andmise laad või riigi järgnev käitumine vähemalt „lubasid oletada”, et ettevõtja on oma seisundit kuritarvitanud.(70) Vajalik oli teatud eriomane põhjuslik seos antud õiguste, loodud olukorra ja ettevõtja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vahel.

89.   Et aga EÜ artikli 86 lõige 1 keelab liikmesriikidel vastavad meetmed mitte ainult eriõigustega ettevõtjate, vaid ka riigi osalusega äriühingute puhul, siis saab selles valdkonnas teha sarnaseid järeldusi.(71) Mitte ainult eriõiguste või monopoolsete õiguste andmine, vaid ka rahaliste vahendite eraldamine võib asetada riigi osalusega äriühingu olukorda, mis laseb oletada, et see kuritarvitab oma oletatavat turgu valitsevat seisundit.(72)

90.   Sellest lähtuvalt tuleks üksikjuhtumi kõiki asjaolusid hinnates kontrollida, kas kohalikust reklaamimaksust laekuva tulu avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale eraldamise laad ja ulatus võib ajendada viimast toimima konkurentsi kahjustavalt. Ent käesolevas asjas puuduvad isegi vahendite sellise eraldamise kohta konkreetsed pidepunktid.

91.   Põhikohtuasjas teadaolevatel asjaoludel ei ole EÜ artikliga 82 ja artikli 86 lõikega 1 järelikult vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt plakatreklaamile kehtestatakse avalikes kohtades kohalik reklaamimaks või lõiv kohalike omavalitsuste kasuks, kes samal ajal osutavad ise avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

3.      Küsimuse 2 punkt b: riigiabi keeld (EÜ artiklid 87 ja 88)

92.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuse 2 punktis b, millele alljärgnevalt teise võimalusena(73) vastatakse, sisuliselt teada, kas tegemist on (võimaliku keelatud) riigiabiga EÜ artikli 87 tähenduses, millele EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt laieneb teavitamise kohustus ja rakendamise keeld, kui selline maksutulu nagu kohaliku reklaamimaksu tulu ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse lõiv laekub kohalikele omavalitsustele, kes ise osutavad avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

93.   Viacom ja Giotto, aga ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, peavad kohaliku reklaamimaksu tulu ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse lõivu laekumist kohalikule omavalitsusele keelatud riigiabiks. Kuna kohalik reklaamimaks on seega vastuolus ühenduse õigusega, on nad arvamusel, et neil puudub kohustus seda tasuda. Põhikohtuasja poolte rünnakuobjekt ja eelotsuse küsimuse keskne probleem on seega nii kohaliku reklaamimaksu ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstava lõivu kasutamine kui ka juba selle kogumine.

a)      Kohalik reklaamimaks

94.   Mis puudutab kohalikku reklaamimaksu, siis räägivad – Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe põhjal – eri põhjused EÜ asutamislepingu riigiabisätete kohaldamise vastu.

95.   Isegi kui oletada samamoodi nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja põhikohtuasja pooled, et kohalikku omavalitsust tervikuna tuleb vaadelda ettevõtjana, ei tooks see kaasa riigiabisätete kohaldamist. Lähtuvalt sellisest eeldusest ei oleks tegemist riigi ressurssidega, vaid kohalikku reklaamimaksu tuleks käsitleda eraõigusliku ettevõtja (reklaamiteenuse pakkuja, nt Viacomi) rahalise sooritusena teisele ettevõtjale (kohalikule omavalitsusele). Kuna riigi ressursside üleandmist ei toimu, ei ole järelikult tegemist riigiabiga; selles suhtes ei muuda midagi ka asjaolu, et kohaliku reklaamimaksu tasumise kohustus põhineb kohustuslikel õigusnormidel(74).

