EUROOPA KOHTU OTSUS

6. november 2003(*)

Asutamisõigus – Teenuste osutamise vabadus – Liikmesriigis spordiüritustel kihlvedude kogumine ja edastamine interneti teel teise liikmesriiki – Keeld, mille rikkumise eest on ette nähtud kriminaalkaristus – Siseriiklikud õigusnormid, mis annavad kihlvedude kogumise õiguse teatud üksustele

Kohtuasjas C‑243/01,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Tribunale di Asconi Piceno (Itaalia) esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleli olevas kriminaalasjas

Piergiorgio Gambelli jt süüdistuses

EÜ artiklite 43 ja 49 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans ja J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud D. A. O. Edward (ettekandja), R. Schintgen, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr,

kohtujurist: S. Alber,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        P. Gambelli jt, esindaja: avvocato D. Agnello,

–        Garrisi, esindajad: avvocato R. A. Jacchia, avvocato A. Terranova ja avvocato I. Picciano,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo,

–        Belgia valitsus, esindaja: F. van de Craen, keda abistas avocat P. Vlaemminck,

–        Kreeka valitsus, esindajad: M. Apessos ja D. Tsagkaraki,

–        Hispaania valitsus, esindaja: L. Fraguas Gadea,

–        Luksemburgi valitsus, esindaja: N. Mackel,

–        Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja A. Barros,

–        Soome valitsus, esindaja: E. Bygglin,

–        Rootsi valitsus, esindaja: B. Hernqvist,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu ja M. Patakia,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 22. oktoobri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud P. Gambelli jt (esindaja: D. Agnello), Garrisi (esindajad: R. A. Jacchia ja A. Terranova), Itaalia valitsuse (esindaja: avvocato dello stato A. Cingolo), Belgia valitsuse (esindaja: P. Vlaemminck), Kreeka valitsuse (esindaja: M. Apessos), Hispaania valitsuse (esindaja: L. Fraguas Gadea), Prantsuse valitsuse (esindaja: P. Boussaroque), Portugali valitsuse (esindaja: A. Barros), Soome valitsuse (esindaja: E. Bygglin) ja komisjoni (esindajad: A. Arescu ning M. Patakia) suulised märkused,

olles 13. märtsi 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        30. märtsi 2001. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. juunil 2001, esitas Tribunale di Ascoli Piceno EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse EÜ artiklite 43 ja 49 tõlgendamise kohta.

2        Nimetatud küsimus tekkis kriminaalmenetluses P. Gambelli ja 137 teise süüdistatava (edaspidi „Gambelli jt”) vastu, keda süüdistatakse salajaste kihlvedude ebaseaduslikus korraldamises ja kihlvedusid puudutavate andmete kogumise ja edastamisega tegelevate keskuste omamises, mis kujutab endast riigivastast pettust.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        EÜ artikkel 43 sätestab:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.”

4        EÜ artikli 48 esimene lõik näeb ette, et „[ä]riühingud, mis on asutatud vastavalt liikmesriigi seadusele ja millel on ühenduse piires registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht, võrdsustatakse […] füüsiliste isikutega, kes on liikmesriikide kodanikud”.

5        EÜ artikli 46 lõige 1 sätestab, et „[k]äesoleva peatüki sätted ja nende alusel võetud meetmed ei mõjuta nende õigus- ja haldusnormide kohaldatavust, mis sätestavad välisriigi kodanike teistsuguse kohtlemise avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides”.

6        EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab, et „[j]ärgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse”.

 Siseriiklik õigus

7        18. juuni 1931. aasta Regio Decreto nr 773, Testo Unico delle Leggi di Pubblica Sicurezza (kuninga dekreet nr 773, millega kiidetakse heaks avalikku julgeolekut puudutavate seaduste konsolideeritud redaktsioon; GURI nr 146, 26.6.1931; edaspidi „kuninga dekreet”) artikli 88 tähenduses ei anta ühtegi litsentsi kihlvedude kogumiseks, välja arvatud kihlvedude puhul, mis puudutavad võidusõite, regatte, pallimänge ja muid samalaadseid võistlusi, kui kihlvedude kogumine on võistluse tõhusaks toimumiseks vajalik tingimus.

8        23. detsembri 2000. aasta Legge Finanziaria nr 388 (rahandusseadus nr 388; GURI regulaarne lisa, 29.12.2000; edaspidi „seadus nr 388”) kohaselt antakse kihlvedude korraldamise litsents üksnes neile, kellel on tegevusluba või kellele on selleks loa andnud minister või üksus, kellel on seadusest tulenev õigus kihlvedusid korraldada või läbi viia. Kihlveod võivad puudutada kas Comitato olimpico nazionale italiano (Itaalia riiklik olümpiakomitee, edaspidi „CONI”) või talle alluvate organisatsioonide kontrolli all toimuvate spordivõistluste tulemusi või Unione nazionale per l’incremento delle razze equine (hobusetõugude parandamise riiklik liit, edaspidi „UNIRE”) korraldatud hobuste võidusõitude tulemusi.

9        13. detsembri 1989. aasta seaduse nr 401, mis käsitleb mängude ja salajaste kihlvedude valdkonda ning spordiürituste sujuva toimumise kaitset (GURI nr 294, 18.12.1989) ja mida on muudetud seadusega nr 388/00 (edaspidi „seadus nr 401/89”) – mille artikli 37 lõikega 5 lisati seadusesse nr 401/89 artiklid 4a ja 4b –, artiklid 4, 4a ja 4b sätestavad:

„Osalemine mängude ja kihlvedude ebaseaduslikus korraldamises

Artikkel 4

„1.      Seaduse alusel riigi või muude tegevuslube omavate asutuste pädevuses olevate loteriide, kihlvedude või ennustamisvõistluste ebaseaduslikus korraldamises osalemise eest karistatakse kuuekuulise kuni kolmeaastase vangistusega. Sama karistust võidakse kohaldada igale isikule, kes korraldab kihlvedusid või ennustamisvõistlusi spordiüritustel, mida juhivad CONI ja tema vastutusalas tegutsevad asutused või UNIRE. Muudel isikute või loomade võistlustel ja osavusmängudel kihlvedude ebaseadusliku avaliku korraldamise eest karistatakse kolmekuulise kuni üheaastase vangistusega ja vähemalt ühe miljoni liiri suuruse trahviga.

