Praeguseks 101 riigi (sealhulgas kõik ELi liikmesriigid) poolt ratifitseeritud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) eesmärk on taastada endine olukord, mille käigus ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud lapsed tagastatakse kiiresti konventsiooniosaliste kindlaks määratud keskasutustevahelise koostöösüsteemi kaudu.

Kuna lapseröövi ennetamine on oluline osa lapse õiguste edendamist käsitlevast ELi poliitikast, tegeleb Euroopa Liit rahvusvahelisel tasandil aktiivselt 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldamise tõhustamisega ning kutsub kolmandaid riike üles konventsiooniga ühinema.

Filipiinid andsid 1980. aasta Haagi konventsiooni ühinemiskirja hoiule 16. märtsil 2016. Konventsioon jõustus Filipiinidel 1. juunil 2016.

1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 lõikes 4 on sätestatud, et konventsioon kehtib üksnes ühineva riigi ja nende lepinguosaliste riikide vahel, kes on tema ühinemise deklaratsiooniga heaks kiitnud.

ELi ainupädevust kolmandate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise heakskiitmise küsimuses kinnitas Euroopa Liidu Kohus, kellega komisjoni algatusel konsulteeriti.

14. oktoobril 2014 kinnitas Euroopa Liidu Kohus oma arvamuses 1/13, et nõusoleku andmine kolmanda riigi ühinemiseks 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva konventsiooniga kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse.

Kohus nõudis selles küsimuses üksmeelt ELi tasandil, et hoida ära olukordi, kus eri liikmesriigid toimivad erinevalt (géométrie variable).

Kuna rahvusvahelise lapseröövi küsimus kuulub Euroopa Liidu ainuvälispädevusse, tuleb otsus Filipiinide ühinemiseks nõusoleku andmise kohta võtta ELi tasandil vastu nõukogu otsuse kujul. Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid seega esitama Euroopa Liidu huvides Filipiinide ühinemist käsitleva kirjaliku nõusoleku.

Euroopa Liidu liikmesriikide nõusolek muudaks 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaldatavaks Filipiinide ja ELi liikmesriikide, v.a Taani vahel.

1980. aasta Haagi konventsioon on nõukogu määruse nr 2201/2003 („Brüsseli IIa määrus“) rahvusvaheline analoog vanema sooritatud lapseröövide valdkonnas. See määrus on abieluasjade ja vanemliku vastutuse küsimustes tehtava ELi õigusalase koostöö nurgakivi.

Määruse üks peamisi eesmärke on hoida ära lapserööve liikmesriikide vahel, kehtestades menetlused, millega tagatakse laste kiire tagastamine liikmesriiki, kus on nende alaline elukoht. Selleks sisaldab Brüsseli IIa määruse artikkel 11 1980. aasta Haagi konventsioonis sätestatud menetlust, mida on täiendatud mõningate selgitustega, eelkõige sellistes küsimustes nagu lapse ärakuulamine, pärast tagastamistaotluse esitamist otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg ja lapse tagasitoomisest keeldumise põhjendused. Määrusega on kehtestatud ka sätted, mis reguleerivad eri liikmesriikides väljastatud vastuolulisi tagasitoomise ja tagasitoomisest keeldumise otsuseid.

Euroopa Liit toetab rahvusvahelisel tasandil kolmandate riikide ühinemist 1980. aasta Haagi konventsiooniga, et liikmesriigid saaks rahvusvaheliste lapseröövidega tegeledes toetuda ühisele õigusraamistikule.

Ajavahemikul juunist 2015 kuni veebruarini 2019 on juba vastu võetud 18 nõukogu otsust, et kiita heaks 26 kolmanda riigi (Maroko, Singapur, Vene Föderatsioon, Albaania, Andorra, Seišellid, Armeenia, Korea Vabariik, Kasahstan, Peruu, Gruusia, Lõuna-Aafrika, Tšiili, Island, Bahama, Panama, Uruguay, Colombia, El Salvador, San Marino, Dominikaani Vabariik, Valgevene, Usbekistan, Honduras, Ecuador ja Ukraina) ühinemine 1980. aasta Haagi rahvusvahelise lapseröövi konventsiooniga 1 .

Käesolev ettepanek on seotud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud üldise eesmärgiga kaitsta lapse õigusi. 1980. aasta Haagi konventsiooni eesmärk on kaitsta last vanema sooritatud lapseröövi kahjuliku mõju eest ja tagada, et laps säilitaks kontakti mõlema vanemaga, näiteks tagades suhtlusõiguse tulemusliku kohaldamise.

Samuti tuleb rõhutada, et ettepanek on kooskõlas eesmärgiga edendada piiriüleste perekonnasiseste vaidluste lahendamiseks vahendusmenetluse kasutamist. Direktiivi vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 2 kohaldatakse ka perekonnaõiguse suhtes ühises Euroopa õigusruumis. Ka 1980. aasta Haagi konventsioon kutsub üles perekonnasiseste vaidluste rahumeelsele lahendamisele. Üks 1980. aasta Haagi konventsioonil põhinev heade tavade juhend, mille Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents avaldas, on pühendatud vahendamise kasutamisele konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate rahvusvaheliste perekonnasiseste lapsi puudutavate vaidluste lahendamiseks. Euroopa Komisjoni algatusel on see juhend tõlgitud lisaks inglise ja prantsuse keelele kõigisse ELi keeltesse ja ka araabia keelde, et toetada dialoogi riikidega, mis ei ole veel konventsiooni ratifitseerinud / sellega ühinenud, ja aidata leida konkreetseid viise rahvusvahelistest lapseröövidest tekkivate probleemide lahendamiseks 3 .

1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 38 on sätestatud, et „[ühinevate riikide] [ü]hinemine kehtib ühineva riigi ja ühinemise heaks kiitnud konventsiooniosalise kohta“. Võttes arvesse asjaolu, et otsuses käsitletakse liikmesriikide poolt liidu huvides antavat sõnaselget nõusolekut ühinevate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks, on kohaldatav õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõige 6. Materiaalõiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3; seepärast teeb nõukogu ühehäälse otsuse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

Määrus (EÜ) nr 2201/2003 on Iirimaa suhtes siduv ja seepärast osaleb ta käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

Käesolev ettepanek on koostatud kooskõlas nõukogu juba vastu võetud samateemaliste otsustega ning see ei lähe kaugemale, kui on vajalik ELi ühtse tegutsemise saavutamiseks rahvusvaheliste lapseröövide valdkonnas, tagades, et ELi liikmesriigid annavad ettenähtud aja jooksul nõusoleku Filipiinide ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga.

Valdav enamik Euroopa Liidu liikmesriikidest, kellega komisjon konsulteeris nende valmisoleku asjus anda nõusolek Filipiinide ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga, esitasid pooldava arvamuse.

2. juuli 2019. aasta ekspertide kohtumise arutelud näitasid, et liikmesriikidel – ühe erandiga – ei ole Filipiinide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmisele vastuväiteid.

Komisjon usub, et nõukogu tsiviilõiguse töörühmas tehnilisel tasandil peetavate edasiste arutelude tulemusel saavutatakse nõukogu otsuse vastuvõtmiseks vajalik ühehäälsus.

Valmistudes 2. juulil 2019 toimuvaks ekspertide kohtumiseks ja selle järelmeetmeteks, suhtles komisjon tihedalt Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi, Manilas asuva ELi delegatsiooni ja Filipiinide justiitsministeeriumiga, eelkõige riigi peanõunikuga, kes on määratud keskasutuseks 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel.

Sarnaselt ajavahemikul 2015–2019 juba vastu võetud nõukogu 18 otsusega teatavate kolmandate riikide 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemise heakskiitmise kohta ei ole käesoleva õigusakti iseloomu tõttu mõjuhinnangut tehtud. Kuid konventsiooni rakendamist Filipiinidel analüüsiti 2. juulil 2019 toimunud ekspertide kohtumisel, kus olid esindatud kõik ELi liikmesriigid. Kohtumise järelmeetmena on komisjon tähelepanelikult jälginud edasist arengut Filipiinidel.

1980. aasta Haagi konventsiooni konkreetseid rakendusakte ei ole veel vastu võetud, sest eri osakonnad/ministeeriumid pidid omavahel konsulteerima. Ajutise meetmena valmistab justiitsministeerium ette presidendi poolt allkirjastatavat korraldust.

Ministeeriumi eesmärk on näha ette 1980. aasta Haagi konventsiooni menetlusse kaasatud asjaomaste asutuste konkreetsed ülesanded ning mehhanism, millega kiirendada asutustevahelist koostööd ja koordineerimist muu hulgas justiitsministeeriumi, immigratsiooniameti, riikliku uurimisbüroo, sotsiaalhoolekande ja arengu ministeeriumi, prokuratuuri ja välisministeeriumi vahel. Samuti palub ministeerium abi presidendi kantseleilt, et näha ette esialgsed eelarvelised vajadused 1980. aasta Haagi konventsiooni rakendamise rahastamiseks riigis.

Filipiinid lubasid edastada muudetud korralduse eelnõu asjaomastele ametitele märkuste esitamiseks 2021. aasta mais, millele järgneb veel üks asutustevaheline konsultatsioon, et korralduse saaks presidendi kantseleile edastada hiljemalt 2021. aasta teise kvartali lõpuks.

Samaaegselt kavandatava korralduse eelnõuga uurib justiitsministeerium ka võimalust paluda justiitsministril välja anda ministeeriumi ringkiri, milles nähakse kuni kavandatava korralduse väljaandmiseni ette ka asutustevahelise koordineerimise mehhanism . Korralduse eelnõu sisu käsitlevate konsultatsioonide tulemusi võib kasutada ministeeriumi ringkirja koostamisel. Ministeeriumi ringkirja kavandis sisalduvat menetlust ja asutustevahelist koordineerimist saab kasutada kavandatava korralduse eelnõu rakenduseeskirjadena.

Kuigi rakendusaktide/-eeskirjade väljaandmine on olnud üsna aeglane, eeldatakse, et Filipiinid on nüüd täiesti teadlikud vajadusest näidata konkreetseid tulemusi, et kergemini saavutada ELi liikmesriikide ja teiste lepinguosaliste heakskiit ühinemisele.

Nõusoleku Filipiinide ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga on andnud 16 konventsiooniosalist.

Kavandatud otsusel puudub mõju eelarvele.

Kuna ettepanek käsitleb ainult Euroopa Liidu liikmesriikidele antavat luba anda nõusolek Filipiinide ühinemiseks 1980. aasta Haagi konventsiooniga, piirdub selle rakendamise seire selle kontrollimisega, kas liikmesriigid järgivad kirjaliku nõusoleku sõnastust ja selle hoiuleandmise tähtaega ning kas nad teavitavad komisjoni hoiuleandmisest, nagu on sätestatud nõukogu otsuses.