EUROOPA KOMISJON

Strasbourg, 24.11.2015

COM(2015) 587 final

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele

„Pangandusliidu väljakujundamise poole”

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele

„Pangandusliidu väljakujundamise poole”

1.    Taust

22. juuni 2015. aasta nn viie juhi aruandes 1 ja sellele järgnenud komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatises 2 on esitatud plaan majandus- ja rahaliidu süvendamiseks. Pangandusliidu väljakujundamine on selle plaani vältimatu element. Majandus- ja rahaliit vajab täielikult toimivat pangandusliitu, et tagada ühtse rahapoliitika tulemuslik ülekandumine, parem riskide hajutamine liikmesriikide vahel ning majanduse piisav rahastamine. Peale selle suurendab pangandusliidu väljakujundamine majandus- ja rahaliidus finantsstabiilsust, kombineerides riskide jagamiseks ja vähendamiseks mõeldud meetmeid ja taastades nõnda pangandussektoris kindlustunde.

EL on finantssektoris viimastel aastatel ellu viinud ulatusliku reformikava. Seeläbi on pankade regulatsiooniraamistikku tugevdatud ühiste õigusnormidega, mis tagavad järjepidevama reguleerimise ja kõrgekvaliteedilise järelevalve üle kogu ELi. Selle raamistikuga ergutatakse pangandussektoris vastutustundlikumat käitumist. Näiteid:

-Pankadele on CRD IV / CRR alusel kehtestatud rangemad usaldatavusnõuded, mis põhinevad uutel üleilmsetel normidel. Sel viisil on tugevdatud pankade võimet pidada vastu majandus- ja finantsšokkidele, suurendades kapitali kvaliteeti ja kvantiteeti, laiendades riskide kaetust, ohjeldades finantsvõimendust ning parandades juhtimist ja läbipaistvust.

-Pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiviga (BRRD) on kehtestatud raskustesse sattunud või tõenäoliselt raskustesse sattuvate pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik. See raamistik võimaldab liikmesriikidel kaitsta maksumaksjaid sel teel, et pangakriise hallatakse õigeaegsemalt ja korrakohasemalt.

-Riiklike hoiuste tagamise skeemide toimimist on kindlustatud hoiuste tagamise skeemide direktiiviga (DGSD), millega on ühtlustatud nende skeemide katvust, tugevdatud nende rahastamise korda ja lühendatud väljamaksete tegemise tähtaegu.

See tugevdatud õigusraamistik (ühtsed eeskirjad) on ühiseks aluseks 28 liikmesriigi ühtsele turule, aga ka pangandusliidule.

Pangandusliidu üheks peaeesmärgiks on nõrgendada sidet pankade ja nende asukohariikide vahel (mille korral panga maksejõuetus võib ohustada riigi rahandust, riigi rahanduse pinged omakorda võivad destabiliseerida panku) ja seeläbi pöörata tagasi eurokriisist saadik kujunenud finantsturgude killustatus. Selle eesmärgi saavutamiseks otsustati, et olulisemate pankade järelevalve, kriisilahenduse ja kriisilahenduse rahastamisega tuleks tegelda pangandusliidu tasandil.

Sel otstarbel on loodud pangandusliidu kaks esimest sammast: ühtne järelevalvemehhanism ja ühtne kriisilahenduskord. Ühtne järelevalvemehhanism hakkas toimima novembris 2014 ja pakub juba sõltumatut ja ühetaolist usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet. Ühtne kriisilahenduskord hakkab täielikult toimima jaanuaris 2016 ning siis hakatakse tegema ka makseid ühtsesse kriisilahendusfondi. Ent kolm aastat pärast seda, kui Euroopa Ülemkogu leppis kokku majandus- ja rahaliidu väljakujundamise tegevuskavas, mis tugineb põhjalikumale integreeritusele ja vastastikusele toetusele, 3 ei ole pangandusliidu kolmandat sammast – ühist hoiuste tagamise skeemi – ikka veel olemas. Lisaks on kokku lepitud, et pangandusliidul peaks olema mõjus ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism, et seda saaks kasutada viimase abinõuna, kuid selles küsimuses ei ole tööd veel alustatud (vt punkt 3.2).

