17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/35

1.

esitab soovitusi kasutada rahastamisvahendeid piirkondliku arengu heaks, tuginedes õigusraamistiku analüüsile, piirkondlikule arengupoliitikale toodavale kasule ning tõhususe tagamise ja rahastamisvahendite institutsionaliseeritud kasutamise meetmetele;

2.

rõhutab, et seoses rahastamisvahendite kasutamisega piirkondliku arengu heaks toetuti käesoleva arvamuse koostamisel COTERi komisjoni ja rühma BUDG liikmete kogemustele ning konsultatsioonidele Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja teiste huvirühmadega, kellel on teadmised ja kogemused selliste rahastamisvahendite kasutamise alal;

3.

tunnistab, et rahalised vahendid on territoriaalse arengu olulised vahendid. Tagastatav rahastus võib tagada investeeritud kapitali suurema finantsvõimenduse teatavatel aladel, kus erasektori rahastamine saab täiendada avaliku sektori rahastamist ja kus tasuvus on piisavalt atraktiivne;

4.

rõhutab, et toetussüsteemil on tähtis roll piirkondliku arengu soodustamisel, eriti aladel, kus turg ei toimi ja kus territoriaalse ühtekuuluvuse probleemid on piisavalt tõsised, ning viitab toetuste ja rahastamisvahendite üksteist täiendavale olemusele, mistõttu tuleks neid kohaldada erinevates olukordades. Rahastamisvahendite kasutamise edendamine ei tohi põhjustada toetussüsteemi ülemäärast vähendamist ega ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud ELi eelarve väljatõrjumise efekti;

5.

toetab 9. juunil 2015 Riias vastu võetud nõukogu järeldusi 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika rakendamise probleemide kohta, milles kutsutakse komisjoni üles „andma õigel ajal, ühtselt, järjepidevalt ja selgelt juhiseid finantsinstrumentide kasutamise ja erinevate instrumentide vaheliste sünergiate kohta ning uurima kõiki võimalusi selguse suurendamiseks, minemata mitte mingil juhul kaugemale kaasseadusandjate poolt kokku lepitud õigusnormide kohaldamisalast, luues nii lisakohustusi”;

6.

võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja eriaruandes 05/2015 esitatud järeldused rahastamisvahendite kasutamise kohta maapiirkondades (1), milles juhiti tähelepanu tagatisfondide ülekapitaliseerimise ohule võrreldes erainvestorite nõudlusega, aga ka ebapiisava võimendava mõjuga seotud tagajärgedele juhul, kui avaliku sektori rahastamisvahendite täiendamiseks on vajalik erasektoripoolne rahastamine. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles tegema selles aruandest vajalikud järeldused;

7.

avaliku sektori vahendite struktuurifondidest eraldamise eesmärk on tagada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 rakendamine. Pädevad ELi institutsioonid ja riiklikud asutused peaksid oma seisukohtade esitamisel ja rahastamisvahendite üle otsustamisel iga juhtumi puhul eraldi kontrollima selle mõju sisuliste eesmärkide saavutamisele;

8.

rahastamisvahendite kasutamise ebapiisav reguleerimine on sama kahjulik kui liigne reguleerimine. Just uue, aastate 2014–2020 finantsraamistiku alguses on oluline teha viivitamatult otsused kõigi vajalike õiguslike lahenduste kohta, et mitte korrata vigu, mis tehti praegu lõppeva, aastate 2007–2013 finantsraamistiku puhul;

9.

pärast seda, kui liikmeriigid on alustanud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest (ESIF) rahastatud vahendite rakendamist, tuleks uusi ELi eeskirju kehtestada üksnes erandjuhtudel. Tuleb tagada, et ametiasutused ja Euroopa Liidu institutsioonid, eelkõige Euroopa Komisjon, konsulteeriksid alati piirkondade esindajatega, kui õigusaktides on vaja teha muudatusi, mis mõjutavad piirkondliku arengu jaoks oluliste rahastamisvahendite puhul programmide koostamist, rakendamist ja nende lõpetamist;

10.

tuleb luua pidev dialoog piirkondade esindajate, komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga ning ettevõtete esindusorganisatsioonide vahel, mille raames saaks arutada kehtivate õigussätete tõlgendamist, rakendamise mõjusid ning tekkivaid probleeme, et saada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist rahastatavate vahendite rakendamisest võimalikult palju kasu. Komitee kutsub komisjoni üles sellele koostööle viivitamatult institutsioonilist raamistikku looma;

11.

märgib ka, et kogu kõnealust teemat puudutav teave peab olema läbipaistev, võimalikult üksikasjalik ja edastatud lihtsustatud vormis, et kõik potentsiaalselt huvitatud osapooled, olgu siis füüsilised või juriidilised isikud, saaksid investeerimis- või arendusotsuste tegemiseks kogu vajaliku alusteabe. Sellega vähendatakse varjatud riske, võimaldatakse analüüsida ja kavandada haldusmenetlusi ning aidatakse tervikuna kaasa investorite huvi suurenemisele;

12.