2.      Iga isikut, kes reklaamib lõikes 1 kirjeldatud viisil korraldatud võistluseid, mänge või kihlvedusid, kuid kes ei ole nimetatud lõikes sätestatud süütegude toimepanija, karistatakse kuni kolmekuulise vangistusega ja saja tuhande kuni ühe miljoni liiri suuruse trahviga.

3.      Iga isikut, kes osaleb lõikes 1 kirjeldatud viisil korraldatud võistlustel, mängudel või kihlvedudel, kuid kes ei ole nimetatud lõikes sätestatud süütegude toimepanija, karistatakse kuni kolmekuulise vangistusega või saja tuhande kuni ühe miljoni liiri suuruse trahviga.

[…]

Artikkel 4a

Käesolevas artiklis ette nähtud karistusi kohaldatakse iga isiku suhtes, kes teostab Itaalias ilma tegevusloa, loa või litsentsita [kuninga dekreedi] artikli 88 tähenduses tegevust, mida korraldatakse eesmärgiga võtta vastu või koguda mis tahes kihlvedusid, mille on vastu võtnud mis tahes isik Itaalias või välismaal, või igal juhul aidata kaasa kihlvedude vastuvõtmisele või kogumisele mis tahes viisil, sealhulgas telefoni või andmeedastuse teel.

Artikkel 4b

[...] käesolevas artiklis ette nähtud karistusi kohaldatakse iga isiku suhtes, kes kogub või registreerib lotopileteid, ennustusi või kihlvedusid telefoni või andmeedastuse teel, ilma et tal oleks luba neid vahendeid sellisteks kogumis- või registreerimistoiminguteks kasutada.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

10      Eelotsusetaotlusest tuleneb, et riiklik süüdistaja ja Tribunale di Fermo (Itaalia) eeluurimiskohtunik tuvastasid laiaulatusliku ja keerulise Itaalia esinduste võrgustiku, mille liikmed olid interneti kaudu seotud Liverpoolis (Ühendkuningriik) asuva kihlveovahendajaga Stanley International Betting Ltd (edaspidi „Stanley”), kuhu kuuluvad ka põhikohtuasjas süüdistatavad Gambelli jt. Neid süüdistatakse Itaalia territooriumil välismaise kihlveovahendajaga koostöö tegemises, mis seisnes kihlvedude kogumises, mis tavapäraselt on seadusega antud riigi pädevusse, ja millega rikuti seadust nr 401/89.

11      Selline tegevus, mida peetakse spordiüritusi puudutavate kihlvedude osas CONI‑le antud monopoli vastaseks ja mis kujutab endast seaduse nr 401/89 artiklis 4 sätestatud süütegu, toimub järgmiselt: kihlavedaja teatab Itaalia esinduse vastutavale isikule mängud, mille peale ta soovib kihla vedada, märkides ära panuse summa; esindus saadab kihlveovahendajale interneti teel taotluse kihlveo vastuvõtmiseks, märkides ära asjaomased riiklikud jalgpallikohtumised ja kihlveo; kihlveovahendaja saadab interneti teel reaalajas kihlveo vastuvõtmise kinnituse; Itaalia esindus edastab selle kinnituse asjaomasele kihlavedajale ja viimati mainitu tasub esindusele makstava summa, mis seejärel kantakse üle kihlveovahendaja välismaal asuvale pangakontole, mis on avatud just sel eesmärgil.

12      Stanley on Ühendkuningriigis registreeritud Briti kapitaliühing, kes tegeleb kihlveovahendamisega litsentsi alusel, mille Liverpooli linn andis Betting, Gaming and Lotteries Act’i kohaselt. Tal on õigus tegutseda Ühendkuningriigis ja välismaal. Ta korraldab ja haldab kihlvedusid Briti litsentsi alusel, valides välja üritused ja panused ning võttes majandusliku riski. Stanley maksab välja võidetud summad ja tasub Ühendkuningriigis lisaks palgakulule ja muudele maksudele erinevaid makse. Tema tegevuse õiguspärasuse üle teostavad ranget kontrolli nii eraõiguslik audiitoräriühing kui ka Inland Revenue ja Customs & Excise.

13      Stanley pakub Euroopa avalikkusele suurt valikut fikseeritud võidukoefitsientidega kihlvedusid spordiürituste osas riigi, Euroopa või maailma tasandil. Isikutel on võimalus osaleda Stanley poolt korraldatud ja hallatud kihlvedudes nende enda elukohas, kasutades selleks erinevaid süsteeme, näiteks internet, faks või telefon.

14      Stanley tegevus ettevõtjana Itaalias toimub Itaalia ettevõtjatega või vahendajatega sõlmitud lepingute kaudu, mis käsitlevad andmeedastuskeskuste loomist. Need keskused teevad kasutajatele kättesaadavaks elektroonilised sidevahendid, koguvad ja registreerivad kihlveosoovid ja edastavad need Stanley’le.

15      Põhikohtuasja süüdistatavad on registreeritud Camera di Commercios (kaubanduskoda) kui selliste ettevõtjate omanikud, kes käitavad andmeedastuskeskuseid ja neile on andmete edastamiseks andnud loa Ministero delle Poste e delle Comunicazioni (posti- ja sideministeerium).