Nüüd on vaja tegutseda, et tagada pangandusliidu olemasolevate elementide täielik ja õige rakendamine ning kehtestada puuduolevad elemendid. Liikmesriigid on nõustunud kehtestama ühtse kriisilahendusfondi jaoks jaanuariks 2016 mõjusa üleminekurahastuskorra ning looma ühise eelarvepõhise kaitsemehhanismi hiljemalt 2023. aasta lõpuks 4 . Viie juhi aruandes pakuti välja mitmeid meetmeid pangandusliidu väljakujundamiseks ning sellele järgnenud komisjoni teatises keskenduti neljale põhinõudele:

1.juba kokku lepitud õigusnormide (eelkõige BRRD ja DGSD, vt punkt 2) täielik ja kiire ülevõtmine ja rakendamine;

2.kiire kokkuleppimine mõjusas üleminekurahastuskorras ühtse kriisilahendusfondi jaoks ja ühises eelarvepõhises kaitsemehhanismis, mis peaks keskpikas perspektiivis olema fiskaalselt neutraalne, s.t pangad peaksid maksumaksjate raha, kui seda kasutatakse, hiljem tagasi maksma;

3.Euroopa hoiuste tagamise skeemi (EDIS) õigusakti ettepanek ning

4.paralleelselt jõupingutused edasiseks riskide vähendamiseks pangandussektoris ning pankade ja nende asukohariikide vaheliste sidemete nõrgendamiseks.

Olles lisatud komisjoni seadusandlikule ettepanekule EDISe kehtestamise kohta, asetab käesolev teatis nimetatud ettepaneku laiemasse pangandusliidu väljakujundamise ning pangandussektoris vajalike täiendavate riskijagamis- ja riskivähendusmeetmete konteksti.

2.    Pangandusliidu reeglistiku rakendamine

CRD IV / CRR, BRRD ja DGSD moodustavad pangandusliidu reeglistiku. Kõik need õigusaktid võeti vastu 2014. aastal ja nüüd tuleb need siseriiklikku õigusse üle võtta, et tagada pangandusliidu nõuetekohane toimimine. Kuigi CRD IV / CRR on täielikult üle võetud kõigis liikmesriikides, ei ole mõned liikmesriigid – sealhulgas mõned pangandusliidus osalevad liikmesriigid – veel täitnud oma kohustust võtta täielikult üle BRRD ja DGSD, mille ülevõtmise tähtajad (vastavalt 31. detsember 2014 ja 3. juuli 2015) on juba möödas. Komisjon on mitme sellise liikmesriigi suhtes algatanud Euroopa Kohtus rikkumismenetluse. Sellega seoses on komisjon kutsunud üles ratifitseerima valitsustevahelist lepingut ühtse kriisilahendusfondi kohta tähtajaks, s.o 30. novembriks, sest mitu liikmesriiki ei ole ratifitseerimismenetlust veel lõpule viinud. Kuigi enamik liikmesriike eeldatavasti täidab oma kohustuse viia ülevõtmine ja ratifitseerimine lõpule 2015. aasta lõpuks, sõltub pangandusliidu usutavus sellest, et kõik osalevad liikmesriigid täidavad kõik oma juriidilised kohustused 5 . Samal ajal tagab komisjon, et teisesed õigusaktid, mida on vaja, et pangandusliit saaks toimima hakata, nt BRRD kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise sätted, saaksid samuti õigeaegselt vastu võetud.

3.    Üleminekurahastus ühtse kriisilahendusfondi jaoks ja ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism

3.1.    Üleminekurahastuskord

Pankade maksed ühtsesse kriisilahendusfondi algavad 2016. aastal, kuid ühtne kriisilahendusfond ei saavuta oma ligikaudu 55 miljardi eurost püsisuurust enne aastat 2024. Fondi sissemaksed lähevad järk-järgult kaheksa aasta jooksul ühiskasutusse. Need omadused koos keeruka, eraldi riiklikest alafondidest koosneva struktuuriga, mis kehtib kuni täielikule ühiskasutusele üleminekuni, piiravad eelseisvatel aastatel ühtse kriisilahendusfondi laenuvõimet. Üks peamisi probleeme on, et ühtsel kriisilahendusfondil võib iseäranis algaastatel esineda suutlikkuse puudulikkust ja võib juhtuda, et ta ei suuda pakkuda pangakriisi lahendamise toimingu(te)ks vajalikku rahastust. Sellisel juhul peaks kriisilahenduseks vajalikud rahalised vahendid andma asjaomane liikmesriik, säilitades seeläbi pankade ja nende asukohariikide vahelise sideme.

Et vähendada ühtse kriisilahendusfondi ebapiisava suutlikkuse riski, arutavad osalevad liikmesriigid riiklike krediidiliinide loomist oma vastavate alafondide toetamiseks. Kuna nende alafondide suurus kahaneb sedamööda, kuidas sinna tehtavad maksed lähevad järk-järgult ühiskasutusse, väheneb aja jooksul ka liikmesriikide krediidiliinidest toetatav osa ühtsest kriisilahendusfondist. Seega on oluline, et liikmesriigid mitte ainult ei astuks vajalikke samme nende krediidiliinide kasutuselevõtuks enne 1. jaanuari 2016, mil hakkab täielikult toimima Ühtne Kriisilahendusnõukogu, vaid et nad alustaksid Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) raames ka arutelu töökindlama ühiskasutuses oleva krediidiliini teemadel.

