12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/79

—

võttes arvesse komisjoni teatisi „Oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimine” (COM(2013)0166) ja „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutuselevõtmine” (COM(2013)0165),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust majandus- ja rahaliitu käsitlevate uute seadusandlike ettepanekute kohta (O-000060/2013 – B7-0204/2013),

—

võttes arvesse 2. märtsi 2012. aasta majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut (edaspidi „fiskaalkokkulepe”),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. ja 14. detsembri 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist „Tiheda ja toimiva majandus- ja rahandusliidu tegevuskava”,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 5. detsembri 2012. aasta aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”,

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni koos soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta (1) (edaspidi „Thysseni raport”),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal (2) (edaspidi „Feio raport”),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrusi (EL) nr 1176/2011 ja (EL) nr 1175/2011 (edaspidi „kuue seadusandliku akti pakett”),

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr …/2013, milles käsitletakse esialgsete eelarvekavade seire ja hindamise ning euroala liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tagamise üldsätteid, ja võttes arvesse määrust (EL) nr …/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, kellel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel euroalas (edaspidi „kahe seadusandliku ettepaneku pakett”),

—

võttes arvesse president Barroso ja asepresident Rehni 20. veebruari 2013. aasta ühisavaldust kolmepoolse kokkuleppe saavutamise kohta euroala majandusliku juhtimise kahe seadusandliku ettepaneku paketi suhtes (viide MEMO/13/126),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et fiskaalkokkuleppe artiklis 11 leppisid allakirjutanud liikmesriigid kokku, et tagatakse see, et kõik nende kavandatavad olulised majanduspoliitika reformid arutatakse eelnevalt läbi ja vajadusel kooskõlastatakse omavahel, samuti selles, et Euroopa Liidu õigusest tulenevalt peab kõnealune koordineerimine hõlmama ka Euroopa Liidu institutsioone;

B.

arvestades, et vastavalt fiskaalkokkuleppe artiklile 15 tuleks leping selle rakendamisel saadud kogemuste hindamise alusel inkorporeerida Euroopa Liidu õigusraamistikku hiljemalt viie aasta jooksul, ning arvestades, et komisjoni teatisi COM(2013)0165 ja COM(2013)0166 ning järelmeetmetena oodatavaid seadusandlikke ettepanekuid võib käsitleda sammudena selles suunas;

C.

arvestades, et parlament esitas juba 2010. aasta Feio raportis soovituse kehtestada erikord ja nõue, mille kohaselt peavad eelkõige euroala liikmesriigid teavitama üksteist ja komisjoni enne selliste majanduspoliitiliste otsuste tegemist, mille puhul on oodata märkimisväärset ülekanduvat mõju, mis võib seada ohtu siseturu ning majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise;

D.

arvestades, et kahe seadusandliku ettepaneku paketiga kaasnevas avalduses nõuti märkimisväärselt tõhusamat majandus- ja eelarvejärelevalve ja -kontrolliraamistikku ning Euroopa fiskaalsuutlikkuse arendamist, et aegsasti rakendada majanduskasvu soodustavaid kestlikke struktuurireforme, mis toetavad põhimõtet, et vastutuse ja majandusdistsipliini suurendamise meetmed kui solidaarsuse saavutamise oluline vahend tuleks ühendada suurema solidaarsusega ja tihedama integratsiooniga otsuste tegemises sellistes poliitikavaldkondades nagu maksustamine ja tööturud; arvestades, et selles avalduses rõhutati põhimõtet, et majanduspoliitika parema koordineerimise suunas astutavad sammud peavad käima käsikäes suurema solidaarsusega;

E.

arvestades, et Thysseni raporti punktis 11 rõhutatakse, et „tõeline majandus- ja rahaliit ei saa piirduda eeskirjade süsteemiga, vaid nõuab konkreetsetel omavahenditel põhinevat suuremat eelarvesuutlikkust”;

F.

