Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 52018IE2210

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa raamdirektiiv miinimumsissetuleku tagamiseks“(omaalgatuslik arvamus)

    EESC 2018/02210

    ELT C 190, 5.6.2019, p. 1–8 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    Date of document:
    20/02/2019; hääletamise kuupäev
    Date of vote:
    20/02/2019
    Date lodged:
    15/03/2018
    Author:
    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
    Responsible body:
    EESC_SOC
    Form:
    Omaalgatuslik arvamus
    Internal reference:
    AVIS-SECTION 2018/2210 FIN
    Session:
    541

    5.6.2019   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 190/1

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa raamdirektiiv miinimumsissetuleku tagamiseks“

    (omaalgatuslik arvamus)

    (2019/C 190/01)

    Raportöör: Georges DASSIS

    Täiskogu otsus

    15.3.2018

    Õiguslik alus

    kodukorra artikli 29 lõige 2

     

    omaalgatuslik arvamus

    Vastutav sektsioon

    tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon

    Vastuvõtmine sektsioonis

    18.12.2018

    Vastuvõtmine täiskogus

    20.2.2019

    Täiskogu istungjärk nr

    541

    Hääletuse tulemus

    (poolt/vastu/erapooletuid)

    158/81/12

    1.   Järeldused ja soovitused

    1.1.

    		 Alates esimese Euroopa ühenduse – ESTÜ – rajamisest 1952. aastal on kaks põlvkonda Euroopa kodanikke väga suures enamuses toetanud Euroopa integratsiooni projekti. Oluline tegur, mis on pannud kodanikud seda projekti toetama, on olnud majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus.

    1.2.

    		 Alates sellest, kui 2008. aastal vallandus finantskriisi järel majanduskriis, ja hoolimata majanduse elavnemisest viimastel aastatel, on vaesuse määr pikaajaliste töötute ja töötavate vaeste hulgas järjest tõusnud. See on enamikus liidu liikmesriikides endiselt murettekitaval tasemel.

    1.3.

    		 Seni ei ole liidu tekstid ja kohustused, nagu strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk oli vähendada vaesusest ohustatud inimeste hulka 20 miljoni võrra, loodetud tulemusi andnud. Seega ei piisa seatud eesmärkide saavutamiseks subsidiaarsuse põhimõtte rakendamisest, mille ainsaks vahendiks on avatud koordinatsiooni meetod.

    1.4.

    		 Euroopa siduva raamistiku kehtestamine sellise inimväärse miinimumsissetuleku kasutuselevõtuks Euroopas, mis võimaldaks miinimumsissetuleku süsteeme liikmesriikides üldiselt laiendada, toetada ja inimväärseks (piisavaks) kujundada, oleks Euroopa esimene oluline vastus Euroopa vaesuse tõsisele ja püsivale probleemile. See paigutuks Euroopas sotsiaalvaldkonnas „AAA-reitingu“saamise konteksti, millest teatas president Juncker, ja annaks kodanikele konkreetse signaali, et liit tõepoolest tegutseb nende heaks.

    1.5.

    		 See võiks toimuda direktiivi vormis, milles määratletakse võrdlusraamistik piisava miinimumsissetuleku kehtestamiseks, mis oleks kohandatud iga riigi elatustaseme ja eluviisiga ning mille puhul võetaks arvesse selliseid tegureid nagu sotsiaalne ümberjaotamine, maksustamine ning elatustase vastavalt võrdluseelarvele, mille metoodika määratakse kindlaks ELi tasandil.

    1.6.

    		 Õiguslike vahendite valikut Euroopa raamistiku kujundamiseks, mille abil kehtestada inimväärne miinimumsissetulek Euroopas, põhjendab vajadus tagada selle abi kättesaadavus kõigile, kes seda vajavad, ning abi kohandatavus nende tegelike vajadustega. Inimväärne miinimumsissetulek on ka vahend, mille abil tööturult väljatõrjutud inimesed tööhõivesse integreerida või reintegreerida ning võidelda palgavaesuse vastu.

    1.7.

    		 ELi tagatud inimväärse miinimumsissetuleku kehtestamine on äärmiselt poliitiline. Euroopa Liidu leping, Euroopa Liidu toimimise leping, 1989. aasta ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, 2000. aasta põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalõiguste sammas õigustavad küll selles valdkonnas Euroopa tasandil tegutsemist, kuid käimas on arutelu selle üle, kas on õiguslikku alust miinimumsissetulekut puudutavate Euroopa õigusaktide jaoks. Euroopa õigusaktide pooldajate arvates võib õigusliku aluse leida ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktidest c (1) ja h (2). Komitee soovitab pragmaatilist lähenemisviisi, mis seisneb siduvas Euroopa raamistikus, et toetada ja suunata inimväärse miinimumsissetuleku süsteemide arendamist liikmesriikides ja nende rahastamist.

    1.8.

