19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/131

Raportöör:

Brenda KING

1.1

Cotonou lepingu kehtivuse lõppemine 2020. aastal annab võimaluse vaadata üle Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ja ELi partnerlus ning otsustada, millise kuju peaks see edaspidi võtma ja missuguseid küsimusi käsitlema. Kuigi komisjon ja Euroopa välisteenistus on huvitatud suhete uuendamisest – kuna AKV riike peetakse üliolulisteks partneriteks –, on rõhutatud, et uuritakse kõiki võimalusi, sealhulgas lepingu ja kollektiivse käsitlusviisi alternatiive.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee („komitee”) märgib, et AKV riigid peaksid ise tegema otsuse selle kohta, kas nad soovivad jätkuvalt endi käsitlemist kollektiivina.

1.3

Komitee soovitab ELil võtta eesmärgiks jõuda AKV riikidega nüüdisaegse, võrdse ja tulemusliku partnerluseni, mis läheb kaugemale rahastaja-abisaaja suhtest ning põhineb sidusal ja integreeritud ELi välispoliitikal, mille alustala on poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte.

1.4

See raamistik peaks tagama, et kaasatud on kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas erasektor, mille konkreetne ülesanne peaks olema jälgida ja hinnata lepingu rakendamise mõju lepinguosaliste säästvale arengule. Kodanikuühiskonnale tuleks pakkuda selle rolli täitmiseks vajalikku tehnilist ja finantstoetust.

1.5

Oma praeguses vormis – ühendades investeerimise ja majandusarengu poliitilise ja väärtustest juhinduva käsitlusviisiga – täiendab Cotonou leping juba säästva arengu tegevuskava aastani 2030 (säästva arengu eesmärke). Sellegipoolest tuleks Cotonou lepingu järgses korralduses võtta arvesse käesolevas arvamuses esitatud soovitusi ning näha ette ka lepingu järelevalve ja hindamine. Komitee on valmis täitma selles protsessis keskset rolli.

1.6

Komitee soovitab kolmandatele riikidele antava ELi arenguabi kõikidele vormidele peaks kehtima sama õigusraamistik ja Euroopa Parlamendil tuleks kohaldada nende suhtes sama demokraatlikku kontrolli, ent säilima peaksid Euroopa Arengufondi senised positiivsed küljed.

1.7

ELi-AKV partnerlus pakub juba laiaulatuslikku raamistikku ülemaailmsete probleemide, näiteks kliimamuutusega, võitlemiseks ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul osutus see tulemuslikuks. AKV ja ELi riikide vastupanuvõime suurendamiseks ning võimalike negatiivsete mõjudega (looduskatastroofid, majanduslik allakäik ja ka kliimast tingitud ränne) toimetulemiseks tuleb tugevdada ühiseid jõupingutusi.

1.8

Komitee toetab kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist ELi-AKV poliitikavaldkondadesse ideest ja käivitamisest järelevalve ning rakendamise ja järelhindamiseni. Struktureeritud dialoogi ja korrapärase kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimise tervikliku protsessi kaudu järgitakse partnerlussuhtes – Cotonou lepingu artiklis 6 vaimus – täiel määral valitsusväliste osalejate kaasamise põhimõtet.

1.9

ELi-AKV koostööd käsitlevatele õigusaktidele tuginedes võivad mõlemad partnerid võrdselt edasistes lõunapoolsete riikide ja kolmepoolse arengukoostöö raamistikes ühiseid strateegiaid välja töötada. Nende partnerite vaheline vastastikune teabevahetus võib aidata tõhusalt käsitleda rahvusvahelise arengu uut raamistikku ja ülemaailmseid probleeme, sealhulgas keskmiste tuludega riikide rolliga seotud probleeme.

1.10

Edaspidine partnerlus peab kehastama uues raamistikus toonitatud nn võrdsete partnerlust, milles tunnistatakse ELi ja AKV riikides esinevate probleemide universaalsust: sissetulekute ebavõrdsus, noorte tööpuudus, kliimamuutus jpm. Ühises koostöös ja võrdsetena võivad ELi ja AKV partnerid püüda lahendada nii ELi kui ka AKV riikide arenguprobleeme.

