1

Ameerika Ühendriikide õiguse alusel loodud äriühing Scott Paper Co. ostis 1969. aastal Prantsuse õiguse alusel loodud äriühingu Bouton Brochard ning asutas eraldi äriühingu Bouton Brochard Scott SA, millele läks üle Bouton Brochard’i tegevus. Bouton Brochard Scott nimetati 1987. aasta novembris ümber Scott SA-ks. Viimati nimetatu tegevuseks oli käesolevas asjas käsitletaval ajavahemikul tualett- ja majapidamispaberi tootmine.

2

Orléans’i linn (Prantsusmaa), Loiret’ departemang (Prantsusmaa) ja hageja sõlmisid 31. augustil 1987 lepingu, millega Scottile müüdi La Saussaye tööstuspiirkonnas asuv 48 hektari suurune maa-ala ning sätestati, et reoveetasude kindlaksmääramine peab toimuma soodusmäära alusel (edaspidi „Scotti leping”). Leping nägi ette, et hageja ja Orléans’i linn eraldavad Scottile maatüki arendustöödeks maksimumsummas kuni 80 miljonit Prantsuse franki (FRF) (12,2 miljonit eurot).

3

Maatüki arendamiseks vajalike uuringute ja tööde läbiviijaks määrati Société d’èconomie mixte pour l’équipement du Loiret (edaspidi „Sempel”). Loiret’ departemangu, Orléans’i linna ja Sempeli 12. septembri 1987. aasta lepingust (edaspidi „Sempeli leping”) nähtub, et Orléans’i linn müüs Sempelile sümboolse frangi eest 68 hektarit maad. Lisaks tuleneb Scotti lepingu punktist 4 ning Sempeli lepingu punktist 12, et viimati nimetatu müüs 48 hektari suuruse maatüki ja ühe tehase-kaubalao (edaspidi „vaidlusalune maa-ala”) 31 miljoni frangi (4,7 miljoni euro) eest Scottile, see tähendab hinnaga 65 franki ruutmeeter.

4

Cour des comptes française (Prantsuse kontrollikoda) avaldas 1996. aasta novembris avaliku aruande pealkirjaga „Kohalike omavalitsusüksuste poolt ettevõtjatele antud soodustused”. Kontrollikoda soovis selle aruandega juhtida tähelepanu võimalikule abile, mida Prantsuse kohalikud omavalitsusüksused on andnud teatud ettevõtjatele ja eelkõige sellele, et hagejale anti Saussaye tööstuspiirkonnas asuv vaidlusalune maatükk.

5

Komisjon sai pärast selle aruande avaldamist 23. detsembri 1996. aasta kirjaga kaebuse, mis käsitles soodustingimusi, millega Orléans’i linn ja Loiret’ departemang olid vaidlusaluse maatüki hagejale müünud, ning viimati nimetatule reoveetasu osas kohaldatud soodusmäära.

6

Komisjon palus 17. jaanuari 1997. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustelt täiendavat teavet. Ajavahemikus jaanuar 1997 kuni aprill 1998 järgnes sellele Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni kirjavahetus, mille käigus esitasid Prantsuse ametiasutused eelkõige 1997. aasta 17. märtsi, 17. aprilli ja 29. mai kirjades taotletud teavet ja täpsustusi. Komisjon palus 8. augustil 1997 Prantsuse ametiasutistelt uuesti täpsustusi. Komisjon sai täiendavat teavet Prantsuse ametiasutistelt 3. novembril 1997 ja kostjalt 8. detsembril 1997, 29. jaanuaril 1998 ja 1. aprillil 1998.

7

Komisjon teatas 10. juuli 1998. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustele oma 20. mai 1998. aasta otsustest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus ning palus neil esitada oma seisukohad ja vastata teatud küsimustele (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Selles kirjas palus komisjon Prantsuse ametiasutustel ka hagejat menetluse algatamisest teavitada nagu ka asjaolust, et tal võib tekkida kohustus ebaseaduslikult saadud abi tagasi maksta. Eespool nimetatud kirja avaldamisega 30. septembri 1998. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 301, lk 4) teavitati huvitatud pooli menetluse algatamisest ning kutsuti neid üles kõnealuste meetmete kohta omapoolseid märkusi esitama.

8

Prantsuse ametiasutused teatasid 30. septembril 1998 hagejale menetluse algatamisest telefoni teel. 23. novembri 1998. aasta kirjas esitas hageja omapoolsed märkused menetluse algatamise otsuse kohta.

9

Ka Prantsuse ametiasutused esitasid 25. novembri 1998. aasta kirjas märkused menetluse algatamise otsuse kohta.

10

Olles Prantsusmaa ametiasutuste ja kolmandate isikute märkustega tutvunud, pöördus komisjon uuesti Prantsuse ametiasutuste poole nõudega esitada täiendavat teavet. Kuna viimased vastasid vaid osaliselt, tegi komisjon 8. juulil 1999 nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 10 lõike 3 alusel neile korralduse esitada talle vajalik teave. Prantsuse ametiasutuse vastasid 15. oktoobril 1999 sellele nõudele osaliselt.

11

Prantsuse ametiasutuste, sealhulgas Scotti esindajate ja komisjoni vahel 7. detsembril 1999 toimunud koosolekul andis komisjon nimetatud delegatsioonile erandkorras ja menetluse huvides loa esitada täiendav teave enne 1999. aasta detsembri lõppu.

12

Hageja esitas pärast 7. detsembri 1999. aasta koosolekut 24. detsembri 1999. aasta kirjas lisamärkused. 12. jaanuaril 2000 teavitas komisjon hagejat sellest, et ta ei võtnud nimetatud kirja vastu, kuna see oli saabunud väljaspool menetluse algatamise otsuses ette nähtud tähtaega, see tähendab 30. oktoobril 1998.

13

Prantsuse ametiasutused edastasid komisjonile täiendava teabe 10. jaanuaril ja 21. veebruaril 2000.

14

Kimberly-Clark Corp. (edaspidi „KC”) ostis hageja aktsiad 1996. aasta jaanuaris. KC teatas tehase sulgemisest 1998. aasta jaanuaris. Tehase vara, see tähendab kinnistu ja paberitehase ostis 1998. aasta juunis Procter & Gamble (edaspidi „P & G”).

15

Komisjon võttis 12. juulil 2000 vastu otsuse 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 12, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Pärast käesoleva hagi esitamist (vt tagapool punkt 23), 2. märtsil 2001 teatas komisjon Prantsuse Vabariigile vaidlustatud otsuse parandusest. Sellega muudeti vaidlustatud otsuse artiklit 1 ning põhjendusi 172 ja 217 ning põhjenduse 239 punkti b alapunkti a.

16

Vaidlustatud otsuse muudetud versioon näeb ette:

„Artikkel 1

Prantsusmaa poolt Scottile antud riigiabi, mis seisnes kinnistu soodushinnas ja soodusmääraga reoveetasude hinna lubamises, summas 39,58 miljonit Prantsuse franki (6,03 miljonit eurot) või diskonteeritud maksumusega 80,77 miljonit Prantsuse franki (12,3 miljonit eurot) kinnistu soodushinda puudutavas osas […], on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1.   Prantsuse Vabariik võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt artiklis 1 märgitud ja juba tema käsutusse ebaseaduslikult antud abi tagasi saada.

2.   Tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab käesoleva otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist. Tagasimakstavale abile lisandub intress, mida arvestatakse alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tagastamise kuupäevani. Intresside arvutamisel kasutatakse regionaalabi toetusekvivalendi suhtes kohaldatavat viitemäära.” [mitteametlik tõlge]

17

Abi väärtuse arvutamisel leidis komisjon, et 68 hektari suuruse arendamata maatüki olid Prantsuse ametiasutused saanud ajavahemikul 1975–1987 hinnaga 10,9 miljonit franki (1,7 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse 15. ja 170. põhjendus).

18

Sellele summale lisas komisjon kogukulud, mis Sempel vastavalt 26. juuli 1993. aasta „Z.1 La Saussaye & La Planche” likvideerimisbilansile (edaspidi „Sempeli likvideerimisbilanss”) oli maatüki arendamisel kandnud, see tähendab 140,4 miljonit franki (21,4 miljonit eurot), moodustades kokku 151,3 miljonit franki (23,1 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse 168.–170. põhjendus).

19

Järgnevalt eraldas komisjon 51,3 miljonit franki (7,9 miljonit eurot), mis vastas Sempeli poolt võetud laenude intressikulule, maatüki arenduselt tagasimakstavale käibemaksule ning avaliku reoveekoguja kuludele, kuna Prantsuse ametiasutused olid tõestanud, et see ei olnud mõeldud üksnes Scottile, vaid tervikuna kõigile omavalitsusüksustele (vaidlustatud otsuse 171. põhjendus).

20

Komisjoni sõnul tõusis vaidlusaluse maatüki müügitehingu maksumus seeläbi 100 miljoni frangini (15,2 miljonit eurot). Komisjon leidis, et otseselt Scottile vastava tehingu maksumus on 100 miljoni frangi (15,2 miljoni euro) suurusest summast 48/68, see tähendab 70,588 miljonit franki (10,76 miljonit eurot), kuna Scott ostis kõnealuse maatüki 68 hektarist vaid 48 hektarit.

21

Lõpuks arvestas komisjon sellest summast maha 31 miljonit franki (4,7 miljonit eurot), mille Sempel oli saanud Scottilt, mis põhjustas Prantsuse ametiasutuste jaoks ligikaudu 39,58 miljoni frangi (6,03 miljoni euro) või diskonteeritud väärtusega 80,77 miljoni frangi (12,3 miljoni euro) suuruse netokahju.

22

Abi väärtuse arvutamise võib kokku võtta järgmiselt:

23

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. novembril 2000.

24

Kantseleisse 4. detsembril 2000 saabunud hagiavaldusega, mis registreeriti numbri all T-369/00, esitas Loiret’ departemang vaidlustatud otsuse tühistamise nõude.

25

Prantsuse Vabariik esitas 5. aprillil 2001 Esimese Astme Kohtu kantseleisse avalduse käesolevas asjas hageja nõuete toetuseks menetlusse astumiseks.

26

Viienda laiendatud koja esimehe 10. mai 2001. aasta määrusega lubati Prantsuse Vabariigil astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks.

27

Esimese Astme Kohus otsustas Scotti taotlusel enne asja sisulist arutamist võtta esmalt seisukoht Scotti poolt tõstatatud aegumise küsimuses, tulenevalt määruse nr 659/1999 artiklist 15.

28

Esimese Astme Kohus jättis 10. aprilli 2003. aasta otsustega Scotti ja Loiret’ departemangu hagid rahuldamata osas, milles need põhinesid asjaolul, et komisjon on rikkunud määruse nr 659/1999 artiklit 15, ning sellega seotud kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks (10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-366/00: Scott vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1763, ja 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-369/00: Département du Loiret vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1789). Ülejäänud osas otsustati asja menetlemist jätkata.

29

Esimese Astme Kohus otsustas nii käesolevas asjas kui kohtuasjas T-369/00 menetluse peatada, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse Scotti esitatud apellatsioonkaebuse osas eespool punktis 28 viidatud kohtuotsuse Scott vs. komisjon peale.