    		 Oma esimeses selleteemalises arvamuses kutsus komitee komisjoni üles uurima Euroopa miinimumsissetuleku rahastamise võimalusi, keskendudes eelkõige võimalusele luua asjakohane ELi fond (3). Kuna komisjon ei ole sellele üleskutsele reageerinud, peab komitee kohaseks seda korrata.

    2.   Üldised märkused

    2.1.   Sissejuhatus

    2.1.1.

    		 Euroopa tasandil miinimumsissetuleku kehtestamise taustaks on sotsiaalne kriis, mis hoolimata majanduse elavnemisest endiselt kestab ning tekitab ulatuslikku tõrjutust. Eurostati uusimate andmete kohaselt on Euroopa Liidus 112,9 miljonit inimest ehk 22,5 % elanikkonnast vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus. See tähendab, et nende inimeste puhul oli täidetud vähemalt üks järgmisest kolmest tingimusest: nad olid pärast sotsiaalsiirdeid vaesuse ohus (rahaline vaesus), nad kannatasid tõsist materiaalset puudust või elasid väga madala tööhõivega leibkondades. Pärast seda, kui vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste osakaal kasvas kolmel järjestikusel aastal ajavahemikus 2009–2012, ulatudes peaaegu 25 %ni, on see nüüd pidevalt vähenenud ja oli eelmisel aastal 22,5 % ehk 1,2 protsendipunkti alla 2008. aasta lähtetaset ja 1 protsendipunkt alla 2016. aasta taset (4).

    2.1.2.

    		 Seoses käesoleva arvamuse teemaga, st inimväärne miinimumsissetulek vaesuses ja äärmises vaesuse elavatele inimestele, tuleb kahjuks märkida, et pikaajaliste töötute osakaal suurenes 2,9 %-lt 2009. aastal (võrdlusaasta, mil võeti vastu strateegia „Euroopa 2020“) 3,4 %-le 2017. aastal ning töötavate vaeste osakaal tõusis euroalal 7,6 %-lt 2006. aastal 9,5 % -le 2016. aastal (ELi 28 liikmesriigis tõusis see 8,3 %-lt 2010. aastal, mis on esimene aasta, mille kohta on andmed kättesaadavad, 9,6 %-le).

    2.1.3.

    		 Eriti tugevalt mõjutab see noori. 2016. aastal oli ELis enam kui 6,3 miljonit mittetöötavat ja mitteõppivat 15–24aastast noort (NEET-noored). Ehkki noorte töötuse määr vähenes enam kui 23 %-lt 2013. aastal alla 19 %-le 2016. aastal, on see ELis jätkuvalt väga kõrge (ulatudes mitmes riigis üle 40 %). Pikaajaline töötus on noorte hulgas endiselt rekordiliselt kõrgel tasemel. Noorte töötuse määr on üldisest töötuse määrast enam kui kaks korda kõrgem (2016. aastal vastavalt ligikaudu 19 % ja 9 %) ning on riigiti äärmiselt erinev: kõige madalama määraga liikmesriiki, s.o Saksamaad (7 %) lahutab kõige kõrgema määraga liikmesriikidest ehk Kreekast (47 %) ja Hispaaniast (44 %) enam kui 30 protsendipunkti.

    2.1.4.

    		 Lisaks mõjutab see ulatusliku tõrjutuse ja vaesuse olukord eriti lapsi. Eurostati hinnangul elab 26 miljonit Euroopa last vaesuses ja tõrjutuses. Nad moodustavad ELi alla 18-aastasest elanikkonnast 27 % (5). Need lapsed elavad vaestes, mõnikord üksikvanemaga peredes või töötavate vaeste peredes ning on isoleeritud olukorras ja vaesuses, millest neil on väga raske väljuda. Nagu toonitab ka Euroopa Parlament oma 20. detsembri 2010. aasta resolutsioonis (6), on naised ühiskonnarühmana „töötuse, perega seotud kohustuste jagamata jätmise, ebakindlate ja halvasti tasustatud töökohtade, palgaga seotud diskrimineerimise ja väiksemate pensionide tõttu vastuvõtlikumad vaesusele“.

    2.1.5.

    		 Siinkohal jääb üle vaid nentida, kui tähtsad on paljudes ELi riikides olemasolevad sotsiaalsed puhvrid, mis on võimaldanud vältida kriisi tingimustes täiendavate tragöödiate kujunemist, kuid neil puhvritel on piirid ning need ei toimi püsiva sotsiaalse kriis olukorras. Seepärast on hädavajalik majandust elavdada, luues seega töökohti, ja miinimumsissetulekust saaks vahend, mille abil tööturult väljatõrjutud inimesed tööhõivesse integreerida või reintegreerida. Lisaks suudavad inimväärse miinimumsissetuleku süsteemidega riigid kriisi negatiivsele mõjule paremini vastu pidada ning vähendada sotsiaalset ühtekuuluvust kahjustavat ebavõrdsust. On julgustavaid märke majanduse elavnemisest, ent see on alles õrn ja kujunenud kasvava ebavõrduse pinnal. Arutelu inimväärse miinimumsissetuleku kehtestamise üle Euroopas on seega praegusel ajal väga kohane.

