52013DC0006

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

järgmiste jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide rakendamise kohta aastatel 2007–2009:

direktiiv 2006/12/EÜ jäätmete kohta, direktiiv 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta, direktiiv 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta, direktiiv 86/278/EMÜ reoveesetete kohta, direktiiv 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta, direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta ning direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta

1.           Sissejuhatus

Käesoleva aruande eesmärk on anda ülevaade jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide rakendamisest aastatel 2007–2009. See hõlmab direktiivi 2006/12/EÜ jäätmete kohta, direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta, direktiivi 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta, direktiivi 86/278/EMÜ reoveesetete kohta, direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta, direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta ning direktiivi 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta. Määruse (EÜ) 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta), direktiivi 2006/21/EÜ (kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta) ning direktiivi 2000/53/EÜ (kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta) rakendamist käsitletakse eraldi aruannetes.

Käesolev aruanne põhineb liikmesriikide esitatud teabel. Üksikasjalike aruannetega iga direktiivi rakendamise kohta on võimalik tutvuda aadressil http://ec.europa.eu/environment/waste/reporting/index.htm.

Direktiiv 2006/12/EÜ jäätmete kohta, direktiiv 91/689/EÜ ohtlike jäätmete kohta ning direktiiv 75/439/EMÜ vanaõlide kõrvaldamise kohta on alates 12. detsembrist 2010 tunnistatud kehtetuks läbivaadatud jäätmedirektiiviga 2008/98/EÜ, mis sisaldab kõnealuste direktiivide peamisi sätteid. Seega on käesolev aruanne viimane, milles käsitletakse kõnealuste direktiivide rakendamist. Direktiivi 2008/98/EÜ kohta on koostatud uus rakendamist käsitlev küsimustik[1]. Ülevaade jäätmeid käsitleva õigustiku muudatustest on esitatud käesoleva aruande lisa joonisel 1.

2.           Aruannete õigeaegne esitamine ja kvaliteet

Peaaegu kõik liikmesriigid on oma aruandluskohustuse aastate 2007–2009 kohta täitnud[2]. Liikmesriikidel on aruandluskohustuse täitmisel siiski veel arenguruumi. Neli liikmesriiki ei esitanud aruannet õigeaegselt, mõnel juhul ei sisaldanud aruanded vastuseid kõikidele küsimustele ning teave ei olnud alati täielik.

Seoses elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete [Termin on muutunud. Uus termin „elektroonikaromud”] ning pakendite iga-aastaste ringlussevõtu ja taaskasutuse andmetega osutasid enamik liikmesriike Eurostatile esitatud aastaaruannetele. Suurema osa liikmesriikide kohta ei olnud 2009. aasta andmed kättesaadavad (elektroonikaromude puhul on see kooskõlas aruandlusnõuetega). Aastate 2007 ja 2008 kohta olid kättesaadavad kõik andmed, mis käsitlesid elektroonikaromude ja pakendite üldise ringlussevõtu ja taaskasutamise määra ning konkreetse materjali- või jäätmevoo ringlussevõtu ja kogumise määra.

Aruannete ja esitatud teabe kvaliteet erines märkimisväärselt. Mitmel juhul ei olnud liikmesriikide esitatud vastused selged. Kuigi mõnel juhul võib seda põhjendada rakendamist käsitlevates küsimustikes esitatud küsimuste ebaselge sõnastusega, olid liikmesriikide vastused tihti üldised: näiteks osutati sageli siseriiklikele õigusaktidele, kuid täiendavaid üksikasju ei esitatud isegi juhul, kui selgitus või üksikasjad kogemuste kohta olid selgesõnaliselt nõutud.

3.           Direktiiv 2006/12/EÜ jäätmete kohta (jäätmepoliitika raamdirektiiv)

Kõnealuse direktiivis, mis on praeguseks kehtetuks tunnistatud ning asendatud direktiiviga 2008/98/EÜ jäätmete kohta, on sätestatud põhinõuded, mõisted ja põhimõtted seoses jäätmekäitlusega ELis. Aastal 1975 vastuvõetud ning 1991. aastal põhjalikult läbivaadatud jäätmepoliitika raamdirektiivi on palju kordi muudetud. Oluline dokument seoses aruandlusperioodiga 2007–2009 oli direktiiv 2006/12/EÜ (edaspidi „jäätmepoliitika 2006. aasta raamdirektiiv”), varasema direktiivi 75/442/EMÜ kodifitseeritud versioon.