Tuleb tagada, et perioodil 2007–2013 tagasi makstavate vahendite kasutamise ja rakendamise kasuks otsustanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praegused probleemid ei heidutaks omavalitsusi järgmisel programmitöö perioodil 2014–2020 just seda rahastamisvormi kasutamast. Peale selle tuleb hoolt kanda selle eest, et perioodi 2007–2013 rahastamisvahendite ebapiisavast reguleerimisest tulenev risk ei koormaks haldusasutusi, finantsvahendusasutusi ega kindlasti mitte lõpptarbijaid;

13.

võimalike paranduste korral 2007.–2013. aasta finantsraamistikus tuleb silmas pidada, et vastavalt nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklile 98 tuleb arvesse võtta eeskirjade eiramise ulatust või raskust ja fondile tekkinud rahalist kahju. Euroopa Komisjon peaks tagama, et sellest sättest peetaks kinni nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides;

14.

komitee märgib, et riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta koostatud suuniste (2) punktis 20 sedastatakse, et „riskifinantseerimisabi meetmed tuleb kasutusele võtta finantsvahendajate kaudu, välja arvatud abikõlblikesse ettevõtjatesse tehtavate otseinvesteeringutega seotud fiskaalstiimulite puhul. Sellepärast ei kuulu meetmed, millega liikmesriik või avaliku sektori asutus teeb otseinvesteeringu ettevõtjatesse finantsvahendajat kaasamata, üldise grupierandi määruse riskifinantseerimist käsitlevate riigiabieeskirjade ega käesolevate suuniste reguleerimisalasse”. Seega kui korraldusasutus teeb rahastamispaketi raames otsese abimakse VKE-le, ei saa kõnealust abi käsitada aluslepinguga kooskõlas oleva riigiabina, välja arvatud juhul, kui abisumma on väiksem kui vähese tähtsusega abi määruses sätestatud summa või kui abi on eraldatud teiste horisontaalsete riigiabi käsitlevate sätete alusel (nt VKEd, piirkondlik ühtekuuluvuspoliitika, teadus- ja arendustegevus jne). Seoses sellega kutsub komitee komisjoni üles tagama, et see säte ei innustaks rahastamisvahenditest toetatavaid projekte killustama ja et asjaomased suunised ei oleks vastuolus määruse (EL) nr 1303/2013 artikliga 38, mis puudutab struktuurifondide ühissätteid seoses finantsvahendite rakendamisega;

15.

rakendamise kõikidel tasanditel tuleb püüda kõrvaldada ebavajalikud regulatiivsed piirangud, mis suurendavad kulusid ja vähendavad nõudlust rahastamisvahendite järele;

16.

perioodi 2007–2013 finantsraamistiku struktuurifondide kasutamise eeskirjade eiramise korral tuleb tagada, et asjaomaseid kulusid ei esitataks komisjonile projekti kulude tasaarvestuseks. Tuleb siiski rõhutada, et eiramise tuvastamise korral saab ainult siis vahendajatelt või fondidelt rahalisi vahendeid võtta, kui tõhus kasutamine ei ole tulevikus enam tagatud. See vastab muu hulgas nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 78 lõike 6 teisele lõigule, milles on sätestatud, et abikõlblikud kulutused määratakse kindlaks rakenduskava osalisel või lõplikul lõpetamisel. Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles seda tagama ja vajaduse korral eeskirju vastavalt muutma;

17.

tuleb tagada, et abisaajad esitavad projekti kulude tasaarvestamisel usaldusväärsed dokumendid. Regioonide Komitee rõhutab siiski, et enamik kasutatud rahastamisvahendeid on välja töötatud kommertsturul, mistõttu projekti kulude tasaarvestamisel tuleb arvesse võtta nende laadi ja toimimisviisi;

18.

