5.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/16

1.

tunnistab, et poliitikakujundamises on asjakohane strateegiline lähenemisviis, milles määratletakse ühistel väärtustel põhinevad ühised eesmärgid ja määratakse kindlaks meetmed ühiselt seatud eesmärkide saavutamiseks. Sel viisil ei jäeta kasutamata strateegia „Euroopa 2020” ning mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahekokkuvõtetega loodud võimalusi ja nende tulemuseks võib olla oluliselt paranenud juhtimisstruktuur, mis hõlmab kõiki valitsemistasandeid;

2.

on seisukohal, et tõenditel põhinev lähenemisviis avaliku sektori poliitikale – konkreetsete poliitikameetmete mõju prognoosimine ja mõõtmine – on oluline, et tagada järjepidevate poliitiliste otsuste aktsepteerimine avalikkuse poolt;

3.

rõhutab seoses ühiskonnas saavutatud edusammude mõõtmise üle peetava aruteluga tihedaid seoseid mõõtmise, taju ja tegevuse vahel ning toonitab, et meetmed tuleb valida laialdaselt levinud ühiskondlike väärtuste alusel ja tulevikku vaadates;

4.

märgib, et näitajate kaudu väljendatud kriteeriumid või eesmärgid ei saa kunagi asendada korralikku ja selgelt väljendatud poliitilist strateegiat. Nad on viis millegi saavutamiseks, st strateegilise eesmärgi saavutamise vahend;

5.

leiab, et arutelu teemal „Territoriaalse arengu näitajad – SKP täiendamine” on seega poliitiline arutelu, mille alustuseks tuleb määratleda osaleval ja demokraatlikul viisil praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks strateegilised eesmärgid, mida on võimalik saavutada teatava kogukonna poliitilise tegevuse tulemusena;

6.

on sellega seoses seisukohal, et on vaja veelgi parandada poliitilise juhtimise praegust metoodikat ELi tasandil, et saada ajakohastatumat, põhjalikumat ja tegelikkusele paremini vastavat teavet ning määrata kindlaks asjakohane ja ühtne meetod majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektide hõlmamiseks olukorra analüüsi;

7.

rõhutab, et kõik Euroopa Liidu valitsemistasandid tuleb kaasata arutellu tulevaste kriteeriumite üle, mida hakatakse lisaks SKP-le kasutama säästva arengu ja ühtekuuluvuse saavutamiseks Euroopa Liidus;

8.

rõhutab, et oluline on täpselt välja selgitada, milline on vajadus territoriaalsel tasandil juba katsetatud või kasutatud täiendavate kriteeriumite, näitajate ja meetodite järele, milliseid võimalusi need pakuvad ja mis need endaga kaasa toovad. Komitee on seisukohal, et on piisavalt aega põhjalikuks analüüsiks, et kasutada seda järgmist programmitööperioodi käsitlevates aruteludes;

9.

rõhutab probleemi, milleks on kasvav territoriaalne lõhe Euroopas muu hulgas avaliku ja erasektori investeeringute, innovatsiooni, digitaalteenuste, tootlikkuse, tööhõive, vaesuse, sotsiaalse heaolu, demograafiliste muutuste ja elanikkonna territoriaalse jaotumise osas, ning palub Euroopa Komisjonil seda ELi poliitikameetmete hindamisel ja uute poliitikavahendite väljatöötamisel arvesse võtta;

10.

rõhutab sellega seoses, et Regioonide Komitee võiks olla selle arutelu osaline, edastades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohti ning aidates oluliselt määrateda meetodit, millega tasakaalustada majandusalast, sotsiaalset ja keskkonnaalast teavet ning mis oleks rahastamisotsuste viitena piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jaoks ülimalt tähtis;

11.

leiab järgmist, 2020. aasta järgset programmitöö perioodi silmas pidades, et Euroopa Komisjon peaks alustama võimalikult vara põhjalikku arutelu kohalike ja piirkondlike omavalitsustega nimetatud poliitikameetmete tulevaste eesmärkide ning edusammude mõõtmiseks vajalike näitajate üle. Lähtudes komisjoni 2009. aasta teatisest ja võttes arvesse viimaseid arenguid, kutsub komitee komisjoni üles esitama SKP täiendamist käsitleva tegevuskava;

12.

