Kohtuasi C-397/02

Clinique La Ramée ASBL ja Winterthur Europe Assurance SA

versus

Jean-Pierre Riehl ja Euroopa Liidu Nõukogu

(Cour d’appel de Bruxelles’i (Belgia) esitatud eelotsusetaotlus)

Ametnikud – Sotsiaaltoetused – Ametniku õiguste üleminek ühendustele seoses kolmanda isiku tekitatud kahju hüvitamisega

Kohtuotsuse kokkuvõte

Ametnikud – Ametniku õiguste üleminek ühendustele seoses kolmanda isiku tekitatud kahju hüvitamisega – Piirid – Siseriikliku õiguse kohaldamine kahju hüvitamise kohustuse ulatuse kindlaksmääramiseks – Siseriiklik õigusakt, millega välistatakse nimetatud kohustuse hulgast toitjakaotuspension

(Personalieeskirjade artikkel 85 lõige 1)

Personalieeskirjade artiklis 85a sätestatud õiguste ülemineku näol on õiguse seisukohalt tegemist automaatse üleminekuga. See realiseerub personalieeskirjade sätete alusel ühendustele tekkivate kohustuste ulatuses kolmanda isiku poolt kahju tekitamise ajal.

Samas aga saab viidatud sätte lõikest 1 selgelt järeldada, et ühendustel ei ole kolmanda isiku vastu suuremad õigused kui ohvril või tema õigusjärglastel.

Personalieeskirjade artikli 85a eesmärk ei ole muuta siseriiklikke eeskirju, mida kohaldatakse kolmanda isiku tekitatud kahju tuvastamiseks ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks. Kolmanda isiku vastutust tekitatud kahju eest reguleerivad materiaalõiguse normid, mida tavaliselt kohaldab siseriiklik kohus, kus ohver kohtuasja algatas, s.t põhimõtteliselt kahju tekkimise asukoha liikmesriigi õigusnormid

Eeltoodust saab seega järeldada, et kui vastutuse suhtes antud asjas kohaldatav siseriiklik õigusakt välistab personalieeskirjade artiklites 79 ja 79a sätestatud toitjakaotuspensioni süülise teo toimepannud isiku kahju hüvitamise kohustuse hulgast, ei või ühendused nõuda kõnealusele toitjakaotuspensionile vastavate summade tagasimaksmist personalieeskirjade artiklis 85a sätestatud õiguste ülemineku kaudu.

(vt. punktid 15–18)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

9. september 2004(*)

Ametnikud – Sotsiaaltoetused – Ametniku õiguste üleminek ühendustele seoses kolmanda isiku poolt tekitatud kahju hüvitamisega

Kohtuasjas C-397/02,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille on esitanud Cour d’appel de Bruxelles (Belgia) 6. novembri 2002. aasta otsusega, mis registreeriti 11. novembril 2002, menetluses

Clinique La Ramée ASBL,

Winterthur Europe Assurance SA

versus

Jean-Pierre Riehl,

Euroopa Liidu Nõukogu,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja), kohtunikud A. Rosas, S. von Bahr, R. Silva de Lapuerta ja K. Lenaerts,

kohtujurist:  P. Léger,

kohtusekretär: vanemametnik M. Múgica Arzamendi,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. detsembri 2003. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Clinique La Ramée ASBL ja Winterthur Europe Assurance SA, esindaja: advokaat M. Mahieu,

–        J.-P. Riehl, esindaja: advokaat J. Buekenhoudt,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Sims ja M. Bauer, keda abistas advokaat F. Lagasse,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja F. Clotuche-Duvieusart,

olles 12. veebruari 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb artikli 85a tõlgendamist nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruses (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, lk 1), muudetud nõukogu 27. septembri 1985. aasta määrusega (ESTÜ, EMÜ, Euratom) nr 2799/85 (EÜT L 265, lk 1, edaspidi „personalieeskirjad").

2        Kõnealune taotlus esitati Clinique La Ramée ASBL (edaspidi „Clinique La Ramée”) ja tema kindlustusandja Winterthur Europe Assurance SA (edaspidi „Winterthur”) ning Euroopa Liidu Nõukogu ja J.-P. Riehli vahelises vaidluses seoses viimasele tekitatud kahjuga, mida ta kandis oma abikaasa surma tõttu nimetatud kliinikus, ning J.-P. Riehli õiguste üleminekuga Euroopa ühendustele.