30

Euroopa Kohus jättis 6. oktoobri 2005. aasa otsusega kohtuasjas C-276/03 P: Scott vs. komisjon (EKL 2005, lk I-8437) Scotti esitatud apellatsioonkaebuse eespool punktis 28 viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse Scott vs. komisjon peale rahuldamata.

31

Esimese Astme Kohus kutsus 10. novembri 2005. aasta kirjas pooli üles esitama märkusi menetluse jätkamise kohta, arvestades eespool punktis 30 viidatud 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsust Scott vs. komisjon. Hageja kinnitas 24. novembri 2005. aasta vastuses, et ta jääb põhiküsimuses hagi toetuseks esitatud väidete juurde. Oma 24. novembri 2005. aasta vastuses kinnitab hageja, et ainsateks lahendamist vajavateks väideteks ja argumentideks jäävad need, mis on seotud riigiabiga, mille andmine seisneb vaidlusaluse maatüki väidetavalt soodushinnaga ostmises hageja poolt Saussaye tööstuspiirkonnas, ning sellega, et tagasinõudmise otsuses kohaldas komisjon liitintressi.

32

Esimese Astme Kohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel suulise menetluse taasavada ja palus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel kirjalikult vastata reale küsimustele. See palve täideti.

33

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil.

34

Selles kontekstis palub hageja Esimese Astme Kohtul:

35

Hageja nõuete toetuseks menetlusse astunud Prantsuse Vabariik palub Esimese Astme Kohtul:

36

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

37

Oma hagi toetuseks esitab hageja neli väidet. Esimene väide tuleneb menetluslike õiguste rikkumisest, teine väide tuleneb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, kolmas väide tuleneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisest ning neljas väide tuleneb abi väärast hindamisest.

38

Esmalt tuleb uurida hagiavalduse lisade vastuvõetavust ning seejärel kohe neljandat väidet.

39

Komisjon kritiseerib asjaolu, et hageja tugineb dokumentidele, mida ei ole haldusmenetluses käsitletud. Komisjoni sõnul on järgmised hagiavalduse lisad vastuvõetamatud: lisa 6 (31. märtsi/1. aprilli 2000. aasta Les Échos’ ilmunud artikkel), lisa 13 (Scotti advokaadi 24. detsembri 1999. aasta kiri komisjonile) ja lisa 19 (Scotti advokaadi 24. märtsi 2000. aasta kiri komisjoni voliniku M. Monti kabineti liikmele).

40

Lisaks viitab komisjon sellele, et hagiavalduse lisa 23 (Orléans’i linna esialgne pakkumine hagejale) esitati osaliselt komisjonile Prantsuse ametiasutuste 7. jaanuari 2000. aasta kirja lisas. Siiski olid palju lehekülgi vahele jäetud. Hagiavalduse lisa 23 hõlmas puuduvaid lehekülgi. Võttes arvesse asjaolu, et see oli esimene kord, kui komisjonile need leheküljed edastati, on need vastuvõetamatud. Komisjon lisab, et Esimese Astme Kohus võiks käesoleval juhul võtta õiguslikult arvesse teatavaid elemente, mis nendes dokumentides on esitatud.

41

Mis puudutab Les Échos’ ilmunud artiklit (vt eespool punkt 39), siis kinnitab hageja, et see on vastuvõetav, kuna seda ei avaldatud enne selle ajavahemiku lõppu, mille jooksul võis ta esitada tõendeid.

42

Mis puudutab 24. detsembri 1999. aasta ja 24. märtsi 2000. aasta kirju (vt eespool punkt 39), siis oleks neid pidanud komisjoni haldusmenetluses käsitlema ning need lükati viimase poolt alusetult kõrvale.

43

Hagiavalduse lisa 23 osas (vt eespool punkt 40) väidab hageja, et ta ei teadnud sellest, et Prantsuse valitsus oli andnud komisjonile vaid puuduliku koopia sellest dokumendist. Komisjonil ei peaks niisiis olema mingit õigust jätta kõrvale tõendeid üksnes seetõttu, et liikmesriigi poolt komisjonile esitatud tõendid on vigased või puudulikud.

44

Esmalt tuleb märkida, et dokumendid, mida komisjon peab vastuvõetamatuks, olid nõuetekohaselt lisatud hagiavaldusele ning moodustavad seega osa Esimese Astme Kohtu toimikust. Seetõttu ei ole nende vastuvõetavus iseenesest käesoleval juhul teemaks. Tegelikult väidab komisjon põhiliselt seda, et Esimese Astme Kohus ei peaks vaidlustatud otsuse seaduslikkuse hindamisel kõnealuseid dokumente arvesse võtma, kuna need ei kuulunud haldusmenetluse käigus komisjoni toimikusse.

45

Tuleb meeles pidada, et riigiabi puudutavate komisjoni otsuste seaduslikkust peab hindama otsuse vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olevat teavet arvestades (Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, punkt 16, ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-197/99 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2003, lk I-8461, punkt 86). Nagu komisjon on õigesti märkinud, tähendab see seda, et hageja ei või tugineda faktilistele argumentidele, millest komisjonile ei olnud teatatud ning mida selle menetluse käigus ei olnud mainitud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-110/97: Kneissl Dachstein vs. komisjon, EKL 1999, lk II-2881, punkt 102).

46

Siiski ei ilmne sellest kohtupraktikast, et abi saaja poolt tühistamishagis esitatud tõendeid ei saaks vaidlustatud otsuse seaduslikkuse hindamiseks arvesse võtta, kui need tõendid on komisjonile nõuetekohaselt esitatud haldusmenetluse käigus, mis eelnes vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele, ning kui viimases jäeti need põhjendamatult kõrvale.

47

Seega tuleb uurida iga kõnealust lisa.

48

Mis puudutab Les Échos’ ilmunud artiklit (vt eespool punkt 39), siis on üldteada, et komisjonile seda haldusmenetluse käigus ei esitatud. Niisiis ei saa seda vaidlustatud otsuse seaduslikkuse hindamisel arvesse võtta.

49

Orléans’i linna poolt hagejale tehtud esialgse pakkumise osas (vt eespool punkt 40) ei ole vaidlust selles, et Prantsuse Vabariik edastas haldusmenetluse käigus komisjonile teatud leheküljed sellest dokumendist oma 7. jaanuari 2000. aasta kirja lisana, kuid jättis välja teatavad muud leheküljed ega informeerinud sellest komisjoni. See väljajätmine ei olnud esitatud lehekülgi lugedes ilmne. Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ole Prantsuse Vabariigilt puuduvate lehekülgede esitamist nõudnud, ning vaidlustatud otsuse seaduslikkust ei saa hinnata nendel lehekülgedel sisalduvat arvestades.

50

Mis puutub Scotti advokaadi 24. märtsi 2000. aasta kirja komisjonile (vt eespool punkt 39) ja nagu Scott vastas Esimese Astme Kohtu kirjalikult esitatud küsimustele, siis puudutab see aegumise küsimust. Kuivõrd Esimese Astme Kohus on seda küsimust juba käsitlenud (vt eespool punktid 27 ja 28), ei ole selle kirjaga seoses tõstatatud vastuväited käesolevas kohtuasjas asjakohased.

51

Järgnevalt tuleb uurida Scotti advokaadi 24. detsembri 1999. aasta kirja komisjonile (vt eespool punkt 39). Komisjon keeldus seda kirja arvesse võtmast põhjendusel, et see tuli kolmandalt isikult ning esitati pärast menetluse algatamise otsuses ette nähtud tähtaega (vt eespool punkt 12).

52

Selles osas peab meenutama, et riigiabi üle järelevalve teostamise menetlus on oma üldist süsteemi arvestades menetlus, mis on algatatud abi andmise eest vastutava liikmesriigi suhtes seoses tema kohustustega ühenduse tasandil (Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7869, punkt 81).

53

Selle menetluse raames ei saa seega teised huvitatud isikud peale abi andnud liikmesriigi nõuda samasugust vastastavat vaidlust komisjoniga, kui viimasel on asjaomase liikmesriigiga. Seega on nende sisuline roll olla komisjonile infoallikaks (vt Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-198/01: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2717, punkt 192, ja osundatud kohtupraktika).

54

Ükski riigiabi uurimismenetluse säte ei anna abisaajale teiste huvitatud isikute hulgas erilist rolli. Tuleb veel meenutada, et riigiabi uurimismenetlust ei viida läbi abisaaja vastu, millisel juhul võiks ta nõuda sama ulatuslikke õigusi nagu kaitseõigused (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 83). Samas lubab kohtupraktika abi saajal esitada komisjonile teavet ja teha teatavaks oma argumendid, kuid ei anna talle menetlusosalise staatust (eespool punktis 30 viidatud 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Scott vs. komisjon, punkt 34).

55

Käesolevas asjas on üldteada, et Scottil paluti esitada omapoolsed märkused ametliku uurimismenetluse jooksul vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikele 1, ning et Scott kasutas seda võimalust, esitades 23. novembril 1998 komisjonile üksikasjalikud märkused (vt eespool punkt 8).

56

Sellegipoolest ei tulene eespool punktides 52–54 viidatud kohtupraktikast seda, et komisjonil on õigus eirata kõiki abi saaja esitatud märkusi, mis on esitatud pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses ette nähtud tähtaega. Kohtupraktikast tuleneb vastupidi, et EÜ artikli 88 raames peab komisjon uurima toimikut hoolsalt ja erapooletult (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719; edaspidi „Sytravali kohtuotsus”, punkt 62, ja Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-228/99 ja T-233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, EKL 2003, lk II-435, punktid 167 ja 168). Siit järeldub, et komisjon võib teatud tingimustel olla kohustatud võtma arvesse abi saaja märkusi, mis on esitatud pärast menetluse algatamise otsuses ette nähtud tähtaega.

57

Täpsemalt, ükski määruse nr 659/1999 säte, eelkõige selle artikkel 6, ei takista komisjonil niisuguseid märkusi vastu võtmast. Tõepoolest, see artikkel lubab komisjonil nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada huvitatud isikute jaoks märkuste esitamise tähtaega.

58

Tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab abiks liigitamine seda, et kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 märgitud tingimused oleksid täidetud (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse kohtuotsus, EKL 1990, lk I-959, punkt 25, ja 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I-7747, punkt 74). Niisiis on komisjon kohustatud hindama, kas meetme saaja sai väidetavast abist ka tegelikku kasu. Käesolevas asjas oli niisuguse kasu olemasolu haldusmenetluse jooksul jõuliselt vaidlustatud. Vaidlusaluse maatüki maksumuse määramine oli ka Prantsuse ametiasutuste, Scotti ja komisjoni vahelise kirjavahetuse teema. Nendes tingimustes ei saanud komisjon õigustada ennast riigiabi puudutavate kohustuste formaalse tõlgendamisega ning keelata abi saajale võimalust esitada omapoolsed märkused vaieldava uurimisaspekti kohta, lükates tagasi teabe, mis oli esitatud tema enda määratud tähtaja jooksul (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T-34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-267, punkt 96).