96.   Seepärast on ainus olukord, milles võib üldse tõusetuda küsimus kohalikust reklaamimaksust kui sisuliselt riigiabist, suhete kolmnurk, milles kohalik omavalitsus avaliku võimu teostajana kõigepealt kehtestab maksu ja annab siis laekunud maksutulust abi piisava iseseisvusega avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale. Ent nii nagu eespool märgitud, ei sisalda ei eelotsusetaotlus ega poolte märkused piisavalt viiteid selle kohta, et avalik reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja oleks organisatsiooniliselt ja eelkõige eelarve või raamatupidamise seisukohast piisavalt iseseisev.(75) Kui aga puudub „välissuhe”, mis teeks üldse võimalikuks eriomase maksutulu eraldamise, siis puudub ka iseseisev abisaaja: kohalik omavalitsus ei saa ennast ise subsideerida.

97.   Isegi siis, kui eeldada avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja vajalikku organisatsioonilist iseseisvust, ei kehtiks EÜ artiklis 87 sätestatud riigiabi andmise keeld ning EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustus ja rakendamiskeeld lihtsalt niisama juba kohaliku reklaamimaksu kogumise kohta. Selleks peavad olema täidetud täiendavad eeldused,(76) iseäranis peab eksisteerima otsene ja lahutamatu seos kohaliku reklaamimaksu kogumise ja sellest rahastatud, kohaliku omavalitsuse poolt avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale tehtud konkreetse eraldise vahel.(77) Ainult sellise otsese seose olemasolul võib abi võimalik õigusvastasus avaldada mõju maksude kogumisele ja riigiabiõigus võib hõlmata ka maksukogumist.

98.   Käesolevas asjas puuduvad pidepunktid nii (ebaseadusliku) abi kohta, mille olemasolu oleks igal juhul eelduseks, kui ka nõutava otsese ja lahutamatu seose kohta abi ja maksu kogumise vahel. Eelkõige tuleb olemasoleva teabe põhjal lähtuda sellest, et kohalik reklaamimaks laekub eelarvesse üldiseks kasutamiseks ja ei ole, näiteks mõne erifondi kaudu, sihtotstarbeliselt ette nähtud avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja rahastamiseks.

b)      Avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest makstav lõiv

99.   Mis puudutab avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse lõivu, siis koosneb see, nagu eespool mainitud, maksuelemendist ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eest tasutavast hüvituselemendist.(78)

100. Mis puudutab maksuelementi, siis kehtib vastavalt eespool öeldu.(79)

101. Mis puudutab hüvituselementi, siis ei saa põhimõtteliselt tegemist olla abiga: seda ei maksta riigi ressurssidest, vaid avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenust kasutava kliendi eravahenditest(80) ja see on vastusooritus osutatud teenuste eest; niisiis ei ole tegemist näiteks majandusliku eelisega, mida avalik reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja tavalistes turutingimustes ei oleks omanud.(81)

c)      Vahejäreldus

102. Põhikohtuasjas teadaolevatel asjaoludel ei ole EÜ artiklitega 87 ja 88 järelikult vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt plakatreklaamile kehtestatakse avalikes kohtades kohalik reklaamimaks või lõiv kohalike omavalitsuste kasuks, kes samal ajal osutavad ise avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust.

VI.    Ettepanek

103. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      EÜ artikli 49 sätetega ei ole vastuolus sellise kaudse maksu nagu Itaalia kohaliku reklaamimaksu kogumine, mis on osa üldisest siseriiklikust maksusüsteemist ning mis on seotud objektiivsete, mittediskrimineerivate kriteeriumidega ja ei avalda ka erinevat mõju siseriiklikule ja piiriülesele tegevusele.

2.      Muus osas on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu.

Teise võimalusena teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata küsimuse 1 punktile a ja küsimusele 2 järgnevalt:

Põhikohtuasjas teadaolevatel asjaoludel ei ole EÜ artikliga 82 ega EÜ artiklitega 87 ja 88, vajaduse korral kohaldatuna koos artikli 86 lõikega 1, vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt plakatreklaamile kehtestatakse avalikes kohtades reklaamimaks või lõiv kohalike omavalitsuste kasuks ja kohalikele omavalitsustele, kes ka ise osutavad avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust, antakse samal ajal selle maksu kehtestamise ja kogumise õigus.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2 – 8. oktoobri 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑190/02: Viacom I (EKL 2002, lk I-8289).