16      Tribunale di Fermo eeluurimiskohtunik tegi ajutise arestimise määruse ning nimetatud süüdistatavate, nende esinduste, elukohtade ja sõidukite suhtes rakendati läbiotsimist. Süüdistatav Garrisi, kes on Stanley juhatuse liige, võeti vahi alla.

17      Põhikohtuasja süüdistatavad esitasid neile kuuluvate andmeedastuskeskuste arestimise määruse peale Tribunale di Ascoli Picenole määruskaebuse.

18      Tribunale di Ascoli Piceno viitab Euroopa Kohtu praktikale ja eelkõige 21. oktoobri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C‑67/98: Zenatti jt (EKL 1999, lk I‑7289). Siiski leiab ta, et tema lahendatavas kohtuasjas tekkinud küsimused ei vasta täielikult asjaoludele, mida Euroopa Kohus viidatud kohtuotsuses juba uuris. Seaduse nr 401/89 hiljutised muudatused nõuavad, et Euroopa Kohus seda küsimust uuesti uuriks.

19      Tribunale di Ascoli Piceno viitab selle raames seadusega nr 388/00 seonduvatele parlamendi töödokumentidele, millest tuleneb, et selle seadusega seadusesse nr 401/89 lisatud keelud olid tingitud ennekõike vajadusest kaitsta spordi Totoricevitori’sid, kes on üks liik eraõiguslikke ettevõtjaid. Kohus kinnitab, et ta ei leia nende keeldude puhul ühtegi avaliku korra kaalutlust, mis õigustaks ühenduse õigusnormidega või põhiseadusega tagatud õiguste piiramist.

20      Nimetatud kohus rõhutab, et välismaiseid spordiüritusi puudutavate kihlvedude kogumise ja edastamise õiguspärasusega, mida võis tuletada seaduse nr 401/89 artikli 4 esialgsest sõnastusest, kaasnes hulga selliste ettevõtjate asutamine ja arendamine, kes investeerisid kapitali ja moodustasid infrastruktuure mängu- ja kihlveosektoris. Nende ettevõtjate tegevuse õiguspärasus seati ühtäkki kahtluse alla seadusega nr 388/00 kehtestatud muudatustega, mis kriminaalkaristuse ähvardusel keelavad kihlveopakkumiste kogumise, vastuvõtmise, registreerimise ja edastamise eelkõige spordiüritustel, olenemata sellest, kes ja kus sellega tegeleb, kui puudub riigi väljastatud tegevusluba või luba.

21      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet, arvestades esiteks kehtestatud keelu rangust, millega kaasneb kriminaalkaristus, mis võib seaduslikult asutatud ettevõtjate või ühenduse ettevõtjate jaoks Itaalias mängu- ja kihlveosektoris majandustegevuse teostamise praktikas võimatuks muuta, ja teiseks siseriikliku kaitstud avaliku huvi olulisust, millele tuuakse ohvriks ühenduse vabadused.

22      Tribunale di Ascoli Piceno leiab veel, et ei saa jätta tähelepanuta ulatuslikku ilmset lahknevust ühelt poolt siseriiklike õigusnormide, mis rangelt piiravad välismaiste ühenduse ettevõtjate tegevust spordikihlvedude vastuvõtmisel, ja teiselt poolt mängude ja kihlvedude suure leviku vahel, mida Itaalia riik propageerib riiklikul tasandil eesmärgiga koguda maksutulu.

23      Nimetatud kohus märgib, et kõnealune menetlus tekitab esiteks siseriikliku õiguse küsimusi, mis puudutavad seaduse nr 401/89 artikli 4 seadusandlike muudatuste kooskõla Itaalia põhiseadusega, mis kaitseb eraettevõtlust tegevusaladel, mida riik ei maksusta, ja teiseks küsimusi, mis puudutavad nimetatud artiklis kehtestatud normi vastuolu asutamisvabaduse ja piiriüleste teenuste osutamise vabadusega. Siseriiklikku õigust puudutavate küsimuste osas pöördus Tribunale di Ascoli Piceno Corte costituzionale (Itaalia) poole.

24      Nendel asjaoludel otsustas Tribunale di Ascoli Piceno menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artikliga 43 ja järgmiste artiklitega ning EÜ artikliga 49 ja järgmiste artiklitega piiriülese asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta on vastuolus (vastava õigusmõjuga Itaalia õiguskorras) sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Itaalia õigusnormid, mis on sätestatud seaduse nr 401/89 artikli 4 lõikes 1 ja järgmistes artiklites ning artiklites 4a ja 4b (viimati 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 artikli 37 lõikega 5 muudetud redaktsioonis), mis kriminaalkaristuse ähvardusel keelavad kihlveopakkumiste kogumise, vastuvõtmise, registreerimise ja edastamise eelkõige spordiüritustel, olenemata sellest, kes ja kus sellega tegeleb, kui siseriiklikus õiguses ette nähtud tegevusloa ja loa andmise tingimused ei ole täidetud?”

 Eelotsuse küsimus

 Euroopa Kohtule esitatud märkused

25      Gambelli jt leiavad, et keelates Itaalia kodanikel end siduda välismaiste äriühingutega selleks, et sõlmida kihlvedusid ja saada seega nende äriühingute poolt interneti teel pakutavaid teenuseid, keelates Itaalia vahendajatel pakkuda Stanley hallatavaid kihlvedusid, takistades Stanley’l tegutseda Itaalias tänu oma vahendajate abile ja pakkuda niimoodi oma teenuseid selles liikmesriigis teisest liikmesriigist, ning kokkuvõttes luues ja säilitades mängu- ja kihlveosektoris monopoli, kujutavad põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid endast nii asutamisvabaduse kui teenuste osutamise vabaduse piirangut. Seda piirangut ei saa õigustada, tuginedes Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb 24. märtsi 1994. aasta otsusest kohtuasjas C‑275/92: Schindler (EKL 1994, lk I‑1039), 21. septembri 1999. aasta otsusest kohtuasjas C‑124/97: Läärä jt (EKL 1999, lk I‑6067) ja eespool viidatud kohtuotsusest Zenatti, sest Euroopa Kohtul ei ole olnud võimalust uurida seadusega nr 388/00 nendesse õigusnormidesse sisse viidud muudatusi ning ta ei ole seda küsimust uurinud asutamisvabaduse lähtepunktist.

