1.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 240/6

1.

tervitab Euroopa Komisjoni tööd tugipankade toetamisel ja investeerimisplatvormide loomisel, sest need on Euroopa investeerimiskava olulised elemendid. Komitee kritiseerib siiski asjaolu, et liikmesriigi tugipankade ametlik määratlus hõlmab küll ka piirkondlikke panku, ent komisjon keskendub tegelikkuses vaid riikliku tasandi rollile ja esitab üleskutse vaid uute riiklike tugipankade loomiseks. Ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil tegutsevad tugipangad väärivad investeerimiskava raames tunnustust ja tähelepanu;

2.

tõstab esile arengupankade või -institutsioonide määratlust, nagu see on esitatud Euroopa Strateegiliste Investeerimisfondide määruses, nimelt „kutseliselt finantseerimise alal tegutsevad juriidilised isikud, kes on saanud volituse liikmesriigilt või liikmesriigi asutuselt kesksel, piirkondlikul või kohalikul tasandil tegeleda arenguga või edendustegevusega”;

3.

märgib, et eri mudelite järgi kujundatud tugipankadel on oluline roll majandus- ja finantskriisi tagajärgede leevendamisel, iseäranis arvestades avaliku sektori investeeringute vähenemist kohalikul ja piirkondlikul tasandil, millele viidati Euroopa Regioonide Komitee ja OECD ühises aruandes;

4.

juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et mõnes riigis (nt Prantsusmaal ja Poolas) tegelevad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohalt oluliste investeeringute toetamisega üleriigilise ulatusega pangad, mille kaasomanikeks on mõnel juhul (Skandinaaviamaades ja Madalmaades) kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ent riiklike tugipankade kõrval on ka piirkondlikke tugipanku, mis on (täielikult või osaliselt) asjaomase liidumaa omandis ja täidavad liidumaapõhiselt edendavat rolli (nt Saksamaa mudeli puhul). Selliste tugipankade olemus on erinev sõltuvalt asjaomase riigi või piirkonna ajaloolistest kogemustest ja majanduslikest tingimustest;

5.

märgib, et toetavad asutused ei ole alati pangad – mõnes riigis tegutsevad need ametite, investeerimisühingute või investeerimisfondidena, mis on küllalt sageli varustatud riskikapitaliga, ja et ka sellistel asutustel, mis ei ole pangad, võiks Euroopa investeerimiskavas olla oluline ülesanne;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, et ikka veel ei ole kõigis liikmesriikides ja piirkondades kohaliku ja piirkondliku tasandi käsutuses finantsinstrumente või ei ole seal võimalik olemasolevaid instrumente ja kogemusi optimaalselt kasutada, samuti piirdub erasektori osalus tavaliselt vaid lepingute täitmisega – see suurendab vajadust toetada kohalikke finantsasutusi, kes edendavad investeeringuid;

7.

toonitab, et tugipankade loomiseks on erinevaid viise, nii nagu on erinev praegu olemasolevate tugipankadegi tekkelugu – mõned asutati kohe sõltumatute asutustena, teised arenesid välja riiklike pankade osakondadest;

8.

rõhutab, et tugipankade loomine ja toimivus majandus-, struktuuri- ja sotsiaalpoliitiliste instrumentidena muu hulgas vastuseks (ka piirkondlike) turgude struktuursetele puudustele või tõrgetele on vajalik, ent on samas teadlik raskustest seoses turutõrgete mõiste ühemõttelise määratlemise ja hindamisega. Seoses sellega kutsub komitee üles „turutõrgete” mõiste pikaajalisele laiale tõlgendamisele;

9.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleb anda suurem mõjuvõim kohaliku tasandi huve teenivate finantslahenduste valimisel. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohtade ebapiisava arvessevõtmise tulemusel toetatakse sageli investeeringuid, mis ei ühildu piirkondlike rakenduskavade ja kohalike strateegiatega;

10.

märgib, et eri riiklike toetussüsteemide arengutasemetes valitsevad märkimisväärsed erinevused, mistõttu ilmneb süsteemseid puudujääke riikides ja piirkondades, kus seda laadi panganduskultuur on vähem arenenud. See võib viia selleni, et riiklikud tugipangad ei toeta kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning ettevõtjaid alati piisavalt – asjaomased pangad peaksid enda pakutavaid teenuseid rohkem detsentraliseerima;

11.

väljendab kartust, et arengu toetamise tsentraliseeritud mudelid, mis tuginevad vaid riiklikule pangale ja selle kohalikele mitteautonoomsetele filiaalidele, ei vasta alati täielikult kohalike kogukondade vajadustele, eeskätt hõredalt asustatud piirkondades ja seal, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on riiklikule tugipangale vaid väga piiratud mõju;

12.

jagab veendumust, et kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused valivad tugipangasüsteemi arendamise mudeli, tuleks iga tasandi puhul tõhususe hindamisel lähtuda järgmistest üldeesmärkidest ja põhikriteeriumidest: turutõrgete kõrvaldamine, töökohtade arvu püsiv suurendamine, kohalike kogukondade huvidega arvestamine ja seega üldiste majandusarengu eesmärkide poole püüdlemine;

