This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0033
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Addressing the consequences of disenfranchisement of Union citizens exercising their right to free movement
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärjed
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärjed
/* COM/2014/033 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärjed /* COM/2014/033 final */
1. Sissejuhatus Kodanikud saavad väljendada oma poliitilist
tahet hääletamise kaudu. Tegemist on kodakondsusega kaasaskäiva olulise
poliitilise õigusega, mis on demokraatia olemuse tuum. Euroopa Liit rajaneb
demokraatia väärtuste austamisel[1].
Igal ELi kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias[2]. Komisjoni jaoks on
äärmiselt oluline, et ELi kodanikke innustataks liidu demokraatias osalema[3]. ELi kodanike
poliitilisi õigusi rõhutati 2013. aastal Euroopa kodanike teemalise aasta
raames, mille käigus püüti edendada arutelusid ja teavitada kodanikke ELi
kodakondsusega kaasnevatest õigustest ja kohustustest. 2010. aasta aruandes ELi kodakondsuse kohta[4] leiti, et üks takistus,
millega mõne liikmesriigi kodanikud poliitikas osalejatena kokku puutuvad on
see, et pärast teatava aja elamist välisriigis, sealhulgas teises
liikmesriigis, kaotavad nad päritoluriigis õiguse hääletada
parlamendivalimistel (nad jäetakse valimisõigusest ilma). Seetõttu ei saa nad
üldse parlamendivalimistel osaleda, toimugu need selles liikmesriigis, kust nad
pärit on, või selles, kus nad elavad. Vastavalt ELi lepingu artikli 4 lõikele 2 peab
liit austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende
poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. Samal ajal on igal liikmesriigil
õigus ise otsustada, kes moodustavad valijaskonna nende parlamendivalimistel,
ilma et see piiraks kõigile liikmesriikidele ühise väärtuse – demokraatia –
austamist. Ometi tuleb arvestada sellega, et riigi
poliitikat, mille alusel kodanik valimisõigusest ilma jäetakse, võidakse
käsitada ELi kodakondsusega kaasnevate õiguste, näiteks iga ELi kodaniku
põhiõiguse – õiguse vabalt liikuda ja elada ELi territooriumil – kasutamise
piiramisena. See on vastuolus ELi
kodakondsuse olemusega, s.t põhimõttega, et ELi kodakondsus täiendab riigi
kodakondsust ja selle eesmärk on anda ELi kodanikule täiendavaid õiguseid.
Antud juhul võib vabalt liikumise õiguse kasutamine tuua kaasa poliitilises
elus osalemise õigusest ilmajäämise. Selline poliitika ei sobi kokku ka praeguse
üldsuundumusega anda mitteresidentidest kodanikele õigus hääletada[5]. Pealegi võivad teises
liikmesriigis elavad ELi kodanikud säilitada tihedad sidemed oma
päritoluriigiga kogu elu jooksul ja seal vastuvõetud õigusaktid võivad neid
vahetult mõjutada (nt maksude maksmine, pensioniõigused). Teleülekannete
jälgimine välisriigis[6]
on laialt levinud ning internet ja muud võrgu- ja mobiilsidepõhised
tehnoloogiad, sealhulgas sotsiaalmeedia, on kõikjal kättesaadavad. See muudab
päritoluriigi poliitikaga kursis olemise ning sotsiaal- ja poliitikaelus
osalemise lihtsamaks kui kunagi varem. Korduvad petitsioonid, küsimused Euroopa
Parlamendi liikmetelt ja kirjad kodanikelt annavad tunnistust sellest, et ELi
kodanikud on mures selle poliitilise õiguse nõrgenemise pärast. Üldiselt
leiavad eurooplased, et ELi kodanikke ei tohiks jätta ilma õigusest hääletada
parlamendivalimistel riigis, mille kodakondsus neil on, üksnes põhjusel, et nad
on kolinud elama teise ELi riiki[7]. Neil põhjustel teatas komisjon 2010. aasta
aruandes ELi kodakondsuse kohta, et käivitab arutelu selgitamaks välja,
milliseid poliitikavalikuid kasutada, et hoida ära olukord, kus ELi kodanikud
jäävad vaba liikumise õiguse kasutamisel ilma oma poliitilistest õigustest (20. meede). Selle jätkuna selgitas komisjon kirjades
teatavatele liikmesriikidele oma seisukohti negatiivsest mõjust, mida
valimisõigusest ilmajätmine toob endaga kaasa ELi kodanike õigustele, ja kutsus
neid sel teemal kaasa mõtlema. Vastused tõid selgust riikide olemasolevatesse seadustesse
ja poliitikasse ning seal toimuvatesse aruteludesse. 19. veebruaril 2013 korraldasid Euroopa
Parlament ja komisjon huvirühmade ühise ärakuulamise ELi kodakondsuse teemal.
