KOHTUJURISTI ETTEPANEK

F. G. JACOBS

esitatud 25. märtsil 2004 (1)

Kohtuasi C-372/02

Roberto Adanez‑Vega

versus

Bundesanstalt für Arbeit

1.        Käesolevas kohtuasjas on Bundessozialgericht (liitvabariigi sotsiaalkohus) (Saksamaa) esitanud mitu küsimust seoses määruse nr 1408/71(2) (edaspidi „määrus”) artiklite 3, 13, 67 ja 71 tõlgendamisega.

2.        Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtult suuniseid esiteks selle kohta, millised õigusaktid kohalduvad suurema osa oma elust Saksamaal elanud Hispaania kodaniku suhtes, kes pärast Hispaanias üheksakuulise kohustusliku sõjaväeteenistuse läbimist naasis Saksamaale, kus taotles töötushüvitist, ning teiseks selle kohta, kas määrusega on nõutud, et sõjaväeteenistuse aega tuleb võtta arvesse määrates kindlaks taotleja õigust saada sellist hüvitist.

3.        Vaidluse all olevad määruse sätted on artikkel 3 (milles on sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte), artikli 13 lõige 2 (mis sisaldab sätteid kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise kohta), artikkel 67 (milles on sätestatud nõuded teises liikmesriigis täitunud kindlustus‑ või töötamisperioodide liitmiseks või arvestamiseks töötushüvitise saamise õiguse kindlaksmääramisel) ning artikkel 71 (mis käsitleb töötuid, kes sisuliselt töötasid viimati sellises liikmesriigis, mis ei ole nende elukohaliikmesriik). Kõnealuste sätete teksti on vajalikul määral osundatud nendega seotud küsimuse või küsimuste käsitluse alguses.

4.        Asjakohane on ka määruse nr 574/72(3) artikkel 80. Selle määrusega on kehtestatud määruse nr 1408/71 rakendamise kord. Artikliga 80 on määruse nr 1408/71 artikli 67 kontekstis ette nähtud, et töötuse suhtes pädevad asutused liikmesriigis, kelle õigusaktid asjaomase isiku suhtes viimati kehtisid, annavad välja õiendi, milles on märgitud kindlustus‑ või töötamis­perioodid, mis kõnealusel isikul on täitunud selliste õigusaktide alusel.

 Asjakohased siseriiklikud õigusnormid

5.        Arbeitsförderungsgesetz’i (tööhõive edendamise seadus, edaspidi „AFG”) §‑s 100 on sätestatud, et isikul on õigus saada töötushüvitist, kui tal muu hulgas on täidetud kindlustuse kestuse tingimus. AFG § 104 kohaselt on kindlustuse kestuse tingimus täidetud, kui isik on kolmeaastase võrdlusperioodi jooksul, mis vahetult eelnesid töötus­perioodi esimesele päevale, millest alates muud töötusega seotud õiguste saamise tingimused olid täidetud, töötanud 360 päeva sellistel tingimustel, mille kohaselt tuli tasuda kohustuslikke kindlustusmakseid.

6.        AFG §‑s 107 on sätestatud, et sõjaväeteenistuses viibimise aega tuleb käsitleda kui töötamist sellistel tingimustel, mille alusel tuleb tasuda kohustuslikke kindlustusmakseid.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

7.        Eelotsusetaotluse kohaselt on kohtuasja faktid järgmised.

8.        Hageja, kellel on Hispaania kodakondsus, sündis 1974. aastal Saksamaal ning sellest alates on tema registreeritud põhielukoht olnud Saksamaal. Septembrist 1991 kuni juulini 1994 läbis ta Madridis koolituse, kvalifitseerudes energeetikatööstuse elektroonikainseneriks. Alates 3. augustist kuni 31. augustini 1994 ning alates 3. novembrist 1994 kuni 20. aprillini 1995 töötas hageja Saksamaal elektrikuna. 21. aprillil 1995 siirdus ta Hispaaniasse, kus oli kohustuslikus sõjaväeteenistuses alates 18. maist 1995 kuni 15. veebruarini 1995; alates 30. maist 1996 on ta jällegi töötanud Saksamaal.

9.        Vastavalt määruse nr 574/72 artiklile 80 andis Hispaania sotsiaal­kindlustus­asutus 1997. aasta jaanuaris välja õiendi, mille kohaselt on hagejal täitunud kindlustus‑ ja töötamisperiood alates 1. detsembrist 1991 kuni 4. detsembrini 1992.

10.      Hageja registreerus kostja juures töötuna 25. aprillil 1996. Kostja keeldus töötushüvitise andmisest põhjendusel, et kindlustuse kestuse tingimus ei ole täidetud, sest muu hulgas ei kujutanud ajavahemik, mil hageja viibis Hispaanias kohustuslikus sõjaväeteenistuses, endast AFG tähenduses töötamist sellistel tingimustel, mille alusel tuleb tasuda kohustuslikke kindlustusmakseid.

11.      Hageja esitas Sozialgericht Hannover’ile (sotsiaalkohus) kaebuse, mis rahuldati; kõnealuse kohtu otsust kinnitas Landessozialgericht (kõrgema astme sotsiaalkohus). Kostja esitas kassatsioonkaebuse Bundes­sozial­gericht’ile.

12.      Kõnealune kohus märgib, et nimetatud kolmeaastane võrdlusperiood hõlmab ajavahemikku 25. aprillist 1993 kuni 24. aprillini 1996. Selle aja jooksul töötas hageja Saksamaal sellistel tingimustel, mille alusel tuli tasuda kohustuslikke kindlustusmakseid, alates 3. augustist 1994 kuni 31. augustini 1994 ning alates 3. novembrist 1994 kuni 20. aprillini 1995. See teeb kokku 198 päeva sellist töötamist, s.o vähem kui 360 päeva. Siiski oleks hagejal õigus saada töötushüvitist, kui võtta arvesse kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aeg alates 18. maist 1995 kuni 15. veebruarini 1996. Kõnealust perioodi ei saa kvalifitseerumisperioodi täitumise kindlakstegemisel käsitleda Saksa õiguse alusel, vaid seda võib olla vaja arvestada vastavalt ühenduse õigusele. Selle eelduseks on, et ühenduse õiguse alusel pidi kostja andma töötushüvitist ning töötushüvitise saamise tingimused olid täidetud. Kas see ka nii on, sõltub määruse nr 1408/71 mitme sätte tõlgendamisest. Bundessozialgericht on seetõttu menetluse peatanud ning esitanud Euroopa Kohtule mitu küsimust eelotsuse saamiseks.

13.      Küsimuste täielik tekst on avaldatud käesoleva ettepaneku lisas. Sisuliselt tõstatatakse järgmised küsimused: esiteks, kas tekkinud olukorras tuleb kohaldada Hispaania või Saksamaa õigusakte; teiseks, kas hageja kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aeg on „töötamine” artikli 71 lõike 1 tähenduses; kolmandaks, kui see on nii, siis kas artikkel 67 on põhimõtteliselt kohaldatav koos artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktiga ii; ning neljandaks, kui see on nii, siis kas artikliga 67 on nõutud, et tuleb võtta arvesse kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi, mis on läbitud pärast hageja viimast kindlustusperioodi Saksamaa õigusnormide alusel. Lõpuks küsib eelotsuse­taotluse esitanud kohus, kas määruse artikliga 3 on nõutud sõjaväe­teenistuses viibitud aja arvessevõtmist, kui eespool osutatud sätetest nii ei tulene.

14.      Kirjalikud märkused on esitanud hageja, Saksamaa ja Portugali valitsused ning komisjon. Kohtuistung ei toimunud, sest seda ei nõutud.

 Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine

15.      Oma esimeses küsimuses uurib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas hageja olukorras isiku suhtes kohaldatakse Hispaania õigusakte vastavalt määruse artikli 13 lõike 2 punktile e või Saksamaa õigusakte vastavalt määruse artikli 13 lõike 2 punktile f.

 Määruse artikkel 13

16.      Artikkel 13 pealkirjaga „Üldeeskirjad” on määruse nr 1408/71 II jaotise „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine” esimene säte.

17.      Vaatlusalusel ajal kehtinud artikli 13 lõike 1 redaktsioonis oli sätestatud:

„Isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele, arvestades artiklis 14c sätestatut [mis ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane]. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.”

18.      Artikli 13 lõikes 2 on sätestatud eeskirjad konkreetsetel asjaoludel kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks. Need eeskirjad on seatud sõltuvusse artiklitest 14−17, mis kujutavad endast II jaotise ülejäänud osa ja sisaldavad mitmesuguseid erisätteid, millest ükski ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

19.      Artikli 13 lõike 2 punktis a on sätestatud:

„[L]iikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil.”