26      Põhikohtuasja süüdistatavad rõhutavad selles osas, et Itaalia riik ei vii ellu mingisugust ühtset poliitikat, mille eesmärk oleks piirata mängudealast tegevust või see isegi kaotada eespool viidatud kohtuotsuse Läärä jt punkti 37 ja eespool viidatud kohtuotsuse Zenatti punkti 36 tähenduses. Kaalutlused, millele siseriiklikud ametivõimud tuginevad seoses kihlavedajate kaitsega pettuseohu eest, avaliku korra kaitsega või mängimisvõimaluste ja mängimisega kaasneva kulutamisele õhutamise vähendamisega selleks, et vältida kihlvedude kahjulikke tagajärgi nii individuaalsel kui sotsiaalsel tasandil, on põhjendamatud, kuna Itaalia riik suurendab pakkumisel olevate mängude ja kihlvedude valikut ning isegi õhutab inimesi neid mänge mängima, lihtsustades kogumist eesmärgiga suurendada maksutulu. Asjaolu, et kihlvedude korraldamist reguleerivad rahandusseadused, näitab, et siseriiklike ametivõimude tõeline eesmärk on majanduslik.

27      Samuti on Itaalia õigusnormide eesmärk kaitsta riikliku monopoli tegevuslube omavaid üksusi, muutes selle monopoli teiste liikmesriikide ettevõtjate jaoks ligipääsmatuks, kuna hankemenetlustes nähakse ette sellised omandistruktuuri kriteeriumid, mida ei suuda täita börsil noteeritud äriühing, vaid üksnes füüsilised isikud, ja kuna need nõuavad pakkujalt ruumide olemasolu ning seda, et ta oleks olnud tegevusloa omanik juba kaua aega.

28      Põhikohtuasja süüdistatavad väidavad, et raske on nõustuda asjaoluga, et sellist äriühingut nagu Stanley, kes tegutseb igati seaduslikult ja kelle üle teostatakse järelevalvet Ühendkuningriigis, koheldakse Itaalia õigusnormide alusel sarnaselt ettevõtjale, kes korraldab salajasi mänge, olgugi et Briti õigusnormid kaitsevad kõiki üldise huviga seonduvaid aspekte ja et nimetatud äriühinguga lepingu alusel kas filiaali või tütarettevõtjana seotud Itaalia vahendusettevõtjad on ametlikud teenuseosutajad ja nad on registreeritud posti- ja sideministeeriumis, kellega koos nad tegutsevad ja kes neid perioodiliselt kontrollib.

29      See olukord, mis kuulub asutamisvabaduse valdkonda, on vastuolus vastastikuse tunnustamise põhimõttega osas, mis puudutab veel ühtlustamata sektoreid. Samuti on see vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, seda enam, et kriminaalkaristus peaks olema viimane võimalus, mida liikmesriik võib kasutada, kui muud meetmed või vahendid ei suuda tagada asjaomaste hüvede kohast kaitset. Itaalia õigusnormide kohaselt puudub Itaalias asuval kihlavedajal mitte üksnes võimalus kasutada teises liikmesriigis asuvat kihlveovahendajat – isegi Itaalias asuva vahendusettevõtja kaudu –, vaid tema suhtes võidakse kohaldada ka kriminaalkaristust.

30      Itaalia, Belgia, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Luksemburgi, Portugali, Soome ja Rootsi valitsus ning samuti komisjon tuginevad Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige eespool viidatud kohtuotsustele Schindler, Läärä jt ning Zenatti.

31      Itaalia valitsus viitab eespool viidatud kohtuotsusele Zenatti, et õigustada seaduse nr 401/89 kooskõla ühenduse õigusega teenuste osutamise vabaduse ja ka asutamisvabaduse valdkonnas. Nii asjaolul, mida Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuses uuris, st halduslikul loal tegeleda Itaalias kihlvedude kogumise ja haldamisega, kui ka põhikohtuasjas tekkinud probleemil, st kriminaalkaristusel, mis keelab sellise tegevuse, kui seda teostab riigi kihlvedudealasesse monopolisüsteemi mittekuuluv ettevõtja, on sama eesmärk, milleks on keelata selline tegevus ja vähendada mängimise tegelikke võimalusi väljaspool selleks seaduses otseselt ette nähtud olukordi.

32      Belgia valitsus leiab, et rahamängude ühtne turg üksnes õhutab tarbijaid raiskama ja sellel on ühiskonnale väga kahjulik mõju. Seadusega nr 401/89 kehtestatud kaitse tase ja piirav loasüsteem tagavad üldise huvi eesmärkide saavutamise, st mängude ja kihlvedude pakkumise piiramise ja range kontrollimise, ning see on nende eesmärkidega proportsionaalne ja see ei sisalda mingisugust diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

33      Kreeka valitsus on seisukohal, et hasartmängude ja spordiüritustel kihlvedude korraldamine peab jääma riigi kontrolli alla ning seda tuleb teostada monopoli vormis. Kui sellega tegeleksid eraõiguslikud üksused, tooks see kaasa otseseid tagajärgi, nagu ühiskondliku korra häirimine, süütegude toimepanemisele õhutamine ning kihlavedajate ja üldisemalt tarbijate ärakasutamine.

34      Hispaania valitsus väidab, et nii eri- või ainuõiguste andmine lubade või tegevuslubade range korra alusel kui ka keeld avada välismaiste esinduste filiaale selleks, et hallata kihlvedusid teistes liikmesriikides, on kooskõlas pakkumise piiramise poliitikaga, eeldusel et need meetmed on võetud eesmärgiga vähendada mängimise võimalusi ja nõudluse kasvu.