kulude abikõlblikkuse tõestamiseks nõutavad dokumendid peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vältimatud. Võimaluse korral tuleb lubada selliseid tõendavaid dokumente, mis tekitavad toetusesaajatele ja lõpptarbijatele võimalikult vähe koormust, näiteks avaldused. See ei piira vajadust kontrollida esitatud tõendavaid dokumente. Koostada tuleks ettepanek liikmesriikide avalike registrite kasutamise kohta. Lisaks teeb komitee ettepaneku luua alates kavandamisetapist tõendite ja kontrollimise süsteem viisil, mis ei mõjutaks negatiivselt maksete saajate ega lõppkasutajate otsust seoses rahastamistaotlusega;

19.

nagu igal turul, loovad pakkumine ja nõudlus ka rahastamisvahendite puhul tasakaalu. Pakkumise ja nõudluse määra mõjutav tegur on hind. Regioonide Komitee rõhutab, et ka avaliku sektori rahastamisvahendite puhul tuleb põhiroll jätta loomulikele turumehhanismidele;

20.

sellega seoses on oluline rõhutada, et aastate 2007–2013 finantsraamistiku raames rahastatud abikõlblike kulude kärpimine võib juhul, kui vahendajad VKEdelt teenus- ja vahendustasusid nõuavad, demotiveerida hoolikat ümberkäimist avalike vahenditega ja kujutada endast ülemäärast sekkumist turumehhanismidesse. Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles tegema piirkondadega koostööd, et tuvastada ebatõhusaid valdkondi ja viivitamatult vastavad meetmed ette valmistada;

21.

tuleb rõhutada, et rahastamisvahendite kasutamise otsus peab alati põhinema põhjalikul analüüsil ja ühiskondliku kasu maksimumini viimisel. Regioonide Komitee rõhutab seega, et rahastamisvahendid peavad lahendama konkreetseid ühiskondlikke, majanduslikke ja keskkonnaalaseid probleeme. Üks eesmärk võiks olla aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamine;

22.

rahastamisvahendite kasutamise üle otsustades tuleks alati kontrollida nende mõju teistele finantsabi vormidele, sh ka sünergiavõimalusi eri toetusvormide ühendamisel ja asjakohasel juhul vahendite kattuvust. Pädevad asutused peaksid tagama sidususe erinevate ELi tasandil rakendatavate vahendite (nt COSME ja Horisont 2020) ja teistest allikatest pärinevate toetusvahendite – eeskätt Euroopa Investeerimispanga, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, samuti riigi või piirkondlike arengu- ja tugipankade abiga eraldatavate vahendite vahel. Pidades silmas sünergiast saadavat kasu, kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles tagama pidevat dialoogi kohalike ja piirkondlike partneritega selles valdkonnas;

23.

rõhutada tuleb ka vajadust leida lahendusi, mis võimaldavad eri rahastamisvormide ja rahastamisallikate paindlikumat kombineerimist. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul peaks olema lubatud abikõlblike kulude kattuvus toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise korral. Eriti oluline on see majandussubjektide jaoks, kellel puudub juurdepääs pangandussektorile. Regioonide Komitee kutsub seega Euroopa Komisjoni üles koos piirkondade esindajatega välja töötama ettepanekuid eeskirjade muutmiseks, võttes sealjuures arvesse nõrgemate ettevõtjate huve;

24.

oluline on vältida piirkondliku arengu vahendite kasutamist finantssüsteemide stabiliseerimise ja tsüklilisust vähendavate meetmete jaoks. Selliseid meetmeid tuleb rahastada muudest allikatest. Regioonide Komitee kutsub ametiasutusi ja Euroopa institutsioone üles tagama, et toetusvahendeid kasutataks kooskõlas nende eesmärkidega;

25.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid tagama piirkondade asjakohase osalemise rahastamisvahendite kasutamisel Euroopa investeerimiskava raames. Komitee tervitab siinkohal asjaolu, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi määruse põhjenduses 56 on sätestatud, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid olema võimelised andma panuse Euroopa investeerimisprojektide registri loomisse ja haldamisse;

26.

see on positiivne, kui rahastamisvahendid tõmbavad ligi erakapitali, ning Euroopa Komisjon peab hoolitsema selle eest, et ELi fondidest rahastatavate vahendite finantsvõimendus oleks optimaalne ja kooskõlas taotletud ühiskondliku eesmärgiga;

27.

komitee pooldab ELi rahastamisvahendite lihtsustamist ning rõhutab, et vahendid peavad olema lihtsad ja hõlpsasti kasutatavad ning asjakohase kontrolli- ja tasakaalustussüsteemiga;

28.