20.      Artikli 13 lõike 2 punktis e on sätestatud:

„[L]iikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või tsiviilteenistusse kutsutud isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid. Kui kõnealuste õigusaktide järgi on hüvitiste saamise õigus seatud sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest enne sellisesse kaitseväe‑ või tsiviilteenistusse asumist või pärast sealt vabanemist, võetakse vajalikul määral arvesse mis tahes teise liikmesriigi õigusaktide järgi täitunud kindlustusperioode, nii nagu oleksid need esimesena nimetatud riigi õigusaktide järgi täitunud kindlustusperioodid. Kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või tsiviilteenistusse kutsutud töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad säilitavad oma staatuse töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana.”

21.      Määrusega nr 2195/91(4) alates 29. juulist 1991 määrusesse nr 1408/71 lisatud artikli 13 lõike 2 punktis f on sätestatud:

„isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”

 Hinnang

22.      Minu arvates tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata üksnes viitega määruse II jaotisele, mille pealkiri on „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine” ja mida Euroopa Kohus on korduvalt kirjeldanud kui sellist, mis kujutab endast „täielikku ja ühtset kollisiooninormide süsteemi”.(5) Tõepoolest on artikli 13 lõikes 1 expressis verbis sätestatud: „Isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele, arvestades artiklis 14c sätestatut. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.” Sellest tulenevalt ei saa ma nõustuda komisjoni väitega, et kohaldatava õiguse küsimus ei ole reguleeritud II jaotisega ja tuleks lahendada viitega kõnealuse määruse muudes osades sätestatud normidele.

23.      Mööndavasti on määruse teistes jaotistes sätteid, millega on ette nähtud, et teatavatel asjaoludel kohaldatakse muu liikmesriigi õigusakte kui neid, mida tuleks kohaldada II jaotisest tulenevalt. Määruse ülesehitus sellisena, nagu Euroopa Kohus seda on tõlgendanud, eeldab siiski selgesti, et asjaomase töötushüvitisetaotleja suhtes põhimõtteliselt kohaldatav õigus võidakse alati määrata viitega II jaotisele, isegi kui määruse erisättega on teatavas olukorras ette nähtud teise liikmesriigi õiguse kohaldamine mingil konkreetsel eesmärgil.

24.      Käesoleva juhtumi puhul hageja i) töötas Saksamaal alates 3. augustist kuni 31. augustini 1994 ja alates 3. novembrist 1994 kuni 20. aprillini 1995 ning selle aja vältel kehtisid tema suhtes artikli 13 lõike 2 punktist a tulenevalt Saksamaa õigusaktid; ning ii) läbis Hispaanias kohustusliku sõjaväeteenistuse alates 18. maist 1995 kuni 15. veebruarini 1996 ning selle aja vältel kehtisid tema suhtes artikli 13 lõike 2 punktist e tulenevalt Hispaania õigusaktid. Küsimus on selles, millised õigusaktid olid kohaldatavad pärast seda – siis, kui ta naasis Saksamaale ja taotles töötushüvitist.

25.      Sellele küsimusele annab vastuse Euroopa Kohtu otsus Kuusijärvi kohtuasjas,(6) mis puudutas artikli 13 lõike 2 punkti f. Kõnealuses kohtuasjas märkis kohus, et „isiku puhul, kelle suhtes ei ole enam kohaldatav ühegi riigi õigus artikli 13 lõike 2 muude sätete alusel […] ega määruse nr 1408/71 artiklite 14–17 alusel, tunnistab [artikli 13 lõike 2 punkt f] kohaldatavaks tema elukohaliikmesriigi õiguse”. Kõnealune olukord vastab selgesti hageja olukorrale käesolevas kohtuasjas. Samal seisukohal on ka Saksamaa valitsus.

26.      Ehkki Portugali valitsus väidab, et artikli 13 lõike 2 punktist e tulenevalt on kohaldatav Hispaania õigus, ilmneb siiski, et see väide puudutab üksnes kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibimise ajal kohaldatavat õigust, samal ajal kui esimene eelotsuse küsimus puudutab selle järel kohaldatavat õigust.

27.      Komisjon leiab, et artikli 13 lõike 2 punkt f ei ole pärast sõjaväeteenistuse lõppu kohaldatav, nagu see pole kohaldatav ka pärast töökoha kaotamist: kui see oleks kohaldatav, võiks töötu isik alati minna elama teise liikmesriiki ja nõuda seal töötushüvitist. Selline seisukoht on siiski selgelt vastuolus Euroopa Kohtu otsusega Kuusijärvi kohtuasjas, milles on märgitud, et „isiku suhtes, kes on lõpetanud igasuguse töötamise liikmesriigi territooriumil, […] kehtivad artikli 13 lõike 2 punktist f tulenevalt […] kas tema viimase töökoha liikmesriigi õigusaktid, kui tema elukoht on jätkuvalt seal, või tema uue elukohariigi õigusaktid, kui ta on vahetanud elukohariiki.”(7)

28.      Lisaks on selge, et väljendiga „isik[…], kes on lõpetanud igasuguse töötamise” ei soovinud Euroopa Kohus piirata oma seisukohta isikutega, kes on selgelt lõpetanud igasuguse kutsealase tegevuse. Kuusijärvi kohtuasjas väitsid Rootsi ja Norra valitsus, et artikli 13 lõike 2 punkt f on kohaldatav ainult selliste isikute suhtes, kusjuures isiku suhtes, kes on töötamise lõpetanud vaid ajutiselt, jäävad artikli 13 lõike 2 punktist a tulenevalt kehtima tema viimase töökoha liikmesriigi õigusaktid, isegi kui ta asub elama teise liikmesriiki. Euroopa Kohus märkis, et artikli 13 lõike 2 punkti f sõnastuses ei viita miski sellele, nagu oleks selle kohaldamisala niivõrd piiratud; vastupidi: kõnealune säte on üldsõnaline, et hõlmata kõikvõimalikke olukordi, kus liikmesriigi õigusaktid lakkavad isiku suhtes kohaldumast mis tahes põhjusel ja mitte ainult sellepärast, et asjaomane isik on kas jäädavalt või ajutiselt lõpetanud kutsealase tegevuse selles liikmesriigis.(8)

29.      Ma ei ole sugugi veendunud komisjoni mure põhjendatuses. Isegi kui artikli 13 lõike 2 punktist f tuleneb, et isiku suhtes, kes on lõpetanud töötamise ühes liikmesriigis ning kelle uus elukoht on teises liikmesriigis, kohaldatakse nimetatud teise liikmesriigi õigusakte, ei anna see iseenesest sellisele isikule automaatselt õigust saada kõnealuse riigi kulul töötushüvitist. Euroopa Kohus rõhutas Kuusijärvi kohtuasjas, et artikli 13 lõike 2 ainus eesmärk on määrata kindlaks, millist siseriiklikku õigust kohaldatakse isikute suhtes, kes on ühes kõnealuse sätte punktides a–f viidatud olukordadest. Kõnealuse sätte kui sellise eesmärk ei ole kehtestada tingimusi, mis looksid õigusi või kohustusi olla seotud ühe või teise sotsiaalkindlustussüsteemi või selle teatava haruga: nagu Euroopa Kohus on mitmel korral osutanud, on sellised tingimused iga liikmesriigi seadusandja kehtestada.(9) Artiklis 67 on nõutud, et kui liikmesriik seab töötushüvitise saamise õiguse sõltuvusse tingimusest, et taotlejal peavad olema täitunud kindlustus‑ või töötamisperioodid, peab see liikmesriik oma arvutustes arvesse võtma selliseid perioode, mis on täitunud teistes liikmesriikides. Siiski kehtib see nõue üldiselt vaid siis, kui taotlejal on sellised perioodid „viimati täitunud” selles liikmesriigis, kus taotlus esitatakse.(10) Sellest tulenevalt ei leia ma, et minu soovitataval artikli 13 lõike 2 punkti f tõlgendusel oleks komisjoni kirjeldatud mõju.

