EUROOPA KOHTU OTSUS

26. november 2002(*)

Isikute liikumisvabadus – Piirangud – Avalik kord – Korrakaitsemeetmed, mis piiravad teise liikmesriigi kodaniku elamisõigust riigi territooriumi ühe osaga

Kohtuasjas C-100/01,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Conseil d’État’ (Prantsusmaa) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Ministre de l’Intérieur

ja

Aitor Oteiza Olazabal,

eelotsuse tegemiseks EÜ asutamislepingu artiklite 6, 8a ja 48 (muudetuna EÜ artiklid 12, 18 ja 39) ning nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiivi 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11) tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.‑P. Puissochet, M. Wathelet ja R. Schintgen, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, P. Jann (ettekandja), V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: A. Tizzano,

kohtusekretär: ametnik M.‑F. Contet,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        A. Oteiza Olazabal, esindaja: advokaat D. Rouget,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: R. Abraham, G. de Bergues ja C. Chevallier,

–        Hispaania valitsus, esindaja: Abogacía del Estado,

–        Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas avvocato dello Stato F. Quadri,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Martin ja C. O’Reilly,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 15. jaanuari 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud A. Oteiza Olazabali (esindaja: D. Rouget), Prantsuse valitsuse (esindajad: R. Abraham ja C. Bergeot), Belgia valitsuse (esindaja: A. Snoecx), Hispaania valitsuse (esindaja: Abogacía del Estado) ja komisjoni (esindajad: D. Martin ja C. O’Reilly) suulised märkused,

olles 25. aprilli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Conseil d’État esitas 29. detsembri 2000. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. veebruaril 2001, EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse EÜ asutamislepingu artiklite 6, 8a ja 48 (muudetuna EÜ artiklid 12, 18 ja 39) ning nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiivi 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11) tõlgendamise kohta.

2        See küsimus kerkis üles Prantsuse siseministri ja Hispaania kodaniku A. Oteiza Olazabali vahelises kohtuvaidluses meetmete seaduslikkuse üle, millega piirati viimase elamisõigust Prantsuse territooriumi ühe osaga.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Asutamislepingu artikli 6 esimene lõik sätestab:

„Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”

4        Asutamislepingu artikli 8a lõige 1 sätestab:

„Igal liidu kodanikul on vastavalt käesolevale lepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.”

5        Asutamislepingu artikkel 48 sätestab:

„1.      Hiljemalt üleminekuperioodi lõpuks tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires.

2.      Selline liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

3.      Alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob see endaga kaasa õiguse:

a)      võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi;

b)      liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil;

c)      viibida liikmesriigis, et seal töötada kooskõlas selle riigi kodanike töösuhteid reguleerivate õigus- ja haldusnormidega;

[…]”

6        Direktiivi 64/221 artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolev direktiiv käsitleb kõiki meetmeid, mis liikmesriigid on avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides võtnud nende territooriumile sisenemise, elamislubade väljastamise ja pikendamise ning nende territooriumilt väljasaatmise suhtes.”

7        Direktiivi 64/221 artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel.

2.      Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa iseenesest põhjendada selliste meetmete võtmist.”

8        Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiivi 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT 1968 L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27) artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt peab võõrtöötaja elamisluba „kehtima selle välja andnud liikmesriigi kogu territooriumil”.

9        Direktiivi 68/360 artikkel 10 sätestab:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi sätetest kõrvale kalduda üksnes avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides.”

 Siseriiklik õigus

10      2. novembri 1945. aasta määruse „Välismaalaste Prantsusmaale sisenemise ja seal viibimise kohta” artikleid 8 ja 36 rakendava 18. märtsi 1946. aasta dekreedi nr 46‑448 artikkel 2, mida muudeti 6. detsembri 1993. aasta dekreediga nr 93‑1285 (JORF, 8.12.1993, lk 17045, edaspidi „dekreet nr 46-448”), sätestab:

„Kui artiklist 1 ei tulene teisiti, võivad välismaalased riigi territooriumil vabalt viibida ja liikuda.