 Õiguslik raamistik

3        Personalieeskirjade artiklis 85a sätestatakse:

„1.      Kui käesolevates personalieeskirjades nimetatud isiku surma, vigastuse või haiguse on põhjustanud kolmas isik, lähevad ohvri või tema õigusjärglaste õigused kolmanda isiku vastu, sealhulgas hagemisõigus, otse üle ühendustele neile käesolevate personalieeskirjade kohaselt sellise surma, vigastuse või haiguse põhjustanud sündmuse tagajärjel tekkivate kohustuste piires.

2.      Lõikes 1 sätestatud õiguste ülemineku kohaldamisalasse kuuluvad muu hulgas:

–        töötasu jätkuv maksmine ametnikule tema ajutise töövõimetuse ajal vastavalt artiklile 59,

–        vastavalt artiklile 70 tehtavad maksed pärast pensioniõigusliku ametniku või endise ametniku surma,

–        ravi- ja õnnetusjuhtumikindlustusega seotud hüvitised, mida makstakse vastavalt artiklitele 72 ja 73 ning nende rakenduseeskirjadele,

–        artiklis 75 osutatud surnu veoga kaasnevate kulude maksmine,

–        täiendavad peretoetused, mida vastavalt artikli 67 lõikele 3 ja VII lisa artikli 2 lõigetele 3 ja 5 makstakse ülalpeetava lapse raske haiguse või kehalise või vaimse puude korral,

–        invaliidsuspension, mida makstakse püsiva töövõimetusega lõppeva õnnetuse või haiguse korral, mis takistab ametnikul tema kohustuste täitmist,

–        toitjakaotuspension, mida makstakse ametniku või endise ametniku surma korral või pensioniõigusliku ametniku või endise ametniku abikaasa surma korral, kui abikaasa ei ole ametnik ega ajutine töötaja,

[…]

4.      Lõigete 1, 2 ja 3 sätted ei tohi takistada ühenduste otsest tegevust”.

 Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus

4        J.-P. Riehli abikaasa Guette töötas nõukogus ametnikuna ning sai personalieeskirjade artikli 78 alusel invaliidsuspensioni. Ta suri 25. septembril 1990 Clinique La Ramées haiglaravil olles. On tuvastatud, et tema surm oli põhjustatud ühe kliiniku töötaja veast.

5        Pärast Guette’i surma maksis nõukogu J.-P. Riehlile:

–        Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 10 kohaselt matusetoetust;

–        personalieeskirjade artikli 70 kohaselt kolme kuu vältel arvates lahkunu surmast summa, mis vastas Guette’ile makstud invaliidsuspensionile, ning

–        personalieeskirjade artiklite 79 ja 79a kohaselt toitjakaotuspensioni, mida makstakse igakuiselt alates neljandast kuust arvates lahkunu surmast.

6        Tribunal de première instance de Bruxelles (Belgia) tegi 15. detsembril 1997 otsuse Clinique La Ramée tsiviilvastutuse kohta.

7        J.-P. Riehli nõuete alusel otsustas eespool nimetatud kohus, et Clinique La Ramée ja Winterthur on kohustatud hüvitama talle nii koduses majapidamises abikaasa poolt osutatud abi äralangemisega tekkinud kahju kui ka abikaasa surmast tingitud moraalse kahju. Seevastu lükkas kohus tagasi J.-P. Riehli nõude töötasu kaotuse hüvitamiseks põhjendusega, et osutatud sissetuleku kaotus on väiksem kui nõukogu makstav toitjakaotuspension.

8        Tribunal de première instance de Bruxelles toetas nõukogu poolt personalieeskirjade artikli 85a alusel Clinique La Ramée ja Winterthuri vastu esitatud nõudeid summade tagasimaksmiseks, mida ta J.-P. Riehlile maksis või peab maksma.

