This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0029
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Report on Progress in Quality Assurance in Higher Education
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Aruanne kõrghariduse kvaliteedi tagamisel tehtud edusammude kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Aruanne kõrghariduse kvaliteedi tagamisel tehtud edusammude kohta
/* COM/2014/029 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Aruanne kõrghariduse kvaliteedi tagamisel tehtud edusammude kohta /* COM/2014/029 final */
SISUKORD 1........... SISSEJUHATUS......................................................................................................... 3 2........... KVALITEEDI TAGAMISE SUUNDUMUSED
ALATES 2009. AASTAST......... 4 2.1........ Millist tuge on kvaliteedi tagamise
süsteemist saanud teadusringkonnad, üliõpilased ja muud sidusrühmad
kvaliteedieesmärkide saavutamisel?............................................................................. 4 2.2........ Millist tuge on asutused saanud
kvaliteedi tagamise süsteemist, et laiendada juurdepääsu ja tagada, et õppurid
jõuaksid oma teaduskraadini?......................................................................... 5 2.3........ Millist tuge on kõrgkoolid saanud
kvaliteedi tagamise süsteemist, et anda üliõpilastele kvaliteetsed ja
asjakohased oskused?................................................................................................... 6 2.4........ Kas kvaliteedi tagamise süsteem on
toetanud õppimisalast liikuvust ja rahvusvahelistumist? 7 3........... JÄRELDUSED– ELi TOETUSE KOHTA
KÕRGHARIDUSE KVALITEEDI PARANDAMISEL 9 KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Aruanne kõrghariduse kvaliteedi tagamisel
tehtud edusammude kohta (EMPs kohaldatav tekst) 1. Sissejuhatus Euroopa kõrgharidus seisab silmitsi oluliste
ülesannetega. Euroopa Komisjon on mitmes hiljutises strateegiadokumendis
juhtinud tähelepanu nendele ülesannetele, mis hõlmavad järgmist: laiendada
oluliselt õpilaskonda, tõsta õpetamise ja õppimise kvaliteeti ning tagada parem
kooskõla ühiskonna ja tööturu laiemate vajadustega[1]; kohaneda
globaliseerumise ning kõrgkoolide ja seal õppijate arvu kiire kasvuga mujal
maailmas, mis ohustab Euroopa juhtpositsiooni maailma haridusturul[2]; parandada ja laiendada
kõrghariduse andmist, toetudes uuele tehnoloogiale, näiteks kasutades mahukaid
avatud internetikursusi ning virtuaal- või kombineeritud õpet[3]. Euroopa täiskasvanute
pädevuste hindamise programmi raames korraldatud uuring[4] näitas, et kõrgkooli
lõpetanute oskused on riigiti erinevad. Võttes arvesse loetletud ülesandeid, on
oluline säilitada ja parandada kõrghariduse kvaliteeti, arendada kaasaegseid
kõrgharidusasutusi, mis annaksid õppijatele kõrgetasemelised oskused, ning
edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut, et aidata saavutada Euroopa
2020. aasta strateegia eesmärke paremate töökohtade ja suurema
majanduskasvu osas. Kõrgharidusasutused vastutavad pakutava õppe
kvaliteedi eest (kvaliteedieesmärkide seadmine, saavutuste seire ja uute
eesmärkide püstitamine sisemise kvaliteeditagamise süsteemi kaudu). Neid
toetavad välisasutused (kvaliteediagentuurid), kes hindavad
kvaliteedistandardeid ja õppeasutusi, akrediteerivad õppekavasid ning võrdlevad
tulemuslikkust muude kõrgharidusasutustega (väline kvaliteeditagamise süsteem).
Riigiasutused on kohustatud tagama, et seatud eesmärkidele vastaks nii üksikute
õppeasutuste kui ka riigi kõrgharidussüsteemi kui terviku kvaliteet. Riiklikke
ja Euroopa vahendeid ja koostööd hõlmav raamistik suurendab süsteemidevahelist
usaldust. Kvaliteedi tagamise mehhanismid on seega tähtsad, et aidata
institutsioonidel ja poliitikakujundajatel reforme edukalt ellu viia. Käesolev aruanne on järg esimesele, 2009.
aastal avaldatud aruandele[5]
ning vastus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2006. aastal esitatud
üleskutsele anda aru kvaliteeditagamise edusammude kohta[6]. Tuginedes
2009. aasta aruandes esitatud järeldustele (milles osutati vajadusele
muuta kvaliteeditagamine tõhusamaks ja kasutajatele läbipaistvamaks, siduda see
avalikult kõrghariduse laiemate prioriteetidega ning arendada piiriülest
koostööd kvaliteedi parandamiseks) ja paljudele muudele allikatele,
kinnitatakse käesolevas aruandes, et kvaliteeditagamise süsteemil on
potentsiaali toetada aktiivsemalt süsteemi ja õppeasutuste reformimist ning
tehakse ettepanek õppeasutusi ja liikmesriike toetavate ELi meetmete võtmiseks. Seoses kvaliteedi tagamisega tundub sageli, et
keskendutakse pigem protsessile mitte sisule, kuid kvaliteedi tagamise
süsteemil on veel kasutamata potentsiaali, et toetada õppeasutusi nende
eesmärkide saavutamisel. Kui igal kõrgkoolil oleks kvaliteedi tagamise süsteem,
mis vastaks tema visioonile ja prioriteetidele, aitaks see suurendada
kõrgharidusasutuste mitmekesisust ja spetsialiseerumist, edendada laiemat
vastutustunnet ja aruandlust sidusrühmade suhtes ning anda süstemaatiliselt
tagasisidet strateegiliste otsuste tegemiseks, tagades pideva täiustamise.