Siseminister võib sellegipoolest oma otsusega määrata departemange, kuhu välismaalased võivad alates selle otsuse avaldamise kuupäevast asuda elama alles pärast loa saamist selle koha prefektilt, kuhu nad soovivad elama asuda.

Nendes departemangudes elavate välismaalaste elamislubadel on spetsiaalne märge, mis teeb need vastava departemangu suhtes kehtivaks.

Kui elanikukaardita (carte de résident) välismaalane tuleb seoses tema käitumise või varasema elukäigu tõttu panna erijärelevalve alla, võib siseminister keelata tal elada ühes või mitmes departemangus. Departemangu prefekt (commissaire de la République) võib samadel eeldustel piirata asjassepuutuva isiku elamisloa või selle asemel antud dokumendi territoriaalset kehtivust departemanguga või selle ühe või mitme ringkonnaga (circonscription). Selle sise- ja detsentraliseerimisministri või departemangu prefekti otsuse kohta tehakse märge puudutatud isiku elamisloale.

Eelmises lõigus mainitud välismaalased ei või liikuda väljapoole oma elamisloa kehtivusala ilma politseikomissari või tema puudumisel kohaliku sandarmeeria antud loata.

Välismaalast, kes asub elama või viibib territoriaalses ringkonnas käesoleva artikli sätteid rikkudes, karistatakse viienda astme väärtegudele ette nähtud karistustega.”

 Põhikohtuasi

11      Eelotsusetaotlusest ja toimikust nähtub, et baski päritolu Hispaania kodanik A. Oteiza Olazabal lahkus Hispaaniast 1986. aasta juulis, et tulla Prantsusmaale, kus ta taotles pagulase staatust, mida talle ei antud.

12      23. aprillil 1988 peeti A. Oreiza Olazabal Prantsusmaa territooriumil kinni ja teda küsitleti seoses menetlusega, mis algatati pärast Bilbao (Hispaania) töösturi röövimist ETA poolt. Tribunal de grande instance de Paris (Prantsusmaa) mõistis ta 8. juulil 1991 süüdi osalemise eest kuritegelikus ühenduses, mille eesmärgiks on hirmutamise või terroriga avaliku korra häirimine, ning mõistis talle karistuseks 18 kuud vangistust – sellest kaheksa kuud tingimisi – koos nelja-aastase Prantsusmaal elamise keeluga.

13      Tuginedes ühenduse kodaniku staatusele, taotles A. Oteiza Olazabal elanikukaarti. Prantsuse haldusorganid jätsid ta taotluse rahuldamata, ent andsid talle ajutise elamisloa. Ühtlasi kehtestati talle dekreedi nr 46-448 artikli 2 kohaselt erijärelevalve meede, mis keelas tal elada üheksas departemangus. See meede kaotas kehtivuse 1995. aasta juulis.

14      1996. aastal otsustas A. Oteiza Olazabal, kes selle ajani oli elanud Hauts-de-Seine’i departemangus (Ile-de-France’i regioon), asuda elama Pyrénées-Atlantiques’i departemangu (Akvitaania regioon), mis piirneb Hispaaniaga, täpsemalt Baski autonoomse piirkonnaga.

15      Arvestades politseiraporteid selle kohta, et Oteiza Olazabal jätkas sidemeid ETA-ga, keelas siseminister 21. märtsi 1996. aasta dekreedi nr 46-448 artikli 2 alusel vastu võetud otsusega tal elada 31 departemangus, et teda Hispaania piirist eemal hoida. 25. juuni 1996. aasta otsusega keelas Hauts-de-Seine’i prefekt tal sellest departemangust ilma loata lahkuda.

