EUROOPA KOMISJON
Brüssel,12.12.2018
COM(2018) 838 final
KOMISJONI TEATIS,
mis käsitleb suuniseid riiklikele reguleerivatele asutustele postipakkide piiriüleste tariifide läbipaistvuse ja hindamise kohta vastavalt määrusele (EL) 2018/644 ja komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2018/1263
KOMISJONI TEATIS,
mis käsitleb suuniseid riiklikele reguleerivatele asutustele postipakkide piiriüleste tariifide läbipaistvuse ja hindamise kohta vastavalt määrusele (EL) 2018/644 ja komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2018/1263
I.Sissejuhatus
Määruse (EL) 2018/644 (postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste kohta) (edaspidi „määrus“) mõju sõltub suures osas riiklike reguleerivate asutuste suutlikkusest koguda teavet ja võtta vajalikke järelmeetmeid (eelkõige tariifide hindamine artikli 6 kohaselt). Seega on riiklike reguleerivate asutuste töö määruse eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega. Seetõttu on käesoleva teatise aluseks Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühmalt (edaspidi „ERGP“) saadud sisend.
Käesolev teatis sisaldab suuniseid komisjoni rakendusmääruses (EL) 2018/1263 (millega kehtestatakse teabe esitamise vormid postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajatele) sätestatud vormide kasutamise kohta (määruse artikli 4 alusel) ja sel eesmärgil loodud elektroonilise andmebaasi kaudu komisjonile määruse artikli 5 lõike 2 kohaselt teabe esitamise kohta. Käesolevas teatises esitatakse ka suunised metoodika kohta, mida tuleb kasutada seoses üksikpostipakkide piiriüleste tariifide hindamisel kasutatavate elementidega, mis on sätestatud määruse (EL) 2018/644 artikli 6 lõigetes 2 ja 3. Lisaks antakse teatises suunised objektiivse hindamiseelse filtreerimismehhanismi kohta kõnealuste tariifide kindlakstegemiseks. Suunised esitatakse kooskõlas määruse artikli 6 lõikega 1 (mille kohaselt on nõutav hinnatavate tariifide eelnev tuvastamine). Selline eelnev tuvastamine vähendab reguleerivate asutuste ja nende postipakkide kättetoimetamise teenuste osutajate halduskoormust, kelle suhtes kehtib universaalteenuse osutamise kohustus.
II.Teabe esitamine
Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/1263 II lisas on toodud määruse (EL) 2018/644 artikli 4 kohase teabe esitamise vormid postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajatele.
Rakendusmääruse II lisa tabelites 1.1, 1.2 ja 1.3 eristatakse postipakke, millest teatatakse kui „tellitud saatja poolt“ ja „osutatud teise teenuseosutaja nimel“. Kõnealune eristamine on vajalik, et vältida postipakkide topeltarvestust.
Sellise teabe edastamisel peaksid postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajad saabuvate postipakkide arvu/käibe puhul tegema vahet juhtudel, kus on tellitud otse saatja poolt välismaal (teises liikmesriigis või kolmandas riigis), ja juhtudel, kus nad on saanud postipakid teiselt välismaal asuvalt postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajalt, kellel on saatjaga otseleping.
Käesoleva teatise lisas esitatakse praktilisi näiteid sellise teabe edastamise kohta erinevate kommerts-/tegevusstsenaariumide puhul.
ELi/EMP sise-/välispostipakkide ülevaate puhul on vaja saada turust täpne ülevaade, eelkõige impordi/ekspordi suhtelistest mahust. See on eriti vajalik arvestades hiljutist elavnemist e-kaubanduses riikidega väljaspool ELi ja EMPd. See ülevaade on ka vajalik, et hinnata impordi/ekspordi mõju postiteenuste ahela erinevatele etappidele.
III.Piiriüleste tariifide läbipaistvus
Määruse lisa artikli 5 lõike 1 ja lõike 2 kohaselt peaksid postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajad, kellel on teatamiskohustus, esitama oma asukohaliikmesriigi reguleerivale asutusele avaliku nimekirja, mis hõlmab riigisiseste ja ELi-siseste üksikpostisaadetiste suhtes iga kalendriaasta 1. jaanuaril kohaldatavaid tariife. See nimekiri peaks sisaldama tariife, mida kohaldatakse kuni 15 standard-, tähitud ja jälgitava teekonnaga postisaadetise suhtes eri kaalukategooriates 500 g – 5 kg.