---

3  – Gazzetta ufficiale della Reppubblica italiana (edaspidi „GURI”) nr 298 regulaarne lisa, 23.12.1997.

---

4  – Seadust asendav määrus.

---

5  – See seadusandlik dekreet kannab pealkirja „Revisione ed armonizzazione dell’imposta comunale sulla pubblicità e del diritto sulle pubbliche affissioni” ja on avaldatud GURI nr 288 regulaarses lisas, 9.12.1993. Käesolevas asjas kehtib see 28. jaanuari 1998. aasta Vabariigi Presidendi dekreedi nr 43 ja 13. aprilli 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 112 redaktsioonis.

---

6  – Uus määrus reklaamimaksu kohaldamiseks ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamiseks (Nuovo regolamento per l’applicazione dell’imposta sulla pubblicità e per l’effettuazione del servizio delle pubbliche affissioni). Seda kohaliku omavalitsuse määrust muudeti 1999. ja 2000. aastal.

---

7  – 26. märtsi 2001. aasta kohaliku omavalitsuse määruse artikkel 39 (Genova provintsi määrus nr 36/2001).

---

8  – Endise nimega Società Manifesti Affissioni SpA.

---

9  – Viidatud eespool 2. joonealuses märkuses.

---

10  – 5. märtsi 1986. aasta määrus kohtuasjas 69/85: Wünsche III (EKL 1986, lk 947, punkt 15).

---

11  – Vt ainult 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59); 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38); 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑153/00: Der Weduwe (EKL 2002, lk I‑11319, punkt 31), 4. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑448/01: EVN AG ja Wienstrom (EKL 2003, lk I‑14527, punkt 74) ja 25. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑480/00, C‑481/00, C‑482/00, C‑484/00, C‑489/00, C‑490/00, C‑491/00, C‑497/00, C‑498/00 ja C‑499/00: Ribaldi, punkt 72 (EKL 2004, lk I‑2943).

---

12  – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud Bosmani kohtuotsuse punkt 61, PreussenElektra kohtuotsuse punkt 39 ja Ribaldi kohtuotsuse punkt 72, sarnased otsused kohtuasjas EVN AG ja Wienstrom (punkt 76) ja kohtuasjas Der Weduwe (punkt 33).

---

13 – Nagu mainitud, on Giotto lepinguliselt kohustatud hüvitama „spetsiifilised ja dokumenteeritud kulud” (it k: oneri specifici e documentati).

---

14  – EÜ artiklis 234 sätestatud menetluse raames, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel jaotusel, kuulub asjaolude hindamine ja siseriikliku õiguse tõlgendamine siseriikliku kohtu pädevusse. Vt selle kohta 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑386/02: Baldinger, punkt 14 (EKL 2004, lk I‑8411); 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑475/99: Ambulanz Glöckner (EKL 2001, lk I-8089, punkt 10) ja 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑235/95: Dumon ja Froment (EKL 1998, lk I‑4531, punkt 25), viidetega kohtupraktikale.

---

15  – Eelotsusetaotluse lehekülg 3, lõik B. (II). Tsiviilõigusliku lepingu tõlgendamine vastavalt kehtivatele siseriiklikele õigusnormidele on siseriikliku kohtuniku ülesanne. Selle poolest erineb käesolev asi näiteks Der Weduwe kohtuasjast, milles üks Belgia kohus oli rajanud oma eelotsusetaotluse lähema põhjenduseta üksnes hüpoteetilisele oletusele, nimelt Luksemburgi õiguse, st välismaise õiguse, mis ei olnud tema õigus, kindlakstegemata tõlgendusele (eespool 11. joonealuses märkuses viidatud otsuse punktid 37–39).