59

Vaatamata sellele, et riigiabi üle järelevalve teostamise menetlus algatatakse vastutava liikmesriigi suhtes ning olenemata viimase kohustusest teha komisjoniga igakülgset koostööd ja esitada talle kõik nõutud dokumendid, ei saa komisjon eirata asjaolu, et võimalikul tagasinõudmise otsusel võib olla olulisi finantsilisi tagajärgi abi saajale. Lisaks, tõendite esitamist nõudes ja neid hinnates ei saa komisjon oletada, et liikmesriigil ja abi saajal on ühine huvi, täpsemalt seoses abi väärtuse arvutamisega. Arvestades asjaolu, et abi makstakse tagasi asjaomasele liikmesriigile ja mitte komisjonile, ei saa komisjon oletada, et liikmesriik oleks tahtnud minimeerida sissenõutava summa suurust, tagamaks abi saaja võrdse kohtlemise.

60

Käesoleval juhul tuli komisjonil uurida väidetavat riigiabi peaaegu 10 aastat pärast selle andmist 1987. aastal. Pealegi, abi saaja Scott, mille KC ostis aastal 1996, müüs vaidlusaluse maatüki seejärel aastal 1998 P & G-le (vt eespool punkt 14). Järelikult ei olnud käesoleva juhtumi puhul abi väärtust puudutavat teavet lihtne saada.

61

Prantsuse delegatsiooniga (sealhulgas Scotti esindajad) 7. detsembril 1999 toimunud kohtumisel otsis komisjon ikka veel selgitusi käesolevat juhtumit puudutavatele asjaoludele. Niisiis võttis ta „menetluse huvides” vastu otsuse (vaidlustatud otsuse 11. põhjendus) lubada lisateabe esitamist enne 1999. aasta detsembri lõppu. Osapooled vaidlevad selle üle, kas komisjon lubas üksnes Prantsuse ametiasutustel täiendavat teavet esitada või oli see pakkumine adresseeritud kogu delegatsioonile, sealhulgas Scotti esindajatele. Komisjon ei ole näidanud, et kõnealuse koosoleku käigus oleks ta oma pakkumises sõnaselgelt piirdunud üksnes Prantsuse ametiasutustega. Igal juhul saatis Scott sellest pakkumisest lähtuvalt 24. detsembril 1999 komisjonile kirja.

62

Esimese Astme Kohus leiab, et komisjoni otsus selle kirja tagasilükkamise kohta oli ebaproportsionaalne ja vastuoluline. Esiteks, arvestades asjaolu, et komisjon oli valmis selle koosoleku järel ja kuni 31. detsembrini 1999 täiendavat teavet vastu võtma, ei leidu nendes tingimustes ühtki alust teabe allika osas vahetegemiseks, lükates kirja tagasi üksnes põhjusel, et see pärines abi saajalt ja mitte Prantsuse ametiasutustelt. Siinkohal tasub märkida, et kohtuistungil kinnitas komisjon, et kui 24. detsembri 1999. aasta kirja sisu oleks esitatud Prantsuse ametiasutuste blanketil, oleks kõnealune dokument vastu võetud ning seda oleks vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võetud. Komisjon ei tohiks ühelt poolt võimaldada abi saajal osalemist koosolekul, mille käigus ta lubab lisateabe esitamist, ning teiselt poolt keelata tal seejärel niisugust teavet esitada. Teiseks oli komisjoni reageering vastuoluline, kuna ta aktsepteeris sarnast Prantsuse ametiasutustelt pärinevat teavet 7. jaanuarist ja 21. veebruarist 2000 (vt eespool punkt 13), see tähendab pärast 31. detsembri 1999. aasta tähtaja möödumist, mis oli kinnitatud 7. detsembri 1999. aasta koosolekul.

63

Neis tingimustes ei ole hageja 24. detsembri 1999. aasta kirja tagasilükkamise põhjused vastuvõetavad. Hageja võib niisiis tugineda kõnealusele kirjale, et tõstatada vaidlustatud otsuse seaduslikkuse küsimus, kuna selle sisu edastati komisjonile tähtajaks, mis viimane ise oli kehtestanud enne haldusmenetluse lõppu ja kuus kuud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

64

Esmalt väidab hageja, et komisjon tegi vaidlusaluse maatüki maksumuse hindamisel vea. Täpsemalt, komisjoni lähenemine oli väär selles osas, et see tugines liikmesriigi kuludele seoses arendamata maatükiga ja selle arendamisega, ning eeldab, et need kulud, millest 31 miljoni frangi suurune Sempelile makstud summa maha on arvatud, kujutavad endast väidetava abi väärtust.

65

Mis puutub arendamata maatüki maksumusse, siis väidab hageja, et Orléans’i linna poolt kantud kulud kaheteistkümne aasta jooksul enne kuupäeva, mil see maatükk talle müüdi, ei osuta usaldusväärselt arendamata maatüki maksumusele aastal 1987. Hageja, viidates oma 24. detsembri 1999. aasta kirjale ja Prantsuse ametiasutuste 21. veebruari 2000. aasta kirjale, väidab, et komisjon oleks pidanud tuginema maksukontrollile, mille kohaselt arendamata maatüki maksumus oli 1987. või 1988. aastal tegelikult vaid 5,55 franki/m2.

66

Mis puutub komisjoni argumenti, mille kohaselt võis ta maksukontrolli arvesse võtmata jätta, kuna see oli teostatud kuus aastat enne asjaomast müüki, siis väidab hageja, et nimetatud kontroll osutab arendamata maatüki maksumusele ajahetkel, mis on riigiabimenetluse eesmärgi osas asjakohane ning see tugineb sellel ajal läbiviidud hindamisele. Hageja lisab, et maksukontrolliks kasutatud maatüki hindamine oli asjakohane selleks, et hinnata väidetavat riigiabi, kuna ilmselt oli maksuameti huvides kinnitada maatüki maksumus, mis oleks nii kõrge kui võimalik, eesmärgiga vähendada tehase amortisatsioonikulusid, millele hageja võiks oma tulevase tulumaksu arvutamisel viidata.

67

Hageja täpsustab, et väidetav ilmne hindamisviga ei ole komisjoni viga, kui ta ei võtnud arvesse 1988. aasta hindamist, mida kasutati 1993. aasta maksukontrollis. Viga on pigem selles, et komisjon tugines andmetele, mis olid ilmselt ebausaldusväärsed, samas kui hageja oli esitanud nõuetekohast alternatiivset teavet, mida komisjon ei uurinud.

68

Hageja sõnul, kuna kõnealune maatükk oli olnud Orléans’i linna omandis alates 1975. aastast (vaidlustatud otsuse 15. põhjendus), ei olnud tegemist olukorraga, kus riigiameti ja abi saama pidava ettevõtja vahel sõlmitud lepingust tulenevalt nõustus riigiamet ostma selle maatüki, et müüa see ettevõtjale madalama hinnaga, kui oli selle ostuhind. Niisugusel juhul oleks kogu riigiabi hindamise aluseks võetud maa hind, mille maksis riigiamet. Käesoleval juhul oleks komisjon vastupidi pidanud määrama maatüki väärtuse sellel kuupäeval, mil see Scottile müüdi.

69

Mis puudutab maatüki arendamisega seotud kulusid, siis tegi komisjon vea, samastades Sempeli poolt maatüki arendamiseks tehtud kulud abi väärtusega. Scotti lepingust selgub, et kohalikud omavalitsusüksused olid nõus sellega, et Sempel teostaks objektil töid maksimaalselt 80 miljoni frangi eest. Seda ülemmäära arvesse võttes on komisjoni oletus, et 48/68 igast Sempeli poolt kulutatud frangist muutus hageja kasuks, ilmselt väär ja ebaõiglane.

70

Lisaks, Semperi tehtud kulud oleksid võinud olla ära raisatud või tekkinud tööde käigus, mis ei olnud Scotti tellitud ega tema huvides. Need oleksid võinud kuluda ka infrastruktuuri väljaehitamisele, milliseid töid rahastatakse tavaliselt riigieelarvest ning mis seega ei kujuta endast abi (vt vaidlustatud otsuse 168. ja 169. põhjendus).

71

Hageja lisab, et vaidlusalune maatükk müüdi talle 31 miljoni frangi eest (see on 64 franki/m2). Hageja sõnul on tegemist turuhinnaga. Selles osas väidab ta, et aastal 1998 ostis P & G kõnealuse 48-hektarise maatüki ja tehase tegeliku turuhinnaga, see tähendab 27,653 miljoni frangiga. P & G poolt makstud hind on parem viide vaidlusaluse maatüki 1987. aasta maksumusele kui need elemendid, mille komisjon oli arvesse võtmiseks valinud.

72

Teiseks väidab hageja, et komisjon tegi abi summa arvutamisel ilmseid hindamisvigu.

73

Eelkõige oli vaidlustatud otsuses arvutusviga, mille komisjon pärast hagiavalduse esitamist parandas (vt eespool punkt 15).

74

Lisaks on komisjon teinud ilmse hindamisvea, kinnitades vaidlusaluse maatükiga seotud abi diskonteeritud väärtuse arvutamiseks intressimäära 5,7%. Kuna komisjon hindas selle abi maksumust riigile, oleks ta pidanud kasutama intressimäära, mida Prantsusmaal maksavad de facto avaliku sektori asutused nagu Sempel, see tähendab sellest summast madalamat määre, mida erasektoris makstakse laenudelt.

75

Esiteks väidab komisjon, et hageja ei eita seda, et komisjon järgis teabe esitamise nõudeid puudutavaid üldnorme (vt määruse nr 659/1999 artikkel 13, ja Euroopa Kohtu 13. aprilli 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-324/90 ja C-342/90: Saksamaa ja Pleuger Worthington vs. komisjon, EKL 1994, lk I-1173, punkt 26). Komisjon lisab, et ta ei olnud kohustatud nõuetest hagejale otse teatama, sest riigiabimenetlus toimub eranditult komisjoni ja liikmesriigi vahel. Hagejal oleks olnud võimalus esitada oma märkused menetluse algatamise otsuse järgselt ja igal juhul oleks tal olnud võimalik esitada puuduvat teavet pärast teabe esitamise nõudeid puudutavat pressiteadet. Pealegi, nagu edaspidi näha, rõhutab komisjon asjaolu, et teabe puudumine ei ole käesolevas asjas tähtis.

76

Komisjon märgib, et ta üritas määratleda arendamata maatüki maksumust ja hagejale üle läinud arenduse maksumust. Komisjon jätkas oma toiminguid liikmesriigi poolt kantud kulude pinnal, kuna ta leidis, et käesolevas asjas andis niisugune lähenemine usaldusväärse viite võimalikule hinnale, millega vaidlusalune maatükk hagejale müüdi.