tunnustab sisemajanduse koguprodukti (SKP) kui lihtsa, arusaadava, lineaarse ja selgel metoodikal põhineva näitaja eeliseid, mis võimaldavad võrrelda paljusid olulisi makromajanduslikke meetmeid ajas ning eri riikide ja piirkondade vahel, mistõttu on SKP kasulik vahend ressursside eraldamisel;

13.

märgib aga, et SKP ei ole asjakohane vahend mõõtmaks ühiskonna võimet tegeleda selliste probleemidega nagu kliimamuutused, ressursitõhusus ja piirkondade konkurentsivõime, elukvaliteet, elanikkonna vananemine, sotsiaalne tõrjutus, konkreetsed geograafilised iseärasused, sissetulekute jaotus ning ressursside ja majanduskasvu tegurite geograafiline jaotus, ning lisab, et need aspektid on kodanikele võtmetähtsusega, nagu on täheldanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad;

14.

tervitab seetõttu mitmeid algatusi rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, millega kehtestatakse lisaks SKP-le muud näitajad edusammude mõõtmiseks, mis võivad aidata töötada välja liikmesriikide olukorda ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil peegeldavad ning kogu ELi hõlmavad näitajad;

15.

tuletab muu hulgas meelde inimarengu indeksi alternatiivset kasutamist, mis võib pika ja terve elu, hariduse ja inimväärse elatustaseme näitajate abil anda Euroopa Liidu raamistikule kohandatud metodoloogilise panuse, järgides ÜRO ja arenguprogrammi näidet;

16.

tunnustab Eurostati märkimisväärseid edusamme seoses edu mõõtmisel SKP täiendamisega sellistes valdkondades nagu „elukvaliteet”, „majapidamised” ja „jätkusuulik keskkond”;

17.

märgib, et mitte kõigil piirkondadel ja linnadel ei ole vajalikke pädevusi, vahendeid ja haldussuutlikkust eesmärkide seadmisega tegelemiseks, ning teeb ettepaneku, et tuleb leida lahendusi, sealhulgas ka kvalitatiivsem lähenemisviis muutuste suunas, kus muutus – st kas piirkonnad ja linnad annavad positiivse panuse riiklike ja Euroopa eesmärkide saavutamisse – oleks olulisem kui konkreetsete kindlaksmääratud eesmärkide saavutamine. See võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edasi liikuda tempos, mis vastab nende potentsiaalile ja võimetele;

18.

juhib siiski tähelepanu sellele, et kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa asutuste poolt kasutatavad näitajad ELi poliitika koostamiseks ja rakendamiseks ning ühiste eesmärkide suunas tehtud edusammude mõõtmine peab olema ühtne ja järjekindel;

19.

tuletab meelde, et mitte kõik metoodilised lähenemisviisid, mida teaduskogukond rühmitab tavaliselt SKPd asendavateks, kohandavateks või täiendavateks meetoditeks, ei sobi ühtmoodi Euroopa Liidu üleseks SKP täiendamise meetodiks, et mõõta olukorda ja edusamme riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

20.

kordab seoses ELi regionaalpoliitikaga, et territoriaalne ühtekuuluvus täiendab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, ning seetõttu ei saa seda hinnata ainult majanduslike näitajate kaudu, kuid nõustub Euroopa Komisjoniga, et mis tahes meetod, mille eesmärk on asendada SKPd, välistades majandusnäitajad oma vaatlusalast, on sobimatu ühiste eesmärkide suunas tehtud edusammude mõõtmiseks ühtlustatud viisil;

21.

leiab, et komitee peab säilitama tiheda koostöö eelkõige OECDga sellistes algatustes nagu „Kuidas elu läheb Teie piirkonnas?”, mis kujutab endast lihtsat ja terviklikumat lähenemisviisi edu mõõtmiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kuid seoses Euroopa mitmeaastase strateegiaga on vastu lähenemisviisile, mille kohaselt edu mõõtmine põhineb liigitussüsteemil, milles kasutatakse üksnes ühte näitajat. Komitee meenutab sellega seoses, et osa piirkondi on näidanud üles huvi ka OECD parema elu indeksi ja eelkõige selles kasutatavate näitajate vastu. Vaatamata sellele, et indeks ei võimalda mõõta piirkondlikku arengut, annavad selle tulemused teavet elanike elukvaliteedi kohta, mis võiks olla aluseks kohaliku ja piirkondliku tasandi eesmärkide ja strateegiate edasisel kindlaks määramisel;