---

16  – 11. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 104/79: Foglia I (EKL 1980, lk 745, punkt 10).

---

17  – 9. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑412/93: Leclerc-Siplec (EKL 1995, lk I-179, punkt 14).

---

18  – Selles tähenduses ka 21. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 267/86: Van Eycke (EKL 1988, lk 4769, punkt 12).

---

19  – 26. jaanuari 1993. aasta otsused liidetud kohtuasjades C‑320/90–C‑322/90: Telemarsicabruzzo jt (EKL 1993, lk I-393, punkt 6) ja 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑176/96: Lehtonen ja Castors Braine (EKL 2000, lk I-2681, punkt 22) ning 19. märtsi 1993. aasta määrus kohtuasjas C‑157/92: Banchero (EKL 1993, lk I-1085, punkt 4), 30. juuni 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑66/97: Banco de Fomento e Exterior (EKL 1997, lk I-3757, punkt 7) ja 28. juuni 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑116/00: Laguillaumie (EKL 2000, lk I-4979, punkt 15), vt ka eespool 2. joonealuses märkuses viidatud määrus kohtuasjas Viacom I (punkt 15).

---

20  – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Lehtoneni ja Castors Braine kohtuotsuse punkt 23, samuti eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Banchero kohtumääruse punkt 5, eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Laguillaumie kohtumääruse punkt 19 ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud Viacom I kohtumääruse punkt 22.

---

21  – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud Ribaldi kohtuotsuse punkt 73, 11. veebruari 2004. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑438/03, C‑439/03, C‑509/03 ja C‑2/04: Cannito jt, punktid 6–8 koos viidetega kohtupraktikale (EKL 2004, lk I‑1605), eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Telemarsicabruzzo kohtuotsuse punkt 6 ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud Viacom I kohtumääruse punkt 14.

---

22  – 1. aprilli 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 141/81–143/81: Holdijk jt (EKL 1982, lk 1299, punkt 6); eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Banco de Fomento e Exterior kohtumääruse punkt 7; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Lehtonen ja Castors Braine kohtuotsuse punkt 23; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Laguillaumie kohtumääruse punkt 14 ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud Viacom I kohtumääruse punkt 14.

---

23  – Nõuete kohta vt üksikasjalikult eespool 2. joonealuses märkuses viidatud Viacom I kohtumääruse punktid 19 ja 20.

---

24  – Vt ettepaneku punktid 15 ja 16.

---

25  – Tegemist on otsusega nr 35/2001, millega anti määrus maksu kohaldamiseks reklaami paigaldamise eest (Regolamento per l’applicazione del canone per l’istallazione di mezzi pubblicitari) ja otsusega nr 36/2001, millega anti määrus maksu kohaldamiseks ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamiseks (Regolamento per l’applicazione del diritto e per l’effettuazione del servizio delle pubbliche affissioni).

---

26  – Genova provintsi 26. märtsi 2001. aasta otsusele nr 36/2001 lisatud määruse artiklis 39 sätestatakse määruse jõustumise kuupäevana 1. jaanuar 2001 ja nähakse ette 1998. aasta määruse kehtetuks tunnistamine samast kuupäevast arvates. Kehtetuks tunnistamine ei puuduta siiski maksuõigust puudutavaid õigussuhteid enne 1. jaanuari 2001. Samuti sätestatakse Genova provintsi 26. märtsi 2001. aasta otsusele nr 35/2001 lisatud määruse artiklis 19 määruse jõustumise ajana 1. jaanuar 2001.

---

27  – Vt ettepaneku punkt 37. Täiendavat informatsiooni andsid ka põhikohtuasja pooled ning komisjon oma kirjalikes ja suulistes märkustes.

---

28 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1).

---

29  – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud Viacom I kohtumääruse punktid 21 ja 22.

