Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rändetaustaga naiste, emade ja perekondade integratsioon ELi liikmesriikides ning sihtkeele oskustasemed integreerimiseks“

(ettevalmistav arvamus)

(2021/C 10/01)

Raportöörid:

Indré VAREIKYTÉ Ákos TOPOLÁNSZKY

Nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlus	kiri 18.2.2020
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimused ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	9.9.2020
Vastuvõtmine täiskogus	29.10.2020
Täiskogu istungjärk nr	555
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	234/4/14

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et — rändajate integreerimise riiklikud tegevuskavad ja strateegiad on ELis oma juhtpõhimõtete, meetmete ning järelevalve ja hindamise taseme poolest suuresti erinevad; — kõigis liikmesriikides on vähe tõendeid tegevuskavade ja strateegiate kohta, milles keskendutaks konkreetselt naistele või soolise võrdõiguslikkuse teemadele, samas kui vähemusrahvuste hulka kuuluvad rändetaustaga naised ning eri vanuses naised peavad paljudes eluvaldkondades tulema toime mitmekordse või läbipõimunud diskrimineerimisega; — vähem kui pooltel ELi liikmesriikidel on olemas tegevuskavad või strateegiad, milles käsitletakse sõnaselgelt rändajate järeltulijaid, isegi kui Eurostati ja rahvusvaheliste organisatsioonide statistilised tõendid näitavad nende ebasoodsat olukorda; — tõhus integratsioon pakub riikide jaoks, kuhu rändajad elama asuvad, palju potentsiaalseid majanduslikke, sotsiaalseid ja maksualaseid eeliseid, kuid võrreldes probleemide keerukusega on asjakohaseid meetmeid kokkuvõttes nii ELi kui ka riikide tasandil vähe.

1.2.

COVID-19 kriis on avaldanud ebaproportsionaalselt suurt mõju haavatavatele kogukondadele, eriti vähemusrahvuse hulka kuuluvatele rändajatele ja rändetaustaga naistele. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon võtaks oma uue integratsiooni ja kaasatuse algatuse väljatöötamisel arvesse kriisist saadud õppetunde ja tutvustaks liikmesriikides rakendatud parimaid lähenemisviise.

1.3.

Komitee on veendunud, et rändeprobleemide lahendamisel tuleb lähtuda terviklikust lähenemisviisist. Seepärast peaks algatus hõlmama põhiõigustealaseid, sotsiaalse ja tööalase kaasamise, haridus-, kultuuri-, õigus- ja tervishoiualaseid poliitikameetmeid.

1.4.

Komitee nõuab, et komisjon arendaks tervikliku integratsioonipoliitika kujundamisel välja parema ja tõhusama teabevahetuse ja kooskõlastamise liikmesriikide, nende ametiasutuste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

1.5.

Komitee mõistab taas kord hukka igasuguse naistevastase vägivalla ning kutsub liikmesriike, kes pole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud, oma seisukohta muutma, ning nõuab, et kõik liikmesriigid tagaksid rändetaustaga naissoost vägivallaohvritele põliselanikest naistega võrdse juurdepääsu asjakohastele teenustele, toetusele ja võimalustele.

1.6.

Komitee soovitab veel kord luua haridust tõendavate dokumentide hindamiseks ja soospetsiifiliste toetusprogrammide loomiseks paremad süsteemid, mis võivad hõlbustada rändetaustaga naiste sisenemist tööturule.

1.7.

Komitee nõuab kiireloomulisi meetmeid, et tagada integreeritud lähenemisviis, mille eesmärk on ühtlustada majapidamistööd mõjutava sotsiaal- ja tööhõivepoliitika mitmetasandiline reguleerimine kogu ELis.

1.8.

Vaja on arendada süsteemsemat teavitustegevust ja teadlikkuse suurendamist, et kindlustada rändajate ja pagulaste teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning luua neis usaldus valitsuse ja riigiasutuste suutlikkuse vastu neid kaitsta, suurendades ka samas seda suutlikkust.

1.9.

Komitee nõuab, et koostataks ELi ühised keeleõppe suunised, et tagada ühtne ja terviklik lähenemisviis, kajastades mitte ainult õppijate erisuguseid vajadusi ja tasemeid, vaid ka õpetajate kvalifikatsiooninõudeid.

1.10.

Komitee on veendunud, et keeleõpe peaks hõlmama juhendamist, teavitus- ja selgitustööd seoses keeleõppe eesmärkide ja kasuga rändajate elu jaoks, mis innustaks neid ise protsessis aktiivsemalt osalema.

1.11.

Komitee leiab, et oleks kasulik uurida edasi, kas ühise Euroopa keeleõppe raamdokumendi abil saaks ühtlustada rändajate keeleõppe protsessi ja tagada kohandatud lähenemisviis.

1.12.

Komitee rõhutab vajadust parandada piisavate ja võrreldavate, sugupoolte lõikes eristavate rändeandmete kogumist ELi, liikmesriikide ja eriti kohalikul tasandil.

2.   Ettevalmistava arvamuse põhisisu

2.1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Saksamaa on palunud komiteel arutada ettevalmistavas arvamuses erimeetmeid, mis on liikmesriikides ette nähtud rändetaustaga naiste, emade ja perede integreerimiseks, ning keelekursuste mudeleid, mida liikmesriigid kasutavad pagulaste ja muude rändajate integratsiooniprotsessi alguses, ning neil kursustel määratud sihtkeele oskustaset.

3.   Olukorra analüüs (1)

3.1.

Rändajate integreerimise riiklikud tegevuskavad ja strateegiad on ELis oma juhtpõhimõtete, meetmete ning järelevalve ja hindamise poolest suuresti erinevad. Need erinevused kajastavad riiklikke erijooni, haldustavasid ja rändeajalugu. Neid erinevaid lähenemisviise arutatakse Euroopa integratsioonivõrgustikus. Euroopa Liidu Nõukogu sisserändajate integreerimise poliitika ühiste aluspõhimõtete ülevõtmises ELi ja muudesse asjakohastesse poliitikadokumentidesse püsivad siiski riikidevahelised erinevused. Oluline on märkida, et mõnes liikmesriigis rakendavad integratsioonipoliitikat piirkondlikud ja/või kohalikud omavalitsused, mis suurendab veelgi erinevusi nende suuniste rakendamisel.

3.2.

Kõikide liikmesriikide lõikes on vähe tõendeid tegevuskavade ja strateegiate kohta, milles keskendutaks konkreetselt naistele või soolise võrdõiguslikkuse teemadele, ning on ilmnenud, et rändetaustaga naised, sh eelkõige rahvusvähemuste hulka kuuluvad ja mustanahalised naised, peavad toime tulema mitmekordse või läbipõimunud diskrimineerimisega ühiskonnaelu paljudes valdkondades, sealhulgas tööhõives ja hariduses, ning eriti on takistatud nende juurdepääs tervishoiuteenustele (2).

3.3.

Vähem kui pooltel ELi liikmesriikidel on tegevuskavad või strateegiad, milles käsitletakse sõnaselgelt rändajate järeltulijaid, isegi kui statistilised tõendid näitavad nende ebasoodsat olukorda. Sotsiaalse kaasatuse puudumine võib tekitada rändetaustaga noorte potentsiaalset võõrandumist, mis mõjutab sotsiaalset sidusust, sallimatust, diskrimineerimist ja kuritegevuse kasvu ning suurendab samuti noorte rändajate haavatavust desinformatsiooni ja äärmuslike liikumiste ees.

3.4.

Rändetaustaga vanematele suunatud teavitustegevus on väljakujunenud ja süsteemne poliitika ainult vähestes liikmesriikides. Kõnealused poliitikameetmed on erinevad, hõlmates näiteks rändajatest ja pagulastest lapsevanemate ning perekondade osalemist koolielus ja nende kaasamist, teavitamist ja teadlikkuse suurendamist laste haridusest kui ka nende toetamist liikmesriigi riigikeele õppimisel ning võimalust toetada ja aidata oma lapsi hariduse omandamisel.

3.5.

Liikmesriikides läbiviidud riigi tasandi teadusuuringute ja uurimuste tulemused osutavad rändetaustaga laste segregatsioonile koolis. Veelgi enam, isegi kui elukohtade kontsentreerumine ei ole suur, kipuvad mõned koolid, eriti algkoolid, olema rohkem segregeeritud kui nende teenindatavad piirkonnad.

3.6.

Jätkuvalt kasvab eestkostjata alla 18aastaste rändetaustaga laste arv – Euroopa võtab vastu 74 % varjupaika taotlevatest saatjata alaealistest. Pärast traumaatilist rändeteekonda, millega sageli on kaasnenud vägivald, puutuvad need lapsed ja noorukid jätkuvalt kokku mitmesuguste ohtudega ning on eriti haavatavad kuritegelike võrgustike ees, millega võib kaasneda alaealiste värbamine, lastega kaubitsemine prostitutsiooni, seksuaalse ärakasutamise ja lapstööjõu kasutamise eesmärgil (3).

3.7.

Liikmesriikides võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste kogutavad andmed piirduvad tavaliselt rassilise/etnilise päritolu alusel diskrimineerimise juhtudega. Enamikus ELi liikmesriikides on vähe andmeid või puuduvad andmed kolmandate riikide kodanike esitatud diskrimineerimisega seotud kaebuste kohta muudel kui etnilistel või rassilistel põhjustel (4). Kolmandate riikide kodanike poolt võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele esitatud kaebuste tegelik arv on väga väike, võrreldes küsitluste raames registreeritud tajutud diskrimineerimise ja ohvristamise kogemuste ja juhtumitega. Aladeklareerimine (5) on tõsine probleem ja seda võib seostada vähese teadlikkusega oma õigustest ja usaldamatusega ametivõimude vastu, eriti rändetaustaga naiste ja laste seas.

4.   Integratsiooni parandamine

4.1.

Komitee rõhutab tõsiasja, et integratsioon on dünaamiline, pikaajaline ja pidev kahesuunaline protsess, mis hõlmab nii rändajaid kui ka vastuvõtvat ühiskonda. See on probleem, mille lahendamise on liit võtnud omale kohustuseks ning riikide jaoks, kuhu rändajad asuvad elama, pakub tõhus integratsioon palju potentsiaalseid majanduslikke, sotsiaalseid ja maksualaseid eeliseid, kuid võrreldes probleemi keerukusega on asjakohaseid meetmeid kokkuvõttes nii ELi kui ka riikide tasandil vähe.

4.2.

COVID-19 kriis on mõjutanud ebaproportsionaalselt haavatavaid kogukondi, eriti rändajaid ja rändetaustaga naisi (6). Mõju hõlmab füüsilist ja vaimset tervist, samuti majanduslikke tagajärgi, diskrimineerimise ja rassismi võimalikku suurenemist ning koolide füüsilise sulgemise mõju sisserännanud lastele ja nende vanematele. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon võtaks oma uue integratsiooni ja kaasatuse algatuse väljatöötamisel arvesse kriisist saadud õppetunde ja tutvustaks liikmesriikides rakendatud parimaid lähenemisviise. Seda kriisi silmas pidades kutsub komitee ka liikmesriike üles pakkuma tasuta koolitust digiseadmete kasutamise, dokumendihalduse, töö otsimise ja kaugtöö vallas ning pakkuma kriisiabi ja õigusnõustamist majanduslikes raskustes ja/või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele (7).

4.3.

Komitee on veendunud, et rändeprobleemide lahendamisel tuleb lähtuda terviklikust lähenemisviisist. Seepärast peaks tulevane algatus hõlmama põhiõigustealaseid, sotsiaalse ja tööalase kaasamise, haridus-, kultuuri-, õigus- ja tervishoiu ja elamumajanduse alaseid poliitikameetmeid.

4.4.

Komitee mõistab taas kord hukka igasuguse naistevastase vägivalla ning kutsub liikmesriike, kes ei ole veel Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, oma seisukohta muutma, (8) ning kutsub kõiki liikmesriike üles tagama rändetaustaga naissoost vägivallaohvritele põliselanikest naistega võrdse juurdepääsu asjakohastele teenustele, toetusele ja võimalustele. Sisserändajatest perevägivallaohvritel peaks olema võimalik taotleda vägivalla toimepanijast sõltumata konfidentsiaalselt seadusliku sisserände staatust (9).

4.5.

Rändetaustaga naised on vabade töökohtade jaoks sageli ülekvalifitseeritud, nad on töötud ja peavad tulema toime kvalifikatsiooni kaotamisega (10). Komitee soovitab veel kord luua haridust tõendavate dokumentide hindamiseks ja soospetsiifiliste toetusprogrammide loomiseks paremad süsteemid, mis võivad hõlbustada naiste sisenemist tööturule (nagu lastesõimed ja lasteaiad) (11).

4.6.

Komitee rõhutab, et rändetaustaga naised ei ole homogeenne rühm, eriti oskuste ja kvalifikatsiooni osas (12). Nad on oma töö jaoks suurema tõenäosusega ala- ja/või ülekvalifitseeritud ja käivad väiksema tõenäosusega tööl (13). Seepärast peaksid integratsioonimeetmed, aktiivsed tööturupoliitika meetmed ja -programmid ning sotsiaalmajanduse projektid hõlmama keelekursusi, oskuste hindamist ja kutseõpet (14).

4.7.

Võõrtöölistest koduabilistest on saanud sotsiaalhoolekande süsteemide oluline tugisammas, eriti eakate pikaajalise hoolduse valdkonnas, ja kõige sagedamini saavad negatiivse mõju osaliseks majapidamistööde valdkonnas töötavad rändetaustaga naised (15). Seda sektorit iseloomustab endiselt täielik või osaline ebaseaduslik tööhõive ja madal palgatase; koduabiliste tööalane ja/või õiguskaitse töötuse, tööga seotud vigastuste või puude, aga ka emaduse korral on väiksem ning nad kannatavad sageli sotsiaalse eraldatuse ja tõrjutuse all, eriti tööandja juures elamise korral (16). Komitee nõuab kiireloomulisi meetmeid, et tagada integreeritud lähenemisviis, mille eesmärk on ühtlustada majapidamistööd mõjutava sotsiaal- ja tööhõivepoliitika mitmetasandiline reguleerimine kogu ELis, võttes samas arvesse hooldus-, tööhõive- ja rändepoliitika ristumiskohti ning seda, kuidas need mõjutavad tööturule integreerumist ja rändetaustaga koduabiliste elutingimusi.

4.8.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et rändetaustaga naised on sageli sunnitud elama eraldatuses ja langevad üksinduse ja vägivalla haavatavateks ohvriteks. Töötamise korral on nad samas sageli ületöötanud ja peavad lisaks täitma majapidamises kõiki hooldamisega seotud ülesandeid. Kuna selliseid küsimusi käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse poliitika, meetmete ja vahendite kaudu, on ülioluline garanteerida rändetaustaga naistele võrdne juurdepääs sellistele vahenditele ning tagada, et neid võimestatakse samal määral kui põlisrahvaste naisi. Vaja on arendada süsteemsemat teavitustegevust ja teadlikkuse suurendamist, et kindlustada rändajate ja pagulaste teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning luua neis usaldus valitsuse ja riigiasutuste suutlikkuse vastu neid kaitsta, suurendades ka samas seda suutlikkust.

4.9.

Komitee leiab, et rände ja integratsiooni kontekstis täidab sooline võrdõiguslikkus sama suurt rolli kui ülejäänud Euroopa ühiskonna jaoks, kuna see hõlmab mitmeid põhiõigusi (nt sallivus, võrdõiguslikkus, väljendus-, seisukohtade ja usuvabadus jne), mis võivad täiesti teistsugusest kultuurist pärit ja erineva taustaga pagulaste ja muude rändajate jaoks olla kultuuriliselt võõrad. Seepärast peaks see terviklikult kohandatud poliitika integratsioonimudelite ja meetmete kaudu kujunema üheks integratsiooni alustalaks.

4.10.

Komitee märgib, et rändajate perekondade ja lapsevanemate kaasamine kohalikesse ja koolikogukondadesse peaks algama vastuvõtmise varases etapis, et vältida rändetaustaga laste ja noorte tõrjumist ja sellest tulenevat võõrandumist. Sellisest toetusest võib olla kasu emakeele omandamisel varases eas.

4.11.

Komitee nõuab seetõttu, et komisjon arendaks välja parema ja tõhusama teabevahetuse ja kooskõlastamise liikmesriikide, nende ametiasutuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsustega ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega tervikliku integratsioonipoliitika kujundamisel ning võrdlevate aruannete avaldamisel nende rakendamise kohta ja heade tavade aktiivsel tutvustamisel ja jagamisel. Samal ajal on ELi institutsioonide ülesanne kaitsta Euroopa väärtusi ja jõustada kohaldatavaid õigusakte juhtudel, kui liikmesriigid ei järgi inimõigusi käsitlevaid õigusakte, kohtlevad sisserändajaid ebainimlikult ja/või diskrimineerivad neid.

4.12.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja mitmesuguseid meetmeid ja vahendeid, et toetada liikmesriike, nende ametiasutusi ja kohalikke omavalitsusi, samuti sotsiaalpartnereid, valitsusväliseid organisatsioone ja eraldiseisvaid algatusi võitluses rändajate ja üldiselt rändevastase vaenulikkuse ning rändevastaste desinformatsioonikampaaniatega, tutvustades kasu ja võimalusi, mida rändajad meie ühiskonnale pakuvad.

4.13.

Komitee rõhutab vajadust tagada piisavate ja võrreldavate rändeandmete kogumine ELi, liikmesriikide ja eriti kohalikul tasandil, sealhulgas, kuid mitte ainult, soo, vanuse, etnilise kuuluvuse ja rändestaatuse, töösuhte kestuse, palgaastme ja karjääriarengu kohta, et tagada asjakohane tõenditel põhinev poliitikakujundamine.

5.   Keelekoolitus

5.1.

Komitee leiab, et keeleõpe ei tohiks olla eesmärk iseeneses – keeleõppe ühendamine kultuuri tundmaõppimise ning kogukonnas ja ühiskonnas osalemisega tagaks edukama integratsiooniprotsessi.

5.2.

Kahjuks kasutavad ainult vähesed liikmesriigid keeleõppes vajaduspõhist lähenemist, avades kursused kõigile piiratud keeleoskusega elanikele. Mitmes liikmesriigis pakutakse sellistele kursustele juurdepääsu ainult humanitaarkaitse saajatele. Keeleõppeprogrammid on harva seotud tööhõivega ning töökohapõhised, töökohal pakutavad ja kõrgema taseme keeleõppekursused on haruldased. Mõnes riigis peavad rändajad tasuma kursuste eest ette ja see hüvitatakse ainult lõpueksamite sooritamise korral. Lisaks erinevad suuresti nii keeleõpetuse lähenemisviis ja kvaliteet kui ka rändajate endi pühendumine (17).

5.3.

Seepärast on komitee veendunud, et on ülioluline koostada ELi ühised keeleõppe suunised, et tagada ühtne ja terviklik lähenemisviis, kajastades mitte ainult õppijate erisuguseid vajadusi ja taset, vaid ka õpetajate kvalifikatsiooninõudeid.

5.4.

Lisaks on hoolduskohustusi täitvate naiste jaoks ajakava ja tingimuste (maksumus/asukoht) tõttu keelekursustele pääsemine eriti keeruline (18). On ülioluline märkida, et eriti suurte lünkade tõttu keeleõppes tuleks pöörata täiendavat tähelepanu just rändetaustaga naistele, kuna mõnes päritoluriigis on naiste juurdepääs üldharidusele piiratud. Näiteks tuleks sisserändajatest naistele pakkuda lastehoidu ajal, mil nad käivad keelekursustel, ning nende väikelapsed võiksid käia keele- ja mängukursustel, mis on osutunud väga tõhusaks nii keeleõppe kui ka integratsiooni seisukohast.

5.5.

Komitee leiab, et ka rändajad peavad tegema ise enda, oma pere ja laste puhul otsuse, millised keeleõppestrateegiad sobivad nende elueesmärkide saavutamiseks kõige paremini. Tõsiasi, et rändajatel võib olla soov valida erinevat tüüpi kohandumisvõimaluste vahel, viitab vajadusele korraldada rändajate arvamuste ärakuulamine ning kohandatud kursuste kavandamine ja juhtimine. On ülioluline, et keeleõpe hõlmaks juhendamist, teavitus- ja selgitustööd seoses keeleõppe eesmärkide ja kasuga rändajate elu jaoks, mis innustaks neid osalema ise protsessis aktiivsemalt ja suurema pühendumisega.

5.6.

Komitee leiab, et oleks kasulik uurida edasi, kas ühise Euroopa keeleõppe raamdokumendi abil saaks ühtlustada rändajate keeleõppe protsessi ja tagada rohkem kohandatud lähenemisviisi, kuna see võib leevendada nii korraldusprotsessi kui ka seada õppijatele selged ootused.

5.7.

Komitee rõhutab asjaolu, et tõlkidel on suur mõju inimese rände- ja integratsiooniteenustele ning nende tulemustele. Tõlkide kvalifikatsioon ei vasta aga tingimata rändajate vajadustele, seades naised sageli ebasoodsasse olukorda. Tõlkide koolitust tuleks seetõttu ühtlustada ja see peaks viima Euroopa tasandi sertifitseerimiseni. Tuleks luua koostöö ELi ülikoolidega, kes pakuvad avaliku teenistuse suulise tõlke õppeprogramme.

5.8.

Komitee leiab, et keeleoskus, tööhõive ja tööhõive kvaliteet on omavahel seotud ning seega, mida parem on keeleoskus, seda tõenäolisem on, et uustulnuk pääseb paremini ligi headele töökohtadele ja haridusvõimalustele ning integreerub üldiselt paremini ühiskonda. Vastuvõtva kogukonna keele õppimisest on palju kasu: alates laiemast ja paremast juurdepääsust tööturule kuni ülejäänud kogukonna poolt tunnustatud kuuluvuseni ja rändajate endi ühtekuulumistundeni. Keeleõppe kõige olulisemad aspektid on seega kvaliteetse juhendamise kasutamine tulemuse saavutamiseks, õppe kättesaadavaks tegemine ning mugavaks ja kohandatuks muutmine. COVID-19 kriisi ajal saadud kogemustele tuginedes tuleks rohkem investeerida digitaalsetesse vahenditesse, et võimaldada rändajatel osaleda veebikoolitustel.

---

(1)  Lisateave: https://ec.europa.eu/migrant-integration/feature/what-measures-are-in-place-to-ensure-the-long-term-integration-of-migrants-and-refugees-in-europe.

(2)  Together in the EU: Promoting the participation of migrants and their descendants, European Union Agency for Fundamental Rights, 2017.

(3)  Arvamus SOC/634, „Saatjata alaealiste rändajate kaitse Euroopas“, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (kavas esitada täiskogu istungjärgule 16.-18. septembril 2020).

(4)  Links between migration and discrimination – A legal analysis of the situation in EU Member States, European network of legal experts in gender equality and non-discrimination (Seosed rände ja diskrimineerimise vahel – ELi liikmesriikide olukorra juriidiline analüüs, Soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustik), Euroopa Komisjoni õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 2016.

(5)  Being Black in the EU – Second European Union Minorities and Discrimination Survey (Olla mustanahaline Euroopa Liidus – Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2018.

(6)  Euroopa integratsiooni veebisaidil jälgitakse pidevalt COVID-19 mõju rändajate kogukondadele paljudes peamistes integratsioonipiirkondades kogu ELis.

(7)  Manifesto on Digital Inclusion (Digitaalse kaasamise manifest), Naissoost sisserändajate Euroopa võrgustik, 16. juuni 2020.

(8)  ELT C 240, 16.7.2019, lk 3.

(9)  Handbook for Legislation on Violence against Women (Naistevastast vägivalda käsitlevate õigusaktide käsiraamat), naiste olukorra parandamise ekspertrühm/majandus- ja sotsiaalosakond, ÜRO, 2009.

(10)  Harnessing Knowledge on the Migration of Highly Skilled Women (Kõrge kvalifikatsiooniga naiste rände alaste teadmiste kasutamine), Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, 2014.

(11)  ELT C 242, 23.7. 2015, lk 9.

(12)  The New EU Migration Pact in Progress: Recalling Legal Obligations (ELi uus rändepakett – hetkeseis: meenutades õiguslikke kohustusi), Naissoost sisserändajate Euroopa võrgustik, 2020.

(13)  Euroopa integratsiooni veebisait, Naissoost sisserändajate integratsioon, 12/11/2018, https://ec.europa.eu/migrant-integration/feature/integration-of-migrant-women.

(14)  Punkt 4.16 arvamuses (ELT C 283, 10.8.2018, lk 1).

(15)  Out of sight: migrant women exploited in domestic work (Silma alt ära: majapidmistöödel ekspluateeritavad sisserändajatest naised), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2018.

(16)  Rahvusvaheline rändedokument nr 115, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon 2013.

(17)  https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/201915_early_language_support_wider_dissemination.pdf.

(18)  Arvamus (ELT C 242, 23.7.2015, lk 9).