3.2.    Ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism kui viimane abinõu

Hästi toimiv ühtne järelevalvemehhanism ja ühtne kriisilahenduskord peaksid oluliselt vähendama pankade maksejõuetuse tõenäosust ja tagama, et maksumaksjad oleksid pangakriiside lahendamise kulude eest kaitstud. Täiendavat kaitset pakuvad mitmesuguseid pankade suhtes võetud usaldatavusmeetmed, mille eesmärk on tugevdada järelevalvet ja kriisijuhtimist, suurendada kapitali hulka ja parandada selle kvaliteeti, vähendada riskide kontsentratsiooni, soodustada finantsvõimenduse vähendamist, piirata protsüklilist laenukäitumist, suurendada likviidsuse kättesaadavust, tegelda suurusest, keerukusest ja vastastikusest seotusest tulenevate süsteemsete riskidega, kasvatada hoiustajate usaldust ning juhtimiseeskirjade kaudu soodustada nõuetekohast riskijuhtimist.

Ent isegi selline pikk loetelu usaldatavus- ja kriisijuhtimismeetmetest ei välista täielikult riski, et kriisilahendusfondide finantsvõimekust on vaja täiendada avaliku sektori vahenditega. Seetõttu leppisid liikmesriigid kokku, et pangandusliidus peab olema olemas mõjus ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism, mida viimase abinõuna kasutada. Selline kaitsemehhanism nõuaks kogu pangandusliidu ulatuses pankade kriisilahendusega seotud võimalike eelarveriskide ajutist jagamist. Sellise kaitsemehhanismi kasutamine peaks siiski olema keskpikas perspektiivis eelarveneutraalne, sest pangad peaksid avaliku sektori raha, kui seda kasutatakse, aja jooksul tagasi maksma (tagantjärele tehtavate maksetena ühtsesse kriisilahendusfondi).

4.    Euroopa hoiuste tagamise skeem (EDIS)

4.1. EDISe kehtestamise põhjused

Ühist hoiuste tagamise skeemi arutati juba pangandusliidu esialgsete arutelude käigus 2012. aastal. Komisjon tegi olemasoleva DGSD muutmise käigus 2012. aastal ettepaneku kehtestada riiklike hoiuste tagamise skeemide vahel kohustuslik vastastikune laenuvõtmine ja -andmine, kuid seda ettepanekut ei võetud vastu. 2014. aasta DGSDga täiustati riiklikke hoiuste tagamise skeeme, vähendades hoiustajatele väljamaksete tegemise tähtaegu ja nõudes, et 2024. aastaks oleksid tagatisfondid saavutanud teatava ettenähtud taseme. Direktiiviga nähti ette ka riiklike skeemide vaheline vabatahtlik laenuandmise kord, mida saaks vajaduse korral kasutada täiendava likviidsusallikana.

Vaatamata 2014. aasta direktiiviga kehtestatud täiustustele tähendab ühise hoiuste tagamise skeemi puudumine pangandusliidus seda, et hoiustajad on jätkuvalt haavatavad suuremate kohalike vapustuste puhul, mis võivad ületada riiklike hoiuste tagamise skeemide võimalusi. Samal ajal ei ole hoiustajatel ja pankadel, kes soovivad nende hoiuseid ligi tõmmata, pangandusliidus võrdseid võimalusi. Lahknevused riiklike hoiuste tagamise skeemide vahel võivad samuti soodustada turu killustumist, sest nad mõjutavad pankade võimet ja tahet laiendada oma tegevust piiriüleselt. Eelkõige võib see mõjutada seda, millise piiriülese kontserni struktuuri pangad valivad (s.t filiaali või tütarettevõtja), sest nad võivad otsustada kas oma päritoluriigi hoiuste tagamise skeemi (filiaal) või vastuvõtva riigi skeemi (tütarettevõtja) kasuks, olenevalt nende skeemide suhtelisest usaldusväärsusest.

EDIS suurendaks pangandusliidu vastupanuvõimet tulevaste finantskriiside puhul, vähendades riiklike hoiuste tagamise skeemide haavatavust suurte kohalike vapustuste korral ja vähendades ühtlasi sidet pankade ja nende päritoluriikide vahel. Neil asjaoludel võib EDIS aidata kasvatada hoiustajate usaldust kogu pangandusliidu ulatuses ja niiviisi vähendada nn pangajooksu riski ning suurendada finantsstabiilsust. EDIS tihendaks ka riiklike hoiuste tagamise skeemide koostööd piiriülesele panga maksejõuetusele reageerimisel. EDIS suurendab hoiustajate usaldust, olenemata panga asukohast, ja aitab nõnda luua võrdseid tingimusi ja edendada finantsintegratsiooni. Kõige selle tõttu on EDIS pankade järelevalve ja kriisilahenduse ülesande pangandusliidu tasandile üleviimise loogiline edasiarendus. Kuna järelevalve ja kriisilahendus on nüüd tänu ühtsele järelevalvemehhanismile ja ühtsele kriisilahenduskorrale jagatud, ei ole tingimused, mille korral riiklik hoiuste tagamise skeem peab tegema kindlustatud hoiustajatele väljamakseid või osalema kriisilahenduses, enam suuremalt jaolt riigi kontrolli all. Sellest tulenevalt on komisjon koos käesoleva teatisega võtnud vastu ka seadusandliku ettepaneku EDISe kohta.

4.3. Kuidas EDIS toimib?

4.3.1. Euroopa hoiuste tagamise fond

Olemasolevate riiklike hoiuste tagamise fondide täienduseks luuakse Euroopa hoiuste tagamise fond (edaspidi „hoiuste tagamise fond”), mis on ühtsest kriisilahendusfondist eraldi seisev. Hoiuste tagamise fondi finantseerimiseks kogutakse pankadelt sissemakseid.

EDISe edasikindlustuse etapis, kui riskid on suures osas endiselt riigi tasandil, määratakse üksiku panga riskiprofiil kindlaks suhtes selle riigi ülejäänud pangandussüsteemiga. Kui EDISest on saanud pangandusliidu tasandil ühisvastutusega süsteem (alates kaaskindlustuse esimesest aastast), määratakse üksiku panga riskiprofiil kindlaks suhtes kõigi pangandusliidu pankadega. See tagaks, et EDIS jääb pankade ja riiklike hoiuste tagamise skeemide jaoks üldiselt kuluneutraalseks, ning seeläbi välditaks hoiuste tagamise fondi ülesehitamise etapis raskusi pankade riskiprofiilide kindlaksmääramisel.

Üks olulisemaid põhimõtteid on see, et mitte üheski EDISe etapis ei tohiks suureneda pangandussektori üldised kulud, võrreldes sektori praeguste kohustustega, mis tulenevad 2014. aasta DGSDst. Teisisõnu parandab EDIS pangandusliidus olemasoleva hoiuste tagamise korra majanduslikku tõhusust, koondades väljamaksesündmuste puhuks saadaolevad vahendid järk-järgult ühte, ilma et oleks vaja suurendada pankade sissemakseid üldiselt. Pankade sissemaksed EDISesse arvatakse maha nende riiklikesse hoiuste tagamise skeemidesse tehtavatest maksetest. Riiklikesse skeemidesse tehtavaid makseid vähendatakse järk-järgult paralleelselt EDISe sissemaksete kasvuga.

Pangandusliidu tasandil oleks vaja tugevat ja sõltumatut asutust, mis haldaks EDISt, teeks otsuseid pankade riskiga korrigeeritud sissemaksete kohta, jälgiks sissemaksete laekumist ja juhiks väljamaksete tegemise juhtumeid. Seda rolli võiks täita Ühtne Kriisilahendusnõukogu, millel oleks uusi hoiusetagamisskeemidega seotud ülesandeid arvestades sobivalt muudetud juhtimisstruktuur, et välistada võimalik huvide konflikt kriisilahenduse ja hoiuste tagamisega seotud ülesannete vahel. Kriisilahendusnõukogu võiks hallata ühtset kriisilahendusfondi ja Euroopa hoiuste tagamise fondi üheskoos ning luua seeläbi sünergiat, ühendades kriisilahenduse ja hoiuste tagamisega seotud ülesanded. See peaks tagama otsustusprotsessi järjepidevuse ja tõhususe ning võimaldama teha kiireid otsuseid. Niisuguse korralduse tulemusena oleks kriisilahendusnõukogu kriisilahenduse puhul esmane olulisim kontaktpunkt, mis aitaks tal kriisi kiiresti ohjata ning seega piiraks kriisi ülekandumise võimalust. Siiski oleks vaja lahendada võimaliku huvide konflikti küsimus, tagades, et hoiuste tagamise fond oleks ühtsest kriisilahendusfondist nõuetekohaselt eraldatud.

4.3.2. Edasikindlustusest kaaskindlustuseks

EDISe ettepanekus on üksteisele järgnevate etappidena kombineeritud edasikindlustuse ja kaaskindlustuse põhimõte: alustatakse edasikindlustuse lähenemisviisist ja sealt liigutakse kaaskindlustuse süsteemi poole, milles järk-järgult suurendatakse ühiskasutusmäära, kuni jõutakse täiskindlustusskeemini. Komisjoni ettepaneku kohaselt põhineks EDIS algul edasikindlustuse põhimõttel ja lühiajalises perspektiivis ei muudetaks riske täielikult vastastikuseks.

Et piirata hoiuste tagamise fondi vastutust, vähendada riigi tasandil moraaliriski ja kõrvaldada võimalikud lahknevused olemasolevate riiklike hoiuste tagamise skeemide kapitaliseerituse tasemes, võiksid riiklikud hoiuste tagamise skeemid kasutada edasikindlustuse etapis hoiuste tagamise fondi vahendeid ainult juhul, kui liikmesriigid on täielikult täitnud DGSDst tulenevad kohustused ja kui skeem on eelnevalt kasutanud ära kõik omavahendid ning on järginud DGSD nõudeid. Peale selle tasuks hoiuste tagamise fond ainult teatava osa väljamaksetest, abistades riiklikku hoiuste tagamise skeemi ainult teatava protsendi ulatuses skeemi puudujäägist ja sedagi kindlaksmääratud ülemmäära piires. Need hoiuste tagamise fondist abi saamise tingimused on vajalikud, et vältida moraaliriski ning seda, et eelise saab see, kes esimesena tegutseb, ja samuti seda, et riiklik hoiuste tagamise skeem saaks EDISest rohkem abi lihtsalt sellepärast, et ei ole võetud meetmeid piisavate riiklike vahendite kogumiseks. Liikmesriigid peaksid jätkama oma riiklike hoiuste tagamise skeemide ülesehitamist. Kuna väljamaksed hoiuste tagamise fondist sõltuksid DGSD järgimisest, pakuks süsteem liikmesriikidele täiendavaid stiimuleid DGSD täielikuks järgimiseks. See kaitsemeede tagaks selle, et hoiuste tagamise skeemid ei hakkaks EDISt niisama ära kasutama, kui omaenda ressursid on ammendatud. Peale selle on EDISe kasutamisele ette nähtud ülemmäärad, selleks et üksikud väljamaksejuhtumid seda ei ammendaks.

Edasikindlustuse lähenemisviis nõrgendaks sidet pankade ja nende asukohariikide vahel, kuid ei pakuks täielikku kindlustust, millele riiklikud skeemid saaksid tugineda, ega tagaks seda, et kõik jaehoiused on pangandusliidus võrdsel tasemel kaitstud.

Seepärast muutuks EDIS pärast edasikindlustusskeemina toimimise etappi järk-järgult ühiskasutusel põhinevaks süsteemiks (nn kaaskindlustus), mille suhtes kehtiksid endiselt asjakohased piirangud ja kaitsemeetmed, ning muutuks täiskindlustuseks aastaks 2024. Kuni aastani 2024 suureneks hoiuste tagamise fondist hoiustajatele tehtavate väljamaksete suhtosa järk-järgult kuni 100 protsendini, mis tähendab hoiustajate riskide täiskindlustust üle kogu pangandusliidu.

Olulisim erinevus nende kahe lähenemisviisi – edasikindlustuse ja kaaskindlustuse – vahel oleks see, et kaaskindlustuse puhul oleksid väljamaksed jagatud riiklike hoiuste tagamise skeemide ja hoiuste tagamise fondi vahel alates esimesest kahjueurost. Ent edasikindlustuse ja kaaskindlustuse lähenemisviisidel oleks ka palju ühiseid jooni, nii et areng ühest teiseni ei tohiks rakenduslikust vaatenurgast tekitada suuri probleeme. Eelkõige oleksid mõlema lähenemisviisi puhul hoiuste tagamise fondist tehtavad väljamaksed jätkuvalt sõltuvad sellest, kas riiklikud hoiuste tagamise skeemid järgivad DGSDd, ning kui riiklik hoiuste tagamise skeem saab tagantjärele sissemakseid oma pankadelt ja/või vahendeid maksejõuetusmenetlusest, oleks ta kohustatud saadud vahendid EDISele tagasi maksma.

EDISe ülesehitus järgiks tüüpilist pangandusliidu mudelit: tal oleks olemasoleva DGSD-direktiivi näol ühtne reeglistik kõigile 28 liikmesriigile, mida täiendaks EDIS, mis oleks euroala liikmesriikidele kohustuslik, kuid avatud ka euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele, kes soovivad selles osaleda. Pidades silmas tihedaid seoseid EDISe ning ühtse järelevalve ja kriisilahenduse vahel, oleksid euroalavälised liikmesriigid, kes ühinevad pangandusliiduga, kohustatud osalema kõigis kolmes pangandusliidu osas.

Lõpuks hoolitseb komisjon riigiabi eeskirjade järjepideva kohaldamise kaudu ka selle eest, et ühtsel turul ei tekiks moonutusi. Vahendid, mida hoiuste tagamise skeemid, sealhulgas ka hoiuste tagamise fond, kasutavad selleks, et hüvitada hoiustajatele DGSD kohaselt skeemiga hõlmatud peatatud hoiused, ei kujuta endast riigiabi ega fondiabi. Kui aga neid vahendeid kasutatakse krediidiasutuste restruktureerimiseks ja nad kujutavad endast riigiabi või fondiabi, peavad nad olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 108 ja sellest tulenevalt ka ühtse kriisilahenduskorra määruse artikliga 19 selle muudetud versioonis. Peale selle lähtub komisjon eeldusest – eelkõige seetõttu, et vastavad tähtajad on juba möödunud – et kõik liikmesriigid on juba ammu enne EDISe jõustumist BRRD ja kõik selle kohaldatavad õigusnormid täielikult üle võtnud ja kriisilahendusmenetluste eest vastutavad ametiasutused on need täielikult rakendanud.

