52014DC0388

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Arutelu 2015. aasta kalapüügivõimaluste üle

ühise kalanduspoliitika raames

Sissejuhatus

Kalapüügivõimalused 2015. aastaks määratakse esimest korda kindlaks uue ühise kalanduspoliitika (ÜKP)[1] raames. Kalapüügivõimaluste kindlaksmääramine peab aitama kaasa uue ÜKP eesmärkide saavutamisele. Kalapüügivõimaluste kooskõlastamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga ja muud uues ÜKPs sätestatud majandamisvahendid peaksid tagama, et kalapüük oleks pikas perspektiivis keskkonnasäästlik ja et selle valdkonna majandamisel peetakse järjekindlalt silmas majanduslikku, sotsiaalset ja tööhõivealast kasu ning elanikkonna varustamist toiduainetega.

Kalapüügivõimalused tuleb kindlaks määrata vastavalt ÜKP artikli 2 lõikele 2, pidades silmas eesmärki järk-järgult taastada kalavarud ja hoida nende biomass maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk tuleb saavutada 2015. aastaks, kus see on võimalik, ning seejärel laiendada see hiljemalt 2020. aastaks järk-järgult kõikidele varudele. See eesmärk aitab saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisundi, nagu on sätestatud merestrateegia raamdirektiivis[2] ja ÜKPs.

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks peavad komisjoni ettepanekud põhinema eeldusel, et kalalaevastiku mõju kalavarudele (kalastussuremus) viiakse võimalikult lühikese aja jooksul tasemele, mis lubab kalavarudel taastuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajaliku biomassi tasemeni. Kui kõnealune eesmärk on saavutatud, esitab komisjon vajaduse korral ettepanekuid edasisteks ümberkorraldusteks vajalike meetmete kohta.

2015. aastal hakatakse teatavate kalavarude[3] puhul kohaldama lossimiskohustust. Lossimiskohustusega hõlmatud kalavarude püügivõimalused määratakse kindlaks  nii, et need peegeldaksid püüki, mitte lossimist[4], lähtudes arusaamast, et see ei ohustaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamist ega suurendaks asjaomase varu kalastussuremuse määra.

Maksimaalne jätkusuutliku saagikuse tagamiseks lähtub komisjon kalapüügivõimalusi käsitlevate ettepanekute tegemisel Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) parimatest kättesaadavatest teaduslikest nõuannetest. Selliste kalavarude puhul, , mille kohta asjakohased nõuanded puuduvad, kohaldatakse ettepanekute tegemisel ÜKP artikli 2 lõike 2 kohast ettevaatusprintsiipi. ICES on komisjoni taotluse põhjal valmistanud ette nõuanded kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kala- ja karploomavarude (merestrateegia raamdirektiiv, tunnus 3) hea keskkonnaseisundi hindamist käsitleva raamistiku[5] loomiseks. Jätkatakse tööd, et näidata, kuidas maksimaalne jätkusuutlik saagikus aitab kaasa hea keskkonnaseisundi saavutamisele ja tagab seega ÜKP ja merestrateegia raamdirektiivi kooskõlastatud rakendamise.

Käesolevas teatises on esitatud põhimõtted, millest lähtuti komisjoni 2015. aasta kalapüügivõimalusi käsitlevate ettepanekute koostamisel[6]. Sidusrühmi kutsutakse üles esitama oma arvamused komisjonile 30. septembriks 2014.

ÜKP määruse artiklis 50 on sätestatud, et komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisel tehtud edusammude ja kalavarude olukorra kohta. Ka käesolev teatis on koostatud eespool osutatud teabe edastamiseks.

Uus ÜKP ja ettepanekud 2015. aasta lubatud kogupüügi kohta

Majandamine vastavalt mitmeaastastele kavadele

Uues ÜKPs nõutakse mitmeaastaste kavade vastuvõtmist. Institutsioonidevahelise ummikseisu lahendamiseks ja uue ÜKP kohaste mitmeaastaste kavade väljatöötamise ja kasutuselevõtu hõlbustamiseks loodi institutsioonidevaheline töörühm. Töörühm lõpetas oma töö 2014. aasta aprillis ja esitas Euroopa institutsioonidele aruande.