77

Mis puutub arendamata maatükki, siis üritas komisjon määrata selle maksumust 31. augustil 1987, see tähendab lepingu sõlmimise kuupäeval. Kuigi vaidlustatud otsuses komisjon ei kohaldanud tagasiulatuvalt oma teatist 97/C 209/03, mis käsitleb ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvaid riigiabi elemente (EÜT 1997, C 209, lk 3), kohaldas ta EÜ artikli 87 lõike 1 puhul oma „süstemaatilist ja loogilist” lähenemist, nagu on kirjas nimetatud teatises. Selles osas märgib komisjon, et vaidlusalust maatükki ei müüdud tingimusteta pakkumismenetluses ning selle müümisel hagejale ei tehtud mingit vaidlusaluse maatüki sõltumatut hindamist. Nendel asjaoludel väidab komisjon, et maatüki esialgne maksumus ametiasutustele on „oluline viide” arendamata maatüki maksumusele.

78

Prantsuse ametiasutused teavitasid komisjoni menetluse käigus kolmel korral sellest, et ajavahemikul 1975–1987 omandatud arendamata maatüki keskmine hind oli 15 franki/m2 (vaidlustatud otsuse joonealune märkus lk 8). Olgugi et ametiasutused märkisid 3. novembri 1997. aasta kirjas, et 30 hektarit omandati 1. juulil 1975, 32,5 hektarit omandati 13. detsembril 1984 ja 5,5 hektarit omandati 18. septembril 1987, otsustasid nad iga ostu hinda mitte avaldada. Komisjon leidis, et ei müügidokumente ega ka muid arendamata maatüki edasist ostu Orléans’i linna poolt tõendavaid dokumente pole haldusmenetluse käigus esitatud. Komisjoni ei olnud teavitatud 15 franki/m2 keskmise hinna arvutamisel kasutatud meetodist. Lisaks ei ole kindlalt teada, milline maatükk 68-hektarisest Orléans’i linna omandatud tervikust lõpuks hagejale üle kanti, et moodustada 48-hektarine osa. Neil asjaoludel on komisjon põhjendatult leidnud, et märgitud hind 15 franki/m2 on seotud ajavahemikuga kuni aastani 1987, ning seetõttu võib seda pidada piisavalt ajakohaseks ning seega usaldusväärseks viiteks maatüki maksumuse kohta Scotti lepingu hetkel.

79

Lisaks, vastavalt Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokolli punktile 2.2 oli arendamata maatüki esialgne maksumus 10,9 miljonit franki, see tähendab „väga mõõdukas” hind 23 franki/m2. Arvestades, et protokoll koostati enne käesoleva menetluse algust selle ametiasutuse poolt, kes ise kõnealuse abi andis, leiab komisjon, et see annab mõistliku ja usaldusväärse aluse arendamata maatüki maksumuse määramiseks. Komisjon lisab, et Orléans’i linna poolt hagejale ette valmistatud pakkumisdokumentidest tuleneb, et „[arendamata] maatüki maksumus märtsis 1987 [oli] 20 miljonit franki” (ehk 50 hektarit hinnaga 40 franki/m2).

80

Vastupidi hageja väljendatule ei ole Prantsuse ametiasutused viidanud oma 21. veebruari 2000. aasta kirjas arendamata maatüki hinnale 5,5 franki/m2 väidetava maksukontrolli alusel. Komisjoni sõnul on tegu üksnes teabega, millega taheti tabel arusaadavamaks teha; seda ei toeta ükski dokumentaalne tõend; mis on seotud aastaga 1993, peaaegu kuus aastat pärast Scotti lepingut, ning see on vastuolus Prantsuse ametiasutuste poolt menetluse käigus tehtud muude avaldustega ning Orléans’i linnavolikogu avaldusega 1994. aasta nõupidamisel. Siit järeldub, et komisjon ei ole teinud mingeid hindamisvigu, kui ta otsustas mitte järeldada hageja viidatud lõigust, et arendamata maatüki maksumus ulatus tõendatult 5,5 frangini/m2.

81

Hageja väidab esimest korda oma repliigis, et 24. detsembri 1999. aasta kiri sisaldas arendamata maatüki hindamist 1988. aastal (vt eespool punkt 65). Komisjoni sõnul on repliigis sisalduvad uued faktilised argumendid iseenesest vastuvõetamatud nagu ka 24. detsembri 1999. aasta kiri ise. Komisjon märgib selles osas, et isegi see kiri ei anna vähimatki vihjet 1988. aastal läbi viidud hindamise kohta.

82

Peale selle, et kiri on vastuvõetamatu, kinnitab komisjon, et see tuleb ka sisuliselt tagasi lükata. Esiteks ei ole hageja esitanud mingeid dokumente selle väite toetuseks, et 1988. aasta hindamisel lähtuti arendamata maatüki maksumusest aastal 1987, ega selgitanud, milliste seaduste või õigusnormide alusel niisugune hindamine läbi viidi. Teiseks leiab komisjon, et kohalik maksuamet võis maatükki sümboolselt ja peamiselt fiktiivselt hinnata, eesmärgiga hinnata nende allutamist kohalikele maksudele, kusjuures niimoodi hinnatud maksumusel on maatüki tegeliku turuhinnaga väga vähe seost, kui üldse. Kolmandaks ja vastupidi hageja väidetule ei ole mingit alust järeldusteks, et maksuamet oleks andnud maatükile kõrgeima võimaliku hinna selleks, et maksimaalselt piirata arenduste hinda, vähendada hageja amortisatsioonkulusid ning suurendada seeläbi viimase poolt makstavaid makse. Neljandaks leiab komisjon, et maksuameti poolt antud hinnang ei välista tingimata riigiabi elementi.

83

Peale selle eitab komisjon hageja kinnitust, mille kohaselt oli arendamata maatükk Orléans’i linna omandis alates 1975. aastast. Nagu ka eespool punktis 78 mainitud, on Prantsuse ametiasutused märkinud, et 30 hektarit osteti 1. juulil 1975, 32,5 hektarit 13. detsembril 1984 (veidi enam kui kaks aastat enne Scottile tehtud pakkumist) ja 5,5 hektarit 18. septembril 1987, see tähendab pärast Scotti lepingu ja Sempeli lepingu sõlmimist. Seega on hageja enda põhjenduste kohaselt (vt eespool punkt 68) tegemist olukorraga, kus komisjon võttis põhjendatult arvesse hinda, mida riik pidi arendamata maatüki eest maksma. Komisjon lisab, et Prantsuse Vabariik otsustas jätta komisjonile teatamata hagejale lõplikult üle kantud maatüki osa üksikasjadest ja meetodist, mida keskmise hinna arvutamisel kasutati.

84

Mis puudutab arendust, siis tegi komisjon Prantsuse ametiasutustele korralduse esitada üksikasjalikud selgitused ja dokumendid, milles on täpselt näidatud Sempeli poolt tehtud tööd ja nende tegelik maksumus. Seda informatsiooni komisjonile haldusmenetluse käigus ei antud.

85

Lisaks ei ole hageja selgitanud talle üle läinud arenduse tegelikku maksumust. Nagu eespool punktis 77 selgitatud, kui nõuetekohane pakkumismenetlus või müügini viinud läbirääkimistele eelnev sõltumatu eksperdi hinnang puudub, kujutab liikmesriigi kantud kulu, see tähendab 89,1 miljonit franki, endast head viidet hagejale üle läinud arenduste maksumusele. Selles osas täpsustab komisjon, et ta kasutas Sempeli likvideerimisbilanssi, see tähendab kõige usaldusväärsemat olemasolevat dokumentaalset tõendit (käesoleval juhul tõendatud), kui ta kooskõlas Prantsuse ametiasutustega arvestas maha Sempeli intressikulud, käibemaksu ja avalike infrastruktuuride kulud (vaidlustatud otsuse 89. ja 171. põhjendus). Selle bilansi alusel oli komisjon otsustanud arenduse kogumaksumuse. Vastupidi hageja väidetule sõltub viimasele üle läinud arenduse maksumus Sempeli poolt tegelikult tehtud töödest ja mitte Scotti lepingu sätetest.

86

Komisjon märgib, et vastavalt Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokollile ulatusid toimingu (sealhulgas maatükk ja arendus) kogukulud Orléans’i linna ja Loiret’ departemangu jaoks kas 84482274 või 92531048 frangini (punkt 2.2).

87

Komisjon leiab, et 1998. aastal P & G poolt makstud ostuhind (vt eespool punkt 71) ei anna paremat viidet 1987. aastal läbi viidud arenduse maksumuse kohta kui muud tema käsutuses olevad tõendid, mis on kirjas vaidlustatud otsuses. Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et kogu menetluse jooksul kurtis hageja teatava ebaõigluse üle, kuna KC maksis Scotti omandiõiguse üleminekul täishinna, kuid kui Scott varad müüs, ei sisaldanud ostuhind riigiabile viitavat summat. See argument viib tõdemuseni, et P & G tasutud müügihind viitas varade hindamisele, mida kõigepealt oli tõsiselt mõjutanud abi olemasolu. Komisjon leiab, et hageja ei saa „kahte head asja korraga”: P & G kas „maksis” Scottile abi eest, millisel juhul ei ole Scottilt abi tagasinõudmises midagi ebaõiglast, või siis oli P & G poolt makstud hind – ja see hind, mille eest Scott oli võimeline ja nõus müüma – algusest peale sügavalt mõjutatud abi andmisest, millisel juhul ei saa see kuidagi olla aluseks maatüki ja arenduse tegeliku maksumuse arvutamisele 1987. aastal.

88

Komisjon lisab veel, et ta palus Prantsuse ametiasutustel esitada talle üksikasjalikumat teavet (vaidlustatud otsuse 97. ja 168. põhjendus).

89

Teiseks tunnistab komisjon vaidlustatud otsuses tehtud arvutusviga (vt eespool punkt 73) ning märgib, et seetõttu on ta võtnud vajalikke meetmeid nimetatud vea parandamiseks (vt eespool punkt 15).

90

Hageja argument, mille kohaselt komisjoni lähenemine oli seosetu ning ta oleks pidanud kasutama Sempeli makstud intressimäära (vt eespool punkt 74), tuleb tagasi lükata. Komisjon on korrektselt kasutanud 5,6% määra, mis oli ette nähtud tema teatises viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta, et arvutada ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise otsuse alusel tagasimakstav summa.

91

Kuivõrd riigiabi on juriidiline termin ning seda tõlgendatakse arvestades objektiivseid asjaolusid, peab ühenduse kohtunik reeglina meetme EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse kuulumist igakülgselt kontrollima, võttes arvesse nii temale esitatud kohtuvaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni hinnangute tehnilist laadi ja keerulisust (Euroopa Kohtu 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-83/98 P: Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon, EKL 2000, lk I-3271, punkt 25, ja Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-98/00: Linde vs. komisjon, EKL 2002, lk II-3961, punkt 40).

92

Erinevad meetmed, mis katavad tavapäraselt ettevõtja eelarves sisalduvaid kulusid ning mis seeläbi sarnanevad toetusele, loetakse EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses kasuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. veebruari 1961. aasta otsused kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 3, 39, ja 8. mai 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-328/99 ja C-399/00: Itaalia ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon, EKL 2003, lk I-4035,punkt 35), nagu näiteks kaupade või teenuste pakkumine soodustingimustel (Euroopa Kohtu 20. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-126/01: GEMO, EKL 2003, lk I-13769, punkt 29; vt ka Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punktid 28 ja 29).