Osalesid ELi kodanikud, kodanikuühiskonna esindajad, Euroopa Parlamendi liikmed
ja eksperdid. Nad rõhutasid, et praegune poliitika, mis jätab kodanikud ilma
valimisõigusest, ja põhjendused sellele poliitikale tuleks ümber hinnata,
võttes arvesse suundumusi suurema demokraatliku osaluse poole ELis. 2013. aasta aruandes ELi kodakondsuse kohta (ELi
kodanikud: sinu õigused, sinu tulevik[8])
rõhutas komisjon, et liidu kodakondsuse keskne põhimõte on ELi kodanike täielik
osalemine ELi demokraatia elluviimises kõigil tasanditel. Seepärast teatas
komisjon, et teeb ettepanekud konstruktiivseteks lahendusteks, kuidas teises
liikmesriigis elavad ELi kodanikud saaksid täies ulatuses osaleda ELi
demokraatia elluviimises, säilitades õiguse hääletada parlamendivalimistel oma
päritoluriigis (12. meede). Käesolevas teatises seda lubadust
täidetaksegi. Teatis põhineb liikmesriikides ja ELis toimuvate arutelude
tulemustel. Nendesse on kaasatud kodanikuühiskond, akadeemiliste ringkondade
esindajad ja ELi kodanikud ise. Selle eesmärk on pakkuda konstruktiivseid
lahendusi selle kohta, kuidas tõhustada ELi kodanike õigust osaleda liidu
demokraatia elluviimises ja õigust vabalt liikuda, piirates selliste meetmete,
haldustavade ja siseriikliku poliitika tagajärgi, mis jätavad kodanikud
valimisõigusest ilma. Neid variante kaalutakse koostöös liikmesriikidega. Teatisele
on lisatud soovitus, milles pakutakse välja kaasavad ja proportsionaalsed
lahendused. 2. Hetkeolukord liikmesriikides Enamikus
liikmesriikides kaotab kodanik hääleõiguse, kui ta on süüdimõistetud raske
kuriteo toimepanemises või kui ta on kaotanud teovõime vaimse tervise probleemi
või puude tõttu. Komisjoni kasutuses olevate andmete põhjal
võib praegu viie liikmesriigi õiguse järgi teises liikmesriigis elav liidu
kodanik kaotada õiguse hääletada pelgalt seetõttu, et ta on teatava ajavahemiku
jooksul elanud välismaal[9].
Sellise korra peamised iseloomujooned on kokkuvõtvalt ära toodud allpool. Taanis on riigist lahkuval Taani kodanikul
lubatud jääda valijate nimekirja, kui ta annab teada, et kavatseb naasta riiki
kahe aasta jooksul[10].
Tegemist on põhiseaduses sätestatud alalise elukoha nõudega, mis on eeltingimus
parlamendivalimistel hääletamiseks[11].
Mõnedel valijatel[12]
peab alaline elukoht olema Taanis isegi siis, kui nad elavad välismaal. Samamoodi on lubatud Iirimaalt lahkuvatel Iiri
kodanikel jääda valijate nimekirja, kui nad annavad teada, et kavatsevad naasta
18 kuu jooksul[13].
Samas uuris Iirimaa põhiseaduslik konvent (Ireland’s Constitutional
Convention) põhiseaduse reformi kava raames 2013. aastal võimalust nende
piirangute kaotamiseks, ja tegi oma aruandes ettepaneku anda Iiri kodanikele
õigus hääletada presidendi valimistel Iirimaa saatkondades ilma selle
piiranguta. Aruanne esitati Iiri valitsusele 25. novembril 2013[14]. Iiri valitsusel tuleb
esitada aruande kohta omapoolne seisukoht 2014. aasta märtsis. Küprose kodanikud kaotavad õiguse hääletada
parlamendivalimistel, kui nad on elanud väljaspool Küprost kuus kuud vahetult
enne valimiste toimumist, välja arvatud juhul, kui nad õpivad välismaal või
töötavad seal ajutiselt või elavad seal tervislikel põhjustel[15]. Malta põhiseaduse järgi kaotab Malta kodanik
õiguse hääletada, kui ta ei ole riigis elanud vähemalt kuus kuud 18kuise
perioodi vältel vahetult enne parlamendivalimistel hääletamiseks
registreerimist[16]. Briti kodanik kaotab õiguse hääletada Ühendkuningriigi
parlamendi valimistel, kui teda ei ole valijaks registreeritud
Ühendkuningriigis asuval aadressil eelneva 15 aasta jooksul[17]. Viimastel aastatel on
järjestikused valitsused ja parlamendi koosseisud leidnud, et selline piirang
on üldjuhul vajalik ja põhjendatud. Seda piirangut on püütud vaidlustada
Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid kohus on leidnud, et kooskõlas varasema
kohtupraktikaga ei ole see vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni
protokolli nr 1 artikliga 3[18].
Euroopa Liidu Kohus ei ole selle sätte kooskõla ELi õigusega veel kindlaks
teinud[19]. Mõnes liikmesriigis on parlamendivalimistel hääletamisõiguse
säilitamiseks kehtestatud teatavad muud tingimused. Saksamaa kodanikud on parlamendivalimistel
hääleõiguslikud, tingimusel et nad täidavad ühe järgmistest tingimustest: nad
kas i) on pärast 14aastaseks saamist elanud katkematult Saksamaal vähemalt kolm
kuud ja seda viimase 25 aasta jooksul, või ii) on isiklikult või vahetult
kursis Saksamaa poliitilise olukorraga ja see mõjutab neid[20]. Austria seadus[21] näeb ette, et kodanik
taotleb enne riigist lahkumist, et ta jäetaks valijate nimekirja. Taotlus tuleb
esitada uuesti iga 10 aasta tagant. Seda on võimalik teha ka elektrooniliselt.
Ametivõimudel lasub kohustus teavitada välismaal elavaid kodanikke sellest, et
nende nimi on valijate nimekirjast kustutatud. Ametivõimud teavitavad ka
välismaal elavaid Austria kodanikke nende õigusest end nimekirja kanda. 3. Euroopa
Nõukogu
seisukoht Riikidel on suveräänne õigus kehtestada
kooskõlas neid siduvate rahvusvaheliste normidega tingimusi, sealhulgas riigis
elamise nõue, mida nende kodanikud peavad täitma, et neil oleks
parlamendivalimistel õigus hääletada. Euroopa Inimõiguste Kohus on selliseid
residentsustingimusi hinnanud Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli
nr 1 artikli 3[22]
alusel ning on leidnud kõikide siiani menetletud kohtuasjade puhul, et nende
näol ei ole põhimõtteliselt tegemist valimisõiguse meelevaldse piiramisega[23]. Kohus on toonud välja
asjaolud, mis võivad selliste tingimuste kehtestamist õigustada[24]: ·
eeldus, et mitteresidendist kodanik ei ole nii
vahetult või pidevalt seotud riigi igapäevaprobleemidega ja on nendega vähem
kursis; ·
kandidaatidel on keeruline tutvustada oma
vaatenurki välismaal elavatele kodanikele ja viimastel puudub võimalus mõjutada
kandidaatide seadmist või nende valimisprogrammide kujundamist; ·
tihe seos õigusel hääletada parlamendivalimistel ja
sellisel viisil valitud poliitiliste esindusorganite vahetul mõjul inimeste
elule; ning ·
legitiimne soov piirata välismaal elavate kodanike
mõju valimistel küsimustes, mis mõjutavad hoolimata nende olulisusest eelkõige
inimesi, kes elavad selles riigis. Selliseid piiranguid tuleks siiski kaaluda
poliitilise osaluse aluseks olevate aluspõhimõtete taustal. Euroopa Inimõiguste
Kohus on rõhutanud, et hääleõigus ei ole privileeg. 21. sajandil
demokraatliku riigi peamiseks eelduseks peab olema võimalikult suure kaasatuse
soodustamine [...] mis tahes üldine, automaatne ja diskrimineeriv
kõrvalekaldumine üldiste valimiste põhimõttest võib õõnestada selliselt valitud
seadusandliku organi ja selle vastu võetud seaduste demokraatlikku
õiguspärasust[25]. Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse
kaudu” (Veneetsia komisjon) on soovitanud olukorras, kus hääletamisõiguse
peatamine on seotud teatava ajavahemikuga pärast kodaniku riigist lahkumist,
selle ajavahemiku möödudes olukord pigem uuesti läbi vaadata, kui lasta sel
häälel lihtsalt kaduma minna. Riigid võivad välismaal elavate kodanike
hääletamisõigusele kehtestada teatavad ametlikud piirangud, nt nõue kanda end
valijate nimekirja, mille kehtivusaeg on tavaliselt piiratud. Sel viisil on
võimalik jätta välja isikud, kellel puuduvad päritoluriigiga sidemed, pidades
samal ajal kinni proportsionaalsuse põhimõttest[26]. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud,
et praegune suundumus on pigem anda mitteresidendist kodanikele õigus
hääletada. Euroopa Nõukogu liikmeks olevate riikide seadusi läbi vaadates
leidis kohus, et tänu uutele tehnoloogiatele ja reisimise odavnemisele on
riigist lahkunuil nüüd kontaktid riigiga, mille kodakondsed nad on, tihedamad
kui see oleks olnud võimalik nelikümmend või isegi kolmkümmend aastat tagasi.
Sellest lähtuvalt on mitmed riigid [...] muutnud oma õigusakte, et anda esimest
korda mitteresidentidele õiguse hääletada parlamendivalimistel.” Kohus leidis
siiski, et kuigi Euroopal ei ole selles küsimuses veel ühtset lähenemisviisi,
on praegu selge suund selles suunas, et anda mitteresidentidest kodanikele
õigus hääletada[27]. 4. ELi poliitika Euroopa Kohus on sedastanud, et kui küsimuse
otsustamine on liikmesriikide pädevuses, nt parlamendivalimiste hääleõiguslike
isikute määratlemine, peavad nad sellegipoolest seda pädevust kasutama liidu
õigust järgides, eriti aluslepingu sätteid iga liidu kodaniku õiguse kohta
vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, ja ei tohi seetõttu
kedagi avalikult või varjatult kodakondsuse alusel diskrimineerida[28]. Selle põhjal on kohus näiteks Euroopa
Parlamendi valimiste osas tunnistanud, et residentsusega seotud kriteerium ei
ole põhimõtteliselt sobimatu nende isikute määratlemiseks, kellel on Euroopa
Parlamendi valimistel hääletamis- ja kandideerimisõigus, kui on tagatud, et
selliste kriteeriumide tulemusena ei rikuta ELi õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige
mitte-diskrimineerimise põhimõtet[29]. Riigi õigusaktidega, mis käsitlevad
parlamendivalimiste valijaskonda, on teine lugu. Praegu ei ole üheski
liikmesriigis üldist seisukohta, mille kohaselt antaks nende territooriumil
elavatele teise liikmesriigi kodanikele õigus hääletada parlamendivalimistel[30]. Valimisõigusest
ilmajäetud ELi kodanikel ei ole tavaliselt parlamendivalimistel õigust
hääletada üheski liikmesriigis. Kuna Euroopa Liit ei ole veel kasutanud talle
ELi toimimise lepingu artikliga 25 antud õigust täiendada liidu kodanikele
antud õiguseid, ei ole võimalik ELi õigusega ELi kodanikele tagada, et isiku
elukohaliikmesriigi vahetumine ei mõjuta tema õigust hääletada
parlamendivalimistel[31].
Olukord võib siiski viia selleni, et neil ei
ole võimalik täielikult teostada õigusi ja nautida hüvesid, mida ELi
kodakondsus neile igapäevaelus pakub. Esiteks võib praegust olukorda käsitada ELi
kodakondsuse põhiolemusega vastuolus olevana. ELi toimimise lepingu artiklis 20 on
sätestatud, et liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi
kodakondsust. ELi kodakondsusega seotud kesksed õigused antakse lisaks
neile õigustele, mis neil on konkreetse riigi kodakondsuse alusel. Keegi ei
oskaks oodata, et liidu kodakondsusega seotud õiguste kasutamine toob endaga
kaasa hääletamisõiguse kaotuse parlamendivalimistel. Tegemist on üldjuhul
õigusega, mis on seotud konkreetse riigi kodakondsusega. Teiseks võib liikmesriikide poliitika,
mille alusel saab kodaniku valimisõigusest ilma jätta, mõjutada seda, kuidas
ELi kodanikud kasutavad oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide
territooriumil. Näiteks võib selline isik jätta
ametiasutustele oma kolimisest teatamata, et mitte kaotada oma poliitilist
õigust päritoluriigis. Kolmandaks nõrgestab valimisõigusest
ilmajätmine asjaomaste ELi kodanike poliitilisi õiguseid, mis ei sobi kokku
püüuga edendada kodanike osalust liidu demokraatia elluviimisel. Valimisõigusest ilmajäetud ELi kodanikel on
küll õigus valida Euroopa Parlamendi liikmeid, kuid neil puudub õigus kaasa
rääkida protsessides, mille kaudu moodustatakse riigi valitsus, mille liikmed
moodustavad nõukogu – ELi kaasseadusandja. See on vastuolus püüdlusega
parandada kodanike võimalusi kaasa rääkida ühiskonnas nii riigi kui Euroopa
tasandil. Sel põhjusel soovitab komisjon teatavaid
meetmeid, mis aitaksid vähendada olukordi, kus ELi kodanikke, kes kasutavad oma
õigust vabalt liikuda, ähvardab oht jääda valimisõigusest ilma. Need meetmed ei piira komisjoni kui
aluslepingute täitmise järelevalvaja rolli ega aluslepingu norme ELi kodanike
õiguse kohta vabalt liikuda, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus. 5. Valikuvariandid valimisõigusest ilmajäämise tagajärgede
käsitlemiseks 5.1. ELi seisukohast ebasobivad
valikuvariandid Üheks valikuvariandiks, mida on viimastel
aastatel päritoluriigis poliitiliste õiguste kaotuse käsitlemiseks välja
pakutud, on kasutada elukohariigis naturalisatsiooni, mille tulemusena tekivad
poliitilised õigused selles riigis. Poliitiliste õiguste suurendamiseks
naturalisatsiooni kasutamine vastuvõtvas riigis oleks aga vastuolus ELi kodakondsuse
ideega olla esmane vahend, millega edendada rahvuslikku identiteeti ja
mitmekesisust ning tagada võrdne kohtlemine sõltumata kodakondsusest. Pealegi
ei võeta selles valikuvariandis arvesse neid paljusid erinevaid tahke, mida
peidab endas ELi sisene liikuvus. Isikud võivad elada lühema või pikema aja
vältel mitmes riigis ja lõpuks pöörduda tagasi oma päritoluriiki. Ei ole
mõeldav, et nad võtavad korraga või järjestikku mitu eri kodakondsust üksnes
selleks, et mitte kaotada oma poliitilisi õiguseid. Teine valikuvõimalus oleks algatada
struktureeritud dialoog või kasutada avatud koordineerimismeetodit, et
liikmesriigid tunnustaksid vastastikku kahe või mitmepoolsetel alustel teises
liikmesriigis (eriti naaberriigid või riigid, kellega on tihedad suhted)
elavate oma kodanike hääletamisõigust. Sellist käsitlust toetavad eelkõige
akadeemiliste ringkondade esindajad[32].
See tooks aga kaasa olukorra killustumise ja hääletamisõiguse ebaühtluse ELi
kodanike jaoks ELis[33]. 5.2. ELi seisukohast sobivad
lahendused 5.2.1. Proportsionaalsed lahendused
lühiajalises perspektiivis Teatavates liikmesriikides kehtivad praegu
normid, milles lähtutakse eeldusest, et pärast teatava aja elamist välismaal,
kaotab isik sideme poliitikaga oma päritoluriigis. Selline lähtekoht ei pea
alati paika. Seepärast oleks sobiv, et isikutele, kes võivad valimisõigusest
ilma jääda, antaks võimalus näidata, et nad on jätkuvalt huvitatud
poliitikaarengutest liikmesriigis, mille kodakondsus neil on. Tänapäeval on ELi kodanikel võimalus hoida end
kursis poliitikaga päritoluriigis ja praegu valitseb pigem suund kaasavama
poliitilise osaluse suunas. Võttes arvesse seda suundumust ja vaba liikumise
õiguse olulisust ELis, peaks olema võimalik leida proportsionaalseid lahendusi
lühiajalises perspektiivis. Need peaksid võimaldama ELi kodanikel endil
otsustada, kui tugevaid sidemeid nad tahavad päritoluriigiga säilitada. Selliste sidemete tõendamiseks tuleks käsitada
piisavana isiku konkreetset käitumist, näiteks taotluse esitamist valijate
nimekirja jäämiseks. Kodanike endi seisukohast oleks selline lahendus kõige
lihtsam ja kõige vähem koormav. Liikmesriigid,
kes piiravad oma kodanike õigust hääletada parlamendivalimistel üksnes alalise
elukoha alusel, peaksid võimaldama neil kodanikel, kes kasutavad oma õigust
vabalt liikuda ja elada Euroopa Liidus, säilitada hääletamisõigus, kui nad
näitavad üles jätkuvat huvi poliitika vastu liikmesriigis, mille kodakondsus
neil on, näiteks esitades taotluse valijate nimekirja jäämiseks. Asjaolu, et kodanikelt nõutakse valijate
nimekirja jäämise taotlemist, ei tohiks piirata liikmesriikide õigust nõuda oma
kodanikelt, et nad esitaksid sellise taotluse teatava aja tagant uuesti,
kinnitades seeläbi huvi püsimist[34].
Sellised
liikmesriigid, kes ei võta oma välismaal elavatelt kodanikelt hääletamisõigust
parlamendivalimistel, tingimusel et nad taotlevad valijate nimekirja jäämist,
võivad kasutada muid proportsionaalseid täiendavaid meetmeid, näiteks taotluse
uuesti esitamine teatud ajavahemike tagant. Selleks et välismaal elavate kodanike jaoks
oleks menetlus võimalikult lihtne, peaks taotlust valijate nimekirja kandmiseks
või sinna jäämiseks olema võimalik esitada elektrooniliselt. Liikmesriigid,
kes ei võta oma välismaal elavatelt kodanikelt õigust hääletada parlamendivalimistel,
tingimusel et nad taotlevad valijate nimekirja jäämist või esitavad
sellesisulise taotluse uuesti, peavad tagama, et neid taotlusi oleks võimalik
esitada elektrooniliselt. Viimaks on oluline, et kodanikel, kes kolivad
teise liikmesriiki või elavad seal, oleks piisavalt teavet tingimuste kohta,
mille alusel nad säilitavad oma hääletamisõiguse. Sellist teavet võib pakkuda
infovoldikute või elektroonilise meedia kaudu. Konkreetsele sihtrühmale
suunatud teavet võib jagada konsulaatide, saatkondade või ka välismaal elavaid
isikud koondavate organisatsioonide kaudu. Kui
liikmesriigi õiguses on ette nähtud, et tema teises liikmesriigis elavad
kodanikud kaotavad õiguse hääletada parlamendivalimistel, tuleks neid kodanikke
teavitada kohaste vahenditega ja õigeaegselt tingimustest ja praktilisest
korraldusest, mida tuleb järgida hääletamisõiguse säilitamiseks
parlamendivalimistel. Pikemaajalisem
visioon Käesolev arutelu ELi kodanike poliitilise
osaluse parandamise üle valimisõigusest ilmajätmise tagajärgede käsitluse kaudu
ei tohiks takistada arutelu pikemas perspektiivis selle üle, kuidas kaotada
puudused teises liikmesriigis elava ELi kodanike osalemisel nii riigi kui ka
vajaduse korral kohalikul tasandil. Käimasolevate arutelude käigus on tehtud ka
ettepanek, et valimisõigusest ilmajäetud ELi kodanike poliitilise osaluse
parandamiseks võiks vastuvõtvas riigis anda õiguse hääletada neile, kellel ei
ole hääletamisõigust parlamendivalimistel kuskil ELis. Kuid see on selgelt laiem küsimus, mille
lahendamine aitaks tugevdada iga kodaniku õigust osaleda liidu demokraatia
elluviimises, võimaldaks ühest riiki teise liikuvaid ELi kodanikke paremini
integreerida vastuvõtvas riigis ja tugevdada ELi kodakondsust. Nagu väljendatud ka 2013. aasta aruandes ELi
kodakondsuse kohta, oleks seda küsimust sobilik vaagida eesseisva laiema
mõttevahetuse raames ELi tuleviku kohta. 6. Kokkuvõte Võttes arvesse poliitilist dialoogi, mida on
valimisõigusest ilmajätmise üle peetud kõigi asjaomaste sidusrühmadega,
erinevate institutsioonidega ja kodanikuühiskonnaga, ning ELi kodanike endi
ootuseid, nagu nad on neid väljendanud avalikes konsultatsioonides ja ELi
tuleviku üle kodanikega peetud dialoogide raames, soovitab komisjon sobivaid
lahendusi. Valimisõigusest ilmajätmist käsitlevate praeguste lähenemisviiside
alused tuleks uuesti läbi vaadata, võttes arvesse sotsiaalmajanduslikku
reaalsust ja tehnoloogia arengut, Euroopa integratsiooni taset ja praegust
suundumust suurema poliitilise kaasatuse poole. Siinkohal on keskne osa ELi
kodakondsusel, mis annab kodanikele õiguse olla võrdne ja väärtustatud
ühiskonnaliige nii päritoluriigis kui ka selles riigis, kus parasjagu elatakse. Käesolevas teatises tehakse kindlaks
võimalikud konstruktiivsed lahendused, mida asjaomastel liikmesriikidel kaaluda
soovitatakse. Lisatud soovituses teeb komisjon ettepaneku kaasavate ja
proportsionaalsete lähenemisviiside kohta nende kodanike poliitiliste õiguste
suhtes, kes kasutavad õigust vabalt liikuda. See põhineb eeldusel, et kodanikud
peaksid saama ise otsustada, mil määral nad soovivad end jätta seotuks
poliitikaga oma päritoluriigis. Komisjon hindab, kuidas õigust vabale
liikumisele kasutanud liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärgedega
tegelemisel on edasi liigutud, kui ta esitab aruande edusammude kohta tõelise
ELi kodakondsuse suunas. [1] Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 (ELi leping). [2] ELi
lepingu artikli 10 lõige 3. [3] Komisjoni teatis „Ettevalmistused 2014. aasta Euroopa
Parlamendi valimisteks: valimiste veelgi demokraatlikum ja tõhusam korraldus”,
12. märts 2013 (COM(2013) 126), ja soovitus Euroopa Parlamendi valimiste
demokraatlikuma ja tõhusama läbiviimise kohta, 12. märts 2013
(C(2013) 1303). [4] KOM (2010) 603. [5] Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. mai 2013. aasta otsus
kohtuasjas Shindler vs. Ühendkuningriik, punktid 110 ja 115. [6] Seda soodustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi
2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist
käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise
kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv). [7] Ligi kaks kolmandikku (65 %) eurooplastest leiab,
et ei ole põhjendatud, et ELi kodanikud, kes elavad muus liikmesriigis kui
nende päritoluriik, kaotavad õiguse hääletada parlamendivalimistel: 2012. aasta
Eurobaromeetri uuring nr 364 valimisõiguste kohta http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_364_en.pdf.
Ligi sama suur osa vastanutest (62 %) jagas sama seisukohta ELi
kodakondsuse kohta korraldatud veebipõhisel konsulteerimisel. 2012. aasta
avalik konsultatsioon „ELi kodanikud: sinu õigused, sinu tulevik” http://ec.europa.eu/justice/citizen/files/report_eucitizenship_consultation_en.pdf. [8] COM(2013) 269. [9] Küpros, Taani, Iirimaa, Malta ja Ühendkuningriik. [10] 13. mai 1987. aasta parlamendi valimise seaduse nr 271 I
osa I peatüki artikli 2 lõige 3. Seadust on viimati muudetud 2009. aastal. [11] 5. juuni 1953. aasta põhiseaduse IV osa § 29. [12] Peamiselt diplomaadid, riigi ametiasutuste ja äriühingute
töötajad, rahvusvaheliste organisatsioonide ja Taani abiorganisatsioonide
töötajad, välismaal õppivad tudengid ja tervislikel põhjustel välismaal elavad
isikud. [13] 1992. aasta valimisseaduse nr 23 II osa artikli 11 lõige 3
punkt a. [14] Parlamendile (Oireachtas) esitatud viies aruanne on
kättesaadav aadressil https://www.constitution.ie/Default.aspx [15] Seaduse 72/1979 artikkel 5 ja seaduse 40/1980 artikkel 11,
viimati muudetud seadusega 4(i)/2003). [16] Põhiseaduse § 57, viimati muudetud seadusega
LVIII.1974.23. [17] 1985. aasta rahva esindamise seaduse artikli 1 lõige 3
punkt c. Viimati muudetud 2000. aasta erakondade ja rahvahääletuse seadusega. [18] Kohtuasi Shindler, eespool. [19] Kodanikud on püüdnud seda sätet vaidlustada riikide
kohtutes, kuid edutult. Samal ajal ei ole praeguse seisuga Euroopa Liidu
Kohtule eelotsuse küsimust esitatud. [20] 27. aprilli 2013. aasta föderaalsete valimiste seaduse 21.
muutmisseaduse artikkel 1, Saksa föderaalne ametlik väljaanne I, lk 962. See
seadus võeti vastu pärast Saksa Konstitutsioonikohtu tehtud otsust, milles ta
sedastas varasema riigis kehtinud õiguse analüüsi põhjal, et ainuüksi
kriteerium, mille kohaselt pidi mitte-residendist kodanik hääleõiguse
säilitamiseks olema Saksamaal varem elanud kolm kuud, ei olnud iseenesest
sobilik tõendamaks, et asjaomane isik on kursis riigi poliitilise olukorraga ja
see mõjutab teda. Selle asemel rõhutas kohus eelkõige seda, et isik peab
poliitilist olukorda tundma lisaks kaasaegsest meediast saadud infole ka
isikliku kogemuse kaudu, näiteks olles liikmeks ühingus või erakonnas, ja et
riik võib talle panna peale kohustusi; 4. juuli 2012. aasta otsus (2 BvC 1/11
ja 2 BvC 2/11), punktid 44, 45, 47, 50, 52, 56. [21] 1973. aasta valijate nimekirja seaduse artikli 2 lõige 3
ja artikli 2a lõige 1. [22] Protokolli nr 1 artiklis 3 on sätestatud õigus
vabadele valimistele, kehtestades, et lepinguosalised „kohustuvad mõistlike
ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel,
mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.” [23] Kõige viimasena kohtuasi Shindler, eespool. [24] Vt eelkõige 7. septembri 1999. aasta kohtuostus: Hilbe vs.
Liechtenstein, ja kohtuasi Shindler, eespool, punkt 105. [25] Kohtuasi Shindler, eespool, punkt 103. [26] Report on Out-of-Country Voting, 24. juuni
2011(CDL-AD (2011) 022) , punktid 72 ja 76. [27] Kohtuasi Shindler, eespool, punktid 110, 115. [28] Kohtuasi C-403/03: Schempp, punkt 19. [29] Kohtuasi C-300/04: Eman ja Sevinger, punktid 55 ja 61. [30] Ainsaks erandiks on Iiri kodanikud ning Küprose ja Malta
kodanikud (keda käsitatakse Rahvaste Ühenduse riikide kodanikena), kellele on
antud võimalus hääletada Ühendkuningriigis toimuvatel parlamendivalimistel, ja
Ühendkuningriigi kodanikud, kellele on antud võimalus hääletada Iirimaal
toimuvatel parlamendivalimistel. [31] ELi toimimise lepingu artikli 25 lõike 2 kohaselt võib
nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt võtta pärast Euroopa Parlamendilt
nõusoleku saamist vastu sätteid, mis suurendavad või täiendavad õiguseid, mis
liidu kodanikel on ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 alusel. Nimetatud
sätted jõustuvad pärast seda, kui liikmesriigid on need kooskõlas oma põhiseadusest
tulenevate nõuetega heaks kiitnud. [32] J. Shaw, E.U. citizenship and
political rights in an evolving European Union, Fordham L. Rev., Vol.
75 2549, 2567 (2007). [33] Nende liikmesriikide kodanikud, kus kasutatakse
valimisõigusest ilmajätmist, võivad saada õiguse hääletada mõnes või kõikides
liikmesriikides, kuid sellist õigust ei ole võimalik tagada kõigile 23
liikmesriigi kodanikule, kus valimisõigusest ilmajätmist ei kasuta. [34] Sellist varianti kasutatakse Austrias, kus taotlus tuleb
uuesti esitada iga 10 aasta tagant.