This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0230
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ajavahemikuks 2008–2010 loodud Euroopa Tagasipöördumisfondi järelhindamise kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ajavahemikuks 2008–2010 loodud Euroopa Tagasipöördumisfondi järelhindamise kohta
/* COM/2014/0230 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE ajavahemikuks 2008–2010 loodud Euroopa Tagasipöördumisfondi järelhindamise kohta /* COM/2014/0230 final */
KOMISJONI
ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE
NING REGIOONIDE KOMITEELE Euroopa
Tagasipöördumisfondi järelhindamise kohta, mis käsitleb aastaid 2008–2010 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai
2007. aasta otsuse nr 575/2007/EÜ artikli 50 lõike 3
punkti c kohane aruanne) 1.
ARUANDE ULATUS JA EESMÄRK[1] Euroopa
Tagasipöördumisfond loodi 2007. aastal üldprogrammi „Solidaarsus ja
rändevoogude juhtimine”[2]
raames ajavahemikuks 2008–2013. See on üks neljast üldprogrammi raames loodud
fondist[3]. Fondi eesmärk on
toetada liikmesriikide jõupingutusi tagasipöördumise haldamise kõigi aspektide
parandamisel (edaspidi „tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamine”),
sealhulgas liikmesriikidevahelise koostöö kaudu mastaabisäästu saavutamiseks. Fondi
kogueelarve on 676 miljonit eurot. Rahalised vahendid jaotatakse 26
liikmesriigi vahel[4]. Fondi
asutamisotsuses on sätestatud nõue, mille kohaselt komisjon peab esitama ajavahemikku
2008–2010 käsitleva[5]
riikide hindamisaruannetel põhineva järelhindamise aruande fondist
kaasrahastatud meetmete tulemuste ja mõju kohta[6]. Komisjon
peab koostöös liikmesriikidega hindama fondi tegevust, „et hinnata meetmete
olulisust, tulemuslikkust ja mõju, pidades silmas [fondi] üldeesmärki”[7].
Samuti võtab komisjon „arvesse ka vastastikust täiendavust fondi raames
rakendatud meetmete ja teiste asjaomaste ühenduse poliitikate, vahendite ja
algatuste raames rakendatud meetmete vahel”[8]. Käesolevas
aruandes esitatakse järelhindamise tulemused ajavahemikku 2008–2010 käsitlevate
aastaprogrammide rakendamise kohta, mis hõlmavad enam kui 199 miljoni
euro ulatuses assigneeringuid liikmesriikidele. Liikmesriigid pidid oma
aruanded esitama 2012. aasta juuni lõpuks. Kuna 2010. aasta programmi
meetmete rahastamiskõlblikkuse periood kestis 30. juunini 2012, pikendati tähtaega
siiski 31. oktoobrini 2012, et selle programmi kohta oleks võimalik saada täielikud
andmed. Järgmistes
peatükkides on esitatud peamised järeldused seoses tagasipöördumisfondi vahendite
olulisuse, tõhususe, tulemuslikkuse, vastastikuse täiendavuse ja
lisandväärtusega ajavahemikul 2008–2010. TAGASIPÖÖRDUMISFONDI
OLULISUS EUROOPA LIIDU JA LIIKMESRIIKIDE JAOKS Tagasipöördumisfondi olulisus ELi jaoks fondi
loomise kontekstis Selliste kolmanda
riigi kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta Euroopa Liidu liikmesriikide
territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise kohta kehtivatele
tingimustele, tagasisaatmine on oluline, selleks et tagada, et tagasivõtupoliitikat
ei kahjustata ja järgitakse õigusriigi põhimõtteid, mis on iseloomulik vabadusel,
turvalisusel ja õigusel rajanevale alale. Tegelikkuses on
tagasipöördumispoliitika elluviimine siiski raske ülesanne, eelkõige neile liikmesriikidele,
kelle SKP on suhteliselt madal või kellel ei ole palju kogemusi, samuti
mõnedele liikmesriikidele, kellel tuleb geograafilise asukoha või ligitõmbava
majandusliku olukorra tõttu toime tulla ebaproportsionaalselt suurte
rändevoogudega. Tagasipöördumismenetluste haldamine on keeruline protsess. See
nõuab heade koostöösuhete väljaarendamist riikidega, kuhu tagasi pöördutakse,
tasakaalustades samal ajal üksikisiku õigusi ja humanitaarseid kaalutlusi riigi
õiguskaitsealaste huvidega. Ebaseadusliku
sisserände vähendamine tõhusa tagasipöördumispoliitika abil on üleanne, mis
seisab kõigi liikmesriikide ees. Sisepiirideta alal saavad inimesed
põhimõtteliselt takistamatult liikuda. Ebaseadusliku viibimise sallimine ühes
liikmesriigis võib kahjulikult mõjutada võitlust ebaseadusliku tööhõive vastu
kogu ELis, mis omakorda võib mõjuda tõmbefaktorina, põhjustades ebaseadusliku
sisserände suuremat voolu ELi. Vastupidiselt võib kogu ELi hõlmav tõhus
tagasipöördumispoliitika mõjutada soodsalt ühise sisserändepoliitika
usaldusväärsust ning aidata kaasa liikmesriikides seaduslikult viibivate
kolmandate riikide kodanike paremale omaksvõtule. Euroopa
Tagasipöördumisfondi tegevus tugineb eelarveaastatel 2005–2007 ellu viidud
ettevalmistavatele meetmetele, millega aidati liikmesriikidel valmistuda
tagasipöördumisfondi käivitamiseks 2008. aastal. Tagasipöördumisfond loodi ebaseadusliku
rände vastase võitluse tõhusamaks muutmiseks liikmesriikide tasandil, et
toetada riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike
vabatahtlikku ja vajaduse korral sunniviisilist tagasipöördumist ühise tagasipöördumismenetluste
integreeritud haldamise raames ja vastavalt ühistele standarditele. Kuna
rändevood mõjutavad liikmesriike erinevalt, oli eespool kirjeldatud rände puhul
fondi eesmärk tagada liikmesriikide vahel solidaarsuse ja vastutuse õiglase
jagamise põhimõtte järgimine rahalise abi andmisega, et toetada riikide
jõupingutusi tagasipöördumise haldamise kõigi aspektide parandamisel. ELi
vahendite jaotamine liikmesriikide vahel põhineb kahel kriteeriumil, mis kajastavad
liikmesriigi olukorda seoses liidu nimel või liidu üldiseks hüvanguks selles
valdkonnas võetud kohustustega: kolmandate riikide kodanikke mõjutavate
väljasaatmisotsuste arv ja kolmandatesse riikidesse tagasi pöördunud isikute
arv. Fondi rakendatakse strateegiliste mitmeaastaste programmide alusel, mis
hõlmavad kogu programmiperioodi 2008–2013, ja aastaprogrammide alusel, milles
lepitakse liikmesriikidega kokku igal aastal eesmärgiga rakendada aasta
rahaeraldised. Fond toetab
nelja prioriteeti. –
1.
prioriteet: toetus liikmesriikidele tagasipöördumismenetluste haldamise
strateegia väljatöötamiseks; 2.
prioriteet: toetus liikmesriikidevahelisele koostööle tagasipöördumismenetluste
haldamise valdkonnas; 3. prioriteet:
toetus konkreetsetele uuenduslikele rahvusvahelistele või riiklikele meetmetele
tagasipöördumismenetluste haldamiseks; 4.
prioriteet: toetus tagasipöördumismenetluste haldamist käsitlevatele ühenduse normidele
ja parimatele tavadele. Lisaks riiklikele
programmidele rakendas komisjon igal aastal kuni 7 % olemasolevatest ELi
vahenditest otse, et rahastada riikidevahelisi projekte, uuringuid või muid EL
huvidele vastavaid meetmeid nn ühenduse meetmete kaudu, mis hõlmavad
tagasipöördumispoliitikat ja sihtrühmade suhtes kohaldatavaid meetmeid. Ajavahemikul 2005–2007
käivitati ettevalmistavad meetmed, nimelt tagasipöördumisalased ettevalmistavad
meetmed aastatel 2005–2006 ning 2007. aastal meede „Ettevalmistav tegevus:
Rände juhtimine – toimiv solidaarsus – tagasipöördumine ja tagasipöördujate
taasintegreerimine”. Eelkõige saadi meetmete kaudu riikidevaheliste projektide
vahetu praktiline kogemus ning seeläbi aidati liikmesriikidel, valitsusvälistel
organisatsioonidel ja muudel sidusrühmadel valmistuda tagasipöördumisfondi
käivitamiseks 2008. aastal[9].
2008. aastast kuni programmiperioodi lõpuni kaasrahastati igal aastal
avaldatud temaatiliste konkursikutsete kaudu Euroopa Tagasipöördumisfondi
ühenduse meetmete abil (kuni 90 % meetme kõigist rahastamiskõlblikest
kuludest) riikidevahelisi projekte valdavalt toetatud vabatahtliku tagasipöördumise
valdkonnas. Projektid täiendasid riiklikke programme ja soodustasid kogu ELi
hõlmavat koostööd ning toetatud vabatahtliku tagasipöördumisprotsessi eri
aspektide kohta saadud kogemuste jagamist. Oluline on
märkida, et käesolev järelhindamise aruanne hõlmab suuremat osa Euroopa
Tagasipöördumisfondi vahenditest, mida rakendatakse riiklike programmide abil
koostöös liikmesriikidega. Tagasipöördumisfondi olulisus ELi ja liikmesriikide jaoks
selle rakendamise esimestel aastatel 2008.–2010.
aasta programmide rakendusperiood (nende algusest lõpuni) kestis 2008. aastast
2012. aasta keskpaigani. Enamik liikmesriike muutis kõnealuse ajavahemiku
jooksul oluliselt oma poliitikat, õigusnorme ja institutsioonilist korraldust,
et tugevdada ja parandada (sunniviisilise ja vabatahtliku) tagasipöördumise
haldamist. Tagasipöördumisdirektiivi[10]
ülevõtmine ühtlustas tagasipöördumismenetluste haldamise protsessi. Sellega
anti kolmanda riigi kodanikele võimalus valida vabatahtliku tagasipöördumise
meetmeid ja kehtestati nende isikute kinnipidamise standardid, kelle suhtes kehtib
tagasipöördumisotsus. Mõned liikmesriigid võtsid kasutusele haavatavate
kolmanda riigi kodanike kinnipidamise alternatiivsed meetmed. Mõningatel
juhtudel täiendati meetmeid vaatlusalusel ajavahemikul uute õigusaktidega,
mille eesmärk oli ebaseadusliku rände probleemi lahendamine ja ebaseaduslike rändajate
tagasisaatmine. 2011. aasta ülestõusud Põhja-Aafrikas aitasid
märgatavalt kaasa rändesurve suurenemisele Vahemeremaadesse ja sellest
tulenevalt liikmesriikide üldistele jõupingutustele tagasipöördumise
valdkonnas. Alates 2008. aasta jaanuarist kuni 30. juunini 2012 saatsid
liikmesriigid vabatahtliku või sunniviisilise tagasipöördumise toiminguid
kasutades kolmandatesse riikidesse tagasi kokku 630 475 kolmanda
riigi kodanikku[11].
60 % neist inimestest saadeti tagasi sunniviisiliselt ja 40 %
vabatahtliku tagasipöördumise toimingut kasutades. Üheksas liikmesriigis[12]
õnnestus saata rohkem inimesi tagasi vabatahtlike programmide abil kui
sunniviisiliselt, kuueteistkümnes liikmesriigis[13]
saadeti seevastu sunniviisiliselt tagasi rohkem inimesi kui vabatahtliku
tagasipöördumise toimingu raames[14].
Enam kui pooled vabatahtliku tagasipöördumise toimingud viidi läbi ainult kahes
liikmesriigis (Rootsi, Ühendkuningriik). Ebaseaduslike
rändajate osakaal (sealhulgas viibimisaja ületajad ja eitava vastuse saanud
varjupaigataotlejad) ületas tunduvalt varjupaigataotlejate ja vabatahtlikult
oma päritoluriiki tagasipöördunud pagulaste osakaalu. Euroopa Liidus
oli 2012. aasta juuni lõpu seisuga 179 kinnipidamiskeskust (kolmanda riigi
kodanike väljasaatmise-eelseks kinnipidamiseks) kogumahutavusega 17 519 võimalikku
kinnipeetud isikut. Kõnealusel
hindamisperioodil saatsid kakskümmend üks liikmesriiki ühiste tagasilendude[15]
kaudu tagasi 15 563 kolmandate riikide kodanikku (sunniviisiliselt tagasi
saadetud kolmandate riikide kodanike koguarv oli 379 381). Peaaegu 75 %
selliste lendudega tagasipöördunud inimestest saatsid tagasi ainult kaks
liikmesriiki (Hispaania, Madalmaad). Liikmesriigid
hindasid fondi vastavust riikide vajadustele eelkirjeldatud üldist olukorda silmas
pidades üldjoontes positiivselt. Samas kui enamik liikmesriike
pidas programmide eesmärke asjakohasteks, märkis Prantsusmaa oma aruandes, et rahastamiskõlblikkuse
eeskirjade tõttu ei ole võimalik arvestada mõningaid asjakohaseid vajadusi
(näiteks arvestamine Prantsuse Mayotte’i departemangu ebaseaduslikest
rändajatest elanikega). Samuti pidas Prantsusmaa vähem asjakohaseks 2. prioriteedi
ühiseid tagasilende käsitlevat osa, kuna ühiseid tagasilende rahastab ka Frontex. Mõned
liikmesriigid olid samas seisukohal, et vajadused ja vastavad programmide eesmärgid
ei ole aruandeperioodi jooksul muutunud, st eesmärkide määratlemise ajast mitmeaastases
programmis kuni aastaprogrammide rakendamiseni. Teised lisasid, et kavandatud
eesmärgid jäävad asjakohasteks ka edaspidiste sekkumiste puhul, mida
rahastatakse liikmesriikide eelarvetest või tagasipöördumisfondi kaudu. FONDI JA LIIKMESRIIKIDE EELARVETE NING MUUDE
RAHASTAMISVAHENDITE VASTASTIKUNE TÄIENDAVUS TAGASIPÖÖRDUMISVALDKONNAS Liikmesriigid teatasid,
et kaasrahastamine Euroopa Tagasipöördumisfondist täiendas rahastamist
teistest ELi rahastamisvahenditest. Mitme liikmesriigi puhul täiendas tagasipöördumisfond
rände juhtimises ülejäänud kolme ELi üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude
juhtimine” (2007–2013) juurde kuuluvat fondi[16]. Fondi suhtes
täiendavatena nimetatud muud ELi vahendid hõlmasid Euroopa Sotsiaalfondi ja praegusele
programmiperioodile eelnevaid tagasipöördumisfondi ettevalmistavaid meetmeid. Mis puudutab fondi
ja liikmesriikide tagasipöördumisvaldkonna investeeringute vastastikust
täiendavust, siis fondi toetus riikide eelarvetesse ulatub 100 %st (Bulgaaria,
Küpros, Läti, Portugal) vähem kui 1 %ni (Tšehhi Vabariik). Hispaanias ja
Ühendkuningriigis katavad fondist tehtud eraldised kõnealuses valdkonnas
vastavalt 25 % ja 21 % kogukulutustest. Arvestades riikide
investeeringuid tagasipöördumismenetluste haldamisse nimetatud liikmesriikides,
on nende eraldiste osakaal märkimisväärne. Prantsusmaa väidab seevastu, et tagasipöördumisfondi
vahenditel on kõnealuses valdkonnas tehtavatele riiklikele kulutustele
suhteliselt tagasihoidlik finantsmõju, kuna need moodustavad sunniviisilisele
tagasipöördumisele tehtud kulutustest ainult 4,9 % ja vabatahtlikule
tagasipöördumisele tehtud kulutustest 15,3 % (2009–2011). Tagasipöördumisfondi
maksimaalseks panuse määraks on kehtestatud 50 % meetme
kogukuludest ning 75 % Ühtekuuluvusfondist vahendeid saavate
liikmesriikide ja konkreetsetele prioriteetidele vastavate meetmete puhul. Sellega
seoses näitab hindamine, et fondi suurim kaasabi seisneb nende valdkondade
toetamises, mille puhul liikmesriikide riiklike vahendite paigutamine on vähe
tõenäoline, nt abi haavatavatele isikutele ja ELi normide rakendamine. Tõenäoliselt
on see tingitud sellest, et niisugust tegevust ei loeta riiklikuks prioriteediks,
või sellest, et nimetatud tegevusliigid kuuluvad ELi prioriteetide hulka, mida
toetatakse 75 % ulatuses. FONDI TÕHUSUS Vahendite eraldamine ja kasutamine Tagasipöördumisfondi
vahenditest eraldati liikmesriikidele 2008.–2010. aasta programmide kaudu Euroopa
toetusi kokku rohkem kui 199 miljonit eurot. Toetuste summad
ulatusid Luksemburgile eraldatud veidi rohkem kui 1 miljonist eurost kuni Ühendkuningriigile
eraldatud üle 29 miljoni euro ja Kreekale eraldatud enam kui 27 miljoni euroni.
Suurimad eraldised anti nendele liikmesriikidele, kus ebaseaduslike rändajate
sissevool on kõige suurem ja kus on kõige rohkem tagasipöördujaid. Nende
riikide hulka kuuluvad Ühendkuningriik, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania ja
Itaalia said kokku 59 % ELi toetuse kogusummast, mis kõnealusel
ajavahemikul liikmesriikidele eraldati. Joonis 1.
Tagasipöördumisfondi vahendite jaotumine liikmesriikide kaupa (tuhandetes eurodes) ELi
kaasrahastamise keskmine rakendusmäär[17]
oli 2008. aasta programmi puhul 66 % (eraldatud 55,5 miljonist eurost
kulutati 36,6 miljonit eurot). Selle programmi raames jäi ELi
kaasrahastamise rakendusmäär vahemikku 16 % (Madalmaad) kuni 100 % (Hispaania).
2009. ja 2010. aasta programmide ELi kaasrahastamise keskmine rakendusmäär
oli vahemikus 27 % (Tšehhi Vabariik) kuni 99% (Hispaania). Kokkuvõttes ületas
kuueteistkümne liikmesriigi rakendusmäär 75 %[18]
ja kuuel nende hulgast oli see üle 90 %[19]. Kuue
liikmesriigi puhul oli 2009.–2010. aasta programmide ELi kaasrahastamise
keskmine rakendusmäär 50 % või väiksem[20]. Kõrge
rakendusmääraga liikmesriigid saavad sageli suuremaid eraldisi, samal ajal kui
väiksema rakendusmääraga riikidele tehtavad eraldised on väiksemad. Selle
põhjus on nähtavasti asjaolu, et suuri eraldisi saavate liikmesriikide puhul on
fondi toetuse osakaal väike võrreldes nende riigieelarves tagasipöördumiseks
ette nähtud vahenditega ja selle valdkonna meetmete rakendamine toimub
kõnealustes riikides tavapäraselt ettemaksete alusel. Väiksemaid eraldisi
saavatel liikmesriikidel on sageli vähem kogemusi, millele lisandub
tagasipöördumisvaldkonnas tegutsevate osalejate väiksem arv. Kokku õnnestus
liikmesriikidel ära kasutada neile 2008.–2010. aasta programmide raames antud
eraldistest 76 % (eraldatud 199 miljonist eurost kulutati ligikaudu
151 miljonit eurot). Enamik meetmeid viidi
ellu 1. prioriteedi raames, millele järgnesid 3., 4. ja 2. prioriteet. Kulutuste
vaatenurgast oli rõhk 1. prioriteedil, millele järgnesid 3., 4. ja 2. prioriteet. Joonis 2. Tagasipöördumisfondi 2008.–2010.
aasta näitajad prioriteetide kaupa: meetmete arv, kulutused miljonites eurodes
ja prioriteeti rakendanud liikmesriikide arv Suurem osa kulutustest
2008.–2010. aasta programmide raames tehti 1. prioriteedi rakendamise
meetmete jaoks (toetus tagasipöördumismenetluste haldamise strateegia
väljatöötamiseks – 114 miljonit eurot, st 82 % kulutatud vahendite
kogumahust). Selles valdkonnas olid suurimad kulud Prantsusmaal, Itaalial,
Hispaanial ja Ühendkuningriigil. 12 % ELi vahenditest kulutati 3. prioriteedi
rakendamise meetmete jaoks (toetus uuenduslikele meetmetele tagasipöördumismenetluste
haldamiseks). Selle prioriteedi raames kulutasid kõige suuremad summad Austria,
Belgia, Kreeka, Saksamaa ja Rootsi. 4. prioriteedi raames (toetus ühenduse
normidele ja parimatele tavadele) kulutati ainult 4,8 miljonit eurot, kusjuures
suurimad summad kulutasid Prantsusmaa, Läti ja Slovaki Vabariik. Prantsusmaa
kasutas ära 46 % kõigist ELi 4. prioriteedi meetmetele kulutatud
vahenditest. 2. prioriteedi raames (toetus liikmesriikidevahelisele
koostööle) kulutati ainult 4 miljonit eurot ja kõige suuremad kulutused
olid Itaalial, Ühendkuningriigil ja Iirimaal. Kui vaadelda
kulutusi meetmevaldkondade kaupa, siis eraldati kõige rohkem vahendeid
sunniviisilise tagasipöördumise valdkonnale (38 % kogukulutustest),
millele järgnes vabatahtliku tagasipöördumise valdkond (36 % kogukulutustest).
Ühendkuningriik kulutas kõige suurema summa vabatahtlikule tagasipöördumisele (61 %
kogukulutustest moodustasid vabatahtliku tagasipöördumise valdkonnale tehtud
kulutused). Programmide muutmine 20 liikmesriiki[21] teatasid,
et vähemalt üks nende aastaprogramm vajas ametlikku läbivaatamist. Enamik
liikmesriike[22]
pidi tegema muudatusi ühes või mitmes aastaprogrammis rohkem kui 10 %
eelarve ulatuses. Muudatused tehti selleks, et tagada ülejäänud rahaliste
vahendite täielik kasutamine ning kohandada tulemuslikkuse ja tõhususe
parandamiseks kulutuste prognoose. Kaheksateist[23]
liikmesriiki teatasid, et nad peavad tehtud muudatusi kasulikeks. Mitu
liikmesriiki andsid teada, et tänu muutmisele jagasid nad eelarve ümber valdkondadest,
mille kulutused on tõenäoliselt väiksemad, valdkondadesse, kus võib tekkida
ülekulu. Teised liikmesriigid kinnitasid, et tehtud muudatused aitasid tagada
projektide tõhusat rakendamist ja suurendasid nii nende üldist tõhusust kui ka
võimaldasid neil kohandada algselt kavandatud meetmeid uute või muutuvate
vajaduste või ootamatute sündmustega. Siiski väitsid mõned liikmesriigid, et
aastaprogrammid ei olnud eesmärkide muutuvatele vajadustele kohandamiseks piisavalt
paindlikud. Programmi halduskulud Tagasipöördumisfondist
antav tehniline abi oli halduskulude rahalise toetuse peamine allikas.
Liikmesriigid kulutasid tehnilisele abile hindamisperioodi jooksul projektidele
eraldatud 139 miljonist eurost enam kui 12 miljonit eurot (ligikaudu 9 %).
Enamik liikmesriike kasutas tehnilist abi eelkõige vastutava asutuse või
volitatud asutuse personalikuludeks ning seejärel IT-seadmete jaoks, kusjuures
kõige väiksemad kulud olid seotud reisimise ja/või üritustega. Enamik
liikmesriike on kinnitanud, et tehniline abi oli väga kasulik, eelkõige siis,
kui toetati fondi vahendite haldamist, aidates seega kaasa fondi tõhusamale
ja tulemuslikumale juhtimisele, kuigi mõnel liikmesriigil (Luksemburg, Rumeenia)
oli eraldiste kasutuselevõtul nende rahastamiskõlblikkusele ja kasutamisele
seatud piirangute tõttu raskusi. Üldine hinnang tõhususele Enamik
liikmesriike pidas programmide rakendamist tõhusaks[24].
Mõned leidsid, et rakendamine oli ebatõhus peamiselt raskuste tõttu
kaasrahastamise tagamisel, keeruliste ja halduslikult koormavate
rakendusmehhanismide tõttu ning toetusena saadava summaga võrreldes suurte halduskulude
tõttu (Austria, Tšehhi Vabariik, Küpros, Madalmaad). Peamised rakendamisega
seotud probleemid, millest teatati,[25]
on järgmised:
viivitused nii liikmesriikide kui
ka komisjoni poolt dokumentide heakskiitmisel;
raskused kaasrahastamise tagamisel;
pikaldased rakendusmehhanismid ja
-menetlused, mille tagajärjel tekkis viivitus projekti rakendamisel;
tõhusa suhtluse ja koostöö
puudumine kolmandate riikide esindajatega;
ebapiisav teave abisaavate
sihtrühmade ulatuse või nende tagasipöördumisega seotud raskuste kohta.
Enamik
liikmesriike[26]
tunnistas, et nad olid õiguslikult ja rahaliselt sõltuvad komisjoni
otsuse heakskiitmisest, et käivitada oma aastaprogrammide rakendamine. Mõned
liikmesriigid (Prantsusmaa, Luksemburg, Sloveenia, Rootsi, Ühendkuningriik) väitsid,
et nad ei olnud oma aastaprogrammide käivitamisel rahaliselt sõltuvad komisjoni
otsuste heakskiitmisest, kuna rahastamine toimus riigieelarve kaudu. FONDI KAUDU RAKENDATUD
MEETMETE TÕHUSUS Käesolevas jaotises
antakse ülevaade 2008.–2010. aasta programmide kaudu saavutatud väljundite ja
tulemuste kohta tagasipöördumisfondi kõigi nelja prioriteedi raames[27]. Üldised
tulemused ja peamised saavutused Kakskümmend kolm
liikmesriiki[28] andsid
tagasipöördumisfondi üldistele tulemustele ja saavutustele hea või väga hea
hinnangu, ainult kolm liikmesriiki[29] jäid oma
hinnangus erapooletuks. Erapooletuks jäid nad sellepärast, et loodetud tulemusi
ei saavutatud, rakendati ainult mõningaid meetmeid (Tšehhi Vabariik), tulemused
jäid saavutamata või ei olnud määratletavad (Luksemburg) või rakendati ainult
nii väike arv meetmeid, et see muutis üldise hinnangu andmise raskeks (Rootsi). Allpool esitatud
tabelis on toodud fondi koondväljundid ja -tulemused. Tabel 1.
Rakendatud meetmete koondväljundid ja -tulemused Meetme valdkond || ELi tasandil VÄLJUNDID, mis saavutati ajavahemikku 2008–2010 hõlmavate aastaprogrammide kaudu || ELi tasandil TULEMUSED, mis saavutati ajavahemikku 2008–2010 hõlmavate aastaprogrammide kaudu || Priori-teet 1. Vabatahtlike tagasi-pöördumiste arvu suurendamine || 51 341 taotlust/tahte-avaldust vabatahtliku tagasi-pöördumise kohta || 9 788 läbiviidud vabatahtliku tagasi-pöördumise toimingut || 39 115 tagasipöördunud inimest || 20 568 taas-integreerimise toetust saanud inimest (vajaduse korral) || 1., 3. ja 4. priori-teet 2. Sunniviisiliste tagasi-pöördumiste arvu suurendamine || 2 404 sunniviisiliseks tagasi-saatmiseks tehtud riiklikku lendu || || 97 962 ühepoolsete sunniviisilise tagasipöördumise toimingute abil tagasi saadetud inimest || || 1. ja 2. priori-teet 3. Rohkem/paremat teavet/nõusta-mist || 397 korraldatud teavitus-tegevust/-kampaaniat || 83 235 nõustatud inimest || 17 699 nõustamise tulemusena vabatahtlikult tagasipöördunud inimest || || 1. ja 3. priori-teet 4. Rohkem/paremat abi haavatavatele inimestele || 10 255 abi saanud haavatavat inimest || || 7 804 vabatahtlikult tagasipöördunud abi saanud inimest || 232 sunniviisiliselt tagasipöördunud abi saanud inimest || 1. ja 3. priori-teet 5. Rohkem/paremat taasintegreerimisabi || 691 läbiviidud taasintegreerimise alast tegevust || 7 636 taasintegreerimisel abistatud inimest || 4 541 pärast taasintegreerimise alast tegevust või selle ootel tagasipöördunud inimest || || 1. ja 3. priori-teet 6. Uued meetmed/katsejärgus või käivitatud algatused || 3 081 uut meedet/ algatust || || 6 230 tagasipöördumisjuhtumit, mida käsitleti uusi algatusi kasutades või mida need mõjutasid || 2 041 tänu uutele meetmetele/ algatustele tagasipöördunud inimest || 1. ja 3. priori-teet 7. Liikmesriigi parem teadmistebaas || 14 112 uusi teadmisi omandanud riigiasutuste töötajat || 3 091 uusi teadmisi omandanud valitsusväliste organisatsioonide töötajat/muud osalejat || 310 väljaarendatud koostööpartnerlust || 46 tagasi-pöördumisega seotud muudetud või kasutusele võetud õigusnormi või haldustava || 1. ja 3. priori-teet 8. Tihedam/parem koostöö teiste liikmes-riikidega || 5 väljaarendatud uut koostöö-partnerlust[30] || 41 ühist tagasipöördumis-operatsiooni, mis on läbi viidud koostöös teiste liikmesriikidega || 820 inimest, kes on tagasi saadetud ühiste tagasipöördumis-operatsioonide kaudu || 7 üle võetud ja kohaldatud head tava || 2. ja 4. priori-teet 9. ELi normide parem kohaldamine || 11 direktiivi ülevõtmiseks rakendatud ettevalmistavat meedet || 17 meetmeid kohaldavat organisatsiooni || 2 184 tagasipöördumist pärast meetmete kehtestamist || || 4. prioriteet 10. Tihedam/parem koostöö riiklikul tasandil || 77 väljaarendatud uut partnerlust (valitsus-välised organisatsioo-nid, valitsusvälised organisatsioo-nid ja riigiasutused jne) || 15 väljaarendatud ja võetud ühismeedet || || 27 koostöö/ühis-meetmete abil vabatahtlikult tagasipöördunud inimest || 1. ja 4. priori-teet 11. Tihedam/parem koostöö kolmandate riikidega || 269 väljaarendatud uut partnerlust || 3 415 dokumenteeri-tud juhtumit tänu paremale koostööle kolmandate riikidega || 25 007 koostöö abil sunniviisiliselt tagasipöördunud inimest || 39 687 koostöö/ ühismeetmete abil vabatahtlikult tagasipöördunud inimest || 3. prioriteet 1. prioriteedi raames saavutatud väljundid ja
tulemused (toetus tagasipöördumismenetluste haldamise
strateegia väljatöötamiseks) Sunniviisilise
tagasipöördumise valdkonnas viidi suurem osa (97 %) fondi kaasrahastatud sunniviisilisi
tagasipöördumisi läbi 1. prioriteedi toetusel (ülejäänud viidi läbi 2.
prioriteedi raames). Kõige rohkem kolmandate riikide kodanikke saatis
tagasi Hispaania (48 550), kellele järgnesid Kreeka (17 338),
Itaalia (8 321) ja Küpros (6 947). Vabatahtliku
tagasipöördumise valdkonnas oli 88 % kõigist vabatahtliku tagasipöördumise
juhtumitest 1. prioriteedi raames rakendatud meetmete tulemus. Ühendkuningriik
saatis tagasi kõige rohkem kolmanda riigi kodanikke (14 110). Teised 1. prioriteedi
raames arvukalt kolmanda riigi kodanikke tagasi saatnud liikmesriigid olid Saksamaa
(4 903), Prantsusmaa (3 900), Poola (2 616) ja Madalmaad
(2 613). Kõige enam kolmanda riigi kodanikke sai taasintegreerimisabi Ühendkuningriigilt
(14 288), mis vastab 70 %-le kõigist taasintegreerimisabi saanud
inimestest. Teistest liikmesriikidest andsid taasintegreerimisabi märkimisväärselt
paljudele kolmanda riigi kodanikele Poola (3 510), Madalmaad (835)
ja Itaalia (782). 1. prioriteedi
raames viisid kaksteist liikmesriiki[31] läbi
teavituskampaaniaid ja veel kaksteist[32]
rakendasid meetmeid, mis olid otseselt suunatud võimalike tagasipöördujate
nõustamiseks. Hispaania, Soome ja Iirimaa leidsid, et teabe esitamine
tagasipöördumise kohta ja selle laialdasem levitamine on kõnealuse prioriteedi
raames rakendatud meetmete üks peamisi saavutusi. Austria (26 687), Madalmaade
(24 634) ja Saksamaa (10 476) nõustamismeetmete kaudu sai teavet
kõige rohkem inimesi, samal ajal kui Austrias (10 144), Saksamaal (2 705)
ja Portugalis (1 871) oli nende meetmete tulemusena kõige suurem arv
tagasipöördujaid. Haavatavatele
inimestele andis tagasipöördumisel abi viisteist liikmesriiki[33].
Kõige rohkem inimesi, kes kõik pöördusid tagasi vabatahtlikult, aitas
Hispaania (6 178). Neli liikmesriiki (Belgia, Ungari, Leedu, Eesti) on
teatanud haavatavate inimeste sunniviisilisest tagasipöördumisest pärast abi
andmist. Kümme
liikmesriiki[34]
arendasid 1. prioriteedi raames välja uusi meetmeid või algatusi, mis
hõlmasid vahendeid teadlikkuse parandamiseks ja toetatud vabatahtliku
tagasipöördumise suutlikkuse suurendamiseks, juhendite avaldamist tagasipöördumise
kohta, haldusvahendite väljatöötamist tagasipöördumisabi juhtimiseks ja
finantsjärelevalveks ning biomeetriliste andmete kogumist tagasipöördumisabi
taotlevate isikute kohta. Mõned liikmesriigid[35]
jagasid teavet riigiasutustele ja/või tagasipöördumisvaldkonnas tegutsevatele
valitsusvälistele organisatsioonidele ning viisid läbi koolitusi. 1. prioriteedi raames
rakendatud meetmete, eelkõige riigiasutuste ja/või tagasipöördumisvaldkonnas
tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide teavitustegevuse/koolituste
tulemustega seoses teatati uute koostööpartnerluste loomisest Saksamaal,
Iirimaal, Maltal, Portugalis ja Rumeenias. Kolmandate riikidega
koostöösuhete paranemist loevad 1. prioriteedi raames rakendatud meetmete
tulemuseks veel kuus liikmesriiki (Belgia, Kreeka, Läti, Malta, Madalmaad, Portugal).
Teadaolevalt aitas see läbi viia täiendavaid sunniviisilisi (428 Belgiast, 301
Kreekast) ja vabatahtlikke tagasipöördumisi (120 Belgiast, 9 Maltalt, 168 Madalmaadest
ja 55 Rootsist). Kõnealuse
prioriteedi raames rahastatud meetmete pikaajalise mõju kohta on
liikmesriikidelt laekunud järgmised andmed: kolm
liikmesriiki[36]
teatasid, et tagasipöördumisfondi vahendite abil algatati neis riikides varem
puudunud vabatahtliku tagasipöördumise ja taasintegreerumise meetmeid; seitse
liikmesriiki[37]
kinnitasid, et toetatud meetmed aitasid tagasipöördumismenetluste haldamist
süsteemselt parandada, aidates kaasa standardsete meetodite väljatöötamisele; kaheksateist
liikmesriiki[38]
leidsid, et 1. prioriteedi raames rakendatud meetmed aitasid olulisel määral
parandada tagasipöördumismenetluste üldist riiklikul tasandil haldamist; ühtlasi nimetati
vabatahtliku ja sunniviisilise tagasipöördumise protsessi kvaliteedi paranemist,
näiteks uute meetmete väljatöötamine,[39]
abi andmine haavatavatele isikutele sunniviisilisel tagasipöördumisel,[40]
partnerlussuhete arendamine valitsusväliste organisatsioonide ja muude
sidusrühmadega[41]
ning parem koostöö kolmandate riikidega[42]. 2. prioriteedi raames saavutatud väljundid ja
tulemused (toetus liikmesriikidevahelisele koostööle) Seitse
liikmesriiki[43] viisid
koostöös teiste liikmesriikidega läbi ühiseid tagasipöördumisoperatsioone.
2. prioriteedi raames rakendatud ühiste tagasipöördumisoperatsioonidega saadeti
tagasi kokku 820 inimest. Seitse
liikmesriiki[44] väitsid,
et 2. prioriteedi raames rakendatud meetmed arendasid partnerlussuhteid teiste
liikmesriikidega. Kokku loodi kuusteist uut partnerlust. Need
võimaldasid vahetada kogemusi teatavatest päritoluriikidest tagasipöördujatele
dokumentide hankimise keerulise protsessi kohta, korraldada teiste
liikmesriikidega töörühmade kohtumisi sellistel teemadel nagu tagasivõtulepingute
sõlmimine ja arendada partnerlussuhteid tagasipöördumise korraldamiseks ühisel
piiril (Ühendkuningriik ja Prantsusmaa). Viieteistkümnest
liikmesriigist kaheteistkümnes[45]
aitas 2. prioriteedi raames rakendatud meetmete abil saavutatu oluliselt
parandada tagasipöördumismenetluste üldist riiklikul tasandil haldamist. Pikaajalise
mõju kohta on liikmesriigid nimetanud: pikaajalise
koostoime ja võrgustike loomise mõju ühiste tagasilendude ja muu koostöö kaudu; Euroopa normide
ja ühiste tagasipöördumisoperatsioonide ühtsete koolitusnõuete edendamise ja
kohaldamise head mõju; paremat teabevahetust
ja koostööd kolmandate riikidega seoses ametiisikute kogemuste täiendamisega tagasipöördumismenetluste
haldamise valdkonnas. Ainult kolm
liikmesriiki[46]
väitsid, et 2. prioriteedi raames rakendatud meetmed ei parandanud oluliselt
tagasipöördumismenetluste üldist riiklikul tasandil haldamist. 3. prioriteedi
raames saavutatud väljundid ja tulemused (toetus uuenduslikele
meetmetele) 3. prioriteedi raames
elluviidud tegevuse tulemused hõlmasid uute meetmete ja algatuste
väljatöötamist ja/või käivitamist (päritoluriigi andmebaasid, abiliin, mis
annab teavet (toetatud) vabatahtliku tagasipöördumise kohta, mitmekeelne veebilehekülg
jne) ning riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide koolitamist või
neile meetmete ja algatuste kohta teabe jagamist. Liikmesriigid rakendasid
ka vabatahtlikku tagasipöördumist, abistasid haavatavaid isikuid,
andsid nõu / teavitasid kolmandate riikide kodanikke ja andsid teistele
abi, toetades taasintegreerimist. Samuti loodi kolmandate riikidega mitu
koostööpartnerlust, näiteks partnerlus taasintegreerimisprojektide alal (Austria,
Malta, Hispaania). Hispaania korraldas näiteks kolmandate riikide
ametiisikutele koolitusseminare koostöö ja tagasipöördumise jätkusuutlikkuse
kohta. Teised liikmesriigid (Bulgaaria, Ungari, Poola, Rumeenia, Sloveenia)
arendasid koostööd konsulaar- ja diplomaatiliste teenistustega tagasipöördujate
isikuandmete dokumenteerimisel. Liikmesriikide hinnang
kõnealuste saavutuste kohta ei olnud ühtne. Kolmteist liikmesriiki (Belgia,
Bulgaaria, Hispaania, Soome, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Madalmaad, Poola,
Rumeenia, Sloveenia, Ühendkuningriik) pidas kõnealuse prioriteedi raames
rakendatud meetmete tulemusi algselt seatud eesmärkidega kooskõlas olevateks. Mõned
liikmesriigid (Austria, Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Luksemburg, Malta, Rootsi,
Slovakkia) leidsid siiski, et tulemused ei olnud üldse või olid ainult mõningal
määral püstitatud eesmärkidega kooskõlas, kuna mõnede meetmete puhul jäi siht
osaliselt saavutamata ning mõningaid projekte ei rakendatud. Meetmete
pikaajalise mõju seisukohalt peeti 17 liikmesriigis[47]
tulemusi positiivseteks ja tagasipöördumismenetluste jätkusuutlikule haldamisele
kaasa aitavateks, teised liikmesriigid (Malta, Rootsi) leidsid, et
tagasipöördumismenetluste haldamisele märgatava mõju avaldamiseks oli
rakendatud liiga vähe meetmeid või et hinnatav ajavahemik oli projektide mõju
hindamiseks liiga lühike (Saksamaa). 4. prioriteedi raames saavutatud väljundid ja
tulemused (toetus ühenduse normidele ja parimatele
tavadele) 4. prioriteedi
raames rakendatud meetmete kõige üldisem saavutus oli, et riigiasutuste töötajad
ja/või valitsusväliste organisatsioonide personal või muud huvirühmad omandasid
teadmisi tagasipöördumismenetluste haldamise ühenduse normide ja parimate
tavade kohta. Neliteist liikmesriiki[48]
nimetasid inimeste koolitamist tagasipöördumismenetluste haldamise ühenduse normide
ja parimate tavade valdkonnas. Kõige rohkem inimesi koolitas Itaalia (3 390),
kellele järgnesid Poola (2 666) ja Kreeka (2 234). Viis
liikmesriiki (Belgia, Bulgaaria, Ungari, Leedu, Slovakkia) rakendasid
tagasipöördumisdirektiivi kohaldamisega seotud meetmeid, näiteks anti Slovaki
Vabariigis selle tulemusena 273 tagasipöördujale õigusabi ja 647 haavatavat
inimest said abi. Üldiselt peeti
tulemusi väga positiivseteks – algselt püstitatud eesmärkidega kooskõlas
olevateks ja tagasipöördumise üldist haldamist parandavateks. Tulemuste vähem
positiivse hinnangu korral oli põhjuseks rakendatud meetmete vähesus (Soome). TAGASIPÖÖRDUMISFONDI
LISAVÄÄRTUS Tagasipöördumisfondi
lisaväärtus Mahuefekt (praktiline mõju): mil määral aitasid
fondi sekkumismeetmed üldiselt kaasa tagasipöördumisega seotud tegevusele Üldiselt olid liikmesriigid
seisukohal, et fondi toetus aitas suurendada tagasipöördumisega seotud riikliku
tegevuse ulatust, kestust ja jätkusuutlikkust. Liikmesriikide
aruannete kohaselt näib fondi lisaväärtus olevat kõige suurem vabatahtliku
tagasipöördumise valdkonnas. Mitmed liikmesriigid nimetasid vabatahtliku
tagasipöördumise toetust põhilise lisaväärtusena, pidades eelkõige silmas
järgmist: tagasipöördumisfondi
toetus võimaldas võtta vabatahtliku tagasipöördumise programmid kasutusele
kolmes liikmesriigis, kus neid varem ei rakendatud (Küpros, Läti, Sloveenia); tagasipöördumisfondi
vahendid soodustasid juurdepääsu vabatahtliku tagasipöördumise programmidele
või laiendasid seda (Tšehhi Vabariik, Eesti, Hispaania, Soome, Malta, Poola, Portugal); tagasipöördumisfondi
vahendid suurendasid valmisolekut pöörduda vabatahtlikult tagasi tänu tagasipöördumisalase
nõustamise ja taasintegreerimisabi kasutuselevõtule, finantsstiimulite andmisele
tagasipöördumiseks (Tšehhi Vabariik, Hispaania, Prantsusmaa, Malta, Portugal, Slovakkia),
põhjaliku teabe kättesaadavusele (näiteks starditoetuse kohta tagasipöördumise
sihtriigis) ning vabatahtliku tagasipöördumise võimaluste propageerimisele ja nende
kohta teadlikkuse suurendamisele (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa,
Malta, Portugal). Seoses sellega märkis Belgia: „Fond aitas vabatahtlike
tagasipöördumiste arvu märkimisväärselt suurendada, andes mitte üksnes rohkem abi,
vaid ühtlasi … varustades kõik osalised ajakohase teabega vabatahtliku
tagasipöördumise kohta ja vahenditega sellest rääkimiseks, suurendades
teadlikkust vabatahtliku tagasipöördumise võimaluse kohta”; tagasipöördumisfondi
vahendid soodustasid valitsusväliste organisatsioonide kaasamist toetatud
vabatahtliku tagasipöördumise meetmetesse (Tšehhi Vabariik, Madalmaad). Mitme liikmesriigi
arvates andis fond märgatava lisaväärtuse ka sunniviisilise tagasipöördumise
valdkonnas, pidades eelkõige silmas järgmist: ühistel
tagasilendudel osalemine (Belgia, Kreeka); parem
koostöö liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel (Eesti, Kreeka, Itaalia, Malta,
Sloveenia, Rootsi, Poola), täpsemalt seoses –
dokumendipõhise
isikusamasuse tuvastamise tõhustamisega, mis lühendas kinnipidamisaega ja
kiirendas tagasipöördumisprotsessi; kontaktide
loomisega kolmandates riikides, eriti nendes, millel puudub liikmesriikides
konsulaaresindus, mis avaldas soodsat mõju tagasivõtulepingute lihtsustamisele
ja rakendamisele; politseivarustuse
täiustamine ja politseiametnike koolitamine ELi normide valdkonnas, mille
tulemuseks olid tagasipöördujate jaoks paremad politseiteenused ja parem
arusaamine nende õigustest, kinnipidamise põhjustest ja tagasipöördumise
menetlustest (Belgia, Saksamaa, Kreeka, Leedu, Poola, Sloveenia, Slovakkia). Programmide
lisaväärtuse hindamisel olemasolevate riiklike programmide ja strateegiatega võrreldes
ning seoses riigieelarvega seostas enamik liikmesriike[49]
fondi lisaväärtust sunniviisilise ja vabatahtliku tagasipöördumise jaoks ette
nähtud rahaliste vahendite suurenemisega, seda eelkõige ulatuslike
eelarvekärbete perioodil. Mõned liikmesriigid märkisid siiski, et fondi lisaväärtust
on piiratud, kuna fond toetab tagasipöördumise haldamiseks eraldatud
riigieelarve vahendeid suhteliselt väikeses mahus (Luksemburg, Prantsusmaa). Eeskuju mõju: mil määral aitas fond liikmesriigil
tagasipöördumisdirektiivi asjakohast rakendamist ette valmistada Tagasipöördumisdirektiivi rakendamise
suhtes leidis seitseteist[50]
liikmesriiki kahekümne neljast,[51]
et fond aitas kehtestada tagasipöördumisdirektiivile vastava sunniviisilist
ja vabatahtlikku tagasipöördumist toetava süsteemi. Ungaris aitas fond
märgatavalt kaasa toetatud vabatahtliku tagasipöördumise programmide
rakendamisele ning kinnipidamistingimuste ja õhutranspordi abil toimuvate sunniviisiliste
tagasisaatmisoperatsioonide kvaliteedi parandamisele. Sloveenia puhul oli kõige
olulisem fondi toetus riigi esimeste vabatahtliku tagasipöördumise ja
taasintegreerimise programmide käivitamisele. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi
ja Eesti Punase Risti vahel tagasipöördumisdirektiivi nõuetele vastava
koostöölepingu allkirjastamine, et teostada järelevalvet sunniviisiliste
tagasipöördumisoperatsioonide üle, oli fondi üks tähtsamaid sekkumismeetmeid Eestis.
Teised liikmesriigid osutasid, et nende riiklikud tagasipöördumist käsitlevad normid
olid tagasipöördumisdirektiiviga kooskõlas, või toetati aruandeperioodil asjaomase
direktiivi rakendamist riigieelarve, mitte tagasipöördumisfondi kaudu, või rakendati
tagasipöördumisdirektiivi alles pärast hinnatud perioodi lõppu. Oluline on
rõhutada, et Euroopa Parlament seostas tagasipöördumisfondi poliitiliselt
tagasipöördumisdirektiivi vastuvõtmisega. Sellise poliitilise seose loomise
mõte seisnes selles, et liikmesriigi tagasipöördumismeetmete kaasrahastamiseks
antakse ELi rahalisi vahendeid vaid sel juhul, kui liikmesriigid võtavad
kõigepealt vastu ühised nõuded, mis kindlustavad tagasipöördujatele inimliku ja
väärika kohtlemise. Selline lähenemisviis aitas uuesti käima lükata nõukogus takerdunud
läbirääkimised, mille tulemusena võeti 2008. aasta lõpus vastu
tagasipöördumisdirektiiv. Asjaolu, et Ühendkuningriik ei ole siiani otsustanud
tagasipöördumisdirektiivi kohaldada, olles samal ajal tagasipöördumisfondist suurim
abisaaja, teeb komisjonile jätkuvalt muret. Ulatuse mõju: kui suures ulatuses oleksid fondi
kaasrahastatavad meetmed ilma ELi rahalise toetuseta jäänud ellu viimata Enamik
liikmesriike (Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Hispaania,
Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Slovakkia,
Ühendkuningriik) leidis, et mõned fondi kaasrahastatud meetmed oleks saanud
piiratud ulatuses ellu viia ilma ELi rahalise toetuseta. Nad olid
seisukohal, et meetmete, eelkõige vabatahtliku tagasipöördumise meetmete ulatus
(teave, tagasipöördumise finantsstiimulid, taasintegreerimistoetus, nõustamine)
oleks olnud väiksem. Kõnealune tähelepanek rõhutab veelgi fondi lisaväärtust
vabatahtliku tagasipöördumise valdkonnas. Saksamaa märkis sellega seoses
järgmist: „Ilma fondita oleksid paljud tagasipöördumise meetmed jäänud
rakendamata või oleks neid rakendatud piiratud ulatuses. Euroopa rahaliste
vahendite toel korraldati rohkem ja aeganõudvamaid individuaalseid lahendusi
pakkuvaid tagasipöördumise alaseid nõustamisi, mille mõju valmisolekule tagasi
pöörduda oli selgelt positiivne. Samuti oli võimalik pakkuda konkreetsete
rühmade, näiteks vaimselt või füüsiliselt traumeeritud naiste nõustamist. … Tänu
igakülgset nõustamist ja toetust pakkuvale lähenemisviisile on tagasipöördumismeetmed
jätkusuutliku taasintegreerimise valdkonnas muutumas”. Mõned
liikmesriigid märkisid veel, et haavatavad tagasipöördujad (erivajadustega inimesed
või perekonnad) oleksid samuti saanud vähem toetust (Eesti, Belgia, Leedu). Mõned
liikmesriigid (Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Soome, Ungari, Iirimaa,
Läti, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia) on kinnitanud, et mõningaid
fondi kaasrahastatud meetmeid ei oleks üldse saanud rakendada ilma ELi rahalise
toetuseta, mis mõjutanuks vabatahtlikku tagasipöördumist ja eelkõige valitsusväliste
organisatsioonide tegevust. Eesti osutas näiteks, et
taasintegreerimismeetmeid ei oleks tõenäoliselt käivitatud. Tšehhi Vabariik
teatas, et tagasipöördumise finantsstiimulitega seotud meetmeid ning
tagasipöördujate taasintegreerimismeetmeid ei oleks saanud fondi toetuseta
rakendada. Ka Kreeka kinnitas, et fondi toetuseta oleks olnud väga keeruline
teha koostööd teiste liikmesriikidega või korraldada kahepoolseid kohtumisi
kolmandate riikide ametiasutustega. Mõned
liikmesriigid (Eesti, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Belgia) seevastu väitsid,
et sunniviisilise tagasipöördumisega seotud meetmeid oleks saanud fondi
vahendite puudumise korral ellu viia riigieelarve raames. Hispaania märkis
näiteks, et üksnes riigieelarvest tehti oluline osa iga-aastastest riiklikest
investeeringutest, millega toetati tagasipöördujate abistamist, isikusamasuse
tuvastamise komisjone ja tagasilende. Mõningad liikmesriigid (Tšehhi Vabariik, Soome,
Prantsusmaa, Luksemburg) on kinnitanud, et mõned fondi kaasrahastatud meetmed
oleks saanud märkimisväärses ulatuses ellu viia. See hõlmab suures osas ka
väljasaatmist, kuna õiguslik alus selleks on enamikus liikmesriikides olemas. Parimad
tavad ja saadud kogemused Mõned
liikmesriigid andsid teada, et tagasipöördumismenetluste tõhusale haldamisele
aitasid oluliselt kaasa järgmised haldustavad:
heade suhete loomine abisaajatega;
eraldatud vahendite alakulutamist
takistavate programmimeetmete kehtestamine;
pikaajaliste ja mitmeaastaste
projektide rakendamine;
vastastikuse mõistmise tagamine
erinevate sidusrühmade vahel.
Kordaläinud tagasipöördumismenetluste
haldamise alaste tegevustena nimetati järgmisi tavasid:
vabatahtliku tagasipöördumise kavad
(Ühendkuningriik);
tihedad sidemed
tagasipöördumisriikidega (Leedu, Madalmaad, Poola, Portugal);
võimalikele tagasipöördujatele nõustamisteenuste
osutamine tagasipöördumiskavade kohta (Saksamaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia,
Malta);
tagasipöördumismenetluste
integreeritud lähenemisviisi loomine – alates
lahkumiseelsest ettevalmistusest kuni taasintegreerimisabini (Belgia, Eesti,
Portugal);
valitsusväliste organisatsioonide
koostöö
vabatahtlike tagasipöördumiskavade elluviimisel ja rändajate kogukondade kirjeldamisel
(Itaalia, Portugal);
kinnipidamis- ja vastuvõtukeskuste
osalemine võimalikele abisaajatele vabatahtliku tagasipöördumise kavade
kohta teabe jagamisel (Soome, Rumeenia).
Peale selle märkisid
mõned liikmesriigid tagasipöördumisriikidega koostöö tegemisel järgmiste
parimate tavade väljakujundamist: ·
konverentsi
korraldamine suhete arendamiseks liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel,
millele järgneb tagasivõtulepingute allkirjastamine; ·
kontaktid
tagasipöördujate isikusamasuse tuvastamise eest vastutavate kolmandate riikide
konsulaaresindustega; ·
koostöö
liikmesriikide valitsusväliste organisatsioonide ja vastuvõtjariikide
sõsarorganisatsioonide vahel vabatahtliku tagasipöördumise toimingute
valdkonnas. Mõned
liikmesriigid rõhutasid fondi haldamise ja juhtimise valdkonnas saadud
kogemusi, sealhulgas järgmist:
parem kavandamine;
menetluste lihtsustamine;
tõhusamad rahastamisprotsessid;
riigihangete parem korraldamine;
vajaduste hindamise ja jätkusuutlikumate
tulemuste saamise tavade väljatöötamine.
Viimase all
peetakse silmas taasintegreerimisabi hoolikat kohandamist kolmandate riikide
kodanike konkreetsete vajadustega, tagades teadmussiirde projektijuhtide seas,
sidudes taasintegreerimise alase tegevuse kohaliku arengupoliitikaga
tagasipöördumisriikides, kasutades kohalikke nõustajaid, et teavitada võimalikke
tagasipöördujaid vabatahtliku tagasipöördumise kavadest, ja tehes korrapäraseid
kontrollkülastusi päritoluriikidesse, kus selliseid kavasid rakendatakse. JÄRELDUSED Olles läbi
vaadanud liikmesriikidelt saadud hindamisaruanded ja võttes arvesse muud teavet,
leiab komisjon, et ajavahemikku 2008–2010 hõlmavate Euroopa
Tagasipöördumisfondi programmide rakendamise üldseis on üsna rahuldav. Projektide
teostajad ja riikide ametiasutused suutsid saavutada häid tulemusi isegi tingimustes,
kus fondi rakendamine oli mõne liikmesriigi jaoks esimesel aastal keeruline. Peale selle võib
järeldada, et fond täidab sellele pandud lootusi kiirendada
tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise rakendamist
liikmesriikides. Fondi vahenditega toetati teabekampaaniate tegemist ning
laialdast teabe levitamist tagasipöördumise kohta paljudes keeltes ja
sihipäraste sidekanalite kaudu, võimalike tagasipöördujate nõustamisteenuste kasutuselevõttu
või nende arendamist (nt laiendamist uutele rändajate rühmadele, nagu
kinnipeetavad isikud, perekonnad, inimkaubanduse ohvrid), taasintegreerimisabi
kasutuselevõttu või selle arendamist päritoluriigis ning riigipõhiste
andmebaaside väljatöötamist. Tulemuste kohta on liikmesriigid teatanud, et
fondi kaasrahastatud meetmed aitasid – mõne liikmesriigi puhul seejuures märkimisväärselt
– üldiselt arendada tagasipöördumismenetluste haldamise integreeritud
lähenemisviisi, suurendada tagasipöördujate arvu ja parandada tagasipöördumisprotsessi
kvaliteeti. Samuti aitas
fond suurendada vabatahtliku tagasipöördumise kasutamist võrreldes sunniviisilise
tagasipöördumisega ja võimaldas ka mõnes liikmesriigis kehtestada vabatahtliku
tagasipöördumise ja taasintegreerimise meetmed. Üldiselt saadavad liikmesriigid
siiski rohkem rändajaid tagasi sunniviisiliselt kui vabatahtlikult. Edaspidi tuleb
keskenduda veelgi enam vabatahtlikule tagasipöördumisele kooskõlas ELi normidele
vastava põhimõttega, mille kohaselt on vabatahtlik tagasipöördumine esmatähtis. Kuigi liikmesriikidevahelise
koostöö valdkonnas nimetati mõningaid saavutusi (nt ühised tagasilennud,
parimate tavade vahetamine), näitavad selle eesmärgi jaoks eraldatud väikesed
summad (vähem kui 3 % liikmesriikide poolt hinnataval ajavahemikul
kulutatud kogusummast) koostöövõrgustike loomisega seotud raskusi või Frontexi
korraldatud ühiste tagasilendude eelistamist. Edaspidi tuleks rohkem keskenduda
praktilise koostöö edendamisele, et vähendada tegevuse kattumist näiteks
kolmandate riikidega tehtava koostöö puhul, koolitustegevuse valdkonnas ja
teabe kogumisel tagasipöördumisriigis valitseva olukorra kohta. Fondi aluseks
olevat solidaarsuspõhimõtet arvestades on Ühendkuningriik, Kreeka,
Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, kelle eraldised moodustasid ajavahemikul 2008–2010
59 % kõigist ELi eraldatud vahenditest, tulnud fondi haldamise ja programmide
rakendamisega üsna hästi toime, nende keskmine rakendusmäär oli 83 %. Kõik
need liikmesriigid peale ühe pidasid fondi üldiseid tulemusi ja saavutusi väga
positiivseteks. Kreeka hindas fondi rakendamisel ilmnenud õigus- ja haldusprobleemide
tõttu tulemused positiivseteks. Ajavahemikuks 2014–2020
loodud uute fondide menetlused ja süsteemid on välja töötatud vastusena
liikmesriikide kriitikale, mis rõhutati vajadust lihtsustamise ja
halduskoormuse vähendamise järele. Solidaarsusrahastu esimene põlvkond (SOLIDi
fondid, mille hulka kuulub ka Euroopa Tagasipöördumisfond) ühendab mitmeaastase
raamistiku aastaprogrammidega, mis muudab kõnealuse süsteemi keerukaks,
aeganõudvaks ja küllaltki raskesti hallatavaks. Tulevased fondid liiguvad mitmeaastasel
programmitööl põhineva lähenemisviisi suunas, mille eesmärk on suurendada
paindlikkust, tunduvalt vähendada komisjoni, liikmesriikide ja abisaajate töökoormust
ning võimaldada fondide tulemuspõhisemat haldamist. Erinevalt praeguse
üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” hõlmatavast neljast eri
alusaktiga programmist on programmide arvu vähendamise kaudu muudetud järgmiste
fondide ülesehitus lihtsamaks ning loodud kahe fondiga struktuur:
Sisejulgeolekufond ning Varjupaiga- ja Rändefond (milles ühendatakse praegused
Euroopa Tagasipöördumisfond, Euroopa Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide
Kodanike Integreerimise Fond). [1] Komisjon koostas käesoleva aruande peamiselt
osalevate liikmesriikide esitatud andmete põhjal. Vaatamata sellele, et
komisjon viis läbi andmete kvaliteedi hindamise, ei saa välistada ebaühtlust
või ebatäpsusi. Komisjon on siiski seisukohal, et see ei tohiks mõjutada
aruande järelduste tähendust ja usaldusväärsust. [2] Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile,
millega kehtestatakse raamprogramm „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine”
aastateks 2007–2013, KOM(2005) 123 (lõplik). [3] Üldprogrammi
teised fondid on Välispiirifond,
Euroopa Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond. [4] Taani kohta käiva protokolli kohaselt ei osale Taani fondi tegevuses. [5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 575/2007/EÜ,
23. mai 2007, millega asutatakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude
juhtimine” raames Euroopa Tagasipöördumisfond aastateks 2008–2013, artikli 50
lõige 3. [6] Otsuse nr 575/2007/EÜ artikli 50 lõige 2. [7] Otsuse nr 575/2007/EÜ artikli 49 lõige 2. [8] Otsuse nr 575/2007/EÜ artikli 49 lõige 3. [9] Ettevalmistavate meetmete hinnang on kättesaadav
järgmisel veebileheküljel: http://ec.europa.eu/home-affairs/funding/2004_2007/solidarity/funding_solidarity_en.htm. [10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, 16. detsember
2008, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate
kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Direktiivi kohaldatakse kõigi ELi
liikmesriikide suhtes, välja arvatud Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik.
Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 24. detsember 2010. [11] Üldised riiklikud programmid, sealhulgas Euroopa
Tagasipöördumisfond. [12] AT, BE, CZ, IE, LU, PL, PT,
SE, UK. [13] BG, EE, FI, FR, DE, EL, HU, IT, LV,
LT, MT, NL, RO, SK, SI, ES. [14] Vabatahtliku tagasipöördumise andmeid Küprose kohta ei
esitatud. [15] Üldised riiklikud programmid, sealhulgas Euroopa
Tagasipöördumisfond. [16] Välispiirifond, Euroopa
Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond. [17] Rakendusmäär näitab, mil määral liikmesriigid tegelikult kulutasid neile
esialgselt eraldatud vahendeid. [18] AT, BE, DE, ES, FI, FR, HU, IE, IT, LV, MT, PL, PT,
SE, SK, UK. [19] AT, DE, ES, FR, IT, PT. [20] BG, CZ, EE, LT, LU, SI. [21] Järgmised liikmesriigid ei vaadanud läbi ühtegi oma
aastaprogrammi ajavahemiku 2008–2010 kohta: AT, BG, CZ, LU, MT, SI. [22] DE, EE, EL, ES, FI, FR, HU, IT, LV,
PL, PT, RO, SE, SK, UK. [23] BE, DE, EE, EL, ES, FI, FR, HU, IT, LT, LV, NL, PL, PT,
RO, SE, SK, UK. Küpros ei esitanud hinnangut oma 2009. aasta programmi
läbivaatamise kohta. [24] AT, BE, BG, EE, EL, ES, FI, FR, HU, IE, LT, LV, MT,
NL, PL, PT, SE, SI, SK, UK. [25] AT, BG, CZ, DE, EL, ES, FI, FR, HU, IT, LV, LT, LU,
MT, NL, PL, PT, SE, SI, SK, UK. [26] AT, BE, BG, CY, CZ, EE, EL, ES, FI, IT, LT, LV, MT,
PL, PT, RO, SK. [27] Väljundite ja tulemuste prioriteetide kaupa esitamine
kajastab liikmesriikide ettekujutust kõnealustest prioriteetidest ja nende
projektide hilisemat liigitamist. Eri liikmesriikides võivad olla sarnased
projektid kavandatud erinevate prioriteetide raames. Kõigi prioriteetide
väljundites ja tulemustes esineb mõningast kattuvust, näiteks pöörduti
vabatahtlikult tagasi nii 1. kui ka 3. prioriteedi raames rakendatud meetmete
tulemusena või abistati 1., 3. ja 4. prioriteedi raames rakendatud meetmete
kaudu haavatavaid inimesi. [28] Väga hea: AT, BE, CY, ES, FI, FR, IT, LV, LT, PL, PT,
SK, UK (13). Hea: BG, DE, EE, EL, HU, IE, MT, NL, RO, SI (10). [29] CZ, LU, SE. [30] Seoses
meetmevaldkondadega 10 ja 11 on partnerlus tagasipöördumisfondi algatatud uus
koostöövorm liikmesriikide vahel või kolmandate riikidega, st uute
koostööalgatuste väljaarendamine asjaomaste sidusrühmadega. [31] BG, CZ, DE, ES, FI, FR, IE, LT, PL, PT, RO, SK. [32] AT, BG, CZ, DE, FI, IE, LV, LT, NL PL, PT, RO. [33] AT, BE, BG, DE, EE, ES, FI, FR, HU, IT, LT, NL, PL,
PT, SE. [34] BE, CY, FI, FR, LV, LT, NL, PT, RO, SE. [35] DE, FI, IE, LT, MT, PT, RO. [36] CY, SI, LV. [37] EE, ES, FI, FR, IT, MT, SE. [38] BE, BG, CY, EE, EL, ES, FI, FR, HU, IE, IT, LT, LV, MT,
PL, PT, SE, SI. [39] BE, CY, FI, FR, LV, LT, NL, PT, RO, SE. [40] BE, HU, LT, EE. [41] DE, IE, PT, SE. [42] BE, EL, LV, MT, NL, PT. [43] BE, CY, EL, IE, PL, RO, UK. [44] BG, CZ, DE, EE, EL, PL, UK. [45] BE, CY, CZ, EE, EL, FR, IE, IT, LV, PL, RO, UK. [46] BG, EE, LU. [47] AT, BE, BG, EL, ES, FI, HU, IE, IT, LT, LU, NL, PL,
RO, SI, SK, UK. [48] BE, BG, CY, EE, EL, HU, IT, LT, LV, PL, RO, SE, SI, SK. [49] BE, CZ, ES, EE, IE, MT, NL, PL, PT, SE, UK. [50] BE, BG, CY, DE, EE, EL, ES, FI, HU, IT, LT, LV, MT, PL,
PT, RO, SI. [51] Ühendkuningriik ja Iirimaa ei kohalda tagasipöördumisdirektiivi.