EUROOPA KOHTU OTSUS

4. juuni 2002(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine ─ EÜ asutamislepingu artiklid 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) ja 73 B (nüüd EÜ artikkel 56) – Société nationale de transport par canalisations SA ja Société de distribution du gaz SA eriaktsiast Belgia Kuningriigile tekkivad õigused

Kohtuasjas C‑503/99,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. Patakia, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Belgia Kuningriik, esindaja: A. Snoecx, keda abistasid advokaadid F. de Montpellier, M. Picat ja A. Theissen,

kostja,

keda toetab

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: R. Magrill, keda abistasid barrister J. Crow ja D. Wyatt, QC, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

milles palutakse tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklitest 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) ja 73 B (nüüd EÜ artikkel 56) tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole muutnud kehtetuks

–        10. juuni 1994. aasta kuningliku määruse sätteid, mille alusel emiteeriti riigile Société nationale de transport par canalisations eriaktsia (Moniteur belge, 28.6.1994, lk 17333), millest tulenesid järgmised eriõigused:

a)      vastutavale ministrile tuleb ette teatada äriühingu torustike, mis kujutavad endast olulisi energiatoodete sisetranspordi infrastruktuure või võivad sellistena kasutusele tulla, võõrandamisest, tagatiseks andmisest ja kasutusotstarbe muutmisest; ministril on nende tehingute suhtes vetoõigus, kui ta leiab, et need võivad kahjustada riiklikke huve energeetika valdkonnas;

b)      minister võib nimetada kaks föderaalvalitsuse esindajat äriühingu nõukogusse. Need esindajad võivad teha ministrile ettepaneku tühistada nõukogu otsus, mis nende arvates on vastuolus riigi energeetikapoliitika põhimõtetega, sealhulgas valitsuse eesmärkidega riigi energiavarustuse osas;

–        16. juuni 1994. aasta kuningliku määruse sätteid, mille alusel emiteeriti riigile Distrigaz eriaktsia (Moniteur belge, 28.6.1994, lk 17347), millega kaasnevad järgmised eriõigused:

a)      vastutavale ministrile tuleb ette teatada äriühingu strateegiliste varade võõrandamisest, tagatiseks andmisest ja kasutusotstarbe muutmisest; ministril on nende tehingute suhtes vetoõigus, kui ta leiab, et need võivad kahjustada riiklikke huve energeetikavaldkonnas;

b)      minister võib nimetada kaks föderaalvalitsuse esindajat äriühingu nõukogusse. Need esindajad võivad teha ministrile ettepaneku tühistada nõukogu või juhatuse otsus, mis nende arvates on vastuolus riigi energeetikapoliitika põhimõtetega,

ega kehtestanud täpseid, objektiivseid ja muutumatuid kriteeriume eespool mainitud tehingute heakskiitmiseks või nende suhtes veto teostamiseks.

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann (ettekandja), N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, R. Schintgen, V. Skouris ja J. N. Cunha Rodrigues,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles poolte kohtukõned ära kuulanud 2. mai 2001. aasta kohtuistungil, millel komisjoni esindasid M. Patakia ja F. De Sousa Fialho, Belgia Kuningriiki esindasid F. de Montpellier ja avocat O. Davidson ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki esindas R. Magrill, keda abistas D. Wyatt,

olles 3. juuli 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon esitas EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 22. detsembril 1999, paludes tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklitest 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) ja 73 B (nüüd EÜ artikkel 56) tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole muutnud kehtetuks

–        10. juuni 1994. aasta kuningliku määruse sätteid, mille alusel emiteeriti riigile Société nationale de transport par canalisations eriaktsia (Moniteur belge, 28.6.1994, lk 17333; edaspidi „10. juuni 1994. aasta kuninglik määrus”), millest tulenesid järgmised eriõigused:

a)      vastutavale ministrile tuleb ette teatada äriühingu torustike, mis kujutavad endast olulisi energiatoodete sisetranspordi infrastruktuure või võivad sellistena kasutusele tulla, võõrandamisest, tagatiseks andmisest ja kasutusotstarbe muutmisest; ministril on nende tehingute suhtes vetoõigus, kui ta leiab, et need võivad kahjustada riiklikke huve energeetika valdkonnas;

b)      minister võib nimetada kaks föderaalvalitsuse esindajat äriühingu nõukogusse. Need esindajad võivad teha ministrile ettepaneku tühistada nõukogu otsus, mis nende arvates on vastuolus riigi energeetikapoliitika põhimõtetega, sealhulgas valitsuse eesmärkidega riigi energiavarustuse osas;

–        16. juuni 1994. aasta kuningliku määruse sätteid, mille alusel emiteeriti riigile Distrigaz eriaktsia (Moniteur belge, 28.6.1994, lk 17347; edaspidi „16. juuni 1994. aasta kuninglik määrus”), millega kaasnevad järgmised eriõigused:

a)      vastutavale ministrile tuleb ette teatada äriühingu strateegiliste varade võõrandamisest, tagatiseks andmisest ja kasutusotstarbe muutmisest; ministril on nende tehingute suhtes vetoõigus, kui ta leiab, et need võivad kahjustada riiklikke huve energeetikavaldkonnas;

b)      minister võib nimetada kaks föderaalvalitsuse esindajat äriühingu nõukogusse. Need esindajad võivad teha ministrile ettepaneku tühistada nõukogu või juhatuse otsus, mis nende arvates on vastuolus riigi energeetikapoliitika põhimõtetega,

ega kehtestanud täpseid, objektiivseid ja muutumatuid kriteeriume eespool mainitud tehingute heakskiitmiseks või nende suhtes veto teostamiseks.

2        Taani Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitasid Euroopa Kohtu kantseleile vastavalt 22. ja 27. juunil 2000 menetlusse astumise avalduse Belgia Kuningriigi nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu presidendi 12. ja 13. juuli 2000. aasta määrustega lubati neil liikmesriikidel menetlusse astuda. 2. oktoobri 2000. aasta kirjaga loobus Taani Kuningriik menetluses osalemisest.

 Vaidluse õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Asutamislepingu artikli 73 B lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.”

4        EÜ asutamislepingu artikli 73 D lõike 1 alapunktis b) [nüüd EÜ artikli 58 lõike 1 alapunkt b)] on sätestatud:

„1.      Artikli 73 B sätted ei mõjuta liikmesriikide õigust:

[…]

b)      võtta kõiki vajalikke meetmeid, et takistada siseriiklike õigusnormide rikkumist, eriti maksustamise ja rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal, või kehtestada kapitali liikumise deklareerimise kord haldamiseks vajalike või statistiliste andmete saamiseks, või võtta meetmeid, mis on õigustatud avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt.

5        Nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiiv 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (EÜT 1988, L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) I lisa sisaldab nimetatud direktiivi artiklis 1 osutatud kapitali liikumise nomenklatuuri. Lisas on loetletud järgmised liikumised:

„I. Otseinvesteeringud […]

1.      Filiaali või ainult kapitali paigutanud isikule kuuluva ettevõtja asutamine ja laiendamine ning olemasolevate ettevõtjate täielik omandamine.

2.      Osalemine uues või olemasolevas ettevõtjas püsivate majandussidemete loomiseks või säilitamiseks.

[…]”.

6        Vastavalt direktiivi 88/361 I lisa lõpus olevatele selgitavatele märkustele peetakse „otseinvesteeringute” all silmas:

„Füüsiliste isikute või äri-, tööstus- ja finantsettevõtjate investeeringud, mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise ettevõtja või ettevõtte vahel, kelle käsutusse kapital antakse majandustegevuseks. Seepärast tuleb kõnealust mõistet käsitleda kõige laiemas tähenduses.

[…]

Nomenklatuuri I jao punktis 2 nimetatud aktsiaseltsi staatusega ettevõtja puhul on otseinvesteeringute kujul osalemisega tegemist juhul, kui füüsilisele isikule või teisele ettevõtjale või omanikule kuuluv aktsiapakk võimaldab aktsionäril kooskõlas aktsiaseltse käsitlevate siseriiklike õigusaktidega või muudel alustel tõhusalt osaleda äriühingu juhtimises või selle kontrollimisel.

[…]”.

7        Direktiivi 88/361 I lisas sisalduvas nomenklatuuris on ette nähtud ka järgmised liikumised:

„III. Tehingud tavaliselt kapitaliturul kaubeldavate väärtpaberitega

[…]

A.      Väärtpaberitehingud kapitaliturul

1.      Börsil kaubeldavate omamaiste väärtpaberite omandamine mitteresidentide poolt […]

[…]

3.      Selliste omamaiste väärtpaberite omandamine mitteresidentide poolt, millega börsil ei kaubelda [...]

[…]”.

8        EÜ asutamislepingu artiklis 222 (nüüd EÜ artikkel 295) on sätestatud:

„Käesolev leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides.”