93

Avaliku võimu organi poolt ettevõtjale maa müümisele kohaldatuna toob see põhimõte kaasa selle, et eelkõige tuleb kindlaks määrata, et ostja poleks saanud normaalsetes turutingimustes sellise müügihinnaga maad osta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-127/99, T-129/99 ja T-148/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1275, punkt 73). Turuhindade kindlaksmääramisel peab komisjon arvesse võtma turuhindade olemuslikult retrospektiivse kindlaksmääramise ebakindlust (Esimese Astme Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-274/01: Valmont vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3145, punkt 45).

94

Samuti tasub märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjoni eesmärk ebaseadusliku abi tagasinõudmisel võtta abisaajalt eelis, mille ta sai turul oma konkurentidega võrreldes, ja taastada antud abi maksmisele eelnenud olukord (vt selle kohta eespool punktis 58 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tubemeuse, punkt 66, ja 4. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-348/93: komisjon vs. Itaalia, EKL 1995, lk I-673, punkt 27). Niisiis ei kujuta ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine endast sanktsiooni, mida pole ühenduse õiguses ette nähtud, isegi kui seda kohaldatakse tükk aega pärast kõnealuse abi andmist (Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I-3671, punkt 65, ja Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-55/99: CETM vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3207, punkt 164). Teiste sõnadega, riigiabi puudutavad komisjoni otsused riigiabi tagasinõudmise kohta on varasemat olukorda taastavad meetmed ega oma karistuslikku iseloomu.

95

Sellegipoolest, kui komisjon otsustab kindlaksmääratud summa tagasi nõuda, peab ta vastavalt EÜ artiklist 88 tulenevale kohustusele uurima toimikut hoolsalt ja erapooletult (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Sytraval, punkt 62, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, punkt 167) ning määratlema – nii täpselt kui kohtuasja olud seda võimaldavad –, mis on ettevõtte saadud abi tegelik väärtus. Abi andmisele eelnenud olukorra taastamisel on komisjon ühelt poolt seotud kohustusega tagada, et abist saadud tegelik kasu oleks kõrvaldatud, ning nõudma tagasi kogu abi. Ta ei tohi kaastundest abi saaja vastu nõuda tagasi summat, mis oleks väiksem kui viimase poolt saadud abi väärtus. Teisalt ei ole komisjonil pädevust väljendada oma rahulolematust ebaseaduslikkuse raskusastme suhtes, nõudes tagasi antud abi väärtusest suurema summa.

96

Selles osas tuleb lisada, et komisjonile ei saa umbkaudset hindamist ette heita. Teatamata jäänud abi korral võib juhtuda, et juhtumi asjaolude tõttu on komisjonil raskusi abi täpse väärtuse määratlemisel, eelkõige siis, kui maatüki ostust on möödas palju aega. Niisuguseid asjaolusid tuleb komisjoni otsuse seaduslikkust hinnates silmas pidada, ja eelkõige küsimuse puhul, kas komisjon viis EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse läbi hoolsalt. Siiski, põhiküsimus abi väärtuse määratlemisest on faktiline asjaolu, mille üle ühenduse kohtul on täielik kontroll. Üksnes tõik, et komisjon võiks juhtumi asjaoludest tingituna jääda umbkaudse hinnangu juurde, ei tähenda seda, et tal oli tagasinõutava summa määratlemisel kaalutlusruum.

97

Käesoleval juhul rõhutab hageja, et hind, mille ta vaidlusaluse maatüki eest maksis, see tähendab 31 miljonit franki, kujutab endast selle vara turuhinda Sempeli lepingu sõlmimise kuupäeval 1987. aastal.

98

Vaidlustatud otsuses järeldab komisjon, et Prantsuse ametiasutused olid müünud vaidlusaluse maatüki Scottile soodushinnaga ning kinnitanud maatüki maksumuseks 70,588 miljonit franki. Komisjon jõudis selle viimase summani asjaomaste ametiasutuste kantud kuludele tuginedes, mitte aga määratledes maatüki võimalikku turuväärtust aastal 1987 (vt eespool punktid 17–20).

99

Komisjon väidab, et ta oli pädev ja isegi kohustatud tuginema Prantsuse ametiasutuste poolt kantud kuludele. Ühelt poolt annab see lähenemine usaldusväärse viite maatüki ja hagejale üle läinud arenduse võimalikule väärtusele. Teisalt väidab komisjon vaidlustatud otsuses (vt eelkõige 97.–99. põhjendust), et Prantsuse Vabariik ei ole haldusmenetluse käigus teinud koostööd, et ta on kasutanud viivitamistaktikat ning eelkõige ei ole ta andnud kogu vajalikku teavet riigiabi väärtuse määratlemiseks, ning seda vaatamata määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel tehtud korraldusele esitada teave (vt eespool punkt 10).

100

Nendel asjaoludel ja arvestades eespool punktides 91–95 mainitud kohtupraktikat, on Esimese Astme Kohtu kontrollida, kas komisjon on toimiku uurimise läbi viinud, hinnates kõnealuseid faktilisi elemente vajaliku hoolsusega, ja eelkõige hinnata, kas komisjoni poolt vaidlusalusele maatükile vaidlustatud otsuses omistatud väärtus vastab piisavalt täpselt turuväärtusele aastal 1987.

101

Esmalt tuleb meenutada üldteada asjaolu, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse esialgses versioonis abi summa arvutamisel materiaalse vea, ning et ta parandas selle pärast käesoleva hagi esitamist. Selle otsuse esimeses versioonis võttis komisjon lähtepunktiks kogu 68-hektarise maatüki müügitehingu maksumuse, millest ta arvas maha hageja makstud 31 miljonit franki. Seejärel korrutas ta saadud summa 48/68, et kajastada asjaolu, et Scott ostis vaid 48 hektarit. Selle arvutuse kohaselt oli tegemist abiga, mille suurus oli 48,7 miljonit franki (7,42 miljonit eurot), või praeguses väärtuses 100 miljonit franki (15,2 miljonit eurot), ning mis seisnes vaidlusaluse maatüki soodushinnas.

102

Komisjoni arvutus oli siiski väär, kuna see pani Scotti arvele üksnes 48/68 31 miljonist frangist, aga mitte kogu summat. Komisjon on seda viga tunnistanud ning järeldas vaidlustatud otsuse parandatud versioonis, et abi ulatus 39,58 miljoni frangini, või praeguses väärtuses 80,77 miljonit frangini.

103

Kuna komisjon oli käesoleva hagi esitamise järgselt selle vea parandanud, ei saa see üksi õigustada vaidlustatud otsuse tühistamist. See viga väärib kahte märkust. Esmalt tõstatab see küsimuse, kuidas komisjon oma uurimise käigus sellise raskusastmega vea tegi. Teiseks rõhutab niisuguse vea esinemine vajadust eriti selle järele, et Esimese Astme Kohus kontrolliks hoolikalt kõiki muid abi arvutamise aspekte.

104

Edasi tuleb uurida seda lähenemist, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses selleks, et määratleda vaidlusaluse maatüki maksumust.

105

Kõigepealt on vaja meeles pidada, et hinnates sellise abi väärtust, mis seisneb maatüki väidetava soodushinnaga müügis, kohaldatakse turumajanduslikult tegutseva eraõigusliku investori põhimõtet. Seega on abi väärtus võrdne selle vahega, mis abi saaja tegelikult maksis ja mis ta oleks pidanud tavalistes turutingimustes maksma, et osta samaväärne maatükk erasektori müüjalt.

106

Komisjon tunnistab käesoleval juhul, et abi summa määratlemisel tugines ta kuludele, mis Prantsuse ametiasutused kandsid (vt eespool punkt 76). Tegelikult ei rajanud komisjon vaidlustatud otsust mingile otsesele ja sõltumatule hinnangule vaidlusaluse maatüki turuhinna kohta aastal 1987. Ta tugineb vastupidi vaidlusaluse maatüki maksumusele, nagu selle maksid asjaomased ametiasutused. Isegi kui ostu ja arendamisega seotud kulud võivad osutuda teisejärguliseks või kaudseks viiteks vaidlusaluse maatüki maksumusele, ei ole need tegurid parim tõend selle maksumuse kohta. Eraõigusliku investori põhimõtte kohaldamine eeldab, et komisjon hindaks vaidlusaluse maatüki müügihinda tavalistes turutingimustes 1987. aasta augusti seisuga. Seda hinda ei määra tingimata müüja kantud kulud, kuna siin mõjub hulk tegureid, sealhulgas pakkumise ja nõudluse vahekord müügi hetkel. Teiste sõnadega, Prantsuse ametiasutuste kantud kulud kaheteistkümne aasta jooksul seoses arendamata maatüki ostu (vt eespool punkt 17) ja selle arendamisega ei kujuta endast tingimata selle turuväärtust aastal 1987.

107

Komisjon põhjendab oma hinnangut, mis tugineb Prantsuse ametiasutuste kantud kuludel, sõnades, et need ametiasutused, vastupidi tema „süstemaatilisele ja loogilisele” lähenemisele EÜ artikli 87 lõikele 1, mis seejärel esines teatises 97/C 209/03, mis käsitleb ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvaid riigiabi elemente, ei müünud vaidlusalust maatükki tingimusteta pakkumismenetluses ega saanud hagejale müümise ajal sõltumatut eksperthinnangut vaidlusalusele maatükile (vt eespool punktid 77 ja 85). Nendel asjaoludel leiab komisjon, et võib vaidlusaluse maatüki maksumuse määratlemisel õigustatult tugineda kõnealuste ametiasutuste poolt kantud kuludele.

108

Asjaolu, et Prantsuse ametiasutused ei määratlenud 1987. aastal selle vara väärtust pakkumismenetluse kaudu või sõltumatu hinnangu alusel enne Scottile müümist, ei vabasta komisjoni kohustusest EÜ artikli 88 lõike 2 kohase uurimise raames määratleda selle vara väärtust kõige usaldusväärsema meetodi alusel. Vastupidi komisjoni väidetule ei järginud ta 1997. aasta teatises mainitud süstemaatilist ja loogilist lähenemist, vaid võttis viivitamatult käsile Prantsuse ametiasutuste tasutud soetusmaksumuse seoses vaidlusaluse maatüki omandiõiguse ülemineku ja arendusega, kaalumata võimalust tellida sõltumatu hinnang (vt edaspidi punktid 137 ja 138).

109

Veelgi enam, isegi kui oletada, et komisjon tugines õigustatult üksnes asjaomaste ametiasutuste kantud kuludele, et selgitada vaidlusaluse maatüki maksumus, leiab Esimese Astme Kohus, et tema lähenemine arendamata maatüki hindamisel on väär, kuna esiteks tegi komisjon selles osas teise hindamisvea, ja teiseks tugines ta kõnealuste kulude osas ebatäpsetele andmetele.