16      A. Oteiza Olazabal esitas nende kahe otsuse tühistamiseks Tribunal administratif de Paris’le (Prantsusmaa) kaebuse, mille see kohus 7. juulil 1997 rahuldas. Cour admininstrative d’appel de Paris (Prantsusmaa) jättis oma 18. veebruari 1999. aasta otsusega selle kohtuotsuse jõusse.

17      Need kohtud leidsid, et asutamislepingu artiklid 6, 8a ja 48 ning direktiivi 64/221 sätted, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud oma 28. oktoobri 1975. aasta otsuses kohtuasjas 36/75: Rutili (EKL 1975, lk 1219), keelavad selliste meetmete võtmise A. Oteiza Olazabali suhtes.

18      Siseminister esitas Cour administrative d’appel’i otsuse peale edasikaebuse Conseil d’État’le.

19      Conseil d’État märkis esiteks, et kuigi asutamislepingu artikkel 8a annab igale Euroopa Liidu kodanikule õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, teeb ta seda asutamislepingus ja selle rakendamiseks vastuvõetud sätetes ettenähtud piiranguid ja tingimusi arvestades. Samuti on asutamislepingu artiklis 6 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld kehtiv vaid asutamislepingu kohaldamisalas ning ilma et see piiraks asutamislepingus sisalduvate erisätete kohaldamist. Kuigi asutamislepingu artikli 48 lõige 1 sätestab, et töötajate liikumisvabadus ühenduse piires on tagatud, ning sama artikli lõige 3 täpsustab, et see vabadus toob endaga kaasa õiguse võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi ja liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil, jätab see artikkel sõnaselgelt võimaluse piiranguteks, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt.

20      Conseil d’État märkis seejärel, et Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt võimaldab asutamislepingu artikli 48 lõikes 3 toodud reservatsioon liikmesriikidel võtta avaliku korra kaitsmiseks meetmeid, mis keelavad teiste liikmesriikide kodanikel nende territooriumile sisenemise või millega nad sealt välja saadetakse ning mida nad ei saaks võtta oma kodanike suhtes.

21      Lõpuks ta nentis, et proportsionaalsuse põhimõte näeb ette, et avaliku korra kaitsmiseks võetud meetmed peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega tohi minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sellega seoses rõhutas ta, et meede, millega piiratakse elamisloa territoriaalset kehtivust, ei ole nii range kui väljasaatmise otsus.

22      Kaaludes nende asjaolude põhjal ja ühenduse õigust silmas pidades sellise meetme õiguspärasust, mis piirab teise liikmesriigi kodaniku elamisõigust riigi territooriumi ühe osaga, otsustas Conseil d’État menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Rooma lepingu artiklitega 6, 8a ja 48 (nüüd [EÜ] artiklid 12, 18 ja 39), ühenduse õiguses kohaldatava proportsionaalsuse põhimõttega ning asutamislepingu rakendamiseks vastuvõetud teisese õiguse sätetega, eelkõige 25. veebruari 1964. aasta direktiiviga 64/221/EMÜ on vastuolus see, kui liikmesriik võtab asutamislepingu sätete kohaldamisalasse kuuluva teise liikmesriigi kodaniku suhtes kohtulikule õiguspärasuse kontrollile alluvaid korrakaitsemeetmeid, mis piiravad selle kodaniku elukohta riigi territooriumi ühe osaga, kui avaliku korra kaitsmiseks on vaja keelata tal elamine ülejäänud territooriumil, või võib sellises olukorras ainus selle kodaniku elukohta piirav õiguspäraselt võetav meede olla selline, mis siseriikliku õiguse alusel keelab tal elada kogu riigi territooriumil?”

 Eelotsuse küsimus

23      Kõigepealt tuleb kindlaks määrata põhikohtuasjale kohaldatavad asutamislepingu sätted. Euroopa Kohtule esitatud märkustest nähtub, et A. Oteiza Olazabal töötas põhikohtuasja jaoks tähtsust omava aja jooksul Prantsusmaal.