 Siseriiklik õigus

9        10. juuni 1994. aasta kuningliku määruse artiklites 1, 3 ja 4 on sätestatud:

„Artikkel 1

Hetkel, mil Société nationale d’investissement aktsiad, mis kuuluvad praegu riigile, võõrandatakse ühele või mitmele füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, võõrandab Société nationale d’investissement aktsiaseltsi Société nationale de transport par canalisatsions, edaspidi „SNTC”, ühe aktsia riigile. Artiklites 2 kuni 5 määratletud eriõigused, mis sellest aktsiast tulenevad, lisaks tavalisest SNTC aktsiast tulenevatele informatsiooniõigustele, kehtivad üksnes seni kuni see aktsia kuulub riigile, kes võib selle võõrandada vaid seadusest tuleneva loa alusel. Neid õigusi teostab energeetikaküsimuste eest vastutav minister, edaspidi „minister”.

[…]

Artikkel 3

Eriaktsia annab ministrile vetoõiguse SNTC torustike, mis kujutavad endast olulisi energiatoodete sisetranspordi infrastruktuure või võivad sellistena kasutusele tulla, võõrandamise, tagatiseks andmise ja kasutusotstarbe muutmise suhtes, kui ta leiab, et need võivad kahjustada riiklikke huve energeetikavaldkonnas. […]

Nendest esimeses lõigus märgitud tehingutest tuleb ministrile ette teatada. Minister võib kehtestada täpsemad reeglid etteteatamise vormile ja sisule. Minister võib teostada vetoõigust 21 päeva jooksul alates talle tehingust teada andmisest.

Artikkel 4

Eriaktsia annab ministrile õiguse nimetada kaks föderaalvalitsuse esindajat SNTC nõukogusse. Nendel valitsuse esindajatel on nõukogus nõuandev hääl.

Valitsuse esindajad võivad muu hulgas nelja tööpäeva jooksul esitada ministrile kaebuse iga SNTC nõukogu otsuse peale, mis nende arvates on vastuolus riigi energeetikapoliitika põhimõtetega, sealhulgas valitsuse eesmärkidega riigi energiavarustuse osas. See nelja‑päevane tähtaeg hakkab kulgema alates koosoleku päevast, millal asjassepuutuv otsus vastu võeti, kui valitsuse esindajad sinna nõuetekohaselt olid kutsutud, ja vastasel juhul alates päevast, kui valitsuse esindajad või üks nendest otsusest teada sai. Kaebusel on otsuse täitmisele peatav mõju. Kui minister ei tühista asjassepuutuvat otsust kaheksa tööpäeva jooksul kaebuse saamisest, muutub otsus lõplikuks.”

10      16. juuni 1994. aasta kuninglik määrus näeb artiklites 1, 3 ja 4 ette identsed sätted Société de distribution du gaz SA (edaspidi „Distrigaz”) kohta.

 Kohtueelne menetlus

11      Komisjon teatas kahe 8. juulil 1998 saadetud kirjaga Belgia valitsusele, et ta leidis, et 10. ja 16. juuni 1994. aasta kuninglike määruste alusel emiteeritud eriaktsiad võivad rikkuda asutamislepingu kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse sätteid.

12      Belgia valitsus vastas kahe 15. septembril 1998 saadetud kirjaga, et nendest aktsiatest tulenevaid eriõigusi ei olnud selle hetkeni teostatud ja et asjassepuutuvad ametivõimud on valmis komisjonile tagama, et ühtegi neist õigustest ei teostata diskrimineerivalt teiste liikmesriikide kodanike kahjuks.

13      Komisjon ei olnud nende vastustega rahul ning saatis Belgia Kuningriigile 18. detsembril 1998 kaks põhjendatud arvamust, milles paluti Belgiat viia oma tegevus kahe kuu jooksul nende arvamustega kooskõlla.

14      Belgia valitsus vastas nendele põhjendatud arvamustele 4. märtsi 1999. aasta kirjaga, milles ta teatas oma kavatsusest muuta eriaktsiatest tulenevaid eriõigusi. Seejärel viidigi sisse mõned muudatused, kuid nendega ei muudetud 10. ja 16. juuni 1994. aasta kuninglike määruste artikleid 1, 3 ja 4.