    2.1.6.

    		 Praeguseks ei ole liidu tekstid ja kohustused, nagu 2010. aasta juunis vastu võetud strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk oli vähendada vaesusest ohustatud inimeste hulka 20 miljoni võrra (sic!), loodetud tulemusi andnud. Kuna subsidiaarsuse põhimõtte rakendamine, mille ainsaks meetodiks on avatud koordinatsiooni meetod, ei ole andnud loodetud tulemusi, tuleb seda meetodit täiendada ELi instrumendiga. Inimväärse miinimumsissetuleku süsteemid tuleksid kasuks mitte ainult seda vajavatele inimestele, vaid ka ühiskonnale tervikuna. Need tagaksid seda vajavatele inimestele ühiskonnas aktiivseks jäämise, aitaksid neil end töömaailmaga uuesti siduda ning võimaldaksid neil elada väärikalt. Inimväärne miinimumsissetulek on võrdsema ühiskonna saavutamiseks äärmiselt oluline, kujutab endast sotsiaalkaitse tõelist alust ning tagab sotsiaalse ühtekuuluvuse, mis tuleb kasuks kogu ühiskonnale.

    2.1.7.

    		 Miinimumsissetuleku süsteemid moodustavad sotsiaalkulutustest vaid väikese osa, ent pakuvad märkimisväärset investeeringutasuvust, samas kui investeerimata jätmisel on üksikisikutele äärmiselt negatiivsed tagajärjed, tuues pikas perspektiivis kaasa suuremad kulud. Tegemist on tõhusate stiimulitega, kuna kulutatud raha liigub kohe tagasi majandusse, sageli sektoritesse, mida kriis kõige enam kahjustab. Kuna miinimumsissetulek on seotud miinimumpalgaga, aitab see ühtlasi tagada inimväärse palga ning vältida töötavate vaeste arvu suurenemist.

    2.1.8.

    		 Oluline on käesolevas arvamuses käsitletavat inimväärset miinimumsissetulekut mitte segi ajada universaalse sissetulekuga, mida makstakse kõigile kogukonna (omavalitsus, piirkond või riik) liikmetele olenemata elatusvahendite või töökoha olemasolust. Lisaks sellele – isegi kui enamikus riikides on miinimumsissetuleku süsteemid olemas (7) – tuleb ikkagi kontrollida, kuivõrd need vastavad inimeste vajadustele, sest enamikul juhtudel on sellega veel probleeme. Saksamaal ja Prantsusmaal tegeletakse praegu sellega (8).

    2.1.9.

    		 Miinimumsissetuleku alal on tehtud juba palju ja sel teemal on esitatud juba mitmeid seisukohti. Käesoleva arvamusega rõhutab komitee „inimväärsuse“kontseptsiooni (miinimum, mida on tarvis inimväärseks eluks ülalpool vaesuspiiri) olulisust, toetudes seejuures ILO kasutatud määratlusele „inimväärne töö“ (9).

    2.1.10.

    		 Lisaks tuleks arvesse võtta Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning ELi nõukogu tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee tehtud tööd, märkimisväärset panust, mille on juba andnud sellised võrgustikud nagu Euroopa miinimumsissetuleku võrgustik (EMIN)) (10), ning kogu tööd, mida on teinud Euroopa vaesusevastane võrgustik (EAPN) (11), millega on seotud ka Euroopa Ametiühingute Keskliit. Samuti ei tohi unustada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu tööd.

    2.1.11.

    		 Enamik liikmesriike on kehtestanud miinimumsissetuleku süsteemid. Määratlused, juurdepääsutingimused ja kohaldamistasemed on väga erinevad ning neid tuleks üldistada ja ühtlustada ühiste kriteeriumide vormis, mis arvestaksid iga riigi eripära. Seni on komisjon miinimumsissetulekut toetanud ja väljendanud seisukohta, et selle küsimuse lahendamisega peaksid tegelema liikmesriigid. Märkimisväärsete tulemuste puudumine nõuab jõulisemaid riiklikke meetmeid ja paremat koordineerimist praegusest kuni 2020. aastani, aga ka tõhusamate Euroopa instrumentide loomist seatud eesmärgi saavutamiseks.

    2.1.12.