arvestades, et Thysseni raportis märgitakse, et kvaliteetne ja usaldusväärne Euroopa statistika etendab uues majandusjuhtimises ja selle tähtsaimate otsuste tegemisel keskset rolli, et selle eeltingimusena tuleb kaitsta Euroopa statistikasüsteemi sõltumatust nii riiklikul kui ka liidu tasandil ning et avaliku sektori raamatupidamisstandardite rakendamine kõigis liikmesriikides standarditud kujul täiendaks olulisel määral komisjoni suuremaid volitusi nende riiklike allikate kvaliteedi kontrollimisel, mida kasutatakse riigivõla ja eelarvepuudujäägi näitajate kindlaksmääramisel täiemõõtmelises fiskaalliidus;

1.

kiidab heaks komisjoni pingutused saavutada majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku akti paketi ja kahe seadusandliku ettepaneku paketi abil liidu makromajanduslikus juhtimises edusamme; rõhutab siiski, et uue raamistiku täielik rakendamine peab olema tähtsam kui mis tahes uus ettepanek;

2.

märgib, et solidaarsust, ühtekuuluvust ja konkurentsi suurendava stiimulitel põhineva jõustamismehhanismi loomine peab käima käsikäes majanduspoliitika koordineerimise täiendavate tasanditega, nagu on märgitud kahe seadusandliku ettepaneku paketile lisatud komisjoni avalduses, et järgida põhimõtet, mille kohaselt peab suurema vastutuse ja finantsdistsipliiniga kaasnema suurem solidaarsus;

3.

rõhutab, et mis tahes uus ettepanek peab pakkuma selget lisandväärtust olemasolevate vahenditega (nt ühtekuuluvuspoliitika vahendid) võrreldes;

4.

rõhutab, et koordineerimispingutused ei tohi ähmastada otsuste tegemise eri tasandite vastutust;

5.

kinnitab, et valitsemine ELis ei tohi piirata Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide õigusi, eelkõige kui kavandatakse suveräänsuse üleandmist; rõhutab, et tõeline legitiimsus ja vastutus eeldavad demokraatlikke otsuseid ning riikide ja ELi tasandil peavad selle tagama vastavalt riikide parlamendid ja Euroopa Parlament; tuletab meelde Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldustes toodud põhimõtet, et kogu protsessi vältel jääb üldiseks eesmärgiks tagada demokraatlik legitiimsus ja vastutus sellel tasandil, millel otsuseid langetatakse ja ellu viiakse; rõhutab, et eelneva koordineerimise mehhanisme ning lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendeid tuleks kohaldada kõikidele liikmesriikidele, kes on euro oma vääringuna kasutusele võtnud, ning teistele liikmesriikidele peaks jääma alaline võimalus sellega liituda; palub komisjonil kavandada selline kohustuslik kontroll riikide parlamentide poolt oma tulevastes seadusandlikes ettepanekutes ning tagada kahe tööturu osapoole suurem kaasatus majanduse koordineerimises;

6.

on seisukohal, et teatiste ajastatus ei ole optimaalne; palub, et komisjon esitaks ettepaneku võtta Euroopa poolaasta raames vastu lähendamisseadustik, mis põhineb strateegial „EL 2020” ja omab tugevat sotsiaalset mõõdet;

7.

kordab, et komisjon peab täielikult arvestama parlamendi kui kaasseadusandja rolliga; on pettunud, et hiljutistes majandus- ja rahaliitu käsitlevates teatistes ei kajastata Euroopa Parlamendi seisukohta majandus- ja rahaliidu teemaliste läbirääkimiste süvendamise kohta ning nähakse dialoogi struktuuri soovitamisega ette väga piiratud parlamentaarne kontroll; toonitab, et parlament on nõukoguga võrdne seadusandlik ja eelarvepädev institutsioon;

8.

on pettunud, et teatistes käsitletud poliitikavaldkondade puhul pööratakse peatähelepanu konkurentsivõimele hindade osas ega käsitleta maksustamise vältimist ning sotsiaalset ja tööhõivemõõdet;

9.