15      Komisjon otsustas seega esitada hagi Euroopa Kohtusse.

 Poolte väited ja argumendid

16      Komisjon väidab esiteks, et ühendusesiseste investeeringute maht on viinud teatavad liikmesriigid meetmeteni, millega seda olukorda soovitakse kontrollida. Need meetmed, mis on enamasti võetud erastamise käigus, võivad teatud juhtudel olla vastuolus ühenduse õigusega. Seetõttu võttis komisjon 19. juulil 1997 vastu teatise mõningate ühendusesiseste investeeringute õiguslike aspektide kohta (EÜT 1997, C 220, lk 15; edaspidi „1997. aasta teatis”).

17      Selles teatises tõlgendas komisjon asjaomaseid asutamislepingu kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse sätteid, eriti avalike ametiasutuste üldloa ja vetoõiguse osas.

18      1997. aasta teatise punktis 9 on sätestatud:

„Ühendusesiseseid investeeringuid piirava olemusega meetmete uurimisest tuleneb, et diskrimineerivad meetmed (st need, mis kohalduvad üksnes teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit investoritele) on vastuolus asutamislepingu artiklitega 73 B ja 52, mis puudutavad kapitali vaba liikumist ja asutamisvabadust, kui nende suhtes ei kohaldata mõnda asutamislepingus ettenähtud erandit. Mis puudutab mitte-diskrimineerivaid meetmeid (st neid, mis kohalduvad nii sellest riigist kui ka teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit isikutele), siis need on lubatud juhul, kui need põhinevad real objektiivsetel, muutumatutel ja avalikustatud kriteeriumidel ning neid saab õigustada ülekaalukate üldiste huvidega. Igal juhul tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet.”

19      Komisjon väidab, et õigusnorm, mille alusel emiteeriti Belgia Kuningriigile äriühingute SNTC ja Distrigaz eriaktsiad ja mis näeb esiteks ette sellele liikmesriigile vetoõiguse mis tahes torustike ning teatavate strateegiliste varade võõrandamise, tagatiseks andmise ja kasutusotstarbe muutmise suhtes ning teiseks selle liikmesriigi vetoõiguse teatavate juhtimisalaste otsuste suhtes, mida peetakse riigi energeetikapoliitika põhimõtetega vastuolus olevaks, ei ole 1997. aasta teatises sätestatud tingimustega kooskõlas ja rikub seega asutamislepingu artikleid 52 ja 73 B.

20      Tegelikult loovad need siseriiklikud sätted, olgugi et neid kohaldatakse ühtviisi kõigile, takistusi teiste liikmesriikide füüsiliste või juriidiliste isikute asutamisõigusele ja ka kapitali vabale liikumisele ühenduse sees, kuna nad takistavad või muudavad vähem atraktiivseks nende vabaduste kasutamise.

21      Komisjoni arvates saab loa- ja vetoõiguse teostamise menetlusi pidada nende vabadustega kooskõlas olevateks vaid siis, kui nendele kohaldatakse EÜ asutamislepingu artiklites 55 (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 45), 56 (muudetuna EÜ asutamislepingu artikkel 46) ja 73 D sätestatud erandeid, või kui neid õigustavad ülekaalukad üldised huvid ja nad põhinevad objektiivsetel, muutumatutel ja avalikustatud kriteeriumidel, nii et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigus on minimaalne.

22      Asjassepuutuvad sätted ei vasta ühelegi loetletud kriteeriumile. Need sätted võivad oma läbipaistmatuse tõttu kaudselt tekitada nii diskrimineerimist kui õiguslikku ebakindlust. Muu hulgas ei ole asjakohane tugineda käesolevas asjas asutamislepingu artiklile 222, kuna äriühingute erastamise alased siseriiklikud õigusnormid peavad igal juhul olema kooskõlas ühenduse õigusega.

23      Kui maagaasiga varustamine kujutab endast ühiskondlikult kasulikku teenust ja võib, nagu ka vajadus säilitada energiatoodete transpordiks vajalik infrastruktuur, tuleneda põhimõtteliselt ülekaalukatest üldistest huvidest, tuleb taotletavat eesmärki arvestades kindlaks teha asjassepuutuvate meetmete vajalikkus ja proportsionaalsus.

24      Tegelikult ei saa negatiivne meede nagu vetoõigus tagada piisavat varustatust, nii nagu seda võiksid teha positiivsed meetmed, näiteks planeerimine, mis õhutaks maagaasiga tegelevaid ettevõtjaid sõlmima pikaajalisi tarnelepinguid ja mitmekesistama oma tarneallikaid, või lubade süsteem. Samuti võib transpordiinfrastruktuuride olemasolu tagada mitte üldise vetoõigusega, vaid õigusnormiga, mis määratleb täpselt puudutatud ettevõtjate tegevusele kohaldatavad nõuded. Eriaktsiatest tulenevad eriõigused takistaksid ka nii pikaajaliste lepingute sõlmimist kui ka tarneallikate mitmekesistamist. Samuti on menetluse kestuse ja sellega seotud kulude tõttu ebapiisavad vaidlusaluste meetmete vaidlustamise viisid.