---

30  – Sellele viitab komisjon oma kirjalikes märkustes. Seejuures viitab ta ka Itaalia halduskohtute kohtupraktikale, eelkõige Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardia (TAR Lombardia-Milano) 17. aprilli 2002. aasta otsusele nr 1490, millest nähtub, et avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eesmärk on tagada põhiseadusega tagatud sellise põhiõiguse tõhus teostamine, mis puudutab vabadust oma arvamusele.

---

31  – Vt komisjoni seisukohad 14. septembri 2001. aasta otsuses ettevõtjate ühinemise kontrolli menetluse kohta COMP/M.2529 – JCD/RCS/Publitransport/IGP (punkt 10).

---

32  – Vastupidiselt viitab näiteks komisjon oma kirjalikes ja suulistes märkustes konkurentsiküsimustega tegelevate ametkondade erinevatele otsustele, millest võib järeldada, et reklaamplakatite valdkonnas valitseb Itaalias tõhus konkurents. Tegemist on komisjoni eespool viidatud 14. septembri 2001. aasta otsusega (vt 31. joonealune märkus, eriti punkt 15) ning Itaalia Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato 2. detsembri 1999. aasta otsusega nr 7781 (C3738), 10. veebruari 2000. aasta otsusega nr 8019 (C3843), 6. juuli 2000. aasta otsusega nr 8463 (C4047), 27. novembri 2002. aasta otsusega nr 11442 (C5428) ja 30. oktoobri 2003. aasta otsusega nr 12561 (I583).

---

33  – Eelotsusetaotlusest nähtub üksnes, et Genova provintsi käsutuses on avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamiseks mh „teenistuse juhataja, tehnilised ruumid, lihttööjõud, tehnilised abivahendid ja seadmed. Seega on tema käsutuses organisatsioon, mis on üsna sarnane temaga konkureerivate asjaomase sektori eraõiguslike äriühingute omaga”. Kohalik omavalitsus teostab avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust rahaliste ja esemeliste vahendite sihtotstarbelise eraldamise raames, mille puhul ei olevat tegemist institutsiooniliste ülesannete täitmisega, vaid kasumi saamisele suunatud majandustegevusega.

---

34  – Viacomi käsituse kohaselt, nagu see nähtus tema kirjalikest ja suulistest märkustest, on tegemist teenuse osutajaga, kellel puudub nimetamisväärne iseseisvus ja oma eelarve.

---

35  – 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑262/02: komisjon v. Prantsusmaa (EKL 2004, lk I‑6569, punkt 22) ja otsus kohtuasjas C‑429/02: Bacardi France (EKL 2004, lk I‑6613, punkt 31).

---

36  – Sarnane nt 24. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 15/78: Koestler (EKL 1978, lk 1971, punkt 3, pangateenuste kohta).

---

37  – Vt 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-55/98: Vestergaard (EKL 1999, lk I-7641, punktid 16 ja 17) ja 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-289/02: AMOK (EKL 2003, lk I‑15059, punktid 25 ja 26).

---

38  – Sarnased on nt 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑49/89: Corsica Ferries France (EKL 1989, lk 4441, punkt 7); 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑381/93: komisjon v. Prantsusmaa (EKL 1994, lk I-5145, punktid 17–21); 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/00: De Coster (EKL 2001, lk I-9445, punktid 30–35) ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I-3193, punktid 65–69).

---

39  – Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõike 1 kohaselt tuleb avaliku reklaamplakati ülespanemise eest maksta tasu, mis sisaldab reklaamimaksu, kohaliku omavalitsuse kasuks, kes seda teostab (kohtujuristi kursiiv).

---

40  – Analoogilise kaupade maksustamist puudutava probleemi kohta (EÜ artikkel 90) vt 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 193/85: Co-Frutta (EKL 1987, lk 2085, punkt 10 jj) ja 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑72/03: Carbonati Apuani, punkt 17 (EKL 2004, lk I‑8027). Vt ka 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01: Weigel (EKL 2004, lk I‑4981, punkt 55 lõpus).