24      Neil asjaoludel kuulub kohtuasi asutamislepingu artikli 48 kohaldamisalasse.

25      Seega ei ole vaja tõlgendada asutamislepingu artiklit 6. See kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet kehtestav säte kehtib iseseisvalt vaid sellistes ühenduse õigusega reguleeritud olukordades, mille kohta asutamisleping ei sätesta eraldi diskrimineerimiskeeldu (vt eelkõige 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-131/96: Mora Romero, EKL 1997, lk I-3659, punkt 10).

26      Samuti tuleb märkida, et asutamislepingu artiklit 8a, mis sätestab kõigi liidu kodanike õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, on töötajate liikumisvabaduse osas täpsustatud asutamislepingu artiklis 48. Kuna põhikohtuasja asjaolude suhtes kehtib viimati nimetatud säte, ei ole vaja tõlgendada asutamislepingu artiklit 8a (vt asutamisvabaduse kohta 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-193/94: Skanavi ja Chryssanthakopoulos, EKL 1996, lk I-929, punkt 22).

27      Eelkõige tagab asutamislepingu artikkel 48 liikmesriigi kodanikule õiguse elada teise liikmesriigi territooriumil seal töötamise eesmärgil. Sellegipoolest võib vastavalt lõikele 3 seda õigust piirata, kui piirangud on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seiskohalt.

28      Eespool viidatud Rutili kohtuotsuses, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, tõlgendas Euroopa Kohus mõistet „piirangud, mis on õigustatud avaliku korra seisukohalt” ning esitas mitmeid selgitusi selle kohta.

29      Euroopa Kohus vastas eelotsuse küsimustele, et esiteks ei puuduta asutamislepingu artiklis 48 sisalduv väljend „alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra seisukohalt” mitte üksnes õigus- ja haldusnorme, mida iga liikmesriik on vastu võtnud teiste liikmesriikide kodanike vaba liikumise ja elamise piiramiseks oma territooriumil, vaid ka nende õigus- ja haldusnormide rakendamiseks vastu võetud üksikakte.

30      Teiseks leidis Euroopa Kohus, et avaliku korra kaitseks võetud meetmete põhjendatuse hindamisel tuleb silmas pidada kõiki ühenduse õigusnorme, mille eesmärgiks on ühelt poolt piirata liikmesriikide kaalutlusõigust selles valdkonnas ning teiselt poolt tagada selliste isikute õiguste kaitse, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid avaliku korra kaitseks.

31      Euroopa Kohus lisas, et need piirangud ja tagatised tulenevad liikmesriikidele pandud kohustusest võtta sellised meetmeid üksnes asjassepuutuva isiku enda käitumisest lähtuvalt, hoiduda sellistest meetmetest, mille eesmärgiks ei ole avaliku korra kaitsmine või mis kahjustaksid ametiühingute õigusi, ning – välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega – teavitada iga isikut, kelle suhtes piiravaid meetmeid on võetud, otsuse aluseks olevatest põhjustest ja tagada õiguskaitsevahendite tõhusa kasutamise võimalus.

32      Eelkõige leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigid võivad võtta asutamislepingu sätete kohaldamisalasse kuuluvate teiste liikmesriikide kodanike suhtes meetmeid, mis piiravad nende elamisõigust liikmesriigi territooriumi mingi osaga, üksnes niisugustes olukordades ja niisugustel tingimustel, mil selliseid meetmeid võib kohaldada selle liikmesriigi oma kodanike suhtes.

33      Et anda siseriiklikule kohtule antud asjas tarvilik vastus, tuleb see viimati kirjeldatud vastus, mis on seotud põhikohtuasjas kesksel kohal oleva küsimusega, asetada oma õigesse konteksti.

34      Sellega seoses tuleb rõhutada, et eespool viidatud Rutili kohtuasi puudutas sündimisest saadik Prantsusmaal elavat Itaalia kodanikku, kelle suhtes Prantsusmaa võttis tema poliitilise ning ametiühingutegevuse tõttu meetmeid, mis piirasid tema õigust elada riigi territooriumil. Talle heideti ette tegevust, mis seisnes peamiselt poliitilistes aktsioonides 1967. aasta valimiste ning 1968. aasta mai- ja juunikuu sündmuste ajal, ning osavõtus demonstratsioonist 14. juuli 1968. aasta mälestusürituste ajal.

35      Põhikohtuasja kostja mõisteti seevastu süüdi osalemise eest kuritegelikus ühenduses, mille eesmärgiks on hirmutamise või terroriga avaliku korra häirimine, ning talle mõisteti 18 kuud vangistust koos nelja-aastase Prantsusmaal elamise keeluga. Toimikust nähtub, et kostja vastu võetud korrakaitsemeetmeid, mille seaduslikkus on arutusel põhikohtuasjas, põhjendati asjaoluga, et kostja kuulus organiseeritud relvastatud gruppi, mille tegevus rikkus avalikku korda Prantsusmaa territooriumil. Sellise tegevuse ärahoidmist võib pidada vajalikuks avaliku julgeoleku säilitamisel.

36      Lisaks tuleb märkida, et eespool viidatud Rutili kohtuasjas oli eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlus, kas sellises olukorras nagu Rutili oma, kes oli kasutanud oma ametiühinguõigusi, võis võtta avaliku korra kaitseks mõeldud meetme. Käesolevas asjas seevastu lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et avaliku korra huvid välistavad võõrtöötaja elamise osal riigi territooriumist ning kui ei ole võimalik võtta meedet, millega keelatakse elamine just sellel osal territooriumist, võib avaliku korra huvides olla õigustatud võtta meede, mis keelab elamise kogu riigi territooriumil.

37      Neil asjaoludel on vaja uurida, kas asutamislepingu artikliga 48 on vastuolus, kui liikmesriik võtab teise liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja suhtes korrakaitsemeetmeid, mis piiravad võõrtöötaja elamisõigust riigi territooriumi ühe osaga.

38      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 õigustatult rõhutab, ei tulene asutamislepingu artikli 48 lõike 3 sõnastusest, et avaliku korra huvides kehtestatud töötajate liikumisvabaduse piirangud peaksid alati olema sama territoriaalse ulatusega, kui on selles sättes ette nähtud õigused. Selline tõlgendus ei ole ka teisese õigusega vastuolus. Kuigi direktiivi 68/360 artikli 6 lõike 1 punkt a sätestab, et elamisluba peab kehtima selle välja andnud liikmesriigi kogu territooriumil, lubab sama direktiivi artikkel 10 sellest sättest kõrvale kalduda eelkõige avaliku korra huvides.

39      Tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 48 lõikes 3 toodud reservatsioon annab liikmesriikidele võimaluse ühiskonna põhihuve ähvardava reaalse ja piisavalt tõsise ohu korral piirata töötajate liikumisvabadust (vt selle kohta 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau, EKL 1977, lk 1999, punkt 35, ja 5. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-363/89: Roux, EKL 1991, lk I-273, punkt 30).

40      Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et EÜ asutamislepingu artiklisse 48 ja artiklisse 56 (muudetuna EÜ artikkel 46) lisatud reservatsioonid võimaldavad liikmesriikidel võtta teiste liikmesriikide kodanike suhtes avaliku korra huvides meetmeid, mida nad oma kodanike suhtes ei või kohaldada, kuna neil ei ole õigust oma kodanikke riigi territooriumilt välja saata või keelata neil riiki sisenemist (vt 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: Van Duyn, EKL 1974, lk 1337, punktid 22 ja 23; 18. mai 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 115/81 ja 116/81: Adoui ja Cornuaille, EKL 1982, lk 1665, punkt 7; 17. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-65/95 ja C-111/95: Shingara ja Radiom, EKL 1997, lk I-3343, punkt 28, ning 19. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-348/96: Calfa, EKL 1999, lk I-11, punkt 20).