9        Clinique La Ramée ja Winterthur esitasid nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Nad väitsid, et kõnealune kohus on rikkunud õiguste üleminekuga lubatud piire, määrates J.-P. Riehli õigused üle võtnud nõukogu kasuks suuremad summad võrreldes summadega, mida J.-P. Riehl saaks nõuda kahju eest vastutavalt kolmandalt isikult.

10      J.-P. Riehl ja nõukogu esitasid vastuapellatsiooni. J.-P. Riehl nõudis eelkõige kahju hüvitamist, mis tema hinnangul tekkis seoses leibkonna sissetuleku vähenemisega. Nõukogu taotles kahjusummade ajakohastamist, arvestades tehtava kohtuotsuse kuupäeva.

11      Sissetuleku väidetava vähenemisega J.-P. Riehlile tekkinud kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas märkis Cour d’appel de Bruxelles eelotsusetaotluses, et Belgia õiguse kohaselt ei ole toitjakaotuspensioni saamise õigus seotud kahju tekitanud isiku kohustusega hüvitada tekkinud kahju kogu ulatuses ning seega, erinevalt esimese astme kohtu otsuses märgitust, on vaja kindlaks määrata leibkonna sissetuleku kaotus J.-P. Riehlile makstud toitjakaotuspensioni arvestamata. J.-P. Riehlile makstavatest summadest oleks pidanud maha arvama üksnes invaliidsuspensioni, mida maksti kolme kuu vältel arvates lahkunu surmast. Cour d’appel hindas kirjeldatud arvutusmeetodit kohaldades, et
J.-P. Riehlile abikaasa surma tõttu tekkinud materiaalne kahju alates 1. oktoobrist 1990. aastast oli 479,80 eurot ühe kuu kohta, mis on nõukogu poolt makstud toitjakaotuspensionist väiksem summa.

12      Nõukogu poolt osutatud õiguste üleminekut puudutavas osas asus Cour d’appel de Bruxelles seisukohale, et menetluses olev kohtuvaidlus tõstatab küsimuse sellise ülemineku olemuse ja ulatuse kohta ning seetõttu otsustas kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmine eelotsuse küsimus:

„Kas nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 artiklitega 2 ja 3 ning neid muutvate määrustega muudetud Euroopa ühenduste personalieeskirjade artiklit 85a tuleb tõlgendada nii, et sellega antakse ühendustele õigus nõuda ametniku surma eest vastutavalt kolmandalt isikult üleelanud abikaasale personalieeskirjade artiklite 79 ja 79a alusel makstud toitjakaotuspensioni tagasimaksmist täies ulatuses, vaatamata sellele, et kahju hüvitamise nõude suhtes kohaldatavas õigusaktis sätestatakse, et toitjakaotuspensioni saamise õigus ei ole seotud süülise teo toime pannud isiku kohustustusega hüvitada tekkinud kahju kogu ulatuses ning et üleelanud abikaasal on surnud abikaasa sissetuleku kaotuse tõttu tekkinud kahju väiksem, kui talle makstud toitjakaotuspension?”

 Eelotsuse küsimus

13      Clinique La Ramée ja Winterthur väidavad, et personalieeskirjade artiklis 85a nähakse ette õiguste üleminek ühendustele toitjakaotuspensioni summa ulatuses, mida ühendused on kohustatud surnud ametniku üleelanud abikaasale maksma, ning kõnealune artikkel ei luba maksta üleelanud abikaasale üheaegselt toitjakaotuspensioni ja kahjuhüvitist surnud abikaasa sissetuleku kaotuse kompenseerimiseks. Kuna õiguste saajal ei saa olla suuremad õigused kui õiguste üleandjal, siis ühenduste õigus nõuda üleelanud abikaasale makstud toitjakaotuspensioni kogu ulatuses tagasimaksmist peab olema piiratud summaga, mis vastab kohaldatava siseriikliku õiguse eeskirjade järgi hinnatud kahjule, mida üleelanud abikaasa kandis oma abikaasa surma tõttu.