Postipakkide kättetoimetamise teenuse osutaja peaks saatma hindade andmed riiklikele reguleerivatele asutustele iga kalendriaasta 31. jaanuariks. Riiklikud reguleerivad asutused peaksid saadud teabe edastama komisjonile iga kalendriaasta 28. veebruariks. Komisjon peaks avaldama kõik saadud avalikud tariifid spetsiaalsel veebilehel iga aasta 31. märtsiks.
Teave määruse lisas osutatud postisaadetiste kohta
Määruse punktides a–i loetletud postisaadetiste (kirjasaadetised) maksimummõõtmete puhul on võetud arvesse Ülemaailmse Postiliidu konventsioonis sätestatud vastavaid mõõtmeid. Punktides j–i loetletud saadetised (postipakid) ei tohiks olla väiksemad kui kirjasaadetiste suhtes sätestatud ainus miinimummõõde, mis on 20 mm.
Nende postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajate puhul, kes kohaldavad erinevaid liidusiseseid tariife, mis sõltuvad sihtliikmesriigist, peaks postipakkide kättetoimetamise teenuse osutaja esitama iga liikmesriigi suhtes kohaldatavad tariifid eraldi.
Kui rohkem kui üks postisaadetis kuulub ühte määruse (EL) 2018/644 lisas kindlaksmääratud kategooriatest a–o, tuleks teatada üksnes odavaima tariifiga saadetise kohta. Selle tariifi kindlaksmääramiseks peaks postipakkide kättetoimetamise teenuse osutaja põhimõtteliselt võrdlema samasse kategooriasse kuuluvate erinevate postisaadetiste tariife kvaliteedi seisukohast (kohaletoimetamise aeg), kuid peaks jätma arvestamata teenused, millel on erinev geograafiline kättesaadavus või jaotumine (nt postisaadetis mis on kättesaadav vaid sihtliikmesriigi väga konkreetses sihtkohas).
Universaalteenuste osutajad peaksid märkima, millised tooted kuuluvad universaalteenuse osutamise kohustuse alla ja mille suhtes võidakse teoreetiliselt kohaldada määruse (EL) 2018/644 artikli 6 kohast hindamist. Teenuseosutajad peavad esitama sellesse kategooriasse kuuluvate toodete kohta ka lisateavet, nt: i) toote kaubanduslik nimetus, et võimaldada selle identifitseerimine, ii) toote eritunnused (sealhulgas eelkõige formaat) ja iii) teave toote kättetoimetamisega seotud võimalike geograafiliste piirangute kohta.
Andmete kogumise menetlus
Riiklike reguleerivate asutuste ja postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajate halduskoormuse piiramiseks soovitatakse määruses (EL) 2018/644, et nõutav teave tuleks edastada elektrooniliselt.
Nende eesmärkide saavutamiseks töötas komisjon riiklike reguleerivate asutuste jaoks välja veebirakenduse, mille abil saadetakse teave komisjonile määruse artikli 5 lõike 2 kohaselt. Lisaks aitab see rakendus riiklikke reguleerivaid asutusi kõnealuse teabe kogumisel, toetades teenuse osutajate poolset teabe edastamist riiklikele reguleerivatele asutustele.
Sel eesmärgil töötati välja kaks veebirakenduse moodulit: üks andmete esitamiseks artikli 5 lõike 1 alusel ja üks andmete esitamiseks artikli 5 lõike 2 alusel.
Rakenduse esimene moodul võimaldab postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajatel (sh universaalteenuste osutajad) esitada tariifide avaliku nimekirja riiklikule reguleerivale asutusele nende teenuste kohta oma pakkumiste seas, mis kuuluvad määruse lisas kindlaks määratud viieteistkümnesse kategooriasse.
