Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 52024AE0987

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus — Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele üheksanda ühtekuuluvusaruande kohta (COM(2024) 149 final)

    EESC 2024/00987

    ELT C, C/2024/4668, 9.8.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/4668/oj (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/4668/oj

    Date of document:
    31/05/2024; hääletamise kuupäev
    Date of vote:
    31/05/2024
    Date lodged:
    29/05/2024
    Author:
    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
    Responsible body:
    Section for Economic and Monetary Union and Economic and Social Cohesion, EESC_ECO
    Rapporteur:
    Matteo Carlo BORSANI
    Form:
    Arvamus
    Term of office:
    2015-2020
    Internal reference:
    ECO/646, AVIS-SECTION 2024/0987 FIN
    Session:
    588
    Treaty:
    Euroopa Liidu toimimise leping
    Legal basis:
    Link
    Link
    Link
    Select all documents mentioning this document
    Earlier related instruments:
    Instruments cited:
    European flag

    Euroopa Liidu
    Teataja

    ET

    C-seeria

    C/2024/4668

    9.8.2024

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

    Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele üheksanda ühtekuuluvusaruande kohta

    (COM(2024) 149 final)

    (C/2024/4668)

    Raportöör:

    Matteo Carlo BORSANI

    Nõustaja

    Eleonora TRENTO, raportööri nõustaja

    Konsulteerimistaotlus

    Euroopa Komisjon, 29.5.2024

    Õiguslik alus

    Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304

    Vastutav sektsioon

    majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon

    Vastuvõtmine sektsioonis

    17.5.2024

    Vastuvõtmine täiskogus

    31.5.2024

    Täiskogu istungjärk nr

    588

    Hääletuse tulemus

    (poolt/vastu/erapooletuid)

    179/1/2

    1.   Järeldused ja soovitused

    1.1.

    		 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) väljendab heameelt üheksanda ühtekuuluvusaruande esitamise üle ning peab selle tulemuste kirjeldust terviklikuks. Aruanne on kasulik lähtepunkt, et teha kokkuvõte saadud kogemustest ja panna kirja mõned mõtted ühtekuuluvuspoliitika tuleviku ja selle võimaliku kuju kohta enne kavandatavaid Euroopa Liidu laienemisi.

    1.2.

    		 Komitee soovitab suunata investeeringud ja poliitikameetmed tootmisbaasi võimendamisele, et suurendada territoriaalset ülespoole suunatud ühtekuuluvust. Tuleb rõhutada, et positiivne seos tootlikkuse kasvu ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurenemise vahel elaniku kohta on osutunud ainsaks sarnasuseks igat liiki piirkondade majanduskasvu vahel.

    1.3.

    		 Komitee rõhutab konkurentsivõime tähtsust majandusliku ühtekuuluvuse võimendamisel ja tulusate investeeringute tähtsust konkurentsivõime ja majanduskasvu stimuleerimisel, millel omakorda on positiivne ülekanduv mõju territoriaalsele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Siinkohal rõhutab komitee ka seda, kui oluline on laiendada juurdepääsu ühtekuuluvuspoliitika vahenditele nii, et ka VKEde ökosüsteemi kuuluvad suurettevõtted saaksid teha tulusaid investeeringuid, seda teatavatel tingimustel, mis on seotud selle astmelise mõjuga piirkondadele ja ühiskonnale. Majandusliku ühtekuuluvuse tulemusi tuleks mõõta mitte ainult teatavasse piirkonda tehtavate majandusinvesteeringute mahu alusel, vaid ka territoriaalsete ja sotsiaalsete tulemuste alusel, mis on kestliku ja õiglase majanduskasvu peamine tõukejõud.

    1.4.

    		 Komitee rõhutab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisel on oluline toimiv ja kaasav tööturg. See saavutatakse meetmetega, mille eesmärk on võimestada ELi kodanikke ja töötajaid, kellel on asjakohased oskused tööturule sisenemiseks ja seal liikumiseks. Siinkohal soovitab komitee ühendada tööhõive edendamise poliitika tööalase konkurentsivõime stimuleerimise poliitikaga, sealhulgas suunates tähelepanu ühiskonna osale, keda ähvardab kõrvalejäämine, ja edendades nende inimeste kaasamist, kes praegu ei osale tööturul. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõige kaitsetumatele rühmadele, kelle jaoks on vaja spetsiaalset tööhõivepoliitikat. Ühtekuuluvuspoliitika peab olema piisavalt paindlik, et oleks võimalik neid puudujääke täita.

    1.5.

    		 Komitee soovitab edendada strateegilisi investeeringuid kohalikesse ja piirkondlikesse omavalitsustesse, et tugevdada süsteemi, millel on programmide rakendamisel keskne roll. Sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ei ole võimalik saavutada, kui esmalt ei saavutata ühtekuuluvust avaliku halduse suutlikkuses. Samamoodi tuleks tugevdada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna suutlikkust, sest nende koostöö selles valdkonnas on otsustava tähtsusega, et saavutada ühtekuuluvusega seotud sotsiaalsed eesmärgid.

    1.6.

    		 Komitee soovitab tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise, järgides partnerluse põhimõtet ning kaasates sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetavatesse aruteludesse.

    1.7.

    		 Komitee kutsub kaasseadusandjaid üles muutma mitmeaastase finantsraamistiku eelarve kaugeleulatuvamaks ja tagama ühtekuuluvuspoliitika piisava rahastamise. Seejuures tuleb silmas pidada ka tulevast vajadust ELi kaitseinvesteeringute järele ja laienenud, üle 27 liikmesriigiga Euroopa Liitu. Neil põhjustel juhib komitee tähelepanu sellele, et Euroopa Liitu ja selle majanduslikku, sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse, jõukusesse ja konkurentsivõimesse ei saa investeerida vaid 1 % ELi kogurahvatulust.

    1.8.

    		 Sellega seoses soovitab komitee analüüsida Euroopa Liidu kavandatud tulevasi laienemisi, mille jaoks on vaja tõhusat ja hästi toimivat ühtekuuluvuspoliitikat, et tagada tulevaste liikmesriikide sujuv integratsioon, seadmata ohtu investeeringuid praegustesse arenevatesse piirkondadesse (1).

    1.9.

    		 Komitee rõhutab, et tulevases ühtekuuluvuspoliitikas tuleb arvesse võtta ELi idapoolsete välispiirialade ja eelkõige Venemaaga piirnevate alade nõrgenenud olukorda. ELi ühtekuuluvuspoliitika saab leevendada muutunud geopoliitilisest olukorrast tingitud kahjulikku mõju nendes piirkondades.

    1.10.

    		 Lõpetuseks soovitab komitee kasutada arukamale ja keskkonnahoidlikumale Euroopale üleminekuks automaatseid ja kergesti rakendatavaid investeerimisvahendeid. Õiglasest rohe- ja digipöördest tulenevad probleemid ja nende kaugeleulatuvad eesmärgid nõuavad kiirust ja valmisolekut. Sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks ja konkurentsivõime ebaühtluse vältimiseks siseturul ning seega piirkondades ja ühiskonnas tuleb saavutada ühtekuuluvus ja ühtsus ka konkreetsete liikmesriikide suutlikkuses neisse sektoritesse investeerida. Nende eesmärkide saavutamiseks peavad ELi kliima- ja üleminekufondid olema ulatuslikumad ja katma praeguse investeeringute puudujäägi.

    2.   Üldised märkused

    2.1.

    		 Komitee väljendab heameelt üheksanda ühtekuuluvusaruande esitamise üle ning peab selle tulemuste kirjeldust terviklikuks ning faktidel ja arvudel põhinevaks.

    2.2.

    		 Üheksas ühtekuuluvusaruanne esitatakse enneolematul ajal. Viimased aastad on osutunud ELi majandusele, ühiskonnale ja seadusandlikule tegevusele väga oluliseks ning ühtekuuluvuspoliitikas on tulnud keskenduda ELi struktuursete probleemide kõrval, nagu demograafiline langus, rohe- ja digipööre ja vajadus strateegilisema autonoomia järele, ka lühiajalistele vajadustele seoses pandeemiast ja energiakriisist taastumisega.

    2.3.

    		 Tegelikult on ühtekuuluvuspoliitika olnud mitmel korral vahend kriisi kõige vahetumatest tagajärgedest ülesaamiseks. Näitena võib tuua määruse (EL) 2020/0101 (REACT-EU) ja määruse (EL) 2023/435 (2) (REPowerEU), mille kaudu lubati liikmesriikidel kasutada programmitöö perioodi 2014–2020 kasutamata ja kulukohustustega sidumata struktuurifonde.

    2.4.

    		 Aruande tulemuste põhjal on võimalik teha kokkuvõte saadud kogemustest ning panna kirja mõned mõtted ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta

    3.   Peamised tähelepanekud ja saadud õppetunnid

    3.1.   Tootmisbaasi tähtsus territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamisel

    3.1.1.

    		 Territoriaalne ühtekuuluvus tähendab ELi eri paikade harmoonilise arengu tagamist ning selle tagamist, et Euroopas kaoks kõikjal ja kõigil tasanditel majandusliku ja sotsiaalse ülespoole suunatud ühtekuuluvuse saavutamist takistav ebavõrdsus. Aruandest nähtub, et majanduslikud erinevused on kõikjal Euroopas endiselt suured ning mitte kõigis piirkondades ei esine sama majanduskasvu dünaamika, seda ka ühe liikmesriigi piires (nt arengulõksud). Üldiselt teatasid linnapiirkonnad iga teemavaldkonna peaaegu kõigi näitajate osas parematest tulemustest: linnad on majandusarengus, tööhõives ja hariduses ees, nad on paremini ühendatud ning see edendab võimalusi ja ühiskondlikku elu ning toob üldiselt kaasa kõrgema elatustaseme. Aruandes rõhutatakse aga vajadust tasakaalustatuma territoriaalse arengu järele, et reageerida majanduskasvu soodustavate tegurite tugevale polariseerumisele ühelt poolt pealinnapiirkondade ja suurlinnakeskuste ning teiselt poolt väiksema asustustihedusega piirkondade vahel.

    3.1.2.

    		 Territoriaalse ühtekuuluvuse kontekstis peab komitee eriti oluliseks üht aruandes esile toodud põhitähelepanekut, nimelt seost tootlikkuse ja majanduskasvu vahel. Nimelt kui igat liiki piirkondade majanduskasvus on midagi sarnast, on selleks see, et SKP kasv elaniku kohta ELis ajavahemikul 2001–2021 oli suures osas seotud tootlikkuse kasvuga. Viimast tuleks seepärast tõhustada kohandatud poliitika abil, mis stimuleerib nii VKEde kui ka suurettevõtjate tehtavaid tulusaid investeeringuid, seda teatavatel tingimustel, mis võimaldavad kogu piirkonnas astmelist mõju. Kui selline astmeline mõju avaldub, loob majanduskeskuse areng ja kasv töökohti, jõukust, suurendab piirkonna väärtust ja haridusvõimalusi ning tõstab üldist elatustaset. Seepärast tuleks kujundada ja rakendada territoriaalse ühtekuuluvusega seotud poliitikameetmeid, et edendada seda protsessi ja aidata vähendada piirkondadevahelist ja -sisest ebavõrdsust, mis on seotud territooriumiga.

    3.2.   Konkurentsivõime tähtsus majandusliku ühtekuuluvuse võimendamisel

    3.2.1.

    		 Viimastel aastatel on ühtekuuluvuspoliitikal olnud kahekordne roll harmoonilise majandusarengu tagamisel kõigis ELi piirkondades. Ühtekuuluvuspoliitika on suurendanud mitte ainult pikaajalist majandusarengut ja vastupanuvõimet, vaid hoidnud ka ELi majandust mitme kriisi kõige vahetumate tagajärgede eest, mis oleksid võinud seda pikas perspektiivis mõjutada.

    3.2.2.

    		 Aruandest selgub suur erinevus, mis pandeemia ja energiakriisi tagajärgedel oli ELi majandusele võrreldes 2009. aasta finantskriisi tagajärgedega. See on seotud neile reageerimisega ja nendega toimetulekuks võetud meetmetega: kahel esimesel juhul tegutses EL kiiresti, samas kui 2009. aasta kriisi ajal olid liikmesriikide võetud kõige kiireloomulisemad meetmed individuaalsed ja kooskõlastamata, põhjustades piirkondade ja ühiskonna vahel ja sees asümmeetrilist mõju. Samuti ei võetud arvesse ühiskonna olukorda ega vaesuse suurendamist sotsiaalkulutusi piirava poliitikaga. See on täpselt vastupidine sellele, mida tehti pandeemia ajal, mil suurendati sotsiaalkulutusi taaste- ja vastupidavusrahastu kaudu, et kedagi ei jäetaks kõrvale, nagu juhtus 2009. aastal.

    3.2.3.

    		 Seepärast on ühtekuuluvuspoliitika paindlikkus osutunud tõhusaks ja hädavajalikuks majandusarengu tagamisel ja lühiajaliste majandusšokkide ületamisel. Et aga vähendada kaitsetust nende majandusšokkide suhtes, tuleb suurendada majanduslikku ja sotsiaalset vastupanuvõimet ning seda saab teha üksnes majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisega, kusjuures ELi piirkondade ülespoole suunatud lähenemine jääb selle keskmesse. Selles protsessis tuleb erilist tähelepanu pöörata arengulõksus olevatele piirkondadele. Tegelikult ei ole praegusel ühtekuuluvuspoliitikal õigeid vahendeid selliste olukordadega tegelemiseks või nende vältimiseks. Uues ühtekuuluvuspoliitikas tuleks seda arvesse võtta ning tagada ennetava lähenemisviisi abil vahendid ja mehhanismid, mis suudavad arengulõksude tekkimist vältida.

    3.2.4.

    		 Üheksandas aruandes rõhutatakse konkurentsivõime harmoonilise taseme tähtsust täieliku majandusliku integratsiooni ja ühtekuuluvuse saavutamisel. Inimeste ja kaupade vaba liikumisega ühtse turu kontekstis toob erinev konkurentsivõime kaasa territoriaalsete erinevuste suurenemise, mille tulemuseks on ühtse turu killustumine. Piirkondades, kus tootmisbaas on vähem konkurentsivõimeline, puuduvad ka piisavad investeeringud taristusse, innovatsiooni, haridusse, sotsiaalkindlustusse ja muudesse olulistesse valdkondadesse.

    3.2.5.

    		 See toob esile tulusate investeeringute tähtsuse konkurentsivõime ja majanduskasvu stimuleerimisel, millel omakorda on positiivne ülekanduv mõju territoriaalsele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Siinkohal rõhutab komitee, kui oluline on laiendada juurdepääsu ühtekuuluvuspoliitika vahenditele nii, et ka VKEde ökosüsteemi kuuluvad suurettevõtted saaksid teha tulusaid investeeringuid kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika sotsiaalsete eesmärkidega ja võttes arvesse eriti kõige kaitsetumaid rühmi. Piirkonnas tegutseva suurettevõtte kasvul on astmeline mõju ju kogu tarneahela ulatuses, soodustades ka tema ökosüsteemis tegutsevate VKEde kasvu.

    3.3.   Toimiva ja kaasava tööturu tähtsus sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisel

    3.3.1.

    		 Sotsiaalset ühtekuuluvust saab mõõta kolme peamise näitajaga: tööhõive, oskuste arendamine ja vaesuse vähendamine. Need kolm elementi on omavahel tihedalt seotud ja need on põhjuslikud. Neid tuleb vaadelda koos mõne muu muutujaga, mis nõuetekohase käsitlemise korral avaldavad positiivset mõju, nimelt võrdsed võimalused, sooline võrdõiguslikkus ning rändajate ja muude vähemuste kaasamine.

    3.3.2.

    		 Komitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa sotsiaalne ühtekuuluvus on tihedalt seotud tööturu toimimisega. Tööturu edu loob jõukust ja kaasatust ning vähendab piirkondadevahelisi erinevusi. Sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamine tähendab ka iga eurooplase liikmesriigis viibimise õiguse tagamist, võimaluste loomist ja arengu tagamist kõikjal Euroopas. Seevastu võivad sellised nähtused nagu demograafilised probleemid, sealhulgas ajude äravool ja tööealise elanikkonna kahanemine, süvendada pingeid tööturul, muu hulgas selliseid oskuste ja tööjõu puuduse nähtusi, nagu NEET-noored (noored, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolitusel), mis võivad süvendada juba olemasolevat tasakaalustamatust ja tekitada uut.

    3.3.3.

    		 Juurdepääs tööturule on seega osutunud keskseks ning seda tuleb stimuleerida erakorraliste poliitikameetmete abil, et anda ELi kodanikele ja töötajatele asjakohased oskused tööturule sisenemiseks ja seal liikumiseks. Sellega seoses rõhutab komitee vajadust ühendada tööhõive edendamise poliitika tööalase konkurentsivõime stimuleerimise poliitikaga, sealhulgas suunates tähelepanu ühiskonna osale, keda ähvardab kõrvalejäämine, ja edendades nende inimeste kaasamist, kes praegu ei osale tööturul, spetsiaalse aktiivse poliitika abil, nagu ümberõpe. Ühtekuuluvuspoliitika peaks olema nende lünkade kõrvaldamiseks piisavalt paindlik ja kohanema tegelike oludega, muu hulgas aktiivselt kaasates sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone. Samuti tuleb arvesse võtta kõige kaitsetumaid rühmi, kelle puhul tööhõivepoliitika ei toimi, sest nad vajavad spetsiaalset aktiivset poliitikat.

    3.3.3.1.

    		 Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõige kaitsetumatele rühmadele, kelle jaoks on vaja spetsiaalset tööhõivepoliitikat. Ühtekuuluvuspoliitika peab olema piisavalt paindlik, et oleks võimalik neid puudujääke täita ja selle tegelikkusega kohaneda.

    3.3.4.

    		 Lisaks soovitab komitee kaaluda sotsiaalse ühtekuuluvuse mõõtmist mitte ainult piirkondade ja ühiskondade vahel, vaid ka nende sees. See tähendab keskendumist algatustele, mille eesmärk on tagada ka naistele, rändajatele ja vähemustele õiglane juurdepääs tööturule, et anda kõigile vahendid ebavõrdsuse ja tasakaalustamatuse vähendamiseks. Vaesuse vähenemine, inimväärsed töökohad ja kvaliteetne haridus tagavad kõrgema elatustaseme ja avaldavad kasvavatele majanduskeskustele positiivset mõju. Kaitsetute rühmade jaoks on vaja spetsiaalset aktiivset tööhõivepoliitikat ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tõhusat kaasamist, sest nemad on selle valdkonna peamised osalejad, et saavutada nende rühmade integratsioon.

    3.3.5.

    		 Lõpetuseks peab komitee eriti oluliseks, et ühtekuuluvuspoliitika projektide tõhususe hindamisel võetaks arvesse mitte ainult investeeringuid, vaid ka sotsiaalseid ja majanduslikke tulemusi. Samuti rõhutab komitee vajadust parandada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist kõigil tasanditel, et muuta ühtekuuluvuspoliitika tõhusamaks.

    4.   Mitmetasandiline valitsemine ning haldus- ja tsiviilsuutlikkus

    4.1.

    		 Liikmesriikide haldusasutused on tulemuslikkuse ja suutlikkuse poolest erinevad. See on ilmne ühtekuuluvuspoliitika ühes suurimas paradoksis: piirkonnad, mis vajavad ja saavad rohkem vahendeid, on ka need, kellel on programmitöö perioodidel eraldatud vahendite kasutamisel rohkem raskusi. See näitab, et ühtekuuluvusfondide juhtimise eest vastutavad haldusstruktuurid peavad olema tõhusamad, kuna enamikul juhtudest puuduvad inimressursid ja eksperditeadmised.

    4.2.

    		 Mõnel juhul on see protsess juba taaste- ja vastupidavusrahastust toetatud reformide raames käimas. On aga vaja ka muid olulisi meetmeid, et tõhustada avaliku halduse töötajate koolitusprotsessi ja digioskuste täiendamist. Seda arvesse võttes rõhutab komitee, et sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ei ole võimalik saavutada, kui esmalt ei saavutata ühtekuuluvust avaliku halduse suutlikkuses.

    4.3.

    		 Lisaks on vaja mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga tugevdada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli ja suutlikkust kõigil tasanditel, sest nad on peamised osalejad, kellel on teadmised tegelikust kohalikust olukorrast. Selleks on oluline ka luua ja parandada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust.

    4.4.

    		 Ühtekuuluvuspoliitika sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks on väga oluline kooskõlastada riikliku ja Euroopa poliitika eesmärke. Ühtekuuluvuse edendamine ei ole üksnes ühtekuuluvuspoliitika ülesanne, eriti juhtudel, kui kavandatud ja rakendatud Euroopa meetmed vajavad lõpuleviimiseks lisatoetust. Kõigi ELi piirkondade majandusliku potentsiaali ärakasutamine, vähendades samal ajal sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, nõuab ühiseid jõupingutusi. See peaks olema investeerimispoliitika ühine eesmärk riiklikul ja ELi tasandil, näiteks sotsiaal-, keskkonna-, maksu- ja konkurentsipoliitika valdkonnas üldiselt ning Euroopa sotsiaalõiguste samba ja Euroopa rohelise kokkuleppe kohaldamisalas.

    5.   Taaste- ja vastupidavusrahastu eksperiment ja uued viisid ühtekuuluvuse saavutamiseks

    5.1.

    		 Viimastel aastatel on ühtekuuluvusfondide programmitöö perioodi 2021–2027 võrdlus taaste- ja vastupidavusrahastu mehhanismiga toonud kaasa mõne ELi regionaalpoliitika väljakujunenud lähenemisviisi ümbermõtestamise.

    5.2.

    		 Isegi kui taaste- ja vastupidavusrahastu mudeli süsteemne võrdlemine tulemuspõhise ühtekuuluvuspoliitikaga on võimalik alles peale ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkuse hindamist, rõhutab komitee, et oluline on ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetavatel aruteludel säilitada mõned ühtekuuluvuspoliitika nurgakivid.

    5.3.

    		 Sellega seoses rõhutab komitee, et oluline on säilitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalus, järgida partnerluse põhimõtet ning kaasata sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone. Komitee tunnistab vajadust tugevamate seoste järele kohandatud reformidega, mille eesmärk on ületada majanduskasvu takistavad tegurid, ning potentsiaali muuta rakendamisviis tõhusamaks ja lihtsamaks, tuginedes teistest ühtekuuluvuspoliitika raames juba vastu võetud ELi vahenditest ja lihtsustamismeetmetest saadud kogemustele.

    6.   Tulevase ühtekuuluvuspoliitika vahe-eesmärgid

    6.1.

    		 Ühtekuuluvuspoliitika tulevikku käsitleva kõrgetasemelise töörühma aruandes on esitatud põhjalik soovituste loetelu, mis on alus arutelule järgmise programmitöö perioodi ja ühtekuuluvuse tuleviku üle. Komitee toob esile mõned neist ning rikastab arutelu konkreetsete märkuste ja täiendavate arutelupunktidega.

    —

    Ühtekuuluvus peaks tagama, et kedagi ei jäeta kõrvale.

    —

    Ühtekuuluvus peaks muutuma süsteemseks ja dünaamiliseks poliitikaks, mis kasutab ära ELi kasutamata majanduslikku potentsiaali, eelkõige vähem arenenud ja vähese vastupanuvõimega piirkondades, edendades arengut ja konkurentsivõimet kogu Euroopas ning soodustades majandustegevust ja selle levikut.

    —

    Ühtekuuluvuspoliitika peaks käsitlema ELi peamisi struktuurseid probleeme: vähene areng, pikaajaline majandusseisak, võimaluste puudumine kõigis piirkondades ning erinevused piirkondade ja ühiskonna vahel ja sees.

    —

    Ühtekuuluvuspoliitika toimimist tuleks muuta, et ühtlustada haldusmenetlusi, vähendada paberitööd ja võtta kasutusele tõhusamad lähenemisviisid protsesside lihtsustamiseks ja nende kasutajasõbralikumaks muutmiseks.

    —

    Ühtekuuluvusfondi üle peetavatel läbirääkimistel ja rakendamisel tuleb säilitada piirkondade, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide keskne roll ja seda tuleb võimendada, tugevdades partnerluste rolli. Lisaks tuleb tugevdada Euroopa partnerlus- ja järelevalvekomisjonide käitumisjuhendit, et tagada kodanikuühiskonna nõuetekohane kaasamine.

    —

    Ühtekuuluvuspoliitika peab olema spetsialiseerunud, et seda saaks kohaldada kõige vähem kaitstud isikute või rühmade suhtes, ning see spetsialiseerumine peab kajastuma ka finantstasandil.

    —

    Ühtekuuluvuspoliitika ja selle eesmärgid tuleks integreerida Euroopa poolaastasse. Lisaks viidatakse uues majanduse juhtimise raamistikus sellele, et kulutuste tegemise eeskiri ei piira ELi programmide riikliku kaasrahastamise raames tehtud kulutusi.

    —

    Tulevane ühtekuuluvuspoliitika peaks tulevasi meetmeid silmas pidades olema valmis üle 27 liikmesriigiga liidu uuteks katsumusteks.

    —

    Komitee rõhutab, et tulevases ühtekuuluvuspoliitikas tuleb arvesse võtta ELi idapoolsete välispiirialade ja eelkõige Venemaaga piirnevate alade nõrgenenud olukorda. ELi ühtekuuluvuspoliitika saab leevendada muutunud geopoliitilisest olukorrast tingitud kahjulikku mõju nendes piirkondades.

    7.   Ühtekuuluvus järgmises mitmeaastases finantsraamistikus

    7.1.

    		 Ühtekuuluvuspoliitika tulevik on tugevalt seotud selle rahastamisega, mida uuendatakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames. Siinkohal soovitab komitee muuta mitmeaastase finantsraamistiku kogueelarve kaugeleulatuvamaks, pidades muu hulgas silmas tulevast vajadust ELi kaitseinvesteeringute järele ja laienenud, üle 27 liikmesriigiga Euroopa Liitu. Neil põhjustel juhib komitee tähelepanu sellele, et ELi ja selle ühtekuuluvusse, jõukusesse ja konkurentsivõimesse ei saa investeerida vaid 1 % ELi kogurahvatulust.

    7.2.

    		 Lisaks peavad arutelud hõlmama kahte uut elementi: ühtekuuluvuspoliitika, mis on valmis rohkem kui 27 liikmesriigiga liidu uuteks katsumusteks, ja kuidas parandada vahendite kättesaadavust õiglase rohe- ja digipöörde osana.

    7.3.   Ühtekuuluvuspoliitika, mis on valmis 27+ liidu uuteks katsumusteks

    7.3.1.

    		 Euroopa Liidu kavandatud tulevaste laienemiste jaoks on vaja tõhusat ja hästi toimivat ühtekuuluvuspoliitikat, et tagada tulevaste liikmesriikide sujuv integratsioon, seadmata ohtu investeeringuid praeguste liikmesriikide piirkondadesse. Selleks on vaja põhjalikult analüüsida tulevaste laienemiste finants- ja poliitilist mõju.

    7.3.2.

    		 Lisaks tähendab see uute osalejate kaasamist õiglasse rohe- ja digipöördesse ning digiülemineku ja CO2 heite vähendamise kiirendamist. See tegevuskava on juba niigi kõrgelennuline asjaomase ettepaneku teinud riikide jaoks, kes on selleks valmistunud juba üle viie aasta.

    7.3.3.

    		 Kõiki neid praegusi ja tulevasi katsumusi silmas pidades on selge, et ühtekuuluvusfondidele eraldatud vahendite summat ei tule üksnes säilitada, vaid et seda tuleks ka suurendada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel, sealhulgas tuleks arutleda uute omavahendite üle.

    7.4.   Vahendite kättesaadavuse parandamine rohe- ja digipöörde osana

    7.4.1.

    		 Arukama ja keskkonnahoidlikuma poliitikaga Euroopale ülemineku protsess nõuab kogu ühiskonnalt tohutuid jõupingutusi ja enneolematult suuri investeeringuid.

    7.4.2.

    		 Kui soovitakse tagada, et kedagi ei jäeta kõrvale ja vältida siseturul konkurentsivõime ebaühtlust, tuleb saavutada ühtekuuluvus ja ühtsus ka konkreetsete liikmesriikide suutlikkuses neisse sektoritesse investeerida. Lisaks peaks ühtekuuluvuspoliitika suurendama vastupanuvõimet kliimamuutuste suhtes, kuna mõnda piirkonda mõjutavad sotsiaal-majanduslikul tasandil kliimamuutuste vältimatud mõjud rohkem kui teisi. Kuigi need eesmärgid on juba osa praegusest ühtekuuluvuspoliitikast, kahjustavad aeglased bürokraatlikud menetlused ja avaliku halduse vähene tõhusus praegu üleminekuprotsessi ühtsust ja sidusust.

    7.4.3.

    		 Rohe- ja digipöördest tulenevad probleemid ja nende kaugeleulatuvad eesmärgid nõuavad kiirust ja valmisolekut ning seetõttu on hädavajalik lihtsustada nendele vahenditele juurdepääsu. Nagu märgiti ühes varasemas komitee arvamuses, (3) tuleks selle saavutamiseks keskenduda automaatsetele ja kergesti rakendatavatele vahenditele, et katta rohe- ja digipöördega seotud majandusliku ümberkorraldamise kulud, sealhulgas ühendades need meetmetega väärkasutuse ja pettuste tuvastamiseks ja ärahoidmiseks.

    7.4.4.

    		 Lisaks rõhutab komitee, et arvesse tuleb võtta piirkondlikke erinevusi, saavutamaks lihtsasti rakendatavad lahendused, ning toonitab partnerluste rolli iga piirkonna jaoks parimate lahenduste kohandamisel. Näiteks vajavad riikide piirialad eritähelepanu, sest sealseid erinevusi on kõige raskem vähendada.

    Brüssel, 31. mai 2024

    President

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

    Oliver RÖPKE

    (1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus - Ühtekuuluvuspoliitika roll ELi laienemise järgmistes voorudes (ettevalmistav arvamus) (ELT C, C/2024/4660, 9.8.2024, ELI: https://data.europa.eu/eli/C/2024/4660/oj).

    (2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/435, 27. veebruar 2023,D millega muudetakse määrust (EL) 2021/241 riiklike taaste- ja vastupidavuskavade REPowerEU peatükkide osas ning määrusi (EL) nr 1303/2013, (EL) 2021/1060 ja (EL) 2021/1755 ning direktiivi 2003/87/EÜ (ELT L 63, 28.2.2023, lk 1).

    (3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa strateegiliste tehnoloogiate platvorm (STEP) ja muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ ning määruseid (EL) 2021/1058, (EL) 2021/1056, (EL) 2021/1057, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 223/2014, (EL) 2021/1060, (EL) 2021/523, (EL) 2021/695, (EL) 2021/697 ja (EL) 2021/241“ (COM(2023) 335 final – 2023/0199 (COD)) (ELT C, C/2023/866, 8.12.2023, ELI: https://eur-lex.europa.eu/eli/C/2023/866/oj?locale=et).

    ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/4668/oj

    ISSN 1977-0898 (electronic edition)

    Top