14      J.-P. Riehl, Euroopa Ühenduste Nõukogu ja Komisjon väidavad, et personalieeskirjade artiklis 85a ette nähtud õiguste üleminek on ühenduse õigusele ainuomane mehhanism, mida ei saa mistahes siseriikliku normiga kõrvale jätta. Õiguste üleminek ühendustele ei ole piiratud üksnes kahju kannatanud ametnikule või tema õigusjärglastele siseriikliku õiguse kohaselt makstava hüvitisega, vaid see laieneb kõigile artikli 85a lõikes 2 loetletud hüvitistele.

15      Sel puhul on vajalik meenutada, et personalieeskirjade artiklis 85a sätestatud õiguste ülemineku näol on õiguse seisukohalt tegemist automaatse üleminekuga. See realiseerub personalieeskirjade sätete alusel ühendustele tekkivate kohustuste ulatuses kolmanda isiku poolt kahju tekitamise ajal (26. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-333/90: Royale belge, EKL 1992, lk I-1135, punkt 8).

16      Samas aga personalieeskirjade artikli 85a lõikes 1 sätestatakse, et ühendustele lähevad üle ohvri või tema õigusjärglaste „õigused kolmanda isiku vastu, sealhulgas hagemisõigus”. Nii nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 26 märkis, saab viidatud lausest selgelt järeldada, et ühendustel ei ole kolmanda isiku vastu suuremad õigused kui ohvril või tema õigusjärglastel.

17      Seoses sellega tuleb nentida, et personalieeskirjade artikli 85a eesmärk ei ole muuta siseriiklikke eeskirju, mida kohaldatakse kolmanda isiku tekitatud kahju tuvastamiseks ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks. Kolmanda isiku vastutust tekitud kahju eest reguleerivad materiaalõiguse normid, mida tavaliselt kohaldab siseriiklik kohus, kus ohver kohtuasja algatas, s.t põhimõtteliselt kahju tekkimise asukoha liikmesriigi õigusnormid (vt seoses õiguste üleminekuga sotsiaalkindlustusasutustele nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6); 2. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-428/92: DAK, EKL 1994, lk I-2259, punkt 21).

18      Eeltoodust saab seega järeldada, et kui vastutuse suhtes antud asjas kohaldatav õigusakt välistab personalieeskirjade artiklites 79 ja 79a sätestatud toitjakaotuspensioni süülise teo toime pannud isiku kohustuse kahju hüvitada, ei või ühendused nõuda kõnealusele toitjakaotuspensionile vastavate summade tagasimaksmist personalieeskirjade artiklis 85 sätestatud õiguste ülemineku kaudu.

19      Seega tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt: personalieeskirjade artiklit 85a tuleb tõlgendada nii, et nimetatud artikli alusel ei ole ühendustel õigus nõuda ametniku surma eest vastutavalt kolmandalt isikult üleelanud abikaasale personalieeskirjade artiklite 79 ja 79a alusel makstud toitjakaotuspensioni tagasimaksmist täies ulatuses, kuigi kahju hüvitamise nõude suhtes kohaldatavas õigusaktis sätestatakse, et toitjakaotuspensioni saamise õigus ei ole seotud süülise teo toimepannud isiku kohustusega hüvitada tekkinud kahju kogu ulatuses ning et üleelanud abikaasal on surnud abikaasa sissetuleku kaotuse tõttu tekkinud kahju väiksem kui talle makstud toitjakaotuspension.

 Kohtukulud

20      Et põhimenetluse poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Artiklit 85a nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruses (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed, muudetud nõukogu 27. septembri 1985. aasta määrusega (ESTÜ, EMÜ, Euratom) nr 2799/85, tuleb tõlgendada nii, et nimetatud artikli alusel ei ole ühendustel õigus nõuda ametniku surma eest vastutavalt kolmandalt isikult üleelanud abikaasale personalieeskirjade artiklite 79 ja 79a alusel makstud toitjakaotuspensioni tagasimaksmist täies ulatuses, kuigi kahju hüvitamise nõude suhtes kohaldatavas õigusaktis sätestatakse, et toitjakaotuspensioni saamise õigus ei ole seotud süülise teo toime pannud isiku kohustusega hüvitada tekkinud kahju kogu ulatuses ning et üleelanud abikaasal on surnud abikaasa sissetuleku kaotuse tõttu tekkinud kahju väiksem kui talle makstud toitjakaotuspension.

 

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.