35      Prantsuse valitsus väidab, et asjaolu, et põhikohtuasjas toimub kihlvedude kogumine elektroonilisel teel ja et kihlvedude esemeks olevad spordiüritused toimuvad eranditult Itaalias – asjaolu, millega ei olnud tegemist Zenatti kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas – ei sea kahtluse alla kõnealust Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt on rahamängude, loteriide ja mündiautomaatidega seotud tegevusi piiravad siseriiklikud õigusnormid kooskõlas teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, kui need lähtuvad üldise huvi eesmärgist, nagu pettuse ennetamine või kihlavedajate kaitsmine nende endi eest. Seega on põhjendatud, kui liikmesriigid reguleerivad kihlvedude sõlmimisega tegelevate ettevõtjate tegevust mittediskrimineerivatel tingimustel, kuna piirangute rangus ja ulatus kuuluvad siseriiklikele ametivõimudele antud kaalutluspädevuse hulka. Järelikult peavad liikmesriikide kohtud hindama, kas siseriiklikud ametivõimud on kasutatud meetmete valikul järginud õiglast proportsiooni, võttes arvesse teenuste osutamise vabaduse põhimõtet.

36      Asutamisvabaduse osas leiab Prantsuse valitsus, et piirangud, mida kohaldatakse Stanley’ga lepinguliselt seotud iseseisvate Itaalia äriühingute tegevuse suhtes, ei kahjusta selle kihlveovahendaja õigust end Itaalias vabalt asutada.

37      Luksemburgi valitsus leiab, et Itaalia õigusnormid takistavad kihlvedude korraldamist Itaalias, sest need keelavad Stanley’l Itaalias tegutseda nii otseselt piiriüleste teenuste osutamise vabadust kasutades kui ka kaudselt Itaalia esinduste vahendusel interneti teel. Samuti takistavad need asutamisvabadust. Siiski on need takistused õigustatud, kui need lähtuvad üldise huvi eesmärkidest, nagu vajadus juhtida ja kontrollida mängija soovi, ja need on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad ja proportsionaalsed, kui need ei sisalda diskrimineerimist kodakondsuse alusel, kuna nii Itaalia üksused kui ka välismaal asuvad üksused peavad saama sama loa, mille annab rahandusminister selleks, et neil oleks õigus Itaalias kihlvedusid korraldada, neid vastu võtta ja koguda.

38      Portugali valitsus märgib, et põhikohtuasi on oluline selleks, et nii Itaalias kui kõikides liikmesriikides viiks jätkuvalt loteriisid läbi riiklik monopol, ja selleks, et säiliks riikidele oluline tuluallikas, mis asendab maksude kohustusliku kogumise ja rahastab sotsiaal-, kultuuri- ja spordipoliitikat. Mängude valdkonnas toob turumajandus ja vaba konkurents kaasa mängude raames kogutud summade ümberjagamise vastupidi ühiskondlikule korrale, sest on tõenäoline, et need liiguvad riikidest, kus mängudes osalemine on väiksem, riikidesse, kus see on suurem ja kus võitude summa on atraktiivsem. Väikeste liikmesriikide kihlavedajad rahastaksid seega suurte liikmesriikide eelarvet sotsiaal-, kultuuri- ja spordivaldkonnas ning tulude vähenemine väiksemates liikmesriikides sunniks valitsusi rahastama avalikke sotsiaalseid tegevusi ja muid riigi sotsiaalseid, spordialaseid ja kultuurilisi tegevusi muul viisil, mis neis riikides väljenduks maksude tõstmises ja suurtes riikides maksude vähendamises. Lisaks sellele tekitaks riigi loterii- ja lotomängude turu jaotamine kolme või nelja suure ettevõtja vahel Euroopa Liidus struktuurilisi muutusi nende riikide poolt seaduslikult käitatavate mängude jaotusvõrgustikus, kaotades suurel hulgal töökohti ja moonutades töötuse taset erinevates liikmesriikides.

39      Soome valitsus tugineb eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Läärä jt, milles Euroopa Kohus möönis, et liikmesriigi poolt vastu võetud sätete vajalikkust ja proportsionaalsust tuleb hinnata üksnes lähtuvalt selle riigi ametivõimude kavandatud eesmärkidest ja kaitsetasemest, mida nad soovivad tagada, mistõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas siseriiklikud õigusnormid võimaldavad konkreetseid rakendusmeetmeid arvesse võttes saavutada eesmärke, mis õigustavad nende normide olemasolu, ning kas piirangud on eesmärkidega proportsionaalsed, võttes arvesse, et neid õigusnorme tuleb vahet tegemata kohaldada kõikide ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on pärit Itaaliast või mõnest muust liikmesriigist.

40      Rootsi valitsuse seisukohast ei võimalda asjaolu, et teenuste osutamise vabaduse piirangutel on maksualane eesmärk, järeldada, et need on ühenduse õigusega vastuolus, eeldusel et need on proportsionaalsed ja et need ei too kaasa ettevõtjatevahelist diskrimineerimist, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Seadusest nr 388/00 tulenevad muudatused Itaalia õigusnormides võimaldavad takistada üksusel, kellele keelduti andmast luba kihlvedude kogumiseks Itaalias, hiilida õigusnormidest kõrvale, tegutsedes teisest liikmesriigist, ja keelavad välismaistel üksustel, kes korraldavad kihlvedusid oma riigis, tegutseda Itaalias. Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuste Läärä jt ja Zenatti vastavalt punktides 36 ja 34 leidnud, ei mõjuta asjaomases valdkonnas vastu võetud õigusnormide vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamist pelgalt asjaolu, et ühe liikmesriigi valitud kaitsesüsteem erineb teises liikmesriigis rakendatud süsteemist.

41      Euroopa Ühenduste Komisjon leiab, et seadusest nr 388/00 tulenevad seadusandlikud muudatused üksnes selgitavad seda, mis seaduses nr 401/89 juba sisaldus, ja ei lisa olemuslikult uut rikkumiste liiki. Sotsiaalset korda puudutavad põhjused, mille tõttu on vaja piirata jalgpallivõistlustel kihlvedude sõlmimise kahjulikku mõju ja mis õigustavad asjaolu, et siseriiklikud õigusnormid annavad kihlvedude kogumise õiguse teatud üksustele, on samad sõltumata sellest, millises liikmesriigis need võistlused toimuvad. Asjaolul, et eespool viidatud kohtuotsuses Zenatti toimusid spordiüritused, mille peale kihla veeti, välismaal, samas kui põhikohtuasjas on tegemist jalgapallivõistlustega, mis toimusid Itaalias, ei ole mingit tähtsust. Komisjon lisab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) kihlvedude suhtes ei kohaldata, mistõttu ei peaks lahendus erinema sellest, mis tehti Zenatti kohtuotsuses.

42      Komisjon leiab, et kohtuasja ei tule uurida asutamisvabaduse seisukohast, sest süüdistatavate juhitud esindused on iseseisvad ja tegutsevad kihlvedude kogumise keskustena ja vahendajatena oma Itaalia klientide ja Stanley vahel, kellele nad aga mingil viisil ei allu. Isegi kui asutamisõigus on kohaldatav, õigustavad Itaalia õigusnormidega kehtestatud piiranguid siiski samad sotsiaalpoliitilised põhjused, millega Euroopa Kohus nõustus eespool viidatud kohtuotsustes Schindler, Läärä jt ning Zenatti seoses teenuste osutamise vabaduse piirangutega.

43      Kohtuistungil teatas komisjon Euroopa Kohtule, et ta on algatanud Itaalia Vabariigi suhtes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse seoses UNIRE hallatavate ratsavõistluste kihlvedude sektori liberaliseerimisega. Lotosektori osas, mis on liberaliseeritud, meenutas komisjon 26. aprilli 1994. aasta otsust kohtuasjas C‑272/91: komisjon vs. Itaalia (EKL 1994, lk I‑1409), milles Euroopa Kohus otsustas, et kuna Itaalia Vabariik lubas lotomängude automatiseerimissüsteemi tegevuslubade hankemenetluses osaleda ainult üksustel, äriühingutel, kontsernidel või huvirühmadel, kelle aktsia- või osakapitalis eraldi või koos omab enamust avalik sektor, rikkus Itaalia Vabariik eelkõige EÜ asutamislepingust tulenevaid kohustusi.

 Euroopa Kohtu vastus

44      Esiteks tuleb kontrollida, kas selline õigusakt nagu põhikohtuasjas kõne all olev seadus nr 401/89 kujutab endast asutamisvabaduse piirangut.

45      Tuleb meenutada, et EÜ artikli 43 kohaselt on keelatud piirangud liikmesriigi kodaniku asutamisvabadusele teise liikmesriigi territooriumil, sealhulgas esinduste, filiaalide või tütarettevõtjate rajamisele seatud piirangud.

46      Kui selline äriühing nagu Stanley, kes asub ühes liikmesriigis, tegeleb teises liikmesriigis asuvate esinduste (nagu põhikohtuasja süüdistatavad) vahendusel kihlvedude kogumisega, kujutavad nendele esindustele kehtestatud piirangud asutamisvabaduse takistamist.

47      Lisaks sellele möönis Itaalia valitsus kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimustele vastates, et Itaalia õigusnormid, mis käsitlevad Itaalias kihlvedudealase tegevuse hankemenetlusi, sisaldavad piiranguid. Itaalia valitsus märgib, et seda, et tegevusluba ei ole väljastatud ühelegi üksusele peale nende, kellel on selles sektoris monopoolne seisund, selgitab asjaolu, et Itaalia õigusnormid on koostatud nii, et tegevusloa võib anda üksnes teatud isikutele.

48      Osas, milles välismaiste ettevõtjate puudumine Itaalia spordiüritustel kihlvedude sõlmimiseks antud tegevusloa saajate hulgas on tingitud sellest, et Itaalia hankemenetlusi käsitlevad õigusnormid võtavad tegelikkuses teiste liikmesriikide reguleeritud turgudel noteeritud kapitaliühingutelt võimaluse saada tegevusluba, kujutavad need õigusnormid esmapilgul asutamisvabaduse piirangut ja seda isegi siis, kui asjaomast piirangut kohaldatakse võrdselt kõikide kapitaliühingute suhtes, kes võivad olla sellistest tegevuslubadest huvitatud, sõltumata sellest, kas nad on asutatud Itaalias või mõnes muus liikmesriigis.

49      Seega ei saa välistada, et tingimused, mis on nimetatud tegevuslubade saamiseks hankemenetluses osalemisele Itaalia õigusnormidega seatud, kujutavad endast ka asutamisvabaduse takistust.

50      Teiseks tuleb analüüsida, kas mainitud õigusnormid kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.

51      EÜ artikkel 49 keelab ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse. EÜ artikli 50 kohaselt mõistetakse „teenustena” tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega.

52      Euroopa Kohus on juba leidnud, et loteriid puudutavate reklaammaterjalide ja lotopiletite toomine liikmesriiki selleks, et kaasata selle riigi elanikke teises liikmesriigis korraldatud loteriis osalemisse, on seotud „teenuse” osutamisega (eespool viidatud kohtuotsus Schindler, punkt 37). Tegevus, mis seisneb selles, et ühe liikmesriigi kodanikele võimaldatakse teises liikmesriigis korraldatud kihlvedudes osalemist, isegi kui need puudutavad esimeses liikmesriigis korraldatud spordiüritusi, seondub analoogia alusel „teenuste” osutamisega EÜ artikli 50 tähenduses.