2.1

Euroopa Liidu (EL) ja 79 Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigi vahel on sõlmitud laiaulatuslik ja õiguslikult siduv rahvusvaheline koostööleping, mis on ühendanud enam kui pooled maailma rahvusriigid. Cotonou partnerluslepinguks („Cotonou leping”) nimetatud leping sõlmiti 2000. aastal Beninis ja selle eesmärk on tugevdada ELi ja AKV riikide pikaajalist poliitilist, kaubandus- ja arengukoostööd. Selle lepingu tulemusena on loodud mitmesugused institutsioonid, mis hõlbustavad AKV ja ELi koostööd valitsuste, ametiisikute, parlamendiliikmete, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna, sealhulgas erasektori tasandil. Leping tugineb ELi ja selle endiste kolooniate ajaloolistele suhetele, mis on hiljem järjestikuste postkoloniaalsete lepingutega edasi arenenud: alates I ja II Yaoundé konventsiooni assotsieerimislepingutest, mis sõlmiti Euroopa Majandusühenduse ja Prantsusmaa endiste Aafrikas paiknevate kolooniate vahel (1963–1975), kuni AKV-ELi vaheliste järjestikuste Lomé konventsioonideni (1975–2000) ja Cotonous allkirjastatud uusima partnerluslepinguni (2000).

2.2

Cotonou leping kaotab kehtivuse 2020. aastal, mistõttu avaldasid Euroopa Komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. oktoobril 2015. aastal ühise konsultatsioonidokumendi. Konsultatsioonidokumendis seatakse eesmärk „teha kindlaks, millisel määral see sobib kasutamiseks tulevikus, ning luua platvorm ühiste huvide edendamiseks”, võttes arvesse nii ELi kui ka AKV riikide institutsioonilise, poliitilise ja sotsiaal-majandusliku arengu asjaolusid maailmas, mis on viimase 15 aasta jooksul oluliselt muutunud.

2.3

Kodanikuühiskonna kaasamine – konkreetsed märkused poliitilise dialoogi kohta

2.3.1

Komitee peab kiiduväärseks, et Cotonou lepingu artikkel 6 toetab valitsusväliste osalejate kaasamist, tunnustades neid partnerluse oluliste osalistena. Komitee on siiski pettunud, et koostöö on jäänud väga valitsuskeskseks hoolimata sellest, et tunnistatakse, kui oluline on poliitiline dialoog, et soodustada kodanikuühiskonna osalemist arenguprotsessides.

2.3.2

Komitee juhib taas tähelepanu valitsusväliste sidusrühmade otsustavale rollile kogu arenguprotsessis ja majanduspartnerluslepingute järelevalves. On selge, et Cotonou lepingu kehtivuse lõppemisele järgneval avatumal ja osalusel põhineval raamistikul on märgatavate tulemuste saavutamiseks paremad võimalused.

2.3.3

Komitee märgib pettumusega, et mitmes AKV riigis kehtestatakse valitsusväliste osalejate tegevuse piiramiseks kitsendavaid õigusakte, mis mõnel juhul on avaldanud kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivsele osalemisele kahjulikku mõju. 2014. aasta kodanikuühiskonna organisatsioonide jätkusuutlikkuse indeks (1) toob esile, et paljudes Sahara-taguse Aafrika riikides peavad kodanikuühiskonna organisatsioonid – eriti toetustööle ja inimõigustele keskenduvad organisatsioonid – tulema oma töös toime kasvavate piirangute või tööd ähvardavate piirangutega.

2.3.4

Komitee leiab, et ükskõik, missugune raamistik 2020. aasta järgseks perioodiks kokku lepitakse, peaks see tugevdama eriti kodanikuühiskonna organisatsioonide legitiimsust ja üldiselt valitsusväliseid osalejaid kui poliitiliste protsesside tõelisi sidusrühmi. Lisaks on komitee teadlik sellest, et valitsusväliste osalejate väljajätmisel on põhimõtteliselt kahjulik mõju. Seepärast nõuab komitee suuremaid tehnilisi ja finantskohustusi, et soodustada ja toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivset osalemist.

