KOMISJONI TEATIS„JUHISED LIHTSUSTATUD KULUVÕIMALUSTE KASUTAMISE KOHTA EUROOPA STRUKTUURI- JA INVESTEERIMISFONDIDE RAAMES“ – UUENDATUD VERSIOON

(2021/C 200/01)

Juhised lihtsustatud kuluvõimaluste kohta: ühtse määra alusel rahastamine, ühikuhindade standardiseeritud astmik ja kindlasummalised maksed

(määruse (EL) nr 1303/2013 artiklite 67, 68, 68a ja 68b, määruse (EL) nr 1304/2013 artikli 14 ja määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 19 alusel)

Pärast määruse (EL, Euratom) 2018/1046 jõustumist uuendatud versioon

VASTUTUSE VÄLISTAMINE Selle töödokumendi on koostanud komisjoni talitused. Selles antakse kohaldatava ELi õiguse alusel tehnilisi juhiseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide järelevalves, kontrollimises või rakendamises osalevatele töötajatele ja asutustele. Käesolevad juhised ei piira Euroopa Kohtu ja Üldkohtu tõlgendusi.

SISUKORD

Peatükk 1.

Sissejuhatus

6

1.1.

Eesmärk

6

1.2.

Miks kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi?

6

Peatükk 2.

Horisontaalsed põhimõtted ja kohaldamisala

7

2.1.

Millal kasutada lihtsustatud kulusid?

7

2.2.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine

7

2.2.1.

Põhimõte

7

2.2.2.

Erand: juhtumid, kus lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine on kohustuslik [seda osa on pärast koondmääruse jõustumist uuendatud]

7

2.2.3.

Ajaline kohaldatavus ja üleminekusätted

10

2.3.

Võimaluste kombineerimine

11

2.3.1.

Üldpõhimõtted

11

2.3.2.

Kombinatsioonide näited

11

2.4.

Riigihanked ja lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine

12

2.4.1.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine riigihangete korral

12

2.4.2.

Ühtse määra kasutamine otseste personalikulude arvutamiseks riigihanke kaudu ellu viidud tegevuse puhul

14

2.5.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kokkusobivus riigiabi eeskirjadega

15

2.5.1.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kokkusobivus üldise grupierandi määruse ja põllumajanduse grupierandi määrusega

15

2.6.

Lihtsustatud kulude kasutamine puhastulu andva tegevuse korral

16

2.6.1.

Tegevus, millest saadakse puhastulu pärast tegevuse lõpetamist (ühissätete määruse artikkel 61)

16

2.6.2.

Tegevus, millest saadakse puhastulu tegevuse elluviimise jooksul ja mille suhtes ei kohaldata ühissätete määruse artikli 61 lõikeid 1–6

17

2.7.

ERFi ja ESFi ristfinantseerimine

18

2.7.1.

Ühissätete määruse artikli 98 lõike 2 kohaldamisalasse jäävate meetmete deklareerimine seoses lihtsustatud kuluvõimalustega

18

2.7.2.

Näited

18

2.8.

EAFRDd ja Euroopa territoriaalset koostööd käsitlevad eeskirjad

19

Peatükk 3.

Lihtsustatud kuluvõimaluste liigid

19

3.1.

Ühtse määra alusel rahastamine

19

3.1.1.

Kulukategooriate kindlaksmääramine

19

3.1.2.

Ühissätete määruses ja fondispetsiifilistes määrustes kirjeldatud ühtse määra alusel rahastamise erisüsteemid kulukategooriate arvutamiseks

20

3.1.2.1.

Kaudsete kulude arvutamise meetodid

21

3.1.2.2.

Ühtne määr otseste personalikulude kindlaksmääramiseks

21

3.1.2.3.

Ühtne määr tegevuse kõikide muude kulude kui otseste personalikulude kindlaksmääramiseks

22

3.1.2.4.

Ühissätete määruses kehtestatud ühtsete määrade põhjendamine

23

3.1.2.5.

Ajaline kohaldatavus

23

3.2.

Ühikuhindade standardiseeritud astmik

25

3.2.1.

Üldpõhimõtted

25

3.2.2.

Tunnitasu alusel arvutatud personalikulud (ühissätete määruse artikli 68a lõiked 2–4)

26

3.2.3.

Rahastamiskõlblike personalikulude kindlaksmääramine, kasutades arvutatud tunnitasu

27

3.2.4.

Tegevusse kaasatud osalise tööajaga töötajad, kelle igakuised töötunnid on kindlaks määratud

28

3.2.5.

Ajaline kohaldatavus

28

3.3.

Kindlasummalised maksed

29

3.3.1.

Üldpõhimõtted

29

3.3.2.

Koondmäärusega kehtestatud muudatused ja ajaline kohaldatavus

29

3.3.3.

Kindlasummaliste maksete näited

29

3.4.

Tehnilise abi korral kasutatavate ühtsete määrade erijuhtum

30

3.4.1.

Kohaldamisala

30

3.4.2.

Maksetaotlused ja hüvitamine

31

3.4.3.

Ühtse määra mõju rakenduskava / maaelu arengu programmi tehnilise abi eraldisele

32

3.4.4.

Kontrolljälg ja korrektsioonide mõju

32

Peatükk 4.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamine

32

4.1.

Lihtsustatud kuluvõimalused peavad olema eelnevalt kindlaks määratud

33

4.2.

Aus, õiglane ja tõendatav arvutusmeetod

33

4.2.1.

Üldpõhimõtted

33

4.2.1.1.

See peab olema aus

33

4.2.1.2.

See peab olema õiglane

33

4.2.1.3.

See peab olema tõendatav

33

4.2.2.

Meetodite kasutamine praktikas

34

4.2.2.1.

Statistiliste andmete, eksperdihinnangu või muu objektiivse teabe kasutamine (artikli 67 lõike 5 punkti a alapunkt i)

34

4.2.2.2.

Individuaalset toetusesaajat käsitlevate andmete kasutamine (ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a alapunktid ii ja iii)

34

4.3.

Eelarveprojekt

35

4.3.1.

Eelarveprojekti kasutamine ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtsete määrade kehtestamise meetodina muude fondide poolt enne koondmääruse jõustumist

37

4.4.

Muude valdkondade ühikuhindade standardiseeritud astmike, kindlasummaliste maksete ja ühtsete määrade kasutamine

37

Muud liidu poliitikavaldkonnad

37

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt b

37

Ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkt c

38

Täielikult liikmesriikide rahastatavad toetuseskeemid

38

Perioodi 2007–2013 ühtsed määrad

39

Kuidas hinnata, kas tegevuse ja toetusesaajate liigid on sarnased?

39

4.5.

Ühissätete määruse või fondispetsiifiliste eeskirjadega kehtestatud määrade kasutamine

39

4.6.

Ühtsete määrade, kindlasummaliste maksete ja ühikuhindade standardiseeritud astmike kohandamine aja jooksul

39

4.7.

Konkreetsed meetodid fondispetsiifiliste eeskirjadega kooskõlas kehtestatud summade kindlaksmääramiseks

39

Peatükk 5.

Tagajärjed auditi ja kontrolli seisukohast

40

5.1.

Vajadus ühise auditi- ja kontrollimeetodi järele

40

5.2.

Auditeerimisasutuse roll lihtsustatud kuluvõimaluste kavandamisel

40

5.3.

Üldised juhtimiskontrollid ja auditimeetod

40

5.3.1.

Lihtsustatud kuluvõimaluse arvutusmeetodi nõuetekohase kehtestamise kontrollimine

41

5.3.2.

Meetodi nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

41

5.3.2.1.

Ühtsete määrade nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

42

5.3.2.2.

Ühikuhindade standardiseeritud astmiku nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

42

5.3.2.3.

Kindlasummaliste maksete nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

43

5.3.2.4.

Kontrollimine sama tegevuse raames võimaluste kombineerimise korral

43

5.3.3.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamisega seotud võimalikud vead ja õigusnormide rikkumised

43

I lisa.

Lihtsustatud kuluvõimaluste näited

45

II lisa.

Näide lihtsustatud kuluvõimaluste kokkusobivusest riigiabi eeskirjadega

51

III lisa.

Lihtsustatud kuluvõimalused ja EAFRDd käsitlevad erimeetmed

54

IV lisa.

Lihtsustatud kuluvõimalused ja EMKFi käsitlevad erimeetmed

60

PEATÜKK 1

Sissejuhatus

1.1.   Eesmärk

Käesolevas dokumendis antakse tehnilisi juhiseid kulude kohta, mis on deklareeritud ühtse määra, kindlasummaliste maksete ja ühikuhindade standardiseeritud astmiku (edaspidi „lihtsustatud kuluvõimalused“) alusel, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes, ja selle eesmärk on jagada head tava, et julgustada liikmesriike neid võimalusi kasutama. Siin käsitletakse võimalusi, mida pakub Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistik programmitöö perioodiks 2014–2020.

Pärast määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (1) (edaspidi „koondmäärus“) jõustumist 2. augustil 2018 võetakse käesolevates uuendatud juhistes arvesse määruste (EL) nr 1303/2013 (2) (edaspidi „ühissätete määrus“) ja (EL) nr 1304/2013 (3) (Euroopa Sotsiaalfondi määrus, edaspidi „ESFi määrus“) muudatusi, mis kehtestati koondmäärusega. Nendes muudatustes tuginetakse 2014. aastal kasutusele võetud võimalustele ja laiendatakse neid, võttes arvesse lihtsustamise kõrgetasemelise töörühma soovitusi (4). Samuti laiendatakse nendega kõikidele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele mitut võimalust, mis olid varem ette nähtud üksnes fondispetsiifiliste määrustega.

Uuendatud juhised sisaldavad ka täiendavaid selgitusi küsimuste põhjal, mille liikmesriigid ja sidusrühmad praegusel programmitööperioodil esitasid.

Käesolevates juhistes ei käsitleta ühiseid tegevuskavasid, ESFi määruse artikli 14 lõike 1 raamistikus kasutatavaid lihtsustatud kuluvõimalusi (5) ega rahastamist, mis ei ole seotud kuludega, nagu on osutatud ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punktis e.

1.2.   Miks kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi?

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise korral arvutatakse tegevuse rahastamiskõlblikud kulud vastavalt eelnevalt määratletud meetodile, mis põhineb väljunditel, tulemustel või teatavatel muudel kuludel, mis on eelnevalt selgelt kindlaks määratud ja väljendatud kas summana ühiku kohta või kohaldades protsendimäära. Seega on lihtsustatud kuluvõimalused alternatiivne meetod tegevuse rahastamiskõlblike kulude arvutamiseks traditsioonilise meetodi kõrval, mille puhul põhinevad arvutused tegelikult tehtud ja välja makstud kuludel (ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punkt a, edaspidi „tegelikud kulud“). Lihtsustatud kuluvõimaluste korral ei nõuta enam kaasrahastatud kulude iga euro seostamist eraldi tõendava dokumendiga – see on lihtsustatud kuluvõimaluste kõige olulisem aspekt, sest sellega vähendatakse märgatavalt halduskoormust.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine tähendab ka seda, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide juhtimisse kaasatud inim- ja haldusressursid saab suunata poliitikaeesmärkide täitmisele, kuna (finants)dokumentide kogumiseks ja kontrollimiseks on vaja vähem ressursse.

Tänu juhtimisprotsessi lihtsustamisele hõlbustab see ka väikeste toetusesaajate juurdepääsu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele (6) (ESF, ERF, EAFRD, EMKF, ÜF).

Samuti aitavad lihtsustatud kuluvõimalused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tõhusamalt ja korrektsemalt kasutada (madalam veamäär). Euroopa Kontrollikoda on paljude aastate jooksul korduvalt soovitanud komisjonil innustada ja laiendada lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamist, eelkõige kuna nende puhul esineb vähem vigu. Kontrollikoda märkis oma 2017. aasta aruandes, (7) et viimasel viiel aastal auditeeritud 1 437 tehingust kasutati lihtsustatud kuluvõimalusi 135 puhul. Nendes tehingutes ei leitud kvantifitseeritavaid vigu, mille tulemusel kontrollikoda järeldas, et projektides, milles kasutatakse lihtsustatud kuluvõimalusi, esineb vähem vigu kui projektides, milles kulude hüvitamisel lähtutakse tegelikest kuludest (8). Peale selle järeldas kontrollikoda oma 2018. aasta eriaruande „Maaelu arengu projektide uued rahastamisvõimalused“ põhjal, et lihtsustatud kuluvõimalustega kaasneb märkimisväärne lihtsustamine ja nii toetusesaajate kui ka liikmesriikide ametiasutuste halduskoormuse vähenemine (9).

PEATÜKK 2

Horisontaalsed põhimõtted ja kohaldamisala

2.1.   Millal kasutada lihtsustatud kulusid?

Lihtsustatud kulusid tohib kasutada ainult tegevuse puhul, mida rahastatakse toetuste ja tagastatava abi kaudu (ühissätete määruse artikli 67 lõige 1).

Lisaks juhtudele, mil lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine on kohustuslik, soovitatakse neid kasutada, kui esineb üks või mitu järgmist asjaolu:

—	liikmesriigid soovivad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide juhtimisel keskenduda sisendite asemel rohkem väljunditele ja liikuda tulemuste saavutamise poole;

—	tegelikke kulusid on keeruline kontrollida (palju tõendavaid dokumente väikeste summade kohta, millel ei ole tegevuse eeldatavale väljundile üldse mõju või mille mõju on väike, keerulised jagunemise alused jne);

—	tegevuse rahalise ja kvantitatiivse rakendamise kohta on olemas usaldusväärsed andmed (10);

—	lihtsam dokumendihaldus;

—	tegevus on hõlmatud standardraamistikuga;

—	sarnast liiki tegevuse või toetusesaajate puhul juba kasutatakse lihtsustatud kuluvõimaluste meetodeid riiklikult rahastatud kava või mõne muu ELi vahendi raames.

NB!

Lihtsustatud kuluvõimalusi ei saa kasutada juhul, kui tegevust toetatakse rahastamisvahendi või auhinna vormis. Kui tegevust toetatakse aga toetuse või tagastatava abi ning rahastamisvahendi või auhinna kombinatsiooni vormis, saab lihtsustatud kuluvõimalusi kasutada toetuse selle osa puhul, mida antakse toetuse või tagastava abina. Kui mitte arvestada teatavaid erandeid, siis ei ole lihtsustatud kuluvõimalused asjakohased tegevuse puhul, mida toetusesaajad viivad ellu hangete kaudu.

2.2.   Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine

2.2.1.    Põhimõte

Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine ei ole liikmesriikide jaoks kohustuslik, välja arvatud ühissätete määruse artikli 67 lõike 2a kohaldamisalasse jääva tegevuse puhul (11). Korraldusasutus või Euroopa territoriaalse koostöö programmide seirekomisjon võib otsustada muuta lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise vabatahtlikuks või kohustuslikuks kõikide või teatavate projektide ja meetmete kategooriate ning kogu või osa tegevuse puhul. Läbipaistvuse ja toetusesaajate võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise tagamiseks tuleb täpsustada ja konkursikutses avaldada lihtsustatud kuluvõimaluste kohaldamise ulatus, st nende projektide ja meetmete kategooria, mille puhul neid saab kasutada.

2.2.2.    Erand: juhtumid, kus lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine on kohustuslik [seda osa on pärast koondmääruse jõustumist uuendatud]

Ühissätete määruse artikli 67 lõikes 2a on sätestatud, et ESFist ja ERFist antav toetus tegevusele, mille puhul avaliku sektori toetus ei ületa 100 000 eurot, peab olema ühikuhindade, kindlasummaliste maksete või ühtse määra alusel rahastamise vormis. Seega on lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine kohustuslik.

Selle sätte eesmärk on piirata tegelike kulude kontrollimist, mis ei oleks sellise tegevuse väikest väärtust arvestades kulutõhus.

100 000 euro suurust summat tuleb käsitada maksimaalse avaliku sektori toetusena, mida toetusesaajale makstakse, nagu on täpsustatud toetusesaajale antava toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis (ERFi ja ESFi vahendid pluss vastavad riiklikud avaliku sektori rahalised vahendid, mida toetusesaajale maksimaalse summana makstakse, nagu on sätestatud rahastamislepingus või -otsuses, kui see on kohaldatav). See ei hõlma toetusesaaja antavat avaliku sektori toetust (kui sellist toetust antakse) ega kolmanda isiku poolt tegevuses osalejatele makstavaid toetusi või palku. See, kas artikli 67 lõiget 2a tuleb kohaldada, otsustatakse üksnes kavandatud avaliku sektori toetuse põhjal.

Juhul kui tegevusele antakse toetust nii ERFist kui ka ESFist, võetakse tegevusele antava avaliku sektori toetuse arvutamisel arvesse mõlema fondi toetust. Peale selle kehtib juhul, kui avaliku sektori toetuse kogusumma ei ületa 100 000 eurot, kohustus kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi mõlemast fondist (st nii ERFist kui ka ESFist) antud toetuse suhtes.

Näide Avaliku sektori asutuse eelarveprojekt tegevuse jaoks, mille rahastamiskõlblikud kogukulud on 105 000 eurot, on järgmine. (EUR) Riiklikud avaliku sektori rahalised vahendid 20 000 ESF 22 500 ERF 22 500 Omafinantseering 25 000 Avaliku tööturuasutuse poolt osalejatele makstud toetused 15 000 Rahastamiskava kokku 105 000 Kuigi rahastamiskõlblikud kogukulud on 105 000 eurot, kuulub see tegevus siiski sellisesse tegevuse kategooriasse, mille puhul on lihtsustatud kulud kohustuslikud. Tegevusele antava avaliku sektori toetuse arvutamisel võetakse arvesse mõlemast fondist antavat toetust ja riiklikke avaliku sektori rahalisi vahendeid. Toetusesaajale makstava avaliku sektori toetuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse avaliku sektori asutuse omafinantseeringut (25 000 eurot). Samuti ei võeta arvesse avaliku tööturuasutuse poolt praktikantidele makstavaid toetusi (15 000 eurot), sest neid maksab osalejatele kolmas isik. Seega on avaliku sektori toetus 45 000 eurot (ERF + ESF) + 20 000 eurot = 65 000 eurot, mis jääb allapoole 100 000 euro suurust piirmäära.

Selle kohustuse suhtes kehtib kaks erandit:

—	tegevus või selle osaks olev projekt, mida viiakse ellu ainult ehitustööde, asjade või teenuste riigihanke kaudu (vt ühissätete määruse artikli 67 lõike 4 esimene lause);

—	tegevus, millele antakse riigiabi raames rahalist toetust, mis ei kujuta endast vähese tähtsusega abi (12) (vt artikli 67 lõike 2a esimene lõik).

Kui kehtib kohustus kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi, on see seotud tegevuse rahastamiskõlblike kogukuludega, mille puhul kehtib kaks erandit ühissätete määruse artikli 67 lõike 2a teise ja kolmanda lõigu alusel.

(1)

Kulukategooriad, mille suhtes kohaldatakse ühtset määra. Need kulukategooriad, mille suhtes kohaldatakse ühtset määra, võib arvutada tegelike kulude põhjal (nt ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punktis b kaudsete kulude kohta sätestatud kuni 15 % ühtse määra kasutamise korral võib rahastamiskõlblikud otsesed personalikulud deklareerida tegelike kulude põhjal).

(2)	Osalejatele makstavad toetused ja palgad juhul, kui kasutatakse ühissätete määruse artikli 68b lõikes 1 sätestatud kuni 40 % ühtset määra (13).

Ühissätete määruse artikli 68b lõikes 1 sätestatud kuni 40 % ühtse määra kasutamise korral võib osalejatele makstavad toetused ja palgad (mis on täiendavad rahastamiskõlblikud kulud, mida ühtne määr ei hõlma) hüvitada ka tegelike kulude põhjal.

NB! ESFi puhul.

Juba enne koondmääruse jõustumist oli lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine kohustuslik ESFist toetatud väikesemahulise tegevuse puhul. ESFi määruse artikli 14 endises lõikes 4 oli sätestatud, et lihtsustatud kuluvõimalusi pidi kasutama, kui toetust ja tagasimakstavat abi anti tegevusele, millele antud avaliku sektori toetus ei ületanud 50 000 eurot, välja arvatud riigiabikava raames toetust saava tegevuse puhul.

Kuigi see säte jäeti koondmäärusega välja, kohaldatakse seda jätkuvalt tegevuste suhtes, mida toetatakse enne koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursside alusel (14).

Artikli 14 lõikest 4 tulenev kohustus erineb ühissätete määruse artikli 67 lõikest 2a järgmise poolest:

1)	erand lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustusest on tehtud tegevuse suhtes, millele antav toetus kujutab endast vähese tähtsusega abi (15);

2)	osalejatele makstavaid palku ja toetusi ei saa deklareerida tegelike kulude põhjal, kui kasutatakse ESFi määruse artikli 14 lõikes 2 sätestatud 40 % ühtset määra (kuna neid ei saa deklareerida lisaks nimetatud kuludele);

3)	50 000 euro suuruse piirmäära arvutamisel võetakse arvesse ainult lepingus täpsustatud ESFi toetust ja vastavaid riiklikke rahalisi vahendeid, mida toetusesaajale makstakse (kuna ESFi määruse artikli 14 lõiget 4 kohaldatakse ainult ESFi suhtes).

Ülevaade: peamised koondmäärusega kehtestatud muudatused seoses lihtsustatud kuluvõimaluste kohustusliku kasutamisega

1)	Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustust laiendatakse ERFist antavale toetusele. Kuna ühissätete määruse artiklisse 67 lisati uus lõige 2a, mida kohaldatakse nii ERFi kui ka ESFi suhtes, ei olnud ESFi määruse artikli 14 lõige 4 enam vajalik ja see jäeti välja.

2)	Piirmäära suurendatakse 50 000 eurolt 100 000 euroni.

3)	Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus hõlmab nüüd tegevust, millele antav toetus kujutab endast vähese tähtsusega abi.

2.2.3.    Ajaline kohaldatavus ja üleminekusätted

Ühissätete määruse artikli 67 lõiget 2a kohaldatakse ainult sellise tegevuse suhtes, millele antakse toetust alates koondmääruse jõustumise kuupäevast (st 2. augustist 2018) avaldatud konkursikutsete alusel. Seda sätet ei kohaldata tegevuse suhtes, mida toetatakse enne nimetatud kuupäeva avaldatud konkursikutsete alusel, isegi kui toetuse tingimusi käsitlev dokument (nt rahastamisotsus/toetusleping) on välja antud pärast koondmääruse jõustumist. Tegevus, mida toetatakse väljaspool konkursikutse kohaldamisala (nt otselepingu kaudu), peab vastama ühissätete määruse artikli 67 lõike 2a nõuetele, kui toetusleping või toetuse tingimusi käsitlev dokument allkirjastati 2. augustil 2018 või hiljem.

Kooskõlas ühissätete määruse artikli 152 lõikega 7 võib korraldusasutus või Euroopa territoriaalse koostöö programmi seirekomisjon otsustada mitte kohaldada lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustust kuni 12 kuu pikkuse ajavahemiku jooksul alates 2. augustist 2018. Kui leitakse, et lihtsustatud kuluvõimaluste kohustusliku kohaldamisega kaasneb ebaproportsionaalselt suur halduskoormus, võib seda perioodi pikendada ajavahemikuks, mida korraldusasutus (Euroopa territoriaalse koostöö programmi seirekomisjon) peab asjakohaseks.

Neid ühissätete määruse artikli 152 lõikes 7 kehtestatud üleminekusätteid ei kohaldata toetuste (ja tagastatava abi) suhtes, mida toetatakse ESFist ja mille puhul avaliku sektori toetus ei ületa 50 000 eurot. See tuleneb asjaolust, et ESFist toetatava tegevuse suhtes, mille puhul avaliku sektori toetus ei ületa 50 000 eurot, kehtis lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus juba enne koondmääruse jõustumist (ESFi määruse artikli 14 lõige 4).

Seega kohaldatakse ESFist toetatava tegevuse suhtes, mille puhul avaliku sektori toetus ei ületa 50 000 eurot, alates koondmääruse jõustumisest ühissätete määruse artikli 67 lõiget 2a (st konkursikutsete suhtes, mis on algatatud alates koondmääruse jõustumisest).

Sellel on olulised tagajärjed juhul, kui ESFi toetus kujutab endast vähese tähtsusega abi.

ESFi määruse artikli 14 lõike 4 kohaselt ei hõlmanud lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus tegevust, millele antud toetus kujutas endast vähese tähtsusega abi. Ühissätete määruse artikli 67 lõige 2a sisaldab aga erandit üksnes sellise tegevuse puhul, millele antakse riigiabi raames toetust, mis ei kujuta endast vähese tähtsusega abi. See tähendab seda, et ESFist toetatava tegevuse suhtes, mille puhul avaliku sektori toetus ei ületanud 50 000 eurot enne 2. augustit 2018 ega ületa 100 000 eurot alates 2. augustist 2018 ja mis kujutab endast vähese tähtsusega abi, ei kehti enam erand lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustusest. Samuti ei saa kooskõlas ühissätete määruse artikli 152 lõike 7 viimase lõiguga kasutada ühissätete määruse artikli 67 lõike 2a kohaldamise edasilükkamise võimalust ESFist toetatava tegevuse puhul, millele antav avaliku sektori toetus ei ületa 50 000 eurot.

Enne koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursside raames valitud tegevuste ja projektide suhtes kohaldatakse ESFi määruse artikli 14 lõiget 4. ESFist toetatava tegevuse suhtes, millele antakse avaliku sektori toetust (mis ei ületa 50 000 eurot), kohaldatakse lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustust, kuid see kohustus ei kehti tegevuse suhtes, millele antav toetus kujutab endast riigiabi, sealhulgas vähese tähtsusega abi.

Koondmääruse muud tagajärjed ESFi ja ERFi ühistoetus Kui tegevust toetatakse nii ESFist kui ka ERFist ja see tegevus valiti välja enne koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursi raames, siis ei võeta lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustusega seotud piirmäära saavutamise kindlaksmääramisel arvesse ERFi toetust, vaid ainult ESFi toetust ja vastavat riiklikku avaliku sektori toetust. Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus kehtib ainult tegevuse selle osa suhtes, mida toetatakse ESFist (ja vastavast riiklikust avaliku sektori toetusest), sest ESFi määruse artikli 14 lõiget 4 kohaldati üksnes ESFi suhtes ning puudus säte, millega oleks nõutud, et ERFi toetus sellele tegevusele peaks olema hõlmatud lihtsustatud kuluvõimalustega. Pärast koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursside raames elluviidavate tegevuste ja projektide puhul võetakse avaliku sektori toetuse arvutamisel arvesse nii ESFi kui ka ERFi toetust, välja arvatud juhul, kui korraldusasutus (või Euroopa territoriaalse koostöö programmide seirekomisjon) kasutab üleminekusätteid. Ristfinantseerimine Ühissätete määruse artikli 98 lõike 2 kohase ristfinantseerimise puhul, näiteks seoses ESFist toetatava tegevusega – st ESFi kasutatakse ka ERFi alusel rahastamiskõlblike kulude toetamiseks –, võetakse selle kindlaksmääramiseks, kas avaliku sektori toetuse summa puhul kehtib lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus, arvesse ESFi toetuse kogusummat ja vastavat riiklikku avaliku sektori toetust (sest tegemist on avaliku sektori toetusega tegevusele, mida ei toetata ERFist, vaid ainult ESFist). Enne koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursside raames toetatavate tegevuste ja projektide hindamisel tuleb lähtuda ESFi määruse artikli 14 lõikest 4 (16). Kuigi selle kindlaksmääramisel, kas tegevuse puhul kehtib kõnealuse sätte alusel kohustus kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi, võetakse arvesse kogu ESFist antud summat ja vastavaid riiklikke avaliku sektori rahalisi vahendeid, kohaldatakse seda kohustust ainult toetuse selle osa puhul, mille suhtes kehtivad ESFi käsitlevad eeskirjad, st lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus ei kehti toetuse selle osa puhul, mille suhtes kohaldatakse ERFi käsitlevaid eeskirju. Kui tegevusi ja projekte toetatakse pärast koondmääruse jõustumist algatatud projektikonkursside raames, kehtib toetuse selle osa puhul, mille suhtes kehtivad ERFi käsitlevad eeskirjad, ka lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohustus, kui korraldusasutus (või Euroopa territoriaalse koostöö programmide seirekomisjon) ei ole kasutanud ühissätete määruse artikli 152 lõikes 7 esitatud üleminekusätteid.

2.3.   Võimaluste kombineerimine

2.3.1.    Üldpõhimõtted

Ühissätete määruse artikli 67 lõikega 1 antakse korraldusasutusele võimalus valida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatava toetuse ja tagastatava abi haldamisel viie võimaluse vahel.

Selleks et vältida samade kulude mis tahes topeltrahastamist, võib neid võimalusi kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõikega 3 kombineerida üksnes järgmistel juhtudel:

1)	iga võimalus hõlmab rahastamiskõlblike kulude eri kategooriaid või

2)	neid kasutatakse eri projektide jaoks, mis moodustavad osa samast tegevusest, või

3)	neid kasutatakse tegevuse järjestikuste etappide jaoks.

2.3.2.    Kombinatsioonide näited

Näide 1. Sama tegevuse osa moodustavate eri projektide rahastamine (ESF) Näide tegevusest, mis hõlmab noorte töötute koolitusprojekti, millele järgneb seminar piirkonna potentsiaalsetele tööandjatele. Koolitusega seotud kulud võib maksta ühikuhindade standardiseeritud astmiku alusel (näiteks 1 000 eurot koolituspäeva kohta). Seminari puhul kasutatakse kindlasummalist makset. Kuna tegemist on kahe eri projektiga, mis moodustavad osa samast tegevusest, puudub topeltrahastamise risk, sest kummagi projekti kulud on selgelt eraldatud.

Näide 2. Tegevuse järjestikused etapid (ESF) (kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõikega 3) Näide juba algatatud tegevusest, mida on juhitud tegelike kulude põhjal ja mille juhtimist korraldusasutus soovib jätkata lihtsustatud kulude põhjal. Kaks etappi tuleb selgelt määratleda. Esimese etapi puhul võib arvutustes tugineda asjaomase kuupäevani kantud tegelikele kuludele. Teine etapp on seotud tulevaste kuludega, mille võib arvutada ühikuhindade standardiseeritud astmiku põhjal, tingimusel et ühikuhind ei hõlma mingeid varem toetatud kulusid. Kui sellist võimalust kasutatakse, tuleks seda teha kõikide samas olukorras olevate toetusesaajate puhul (läbipaistvus ja võrdne kohtlemine). See võib kaasa tuua teatava halduskoormuse, sest kui seda ette ei nähtud, on vaja muuta toetuse tingimusi käsitlevat dokumenti. Liikmesriigi ametiasutused peavad koostama tegevuse iga etapi selge ja üksikasjaliku kirjelduse. Tegevus tuleks jagada vähemalt kaheks eraldiseisvaks ja selgelt eristatavaks rahaliseks ja ideaaljuhul füüsiliseks või arenguetapiks, mis vastavad asjaomastele etappidele. Selle eesmärk on tagada läbipaistev rakendamine ja seire ning hõlbustada kontrolle.

Näide 3. Rahastamiskõlblike kulude eri kategooriad (ESF) Näide koolituskursusest, mille puhul on kombineeritud — ühikuhindade standardiseeritud astmik: koolitajate palgad, näiteks 450 eurot päevas; — tegelikud kulud: renditud ruumid = 800 eurot kuus 12 kuu jooksul vastavalt rendilepingule; — ühtne määr kaudsete kulude puhul, näiteks 10 % otsestest kuludest. Kui koolituse lõppedes on tõendatud 200 päeva koolitajate tööd, makstakse toetus välja järgmiselt. Otsesed kulud (1. liik (17)): — koolitajate palgad: 200 päeva × 450 eurot = 90 000 eurot — koolitusruum: 12 kuud × 800 eurot = 9 600 eurot — otsesed kulud kokku: 99 600 eurot Kaudsed kulud (2. liik): 10 % otsestest kuludest = 10 % × 99 600 eurot = 9 960 eurot Rahastamiskõlblikud kulud: (90 000 eurot + 9 600 eurot) + 9 960 eurot = 109 560 eurot Sellisel juhul on tegemist eri kulukategooriatega: koolitajate palgad, ruumi rentimise kulud ja kaudsed kulud. Topeltrahastamise puudumise kontrollimiseks peavad ametiasutused aga veenduma, et ühikuhindade standardiseeritud astmik ei ole seotud mingite ruumi rentimisega seotud kulude ega kaudsete kuludega (näiteks haldustöötajate või raamatupidaja palgad). Sama kehtib vastastikku ka kaudsete kulude kindlaksmääramisel – need ei tohi olla seotud ühikuhindade standardiseeritud astmikuga hõlmatud kulude ega ruumi rentimise tegelike kuludega. Kui esineb kattumise risk või kattumise puudumist on võimatu tõendada, peab korraldusasutus valima sobivama võimaluse mis tahes topeltrahastamise (või selle riski) vältimiseks.

2.4.   Riigihanked ja lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine

2.4.1.    Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine riigihangete korral

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 4 esimese lause kohaselt ei tohi lihtsustatud kuluvõimalusi kasutada juhul, kui toetusesaaja viib ühissätete määruse artikli 2 punktis 9 määratletud tegevust või selle osaks olevat projekti (mida ennast toetatakse toetuse või tagastatava abi vormis) ellu ainult ehitustööde, asjade või teenuste hanke kaudu. Artikli 67 lõike 4 teise lause kohaselt võib aga juhul, kui tegevuse või selle osaks oleva projekti raames korraldatav riigihange piirdub üksnes teatavate kulukategooriatega, kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi „kogu tegevuse või selle osaks oleva projekti puhul“. See lause lisati koondmäärusega, et selgitada ühissätete määruse artikli 67 lõike 4 varasemat teksti. Sellega selgitatakse, et juhul, kui projekti või tegevuse raames on teatavad kaubad või teenused hangitud riigihanke kaudu, võib kasutada lihtsustatud kuluvõimalusi tegevuse kogukulude, sealhulgas riigihankega hõlmatud kulude arvutamiseks.

Komisjon käsitab riigihangelepingutega hõlmatud tegevust tegevusena, mida viiakse ellu riigihankelepingute sõlmimise kaudu kooskõlas direktiiviga 2004/18/EÜ (sh selle lisadega), direktiiviga 2009/81/EÜ ja direktiiviga 2014/24/EL, millega tunnistati kehtetuks direktiiv 2004/18/EÜ, või samades direktiivides kehtestatud piirmääradest väiksema väärtusega riigihankelepingute sõlmimise kaudu.

See, kas tegevust või projekti viiakse ellu ainult riigihanke kaudu või mitte, sõltub tegevuse või projekti ulatusest, mille liikmesriigid on määratlenud.

Selle hindamiseks on vaja määratleda tegevuse moodustavad projektid võimalikult madalal tasandil. Kui riigihange hõlmab kõiki projekti kulukategooriaid, ei saa selle projekti suhtes lihtsustatud kuluvõimalusi kohaldada.

Mõnel juhul võib toetusesaaja viia riigihanke kaudu ellu peaaegu kogu tegevuse või projekti või valdava osa neist, nii et toetusesaaja enda täita jäävad ehk üksnes projektijuhtimise või teabevahetusega seotud ülesanded. Sellistel juhtudel on selge, et tegevust või projekti ei viida ellu ainult riigihanke kaudu, ja lihtsustatud kuluvõimalusi saab kohaldada kogu projekti või tegevuse suhtes. Kui suurem osa projektist viiakse ellu riigihanke kaudu, siis praktikas ei pruugi aga lihtsustatud kuluvõimaluste kavandamine hankega hõlmatud kulukategooriate jaoks olla ressursside kõige tõhusam kasutus, sest enamik kuludest on juba hõlmatud hankega. Kuigi seda ei soovitata, on siiski korraldusasutuse hinnata, kas kasutada lihtsustatud kulusid kogu projekti jaoks, mida ei viida ellu ainult riigihanke kaudu.

Näide ESFi kohta. Avalikule tööturuasutusele (toetusesaajale) eraldatakse 20 000 000 euro suurune toetus, et korraldada kahe aasta jooksul 5 000 pikaajalise töötu taasintegreerimine tööturule (tegevus). See tegevus viiakse ellu mitme projekti kaudu: 7 000 000 euro väärtuses isikustatud toetusprojekte viiakse ellu asutusesiseselt ning toetusesaaja rakendab asutusesiseselt 5 000 000 euro väärtuses koolitusprojekte ja hangib ülejäänud osa (8 000 000 euro väärtuses) ainult riigihankelepingute teel. Kuna toetusesaaja on avaliku sektori asutus, tuleb allhankena elluviidavate projektide jaoks valida koolitusasutused ainult riigihankemenetluste kaudu ning selliste tegevuse osaks olevate projektide puhul ei saa lihtsustatud kuluvõimalusi kasutada. Lihtsustatud kuluvõimalusi saab kasutada ainult 12 000 000 euro suuruse summa puhul. Toetusesaaja oma vahenditega elluviidavate koolitusprojektide puhul on lubatud hankida teatavad kuluartiklid riigihanke kaudu ja hõlmata need lihtsustatud kuluvõimalustega (väliseksperdid, puhastusteenused jne).

Näide ERFi kohta. Omavalitsus saab tee-ehituseks toetust, mille rahastamiskõlblike kulude maksimumsumma on 1 000 000 eurot. Selleks peab omavalitsus sõlmima ehitustööde riigihankelepingu, mille hinnanguline väärtus on 700 000 eurot. Peale selle kannab omavalitsus 300 000 euro ulatuses teatavaid seotud kulusid (sundvõõrandamised, kohtuvaidluste kulud, (18) edusammude jälgimine kohapeal, oma asutuse töötajate koostatud keskkonnauuringud, kampaaniad, maantee heakskiitmiseks tehtavad katsed jne). 300 000 euro väärtuses otseste kulude puhul, kui need on liikmesriigi ja liidu sätete alusel rahastamiskõlblikud, võib kohaldada lihtsustatud kulusid (nt kaudsed kulud ühtse määra alusel).

Näide ERFi kohta. Toetusesaaja (omavalitsus) saab tee-ehituseks toetust, mille rahastamiskõlblike kulude maksimumsumma on 1 000 000 eurot.

Selle tegevuse puhul, mida ei viida ellu ainult riigihanke kaudu, soovib korraldusasutus tugineda kaudsete kulude arvutamisel ühissätete määruse artikli 68 lõike 1 punktile b. Korraldusasutus soovib aga leevendada alltöövõtjatest töötajate kasutamise mõju kaudsete kulude tasemele. Ta otsustab jätta alltöövõtjate otsesed personalikulud välja nendest otsestest personalikuludest, mille suhtes kohaldatakse ühtset määra.

Tegevuse eelarveprojekt on järgmine.

Projekt 1. Ehitustööd (riigihankemenetlus)	700 000  eurot
Projekt 2. Muud kulud	298 500  eurot
Otsesed personalikulud	50 000 eurot
millest alltöövõtjate otsesed personalikulud	10 000 eurot
Muud otsesed kulud	242 500  eurot
Kaudsed kulud	(Otsesed personalikulud – alltöövõtjate otsesed personalikulud) × 15 % = 40 000  eurot × 15 % = 6 000  eurot
Deklareeritud kulud kokku	998 500  eurot

Kui tegevust viiakse ellu riigihankemenetluse kaudu, siis on hanketeates esitatud hind määratluse järgi ühikuhind või kindel summa, millel toetusesaaja maksed töövõtjale põhinevad. Ühissätete määruse artikli 67 kohaldamisel on aga kulude näol, mille toetusesaaja on hankemenetluse teel kehtestatud summade põhjal kindlaks teinud ja välja maksnud, tegemist tegelikult tehtud ja välja makstud kuludega ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punkti a alusel (19).

Näide ESFi kohta. Kui toetusesaaja korraldab riigihanke kaudu koolituskursuse, siis võib ta pakkumiskutses paluda teha hankes osalejatel hinnapakkumine iga koolitatava kohta, kes kursuse lõpus tunnistuse saab. Seega võib lepingu tingimus olla, et üks tunnistuse saanud koolitatav = 1 000 eurot. Kui kursuse lõpus antakse tunnistus 10 koolitatavale, siis võib toetusesaaja deklareerida korraldusasutusele rahastamiskõlblike kuludena 10 000 eurot. Seda 10 000 eurot käsitatakse tegelikel kuludel põhinevana. Seega hõlmab nende kulude kontroll või audit riigihankemenetluse ja lepingutingimuste täitmise kontrollimist (käesoleva näite puhul kontrollimist, kas on tõendeid, et iga makstud ühikuhinna kohta on olemas tunnistuse saanud koolitatav). Koolitusega seotud kulusid (ruumide rentimine, personalikulud jne) ei kontrollita, sest lepinguga ei ole ette nähtud hüvitamist sellel alusel.

2.4.2.    Ühtse määra kasutamine otseste personalikulude arvutamiseks riigihanke kaudu ellu viidud tegevuse puhul

Nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 68a, ei nõuta tegevuse otseste personalikulude arvutamisel ühtse määra alusel, mis on kuni 20 % muudest otsestest kuludest kui personalikulud, arvutuste tegemist metoodika kindlaksmääramiseks, välja arvatud juhul, kui tegevus hõlmab ehitustööde riigihankelepinguid, mille maksumus ületab direktiivi 2014/24/EL artikli 4 punktis a sätestatud piirmäära. See tähendab seda, et kui tegevuse otsesed kulud on isegi osaliselt hõlmatud sellise ehitustööde riigihankelepinguga, mille maksumus ületab direktiivi 2014/24/EL artikli 4 punktis a sätestatud piirmäära, siis on võimalik kasutada määruses määratletud 20 % ühtset määra, kuid selleks on vaja metoodikat kohaldatava määra kindlakstegemiseks.

2.5.   Lihtsustatud kuluvõimaluste kokkusobivus riigiabi eeskirjadega

Tuleb rõhutada, et aluslepingus sätestatud riigiabi eeskirjad on üldkohaldatavad. Peale selle peab tegevus vastavalt ühissätete määruse artiklile 6 olema kooskõlas kohaldatava liidu õiguse ja selle kohaldamisega seotud riikliku õigusega. Siia alla kuulub riigiabi eeskirjade täitmine. Seega juhul, kui rahastamise puhul on tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 tähenduses, tuleb neid eeskirju ühissätete määruse artikliga 67 ette nähtud lihtsustatud kuluvõimaluste arvutamisel ja haldamisel alati järgida. Seepärast peavad korraldusasutused tagama, et kulukategooriad, mille puhul on kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalused, on rahastamiskõlblikud nii Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate eeskirjade kui ka riigiabi eeskirjade alusel. Samuti peavad nad tagama, et kinni peetakse riigiabi eeskirjades sätestatud abi ülemmääradest.

Grupierandi määrustes, st üldises grupierandi komisjoni määruses (EL) nr 651/2014, (20) põllumajanduse grupierandi määruses (EL) nr 702/2014 ja kalandussektori grupierandi määruses (EL) nr 1388/2014 on sätestatud erandid liikmesriikide kohustusest teavitada määrustes kehtestatud tingimustele vastavatest abikavadest ja sihtotstarbelisest üksikabist.

Tuleb aga tähele panna, et riigiabi eeskirju ei kohaldata kogu toetuse suhtes, mida avaliku sektori asutused annavad. Kõigepealt tuleb hinnata, kas tegevusele antud toetust käsitatakse riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lisateavet riigiabi mõiste kohta on esitatud komisjoni teatises, (21) milles selgitatakse komisjoni arusaamist aluslepingu artikli 107 lõikest 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Üldkohus. Arvesse tuleb võtta ka vähese tähtsusega abi käsitlevate määruste (22) sätteid. Abi, mis kujutab endast vähese tähtsusega abi, ei ole riigiabi aluslepingu artikli 107 tähenduses. Juhul kui Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatav tegevus jääb asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse kohaldamisalasse, tähendab see seega, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetuse puhul ei ole tegemist riigiabiga. Seepärast ei ole vähese tähtsusega abi korral vaja hinnata vastavust riigiabi eeskirjadele, vaid üksnes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjadele ning tingimustele, mille kohaselt toetust käsitatakse vähese tähtsusega abina.

Selleks et tegevuse puhul saaks tugineda asjaomasele vähese tähtsusega abi käsitlevale määrusele, peavad olema täidetud järgmised (asjaomases määruses sätestatud) tingimused:

1)	antav abi jääb asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artikli 1 kohaldamisalasse;

2)	antav abi vastab asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artiklis 3 sätestatud ülemmääradele;

3)	antav abi vastab asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artiklis 4 sätestatud brutotoetusekvivalendi arvutamise nõuetele;

4)	antav abi vastab asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artiklis 5 sätestatud kumuleerimiseeskirjadele;

5)	antav abi vastab asjaomase vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artiklis 6 sätestatud järelevalvenõudele.

2.5.1.    Lihtsustatud kuluvõimaluste kokkusobivus üldise grupierandi määruse ja põllumajanduse grupierandi määrusega

Selle kontrollimine, kas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatav tegevus on kooskõlas üldise grupierandi määruse ja põllumajanduse grupierandi määrusega, peaks hõlmama järgmisi etappe.

—

Kulude rahastamiskõlblikkus üldise grupierandi määruse või põllumajanduse grupierandi määruse ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate eeskirjade alusel Kui korraldusasutus soovib anda toetust, mida käsitatakse riigiabina, tuleb kõigepealt kontrollida abi andmise tingimusi vastavalt üldise grupierandi määruse või põllumajanduse grupierandi määruse asjaomasele abikategooriat/erandit käsitlevale sättele. Seejärel peaks korraldusasutus kontrollima, kas selle abikategooria raames on tegevuse jaoks ette nähtud kulud rahastamiskõlblikud nii üldise grupierandi määruse või põllumajanduse grupierandi määruse asjaomaste erandit käsitlevate sätete kui ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate eeskirjade alusel. Sellega seoses lubatakse nii üldise grupierandi määruse artikli 7 lõikega 1 ja põllumajanduse grupierandi määruse artikli 7 lõikega 1 (mõlemat määrust on muudetud 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1084) arvutada üldise grupierandi määruse ja põllumajanduse grupierandi määruse kohased rahastamiskõlblikud kulud kooskõlas ühissätete määruses sätestatud lihtsustatud kuluvõimalustega, tingimusel et tegevust rahastatakse vähemalt osaliselt liidu fondist, mille puhul on lubatud neid lihtsustatud kuluvõimalusi kasutada, ning et kulukategooria on üldises grupierandi määruses või põllumajanduse grupierandi määruses sisalduva erandi kohaselt rahastamiskõlblik. See tähendab seda, et kui lihtsustatud kuluvõimalus on kehtestatud kooskõlas ühissätete määruse või fondispetsiifilise määrusega, kasutatakse riigiabi eeskirjadele vastavuse kontrollimiseks üldjuhul seda summat, tingimusel et asjaomane kulukategooria ise on riigiabi eeskirjade alusel rahastamiskõlblik ja et abi vastab kõikidele üldises grupierandi määruses või põllumajanduse grupierandi määruses sätestatud tingimustele. Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise korral tuleb lihtsustatud kuluvõimaluste põhjal arvutatud kulukategooriad kindlaks määrata metoodika abil, mida kasutatakse lihtsustatud kulude summa arvutamiseks. Ühissätete määruses määratletud lihtsustatud kuluvõimaluste või muude fondispetsiifiliste eeskirjade kasutamise korral peaks korraldusasutus selle tagama konkursikutse avaldamisel tegevuse kohta, mille suhtes võidakse riigiabi eeskirju kohaldada, kehtestades kulukategooriad, mida selle tegevuse puhul Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatakse ning mis vastavad ka üldisele grupierandi määrusele või põllumajanduse grupierandi määrusele. Peale selle tuleb tegevusele toetuse andmise tingimusi käsitlevas dokumendis täpsustada, milliseid kulukategooriaid peetakse selle tegevuse puhul rahastamiskõlblikuks. Selle kontrollimisel, kas kaudsed kulud (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kontekstis) on üldise grupierandi määruse alusel rahastamiskõlblikud, tuleb tähele panna, et sageli on kaudsete kulude puhul tegemist tegevuskuludega, nagu on määratletud üldise grupierandi määruse artikli 2 punktis 39 („[t]egevuskulud hõlmavad näiteks personalikulusid, materjale, lepingulisi teenuseid, sidet, energiat, hooldust, renti, haldust“). Üldise grupierandi määruse alusel rahastamiskõlblike tegevuskulude puhul tähendab see seega, et ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud kaudseid kulusid võib käsitada üldise grupierandi määruse kohaselt rahastamiskõlblike kuludena. 40 % ühtse määra puhul (ühissätete määruse artikli 68b lõige 1) tuleb toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis selgelt täpsustada 40 % ühtse määraga hõlmatud kulukategooriad.

—

Abi ülemmäära kontrollimine Kui kooskõlas ühissätete määruse artiklite 67, 68, 68a ja 68b sätete või fondispetsiifiliste määruste asjakohaste sätetega on kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalus, võib seda summat kasutada selleks, et kontrollida vastavust üldisele grupierandi määrusele või põllumajanduse grupierandi määrusele, sealhulgas abi osakaalule. Sarnaselt sellele, mida tuleb teha üldise grupierandi määruse (või põllumajanduse grupierandi määruse) alusel tegelike kulude kasutamise korral, võib seega kasutada lihtsustatud kuluvõimaluste arvutamise metoodika põhjal saadud summat, et kontrollida vastavust abi ülemmäärale asjaomase riigiabi kategooria alusel. Kuna kasutatav metoodika peab olema kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega, peavad korraldusasutused lähtuma põhjendatud ja mõistlikust hüpoteesist eesmärgiga tagada, et lihtsustatud kulud näitavad usaldusväärselt tegelikke kulusid. See võimaldab kasutada lihtsustatud kuludes kindlaks määratud summat, et hõlbustada üldise grupierandi määruse või põllumajanduse grupierandi määruse kohastele abi ülemmääradele, maksimaalsetele abisummadele või teavitamiskünnistele vastavuse kontrollimist. Metoodikat auditeeritakse, et tagada selle kooskõla kohaldatavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate eeskirjade ning riigiabi eeskirjadega. Näide on esitatud II lisas.

2.6.   Lihtsustatud kulude kasutamine puhastulu andva tegevuse korral

Lihtsustatud kuluvõimalused on kulude, s.o tegevuse kulude poole arvutamise viis. Teoorias ei tohiks lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamine seega sõltuda sellest, kas tegevusest saadakse tulu või mitte. Lihtsustamise mõju säilitamiseks on aga ühissätete määrusesse lisatud teatavad erisused seoses tulu andva tegevusega, mille puhul kasutatakse kindlasummalisi makseid või ühikuhindade standardiseeritud astmikku.

2.6.1.    Tegevus, millest saadakse puhastulu pärast tegevuse lõpetamist (ühissätete määruse artikkel 61)

Ühissätete määruse artiklit 61 kohaldatakse tegevuse suhtes, millest saadakse puhastulu

a)	ainult pärast selle lõpetamist või

b)	tegevuse elluviimise jooksul ja pärast selle lõpetamist.

Kooskõlas ühissätete määruse artikli 61 lõike 7 punktiga f ei kohaldata sama määruse artikli 61 lõikeid 1–6 tegevuse suhtes, millest saadakse pärast lõpetamist puhastulu ning mille puhul on kasutatud kindlasummalisi makseid või ühikuhindade standardiseeritud astmikku. Juhul kui tegevusest saadakse puhastulu tegevuse elluviimise jooksul ja pärast selle lõpetamist, st kui kohaldatakse ühissätete määruse artiklit 61, siis – nagu on märgitud määruse artikli 61 lõike 7 punktis f – ei ole vaja puhastulu arvesse võtta tegevuse puhul, millele antakse avaliku sektori toetust kindlasummaliste maksetena või ühikuhindade standardiseeritud astmiku alusel. Ühtse määra kasutamise korral tuleks tegevusest saadav puhastulu eelnevalt kindlaks määrata ja projekti rahastamiskõlblikest kuludest maha arvata.

2.6.2.    Tegevus, millest saadakse puhastulu tegevuse elluviimise jooksul ja mille suhtes ei kohaldata ühissätete määruse artikli 61 lõikeid 1–6  (23)

Kindlasummaliste maksete või ühikuhindade standardiseeritud astmiku puhul, mida kasutatakse tegevuses, millest saadakse puhastulu selle elluviimise jooksul, ei ole vaja puhastulu rahastamiskõlblikest kuludest maha arvata, kui seda on kindlasummalise makse või ühikuhindade standardiseeritud astmiku arvutamisel eelnevalt arvesse võetud (vastavalt ühissätete määruse artikli 65 lõike 8 punktile f).

Kui kindlasummaliste maksete või ühikuhindade standardiseeritud astmiku arvutamisel ei võetud puhastulu eelnevalt arvesse, tuleb hiljemalt toetusesaaja lõpliku maksenõude esitamise ajal vähendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatavaid rahastamiskõlblikke kulusid tegevuse elluviimise jooksul saadud puhastulu võrra proportsionaalselt kulude rahastamiskõlbliku ja rahastamiskõlbmatu osaga (ühissätete määruse artikli 65 lõike 8 teine lõik).

Kui valitakse ühtse määra alusel rahastamine, siis tuleb hiljemalt toetusesaaja lõpliku maksenõude esitamise ajal arvata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatud rahastamiskõlblikest kuludest (mille puhul kohaldati ühtset määra) proportsionaalselt kulude rahastamiskõlbliku ja rahastamiskõlbmatu osaga maha mis tahes puhastulu, mida tegevuse heakskiitmise ajal arvesse ei võetud ja mis saadi otseselt tegevuse elluviimise jooksul (ühissätete määruse artikli 65 lõike 8 teine lõik).

Näide ESFi kohta Korraldatakse konverents ettevõtluse edendamiseks. Toetusesaaja esitab eelarveprojekti, mille kohaselt peaksid rahastamiskõlblikud kogukulud olema 70 000 eurot. Konverentsi sissepääsutasu on 3 eurot. Korraldaja eeldab, et külastajaid tuleb 200. Eeldatav tulu on 3 eurot × 200 = 600 eurot. Konverents osutub väga edukaks ja külastajate arv ületab eeldusi (300 inimest). Kuna seda tegevust kaasrahastatakse ainult ESFist ja pärast selle lõpetamist puhastulu ei saada, ei ole ühissätete määruse artikkel 61 kohaldatav, sest puhastulu ei saada pärast tegevuse lõpetamist. Küll aga on kohaldatav ühissätete määruse artikli 65 lõige 8. — Variant 1: saadavat tulu võetakse eelnevalt arvesse Kindlasummalise makse kindlaksmääramisel arvestatakse, et kui konverents toimub, on tegevuse rahastamiskõlblikud kogukulud 70 000 eurot – 600 eurot = 69 400 eurot. Sellele tegevusele antakse avaliku sektori toetust kindlasummalise maksena, mille kindlaksmääramisel on tulu arvesse võetud. Külastajate tegelik arv ei mõjuta rahastamiskõlblikku summat (kindlasummalist makset). Kontrolljälje puhul nõutakse tõendeid konverentsi toimumise ja piletihinna kohta. — Variant 2: saadavat tulu võetakse eelnevalt arvesse, kuid elluviimise käigus tingimused muutuvad Kindlasummalise makse kindlaksmääramisel arvestatakse, et kui konverents toimub, on tegevuse rahastamiskõlblikud kogukulud 70 000 eurot – 600 eurot = 69 400 eurot. Sellele tegevusele antakse avaliku sektori toetust kindlasummalise maksena, mille kindlaksmääramisel on tulu arvesse võetud. Korraldaja otsustab aga lõpuks tõsta piletihinda 3 eurolt 5 eurole. Sellisel juhul tuleks maha arvata rahastamises esinev vahe ((5 eurot × 300) – 600 eurot = 900 eurot). Rahastamiskõlblikud kogukulud on 69 400 eurot – 900 eurot = 68 500 eurot. — Variant 3: saadavat tulu ei võeta eelnevalt arvesse Kindlasummalise makse kindlaksmääramisel arvestatakse, et kui konverents toimub, on tegevuse rahastamiskõlblikud kogukulud 70 000 eurot. Sellele tegevusele antakse avaliku sektori toetust kindlasummalise maksena, mille kindlaksmääramisel ei ole tulu arvesse võetud. Kui toetusesaaja esitab hüvitamistaotluse (70 000 eurot), peab ta esitama tõendid konverentsi toimumise kohta. Samuti peab ta maha arvama tegevuse elluviimise käigus saadud tegeliku tulu (3 eurot × 300 = 900 eurot). Sellisel juhul on kindlasummaline makse 70 000 eurot – 900 eurot = 69 100 eurot.

2.7.   ERFi ja ESFi ristfinantseerimine

2.7.1.    Ühissätete määruse artikli 98 lõike 2 kohaldamisalasse jäävate meetmete deklareerimine seoses lihtsustatud kuluvõimalustega

Ühissätete määruse artikli 98 lõike 2 alusel kohaldatakse juhul, kui ERFist või ESFist antakse toetust osale tegevusest, mille kulud on teise fondi raames rahastamiskõlblikud (ristfinantseerimine), tegevuse selle osa suhtes asjaomast teist fondi käsitlevaid eeskirju (24). Ristfinantseerimist võib kasutada iga prioriteetse suuna puhul kehtiva liidu rahastamise 10 % ülempiiri ulatuses.

Seoses ühe või teise fondi raames rahastamiskõlblike kuludega võib kasutada ühte lihtsustatud kuluvõimalust, välja arvatud ühtse määra alusel rahastamise korral.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kohaldamisel peavad liikmesriigid siiski kinni pidama iga prioriteetse suuna puhul (fondi ja piirkonnakategooria kaupa, kui see on asjakohane) kehtivast 10 % ülempiirist. Ristfinantseeritud summa tuleb dokumenteerida ja seda tuleb jälgida tegevuste kaupa, võttes aluseks lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamiseks kasutatud andmed.

Ühtse määra alusel rahastamise korral tuleb ristfinantseerimisel tegevuse iga ESFist ja ERFist rahastatava osa suhtes kohaldada eraldi ühtset määra. ESFi ja ERFi ühtseid määrasid sarnase tegevuse jaoks kohaldatakse vastavalt ESFist ja ERFist rahastatavate osade suhtes. Nende kahe määra keskmist ei ole võimalik kasutada, sest kulud peavad olema jälgitavad, et tagada ristfinantseerimisel üldisest 10 % ülempiirist kinnipidamine. Kui teise fondi puhul puudub sarnast liiki tegevuse jaoks ühtne määr (näiteks kuna asjaomast reeglit teise fondi puhul ei kohaldata (25) või teisest fondist sarnast tegevust ei rahastata), peab korraldusasutus tegema kohaldatava määra kohta otsuse kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõikes 5 ja artikli 68 esimeses lõigus kehtestatud üldiste õiguspõhimõtetega.

2.7.2.    Näited

ESFi ja ERFi ristfinantseerimine ühikuhindade või kindlasummaliste maksete näitel Kui ESFi tegevuse puhul hõlmab standardiseeritud astmik 6 eurot / tund × koolitatav ERFi alusel rahastamiskõlbliku taristu soetamist hinnaga 0,50 eurot / tund, siis on ristfinantseeritud summa 0,50 eurot × koolitustundide arv × osalevate koolitatavate arv. Sama põhimõte kehtib kindlasummaliste maksete korral: kui üksikasjalik eelarveprojekt sisaldab teatavaid ristfinantseeritavaid kulusid, arvestatakse ja jälgitakse neid eraldi. Näiteks ESFi programmist rahastatavast 20 000 euro suurusest kindlasummalisest maksest moodustavad ERFist rahastavad kulud 5 000 eurot. Tegevuse lõppedes on ristfinantseeritav summa eelnevalt kindlaksmääratud summa (5 000 eurot 20 000 eurost) või null, kui toetust ei maksta, kuna eelnevalt kindlaksmääratud väljundit ei ole saavutatud. Kindlasummaliste maksete binaarne põhimõte kehtib ka ristfinantseeritud kulude puhul, kui seda ei leevendata vahe-eesmärkide seadmise kaudu.

ESFi ja ERFi ristfinantseerimine ühtse määra alusel rahastamise näitel Kaudsete kulude ühtse määra puhul on ristfinantseeritav summa ristfinantseeritud otseste kulude summa, mis lisatakse nende ristfinantseeritud otseste kulude suhtes kohaldatava ühtse määra alusel arvutatud kaudsetele kuludele. Näiteks ERFi programmist rahastatavast tegevusest, mille maksumus on 15 000 eurot, moodustavad ESFist rahastatavad otsesed kulud 3 000 eurot ja kaudsed kulud on arvutatud 10 %na otsestest kuludest (300 eurot). Ristfinantseeritav summa on seega 3 300 eurot. Kui tegevuse lõppedes vähendati otseseid kulusid, siis vähendatakse ristfinantseeritud summat (sealhulgas kaudsete kulude puhul) sama valemi alusel.

2.8.   EAFRDd ja Euroopa territoriaalset koostööd käsitlevad eeskirjad

EAFRDd käsitlevad eeskirjad

Lihtsustatud kuluvõimaluste kohaldamisalasse kuuluvate EAFRD meetmete loetelu on esitatud käesolevate juhiste III lisas.

Euroopa territoriaalset koostööd käsitlevad eeskirjad Koostööprogrammide personalikulude, kontori- ja halduskulude, reisi- ja majutuskulude, välisekspertide ja teenuskulude ning seadmete kulude rahastamiskõlblikkuse erieeskirjad on kehtestatud ELi tasandil. Ilma et see piiraks ühissätete määruses ja Euroopa territoriaalse koostöö määruses sätestatud rahastamiskõlblikkuse eeskirjade ja koostööprogrammi erieeskirjade kohaldamist, kehtestab seirekomisjon kulude rahastamiskõlblikkuse lisaeeskirjad koostööprogrammi kui terviku jaoks. Nendes küsimustes, mida eespool nimetatud eeskirjad ei hõlma, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusnorme, kus kulusid kantakse.

PEATÜKK 3

Lihtsustatud kuluvõimaluste liigid

3.1.   Ühtse määra alusel rahastamine

Ühtse määra alusel rahastamise puhul kohaldatakse eelnevalt selgelt kindlaks määratud rahastamiskõlblike kulude erikategooriate arvutamisel ühele või mitmele muule rahastamiskõlblikule kulukategooriale eelnevalt määratud protsendimäära.

3.1.1.    Kulukategooriate kindlaksmääramine

Ühtse määra alusel rahastamise süsteemis on kuni kolme liiki kulukategooriaid.

—	1. liik: rahastamiskõlblike kulude kategooriad, mille alusel kohaldatakse ühtset määra rahastamiskõlblike summade arvutamiseks;

—	2. liik: ühtse määra alusel arvutatud rahastamiskõlblike kulude kategooriad;

—	3. liik: vajaduse korral muud rahastamiskõlblike kulude kategooriad, mille suhtes määra ei kohaldata ja mida ei arvutata ühtse määra alusel.

Ühtse määra alusel rahastamise süsteemi kasutamisel peab korraldusasutus määratlema iga liigi alla kuuluvad kulukategooriad: iga kulukategooria kuulub kolmest liigist selgelt ainult ühteainsasse. Tuleb tähele panna, et mõnel juhul võib üks liik olla määratletud teise või teiste vastandina (näiteks süsteemis, kus on ainult otsesed (1. liik) ja kaudsed kulud (2. liik), võib kaudseid kulusid käsitada kõikide rahastamiskõlblike kuludena, mis ei ole rahastamiskõlblikud otsesed kulud).

Ühissätete määrusega ei piirata mingil viisil rahastamiskõlblike kulude kategooriaid, mida võib kasutada ühtse määra alusel rahastamiseks. Ühtsete määrade kasutamise peamine eesmärk on aga lihtsustamine ja veamäära vähendamine. Seega on ühtsed määrad kõige sobivamad nende kulude puhul, mis on suhteliselt väikesed ja mille kontrollimine on kulukas.

Kui tegevus (26) hõlmab rohkem kui ühte projekti, võib ühtset määra kohaldada projekti tasandil, tingimusel et projektide meetmed ja kulud on selgelt eristatud.

3.1.2.    Ühissätete määruses ja fondispetsiifilistes määrustes kirjeldatud ühtse määra alusel rahastamise erisüsteemid kulukategooriate arvutamiseks

Teatavad ühtse määra alusel rahastamise erisüsteemid on määratletud õigusaktide tasandil. Enamikku neist saab kasutada, ilma et korraldusasutuselt nõutaks kohaldatava määra kindlakstegemiseks arvutusmeetodi kehtestamist. Need ühtsed määrad on sätestatud ühissätete määruse artiklites 68 (välja arvatud artikli 68 punkt a, kui sarnase tegevuse puhul puudub riiklik meetod), 68a ja 68b. Nende sätete alusel kohaldatakse teatavate kulukategooriate (otsesed kulud, muud otsesed kulud kui personalikulud ja otsesed personalikulud) suhtes ühtset määra, et arvutada muud kulukategooriad (vastavalt kaudsed kulud, otsesed personalikulud ja tegevuse ülejäänud rahastamiskõlblikud kulud).

Mis tahes eespool kirjeldatud süsteemi kasutamisel peab korraldusasutus (või Euroopa territoriaalse koostöö programmi seirekomisjon) määratlema ühtse määraga hõlmatud kulukategooriad, st otsesed ja kaudsed kulud ning otsesed personalikulud. Eri kulukategooriate määratlemise eest järjepideval, üheselt mõistetaval ja mittediskrimineerival viisil vastutavad üksnes liikmesriigid. See on eriti oluline otseste personalikulude määratlemisel, mille suhtes kohaldatakse muude kulude ühtset määra.

See tuleks selgelt kehtestada riiklikes rahastamiskõlblikkuse eeskirjades või Euroopa territoriaalse koostöö programmide puhul programmi eeskirjades.

Üldise juhisena esitatakse alljärgnevad määratlused.

—	Otsesed kulud on kulud, mis on otseselt seotud tegevuse või projekti elluviimisega ja mille puhul saab tõendada otsest seost selle individuaalse tegevuse või projektiga.

—

Kaudsed kulud seevastu on harilikult kulud, mis ei ole asjaomase tegevuse elluviimisega otseselt seotud või mida ei saa sellega otseselt seostada. Need kulud võivad hõlmata halduskulusid, mille puhul on konkreetsele tegevusele või projektile omistatavat summat raske täpselt kindlaks määrata (tavapärased haldus-/personalikulud, näiteks juhtimiskulud, värbamiskulud, raamatupidamis- ja puhastusteenuse kulud, telefoni-, vee- või elektrikulud jne).

—

Personalikulud (27) on määratletud riiklikes õigusnormides ja tulenevad tavaliselt tööandja ja töötaja vahelisest lepingust või koosseisuväliste töötajate puhul teenuslepingutest (tingimusel, et need kulud on selgelt tuvastatavad). Näiteks kui toetusesaaja sõlmib oma asutusesisese koolituse jaoks teenuslepingu väliskoolitajaga, peavad arvel olema kindlaks määratud eri liiki kulud. Koolitaja palka käsitatakse koosseisuvälise töötaja kuluna. Kui koolitaja personalikulusid ei saa tuvastada muudest kulukategooriatest, näiteks koolitusmaterjalidest eraldiseisva kategooriana, ei saa neid kasutada ühtsete määrade, näiteks ühissätete määruse artikli 68b lõikes 1 sätestatud 40 % ühtse määra alusena. Personalikulud määratletakse riiklikes õigusnormides ja tavaliselt sisaldavad need kogutasu, sealhulgas kooskõlas kollektiivlepingutega mitterahalisi hüvitisi, mida makstakse inimesele vastutasuks tegevusega seotud töö eest. Nende hulka kuuluvad ka maksud ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksed (esimene ja teine sammas, kolmas sammas ainult siis, kui see on kollektiivlepingus või töölepingus sätestatud) ning tööandjate kohustuslikud ja vabatahtlikud sotsiaalmaksed. Personalikulud võivad olla otsesed või kaudsed kulud, sõltuvalt iga juhtumi eraldi analüüsist.

Seepärast võib ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punktis b ja artikli 68b lõikes 1 kehtestatud ühtse määra (või muu otseste personalikulude suhtes kohaldatava ühtse määra, mille korraldusasutus on kehtestanud ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 alusel) kohaldamisel käsitada personalikuludena riiklikes õigusnormides määratletud tasu koguväärtust, sest need kulud kajastavad inimesele tegevuse raames tehtud töö eest makstud tegelikku tasu ja seepärast tuleks neid võtta arvesse tegevuse muude kulude kindlaksmääramisel (mis arvutatakse otsestele personalikuludele ühtse määra kohaldamise teel). See kehtib ka juhtudel, kui palgakulu hüvitavad või rahastavad (osaliselt) kolmandad isikud (nt otsese töötaja töölevõtmisel maksti värbamistoetust; ühtset määra kohaldatakse tasu koguväärtusele ka siis, kui osa tasust maksab kolmas isik).

Reisikulusid aga personalikuludena ei käsitata, välja arvatud töökohale sõitmise kulud, kui riiklikes õigusnormides on kindlaks määratud, et need on osa tööjõukulude brutosummast. Samuti ei käsitata personalikuludena ESFi tegevuses osalejatele makstavaid toetusi või palku.

3.1.2.1.   Kaudsete kulude arvutamise meetodid

Ühissätete määruse artikli 68 esimese lõiguga on nähtud ette, et kui tegevuse rakendamisel tekib kaudseid kulusid, siis võib need arvutada ühe punktides a, b ja c sätestatud ühtse määra alusel. Kõnealuste ühtsete määrade kasutamine kaudsete kulude arvutamiseks on vabatahtlik, st korraldusasutus otsustab, kas kasutada neid ühtseid määrasid, tegelikke kulusid või muid ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 alusel kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalusi (näiteks saab kaudsed kulud hõlmata kindlasummalise makse või ühikuhinnaga, mis on kehtestatud ühel ühissätete määruse artikli 67 lõikes 5 sätestatud meetodil).

—

Punktis a on kehtestatud kaudsete kulude ühtse määra alusel rahastamise süsteem määraga kuni 25 % rahastamiskõlblikest otsestest kuludest. Selle sätte eesmärk on piirata nende kaudsete kulude summat, mida saab ühtse määra alusel arvutada. Erinevalt ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punktist b tuleb kasutatavat määra põhjendada kooskõlas ühe ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a või c kohase arvutusmeetodiga (st ausa, tõendatava ja õiglase arvutusmeetodiga või meetodiga, mida kasutatakse täielikult liikmesriigi rahastatavates toetuseskeemides sarnast liiki tegevuse puhul). See süsteem on paindlik ja võib põhineda kas — ainult kahel kululiigil – 1. liik: otsesed kulud, 2. liik: kaudsed kulud või — kolmel kululiigil – 1. liik: piiratud otsesed kulud (st otseste kulude allkategooria), 2. liik: kaudsed kulud, mis on arvutatud 1. liigi alusel, ja 3. liik: otsesed kulud, mis ei ole piiratud kulud (1. liik). Näiteks on võimalik kehtestada ühtne määr, mida kohaldatakse rahastamiskõlblikele otsestele personalikuludele (mis on rahastamiskõlblike otseste kulude allkategooria). See rahastamiskõlblikele otsestele personalikuludele kohaldatav ühtne määr võib olla kõrgem kui ühissätete määruse artikli 68 punktis b sätestatud 15 %, tingimusel et see ei ole kõrgem kui 25 % rahastamiskõlblikest otsestest kuludest (et järgida ühissätete määruse artikli 68 punktis a kehtestatud piirmäära). Seega, olenemata sellest, millist otseste kulude allkategooriat (milliseid allkategooriaid) korraldusasutus kaudsete kulude arvutamiseks ühtse määra kehtestamisel kasutab, peab ta alati kontrollima, et see summa (st selle ühtse määra põhjal arvutatud summa) ei oleks suurem kui 25 % rahastamiskõlblikest otsestest kuludest.

—

Punktis b on kehtestatud kaudsete kulude arvutamiseks ühtne määr kuni 15 % otsestest personalikuludest. Korraldusasutus võib seda ühtset määra kasutada otse, ilma et ta peaks seda põhjendama. Näiteks kolme kulukategooriaga süsteem on selline: (1. liik) otsesed personalikulud, (2. liik) kaudsed kulud, (3. liik) otsesed kulud, mis ei ole personalikulud (näide on esitatud I lisas).

—

Punkti c alusel on võimalik kasutada liidu poliitikavaldkondades olemasolevate kaudsete kulude skeemide ühtset määra, näiteks programmides „Horisont 2020“, LIFE jne kasutatavat ühtset määra. Komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 480/2014 (28) artiklites 20 ja 21 on esitatud täiendavad sätted liidu muudes poliitikavaldkondades kasutatavate kaudsete kulude meetodite puhul kohaldatavate ühtsete määrade kohta ja nende määrade kohaldamise ulatus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes (vt punkt 4.4).

3.1.2.2.   Ühtne määr otseste personalikulude kindlaksmääramiseks

Ühissätete määruse artikli 68a lõikes 1 on sätestatud, et tegevuse otsesed personalikulud võib arvutada ühtse määra alusel, mis on kuni 20 % selle tegevuse muudest otsestest kuludest kui personalikulud. See tähendab, et ainult otsesed personalikulud võib arvutada ühtse määrana (mida kohaldatakse muudele otsestele kuludele peale personalikulude), ilma et liikmesriigilt nõutaks kohaldatava määra kindlaksmääramiseks arvutuste tegemist.

Kui asjaomase tegevuse otsesed kulud sisaldavad aga ehitustööde riigihankelepinguid, mille maksumus ületab direktiivi 2014/24/EL artikli 4 punktis a sätestatud piirmäära, on eespool nimetatud ühtse määra kohaldamiseks vaja teha arvutused kohaldatava määra kindlaksmääramiseks.

Sellisel viisil kindlaksmääratud otseste personalikulude põhjal võib kohaldada ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkti b kohast ühtset määra (ühtne määr kuni 15 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest kaudsete kulude arvutamiseks). Seevastu ei saa selle ühtse määra põhjal arvutatud otseseid personalikulusid kasutada ühissätete määruse artikli 68b lõike 1 kohase ühtse määra (ühtne määr kuni 40 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest tegevuse ülejäänud rahastamiskõlblike kulude arvutamiseks) alusena, vt ühissätete määruse artikli 68b lõige 2.

Selle ühtse määra kasutamine otseste personalikulude arvutamiseks on vabatahtlik, st korraldusasutus otsustab, kas kasutada seda ühtset määra, tegelikke kulusid või muid ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 alusel kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalusi.

3.1.2.3.   Ühtne määr tegevuse kõikide muude kulude kui otseste personalikulude kindlaksmääramiseks

Ühissätete määruse artikli 68b lõikega 1 on lubatud kasutada otseseid personalikulusid tegevuse kõikide ülejäänud rahastamiskõlblike kulude arvutamiseks ühtse määra põhjal, mis on kuni 40 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest. Tegevuse „kõik ülejäänud rahastamiskõlblikud kulud“ hõlmavad kõiki muid rahastamiskõlblikke otseseid kulusid (v.a otsesed personalikulud), kaudseid kulusid ning ERFi, ESFi ja EAFRD puhul ühissätete määruse artikli 68b lõike 1 teises lõigus nimetatud kulusid.

—

Ülejäänud rahastamiskõlblikud kulud ning osalejatele makstavad toetused ja palgad Koondmäärusega kehtestatud artikkel 68b põhineb ESFi määruse artikli 14 lõikel 2 (enne kui seda koondmäärusega muudeti), millega see ühtne määr oli juba ette nähtud ESFist toetatud tegevuste puhul. Koondmäärusega laiendatakse kõnealuse ühtse määra kasutamist kõikidele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele. Nende kahe sätte vahel on aga oluline erinevus. ESFi määruse artikli 14 lõige 2 ei sisaldanud erandit seoses osalejatele makstavate palkade ja toetustega. Seepärast käsitati neid osana tegevuse ülejäänud rahastamiskõlblikest kuludest. See tähendab seda, et ESFi määruse artikli 14 lõikega 2 ei lubatud toetusesaajatel deklareerida osalejatele makstud palku ja toetusi lisaks ühtse määra alusel arvutatud kuludele ja otsestele personalikuludele. Selle tulemusel ei soovitud ESFi määruse artikli 14 lõiget 2 väga kasutada, sest 40 % ühtse määra kohaldamine rahastamiskõlblikele otsestele personalikuludele oli sageli ebapiisav selleks, et katta osalejatele makstud toetuste ja palkade kulud. Lisaks selle ühtse määra laiendamisele kõikidele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele lubatakse koondmäärusega seega käsitada osalejatele makstavaid palku ja toetusi ESFi, ERFi või EAFRD alusel elluviidava tegevuse puhul täiendavate rahastamiskõlblike kuludena, mida ühtne määr ei hõlma (ühissätete määruse artikli 68b lõike 1 teine lõik). See tähendab, et pärast koondmääruse jõustumist võib lisaks otsestele personalikuludele ja tegevuse puhul kohaldatavale ühtsele määrale esitada maksenõude ka selliste palkade (st töötajate (igakuised) brutopalgad) ja toetuste (nagu töötushüvitised, kuid mitte (reisi)päevarahad) kohta, tuginedes ühissätete määruse artikli 68b lõikele 1. Tuleb tähele panna, et osalejatele makstavad palgad ja toetused hõlmavad lisaks toetusesaaja makstavatele palkadele ja toetustele ka kolmanda isiku makstavaid palku ja toetusi, kui neid käsitatakse rahastamiskõlbliku kuluna. See kehtib näiteks ESFi puhul, kui palgad ja toetused vastavad ESFi määruse artikli 13 lõikes 5 sätestatud tingimustele (29).

—

40 % ühtse määra kasutamine Selle sättega lubatakse korraldusasutusel kasutada kuni 40 % ühtset määra, ilma et talt nõutaks kohaldatava määra kindlaksmääramiseks arvutuste tegemist. See tähendab, et korraldusasutus võib kasutada mis tahes määra, mis ei ületa 40 %, ilma et ta peaks seda põhjendama. See ei piira vajadust tagada toetusesaajate võrdne kohtlemine. Korraldusasutus võib aga kehtestada 40 %st kõrgema määra mõne ühissätete määruse artikli 67 lõikes 5 sätestatud meetodi alusel (st väljaspool artikli 68b kohaldamisala). Samuti, nagu on selgitatud punktis 3.1.2.2, ei saa seda 40 % ühtset määra vastavalt artikli 68b lõikele 2 kasutada tegevuse puhul, mille otsesed personalikulud kokku on arvutatud ühtse määra (näiteks ühissätete määruse artikli 68a lõike 1 kohase ühtse määra) alusel.

Näide Koolituskursuse hinnangulised kulud Otsesed kulud kokku 55 000 Otsesed personalikulud 30 000 Ruumide rent 4 000 Reisikulud 5 000 Toitlustus 1 000 Teave/reklaam 5 000 Koolitatavatele avaliku tööturuasutuse poolt makstav toetus 10 000 Kaudsed kulud kokku 5 000 Kaudsed personalikulud 4 000 Elekter, telefon 1 000 Korraldusasutus võib otsustada kohaldada selle projekti suhtes ühissätete määruse artikli 68b lõiget 1. Sel juhul on toetuslepingu kohane suurim toetus järgmine. Otsesed personalikulud: 30 000 eurot Muud kulud: 30 000 × 40 % = 12 000 eurot Kuna avaliku tööturuasutuse poolt koolitatavatele makstava toetuse saab deklareerida lisaks otsestele personalikuludele ja ühtsele määrale, on rahastamiskõlblikud kogukulud järgmised. Kulud kokku: 30 000 + 12 000 + 10 000 = 52 000 eurot

3.1.2.4.   Ühissätete määruses kehtestatud ühtsete määrade põhjendamine

Ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punktis b, artikli 68b lõikes 1 ja artikli 68a lõikes 1 nimetatud ühtsete määrade puhul on lubatud, et määra „kuni“ asjaomases artiklis sätestatud määrani võib kasutada, ilma et liikmesriik peaks tegema selle kindlaksmääramiseks arvutusi. See tähendab seda, et korraldusasutus võib kasutada mis tahes määra kuni asjaomases artiklis nimetatud määrani ega pea põhjendama, miks see määr valiti, isegi kui see on määruses täpsustatust madalam. Madalama määra valimise korral ei nõuta mingite arvutuste tegemist.

Kohaldatava ühtse määra kohta otsuse tegemisel tuleb järgida toetusesaajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.1.2.5.   Ajaline kohaldatavus

Koondmäärusega kehtestatud muudatusi ühissätete määruse artiklis 68 ning ühissätete määruse uusi artikleid 68a ja 68b kohaldatakse alates määruse jõustumisest, st alates 2. augustist 2018 (30).

Neid sätteid saab kasutada tegevuse puhul, mille potentsiaalseid toetusesaajaid ei ole veel valitud (st projektikonkurss on veel avatud või on algatatud uus projektikonkurss). Kuna need sätted on toetusesaajate jaoks kasulikumad, võib neid kasutada ka juba elluviidava tegevuse puhul, kui on täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused.

—	Toetuse andmise tingimused (uute sätete põhjal) kehtestatakse edaspidiseks, st tegevuse tulevase elluviimise jaoks.

—	Järgitakse toetusesaajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

—	Juba elluviidava tegevuse puhul on toetusesaaja nõus, et tingimusi muudetakse ja et hüvitamine toimub lihtsustatud kuluvõimaluse alusel.

—

Tegelikel kuludel (või lihtsustatud kuluvõimalustega seotud varasematel sätetel) põhineva hüvitamise periood ja koondmäärusega kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalustel põhinev periood on selgelt eristatud. Näiteks kui rahastamiskõlblike otseste personalikulude alusel kehtestatakse kaudsete kulude jaoks 15 % ühtne määr (ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkt b), siis tuleb kindlaks määrata, et alates teatavast kuupäevast („kuupäev x“, mis ei ole enne 2. augustit 2018) arvutatakse ja hüvitatakse kaudseid kulusid selle ühtse määra alusel, st seda kaudsete kulude ühtset määra kohaldatakse kõikide personalikulude suhtes, mis on kantud alates samast kuupäevast („kuupäev x“). Sama põhimõte kehtib ühissätete määruse artikli 68b lõikes 1 sätestatud 40 % ühtse määra, sealhulgas osalejatele makstavate toetuste ja palkade deklareerimise võimaluse puhul. Näiteks ESFist rahastatava tegevuse puhul, mis on enne koondmääruse jõustumist saanud toetust ESFi määruse artikli 14 lõike 2 alusel, saab täiendavate rahastamiskõlblike kuludena deklareerida ainult need toetused ja palgad, mis on makstud osalejatele alates „kuupäevast x“.

Näide Korraldusasutus soovib arvutada tegevuse kõik ülejäänud rahastamiskõlblikud kulud, kohaldades tegevuse 150 000 euro suuruste rahastamiskõlblike otseste personalikulude suhtes ühtset määra. Kooskõlas ühissätete määruse artikli 68b lõikega 1 otsustab korraldusasutus kohaldada 35 % määra. See tähendab, et tegevuse rahastamiskõlblikud kogukulud on 150 000 eurot + (150 000 eurot × 0,35) = 202 500 eurot.

Näide (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid). Kogukonna juhitud kohalik areng Korraldusasutus hindas varasema kogemuse põhjal teatava kohaliku tegevusrühma jooksvate ja elavdamisega seotud kulude tavapärast osakaalu võrreldes kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia raames kohalike tegevuste elluviimisel ning kohaliku tegevusrühma koostöötegevuse ettevalmistamisel ja rakendamisel kantud kuludega. Kuigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetus jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude katteks ei tohi vastavalt ühissätete määruse artikli 35 lõikele 2 olla suurem kui 25 % kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia raames kantud avalike kulude kogusummast, näitab kogemus, et tegelikult on see osakaal enamikul juhtudel väiksem. Korraldusasutus kehtestab ühtse määra 17 % rakenduskuludest (lähtudes ausast, õiglasest ja tõendatavast metoodikast kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punktiga d ja lõike 5 punktiga a, kuid mitte artikli 68 punktiga a, sest kõnealune ühissätete määruse artikli 35 lõike 2 kohane ühtne määr ei hõlma ainult kaudseid kulusid), mis kanti kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia alusel tegevuste elluviimisel ning kohaliku tegevusrühma koostöötegevuse ettevalmistamisel ja rakendamisel, et katta järgmised kulud: — jooksvad kulud (tegevuskulud, personalikulud, koolituskulud, avalike suhetega seotud kulud, finantskulud, strateegia seire ja hindamisega seotud kulud, vt ühissätete määruse artikli 35 lõike 1 punkt d); — kulud, mis on seotud kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia elavdamisega (et soodustada sidusrühmade vahelist teabevahetust ja edendada strateegiat ning toetada potentsiaalseid toetusesaajaid tegevuste väljatöötamisel ja taotluste koostamisel, vt ühissätete määruse artikli 35 lõike 1 punkt e). Seega kui kohalikule tegevusrühmale kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia kohaste tegevuste elluviimiseks ning kohaliku tegevusrühma koostöötegevuse ettevalmistamiseks ja rakendamiseks perioodil 2014–2020 eraldatud eelarve on 1,5 miljonit eurot (1. liik), siis on jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude maksimaalne eelarve 1,5 miljonit eurot × 17 % = 255 000 eurot (2. liik). Järelikult on kohalikule tegevusrühmale eraldatav kogueelarve 1,755 miljonit eurot. Rakendusetapis tähendab see seda, et alati, kui toetusesaaja taotleb projekti raames kantud kulude hüvitamist, võib ka kohalik tegevusrühm taotleda 17 % sellest summast oma jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude katmiseks. Näiteks kui projekti raames kantud kulud on 1 000 eurot (1. liik), saab kohalik tegevusrühm deklareerida korraldusasutusele oma jooksvaid ja strateegia elavdamisega seotud kulusid 1 000 eurot × 17 % = 170 euro ulatuses (2. liik). Kohalik tegevusrühm ei pea esitama tõendavaid dokumente ühtse määra alusel deklareeritud jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude kohta, kuid 17 % kindlaksmääramise metoodika peab olema tõendatav. Tuleb tähele panna, et ühtse määra võib eraldi kehtestada ainult jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude kohta. NB! Tuleb meeles pidada, et nagu eespool esitatud näites, ei pea ühtse määra kehtestamise metoodika tingimata kattuma metoodikaga, mida kohaldati 25 % ülemmäära kehtestamiseks. Olenemata ühtse määra kehtestamise metoodikast tuleb aga kinni pidada ühissätete määruse artikli 35 lõikes 2 sätestatud jooksvate ja strateegia elavdamisega seotud kulude ülemmäärast.

3.2.   Ühikuhindade standardiseeritud astmik

3.2.1.    Üldpõhimõtted

Ühikuhindade standardiseeritud astmiku puhul arvutatakse tegevuse kõik rahastamiskõlblikud kulud või osa neist kvantifitseeritavate meetmete, sisendite, väljundite või tulemuste põhjal, mis korrutatakse eelnevalt kindlaks määratud ühikuhindade standardiseeritud astmikuga. Seda võimalust võib kasutada mis tahes liiki tegevuse, projekti või projekti osa puhul, kus on võimalik kindlaks määrata meetmega seotud kogused ja ühikuhindade standardiseeritud astmik. Tavaliselt kohaldatakse ühikuhindade standardiseeritud astmikku hõlpsalt kindlaksmääratavate koguste puhul.

Ühikuhinnad võivad olla protsessipõhised, et katta parima ligikaudse hinnangu alusel tegevuse elluviimise tegelikud kulud. Samuti võivad need olla väljundipõhised (väljund või tulemus/eesmärk) või määratletud nii protsessi- kui ka väljundipõhiselt. Peale selle võib tegevuse eri meetmete kohta määratleda eri ühikuhinnad.

Protsessi- ja väljundipõhiste ühikuhindade vahel valimisel peaksid korraldusasutused võtma arvesse kontrolljälge.

Näide ESFi kohta a) Protsessipõhine. 20 koolitatavale 1 000-tunnise edasijõudnute IT-koolituse korraldamisel võib rahastamiskõlblike kulude arvutamise alus olla koolitustunni hind × koolitatavate koolitustundide arv. Korraldusasutus on tunnihinna eelnevalt kindlaks määranud ja see on esitatud toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis. Kui eeldada näiteks, et korraldusasutus määrab koolituskuluks 7 eurot iga koolitatava koolitustunni kohta, siis ei tohi projektile eraldatav maksimaalne toetus ületada 1 000 tundi × 20 koolitatavat × 7 eurot tunnis koolitatava kohta = 140 000 eurot. Tegevuse lõpus määratakse lõplikud rahastamiskõlblikud kulud kindlaks tegeliku tundide arvu põhjal iga koolitatava kohta (see võib hõlmata mõningaid põhjusega puudumisi) vastavalt koolitatavate tegelikule osalemisele ja toimunud kursustele. Siiski tuleb esitada täpsed kohalolijate nimekirjad, kus on üksikasjalikult kirjeldatud koolitustegevust ja kinnitatud koolitatavate tegelikku kohalolekut. Kui koolitusel osaleb lõpuks ainult 18 inimest, kuus neist 900 tundi, viis 950 tundi, viis 980 tundi ja ülejäänud kaks 1 000 tundi, siis võrdub tundide koguarv × koolitatavad 900 × 6 + 950 × 5 + 980 × 5 + 1 000 × 2 = 17 050 koolitustundi kokku × koolitatavad. Rahastamiskõlblikud kulud on 17 050 koolitustundi × 7 eurot = 119 350 eurot. b) Tulemuspõhine.1 000-tunnine edasijõudnute IT-koolitus koosneb viiest moodulist, millest igaüks kestab 200 tundi. Kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punktiga a kasutati ausat, õiglast ja tõendatavat metoodikat, et määrata kindlaks kogukulud seoses selle IT-koolituse korraldamisega 25 osalejale. Järgnevalt jagatakse kogukulud (140 000 eurot) edukate osalejate vahel. Võttes arvesse varasemat 20 % läbikukkumise määra (st viis osalejat), on ühikuhind osaleja ja edukalt lõpetatud mooduli kohta 140 000 eurot / 20 osalejat / 5 moodulit = 1 400 eurot (ühikuhind ühe osaleja poolt edukalt lõpetatud mooduli kohta). Kontrolljälg hõlmab dokumenti, millega tõendatakse osaleja rahastamiskõlblikkust, ja tunnistust iga edukalt lõpetatud mooduli või terve kursuse kohta. Osalemisgraafikuid ei ole vaja esitada.

Näide ERFi väljundipõhise astmiku kohta. Toetusesaaja – piirkondlik koda – korraldab piirkonna VKEdele nõustamisteenuse. Teenust osutavad piirkondliku koja nõustajad. Koja nõustamisosakonna varasemate kogemuste põhjal maksab nõustamispäev hinnanguliselt 350 eurot. Abi arvutatakse järgmise valemi alusel: päevade arv × 350 eurot. Siiski tuleb esitada täpsed tööajatabelid, kus on üksikasjalikult kirjeldatud nõustamistegevust ja kinnitatud nõustajate kohalolekut.

Näide ESFi tulemuspõhise astmiku kohta. Kuuekuulist programmi, mille raames pakutakse abi tööotsinguil (tegevus), võib rahastada ühikuhindade standardiseeritud astmiku alusel (nt 2 000 eurot / inimene) iga 20 tegevuses osaleja kohta, kes leiab ja säilitab töö eelnevalt kindlaks määratud aja, näiteks kuue kuu jooksul. Ühikuhinna (2 000 eurot iga eduka osaleja kohta) kehtestamisel arvestati kõikide osalejatega seotud kulusid. Seega hõlmab see summa ka ebaedukate osalejatega seotud kulusid.

Tegevusele eraldatava maksimaalse toetuse arvutamine: 20 inimest × 2 000 eurot / töökoht = 40 000 eurot.

Lõplikud rahastamiskõlblikud kulud arvutatakse tegevuse tegeliku väljundi alusel: kui töökoha sai ja suutis seda nõutud ajavahemiku jooksul hoida ainult 17 inimest, siis on lõplikud rahastamiskõlblikud kulud, mille alusel toetusesaajale toetust makstakse, 17 × 2 000 eurot = 34 000 eurot.

Näide EAFRD väljundipõhise astmiku kohta. Investeeringud metsaala arengusse ja metsade elujõulisuse parandamisse (määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 21)

Metsamaa valdaja saab toetust, et metsastada kolme hektari suurune ala ja hooldada seda seitsme aasta jooksul. Korraldusasutus on kulud (metsastamine ja hooldus) metsaliigi järgi eelnevalt kindlaks määranud. See metoodika lisatakse maaelu arengu programmi. Ühikuhinnad on järgmised: 2 000 eurot / ha metsa rajamiseks ning 600 eurot / ha metsa hooldamiseks esimesel ja 500 eurot / ha järgnevatel aastatel.

Seega on rahastamiskõlblikud kogukulud järgmised:

3 ha × 2 000 eurot / ha + 3 ha × 600 eurot / ha + (3 ha × 500 eurot / ha) × 6 aastat = 16 800 eurot.

Näide EMKFi protsessipõhise astmiku kohta. Andmete kogumine (laeva kulud)

Laeva kasutamise päevamäärad arvutatakse varasemate andmete (eelmiste aastate keskmiste) põhjal. Seejärel tõendatakse projektile eraldatud päevad logiraamatute põhjal.

3.2.2.    Tunnitasu alusel arvutatud personalikulud (ühissätete määruse artikli 68a lõiked 2–4)

Tunnitasu arvutamine

Ühissätete määruse artikli 68a lõigetes 2–4 on sätestatud erimeetod personalikulude arvutamiseks (31) Kooskõlas selle artikliga võib personalikulud määrata kindlaks tunnitasu põhjal, mis arvutatakse järgmiselt:

Enne koondmääruse jõustumist oli see personalikulude arvutamise meetod juba ette nähtud ühissätete määruse artikli 68 lõikega 2. Koondmäärusega muudeti aga seda sätet (mis nüüd on üle viidud ühissätete määruse uue artikli 68a lõigetesse 2–4) veelgi, et täpsustada selle kohaldamist ja võimaldada seda kasutada osalise tööajaga töötavate isikute puhul.

Eespool näidatud arvutatud personalikulud on seotud tegevuse elluviimisega. Tegevuse elluviimise all tuleb mõista tegevuse kõiki etappe. Eesmärk ei ole teatavaid konkreetsete tegevusetappidega seotud personalikulusid välja jätta.

Nimetaja, st 1 720 tundi, on standardne iga-aastane tööaeg, mida saab otseselt kasutada, ilma et liikmesriigilt nõutaks mingite arvutuste tegemist. See näitaja põhineb liikmesriikide keskmistel iganädalastel töötundidel, mida on korrutatud 52 nädalaga ja millest on maha arvatud iga-aastane tasustatud puhkus ja keskmised iga-aastased riigipühad.

Lugejat tuleb aga põhjendada. Ühissätete määruses on osutatud „viimasele dokumenteeritud aastasele tööjõukulude brutosummale“. Tööjõukulude brutosummat ei ole aga ühissätete määruses määratletud. Kooskõlas ühissätete määruse artikli 65 lõikega 1 tuleb see, mida aastane tööjõukulude brutosumma hõlmab, määratleda riiklikes rahastamiskõlblikkust käsitlevates õigusnormides, võttes arvesse tavapäraseid kuluarvestustavasid (vt punkt 4.2.2) (32) ja riiklikke õigusnorme (nt võib riiklikes õigusnormides olla kehtestatud, et töökohale sõitmise kulud kuuluvad tööjõukulude brutosumma hulka).

Määruses on osutatud tunnitasu arvutamisele, kasutades viimast dokumenteeritud aastast tööjõukulude brutosummat. See tähendab, et kasutada tuleb kõige hiljutisemaid kättesaadavaid andmeid. Seega ei ole toetusesaaja varasematel andmetel põhinev arvutusmeetod tavaliselt asjakohane. Ühissätete määruse artikli 68a lõikes 2 sisalduva termini „viimane“ eesmärk on tagada, et kasutatavad andmed on piisavalt värsked ja kajastavad seega tegelikke personalikulusid.

Aastane tööjõukulude brutosumma ei pea olema seotud kalendri- või eelarveaastaga (näiteks võivad andmed puudutada ajavahemikku 2015. aasta oktoobrist kuni 2016. aasta septembrini). Oluline on, et tööjõukulude brutosumma hõlmaks 12-kuulist ajavahemikku. See võib olla (tegevuse või programmi) aruandlusperioodi lõpule eelnev 12-kuuline ajavahemik, toetuslepingule eelnev 12-kuuline ajavahemik või viimase kalendriaasta 12 kuud. Kui andmed ei ole kogu 12-kuulise ajavahemiku kohta kättesaadavad, võib need vastavalt ühissätete määruse artiklile 68a

—

tuletada kättesaadava dokumenteeritud tööjõukulude brutosumma põhjal (näiteks võib korraldusasutus kasutada andmeid töötaja kohta, kelle puhul on olemas nelja kuu andmed, ja ekstrapoleerida need aastasele tööjõukulude brutosummale, võttes vajaduse korral arvesse selliseid tegureid nagu kohustuslikud puhkusetasud ehk nn 13. kuu palk);

—	ekstrapoleerida töölepingu põhjal, võttes arvesse rahastamiskõlblikke tööandja sotsiaalmakseid ja mis tahes muid kohustuslikke makseid;

—	tuletada kollektiivlepingutest.

Aastane tööjõukulude brutosumma võib põhineda asjaomase isiku tegelikel tööjõukuludel. Nende kuude puhul, mille kohta andmed ei ole täielikud, võib kasutada ekstrapoleeritud väärtusi, et saada usaldusväärne näitaja 12-kuulise ajavahemiku tegelike kulude kohta.

Samuti võib aastane tööjõukulude brutosumma põhineda laiema töötajaterühma, näiteks sama palgaastme töötajate keskmistel tööjõukuludel või mõnel sarnasel näitajal, mis vastab ligikaudu tööjõukulude tasemele.

Viimane aastane tööjõukulude brutosumma peab olema dokumenteeritud: seda võib teha raamatupidamise või palgaarvestuse aruannete kaudu, avalikult kättesaadavatele lepingutele või dokumentidele viitamise teel jne. Seda summat ei tule eelnevalt auditeerida, kuid see peab olema auditeeritav.

Teatavates konkreetsetes olukordades võib tunnitasu summa kehtestada ka pärast projekti algust. Näiteks võib selle kindlaks määrata siis, kui töötaja hakkab projektis osalema (töölepingu allkirjastamine või töötaja tööülesannete muutmine) või kui toetusesaaja annab oma kuludest korraldusasutusele teada. Sellisel juhul tuleb aga toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis täpsustada ka selle metoodika kasutamine.

3.2.3.    Rahastamiskõlblike personalikulude kindlaksmääramine, kasutades arvutatud tunnitasu

Töötundide arv tuleb kindlaks määrata kooskõlas asjaomase rakenduskava rahastamiskõlblikkuse eeskirjadega. Rahastamiskõlblike personalikulude arvutamisel ja deklareerimisel tuleb kasutada ainult töötunde. Näiteks iga-aastast puhkust on tunnipõhise personalikulu arvutamisel juba arvesse võetud. Haiguspuhkuse võib personalikuluna deklareerida juhul, kui seotud kulud tasub toetusesaaja (st toetusesaaja kannab need kulud). Kui need kulud katab kolmas isik (nt pikaajaline haiguspuhkus, mille kulud katab sotsiaalkindlustussüsteem) või palgata puhkuse või puudumise (nt põhjuseta puudumise) korral, mille puhul toetusesaaja kulusid ei kanna, ei tohiks vastavaid töölt puudutud tunde/päevi deklareeritavate rahastamiskõlblike personalikulude kindlaksmääramisel arvesse võtta. See tuleneb asjaolust, et nendel juhtudel toetusesaaja kulusid ei kanna. Kui aga tekib personalikulusid seoses haiguspuhkusel (või muud liiki puhkusel) olevat isikut asendava lisapersonaliga, siis sellised personalikulud on rahastamiskõlblikud (st rahastamiskõlblike personalikulude arvutamisel võetakse vastavaid töötunde arvesse).

Ühissätete määruse artikli 68a lõike 3 kohaselt ei või deklareeritud tegelike töötundide arv olla suurem ühissätete määruse artikli 68a lõikel 2 põhinevas arvutusmeetodis kasutatud tundide arvust. See tähendab seda, et kui nimetajana kasutati 1 720 tundi, ei tohi deklareeritud tundide arv ületada 1 720. Seega on 1 720 tundi maksimaalne tundide arv, mida võib 12-kuulise ajavahemiku jooksul tegevusega seoses töötatud ajana deklareerida. Sama põhimõtet kohaldatakse siis, kui nimetajana kasutati proportsionaalset osa 1 720 tunnist (nt töötaja puhul, kellel on 50 % osaajaline tööleping, on nimetaja 860 tundi, seega on 860 maksimaalne tundide arv, mida asjaomase töötaja kohta saab deklareerida. Mitmesse tegevusse kaasatud töötajate puhul kohaldatakse piirmäära vastavalt iga tegevuse osakaalule).

Nagu on konkreetselt märgitud artikli 68a lõike 3 teises lõigus, ei kohaldata piirmäära Euroopa territoriaalse koostöö raames elluviidava tegevuse korral osalise tööajaga töötavate töötajate suhtes, kelle puhul võib tunnitasu korrutada tegelike töötundidega ja seega ületada 1 720 tundi.

1 720 tunni reegli kasutamise korral käsitatakse tulemuseks saadud tunnitasu summat ühikuhinnana. Seda ühikuhinda võib kasutada personalikulude hüvitamiseks, samuti kõikide kaudsete kulude arvutamiseks (näiteks kohaldades 15 % ühtset määra kooskõlas artikli 68 esimese lõigu punktiga b) või isegi kõikide ülejäänud rahastamiskõlblike kulude arvutamiseks (kohaldades 40 % ühtset määra kooskõlas artikli 68b lõikega 1). Ka nende ühtsete määrade kohaldamise teel kindlaksmääratud üldsummat käsitatakse ühikuhinnana.

Juhul kui projekti viiakse ellu mitme aasta jooksul, võib korraldusasutus otsustada personalikuludega seotud tunnitasu ajakohastada, kui uued andmed on kättesaadavad, või kasutada sama tunnitasu kogu projekti elluviimise vältel. Kui elluviimisaeg on eriti pikk, siis oleks hea tava kehtestada vahepealsed meetmed selle kohta, millal ja kuidas võiks personalikuludega seotud tunnitasu läbi vaadata.

3.2.4.    Tegevusse kaasatud osalise tööajaga töötajad, kelle igakuised töötunnid on kindlaks määratud

Ühissätete määruse artikli 68a lõikes 5 on sätestatud, et kui töötajad täidavad tööülesandeid osaajaliselt, ent kindla protsendi tööaja jooksul kuust, siis puudub kohustus kehtestada töötundide kontrollimiseks tööaja registreerimise süsteem. Tööandja peaks aga väljastama dokumendi, milles on täpsustatud kindel protsent tööajast, mil kuu jooksul ollakse tegevuse raames hõivatud, ja seda protsenti saab kasutada rahastamiskõlblike personalikulude arvutamiseks. Samuti võib selle protsendi kindlaks määrata töölepingus. Näiteks kui isik töötab projektiga 60 % oma tööajast, siis saab arvutada selle isikuga seotud rahastamiskõlblikud otsesed personalikulud, korrutades tööjõukulude brutosumma (mis põhineb kas tegelikel kuludel või arvutatud ühikuhinnal) 60 %ga.

3.2.5.    Ajaline kohaldatavus

Koondmäärusega 1 720 tunnil põhinevasse metoodikasse tehtud muudatusi kohaldatakse alates määruse jõustumise kuupäevast, s.o 2. augustist 2018. Korraldusasutus võib neid aga kohaldada pooleliolevale tegevusele, kui on täidetud teatavad tingimused (vt punkt 3.1.2.5).

Näide ERFi kohta. Teatavates VKEdele suunatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna projektides on personalikulud sageli oluline element. Nende VKEde jaoks on võimalus kasutada ühikuhindade standardiseeritud astmikku teretulnud lihtsustus. Meetme ühikuhinda väljendatakse sel juhul tunnitasuna, mida kohaldatakse töötajate tegelikele töötundidele. See on eelnevalt määratletud toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis, milles on kehtestatud rahalise abi maksimumsummaks suurim lubatud töötundide arv korrutatuna ühikuhinnaga (asjaomaste töötajate kohta arvutatud kulud).

Et hõlmata parima ligikaudse hinnangu kaudu tegelikud kulud ning võtta arvesse piirkondade- ja harudevahelisi erinevusi, määratletakse standardse ühiku hind personalikuluna tunnis järgmise valemi alusel.

Personalikulu tunnis = aasta brutotöötasu (sealhulgas seadusjärgsed maksud) jagatuna seadusjärgsete töötundide keskmisega (võttes arvesse aastapuhkust).

Näiteks personalikulu tunnis = 60 000 eurot / (1 980 tundi – 190 tundi aastapuhkust) = 60 000 / 1 790 = 33,52 eurot/tund.

Tegevusele antav rahaline abi arvutatakse tunnitasuna, mis on korrutatud tegelike ja kontrollitud töötundide arvuga. See nõuab VKEdelt projekti personali töötundide kohta kõikide tõendavate dokumentide alleshoidmist ja korraldusasutus peab alles hoidma kõik dokumendid, milles on personalikulu tunnis põhjendatud. Põhimõtteliselt tähendab kontrollitud töötundide vähenemine makstava lõppsumma vähenemist.

Alternatiivne näide. Sama kui eespool, kuid personalikulu tunnis põhineb ühissätete määruse artikli 68a lõikel 2.

Personalikulu tunnis = viimane dokumenteeritud aastane brutotöötasu (sealhulgas seadusjärgsed maksud) jagatud 1 720 tunniga.

Näiteks tunnitasu = 60 000 eurot / 1 720 tundi = 60 000 / 1 720 = 34,88 eurot/tund.

3.3.   Kindlasummalised maksed

3.3.1.    Üldpõhimõtted

Kindlasummaliste maksete korral arvutatakse kõik tegevuse või projekti rahastamiskõlblikud kulud või osa neist eelnevalt kehtestatud summa põhjal, mida korraldusasutus (33) on nõuetekohaselt põhjendanud ning mis makstakse välja siis, kui eelnevalt määratletud meetmed on lõpule viidud ja/või väljundid saavutatud.

Kindlasummalised maksed võivad olla sobilikud selliste toetuste jaoks, mille puhul ühikuhindade standardiseeritud astmik ei ole asjakohane lahendus, näiteks töövahendite koostamisel, väikese kohaliku seminari korraldamisel jne.

Mõnel juhul ei pruugi korraldusasutus soovida kindlasummalisi makseid kasutada, sest tavaliselt loetakse, et tulemus on kas saavutatud või mitte, mille tõttu tekib kahetine olukord, kus toetust kas makstakse või mitte, sõltuvalt tulemuse täielikust saavutamisest. Seda olukorda saab aga maandada, lisades etapiviisilised maksed, mis on seotud teatavate eelnevalt määratletud vahe-eesmärkide saavutamisega.

3.3.2.    Koondmäärusega kehtestatud muudatused ja ajaline kohaldatavus

Enne koondmäärust sai kindlasummalisi makseid kasutada siis, kui avaliku sektori toetus oli alla 100 000 euro. Kindlasummaliste maksete kasutamise hõlbustamiseks tühistati koondmäärusega see piirang. See tähendab seda, et alates koondmääruse jõustumisest võib korraldusasutus kehtestada kindlasummalised maksed ka siis, kui avaliku sektori toetus ületab 100 000 eurot.

3.3.3.    Kindlasummaliste maksete näited

Näide ERFi kohta. Rühm väikeettevõtjaid soovib kohalike toodete reklaamimiseks ühiselt messil osaleda.

Tegevuse väikeste kulude tõttu otsustab korraldusasutus kasutada avaliku sektori toetuse arvutamiseks kindlasummalist makset. Selleks palutakse ettevõtjate rühmal esitada ettepanek väljapanekukoha rentimise, ülesseadmise ja käigushoidmise kulude eelarve kohta. Selle ettepaneku põhjal kehtestatakse 20 000 euro suurune kindlasummaline makse. Toetusesaajale tehakse makse messil osalemist tõendavate dokumentide alusel. Kokkulepitud 20 000 euro suuruse eelarve dokumendid tuleb auditi (kindlasummalise makse eelneva arvutamise kontrollimise) jaoks alles hoida.

Näide ESFi kohta. Lastehoiuteenust pakkuv vabaühendus taotleb toetust uue tegevuse alustamiseks. Oma ettepanekus taotleb ta kindlasummalist makset, esitades üksikasjaliku eelarveprojekti tegevuse alustamise ja elluviimise kohta ühe aasta jooksul. Pärast esimest aastat jätkatakse tegevust iseseisvalt. Ühekordse maksega rahastatakse näiteks ühe laste hoidmise eest vastutava inimese palgaga seotud kulusid ühe aasta jooksul, uue varustuse amortisatsiooni kulusid, selle uue tegevusega seotud reklaamikulusid ja tegevuse juhtimisega seotud kaudseid kulusid ning raamatupidamis-, vee-, elektri-, kütte-, ruumide rentimise kulusid jne.

Üksikasjaliku eelarveprojekti alusel eraldab korraldusasutus 47 500 euro suuruse kindlasummalise makse, mis katab kõik nimetatud kulud. Tegevuse lõpus makstakse see summa vabaühendusele väljundi põhjal, kui hoiti tavakohast arvu lapsi (kümmet last). Seega ei ole vaja põhjendada selle tegevusega seoses tegelikult kantud kulusid.

See tähendab aga, et kui hoiti ainult üheksat last, siis on rahastamiskõlblikud kulud null ja kindlasummalist makset ei tehta. Selle olukorra maandamiseks võib toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis kehtestada vahe-eesmärgi, et kui hoitakse viit last, siis makstakse välja pool kogusummast (23 750 eurot).

Näide ESFi kohta. Vabaühendus tahab korraldada kohaliku seminari ja koostada töövahendite komplekti roma kogukonna sotsiaal-majandusliku olukorra käsitlemiseks liikmesriigi piirkonnas. Toetuse tingimusi käsitlev dokument sisaldab üksikasjalikku eelarveprojekti ja toetuse eesmärke: 1) seminari korraldamine ja 2) töövahendite komplekti koostamine, et juhtida piirkonna tööandjate tähelepanu konkreetsetele probleemidele, millega romad kokku puutuvad.

Võttes arvesse tegevuse ulatust ja eesmärki (väikesemahuline tegevus, mille kulude suurust ei saa ühikuhindade standardiseeritud astmiku kaudu hõlpsalt kindlaks määrata) ning toetusesaaja laadi (kohalik vabaühendus), otsustab korraldusasutus kasutada kindlasummalise makse tegemise korda.

Kindlasummalise makse summa arvutamiseks vajab korraldusasutus mõlema tegevuse üksikasjalikku eelarveprojekti. Pärast eelarveprojekti üle peetud läbirääkimisi kehtestatakse kindlasummaline makse 45 000 euro ulatuses, mis jaguneb kahe projekti vahel: 25 000 eurot seminari jaoks ja 20 000 eurot töövahendite komplekti jaoks.

Kui toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis esitatud nõuded täidetakse (seminar korraldatakse ja töövahendite komplekt koostatakse), loetakse tegevuse lõpetamisel rahastamiskõlblikuks kuluks 45 000 eurot. Toetuse maksmiseks nõutavad tõendavad dokumendid (mis tuleb järgnevalt arhiveerida) tõestavad, et seminar korraldati ja lõplik terviklik töövahendite komplekt koostati.

Kui ellu viiakse ainult üks projekt (näiteks seminar), siis piiratakse toetust selle osaga (25 000 eurot), sõltuvalt sellest, mis on toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis kokku lepitud.

Näide EAFRD kohta. Põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteedikavad (määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 16)

Rühm põllumajandustootjaid, kes sai toetust esmakordseks osalemiseks tunnustatud kvaliteedikavas, tahab korraldada oma toodete jaoks müügiedendustegevust. Korraldusasutus arvutab tegevuse kulu kindlasummalise maksena (nt 15 000 eurot vähemalt 50 osalejaga seminari kohta). Põllumajandustootjate rühm peab tõendama tegevuse elluviimist ja osalejate arvu (vähemalt 50).

Näide EMKFi kohta. Tootjaorganisatsioonide tootmis- ja turustamiskavade koostamise toetus

Kindlasummaline makse (mis tehakse kava heakskiitmisel) põhineb varasematel andmetel (tootjaorganisatsioonide hiljuti esitatud andmed töötundide ja muude kulude kohta). Programmi koostamine jagatakse mitmeks tegevuseks, et määrata kindlaks keskmine kulu, mis seejärel korrutatakse kohaldatava abi osakaaluga.

3.4.   Tehnilise abi korral kasutatavate ühtsete määrade erijuhtum

3.4.1.    Kohaldamisala

Pärast koondmääruse jõustumist kasutas komisjon talle ühissätete määruse artikli 67 lõikega 5a antud uusi volitusi, et määratleda ühtse määra alusel rahastamine seoses korraldusasutuse poolt ühele või mitmele toetusesaajale tehnilise abi prioriteetse suuna raames rahastatud tegevuse kulude hüvitamisega. Asjaomane komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2019/1867 (34) jõustus 9. novembril 2019.

ESFi, ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja EAFRD puhul kehtestati tehnilise abiga seotud kulude arvutamise ühtseks määraks 4 % muudest kululiikidest. Euroopa territoriaalse koostöö kohaste ERFi programmide ja EMKFi puhul kehtestati ühtseks määraks 6 %. Neid ühtseid määrasid saab kohaldada ainult programmi muude prioriteetsete suundade kui tehnilise abiga seotud tegevuse kuludele, mille suhtes on tehtud juhtimiskontrollid, või EAFRD puhul muude kui tehnilist abi käsitlevate maaelu arengu meetmetega seotud tegevuse kulude põhjal, mille suhtes on tehtud asjakohased halduskontrollid ja mis on deklareeritud alates 16. oktoobril 2019 alanud põllumajanduslikust eelarveaastast või alates mis tahes järgnevast põllumajanduslikust eelarveaastast. Seega jäävad kõnealuse delegeeritud määruse kohaldamisalast välja rakenduskavad, mis koosnevad ainult tehnilisest abist.

Tuleb tähele panna, et kooskõlas dokumendi „Juhised liikmesriikidele juhtimiskontrollide kohta“ (EGESIF 14-0012_02) punktiga 1.7 tähendavad kulud, mida ühtse määra arvutamise alus võib sisaldada, rahastamiskõlblike maksenõuete koguväärtust, isegi kui halduskontroll ei hõlma kõiki arveid, mis võimaldab kontrollida toetusesaaja esitatud hüvitamistaotlust kuluartiklite valimi põhjal.

Ühtset määra võib kohaldada alates 1. juulil 2019 alanud eelarveaastast või EAFRD puhul 16. oktoobril 2019 alanud põllumajanduslikul eelarveaastal või mis tahes järgneval põllumajanduslikul eelarveaastal. Ühtse määra kohaldamiseks ei ole vaja programmi muuta, välja arvatud EAFRD puhul, mil seda teavet tuleb arvestada programmi kõikides järgnevates muudatustes.

Otsuse ühtse määra alusel rahastamise kasutamise kohta teeb liikmesriik. Sellest hoolimata peab see meetod, kui seda kohaldatakse, olema kuni programmi lõpetamiseni ainus tehnilise abi hüvitamise vorm, et vältida topeltrahastamise riski (35). Seepärast peaksid liikmesriigid teavitama komisjoni oma otsusest seda hüvitamisvormi kasutada, esitades teate koos esimese maksetaotlusega, kus seda ühtset määra kohaldatakse, kui see on asjakohane.

3.4.2.    Maksetaotlused ja hüvitamine

Selle ühtse määra kohaldamise alus on kulud, mille suhtes on tehtud juhtimiskontrollid pärast delegeeritud määruse (EL) 2019/1867 jõustumist (st pärast 9. novembrit 2019) ja alates 1. juulil 2019 alanud eelarveaastast. See alus ei hõlma kulusid, mille suhtes on juhtimiskontrollid lõpule viidud enne 9. novembrit 2019. See tähtpäev (9. november 2019) ei ole komisjonile maksetaotluse esitamise kuupäev. EAFRD puhul on selle ühtse määra kohaldamise alus kulud, mille suhtes on tehtud halduskontrollid ja mis on komisjonile deklareeritud alates 16. oktoobril 2019 alanud põllumajanduslikust eelarveaastast või alates mis tahes järgnevast põllumajanduslikust eelarveaastast.

Kui kooskõlas ühissätete määruse artikli 137 lõikega 2 on summad raamatupidamisaruannetest välja jäetud, sest nende hindamine on pooleli, võib need lisada järgmisesse maksetaotlusesse ja hõlmata ühtse määra arvutamise alusesse, kui hinnang on positiivne ja (täiendavad) juhtimiskontrollid tehti pärast 9. novembrit 2019.

Liikmesriigid peavad suutma tõendada, et ühtset määra kohaldatakse ainult nendele tingimustele vastavate kulude suhtes. Seda saab teha korraldusasutuse ja/või makseasutuse IT-süsteemis.

Võib juhtuda, et üks maksetaotlus sisaldab kulusid, mille suhtes tehti juhtimiskontrollid pärast 9. novembrit 2019 (tehnilise abi suhtes ühtse määra kohaldamise alus), ja kulusid, mille juhtimiskontrollid olid selleks kuupäevaks juba lõpule viidud. Struktuurifondide ühises süsteemis SFC selliseid kulusid ei eristata. Liikmesriikide ülesanne on tagada, et ühtset määra kohaldatakse ainult nõuetekohaselt kehtestatud alusel, jälgida maksenõudes sisalduvaid tehnilise abi summasid ja veenduda, et ei esine topeltrahastamist. Üks võimalik lahendus on esitada kaks eraldi maksetaotlust, et tagada selge kontrolljälg.

Komisjon hüvitab maksetaotlused, sealhulgas summad, mille korraldusasutus või makseasutus arvutas kehtestatud määra (vastavalt 4 % või 6 %) kohaldades, samamoodi nagu kõik muud maksetaotlused.

Kogu summa võidakse maksta üheleainsale toetusesaajale või jagada see mitme toetusesaaja vahel, sõltuvalt riigi tasandil kehtivast korrast. See ei või aga ületada 4 % (või vastavalt 6 %) piirmäära. Liidu õigusnormide kohaselt ei ole jagamist vaja põhjendada.

Hüvitamismeetodit võib kohaldada ka mitut fondi hõlmavate programmide puhul, isegi kui prioriteet või prioriteedid, millel kulud põhinevad, saavad toetust muust fondist kui tehnilise abi prioriteeti toetavast fondist.

3.4.3.    Ühtse määra mõju rakenduskava / maaelu arengu programmi tehnilise abi eraldisele

Delegeeritud määruses (EL) 2019/1867 kehtestatud määra kohaldatakse programmi tehnilise abi eraldise piires. See tähendab, et tehnilise abi hüvitamine ühtse määra alusel ei mõjuta programmides kehtestatud tehnilise abi eraldisi. Sellega seoses peaksid programme haldavad asutused selle otsustamisel, kas tehnilise abi hüvitamine ühtse määra alusel on nende programmi jaoks sobilik, võtma asjakohaselt arvesse nii muude kui tehnilise abi prioriteetide jaoks kasutatavat eraldist, mille põhjal ühtset määra kohaldatakse, kui ka tehnilise abi prioriteedi jaoks kasutatavat eraldist. Seega, kui

—

programmis tehnilise abi jaoks eraldatud summa, mida ei ole veel maksetaotlusesse lisatud, on programmi ülejäänud, muu kui tehnilise abiga seotud eraldisest väiksem kui 4 % (või vastavalt 6 %), — siis hüvitatakse tehnilise abi kulud kuni rakenduskavale eraldatud tehnilise abi kogusummani. Seda eraldist ületavat tehnilist abi ei hüvitata;

—

programmis tehnilise abi jaoks eraldatud summa, mida ei ole veel maksetaotlusesse lisatud, on programmi ülejäänud, muu kui tehnilise abiga seotud eraldisest suurem kui 4 % (või vastavalt 6 %), — ei taga ühtse määra alusel hüvitamine tehnilise abi eraldise täielikku ärakasutamist, sest tehnilise abi kulude hüvitamiseks kasutatakse ainult delegeeritud määruses (EL) 2019/1867 sätestatud ühtset määra (st seda ühtse määra alusel hüvitamise vormi ei saa kombineerida tehnilise abi hüvitamisega tegelike kulude põhjal).

3.4.4.    Kontrolljälg ja korrektsioonide mõju

Kohaldatakse ühissätete määruse artikli 125 lõike 4 punkti a ja määruse (EL) nr 1306/2013 artiklit 59. Korraldusasutus või makseasutus (EAFRD puhul) peab tagama, et

—	kõigi muude kui tehnilise abi kulude suhtes, mida ühtse määra kohaldamisel arvesse võetakse, on juhtimiskontrollid tehtud pärast 9. novembrit 2019 (EAFRD puhul on kulude suhtes tehtud halduskontrollid) ja et neid ei ole varem komisjonile deklareeritud

—	ja et ühtlast määra kohaldatakse õigesti.

EAFRD puhul tuleks kontrollida alati tehnilise abi saaja rahastamiskõlblikkust määruse (EL) nr 809/2014 artikli 48 lõike 2 punkti a alusel, et tagada ka vastavus määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 51 lõike 2 teisele lõigule.

Juhtimiskontrollide ja audititega ei kontrollita selle meetodi kohaselt hüvitatavaid kulusid, mida toetusesaajad on tegevuse elluviimisel kandnud või maksnud.

Selleks et korraldusasutused saaksid jälgida, kas tehnilist abi rakendatakse kooskõlas programmi eeskirjadega ja kas see vastab programminäitajatele, lisatakse rakendamise aastaaruannetesse jätkuvalt teave tehnilise abi rakendamise kohta, mida võidakse arutada seirekomisjonides.

Ühtse määra arvutamise aluseks olevate kulude vähendamine finantskorrektsioonide kohaldamise tagajärjel mõjutab ühtse määra arvutamist, mille tulemusel vähendatakse proportsionaalselt toetust tehnilise abi jaoks.

PEATÜKK 4

Lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamine

Ühissätete määruse artikli 67 lõikes 5 on sätestatud lihtsustatud kulude arvutamiseks mitu meetodit, millest mõni põhineb statistilistel või varasematel andmetel ja teised toetusesaajate andmetel või määruses sisalduvatel elementidel. Pärast ühissätete määruse muutmist koondmäärusega nähti Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jaoks lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamiseks ette uus võimalus – eelarveprojekt. See meetod põhineb ESFi määruse artikli 14 lõikel 3, millega juba enne koondmääruse jõustumist lubati korraldusasutustel kehtestada lihtsustatud kuluvõimalused iga juhtumi puhul eraldi (ESFist toetatava individuaalse tegevuse kohta), lähtudes eelarveprojektist (36).

Tähtis on tagada, et lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamisel kohaldatud metoodika dokumenteeritaks nõuetekohaselt.

4.1.   Lihtsustatud kuluvõimalused peavad olema eelnevalt kindlaks määratud (37)

Kooskõlas ühissätete määruse artikli 125 lõike 3 punktiga c peab korraldusasutus tagama, et toetusesaajale esitatakse dokument, milles on täpsustatud igale tegevusele toetuse andmise tingimused. Selles dokumendis tuleb toetusesaajaid teavitada deklareeritud kulude põhjendamise täpsetest nõuetest ja konkreetsest väljundist või tulemusest, mis tuleb saavutada.

Seega tuleb lihtsustatud kuluvõimalused eelnevalt kindlaks määrata. Nagu on märgitud ühissätete määruse artikli 67 lõikes 6, tuleb lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamisel kohaldatav meetod esitada hiljemalt toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis. Asjakohased meetodid ja tingimused tuleks lisada programmi rahastamiskõlblikkuse eeskirjadesse.

Lihtsustatud kuluvõimalused tuleb eelnevalt kindlaks määrata ja nende kasutamist tuleb mainida potentsiaalsetele toetusesaajatele suunatud konkursikutsetes, et tagada läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine. Peale selle tuleks vältida nende tagasiulatuvat kohaldamist tegevuste puhul, mida juba viiakse ellu tegelike kulude alusel, sest sel juhul ei pruugi olla tagatud toetusesaajate võrdne kohtlemine.

Kui ühikuhindade standardiseeritud astmik ja ühtne määr või summa (kindlasummaliste maksete korral) on kehtestatud, ei saa neid summasid tegevuse elluviimise jooksul või pärast seda enam muuta, et kompenseerida kulude suurenemist või olemasoleva eelarve alakasutamist, välja arvatud juhul, kui aja jooksul kohandamist on konkursikutses (38) selgelt nimetatud (nt mitmeaastase tegevuse puhul võidakse ette näha aja jooksul kohandamine seoses inflatsiooniga).

Erandkorras on mitmeaastase tegevuse puhul võimalik pärast tegevuse esimese osa elluviimist teha tasaarvestus ja kui tegevuse vastavad meetmed on ellu viidud, võib seejärel tegevuse ülejäänud osa/perioodi jaoks võtta kasutusele ühtse määra alusel rahastamise, ühikuhindade standardiseeritud astmiku või kindlasummaliste maksete võimalus. Sellisel juhul peab tegelike kulude deklareerimise periood olema selgelt eristatud perioodist, mil kulud deklareeritakse lihtsustatud kuluvõimaluste alusel, et vältida projektikulude topeltdeklareerimist.

4.2.   Aus, õiglane ja tõendatav arvutusmeetod (39)

4.2.1.    Üldpõhimõtted

4.2.1.1.   See peab olema aus

Arvutus peab olema mõistlik, st põhinema tegelikkusel, mitte olema liialdatud ega äärmuslik. Kui teatav ühikuhindade standardiseeritud astmik on varem jäänud ühe ja kahe euro vahele, siis ei eelda komisjon, et esitatakse seitsmeeurone astmik. Sellest seisukohast on ühikuhinna, ühtse määra või kindlasummalise makse kindlaksmääramiseks kasutatav meetod väga tähtis. Korraldusasutus peab suutma oma valikuid selgitada ja põhjendada. Ideaalse ausa arvutusmeetodi puhul saab määrasid kohandada eritingimuste või -vajadustega. Näiteks võib projekti elluviimine äärepoolses piirkonnas olla suuremate transpordikulude tõttu kulukam kui riigi keskel asuvas piirkonnas ning seda asjaolu tuleks nendes kahes piirkonnas sarnastele projektidele makstava kindlasummalise makse või määra kindlaksmääramisel arvesse võtta.

4.2.1.2.   See peab olema õiglane

Termin „õiglane“ tähendab peamiselt seda, et vältida tuleb mõne toetusesaaja või tegevuse eelistamist teistele. Ühikuhindade standardiseeritud astmiku, kindlasummalise makse või ühtse määra arvutamisel tuleb tagada toetusesaajate ja/või tegevuste võrdne kohtlemine. Kõik erinevused summades või määrades peavad olema objektiivselt põhjendatud, st põhinema toetusesaaja või tegevuse objektiivsetel tunnustel.

4.2.1.3.   See peab olema tõendatav

Ühtsed määrad, ühikuhindade standardiseeritud astmikud ja kindlasummalised maksed tuleb kindlaks määrata kontrollitavate dokumentaalsete tõendite põhjal (40). Korraldusasutus peab suutma tõendada, mille alusel lihtsustatud kuluvõimalus on kehtestatud. Väga oluline on tagada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte järgimine.

Asutus, kes kehtestab lihtsustatud kuluvõimaluse meetodi, peab dokumenteerima vähemalt järgmise:

—	arvutusmeetodi kirjeldus, sealhulgas arvutuskäigu peamised sammud;

—	analüüsiks ja arvutusteks kasutatud andmete allikad, sealhulgas hinnang andmete asjakohasuse kohta kavandatava tegevuse jaoks ja hinnang andmete kvaliteedi kohta;

—	arvutus ise, millega lihtsustatud kuluvõimaluse väärtus kindlaks määratakse.

4.2.2.    Meetodite kasutamine praktikas

Ühissätete määruses on täpsustatud mitu võimalust, mis vastavad aususe, õigluse ja tõendatavuse kriteeriumidele.

4.2.2.1.   Statistiliste andmete, eksperdihinnangu või muu objektiivse teabe kasutamine (artikli 67 lõike 5 punkti a alapunkt i)

—	Statistilisi andmeid võib saada riikide statistikaametitelt, Eurostatilt või muudest usaldusväärsetest allikatest.

—	Veel üks statistiliste andmete laialdaselt kasutatav allikas on varasemate andmete (nii Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kui ka muudest allikatest rahastatud projekte või tegevusi käsitlevate andmete) statistiline analüüs.

—

Muu objektiivne teave võib olla näiteks järgmine: — uuringud, turu-uuringud jne (vaja tagada nõuetekohane dokumentatsioon); — liikmesriikides reisikulude hüvitamiseks kasutatavad määrad; — riiklikul/piirkondlikul tasandil kehtestatud määrad (nt koolilõuna hind); — riiklikus töölepingus kehtestatud tunnitasud; — andmed samaväärse töö tasustamise kohta.

—

Eksperdihinnang põhineb konkreetsel kriteeriumide kogumil ja/või eriteadmistel, mis on saadud teatavas teadmistevaldkonnas, rakendus- või tootevaldkonnas, teatavas teadusharus, tööstusharus jne. See peab olema põhjalikult dokumenteeritud ja vastama iga juhtumi konkreetsetele asjaoludele. Ühissätete määruses ei ole eksperdihinnangut määratletud. Korraldusasutus peab täpsustama nõuded, mille alusel saab hinnangut eksperdihinnanguna kasutada, ja tagama huvide konflikti puudumise.

—

Riiklikes õigusnormides kehtestatud maksimumväärtusi, nagu künnised või piirmäärad, ei saa ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a kohase meetodi kehtestamisel (või eelarveprojekti koostamisel, vt punkt 4.3) põhimõtteliselt kasutada, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõendada, et need kajastavad õiglast väärtust.

Nende metoodikate abil saadud tulemusi võib kohaldada tegevuste ja toetusesaajate rühma suhtes.

4.2.2.2.   Individuaalset toetusesaajat käsitlevate andmete kasutamine (41) (ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a alapunktid ii ja iii)

Allpool tutvustatud metoodikaid kohaldatakse individuaalsete toetusesaajate suhtes. Võttes aga arvesse toetusesaajapõhiste andmete kasutamisega seotud nõudeid, kujutavad need metoodikad endast lihtsustust selliste toetusesaajate jaoks, kes viivad programmitöö perioodil ellu palju projekte.

a)

Individuaalse toetusesaaja varasemat tegevust käsitlevad tõendatud andmed Selle meetodi puhul kogutakse toetusesaajalt tema varasema tegevusega seotud raamatupidamisandmeid kindlaksmääratud lihtsustatud kuluvõimalusega hõlmatud rahastamiskõlblikes kulukategooriates kantud tegelike kulude kohta. Vajaduse korral peaksid need andmed hõlmama ainult seda toetusesaaja kuluüksust või osakonda, mis on tegevusega seotud. See eeldab analüütilise raamatupidamissüsteemi olemasolu toetusesaaja tasandil. Lisaks eeldab see seda, et kõik rahastamiskõlbmatud kulud jäetakse kõikidest lihtsustatud kuluvõimalusi toetavatest arvutustest välja. Kui korraldusasutus otsustab seda meetodit kasutada, siis peaks ta kirjeldama järgmist: — hõlmatud kulukategooriad; — kasutatud arvutusmeetod; — vajalike aegridade pikkus: vajalikud on vähemalt kolme aasta raamatupidamisandmed, et teha kindlaks kõik võimalikud erandolukorrad, mis konkreetsel aastal tegelikke kulusid mõjutasid, ning kulusummade suundumused. Kolmeaastast võrdlusperioodi tuleks kasutada eesmärgiga võtta arvesse aastasi kõikumisi. Kui korraldusasutus suudab aga tõendada, et lühema ajavahemiku kui kolme aasta andmete kasutamine on põhjendatud, siis võib see olla vastuvõetav. Näiteks kui loodud on uus programm ja kättesaadavad on ainult kahe aasta andmed, siis võib see olla piisav; kui kolme aastat käsitlevad andmed puuduvad, siis võib sõltuvalt juhtumi eripärast kasutada kahe aasta andmeid. Seda tuleb siiski hinnata igal juhtumi puhul eraldi; — kohaldatav võrdlussumma, näiteks võrdlusperioodi keskmised kulud või viimastel aastatel dokumenteeritud kulud; — vajaduse korral kohandused, mis on vajalikud võrdlussumma ajakohastamiseks. Kasutada võib kohandusi, et ajakohastada varasemate aastate kulusid praeguste hindadega.

b)

Individuaalse toetusesaaja tavapäraste kuluarvestustavade rakendamine Tavapärased arvestustavad on need, mida toetusesaaja kasutab kogu oma hariliku igapäevase tegevuse ja kõikide rahaliste vahendite (sh nende, mis ei ole seotud ELi toetusega) arvestamiseks. Sellised meetodid peavad olema kooskõlas riiklike raamatupidamiseeskirjade ja -standarditega. Kasutamise pikkus ei ole oluline. Arvestusmeetod ei ole tavapärane, kui seda on kohandatud kindla tegevuse või tegevuste rühma, näiteks ELi toetust saavate tegevuste jaoks, ning erineb muudel juhtudel kasutatava(te)st arvestustava(de)st. Oluline on eristada tegelikke kulusid ja neid kulusid, mis määratakse kindlaks vastavalt individuaalse toetusesaaja tavapärastele kuluarvestustavadele. Seega tähendavad tegelikud kulud tegevuse kestuse kohta võimalikult täpselt arvutatud kulusid (toetusesaaja tegelikult kantud kulud). Näiteks tunnipõhise personalikulu puhul on vastuvõetav standardtundide kasutamine nimetajana (vt nt 1 720 tundi punktis 3.2.2), kuid tegelike kulude arvutamisel on lugejaks rahastamiskõlblikud personalikulud kokku iga konkreetse tegevusse kaasatud isiku kohta. Toetusesaaja kuluarvestustavadel põhineva tunnipõhise kulu võib arvutada suurema hulga töötajate töötasukulude keskmise alusel. Harilikult on selleks keskmiseks teatav palgaaste või mõni sarnane näitaja, mis korreleerub tööjõukulude brutosummaga, aga võrdlus võib olla ka (tegevusega seotud) kuluüksuse või osakonnaga, kus tööjõukulude brutosumma võib suurema töötajate rühma lõikes märgatavalt erineda. Et tagada toetusesaajate võrdne kohtlemine ja see, et toetusest ei rahastata rahastamiskõlbmatuid kulusid, tuleb seega toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis, millega lubatakse toetusesaajatel oma kuluarvestustavasid kasutada, sätestada miinimumnõuded. Nende miinimumnõuete eesmärk on tagada, et kuluarvestustavade tulemuseks on teoreetiliselt ja praktiliselt aus ja õiglane süsteem. See eeldab vastuvõetava analüütilise raamatupidamissüsteemi olemasolu toetusesaaja tasandil. Lisaks eeldab see seda, et kõik rahastamiskõlbmatud kulud jäetakse arvutusest välja.

c)

Individuaalse toetusesaaja põhiste andmete kasutamise ühised nõuded Korraldusasutus peab kontrollima individuaalse toetusesaaja põhiseid andmeid iga juhtumi puhul eraldi. Seda tuleb teha hiljemalt toetusesaajale antava toetuse tingimusi käsitleva dokumendi koostamise ajal. Sõltuvalt kindlusest, mille korraldusasutus on toetusesaaja sisese juhtimis- ja kontrollisüsteemi põhjal saanud, võib osutuda vajalikuks, et välisaudiitor või avaliku sektori asutuste puhul pädev ja sõltumatu peaarvepidaja kinnitab toetusesaajapõhiseid andmeid eesmärgiga tagada korraldusasutuse kasutatavate võrdlusandmete usaldusväärsus. Varasemat tegevust käsitlevaid andmeid võidakse kinnitada kohustusliku või lepingulise auditi osana. Kõik sellisel viisil tehtud kinnitamised eeldavad välisaudiitorilt või sõltumatult peaarvepidajalt põhjalikke teadmisi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määruste kohta näiteks seoses kontrolljälje, seotud kulude rahastamiskõlblikkuse ja kohaldatava õigusega. Seepärast võidakse paluda auditeerimisasutusel seda protsessi toetada. Näiteks kui riski, et kasutatud varasemates raamatupidamisandmetes esineb vigu või õigusnormide rikkumisi, peetakse väikeseks, võib arvutusmeetod põhineda andmetel, mida audiitor ei ole eelnevalt kinnitanud. Korraldusasutus peab suutma objektiivsel viisil tõendada, et risk on tõepoolest väike, ja põhjendada, miks ta leiab, et toetusesaaja raamatupidamissüsteem on usaldusväärne, täielik ja täpne.

4.3.   Eelarveprojekt

Nagu on sätestatud ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punktis aa alates koondmääruse jõustumisest ja kuni koondmääruse jõustumiseni kehtinud ESFi määruse versiooni artikli 14 lõikes 3, on alternatiivne võimalus lihtsustatud kuluvõimaluste kehtestamiseks eelarveprojekt. Korraldusasutus või Euroopa territoriaalse koostöö programmide seirekomisjon võib kasutada eelarveprojekti, et kehtestada toetusesaajate kulude hüvitamiseks ühikuhinnad, kindlasummalised maksed või ühtsed määrad.

Korraldusasutus peab kehtestama selle võimaluse iga juhtumi puhul eraldi ja eelnevalt kokku leppima tegevuse korral, millele antav avaliku sektori toetus ei ületa 100 000 eurot. Seda summat tuleb käsitada maksimaalse avaliku sektori toetusena, mida toetusesaajale kogu tegevuse eest makstakse, nagu on täpsustatud toetusesaajale antava toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis.

Selle võimaluse eesmärk on hõlbustada lihtsustatud kuluvõimaluste kohustusliku kasutamise rakendamist väikesemahuliste tegevuste puhul (vt ka ühissätete määruse artikli 67 lõige 2a). See meetod võimaldab arvutada teatavad lihtsustatud kulud juhul, kui tegevus on väga spetsiifiline. Eelarveprojekti kasutatakse kõnealuse tegevuse või projektiga seotud konkreetsete lihtsustatud kuluvõimaluste arvutamiseks. Korraldusasutus peab eelarvet sisaldava dokumendi arhiveerima tõendava dokumendina, millega kasutatud lihtsustatud kuluvõimalusi põhjendada. Tegevuse või projekti juhtimiskontroll põhineb üksnes kohaldatud lihtsustatud kuluvõimaluste liigil, mitte eelarvel endal.

Korraldusasutus peaks eelarvet eelnevalt hindama samadel alustel, mida kasutatakse eelarve hindamiseks tegelike kulude kasutamise korral. Sellega seoses soovitatakse korraldusasutustel tungivalt kehtestada parameetrid või maksimaalsed kulutasemed, millega saab vähemalt kõige olulisemaid eelarves sisalduvaid kulusid võrrelda. Selliste parameetrite või maksimaalsete kulutasemete puudumise korral on korraldusasutusel keeruline tagada võrdset kohtlemist ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte järgimist. Korraldusasutus ei pea eelarve hindamisel võrdlema potentsiaalse toetusesaaja väljapakutud üksikasjalikku eelarveprojekti võrreldava tegevusega, kuigi seda soovitatakse teha.

Samuti võib korraldusasutus kehtestada minimaalsed võrdlusalused eeldatavate tulemuste kvaliteedi kohta.

Korraldusasutus peaks oma hinnangut eelarveprojekti ja sellega seotud tõendavate dokumentide kohta tõendama ja selle arhiveerima. Eelarveprojekt ei ole osa korraldusasutuse ja toetusesaaja vahelisest dokumendist, milles käsitletakse toetuse tingimusi (toetusleping).

Kui sama toetusesaajat toetatakse mitmel korral, siis soovitatakse võrrelda üksikasjalikku eelarveprojekti eelnevalt toetatud tegevusega.

Näide eelarveprojekti kasutamise kohta. Toetusesaaja kavatseb korraldada 50 osalejaga seminari uute rakendusvahendite tutvustamiseks. Personal kulutab aega ürituse kavandamisele ja korraldamisele, renditakse ruumid, osa esinejaid tuleb välismaalt ja avaldada tuleb ürituse protokoll. Tekib ka kaudseid kulusid seoses töötajate (raamatupidamiskulud, direktor jne), elektri, telefoniarvete, IT-toega jne. Eelarveprojekt on järgmine (42). Otsesed kulud kokku 45 000 Otsesed personalikulud 30 000 Ruumide rent 4 000 Reisikulud 5 000 Toitlustus 1 000 Teave/reklaam 5 000 Kaudsed kulud kokku 7 000 Kaudsed personalikulud 4 000 Elekter, telefon 3 000 Korraldusasutus ja toetusesaaja on seda eelarveprojekti arutanud ja selles kokku leppinud. Lihtsustatud kuluvõimaluste arvutamisel lähtutakse nendest andmetest. Korraldusasutus võib otsustada arvutada toetuse ühikuhinna põhjal, lähtudes seminaril osalejate arvust: ühikuhind = 52 000 eurot / 50 = 1 040 eurot / osaleja. Korraldusasutuse ja toetusesaaja koostatud dokumendis, milles käsitletakse toetuse tingimusi, tuleb täpsustada ühikuhindade standardiseeritud astmiku määratlus (mida tähendab osaleja), osalejate maksimaalne (minimaalne) arv, kuidas seda tuleks põhjendada ja ühikuhind (1 040 eurot). Peale selle võib eelarveprojekti asjaomaste kulukategooriate kehtestamiseks kohaldada ühissätete määruse artiklites 68, 68a ja 68b sätestatud ühtseid määrasid. Toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis osutatakse ESFi määruse artikli 14 lõikele 3 (enne koondmääruse jõustumist allkirjastatud toetuslepingute puhul) või ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punktile aa (pärast määruse jõustumist allkirjastatud toetuslepingute puhul).

Näide EAFRD kohta. Eelarveprojekti kasutamine programmi LEADER puhul Kohalik tegevusrühm valib välja vabaühenduse esitatud biomajanduse projekti, mille eesmärk on kasutada puidujäätmeid kogukondlikes hoonetes energia tootmiseks. Toetus hõlmab järgmisi meetmeid: 1) teadlikkuse suurendamine (näiteks kohtumised, reklaammaterjal), 2) teostatavusuuring, 3) katseprojekt, sealhulgas biogaasiseadmetesse investeerimine, ja 4) projekti koordineerimine. Võttes arvesse tegevuse laadi (integreeritud projekt, mis hõlmab mitmesuguseid meetmeid, mille kulude suurust ei saa ühikuhindade standardiseeritud astmiku kaudu hõlpsalt määrata), otsustab kohalik tegevusrühm kasutada kindlasummalise makse tegemise korda. Kindlasummalise makse summa arvutamiseks kontrollib kohalik tegevusrühm üksikasjalikku eelarveprojekti, mille vabaühendus koos oma taotlusega esitas. Eelarveprojektis on esitatud kõikide projekti nelja meetme elluviimiseks vajalike kulukategooriate hinnangulised kulud. Kohalik tegevusrühm hindab kasutatavate meetodite alusel (nt võrdlus programmi või toetusesaaja varasemat tegevust käsitlevate varasemate andmetega, turu-uuring, kohaliku tegevusrühma eksperdi hinnang) nende summade (või koondsummade) mõistlikkust ja kohandab neid vajaduse korral enne kindlasummalise makse (käesolevas näites 45 000 eurot) kehtestamist. Kohalik tegevusrühm võib otsustada lisada vahe-eesmärgi ja jagada makse seega kaheks: 25 000 eurot teadlikkuse suurendamise ja uuringuga seotud meetmete ning 20 000 eurot katseprojekti eest. Toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis tuleks selgelt nimetada kummagi makse jaoks nõutavad meetmed ja tõendavad dokumendid (nt osalejate nimekirjad, uuringu tulemused, biogaasiseadme foto jne). Kui neid nõudeid täidetakse, käsitatakse 45 000 eurot projekti lõppedes rahastamiskõlblike kuludena. Toetuse maksmiseks nõutavad tõendavad dokumendid (mis tuleb järgnevalt arhiveerida) on tõendid teadlikkuse suurendamise meetmete, uuringu ja katseprojekti elluviimise kohta. Kui ellu viiakse ainult üks projekti etapp (näiteks teadlikkuse suurendamine ja uuring), siis piiratakse toetust selle osaga (25 000 eurot), sõltuvalt sellest, mis on toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis kokku lepitud.

4.3.1.    Eelarveprojekti kasutamine ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtsete määrade kehtestamise meetodina muude fondide poolt enne koondmääruse jõustumist

Enne koondmääruse jõustumist oli eelarveprojekti kasutamine kui erimeetod ette nähtud üksnes ESFi puhul seoses tegevustega, millele antav avaliku sektori toetus ei ületanud 100 000 eurot (ESFi määruse artikli 14 lõige 3).

Ent ka teised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid said kasutada eelarveprojekti oma lihtsustatud kuluvõimaluste põhjendusena, kui eelarveprojekti käsitati objektiivse teabena ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a alapunkti i tähenduses ja kui täidetud olid asjakohased fondispetsiifilised eeskirjad.

Koondmääruse jõustumisega on eelarveprojekti kasutamine nüüd meetodina sätestatud artikli 67 lõike 5 punktis aa kõikide Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames elluviidavate tegevuste puhul, millele antav avaliku sektori toetus ei ületa 100 000 eurot.

4.4.   Muude valdkondade ühikuhindade standardiseeritud astmike, kindlasummaliste maksete ja ühtsete määrade kasutamine

Muud liidu poliitikavaldkonnad

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt b

Selle meetodi peamine eesmärk on ühtlustada liidu poliitikavaldkondade eeskirju. Soovitakse selgitada, et kui komisjon on juba mõnes ELi poliitikavaldkonnas teatavat liiki toetusesaaja ja tegevuse jaoks lihtsustatud kulud välja töötanud, siis ei ole liikmesriikidel vaja seda tööd Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide poliitika alusel dubleerida ning nad võivad seda muude poliitikavaldkondade kohast lihtsustatud kuluvõimaluste meetodit ja selle tulemusi taaskasutada.

Sarnase tegevuse ja sarnaste toetusesaajate puhul võib kasutada kõiki muudes liidu poliitikavaldkondades kohaldatavaid meetodeid. Vastuvõetavad ei ole meetodid, mida varem kasutati, kuid mille kasutamine on lõpetatud. Kui muude liidu poliitikavaldkondade kohast meetodit programmitöö perioodil muudetakse, siis tuleks sama muudatust kohaldada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide suhtes, mis on välja valitud pärast muudatust.

Olemasoleva ELi meetodi kasutamise korral peab korraldusasutus tagama ja dokumenteerima, et

—	taaskasutatakse meetodit tervikuna (näiteks otseste / kaudsete kulude kindlaksmääramine, rahastamiskõlblikud kulud, kohaldamisala ja ajakohastused), mitte ainult selle tulemust (X % määr);

—	meetodit kohaldatakse sarnast liiki tegevuse ja toetusesaajate suhtes;

—	lisatud on viide muudes ELi poliitikavaldkondades kasutatavale meetodile.

Ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkt c

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 480/2014 (43) artiklites 20 ja 21 on sätestatud lisaeeskirjad muudes liidu poliitikavaldkondades kohaldatavatel meetoditel põhinevate ühtsete määrade kasutamise kohta kaudsete kulude arvutamiseks ja määratletud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul nende kohaldamise ulatus ühissätete määruse alusel.

—

Seoses teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas elluviidavate tegevustega on delegeeritud määruses määratletud tegevused, mille suhtes võib kohaldada kaudsete kulude puhul kasutatavat 25 % ühtset määra, mis on ette nähtud programmi „Horisont 2020“ raames (44). See tähendab seda, et kohaldada tuleb kõiki programmi „Horisont 2020“ ühtse määra kohaldamise metoodika asjakohaseid elemente. Alltöövõtuga seotud otsesed kulud ja kulud seoses kolmandate isikute poolt kättesaadavaks tehtud vahenditega, mida ei kasutata toetusesaaja valdustes, samuti rahaline toetus kolmandatele isikutele tuleb jätta välja kuludest, mille alusel määra rahastamiskõlblike summade arvutamiseks kohaldatakse (jäetakse välja 1. liigi kuludest). Kuna programmi „Horisont 2020“ jaoks kehtestatud ühtne määr on 25 % (mitte kuni 25 %), siis ei ole korraldusasutusel ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkti c alusel võimalik kohaldada 25 %st madalamat (ega kõrgemat) määra.

—	Delegeeritud määruses on loetletud ka tegevused, mis sarnanevad programmi LIFE kohaste tegevustega, mille puhul saab kasutada määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 124 lõikes 4 sätestatud ühtset määra 7 % otsestest kuludest (45).

Mõlemal juhul tuleb toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis viidata delegeeritud määrusele ja asjaomasele artiklile. Peale selle võib ühissätete määruse artikli 68 punkti c alusel kasutada lihtsustatud kuluvõimaluste kohaldamise alusena ka muid liidu poliitikavaldkondi, millele ei ole delegeeritud määruses osutatud.

Täielikult liikmesriikide rahastatavad toetuseskeemid (46)

Põhimõte on sama mis liidu poliitikavaldkondade korral kasutatavate võimaluste puhul (vt eespool). Liidu poliitikavaldkondade meetodite kasutamise asemel kohaldatakse aga riiklikke lihtsustatud kuluvõimaluste meetodeid. Riiklike toetuskavade alusel kasutatavaid lihtsustatud kuluvõimalusi (nagu stipendiumid, päevaraha) saab kasutada ilma täiendavate arvutusteta. Kasutatud riiklikke meetodeid ei auditeerita; auditites hinnatakse ainult seda, kas valitud meetod on põhjendatud ja kuidas seda kohaldatakse.

Kõiki kohaldatavaid riiklikke meetodeid võib kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate sarnaste tegevuste ja toetusesaajate korral, tingimusel et neid meetodeid kasutatakse ka täielikult riiklikest vahenditest rahastatava tegevuse puhul. Näiteks võib riiklikuks kavaks pidada praktikat toetavat tegevust, mida rahastatakse täielikult riiklikest/piirkondlikest vahenditest.

Kui meetodit programmitöö perioodil muudetakse, siis tuleks sama muudatust kohaldada ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide suhtes, kui need on välja valitud pärast muudatust algatatud projektikonkursside alusel.

Peale selle ei või kohaldada riiklikke meetodeid, mille kasutamine on lõpetatud. Kui meetodit programmitöö perioodil muudetakse või selle kasutamine lõpetatakse, siis tuleks sama muudatust kohaldada ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide suhtes, kui need on välja valitud pärast muudatust / kasutamise lõpetamist algatatud projektikonkursside alusel. Kui aga meetodi kasutamine programmitöö perioodil lõpetatakse, siis võib seda kohaldada üksnes nende Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide suhtes, mis on välja valitud enne kasutamise lõpetamist algatatud projektikonkursside alusel.

Kasutada võib ka piirkondlikke või muid kohalikke arvutusmeetodeid, kuid tavaliselt tuleb neid kohaldada sellel geograafilisel alal, kus need on kasutusel.

Olemasoleva riikliku meetodi taaskasutamise korral peab korraldusasutus tagama ja dokumenteerima sama teabe, mida nõutakse ELi meetodi taaskasutamisel:

—	taaskasutatakse meetodit tervikuna (näiteks rahastamiskõlblikud kulud ja kohaldamisala, kui see on asjakohane), mitte ainult selle tulemust (X euro suurune kindlasummaline makse);

—	tavaliselt kohaldatakse seda samal või väiksemal geograafilisel alal (seega, kui meetodit kohaldatakse ainult ühes piirkonnas, saab seda taaskasutada samas piirkonnas, aga mitte asjaomase liikmesriigi mõnes teises piirkonnas, kus seda riiklikku meetodit ei kohaldata);

—	meetodit kohaldatakse sarnast liiki tegevuse ja toetusesaajate suhtes;

—	lisatud on viide meetodile ja tõendus selle kohta, et seda meetodit kasutatakse riiklikest vahenditest rahastatava tegevuse puhul.

Perioodi 2007–2013 ühtsed määrad

Perioodil 2014–2020 võib jätkata perioodil 2007–2013 kaudsete kulude arvutamiseks kehtestatud ühtsete määrade kohaldamist, mida komisjoni talitused on hinnanud ja mille nad on heaks kiitnud. Kui praegustes ESFi või ERFi programmides kasutatakse sama süsteemi ning jätkatakse sama liiki tegevuse toetamist samal geograafilisel alal, siis on komisjoni talitused seisukohal, et perioodiks 2007–2013 asjaomase peadirektoraadi allkirjastatud kirja teel antud eelnev heakskiit kehtib ka perioodil 2014–2020. Heakskiidetud metoodika mis tahes muudatuste ees vastutab liikmesriik.

Kuidas hinnata, kas tegevuse ja toetusesaajate liigid on sarnased?

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punktidega b ja c nähakse liikmesriikidele ette võimalus taaskasutada olemasolevaid arvutusmeetodeid ning vastavaid ühikuhindu, kindlasummalisi makseid ja ühtseid määrasid, mida kohaldatakse sarnast liiki tegevuse ja toetusesaajate suhtes. Ühissätete määruses ei ole märgitud, mida tegevuse ja/või toetusesaajate sarnasuse all mõistetakse. Korraldusasutuse ülesanne on hinnata, kas sarnasuse tingimus on konkreetse juhtumi puhul täidetud. Näiteks võib asjaomase tegevuse ja toetusesaajaga sarnaseks pidada tegevust ja selle toetusesaajat, mis juba on mõne kava alusel rahastamiskõlblikud, ning taaskasutada asjaomase tegevuse jaoks selle kava arvutusmeetodit ja vastavaid ühikuhindu / ühtseid määrasid / kindlasummalisi makseid. Üldpõhimõttena tuleb arvesse võtta kõiki meetodi elemente, mis võivad ühikuhinda / kindlasummalist makset / ühtset määra mõjutada. Iga juhtumit on vaja eraldi uurida.

4.5.   Ühissätete määruse või fondispetsiifiliste eeskirjadega kehtestatud määrade kasutamine

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt d

Ühissätete määruses ja fondispetsiifilistes määrustes on täpsustatud mitu konkreetset ühtset määra. Eesmärk on tagada õiguskindlus ja vähendada esialgset töökoormust või kättesaadavate andmete vajadust seoses ühtsel määral põhineva süsteemi kehtestamisega, sest kohaldatavate määrade kindlaksmääramiseks ei nõuta arvutuste tegemist. Sellised meetodid ei sobi aga igat liiki tegevuse jaoks.

Ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkti b alusel kehtestatud ühtne määr, mida viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi suhtes kohaldatakse, on ülemmäär. Liikmesriigid võivad kasutada seda või madalamat määra, ilma et nad peaksid tegema eriarvutusi. Kui aga korraldusasutus otsustab kõigi projektikonkursi toetusesaajate suhtes sama määra mitte kohaldada, peab ta suutma tõendada, et järgitud on võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

4.6.   Ühtsete määrade, kindlasummaliste maksete ja ühikuhindade standardiseeritud astmike kohandamine aja jooksul

Ühissätete määruse artikkel 67 ei sisalda ühtegi sätet lihtsustatud kuluvõimaluste kohandamise kohta. Seega ei ole kohandamine kohustuslik. Korraldusasutusel soovitatakse aga kohandada lihtsustatud kuluvõimalusi uue projektikonkursi algatamisel või teha seda perioodiliselt, et võtta arvesse indekseerimist või majanduslikke muutusi, näiteks energiakulude, palgataseme jne muutumist. Komisjon soovitab hõlmata metoodikasse teatavad automaatsed kohandused (näiteks inflatsiooni või palgamuutuste põhjal). Sel viisil on lihtsustatud kuluvõimalused jätkuvalt tegelike kulude usaldusväärne näitaja.

Kohandatud summasid tuleks kohaldada ainult tulevikus rakendatavate projektide või projektietappide suhtes, mitte tagasiulatuvalt. Mitmeaastase tegevuse puhul võidakse toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis näha ette iga-aastane kohandamine.

Mis tahes muutmise puhul peavad korraldusasutusel olema piisavad tõendavad dokumendid kohandatud määrade või summade põhjendamiseks.

4.7.   Konkreetsed meetodid fondispetsiifiliste eeskirjadega kooskõlas kehtestatud summade kindlaksmääramiseks

Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt e

Fondispetsiifilistes määrustes võivad olla kehtestud täiendavad meetodid. Enne koondmääruse jõustumist oli ESFi määruse artikli 14 lõikes 2 kindlaks määratud ühtne määr kuni 40 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest tegevuse ülejäänud rahastamiskõlblike kulude katmiseks. See artikkel jäeti koondmäärusega välja ja asendati ühissätete määruse artikliga 68b (vt punkt 3.1.2.3).

PEATÜKK 5

Tagajärjed auditi ja kontrolli seisukohast

5.1.   Vajadus ühise auditi- ja kontrollimeetodi järele

Lihtsustatud kuluvõimaluste puhul nõutakse kulude eelnevat ligikaudset hindamist, näiteks varasemat tegevust käsitlevate või statistiliste andmete põhjal. Kuna tegemist on keskmiste või mediaansummadega või muude statistiliselt usaldusväärsete metoodikate tulemustega, siis on paratamatu, et lihtsustatud kuluvõimaluste puhul võib piiratud ulatuses esineda toetusesaaja tegelikult kantud ja makstud kulude üle- või alahüvitamist. Kohaldatavate eeskirjade alusel on see aga vastuvõetav, sest õige metoodika põhjal kehtestatud lihtsustatud kuluvõimalusi peetakse tegelike kulude usaldusväärseks näitajaks ja mis tahes ülehüvitamise puhul ei ole tegemist kasumiga.

Lihtsustatud kuluvõimaluste kohaldamise korral ei järelkontrollita auditite ja kontrollidega arveid ja toetusesaajate makstud summasid, vaid kontrollitakse seda, kas metoodika, millega lihtsustatud kuluvõimalused eelnevalt kehtestati, on kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega ja kas seda kohaldatakse nõuetekohaselt.

Käesolevas punktis kirjeldatakse lihtsustatud kuluvõimaluste juhtimiskontrollide ja auditite meetodeid. Samuti julgustatakse liikmesriike võtma arvesse peamisi nõudeid, mille on töötanud ühiselt välja kontrollikoda ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eest vastutavad komisjoni talitused ning mis on asjakohased kõikide lihtsustatud kuluvõimalusi kasutavate ja kontrollivate asutuste jaoks (47).

Liikmesriikide ametiasutusi julgustatakse järgima lihtsustatud kuluvõimaluste kontrollimisel ja auditeerimisel ühtset lähenemisviisi, et tagada deklareeritud kulude seaduslikkuse ja korrektsuse kohta järelduste tegemisel ühetaoline kohtlemine.

5.2.   Auditeerimisasutuse roll lihtsustatud kuluvõimaluste kavandamisel

Liikmesriikide audiitoritel soovitatakse tungivalt lihtsustatud kuluvõimaluste kavandamist eelnevalt hinnata ja esitada oma hindamise tulemused enne rakendamist. Lihtsustatud kuluvõimaluste metoodika ja selle parameetrite määratlemise eest vastutab ainult korraldusasutus, nimetatud metoodika ja selle arvutuse eelnev hindamine ja kinnitamine auditeerimisasutuse või sertifitseerimisasutuse (EAFRD puhul) poolt parandab aga lihtsustatud kuluvõimaluste kvaliteeti märgatavalt, tingimusel et on täidetud ühissätete määruse artikli 72 punktis b sätestatud ülesannete lahususe põhimõte.

Sellise hindamise läbiviimisel pakuvad audiitorid nõustamisteenust, mis ei kahjusta nende erapooletust hiljem rakendamise käigus lihtsustatud kuluvõimaluste põhjal deklareeritud kulude auditeerimisel. Kui nõuetele vastavuse eelnev hindamine viiakse läbi piisavalt põhjalikult ja täpselt määratletud raamistikus ning kui auditeerimisasutus või sertifitseerimisasutus teeb positiivse järelduse (st kinnitab ametlikult lihtsustatud kuluvõimaluste metoodika), võib auditeerimisasutus või sertifitseerimisasutus kasutada oma hindamise tulemusi tulevastes (kinnitavates) auditites, milles auditeeritakse lihtsustatud kuluvõimalustega seotud tegevuste valimit.

Programmi seisukohast on kõnealuse meetodi eelis see, et see annab soovitud õiguskindluse ja aitab vältida süsteemseid vigu, millel võivad olla finantstagajärjed, kui need avastatakse alles rakendamise käigus.

5.3.   Üldised juhtimiskontrollid ja auditimeetod

Lihtsustatud kulude kasutamise korral hinnatakse kulude seaduslikkuse ja korrektsuse kindlakstegemiseks nii komisjoni kui ka riiklike auditite ja kontrollidega metoodika nõuetekohast ülesehitust, määrade või summade arvutamist (kui see on asjakohane) ja nende nõuetekohast kohaldamist.

Koondmäärusega ühissätete määruse artikli 125 lõike 4 punktis a tehtud muudatustega selgitati korraldusasutuse tehtavate kontrollide ulatust seoses lihtsustatud kuluvõimaluste alusel hüvitatavate kuludega. Seega on ühissätete määruse artikli 125 lõike 4 punktis a täpsustatud, et korraldusasutus kinnitab, et kaasrahastatavad tooted on tarnitud ja teenused osutatud ning et tegevus vastab kohaldatavale õigusele, rakenduskavale ning tegevuse toetamise tingimustele.

Peale selle on ühissätete määruse artikli 125 lõike 4 punkti a alapunktis ii täpsustatud, et lihtsustatud kuluvõimaluste alusel hüvitatavate kulude puhul on juhtimiskontrollide (ja sellest tulenevalt auditite) eesmärk teha kindlaks, et täidetud on toetusesaajale kulude hüvitamise tingimused (näiteks toetuslepingus kehtestatud tingimused).

Lihtsustatud kuluvõimaluste alusel hüvitatavate kulude puhul ei tähenda ühissätete määruse artikli 125 lõikes 4 sisalduv nõue, mille kohaselt kaasrahastatavad tooted peavad olema tarnitud ja teenused osutatud, et auditites tuleks kontrollida nende aluseks olevaid kulusid või nõuda nende kohta dokumente.

EAFRD puhul on rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artikli 48 lõike 2 punktis d täpsustatud, et halduskontrolliga tehakse kindlaks tegevuse kulude rahastamiskõlblikkus, sealhulgas vastavus kasutatavale kulukategooriale või arvutusmeetodile, kui tegevus või osa sellest toimub ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punktide b, c ja d alusel. Peale selle ei tule sama sätte lõike 3 punkti b kohaselt kontrollida kantud kulusid ja tehtud makseid, kui kohaldatakse ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud vormi või meetodit.

Seega hõlmab selliste kulude juhtimiskontrollide ja auditite ulatus, mida hüvitatakse lihtsustatud kuluvõimaluste metoodika alusel, ühikuhindade ja kindlasummaliste maksete puhul väljundeid/tulemusi ja ühtse määra alusel rahastamise puhul baaskulusid. Juhtimiskontrollid ja auditid ei hõlma lihtsustatud kuluvõimaluste alusel hüvitatavate kulude aluseks olevaid individuaalseid arveid ega konkreetseid riigihankemenetlusi. Sellest tulenevalt ei nõuta neid tehingute aluseks olevaid finants- või hankedokumente, et kontrollida toetusesaaja kulutatud ja makstud summasid (kulusid).

Auditid ja kontrollid toimuvad kahel tasandil:

1)	lihtsustatud kuluvõimaluse kindlaksmääramiseks kasutatava arvutusmeetodi nõuetekohase kehtestamise kontrollimine ning

2)	kehtestatud määra(de) ja summa(de) nõuetekohase kohaldamise kontrollimine.

5.3.1.    Lihtsustatud kuluvõimaluse arvutusmeetodi nõuetekohase kehtestamise kontrollimine

Arvutusmeetodit kontrollitakse üldiselt korraldusasutuse või vahendusasutuse vastutusalasse kuuluva programmi (või selle osade) või mitme programmi kohta. Lihtsustatud kuluvõimaluste puhul, mis põhinevad toetusesaajate enda andmetel kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a alapunktidega ii ja iii ning punktiga aa, tehakse see kontroll konkreetsete toetusesaajate kohta.

Praktikas kontrollib auditeerimisasutus, kas lihtsustatud kuluvõimalus kehtestati kooskõlas ühissätete määruse artikli 67 lõikes 5 arvutusmeetodite kohta täpsustatud nõuete ja programmiasutuste poolt sellise lihtsustatud kuluvõimaluse kohta määratletud asjakohaste sätetega.

Hindamine, kas korraldusasutus töötas metoodika välja hoolikalt lõpuleviidud analüüsiprotsessi tulemusel, hõlmab järgmist:

—	selle kontrollimine, kas arvutusmeetodit käsitlev teave on nõuetekohaselt dokumenteeritud ja lihtsalt jälgitav ning kas meetodit kohaldatakse järjepidevalt;

—	selle kontrollimine, kas arvutustes sisalduvad kulud on asjakohased ja rahastamiskõlblikud;

—	andmete usaldusväärsuse/täpsuse kontrollimine;

—	selle kontrollimine, kas on olemas kõik lihtsustatud kuluvõimalusega hõlmatud kulukategooriad, ja

—	lihtsustatud kuluvõimaluse kehtestamisel läbitud etappide üksikasjaliku kirjelduse hindamine.

Arvutusmeetodi auditeerimisel keskendutakse metoodika kehtestamise tingimuste täitmise kontrollimisele ega küsita, mis põhjusel eelistati konkreetset metoodikat teistele. Meetodi valimise eest vastutab ainult korraldusasutus. Korraldusasutus peaks säilitama kehtestatud arvutusmeetodi kohta piisavad dokumendid ja suutma tõendada ühtsete määrade, ühikuhindade standardiseeritud astmike või kindlasummaliste maksete kindlaksmääramise aluseid. Arvutusmeetodi dokumenteerimise suhtes kohaldatakse kehtivate määruste nõudeid (määruse (EL) nr 1306/2013 artiklid 82, 87 ja 88 EAFRD puhul ning ühissätete määruse artikkel 140 teiste Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul).

Selliste ühissätete määruses või fondispetsiifilistes määrustes sätestatud ühtsete määrade, kindlasummaliste maksete ja ühikuhindade auditeerimisel, mille puhul kohaldatava määra kindlaksmääramiseks ei ole vaja arvutusi teha, keskendutakse kulukategooriate määratlusele (nt otsesed kulud, kaudsed kulud, otsesed personalikulud). Ühissätete määruses ei ole kehtestatud õiguslikku alust nõuda lihtsustatud kuluvõimaluste aluseks olevaid dokumente (nt ei saa audiitorid nõuda toetusesaajatelt tegelike kuludega seotud arveid, et kontrollida, kas toetusesaaja kandis ühissätete määruse artikli 68 esimese lõigu punkti b kohaldamisel tõepoolest 15 % ulatuses kaudseid kulusid).

5.3.2.    Meetodi nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

—

Ühtse määra, ühikuhinna või kindlasummalise makse kasutamise korral ei ole vaja põhjendada lihtsustatud kuluvõimalustega hõlmatud kulukategooriate tegelikke kulusid, sealhulgas amortisatsiooni ja mitterahalisi sissemakseid, kui see on kohaldatav. Ühissätete määruse artikli 69 lõikes 1 osutatud mitterahalisi sissemakseid võib ühtse määra, ühikuhindade standardiseeritud astmiku või kindlasummalise makse arvutamisel arvesse võtta. Lihtsustatud kuluvõimaluse kohaldamisel ei ole aga vaja kontrollida mitterahaliste sissemaksete tegelikku olemasolu ja sellest tulenevalt ka ühissätete määruse artikli 69 lõike 1 sätete täitmist.

—	Nagu eespool märgitud, kontrollitakse arvutusmeetodit tavaliselt korraldusasutuse (sõltuvalt kasutatud meetoditest) või vahendusasutuse tasandil, samal ajal kui kehtestatud meetodi nõuetekohast kohaldamist kontrollitakse toetusesaaja tasandil.

5.3.2.1.   Ühtsete määrade nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

Ühtse määra alusel rahastamise süsteemi nõuetekohase kohaldamise kontrollimise käigus kontrollitakse tegevuse neid kulukategooriaid, mille suhtes ühtset määra kohaldatakse, st nn baaskulusid või nende arvutamist, juhul kui nende kehtestamiseks kasutatakse muid lihtsustatud kuluvõimalusi. Kui see on asjakohane, kontrollitakse ka muid rahastamiskõlblike kulude kategooriaid, mida ühtse määra alusel rahastamise süsteemis arvesse ei võeta (st rahastamiskõlblikke kulusid, mille suhtes ühtset määra ei kohaldata). Kontroll ei hõlma aga toetusesaaja kantud tegelikke kulusid ega ühtse määra alusel hüvitatud summasid käsitlevaid seotud tõendavaid (finants)dokumente.

Riiklikes süsteemides tuleks esitada kulukategooriate selge ja ühemõtteline määratlus või eelnevalt kindlaks määratud loetelu kõikidest rahastamiskõlblike kulude kategooriatest, millel ühtne määr põhineb (ja vajaduse korral muudest rahastamiskõlblike kulude kategooriatest).

Audiitoritel on ühtse määra nõuetekohase kohaldamise kontrollimisel järgmised ülesanded:

—

uurida seda võimalust käsitlevaid programmieeskirju ja toetusesaajaga sõlmitud lepinguid, et kontrollida, kas — ühtse määra puhul on võetud arvesse õigeid kulukategooriaid, st kas see on seotud õige kategooriaga ja kas selle puhul kasutatakse ühtse määra aluseks olevate rahastamiskõlblike kulude õiget kategooriat (õigeid kategooriaid); — ühtse määra protsenti on kasutatud õigesti;

—

kontrollida baaskulusid, näiteks tegelike kulude alusel deklareeritud kulusid, mille suhtes ühtset määra kohaldatakse, eesmärgiga teha kindlaks, et — baaskulud ei sisalda rahastamiskõlbmatuid kulusid; — sama kuluartiklit ei ole deklareeritud topelt, st et baaskulu või mis tahes muud tegelikud kulud ei sisalda selliseid kuluartikleid, mis tavaliselt on hõlmatud ühtse määraga. Näiteks kaudsete kulude ühtse määraga hõlmatud halduskulud ei tohi sisalduda muudes kulukategooriates, nagu välisekspertidega seotud otsesed tegelikud kulud, kui need hõlmavad ka kaudseid halduskulusid, et vältida topeltrahastamise riski; — kui on muudetud selle baaskulu (nende baaskulude) väärtust, mille suhtes ühtset määra kohaldatakse, siis on ühtset määra kohaldades arvutatud summat proportsionaalselt kohandatud. Nende rahastamiskõlblike kulude kategooriate, mille suhtes ühtset määra kohaldatakse, kontrolli tulemusel heaks kiidetud baaskulude rahastamiskõlbliku summa mis tahes vähendamine (nt seoses hinnangulise eelarvega või finantskorrektsiooni tagajärjel) mõjutab proportsionaalselt kulukategooriate puhul heakskiidetud summat, mis on arvutatud baaskulude suhtes ühtse määra kohaldamise teel.

5.3.2.2.   Ühikuhindade standardiseeritud astmiku nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

Ühikuhindade standardiseeritud astmiku nõuetekohase kohaldamise kontrollimisel hinnatakse, kas protsessi, väljundite ja/või tulemustega seotud kulude hüvitamise tingimused on täidetud.

Audiitori ülesanded hõlmavad selle kontrollimist,

—	kas ühikuhinnaga hõlmatud kvantifitseeritavate sisendite, väljundite või tulemuste seisukohast projektiga saavutatud ühikud on dokumenteeritud ning seega tõendatavad ja reaalsed ning

—	kas deklareeritud summa võrdub kindlaksmääratud ühikuhinnaga, mis on korrutatud projektiga tegelikult saavutatud ühikutega;

—	kui toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis on kehtestatud ka muid tingimusi, kontrollivad audiitorid ka nende täitmist.

Audiitorid ja kontrollijad ei tohi aktsepteerida ühikuhindu, mis on makstud ja komisjonile deklareeritud enne projekti asjaomase osa elluviimist. Toetusesaaja teatamis- ja tõendamiskohustus hõlmab ainult saavutatud ühikute arvu, mitte nende aluseks olevat tegelikku kulu.

5.3.2.3.   Kindlasummaliste maksete nõuetekohase kohaldamise kontrollimine

Kindlasummaliste maksete puhul sõltub makse tegemine tegevuse elluviimisest. Seepärast on äärmiselt oluline saada kindlus selle kohta, et teatatud väljundid/tulemused tegelikult saavutati. Seega kontrollitakse seda, kas projekti kokkulepitud etapid (vahe-eesmärgid, kui need on kohaldatavad) on täielikult lõpuleviidud ja väljundid/tulemused saavutatud kooskõlas programmiasutuste kehtestatud tingimustega (väljundid/tulemused peavad olema dokumenteeritud). Tegelikke kulusid, mida toetusesaaja on seoses saavutatud väljundite/tulemustega kandnud, ei kontrollita.

5.3.2.4.   Kontrollimine sama tegevuse raames võimaluste kombineerimise korral

Lihtsustatud kuluvõimaluste kombineerimise korral tuleb lisaks eespool kirjeldatud kontrollidele, mida nõutakse lihtsustatud kulude eraldi liikide puhul, teha auditi ja kontrolli käigus kindlaks, kas tegevuse kõiki kulusid on deklareeritud ainult ühel korral. Muu hulgas tuleb kontrollida, kas kohaldatavate meetoditega tagatakse, et tegevuse ühtegi kulu ei saa sisse nõuda rohkem kui üht liiki lihtsustatud kuluvõimaluse ja – kui see on asjakohane – otseste kulude raames (kulude topeltdeklareerimine, näiteks nii otseste kui ka kaudsete kuludena).

5.3.3.    Lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamisega seotud võimalikud vead ja õigusnormide rikkumised

Leiud, mille võib lugeda veaks või õigusnormide rikkumiseks, hõlmavad järgmist:

—	lihtsustatud kuluvõimaluste arvutamiseks kasutatud metoodika ei vasta regulatiivsetele tingimustele;

—	määrade kehtestamisel ja kohaldamisel ei ole järgitud arvutusmeetodi tulemusi;

—	toetusesaaja ei ole kehtestatud määradest kinni pidanud või on deklareerinud rahastamiskõlbmatuid kulusid, mis ei sisaldu korraldusasutuse kehtestatud rahastamiskõlblike kulude kategooriates;

—	sama kuluartikkel on deklareeritud topelt: baaskuluna (arvutatud tegelike kulude põhimõtte, kindlasummalise makse või ühikuhinna alusel) ja arvutatud rahastamiskõlblike kuludena (sisalduvad ühtses määras);

—	baaskulusid vähendatakse, ilma et proportsionaalselt vähendataks (ühtses määras sisalduvaid) arvutatud rahastamiskõlblikke kulusid;

—	väljundeid põhjendavad tõendavad dokumendid puuduvad või on väljundeid põhjendatud ainult osaliselt, aga makse on tehtud täies ulatuses.

Kui auditi või juhtimiskontrolli käigus avastatakse õigusnormide rikkumine rahastamiskõlblike kulude kategoorias, mille suhtes kohaldatakse ühtset määra, tuleb vähendada ka arvutatud rahastamiskõlblikke kulusid.

Näide ERFi kohta. Omavalitsus saab tee-ehituseks toetust, mille rahastamiskõlblike kulude maksimumsumma on 1 000 000 eurot.

Projekti maksenõue on järgmine.

Projekt 1. Ehitustööd (riigihankemenetlus)	700 000  eurot
Projekt 2. Muud kulud	300 000  eurot
Otsesed personalikulud (1. liik)	50 000 eurot
Muud otsesed kulud (3. liik)	242 500  eurot
Kaudsed kulud (2. liik)	Otsesed personalikulud × 15 % = 7 500  eurot
Deklareeritud kulud kokku	1 000 000  eurot

Korraldusasutus kontrollib toetusesaaja deklareeritud kulusid. Deklareeritud otsestes personalikuludes avastatakse rahastamiskõlbmatud kulud.

Heakskiidetud maksenõue on järgmine.

Projekt 1. Ehitustööd (riigihankemenetlus)	700 000  eurot
Projekt 2. Muud kulud	300 000 288 500  eurot
Otsesed personalikulud (1. liik)	50 000 40 000  eurot
Muud otsesed kulud (3. liik)	242 500  eurot
Kaudsed kulud (2. liik)	Otsesed personalikulud × 15 % = 7 500 6 000  eurot
Rahastamiskõlblikud kulud kokku pärast proportsionaalset vähendamist	1 000 000 988 500  eurot

Näide ESFi kohta. Iga koolituse läbinud koolitatava kohta makstakse ühikuhind 5 000 eurot.

Koolitus algab jaanuaris ja lõpeb juunis ning osalema oodatakse 20 inimest. Eeldatavate rahastamiskõlblike kulude summa on 20 × 5 000 eurot = 100 000 eurot. Koolitusteenuse osutaja saadab igal kuul arve, mis vastab 10 % toetusest: 10 000 eurot jaanuari lõpus, 10 000 eurot veebruari lõpus jne.

Kuna aga ükski koolitatav ei läbi koolitust enne juuni lõppu, loetakse kõik need maksed ettemakseks ja neid ei saa komisjonile deklareerida. Komisjonile saab summa kinnitada alles siis, kui on võimalik tõendada, et mõni inimene on koolituse läbinud: kui näiteks 15 inimest on koolituse läbinud, on võimalik komisjonile kinnitada 15 × 5 000 eurot = 75 000 eurot.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006.

(4)  Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasusaajate huvides toimuva lihtsustamise jälgimise kõrgetasemelise ekspertide rühma teine kohtumine.

(5)  Neid kahte vahendit on käsitletud sihtotstarbelistes juhistes.

(6)  Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD), Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) ning Ühtekuuluvusfond (ÜF).

(7)  Kättesaadav aadressil https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=46515.

(8)  Aastaaruanne eelarve täitmise kohta, 2017/C 332/01, Euroopa Kontrollikoda.

(9)  Kättesaadav aadressil https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR18_11/SR_SCO_ET.pdf.

(10)  Tuleb tähele panna, et ühissätete määrusega on ette nähtud ka lihtsustatud kuluvõimalused, mida korraldusasutus saab kasutada ilma mingeid arvutusi tegemata. Sellistel juhtudel saab neid seega kasutada isegi juhul, kui teatavat liiki tegevuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed.

(11)  Ning ESFi määruse artikli 14 lõike 4 kohaldamisalasse jääva tegevuse puhul enne koondmääruse jõustumist.

(12)  ESFi puhul on tegemist olulise muudatusega võrreldes ESFi määruse artikli 14 lõikes 4 sätestatud reegliga enne koondmäärust.

(13)  See ühtne määr, mida kohaldatakse nüüd kõikide Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes, põhineb ESFi määruse artikli 14 endisel lõikel 2, mida kohaldati ainult ESFi suhtes ja mis koondmäärusega välja jäeti. Vastupidiselt ESFi määruse artikli 14 lõikele 2 käsitatakse ESFist, ERFist ja EAFRDst toetatava tegevuse puhul osalejatele makstavaid toetusi ja palku ühissätete määruse artikli 68b lõike 1 alusel (mida kohaldatakse nüüd kõikide Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes) rahastamiskõlblike kuludena, mis täiendavad ühtse määra alusel arvutatud kulusid. Need ei kuulu „ülejäänud rahastamiskõlblike kulude“ hulka, mis arvutatakse artiklis 68b sätestatud ühtse määra alusel, milleks on 40 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest (vt punkt 3.1.2.3 artikli 68b kohta).

(14)  Vt punkt 2.2.3, kus on esitatud täiendavaid juhiseid koondmäärusega kehtestatud muudatuste ajalise kohaldatavuse kohta.

(15)  Ühissätete määruse artikli 2 punktis 13 on riigiabi määratletud kui ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohane abi, mille puhul kõnealuse määruse kohaldamisel loetakse, et see sisaldab ka vähese tähtsusega abi tähenduses, mis on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1998/2006, komisjoni määruses (EÜ) nr 1535/2007 ning komisjoni määruses (EÜ) nr 875/2007. ESFi määruses sisalduvaid viiteid riigiabile tuleb mõista ühissätete määruses määratletud tähenduses.

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/779 muudetud versioonis.

(17)  Kulude eri liike seoses ühtse määra alusel rahastamisega on selgitatud punktis 3.1.1.

(18)  Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 481/2014 artikli 2 lõike 2 alusel ei ole kohtuvaidluste kulud Euroopa territoriaalse koostöö programmide puhul rahastamiskõlblikud.

(19)  Vt nõukogu ja komisjoni ühisavaldus ühissätete määruse artikli 67 kohta (esitatud COREPERi/nõukogu dokumendis 8207/12, ADD7 REV 1).

(20)  Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L 187, 26.6.2014, lk 1).

(21)  Komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (ELT C 262, 19.7.2016, lk 1).

(22)  18. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, 18. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1408/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandussektoris, ning 27. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 717/2014, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes kalandus- ja vesiviljelussektoris.

(23)  Ühissätete määruse artikli 65 lõige 8.

(24)  Koondmäärusega muudeti ühissätete määruse artikli 98 lõiget 2 eesmärgiga selgitada, et ristfinantseerimise korral kohaldatakse ESFi või ERFi suhtes kõiki teise fondi suhtes kohaldatavaid eeskirju.

(25)  See oli eriti asjakohane enne koondmääruse jõustumist, sest ESFi määruse artikli 14 lõigetega 2 ja 3 olid ette nähtud lihtsustatud kuluvõimalusi käsitlevad erisätted, mida kohaldati üksnes ESFi suhtes (ja mis võisid kooskõlas ühissätete määruse artikli 98 lõikega 2 olla kohaldatavad ka tegevuse selle osa suhtes, mida toetati ERFist, st juhul, kui ERFist anti toetust seda liiki meetmetele, mida rahastatakse ESFist). Koondmäärusega võeti need sätted üle ühissätete määrusesse ja praegu kohaldatakse neid ka ERFi suhtes.

(26)  Ühissätete määruse artikli 2 punkti 9 kohaselt on tegevus projekt, leping, toiming või projektide rühm, mille korraldusasutus on välja valinud.

(27)  Seda määratlust ei kohaldata Euroopa territoriaalse koostöö puhul. Personalikulude määratlus Euroopa territoriaalse koostöö puhul on esitatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 481/2014.

(28)  Komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 480/2014, millega täiendatakse määrust (EL) nr 1303/2013 (ELT L 138, 13.5.2014, lk 5).

(29)  Toetuste või palkadena makstud mitterahalisi sissemakseid, mida (tegevuses osalejatele) teeb kolmas isik, võib ESFist toetada, kui on täidetud selles sättes kehtestatud tingimused, st mitterahaline sissemakse on tehtud riiklike õigusnormide, sealhulgas raamatupidamiseeskirjade kohaselt ega ületa kolmanda isiku kantud kulusid.

(30)  Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 artikli 282 lõiked 1 ja 2.

(31)  Personalikulud võib kindlaks määrata ka mõne muu ühissätete määrusega ette nähtud metoodika põhjal, nt võib ühissätete määruse artikli 67 lõike 1 punkti b ja lõike 5 alusel kehtestada ühikuhinna muu nimetajaga kui 1 720 tundi.

(32)  Euroopa territoriaalset koostööd käsitleva määruse (EL) nr 1299/2013 artikli 18 lõike 1 põhjal on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 481/2014 artiklis 3 sätestatud personalikulude rahastamiskõlblikkuse erieeskirjad, et piiritleda toetusesaaja töötajate tööjõukulude brutosummas sisalduvaid kulusid.

(33)  Euroopa territoriaalse koostöö korral seirekomisjon.

(34)  Komisjoni 28. augusti 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/1867, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1303/2013 ühtse määra alusel rahastamise kehtestamiseks, https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2019/1867/oj?locale=et.

(35)  EAFRD puhul tuleb metoodikat kohaldada kogu asjaomase eelarveaasta jooksul.

(36)  Seda võimalust sai kasutada tegevuse puhul, millele antav avaliku sektori toetus ei ületanud 100 000 eurot.

(37)  Ühissätete määruse artikli 67 lõige 6.

(38)  Toetuse puhul, mida ei anta projektikonkursside kaudu, tuleb see ära märkida toetuse metoodikat käsitlevas üldises dokumendis.

(39)  Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt a.

(40)  Ei ole tähtis, millal meetod ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a kohaselt kehtestati; kui seda juba kasutatakse, siis peab see olema auditeeritav.

(41)  Käesolevas punktis käsitletud meetodid on sätestatud ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkti a alapunktides ii ja iii. ESFi määruse artikli 14 lõikes 3 (enne koondmäärust) ja ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punktis aa osutatud eelarveprojekt nende nõuete alla ei kuulu.

(42)  See eelarveprojekt on üksnes illustreeriv. Seda ei tuleks käsitada piisavalt üksikasjaliku eelarveprojektina.

(43)  Komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 480/2014, millega täiendatakse määrust (EL) nr 1303/2013 (ELT L 138, 13.5.2014, lk 5).

(44)  Määruse (EL) nr 1290/2013 (millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad) artikli 29 lõige 1.

(45)  Määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikkel 124 on asendatud koondmääruse artikliga 181:

6. Vastutav eelarvevahendite käsutaja võib lubada rahastada või kohustada rahastama toetusesaaja kaudseid kulusid ühtse määra alusel kuni 7 % ulatuses meetme rahastamiskõlblike otseste kulude kogusummast. Komisjon võib põhjendatud otsusega anda loa tõsta ühtse määra alusel rahastamise osakaalu. (…)

(46)  Ühissätete määruse artikli 67 lõike 5 punkt c.

(47)  https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR18_11/SR_SCO_ET.pdf (lisa II.1 „Lihtsustatud kuluvõimaluste kindluse tagamine“ ja lisa II.2 „Lihtsustatud kuluvõimaluste tulemuslikkus“).