    		 Mõned olulisemad märkused käesoleva sissejuhatuse lõpetuseks:

    —

    inimväärsel miinimumsissetulekul on mõte üksnes üldise integreeriva ja aktiivselt kaasava lähenemisviisi raames, mis ühendab juurdepääsu kaasavatele tööturgudele – koos kvaliteetsete töökohtade ja täiendusõppega – juurdepääsuga kvaliteetsetele avalikele teenustele, eeskätt haridus- ja tervishoiuvaldkonnas;

    —

    õigus teha tööd peab jääma põhiõiguseks kui majandusliku võimestamise ja iseseisvuse keskne element;

    —

    inimväärne miinimumsissetulek on põhimõtteliselt ajutine, ent hädavajalik element, mille eesmärk on aidata inimesed aktiivsete meetmete abil tööhõivesse integreerida või reintegreerida – Euroopa Liidu sotsiaalse usaldusväärsuse seisukohast on tegemist juhtmeetmega;

    —

    miinimumsissetuleku piisavus ja ulatus ning juurdepääs sellele on liikmesriikide jaoks jätkuvalt tõsine väljakutse nende süsteemide väljatöötamisel. Kõnealuseid süsteeme tuleks toetada ja vajadusel Euroopa tasandil täiendada.

    3.   Poliitiline tahe ja tehnilised lahendused

    3.1.   Õiguslik alus on olemas ja seda tuleb kasutada

    3.1.1.

    		 Arvamused lahknevad küsimuses, kas õiguslik alus miinimumsissetulekut käsitlevate õigusaktide vastuvõtmiseks on olemas või mitte. Ometi on ilmne, et avatud koordinatsiooni meetod ei ole andnud piisavaid tulemusi kõigis liikmesriikides piisava miinimumsissetuleku tagamiseks, rõhutades pigem nendevahelisi erisusi – asjaolu, mis on Euroopa Liidu usaldusväärsuse seisukohast väga suur probleem.

    3.1.2.

    		 Miinimumsissetuleku küsimus on äärmiselt poliitiline. See otsus tuleb langetada ELi tasandil ja komisjon ei saa end peita antud küsimuses valesti kasutatud subsidiaarsuse põhimõtte taha otsustamaks, et ta ei saa midagi ette võtta. Komisjoni algatuse puudumine ei oleks vastuvõetav ning muudaks liidu projekti kodanike jaoks arusaamatuks teemal, mis puudutab väärikust ja inimõigusi. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles võtma koheseid meetmeid ja tugevdama liikmesriikide koordineeritud strateegiat riiklikul ja Euroopa tasandil, et töötada välja miinimumsissetulek ja valmistada ette siduv ELi instrument, mille aluseks on ühine metoodika selliste võrdluseelarvete koostamiseks, mis tagavad inimväärse miinimumsissetuleku.

    3.1.3.

    		 Lähtudes Euroopa Nõukogu 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartast, 1989. aasta ühenduse hartast töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta ning 2000. aasta põhiõiguste hartast (artikkel 34), näib miinimumsissetulek olevat selgelt üks Euroopa Liidu ja komisjoni eesmärkidest ning viimasel tuleks võtta juhtroll liikmesriikide tegevuse täiendamiseks ja ühtlustamiseks. Seda enam, et sotsiaalõiguste samba ettepaneku punktis 14 ütleb komisjon selgelt, et igaühel „on õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides, ning saada juurdepääs kaupadele ja teenustele“.

    3.1.4.

    		 Eriti olulised on aluslepingute sätted. Need hõlmavad järgmist: ELi lepingu artikkel 3, milles loetletakse liidu eesmärkide hulgas täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, aga ka sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastane võitlus ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning liikmesriikidevahelise solidaarsuse edendamine; ELi toimimise lepingu artikkel 9, milles sätestatakse, et „[o]ma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid“, ning, konkreetsemalt, ELi toimimise lepingu artikkel 151, mis avab sotsiaalpoliitikat käsitleva X jaotise ning milles sedastatakse, et liit ja liikmesriigid võtavad eesmärgiks „tööhõive edendamise ning parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega, piisava sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoogi, inimressursside arendamise, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist“– eesmärgid, mille liit võib saavutada, niivõrd kui ta (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõige 1) „toetab ja täiendab […] liikmesriikide meetmeid järgmistes valdkondades: […] c) töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse; […] h) tööturult väljatõrjutud isikute integreerimine; […] j) sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine;“ja „k) sotsiaalkindlustussüsteemide moderniseerimine […]“.

    3.1.5.

    		 Seepärast on ühtlasi vaja määratleda, kes on seoses mõistega „töötaja“õigusi omavad isikud. Komiteel tuleb seda mõistet põhjalikumalt uurida, seda enam, et ELi õiguses pole mõiste „töötaja“üheselt määratletud. Seega tuleb välja selgitada, millist „töötaja“mõistet ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktiga c silmas peetakse. Senikaua võib aga kindel olla, et ELi toimimise lepingu artiklis 153 ei ole otsustav tähtsus mitte „töötaja“mõistel vaba liikumise õiguse tähenduses, vaid seoses õigusega sotsiaalkindlustusele, mida kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kellel on õigus juurde pääseda süsteemidele, mis katavad kõiki määruses (EÜ) nr 883/2004 nimetatud ohte.

    3.1.6.