3.1

Rooma lepingu sõlmimisega 1957. aastal seoti ülemeremaad ja -territooriumid Euroopa Majandusühendusega ametlikku ja privilegeeritud koostööraamistikku, mis on struktureerinud Euroopa suhet Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmaga. AKV riikide rühma moodustasid selle liikmed 1975. aastal Georgetowni kokkuleppega ja algselt hõlmas see 46 AKV riiki: 36 Aafrika, 7 Kariibi mere ja 3 Vaikse ookeani piirkonna riiki. Praegu koosneb AKV riikide rühm 79 riigist – 48 Sahara-taguse Aafrika, 16 Kariibi mere ja 15 Vaikse ookeani piirkonna riiki (Kuuba on liige, kuigi see ei ole Cotonou lepingut allkirjastanud, ning Lõuna-Aafrika on Cotonou lepingu pool, kuigi riik on teatud sätetest vabastatud). Alates 2000. aastast on AKV-ELi koostöös juhindutud Cotonou lepingust.

3.2

Cotonou lepingu põhieesmärk („vaesuse vähendamine ja selle lõplik väljajuurimine koos selliste eesmärkidega nagu püsiv areng ja AKV riikide järkjärguline integreerumine maailmamajandusse”) on esitatud kolme üksteist täiendava samba kujul.

4.1

Nagu on tunnistatud ühises konsultatsioonidokumendis, on maailm alates 2000. aastal lepingu jõustumisest märkimisväärselt muutunud. Liidu tasandil on EL ajavahemikul 2000–2013 laienenud 13 uue liikmesriigi võrra, koosnedes nüüd kokku 28 liikmesriigist. Uutel liikmesriikidel puuduvad ajaloolised koloniaalsidemed ning lisaks ELiga ühinemisest alates tekkinud suhetele on neil AKV riikidega teistsugune kaubandus-, majandus- ja poliitiliste suhete ajalugu või puudub see üldse. Ülemaailmsel tasandil on maailm elanikkonnalt kasvanud, omavahel rohkem ühendatud, vastastikku sõltuv ja keerukam ning silmitsi seistakse uute probleemidega, nagu kliimamuutus, üleilmastumise mõjud, arvukamad terroriaktid, konfliktid ja massiline ränne.

4.2

Alates 2000. aastast on Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas tekkinud juurde muud majandusjõud ning partnerlusrühmad, nagu Aafrika Liit ja G77, ning paljud AKV riigid on seadnud sihiks saavutada ajavahemikul 2020–2030 keskmiste tuludega riigi positsiooni, vähendades seega oma sõltuvust välisabist.

4.3

ELi partnerlust kolme piirkonnaga, mis moodustavad AKV riikide rühma, on tugevdatud ka väljaspool Cotonou lepingu kohaldamisala, kuigi siiski sellega koostoimes. Selle näiteks on Aafrika ja ELi strateegiline partnerlus, Kariibi mere piirkonna ja ELi ühine partnerlusstrateegia ning strateegia partnerluse tugevdamiseks Vaikse ookeani saartega. Süvendatud on ka koostööd piirkondlike ja allpiirkondlike organisatsioonidega, eelkõige majanduspartnerluslepingute ning rahu ja julgeoleku valdkonnas.

4.4

Vaatamata sellele, et ülemaailmses arengus on saavutatud edu, esineb siiski märkimisväärseid erinevusi – sadadest miljonitest ikka veel äärmises vaesuses elavatest inimestest soolise ebavõrdsuseni ja ülemaailmse süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemiseni rohkem kui 50 % võrra pärast 1990. aastat. Rahvusvahelisel tasandil võeti 2015. aasta septembris vastu säästva arengu eesmärkide uus ülemaailmne raamistik ja selle rahastamise meetmed, mis aitavad samal ajal tegeleda vaesuse kaotamise ja säästva arengu omavahel seotud küsimustega. Seda tegevust toetatakse uue ülemaailmse partnerlusega, millesse on koondatud kõik rakendamisvahendid ja kõik osalejad ning mida kohaldatakse kõigile riikidele samamoodi.

4.5

Seepärast soovitab komitee rahastaja-abisaaja suhtest kaugemale ulatuvat tulemuslikku rahvusvaheliste suhete raamistikku, mis sobib selleks, et täita säästva arengu eesmärke ning saavutada poliitilise, majandusliku ja arengukoostöö kaudu nii AKV riikide kui ka Euroopa kodanike jaoks paremaid tulemusi.

5.1.1

Komitee arvab, et partnerluse tasakaalustamiseks on 2030. aasta tegevuskava 17 säästva arengu eesmärki kõige asjakohasem raamistik, et „tugevdada tegevuskava rakendamise meetodeid ja taaselustada säästva arengu alane ülemaailmne partnerlus” (eesmärk nr 17). Säästva arengu eesmärgid pakuvad ühist raamistikku, sealhulgas 169 alaeesmärki, millega püütakse kaotada vaesus ja nälg, tagada kõikidele taskukohane ja säästev energia, ehitada vastupidav taristu, võidelda kliimamuutuse ja selle mõjuga, edendada õigusriigi põhimõtteid ja õiguskaitse kättesaadavust kõigi jaoks.

5.1.2

Kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega pakub säästva arengu eesmärkide raamistik täiendavat ja terviklikku juhendit ELi-AKV riikide edaspidisteks suheteks, et saavutada ülemaailmse mõõtmega ühised eesmärgid. Võttes arvesse tõsiasja, et ELi sisepoliitikal on välismõõde, mis võib partnerriike kahjulikult mõjutada, avaldab säästva arengu eesmärkide saavutamiseks tehtav koostöö prioriteetide kooskõlastamise kaudu – kuid austades samas ka piirkondliku arengu tegevuskavasid – positiivset ülekanduvat mõju poliitikavaldkondade arengusidususe tagamisele.

5.1.3

Maailmapanga ja muude mitmepoolsete arengupankade kohaselt on säästva arengu eesmärkide saavutamiseks vaja väga palju rahalisi vahendeid, millest umbes 80 % moodustavad investeeringud taristusse. Kuigi Euroopa Arengufond on vähim arenenud riikide toetamisel jätkuvalt oluline allikas, on see toetus võrreldes paljude riikide üldise eelarvega väike ning väheneb eeldatavasti veelgi. Ent siseriiklike ressursside kasutuselvõtmine võib mitmes AKV riigis siiski olla arengu rahastamise oluline allikas. Maailmapanga 2013. aasta aruandes arengukoostöö rahastamise kohta pärast 2015. aastat leitakse, et säästva arengu eesmärkide raames tehtavad investeeringud taristusse peaksid tulema 50 % kuni 80 % ulatuses riigi oma ressurssidest.

5.1.4

Seepärast arvab komitee, et arengu rahastamist tuleks kasutada selleks, et suurendada siseriiklike ressursside rakendamise ja kasutamise võimekust. OECD arvates võib näiteks iga dollar, mis kulutatakse ülemeremaade arenguabi maksualase haldussuutlikkuse arendamisele luua – sõltuvalt riigi olukorrast lisamaksude laekumiste näol – tuhandeid dollareid. Hinnanguliselt moodustavad maksud vaid 10–15 % paljude Aafrika riikide SKTst (3). Samamoodi saab aidata ressursirikastel riikidel parandada oma võimekust, et pidada kaevandus- ja muude mäetööstusettevõtetega läbirääkimisi õiglaste lepingute üle nii, et suureneksid sissetulekud oma säästva arengu eesmärkide kohustuste täitmiseks. Lisaks tuleks toetada AKV riikide püüdlusi industrialiseeruda ning töödelda oma toorainet ja kaupa kohalike, piirkondlike ja rahvusvaheliste turgude jaoks.

5.1.5

Komitee soovitab ka edasist koostööd, et lahendada kvalifitseeritud tööjõu tõsine nappus AKV riikide kiirelt kasvavates sektorites, pidades eelkõige silmas asjaolu, et ÜRO prognoosi kohaselt suureneb aafriklaste arv 2,5 miljardini ehk veerandini maailma elanikkonnast (4). Need sektorid hõlmavad kaevandustööstust, energeetikat, vett ja taristut, samuti põllumajandust, tervishoidu ja telekommunikatsiooni. Oskuste nappus on üks põhjusi, mis AKV riigid ekspordivad toorainet, mida töödeldakse mujal maailmas, tekitades nii kahju AKV riikide tööstusele ja töökohtadele. Need riigid vajavad ka omaenda teadus- ja innovatsioonilahendusi, et käsitleda oma arenguprobleeme, sh kliimamuutusi. Teadlaste arv elanikkonna suhtes on aga Aafrika riikides väga väike. Näiteks Burkina Fasos on 45 teadus- ja arendustegevuse spetsialisti miljoni inimese kohta, Nigeerias 38, samas kui Ladina-Ameerikas on see näitaja keskmiselt 481 ja Ida-Aasias 1 714 (5). Oskuste nappuste probleemi lahendamisse tuleks kaasata ka kordusränne. Programmiga „Erasmus+” nähakse juba ette ELi noorte korduvränne ning samasugused tingimused tuleks kehtestada AKV riikide noorte jaoks. See nõuab rände üle peetava arutelu ümberkujundamist, et keskenduda rohkem liikuvusele, eriti noorte liikuvusele hariduse ja koolituse, praktika ja vahetuste ning muudel eesmärkidel.

5.1.6

Kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte ja eelnimetatud soovitusega tugevdada arenguabi kasutades maksualast haldussuutlikkust, peaksid EL ja selle liikmesriigid lahendama tulemuslikult ebaseaduslike rahavoogude probleemi. Maksuhaldus on esmatähtis ja see võib AKV riikide säästvale arengule kaasa aidata. Just Aafrikas läheb ebaseaduslikes rahavoogudes kaotsi rohkem, kui see maailmajagu saab ametliku arenguabi ja välismaiste otseinvesteeringutena kokku.

5.1.7

Edasistes partnerlussuhetes tuleks tunnustada ka olulist rolli, mida täidavad rändajate tööhõivest ja diasporaadest lähtuvad rahaülekanded, mis on kujunenud AKV riikides välismaiste otseinvesteeringute põhiallikaks, ületades ametlikku arenguabi. Sellegipoolest on oluline, et ELi liikmesriigid täidaksid poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimise raames oma kohustust anda abina 0,7 % kogurahvatulust.

5.2.1

Majanduspartnerluslepingud on ette nähtud piirkondliku integratsiooni soodustamiseks ja need hõlmasid AKV riikide piirkondlike majandusühenduste loomist. Läbirääkimised algasid 2002. aastal, kuid tekkis ajaline surve, mis tulenes Maailma Kaubandusorganisatsiooni poolt tehtud erandist – säilitati AKV riikide rühma kuuluvatele arengumaadele eeliskohtlemine võrreldes AKV rühma mittekuuluvate muude arenguriikidega –, mille kehtivus pidi lõppema 2007. aasta lõpus.

5.2.2

Läbirääkimised majanduspartnerluslepingu üle muutusid keeruliseks mitmesugustel põhjustel: läbirääkimisvõimekuse erinevus ja AKV riikide piirkondlike majandusühenduste valmidus; erisugune arusaamine arengust ja piirkondlikust integratsioonist; erisugune arusaamine kaubandusest, mis põhineb muu hulgas vastastikkusel. Alates läbirääkimiste algusest 2002. aastal on nüüdseks olemas nii laiaulatuslikud majanduspartnerluslepingud kui ka majanduspartnerluse vahelepingud ning AKV riikide suhtes kohaldatavad mitmesugused kaubavahetuskorrad, sealhulgas üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP/GSP+) ja „Kõik peale relvade” algatus.

5.2.3

Kuna majanduspartnerluslepinguga püütakse muu hulgas aidata kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule, vaesuse kaotamisele, elatustaseme tõusule ja piirkondlikule integratsioonile, on majanduspartnerluslepingute tulemuslik rakendamine ja nende toimimise järelevalve nimetatud eesmärkide saavutamisel otsustava tähtsusega.

5.2.4

Seepärast soovitab komitee tungivalt kehtestada raamistiku (st ühised nõuandekomiteed), et tagada nii ELis kui ka AKV riikide piirkondades kodanikuühiskonna organisatsioonide roll majanduspartnerluslepingute struktuuride järelevalves, et nende järelevalve tulemusel antavaid soovitusi järgitaks, et menetlused oleksid kooskõlas säästva arenguga ning et see kehtiks ka pärast 2020. aastat. Juhul kui läbirääkimised majanduspartnerluslepingute üle on lõppenud, näiteks Lõuna-Aafrika Arenguühendusega, ja seetõttu ei ole nende uuesti algatamine tõenäoline, toetab komitee läbirääkimisi majanduspartnerluslepingu asjakohase protokolli üle.