5.    Täiendav riskivähendus pangandusliidus

Komisjon on kindlalt otsustanud vähendada riske veelgi ja tagada pangandusliidus võrdsed võimalused, nõrgendades sidet pankade ja nende asukohariikide vahel. Konkreetsete riskivähendusmeetmete asjus tuleb taas rõhutada kokkulepitud meetmete rakendamise tähtsust: seega on esmatähtis tagada, et liikmesriigid võtaksid täielikult üle BRRD ja DGSD. Selleks on asjaomaste liikmesriikide vastu käimas rikkumismenetlused. Samuti on komisjon palunud tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid valitsustevahelise lepingu pankade maksete kohta ühtsesse kriisilahendusfondi.

Sobiv üleminekurahastuskord ühtse kriisilahendusfondi jaoks, ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism ja ühine hoiuste tagamise skeem tagaksid pangandusliidu võimalikult tõhusa toimimise. Nende meetmete ühine joon on see, et nad vähendavad riigi tasandil panga ja riigi vahelist sidet sel teel, et riskid jagatakse kõikide pangandusliitu kuuluvate liikmesriikide vahel ära. Ent nendes meetmetes sisalduva riskijagamisega peavad kaasnema pangandussektori riskide vähendamise meetmed, mis võetakse paralleelselt EDISe loomise etappidega. Kui pankade maksejõuetuse ja pankrotistumisega seotud kulusid tahetakse kanda ühiselt, siis tuleb selliste kulude tekkimise riske võimalikult rangelt kontrolli all hoida. See ei ole uus mureküsimus ning selliste riskide vähendamiseks on juba võetud mitmeid kaugeleulatuvaid meetmeid (vt punkt 1). EKP ongi kinnitanud, et 2014. aastal põhjalikult hinnatud pankade bilansid on nüüdseks piisavalt tugevad isegi suurte majandus- ja finantsraskuste korral. Sellele vaatamata on paralleelselt EDISe kehtestamiseks tehtava tööga vaja täiendavaid riskivähendusmeetmeid.

-Esiteks tuleb astuda täiendavaid samme tagamaks, et ühtne järelevalvemehhanism toimiks võimalikult tõhusalt. Ühtne järelevalvemehhanism on küll tegutsenud juba üle aasta ja on kiiresti pälvinud tunnustust kui pangandusliidu ühtne järelevalveasutus, kuid liikmesriikide valikuvõimalusi ja kaalutlusõigust usaldatavusnõuete kohaldamisel on vaja veelgi vähendada. Selles küsimuses on tehtud märkimisväärseid edusamme ning kõrvaldatud on paljud sellised valikuvõimalused ja kaalutlusõigused seoses mikrotasandi usaldatavusnõuetega (s.t CRD IV / CRR raames), mida kohaldatakse selle mehhanismi vastutusalasse kuuluvate pankade suhtes: 11. novembril 2015 algatas ühtne järelevalvemehhanism avaliku konsultatsiooni pangandusliidus järelevalvealaste valikuvõimaluste ja kaalutlusõiguse teostamise ühtlustamise teemadel 6 . Siiski on veel ruumi, et kõrvaldada ELi regulatiivsete meetmete abil mõned seni järele jäänud valikuvõimalused ja kaalutlusõigused. Käsikäes liikmesriikidega ja ühtse järelevalvemehhanismiga tihedalt koordineerides töötab komisjon välja regulatiivseid meetmeid, et riikide valikuvõimaluste ja kaalutlusõiguse kasutamine vajaduste piires ühtlustada. Ühtse järelevalvemehhanismi ülevaatamise käigus uurib komisjon ka ühtse järelevalvemehhanismi toimimist muudes valdkondades ning kaalub selle täiustamise võimalusi. Seoses riikide valikuvõimaluste ja kaalutlusõigusega makrotasandi usaldatavusnõuete kohaldamisel kaalub komisjon ka praeguse korra võimalikku muutmist, säilitades samal ajal vajaliku paindlikkuse, et reageerida riigile eriomastele asjaoludele.

-Teiseks on paralleelselt EDISe kehtestamisega vaja jätkata riiklike hoiuste tagamise skeemide ühtlustamist. See ühtlustamine on hädavajalik, et EDIS saaks täiskindlustuse etapis õigesti toimida. Hoolimata 2014. aasta DGSDga kehtestatud täiendava ühtlustamise meetmetest on riiklike hoiuste tagamise skeemide vahel veel mõningaid olulisi erinevusi ja nendega tuleks tegeleda pangandusliidu kontekstis. EDISe ettepaneku kohaselt on EDISe kaudu kaitse saamise eeltingimuseks täielikult ühtlustatud rahastamisnõuete täitmine.

-Kolmandaks peab Ühtsel Kriisilahendusnõukogul olema võimalik tegutseda nii tulemuslikult kui võimalik. Kriisilahendusnõukogu hakkab täielikult toimima 2016. aastal ja on tegutsenud alates märtsist 2015, et valmistada ette enda vastutusalasse kuuluvate pankade kriisilahenduskavasid. On oluline, et kui pank on sattumas raskustesse või võib tõenäoliselt raskustesse sattuda, saaks kriisilahendusnõukogu reageerida võimalikult õigeaegselt ja tulemuslikult, et kaitsta finantsstabiilsust ja piirata võimalikke kulusid pangandussektorile laiemalt ja maksumaksjatele. Selleks on otsustava tähtsusega, et omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude nõuetekohase rakendamise kaudu oleks tagatud piisavate teisendatavate kohustuste olemasolu. Lisaks on finantsstabiilsuse nõukogu töötanud rahvusvahelisel tasandil välja kogu kahjumikatmisvõime nõude. Komisjon esitab 2016. aastal seadusandliku ettepaneku, et kogu kahjumikatmisvõime nõude saaks rakendada kokkulepitud tähtajaks – 2019. aastaks. Kogu kahjumikatmisvõime nõude rakendamine kujutaks endast täiendavat ühtlustatud miinimumnõuet, millega tagatakse, et pankadel on piisav kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võime. Ühtse kriisilahendusfondi toimimine peaks samuti algama sujuvalt ning kõigi asjaomaste pankade sissemaksed peaksid voolama kriisilahendusfondi õigeaegselt ja täielikult alates 2016. aastast.

-Neljandaks on oluline, et avaliku sektori vahendite kasutamine maksevõimelise ja kriisikindla pangandussektori toetamiseks tuleks viia miinimumini ja olema võimalik ainult viimase abinõuna. Selleks tuleb järjepidevalt kohaldada BRRDga ette nähtud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise norme, tagamaks, et raskustesse sattunud või tõenäoliselt raskustesse sattuvate pankade kriisilahenduse kulusid kannaksid peamiselt nende pankade aktsionärid ja võlausaldajad. Kui kasutatakse avaliku sektori raha või ühtsest kriisilahendusfondist saadud raha, on väga olulised ELi riigiabi ja fondiabi eeskirjad. Seetõttu jätkatakse nende eeskirjade täitmise tagamist, kindlustamaks, et avaliku sektori vahendite kasutamine oleks asjakohaste kulude jagamise meetmete kaudu viidud miinimumini, et abi saavad pangad oleksid elujõulised ning et ühtsel turul konkurentsi ei moonutataks.

-Viiendaks on vaja suuremat liikmesriikidevahelist lähendamist maksejõuetusalaste õigusnormide ja restruktureerimismenetluste valdkonnas, nagu on märgitud komisjoni 30. septembril 2015. aastal esitatud kapitaliturgude liidu loomise tegevuskavas 7 . Maksejõuetusalaste õigusnormide ebatõhusus ja lahknevused raskendavad krediidiriskide hindamist ja juhtimist. Komisjon kaalub, kas esitada ettepanekuid, mis suurendaksid õiguskindlust ja soodustaksid finantsraskustesse sattunud laenusaajate õigeaegset restruktureerimist, mis on eriti oluline mõnedes liikmesriikides viivislaenude probleemi lahendamise strateegiate edu tagamiseks. Euroopa poolaasta raames kutsub komisjon ühtlasi liikmesriike pöörama suuremat tähelepanu viivislaenude tagasimaksmisele, sealhulgas maksejõuetusmenetluste täiustamise teel vastavalt parimatele tavadele.

-Kuuendaks tuleks kehtestada rida täiendavaid sihtotstarbelisi usaldatavusmeetmeid, et kõrvaldada kindlaks tehtud nõrgad kohad. Nende meetmete hulka kuuluvad Baseli pangajärelevalve komitees kokku lepitud õigusraamistiku ülejäänud elemendid, eelkõige meetmed pankade finantsvõimenduse piiramiseks, pankade stabiilse rahastamise tagamiseks ja riskiga kaalutud varade võrreldavuse parandamiseks. Baseli komitees peetud arutelude järelkajana kavatseb komisjon teha ettepanekud CRD IV / CRR muutmise kohta.

-Ning viimasena tuleks uuesti üle vaadata riigi rahandusega seotud pangariskide usaldatavusnõuetekohane käsitlemine. Need küsimused on praegu arutlusel rahvusvahelisel tasandil. Selles kontekstis on viie juhi aruandes viidatud võimalusele kehtestada piirangud pankade riskipositsioonidele seoses üksikute riikide võlakirjadega, et nende üldine riskipositsioon riikide suhtes oleks piisavalt hajutatud. Komisjon kavatseb esitada vajalikud ettepanekud riigivõlakirjade usaldatavusnõuetekohase käsitluse kohta, lähtudes majandus- ja rahanduskomitees ning Baseli komitees koostamisel olevast kvantitatiivsest analüüsist ning pöörates erilist tähelepanu finantsstabiilsuse aspektile.

6.    Kokkuvõte

Pangandusliit loodi eeskätt vastuseks finantskriisile, mis eelkõige euroalal arenes riigivõlakriisiks. Kriisi tõukas tagant pankade ja nende asukohariikide omavaheline seotus ja seetõttu on selle vahetu sideme katkestamisest pangandusliidu mitmesuguste elementide kokkupanemise käigus saanud üks põhieesmärke. Kuigi pangandusliidu mõned komponendid juba toimivad või hakkavad peatselt toimima, on selle üldstruktuur veel kahtlemata ebatäielik. Üks puuduvaid elemente, mida on rõhutatud viie juhi aruandes ja mis on sätestatud käesolevas teatises, on ühine hoiuste tagamise skeem.

Seepärast teeb komisjon nüüd ettepaneku pangandusliidu ühise hoiuste tagamise skeemi kohta, mille aluseks on edasikindlustuse põhimõte, kuid mis kujundatakse järk-järgult aastate jooksul ümber täiskindlustusskeemiks. Ühtlasi peaksid liikmesriigid alustama tööd, et tugevdada ühtse kriisilahendusfondi jaoks kokkulepitud üleminekurahastust ja töötada välja ühine eelarvepõhine kaitsemehhanism. Need sammud pangandusliidu väljakujundamiseks on majandus- ja rahaliidu süvendamiseks tehtavate jõupingutuste kontekstis loogilised. Nende sammude ühine joon on see, et nad vähendavad üksikutes liikmesriikides panga ja riigi vahelist sidet sel teel, et riskid jagatakse kõikide pangandusliitu kuuluvate liikmesriikide vahel ära, ja niiviisi tugevdatakse pangandusliitu seeläbi, et tehakse teoks selle põhieesmärk. Siiski eeldab pangandusliidu tugevdamise meetmetega kaasnev riskide jagamine ka samme riskide vähendamiseks, mille eesmärk on otseselt katkestada side pankade ja riikide vahel.

Komisjon hoolitseb selle eest, et paralleelselt käimasoleva tööga EDISe loomiseks võetakse täiendavaid meetmeid riskide vähendamiseks, sealhulgas tehakse kõik vajalikud õigusaktide muudatused.

Komisjon jätkab Euroopa Parlamendi, liikmesriikide ja kõigi huvitatud osalistega dialoogi EDISe tervikpaketi ja riskivähendusmeetmete teemadel.

(1)

Euroopa Parlamendi presidendi, Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, eurorühma esimehe ning Euroopa Keskpanga presidendi aruanne: „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine”.

Vt http://ec.europa.eu/priorities/economic-monetary-union/docs/5-presidents-report_et.pdf.

(2)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Keskpangale majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta.

Vt https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2015/ET/1-2015-600-ET-F1-1.PDF.

(3)

14. detsembril 2012 vastu võetud Euroopa Ülemkogu järeldused majandus- ja rahaliidu väljakujundamise kohta.

Vt http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ec/134320.pdf.

(4)

Vt eurorühma ja ECOFINi ministrite avaldus, detsember 2013.

(5)

24. novembri 2015. aasta seisuga oli veel 11 liikmesriiki, kes ei olnud pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi üle võtnud või olid selle üle võtnud ainult osaliselt: Belgia, Tšehhi Vabariik, Itaalia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Rootsi.

24. novembri 2015. aasta seisuga oli veel 15 liikmesriiki, kes ei olnud hoiuste tagamise direktiivi üle võtnud või olid selle üle võtnud ainult osaliselt: Belgia, Tšehhi Vabariik, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Rootsi.

24. novembri 2015. aasta seisuga oli 9 liikmesriiki, kes ei olnud valitsustevahelist kokkulepet ratifitseerinud või ratifitseerimiskirju hoiule andnud: Belgia, Eesti, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Malta ja Sloveenia.

(6)

 Vt https://www.bankingsupervision.europa.eu/legalframework/publiccons/html/reporting_options.et.html.

(7)

Vt http://ec.europa.eu/finance/capital-markets-union/docs/building-cmu-action-plan_en.pdf.