---

41  – Vt ka 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑266/96: Corsica Ferries France (EKL 1998, lk I‑3949, punkt 56), 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑205/99: Analir jt (EKL 2001, lk I-1271, punkt 21) ja 13. juuni 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑430/99 ja C‑431/99: Sea-Land Service (EKL 2002, lk I-5235, punkt 32). Sarnased on eespool 35. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas komisjon v. Prantsusmaa (punkt 22) ja otsus kohtuasjas Bacardi France (punkt 31).

---

42  – Vt selles tähenduses eespool 41. joonealuses märkuses viidatud otsused kohtuasjas Corsica Ferries France (punktid 3, 4 ja 60) ja kohtuasjas Sea-Land Service (punktid 38 ja 42) ning 22. juuni 2004. aasta kohtujuristi ettepaneku punkt 25 kohtuasjas C-189/03: komisjon v. Madalmaad (EKL 2004, lk I‑9289).

---

43  – Kõik eespool 38. joonealuses märkuses viidatud otsused puudutasid diskrimineerivaid makse.

---

44  – 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/00: De Coster (EKL 2001, lk I-9445, punktid 26, 29, 37 ja 38). Maksul oli sellel juhul siiski lisaks ka diskrimineeriv iseloom (vt otsuse punktid 31–35).

---

45  – Endastmõistetavalt kehtib see ainult nendes piirides, mis tulenevad EÜ asutamislepingu jaotisest VII (Ühine kaubanduspoliitika).

---

46  – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud otsus.

---

47  –      Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud Weigeli kohtuotsuse punkt 55; maksu mittediskrimineerivat iseloomu kõnealuse asja puhul selgitatakse otsuse punktis 53, vt ka kohtujurist Tizzano 3. juuli 2003. aasta ettepanek samas kohtuasjas, punkt 36.

---

48  –      Diskrimineerimise puudumise kohta vt ka ettepaneku punkt 57.

---

49  –      Viidates Itaalia halduskohtute kohtupraktikale (Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana – TAR Toscana-Firenze, 11. märtsi 2002. aasta otsus nr 456), sedastab komisjon, et kõnealune maks ei oma kuigi suurt tähtsust (di ammontare molto modesto).

---

50  – Vt ettepaneku punktid 51 ja 52.

---

51  – 16. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑264/01, C‑306/01, C-354/01 ja C-355/01: AOK Bundesverband jt (EKL 2004, lk I‑2493, punkt 46), 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑218/00: Cisal (EKL 2002, lk I-691, punkt 22) ja 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑41/90: Höfner ja Elser (EKL 1991, lk I-1979, punkt 21).

---

52  – 16. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 118/85: komisjon v. Itaalia (EKL 1987, lk 2599, punkt 7) ja 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑343/95: Calì (EKL 1997, lk I-1547, punktid 16 ja 18). Sarnasele vahetegemisele kohalike omavalitsuste majandustegevuse ja avaliku tegevuse vahel viidatakse ka 4. mai 1988. aasta otsuses kohtuasjas 30/87: Bodson (EKL 1988, lk 2479, punkt 18).

---

53  – Erinevalt 17. mai 2001. aasta otsusesest kohtuasjas C‑340/99: TNT Traco (EKL 2001, lk I-4109, vt eriti punkt 47) ei ole kohaliku reklaamimaksu puhul tegemist tasuga kohaliku omavalitsuse kasuks teenuste eest, mida ta ise ei osuta.

---

54  – Nii sedastab komisjon Itaalia halduskohtute kohtupraktikale viidates (Tribunale Amministativo Regionale per la Toscana – TAR Toscana-Firenze, 11. märtsi 2002. aasta otsused nr 456 ja 457).