5.2.5

ELi delegatsioonid on põhiosalejad ja nad peaksid suhtlema kohalike valitsusväliste osalejatega ning ELi ja AKV riikide piirkondlike institutsioonidega, et ühismeetmed oleksid läbipaistvad, kooskõlastatud ja tulemuslikud. Lisaks peaks toimuma ELi delegatsioonide kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuskavade ja vastavate AKV riikide piirkondlike kodanikuühiskonna organisatsioonide strateegia ühine kooskõlastamine, et tervikliku käsitlusega edendada kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist.

5.2.6

Lisaks soovitab komitee kaasata nendesse ühistesse nõuandekomiteedesse kodanikuühiskonna mitmesugused osalejad, hõlmates võrdselt akadeemilisi ringkondi, äriringkondi ja sotsiaalpartnereid (muu hulgas põllumajandusettevõtjad, naiste- ja noorteorganisatsioonid) ning et ühistel nõuandekomiteedel oleks kättesaadava eelarve näol piisavalt ressursse, mis lubaks neil tegutseda tulemuslikult ning autonoomselt. Komitee toonitab ka, kui oluline on, et mõlemad partnerid rahastaksid kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist partnerluses, et tagada täiel määral nn võrdsete partnerlus, mille poole EL ja AKV riigid püüdlevad.

5.3.1

Euroopa Arengufondi peetakse arenguabi rahastamise prognoositavaks ja usaldusväärseks allikaks, mis mängib olulist rolli AKV riikide huvi säilitamises Cotonou lepingu vastu. Euroopa Arengufondist lähtuva rahastamise vastuoluline vorm on eelarvetoetus või otsene abi riigieelarvetele kas eelnevalt määratud prioriteetide raames (valdkondlik eelarvetoetus) või ilma selleta (üldine toetus eelarvele). Komisjon eraldas aastatel 2002–2010 üldist eelarvetoetust 6,2 miljardi euro ulatuses – sellest üle 90 % läks Aafrikale. Kuid sõltumata edasisest partnerluse vormist ei tohiks suhted Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnaga nõrgeneda ning keskmise sissetulekuga riikide esiletõus üldisemalt ei tohiks takistada säästvat arengut. Edasine partnerlus peab seadma esikohale ja edendama kaasamist.

5.3.2

Keskmiselt kasutatakse viiendik Euroopa Arengufondi vahenditest valdkondlikuks ja eelarvetoetuseks. Kuigi eelarvetoetust vaadeldakse üldiselt kui tulemuslikku viisi rahastajate abi suunamiseks, nõrgestab see vastutust ja juhtimist, kuna sellega ei kaasne nõuetekohast järelevalvet ega piisavat tingimuslikkust. See ei ole ka eriti nähtav, kuna toetus muutub riigi üldise eelarve osaks ja seega ei ole enamik kodanikke ja riigisiseseid sidusrühmi Euroopa Arengufondi panuse suurusest teadlikud.

5.3.3

Komitee soovitab tungivalt, et vastutuse ja läbipaistvuse suurendamiseks peaks kolmandatele riikidele antava ELi arenguabi kõigile vormidele kehtima sama õigusraamistik ja Euroopa Parlamendil tuleks kohaldada nende suhtes sama demokraatlikku kontrolli, ent säilima peaksid partnerluse positiivsed küljed.

5.3.4

Komitee piirkondlikelt kohtumistelt saadud tagasiside osutab, et kodanikuühiskonna osalejad peavad ELi pakkumismenetlusi rahastuse saamiseks liiga pikaks, bürokraatlikuks ja läbipaistmatuks. Lisaks on paljude valitsusväliste osalejate jaoks taotlemisprotsessid liiga keerulised ja mõnes riigis jagatakse asjakohast teavet puudulikult.

5.3.5

Komitee on korrapäraselt toetanud kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse parandamist koos juurdepääsuga vajalikele ressurssidele, et olla oma riigis ja piirkonnas arengustrateegiate, juhtimise ja inimõiguste valdkonna isevastutuse edendamisel ning järelevalve teostamisel tõhusad partnerid. Neid põhimõtteid peavad järgima nii ELi kui ka AKV riigid.