Rakenduse teine moodul võimaldab riiklikul reguleerival asutusel saata andmed komisjonile. Iga riiklik reguleeriv asutus saab kontrollida saadud andmeid ja aktsepteerida need enne komisjonile esitamist.
Kui riikliku reguleeriva asutuse otsuse tõttu kasutavad postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajad riiklikule reguleerivale asutusele teabe edastamiseks muid vahendeid, peaks asjaomane riiklik reguleeriv asutus sisestama saadud tariifiandmed veebirakendusse ja esitama kõnealused andmed komisjonile.
IV.Üksikpostipakkide piiriüleste tariifide hindamine
1.Hindamiseelne filtreerimismehhanism
Tariifide kindlaksmääramine
Riiklik reguleeriv asutus tuvastab artikli 6 lõike 1 kohaselt määruse lisas loetletud iga üksikpostisaadetise puhul piiriülesed tariifid, mille puhul kehtib universaalteenuse osutamise kohustus ja mille hindamist ta peab objektiivselt vajalikuks. Sel eesmärgil soovitatakse määruses kasutada objektiivset hindamiseelset filtreerimismehhanismi kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
Hindamiseelse filtreerimismehhanismi otstarve on vähendada riiklike reguleerivate asutuste ja universaalteenuse osutamise kohustusega postipakkide kättetoimetamise teenuste osutajate halduskoormust, sest see keskendub määruse artikli 6 lõigete 2 ja 3 alusel piiratud arvule tariifidest. Hindamiseelse filtreerimise kasutamine on vajalik ka proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks. . See mehhanism ei tohiks asendada ega dubleerida artikli 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud põhjaliku hindamise protsessi. Filtreerimismehhanismi ei tohiks mingil juhul kasutada otsuse tegemiseks selle kohta, kas tariifid on n.ö põhjendamatult kõrged, kuna see on otsus, mille saab teha üksnes pärast seda, kui artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohane hindamine on lõpule viidud. Selle asemel peaks filtreerimismehhanism kuni põhjalikuma hindamiseni andma objektiivsed orientiirid selliste tariifide vahemiku kohta, mida i) saab lihtsalt kindlaks teha artikli 5 kohaselt kättesaadava teabe alusel ja mis ii) võivad olla põhjendamatult kõrged.
Võrreldavuse ja õigluse tagamine kogu ELis
Erinevate filtreerimismehhanismide kasutamine tooks kaasa ebaühtlase hindamisprotsessi ja mõjutaks hindamistulemuste võrreldavust. Siiski võivad riiklikud reguleerivad asutused hinnata ka muid tariife lisaks nendele, mis on kindlaks tehtud kogu ELi hõlmava võrreldava filtreerimismehhanismi raames. Sel juhul võib riiklik reguleeriv asutus teha seda enda otsuse põhjal (nt teabe alusel, mis ei ole saadud artikli 5 kohaselt) või täiendava eelhindamise filtreerimismehhanismi alusel.
Paindlik ja kohandatav filtreerimismehhanism, mis võtab arvesse muutusi turul
Eespool kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks peaks riiklik reguleeriv asutus kasutama filtreerimismehhanismi, mille aluseks on kõikide liikmesriikide piiriüleste tariifide järjestus määruse lisas loetletud üksiksaadetiste iga 15 kategooria puhul. Selle mehhanismi eelis on asjaomaste tariifide üleliidulise võrdlemise võimaldamine, mis on riiklikele reguleerivatele asutustele kättesaadav komisjoni veebirakenduses. Lisaks on see mehhanism lihtne ja selge. See ei toetu kuludele (või kulunäitajatele), mis kuuluvad hindamisprotsessi raamesse. Tõese ja õiglase võrdluse saavutamiseks tuleks komisjoni veebisaidil esitatud tariife korrigeerida vastavalt Eurostati kehtestatud ostujõu pariteedile. Vastukaaluks fikseeritud protsendimäära jäikusele on asjakohane kehtestada igas kategoorias kõrgeimate tariifide vahemik 25 % kuni 5 %, alustades esimesel kahel aastal kõrgeima protsendimääraga (st 25 %) ja alandades seda määra järk-järgult. Seejärel tuleks kõnealuses mehhanismis arvesse võetav protsendimäär määrata kindlaks tihedas koostöös komisjoni, riiklike reguleerivate asutuste ja ERGP vahel.
2.Üksikpostipakkide piiriüleste tariifide hindamisel kasutatav metoodika (artikli 6 lõiked 2 ja 3)
Artikli 6 lõikes 2 määratakse kindlaks neli elementi, mida riiklikud reguleerivad asutused peaksid eelkõige arvesse võtma, kui nad hindavad üksikpostipakkide piiriüleseid tariife, mille puhul kehtib universaalteenuse osutamise kohustus. Nende elementide seas puudub hierarhia ja seepärast peaks hindamine käsitlema neid kõiki, võttes arvesse asjaomastes punktides sätestatud konkreetseid tingimusi. Artikli 6 lõikes 3 määratakse kindlaks kaks kõnealuses hindamises kasutatavat vabatahtlikku elementi.
(a)Võrreldavate postipakkide kättetoimetamise teenuste riigisisesed ja muud asjakohased tariifid lähte- ja sihtliikmesriigis
Võrreldavad postipakkide kättetoimetamise teenused (teisisõnu: „tooted“) on põhimõtteliselt vastavad universaalteenustooted sihtliikmesriigis. Sellegipoolest võib olla asjakohane kontrollida, kas on olemas muid postipakkide kättetoimetamise teenuseid, mida saab võrrelda hinnatavate toodetega. Üksikpostisaadetise tariifid sõltuvad tavaliselt suures osas teenuse kvaliteedist ja muudest tooteomadustest. Seega kui tariifide hindamisel kasutatav toode ei ole sellega identne, siis peaks see olema võimalikult sarnane, eelkõige kvaliteedi ja muude omaduste osas.
Riiklik reguleeriv asutus peaks lisaks postisaadetiste tariifidele, mille puhul kehtib universaalteenuse osutamise kohustus, võtma hindamisel arvesse ka universaalteenuse osutamise kohustuse alla mittekuuluvate postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajate postisaadetisi. Selliste postisaadetiste arvessevõtmiseks on oluline saada eelnevalt teavet toote omaduste ja teenuse kvaliteedi kohta (nt kindlustus/vastutus, kättetoimetamise kiirus, garanteeritud või keskmine teeloleku aeg, territoriaalne katvus), tagamaks, et teenused oleksid turutingimustel asendatavad.
On võimalik, et puudub piisav teave, mis näitaks, et sellised tooted on kasutaja vaatevinklist piisaval määral üksteisega asendatavad hinnatavate toodetega (võttes arvesse teenuste omadusi, sealhulgas kõik lisaväärtusega näitajad, samuti kavandatud kasutust ja hinnakujundust). Sel juhul tuleks võrdlemist kasutada vaid universaalteenuse osutamise kohustuse alla kuuluvate toodete puhul.
Joonisel on näidatud võimalikke saadetisi, mida saab võrdluses kasutada; punast värvi on hinnatav saadetis, oranžiga on tähistatud peamised võimalikud võrreldavad teenused ja rohelised on teisesed võimalikud võrreldavad teenused.
Seepärast tuleks hinnatava(te) tariifi(de)ga võrdlemisel arvesse võtta järgmisi tariife:
·esiteks lähteliikmesriigis universaalteenuse osutaja riigisiseste tariifi ja sihtliikmesriigis universaalteenuse osutaja riigisisese tariifi summa (esmane võrdlus);
·teiseks lähteliikmesriigis universaalteenuse osutaja riigisisese tariifi ja sihtliikmesriigis vastava konkurendi (kes osutab asendatavaid teenuseid (vt eespool)) riigisisese tariifi summa (teisene võrdlus).
Lisaks tuleks hindamises võtta arvesse, et tariifide kehtestamisel kasutatakse erinevaid põhimõtteid. Universaalsete postiteenuste tariifide koostamisel on kohustuslik järgida postiteenuste direktiivi artiklis 12 esitatud põhimõtteid. See tähendab, et need tariifid peavad olema kulupõhised, taskukohased, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.