110

Esmalt väidab komisjon vaidlustatud otsuses, et kõnealuse 68 hektarit, „mis sel ajal oli põllumajandusmaa, oli [Orléans’i] linn ostnud ajavahemikul 1975–1987 hinnaga 16 franki/m2 (2,4 eurot/m2), ehk kokku 10,9 miljonit franki (1,7 miljonit eurot)” (15. põhjendus). Selles osas viitab komisjon Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokolli punktile 2.2. Siiski on sellest protokollist selge, et 10,9 miljoni frangi suurune summa vastab Scottile üle läinud 48-hektarise arendamata maatüki, mitte aga 68-hektarise maatüki maksumusele. Seega, vastupidi komisjoni arvutustele oli arendamata maatüki maksumus 23 franki/m2, see tähendab peaaegu 50% rohkem kui 16 franki/m2. Komisjon on teinud niisiis arvutusvea.

111

Sellest ilmneb, et komisjon ei oleks Scotti poolt saadud abi arvutamisel pidanud jagama 10,9 miljonit franki 48-hektarise ja 20-hektarise maatüki vahel (vaidlustatud otsuse 170. põhjendus), vaid oleks pidanud määrama selle täies ulatuses 48-hektarisele maatükile. Asjaolu, et see viga mängib Scotti kasuks, ei muuda seda vabandatavaks. Komisjon oli kohustatud võimalikult suures ulatuses kehtestama kõnealuse abi tegeliku väärtuse ning nõudma selle täpse summa tagastamist (vt eespool punktis 95 viidatud kohtupraktika).

112

Siit järeldub, et komisjon eksis ka siis, kui leidis, et tema poolt arendamata maatüki maksumuseks hinnatud 16 franki/m2 oli kooskõlas 68 hektari keskmise ostuhinnaga 15 franki/m2, mille Prantsuse ametiasutused esitasid haldusmenetluses (vaidlustatud otsuse 15. põhjendus ja joonealune märkus lk 8).

113

Kui komisjon ei oleks vääralt järeldanud, et 48 hektari maksumus oli 16 frank/m2, võiks oletada, et ta oleks märganud olulist lahknevust arvudes 15 franki/m2 ja 23 franki/m2, ning sellest tulenevalt uurinud arendamata maatüki maksumust puudutava teabe usaldusväärsust.

114

Teiseks, mis puudutab arendamata maatükiga seoses ebatäpsete andmete kasutamist, siis tugines komisjon vähemalt osaliselt keskmisele hinnale 15 franki/m2, mille Prantsuse ametiasutused maksid 68-hektarise arendamata maatüki eest, mille nad ostsid 1. juulil 1975 (30 hektarit), 13. detsembril 1984 (32,5 hektarit) ja 18. septembril 1987 (5,5 hektarit). Komisjon on istungitel korduvalt märkinud, et ta kasutas arendamata maatüki maksumusena keskmist hinda 15 franki/m2.

115

Siiski ei kontrollinud komisjon kordagi iga asjaomase maatüki ostuhinda. Vastupidi, ta kasutas 1975., 1984. ja 1987. aastal ostetud maatükkide keskmist hinda, mis tingimata ei viita arendamata maatüki tegelikule turuväärtusele 1987. aastal. Täpsemalt, vastupidi komisjoni väidetule (vt eespool punkt 78) ei kajasta vastavalt 1975. ja 1984. aastal ostetud 30- ja 32,5-hektariste maatükkide maksumus tingimata arendamata maatüki maksumust aastal 1987 vastavalt eraõigusliku investori põhimõttele. Selles osas tuleb märkida, et komisjoni teatisest 97/C 209/03, mis käsitleb ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvaid riigiabi elemente, tuleneb, et „[e]sialgsed kulud, mida ametiasutused maatüki ja hoonete omandiõiguse üleminekul kandsid, on turuväärtuse parameeter, välja arvatud siis, kui maatüki ja hoonete ostu ja müügi vahele jääb märkimisväärne ajavahemik” (punkt II 2, alapunkt d). Isegi kui kasutada komisjoni selles teatises esitletud lähenemist, ei olnud komisjon kindlasti õigustatud tuginema aastal 1975 ostetud maatüki ostuhinnale.

116

Vastupidi, nende 5,5 hektari ostuhind, mis osteti vaidlusaluse müügi ajal 1987. aastal, oleks olnud viiteks kõnealuse maa selle ajahetke ruutmeetrihinnale tingimusel, et selgitatakse asjaolusid ja kõnealuse ostuga seotud tingimusi. Selle asemel, et püüda seda teavet saada (vt selle kohta edaspidi punktid 151–153), tugines komisjon teisejärgulisele teabele.

117

Veelgi enam, toimik ei kajasta, milline osa neist 68 hektarist oli müüdud Scottile ja täpsemalt, milline seos on nende kolme, aastatel 1975, 1984 ja 1987 ostetud maatüki ja Scotti poolt 1987. aastal ostetud 48 hektari vahel.

118

Komisjon väidab korduvalt oma kirjalikes märkustes (vt eespool punkt 79), ja täpsemalt oma vastuses Esimese Astme Kohtu küsimustele, et Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokollis mainitud arv 10,9 miljonit franki viitas pigem 48 hektari arendamata maatüki „väga mõõdukale” esialgsele maksumusele kui selle hinnale. Peale selle, et komisjon vaidlustatud otsuses vääralt järeldas, et 10,9 miljoni frangi suurune summa viitas 68 hektarile (vt eespool punkt 110), tuleb märkida, et nimetatud protokolli punkt 2.2 sisaldab tegelikult väga põgusat ja üksikasjaliste selgitusteta kokkuvõtet „tehingu maksumusest”, muu hulgas 10,9 miljoni frangi suurusest summast arendamata maatüki ostuks, mis oli „maa esialgne hind”. Komisjon ise märkis vaidlustatud otsuses, et see oli arendamata maatüki „ostuhind” või „maksumus” Prantsuse ametiasutustele (20., 157. 161. ja 170. põhjendus).

119

Tegelikult ei olnud komisjonil vähimatki teavet nende asjaolude kohta, millega Orléans’i linn kokku 68 hektarit moodustanud kolm maatükki ostis. Nende ostude lepingulised tingimused on samuti teadmata. Täpsemalt, komisjon ei teadnud, et iga maatükk oli omandatud läbirääkimiste teel või pärast üldistes huvides sundvõõrandamise otsust. Viimasel juhul on vähemalt võimalik, et 10,9 miljoni frangi suurune summa sisaldas nende maatükkide varasematele omanikele hüvitist sundvõõrandamise eest, sealhulgas põllumajandustegevuse lõpetamise eest kõnealustel maatükkidel, või muid riigi poolt kantud ostukulusid, mis ületasid kõnealuse arendamata maatüki turuväärtust.

120

Lisaks on toimikust selge, et komisjon eiras teatavaid asjakohaseid fakte, mis olid seotud kõnealuse maatüki arendamistegevuse hindamisega. Täpsemalt, Scotti lepingu kohaselt (vt eespool punktid 2 ja 3) oli ette nähtud, et Scott maksab vaidlusaluse maatüki, sealhulgas 30000 m2 suuruse tehase ehitamise eest 31 miljonit franki. Vastavalt Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokollile „ehitati ligikaudu 54000 m2 suurune tehas (esialgu ette nähtud 30000 m2 asemel)”. Seda lahknevust vaidlustatud otsuses ei mainita ja ilmselt ei võetud seda komisjoni poolt arvesse ka toimiku uurimisel. Kui viimane oleks seda asjaolu arvesse võtnud, võiks oletada, et ta oleks hakanud kahtlema vaidlusaluse maatüki ruutmeetri maksumusele antud hinnangu usaldusväärsuses.

121

Lisaks tuleneb Scotti lepingu artiklist 4, et hageja oli seotud kohustusega osta vaidlusalune maatükk 31 miljoni frangi eest, ning et Sempel teostas sealsed tööd „maksimaalselt 80 [miljoni frangi] eest”. Siiski, vastavalt Sempeli likvideerimisbilansile, mille Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 6. oktoobril 1999, ulatuvad Sempeli poolt maatüki arendamistegevuse eest kantud kulud 140,4 miljoni frangini. Asjaolu, et arendustööde maksumus oli 140,4 miljonit franki Scotti lepingus ette nähtud „maksimaalselt 80 miljoni frangi” asemel, see tähendab 75% lisaks, oleks pidanud viima komisjoni arusaamisele sellest, et Sempeli kantud kulud ei vasta tingimata vaidlusaluse maatüki turuväärtusele. Selles osas ja nagu ka Scott komisjoni suhtes esile toob, ei sisaldu Sempeli likvideerimisbilanss menetluse algatamise otsuses. Komisjon oleks pidanud vähemalt küsima Scottilt selgitust selle lahknevuse kohta Scotti lepingus ette nähtud 140,4 miljoni frangi ja 80 miljoni frangi vahel.

122

Toimikus ei leidu ühtki viidet sellele, kas Sempeli ülekulud tulenesid algselt plaanitust peaaegu kaks korda suurema tehase ehitamisest, või tulenesid need ülekulud Sempeli ebaefektiivsusest, või hoopis lihtsalt pillamisest, mis ei saanud tuleneda maatüki väärtuse suurenemisest. Kui Esimese Astme Kohus esitas istungil sellekohaseid küsimusi, ei suutnud pooled selgitada, kas tehase mastaapide suurendamine oli tingitud soovist anda Scottile veelgi suuremat riigiabi või tulenes see mõnest veast tehase ehitamises.

123

Eelnevast tuleneb, et komisjoni poolt vaidlusaluse maatüki 1987. aasta turuväärtuse määratlemine oli vigane.

124

Tuleb märkida, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse lõpus, see tähendab aastal 2000, oli või oleks pidanud komisjon olema informeeritud paljudest muudest viidetest vaidlusaluse maatüki turuväärtusele, sealhulgas selle maatüki muude hindamiste olemasolule. Siiski, ja vaatamata asjaolule, et tema käsutuses oli vaid ebatäpne teave arendamata maatüki ostuhinna kohta, ei ole komisjon piisavalt uurinud nende tõendite võimalikku asjakohasust.

125

Kõigepealt, 24. detsembri 1999. aasta kirjas, mida komisjon oleks pidanud arvesse võtma (vt eespool punktid 51–63), viitas Scott sellele, et Prantsuse maksuamet olid arendamata maatüki hinnanud 5,5 frangile/m2, kui Orléans’i linn müüs selle Sempelile 1987. aastal. Prantsuse ametiasutused olid 21. veebruari 2000. aasta kirjas ka ise sellele hindamisele viidanud (vt eespool punkt 13). Administratsioon oli 1993. aastal kasutanud sama hindamist seoses Scotti suhtes läbi viidud maksukontrolliga. Nagu väidab komisjon (vt eespool punkt 82), ei ole endastmõistetav, et maksukontrolli raames kasutatud maksumus näitab maatüki turuväärtust. Sellegipoolest oli tegemist esiteks arendamata maatüki sellel ajahetkel läbi viidud hindamisega sõltumatu ametiasutuse poolt, keda komisjon oleks pidanud vähemalt küsitlema. Vaidlustatud otsuses ei ole ühtki viidet arvule 5,5 franki/m2.