30.      Rohkem valmistab mulle siiski muret võimalus, et artikli 13 lõike 2 punkti f tõlgendus, mis näib otseselt tulenevat Kuusijärvi kohtuotsusest, võib rikkuda järjepidevust määruse ülesehituses, eriti selle III jaotise 6. peatüki „Töötushüvitised” sätetes. Nimetatud peatükk sisaldab artikleid 67−71. Nagu edaspidi nähtub, on artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud teatavate töötute võimalus saada töötushüvitist „vastavalt [pädeva] riigi õigusaktide sätetele, nii nagu elaks ta selle riigi territooriumil”; artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktiga ii on ette nähtud teiste töötute võimalus saada hüvitist vastavalt oma elukohariigi õigusaktidele. Määruse ülesehitusest ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on selge, et mõistet „pädev riik” tuleb määratleda kui sellist riiki, mille õigus on kohaldatav vastavalt määruse artiklis 13 sätestatud üldnormidele.(11) Arvestades tõsiasja, et kuni artikli 13 lõike 2 punkti f lisamiseni määrusega nr 2195/91(12) tulenes väljakujunenud kohtupraktikast, et hüvitist taotleva töötu suhtes on (artikli 13 lõike 2 punktist a tulenevalt) kohaldatavad tema viimase töökoha riigi õigusaktid,(13) ei ole kuigi üllatav, et Euroopa Kohus on nende sätete tõlgendamisel eeldanud, et harilikult on just see riik töötushüvitiste suhtes pädev riik.(14) Kui artikli 13 lõike 2 punktist f tuleneb, et töötu suhtes, kelle elukoht on liikmesriigis, mis ei ole tema viimase töökoha riik, kohaldatakse tema elukohariigi õigusakte, puuduks artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktil i tähendus ning artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii oleks tarbetu. Sellepärast võib käesolevas kohtuasjas olla sobiv, et Euroopa Kohus selgitaks, et Kuusijärvi kohtuotsuses antud artikli 13 lõike 2 punkti f tõlgendus ei ole kohaldatav töötushüvitisega seotud juhtumite suhtes, mida jääksid reguleerima vastavalt vajadusele artikli 13 lõike 2 punkt a või analoogia põhjal artikli 13 lõike 2 punktid b–e. Sellisel juhul oleks käesoleva kohtuasja tulemus selline, et hageja suhtes tuleks vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile e kohaldada Hispaania õigust.

31.      Eelotsusetaotluses esitatud ülejäänud küsimustes lähtun ma sellest, et Kuusijärvi kohtuotsusest tulenevalt kohaldatakse vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile f Saksa õigust. Juhuks kui Euroopa Kohus otsustab siiski tõlgendada seda otsust nii, nagu olen eespool välja pakkunud, arutlen käesolevas ettepanekus edaspidi lühidalt ka selle üle, milline oleks positsioon siis, kui kohaldatav oleks Hispaania õigus.

 Määruse artikkel 71

 Asjakohased sätted

32.      Määruse nr 1408/71 artiklis 1 on rida määratlusi, sealhulgas:

„r)       kindlustusperiood – sissemakseperiood või töötamisperiood või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood, mis on sellisena määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõik selliste perioodidena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need kindlustusperioodiga;

s)      töötamisperiood ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood – perioodid, mis on vastavalt määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud, ja kõik selliste perioodidena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need töötamisperioodi või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodiga”.

33.      Artikli 71 pealkiri on „Töötud, kes oma viimase töötamise ajal elasid muus liikmesriigis kui pädev riik”. Artikli 71 lõike 1 sissejuhatavad sõnad on järgmised:

„Töötu, kes on varem töötanud ja kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev riik, saab hüvitist vastavalt järgmistele sätetele”.

34.      Artikli 71 lõike 1 punkt a käsitleb piirialatöötajaid ning sisuliselt on seal sätestatud, et piirialatöötaja, kes on teda palganud ettevõtjas osaliselt või aeg-ajalt töötu, saab hüvitist vastavalt töökohariigi õigusaktidele, nii nagu elaks ta selles riigis (artikli 71 lõike 1 punkti a alapunkt i), samas kui piirialatöötaja, kes on täielikult töötu, saab hüvitist oma elukohariigilt, nii nagu oleks selle riigi õigusaktid kehtinud tema suhtes tema viimase töötamise ajal (artikli 71 lõike 1 punkti a alapunkt ii).

35.      Artikli 71 lõike 1 punkt b käsitleb muid töötajaid, kes enne töötuks jäämist elasid ja töötasid eri liikmesriikides. Artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktis i on sätestatud, et selline isik, kes on jätkuvalt kättesaadav tööandjatele riigis, kus ta viimati töötas, saab hüvitist sellelt riigilt, nii nagu ta elaks seal. Artikli 71 lõike 1 punkti b alapunktis ii on sätestatud:

„töötaja, kes ei ole piirialatöötaja ning kes on täielikult töötu ja on kättesaadav tööhõivetalitustele liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, või kes naaseb nimetatud territooriumile, saab hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktidele, nii nagu oleks ta seal viimati töötanud […]”.

 Kas kohustuslik sõjaväeteenistus on „töötamine” artikli 71 lõike 1 tähenduses?

36.      Oma küsimuste punkti 2 alapunktis a ja punkti 3 alapunkti c taandes aa on siseriiklik kohus palunud suuniseid artikli 71 lõike 1 tõlgendamise kohta ning eriti küsinud seda, kas hageja sõjaväeteenistus võib endast kujutada „viimast töötamist” kõnealuse sätte esimese lause alusel nii, et kohaldub artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii.

37.      Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et artikli 71 eesmärk on tagada, et võõrtöötajad saavad töötushüvitist tingimustel, mis on kõige soodsamad uue töökoha otsimisel; see hüvitis ei ole pelgalt rahaline, vaid hõlmab ka tööhõivetalituste pakutavat abi uue töökoha leidmisel.(15) Kõnealuse artikli kui terviku kohaldamisel on otsustavaks teguriks asjaomase isiku elukoht liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, mille õigusaktid kehtisid tema suhtes tema viimase töötamise ajal.(16) Artikli 71 lõike 1 punkti b alusel on selle reguleerimisalasse jäävatel töötutel töötajatel õigus valida pädeva riigi – mis harilikult on artikli 13 lõike 2 punktist a tulenevalt nende viimane töökohariik(17) – pakutava hüvitise ja oma elukohariigi pakutava hüvitise vahel. Töötaja, kes ise teab kõige paremini endale uue töökoha leidmise võimalusi, kasutab seda võimalust, tehes end kättesaadavaks kas oma viimase töökohariigi tööhõivetalitustele (artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt i) või oma elukohariigi tööhõivetalitustele (artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii).(18) Käesoleval juhul püüab hageja kasutada nimetatud teist võimalust.

38.      Võiks mõelda, et kui mul on õigus ja artikli 13 lõike 2 punktist f tulenevalt on kohaldatavad Saksamaa õigusnormid, ei muudaks artikli 71 lõige 1 käesoleva kohtuasja tulemust, sest hageja peaks igal juhul saama hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktidele, kus ta elas hüvitise taotlemise ajal.

39.      Sellise seisukoha puhul jääks siiski arvestamata artiklite 67 ja 71 omavaheline suhe. Mööndavasti, hoolimata sellest, kas artikkel 71 on kohaldatav või mitte, on töötushüvitise väljamaksmise eest vastutav asutus kohustatud liitma töötamis‑ või kindlustusperioodid vastavalt artiklile 67, nagu edaspidi(19) nähtub; sellepärast ei ole selles ulatuses (eeldusel, et kohaldub Saksa õigus) käesoleva kohtuasja tulemuse suhtes mingit vahet, kas artikkel 71 on kohaldatav või mitte. Siiski loobutakse „artikli 71 lõike 1 […] punkti b alapunktis ii viidatud juhtudel” selgesõnaliselt artikli 67 lõikes 3 sätestatud tingimusest, et taotlejal peab olema „viimati täitunud” kindlustusperiood (käesoleval juhul) vastavalt Saksamaa õigusaktidele. Sellepärast võib hagejal olla kohane näidata, et ta jääb selle sätte reguleerimisalasse.

40.      Hageja ja Portugali valitsus on mõlemad seisukohal, et hageja sõjaväeteenistuses viibitud aeg kujutab endast „töötamist” artikli 71 lõike 1 esimese lause tähenduses; Saksamaa valitsus ja komisjon on võtnud vastupidise seisukoha.

41.      Mulle näib, et ehkki mõiste „töötamine” ulatust artikli 71 lõike 1 kohaldamisel on võimalik määratleda, ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades võimalik jõuda selles küsimuses lõplikule järeldusele. Seda põhjusel, et selle küsimuse vastus sõltub lõpuks Hispaania õigusaktidest, mille tõlgendamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. Ehkki termin „töötamine” kui selline on määruses määratlemata, viitavad artikli 71 lõike 1 ülesehitus ja eesmärgid, nagu eespool kirjeldatud, sellele, et vähemalt kõnealuse sätte kohaldamisel on sellel terminil spetsiifiline ulatus, mis hõlmab üksnes artikli 1 punkti s tähenduses töötamisperioodiga seotud tegevust ja seega ainult selliseid perioode, mida käsitletakse kui töötamisperioode või samaväärseid perioode vastavalt õigusaktidele, mille alusel need on täitunud.