Kui hindamise tulemusel selguvad märkimisväärsed erinevused hinnatava tariifi ja riigisiseste tariifide või võrreldavate piiriüleste tariifide summa vahel, on oluline hinnata eelkõige hinnatava teenuse aluseks olevaid kulusid.
(b) Ühtse tariifi kohaldamine kahes või enamas liikmesriigis
Ühtse tariifi kasutamist võib iseenesest pidada põhjendatud kõrvalekaldumiseks kulupõhisuse põhimõttest, sest see võimalus on postiteenuste direktiivi artikli 12 kolmandas taandes ette nähtud. Sellega seoses osutatakse määruses asjaolule, et ühtsed tariifid, mis kehtivad pakkide piiriülesel kättetoimetamisel kahte või enamasse liikmesriiki, võivad olla olulised piirkondliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kaitsmisel. Selle tulemusena peaksid riiklikud reguleerivad asutused võtma arvesse, et konkreetse teenuse kulu (st postisaadetise konkreetsesse sihtkohta saatmise kulud) ja teenuse tariifi vahel võib olla põhjendatud erinevus. Nendel juhtudel on toimub teatav keskmistamine erinevate sihtkohtade vahel ja sellest tulenevalt erineva kulustruktuuriga saadetiste vahel.
Tegelikkuses pakub enamik universaalteenuse osutajaid ühtset tariifi kirjade puhul ja sageli ka pakkide puhul, mis saadetakse mõnda teise liikmesriiki. Mõni universaalteenuse osutaja kasutab ka mitut ühtset tariifi, mis on üldjuhul seotud geograafilise lähedusega (nt naaberliikmesriik / ülejäänud EL; kaks või kolm piirkonda). Ainult väga vähesed universaalteenuse osutajad eristavad veel rohkem või kasutavad erinevaid tariife iga liikmesriigi puhul.
(c) Kahepoolsed mahud, konkreetsed transpordi- või käitlemise kulud, muud asjakohased kulud ja teenuse kvaliteedistandardid
Määruse artikli 6 lõike 2 punktis c loetletud elemendid on seotud kuludega laiemas mõttes ja peaksid olema riikliku reguleeriva asutuse tehtava hindamise keskmes. Loetelu ei ole ammendav ja see hõlmab igat liiki võimalikke kulusid (vt allpool „muud kulud“).
Sellega seotud olulise teabe algallikas (ja võimalik et peamine allikas) on universaalteenuse osutajate kuluarvestussüsteem, mis on loodud postiteenuste direktiivi artikli 14 kohaselt (mis annab näiteks teavet mahtude ja kulude kohta teenuste lõikes). Kuluteave on võrreldav üksnes määruse (EL) 2018/644 lisas loetletud teenustega, kui kuluteave on esitatud üksikute toodete kaupa ja nende üle on peetud eraldi arvestust. Kui oluline üksikasjalik teave ei ole kõnealusest allikast kättesaadav, peaks riiklik reguleeriv asutus kasutama määruse artikli 6 lõikest 5 tulenevaid volitusi ja nõudma kõnealuse teabe esitamist.
Teatavasse liikmesriiki suunatud saadetiste mahud mõjutavad ühikukulusid. Suurte mahtude puhul on võimalik mastaabisääst. Väikeste mahtude puhul ei pruugi selline mastaabisääst võimalik olla (mistõttu ühikukulu on suurem). Mahtusid tuleks hinnatava teenuse ja vajaduse korral teiste koososutatavate teenuste puhul arvestada pakkide arvu alusel. Näiteks kui konkreetse teenuse puhul on väga vähe liikmesriigist A liikmesriiki B suunduvaid saadetisi, võib olla veel ühe või mitme koos veetava teenuse saadetisi, mis võiksid luua mastabisäästu ja seega vähendada ühikukulu. Kui mahtude kohta ei ole üksikasjalikud andmed kättesaadavad, peaks riiklik reguleeriv asutus mahtu hindama. Hinnanguline maht võib põhineda näiteks andmetel tulude kohta.