    		 Komitee on juba väljendanud järgmist seisukohta: „Arvestades asjaolu, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus soodustavad paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides populistlikke suundumusi, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Liidu Nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi „Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu: integreeritud lähenemisviis“ (12) ning kutsub üles looma järgmise finantsperspektiivi raames integreeritud Euroopa fondi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, võttes aluseks senised kogemused enim puudust kannatavate isikute Euroopa abifondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rakendamisel“ (13).

    3.1.7.

    		 Poliitiline tahe väljendub strateegia „Euroopa 2020“, selle edu ja ebaõnnestumiste objektiivses hindamises, samuti liikmesriikide tegevust toetava ja täiendava Euroopa tasandi tegevuse nähtavuses. See täiendav tugi võib seisneda ELi fondides, mis on ette nähtud õigusraamistikuga kehtestatud miinimumsissetuleku rahastamiseks.

    3.1.8.

    		 Komisjon ei tohi varjuda subsidiaarsuse põhimõtte taha. Enamasti, kui liikmesriigid esitavad subsidiaarsuse põhimõttele tuginedes vastuväiteid, teevad nad seda selleks, et vältida oma siseriikliku õiguse muutmist tulenevalt liidu tasandil reguleerimisest. Seevastu komisjon kui üldise huvi kaitsja ei saa viidata abstraktsel moel subsidiaarsuse põhimõttele, kuna sel juhul oleks see samaväärne enesetsensuuriga, mis on veelgi tõsisem seetõttu, et tegemist on põhiõigustega seotud küsimusega. Kui puudub komisjoni esitatava seadusandliku akti eelnõu, ei saa subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist käsitleva protokolli nr 2 artikkel 6 omada täit mõju. Lisaks nõukogule võib „iga riigi parlament või selle koda […] kaheksa nädala jooksul alates seadusandliku akti eelnõu edastamise kuupäevast saata Euroopa Parlamendi ja komisjoni presidendile ning nõukogu eesistujale liidu ametlikes keeltes koostatud põhjendatud arvamuse selle kohta, miks asjaomane eelnõu ei vasta tema arvates subsidiaarsuse põhimõttele“. See demokraatlik lähenemine, mis võib erineda nõukogu väljendatud lähenemisest, nurjub iga kord, kui komisjoni ja nõukogu vaheline arutelu takistab seadusandliku akti võimalikku vastuvõtmist.

    3.1.9.

    		 Ka ei saa viidet Euroopa sotsiaalõiguste sambale (mille põhimõtteid komitee täielikult toetab) kasutada argumendina siduva Euroopa instrumendi vastuvõtmise vastu selles valdkonnas, seda enam, et aluslepingus on selleks õiguslik alus vaieldamatult olemas. Euroopa sotsiaalõiguste samba näol on tegemist kõigi ELi institutsioonide väljakuulutatud deklaratsiooniga ning selle eesmärk on „anda juhiseid heade tulemuste saavutamiseks tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas“ (14). Seega tuleb sammast käsitada tegevus- ja seadusandlike ettepanekute puhul lähtealusena, nagu komisjon ongi juba tegema hakanud. Lisaks ei saa sotsiaalõiguste samba ettepaneku punkti 14 – „Igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides, ning saada juurdepääs kaupadele ja teenustele“– tõlgendada kitsendavalt. Tegelikult oleks selline tõlgendamine vastuolus põhjendusega 6, milles tuletatakse meelde, et ELi toimimise leping „sisaldab sätteid liidu pädevuse kohta muu hulgas seoses järgmisega: […] sotsiaalpoliitika (artiklid 151–161)“. Lisaks, mis puudutab ELi seadusandlikke volitusi, viidatakse Euroopa sotsiaalõiguste sammast käsitleva teatisega kaasnevas komisjoni töödokumendis aluslepingu artiklile, mis käsitleb tööturult väljatõrjutud isikute integreerimist.

    3.1.10.

    		 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kes jagab täielikult sotsiaalsambas väljendatud põhimõtteid, on seisukohal, et siduva Euroopa instrumendi vastuvõtmine inimväärse miinimumsissetuleku kehtestamiseks Euroopa tasandil muudaks ühelt poolt konkreetsemaks pidulikud deklaratsioonid, mis kõik, alates sotsiaalsete põhiõiguste hartast, juhivad tähelepanu hädavajalikule võitlusele sotsiaalse tõrjutuse vastu. Teiselt poolt saadaks see sõnumi, et 21. sajandi Euroopat ei saa üles ehitada, pööramata tähelepanu ELi kodanike elule.

    3.2.   Hädavajalikud tehnilised lahendused

    3.2.1.

    		 Tehnilisest vaatepunktist oleks vaja määratleda tingimused, mis võimaldavad juurdepääsu garanteeritud miinimumsissetulekule. Garanteeritud miinimumsissetuleku kehtestamisel tuleks arvestada iseäranis järgmist:

    —

    seos garanteeritud miinimumsissetuleku ja selle võimaldamise tingimuse vahel,

    —

    leibkonna koosseisu mõju, arvestades laste arvu olulist seost vaesusega,

    —

    muud vahendid, nt pärand,

    —

    garanteeritud miinimumsissetulek koosneb osaliselt sularahast ja osaliselt teenustest, nt juurdepääs tervishoiusüsteemile, eluasemele, transpordile, peretoetustele ja -teenustele.

    3.2.2.

    		 Miinimumsissetulek tuleks ette näha inimeste erinevaid vajadusi arvestava üldise lähenemisviisi raames, mis ei piirdu ellujäämiseks vajaliku taseme või pelgalt vaesuse määraga, mis arvutatakse mediaansissetuleku põhja, mis tegelikkuses ei vasta mõnes riigis põhivajadustele. Seega tuleb hõlmata kõik vajadused, mis on seotud elatustaseme, eluaseme, hariduse, tervise ja kultuuriga, et pakkuda tööturult väljatõrjutud ning vaesuse lõksu jäänud inimestele paremaid tingimusi tööle asumiseks või naasmiseks. Käib arutelu juurdepääsutingimuste üle, mis vajavad selgitamist.

    3.2.3.

    		 See lähenemisviis toetub selliste majandusteadlaste nagu Amartya Sen tööle, täpsemalt sellele, mida viimane nimetab „suutlikkusteks“(capabilities), mis koosnevad kolmest elemendist.

    Tervis / oodatav eluiga – hiljutised uuringud on näidanud, et vaesuses elavad inimesed hoiavad kokku tervishoiuteenustelt ja eriti hambaravilt. Neil on ebatervislikud eluviisid, nad toituvad halvemini ning kannatavad seetõttu rohkem ülekaalulisusega seotud probleemide all. Rikaste ja vaeste oodatavat eluiga lahutab märkimisväärne lõhe. Samuti tuleb arvesse võtta töö raskusastet.

    Teadmised/haridustase – statistika toob selgelt välja töötuse taseme erinevate haridustasemete kaupa. Eurostati 2015. aasta andmete kohaselt on 11 % 18–24aastastest eurooplastest jätnud kooli enneaegselt pooleli.

    Elatustase – ostujõu puhul tuleb arvesse võtta kõiki elukvaliteeti mõjutavaid elemente ja mitte üksnes toidu mõttes äraelamist. Liikumissuutlikkus ning juurdepääs kultuurile on olulised integreerumise/kaasatuse elemendid teistega suhtlemise ja sotsiaalsuse seisukohast, s.o vahendid, mis aitavad vaestel inimestel mitte jääda isolatsiooni, mis tekitab desotsialiseerumise nõiaringi.

    3.2.4.

    		 Peame tegutsema pragmaatiliselt ja paindlikult ning looma vahendid piisava miinimumsissetuleku arvutamiseks. Samuti tuleb ette näha ühine metoodika võrdluseelarve arvutamiseks ja selle kohandamiseks iga riigi jaoks. Hulk olulist tööd on juba tehtud, iseäranis Antwerpeni ülikooli sotsiaalpoliitika keskuse ning Euroopa vaesusevastase võrgustiku (EAPN) ja Euroopa miinimumsissetuleku võrgustiku (EMIN) poolt. Need võrdluseelarved peavad ühtaegu võimaldama tagada liikmesriikidevahelised võrdluselemendid ning olema rakendamisel paindlikud vastavalt iga riigi tingimustele. Lisaks nn toidukorvile peavad need hõlmama ka tervishoiu- ja personaalseid hooldusteenuseid, haridust, eluaset, rõivaid, liikuvust, turvalisust, vaba aega, sotsiaalseid suhteid ja laste turvalisust ning kümmet valdkonda, mis määrati kindlaks ühise metoodika jaoks võrdluseelarvete projekti raames. Võrdluseelarvete – mida teadlased ja valitsusvälised organisatsioonid, nagu EAPN ja EMIN, elavalt toetavad – üks väärtus on see, et neid saab vaesuskünniste määramisel kasutada seni kasutusel olnud vaesuse näitajate kehtivuse kontrollimiseks.

    3.2.5.

    		 Samuti oleks oluline hinnata, kuidas võiks miinimumsissetuleku kehtestamine aidata teatud riikides kaasa sotsiaalabi ratsionaliseerimisele. Sellel lähenemisviisil põhineb ka universaalse tegevuspõhise sissetuleku (revenu universel d’activité) ettepanek, mis tehti Prantsusmaa presidendi esitatud vaesusevastase võitluse kavas ja mille eesmärk on tagada kõigile õigustatud isikutele minimaalne inimväärikuse tase, ühendades võimalikult palju sotsiaaltoetusi. Ka Saksamaal võib solidaarse põhisissetuleku kasutuselevõtu üle algatatud arutelu anda võimaluse võidelda – iseäranis pikaajaliste töötute puhul – vaesusega, lihtsustades sotsiaalabisüsteemi. Valitsus on selleks kuni 2021. aastani juba ette näinud 4 miljardi euro ulatuses vahendeid.

    Brüssel, 20. veebruar 2019

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

    sspresident

    Luca JAHIER

    (1)  https://www.bmas.de/SharedDocs/Downloads/DE/PDF-Publikationen/Forschungsberichte/fb491-eu-rechtsrahmen-soziale-grundsicherungssysteme.pdf;jsessionid=99C4D0B602A57E640467F949B3C34894?__blob=publicationFile&v=2.

    (2)  https://eminnetwork.files.wordpress.com/2017/11/emin2-revised-road-map-for-mis-2017-final1.pdf; https://www.eapn.eu/wp-content/uploads/Working-Paper-on-a-Framework-Directive-EN-FINAL.pdf.

    (3)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 23. Meeldetuletuseks: komitee tööandjate rühm koostas selle arvamuse kohta deklaratsiooni ja hääletas arvamuse vastu.

    (4)  Eurostat.

    (5)  Euroopa Parlamendi 2015. aasta resolutsioon Eurostati statistika põhjal.

    (6)  Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanek soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010.

    (7)  Vt andmebaas MISSOC: https://www.missoc.org-database/comparative-tables/results/.

    (8)  Miinimumsissetuleku kasutuselevõtmine on Saksamaa valitsusliidu programmi üks elemente ja see teema on hõlmatud vaesusevastase võitluse kavva, mille Prantsusmaa president võttis vastu 2018. aasta septembris.

    (9)  http://www.ilo.org/global/topics/decent-work/lang–en/index.htm.

    (10)  https://eminnetwork.files.wordpress.com/2017/11/emin2-revised-road-map-for-mis-2017-final1.pdf.

    (11)  https://www.eapn.eu/wp-content/uploads/Working-Paper-on-a-Framework-Directive-EN-FINAL.pdf.

    (12)  http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10434-2016-INIT/et/pdf.

    (13)  ELT C 173, 31.5. 2017, lk 15.

    (14)  Euroopa sotsiaalõiguste samba preambuli punkt 12.

    LISA

    Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 39 lõige 2):

    Asendada pealkiri ja kogu arvamus järgmise tekstiga (põhjendus on esitatud dokumendi lõpus):

    Euroopa raamistik miinimumsissetuleku tagamiseks

    Järeldused ja ettepanekud

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aidanud aktiivselt kaasa vaesuse vähendamise teemalisse arutellu Euroopas. Nimelt on Euroopas miinimumsissetuleku ideed arutatud palju mitmes varasemas komitee arvamuses ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamuses „Euroopa raamdirektiiv miinimumsissetuleku tagamiseks“. Komitee on veendunud, et vaesuse vastu võitlemist on vaja jätkata. Küll aga leidub palju eriarvamusi õigete vahendite valiku suhtes. Kuigi raportööri jõupingutusi kompromissi leidmiseks hinnatakse, ei saa jagada tema visiooni luua siduv instrument miinimumsissetuleku kehtestamiseks Euroopa tasandil.

    Käesoleva vastuarvamuse eesmärk on esitada konstruktiivne ja terviklik lähenemisviis vaesuse vähendamiseks liikmesriikides. See põhineb asjaolul, et ELi aluslepingutes kehtestatud subsidiaarsuse põhimõtte ja vastutuse jaotamisega määratletakse selgelt, et liikmesriigid kavandavad oma sotsiaalkindlustussüsteemid ise. Seega peaksid Euroopa tasandi meetmed põhinema avatud koordinatsiooni meetodil, mis oleks peamine meetod, et toetada liikmesriike ja parimate riiklike lähenemisviiside vastastikust õpet. Sellega seoses tehakse käesolevas vastuarvamuses ettepanek luua terviklik lähenemisviis, mille eesmärk on maksimeerida ELi tasandi meetmete ulatust.

    Vaesuse vastane võitlus peab olema Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ühine kohustus. 2019. aasta ühise tööhõivearuande kohaselt suurenevad sissetulekud endiselt peaaegu kõigis liikmesriikides. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste koguarv ehk 113 miljonit inimest (22,5 % kogu elanikkonnast) jääb küll alla kriisieelse taseme, kuid on vastuvõetamatu ja pikemas perspektiivis liiga kallis. Praegune majanduse elavnemine annab võimaluse tugevdada reforme, mille eesmärk on parandada kaasatust, vastupanuvõimet ja õiglust tööturgudel ja sotsiaalkindlustussüsteemides. Siiski esineb ka majanduse elavnemist ohustavaid tegureid, mille tõttu on liikmesriikide jaoks ülimalt oluline praegust olukorda ära kasutada.

    Kuigi strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk on vähendada vaesuse ohus olevate inimeste arvu, on näidanud häid tulemusi, eriti tänu tugevale majanduse ja tööturu taastumisele, on positiivse suundumuse säilitamiseks vaja teha ära rohkem.

    Käesolevas vastuarvamuses soovitatakse järgmist.

    1.

    ELi ja liikmesriikide poliitikameetmega tuleks jätkata reformimist ja tagada soodsad tingimused töökohtade loomiseks. See on kõigi meetmete alus ka vaesuse vähendamisel. 2018. aasta teises kvartalis töötas ELis 239 miljonit inimest, mis on alates sajandi algusest kõrgeim tase. Praeguse suundumuse jätkudes on ELil head võimalused saavutada strateegias „Euroopa 2020“püstitatud eesmärk jõuda 2020. aastal 75 % tööhõive määrani. See positiivne suundumus peaks aitama saavutada ka „Euroopa 2020“vaesuse vähendamise eesmärki. Usaldusväärne majanduspoliitika ning pidevad struktuursed reformid eriti liikmesriikide tööturgudel ja sotsiaalkaitsesüsteemides on eeldus jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja inimeste heaolu tagamiseks.

    2.

    Peale usaldusväärse majandus- ja tööturupoliitika on vaesuse vähendamiseks vaja sihipäraste poliitikameetmetega integreeritud lähenemisviisi. Miinimumsissetulek on selles lähenemisviisis olulisel kohal, kuid seda tuleks käsitleda integreeritud tööhõivepoliitika ja -teenuste, eriti sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ning eluasemepoliitika kontekstis. Tegelikult on kõigis ELi liikmesriikides muutunud miinimumsissetuleku toetus pelgalt rahalisest toetusest aktiivseks meetmeks, mille eesmärk on aidata toetusesaajatel liikuda sotsiaalsest tõrjutusest aktiivsesse ellu. Seega tuleks seda käsitleda ajutise lahendusena, et toetada inimesi üleminekuperioodil, tingimusel et nad seda vajavad. Selline aktiveerimispoliitikal põhinev kaasav integratsioon on samm õiges suunas.

    3.

    Subsidiaarsuse põhimõtte kontekstis on miinimumsissetulekuga tegelemiseks ja vaesuse vähendamise meetmete rakendamiseks parim tasand riiklik tasand. Seda silmas pidades on ELi liikmesriigid kehtestanud miinimumsissetuleku mehhanismid kooskõlas oma riiklike tavade ja majandustulemustega. Määratlused, tingimused ja kohandamise tase on liikmesriikides ilmselgetel põhjustel erinevad.

    4.

    ELi tasandi meetmetega saab liikmesriikide püüdlusi toetada. Komitee soovitab subsidiaarsuse põhimõtet austavat pragmaatilist lähenemisviisi, mis maksimeerib samal ajal Euroopa tasandi meetmete mõju ja toetust liikmesriikide miinimumsissetuleku süsteemide kehtestamisele. ELil ja eelkõige Euroopa Komisjonil võiks olla aktiivsem roll liikmesriikide püüdluste toetamisel. Seepärast on Euroopa poolaasta raames vaja töötada riiklikul ja Euroopa tasandil välja koordineeritud strateegia, milles keskendutaks laiapõhjalisele tegevusele ja erimeetmetele, võttes arvesse riiklikke võrdluseelarveid.

    Seda, kuidas eri liikmesriigid vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamisega toime tulevad, tuleks hinnata Euroopa poolaasta raamistikus, mis eeldab suuremat koordineerimist. Edasiminekuid tuleks toetada ja hinnata ühiselt kokkulepitud näitajatest/võrdlusalustest lähtuvalt. Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee on tugevdamas võrdlusaluste osatähtsust ning sotsiaalkaitsekomitees kasutatakse juba konkreetset miinimumsissetulekute võrdlusalust. See on edusammude saavutamiseks õige vahend.

    5.

    Võttes arvesse deklaratsiooni, milles käsitletakse uut algust sotsiaalse dialoogi tugevdamiseks ja mille allkirjastasid Euroopa sotsiaalpartnerid 26.–27. jaanuaril 2016, tuleks sotsiaalpartnerite kui peamiste tööturul osalejate rolli ja suutlikkust jätkuvalt tugevdada poliitikakujundamises ja struktuurireformide protsessis nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. Samuti saavad kodanikuühiskonna organisatsioonid sellele protsessile kaasa aidata, tuues Euroopa kodanikele lähemale.

    6.

    Lõpetuseks on käesolevas vastuarvamuses esitatud lähenemisviis kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga, mida tuleks rakendada nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil nende asjaomaste pädevuste piires, võttes nõuetekohaselt arvesse eri sotsiaal-majanduslikke keskkondi ja riiklike süsteemide mitmekesisust, sealhulgas sotsiaalpartnerite rolli, ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega (1) .

    Hääletuse tulemus:

    Poolt: 92

    Vastu: 142

    Erapooletuid: 8

    (1)  Institutsioonide ühine teadaanne Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, põhjendus 17.

    Top