rõhutab, et mõlema teatisega seotud seadusandlikke ettepanekuid tuleks käsitleda seadusandliku tavamenetluse korras;

10.

on arvamusel, et majanduspoliitika reformikavade ametlik eelkoordineerimine ELi tasandil on oluline, seda tuleks ühendusemeetodi alusel tugevdada ja see peaks hõlmama kõiki riiklikes reformikavades ette nähtud peamisi majandusreforme, millel on tõendatud potentsiaalne ülekanduv mõju; on veendunud, et igasugune eelkoordineerimine tuleks viia kooskõlla määruse (EL) nr 1175/2011 artiklis 2a sätestatud majanduspoliitika kooskõlastamise Euroopa poolaasta vahenditega ning vajaduse korral kavandada koos uute solidaarsuse ja stiimulitel põhinevate vahenditega;

11.

on seisukohal, et eelkoordineerimise ja otsuste tegemise põhjalikum integratsioon liidu tasandi poliitikavaldkondades peab põhinema tugeval ametlikul statistikal, ning rõhutab eriti, et edasiseks eelarve koordineerimiseks liidus on vaja liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike avaliku sektori asutuste raamatupidamise konsolideeritud andmeid; on seetõttu veendunud, et komisjon peaks lisama selliste konsolideeritud andmete kasutusele võtmise oma tulevastesse seadusandlikesse ettepanekutesse;

12.

taunib asjaolu, et tähtsate majanduspoliitika reformide mõningad kavandatavad filtrid, nt majanduspoliitilised kaalutlused, on väga ebamääraselt koostatud ja liiga laialt määratletud; nõuab, et lisataks uued ja spetsiifilisemad kriteeriumid, mis põhinevad Euroopa poolaastal ja strateegia „EL 2020” vahenditel, et teha kindlaks olulisemad reformid, võtta arvesse riikide eripärasid ja järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

13.

rõhutab, et eelkoordineerimise jaoks kehtestatavaid mehhanisme tuleks kohaldada kõigile euroala liikmesriikidele ja need peaksid olema avatud kõigile liidu liikmesriikidele, võttes samas arvesse euroala liikmesriikide suuremat omavahelist sõltuvust; on arvamusel, et programmis osalevatel liikmesriikidel tuleks lubada osaleda vabatahtlikkuse alusel;

14.

nõuab, et reformikavad oleksid läbipaistvad ja kaasavad ning et need avalikustataks; nõuab ka, et ühiskonnas osalejaid kaasaval sotsiaaldialoogil oleks arutlustes ja eelkoordineerimises keskne ja otsene roll;

15.

nõuab, et komisjoni teavitamise protsess töötataks välja väga hoolikalt, et komisjonil oleks võimalik teha kavandatavate reformide kohta enne nende lõplikku heakskiitmist märkusi;

16.

palub, et see uus koordineerimisvahend lisataks Euroopa poolaasta protsessi, ja nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks demokraatliku vastutuse tagamisega seotud ülesanded;

17.

rõhutab, et eelkoordineerimine ei tohiks lämmatada riiklike reformidega seotud pingutusi, vaid tagaks, et reformid ei viibiks, välja arvatud juhul, kui nendega kaasnev ülekanduv mõju oleks piisavalt oluline, et reformidele tuleks uuesti hinnang anda;

18.

on arvamusel, et mis tahes kavandatav lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks põhinema tingimuslikkusel, solidaarsusel ja lähenemisel; on veendunud, et selline vahend tuleks kasutusele võtta alles seejärel, kui lähendamisseadustiku ja riiklike rakendamiskavade vahelise sidususe hindamisega on kindlaks tehtud sotsiaalne tasakaalustamatus ja vajadus ulatuslike pikaajaliste ja kestlike majanduskasvu soodustavate struktuurireformide järele, ning et nõuetekohaselt ja ametlikult tuleks kaasata Euroopa Parlament, nõukogu ja riikide parlamendid;

19.