Transpordikulud sõltuvad suurel määral valitud transpordivahenditest. Näiteks on lennutranspordi maksumus (mis võib saareliikmesriikide puhul olla ainus kättesaadav võimalus) tõenäoliselt suurem kui maismaatranspordi (sh raudtee) maksumus. Nõutavad teenuse kvaliteedistandardid võivad ka otseselt mõjutada teatud transpordivahendite kasutamist (eelkõige kehtib see pikamaatranspordi puhul).
Määruse lisas loetletud erinevate saadetiste käitlemiskulud on tõenäoliselt märkimisväärselt erinevad, sest kirju sorteeritakse tavaliselt masinaga. Muude saadetiste, eelkõige teatavate pakkide käitlemine toimub sageli käsitsi. See võib kõnealuste saadetiste puhul tuua kaasa suuremad tööjõukulud.
Samuti tuleks arvesse võtta muid kulusid. Ühe sellistest kuludest moodustavad lõpphinnad. Ülemaailmse Postiliidu vastuvõetud asjakohaste sätete kohaselt kasutatakse lõpphindade mõistet, et hõlmata nii lõppmaksed (mis kehtivad kirjaposti puhul) kui ka sissetuleva maaposti tariife (mis kehtivad postipakkide puhul). Sellega seoses peaksid postipakkide kättetoimetamise teenuse osutajad esitama riiklikule reguleerivale asutusele hinnatava tariifi puhul kõnealused konkreetsed lõpphinnad.
Lisaks võib teatava (kahepoolse) marsruudi puhul esineda muid olulisi spetsiifilisi kulusid. Sellised kulud võivad olla tingitud saadetiste kättetoimetamisest saarele, hõredalt asustatud ja mägipiirkondadesse.
(d)Kohaldatavate piiriüleste tariifide tõenäoline mõju üksikisikutest ning väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest kasutajatele, sh neile, kes asuvad kõrvalistes või hõredalt asustatud piirkondades, ning puuetega või piiratud liikumisvõimega üksikisikutest kasutajatele, kui see on võimalik ilma ebaproportsionaalse koormuseta
Hinnatava piiriülese tariifi tõenäolist mõju tuleks hinnata kasutaja vaatenurgast (eelkõige taskukohasuse ja kättesaadavuse seisukohast). Selliste tariifide mõju ei tohiks seepärast olla vaid hüpoteetilist laadi. Peab olema alus (nt uuringud) arvata, et asjaomased tariifid tõepoolest mõjutavad haavatavaks peetavaid kasutajaid.
(e)Kas tariifide suhtes kohaldatakse erilist hindade reguleerimist liikmesriigi õigusaktide alusel?
Vähenevate mahtude kontekstis tariifide reguleerimist käsitleva ERGP aruande kohaselt toimub hindade reguleerimine eri liikmesriikides erineval kujul. Põhimõtteliselt on tariifide reguleerimisel eelistatud meetodid hinnalae reguleerimine või individuaalne hinnakontroll. Kuid hinnalae reguleerimine või individuaalne hinnakontroll oleksid vaid siis kasulikud, kui määruse lisas nimetatud konkreetse postisaadetise tariifi suhtes kohaldataks individuaalset hinnakontrolli (st kulupõhisuse põhimõtet kohaldataks iga üksikteenuse tasandil).
Riiklik reguleeriv asutus peaks kasutama tariifide reguleerimise käigus kogutud teavet, et teha kindlaks, kas tema hinnangul ebamõistlikult kõrge piiriülese tariifi puhul on selleks olemas objektiivne põhjus (vt eespool IV.1).
(f)Asjaomase kohaldatava õiguse kohaselt kindlaks määratud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine
Teine vabatahtlik element, mida riiklik reguleeriv asutus võib võtta arvesse, on eelnevate konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine. Näiteks võib esineda juhtumeid, kus konkurentsiasutus on varem kindlaks teinud, et universaalteenuse osutaja on piiriüleste saadetiste puhul oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud. Hindamise puhul oleks konkurentsiasutuse poolt sellise asjaolu kindlakstegemine peamiselt siis oluline, kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamine oli seotud lõppkasutajate ärakasutamisega (näiteks liiga kõrgete hindade kehtestamine) ja mitte konkurendi väljatõrjumisega (näiteks turuvallutuslik hinnakujundus või kasumimarginaali kokkusurumine).