126

Scott on samas kirjas samuti viidanud vaidlusaluse maatüki ekspertiisile Galtier’ ekspertide poolt, kes aastal 1996 – ajal, kui komisjon ei olnud veel algatanud uurimist Scottile antud väidetava abi kohta – olid hinnanud Scotti poolt 1987. aastal Sempeli käest 31 miljoni frangi eest ostetud vaidlusaluse maatüki hinnaks 40,6 miljonit franki. Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses hindas komisjon selle maatüki – nagu ta oli arendatud – väärtuseks 70,588 miljonit franki (vt eespool punkt 20). Scott pakkus oma 24. detsembri 1999. aasta kirjas komisjonile koopiat Galtier’ ettekandest.

127

Peale selle viitab Scott Commissaire aux apports poolt Scottile ja KC-le antud hinnangule, mille määras Tribunal de commerce de Nanterre’i president, kellelt paluti seadusekohaselt hinnangut üksnes P & G-le müüdud varade turuväärtusele (vt eespool punkt 14). Commissaire aux apports määras kõnealusele varale ilmselt veelgi madalama maksumuse kui Galtier’ eksperdid. Scott lisas oma 24. detsembri 1999. aasta kirjale kaks tabelit, mis summeerivad kõnealuste erinevate varade hindamised.

128

Tuleb lisada, et 21. veebruari 2000. aasta kirjas viitasid ka Prantsuse ametiasutused nimetatud hindamistele ning lisasid samad tabelid kui need, mis olid lisatud Scotti 24. detsembri 1999. aasta kirjale. Komisjon ei palunud Prantsuse ametiasutustel esitada nimetatud hindamisi, ega küsitlenud samu asutusi seoses asjaoludega, mis nende koostamiseni oli viinud.

129

Komisjon esitab palju põhjuseid, miks neid hinnanguid ei saa käesoleval juhul asjakohaseks pidada.

130

Oma kirjalikes märkustes, nagu ka Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastuses, märgib komisjon, et Scott ei ole käesolevas hagis esitanud argumente kõnealuste raportite puudumise kohta, ning sellest tulenevalt ei saa Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsust selle alusel tühistada. Sarnaselt jääb komisjon seisukohale, et hageja viitas Prantsuse maksuameti hinnangule üksnes oma repliigis ning et tema sellekohane argument on seega vastuvõetamatu (vt eespool punkt 81).

131

Scott tõstatas siiski argumendi seoses komisjoni hinnanguga vaidlusaluse maatüki maksumusele ning rõhutas hooletust, mida komisjon toimiku uurimisel üles näitas (vt eespool punktid 64–71). Arvestades asjaolu, et vaidlusaluse maatüki maksumuse hindamise teema oli algatatud, tuleb Esimese Astme Kohtul teostada selle küsimuse igakülgne kontroll (vt eespool punkt 91). Lisaks oli hageja õigustatud oma repliigis täpsustusi esitama, sealhulgas viidates Prantsuse maksuameti poolt arendamata maatükile antud hinnangule.

132

Komisjoni sõnul on nende hinnangute olemasolu menetluse käigus tõstatatud liiga hilja. Ta ei ole saanud isegi vajalikke dokumentaalseid tõendeid. Seda argumentatsiooni ei saa vastu võtta. Kuna komisjon oli lubanud Prantsuse delegatsioonil esitada oma märkused pärast 7. detsembri 1999. aasta koosolekut, oli ta kohustatud nimetatud märkusi põhjalikult uurima. Komisjon, vastavalt oma kohustusele uurida kooskõlas EÜ artikliga 88 toimikut hoolikalt ja erapooletult, oleks pidanud uurima asjaomast teavet ja nõudma nende hindamiste esitamist, mida Scott oli pakkunud.

133

Komisjon väidab, et kõnealused hindamised ei oleks olnud tarvilikud. Ühelt poolt oleks arendus olnud Scottile „kohandatud” ja asjaomased hindamised ei kujutaks endast usaldusväärset alust Scottile antud abi väärtuse arvutamiseks. Teiselt poolt olid nimetatud hindamised tehtud mitu aastat pärast vaidlusalust müüki ja seega ei oleks need saanud usaldusväärselt viidata vaidlusaluse maatüki maksumusele.

134

Kuigi kõnealused hindamised ei olnud tehtud vaidlusaluse müügi ajal, võiksid nad olla tarvilikud, kuna nad olid ainsad ilmselt sõltumatud hinnangud, millega taheti kinnitada vaidlusaluse maatüki turuväärtus, kasutades üldiselt aktsepteeritud hindamismeetodeid. Komisjon ei vaidlusta, et need hindamised tehti sõltumatute ekspertide poolt ega kahtle Galtier’ ekspertide ja Commissaire aux apports’i kasutatud meetodites. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud ligikaudse maksumuse selgitamiseks nimetatud hinnangute sisu vähemalt uurima.

135

Selles suhtes tuleb meenutada, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud uurimise staadiumi eesmärk on võimaldada komisjonil asja kõikide andmete kohta täielikku teavet koguda (vt eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Sytraval, punkt 38, ja osundatud kohtupraktika). Seetõttu peab komisjon viima läbi nõutud konsultatsioonid, mis võimaldaks enne oma otsuse tegemist saada asja kõigi andmete kohta täielikku selgust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 84/82: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1984, lk 1451, punkt 13, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Sytraval, punkt 39). Käesoleval juhul jättis komisjon vahele selle arvamuse uurimise, mis võinuks olla tõendiks vaidlusaluse maatüki maksumuse määratlemisel.

136

Tasub lisada, et pelgalt asjaolu, et teised vaidlusaluse maatüki hindamised esitati komisjonile enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei näita ei seda, et Scotti makstud 31 miljonit franki oleks olnud turuväärtus ega ka seda, et komisjoni hinnang oleks olnud ebatäpne. Need teised hinnangud on asjakohased niivõrd, kuivõrd vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli komisjon teadlik reast vaidlusaluse maatüki hinnangutest, mis olid vastuolulised tema enda tehtud hindamisega. Kuna komisjon ei võtnud vajalikke meetmeid hindamist puudutava ebakindluse kõrvaldamiseks, leiab Esimese Astme Kohus, et EÜ artikli 88 lõike 2 kohase menetluse läbiviimine oli materiaalselt puudulik, arvestades komisjoni kohustust uurida juhtumit hoolsalt ja erapooletult.

137

Peale selle, et komisjon oleks pidanud nõudma asjaomaste hinnangute esitamist, oleks ta pidanud kasutama muid vahendeid käesolevas asjas vajaliku teabe saamiseks. Selles osas tuleb märkida, et komisjon võib tellida arvamuse välisekspertidelt, ilma et ta selleks kohustatud oleks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T-106/95: FFSA jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II-229, punkt 102, ja 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-371/94 ja T-394/94: British Airways jt ja British Midland Airways vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2405, punkt 72). Seega oli komisjoni pädevuses saada eksperthinnang kõnealuse omavalitsuse kinnistute maksumuse kohta augustis 1987. Niisugune ekspertiis oleks pidanud olema käesolevas asjas eriti tarvilik, arvestades juhuslikku iseloomu, mis kaasneb komisjoni poolt maatüki maksumuse määramisega, mis on tingimata tagasiulatuv protsess (vt eespool punkt 93).

138

Kuigi eksperdi poolt läbi viidud hindamine oleks tingimata leidnud aset rohkem kui kümme aastat pärast vaidlusalust müüki, oleks kohalik ekspert, kes tundis turgu aastal 1987 ja eelkõige samaväärsete kinnistute müüki avatud turul, saanud anda komisjonile juhiseid, hinnates viimase hinnangu kokkusobivust eksperdi käsutuses oleva teabega.

139

Samuti peab meenutama, et Scott ja Prantsuse Vabariik vastavalt 24. detsembri 1999. aasta ja 21. veebruari 2000. aasta kirjades informeerisid komisjoni sellest, et vaidlusalune maatükk müüdi 1998. aastal Scott/KC poolt P & G-le 27,6 miljoni frangi (4,2 miljoni euro) eest eesmärgiga toetada oma seisukohta, mille kohaselt vaidlusalune maatükk maksis aastal 1987 31 miljonit franki. Komisjon ei vaidle vastu sellele, et müük P & G-le toimus tavalistes turutingimustes. Niisugune müük mõned aastad pärast vaidlusalust müüki oleks pidanud olema viiteks vaidlusaluse maatüki maksumusest.

140

Komisjon ei pidanud vajalikuks kontrollida kõnealuse arvu täpsust (vaidlustatud otsuse 163. põhjendus). Komisjon selgitas, et arvestades tehase käitamisega seotud kadusid ning otsust tehase sulgemise kohta jaanuaris 1998, oli KC valmis võtma vastu madalat müügihinda. Täpsemalt, KC oli juba investeerinud vaidlusalusesse kohta, mistõttu neid kulusid tuleks käsitleda kui pöördumatuid kulusid. KC leidis 1998. aastal end seega väga erinevast olukorrast võrreldes omavalitsusüksustega aastal 1987, kes juba teadsid, et nende investeering toob kaasa umbes 60 miljoni frangi (9,2 miljoni euro) suuruse kahjumi, ning seetõttu ei ole need hinnad võrreldavad (vaidlustatud otsuse 164.–166. põhjendus).

141

Selles osas tasub meenutada, et komisjoni sõnul oli vaidlustatud maatükk aastal 1987 väärt 70,588 miljonit franki. Isegi kui oletada, et KC oli nõus madalama hinnaga selle maatüki eest, tuleb märkida, et KC oli komisjoni analüüsi kohaselt müünud selle maatüki 42,9 miljoni frangi suuruse kahjumiga, see tähendab kahjumiga, mis vastas 60% vaidlusaluse maatüki maksumusest. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud palju tõsisemalt uurima 27,6 miljoni frangi suurust müügihinda aastal 1998, mis oli igal juhul suhteliselt lähemal vaidlusaluse maatüki maksumusele Scotti kohaselt. Tegelikult asjaolu, et KC sai vaidlusaluse maatüki müügist aastal 1998 vähem kui see, mida Scott maksis aastal 1987, vaatamata kinnisvarahindade üldisele tõusule, muudab Scotti poolt aastal 1987 makstud hinna turuhinnana rohkem usaldusväärseks.

142

Siit järeldub, et komisjon eiras teavet, mis oleks võinud olla tarvilik vaidlusaluse maatüki turuväärtuse määramisel augustis 1987.

143

Komisjon väidab, et kuigi väärtus, mille ta vaidlusaluse maatüki soodushinna näol abile andis, oli ebatäpne, oli ta õigustatud ja isegi kohustatud seda kasutama, sest Prantsuse ametiasutused ei suutnud teha koostööd ning esitada täpsemat teavet. Nendel asjaoludel leiab komisjon, et tal oli õigus võtta otsus vastu olemasoleva teabe alusel (vaidlustatud otsuse 97.–99. põhjendus).