25      Komisjon viitab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivile 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 204, lk 1; edaspidi „gaasidirektiiv”), mis kehtestab maagaasi siseturgu korraldavad eeskirjad ning mille siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg möödus 10. augustil 2000. See direktiiv kehtestab ühenduse õiguse raamistiku, mida liikmesriigid peavad järgima oma pädevuse teostamisel avalike teenuste osutamise kohustuste suhtes, mida selle sektori ettevõtjatele pannakse. Direktiiv tagab range raamistiku abil tasakaalu ettevõtjatevahelise konkurentsi järgimise ja varustatuse kindluse vahel.

26      Belgia Kuningriik väidab, et ta ei ole liikmesriigi kohustusi rikkunud. Ta leiab, et vaidlusalustest õigusnormidest tulenevad võimalikud asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise piirangud on igatahes õigustatud ühelt poolt asutamislepingu artiklites 56 ja 73 D lõike 1 punktis b sätestatud avaliku julgeoleku erandiga ja teiselt poolt ülekaaluka üldise huviga. Pealegi olid nad taotletava eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsed ja sobivad.

27      Esiteks kujutab riigi energiaga varustamise kindlustamine endast ülekaalukat üldist huvi, mis tuleneb ühtlasi elektrienergiaga varustamise osas 27. aprilli 1994. aasta otsusest kohtuasjas C‑393/92: Almelo (EKL 1994, lk I‑1477, punktid 46–50) ja naftatoodete osas 10. juuli 1984. aasta otsusest kohtuasjas 72/83: Campus Oil jt (EKL 1984, lk 2727, punkt 34).

28      Teiseks vastasid asjassepuutuvad meetmed vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumidele. SNTC‑l ja Distrigazil on strateegiline positsioon riigi energiaga varustamisel, eriti arvestades Belgia sõltuvust välismaistest energiaallikatest. SNTC on torustike, mis kujutavad endast olulisi energiatoodete sisetranspordi infrastruktuure, omanik, Disrigazi strateegilised varad on nimelt gaasi sisetranspordi ja hoiu infrastruktuur, sealhulgas mahalaadimise ja piiriülesed punktid. Teatav avaliku võimu kontroll nende varade üle vaidlusaluste õigusnormide raames on vajalik. Selleks ettenähtud meetmed olid ka proportsionaalsed. Etteteatamise menetlus, mis otsuse täitmist ei peata, oleks vaid ametivõimude teavitamise menetlus. Samuti ei ole ministri volitused selles menetluses üldised, vaid puudutavad teatud väga täpseid küsimusi ja on ajas väga piiratud. Mis puudutab tühistamismenetlust, siis see saab toimuda vaid väga konkreetsel ja selgelt määratletud juhul, st siis, kui rikutakse riigi energiavarustuse poliitikat. Nii nagu esimeses menetluses on ka siin ministrile jäetud tegutsemiseks väga piiratud aeg. Seega ei saa väita, et täpseid, objektiivseid ja muutumatuid kriteeriume ei ole kehtestatud.

29      Muu hulgas peab vaidlustatud õigusnormidega antud pädevuse teostamisele kaasnema formaalne põhjendus, milles tuuakse ära vastuvõetud otsuse aluseks olnud faktilised ja õiguslikud kaalutlused. Pealegi võib nende otsuste peale esitada (Belgia) Conseil d’État’le hagi tühistamise või täitmise peatamise nõudes. Sellega kaasnevad kulud on väga väiksed, samuti eksisteerib ajutiste meetmete kohaldamise menetlus. Ajalisest vaatekohast on need tegevused väga piiratud, kuna minister peab tegutsema 21 päeva jooksul teadaande saamisest.

30      Belgia valitsuse arvates ei eksisteeri vähempiiravaid meetmeid, et taotletavat eesmärki saavutada. Komisjon peaks proportsionaalsuse kriteeriumi hindamisel esitama tõendeid vähempiiravate alternatiivsete lahenduste olemasolu kohta (vt 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑159/94: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1997, lk I‑5815, punktid 101 ja 102). Sellegipoolest mainis komisjon sellega seoses vaid pikaajalist planeerimist, mis on ebasobilik kiiruse vaatepunktist, ja „õigusnorme, mis määratlevad täpselt puudutatud ettevõtjate tegevusele kohaldatavad nõuded”, st lubade süsteemi, mille põhimõtted jääksid siiski ebaselgeks. On väga kahtlane, kas selliste meetmetega saavutataks investoritele kõrgem õiguskindluse tase kui vaidlusalustest õigusnormidest tulenev.