---

55  – Eespool 52. joonealuses märkuses viidatud Calì kohtuotsuse punktid 16, 18 ja 23.

---

56  –      Sõna „teenus” (it k „servizio”) kasutatakse sõnaselgelt seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 19 lõikes 1.

---

57  –      Nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud arvamustest, saab avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust mitte viimases järjekorras kasutada ka seltside ja sotsiaalasutuse avalike teadaannete ülespanemiseks. Seega võib järeldada, et avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja tegevuse puhul on – vähemalt osaliselt – tegemist avalikul majanduslikul huvil põhinevate teenustega. See ei muuda sellegipoolest kõnealuse tegevuse majanduslikku iseloomu konkurentsieeskirjade tähenduses ega eita seega ettevõtja mõistet. Teenuste liik võib äärmisel juhul omada tähtsust järgmise sammuna, EÜ artikli 16 ja artikli 86 lõike 2 raames.

---

58  – Nii liiga suur tasu kui ka liiga väike tasu võivad teatud asjaoludel avaldada klientidele ebasoodsat mõju. Esimesel juhul tuleks klientidel maksta kohalikule omavalitsusele liiga kõrget hinda, teisel juhul võiks see põhjustada konkurentsimoonutusi ja eraõiguslike teenuseosutajate turult tõrjumist ja seega lõpuks pakkumiste mitmekesisuse vähenemist.

---

59  – Eelotsusetaotlus ei sisalda mingit teavet Genova provintsis avaliku reklaamplakati ülespanemise eest makstava tasu suuruse kohta. Ka pooled ei esitanud selle kohta – vaatamata Euroopa Kohtu sõnaselgele järelepärimisele – täiendavat teavet.

---

60  – Selles suhtes erineb käesolev asi 17. juuli 1997. aasta otsusest kohtuasjas C‑242/95: GT-Link (EKL 1997, lk I-4449, punktid 14 ja 41), milles muu hulgas käsitleti avalik-õiguslike ettevõtete vabastamist maksudest, mida teised pidid tasuma.

---

61  – Samasuguse seisukoha võtsid Viacom ja Giotto ka teenuste osutamise vabaduse (EÜ artikkel 49) suhtes.

---

62  – Sellega tõmbavad pooled lõpuks paralleeli asjaoludega, mis on aluseks 13. detsembri 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑18/88: RTT/GB-Inno-BM (EKL 1991, lk I-5941, punktid 25 ja 26).

---

63  – Euroopa Kohtu suulises menetluses tugines Viacomi esindaja lisaks ka eespool 53. joonealuses märkuses viidatud TNT Traco kohtuotsuse ja 18. juuni 1991. aasta otsuse kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I-2925) asjaoludele.

---

64  – Vt 5. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-96/94: Cento Servizi Spediporto Srl (EKL 1995, lk I-2883, punkt 20); 29. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 231/83: Cullet/Leclerc (EKL 1985, lk 305, punkt 16); 10. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 229/83: Leclerc/Thouars (EKL 1985, lk 1, punkt 14) ja eespool 51. joonealuses märkuses viidatud Höfneri ja Elseri kohtuotsuse punktid 26–29.

---

65  – Euroopa Kohtus toimunud menetluses selgitasid Viacom ja Giotto, et Genova provints on eraõiguslikele teenuseosutajatele ette näinud ligikaudu 17 000 m² ja oma avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale seevastu ligikaudu 24 000 m² reklaamplakatite paigalduspinda. Nagu Viacomi esindaja suulises menetluses siiski ise möönis, on üks osa avalikule reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutajale eraldatud pindadest ette nähtud ametlike teadaannete või avalikku huvi teenivate teadaannete paigaldamiseks.

---

66  – Vt eespool 64. joonealuses märkuses viidatud Leclerc/Thouars kohtuotsuse punkt 14, eespool 64. joonealuses märkuses viidatud Cullet/Leclerci kohtuotsuse punkt 16 ja eespool 51. joonealuses märkuses viidatud Höfneri ja Elseri kohtuotsuse punktid 26–29.