42.      Sellele seisukohale võib tuge leida ka Kuykeni kohtuotsusest,(20) milles Euroopa Kohus märkis, et artiklit 71 ei saa kohaldada sellise töötu suhtes, kes ei ole töötanud ühelgi töökohal ega tegelnud muu sellisena käsitletava tegevusega ning kellel seetõttu ei ole tekkinud õigust saada töötushüvitist. Ehkki see kirjeldus ei vasta täpselt käesoleva kohtuasja hagejale, kes enne sõjaväeteenistuse läbimist töötas, on see siiski piisavalt autoriteetne „viimase töötamise” mõiste tõlgendamiseks artikli 71 lõike 1 kohaldamisel viitega tegevusele, mis on seotud töötamisperioodiga artikli 1 punkti s tähenduses, ja seega ainult sellistele perioodidele, mida käsitletakse kui töötamisperioode või samaväärseid perioode vastavalt õigusaktidele, mille alusel need on täitunud.

43.      Vastupidise seisukoha võimaliku alusena viitab siseriiklik kohus Grahame ja Hollanders’i kohtuotsusele,(21) mille kohaselt kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodid kujutavad endast määruse VI lisa J osa punkti 4 alapunktide a ja c tähenduses „palgatöö perioode”, „palgalise tööhõive perioode”, „samaväärseid perioode” või „sellistena käsitletavaid perioode”. Nende sätetega kindlustati, et Madalmaad võtavad arvesse selliseid Madalmaades enne 1. juulit 1967 täitunud perioode, kohaldades määruse artikli 46 lõiget 2, mis käsitleb pensionide arvutamist.

44.      Kõnealuses kohtuasjas tugines kohus selgesõnaliselt „töötamisperioodide” määratlusele määruse artikli 1 punktis s ja märkis, et kõnealuse termini vastavust punkti 4 alapunktides a ja c kasutatud terminitele ei vaidlustata, ning leidis, et sotsiaalkindlustuse seisukohast käsitletakse kohustusliku sõjaväeteenistuse perioode vastavalt nende läbimise aluseks olevatele õigusaktidele kui töötamisperioode.(22)

45.      Portugali valitsuse väitel tuleneb artikli 13 lõike 2 punkti e kolmandast lausest, et artikkel 71 on kohaldatav siis, kui töötu isiku viimane tegevus oli sõjaväeteenistus. Kõnealune lause on järgmine: „Kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või tsiviilteenistusse kutsutud töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad säilitavad oma staatuse töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana.”

46.      Siiski ilmneb, et see seisukoht on vastuolus Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Grahame ja Hollanders sedastatuga,(23) mille kohaselt „kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide kindlaksmääramine on ainus eesmärk, miks [kõnealuses lauses] kasutatakse teistsugust kriteeriumi, mis on seotud varasema tegevuse laadiga, ja sätestatakse eraldi, et [selline] isik […] säilitab oma eelmise staatuse töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana”. Seega, samal ajal kui artikli 13 lõike 2 punkti e esimese lausega on määratud liikmesriik, mille õigusakte kohaldatakse, määrab kolmas lause selle, kas kohaldatakse töötajaid või füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlevaid õigusakte.

47.      Sellest tulenevalt jään seisukohale, et „töötamine” artikli 71 lõike 1 esimese lause tähenduses hõlmab üksnes selliseid perioode, mida käsitletakse kui töötamisperioode või samaväärseid perioode vastavalt õigusaktidele, mille alusel need on täitunud. Menetlust, mille abil eelotsusetaotluse esitanud kohus võib määrata, kas hageja sõjaväeteenistuse perioodi Hispaanias käsitletakse Hispaania õigusaktides selliselt, on käsitletud käesolevas ettepanekus edaspidi, seoses artikli 67 lõikega 1.(24) Võib veel märkida, et määruse nr 574/72(25) artikkel 84, millega rakendatakse määruse nr 1408/71 artiklit 71, näeb ette, et määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel töötushüvitise taotleja peab ka esitama artiklis 80 viidatud õiendi, mida on käsitletud edaspidi punktides 69 ja 70.

48.      Kui kõnealusest õiendist ilmneb, et hageja sõjaväeteenistuse periood Hispaanias oli tõepoolest „töötamine” artikli 71 lõike 1 esimese lause tähenduses, kohaldatakse kõnealust sätet, kui hageja selle perioodi jooksul „elas muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik”.

49.      Kõnealuse perioodi vältel oli artikli 13 lõike 2 punktist e tulenevalt kohaldatavaks õiguseks Hispaania õigus; seega on Hispaania pädev riik artikli 71 lõike 1 tähenduses. (26)

50.      Siseriiklik kohus ei ole palunud Euroopa Kohtult suuniseid selle kohta, kas hageja elukohariigiks sel ajal, kui ta oli Hispaanias sõjaväeteenistuses, võib pidada Saksamaad, märkides õigesti, et vastus nimetatud küsimusele sõltub sellest, kas tema huvide kese jäi selle aja jooksul Saksamaale.(27)

51.      Sellest tulenevalt järeldan, et hageja sõjaväeteenistust tuleb käsitleda kui artikli 71 lõike 1 tähenduses „töötamist” üksnes siis, kui see on Hispaania õigusaktides selliselt määratletud või tunnustatud või kui seda käsitatakse selliselt ja peetakse kõnealuste õigusaktide kohaselt sellega samaväärseks määruse artikli 1 punkti s tähenduses.

52.      Lõpuks käsitlen lühidalt seda, milline oleks seisukoht siis, kui hageja suhtes oleksid töötushüvitise taotlemise ajal kehtinud Hispaania õigusaktid vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile e, mitte Saksamaa õigusaktid vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile f. Sel juhul annaks artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii talle siiski võimaluse saada hüvitist Saksamaa ja mitte Hispaania õigusaktide alusel eeldusel, et tema kohustusliku sõjaväeteenistuse periood kujutas aega, millal ta on „viimati töötanud” artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii tähenduses, ning kõnealuse artikli tähenduses elas ta selle perioodi jooksul Saksamaal. Kui aga tema sõjaväeteenistus ei kujutanud endast aega, millal ta on „viimati töötanud” artikli 71 lõike 1 tähenduses, ei kohaldataks kõnealust artiklit mingil juhul, sest siis oleks tema viimane töökoht olnud Saksamaal, kus oli ka tema elukoht.

 Määruse artikkel 67

 Asjakohased sätted

53.      Termin „töötaja” on määruse artikli 1 punktis a määratletud peamiselt kui isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate sotsiaalkindlustuse liigid või mida käsitletakse määruses.

54.      Artiklis 67, mille pealkiri on „Kindlustus- või töötamisperioodide liitmine”, on muu hulgas sätestatud:

„1)      Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, võtab vajalikul määral arvesse kindlustus‑ või töötamisperioode, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel nii nagu oleksid need tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodid, tingimusel et kõnealuste õigusaktide alusel täitumise korral oleks nimetatud töötamisperioode arvestatud kindlustusperioodidena.

[…]

3)      Välja arvatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhud, sõltub lõigete 1 ja 2 kohaldamine tingimusest, et asjaomase isiku puhul peaks olema viimati täitunud:

–      lõike 1 korral kindlustusperiood,

–      lõike 2 korral töötamisperiood

         vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel taotletakse hüvitist.”

 Koosmõju artikli 71 lõikega 1

55.      Oma küsimustega punkti 2 alapunktis b ning punkti 3 alapunkti c taandes bb soovib siseriiklik kohus teada, kas artiklis 67 sisalduvaid liitmissätted on kohaldatavad juhul, kui hageja jääb artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse, või kohaldub nende sätete asemel artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii esimene lause.

56.      Nagu Portugali valitsus õigesti märgib, ei lakka artikli 67 lõige 1 kohaldatavus lihtsalt sellepärast, et artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii on kohaldatav. See on minu arvates ilmne kõnealuste sätete ülesehitusest ja sõnastusest.

57.      Esiteks on artiklid 67 ja 71 määruse III jaotises, mille pealkiri on „Eri liiki hüvitistega seotud erisätted”. Töötushüvitist käsitleb III jaotise 6. peatükk. Artikkel 67 on 1. jaos, mille pealkiri on „Ühissätted”. III jaotise 6. peatüki 2. jao pealkiri on „ Töötud, kes lähevad muusse liikmesriiki kui pädev riik”. See jagu hõlmab artiklit 69 pealkirjaga „Hüvitise saamise õiguse säilitamise tingimused ja piirid” ja artiklit 70 pealkirjaga „Hüvitise maksmine ja tagasimaksmine”. Kõnealuse 6. peatüki 3. jagu, mis on ühtlasi selle peatüki viimane, koosneb ainult artiklist 71. Kirjeldatud struktuuri põhjal on ilmne, et artikkel 67 on ühissäte kõikide 6. peatüki jagude suhtes ja seega prima facie kohaldatav koos artikliga 71.

58.      Teiseks toetab artikli 67 sõnastus sellist tõlgendust. Artikli 67 lõikes 3 on sätestatud, et artikli 67 lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse tingimusel, et asjaomase isiku puhul on viimati täitunud kindlustus‑ või töötamisperiood vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel hüvitist taotletakse.(28) Samas on märgitud, et kõnealune tingimus ei kehti „artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhtudel”. See erand oleks ülearune, kui artikli 71 lõige 1 ei oleks kohaldatav koos artikliga 67.