komitee toob esile vajaduse rahastamisvahendeid võimalike kasutajate hulgas tõhusamalt propageerida, et suurendada teadmisi nende konkreetse lisaväärtuse ja parima kasutuse kohta;

29.

tuleb tagada rahastamisvahendite jaotamine vastavalt ühiskondlikele ja majanduslikele vajadustele, mõistes territoriaalset mõõdet ning võttes aluseks erinevad tingimused linnades ja maapiirkondades, toetades näiteks väikeseid projekte ja väikeste piirkondade juurdepääsu neile rahastamisvõimalustele. Oluline on olla tähelepanelik võimalike soovimatute kõrvalmõjude suhtes, mis takistavad rahastamisvahendite optimaalset jaotamist;

30.

komitee märgib, et paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on raskusi ELi fondidele juurdepääsul, kuna neil ei ole võimalik neid omalt poolt kaasrahastada. Komitee rõhutab vajadust töötada selle küsimuse lahendamiseks välja rahastamisvahendid;

31.

võttes arvesse eeskätt ELi mikro- ja väikeettevõtjate piiratud väliseid rahastamisvõimalusi, on käibekapitali rahastamisvormide paindlikumaks muutmine tingimata vajalik. Rahavoogude probleeme ja tootmise hooajalisust silmas pidades tuleks kõnealuse kapitali rahastamine teha kättesaadavaks ilma tarbetute piiranguteta. Euroopa Komisjon peaks selliste lahenduste tagamiseks koos piirkondade esindajatega vajalikke meetmeid võtma;

32.

vastuseks majanduskriisile oli vaja võimaldada käibekapitali rahastamist perioodi 2007–2013 finantsraamistikust, kuna see oli Euroopa majanduse huvides;

33.

rõhutada tuleb seda, et hea koostöö Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on võtmeelement rahastamisvahendite eduka kasutamise tagamisel territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuspoliitika hüvanguks tervikuna;

34.

kriisiga saadud kogemusi silmas pidades ei tohi unustada, et avaliku sektori rahastamisvahendid ei tohi kaasa tuua riski ülemäärast suurenemist finantssüsteemis ja eeskätt pangandussüsteemis;

35.

enne kui tehakse otsus vahendite kasutamise kohta, tuleb analüüsida, ega investeeringu rahastamine nt laenuvahendiga ei too laenu teenindamise kuludest tulenevalt kaasa liigset koormust tarbijale. Lisaks tuleb silmas pidada, et finantsvahendusasutused ei peaks saama kasu avaliku sektori pakutavate rahastamisvahendite kasutamise eelistest või neid vähendama (nt peaks tagatisvahend alandama kapitali kaasamise kulusid). Tuleb ka tagada, et finantsvahendusasutused ei saaks neist rahastamisvahenditest põhjendamatuid tulusid, nt panga kaudu kindlustusteenuste pakkumise või ristmüügi teel. Euroopa Komisjon ja riiklikud ametiasutused peaksid sellekohased eeskirjad vastu võtma;

36.

kogemuste- ja teabevahetust Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel tuleks tugevdada. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja olemasolevate rahastamisvahendite eest vastutavad asutused peaksid lisaks sellele tegema ühise analüüsi, et muuta need vahendid võimalikult tõhusaks. Regioonide Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga panust selles valdkonnas, kuid märgib siiski, et selliste lahenduste nagu platvorm fi-compass väljatöötamist tuleks rakendamise varajase etapi otsustavat tähtsust silmas pidades tingimata kiirendada;

37.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid rahastamisvahendite kasutamise edendamiseks – ja mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel – andma piirkondadele asjakohast sisulist toetust. See toetus peaks võimaldama juhtumipõhist lähenemist igale piirkonnale, kuid samuti on vaja asjakohaseid ulatuslikke suuniseid selle kohta, kuidas saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda rahastamisvahendeid, EIP krediidiliine ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi laene, tagamaks, et neil on võimalik teha teadlikke otsuseid selle kohta, milline vahend on nende jaoks suuruse, investeeringuliigi ja riskitaseme järgi asjakohasem;

38.

komitee juhib tähelepanu sellele, et rahastamisvahendid peavad olema võimalikele kasutajatele soodsamatel tingimustel kättesaadavad kui tavalised kommertslaenud;

39.