Muutused juba toimuvad. Mõne kvaliteediagentuuri ülesandeid on laiendatud, et
koostada ülevaade kõrghariduse üldisematest eesmärkidest, mis on seotud näiteks
juurdepääsu laiendamisega haridusele, elukestva õppega, rahvusvahelistumisega
jne[7]. Mõnel juhul hõlmavad
kvaliteediülevaated ka doktoriõpet[8]
ja personalistrateegiaid[9].
Välises kvaliteedi tagamise süsteemis võib täheldada üleminekut
traditsiooniliselt kontrollilt, mille käigus keskendutakse vaid
kõrgharidusasutuse üksikute õppekavade akrediteerimisele, kogu asutuse
hindamisele tervikuna. Valdav enamik kvaliteedi tagamise süsteemidest
(69 %) hõlmab praegu nii õppeasutuse hindamist kui ka õppekava
akrediteerimist ning kasvav vähemus on võtnud suuna üksnes õppeasutuste
hindamisele[10].
Kvaliteedi tagamise süsteemide jaoks on tegemist paljulubava
tulevikusuundumusega – õppeasutuste hindamine võimaldab õppejõududel ja kõrgharidusasutustel
koostada õppekavasid ja tagada nende kvaliteeti, vältides vajadust taotleda iga
üksiku kava jaoks ametlikku välisakrediteeringut. See võimaldab neil
õppekavasid kiiresti kohandada, lähtudes tööturu muutuvatest vajadustest ning
muutustest üliõpilaste koosseisus. 2. KVALITEEDI
TAGAMISE SUUNDUMUSED ALATES 2009. AASTAST 2.1. Millist
tuge on kvaliteedi tagamise süsteemist saanud teadusringkonnad, üliõpilased ja
muud sidusrühmad kvaliteedieesmärkide saavutamisel? Enamik kõrgharidusasutusi on kehtestanud
konkreetsed kvaliteedi tagamise struktuurid ja menetlused (2010. aasta
uuringu kohaselt puudus vaid 5 % asutustest kvaliteedipoliitika eeskiri)[11]. Rohkem kui 75 %
kõrgharidusasutustest järgib kvaliteedi pideva parandamise riiklikku
strateegiat ning Hispaanias, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades, Soomes, Taanis
ja Tšehhi Vabariigis on see osatähtsus 100 %,[12] kuid haridusasutused
otsivad võimalusi, et menetlusele keskendumise asemel luua toimiv kvaliteedi
pideva parandamise süsteem[13].
Selline kvaliteedi tagamise süsteem, mis annaks pidevat tagasisidet asutuse strateegiliste
suundade kohta koos üksikasjaliku aruandlusega kõikidel tasanditel, on ikka
veel loomata[14].
Valdkondliku uuringu kohaselt on suurenenud
üliõpilaste kaasatus kvaliteedi parandamise protsessis. Ligikaudu 85 %
üliõpilastest on võimalus anda oma hinnang ning märkimisväärne osa neist usub,
et see mõjutab hariduse kvaliteeti[15].
2012. aastal olid üliõpilased kvaliteedi tagamise süsteemiga tihedalt
seotud või süsteemi võrdsed partnerid 17 riigis (2009. aastal oli
selliseid riike vaid 9), kuid üliõpilaste kaasatus erineb mitte ainult
liikmesriigiti, vaid ka riiklike süsteemide sees, paljudes kõrgharidusasutustes
piirdub kaasatus formaalse osaluse ja vaatlusega[16]. Paljudes riikides (BE-fr, BG, CZ, DE, DK, EE,
EL, FR, IT, LT, LV, PT, UK-Sc) on ametlik nõue, et tööandjad peavad osalema
välistes kvaliteedi tagamise süsteemides[17].
Samas ei ole nende aktiivne osalemine kvaliteedi parandamise protsessis
(näiteks osalemine asutuse auditeerimisel) laialt levinud. Tööandjad osalevad
väliskontrolli meeskonnas ainult Belgias (Valloonia), Kreekas, Leedus, Lätis
(kutseõppekavade puhul), Saksamaal, Soomes ja Ühendkuningriigis (sõltuvalt
õppeasutusest)[18]. Ka välised sidusrühmad on enamasti kaasatud
pigem teabevahetusse ega osale aktiivsete partneritena asutuse sisemises kvaliteedi
tagamise süsteemis. Kvaliteedi tagamise süsteemi tulemuste
avaldamine ergutab kvaliteeti parandama ning aitab luua usaldust ja
läbipaistvust, kuid suundumus avaldada vaid positiivseid hinnanguid (BE-nl, CY,
CZ, ES, FR, HR, LT, MT, PL, UK), on murettekitav. Vaid 12 piirkonnas (BE-de,
BE-fr, DK, EE, FI, HR, IE, IT, LU, LV, PT, SK) avaldas rohkem kui veerand
asutustest oma kriitilised aruanded[19].