22.

on seisukohal, et meetodeid, millega püütakse kohandada SKPd, täiendades traditsioonilisi majandusliku tulemuslikkuse näitajaid rahalises vääringus keskkonna- ja sotsiaalsete teguritega, võiks edasi uurida, et kujundada või simuleerida eri poliitikameetmete majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid. Selles kontekstis peab komitee juba 40 riigis kasutusel olevat sotsiaalarengu indeksit oluliseks võrdlusnäitajaks;

23.

leiab, et kiiresti on tarvis välja arendada võrreldavate statistiliste andmete kogum nii kohalikul kui ka sellest madalamal tasandil ning kanda OECD ja komisjoni olemasolev linna- ja maapiirkondade liigitus üle Eurostati kategooriatesse, millest võib abi olla nii ELi poliitika kujundamisel kui ka hindamisel, kuna algusest peale saadakse usaldusväärset kohalikku teavet;

24.

juhib tähelepanu sellele, et ei ole piisavalt kvantitatiivseid andmeid erinevate arengut mõjutavate territoriaalsete, eelkõige geograafiliste, keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete iseärasustega ELi piirkondade kohta. See kehtib eelkõige äärepoolseimate piirkondade kohta. Komitee teeb ettepaneku, et Eurostat võtaks kasutusele aluslepingus kindlaks määratud territoriaalsed kategooriad, nagu äärepoolseimate piirkondade kategooria, mille alusel oleks võimalik koostada statistikat, mis aitab ELi poliitikat ja meetmeid territoriaalsest seisukohast nõuetekohaselt kohandada ja vastavusse viia;

25.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni töö SKP kohandamise valdkonnas, kasutades selleks eriti edukat lähenemisviisi, milles laiendatakse rahvamajanduse arvepidamist nii, et see hõlmab ka keskkonna- ja sotsiaalvaldkonda, kuid juhib tähelepanu teoreetilistele raskustele ja mahukatele ressurssidele, mida on vaja sotsiaalsete aspektide väljendamiseks rahalises vääringus, eriti kui tegemist on piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, ning kahtleb, kas sellise keeruka lähenemisviisi tulemusi on lihtne avalikkusele edastada;

26.

toetab seetõttu meetodeid, mis täiendavad SKPd ühiste strateegiliste eesmärkide poole pürgimisel tehtud edusammude mõõtmisel, kuna sellised meetodid arvestavad mitmemõõtmelist tegelikkust, hõlmates heaolu eri aspekte majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas, võttes abiks piiratud hulgal näitajad;

27.

on sellega seoses arvamusel, et kõige sobivam metoodika igal valitsemistasandil poliitiliste otsuste tegemiseks on see, milles mõõdetakse terviklikult heaolu, sealhulgas majanduslikke aspekte (muu hulgas tootlikkust, innovatsiooni, eksporti), tööhõivet (muu hulgas tööhõive- ja selle kvaliteedi näitajaid), keskkonnaküsimusi (muu hulgas majanduse energiamahukust ja -tõhusust, looduskaitsealasid ja elurikkust, taastuvenergia osakaalu, CO2 heitkoguseid), demograafilist olukorda (muu hulgas seisundi ja liikuvuse näitajaid), sotsiaalset kaasatust (muu hulgas vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevaid inimesi, sissetulekute jaotumist) ning territoriaalküsimusi (sh juurdepääsetavust ja taluvusvõimet);

28.

soovitab lisaks, et näitajate valik peaks olema suunatud peamiselt neile näitajatele, mis mõõdavad rakendatud meetmete võimalikku mõju, mõõtes eelkõige poliitika tulemusi ja mõjusid, samuti kulusid, ning rõhutab, et äärepoolseimate piirkondade puhul on eriti vajalikud andmed teatud puudujääkide ja ebasoodsate tingimuste kohta, mida tuleb võtta arvesse enne poliitika koostamist ja rakendamist;

29.

teeb seetõttu ettepaneku jälgida kõigis ELi institutsioonides Euroopa arengusuundi ja teha seejuures koostööd, järgides Euroopa strateegia ja poliitilise analüüsi süsteemi (ESPAS) väärtuslikku tööd. See pakuks kõigile valitsemistasanditele varajase hoiatamise süsteemi Euroopale oluliste majandusliku, sotsiaalse või keskkonnaalaste arengusuundade osas, mis võivad mõjutada strateegilisi eesmärke või nõuavad strateegiliste prioriteetide kohandamist;