144

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon teha otsuse talle kättesaadava teabe alusel juhul, kui asjassepuutuv liikmesriik rikub koostöökohustust ja keeldub edastamast teavet, mille esitamist on komisjon abi ühisturuga kokkusobimise uurimise eesmärgil nõudnud (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I-307; edaspidi „Boussaci kohtuotsus”, punkt 22, ning eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Saksamaa ja Pleuger Worthington vs. komisjon, punkt 26). Siiski peab komisjon enne sellise otsuse vastuvõtmist täitma teatud menetlusnorme. Eelkõige peab ta nõudma liikmesriigilt ettenähtud tähtajaks kõigi EÜ artikli 88 nõuetele vastava otsuse vastuvõtmiseks vajalike dokumentide, kogu sellekohase teabe ja andmete edastamist. Komisjon võib menetluse lõpetada ja võtta vastu otsuse abi ühisturuga kokkusobimise või kokkusobimatuse kohta tema käsutuses oleva materjali alusel üksnes juhul, kui liikmesriik ei ole vaatamata komisjonipoolse korralduse saamisele nõutud teavet esitanud (eespool viidatud kohtuotsus Boussac, punktid 19 ja 22). Neid nõudeid on korratud ja täpsustatud määruse nr 659/1999 artikli 5 lõikes 2, artikli 10 lõikes 3 ja artikli 13 lõikes 1. Selle määruse artikli 10 lõikest 3 tuleneb täpsemalt, et otsuses, millega asjaomaselt liikmesriigilt nõutakse teabe esitamist, määratakse kindlaks, „millist teavet nõutakse”.

145

Selles küsimuses tuleb ühtlasi ka meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 kohaselt „[a]metliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta”. Sellise otsusega ning selle avaldamisega Euroopa Ühenduste Teatajas teavitati liikmesriiki ja teisi huvitatud isikuid faktidest, mille alusel komisjon kavatseb otsuse teha. Siit tuleneb, et kui huvitatud isikud leiavad, et teatud faktilised asjaolud, mis on ära toodud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, on valed, peavad nad sellest komisjonile teatama haldusmenetluse jooksul, vastasel korral võib juhtuda, et nad ei saa neid kohtumenetluses enam vaidlustada (vt selle kohta liikmesriigi osas Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 31).

146

Vastavalt eespool punktides 144 ja 145 viidatud kohtupraktikast ja õigusnormidest tulenevatele põhimõtetele võib komisjon juhul, kui huvitatud isikud ei esita sellele vastupidist teavet, teha otsuse selliste faktiliste asjaolude alusel, mis on talle kättesaadavad lõpliku otsuse vastuvõtmise hetkel, isegi kui need on ebaõiged, ning seda juhul, kui kõnealuseid faktilisi asjaolusid on käsitlenud liikmesriigile esitatud komisjoni nõue vajaliku teabe saamiseks. Kui aga komisjon ei ole liikmesriigilt sellise teabe esitamist nõudnud – mille alusel ta kavatseb otsuse vastu võtta –, ei saa ta hiljem õigustada võimalikke faktivigu, väites, et ta tegi ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuse üksnes sel hetkel talle kättesaadava teabe alusel (Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-318/00: Freistaat Thüringen vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4179, punkt 88).

147

Veelgi enam, kui komisjon teeb otsuse teatud faktiliste asjaolude kohta talle kättesaadava teabe alusel, ilma et oleks kinni pidanud kohtupraktikas tunnustatud ja määruses nr 659/1999 sätestatud menetlusnormidest, võib Esimese Astme Kohus kontrollida, kas nende faktiliste asjaolude arvestamine võis kaasa tuua sellise hindamisvea, mis mõjutab vaidlustatud otsuse seaduslikkust (eespool punktis 146 viidatud kohtuotsus Freistaat Thüringen vs. komisjon, punkt 89).

148

Peale selle, komisjoni õigus võtta otsus vastu olemasoleva teabe alusel eeldab siiski seda, et asjaomane teave on usaldusväärne ja arvestatav.

149

Liikmesriigi koostöö puudumine ei tähenda seda, et komisjoni tegevuse suhtes puuduks seetõttu igasugune kontroll ühenduste kohtu poolt. Komisjon peab kasutama kogu oma võimu selleks, et saada võimalikult palju asjaomast teavet ning tegutseda hoolsalt. Arvestades asjaolu, et niisugusel tagasinõudmise otsusel nagu käesolevas asjas on mõju kolmandatele isikutele, peab komisjon kasutama kogu tema käsutuses olevat võimu vältimaks seda, et asjaomase liikmesriigi võimalik koostöö puudumine tooks kaasa negatiivseid tagajärgi niisugustele kolmandatele isikutele (vt eespool punkt 59).

150

Käesoleval juhul ei olnud komisjonil õigust võtta vastu otsus olemasoleva informatsiooni põhjal vastavalt kohtupraktikale ja määruse nr 659/1999 artiklile 13, kuna pooled olid talle esitanud vastuolulist teavet, mille arvesse võtmisest ta tegelikult keeldus (vt eespool punktid 125–128).

151

Peale selle tuleb nentida, et komisjon ei kasutanud oma juhiste andmise õigust, et nõuda teatavat asjakohast teavet abi väärtuse kohta käesolevas asjas. Täpsemalt, Prantsuse ametiasutustelt ei nõutud kordagi määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel vastu võetud otsusena teabe esitamise korraldusega täpset teavet arendamata maatüki omandiõiguse ülemineku kohta Orléans’i linnale (vt eespool punktid 114–119).

152

Komisjon nõudis 2. mai 1999. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustelt just „esitada erinevad varasemate müügitehingute lepingud (sealhulgas eelkõige maa eest makstud hind) Orléans’i linna ja kuue ettevõtja vahel, kes olid ostnud järele jäänud 20 hektaril asuvad kinnistud [Scott ostis vaid 48 hektarit 68-st]”. Oma 8. juuli 1999. aasta teabe esitamise korralduses kasutas komisjon tegelikult seda viimast sõnastust artikli 1 alapunktis d. Seevastu ei nõudnud komisjon Prantsuse ametiasutustelt kunagi müügilepinguid, mis puudutasid arendamata maatüki omandiõiguse üleminekut Orléans’i linnale ega täpsustust, milline osa 68 hektarist läks üle Scottile. Lisaks ei ole komisjon kunagi palunud täpsustusi seoses nende kolme katastriüksuse ostuhinnaga, mis kokku moodustasid 68 hektarit ja mis osteti aastatel 1975, 1984 ja 1987, see tähendab „põhilist teavet” vastavalt komisjoni enda esitatud kostja vastusele.

153

Tegelikult täpsustas komisjon istungi jooksul korduvalt, et kolmanda osa ostuhind aastal 1987, see tähendab vaidlusaluse müügiga samal ajal, oleks pidanud andma väga tarviliku viite maatüki maksumusele, väites siiski, et Prantsuse ametiasutused ja hageja vastutasid selle eest, et komisjonil polnud rohkem teavet selle kohta (vt eespool punktid 78 ja 83). Igal juhul oleks komisjon saanud nõuda Prantsuse ametiasutustelt sellekohase täpse teabe esitamist ning niisuguse teabe puudumisel ei olnud tohtinud tugineda oma otsuses arendamata maatüki hinnale.

154

Komisjon palus Prantsuse ametiasutustel esitada kõik „tarvilikud dokumendid, andmed ja informatsiooni, mis võimaldaks [tal] […] kooskõlas EÜ artikliga 87 uurida ettevõtte Scott suhtes lubatud meetmeid.” Siiski ei ole niisugune üldine nõue piisavalt täpne määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 tähenduses.

155

Järelikult ei olnud komisjon pädev võtma vastu otsust olemasoleva teabe alusel määruse nr 659/1999 artikli 13 lõike 1 kohaselt.

156

Lõpuks tuleb üldsõnaliselt märkida, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse lõpus komisjon oli või oleks pidanud olema kursis rohkete erinevate viidetega vaidlusaluse kinnistu turuväärtusele. Mis puudutab arendamata maatükki, siis olid Prantsuse ametiasutused komisjoni informeerinud keskmisest ostuhinnast 15 franki/m2. Komisjon leidis, et see summa vastab väärale arvutusele, mis tugines Orléans’i linnavolikogu 27. mai 1994. aasta nõupidamise protokollile, et ostuhind oli 16 franki/m2 (vt eespool punkt 112). Tuginedes sellele protokollile, oleks ta pidanud maksumuseks arvutama 23 franki/m2 (vt eespool punktid 110–112). Komisjoni teavitati ka arendamata maatüki hindamisest 5,5 frangile/m2, mille koostas Prantsuse maksuamet (vt eespool punkt 125). On kohane märkida, et käesoleva hagi raames palus komisjon Esimese Astme Kohtul arvesse võtta asjaolu, et Orléans’i linna esialgse pakkumise kohaselt oli arendamata maatüki maksumus tegelikult 40 franki/m2 (vt eespool punkt 79).

157

Mis puudutab arendatud maatükki, siis on teada, et Sempel ostis selle Scottilt 31 miljoni frangi eest. Galtier’ eksperdid olid 1996. aastal pannud vaidlusaluse maatüki hinnaks 40,6 miljonit franki ning Commissaire aux apports oli sellele andnud veelgi madalama hinna (vt eespool punktid 126 ja 127). KC oli 1998. aastal müünud kinnistu P & G-le 27,6 miljoni frangi eest (vt eespool punkt 139). Siiski, nagu eespool mainitud, ei uurinud komisjon neid hindamisi ning selle asemel otsustas tugineda liikmesriigi kantud kuludele, jõudes vaidlustatud otsuses järeldusele, et vaidlusaluse maatüki maksumus oli 70,588 miljonit franki.

158

Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et kõnealuse maatüki maksumusega seoses oli märkimisväärselt ebakindlust ning komisjon ei ole EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud uurimist hoolikalt läbi viinud ja täpsemalt, ei ole uurinud maatüki väärtust piisavalt üksikasjalikult. Peale selle tuleb märkida, et arvestades aega, mis jäi vaidlusaluse müügi kuupäeva ja vaidlustatud otsuse, ja täpsemalt tagasinõutava summa pealt intresside nõudmise, vahele, on komisjoni vigade tagajärjed abi saajale eriti olulised.

159

Seega tuleb neljas väide vastu võtta ning tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, mis puudutab abi, mille andmine seisnes vaidlusaluse maatüki soodushinnas, ilma et oleks vaja uurida muid hageja tõstatatud väiteid ja argumente, sealhulgas selle argumendi vastuvõetavust, mis puudutab abi diskonteeritud väärtuse arvutamiseks kasutatud liitintressimäära (vt eespool punkt 31).

160

Esimese Astme Kohus otsustas eespool punktis 28 viidatud 10. aprilli 2003. aasta otsuses Scott vs. komisjon, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

161

Euroopa Kohus otsustas eespool punktis 30 viidatud 6. oktoobri 2005. aasta otsuses Scott vs. komisjon, et kõik pooled kannavad apellatsioonkaebusega kaasnenud kulud ise.

162

Seega tuleb Esimese Astme Kohtul käesolevas kohtuotsuses teha otsus kõikides Esimese Astme Kohtus toimunud menetlustes kantud kohtukulude üle.

163

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on olulises osas tehtud kostja kahjuks, mõistetakse lisaks tema enda kohtukuludele, mis jäävad tema enda kanda, temalt välja ka hageja kohtukulud vastavalt viimati nimetatute nõuetele.

164

Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab: