Raportöör:

Stoyan TCHOUKANOV (BG-III)

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu järgmise eesistujariigi Belgia kiri, 10.7.2023
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	19.12.2023
Vastuvõtmine täiskogus	17.1.2024
Täiskogu istungjärk nr	584
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	147/2/16

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et 2027. aasta järgne ühine põllumajanduspoliitika peab tagama stabiilse pikaajalise poliitikaraamistiku, mis on suunatud kestlikule toidutootmisele ja Euroopa Liidu avatud strateegilisele autonoomiale, kaitstes samal ajal põllumajanduslike tootmisviiside mitmekesisust ELis ja vastates ühiskonna ja keskkonna vajadustele (põhimõte „avaliku sektori raha avalike hüvede jaoks“) ning tagades maaelu arengu.

1.2.

Järgmine ühine põllumajanduspoliitika peab toimima häirekellana, rõhutades põllumajandustootjate piisava toetamise vajadust ülemineku ajal. Keskkonna- ja kliimapoliitikat ei tohiks praegusest kriisist taastumisel käsitada koormavana, vaid pigem pikaajaliste lahenduste ja suuniste osana edasises otsuste tegemise protsessis. ELi tekstiili- ja terasetööstuse olukorra halvenemine peaks olema hoiatuseks kõikidele poliitikakujundajatele, et ebapiisav või puudulik toetus võib sektorites kaasa tuua ootamatud ja tahtmatud muutused.

1.3.

Ühine põllumajanduspoliitika on võimaldanud Euroopa Liidul tagada stabiilse ja järjest kvaliteetsema toiduga varustatuse oma kasvavale elanikkonnale, säilitades samal ajal põllumajandusliku pereettevõtte mudeli, mis on juba paljudest teistest maailma piirkondadest kadunud. Ühine põllumajanduspoliitika ei ole siiski suutnud enim abi vajavaid põllumajandustootjaid aidata või on olnud ebapiisav mitmes valdkonnas. Sellega tuleb tegeleda järgmises poliitikaraamistikus.

1.3.1.

Ühise põllumajanduspoliitika viimase reformi käigus tugevdati põhimõtet, et iga toetuse saanud hektari eest peab ühiskonnale vastutasuks osutama keskkonnateenuseid. Ühtne rahastamine hektari kohta ei kajasta aga ökoloogilist tegelikkust ega õiglast toetust sotsiaalsest seisukohast. Komitee leiab, et järgmine ühine põllumajanduspoliitika peaks olema veelgi ambitsioonikam, karmistades keskkonna- ja sotsiaalseid nõudeid, mida tuleb tingimata korralikult rahaliselt toetada ja kaitsta ebaausa konkurentsi eest.

1.3.2.

Euroopa põllumajanduslikul tegevusel võib sõltuvalt tootmise liigist ja intensiivsusest olla soodne välismõju maastikele ja elurikkusele, keskkonnale ja kliimale. Kuna turg ei oska seda rahaliselt hinnata, saaks ühiskond kõige praktilisemal viisil sellist kõrvalmõju vajalikus mahus luua, motiveerides põllumajandustootjaid avaliku sektori rahastamise kaudu. Üksnes tekkinud kulu ja saamata jäänud tulu katmine ei motiveeri põllumajandustootjaid jätkama tööd pikaajalise kestlikkuse ja sõltumatuse saavutamiseks (sealhulgas vabatahtlike ökokavade alusel). Komitee palub ELi maksumaksjatel olla valmis andma õiglase lisapanuse väärtusliku keskkonnateenuse osutamisse, mida muul juhul ei osutataks. Seepärast tuleks ühise põllumajanduspoliitika reformiga rohkem toetada põllumajandustootjaid, kes rakendavad ökokavasid või muid keskkonnateenuseid, nagu elurikkuse säilitamine, ning asendada järk-järgult praegune pindalapõhine sissetulekutoetus hüvitiste asemel rahaliste stiimulitega.

1.3.3.

Seepärast tuleks pindalapõhised maksed suunata ümber, et stimuleerida keskkonnale ja ühiskonnale kasulikke teenuseid mõistliku üleminekuperioodi jooksul, mis võib kesta ühe mitmeaastase finantsraamistiku kohaldamisalast kauem. Väikestel põllumajanduslikel pereettevõtetel peaks olema võimalus säilitada põllumajandusettevõtte pindala- ja tööjõuühikupõhine sissetulekutoetus vastavalt kriteeriumitele, mille määratlevad liikmesriigid strateegiakavades. Üleminekuajal peaks ühine põllumajanduspoliitika pakkuma kõigile liikmesriikidele ümberjaotamismehhanisme ja järk-järgult vähenevaid toetusi või kohustuslikke piirmäärasid.

1.3.4.

Selleks et peatada ELi põllumajandusettevõtete arvu edasine vähenemine põlvkondade vahetuse puudumise tõttu, tuleb võtta meetmeid põllumajandustootmisest saadava keskmise sissetuleku tõstmiseks, maale juurdepääsu (investeerimistoetuste, sooduslaenude, maa üleandmist käsitlevate riiklike õigusaktide kaudu), teise samba soodsate investeerimistingimuste (lisaraha kogumine erasektorilt), oskuste täiendamise (põllumajandustootjate, põllumajandustöötajate ja nõustajate puhul), naiste mõjuvõimu suurendamise, heade töötingimuste, põllumajandustootjate pikaajaliste väljavaadete parandamise (pensionid jne) ning maapiirkondade üldise atraktiivsuse valdkonnas.

1.3.5.

Ühine põllumajanduspoliitika peab säilitama juurdepääsu põllumajandusmaale ja selle säästva kasutamise kogu ELis, vältides maa sööti jätmist ja edendades vähem sobiva maa säästvat kasutamist ekstensiivseks loomakasvatuseks sihipäraste iga-aastaste toetuste kaudu (nt maksed looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega aladel) ning spetsiaalse investeerimistoetuse abil, mis on suunatud uutele turuletulijatele. Kestliku põllumajandustootmise säilitamine kogu ELis on põhimõte, mis tuleks tulevikus lisada ühisesse põllumajanduspoliitikasse.

1.3.6.

Ühine põllumajanduspoliitika peab aitama edendada ELi tarbijate nõudlust tervislikuma ja kestlikuma toiduvaliku järele, vähendama toidu raiskamist ja reguleerima toiduturge, et leida lahendus toidutootmissektori liigsele keskendumisele finantstegevusele, mis põhjustab ohtlikku spekuleerimist, kuna tohutuid kasumeid teenitakse ajal, mil ELi kodanikel on raskusi toiduainete hinnatõusuga toimetulekul.

1.3.7.

Hoolimata asjaolust, et ELi eelarvest ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatav osa on viimase 40 aasta jooksul pidevalt vähenenud 65,5 %-lt (1980. aastal) veidi vähem kui 25 %-le (2021. aastal) ning samal ajal on osalevatele põllumajandustootjatele esitatavad nõuded muutunud üha arvukamaks ja kulukamaks, on komitee kindlalt veendunud, et ühise põllumajanduspoliitika rahastamine peab olema kooskõlas selle eesmärgiga toetada õiglast üleminekut (1). Võrdluseks olgu märgitud, et aastatel 1980–2021 suurenes ELi tegevuseelarve 36 % (2). Iga euro, mis kulutatakse ELi toiduga kindlustatuse tegelikule tagamisele, toidu kvaliteedile, looduskeskkonna kaitsmisele ning maapiirkondade ja maastike säilitamisele, on otstarbekalt kulutatud euro.

1.3.8.

Energiahindade tõus ning energiavarustuse ja väetisetarnete katkemise oht on uue normaalsuse osa ning ühises põllumajanduspoliitikas tuleks kaaluda vastutsükliliste komponentide lisamist ja investeeringute toetuskavade pakkumist, eesmärgiga parandada maapiirkondades taastuvenergia tootmist ja jaotamist nii põllumajandusettevõtete kui ka kohalikul tasandil.

1.3.9.

Komitee soovitab komisjonil kaaluda avaliku ja erasektori partnerlusena kindlustusskeemide tugevdamist – igas liikmesriigis vabatahtlikkuse alusel – 2027. aasta järgsele ühisele põllumajanduspoliitikale ette nähtud vahendite puhul, et reageerida äärmuslike kliimatingimuste (põuad, pakane, üleujutused jms) tagajärgedele.

1.3.10.

Edasi tuleb arendada ja ka rakendada digitehnoloogiad, mis aitavad tõenduspõhiselt vähendada mõju loodusele ja keskkonnale, parandada loomade heaolu ja töötingimusi. Kui kaaluda ühise põllumajanduspoliitika võimalikku investeerimistoetust kõnealustele tehnoloogiatele ELi või riiklikest vahenditest, tuleks keskenduda tööhõivepoliitika ja riikliku/piirkondliku arengupoliitika positiivsele edendamisele kooskõlas strateegiakavadega.

1.3.11.

Strateegiakavade koostamise ja kohandamise protsess tuleks läbi vaadata, et võimaldada sidusrühmade kaasamist, suuremat paindlikkust liikmesriikide jaoks ja kiiremaid kohandusi pärast esialgse heakskiidu saamist.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Praeguse ühise põllumajanduspoliitika programmitöö perioodi on algusest peale iseloomustanud kaks ulatuslikku vapustust: COVID-19 ja Venemaa agressioonisõda. Euroopa põllumajandustootjatel oli 2020. ja 2021. aasta liikumispiirangute ajal oluline roll toidu kättesaadavuse tagamisel, kuid sõda Ukrainas tekitas probleeme ja avaldas Euroopa põllumajandusturgude stabiilsusele tohutut survet, mis väljendus suurtes hinnakõikumistes ja oluliste põllumajandussisendite nappuses. Põllumajandus- ja toidutootmissüsteemid on ka kliimamuutuste suhtes üha haavatavamad, tekitades samal ajal kasvuhoonegaaside heidet. Seetõttu on selge, et kliimamuutustele vastupidavaid põllumajandus- ja toidutootmissüsteeme on vaja nii ülemaailmse kohanemiseesmärgi kui ka Pariisi kokkuleppe raames ühiselt seatud temperatuurieesmärgi saavutamiseks (3).

2.2.

Seetõttu on ELi nõukogu eesistujariik Belgia palunud komiteel koostada ettevalmistav arvamus selle kohta, kuidas võimaldada strateegilist autonoomiat ja kestlikku toidutootmist 2027. aasta järgse uue, paindlikuma ja tõhusama ühise põllumajanduspoliitika kaudu, et suurendada meie suutlikkust kontrollida oma toidutarnet ja toiduga kindlustatust ning vähendada meie sõltuvust vähem usaldusväärsetest ja ebademokraatlikke juhtimistavasid rakendavatest partneritest. Paindlikkuse seisukohast vaadates peaks ühine põllumajanduspoliitika paremini reageerima ELi liikmesriikide ja nende põllumajanduskogukondade muutuvatele vajadustele ja oludele ning turumuutustest ja tehnoloogia arengust tulenevatele probleemidele ja võimalustele.

2.3.

Pidades silmas Euroopa Parlamendi 2024. aasta valimisi ja ELi edasist laienemist, leiab komitee, et käesolev arvamus annab võimaluse organiseeritud kodanikuühiskonna kaalutluste/suuniste/ettepanekute esitamiseks 2027. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika tulevase kuju ja suuna kohta, et saavutada sõltumatu ja kestlik toidutootmine terviklikuma ja ulatuslikuma toidupoliitika raames. Eesmärk on kaasa aidata komisjoni ettepaneku väljatöötamisele järgmise ühise põllumajanduspoliitika kohta, tuues esile kodanikuühiskonna organisatsioonide vajadused ja ühiskonna ootused.

2.4.

ELis on palju põllumajanduslikke pereettevõtteid (4) (2020. aastal 94,8 %) ja väikeseid põllumajandusettevõtteid (ELi põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus oli 2020. aastal 17,4 hektarit, aga ligikaudu 42 % põllumajandusettevõtetest majandas vähem kui 2 hektarit ja 76 % vähem kui 10 hektarit). Suured põllumajandusettevõtted harivad enamikku ELis kasutatavast põllumajandusmaast (7,5 % ELi põllumajandusettevõtete kasutuses oli 50 hektarit või rohkem ning nad harisid kahte kolmandikku ELis kasutatavast põllumajandusmaast, samas kui enam kui 100 hektari suurused põllumajandusettevõtted harisid ligikaudu 50 % kasutatavast põllumajandusmaast) (5). 9,1 miljonist põllumajandusettevõttest tegeles 4,1 miljonit loomakasvatusega, kusjuures karja keskmine suurus oli 28 loomühikut. Loomühikute koguarv on 113 miljonit, millest 49 % moodustasid veised, 30 % sead ja 14 % kodulinnud.

2.5.

Praegune inflatsioonitase ja prognoosimatu energiaturg takistavad ELi põllumajandustootjaid saavutamast rahuldavat elatustaset (6) ning põllumajandustootjate sissetulek juba on ligikaudu 40 % väiksem kui mittepõllumajanduslikust tegevusest saadav tulu (7). Lisaks sellele väheneb ELis põllumajandusettevõtete arv pidevalt (2020. aastal oli ELis 9,1 miljonit põllumajandusettevõtet, mis on 25 % vähem kui 2010. aastal) ning viimasel kümnendil on toimunud tööjõu väljavool põllumajandussektorist (aasta tööühikud vähenesid 10 aastaga 23 %; praegu töötab sektoris pidevalt 22 miljonit inimest) (8). Alates 2010. aastast vähenes loomakasvatusettevõtete arv kümne aasta jooksul 40 %, mis on palju suurem langus kui loomadeta põllumajandusettevõtete puhul (5 %). Põllumajandusettevõtete keskmine suurus kasvas 13,2 hektarilt 17,4 hektarile.

2.6.

1962. aastal käivitatud ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eesmärk on suurendada põllumajanduse tootlikkust, kindlustada põllumajandustootjatele ja -töötajatele rahuldav elatustase, stabiliseerida turud, tagada varude kättesaadavus ja mõistlikud tarbijahinnad. Ühine põllumajanduspoliitika on aastate jooksul edasi arenenud, et olla vastavuses muutuvate majandustingimuste ning ELi kodanike nõudmiste ja vajadustega, muutuda keskkonnahoidlikumaks ja paindlikumaks ning rakendada tegevus- ja tulemuspõhist lähenemisviisi, milles võetakse arvesse kohalikke tingimusi ja vajadusi.

2.7.

Praeguse ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on võimaldada põllumajandustootjatel täita ühiskonnas järgmisi ülesandeid: toidutootmine (EL on üks maailma juhtivaid põllumajanduslike toiduainete tootjaid ja netoeksportijaid (9)), maapiirkondade arendamine (põllumajandus- ja toidutootmissektor tagavad ELis kokku ligi 40 miljonit töökohta) ning keskkonnasäästlik põllumajandus (toidutootmine, kaitstes samal ajal ka loodust ja elurikkust ning kasutades arukalt loodusvarasid) (10).

2.8.

Ühise põllumajanduspoliitika eelarve osakaal ELi eelarves on viimase 40 aasta jooksul vähenenud 65,5 %-lt (1980. aastal) veidi vähem kui 25 %-le (2021. aastal) (kohandatud inflatsiooniga) (11). ÜPP eelarvelise kulu suhe ELi kogurahvatulusse on vähenenud 0,54 %-lt 1990. aastal prognoositava 0,32 %-ni aastatel 2021–2027 (12).

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee oli esimene ELi institutsioon, kes nõudis ELis terviklikku toidupoliitikat, mille eesmärk on edendada tervislikku toitumist kestlike toidutootmissüsteemide abil, siduda põllumajandus toitumise ja ökosüsteemiteenustega ning tagada tarneahelad, mis kindlustavad rahvatervise Euroopa ühiskonna kõigis osades (13). Üldisemalt kutsub komitee üles rakendama meetmeid, et edendada süsteemseid muutusi ja heaolumajandust, mida vajame Euroopa rohelise kokkuleppe ja sotsiaalse kokkuleppe ning kestliku arengu eesmärkide edukaks elluviimiseks, et tagada õiglane üleminek, aidates muu hulgas kaasa kestlikumatele ja õiglasematele põllumajandus- ja toidutootmissüsteemidele ning maapiirkondade õitsengule, samal ajal austades meie planeedi taluvuspiire (14). Komitee märgib, et Euroopa põllumajanduses peaks tegema jõupingutusi agroökoloogia suunas – põllumajandus sõltub loodusvaradest ja neid ressursse tuleb säilitada, et tagada sektori tulevikuväljavaated (15).

3.2.

Komitee on teinud ettepaneku määratleda toidutootmisel, tööjõul ja õiglasel kaubandusel põhinev avatud strateegiline autonoomia, mida rakendatakse toidutootmissüsteemide suhtes ning mille üldine eesmärk on õiglase, tervisliku, kestliku ja vastupidava toidutarne kaudu tagada kõigi eurooplaste toiduga kindlustatus ja toidu kestlikkus (16).

3.3.

Komitee leiab, et Euroopa Liidu peamine proovikivi on Euroopa multifunktsionaalse põllumajandusliku mudeli, õigusriigi põhimõtte ja ELi väärtuste säilitamine, pidades silmas ka tulevasi ELiga ühinemisi. Nende säilitamiseks tehtavad jõupingutused peavad põhinema toidualase sõltumatuse, (17) kestlikkuse ning Euroopa põllumajandustootjate ja Euroopa tarbijate tegelike vajaduste põhimõtetel. Kestliku põllumajandustootmise säilitamine kogu ELis on põhimõte, mis tuleks tulevikus lisada ühisesse põllumajanduspoliitikasse.

3.4.

Euroopa põllumajanduslikul tegevusel võib sõltuvalt tootmise liigist ja intensiivsusest olla soodne välismõju maastikele ja elurikkusele, keskkonnale ja kliimale. Kuna turg ei oska seda rahaliselt hinnata, saaks ühiskond kõige praktilisemal viisil sellist kõrvalmõju vajalikus mahus luua, motiveerides põllumajandustootjaid avaliku sektori rahastamise kaudu.

3.5.

Komitee nõuab ühise põllumajanduspoliitika eelarvet, mis oleks kooskõlas selle eesmärkidega ning ELi ühiskonna taotletud suurema rolli ja vastutusega (kliimaeesmärkide saavutamine, elurikkuse kaitsmine ja looduse taastamine, süsiniku sidumine, maastike hooldamine, loomade heaolu tagamine, pestitsiidide kasutamise vähendamine, toidu kvaliteedi parandamine jms). Kehtestada tuleks ühised näitajad uue ühise põllumajanduspoliitika panuse jälgimiseks kestliku arengu eesmärkide saavutamisse ja nende rakendamisse.

3.6.

Seepärast peaksid ühise põllumajanduspoliitika raames antavad toetused rohkem sõltuma sotsiaalsete (töötingimused, sotsiaalkindlustus, sotsiaalteenused ja üldhuviteenused) ja keskkonnaeesmärkide (energiaalane üleminek, ringmajandus, kestlik veemajandus, elurikkus, kliima jne) järgimisest, pidades silmas, et otsetoetustega tuleks tagada põllumajandustootjate ja -töötajate ning ülejäänud elanikkonna vahelise palgalõhe kompenseerimine.

3.7.

Praeguse ühise põllumajanduspoliitika hindamine näitab, et 20 % põllumajandusettevõtetest saavad ligikaudu 80 % põllumajandustoetustest, (18) mis võib kajastada neis ettevõtetes toodetud põllumajandustoodete mahtu, kuid mitte tingimata sotsiaalseid vajadusi või ökoloogilisi teenuseid. Kestlikumale tootmisele ülemineku toetamiseks võiks praegust baassissetulekutoetust edasi arendada sihipäraste kestlikkustoetuste süsteemi suunas (sealhulgas märkimisväärne stimuleeriv makse), mis on seotud konkreetsete kliimat, elurikkust ja keskkonda toetavate meetmetega. Väikestel ja keskmise suurusega põllumajanduslikel pereettevõtetel peaks olema võimalus säilitada varasematel toetustel põhinev sissetulekutoetus. Üleminekuajal peaks ühine põllumajanduspoliitika pakkuma kõigile liikmesriikidele ümberjaotamismehhanisme ja järk-järgult vähenevaid toetusi või kohustuslikke piirmäärasid.

3.8.

Kogemused praeguste strateegiakavadega osutavad, et kavadel puudub paindlikkus, mida liikmesriikidel ja nende piirkondadel on vaja selleks, et kiiresti kohaneda kavade vastuvõtmisest tulenevate uute oludega. Seepärast tuleks uues ühises põllumajanduspoliitikas näha strateegiakavade muutmiseks ette kiirmenetlused. Strateegiakavad ja nende muudatused tuleks välja töötada põllumajandussektori ja teiste kodanikuühiskonna sidusrühmadega konsulteerides. Euroopa partnerluse käitumisjuhendil peaks olema tulevase ühise põllumajanduspoliitika elluviimisel keskne roll, seades esikohale tulevaste strateegiakavade haldamise, järelevalve ja kontrolli ning pannes sotsiaalpartneritele seirekomisjonides ülesandeid ja kohustusi. Kapitalituru ja ühise põllumajanduspoliitika fondide vahelise seose tugevdamiseks tuleks astuda samme ning muuta vahendite kasutamine tõhusamaks ja tulemuslikumaks.

3.9.

Kuna 2020. aastal oli põllumajandusettevõtete juhtide hulgas alla 35aastaseid vaid 6,5 %, (19) on kõik nõus, et põlvkondade vahetumine põllumajanduses on kujunenud probleemiks. Ühine põllumajanduspoliitika on vahend, mis peab seadma põlvkondade vahetumise prioriteediks. Kuna liikmesriigid ei kasuta alati häid Euroopa tasandi ideid, tuleks selle eesmärgi saavutamisele kasuks mahukam eelarve, nagu ka edasine ühtlustamine ja noori põllumajandustootjaid kaasav vahend. Põlvkondade vahetumine on lahutamatu osa horisontaalsetest mitmetasandilistest küsimustest, nagu juurdepääs maale, juurdepääs investeeringutele (kapitalimahukas sektor), positsioon väärtusahelas, teadmiste ja oskuste arendamine ning maapiirkondade atraktiivsus.

3.10.

Sõltumatu ja kestliku toidutootmise edendamisel on oluline, et EL investeeriks teadusesse, teadusuuringutesse ja innovatsiooni põllumajanduse ja toidu valdkonnas. Seda tuleb tulevikus arvesse võtta, et tagada ühise põllumajanduspoliitika ning ELi teiste teadus- ja investeerimispoliitika meetmete sidusus. Põllumajandusteaduse areng viib uute tehnoloogiate väljatöötamiseni, mis võivad edendada kestlikke põllumajandustavasid. Põllumajandusteadusse, -uuringutesse ja innovatsiooni panustamine on strateegiline investeering, mis toob kasu mitte ainult põllumajandussektorile, vaid ka ühiskonna ja keskkonna üldisele heaolule.

3.11.

Komitee leiab, et ühtne turg on olnud ELi-sisese toiduainete ja põllumajandustoodetega kauplemise põhielement ja peaks selleks ka jääma. Kuid komitee leiab, et toidukaupade turu praegune struktuur ei taga täiel määral meile vajalikku kestlikku majandust, (20) vaid toimib mõnes aspektis aktiivselt selle vastu. See õõnestab jõupingutusi, mille eesmärk on lahendada näljaprobleemi, edendada põllumajandustootjate ja töötajate õiglast sissetulekut ja õiglaseid tarbijahindu ning kaitsta väikeseid ja keskmise suurusega toiduainete töötlejaid ja jaemüügisektorit kasvava inflatsiooni ohu eest. Seetõttu tuleks kaaluda olukorra mõjutamist ühise põllumajanduspoliitika kooskõlastatud reguleerimise kaudu, et aidata kaasa inimeste heaolule ja ühiskonna arengule, pidades silmas kestliku arengu eesmärkide saavutamist. Turureguleerimist tuleks veelgi tugevdada, et leida lahendus toidutootmissektori liigsele keskendumisele finantstegevusele (21). Põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteemi arengu kiirendamine ning põllumajandusettevõtete nõustamisteenuste parandamine peavad olema tulevase ühise põllumajanduspoliitika põhielemendid, sest parem juurdepääs teadusuuringutele, innovatsioonile, teadmiste vahetamisele ja koolitusele on Euroopa põllumajanduse kestliku arengu jaoks väga oluline.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.    ELi toidutootmise keskkonnasäästlikkuse tagamise viisid

4.1.1.

Kliimamuutused mõjutavad toidutootmissüsteeme ja toidutootmissüsteemid aitavad kliimamuutustele kaasa. Seepärast peab põllumajandus- ja toidutootmissektor etendama nii praegu kui ka tulevikus asjakohase toetuse kaasabil ennetavat rolli kliimamuutuste vastu võitlemisel, et aidata kaasa ulatuslikumale üleminekule kestlikele toidutootmissüsteemidele, tagades samal ajal selle sektori pikaajalise kasumlikkuse. Kliimamuutuste ja veenappuse vastu võitlemisega seotud peamiste probleemide lahendamiseks on vaja suuremat poliitikavaldkondade sidusust ja praktilisi lahendusi, samuti meetmeid demokraatlikuma, õigustel põhineva juhtimise ja põhimõtete edendamiseks ning tagamist, et raha suunatakse õigesti ja õiglaselt. Keskkonna- ja kliimapoliitikat ei tohiks praegusest kriisist taastumisel käsitada koormavana, vaid pigem pikaajaliste lahenduste ja suuniste osana edasises otsuste tegemise protsessis (22).

4.1.2.

Komitee rõhutab vajadust parandada poliitikavaldkondade sidusust, et kiirendada rohepööret ja õiglast üleminekut. Põllumajandus- ja maaelupoliitikas tuleb suuremat tähelepanu pöörata CO2 heite vähendamisele ja muudel allikatel kui fossiilkütustel põhinevale energiale. Ka muus valdkondlikus poliitikas tuleb neid eesmärke rohkem arvesse võtta.

4.1.3.

Uus ühine põllumajanduspoliitika peaks edendama kestlikku veemajandust, (23) keskendudes veevarustuse haldamisele, tõhususe optimeerimisele, kadude vähendamisele, kasutusviiside prioriseerimisele, ebaseadusliku kasutamise kaotamisele, meetmete rakendamisele kogu süsteemi kestlikkuse tagamiseks ning selliste lähenemisviiside vastuvõtmisele, mis on kooskõlas strateegilise toidualase sõltumatuse ja toiduga kindlustatuse eesmärgiga. Toetused peaksid põhinema pigem veekasutuse tõhususel kui niisutatud pinnal, sõltuvalt vee kättesaadavusest konkreetses liikmesriigis.

4.1.4.

Komitee soovitab komisjonil kaaluda avaliku ja erasektori partnerlusena kindlustusskeemide tugevdamist – igas liikmesriigis vabatahtlikkuse alusel – 2027. aasta järgsele ühisele põllumajanduspoliitikale ette nähtud vahendite puhul, et reageerida äärmuslike kliimatingimuste (põuad, pakane, üleujutused jms) tagajärgedele. Näiteks on Ameerika Ühendriikide FCIP (Federal Crop Insurance Program) raames alates 2000. aastast välja makstud hüvitiste kogusummast 42,1 % seotud põua või kõrgete temperatuuridega. Ka liigniiskus on sageli suurte hüvitiste väljamaksmise põhjuseks (moodustades alates 2000. aastast välja makstud hüvitiste kogusummast 27,5 %).

4.1.5.

Ausa konkurentsi tagamiseks ELi põllumajandustootjatega tuleb kaubanduslepingutega kehtestada impordile tervishoiu-, töö- ja keskkonnastandardid, mis on vähemalt samaväärsed ELis nõutavate standarditega.

4.1.6.

Komitee tunnistab mahepõllumajanduse rolli Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisel ning soovitab seetõttu ühise põllumajanduspoliitika raames jätkata mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajandustoodete turustamise ja eelkõige tarbimise toetamist ELis (näiteks riigihangete ja ühistoitlustuse kaudu), et saavutada väga edasipüüdlik eesmärk muuta 2030. aastaks 25 % ELi põllumajandusmaast mahepõllumajandusmaaks.

4.1.7.

Praegused Euroopa loomakasvatuse vormid erinevad nii impordinõudluse (peamiselt soja) kui ka piirkondliku keskkonnamõju poolest. Ühine põllumajanduspoliitika peaks esmajoones toetama traditsioonilisi või ekstensiivseid maaga seotud põllumajandusmeetodeid, mille puhul kasutatakse peamiselt piirkondlikke ressursse ja sööta ning mille keskkonnamõju on kontrolli all (24).

4.2.    ELi toidutootmise sotsiaalse kestlikkuse tagamise viisid

4.2.1.

Kestliku toidutootmise jaoks on vaja põllumajandustootjaid ja -töötajaid. Inimõiguste ja tööõiguste järgimine, teiste sektoritega võrreldavate inimväärsete elamistingimuste, pensioniõiguste ja miinimumpalga tagamine on parim stiimul ELi põllumajandussektori atraktiivseks muutmiseks ja eeltingimus selle tuleviku tagamiseks.

4.2.2.

Sotsiaalset tingimuslikkust ja kollektiivlepinguid, milles tööturu osapooled lepivad kokku palgas ja töötingimustes, tuleb tugevdada ning rangelt ja asjakohaste kontrollimehhanismide abil rakendada, et tagada kõigile inimväärsed töötingimused. Need peaksid olema osa hindamiskriteeriumidest projekti tasandil koos noorte kaasamise ja soolise võrdõiguslikkuse kriteeriumidega.

4.2.3.

Esmajoones tuleks toetada lühikesi tarneahelaid, kuna need tagavad maapiirkondades kogukonnakeskse tegevuse ja sotsiaalsed sidemed. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata kohalikele tarneahelatele koos spetsiaalse lähenemisviisiga väikestele ja elatuspõllumajandusettevõtetele. Seadusandjad peaksid kehtestama asjakohased kaasnevad meetmed, et tagada kohalike ja/või mahepõllumajanduslike toodete kättesaadavus sotsiaalselt haavatavatele rühmadele ning see, et avalik sektor (kohaliku, linna, piirkondliku ja valitsuse tasandi asutused) kasutaks riigihangetes (nt sööklate puhul) rohkem kohalikke ja piirkondlikke mahepõllumajanduslikke toiduaineid (25).

4.2.4.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks veelgi enam toetama sotsiaalset põllumajandust ja sotsiaalmajandust, kuna neil on oluline roll inimeste heaolus ja vajaduste rahuldamisel, aga ka põllumajandusturismi, kohalikku toitu pakkuvaid ettevõtteid, tervisetalusid ja koolitustalusid, mis köidavad linlasi (26).

4.2.5.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks samuti võimalikult palju vähendama ja lihtsustama poliitikaga kaasnevatest paljudest kohustustest tulenevat halduskoormust, pakkuma põllumajandustootjatele rohkem toetust poliitikast tulenevate nõuete täitmiseks ning toetama põllumajandustootjaid vajalike kontrollide korral. Strateegiakavades tuleks ette näha ka piisav aeg, et põllumajandustootjad saaksid kohaneda meetmetega, näiteks äärmiselt keerukate ökokavadega.

4.3.    ELi toidutootmise majandusliku kestlikkuse tagamise viisid

4.3.1.

Põllumajandustootjate peamine sissetulek sõltub toiduainete hindadest, millele lisanduvad toetused eesmärgiga tagada inimväärne elatustase. Seega peaks ühine põllumajanduspoliitika püüdma tagada, et põllumajandustootja hinnad jäävad tootmiskuludest kõrgemaks.

4.3.2.

Läbirääkimissuutlikkuse kontsentreerumine mitmele tarneahelas osalejale on viinud turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni, mis viib majandusliku riski tarbijaturult tarneahelas ülespoole ja avaldab eriti kahjulikku mõju põllumajandustootjatele. Lisaks kõigi ebaausate kaubandustavade vajalikule keelustamisele peaks ühine põllumajanduspoliitika toetama koostööd põllumajandustootjate ja/või ühistute põllumajandustootjate rühmade vahel, et suurendada nende läbirääkimissuutlikkust. Ühine põllumajanduspoliitika peaks veelgi edendama piirkondlikku koostööd kõigi toidutarneahela osalejate vahel. Näiteks võiksid avalikud toitlustusteenused ja kohaliku/piirkondliku toidupoliitika nõukogud olla põllumajandustootjatele stabiilne turuväljund. Põllumajandustootja ei saa ainult hinnakasu, vaid võtab ka riske. Seepärast tuleks riske väärtusahelas jagada, mitte keskenduda ainult hinnale.

4.3.3.

Komitee leiab, et mahepõllumajanduslikud tootmis- ja turustusahelad, mis hõlmavad ka hooajatooteid, võivad olla paljulubav viis luua toiduahelas rohkem lisaväärtust ning seetõttu tuleks neid ühise põllumajanduspoliitika raames toetada (27).

4.3.4.

Võttes arvesse piirkondlikku tasakaalustamatust ja võimalikke uusi ELi liikmesriike, soovitab komitee liikmesriikidevahelist otsetoetuste ühtlustamist uurida. Kooskõlas ELi väärtustega tuleks silmas pidada ausat konkurentsi liikmesriikide vahel ja põllumajandustootjatele makstavate toetuste puhul tuleks võtta arvesse erinevusi sisendi- ja tööjõukuludes. Ühisturgu tuleb kaitsta või muidu lõpetavad põllumajandustootjad lihtsalt oma tegevuse, nagu juhtus terase- ja tekstiilitööstuse puhul. Seetõttu tuleks kaaluda süsiniku piirimeetmega sarnaseid erivahendeid kas ühisest põllumajanduspoliitikast eraldi või selle raames, pidades silmas tagajärgi toiduainete ja põllumajandustoodete ulatuslikule ekspordile EList mujale maailmas.

4.3.5.

Süsiniku sidumine on tulevikus Euroopa põllumajanduse ja metsanduse oluline osa nii mulla seisundi parandamisel kui ka kliimameetmete vahendina. Põllumajandustootjatele ja metsaomanikele süsinikdioksiidi sidumise sertifikaatide väljastamine on oluline, kuid kättesaadavaks tuleks teha täiendavad rahastamisallikad (eraturud, ühise põllumajanduspoliitika eelarve lisaeelarve) (28).

4.3.6.

Komitee soovitab komisjonil kaaluda vastutsükliliste komponentide lisamist 2027. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika vahenditesse, et reageerida suurele turusurvele, mida põllumajandussektor sageli kogeb madalate või tugevalt kõikuvate hindade kujul. Liikmesriigi tasandil võiks ühine põllumajanduspoliitika toetada ka tulutoetusvahendeid (näiteks kindlustus- või riskijuhtimisvahendid, sealhulgas sissetuleku stabiliseerimise vahendid).

4.4.    ELi maa- ja linnapiirkondade kestliku arengu võimaldamine toidutootmisega kooskõlas oleval viisil

4.4.1.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondade tulevik ja jõukus on ülimalt olulised Euroopa toiduga kindlustatuse, strateegilise autonoomia ja vastupanuvõime ning kestliku energiaallikate jaotuse jaoks, mis aitab kaasa ELi energiasõltumatusele (sealhulgas põllumajandussektoris) (29). Ühine põllumajanduspoliitika peab seetõttu edendama vastupanuvõimelisemaid maapiirkondi ja arendama nende taastuvenergia (biogaas, päikese- ja tuuleenergia ning biomass, mh puit, põhk, kestad) tootmise potentsiaali kooskõlas ELi maapiirkondade pikaajalise visiooniga. Kohalike meetmete jaoks on vaja rohkem rahalisi vahendeid – mitte ainult ühises põllumajandus-, vaid ka ühtekuuluvuspoliitikas –, et tagada vastastikune täiendavus linnaarenguga.

4.4.2.

Järgmine ühine põllumajanduspoliitika peaks rohkem keskenduma töökohtade loomisele, aidates kaasa maapiirkondade mitmekesisemale maamajandusele. See peaks innustama inimesi maapiirkondadesse elama asuma ning edendama põllumajandustootjate põlvkondade vahetumist, naiste võimestamist ja näiteks toidutöötlemise või turismi valdkonnas inimeste ligimeelitamist uute projektidega (30).

4.4.3.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks pakkuma lahendusi maa hülgamise probleemile maapiirkondades (eelkõige ebasoodsas olukorras olevates piirkondades), mis on mõnel pool jätkuvalt aktuaalne. Ühine põllumajanduspoliitika peaks toetama nendes piirkondades arenguprojekte, mis põhinevad taastuvate energiaallikate, biomajanduse, ringmajanduse, vesiviljeluse (31) ja vetikasektori (32) pakutavatel arvukatel võimalustel (kui nimetada vaid mõnda). Ühine põllumajanduspoliitika peab jätkuvalt säilitama juurdepääsu põllumajandusmaale ja maa säästva kasutamise kogu ELis sihipäraste iga-aastaste toetuste (nt toetused looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega aladele) ning spetsiaalse investeeringutoetuse kaudu, mis on suunatud uutele turuletulijatele.

4.4.4.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks lisaks veelgi toetama ja edendama ekstensiivset loomakasvatust, mis põhineb püsirohumaadel ja -karjamaadel, aidates säilitada maastikke ja nn keskkonnateenuseid (näiteks elurikkuse ja elupaikade kaitse, süsiniku sidumine, metsatulekahjude ja mullaerosiooni ennetamine) ning tagades elanikkonna hoidmise maapiirkondades, aidates kaasa põllumajanduslike pereettevõtete elujõulisusele (33). Praegust toetust traditsioonilistele põllumajanduslikele pereettevõtetele, mis on sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkonnaalaselt üha jätkusuutlikumad mh loomade heaolu standardite osas, ja investeeringuid tehnilistesse täiustustesse tuleb pakkuda edaspidigi. Stimuleerida tuleb põllumajandustootjaid, kes edendavad ringmajanduse mudeleid (nt tootes põllumajanduse ja loomakasvatuse kõrvalsaadustest orgaanilisi väetisi või biogaasi).

4.4.5.

Ühest küljest saadakse intensiivse loomakasvatuse tulemusena märkimisväärne osa Euroopa lihatoodangust (mõistlike hindadega), teisest küljest kritiseeritakse seda mitmel põhjusel (sealhulgas loomade heaoluga seoses). Lisaks võib tootmine aga potentsiaalselt koormata piirkonna keskkonda. Ligikaudu 50 % ELi saagist kasutatakse loomasöödana, kuigi nõudlus põllumaa järele on ELis juba väga suur. Lisaks kasutatakse tootmises imporditud sööta, (34) mis võib tekitada kestlikkusega seotud probleeme. Ühine põllumajanduspoliitika peaks seega toetama eriti just ekstensiivseid põllumajandustavasid, sealhulgas kohaliku heina ja muude kohalike valguallikate kasutamist loomakasvatuses ning üleminekut intensiivselt loomakasvatussüsteemilt ekstensiivsele, kasutades sel eesmärgil söötis maad ja vähendades toidu raiskamist (20 % ELis toodetud toidust läheb raisku (35)). Ühine põllumajanduspoliitika peab toetama ka selliseid loomakasvatusmudeleid, mis põhinevad tegelikel töötavadel kas siis peretalude või põllumajandusettevõtete vormis, säilitades samal ajal nende konkurentsivõime.

4.4.6.

Ühine põllumajanduspoliitika peaks toetama taimse valgu ja taimeõli tootmist ning piirkondlike väärtusahelate ja piirkondlike töötlemisvõimsuste arendamist (õlikultuuride kasvatamise suurendamine ELis võib kaasa tuua positiivse mõju, nagu näiteks traktorikütusealane sõltumatus, söödana kasutatavate õlikookide parem kättesaadavus ja külvikordade sagenemine) (36).

4.5.    Ühiskondliku toetuse edendamine kestlikele toidutootmissüsteemidele

4.5.1.

Toiduainete hinnad peavad kajastama tootmise tegelikku keskkonna- ja ühiskonnakulu. Komitee kordab vajadust investeerida kestliku toitumise alasesse haridusse juba lapseeast peale, et aidata noortel mõista toidu väärtust.

4.5.2.

Teavitus- ja haridusmeetmed koos läbipaistvate toiduainete märgistamise tavadega peaksid andma tarbijatele võimaluse teha tervislikumaid ja kestlikumaid valikud. Komitee tuletab meelde, et toidusüsteemide probleemide õigeaegseks lahendamiseks tuleks välja töötada kestlike toidusüsteemide raamistik (37).

4.5.3.

Ühine põllumajanduspoliitika võib aidata suurendada ühiskonna toetust kestlikele toidutootmissüsteemidele, rahastades meetmeid, millega edendatakse tarbijate ja põllumajandustootjate vahelisi sidemeid, näiteks lühikestes tarneahelates turustamine või avatud talude päevad. Sellised meetmed võimaldavad põllumajandustootjatel müüa konkreetseid „oma looga“ tooteid tarbijatele, kes on seetõttu valmis maksma õiglast hinda, pannes tarbijatele vastutuse toidu ja jäätmete väärtustamise eest. See aitab vähendada toidutootmise mõju kliimamuutustele.

4.5.4.

Koolikava (millele ühise põllumajanduspoliitika eelarvest eraldatakse 250 miljoni euro suurune aastaeelarve) eesmärkide saavutamiseks tuleks kava jätkata ja täiustada (38).

4.6.    Noorte osalemine ühises põllumajanduspoliitikas

4.6.1.

Üldiselt peab komitee väga oluliseks edendada osalusvõimalusi, pidades silmas põlvkondade vahetumist ning kaasavamat ja mitut sidusrühma hõlmavat juhtimismudelit. Need võimalused peavad hõlmama noorteorganisatsioone, organiseeritud kodanikuühiskonda ja poliitikakujundajaid ning tunnustama uusi viise, kuidas noored tehnoloogia ja sotsiaalmeedia kaudu osalevad (39). Noorte aktiivne kaasamine poliitika kujundamisse võib aidata tagada, et tulevases poliitikas võetakse arvesse nooremate põlvkondade püüdlusi ja muresid, sest põllumajandus ja selle tuleviku kujundamine antakse pärandina edasi neile. Noorte osalemise toetamine hõlmab hädavajalikku rahastamist, et toetada noorte põllumajandustootjate organisatsioone, noori üksiktalunikke ja põllumajandusharidust.

4.6.2.

Komitee rõhutab taaskord, kui oluline on võtta vastu terviklikud ja valdkondadevahelised lähenemisviisid, mis hõlmavad maapiirkondadele avalduva mõju hindamist ja ELi noortetesti, et tagada ELi poliitikameetmete pikaajaline ja mõjus rakendamine (40). Sestap rakendati sellele arvamusele noortetesti, mis valmis tihedas koostöös mitme noorte esindusorganisatsiooniga (41).

4.6.3.

Komitee soovitab noori kaasata ühise põllumajanduspoliitika väljatöötamisse, elluviimisesse ja järelevalvesse.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi õiglase ülemineku poliitikaraamistiku edendamine: milliseid meetmeid on vaja?“ (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Belgia taotlusel) (ELT C, C/2024/1576, 5.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1576/oj).

(2)  https://commission.europa.eu/system/files/2019-01/fin_report_08_en.pdf; https://www.europarl.europa.eu/thinktank/en/document/EPRS_BRI%282021%29690547.

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee panus | Towards COP 28 Implementation of climate action on agriculture and food security.

(4)  Põllumajanduslik pereettevõte on põllumajanduslik majapidamine, mida haldab ja käitab üks leibkond ning mille tööjõuks on suures osas seesama leibkond (FAO).

(5)  https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Farms_and_farmland_in_the_European_Union_-_statistics#Farms_in_2020.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kõrgete energiahindade mõju põllumajandussektorile ja maapiirkondadele“ (ELT C, C/2024/1571, 5.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1571/oj).

(7)  Ühise põllumajanduspoliitika lühitutvustus.

(8)  Medium-term (europa.eu); agricultural-outlook-2022-report_en_0.pdf.

(9)  https://agriculture.ec.europa.eu/international/agricultural-trade/trade-and-international-policy-analysis_en.

(10)  Ühise põllumajanduspoliitika lühitutvustus.

(11)  cap-expenditure-graph1_en.pdf.

(12)  https://www.europarl.europa.eu/factsheets/et/sheet/106/financing-of-the-cap.

(13)   ELT C 129, 11.4.2018, lk 18.

(14)  NATi sektsiooni tööprogramm 2023–2025.

(15)   ELT C 353, 18.10.2019, lk 65.

(16)   ELT C 105, 4.3.2022, lk 56.

(17)  ÜRO deklaratsioon talunike ja muude maapiirkondades töötavate inimeste õiguste kohta.

(18)  https://agriculture.ec.europa.eu/system/files/2023-03/direct-aid-report-2021_en.pdf.

(19)  Eurostati piirkondlik aastaraamat, 2023.

(20)   ELT C 106, 31.3.2020, lk 1.

(21)   ELT C 100, 16.3.2023, lk 51.

(22)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee panus | Towards COP 28 Implementation of climate action on agriculture and food security.

(23)   ELT C 349, 29.9.2023, lk 80.

(24)   ELT C 75, 28.2.2023, lk 88.

(25)   ELT C 517, 22.12.2021, lk 114.

(26)  Teabearuanne „Ühise põllumajanduspoliitika mõju maapiirkondade territoriaalsele arengule – hindamine“.

(27)   ELT C 517, 22.12.2021, lk 114.

(28)   ELT C 184, 25.5.2023, lk 83.

(29)   ELT C 105, 4.3.2022, lk 49, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kõrgete energiahindade mõju põllumajandussektorile ja maapiirkondadele“ (ELT C, C/2024/1571, 5.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1571/oj); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teabearuanne teemal „Ekstensiivse loomakasvatuse ja orgaaniliste väetiste eelised Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis“.

(30)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Noorte roll maaelu arengus“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C, C/2024/1570, 5.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1570/oj).

(31)   ELT C 349, 29.9.2023, lk 41.

(32)   ELT C 105, 4.3.2022, lk 56.

(33)  Teabearuanne „Ekstensiivse loomakasvatuse ja orgaaniliste väetiste eelised Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis“.

(34)   ELT C 75, 28.2.2023, lk 88.

(35)  The Guardian.

(36)   ELT C 75, 28.2.2023, lk 88.

(37)   ELT C 293, 18.8.2023, lk 1.

(38)  Komitee hindamisaruanne „ELi koolikava hindamine“.

(39)  https://www.eesc.europa.eu/en/initiatives/youth-engagement-eesc.

(40)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Noorte roll maaelu arengus“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C, C/2024/1570, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1570/oj).

(41)  Sealhulgas CEJA, ECVC Youth, Rural Youth Europe, ülemaailmse kodanikuhariduse toidualane töörühm.