Aruanne põhineb uue ÜKP sätetel mitmeaastaste kavade kohta. Mitmeaastased kavad peaksid looma töökindla ja pikaajalise majandamisraamistiku, millega tagatakse kalavarude jätkusuutlikkus ning suur ja stabiilne saak kalandussektoris, võttes kalavarude majandamisel arvesse ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi ja viies miinimumini kalapüügi kahjuliku mõju mere ökosüsteemile. Mitmeaastastes kavades on kesksel kohal maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamine ja selleks ettenähtud tähtajad. Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk on esitatud vahemikena ja see peaks hõlmama kalavarude kaitse piirväärtusi. Kavade alusel tehtud otsused peavad põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel. Kavad peaksid olema paindlikud, nii et igal aastal oleks püügivõimaluste kohta võimalik teha otsuseid. Vajaduse korral peaksid kavad võimaldama võtta teatavate kalavarude suhtes alternatiivseid kaitsemeetmeid, mida tuleb võtta piirkonniti. Segapüügi puhul tuleks kavades kindlaks teha kalapüüki määravad liigid ja tagada, et kõiki kalavarusid majandataks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi kohaselt.

Komisjon esitab kõnealuse aruande põhjal võimalikult kiiresti mitmeaastased kavad ja analüüsib vajadust kohandada kavade koostamiseks tehtud ettepanekuid ajakohastatud teaduslike nõuannete põhjal. Komisjon kaalub ka uute ettepanekute esitamist, et asendada taastamis- või majandamiskavad, mis on oma eesmärgi juba täitnud, või mis on uue ÜKPga kohandamiseks vaja välja vahetada.

Varud, mida on hinnatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse seisukohalt

ÜKP eesmärk on saavutada 2015. aastaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase seal, kus see on võimalik. Seepärast kavatseb komisjon teha ettepaneku, milles käsitletakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastavat lubatud kogupüüki 2015. aastal. Kõnealune ettepanek hõlmab üha suurenevat kalavarude rühma, mille kohta on koostatud täielik hinnang ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse prognoos. Viimaste hinnangute kohaselt kuulus sellesse rühma 46 Atlandi ookeani kirdeosas ja Läänemeres leiduvat ELi jaoks prioriteetset kalaliiki (vt allpool esitatud tekst ja I lisa). Viimase kolme aasta jooksul Vahemere ja Musta mere kohta kogutud andmeid on arvesse võetud, kuid hindamata kalavarude arv selles piirkonnas on teadmata.

2015. aastaks seatud tähtaja edasilükkamine (mitte kauemaks kui aastani 2020) on vastuvõetav ainult siis, kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamine 2015. aastaks ohustaks tõsiselt asjaomaste kalalaevastike sotsiaalset ja majanduslikku jätkusuutlikkust. See on kooskõlas reformitud ÜKPga.

Kui mitmeaastased kavad on välja töötatud ja kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga, jätkab komisjon nende kohaldamist. Kui olemasolevaid kavasid ei saa enam kohaldada (näiteks on saavutatud mõni muu kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk), võtab komisjon vastu ettepanekud kalapüügivõimaluste kohta, lähtudes maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgist.

Uue ÜKP puhul on prioriteet kalavarude majandamise lihtsustamine; komisjon kavatseb uurida püügikoormuse piiramise kaudu toimuva varude majandamise lisaväärtust kui süsteemi, mis täiendab lubatud kogupüüki. Komisjon kavatseb kõrvaldada sellised majandamisvahendid, mis ei anna uue ÜKP eesmärkide saavutamisel lisaväärtust.

Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse hinnangu saanud kalavarude puhul, mida jagatakse kolmandate riikidega või majandatakse piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide kaudu, püüab komisjon saavutada oma partneritega kokkulepet sama lähenemisviisi kohaldamiseks. 

Muud varud

Kui teaduslik teave ei ole eespool nimetatud tasemete kindlaksmääramiseks piisav, võib kaaluda ligikaudsete parameetrite kasutamist. Allpool on kindlaks määratud viis olukorda. Komisjon kavatseb kõikidel juhtudel esitada teaduslikul nõuandel põhinevaid ettepanekuid, seadmata ohtu kõnealuste varude säilitamise vajadust.

Kalavarud, mille puhul on olemas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kindlaksmääramiseks vajalik asendusväärtus

See kalavarude kategooria koosneb varudest, mille kohta on arvukalt andmeid, mida on analüütiliselt hinnatud ja mille kohta on koostatud suundumuste prognoos. Üldjuhul on kättesaadav maksimaalse jätkusuutliku saagikuse asendusväärtus. Lubatud kogupüügi kehtestamisel kasutatav lähenemisviis sarnaneb sellega, mida rakendatakse selliste varude puhul, mille kohta on koostatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse täielik hinnang.

Komisjon kavatseb lisaks hinnata ka vajadust ja võimalust eespool nimetatud varudega seotud täiendava teabe hankimiseks, et viia asjaomaste varude suhtes lähiajal läbi maksimaalse jätkusuutliku saagikuse täielik hindamine.

Kalavarud, mille maksimaalse jätkusuutliku saagikuse asendusväärtuste leidmiseks on kasutatud küsitluse põhjal hinnatud suundumusi või püügi aegridu

ICESi poolt kõnealuste kalavarude kohta antud nõuanded on kvantitatiivse iseloomuga: maksimaalse jätkusuutliku saagikuse hinnangu puudumisel on esitatud  püügi piirnormid. Komisjon kavatseb kasutada ICESi ajakohastatud nõuandeid oma ettepanekutes ning kaalub olukorda iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse ettevaatuspõhimõtet.

Komisjon näeb lähitulevikus ette kõikide kalavarude hindamise, lähtudes vajadusest ja võimalustest suurendada kõnealuste varudega seotud teadmisi, mis võimaldavad kindlaks määrata maksimaalse jätkusuutliku saagikuse asendusväärtuse.

Varud, mis on eeldatavalt stabiilsed

Nõukogu ja komisjon leppisid 2013. aasta detsembris kokku jätta lubatud kogupüügi tase 25 kalavaru puhul muutmata, välja arvatud juhul, kui teaduslikud nõuanded osutavad muutmise vajadusele. Üldjuhul kasutatakse neid varusid ainult kaaspüügina või varudena, mille kvoodil on madal täituvus, mille varude kohta on andmeid vähe ja mis on majanduslikult vähetähtsad. 

Varud, mille kohta teaduslikud nõuanded puuduvad

Kui teaduslikud nõuanded puuduvad, tuleb kooskõlas ÜKP artikli 2 lõikega 2 kasutada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi süstemaatilisel, eelnevalt kindlaksmääratud ja läbipaistval viisil.

Süvamere kalavarud

Nõukogu määrab 2014. aastal kindlaks süvamere kalavarude püügivõimalused aastateks 2015–2016. Süvamere kalavarusid tuleb hallata säästvalt, pidades silmas mõnede selliste varude ja süvamere-elustiku tundlikkust. Paljude varude puhul ei ole ikka veel saadaval teaduslikuks analüüsiks piisavaid teadmisi ja andmeid. Ülimalt oluline on rakendada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi süstemaatiliselt, eelnevalt kindlaks määratud ja läbipaistval viisil kooskõlas ÜKP artikli 2 lõikega 2. Ettepanekute tegemisel võtab komisjon nõuetekohaselt arvesse kohustusi, mis tulenevad ÜRO 2006. aasta resolutsioonist 61/105, 2009. aasta resolutsioonist 64/72, 2011. aasta resolutsioonist 66/68 ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2008. aasta rahvusvahelistest suunistest, milles käsitletakse avamerel süvamere püügipiirkondade haldamist (2008 International Guidelines for the Management of Deep-sea Fisheries in the High Seas of the Food and Agriculture Organization of the United Nations.)

Kogu saagi lossimise kohustus

2015. aastal jõustub lossimiskohustus seoses järgmisega:[7]

· väikese pelaagilise kala (makrelli, heeringa ja räime, stauriidi, põhjaputassuu, hirvkalalaste, anšoovise, hõbekala, sardiini, kilu) püük;

· suure pelaagilise kala[8] (harilik tuun, mõõkkala[9], pikkuim-tuun, suursilm-tuun, sinine marliin ja valge odanina) püük;

· tööstusliku otstarbega püük (moiva, tobias, norra tursik ja muud);

· lõhepüük Läänemeres ning

· hiljemalt 1. jaanuaril 2015 püüki määratlevate liikide püük ja hiljemalt 1. jaanuaril 2017 kõigi muud Läänemere  liikide püük.

Liikmesriigid on seoses lossimiskohustuse rakendamisega teinud koostööd piirkondlikul tasandil.  Lisaks uurivad parlament ja nõukogu komisjoni ettepanekut viia tehnilisi meetmeid ja kontrolli käsitlevad määrused kooskõlla lossimiskohustuse eeskirjadega.

Nende kalavarude puhul võetakse kalapüügivõimaluste määramisel arvesse muudatust, mille kohaselt lossimise asemel kajastatakse püüki.  Need muudatused võivad hõlmata lubatud kogupüügi kohandamist sõltuvalt tagasiheidet käsitlevate varasemate andmete ulatusest ja vajadusest vältida kalastussuremuse suurenemist.

Komisjon on palunud ICESil selliste kalavarude puhul lisada asjakohastele kalavaruhinnangutele ja püügiprognoosidele olemasolevad andmed tagasiheite kohta.  ICES kasutab lähiminevikust teadaolevaid andmeid tagasiheite kohta , tingimusel et need andmed kinnitatakse kasutamiseks 2015. aastaks koostatavates hinnangutes ja soovitustes. See peaks kaasa tooma kalapüügivõimaluste kohandamise varude puhul, mille suhtes 2015. aastal kohaldatakse lossimiskohustust.  On oluline, et need kohandused oleksid jätkuvalt kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega.

Liikmesriike kutsutakse uue ÜKP raames üles rakendama katseprojekte, et valmistuda lossimiskohustuse täitmiseks. Seda tuleks teha olemasolevate püügivõimaluste piires. Liikmesriigid võivad kasutada riigi tasandil olemasolevaid kvoote, et toetada andmete täiustamiseks ettenähtud katseprojekte. Sellest saadakse kasu kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel pärast 2015. aastat.

Uues ÜKPs on sätestatud teatavad paindlikkust suurendavad meetmed, mida kasutatakse lossimiskohustusega hõlmatud kalavarude majandamiseks[10]. Paindlikkus aastate lõikes, paindlikkus liikide lõikes (teatavatel tingimustel lubatakse ühe liigi kvooti ületavat saaki arvestada sihtliigi kvoodi täitmisena), vähese tähtsusega juhtudel lubatavad  erandid ja suurel ellujäämusel põhinevad erandid on kalapüügivõimaluste seisukohalt olulised. Eespool nimetatud paindlikkussätteid käsitlevat teavet võetakse arvesse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramist käsitlevate uute ettepanekute koostamisel.

Vahemeri

Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk kehtib ka nende Vahemere kalavarude suhtes, mida lubatud kogupüügi raames ei majandata. Komisjon ja liikmesriigid uurivad praegu, kas riiklike majandamiskavade raames Vahemere piirkonnas kehtivate õigusaktide kohaselt vastu võetud eesmärgid [11] on maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga kooskõlas. Praeguseks vastu võetud või vastuvõtmisele lähedal olevad kavad on loetletud allpool:

HORVAATIA – traalerid

HORVAATIA – seinnoodalaevad

KÜPROS – traalerid

KREEKA – seinnoodalaevad

KREEKA – traalerid

PRANTSUSMAA – traalerid

PRANTSUSMAA – ganguid

PRANTSUSMAA – kaldanoodad

HISPAANIA – traalerid

HISPAANIA – seinnoodalaevad

HISPAANIA – paadinoodad (Murcia)

HISPAANIA – paadinoodad (Baleaarid)

HISPAANIA – paadinoodad (Cataluña)

HISPAANIA – tragid (Andaluusia)

ITAALIA – haardnoodad (4 kava)

ITAALIA –  traalerid (8 kava)

ITAALIA – paadinoodad (Liguuria ja Toscana)

SLOVEENIA – traalerid

SLOVEENIA – seinnoodalaevad

MALTA – traalerid

MALTA – seinnoodalaevad (2 kava)

Kalavarude areng

Ülepüük on vähenenud Atlandi ookeani Euroopa-osas, Põhjameres ja Läänemeres. Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse hinnangu saanud kalavarude puhul on ülepüük vähenenud  2003. aastal 94 %-lt kalavarudest 2009. aastal 63 %-le ja 2012. aastal 41 %-le kalavarudest. Järjest suurem osa varudest on hinnatud.

Selliste kalavarude arv, mille püük peaks olemasolevate hinnangute kohaselt toimuma maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, on suurenenud vaid kahelt kalavarult 2003. aastal 13-le 2009. aastal ja 27-le 2012. aastal (Ia lisa).

Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse täieliku hinnangu saanud kalavarude arv on suurenenud 34-lt kalavarult 2005. aastal 35-le 2009 aastal ja 46-le kalavarule 2014. aastal. Olulisi edusamme on tehtud kvantitatiivseid nõuandeid saanud kalavarude osas: nende arv on suurenenud 59-lt 2003. aastal 71-le 2014. aastal, tänu ICESi poolt 2013. aastal kasutusele võetud uutele meetoditele.

Hinnatavate varude arvu järsu suurenemise taustal saab üha selgemaks, et ülepüük on endiselt laialt levinud kogu Vahemere piirkonnas, nagu on näidatud joonistel 1–3. Ülepüügi järkjärguliseks lõpetamiseks tuleb viivitamata võtta tõhusad meetmed.

Joonis 1. Ajavahemikus 2007–2012 teadaoleva hinnangu saanud kalavarud Vahemere allpiirkondades ja Mustal merel

Joonis 2. Ajavahemikus 2007–2012 teadaoleva hinnangu saanud kalavarud Vahemerel ja Mustal merel

Joonis 3. Ajavahemikus 2007–2012 hinnangute kohaselt ülepüütud kalavarud Vahemerel ja Mustal merel

Esialgne analüüs on esitatud Ic lisas. Mõnes valdkonnas on hinnatud vaid osa varusid. Vaatamata hiljutistele edusammudele on see näitaja Vahemere ja Musta mere puhul endiselt kõrge.

Praegused teadmised muude kalavarude seisukorra kohta on esitatud allpool piirkondade kaupa[12].

Kirde-Atlandi pelaagilised kalavarud

Enamikku heeringavarudest (Põhjameri, Šotimaa lääneranniku veed, Iiri meri ja Keldi meri) püütakse maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastavad lubatud kogupüügi tasemed 2014. aastaks määrati kindlaks kõikidel juhtudel.

Mõne muu kalavaru puhul on olukord halvenenud: läänepoolne harilik stauriid ja heeringas Iirimaast loodes on ülepüütud. Makrelli kohta on Fääri saared, Norra ja EL saavutanud säästva majandamise kokkuleppe. ICESi 2014. aasta nõuandes märgiti, et kõnealune kalavaru võib olla oluliselt suurenenud.

Põhjameri, Skagerrak ja Kattegat

Süsika, atlandi merilesta, kilttursa ja norra salehomaari varusid Skagerrakis ja Fladen Groundi piirkonnas püütakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastaval tasemel. Kõik muud kalavarud on kas ülepüütud või nende olukorra kohta puuduvad andmed.

Vaatamata Põhjamere tursavaru hiljutisele suurenemisele ja kalastussuremuse vähenemisele, on kõnealused varud vaid veidi suuremad biomassi piirmäärast ja ettevaatuspõhimõttele vastavast tasemest ikka veel kaugel. Kalastussuremus on maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest ikka veel suurem. Tagasiheide on vähenenud, kuid moodustab ikkagi veel ligi 25 % lossimisest. Kattegati tursavarud on väga väikesed ja on võimalik, et selle kalavaru kaitseks tuleb lisaks lubatud kogupüügi ja püügikoormuse vähendamisele võtta täiendavaid meetmeid.

Läänemeri

Nõukogu järgis Balti riikide ametiasutuste poolt piirkondlikul kalandusfoorumil („BALTFISH”) võetud ühist seiskohta lubatud kogupüügi kehtestamise suhtes vastavalt teaduslikele nõuannetele.

Läänemere keskosa ja Botnia mere räime- ning Läänemere kilupüük vastab jätkuvalt maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemele. Siiski osutavad kõige uuemad nõuanded asjaolule, et praeguses majandamiskavas märgitud Läänemere lääneosa tursavaru kalastussuremuse määr ei ole maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga sugugi kooskõlas. Läänemere idaosa tursavaru puhul võib märgata arengusuundi, mis muudavad praeguste hindamismudelite kasutamise võimatuks. Komisjon esitab 2014. aastal ettepaneku Läänemere kalavarusid käsitleva uue mitmeaastase kava kohta.

Šotimaa läänepoolsed veed, Iiri meri ja Keldi meri

Šotimaa läänerannikul elavate valge lihaga kalaliikide (v.a kilttursk) varud on endiselt väikesed. Tagasiheite tase on ikka veel kõrge ja see probleem vajab lahendamist. Liikmesriigid on tursa suremuse ja soovimatu püügi vähendamiseks välja töötanud tehnilised meetmed, mis on mõnel pool  (nt Iiri meres) aidanud soovimatut püüki vähendada. Muud meetmed on veel hindamisel ja vajavad täiendavat tööd.

Keldi meres on kalapüügivõimalusi vähendatud, kuna teatavate noorkalade hiljutise suure juurdekasvu mõju on hakanud kaduma. Maksimaalset jätkusuutlikku saagikust käsitlevate nõuannete kohaselt vähendati oluliselt tursa ja merlangi püügivõimalusi. Kilttursa puhul võib märgata juurdekasvu vähenemist, lisaks sellele tekitab probleeme tagasiheite kõrge tase. Keldi meres 2012. aastal kehtestatud selektiivsuse reguleerimise meetmeid vaadati läbi, kuid STECF ei andnud konkreetset hinnangut selle kohta, mil määral kõnealused meetmed on aidanud kaasa kalavarude säilitamisele.

Kõikide Norra salehomaari varude kohta on välja töötatud maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevad teaduslikud nõuanded; ainsaks erandiks on funktsionaalne üksus, mis muu hulgas hõlmab ka Porcupine’i madalat, ja mille suhtes jätkuvalt kohaldatakse hooajalist (üks kuu) püügikeeldu ja konkreetset lubatud kogupüügi taset.

ICES on esitanud 18 kalavaru kohta jätkusuutlikul saagikusel põhinevad hinnangud, mille kohaselt 14 kalavaru puhul tuleks püügivõimalusi (sageli olulisel määral) vähendada. 2014. aasta kalapüügivõimaluste puhul rakendati maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevaid nõuandeid 12 kalavaru suhtes.

Süvamereliigid

Enamiku süvamere-kalavarude püügivõimaluste kohta ei ole andmete puudumise tõttu hinnangut antud. ICESi viimaste nõuannete kohaselt tuleks enamiku kalavarude puhul püüki vähendada või mitte lubada seda aastatel 2015–2016 suurendada, enne kui on teada, et varud on jätkusuutlikud. Eriti suurt muret tuntakse oranži karekala, süvamerehaide, besuugo ja mõnede kalju-tömppeakala varude pärast. ICES märgib, et paljude süvamereliikide püük kujutab endast segapüüki, kus kaaspüügina püütakse suhteliselt palju muid kui sihtliiki  kuuluvaid kalu. Sihtliigi lubatud kogupüügi kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta ka kaaspüügiliikidele avaldatavat mõju.

Ibeeria poolsaare Atlandi-poolsed veed ja Biskaia laht

Biskaia lahe ja Ibeeria poolsaare Atlandi-poolsete vete kalavarude kohta on vähe hinnanguid. Uusmeremaa merluusi, soomuskammelja ja Euroopa merikuradi varude olukord on paranemas. Kuigi uusmeremaa merluusil on olnud hea juurdekasv, on kõnealune kalavaru jätkuvalt ülepüütud ning selle pikaajaline jätkusuutlikkus on ohus. Komisjon auditeeris liikmesriikide saagi ja püügikoormuse registreerimise süsteeme 2012. aastal. Järelmeetmed on kokku lepitud ja kontroll on paranemas.

Kantaabria mere norra salehomaari varude puhul kehtib jätkuvalt nõuanne püük lõpetada.

Vahemeri ja Must meri

Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) ning STECF viisid ajavahemikus 2007–2012 läbi rohkem kui 300 hindamist. Hinnatud varude arv kasvas 29 varult 2007. aastal 104 varule 2012. aastal. Sellele vaatamata on teadmised veel piiratud, kuna kaubanduslikul eesmärgil püütavate varude arv on palju suurem.

Hinnatud kalavarude arv basseini lääne- ja keskosas on suurem kui selle idaosas. Väga vähe andmeid on lõunapoolsetes allpiirkondades asuvate varude kohta.

Varude kasutamise tase on oluliselt kõrgem kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk. 97 kalavarust 91 % oli ülepüütud. Euroopa merluus, harilik meripoisur ja roosad süvahännakud on kõige sagedamini ülepüütud põhjalähedased varud. Sardiin ja anšoovis on kaks väikese pelaagilise kala varu, mis sageli kannatavad ülepüügi all.

Musta mere puhul on teada seitsme kalavaru staatus ja kõnealustest kalavarudest viis on ülepüütud. Lubatud kogupüügi kohaselt majandatavate kalavarude puhul on harilik kammeljas ülepüütud ja kilu on alates 2007. aastast kasutatud jätkusuutlikult.

Atlandi ookeanis ja Vahemeres asuvad pika rändega kalavarud

Need varud hõlmavad hariliku tuuni, pikkuim-tuuni, troopilise tuuni, mõõkkala ja purikalalaste varusid, mille hindamise ja majandamisega tegeleb Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT).

Enamik tuunikalaliikide kalu on pikaealised ja nende varusid igal aastal ei hinnata. Olemasolev teave eri varude kaitsestaatuse kohta on ebaühtlane ning mitmes punktis valitseb jätkuvalt selgusetus. Atlandi mõõkkala kõige viimase hindamise (2013) tulemustest selgus, et Atlandi mõõkkala varud on pärast 2000. aastate alguses toimunud ülepüüki taastunud. 2013. aastal hinnati ka Põhja-Atlandi pikkuim-tuuni varusid. Kalastussuremuse määr jääb allapoole maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset, ehkki kalavaru biomassi tuleb veel suurendada tasemeni, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse.

Hariliku tuuni varud Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres on viimastel aastatel suurenenud. Hinnangud on võrdlemisi ebakindlad, kuid ICCATi taastamiskava rakendamine on vähendanud kalastussuremust, mis peaks hinnanguliselt olema langenud allapoole maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset. Kui hariliku tuuni püüdmisel järgitakse praegust lubatud kogupüügi taset, peaks kõnealune kalavaru keskpikas perspektiivis täielikult taastuma.

Majandusliku olukorra muutused

ELi laevastike majandustulemused on viimastel aastatel kõikides valdkondades järk-järgult paranenud: kasumimarginaal on 1 %-lt 2008. aastal tõusnud 6 %-le 2011. aastal. Kuigi 2011. aastal suurenesid kütusehindade tõusu tõttu kõik kulud, kasvasid tulud kuludest siiski kiiremini. 2011. aasta kogulisandväärtus oli 3,4 miljardit eurot (4 % rohkem kui 2010. aastal), brutokasum 1,3 miljardit eurot (7 % rohkem kui 2010. aastal) ja puhaskasum 410 miljonit eurot (22 % rohkem kui 2010. aastal). ELi kalalaevastik lossis 2011. aastal koguseliselt vähem kala kui 2010. aastal, kuid saagi väärtus oli suurem. Kuna ELi laevastik koosneb paljudest eri osadest, ei kehti eespool nimetatud suundumus laevastiku kõikide osades suhtes.

Kogemused maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevale kalapüügile üleminekul

Allpool on kirjeldatud mõningaid näiteid maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevale kalapüügile ülemineku kohta.

Läänemere tursapüügipiirkonnas tegutsevate tursapüügile spetsialiseerunud laevastike majandustulemused paranesid märkimisväärselt pärast tursavarude majandamise kava rakendamist, mis on aidanud kõnealuse kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemele lähemale viia. Püüki hoiti üldjoontes stabiilsel tasemel, kalavarud hakkasid suurenema ja sellega koos suurenes ka tasuvus. Püügikulud kahanesid kütusekulu vähenemise ja madalamate kapitalikulude arvelt. Representatiivsete laevade kogulisandväärtus kasvas ajavahemikul 2008–2011 rohkem kui 40 %. Kalalaevade brutokasum oli 2011. aastal 2008. aastaga võrreldes kuus korda suurem, ehk 40 % suurem kui 2009. aastal.

Põhjamere merikeele ja merilesta püük liigub maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taseme suunas ning seepärast suutis enamik laevastikest jääda kasumisse isegi vaatamata kütusehinna 32 % tõusule aastaks 2011. Eelnevalt kirjeldatu sai võimalikuks tänu asjaolule, et Atlandi merilesta lossimine suurenes 2008.–2011. aastani 51 % ja varude kasvades vähenesid oluliselt püügiga seotud kulud.

Merikeele püügipiirkonda La Manche’i lääneosas on kasutatud alates 2009. aastast maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Alates sellest ajast kuni 2013. aastani on kalavarud kasvanud 16 % ning püük 24 %. Merikeele ja teiste asjaomase majandamiskavaga hõlmatud kalaliikide hind on 2011. aastani tõusnud. Näib, et püügipiirkonna suurenenud stabiilsus on oluliselt parandanud laevastike investeerimisvõimalusi.

Ajakava

Planeeritud ajakava on järgmine.

Püügivõimalusi käsitlev määrus || Nõuanded || Komisjoni ettepanek || Võimalik vastuvõtmine nõukogus

Atlandi ookeani, Põhjamere, Antarktika ja muude piirkondade kalavarud || juuni lõpp — oktoobri lõpp || Oktoober || Detsember

Läänemeri || Mai lõpp || August || Oktoober

Must meri || Oktoobri lõpp || November || Detsember

Süvamereliigid || Mai-juuni || September || November

Kokkuvõte

Käesolevas teatises on esmakordselt pärast uue ÜKP jõustumist esitatud olulised põhimõtted kalapüügivõimaluste kindlaksmääramise kohta. Liikmesriike, nõuandekomisjone ja sidusrühmi kutsutakse üles avaldama arvamust teatises kirjeldatud suundumuste kohta ning esitama komisjonile soovitusi ja ettepanekuid, et tagada 2015. aasta kalapüügivõimaluste panus ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisse.

Ia LISA. Teaduslik nõuanne Atlandi ookeani kirdeosa ja sellega piirnevate vete kalavarude kohta[13]

Ohutud bioloogilised piirnormid on asjakohased määruse 1380/2013 artikli 15 lõike 8 kohaldamisel.

* Võrreldes üha suurema arvu varudega, mille suhtes kohaldatakse kvantitatiivset nõuannet.

Tabel 5 ei hõlma kalavarusid, mille kohta on antud kvantitatiivselt põhjendamata nõuanne.

Käesolevas analüüs ei hõlma järgmist: süvamereliigid, sealhulgas harilik molva, meriluts ja hirvkalalased; räime kaaspüügi lubatud kogupüügi tase; lubatud kogupüük, mis on seotud sama kalavaru (nt põhjaatlandi süsikas Šotimaast läände jäävates vetes) käsitleva otsusega; kolmandate riikidega vahetatud kalapüügivõimalusi hõlmav lubatud kogupüük; lubatud kogupüük väljaspool Atlandi ookeani kirdeosa; lubatud kogupüük vetes, kus asub sama kalavaru reguleerimata püügipiirkond (nt põhjaputassuu enne 2006. aastat); kalavarud, mille kohta on antud teaduslik nõuanne, kuid mille suhtes ei ole kehtestatud lubatud kogupüüki (nt harilik heeringahai); lubatud kogupüük vetes, mida majandatakse eelkõige püügikoormuse korraldamine kaudu (nt tobiad). Kui lubatud kogupüük hõlmab kahte liiki, mille kohta on antud hinnang (nt megrimid, merikuratlased, VII ja VIII), osutatakse esitatud analüüsis sellele lubatud kogupüügiga hõlmatud liigile, mille arvukus on suurem.

Meetod, mida kasutatakse kõnealuse teabe kogumiseks Atlandi ookeani Euroopa-osa vetes, on jäänud eelmiste aastate aruandeversioonidega võrreldes samaks, ehkki mõned veerud on ümber nimetatud selle kajastamiseks, et andmeid kogutakse ja mõõtmisi tehakse kaks aastat enne nõuande rakendamise aastat.

Ib lisa. Varude olukord kalastussuremuse määra (Fmsy) seisukohalt[14]

Joonis 1. Selliste põhjalähedaste kalavarude lossimiskaal ELis, mis on püütud Fmsy tasemel või allpool seda taset (helehall), üle selle taseme Fmsy (=ülepüük) (must), või mille staatuse kohta andmed puuduvad (ruuduline). Vahemere puhul ei ole tundmatu staatusega saagi osakaalu täielikult hinnatud, kuid see peaks moodustama 70–85 % lossitud saagist. Pealkirjad näitavad hinnatud lossimisi tonnides (t) või tuhandetes tonnides (Kt)

Joonis 2. Selliste pelaagiliste kalavarude lossimiskaal ELis, mis on püütud Fmsy tasemel või allpool seda taset (helehall), üle selle taseme Fmsy (=ülepüük) (must), või mille staatuse kohta andmed puuduvad (ruuduline).  Vahemere puhul ei ole tundmatu staatusega saagi osakaalu täielikult hinnatud, kuid see peaks moodustama 70–85 % lossitud saagist. Pealkirjad näitavad hinnatud lossimisi tonnides või kilotonnides.

Joonis 3. Selliste põhjalähedaste kalavarude lossimiskaal ELis, mis on püütud Fmsy tasemel või allpool seda taset (helehall), üle selle taseme Fmsy (=ülepüük) (must), või mille staatuse kohta andmed puuduvad (ruuduline). Vahemere puhul ei ole tundmatu staatusega varude osakaalu täielikult hinnatud.

Joonis 4. Selliste pelaagiliste kalavarude osakaal, mis on püütud Fmsy tasemel või allpool seda taset (helehall), üle selle taseme Fmsy (=ülepüük) (must), või mille staatuse kohta andmed puuduvad (ruuduline). Vahemere puhul ei ole tundmatu staatusega varude osakaalu täielikult hinnatud.

Joonistel 1–4 esitatud analüüs hõlmab kõige värskemaid püügiandmeid. Vahemere puhul käsitatakse kalavarusid teadaoleva staatusega kalavarudena kuni kolm aastat pärast viimast hindamist. 

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013, 11. detsember 2013, ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

[2] Direktiiv 2008/56/EÜ (ELT L 164, 9.5.2008, lk 19-40).

[3] Väikese pelaagilise kala püük, suure pelaagilise kala püük ja tööstuslik kalapüük, lõhepüük ja püüki määratlevad liigid Läänemeres asuvates liidu vetes (määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõige 1).

[4] Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõige 2.

[5] http://www.ices.dk/sites/pub/Publication%20Reports/Advice/2014/Special%20Requests/EU_Draft_recommendations_for_the_assessment_of_MSFD_Descriptor3.pdf

[6] Süvamerekalapüügi puhul tuleb viidet aastale 2015 käsitada viitena aastatele 2015–2016, kuna kõnealuste varude püügivõimalused kehtestatakse kaheks aastaks.

[7] Kõikide selliste liikide püük, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ning Vahemere puhul ka selliste liikide püük, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määruse (mis käsitleb säästva kasutamise majandamismeetmeid Vahemere kalavarude, millega muudetakse määruse (EMÜ) nr 2847/93 ning tunnistatakse kehtetuks määruse (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 409, 30/12/2006, lk 11) III lisas kindlaksmääratud alammõõtu.

.

[8] Ilma et see piiraks rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

[9] Vahemere piirkonnas, sõltuvalt rahvusvahelistest kohustustest.

[10] Määruse (EL) nr 1380/2013 artikkel 15.

[11] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1967/

[12]             Kalavarude olukorra täielik analüüs asub järgmisel aadressil: www.ices.dk (Atlandi ookean ja selle lähedased veed) https://stecf.jrc.ec.europa.eu   kõik piirkonnad.

[13] Nõuannete koostamisel kasutatakse andmeid ja mõõtmisi, mis on tehtud kaks aastat enne seda, mil nõuannet kohaldatakse.

[14] Esialgne analüüs. Komisjon on tellinud STECFilt kalavarude olukorra metoodilise läbivaatuse.