53      Euroopa Kohus on samuti leidnud, et EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et see puudutab teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka osutab ümber paiknemata sellest liikmesriigist, kus ta ise asub, potentsiaalsetele klientidele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis (10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I‑1141, punkt 22).

54      Kandes selle tõlgenduse üle põhikohtuasjas tekkinud probleemile, tuleneb, et EÜ artikkel 49 käsitleb teenuseid, mida ühes liikmesriigis (käesoleval juhul Ühendkuningriigis) asuv teenuseosutaja nagu Stanley pakub interneti vahendusel – ja seega ümber paiknemata – teises liikmesriigis (käesoleval juhul Itaalia Vabariigis) asuvatele teenusesaajatele, mistõttu selle tegevuse mis tahes piiramine kujutab selle teenuseosutaja jaoks teenuste osutamise vabaduse piirangut.

55      Lisaks sellele hõlmab teenuste vaba osutamine mitte üksnes teenuseosutaja vabadust pakkuda ja osutada teenuseid teenusesaajatele, kes asuvad muus liikmesriigis kui see, kus asub teenuseosutaja, vaid ka vabadust saada ja kasutada teenusesaajana teenuseid, mida pakub teises liikmesriigis asuv teenuseosutaja, ilma et sellele oleks kehtestatud piiranguid (vt selle kohta 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16, ning 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑294/97: Eurowings Luftverkehr, EKL 1999, lk I‑7447, punktid 33 ja 34).

56      Kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimustele vastates kinnitas Itaalia valitsus, et see, kui isik võtab Itaalias oma kodust interneti teel ühendust teises liikmesriigis asuva kihlveovahendajaga, kasutades maksevahendina oma krediitkaarti, kujutab endast seaduse nr 401/89 artiklis 4 sätestatud süütegu.

57      Keeld, mille rikkumisel kohaldatakse kriminaalkaristusi ja mille kohaselt ei tohi osaleda kihlvedudes, mis on korraldatud muus liikmesriigis kui see, kus asub kihlavedaja, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.

58      Sama kehtib ka keelu suhtes (mille rikkumisel kohaldatakse samuti kriminaalkaristusi) – mis on kehtestatud sellistele vahendajatele nagu põhikohtuasja süüdistatavad – aidata kaasa kihlveoteenuste osutamisele spordiüritustel, mida korraldab selline teenuseosutaja nagu Stanley, kes asub muus liikmesriigis kui liikmesriik, kus tegutsevad vahendajad, kuna selline keeld piirab kihlveovahendaja õigust osutada vabalt teenuseid ja seda isegi juhul, kui need vahendajad asuvad samas liikmesriigis, kus nimetatud teenuste saajadki.

59      Seega tuleb tõdeda, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu Itaalia kihlvedudealased õigusnormid, eelkõige seaduse nr 401/89 artikkel 4, kujutavad endast asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut.

60      Neil tingimustel tuleb kontrollida, kas selliseid piiranguid võib lubada EÜ artiklites 45 ja 46 otseselt sätestatud erandite alusel või õigustab neid vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ülekaalukas üldine huvi.

61      Mis puudutab eelkõige Kreeka ja Portugali valitsuse argumente, millega õigustatakse hasartmängude ja kihlvedude piiranguid, siis piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et maksutulude vähendamine või vähenemine ei ole EÜ artiklis 46 ette nähtud põhjuste hulgas ning see ei ole ka ülekaalukas üldine huvi, millele võib asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangu õigustamiseks tugineda (vt selle kohta 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑264/96: ICI, EKL 1998, lk I‑4695, punkt 28, ja 3. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑136/00: Danner, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 56).

62      Nagu tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Zenatti punktist 36, peavad piirangud igal juhul vastama soovile vähendada tõepoolest mänguvõimalusi ja sotsiaalse tegevuse rahastamine lubatud mängude pealt teenitud tulude maksustamise abil tohib olla üksnes kehtestatud piirava poliitika täiendav kasulik tagajärg, mitte selle tegelik õigustus.

63      Nagu meenutasid nii märkusi esitanud valitsused kui ka komisjon, on Euroopa Kohus oma eespool viidatud kohtuotsustes Schindler, Läärä jt ning Zenatti seevastu leidnud, et kõlblusest tulenevad, usulised või kultuurilised eripärad ning üksikisikule ja ühiskonnale moraalselt ja rahaliselt kahjulikud tagajärjed, mis mängude ja kihlvedudega kaasnevad, võivad õigustada siseriiklike ametivõimude kaalutlusõigust, mis oleks piisav, et määratleda tarbijakaitse ja avaliku korra tagamise nõuded.

64      Igal juhul peavad asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud, selleks et need oleksid õigustatud, vastama tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus, EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32, ja 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I‑4165, punkt 37).

65      Vastavalt sellele kohtupraktikale peavad neid piiranguid õigustama ülekaalukad üldised huvid, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning need ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Igal juhul tuleb neid kohaldada mittediskrimineerivalt.

66      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada on, kas põhikohtuasjas seadusega nr 401/89 kehtestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirang vastab neile tingimustele. Selleks tuleb tal arvesse võtta järgmistes punktides täpsustatud juhiseid.

67      Kõigepealt, kuigi eespool viidatud kohtuotsustes Schindler, Läärä jt ning Zenatti nõustus Euroopa Kohus asjaoluga, et mängudealast tegevust võib õigustada selline ülekaalukas üldine huvi nagu tarbijate kaitse ja pettuste ning kodanike mängimisega seonduvale liigsele kulutamisele õhutamise ennetamine, on veel vaja, et sellistele põhjendustele ning vajadusele vältida ühiskondliku korra rikkumisi tuginevad piirangud oleksid nende eesmärkide saavutamiseks sobivad selles tähenduses, et need piirangud peavad aitama piirata kihlveoalast tegevust ühtselt ja süstemaatiliselt.