59.      Kolmandaks kehtib artikli 67 lõige 1 nende liikmesriikide suhtes, mille õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest.(29) Kõnealuse lõike kohaselt peab sellise liikmesriigi pädev asutus võtma vajalikul määral arvesse töötaval isikul teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus‑ või töötamisperioode, nii nagu oleksid need täitunud kõnealuse pädeva asutuse poolt kohaldatavate õigusaktide alusel. Selline toiming, mida nimetatakse liitmiseks, on üks määruse nr 1408/71 ja eriti just EÜ artikli 42, millel see põhineb, kahest aluspõhimõttest (teine on hüvitiste maksmine isikutele, kelle elukoht on kus tahes Euroopa Liidus). Nagu eespool(30) selgitatud, on artikli 71 lõikega 1 lihtsalt ette nähtud teatavatele võõrtöötajatele, kes oma viimase töötamise ajal elasid muus liikmesriigis kui pädevas liikmesriigis, võimalus registreeruda töötuna ja seeläbi taotleda töötushüvitist oma elukohariigilt, mitte viimase töökoha riigilt. Selles puuduvad sätted kõnealuse hüvitise arvutamiseks. Kui artikkel 67 ei oleks kohaldatav töötushüvitise taotlemisel artikli 71 lõike 1 alusel, ei oleks ka liitmise nõuet, mis oleks vastuolus määruse süsteemiga ja ka asutamislepinguga.

60.      Ja lõpuks on minu pakutav tõlgendus leidnud selgesõnalist kinnitust Euroopa Kohtult, kes märkis Warmedam-Steggerda kohtuotsuses,(31) et „artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkt ii, […] kui selle kohaldamise tingimused on täidetud, ei mõjuta […] [artikli 67 lõike 1] liitmisnõudeid, millega on määratud tingimused, mille korral tuleb arvesse võtta perioode, mis on võõrtöötajal täitunud muudes liikmesriikides kui selles, kus asub pädev asutus, mis vastutab hüvitiste andmise otsuste eest”.

61.      Sellest tulenevalt järeldan, et artiklis 67 sisalduvad liitmissätted on kohaldatavad, kui hageja jääb artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii reguleerimisalasse – seda muidugi tingimusel, et tema olukord vastab artikli 67 lõikes 1 esitatud nõuetele, mida ma nüüd käsitlema asun.

 Artikli 67 lõige 1

62.      Siseriikliku kohtu küsimuse 2 alapunktis c ja küsimuse 3 alapunktis b on sisuliselt soovitud teada, kas hageja sõjaväeteenistust tuleb käsitleda kui „töötamisperioode, mis on töötajana täitunud” artikli 67 lõike 1 tähenduses.

63.      Artikli 67 lõikes 1 on nõutud, et selle kohaldamisalasse jääv liikmesriik „liidaks” „kindlustus- või töötamisperioode, mis on töötajana täitunud”, nii nagu oleksid need täitunud selle liikmesriigi õigusaktide alusel.

64.      Määruse artikli 1 punktidest r ja s(32) tuleneb, et vastus küsimusele, kas teatav tegevusperiood kujutab endast määruse tähenduses „kindlustusperioodi” või „töötamisperioodi”, seisneb selles, kuidas käsitletakse kõnealust perioodi nendes õigusaktides, mille alusel see periood täitus.

65.      Lisaks peab kindlustus‑ või töötamisperiood artikli 67 lõike 1 alusel liitmiseks olema „töötajana täitunud”, seega määruse artikli 1 punkti a tähenduses isikul, kellel on sotsiaalkindlustus.

66.      Tundub valitsevat üldine üksmeel selles, et hageja sõjaväeteenistust ei käsitleta nende õigusaktide järgi, mille alusel see läbiti – nimelt Hispaania õigusaktide järgi –, kindlustusperioodi ega samaväärse perioodina. Seega piirdub siseriikliku kohtu esitatud küsimus sellega, kas sõjaväeteenistus on „töötamisperiood […], mis on töötajana täitunud” artikli 67 lõike 1 tähenduses. Kui see nii on ja kui hageja vastab ka artikli 67 lõikes 3 seatud tingimusele (mida käsitlen üksikasjalikumalt edaspidi(33)), kuivõrd see on rakendatav, ja eeldusel (mis ilmneb AFG §‑st 107), et kõnealune sõjaväeteenistus oleks loetud kindlustusperioodiks, kui see oleks läbitud Saksa õigusaktide alusel, on kostja kui pädev asutus kohustatud kõnealuse sõjaväeteenistuse perioodi arvesse võtma, otsustades, kas hagejal on täitunud kvalifitseerumisperiood, mis on Saksa õiguses nõutav töötushüvitise saamise õiguse tekkeks.

67.      Portugali valitsus väidab, et kostja peab hageja sõjaväeteenistust arvesse võtma. Kõnealune valitsus osundab Warmedam-Steggerda kohtuotsust(34) kui alust, mis toetab väidet, et artikli 67 kohaldamisalasse jääv pädev asutus ei pea kindlaks tegema mitte seda, kas kõnealust sõjaväeteenistust käsitleti kui kindlustus‑ või töötamisperioodi vastavalt selle läbimise riigi õigusaktidele, vaid seda, kas seda oleks käsitletud kui kindlustusperioodi, kui see olnuks läbitud pädeva asutuse asukohariigis, nimelt Saksamaal. Vastus sellele küsimusele on jaatav.

68.      Selle tõlgendusega ma ei nõustu. Mulle tundub, et Portugali valitsus keskendub üksnes artikli 67 lõiget 1 lõpetavale eritingimusele. Sellest eritingimusest tuleneb, et töötamisperioode(35) tohib artikli 67 lõike 1 kohaselt liita vaid siis, kui need oleks pädeva asutuse poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitumise korral arvestatud kindlustusperioodideks. Siiski on see pelgalt lisanõue; täidetud peab olema ka artikli 1 punktis s sisalduvast määratlusest johtuv nõue, et kõnealune töötamisperiood pidi olema sellisena käsitletav selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kus see täitus.

69.      Saksamaa valitsuse ja komisjoni väitel ei käsitleta sõjaväeteenistust Hispaania õigusaktide alusel kui töötamisperioodi: sellega ei kaasne kohustuslikku sotsiaalkindlustuskaitset ja sellest ei teki sotsiaalkindlustusega seotud õigusi. Ehkki Euroopa Kohus loomulikult ei saa teha otsust liikmesriigi siseriiklike sotsiaalkindlustusõigusaktide mõju kohta, ilmneb eelotsusetaotlusest, et Hispaania sotsiaalkindlustusasutus on andnud välja määruse nr 574/72 artiklile 80(36) vastava õiendi, märkides, et hagejal on täitunud kindlustus‑ ja töötamisperiood ainult alates 1. detsembrist 1991 kuni 4. detsembrini 1992. See õiend anti välja 1997. aasta jaanuaris. See viitab, et väide, mille kohaselt Hispaania õigusaktide alusel ei käsitleta sõjaväeteenistust kui töötamisperioodi, vastab tõele.

70.      Hispaania asutuse õiend ei ole siiski otsustav tegur – nii sellepärast, et hageja sõjaväeteenistuse perioodi tähendust ei saa tingimata tuletada tõsiasjast, et seda pole mainitud, kui ka sellepärast, et Euroopa Kohus on niikuinii otsustanud, et sellised õiendid, mille on välja andnud liikmesriigi pädev asutus vastavalt määrusele nr 574/72, ei kujuta endast ümberlükkamatut tõendit teises liikmesriigis töötusega seotud küsimustes pädeva asutuse ega ka selle riigi kohtute jaoks.(37) Nii viimati nimetatud asutusel kui kohtumenetluse korral ka siseriiklikul kohtul on täielik vabadus kõnealuse avalduse sisu kontrollida;(38) lisaks sellele, nagu leiab ka komisjon, kui käesolevas kohtuasjas väljendab kostja kahtlust tõsiasjade suhtes, millel õiend põhineb, ning sellest tulenevalt seal sisalduvas teabe suhtes, on Hispaania samaväärsel asutusel kohustus kontrollida, kas kõnealune õiend on välja antud korrektselt, ning vajaduse korral see õiend tühistada.(39)

71.      Lisaks on määruse nr 574/72 artiklis 80 nõutud, et õiendis peavad olema märgitud artikli 67 lõike 1 tähenduses „kindlustus- või töötamisperioodid, mis tal on töötajana täitunud”. Kui Hispaania asutus peaks kooskõlas artikliga 80 välja andma õiendi selle kohta, et hageja sõjaväeteenistuse periood kujutab endast „töötamisperioodi”, peaks ta ka märkima, kas hagejal on selline periood täitunud „töötajana”.