Regioonide Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga poolt siiani võetud meetmeid ja kutsub neid üles rakendama kiiresti teadlikkuse parandamise programme, näiteks koolituskursusi (eri tasemete jaoks ja vastava riigi keeles) rahastamisvahendite rakendamise ja projektide kulude tasaarvestusega tegelevatele asutustele, samuti piirkondlikele finantsosalejatele, eelkõige MTÜdele, kellel on sellisele teabele vaid piiratud juurdepääs. Samuti arvestades, et mõned piirkonnad ja omavalitsuste rühmad on varem edukalt kasutanud ELi rahastatavaid laenuinstrumente, tuleks toetada nende mudelite ja kogemuste ülekantavust teistele linnadele ja piirkondadele. Komitee rõhutab, et selleks otstarbeks tuleks kindlasti kasutada e-õpet;

40.

rahastamisvahendeid rakendavate osalejate rahastamine peab endas hõlmama stiimulit eraldatud vahendite tõhusaks kasutamiseks;

41.

analüüsides rahastamisvahendite ühtlustamise vajadust (piirkonna, riigi ja Euroopa tasandil), tuleb püüelda eeskätt nende vahendite tõhususe poole soovitud eesmärkide saavutamisel ning arvesse võtta piirkondade mitmekesisust. Ühtlustamine ei tohiks põhineda üksnes soovil vähendada vahendusasutuste halduskulusid;

42.

kuigi rahastamisvahendite puhul võtab vajalik kavandamine mõnikord rohkem aega kui toetuste puhul, peaks kiirus, millega neid vahendeid (laene ja tagatisi) jaotada saab, kujutama endast uues finantsraamistikus kõige olulisemat eelist võrreldes toetustega. Rahastamisvahendite kasutamise tõhususe ja mõjususe suurendamiseks on oluline piirata haldusmenetluste ajakulu vajaliku miinimumini, ilma et see vähendaks planeerimisprotsessis vajalike eelanalüüside rangust ja halvendaks kvaliteeti;

43.

vastutajad peavad arvestama võimalusega, et rahastamisvahendite rakendamisega võivad kaasneda soovimatud mõjud, eeskätt erafondide kapitali tõrjumine turult avaliku sektori sekkumise tõttu. Seepärast tuleb seesuguste suundumuste vältimiseks võtta asjakohaseid meetmeid. Selles valdkonnas on vajalik asjakohane koostöö Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ja piirkondade vahel, mis hõlmab ka ulatuslikke ametlikke suuniseid erinevate kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kättesaadavate rahastamisvahendite kohta;

44.

tuleb esile tõsta, et rahastamisvahendite kasutamine eeskätt nende osalejate puhul, kel puudub juurdepääs pangandussüsteemile, peaks lõpuks viima selleni, et nad selle juurdepääsu jälle saavad ning et pikas perspektiivis oleks neil võimalik leida rahastust kommertsturul;

45.

rahastamisvahendite rakendamisel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ei peaks rõhuasetus olema juba antud toetuse tasaarvestusel, vaid pikaajalise positiivse mõju saavutamisel Euroopa majandusele;

46.

rahastamisvahendeid peaksid kasutama nii suured finantsinstitutsioonid (eeskätt suurte ja keerukate toodete puhul) kui ka – lihtsamate toodete puhul – väiksemad vahendajad, kes pakuvad tooteid mikrorahastamise valdkonnas;

47.

et avaliku sektori sekkumise järel loodaks tõhus siserahastamise struktuur, peaks Euroopa Komisjon koos piirkondade esindajatega välja töötama vastavad lahendused tagamaks majandusinstitutsioonide tugevdamise perioodil 2014–2020 võetud meetmete abil;

48.

komitee juhib tähelepanu sellele, eri tasanditel tehtavad kontrollid peavad olema paremini koordineeritud, et kõrvaldada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ebavajalik halduskoormus. Ent eri liikmesriikide valitsustelt tuleks nõuda koostöö tegemist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

49.

kui see ei ole vastuolus teiste eesmärkidega, tuleks rahastamisvahendeid kasutada ka finantstoodete arendamiseks, nt neid tuleks kasutada näiteks avaliku ja erasektori partnerluste või energiateenuste ettevõtjate edendamiseks. Sel eesmärgil peaksid Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank tagama piirkondadele toetusvõimalused;

50.

sealjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et eeskirjade muutmine, lisakoormus ega risk vahendite jaotamisel ei tohi nõrgestada finantsvahendusasutusi sellega, et neile tekitatakse rahalisi raskusi või kahjustatakse nende usaldusväärsust turul;

51.

toetada tuleb püüdlusi muuta rahastamisvahendid rahvusvaheliseks (institutsioonide tegevus, erakapitali voog jne). See võimaldab parandada nende tulemuslikkust ja tõhusust ning aitab samas kaasa Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamisele.