This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0363
REPORT FROM THE COMMISSION Synthesis Report on the Quality of Drinking Water in the EU examining the Member States' reports for the period 2008-2010 under Directive 98/83/EC
KOMISJONI ARUANNE Kokkuvõttev aruanne joogivee kvaliteedi kohta ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid ajavahemiku 2008-2010 kohta
KOMISJONI ARUANNE Kokkuvõttev aruanne joogivee kvaliteedi kohta ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid ajavahemiku 2008-2010 kohta
/* COM/2014/0363 final */
KOMISJONI ARUANNE Kokkuvõttev aruanne joogivee kvaliteedi kohta ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid ajavahemiku 2008-2010 kohta /* COM/2014/0363 final */
KOMISJONI ARUANNE Kokkuvõttev aruanne joogivee kvaliteedi kohta
ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid
ajavahemiku 2008-2010 kohta
1.
Sissejuhatus
Ohutu joogivesi on meile eluliselt vajalik. See on
rahvatervise seisukohalt esmatähtis ning elujõulise majanduse oluline
liikumapanev jõud. Maailma Terviseorganisatsioon[1] on jõudnud
järeldusele, et „ohutu joogivee ja nõuetekohase kanalisatsiooni kättesaadavuse
parandamine võib peale vee kaudu levivate haiguste ennetamisest tuleneva
tervise parandamise tuua ka märkimisväärset majanduslikku kasu”. See tähendab
tervishoiukulutuste vähenemist, rohkem tööpäevi aastas, suuremat kooliskäimise
määra ja surmajuhtumite ärahoidmisest tulenevat kasu. Veemajandussektor annab
samuti märkimisväärse panuse SKPsse. Veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuste
sektori kogulisandväärtus ulatus 2010. aastal hinnanguliselt 43,84 miljardi
euroni ja hõlmas sel aastal umbes 500 000 täistööajale taandatud töökohta[2]. 1980.
aastal vastu võetud ja 1998. aastal muudetud joogiveedirektiiv[3]
on muutnud kvaliteetse joogivee kõikjal ELis kättesaadavaks. ELi
institutsioonide, liikmesriikide ja teenusepakkujate ühispingutused on joogivee
kvaliteedinormidele vastavuse määra kõrgele viinud ja seepärast on nimetatud direktiiv
ELi õigusaktide üks – ehkki mitte väga tuntud – edulugusid keskkonna ja
rahvatervise valdkonnas. Joogivee
kvaliteet ja selle töötlemine nõutaval tasemel on suuresti seotud
joogiveeallikate kvaliteediga. Seepärast on veeressursside, eelkõige põhjavee
ja pinnavee kaitsmise tase joogiveedirektiivi seisukohalt väga oluline, kuna
see mõjutab töötlemiskulusid. Joogivesi
on oluline küsimus ka ELi kodanike jaoks. Seda kajastavad üks EUROBAROMEETRI
uuring[4]
ja hiljuti ellu kutsutud Euroopa kodanikualgatus Right2Water[5].
Komisjon teatas oma vastuses sellele algatusele joogiveedirektiivi[6]
käsitleva ja kogu ELi hõlmava avaliku arutelu algatamisest põhieesmärgiga
parandada kvaliteetse vee kättesaadavust ELis.
2.
Joogivee
olukord
Käesolevas
dokumendis esitatakse kokkuvõte joogiveedirektiivi rakendamise seisust
liikmesriikide esitatud viimaste andmete põhjal[7]. Iga
liikmesriigi kohta üksikasjalikke teabelehti sisaldavad tehnilised aruanded
tehakse varsti kättesaadavaks keskkonna peadirektoraadi veebilehel[8].
2.1
Veevarustus
Joogiveega
varustamine on ELis korraldatud varustustsoonide, st geograafiliselt
kindlaksmääratud piirkondade kaupa, kus olmevesi pärineb ühest või mitmest
allikast ning mille piires võib vee kvaliteeti lugeda ligikaudu ühetaoliseks.
ELis on peaaegu 100 000 veevarustustsooni. Direktiivis eristatakse suuri ja
väikeseid veevarustustsoone[9].
Vee kvaliteedinõuded on suurtele ja väikestele veevarustustsoonidele
ühesugused. Seirenõuded aga on erinevad ja liikmesriigid ei ole kohustatud
väikeste veevarustustsoonide kohta aruandeid esitama. Väikesed
veevarustustsoonid teenindavad umbes 65 miljonit inimest. „Veevarustuse”
all ei mõelda direktiivi tähenduses ühisveevärgile „juurdepääsu”[10].
Eurostat on kogunud andmeid ühisveevärgiga liitunud elanike kohta[11]
(vt tabel 1 aruande lõpus). Aruandluse vabatahtlikkusest tulenevalt on kogutud
andmed lünklikud ega võimalda arvutada ELi üld- või keskmisi näitajaid.
Toorveeallikad
ELis
põhineb veevarustus peamiselt põhjaveel ja pinnaveel, sealhulgas kunstlikel
hoidlatel. Veeallikad on liikmesriigiti väga erinevad. Asjakohased ülevaated on
esitatud varasemates aruannetes[12]
ja neid kogub Eurostat[13].
Suurte ja väikeste veevarustustsoonide vahel on märkimisväärsed erinevused
põhjaveeallikate osakaalu osas, mis on väikeste veevarustustsoonide puhul palju
suurem (84 %). Põhjavee
saastumine, eriti selliste raskestituvastatavate ainetega nagu pestitsiidid,
ning pinnavee saastumine, mida üha enam mõjutavad kliimamuutused (üleujutused,
erakordselt tugevad vihmasajud, vihmavee ülevool), võib tekitada probleeme, mis
kanduvad üle joogiveele. Põhjavee ja joogivee koordineeritud seire koos
kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise meetmete kehtestamisega oleks
ohutu joogivee seisukohalt kasulik.
2.2
Joogivee kvaliteet
Joogiveedirektiivis
sätestatakse veekvaliteedi miinimumnõuded, et tagada joogivee ohutus
inimestele. Selles määratletakse mikrobioloogilised ja keemilised näitajad,
mille puhul tekib teatavate piirmäärade ületamisel oht inimeste tervisele.
Direktiivis sätestatakse iga kõnealuse näitaja puhul suurim lubatud
kontsentratsioon. Peale mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate
määratletakse direktiivis indikaatorparameetrid, mille abil saab tuvastada
võimalikku ohtu inimeste tervisele ja mis nõuavad parandusmeetmete võtmist
üksnes juhul, kui täiendavad uuringud kinnitavad ohtu inimeste tervisele. Nende
parameetrite kohta esitatud andmetest nähtub, et joogivee kvaliteet ELis on
üldiselt väga hea. Üldsuundumus on samuti positiivne. Suurte
veevarustustsoonide puhul on vastavuse määr mikrobioloogiliste ja keemiliste
näitajate osas valdavas enamikus liikmesriikides 99–100 %. Neis üksikutes
liikmesriikides, kus vastavuse määr on alla 99 %, tuleb võtta tõhusamaid
meetmeid, et tagada ohutu joogivesi kõigile kodanikele, kes asuvad asjaomaste
suurte veevarustustsoonide teeninduspiirkonnas. Joonis 1.
Kokkuvõtlik ülevaade – vastavuse määr liikmesriikides mikrobioloogiliste ja
keemiliste näitajate osas. Üksikasjalikud andmed
on esitatud aruande lõpus tabelis 1. Väikeste
veevarustustsoonide osas on pilt ebaühtlasem. Mikrobioloogiliste näitajate osas
on vastavuse määrad väiksemad ning vaid kolmes liikmesriigis on need
99–100 %. Mikrobioloogiliste näitajatega seotud vastavuse määrade
jaotusest nähtub, et väikeste veevarustustsoonide vastavuse määr on
märkimisväärselt väiksem kui suurtel veevarustustsoonidel. Joonis
2. Vastavuse määr mikrobioloogiliste näitajate osas, liikmesriikide arv. Keemiliste
näitajate osas on väikeste veevarustustsoonide vastavuse määr sarnaselt
suurtele veevarustustsoonidele suur. Mõnes veevarustustsoonis täheldati
probleeme nitraadi, nitriti, arseeni ja väiksemal määral ka boori ja fluoriidi
osas. Näiteks tuvastati 2010. aastal üle 1000 väikese veevarustustsooni, kus
nitraadisisaldus ületas sätestatud piirmäära (vt tabel 1 aruande lõpus).
Vastavuse määrad indikaatorparameetrite osas olid väikestel
veevarustustsoonidel üldjuhul väiksemad kui suurtel veevarustustsoonidel. Esitatud
andmete hindamisel leiti, et mõnel liikmesriigil on väikeste
veevarustustsoonide ohutu haldamisega raskusi. See võib mõjutada 11,5–15,5
miljonit inimest. Ent asjaomaste kodanike tervisele avalduva mis tahes
konkreetse ohu hindamiseks oleks vaja rohkem teavet ja selliste väikeste
veevarustustsoonide haldamise üksikasjalikku hindamist. Väikeste
veevarustustsoonidega seotud muret tunnistati ka seitsmendas keskkonnaalases
tegevusprogrammis[14],
milles kutsutakse üles suurendama jõupingutusi direktiivi rakendamisel,
eelkõige väikeste veevarustustsoonide osas. Komisjon
on tihedas koostöös liikmesriikidega koostanud esimese sammuna
tegevusraamistiku dokumendi, milles määratakse kindlaks väikeste
veevarustustsoonide riskihindamise parimad tavad ja mis tehakse keskkonna
peadirektoraadi veebilehel[15]
varsti kättesaadavaks. Kuna see puudutab miljoneid ELi kodanikke, tuleks teha
edasisi jõupingutusi, et parandada eriti äärealadel ja maapiirkondades
kvaliteetse veega varustatust. Liikmesriikide
andmetest nähtub, et vahejuhtumite ja kvaliteedinormidele mittevastavuse korral
võtavad liikmesriigid parandusmeetmeid üldjuhul piisavalt lühikese
reageerimisaja jooksul. Mikrobioloogiliste näitajatega seotud meetmed hõlmasid
töötlemise tõhustamist ja ühisveevärgi saastunud osade puhastamist. Keemiliste
näitajate osas normidele mittevastavuse korral parandati olukorda paremate
põllumajandustavade rakendamise, vee konditsioneerimise või töötlemise,
veeallika muutmise ja üldsuse teavitamisega.
2.3
Seire ja teavitamine
Liikmesriigid
peavad vastavalt direktiivile tagama olmevee kvaliteedi korrapärase seire.
Seire korraldus aga on liikmesriigiti ja ka sama liikmesriigi eri
veevarustustsoonide puhul erinev ning see toob kaasa erinevused seireandmete
tasemes ja kättesaadavuses. See ei pruugi tähendada õiguslikele nõuetele
mittevastavust, sest direktiivis lubatakse kohandada seireprogrammi vastavalt
konkreetse veevarustustsooni eripärale. Analüüsist nähtub siiski vajadus
kasutatavate seiremeetodite läbivaatamise ja suurema ühtlustamise järele,
pidades eriti silmas Maailma Terviseorganisatsiooni veeohutuskavadest lähtuvat
lähenemisviisi riskihindamisele ja riskijuhtimisele[16]. Liikmesriikide
seire ja selle tulemuslikkuse tõhustamiseks teeb komisjon tööd struktureeritud
rakendamis- ja teabevõrgustiku loomiseks, millega luuakse siseriiklikul
tasandil süsteemid ELi õigusaktide rakendamist käsitleva teabe aktiivseks
levitamiseks. See teave kogutakse seejärel kogu ELi hõlmava ülevaate saamiseks
kokku. Direktiivi nõude joogivee kvaliteeti käsitleva ajakohase teabe tarbijale
kättesaadavaks tegemise kohta võib samuti selle teabevõrgustikuga siduda ja
seda kõnealuses kontekstis tõhustada. Andmed joogivee kohta võiksid samuti olla
selgemalt seotud Euroopa veeteabesüsteemiga, mis hõlmab ELi institutsioonide
kogutud suurt hulka eri andmeid ja teavet.
2.4
Erandid
Direktiivis
lubatakse teha joogivee kvaliteedinormide suhtes erandeid üksnes väga rangetel
tingimustel ja piiratud ajaks. Sellised erandid ei tohi kaasa tuua võimalikku
ohtu inimeste tervisele ja neid võib kehtestada üksnes juhul, kui asjaomases
piirkonnas ei ole võimalik joogiveega varustatust ühelgi muul mõistlikul viisil
tagada. Erandi kehtivusaeg ei tohi olla pikem kui kolm aastat. Kui liikmesriik
leiab, et erandi kehtivusaeg peaks olema pikem, võib ta siiski kehtestada
teistkordse erandi kehtivusajaga kuni kolm aastat ning esitama komisjonile oma
otsuse põhjenduse. Erandjuhul võib liikmesriik taotleda komisjonilt kolmandat
korda erandi tegemist. Komisjon hindab sellisel juhul taotlust põhjalikult ja
võib selle tagasi lükata või teha erandi kuni kolmeks aastaks. Komisjon on seni
teinud mitu kolmandat kolmeaastase kehtivusajaga erandit Tšehhi Vabariigile,
Itaaliale, Ungarile ja Saksamaale, peamiselt seoses nitraadi ja nitriti,
fluoriidi, boori, arseeni ja nikli näitajatega. Komisjon on tagasi lükanud ühe
Eesti esitatud taotluse erandi tegemiseks. Lisateave on kättesaadav keskkonna
peadirektoraadi veebilehel[17].
Komisjon uurib sobivaid viise, kuidas tagada asjaomaste otsuste nõuetekohane
rakendamine. Erandid ja muud
võimalikud erandlikel asjaoludel nõuetest vabastamised võivad ohustada
direktiivi järjepidevat rakendamist ELis, kui neid ei kohaldata
vastutustundlikult. Komisjon leiab, et praegune erandite tegemise kord on
jätnud liikmesriikidele piisavalt aega, et tagada joogivee kvaliteedinormidele
vastavus. Komisjon on seisukohal, et uusi erandeid joogivee kvaliteedinormide
suhtes ei tohiks olemasolevate veevarustustsoonide puhul enam teha, välja
arvatud olukordades, kus tekivad uued ettenägematud saasteallikad, või pärast
uusi näitajaid käsitlevate normide kehtestamist või praegu mõõdetavate
näitajate suhtes rangemate joogivee kvaliteedinormide kehtestamist. Uute
veevarustustsoonide puhul võidakse kaaluda erandite tegemist rangetel
tingimustel, kui saasteallikate mõju on võimalik vastuvõetava aja jooksul
leevendada ja kui uuele veevarustusele ei ole võimalik leida alternatiivi.
2.5
Lahendamist vajavad probleemid
ELi
joogiveepoliitika on viimase aastakümne jooksul taganud joogivee kõrge
kvaliteedi kõikjal ELis. Rangete kvaliteedinormide säilitamiseks ja veel
lahendamist vajavate konkreetsete probleemidega tegelemiseks võib aga olla vaja
ELi õigusraamistikku veelgi kohandada. Väikesed
veevarustustsoonid erinevad oma olemuselt suurtest veevarustustsoonidest
märkimisväärselt. Need on väikese ulatusega, paiknevad sageli maapiirkondades
ja äärealadel ning nende haldamisel tuleb arvesse võtta asjaomaste piirkondade
konkreetset olukorda. Kehtivas joogiveedirektiivis keskendutakse peamiselt
suurtele veevarustustsoonidele. Väikeseid veevarustustsoone käsitlevate
erisätete, sealhulgas aruandluskohustuse lisamine aitaks tagada väikeste
veevarustustsoonide tõhusat riskipõhist juhtimist ja lubaks paremini
kaardistada joogivee kvaliteeti väikestes veevarustustsoonides. See aitaks
kaasa ohutu joogivee kättesaadavuse parandamisele, eriti äärealadel, ja
parandaks joogivee kvaliteeti käsitleva teabe kättesaadavust üldsusele ja
sidusrühmadele. Kehtivat
näitajate loetelu ja vastavaid näitajate väärtusi, samuti seire- ja analüüsinõudeid
võib olla vajalik uute saasteainetega seotud riskide ning teaduse ja tehnika
arengu valguses kohandada. Võib tekkida vajadus täiendada kõnealust loetelu
uute saasteainetega, näiteks teatavate põllumajanduses ja tööstuses
kasutatavate toodetega, sealhulgas ravimitega. Seiremeetodite ja näitajate
analüüsinõuete puhul tuleks arvesse võtta uusimaid meetodeid ja tehnilisi
lahendusi, sealhulgas riskipõhiseid lähenemisviise, et kvaliteedikontroll oleks
võimalikult tõhus ja kulutasuv, seda nii veepuhastusjaamas teostatavate
töötlemisprotsesside kui ka jaotusvõrgu osas kuni lõpptarbijani välja. ELi
õigusraamistikku tuleks hinnata lähtuvalt Maailma Terviseorganisatsiooni
sellekohastest uuendatud suunistest. Samuti võib olla vaja võtta konkreetseid
meetmeid lekete vähendamiseks jaotusvõrkudes. Umbes pooltes liikmesriikides
kaob jaotusvõrgus enne tarbijani jõudmist üle 20 % puhtast joogiveest, ent
mõnes liikmesriigis on see näitaja koguni 60 %. Joogivee
kvaliteeti käsitleva teabe kättesaadavus on üldsusele oluline. Ehkki see teave
on siseriiklikel veebisaitidel sageli kättesaadav, on see tihti ajakohastamata
ja raskesti arusaadav. Enamik liikmesriike ei kasuta üksikasjalikke kaarte ega
muud üldsusele suunatud tugiteavet. Kehtiv aruandluskord ei võimalda anda
komisjonile piisavat ja õigeaegset teavet põhjaliku kokkuvõtte tegemiseks
joogivee kvaliteedi parandamise kohta Euroopa Liidus. See raskendab
joogiveepoliitikat ja vee kvaliteeti käsitleva kogu ELi hõlmava ajakohastatud
teabe korrapärast esitamist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja üldsusele. Peale
selle kogutakse, töödeldakse ja esitatakse andmeid ELi piires erinevalt ning
see raskendab olukordade võrdlemist eri liikmesriikides seoses direktiivi
järgimise ja tulemustega. Aruandluskorra muutmine või uus kord võib hõlbustada
andmete läbipaistvat levitamist ja haldamist nii siseriiklikul kui ka ELi
tasandil. Samuti võimaldaks joogivee kvaliteedi võrdlusanalüüs hõlbustada
veekvaliteedi andmete tõlgendamist ja visualiseerimist kõikjal ELis ning
paremini võrrelda vee kvaliteeti ja suundumusi eri liikmesriikides.
3.
Järeldused
Käesolev analüüs kinnitab, et joogiveedirektiiv on
aidanud tagada joogivee kõrge kvaliteedi kõikjal ELis, nagu nähtub suurest
joogivee kvaliteedinormidele vastavuse määrast. Ehkki direktiivi jõustamine on rahuldav ja paljudes
valdkondades on tehtud edusamme, on kindlaks tehtud ka järgmised lahendamist
vajavad probleemid.
Tuleks parandada kvaliteetse veega varustatust, eelkõige äärealadel ja maapiirkondades.
Väikesed veevarustustsoonid nendes piirkondades nõuavad spetsiifilisi
riskipõhiseid juhtimislahendusi ning tuleks kaaluda joogiveedirektiivi
rolli selles kontekstis.
Riskipõhised lähenemisviisid suurte
veevarustustsoonide haldamisel lubaksid teostada kulutõhusamat seiret ja
näitajate analüüsi seoses tuvastatud riskidega ning tagaksid paremini
inimeste tervise kaitse. Seire- ja analüüsimeetodid peaksid kajastama uusimaid teaduse ja tehnika arengusuundi.
Seoses
joogivee näitajate loeteluga tuleks arvesse võtta uusi teaduslikke andmeid keemiliste
ja muude näitajate kohta kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni joogivee
alaste suuniste käimasoleva muutmisega, sealhulgas andmeid uute
saasteainete kohta.
Tuleks
ära kasutada kaasaegset infotehnoloogiat ja keskkonnateabe hõlpsamat
kättesaadavust, et esitada tarbijatele ajakohasemat teavet ning
kaaluda võimalusi mitmesuguste seireandmete seostamiseks aruandluse ja
tarbijate teavitamisega.
Rakendamise
ajakavad ja erandite tegemise mehhanismid on vananenud ning vajaksid üldist ajakohastamist ja uuendamist.
Kogu ELi hõlmav avalik arutelu on esimene samm eespool
nimetatud probleemide ja nende parimate lahendamisviiside põhjalikuma hindamise
suunas. Selle käigus võidakse tuvastada täiendavaid probleeme, mille
lahendamine tagaks kõikjal ELis rangete joogivee kvaliteedinormide säilitamise
ja edasise tõhustamise.
Teabeleht
– joogiveedirektiivi (98/83/EÜ) rakendamine 2010. aastal Veevarustustsoonide arv · ELis on kokku 96 388 veevarustustsooni, mis hõlmavad umbes 474 miljonit inimest · 11 233 suurt veevarustustsooni, mis teenindavad 317 miljonit inimest · 85 559 väikest veevarustustsooni, mis teenindavad 65 miljonit inimest (vabatahtliku küsitluse andmed) Joogivee kvaliteet – suured veevarustustsoonid Käesolevas aruandes loeti näitajate väärtused täielikult vastavaks, kui üle 99 %[18] analüüsidest vastas normidele. Mikrobioloogilised näitajad Kõikide liikmesriikide suurte veevarustustsoonide vastavuse määr oli üle 95 % ja 23 liikmesriigis on vastavus täielik (99–100 %). Nimetatud suurt vastavuse määra ei saavutanud üksnes BG, CY, HU ja LV. Keemilised näitajad Vastavuse määrad olid suured, kuid veidi väiksemad kui mikrobioloogiliste näitajate puhul. Kõik liikmesriigid teatasid vastavuse määrast üle 90 %, välja arvatud kolm liikmesriiki – HU (arseeni näitaja), IE (trihalometaani näitaja[19]) ja LT (fluoriidi näitaja). Indikaatorparameetrid Suurima võimaliku vastavuse määra (99–100 %) saavutas seitse liikmesriiki ning kümnes liikmesriigis oli see üle 95 %. Ülejäänud kümnes liikmesriigis oli vastavuse määr vahemikus 90–95 %. Nende näitajate osas oli vastavuse määr alla 90 % järgmistes liikmesriikides: DK (kolibakterid), HU (ammoonium), LV (sulfaat) ja MT (kloriid ja naatrium). Joogivee kvaliteet – väikesed veevarustustsoonid Mikrobioloogilised näitajad Vastavuse määrad olid väiksemad kui suurtel veevarustustsoonidel; üksnes kolm liikmesriiki (EE, MT, SE) teatas vastavuse määrast üle 99 %. Neljateistkümnes liikmesriigis oli proovide vastavus 95–99 %, neljas liikmesriigis (BG, CY, IT, UK) 90–95 % ja kuues liikmesriigis (DK, EL, LT, PL, RO, SI) alla 90 %. Keemilised näitajad Väikeste veevarustustsoonide vastavus oli sarnane suurte veevarustustsoonide omale. Indikaatorparameetrid Võimaliku normidele mittevastavuse põhjuseks olid kolibakterid, Clostridium perfringens, raud, mangaan, ammoniaak ja pH. Paljud liikmesriigid saavutasid vastavuse määra üle 95 %, ent mõnes liikmesriigis täheldati tõsiseid probleeme. Tabel
1. Ülevaatlikud
andmed liikmesriigiti (VVT – veevarustustsoon). Liikmesriik || Suurte VVT-de arv || Väikeste VVT-de arv || Ühisveevärgiga ühendatud inimeste osakaal Eurostati andmeil (aasta) || Mikrobioloogiliste proovide vastavus, % || Kemikaalid Suured (joonis 1) || Väikesed || Suured: proovide vastavus, % (joonis 1; (x) puhul on joonisel 1 näidatud 90 %) || Väikesed: näide nitraadi kohta, mittevastavate VVT-de arv AT || 260 || 4570 || 95,05 (2008) || 99–100 % || 95-99 % || 99–100 % || 20 BE || 225 || 522 || 99,9 (2009) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || 3 BG || 196 || 2226 || 99,2 (2011) || 95-99 % || 90-95 % || 95-99 % || 349 CY || 20 || 268 || 100 (2011) || 95-99 % || 90-95 % || 95-99 % || 1 CZ || 283 || 3870 || 93,5 (2010) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || ? DE || 2283 || 5873 || 99,3 (2010) || 99-100 % || 95-99 % || 95-99 % || 12 DK || 252 || 2071 || 97 (2002) || 99-100 % || < 90 % || 90-95 % || 4 EE || 25 || 1115 || 80 (2009) || 99-100 % || 99-100 % || 90-95 % || – EL || 177 || 713 || 94 (2007) || 99-100 % || < 90 % || 95-99 % || 20 ES || 928 || 7907 || 100 (2010) || 99-100 % || 95-99 % || 95-99 % || – FI || 158 || 697 || 91 (2011) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || FR || 2487 || 18363 || 99,4 (2001) || 99-100 % || 95-99 % || 95-99 % || 381 HU || 275 || 2731 || 100 (2011) || 95-99 % || 95-99 % || < 90 % (x) || 10 IE || 241 || 1920 || 85 (2007) || 99-100 % || 95-99 % || < 90 % (x) || 9 IT || 1046 || 3977 || – || 99-100 % || 90-95 % || 95-99 % || 6 LT || 65 || 1734 || 75 (2011) || 99-100 % || < 90 % || < 90 % (x) || 1 LU || 43 || 154 || 99,9 (2011) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || 1 LV || 29 || 1145 || – || 95-99 % || 95-99 % || 99-100 % || MT || 12 || 7 || 100 (2011) || 99-100 % || 99-100 % || 99-100 % || NL || 209 || 250 || 100 (2010) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || – PL || 970 || 8839 || 87,6 (2011) || 99-100 % || < 90 % || 95-99 % || – PT || 362 || 3176 || 96,9 (2009) || 99-100 % || 95-99 % || 95-99 % || 28 RO || 310 || 5398 || 56,5 (2011) || 99-100 % || < 90 % || 95-99 % || 133 SE || 182 || 1486 || 87 (2010) || 99-100 % || 99-100 % || 99-100 % || – SI || 78 || 899 || – || 99-100 % || < 90 % || 95-99 % || 4 SK || 95 || 957 || 86,9 (2011) || 99-100 % || 95-99 % || 99-100 % || 11 UK || 22 || 4691 || – || 99-100 % || 90-95 % || 99-100 % || 109 [1] http://www.who.int/water_sanitation_health/wsh0404summary/en/ [2] EUROSTAT,
2013. [3] Direktiiv
98/83/EÜ (EÜT L 330, 5.12.1998). [4] http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_344_en.pdf [5] Teatis
vastuseks Euroopa kodanikualgatusele „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi
on avalik hüve, mitte kaup!” (COM(2014) 177, 19.3.2014): http://ec.europa.eu/citizens-initiative/public/initiatives/finalised/answered
[6] Nõukogu
direktiiv 98/83/EÜ, 3. november 1998, olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330,
5.12.1998, lk 32). [7] Ajavahemiku
2008–2010 kohta joogiveedirektiivi artikli 13 kohaselt esitatud andmed ja
vabatahtlikult esitatud andmed väikeste veevarustustsoonide kohta, mille puhul
direktiivis ei sätestata aruandluskohustust. [8] http://ec.europa.eu/environment/water/water-drink/reporting_en.html;
https://circabc.europa.eu/faces/jsp/extension/wai/navigation/container.jsp. [9] Suured
veevarustustsoonid on eraldi veevarustustsoonid, mille keskmine kasutusmaht on
üle 1 000 m3 päevas või mis teenindavad rohkem kui 5 000 inimest;
väikesed veevarustustsoonid on kasutusmahuga alla 1 000 m3 või
teenindavad alla 5 000 inimese. [10] Euroopa
Liidu toimimise lepingu artiklis 345 kohustatakse ELi jääma vee omandirežiimi
suhtes neutraalsele seisukohale. Seepärast ei käsitleta siin füüsilist veele
„juurdepääsu” õigust. [11] http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_wat_pop&lang=en [12] https://circabc.europa.eu/sd/a/b580866d-8eb7-4937-9a97-d3d3485d046e/2005-2007%20SynthesisReport.pdf [13] http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Water_statistics [14] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1386/2013/EL. [15] http://ec.europa.eu/environment/water/water-drink/small_supplies_en.html [16] http://www.euro.who.int/en/health-topics/environment-and-health/water-and-sanitation/country-work/ensuring-drinking-water-safety-through-water-safety-plans [17] http://ec.europa.eu/environment/water/water-drink/derogations_en.html
ja CIRCABC veebisait. [18] Vea
ülemmäär 1 % on vastuvõetav tulenevalt mõõtemääramatuse tasemest ja aset
leidvatest vahejuhtumitest (näiteks proovivõtu- ja analüüsivead); samuti on
vastavuse määrad antud vahemikena, kuna enamasti on tegemist normi ületamisega
piiratud aja vältel. Andmed ei ole proovivõtu- ja seiremeetodite erinevuste
ning standardmeetodite puudumise tõttu täielikult võrreldavad, kuid annavad hea
ülevaate olukorrast ELis. [19] Trihalometaani üldsisalduse suhtes on direktiivis sätestatud kuni
2008. aasta detsembrini kehtinud erand I lisa B osas loetletud piirmäärast (100
asemel kuni 150 mikrogrammi liitri kohta).