30.

rõhutab, et strateegias „Euroopa 2020” oli seatud terve rida eesmärke koos nendega seotud põhinäitajatega ning et selles tunnistati, et olulised on ka täiendavad andmed majanduskasvu (SKP) kohta koos lisanduvate majandusalaste, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste näitajatega jätkusuutlike edusammude mõõtmiseks, ning lisab, et see kehtib ka riigi tasandist madalamate valitsemistasandite puhul;

31.

rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide seadmise ja edusammude mõõtmise näitajate valimise protsess toimus suures osas ülevalt alla, võtmata arvesse konkreetset olukorda kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seevastu ühtekuuluvuspoliitika tunnistab territoriaalselt erinevaid vajadusi ja eesmärke, kuna üldiste ELi eesmärkide poole pürgimine ei tohiks piirata konkreetse piirkonna või linna piirkonnapõhistele teadmistele ja pädevustele tuginevat arengupotentsiaali. Seetõttu kutsubki komitee strateegia „Euroopa 2020” raames üles piirkonnapõhiste eesmärkide seadmisele;

32.

hindab praegust ühtekuuluvuspoliitikat, mis märkimisväärselt toetab piirkondi, annab neile lisandväärtust ja aitab olulisel määral kaasa nende arengule, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama ühtekuuluvuspoliitika toimimise strateegia 2021. aastal algavaks perioodiks ja säilitama selle praegust rakendusviisi, mille puhul SKP-l on teiste näitajatega asjakohaselt integreerituna jätkuvalt määrav osa hindamise ja rakendamise juures;

33.

juhib selles kontekstis tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi erinevale rõhuasetusele. Eelkõige on piiriülese koostöö arendamise eesmärk toetada piirialade kaasamist kõikidesse kodanike eluvaldkondadesse, s.o märksa laiemalt, kui on kindlaks määratud strateegia „Euroopa 2020” eesmärkides. Selles valdkonnas on vaja välja töötada meetodid ja näitajad, mis võimaldavad seda tüüpi edasiminekuid paremini kaardistada ja hinnata;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühtekuuluvuspoliitika on täpselt vastavusse viidud strateegiaga „Euroopa 2020”, kuid kritiseerib ebakõlasid strateegia „Euroopa 2020” ning ühtekuuluvuspoliitika mõõtmis- ja sekkumismeetodite vahel;

35.

tuletab Euroopa Komisjonile meelde, et läbivaadatud strateegias „Euroopa 2020” peaks territoriaalne mõõde olema rohkem esile toodud, eriti territoriaalse ühtekuuluvusega seoses, kus asjakohaste majanduslike, keskkonnalaste ja sotsiaalsete näitajate väljatöötamine parandaks kohalike ja piirkondlike poliitikameetmete kvaliteeti. Sellistes strateegiates tuleks kasutada meetodeid, mis põhinevad mitmemõõtmelisel lähenemisviisil, kus SKPd või teisi majandusnäitajaid täiendavad sotsiaalsed ja keskkonnaalased aspektid, mis on kõigil valitsemistasanditel poliitilise heakskiidu saanud;

36.

juhib tähelepanu sellele, et seoses tugevate stiimulitega struktuurifondidest pärit rahaliste ressursside temaatiliseks koondamiseks piiratud arvule poliitikavaldkondadele, mis aitavad kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, on mõistlik eeldada, et ühtekuuluvuspoliitika edu mõõdetakse edusammudega strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel;

37.

soovitab tungivalt tugineda strateegia „Euroopa 2020” ja sellele järgneva 2020. aasta järgse strateegia uute põhieesmärkide puhul alt üles lähenemisviisile, nii et tulevastes riiklikes reformikavades saab anda aru kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panusest riiklikesse põhieesmärkidesse. Selle tulemusel hakkaksid riikide keskvalitsused kaasama riiklike reformikavade ettevalmistamisse ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, mida praegu enamikus liikmesriikides ei tehta;

38.

loodab, et ühtekuuluvuspoliitika pöördub uuesti tagasi oma algse otstarbe juurde, milleks on vähendada piirkondade arenguerinevusi ning toimida ELi tasandi peamise investeerimispoliitikana. Sel eesmärgil tuleks uuesti läbi vaadata ühtekuuluvuspoliitika seotus strateegiaga „Euroopa 2020” 2020. aastale järgneval ajavahemikul;

39.

rõhutab siiski, et osa ELi vahendeid põhineb ikka veel liiga kitsal majanduslikul näitajal. See puudutab ka ühtekuuluvuspoliitikat, mille vahendid jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt SKP-le elaniku kohta ja töötuse määrale, kusjuures NUTSi 2. tasandi piirkondade klassifitseerimine ühte kolmest arengukategooriast, millel põhineb assigneeringute eraldamine, toetub üksnes SKP-le elaniku kohta;

40.

juhib tähelepanu sellele, et seega ei võeta abikõlblikkuse otsustes põhimõtteliselt üldse arvesse sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja territoriaalseid aspekte Euroopa piirkondades, kuigi loogiline samm oleks panna tulevased vahendid sõltuma terviklikumast ühtsest meetodist, kasutades rohkem sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja territoriaalseid näitajaid, mis toovad esile eelkõige aluslepingus ette nähtud piirkondlikud iseärasused, mida tuleb võtta arvesse piirkondade abikõlblikkuse hindamisel;

41.

peab küsitavaks, kas NUTSi 2. tasand suudab peegeldada tegelikke kogukondi ja tegelikku geograafiat, kui paljudes liikmesriikides on NUTSi piirkonnad puhtstatistilised geograafilised üksused, mis põhinevad pigem rahvastikul ega peegelda tegelikke piire või funktsionaalseid geograafilisi alasid. Kuigi NUTSi piirkondi kasutatakse seni ka ELi struktuurifondide vahendite eraldamiseks, on nende kasutamisel ELi ühtekuuluvus-, transpordi-, keskkonnapoliitika ja teiste poliitikasuundade kujundamiseks ja hindamiseks ulatuslik mõju, mis viib selleni, et ELi poliitika ei ole kooskõlas olukorraga kohapeal. Seoses sellega on vahendite õiglasema jaotuse huvides oluline, et SKP olulised puudujäägid, nagu edasi-tagasi liikumisest üle NUTSi piiride põhjustatud territoriaalne kõrvalekalle, oleksid tasakaalustatud, võttes abikõlblikkuse otsuste langetamisel arvesse sotsiaalset ja keskkonnaalast olukorda neis piirkondades;

42.

rõhutab sellega seoses, et struktuurifondide, sh Ühtekuuluvusfondi vahendite eraldamine järgmisel mitmeaastasel finantsperioodil peaks olema avatud SKPd täiendavatele meetmetele, kui need on kõigil valitsemistasanditel poliitiliselt vastuvõetavad;

43.

tunnistab samal ajal üldiste strateegiliste eesmärkide saavutamise peamiste eesmärkide legitiimsust ja märgib, et edusammude jälgimiseks on vaja õigeaegselt kättesaadavaks teha eesmärgikohased, ühtlustatud ja võrreldavad piirkondlikud andmed;

44.

rõhutab sellega seoses, et näitajate olemasolu ja sageli ajakohastatavad piirkondlikud andmed on olulised tehnilise ettepaneku vastutustundlikkuse parandamiseks ja heade poliitiliste otsuste tegemiseks. Seetõttu ja vaatamata sellele, et heaolu näitajaid käsitlevate Eurostati andmete süsteem on juba tõhus ja hästi läbimõeldud, peaksid Euroopa Komisjon ja Eurostat viivitamatult tegelema suure väljakutsega piirkondlikele ja kohalikele poliitikakujundajatele ja samuti strateegia „Euroopa 2020” mitmetasandilisele rakendamisele, et parandada ja tõhustada andmesüsteemi ning seda samal ajal täiendada, töötades välja mõju hindamise metoodika ja seda kasutades;

45.

väljendab sellega seoses heameelt komisjoni edusammude üle seoses 2009. aasta tegevuskavaga „Edu mõõtmine muutuvas maailmas”, kuid avaldab kahetsust, et vähe edusamme on tehtud kohaliku ja piirkondliku tasandi andmete tootmise ja levitamise alal;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigid, kus piirkondlikud ja, mis on eriti oluline, kohalikud andmed ei ole nii täielikult kättesaadavad, on sageli nende hulgas, kes saavad ELi struktuurifondide raames pühendada märkimisväärse osa oma eraldistest nn valdkondlikule eesmärgile nr 11 (institutsioonilise suutlikkuse suurendamine). Arvestades, et oleme programmitöö perioodi alguses, on meil ainukordne võimalus koguda üle kogu Euroopa kohalikul ja piirkondlikul tasandil kokku võrreldavad andmed, mida saab kasutada 2020. aasta järgse ELi poliitika teadlikuks kujundamiseks ja hindamiseks;