13.

väljendab kartust, et Euroopa Komisjoni kavandatud vastloodud tugipankade ja nende pakutavate uute finantstoodete eelhindamise nõue vähendab oluliselt nende toimivust ja takistab isegi asjaomaste pankade loomist nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Lisaks tuleb seoses sellega toonitada, et vähemarenenud piirkondades on tihti raske turutõrget tõendada, sest kogu piirkonna sotsiaalmajanduslik olukord võib olla vähemarenenud aladel esinevate turutõrgete tulemus;

14.

väljendab lootust, et süveneb koostöö Regioonide Komitee ja Euroopa Investeerimispanga vahel. Komitee kutsub üles looma avaliku sektori tugipankade täiendava võrgustiku, mis järgiks subsidiaarsuse põhimõtet, et aidata sellega kaasa majandusliku ja sotsiaalse sünergia loomisele. Komiteel oleks hea meel, kui see süsteem edendaks piirkondadevahelist ja rahvusvahelist kogemuste ja teadmiste vahetamist ning aitaks samas vältida liigse tsentraliseerimise ohtu;

15.

nõuab sellistes piirkondades, kus oma toetusinstrumendid veel puuduvad, kohalike omavalitsuste märksa suuremat kaasamist tugipankade loomisse ja tegevusse ning nende mõju hindamisse. Selleni jõudmiseks tuleb kas kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võimaldada riiklike tugipankade strateegilist suunda ja juhtimist rohkem mõjutada või siis täiendada riiklikke tugipanku piirkondlike (kohalike) tugipankade loomise teel. Piirkondlikud (kohalikud) tugipangad teeksid tihedat koostööd riiklike pankadega;

16.

on seisukohal, et konkreetse tee valimine piirkonnas tugipanganduse arendamiseks – st küsimus, kas piisab domineerivas rollis riiklikust tugipangast või oleks parem detsentraalne mudel, mille puhul on suurem roll kohalikel või piirkondlikel finantsasutustel või tugipankadel – peab pärast riiklike asutustega kooskõlastamist jääma kohalike või piirkondlike omavalitsuste või siis – asjaomase liikmesriigi õigussüsteemist tulenevalt – riiklike asutuste endi teha;

17.

on seisukohal, et uue asutuse loomise otsus nõuab uute institutsiooniliste struktuuride eesmärgipärasuse põhjalikku analüüsi, et vältida bürokraatia ebavajalikku paisutamist ja vahendite raiskamist;

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui Euroopa Komisjon ja EIP kaaluvad süsteemi loomist uute piirkondlike tugipankade asutamise toetamiseks, tuleb arvesse võtta konkreetsete riikide ja piirkondade iseärasusi ning arvestada sellealaseid häid tavasid ja end tõestanud tugistruktuure ning kaasata hiljuti asutatud pankade kogemused. Samuti on mõistlik kasutada vähem arenenud piirkondades parimaid institutsioonilisi lahendusi, võttes seejuures arvesse nende kohalikke iseärasusi;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et juba olemasolevate ja hiljuti loodud piirkondlike tugipankade tõhusa toimimise järelhindamine tuleb rahastatavate investeerimisprojektide tavaliselt mitmeaastase ajakava tõttu seada pikaajalisse perspektiivi ja see peab hõlmama 10–15aastast ajavahemikku;

20.

peab vajalikuks luua raamistik hiljuti loodud Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide (ELTIF) ja piirkondlike tugipankade ning teiste kohalike finantsasutuste vaheliseks koostööks. Nad peaksid pikaajaliste investeeringute rahastamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil üksteist täiendama ning mitte omavahel konkureerima;

21.

toetab ideed rajada Euroopa investeerimiskava elluviimise vahendina investeerimisplatvorme, ent peab seoses sellega oluliseks, et avaliku sektori, riiklikest, kohalikest või piirkondlikest vahenditest antud panus investeerimisplatvormidesse jäetaks stabiilsus- ja kasvupakti arvutustest välja;

22.

toonitab, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid selgeks tegema, milline on piirkondlike tugipankade ja teiste finantsasutuste roll investeerimisplatvormide süsteemis, mis on kavas rajada Euroopa investeerimiskava rakendamise vahendina. Piirkondlikud tugipangad peaksid sektoripõhise, ent eelkõige geograafilise suunitlusega investeerimisplatvormide alusel tegema koostööd Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI);

23.

peab soovitavaks täpsustada ja süvendada põhimõtteid piirkondlike või kohalike tugipankade ja/või teiste finantsasutuste koostööks Euroopa investeerimisnõustamise keskusega (EIAH). Euroopa investeerimisnõustamise keskus peaks iseäranis toetama kohalikke omavalitsusi ja kohalikke tugipanku projektide ettevalmistamisel ja pakkuma nõustamist finantstehnilistes küsimustes ning abistama ka teadmussiirde juures. Lisaks sellele peaks Euroopa investeerimisnõustamise keskusel olema võimalik sõlmida partnerluslepinguid mitte ainult riiklike, vaid ka piirkondlike pankadega.