rõhutab, et kasutusele võetavat lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendit tuleks kohaldada kõigile euroala liikmesriikidele ja see peaks olema avatud kõigile liidu liikmesriikidele, võttes samas arvesse euroala liikmesriikide suuremat omavahelist sõltuvust; on arvamusel, et programmis osalevatel liikmesriikidel tuleks lubada osaleda vabatahtlikkuse alusel;

20.

on arvamusel, et väga tähtis on tagada, et see uus vahend võetaks vastu seadusandliku tavamenetluse korras, rajaneks ühendusemeetodil ja võimaldaks Euroopa Parlamendil teostada nõuetekohast kontrolli, võimaldades asjakohaste eelarveassigneeringute heakskiitmist igal üksikjuhul eraldi;

21.

rõhutab, et riiklike kavade rakendamise kohta aruannete esitamine ja kavade rakendamise järelevalve peaks põhinema tõhustatud Euroopa poolaastal, ilma et sellega piirataks ELi eelarvekontrolli;

22.

on arvamusel, et lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks soodustama eelarvealase suutlikkuse suurenemist ja põhinema struktuurireformide tingimuslikul toetamisel eesmärgiga edendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja sotsiaalset sidusust, tagada liikmesriikide majanduspoliitika tihedam koordineerimine ja majandustulemuste püsiv vastastikune lähenemine, ning tegelema tasakaalustamatuse ja struktuuriliste lahknevustega; leiab, et sellised vahendid aitavad saavutada tõelist fiskaalsuutlikkust;

23.

rõhutab, et loomulikult peaksid niisugusest eelarvesuutlikkusest kasu saama üksnes need liikmesriigid, kes sellele kaasa aitavad;

24.

on pettunud, et teatistes, kus nähakse ette ELi ja liikmesriikide vahelised lepingud, ei austata Euroopa ühtset õiguskorda; on arvamusel, et sõna „kokkulepe” on ebakohane, sest teatistes ettenähtud mehhanism ei ole tegelikult avaliku ega eraõiguse kohaselt kokkulepe, vaid pigem majanduspoliitika koordineerimise stiimulitel põhinev jõustamismehhanism;

25.

rõhutab, et reformikavad peavad koostama liikmesriigid ja selles peavad vastavalt põhiseadusest lähtuvale korrale nõuetekohaselt osalema nende parlamendid koostöös komisjoniga ning et selle juures tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet ja vajadust säilitada igas liikmesriigis asjakohane poliitikaruum rakendamise ja demokraatlike protsesside jaoks;

26.

märgib, et struktuurireformide rakendamise võimalikku lühiajalist negatiivset mõju, eelkõige sotsiaalseid ja poliitilisi raskusi, oleks võimalik leevendada ning kodanikud aktsepteerivad seda kergemini, kui on kehtestatud reformi soodustav stiimulite mehhanism; märgib ka, et seda mehhanismi tuleks rahastada ELi eelarve lahutamatuks osaks oleva uue vahendiga, mis luuakse ühendusemeetodist lähtudes ja mille suhtes kohaldatakse ühendusemeetodit, kuid see peaks jääma väljapoole mitmeaastase finantsraamistiku piirmäärasid, et tagada Euroopa Parlamendi kui seadusandliku ja eelarvepädeva institutsiooni täielik kaasatus;

27.

märgib, et võetavatel meetmetel ei tohiks olla negatiivset mõju sotsiaalsele kaasamisele, töötajate õigustele, tervishoiule ja muudele sotsiaalsetele küsimustele, isegi mitte lühiajaliselt;

28.

rõhutab, et vahend peaks ära hoidma moraaliriskiga seotud probleeme; asub seisukohale, et komisjon peaks sellel eesmärgil tagama, et reformidega ei viivitata, kuni nad muutuvad rahastamiskõlblikuks, ning et selle vahendiga ei toetataks reforme, mida oleks tehtud ka ilma liidu toetuseta;

29.

rõhutab, et vahend ei tohiks osaliselt kattuda ühtekuuluvuspoliitikaga;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.