---

67  – Vt 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/01–C‑38/01: Enirisorse jt (EKL 2003, lk I‑14243, punktid 48–52) ja kohtujurist Stix-Hackli 7. novembri 2002. aasta ettepaneku punktid 72–84 samas kohtuasjas.

---

68  – Sellekohaselt väljendus suulises menetluses isegi Viacomi esindaja.

---

69  – Kohustus tagada kohaliku omavalitsuse ja selle avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja vaheliste rahaliste suhete läbipaistvus tuleneb komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivist 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse kohta (EÜT L 195, lk 35; ELT eriväljaanne 08/01, lk 23; viimati muudetud komisjoni 26. juuli 2000. aasta direktiiviga 2000/52/EÜ (EÜT L 193, lk 75; ELT eriväljaanne 08/02, lk 11), arvestades siiski selle artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandeid.

---

70  – Vt eespool 63. joonealuses märkuses viidatud ERT kohtuotsuse punktid 35–37; eespool 51. joonealuses märkuses viidatud Höfneri ja Elseri kohtuotsuse punktid 27–31; eespool 60. joonealuses märkuses viidatud GT-Link kohtuotsuse punktid 33–35; 10. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑179/90: Merci Convenzionali Porto di Genova (EKL 1991, lk I‑5889, punktid 17–19); 11. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑55/96: Job Centre (EKL 1997, lk I-7119, punktid 28–31); 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑163/96: Raso jt (EKL 1998, lk I-533, punktid 27–31); 25. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑203/96: Dusseldorp jt (EKL 1998, lk I-4075, punktid 61 ja 62); 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjades C‑180/98–C‑184/98: Pavel Pavlov jt (EKL 2000, lk I-6451, punktid 127 ja 128), eespool 53. joonealuses märkuses viidatud TNT Traco kohtuotsuse punkt 44; eespool 14. joonealuses märkuses viidatud Ambulanz Glöckneri kohtuotsuse punktid 39 ja 40 ja 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑462/99: Connect Austria (EKL 2003, lk I-5197, punktid 80–84).

---

71  – Nii ka eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Enirisore kohtuasi, kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktid 72–84.

---

72  – Vt ka eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Enirisorse kohtuotsuse punktid 48–52 ja eespool 67. joonealuses märkuses viidatud sama kohtuasi, kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktid 72–84.

---

73  – Vt ettepaneku punktid 51 ja 52.

---

74  – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud PreussenElektra kohtuotsuse punktid 58, 59 ja 61.

---

75  – Vt selle kohta ka ettepaneku punkt 86 ja 69. joonealune märkus.

---

76  – Vt eelkõige 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/01 ja C-262/01: Van Calster ja Cleeren (EKL 2003, lk I-12249, punkt 49) ja eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Enirisore kohtuotsuse punktid 43–45. Probleemide ulatuslikku käsitlust sisaldab kohtujurist Geelhoedi 4. märtsi 2004. aasta ettepanek kohtuasjades C‑174/02 ja C‑175/02: Streekgewest Westelijk Noord-Brabant jt (EKL 2005, lk I‑85, punkt 32 jj).

---

77  – Vt ka eespool 76. joonealuses märkuses viidatud Streekgewest Westelijk Noord-Brabant kohtuasi, kohtujurist Geelhoedi ettepaneku punkt 34 jj.

---

78  – Vt ettepaneku punkt 74.

---

79  – Vt ettepaneku punktid 94–98.

---

80  – Vt selles tähenduses eespool 11. joonealuses märkuses viidatud PreussenElektra kohtuotsuse punktid 58, 59 ja 61.

---

81  – Põhimõtteliselt eitab ka 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I-7747, punkt 84 jj) – olgugi et veidi teises seoses – abi olemasolu soorituse ja vastusoorituse korral.