Teavet on sageli keeruline mõista või on juurdepääs sellele raskendatud, mis
vähendab teabe väärtust[20]. 2005. aastal välja töötatud Euroopa
standardid ja suunised on aidanud riikide kvaliteedi tagamise süsteeme Euroopa
tasandil ühtlustada ja loonud raamistiku süsteemidevaheliseks koostööks. Siiski
tähendab suuniste praegune üldine iseloom seda, et neid tõlgendatakse erinevalt
ja rakendatakse ebaühtlaselt. Asutuste tasandil on suuniste kohaldamine ja mõju
piiratud. EURASHE küsitluse käigus arvas ainult 12 % vastanutest, et
Euroopa standardid ja suunised on õppejõudude jaoks kasulikud ning üksnes
10 % leidis, et need on vajalikud üliõpilaste, vilistlaste või tööandjate
jaoks[21].
Paljud kõrgharidusasutused on seisukohal, et kuigi on loodud üldine raamistik,
ei ole piisavalt praktilisi nõuandeid, kuidas töötada välja tugev
kvaliteedikultuur[22].
Üliõpilased ei ole enamasti suunistest teadlikud (59,7 % neist teatas, et
neil puudub selline teave üldse; 23,9 % teadis suunistest väga vähe)[23]. Euroopa standardeid
ja suuniseid on muudetud vastavalt 2012. aastal Bukarestis toimunud
ministrite konverentsi nõuetele, et suurendada nende selgust, kohaldatavust,
kasulikkust ja ulatust[24].
Läbivaatamine annab võimaluse toetada asutuste tegevust selliste väljakutsete
puhul nagu osalemise laiendamine, väljalangemise vähendamine, tööalase
konkurentsivõime parandamine jne ning tagada, et kvaliteedi tagamise süsteem
soodustab tugeva kvaliteedikultuuri loomist ja teadusringkondade tõelist
kaasatust. 2.2. Millist
tuge on asutused saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et laiendada
juurdepääsu ja tagada, et õppurid jõuaksid oma teaduskraadini? Selleks et saavutada Euroopa 2020. aasta
strateegia ja riikide eesmärgid suurendada koolilõpetajate arvu ja leevendada
oskuste puudust, peab Euroopas muutma kõrghariduse omandamise ahvatlevaks
kõigist ühiskonnakihtidest pärit inimestele. Kvaliteedi tagamise süsteem peab
toetama asutusi kvaliteedinõuete läbivaatamisel ja tugevdamisel ning asutuste
meetmete mõju suurendamist üliõpilaste värbamisel ja haridusele ligipääsu
laiendamisel. Esialgsete uuringute kohaselt on siiski vähe tõendeid selle
kohta, et kvaliteediagentuurid toetaksid õppeasutusi haridusele juurdepääsu
laiendamisel ning julgustaksid kohaldama üliõpilaste vastuvõtmisel uuenduslikke
lähenemisviise, näiteks varasemate õpingute tunnustamist, võimaldades
üliõpilastel tõendada ja üle kanda pooleli jäänud õppekavade raames omandatud
ühikud, või luues juurdepääsu neile, kes on omandanud hariduse
kutseõppeasutuses või muus haridusvaldkonna allsektoris[25]. Kõrgharidusasutuste väljalangemise vältimist[26] ja õpingute edukat
lõpetamist käsitleva strateegia kvaliteet ning näitajad ja eesmärgid, mille
abil mõõta edusamme, mõjutavad üliõpilaste võimalusi õpingute edukaks
lõpuleviimiseks. Üliõpilaste kaasamine õppekava koostamisse ning arendamisse
võib kaasa tuua üliõpilaste paremad õpitulemused. Siiski kaasab vaid 50 %
kõrgharidusasutustest üliõpilasi sellesse tegevusse ning ainult 40 %
asutustest kasutab töökoormuse mõõtmiseks üliõpilaste küsitlemist[27]. Süsteemid, mis
võimaldavad üliõpilaste edusamme jälgida (BE-nl, DK, DE, IE ja UK), võimaldavad
tuvastada riskielemente ja keskenduda õppeedukust parandavatele meetmetele.
Eesmärkide saavutamise seire, mida kohaldatakse poolte ELi kvaliteedi tagamise
süsteemide puhul (BE de, BE-fr, BE-nl, EE, EL, FI, IT, LT, HU, PT, SI, IS, LI,
NO), või positiivsete soorituste määra sidumine rahastamisega, mida
kohaldatakse mõnes üksikus piirkonnas (AT, BE-nl, CZ, DK, I, DE, IT, NL, SE,
UK-Sc),[28]
ärgitab kõrgharidusasutusi jälgima ja parandama oma edusamme väljalangemise
ennetamisel. Vaid 40 % kõrgharidusasutustest hindab
korrapäraselt üliõpilastele pakutavaid tugiteenuseid[29]. Kuigi peaaegu kõik
asutused pakuvad pedagoogilist abi, näiteks tuutorid, mentorid ning juhendamis-
ja nõustamisteenused, hindavad vaid pooled asutused nende teenuste
tulemuslikkust. Sarnast mudelit võib täheldada raamatukogu, arvutialaste ja
labori tugiteenuste puhul. 2.3. Millist
tuge on kõrgkoolid saanud kvaliteedi tagamise süsteemist, et anda üliõpilastele
kvaliteetsed ja asjakohased oskused? Üks ambitsioonikamaid hiljutisi reforme
käsitleb üleminekut üliõpilaskesksele õppimissüsteemile. Kuigi enamik
kõrgharidusasutustest kirjeldab õppekavasid üliõpilaste oodatavate õpitulemuste
kaudu, on õpitulemustega arvestamine õpetamis-, õppimis- ja hindamisprotsessis
endiselt probleemne. Kvaliteedi tagamise süsteemi abil saab julgustada
kõrgharidusasutusi, et nad toetaksid teadustöötajaid selle ülesande täitmisel
(nt AT, BE-fr, CZ, IE, LV, RO, UK korraldavad õppejõududele kohustuslikke
koolitusi õpitulemuste kasutamise kohta[30]).
Kvaliteedi tagamise süsteemi kohaldamisest õppekava koostamisel võib
õppejõududele olla abi kursuse kavandamisel ja hindamisel, toetudes selgetele
ja asjakohastele õpitulemustele ning tagades hindamise järjepidevuse. Õppekava
välise akrediteerimise korral seda enamasti arvesse ei võeta[31]. Kui on tagatud muude
õpitulemustele toetuvate läbipaistvuse tagamise vahendite –
kvalifikatsiooniraamistikud, Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise
süsteem (ECTS) ning diplomilisa – nõuetekohane kohaldamine, võimaldab
kvaliteedi tagamise süsteem vaadelda õpitulemusi kui kõrghariduse mooduleid –
ning seega toetada akadeemiliste kvalifikatsioonide ulatuslikumat tunnustamist
muude riikide poolt[32]. Enamikus kõrgharidusasutustes kasutatakse
kvaliteedi tagamise süsteemi, et hinnata ja töötada välja õpetamisoskused ja
-kvalifikatsioon, kuid akadeemilisel edutamisel hinnatakse teadustegevust
endiselt õpetamisest olulisemaks ning ainult neljandik kõrgharidusasutustest
pakub oma õppejõududele kohustuslikku koolitust[33]. Kvaliteedi tagamise
süsteemi kaudu saab toetada riikide ja õppeasutuste töötajate koolituse
edendamise strateegiaid, tunnustada ametialasel edutamisel õpetamisoskust,
määrata õpetamise eest autasusid või stipendiume, kasutada õpilaste tagasisidet
ning tugevdada rahvusvahelist kogemust[34]. Uued õppevormid, nagu kombineeritud õpe või
mahukad avatud internetikursused, võivad muuta hariduse andmise mooduseid.
Kvaliteedi tagamise raamistikud ja õppeasutused peavad olema paindlikud ning
toetama õppeasutusi, et need kohaldaksid kursuste läbiviimisel uuenduslikke
õppevorme, kohandaksid oma kvaliteedikontseptsiooni ja töötaksid välja uued
näitajad, mis võimaldavad selliseid muutusi. Õppeasutuste hindamine peaks
asutusi toetama, et nad saaksid kavandada ja eraldada vahendeid uute
õppevormide arendamiseks, atraktiivsuse suurendamiseks, nišiteenuste loomiseks
või väljaspool koolitusasutusi olevate õppuriteni jõudmiseks. Mõnes
liikmesriigis (ES, IT, NO) uuritakse praegu kvaliteediagentuuride võimekust
hinnata mahukaid avatud internetikursuseid. Paljude õppeasutuste arvates on keeruline kaasata
tööandjaid süstemaatiliselt õppekavade väljatöötamisse ja elluviimisse. Näiteks
on keeruline kontrollida, kas kursuse läbimisel saavutatakse kindlaksmääratud
õpitulemused. Kvaliteedi tagamise süsteemiga saab õppeasutusi toetada, et
tööandjad kaasataks töökeskkonnas toimuva väljaõppe kavandamisse, mis võtaks
arvesse õpitulemusi ja toetuks asjakohastele hindamismeetoditele. Mõnes riigis
(BE-fr, BG, DK, EE, AT, NO, CH) peavad kõrgharidusasutused tõendama, et nad
kaasavad tööandjad koolituskavade arendamisse[35].
Osutatud eesmärgi saavutamisel oleks abi süstemaatilisemast koostööst
kutseõppeasutuste ning kõrgharidusasutuste ja kvaliteediagentuuride vahel ning
paindlikumate õppevormide loomisest. Toetudes kvaliteedi tagamise süsteemile saab
tõendada, et õppekavad vastavad tööturu vajadustele, koolilõpetajad omandavad
tööturul osalemiseks vajalikud oskused ning vähenevad tööjõunõudluse ja
-pakkumise vahelised erinevused. Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Itaalia ja
Sloveenia kõrgharidusasutused peavad suutma taotluse korral tõendada, et nende
õppekavad vastavad olemasolevale nõudlusele[36].
Kvaliteedi tagamise süsteem võib toetada ka kõrgharidusasutusi, et õppekavade
koostamisel ja rakendamisel antaks rohkem teavet lõpetajate karjääri kohta –
näiteks võib lõpetajate jälgimise siduda asutuse rahastamisega (CZ, IT, SL, UK)
või järgmise akrediteerimisega (AT, BE-nl, BG, DE, DK, NL)[37]. Mitmes riigis (nt BG,
DK, EE, IE, EL, FR, IT, LV, LT, HU) esitavad kõrgharidusasutused korrapäraselt
andmeid lõpetajate tööhõive kohta või näitavad, et nad jälgivad lõpetajate
käekäiku[38]. Hoolimata nendest tähelepanekutest, jälgivad
vähesed kõrgharidusasutused praegu oma vilistlaste edasist käekäiku, et teha
õppekavades parandusi ja suurendada kõrgkooli lõpetanute tööalast
konkurentsivõimet[39].
Need õppeasutused, kes seda teevad, näevad selles mitmeid eeliseid – kvaliteedi
tagamine toimub süsteemsemalt, suureneb vastutustunne, panustatakse aktiivselt
teadmistepõhise Euroopa loomisse ja paranevad sidemed sidusrühmadega[40]. 2.4. Kas
kvaliteedi tagamise süsteem on toetanud õppimisalast liikuvust ja
rahvusvahelistumist? Suurenev rahvusvaheline koostöö kõrghariduse
valdkonnas sunnib õppeasutusi töötama välja tugeva kvaliteedi tagamise süsteemi
ning kõrgharidusasutused, kes soovivad suurendada oma rahvusvahelist tähtsust,
peavad tutvustama oma kvaliteedistandardeid, kui soovivad saavutada usaldust,
mis on rahvusvahelise partnerluse alus[41].
Õppimisvõimaluste valikul võtavad üliõpilased arvesse vastavust
kvaliteedistandarditele, et vältida halva kvaliteediga õppeasutusi ja asutusi,
mis pakuvad või akrediteerivad ise välja mõeldud või halva kvaliteediga
kraadiõpet ilma koolitusloata. Kvaliteedi tagamise süsteem võib samuti aidata
vähendada usaldamatust välisriigis antud diplomite vastu (sellele osutas ka
PIAACi uuring), mis võib takistada diplomite vastastikust tunnustamist ja
üliõpilaste liikuvust. Euroopa tasandil edendavad kvaliteedi tagamise
alast koostööd kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa võrgustik (ENQA) ja
kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa register (EQAR). Ligikaudu kaks
kolmandikku Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteediagentuuridest (2009. aastal
ligikaudu pooled) on ENQA liikmed ja seega on nende tegevus tunnistatud
vastavaks Euroopa standarditele ja suunistele[42].
Siiski puudub 10 liikmesriigis (CY, EL, IT, LV, LU, MT, PT, SE, SI, SK)
kvaliteediagentuur, kes oleks ENQA täisliige[43]. Suurenenud on ka EQARi liikmete arv –
2008. aastal asutasid registri 19 riigi valitsusliikmed, 2013. aastal
oli liikmeid 32[44].
Register toetab kvaliteedi tagamise väliskontrolli puhul üleeuroopalist
lähenemisviisi, st et kõrgharidusasutused võivad valida välishindajaks mis
tahes kvaliteediagentuuri väljaspoolt oma asukohariiki, mis aitab edendada
kvaliteedi tagamise süsteemi Euroopa mõõdet. Siiani on Euroopa kõrgharidusruumi
39 riigi kvaliteediagentuurid (84 % kõigist tunnustatud
kvaliteediagentuuridest, kelle vastavust Euroopa standarditele ja suunistele on
hinnatud) esitanud taotluse EQARiga ühinemiseks. Nendest on heaks kiidetud
35 taotlust[45].
Registri peamised kasutajad on nüüd veendunud, et EQAR aitab avada riiklikku
kvaliteedi tagamise süsteemi välismaistele kvaliteediagentuuridele (2012.
aastal nõustus selle väitega 60 % riikide üliõpilasliitudest,
2009. aastal 41 %)[46]. Siiski eelistavad riikide ministeeriumid teha
koostööd pigem oma riigi kui välismaiste agentuuridega. Tegelikult tegutseb
piiriüleselt vaid kaks viiendikku EQARis registreeritud kvaliteediagentuuridest
ning suurimaks probleemiks on nende jaoks riiklike kvaliteedi tagamise
süsteemide erinevus ja ühtse Euroopa kvaliteedi tagamise mõõtme puudumine. Kuus
ELi riiki (AT, BE-nl, BG, LT, PL, RO) lubavad oma kõrgharidusasutustel keha
koostööd välismaiste kvaliteediagentuuridega, kes teostavad korrapäraseid
hindamisi, auditeid või akrediteerimisi. Kaks riiki (DE, DK) tunnustavad ühiste
koolituskavade puhul kõiki EQARis registreeritud agentuure[47]. Välise kvaliteedi tagamise süsteemi
kohaldamine ja ühiste koolituskavade akrediteerimine on tõeline katsumus, sest
see hõlmab tavaliselt mitme riigi akrediteerimismenetlusi. Valitsused on võtnud
endale kohustuse vaadata läbi riiklikud õigusaktid ja tavad, mis on seotud
ühiste koolituskavade ja diplomitega, et kõrvaldada koostööd ja liikuvust
takistavad tegurid. Bologna protsessi algatus, mille eesmärk on töötada välja
Euroopa lähenemisviis ühiste teaduskraadide akrediteerimiseks, võib aidata
vähendada bürokraatiat ning soodustada ühiste koolituskavade raames antavate
diplomite arvu suurenemist. Vahepeal on Euroopa Akrediteerimiskonsortsiumi
algatatud projektid[48]
samm lihtsustamise ja vastastikuse usalduse suunas. Eelarvepiirangute tõttu on paljud
kvaliteediagentuurid keskendunud oma põhitegevuses riiklikule süsteemile[49]. Kuna
kõrgharidusasutuste ülemaailmne seotus üha suureneb, on vaja luua kvaliteedi
tagamise süsteem, et aidata suurendada usaldust, mida kõrgharidusasutused
vajavad rahvusvaheliseks koostööks. Üks positiivne areng alates
2009. aastast on suundumus kutsuda kvaliteedi tagamist käsitlevatesse
aruteludesse rahvusvahelisi eksperte. ENQA-l ja EQAR-il on oluline roll usalduse
suurendamisel, sealhulgas ministeeriumite ja muude huvirühmade kaasamises,
kvaliteediagentuuride piiriülest tegevust käsitlevate andmete kogumisel ning
ühiste standardite ja lähenemisviiside edendamisel (andmete kogumine riiklikul
tasandil, võrreldavad standardid, strateegilised dokumendid ja aruanded)[50]. Piiriülene koostöö kvaliteedi tagamise
valdkonnas on eriti vajalik piiriülese kõrghariduse (frantsiisilepingud ja
ülikoolide filiaalid) puhul. Kuigi see mõjutab Euroopas praegu vaid väheseid
üliõpilasi, näitab selliste õppeasutuste arv kasvutendentsi ning kvaliteedi
tagamise kord on riikide ja pakkujate lõikes väga erinev. Õppeasutuste pakutava
piiriülese kõrghariduse kvaliteedi jälgimisega saavad kvaliteediagentuurid
aidata tagada hariduse kõrget kvaliteeti ning kaitsta sel moel riigi
kõrgharidussüsteemi mainet ja suurendada selle atraktiivsust välisüliõpilaste
seas. Kui kvaliteediagentuurid pööravad suuremat
tähelepanu piiriülese koostöö kvaliteedile ja tugevdavad oma rahvusvahelisi
sidemeid, kasvab ka nende hinnangute usaldusväärsus, läbipaistvus ja
järjepidevus. Kõnealuse protsessi hõlbustamiseks võiks vastuvõtva riigi
kvaliteediagentuur anda teavet riigis asuvate kõrgharidusasutuste piiriüleselt
antava hariduse kvaliteeti käsitlevate hinnangute kohta või korraldada ühiseid
hindamisi. Kahepoolsed lepingud, millega vastuvõtva riigi kvaliteediagentuuri
volitatakse tegutsema päritoluriigi kvaliteediagentuuri nimel või lubataks
EQARis registreeritud agentuuril hinnata piiriülest kõrgharidust pakkuvat
õppeasutust, aitaksid vähendada muret kvaliteedi pärast ning soodustaksid
piiriülest koostööd ja üksteiselt õppimist. 3. JÄRELDUSED
ELi TOETUSE KOHTA KÕRGHARIDUSE KVALITEEDI PARANDAMISEL
Käesoleva aruande kohaselt on alates
2009. aastast tehtud teatavaid edusamme, kuid osutatakse ka puudustele
seoses kvaliteedi tagamise süsteemi toetusega kõrgharidusreformile sellistes
valdkondades nagu juurdepääsu laiendamine haridusele, tööalase konkurentsivõime
parandamine, rahvusvahelistumine ning doktoriõppe ja personalistrateegia
parandamine. Puuduste kõrvaldamiseks peab kvaliteedi tagamise süsteemist saama
toetuspunkt, et tekiks sisemine kvaliteedikultuur, mitte ei loodaks formaalset
menetlust. Selleks tuleb teha koostööd kõrgharidusasutuste kõigis
tegevusvaldkondades, et pidada sammu muutustega kõrgharidusteenuse kavandamisel
ja osutamisel ning kaasata haridusasutus kvaliteedikultuuri loomisprotsessi,
mis toetab õpetamist ja õppimist. Lisaks toimub süsteemide vahel üha tihedam
liikumine – see hõlmab nii tavapärast esmatasandi haridust kui ka elukestvat
teadmiste ajakohastamist ja laiendamist. Üha rohkem on õppimisvõimalusi, mis ei
mahu enam tavapärase liigitamise raamidesse. Õppijatele pakutakse üha enam – ja
õigustatult – võimalust koostada oma õppekava ise, valides mitmesugustes
alasüsteemides ja vormides pakutavate õppimisvõimaluste vahel (sealhulgas info-
ja sidetehnoloogia vahendite kaudu toimuv õpe) ning neile peab olema tagatud
õppe kvaliteet. Elukestva õppe kvaliteeti käsitlevate
kvalifikatsiooniraamistike teke, mida toetab tugevalt Euroopa
kvalifikatsiooniraamistik, ärgitab mõtlema valdkondlikku lähenemise vajadusest
kvaliteedi tagamisel ja arutama, kas on võimalik kindlaks määrata mõned
olulisemad põhimõtted ja suunised, mis toimiksid sektoriüleselt ja oleksid kohaldatavad
kõikide kvalifikatsioonide suhtes. Osutatud ülesannete lahendamiseks tuleks
arutada kõrghariduse kvaliteedi tagamise võimalusi, võttes arvesse kõiki
läbipaistvuse ja kvaliteedi tagamisega seotud vahendeid. Euroopa Komisjon on
uurinud läbipaistvuse ja kvaliteedi tagamisega seotud Euroopa vahendite
tihedama kooskõlastamise võimalusi, et luua tõeline Euroopa oskuste ja
kvalifikatsioonide ala. Kvaliteeditagamise rakendusala tuleks laiendada, et
hõlmata rohkemaid kõrgharidusega seotud valdkondi. Seda silmas pidades on komisjonil kavas astuda
järgmisi samme, et parandada Euroopa koostööd kõrghariduse kvaliteedi tagamisel
elukestva õppe puhul: ·
konsulteerida sidusrühmadega käesoleva aruande
järelduste üle ning arutada vajadust parandada kvaliteedi tagamise sidusust
haridusvaldkonna allsektorites ja uurida sellise kava teostatavust. See oleks
osa tulevasest avalikust arutelust, mis käsitleks Euroopa oskuste ja
kvalifikatsioonide ala loomist, et saavutada ELi läbipaistvuse tagamise ja
tunnustamise vahendite täiendav sünergia ja lähenemine[51]. ·
Aruandes rõhutatakse vajadust vaadata põhjalikult
läbi Euroopa standardid ja suunised ning osutatakse vajadusele karmistada pigem
kvaliteedistandardeid, mitte menetlusi, ja laiendada nende reguleerimisala, et
see hõlmaks ka käesolevas aruandes tõstatatud küsimusi ning võimaldaks teha
kvaliteedi tagamisel koostööd muudes haridus- ja koolitussektorites; ·
parandada ka edaspidi läbipaistvust suurendavate
Euroopa vahendite kasutamist, mis toetavad kvaliteedi tagamist, tunnustamist ja
liikuvust, muu hulgas Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku, EQAVETi ja Europassi
2013. aasta hindamiste järelmeetmete kaudu; toetada ENIC–NARIC võrgustiku
kaudu Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku riiklikke koordineerimisasutusi ja
Europassi keskuseid; vaadata läbi Euroopa ainepunktide ülekande süsteemi
kasutusjuhend; ·
teha liikmesriikidega koostööd, et ärgitada
kvaliteediagentuure taotlema registreerimist EQAR-is[52] ning et liikmesriigid
lubaksid EQAR-is registreeritud muude riikide kvaliteediagentuuridel tegutseda
oma kõrgharidussüsteemis; ·
edendada jätkuvalt kvaliteedi tagamisega seotud
rahvusvahelist koostööd, kasutades selleks poliitilist dialoogi peamiste
rahvusvaheliste partneritega, mis on aluseks partnerlussuhetele kogu maailma
kõrgharidusasutustega. Programmi Erasmus+ kaudu on Euroopa Liidul
kavas: ·
toetada piiriülest koostööd kvaliteedi tagamise
valdkonnas ·
strateegilise partnerluse ja teadmusühenduste
kaudu, mis võimaldab kõrgharidusasutustel õppida üksteiselt, kuidas arendada
kvaliteedikultuuri ning toetada tööandjate ja uute sidusrühmade (teadlased,
töötajad jne) kaasamist; ·
toetada kvaliteediagentuuride ja
kõrgharidusasutuste koostööd, et töötada välja sisemine kvaliteedi tagamise
menetlus, mis aitaks lahendada peamisi probleeme ning tagaks läbivaadatud
Euroopa standardite ja suuniste suurema mõju õppeasutuste tasandil; ·
edendada kutseõppeasutustega valdkonnaülest
dialoogi kvaliteedi tagamise kohta; ·
jagada häid tavasid, et kiirendada ühiste
õppekavade akrediteerimismenetluste lihtsustamist ELi toetatud algatuste kaudu;
·
toetada kõrghariduse reformi ·
algatuse kaudu, mis hõlmab kvaliteedikultuuri
arendamist, üksteiselt õppimist ja vastastikust hindamist, sidusrühmi
käsitlevaid uuringud, asjakohaseid vahendeid või juhendeid jne; ·
luues uuenduslikke projekte, et parandada
kvaliteedi tagamise suutlikkust ja toetada jätkusuutlikku reformi. Komisjon tunnustab riike, kes pööravad suurt
tähelepanu oma kõrgharidussüsteemi kvaliteedile ning on esitanud
partnerluslepingute eelnõud soovides luua raamistiku ajavahemikul 2014–2020
Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud kulutustele. On oluline,
et neid kohustusi toetaksid lepingute rakenduskavade raames asjakohased
algatused, mille eesmärk on tugevdada kvaliteedi tagamise eeskirju. [1] KOM(2011) 567 (lõplik). [2] COM(2013) 499 final. [3] COM(2013) 654 final. [4] OECD Skills Outlook 2013: First Results from the Survey
of Adult Skills. http://skills.oecd.org/documents/OECD_Skills_Outlook_2013.pdf [5] KOM(2009) 487 (lõplik). [6] 15. veebruari 2006. aasta soovitus
2006/143/EÜ (ELT L 64, 4.3.2006). [7] Rauhvargers, Andrejs (2012): Report by the EHEA Working
Group on Recognition, lk 23. Avaldatud veebilehel http://www.ehea.info/Uploads/%281%29/Recognition%20WG%20Report.pdf. [8] http://www.eua.be/Libraries/Publications_homepage_list/Salzburg_II_Recommendations.sflb.ashx. http://ec.europa.eu/euraxess/pdf/research_policies/Principles_for_Innovative_Doctoral_Training.pdf. [9] http://ec.europa.eu/euraxess/index.cfm/rights/strategy4Researcher. [10] EACEA (2012): The European Higher Education Area in 2012:
Bologna Process Implementation Report, lk 60. http://www.ehea.info/Uploads/%281%29/Bologna%20Process%20Implementation%20Report.pdf. [11] Loukkola, Tia; Zhang, Thérèse (2010): Examining Quality
Culture: Part 1. EUA. Brüssel, lk 33.
http://www.eua.be/pubs/Examining_Quality_Culture_Part_1.pdf. [12] EACEA, op.cit, lk 68. [13] IBAR (2012): Identifying Barriers in Promoting the ESG for
Quality Assurance at Institutional Level. Work Package 8, lk 4. http://www.ibar-llp.eu/assets/files/wp8/WP8%20Cross-country%20comparative%20study.pdf [14] Sealsamas, lk 38. [15] Jungblut, Jens;
Vukasovic, Martina (2013): QUEST FOR QUALITY FOR STUDENTS - Survey on Students’
perspectives. ESU, Brüssel, lk 68. http://www.esu-online.org/resourcehandler/30010f4b-c7a9-4827-93a5-84aaaaa91709/. [16] Bischof, Lukas; Gajowniczek, Joanna; Maikämper, Moritz
(2013): Study to Prepare the Report on Progress in the Development of Quality
Assurance Systems in the Various Member States and on Cooperation Activities at
European Level, lk 27. [17] Modernisation of Higher Education in Europe: access,
retention and employability. Eurydice aruanne, avaldatakse
2014. aasta esimesel poolaastal. Belgia saksakeelses piirkonnas ja
Islandil on tööandjad kaasatud välisesse kvaliteedi tagamise süsteemi ilma
ametlikku nõuet kehtestamata. [18] Eurydice andmed Bologna protsessi aruande jaoks. [19] EACEA, op.cit, lk 69. [20] Bischof jt, op.cit, lk 39. Vercruysse,
Proteasa, 2012 [21] ENQA (2011):
MAPPING THE IMPLEMENTATION AND APPLICATION OF THE ESG (MAP-ESG PROJECT). ENQA.
Brüssel, lk 56. http://www.enqa.eu/files/op_17_web.pdf. [22] IBAR (2012): Work Package 5, lk 12. http://www.ibar-llp.eu/assets/files/wp5/WP5%20Cross-country%20comparative%20study.pdf. [23] Jungblut, Vukasovic, op.cit, lk 67. [24] Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverents (2012).
Bukaresti kommünikee, lk 2. Sidusrühmade (ENQA; ESU; EUA; EURASHE,
Education international; EQAR; Business Europe) organisatsioonide algatatud
läbivaatamine, mille ministrid peaksid kinnitama 2015. aastal. [25] Eurydice, op. cit. [26] OECD keskmise näitaja kohaselt jõudis
2011. aastal diplomini 68,4% üliõpilastest. [27] Loukkala, Zhang, op.cit, lk 11,
lk 30. [28] EACEA, op.cit, lk 112. [29] Sursock, Andrée;
Smidt, Hanne (2010): Trends 2010: A decade of change in European Higher
Education. EUA. Brüssel, lk 86. http://www.eua.be/typo3conf/ext/bzb_securelink/pushFile.php?cuid=2756&file=fileadmin/user_upload/files/Publications/Trends_2010.pdf. [30] EACEA, op.cit, lk 51. [31] Sealsamas, lk 51. [32] Vt Bukaresti kommünikee, lk 4. [33] Loukkala, Zhang, op.cit, lk 34. [34] Report of the
High Level Group on Modernisation of Higher Education, http://ec.europa.eu/education/higher-education/modernisation/index.html [35] Eurydice; avaldamata. [36] Sealsamas. [37] Gaebel, Michael
jt (2012): Tracking Learners’ and Graduates’ Progression Paths (TRACKIT). EUA.
Brüssel, lk 27–28. http://www.eua.be/Libraries/Publications_homepage_list/EUA_Trackit_web.sflb.ashx. [38] Eurydice; avaldamata. [39] Gaebel jt., op.cit, lk 26. [40] Sealsamas, lk 44. [41] Sursock, Smidt, op.cit, lk 21. [42] Bischof, op.cit, lk 50. [43] http://www.enqa.eu/agencies.lasso, andmed seisuga 4.11.2013 (hõlmab ka väikeseid riike, kellel ei pruugi olla
riiklikku kvaliteediagentuuri). [44] ELi järgmiste riikide valitsusliikmed: AT, BE-nl, BG, HR,
CY, CZ, DK, EE, ES, FR, DE, IE, PT, LV, LU, MT, NL, PL, PT, RO, SI –
http://www.eqar.eu/association/members.html#c28 [45] http://www.eqar.eu/fileadmin/documents/eqar/information/EQAR_AR12_screen.pdf. [46] Bischof, op.cit, lk 56. [47] Tück,
Colin (2013): EQARi 2012. aasta aruanne, lk 15–17.
http://www.eqar.eu/fileadmin/documents/eqar/information/EQAR_AR12_print.pdf. [48] Sealsamas. Vt ka MULTRA http://www.ecaconsortium.net/main/documents/mutual-recognition-agreements.
[49] Bischof, op. cit. lk 52. [50] 2014. aastal
koostatav aruanne ENQA ja EQARi juhitud projektide kohta. [51] COM(2012) 669 final. [52] Ajavahemikku 2013–2017 hõlmavas (Tück, op.cit,
lk 25–29) strateegilises kavas tehakse muu hulgas ettepanek teha seda
Euroopa standardite ja suuniste läbivaatamise raames.