72.      Eespool mainitut arvestades järeldan ma, et hageja sõjaväeteenistust tuleb käsitleda kui „töötamisperioode, mis on töötajana täitunud” artikli 67 lõike 1 tähenduses üksnes siis, kui i) see on Hispaania õigusaktides määratletud või tunnustatud kui töötamisperiood või kui seda käsitatakse selliselt ja peetakse kõnealuste õigusaktide kohaselt sellega samaväärseks määruse artikli 1 punkti s tähenduses ning ii) hageja oli sõjaväeteenistuse ajal määruse artikli 1 punkti a tähenduses kindlustatud.

 Artikli 67 lõige 3

73.      Siseriikliku kohtu eelotsusetaotluse punkti 3 alapunktis a küsitakse sisuliselt seda, kui hiljuti peab olema täitunud kindlustusperiood, et see oleks „viimati täitunud” artikli 67 lõike 3 tähenduses.

74.      Artikli 67 lõikega 3 on ette nähtud, et välja arvatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhtudel, kohaldatakse artikli 67 lõikes 1 esitatud liitmisnõuet tingimusel, et asjaomasel isikul „peaks olema viimati täitunud” kindlustusperioodid vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel hüvitist taotletakse.

75.      Tuleb sedastada, et artikli 67 lõiget 3 ei saa kohaldada juhtudel, millele on viidatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii, sest nendel juhtudel taotletakse määratluse kohaselt töötu staatust liikmesriigis, mis ei ole tema viimane töökohariik(40) ning sellest tulenevalt ei ole tal „viimati täitunud” kindlustusperioode vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel hüvitist taotletakse.

76.      Eelotsuse küsimuse 3 alapunktis a küsib siseriiklik kohus, kas isikul, kelle viimane kindlustusperiood Saksamaal täitus enam kui aasta tagasi ja kes seejärel läbis Hispaanias üheksakuulise kohustusliku sõjaväeteenistuse, on vaadeldava sätte tähenduses „viimati täitunud” kindlustusperiood Saksa õiguse kohaselt. Nii Saksamaa valitsus kui ka komisjon väidavad, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Nõustun.

77.      Nagu kõnealuse küsimuse sõnastus selgesti osutab, lõppes käesoleval juhul hageja viimane kindlustusperiood Saksamaal rohkem kui aasta enne seda, kui ta taotles töötushüvitist. Sellepärast tuleneks artikli 67 lõikega 3 seatud tingimusest, et artikli 67 lõige 1 ei ole kohaldatav, kui kas möödunud aja pikkus või Hispaania sõjaväeteenistuse läbimine tähendaksid, et kõnealune kindlustusperiood ei olnud „viimati täitunud” enne hüvitise taotlemist.

78.      Euroopa Kohus on otsustanud, et artikli 67 lõikes 3 sisalduva tingimuse eesmärk on julgustada töötuid otsima tööd selles liikmesriigis, kus nad viimati töötasid, ning seada sellele riigile kohustus anda töötushüvitist.(41) Samal ajal valitseb ühise tööturu puudumise oludes huvi vältida töötuse eksportimist, julgustades töötuid otsima tööd ennekõike selles liikmesriigis, kus nad viimati töötasid.(42)

79.      Nimetatud eesmärgiga on kooskõlas see, et viimase töökoha liikmesriik jääb vastutama töötushüvitise maksmise eest isikule, kelle viimane kindlustusperiood täitus selles liikmesriigis, hoolimata möödunud ajast, mis jääb kõnealuse kindlustusperioodi täitumise ja töötushüvitise taotlemise vahele, tingimusel et sel vahepealsel ajal ei ole üheski teises liikmesriigis täitunud ühtegi muud kindlustusperioodi.

80.      Mööndavasti on sõna „viimati” (inglise keeles lastly) vasteks artikli 67 lõike 3 saksakeelses tekstis kasutatud väljendit unmittelbar zuvor, mis sõna-sõnalt tähendab „vahetult enne”. Siiski on selle sätte tekstis mitmes teises keeles kasutatud vasted sama mõjuga kui ingliskeelne lastly ja prantsuskeelne en dernier lieu, mis loomulikumal viisil viitavad tõsiasjale, et kõnealune periood on viimane selline periood enne teatavat kuupäeva ja mitte tingimata sellele kuupäevale vahetult eelnev periood.(43)

81.      Hageja poolt vahepeal Hispaanias läbitud sõjaväeteenistuse perioodist tuleneb minu arvates see, et tema varasem kindlustusperiood Saksamaal ei ole artikli 67 lõike 3 tähenduses „viimati täitunud” üksnes siis, kui kõnealune sõjaväeteenistuse periood on ise „kindlustusperiood” määruse tähenduses, seega vastavalt määratlusele artikli 1 punktis r. Nagu eespool mainitud,(44) on kõik osapooled nõustunud, et see nii ei ole.

82.      Selle põhjal leian, et kui isikul täitub kindlustusperiood liikmesriigi õigusaktide alusel ning see isik seejärel taotleb töötushüvitist selles riigis, on kõnealune kindlustusperiood „viimati täitunud” artikli 67 lõike 3 tähenduses, isegi kui see hüvitise taotlemisele vahetult ei eelnenud, tingimusel et vahepeal ei ole täitunud ühtegi muud kindlustusperioodi.(45)

 Esimese kolme küsimuse suhtes tehtud ettepaneku kokkuvõte

83.      Siinkohal võib abiks olla kokkuvõte minu ettepaneku kohta seoses artikli 13 lõikega 2 ning artiklitega 67 ja 71, kuivõrd need on kohaldatavad hageja juhtumi suhtes.

84.      Eeldusel, et kooskõlas Kuusijärvi kohtuotsusega(46) kohaldub Saksa õigus vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile f:

a)      Kui kõnealune sõjaväeteenistus oli „töötamine” artikli 71 lõike 1 tähenduses (mis artikli 1 punktist s tulenevalt sõltub selle kvalifitseerumisest Hispaania õigusaktide kohaselt, mille kohta antakse määruse nr 574/72 artiklile 80 vastav õiend) ja hageja elas sõjaväeteenistuse ajal Saksamaal artikli 71 lõike 1 tähenduses vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendustele,(47) jääb hageja artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse, mille tulemusel tal on õigus taotleda töötushüvitist Saksamaal, isegi kui ta viimati töötas teises liikmesriigis.

b)      Kui hageja jääb artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse, on Saksamaa asutus kohustatud tema töötushüvitise saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse võtma kõnealust sõjaväeteenistuse perioodi, kui:

i)      see oli „töötamisperiood […], mis on töötajana täitunud” artikli 1 punktide a ja s tähenduses, mille tulemusel lisandub veel üks nõue nendele, mis on tema poolt juba täidetud, et olla artikli 71 lõike 1 kohaldamisalas; see on ühtlasi Hispaania õigusest sõltuv küsimus, mille kohta antakse õiend vastavalt artiklile 80; ja

ii)      Saksamaa õigusaktide alusel läbimise korral oleks seda arvestatud kindlustusperioodina, nagu on nõutud artikli 67 lõikes 1.

c)      Kui hageja ei jää artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse, võib ta siiski nõuda töötushüvitist Saksamaal (sest Saksa õigus oleks kohaldatav artikli 13 lõike 2 punktist f tulenevalt); Saksamaa asutus on kohustatud tema töötushüvitise saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse võtma kõnealust sõjaväeteenistuse perioodi, kui:

i)      eespool punktis b esitatud tingimused on täidetud ja

ii)      tal on „viimati täitunud" kindlustusperiood vastavalt Saksamaa õigusaktidele, nagu on nõutud artikli 67 lõikes 3.

85.      Kui aga kohaldub Hispaania õigus vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile e, analoogia alusel artikli 13 lõike 2 punkti f sätestamisele eelnenud kohtupraktikaga artikli 13 lõike 2 punkti a kohta: eelmise punkti alapunktides a ja b esitatud järeldused jäävad samaks. Siiski, kui hageja ei jää artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse, ei saa ta nõuda töötushüvitist Saksamaal, kuid oleks saanud seda teha Hispaanias (kes vastavalt artikli 67 lõikele 1 oleks põhimõtteliselt olnud kohustatud liitma hageja eelmised, Saksamaal täitunud kindlustus‑ ja/või töötamisperioodid, tingimusel et hagejal „viimati täitusid” kindlustusperioodid Hispaania õigusaktide alusel).

 Võrdse kohtlemise põhimõte

86.      Määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvesid kui kõnealuse liikmesriigi kodanikul, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

87.      Oma neljanda küsimusega soovib siseriiklik kohus teada järgmist: kui hageja sõjaväeteenistuse perioodi ei saa võtta arvesse määruse töötushüvitist käsitlevate sätete (nimelt artiklite 67 ja 71) alusel, siis kas hagejal võib tekkida selliseid õigusi kõnealusest artiklist või mõnest muust ühenduse õiguse üldsättest tulenevalt.