68      Viidates seaduse nr 388/00 ettevalmistavatele dokumentidele, on eelotsusetaotluse esitanud kohus selles osas märkinud, et Itaalia riik viib riiklikul tasandil ellu mängude ja kihlvedude ulatusliku laiendamise poliitikat eesmärgiga saada tulu, kaitstes samas neid, kellele CONI on tegevusloa andnud.

69      Kuna liikmesriigi ametiasutused õhutavad ja julgustavad tarbijaid osalema loteriides, hasartmängudes või kihlvedudes selleks, et riigikassa saaks sellest rahalist kasu, ei saa selle riigi ametivõimud tugineda ühiskonna avaliku korra kaitsele, põhjendades seda vajadusega mänguvõimalusi vähendada, et õigustada selliseid meetmeid, nagu on arutamisel põhikohtuasjas.

70      Järgmiseks, Itaalia hankemenetlusi käsitlevate õigusnormidega kehtestatud piiranguid tuleb kohaldada vahet tegemata, st et neid tuleb kohaldada samamoodi ja samade kriteeriumide alusel nii Itaalias asuvate ettevõtjate kui ka teistest liikmesriikidest pärinevate ettevõtjate suhtes.

71      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas spordiüritustel kihlvedude korraldamiseks tegevuslubade saamise hankemenetlustes osalemise tingimused on kindlaks määratud selliselt, et tegelikkuses võib neid olla lihtsam täita Itaalia kui välismaistel ettevõtjatel. Kui see on nii, siis ei vasta need tingimused mittediskrimineerimise kriteeriumile.

72      Lõpuks, Itaalia õigusnormidega kehtestatud piirangud ei tohi minna kaugemale sellest, mis on kavandatud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selles osas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas kriminaalkaristus, mis määratakse igale isikule, kes sõlmib Itaalias oma kodust interneti teel kihlvedusid teises liikmesriigis asuva kihlveovahendaja juures, ei ole Euroopa Kohtu praktikat arvestades ebaproportsionaalne (vt 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑193/94: Skanavi ja Chryssanthakopoulos, EKL 1996, lk I‑929, punktid 34–39, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑459/99: MRAX, EKL 2002, lk I‑6591, punktid 89–91), eriti siis, kui kihlvedudes osalemist õhutatakse olukorras, kus mänge korraldavad selleks luba omavad riiklikud üksused.

73      Peale selle tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas selliste piirangute kehtestamine, mille rikkumise puhul võib kaasneda kriminaalkaristusena kuni aastane vangistus, vahendajatele, kes aitavad osutada teenuseid kihlveovahendajal, kes asub muus liikmesriigis kui see, kus teenuseid osutatakse, võimaldades enda ruumides kihlavedajatel võtta selle kihlveovahendajaga interneti teel ühendust, kujutab endast sellist piirangut, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik, et võidelda pettustega, eriti siis, kui teenuseosutaja allub asukohaliikmesriigis seadusest tulenevale kontrollide ja karistuste süsteemile, kui vahendajad on asutatud seaduslikult ja kui enne seadusest nr 388/00 tulenevaid seadusandlikke muudatusi eeldasid need vahendajad, et neil on lubatud välismaiste spordiürituste kihlvedusid edastada.

74      Mis puudutab Itaalia õigusnormide proportsionaalsust asutamisvabaduse suhtes, siis isegi kui liikmesriigi ametivõimude eesmärk on vältida ohtu, et tegevusloa omanikud paneksid toime kriminaalseid või pettuslikke tegusid võib see, et teiste liikmesriikide reguleeritud turgudel noteeritud kapitaliühingutelt võetakse võimalus saada tegevusluba spordikihlvedude sõlmimiseks, eriti kui on olemas muud vahendid selliste äriühingute kontode ja tegevuse kontrollimiseks, tunduda kui meede, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik pettusega võitlemiseks.

75      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas konkreetseid rakendusmeetmeid arvesse võttes vastavad siseriiklikud õigusnormid tõepoolest eesmärkidele, mis võivad neid õigustada, ning kas kehtestatud piirangud ei tundu olevat nende eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed.

76      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et siseriiklikud õigusnormid, mis kriminaalkaristuse ähvardusel keelavad kihlveopakkumiste kogumise, vastuvõtmise, registreerimise ja edastamise eelkõige spordiüritustel, kui asjaomane liikmesriik ei ole selleks tegevusluba või luba väljastanud, kujutavad endast vastavalt EÜ artiklites 43 ja 49 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas konkreetseid rakendusmeetmeid arvesse võttes vastavad sellised õigusnormid tõepoolest eesmärkidele, mis võivad neid õigustada, ning kas kehtestatud piirangud ei tundu olevat nende eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed.

 Kohtukulud

77      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia, Belgia, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Luksemburgi, Portugali, Soome ja Rootsi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks Tribunale di Ascoli Piceno 30. märtsi 2001. aasta määrusega esitatud küsimusele otsustab:

Siseriiklikud õigusnormid, mis kriminaalkaristuse ähvardusel keelavad kihlveopakkumiste kogumise, vastuvõtmise, registreerimise ja edastamise eelkõige spordiüritustel, kui asjaomane liikmesriik ei ole selleks tegevusluba või luba väljastanud, kujutavad endast vastavalt EÜ artiklites 43 ja 49 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas konkreetseid rakendusmeetmeid arvesse võttes vastavad sellised õigusnormid tõepoolest eesmärkidele, mis võivad neid õigustada, ning kas kehtestatud piirangud ei tundu olevat nende eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed.

Skouris

Jann

Timmermans

Cunha Rodrigues

Edward

Schintgen

Macken

Colneric

von Bahr

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. novembril 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

V. Skouris

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.