41      Olukordades, kus teiste liikmesriikide kodanike suhtes võib kohaldada väljasaatmis- või elamiskeelumeetmeid, võib neile kohaldada ka leebemaid meetmeid, mis seisnevad nende elamisõiguse osalises piiramises avaliku korra huvides, ilma et oleks vajalik, et kõnealune liikmesriik peaks võima kohaldada neid meetmeid ka oma kodanikele.

42      Tuleb siiski meenutada, et liikmesriigil ei ole õigust asutamislepingu artiklites 48 ja 56 toodud avaliku korra reservatsiooniga seoses võtta meetmeid teise liikmesriigi kodaniku suhtes käitumise tõttu, mis esimese liikmesriigi kodaniku jaoks ei tooks kaasa repressiivseid või teisi tegelikke ja tõhusaid meetmeid selle käitumise vastu võitlemiseks (vt sellega seoses eespool viidatud Adoui ja Cornuaille kohtuasi, punkt 9).

43      Samuti tuleb meenutada, et asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piirav meede võib olla õigustatud üksnes siis, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selline meede peab olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik (30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I-4165, punkt 37).

44      Tuleb rõhutada, et siseriiklike kohtute ülesanne on kontrollida, kas käesolevas asjas võetud meetmed on ka tegelikult seotud üksikisiku käitumisega, mis kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule julgeolekule, ja kas need meetmed arvestavad proportsionaalsuse põhimõtet.

45      Seega tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et asutamislepingu artikliga 48 ega teisese õiguse sätetega, mis rakendavad ellu töötajate liikumisvabaduse, ei ole vastuolus see, kui liikmesriik võtab teise liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja suhtes korrakaitsemeetmeid, mis piiravad selle töötaja elamisõigust riigi territooriumi ühe osaga, tingimusel et

–        need meetmed on isiku käitumisest lähtuvalt õigustatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku huvides;

–        sellise võimaluse puudumisel võivad need huvid seoses nende tõsidusega kaasa tuua üksnes elamiskeelu kogu riigi territooriumil või sealt väljasaatmise;

–        käitumine, mida asjassepuutuv liikmesriik soovib ära hoida, toob ka tema enda kodanike jaoks kaasa repressiivseid või teisi tegelikke ja tõhusaid meetmeid selle käitumise vastu võitlemiseks.

 Kohtukulud

46      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Prantsuse, Belgia, Hispaania ja Itaalia valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Conseil d’État’ 29. detsembri 2000. aasta otsusega esitatud küsimusele, otsustab:

Asutamislepingu artikliga 48 (muudetuna EÜ artikkel 39) ega teisese õiguse sätetega, mis rakendavad ellu töötajate liikumisvabaduse, ei ole vastuolus see, kui liikmesriik võtab teise liikmesriigi kodanikust võõrtöötaja suhtes korrakaitsemeetmeid, mis piiravad selle töötaja elamisõigust riigi territooriumi ühe osaga, tingimusel et

–        need meetmed on isiku käitumisest lähtuvalt õigustatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku huvides;

–        sellise võimaluse puudumisel võivad need huvid seoses nende tõsidusega kaasa tuua üksnes elamiskeelu kogu riigi territooriumil või sealt väljasaatmise;

–        käitumine, mida asjassepuutuv liikmesriik soovib ära hoida, toob ka tema enda kodanike jaoks kaasa repressiivseid või teisi tegelikke ja tõhusaid meetmeid selle käitumise vastu võitlemiseks.

Rodríguez Iglesias

Puissochet

Wathelet

Schintgen

Gulmann

Edward

La Pergola

Jann

Skouris

Macken

Colneric

von Bahr

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. novembril 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.