47.

kutsub Euroopa statistikasüsteemi üles veelgi parandama haldusalaste andmete kvaliteeti, samuti kiirendama geograafiliselt kodeeritud statistika rakendamist, et suurendada andmekogude väärtust ja vähendada vastajate koormust;

48.

tervitab asjaolu, et pärast komitee viimast arvamust SKP täiendamise kohta on ELi tasandil saada olevate andmete hulk, eriti mis puudutab kohalikku ja piirkondlikku tasandit, pidevalt suurenenud, kuid väljendab kahetsust selle üle, et ikka esineb veel märkimisväärseid lünki. Komitee soovitab seega Euroopa Komisjonil koostada – võimalikult vara – analüüs praeguste ja tulevaste lünkade kohta Euroopa ühtses, SKPd täiendavate majandusalaste, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste andmete kogumises;

49.

väljendab sellega seoses erilist kahetsust asjaolu üle, et strateegia „Euroopa 2020” näitajate piirkonnapõhiseks muutmine ei ole praegu rahuldav, sest kättesaadavad on vaid mõned näitajatest, mida on vaja selleks, et jälgida strateegia „Euroopa 2020” põhieesmärkide saavutamist piirkondlikul tasandil (NUTSi 2. ja 3. tasand), ja mõnikord saadakse need märkimisväärse hilinemisega. Sama kehtib ka alternatiivsete näitajate kohta, mida piirkonnad ja linnad võivad pidada vajalikuks oma territooriumil eeltingimusena ELi eesmärkide ja sihtide alal edu saavutamiseks. Ajakohastatud piirkondlik statistika võimaldaks luua sünteetilise piirkondliku edu näitaja, nagu on soovitanud Regioonide Komitee;

50.

soovitab, et Euroopa Komisjon ja Eurostat kehtestaksid ajakava, et kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (realistlike) eesmärkide seadmisesse, ning esitaksid piirkondliku statistika, mis on vajalik uuendatud strateegia „Euroopa 2020” kujundamiseks, rakendamiseks, jälgimiseks ja hindamiseks, seades territoriaalselt diferentseeritud eesmärgid;

51.

rõhutab vajadust praegust statistika ja näitajate süsteemi (mis põhineb ühist statistiliste territoriaalüksuste liigitust käsitleval määrusel) kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtud edusammude mõõtmisel edasi arendada, eelkõige seoses mõistetega „funktsionaalsed piirkonnad” ja piiriülesed alad, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles asjaomaseid kontseptsioone ja näitajaid välja töötama ning võtma arvesse makropiirkondliku strateegia alasid;

52.

kordab, et kõigis ELi poliitikavaldkondades tuleks rohkem rõhutada maa- ja linnamõõdet, eelkõige seoses territoriaalse ühtekuuluvusega, kus asjaomased majadusalased, keskkonnaalased ja sotsiaalsed näitajad parandavad kohalike ja piirkondlike poliitikameetmete kvaliteeti.

53.

kutsub Euroopa Komisjoni kaasama Euroopa statistikaprogrammi meetmed, mis on vajalikud ELi mitmekesisust ja territoriaalseid iseärasusi käsitleva statistilise teabe puuduste kõrvaldamiseks, eelkõige meetmed piirkondade kaugust ja eraldatust käsitlevate andmete kogumiseks ja näitajate kindlaksmääramiseks, et parandada sellise Euroopa poliitika koostamise ja rakendamise protsessi, mis on paremini kohandatud nendest nähtustest mõjutatud piirkondadele, kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttega;

54.

peab vajalikuks luua otsustamist hõlbustav mudel kohaliku tasandi heaolu prioriteetide pingeritta seadmiseks, et välja selgitada piirkondade iseärasused kõiki ELi piirkondi hõlmavas raamistikus ja kasutada pingerida selleks, et teostada poliitikameetmete tulemuslikkuse eel- ja järelhindamisi ka Euroopa Komisjoni ja kohalike omavalitsuste vahel peetavate läbirääkimiste või kohalike sidusrühmadega konsulteerimise faasis;