88.      Hageja ja Portugali valitsus leiavad, et hagejal võivad tekkida sellised õigused artikli 3 lõikest 1 tulenevalt; Saksamaa valitsus ja komisjon sellega ei nõustu.

89.      Portugali valitsus põhjendab oma seisukohta Euroopa Kohtu otsusega Mora Romero kohtuasjas.(48)

90.      Kõnealuses kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et artikli 3 lõige 1 tähendab, et „kui liikmesriigi õigusaktidega on ette nähtud orvuhüvitise saamise õiguse pikenemine üle 25. eluaasta nende hüvitisesaajate puhul, kelle õpingud on olnud katkestatud sõjaväeteenistuse tõttu, on see riik kohustatud võrdsustama teises liikmesriigis läbitud sõjaväeteenistuse selle riigi enda õigusaktide alusel läbitud sõjaväeteenistusega”(49).

91.      Minu arvates ei ole see otsus käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Mora Romero kohtuasi oli seotud orvuhüvitise saamise õigusega. Hageja, kes oli Hispaania kodanik, oli õigustatud saama sellist hüvitist Saksamaa õigusaktide alusel, millega olid ette nähtud kuni 25. eluaastani tehtavad väljamaksed pikenemisega sõjaväeteenistuses viibitud perioodidele vastava aja võrra. Hageja läbis sõjaväeteenistuse perioodi Hispaanias enne 25-aastaseks saamist. Saksamaa pädev asutus lõpetas talle orvuhüvitise maksmise tema 25-aastaseks saamisel ning keeldus seda pikendamast tema sõjaväeteenistuses viibitud perioodidele vastava aja võrra.

92.      Ehkki hageja ja kõnealune hüvitis olid selgesti määruse reguleerimisalas, erines olukord kõnealuses kohtuasjas siiski oluliselt sellest, mida käsitletakse käes­olevas kohtuasjas: Mora Romero kohtuasjas puudusid vaadeldavat küsimust reguleerivad erisätted. Eriti oli määruse ainsa sättega, mis puudutas liitmist orvuhüvitise kontekstis (artikkel 79), nõutud vaid seda, et selle hüvitise saamise õiguse määramisel võetaks arvesse surnud vanemal teises liikmesriigis täitunud kindlustus‑, töötamis‑ või elamisperioode.

93.      Et määruses polnud sätteid, mis oleksid reguleerinud hageja olukorda, kus ta oli selgelt ebasoodsamas seisundis, võrreldes samas olukorras oleva Saksamaa kodanikuga, oli artikli 3 lõikes 1 väljendatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine Euroopa Kohtu poolt selgelt asjakohane.

94.      Kõnealuses sättes on samas väljendatud, et see kehtib „arvestades […] määruse erisätteid”, ning erinevalt Mora Romero kohtuasjast sisaldab määrus käesoleva kohtuasja suhtes asjakohaseid erisätteid, nimelt artikleid 67 ja 71, mille eesmärk on reguleerida teise liikmesriigi õigusaktide alusel kindlustus‑ või töötamisperioode läbinud töötu õigust saada töötushüvitist. Nagu leiavad nii Saksamaa valitsus kui ka komisjon, tõrjuvad need erisätted kõrvale võrdsuse üldpõhimõtte, mis on kätketud artikli 3 lõikesse 1.

95.      Kui see oleks kuidagi teisiti, tuleks ümber sõnastada artikli 67 lõike 1 üksikasjalikud sätted, eriti aga muuta „töötamisperioodi” määratlust nende sätete kohaldamisel.

96.      Võiks vastu väita, et kui hagejal ei ole õigust liitmisele vastavalt artikli 67 lõikele 1, annab see tunnistust määruse süsteemis peituvast lüngast, mille täitmiseks tuleb tugineda artiklile 3 lõikele 1.

97.      Selle seisukohaga ma ei nõustu. Kui hageja ei jää artikli 67 lõike 1 kohaldamisalasse, on see nii sellepärast, et tema sõjaväeteenistuse periood ei kujuta endast töötajal täitunud kindlustus‑ või töötamisperioodi kõnealuse sätte tähenduses. Kui see nii on, on see tingitud asjaolust, et Hispaania õigusaktidega ei tunnustata sõjaväeteenistust sellise perioodina. Määruse ülesehituse ja eesmärkidega on täiesti kooskõlas see, et töötushüvitise saamise õigusega seoses ei liideta sõjaväeteenistuse perioodi, mida ei käsitleta kui kindlustus‑ või töötamisperioodi ega samaväärset perioodi vastavalt õigusaktidele, mille alusel see on läbitud.

98.      Minu arvates oleks järeldus sama ka siis, kui tugineda muudele võrdse kohtlemise üldpõhimõtetele, näiteks EÜ artikli 39 lõikes 2 sisalduvale, mida on mainitud eelotsusetaotluses .

 Ettepanek

99.      Vastus küsimusele, kas isiku suhtes, kes, olles töötanud liikmesriigis A, läbib liikmesriigis B kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi enne naasmist liikmesriiki A, kus ta taotleb töötushüvitist, on kohaldatavad liikmesriigi A või liikmesriigi B õigusaktid, sõltub sellest, kas nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes artikli 13 lõike 2 punkti f tõlgendus, mille andis Euroopa Kohus oma 11. juuni 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑275/96: Kuusijärvi (EKL 1998, lk I‑3419), kehtib töötushüvitise taotlejate suhtes. Kui rakendatakse Kuusijärvi kohtuotsuses sisalduvat tõlgendust, kehtivad sellise isiku suhtes määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktist f tulenevalt liikmesriigi A kui elukohaliikmesriigi õigusaktid. Kui Kuusijärvi kohtuotsuses sisalduvat tõlgendust ei rakendata, kehtivad sellise isiku suhtes määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktist e tulenevalt liikmesriigi B õigusaktid, sest see on riik, mille õigusaktid kehtisid tema suhtes tema sõjaväeteenistuse perioodil.

100. Bundessozialgericht’i poolt eelotsusetaotluses esitatud ülejäänud küsimustele tuleks vastata järgmiselt.

1)      Kohustuslikku sõjaväeteenistust käsitletakse kui „töötamist” määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses üksnes siis, kui see on selliselt määratletud või tunnustatud nendes õigusaktides, mille alusel see läbiti, või kui seda käsitatakse selliselt ja peetakse kõnealuste õigusaktide kohaselt samaväärseks töötamisperioodiga määruse artikli 1 punkti s tähenduses.

2)      Kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi käsitletakse kui „töötamisperioode, mis on töötajana täitunud” määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 tähenduses üksnes siis, kui i) see on Hispaania õigusaktides määratletud või tunnustatud kui töötamisperiood või kui seda käsitatakse selliselt ja peetakse kõnealuste õigusaktide kohaselt sellega samaväärseks määruse artikli 1 punkti s tähenduses, ning ii) hageja oli sõjaväeteenistuse ajal määruse artikli 1 punkti a tähenduses kindlustatud.

3)      Määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 1 on kohaldatav hageja suhtes, kes jääb määruse artikli 71 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse.

4)      Kui isikul täitub kindlustusperiood ühe liikmesriigi õigusaktide alusel ja ta seejärel taotleb selles riigis töötushüvitist, on kõnealune kindlustusperiood määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 tähenduses „viimati täitunud”, isegi kui see ei eelnenud vahetult hüvitise taotlemisele, tingimusel et vahepeal ei ole täitunud ühtegi muud kindlustusperioodi.

LISA

Bundessozialgericht’i esitatud küsimused

„1.      Kas isiku suhtes, kes enam kui kaks kuud pärast kohustusliku sõjaväeteenistuse lõppu Hispaanias taotleb töötushüvitist Saksa töötuskindlustuse korra alusel, kehtivad

a)      Hispaania õigusnormid vastavalt artikli 13 lõike 2 punktile e nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruses (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6) ja muudetud nõukogu 25. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 2195/91 (EÜT L 206, lk 2) (edaspidi „määrus nr 1408/71”)

või

b)      Saksa õigusnormid määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt?

2.      Juhul, kui vastus esimese küsimuse punktile a on jaatav:

a)      kas Hispaanias läbitud kohustuslik sõjaväeteenistus kujutab endast viimast töötamist muus liikmesriigis kui pädev riik määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses?

b)      Juhul, kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav:

kas määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti b alapunkti ii esimene lause kinnitab reeglit, et teise liikmesriigi territooriumil viimast töötamist tuleb arvestada töötushüvitiste maksmisel, nagu oleks tegemist elukohariigis töötamisega, ilma et tuleks kontrollida, kas sama määruse artiklis 67 esitatud tingimused on täidetud?

c)      Juhul, kui vastus teise küsimuse punktile b on eitav:

millistel tingimustel kujutab kohustusliku sõjaväeteenistuse läbimise periood, mis siseriikliku (Hispaania) õiguse järgi ei kujuta töötuskindlustuse perioodi ega sellega võrdsustatud perioodi, määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 alusel töötamisperioodi, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel?

3.      Juhul, kui vastus esimese küsimuse punktile b on jaatav:

a)      kas isikul, kelle viimane kindlustusperiood Saksamaal täitus enam kui aasta tagasi ja kes seejärel läbis Hispaanias kohustusliku 9-kuulise sõjaväeteenistuse, on määruse [nr 1408/71] artikli 67 lõike 3 tähenduses „viimati” täitunud kindlustusperiood Saksa õiguse kohaselt?

b)      Juhul, kui vastus kolmanda küsimuse punktile a on jaatav:

millistel tingimustel kujutab kohustusliku sõjaväeteenistuse, mis siseriikliku (Hispaania) õiguse järgi ei kujuta ei töötuskindlustuse perioodi ega sellega samastatud perioodi, sooritamise periood määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 1 alusel töötamisperioodi, mis on töötajana täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel? [See küsimus vastab teise küsimuse punktile c.]

c)      Kui hageja suhtes ei peaks kohalduma määruse nr 1408/71 artikli 67 lõige 1 [kolmanda küsimuse punkt a ja b]:

aa)      kas Hispaanias läbitud kohustuslik sõjaväeteenistus kujutab endast viimast töötamist muus liikmesriigis määruse nr 1408/71 artikli 71 lõike 1 tähenduses? [See küsimus küsimus vastab teise küsimuse punktile a.]

bb)      Juhul, kui vastus kolmanda küsimuse punkti c alapunktile aa on jaatav:

         kas määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti b alapunkti ii esimene lause kinnitab reeglit, et teise liikmesriigi territooriumil viimast töötamist tuleb arvestada töötushüvitiste maksmisel, nagu oleks tegemist elukohariigis töötamisega, ilma et tuleks kontrollida, kas sama määruse artiklis 67 esitatud tingimused on täidetud? [See küsimus vastab teise küsimuse punktile b.]

4.      Niivõrd, kuivõrd määruse nr 1408/71 artikli 71 ega artikli 67 alusel ei saa Hispaania kohustusliku sõjaväeteenistuse perioodi arvesse võtta hageja õiguse suhtes Saksa töötuskindlustuse korra kohaste hüvitiste saamiseks, siis kas analoogse õiguse saaks tuletada määruse nr 1408/71 artiklis 3 sisalduvast võrdse kohtlemise põhimõttest või teistest ühenduse õiguse üldsätetest?”

---

1 – Algkeel: inglise.

---

2  – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes. Selle määruse teksti, millesse on inkorporeeritud kuni 1995. aasta lõpuni tehtud muudatused, võib leida nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 118/97, millega muudetakse ja ajakohastatakse määrust (EMÜ) nr 1408/71, A lisa I osast (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).

---

3  – Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord. Selle määruse redaktsiooni 1995. aasta lõpu seisuga võib leida eespool 2. joonealuses märkuses viidatud nõukogu määruse (EÜ) nr 118/97 A lisa II osast.

---

4  – Nõukogu 25. juuni 1991. aasta määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1408/71 ja määrust (EMÜ) nr 574/72 (EÜT 1991, L 206, lk 2).

---

5  – Vt nt 11. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑275/96: Kuusijärvi (EKL 1998, lk I‑3419, punkt 28).

---

6  – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud Kuusijärvi kohtuotsuse punkt 33.

---

7  – Kohtuotsuse punkt 34.

---

8  – Vt punktid 35 ja 39–50, eriti punktid 39 ja 40.

---

9  – Kohtuotsuse punkt 29.

---

10  – Artiklit 67 on üksikasjalikumalt käsitletud edaspidi punktides 54–82.

---

11  – Vt nt 7. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas C‑145/84: Cochet (EKL 1985, lk 801, punkt 11) ning 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑454/93: Van Gestel (EKL 1995, lk I‑1707, punktid 13 ja 14).

---

12  – Viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.

---

13  – 12. jaanuari 1983. aasta otsus kohtuasjas C‑150/82: Coppola (EKL 1983, lk 43) ja 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas C‑302/84: Ten Holder (EKL 1986, lk 1821).

---

14  – Vt nt eespool 11. joonealuses märkuses viidatud Cochet’ kohtuotsuse punktid 14 ja 15; 13. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑131/95: Huijbrechts (EKL 1997, lk I-1409, punkt 26) ning kõige värskem, 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑311/01: komisjon v. Madalmaad (EKL 2003, lk I-13103, punkt 32).

---

15  – Vt nt 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas C‑1/85: Miethe (EKL 1986, lk 1837, punkt 16).

---

16 – 17. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 76/76: Di Paolo (EKL 1977, lk 315, punkt 11).

---

17  – Vt lisaks punkt 30 eespool.

---

18  – Vt nt eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Miethe kohtuotsuse punkt 9 ning 11. joone­aluses märkuses viidatud Van Gesteli kohtuotsuse punkt 23.

---

19  – Punktidest 55–61.

---

20  – 1. detsembri 1977. aasta otsus kohtuasjas 66/77: Kuyken (EKL 1977, lk 2311, punkt 19).

---

21  – 13. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑248/96: Grahame ja Hollanders (EKL 1997, lk I‑6407, punkt 31).

---

22  – Kohtuotsuse punkt 26.

---

23  – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse punkt 31.

---

24  – Vt punktid 69 ja 70.

---

25  – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses.

---

26  – Vt eespool 11. joonealuses märkuses sisalduv viide kohtupraktikale.

---

27  – Eespool 16. joonealuses märkuses viidatud Di Paolo kohtuotsuse punktid 17–22; vt samuti kohtujurist Mancini 21. mai 1985. aasta ettepanek 15. jaanuari 1986. aasta otsusele kohtuasjas 41/84: Pinna (EKL 1986, lk 1, ettepaneku punkt 9).

---

28  – Kõnealust sätet on edaspidi üksikasjalikumalt käsitletud; vt punktid 74–82.

---

29  – Need liikmesriigid, mille õigusnormides on selline õigus seatud sõltuvusse töötamisperioodide ja mitte kindlustusperioodide täitumisest, on hõlmatud paralleelsätetega artikli 67 lõikes 2.

---

30  – Vt punkt 37.

---

31  – 12. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑388/87: Warmedam-Steggerda (EKL 1989, lk 1203, punkt 18).

---

32  – Osundatud eespool punktis 32.

---

33  – Vt punktid 74–82.

---

34  – Eespool 31. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse punkt 21.

---

35  – See eritingimus ei kohaldu kindlustusperioodide suhtes: vt 15. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas C‑126/77: Frangiamore (EKL 1978, lk 725).

---

36  – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses; artikli 80 asjakohased sätted on kokku võetud eespool punktis 4.

---

37  – 8. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑102/91: Knoch (EKL 1992, lk I‑4341, punkt 54).

---

38  – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Knochi kohtuotsus, punkt 53.

---

39  – 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑178/97: Banks jt (EKL 2000, lk I‑2005, punkt 43).

---

40  – Vt punktid 33 ja 37 eespool.

---

41  – 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑62/91: Gray (EKL 1992, lk I‑2737, punkt 12).

---

42  – Eespool 41. joonealuses märkuses viidatud Gray kohtuasi, kohtujurist Tesauro ettepaneku punkt 5.

---

43  – Nt senest (taani keeles), laastelijk (hollandi keeles), viimeksi (soome keeles), da ultimo (itaalia keeles), en ultimo lugar (hispaania keeles) ja senast (rootsi keeles).

---

44  – Vt punkt 66.

---

45  – Ma ei leia, et minu järeldust ja sellele eelnevat arutelu mõjutaks Euroopa Kohtu 4. märtsi 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑175/00: Verwayen-Boelen (EKL 2002, lk I‑2141). Selle määruse eelduseks näib olevat, et hageja periood aastatel 1987−1995 Madalmaades, kus ta sai hüvitist, kuid kus tal ei täitunud kindlustus‑ ega töötamisperioode, välistas selle, et tema eelnenud töötamisperioodi Belgias aastatel 1977−1986 oleks saanud käsitleda kui Belgias „viimati” täitunut artikli 67 lõike 3 tähenduses, kui ta taotles 1997. aastal Belgias töötushüvitist, kuid Euroopa Kohus ei käsitlenud seda küsimust expressis verbis.

---

46  – Viidatud eespool 5. joonealuses märkuses.

---

47  –      Viimati mainitud asjaolu kohta ei ole küsimust esitatud.

---

48  – 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑131/96: Mora Romero (EKL 1997, lk I‑3659).

---

49  – Kohtuotsuse punkt 36.