31      Mis puudutab gaasidirektiivi käsitlevat komisjoni väidet, siis leiab Belgia valitsus, et see ei ole vastuvõetav, kuna komisjon esitas selle esimest korda alles hagis Euroopa Kohtule. Igal juhul ühtlustas see direktiiv avaliku teenuse kohustused sisulises mõttes, mitte aga menetluslikult. Seega on liikmesriikidel vabadus võtta neid meetmeid, mis nende arvates on sobivad.

32      Kolmandaks väidab Belgia valitsus, et vaidlusaluste õigusnormidega kehtestatud õigusi õigustab asutamislepingu artiklites 56 ja artikli 73 D lõike 1 punktis b kehtestatud avaliku julgeoleku erand. Avalik julgeolek hõlmab riigi gaasiga varustamist, kuna majanduse ning avalike asutuste ja teenuste toimimine või koguni rahvuse säilimine on sellest sõltuvuses. Maagaasiga varustamise katkemine ning sellega kaasnevad ohud riigi püsimajäämisele võivad tõsiselt mõjutada avalikku julgeolekut.

33      Belgia valitsus väidab teise võimalusena, et võimalikke vaidlusalustest õigusnormidest tulenevaid asutamislepingu vabaduste piiramisi õigustab EÜ asutamislepingu artikli 90 lõige 2 (nüüd EÜ artikli 86 lõige 2), mille alusel ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, alluvad lepingu konkurentsieeskirjadele, kuna nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist.

34      19. märtsi 1991. aasta otsusest kohtuasjas C‑202/88: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑1223, punkt 12) tuleneb, et EÜ asutamislepingu artikli 90 lõige 2 väljendab üldpõhimõtet, mille kohaselt peab asutamislepingu sätetest saama erandeid teha, kui üldistes huvides osutatavate teenustega seotud huvid on ohustatud.

35      Ühendkuningriik jagab olulises osas Belgia Kuningriigi arvamust.

 Kohtu hinnang

 Asutamislepingu artikkel 73 B

36      Esiteks tuleb meenutada, et asutamislepingu artikli 73 B lõige 1 kehtestab kapitali vaba liikumise liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Seetõttu keelatakse selle sättega, mis asub asutamislepingu peatükis „Kapital ja maksed”, kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

37      Kuigi asutamisleping ei täpsusta mõisteid kapital ja maksete liikumine, on siiski selge, et direktiiv 88/361 ja selle lisas toodud nomenklatuur on kapitali liikumise mõiste defineerimisel soovituslikku laadi (vt 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑222/97: Trummer ja Mayer, EKL 1999, lk I‑1661, punktid 20 ja 21).

38      Nii direktiivi 88/361 I lisas esitatud nomenklatuuri punktid I ja III kui ka sealsed selgitavad märkused viitavad sellele, et otseinvesteeringud nii aktsiate kaudu ettevõtjas osalemise näol kui ka kapitaliturgudel väärtpaberite omandamise näol kujutavad endast kapitali liikumist asutamislepingu artikli 73 B tähenduses. Nende selgitavate märkuste kohaselt iseloomustab otseinvesteeringut eriti võimalus reaalselt osaleda äriühingu juhtimises ja selle kontrollimises.

39      Neid seisukohti arvestades tuleb hinnata, kas õigusnormid, mille alusel emiteeriti eriaktsiad ja mis näevad esiteks ette sellele liikmesriigile vetoõiguse torustike ja teatavate strateegiliste varade võõrandamise, tagatiseks andmise ja kasutusotstarbe muutmise suhtes ning teiseks liikmesriigi vetoõiguse teatavate juhtimisalaste otsuste suhtes, mida peetakse riigi energiapoliitika põhimõtetega vastuolus olevaks, kujutavad endast liikmesriikidevahelise kapitali liikumise piirangut.

40      Belgia valitsus ei vaidlustanud põhimõtteliselt seda, et vaidlusalustest õigusnormidest tulenevatele piirangutele kohalduvad kapitali vaba liikumise sätted.

41      Ka Ühendkuningriigi valitsus tunnistab vähemalt osaliselt Belgia õigusnormide piiravat olemust.

42      Seega tuleb hinnata, kas ja millistel tingimustel on vaidlusalused õigusnormid õigustatud.

43      Nagu nähtub 1997. aasta teatisest, ei saa eitada, et olenevalt olukorrast võib teatud kaalutlus õigustada seda, et liikmesriigid säilitavad teatud mõju esialgselt riigi osalusega ja hiljem erastatud ettevõtjas, kui see ettevõtja tegutseb üldist või strateegilist huvi esindava teenuse valdkonnas (vt 4. juuni 2002. aasta otsused kohtuasjas C‑367/98: komisjon vs. Portugal, EKL 2002, lk I‑4731, punkt 47, ja kohtuasjas C‑483/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I‑4781, punkt 43).

44      See kaalutlus ei saa siiski võimaldada liikmesriikidel osundada nende siseriiklikule omandi õiguslikule režiimile – nagu sellele viitab asutamislepingu artikkel 222 –, et õigustada asutamislepingus ettenähtud vabaduste piiranguid, mis tulenevad erastatud ettevõtjas aktsionäriks olemise eelisest. Euroopa Kohtu praktikast (1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑302/97: Konle, EKL 1999, lk I‑3099, punkt 38) tuleneb, et selle artikli eesmärk ei ole võimaldada liikmesriikidel nende kehtestatud omandi õiguslike režiimide kaudu asutamislepingu põhisätete vältimist.

45      Kapitali vaba liikumist kui asutamislepingu aluspõhimõtet saab siseriiklike õigusnormidega piirata vaid siis, kui neid õigustavad asutamislepingu artikli 73 D lõikes 1 sätestatud põhjused või ülekaalukas üldine huvi ja kui need kohalduvad igale isikule või ettevõtjale, kes vastuvõtva liikmesriigi territooriumil mingil tegevusalal tegutseb. Selleks et siseriiklik õigusnorm oleks õigustatud, peab see ka olema sobilik taotletava eesmärgi saavutamiseks ja mitte ulatuslikum sellest, mis on tema eesmärgi saavutamiseks vajalik, et õigusnorm vastaks proportsionaalsuse nõudele (vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑163/94, C‑165/94 ja C‑250/94: Sanz de Lera jt, EKL 1995, lk I‑4821, punkt 23; ja 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Église de scientologie, EKL 2000, lk I‑1335, punkt 18).

46      Käesolevas asjas ei saa eitada, et vaidlusaluste õigusnormidega taotletav eesmärk, so tagada energiaga varustamise kindlus kriisiolukorras, on õiguspärane avalik huvi. Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et avaliku julgeoleku põhjuste hulgas, mis võivad õigustada kaupade vaba liikumise piiramist, võib olla eesmärk tagada igal ajal minimaalne naftatoodetega varustatus (eespool viidatud kohtuotsus Campus Oil jt, punktid 34 ja 35). Sama põhjendus kehtib ka kapitali vaba liikumise piirangutele, kuna avalik julgeolek on üks asutamislepingu artikli 73 D lõike 1 punktis b sätestatud õigustavatest põhjustest.

47      Samas on Euroopa Kohus ka leidnud, et avaliku julgeoleku nõudeid – eriti mis puudutab kapitali vaba liikumise aluspõhimõtet – tuleb tõlgendada kitsalt, nii et nende ulatust ei saaks liikmesriik ühepoolselt ise määrata ilma ühenduse institutsioonide järelevalveta. Seega saab avalikku julgeolekut põhjenduseks tuua vaid reaalselt ja piisavalt tõsiselt ühiskonna põhihuve ähvardava ohu korral (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Église de scientologie, punkt 17).

48      Seega tuleb kindlaks teha, kas vaidlusalused õigusnormid võimaldavad asjassepuutuvas liikmesriigis tagada reaalse ja tõsise ohu korral minimaalse energiaga varustatuse ja ei ole ulatuslikumad, kui selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

49      Esiteks leiab Euroopa Kohus, et vaidlusalune kord on vetoõiguse teostamise kord. Selles korras lähtutakse ettevõtja iseseisva otsustusõigusega arvestamise põhimõttest, kuna vastutav minister võib teostada järelevalvet igal üksikjuhul vaid täitevvõimu algatuse korral. Eelnevat nõusolekut ei ole vaja. Lisaks kohalduvad avaliku võimu organitele vetoõiguse teostamisel ranged tähtajad.

50      Järgmiseks kohaldatakse seda korda vaid teatud otsustele, mis puudutavad asjassepuutuvate äriühingute strateegilisi varasid, eriti energiatarnevõrke, ning nendega seotud konkreetsetele juhtimisalastele otsustele, mida võib ükshaaval vaidlustada.

51      Lõpuks võib 10. ja 16. juuni 1994. aasta kuninglike määruste artiklites 3 ja 4 sätestatud ministri sekkumine toimuda vaid energeetikapoliitika eesmärkide ohtuseadmise korral. Pealegi, nagu Belgia valitsus on Euroopa Kohtule esitatud dokumentides märkinud ja kohtuistungil selgitanud, ja ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud, peab ministri sekkumine olema formaalselt põhjendatud ning see allub tõhusale kohtulikule järelevalvele.

52      Vaidlusalune kord võimaldab seega objektiivsetel ja kohtute poolt kontrollitavatel tingimustel tagada torustike, mis kujutavad endast olulisi energiatoodete sisetranspordi infrastruktuure, ning ka teiste gaasi sisetranspordi ja hoiu infrastruktuuride, sealhulgas mahalaadimise ja piiriüleste punktide tegeliku kättesaadavuse. Asjassepuutuv kord annab seega liikmesriigile võimaluse sekkuda, tagamaks antud olukorras SNTC ja Distrigazi avaliku teenuse kohustuste täitmise, järgides samas õiguskindluse nõuet.

53      Komisjon ei ole tõendanud, et taotletava eesmärgi saavutamiseks oleks võinud kasutada vähem piiravaid meetmeid. Ei ole kindel, et planeerimine, mis õhutaks maagaasiga tegelevaid ettevõtjaid sõlmima pikaajalisi tarnelepinguid ja mitmekesistama oma tarneallikaid, või lubade süsteem suudaksid iseenesest võimaldada kiiret reageerimist konkreetses olukorras. Muu hulgas näivad komisjoni poolt väljapakutud õigusnormid, mis kehtestavad täpsed nõuded selle sektori ettevõtjatele, tunduvalt piiravamad kui konkreetsete juhtudega piiritletud vetoõigus.

54      Mis puudutab komisjoni gaasidirektiivil põhinevaid argumente, siis piisab kui märkida, et selle direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg möödus alles 10. augustil 2000. Selle direktiiviga kehtestatud ühenduse raamistik, mida liikmesriigid peavad komisjoni sõnul järgima oma pädevuse teostamisel avalike teenuste osutamise kohustuste suhtes, mida selle sektori ettevõtjatele pannakse, ei saa seega mingil juhul avaldada mõju käesolevale kohtuasjale, kuivõrd põhjendatud arvamused esitati 18. detsembril 1998 ja hagi esitati 22. detsembril 1999.

55      Seega leiab Euroopa Kohus, et vaidlusalused õigusnormid on õigustatud eesmärgiga tagada energiaga varustatus kriisiolukorras.

56      Seda seisukohta arvestades ei ole vaja uurida Belgia valitsuse poolt teise võimalusena esitatud väidet EÜ asutamislepingu artikli 90 lõikest 2 tuleneva põhimõtte kohta.

57      Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb komisjoni hagi EÜ asutamislepingu artiklit 73 B puudutavas osas jätta rahuldamata.

 Asutamislepingu artikkel 52

58      Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada ka liikmesriigi asutamislepingu artiklist 52 tulenevate kohustuste rikkumine, st asutamislepingu asutamisvabadust käsitlevate sätete rikkumine ettevõtjaid puudutavas osas.

59      Sellega seoses tuleb märkida, et asutamislepingu artikkel 56 sätestab sama moodi asutamislepingu artikliga 73 D avaliku julgeoleku õigustuse. Seega isegi juhul, kui tuvastataks, et liikmesriigi õigus panna veto ettevõtja varade võõrandamisele, tagatiseks andmisele ja kasutusotstarbe muutmisele või ettevõtja teatavatele juhtimisalastele otsustele kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, on selline piirang õigustatud käesoleva kohtuasja punktides 43–55 toodud põhjustel.

60      Seega tuleb komisjoni hagi rahuldamata jätta ka asutamislepingu artiklit 52 puudutavas osas.

 Kohtukulud

61      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Belgia Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt. Menetlusse astuja Ühendkuningriik kannab kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

3.      Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Rodríguez Iglesias

Jann

Colneric

von Bahr

Gulmann

Edward

La Pergola

Puissochet

Schintgen

Skouris

Cunha Rodrigues

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. juunil 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.