2006. aasta jäätmepoliitika raamdirektiiviga võeti kasutusele olulised jäätmekäitluse mõisted (nt mõiste „jäätmed”), pandi liikmesriikidele kohustus luua sobivad jäätmekõrvaldusrajatiste võrgustikud ning kehtestati kolmeastmeline jäätmekäitluse hierarhia, mille kohaselt eelistatakse jäätmete vältimist taaskasutamisele ning kasutatakse jäätmete kõrvaldamist vaid viimase abinõuna. Direktiiviga kohustati liikmesriike tagama, et jäätmeid taaskasutatakse või kõrvaldatakse inimeste tervist ja keskkonda ohtu seadmata, ning keelati jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine. Samuti nõuti sellega liikmesriikidelt jäätmekavade koostamist ja sätestati kohustus taotleda jäätmete käitlemiseks luba.

Kõik aruande esitanud liikmesriigid kinnitasid, et on võtnud direktiivi üle oma riigi õigusesse ning täidavad selle peamisi nõudeid, sealhulgas on koostatud üks või mitu jäätmekava ning astutud samme jäätmete sõltumatuks kõrvaldamiseks. Lisaks kinnitasid kõik aruande esitanud liikmesriigid, et nad täidavad 2006. aasta jäätmepoliitika raamdirektiivi sätteid loa taotlemise nõude ja arvestuse pidamise kohta.

Siiski võib jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide kohaldamisel täheldada olulisi puudusi seoses valitud jäätmekäitlusmeetoditega. Statistilised andmed näitavad, et paljudes liikmesriikides ladestatakse kodumajapidamisjäätmed ikka veel enamasti prügilatesse, mis ei ole kooskõlas 2006. aasta jäätmepoliitika raamdirektiivi artikli 3 lõikes 1 esitatud jäätmehierarhia põhimõttega ning mis läheb veelgi enam vastuollu läbivaadatud jäätmepoliitika raamdirektiivi nõuetega, millega kehtestatakse viieastmeline jäätmekäitluse hierarhia. Olmejäätmete käitlemise meetodid 2009. aastal erinesid liikmesriigiti märkimisväärselt: mõnes liikmesriigis ladestatakse enamik jäätmeid prügilatesse (üle 90 % Bulgaarias, Rumeenias, Maltal, Leedus ja Lätis), samal ajal Belgias, Taanis, Saksamaal, Madalmaades, Austrias ja Rootsis ladestatakse prügilatesse alla 5 % jäätmetest. Suurim ringlussevõtu (sh kompostimine[3]) määr saavutati Austrias (70 %), sellele järgnesid Saksamaa (66 %), Belgia ja Madalmaad (60 %) ning Rootsi (55 %). Jäätmete põletamise määr oli kõige suurem Rootsis, Taanis, Madalmaades, Luksemburgis, Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal (sel ajal ei tehtud vahet selle põhjal, kas põletamisega on seotud energia taaskasutamine või mitte). Teataval määral oli suurte erinevuste põhjuseks jäätmeid käsitlevate õigusaktide hilisem rakendamine liikmesriikides, kes liitusid ELiga pärast 2004. aastat. Seepärast tuleb kõnealustes riikides saavutatud edu kui riigi jäätmekäitlusmeetmete tõhususe peamist näitajat hoolikalt jälgida. Kuid ka mõnes varem liitunud liikmesriigis on näitajad püsivalt halvad (nt Kreekas ladestatakse prügilatesse 82 % jäätmetest, Portugalis võetakse ringlusse üksnes 20 % jäätmetest). Olukorda tuleks neis riikides parandada sihipärase nõustamise ning struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamise abil.

Võrreldes eelmise aruandlusperioodiga võib täheldada teatavat edasiminekut olmejäätmete käitlemisel, mille põhjuseks on tõenäoliselt jäätmekäitlustaristu paranemine viimastel aastatel. Lisaks mõjutavad seda jäätmevooge käsitlevate ELi direktiivide (pakendidirektiiv, elektroonikaromude direktiiv, patareidirektiiv) rakendamine ning meetmed, millega püütakse saavutada direktiivides püstitatud eesmärke, kuna kõnealuste õigusaktide järgimiseks kasutusele võetud taristu ja kogumissüsteemid ning elluviidud teavituskampaaniad on tõenäoliselt aidanud parandada jäätmekäitlust üldiselt. Siiski on üldist jäätmekäitlust ja eelkõige olmejäätmete käitlemist käsitlevad üldnäitajad endiselt halvad, pidades silmas ELi eesmärki liikuda ringlussevõtva Euroopa poole, mida on rõhutatud läbivaadatud jäätmepoliitika raamdirektiivis 2008/98/EÜ. Ringlussevõtu määr võiks olla senisest tunduvalt kõrgem – enam kui pool jäätmete ressursina kasutamise võimalustest jäetakse täiesti kasutamata. Selleks tuleks viivitamata kasutusele võtta tänapäevased ressursitõhusad jäätmekäitlussüsteemid.

4.           Direktiiv 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta

Ohtlikke jäätmeid käsitlevas direktiivis, mis on nüüdseks kehtetuks tunnistatud ning mille peamised sätted on lisatud jäätmeid käsitlevasse direktiivi 2008/98/EÜ, on kehtestatud ohtlike jäätmete ühtne määratlus ning tagatud kõnealuse jäätmevoo keskkonnaohutu käitlemine. Lisaks jäätmepoliitika 2006. aasta raamdirektiivi kontrollimeetmetele on selles direktiivis kehtestatud ohtlike jäätmete käitlemise tarbeks hulk muid kontrollimeetmeid, sealhulgas ohtlike jäätmete muude jäätmetega segamise keeld, jälgitavuse nõuded ning komisjoni teavitamine ohtlike omadustega, ent ohtlike jäätmete nimistus loetlemata jäätmetest.

Kõik aruande esitanud liikmesriigid on ohtlikke jäätmeid käsitleva direktiivi asjaomased sätted oma riigi õigusesse üle võtnud. Siiski ei olnud liikmesriikide teave alati täpne ja ammendav. Eelkõige on andmed puudulikud seoses jäätmete segamise keelu ja sellega seotud erandite jõustamisega. Alati ei olnud selge, kas kontrollid, mis mõne liikmesriigi aruande kohaselt olid läbi viidud erijuhtumite ja kaebuste põhjal, olid piisavad, et täita perioodilise kontrolli nõuet. Lisaks ei ole alati selge, kas kontrollid ja aruandlusnõuded ikka hõlmasid ohtlike jäätmete tekitajaid või jäätmekäitlusega tegelevaid ettevõtjaid või jäätmekäitluskohti.

5.           Direktiiv 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta

Ka vanaõli kõrvaldamist käsitlev direktiiv on alates 12. detsembrist 2010 tunnistatud kehtetuks ning vanaõli kõrvaldamist reguleeritakse nüüd jäätmeid käsitleva direktiiviga 2008/98/EÜ.

Kõik liikmesriigid on vanaõli kõrvaldamist käsitleva direktiivi oma riigi õigusesse üle võtnud. Liikmesriikide aruannete analüüsist selgub, et vanaõli käitlemisest tuleneva negatiivse keskkonna- ja tervisemõju vältimiseks on kehtestatud asjakohased lubade andmise ja kontrollimise mehhanismid.

Aastatel 2008 ja 2009 kohaldati ELi eri paigus erinevaid käitlemismeetodeid. Seitsmes liikmesriigis eelistati vanaõli regenereerimist selle põletamisele ja prügilatesse ladestamisele, neljas liikmesriigis eelistati põletamist ning üks liikmesriik oli käitlusmeetodiks valinud vanaõli ladestamise prügilatesse. Kaks liikmesriiki eksportis märkimisväärse osa vanaõlist. Kaheksa liikmesriigi olukorda ei olnud puuduvate andmete tõttu võimalik analüüsida. Ülejäänud viies liikmesriigis kasutati kõiki kolme käitlemismeetodit.

Paljud liikmesriigid tõid välja teatavad piirangud, mis takistavad vanaõli regenereerimist või põletamist. Kõige rohkem toodi põhjuseks asjaolu, et vanaõli tekib vähe ja seda kogutakse väikestes kogustes, mistõttu puudub käitlemisvõimsus. Majanduslikust seisukohast ei oleks nende riikide jaoks investeerimine vanaõli käitlemise taristusse mõistlik.

6.           Direktiiv 86/278/EMÜ reoveesetete kohta

Reoveesetete direktiivi eesmärk on soodustada reoveesetete kasutamist põllumajanduses ja vältida selle kahjulikku mõju pinnasele, taimedele, loomadele ja inimestele. Direktiiv sisaldab hulgaliselt nõudeid, milles käsitletakse põllumajanduses kasutatavate reoveesetete kvaliteeti, selle pinnase kvaliteeti, millel reoveesetteid kasutatakse, ning reoveesetete kasutamise piiramist teataval eesmärgil ja teataval ajavahemikul. Nende nõuete peamine eesmärk on piirata raskmetallide kontsentratsiooni pinnases. Selleks on kindlaks määratud raskmetallide piirtasemed pinnases, millel reoveesetteid kasutatakse, ning kõnealuste raskmetallide suurim kogus aastas, mida võib pinnasesse põllumajanduses kasutatavate reoveesetetega juhtida.

Reoveesetete direktiivi ülevõtmine ja rakendamine kulgeb endiselt probleemideta ning pärast viimast aruandlusperioodi ei ole suuremaid muutusi toimunud. On huvitav, et raskmetallide riiklikud piirtasemed on liikmesriigiti väga erinevad: kui mõnes liikmeriigis on võetud kasutusele direktiivis sätestatud piirtasemed, siis mõned liikmesriigid on kehtestanud palju rangemad piirtasemed.

Kui analüüsida liikmesriikide esitatud andmeid tekkinud reoveesetete ja nende kasutamise kohta põllumajanduses, võib tõdeda, et eesmärk soodustada reoveesetete kasutamist põllumajanduses on saavutatud. Kuigi reoveesetteid tekkis ajavahemikul 2007–2009 veidi vähem (< 1 %), selgus liikmesriikide aruannetest, et reoveesetete kasutamine põllumajanduses suurenes samal ajavahemikul ligikaudu 8 %.

Komisjon teostab 2013. aasta esimeses kvartalis mitme jäätmevooge käsitleva direktiivi (sh reoveesetete direktiivi) järelhindamise.

7.           Direktiiv 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta

Pakendidirektiivi eesmärk on ühtlustada siseriiklikud meetmed, et vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ning tagada siseturu tõrgeteta toimimine. Direktiiv hõlmab sätteid pakendijäätmete vältimise, taaskasutamise ja ringlussevõtu ning pakendite korduvkasutamise kohta. Selles sätestatakse ringlussevõtu ja taaskasutamise eesmärgid, kohustatakse liikmesriike võtma kasutusele pakendijäätmete kogumise süsteeme ning kehtestatakse kõigi ELi turule lastavate pakendite jaoks miinimumnõuded. Mitmele liikmesriigile määrati taaskasutamist ja ringlussevõttu käsitlevate eesmärkide saavutamiseks üleminekuperiood.

Üldiselt on kõik aruande esitanud liikmesriigid direktiivi nõuded nõuetekohaselt oma riigi õigusesse üle võtnud. Liikmesriikide esitatud andmete ja Eurostati statistika põhjal võib eeldada, et üldine rakendamise tase on jätkuvalt rahuldav. Üksnes kaks liikmesriiki märkisid, et nad on oma siseriiklikke õigusakte aruandlusperioodil muutnud.

Aastatel 2007–2009 oli pakendijäätmete kogus ja koostis jätkuvalt üsna stabiilne, kuigi aastatel 2007–2008 tõusis veidi jäätmete kaal. 2009. aastal tekkinud pakendijäätmete kogus vähenes märkimisväärselt, alla 2005. aasta taseme, kuid selle täpset põhjust ei teata.

Kreekale, Iirimaale ja Portugalile määrati pakendijäätmete käitlemist käsitlevate eesmärkide saavutamiseks üleminekuperiood aastani 2011, kuna Kreekas on palju väikeseid saari, Iirimaal on palju maa- ja mägipiirkondi ning Portugalis kasutatakse pakendeid vähe. Lisaks on direktiivis 2005/20/EÜ ja ühinemislepingutes määratud hilisem eesmärkide saavutamise tähtaeg sellistele riikidele, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal (Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia, Slovakkia) ja 2007. aastal (Rumeenia ja Bulgaaria).

Võrreldes eelmise aruandlusperioodiga suurenes märkimisväärselt taaskasutamise ja ringlussevõtu määr, peamiselt tänu pakendijäätmete kogumise ja käitlemise süsteemide kasutuselevõtule uutes liikmesriikides. Aastatel 2007–2009 taaskasutamise ja ringlussevõtu määr tõusis aeglaselt kuid kindlalt EL-27 riikides.

Suurem osa liikmesriike saavutas taaskasutamise ja ringlussevõtu üldeesmärgid ning konkreetsete materjalide ringlussevõtuga seotud eesmärgid, välja arvatud mõned erandid. 2009. aastal ei täitnud neli liikmesriiki ühte või mitut püstitatud eesmärki. Mõned liikmesriigid ei saavutanud eesmärki ühe aastaga, kuid suutsid selle täita eelneval või järgneval aastal, mille põhjal võib oletada, et kõnealuste liikmesriikide jäätmekäitlustaristus ei ole süsteemseid struktuurseid puudusi. Seevastu mõnes liikmesriigis ei suudetud kogu aruandlusperioodi jooksul taaskasutamise ja ringlussevõtu üldeesmärke või konkreetsete materjalide ringlussevõtu eesmärke saavutada ning seda probleemi tuleb eraldi käsitleda.

Enamik liikmesriike on võtnud meetmeid pakendijäätmete tekke vältimiseks. Liikmesriigid peavad siiski jätkama pakendijäätmete tekke vältimise ja pakendite korduvkasutuse süsteemide väljatöötamise soodustamist.

Kõik aruande esitanud liikmesriigid teatasid, et nad on kasutusele võtnud pakendijäätmete eraldi kogumise süsteemid[4]. Süsteemid erinevad oma tulemuslikkuse poolest. Samuti on mõni süsteem elanikele paremini kättesaadav ning mõned on elanike jaoks vähem kulukad kui teised. Teatavad 2004. aastal liitunud liikmesriigid on alles hiljuti alustanud vajaliku taristu loomist linnapiirkondades elluviidavate katseprojektide kaudu. Liikmesriigid on rakendanud arvukalt algatusi, et suurendada tarbijate ja ettevõtjate teadmisi pakendijäätmete keskkonnaohutu käitlemise ja eraldi kogumise kohta. Pakendijäätmete eraldi kogumise (ja sellele järgneva ringlussevõtu) tulemuslikkus oli oluliselt parem seal, kus pakendijäätmete kogumise süsteemid olid kasutusele võetud.

Direktiivis sätestatud nõuete rakendamine ja jõustamine praktikas erineb liikmesriigiti märkimisväärselt, mida kinnitab statistiliste andmete analüüs. Kavandatud järelhindamist, mida alustatakse 2013. aastal, kohaldatakse ka pakendite direktiivi suhtes.

8.           Direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta

Prügiladirektiivi eesmärk on vältida või vähendada prügilate negatiivset mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Sellega nähakse ette ranged tehnilised nõuded prügilatele ja erinõuded prügi vastuvõtmisele prügilates ning kehtestatakse prügilate kategooriad ladestatavate jäätmete tüübi alusel. Direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et pädevad riigiasutused annavad prügilatele välja tegevusload. Direktiivi põhisätted hõlmavad eesmärke biolagunevate olmejäätmete[5] järkjärguliseks vähendamiseks prügilates, et vähendada metaani eraldumist,[6] samuti käsitletakse selles prügilagaasi kogumise ja töötlemise tehnilisi nõudeid.

Prügilasse ladestamist on alati peetud kõige halvemaks jäätmekäitlusmeetodiks. Seda kinnitatakse jäätmepoliitika 2008. aasta raamdirektiivis. Paljud liikmesriigid on võtnud meetmeid, et sellest täielikult loobuda ning nad on olnud selles osas edukad (Belgias, Taanis, Saksamaal, Madalmaades, Austrias ja Rootsis on olmejäätmete prügilasse ladestamise määr langenud alla 5 %). Kuid paljudes riikides on prügilasse ladestamine peamine (kui mitte ainus) olmejäätmete käitlemise meetod. Need riigid peavad väga palju pingutama, et olukorda muuta ja vähendada tunduvalt prügilatesse ladestamist.

Liikmesriigid teatasid, et nad on enamik direktiivi sätteid oma riigi õigusesse üle võtnud. Kõik liikmesriigid on võtnud meetmeid, et vähendada olmejäätmete prügilasse ladestamist, sealhulgas jäätmetekke vältimiseks elluviidud programmide kaudu, ning võtnud vastu riiklikud strateegiad ja meetmed, et vähendada prügilasse ladestatavate biojäätmete kogust. Prügilasse ladestatavate biojäätmete koguse kohta esitatud andmed näitavad, et see kogus pidevalt väheneb: 19 liikmesriigist, kelle andmed on eelmise aruandega võrreldavad, 11 suutsid prügilasse ladestatavate biolagunevate olmejäätmete kogust vähendada.

Kõik liikmesriigid on määranud kindlaks kriteeriumid prügi vastuvõtmiseks eri liiki prügilates. Direktiivis sätestatud tehnilised nõuded (nõrgvee,[7] pinna- ja põhjavee ning gaasi heitkoguste seire) on siseriiklikusse õigusesse üldiselt hästi üle võetud. Siiski ei ole alati kättesaadaval põhjalikke andmeid selle kohta, kuidas prügila käitajad kõnealuseid nõudeid praktikas jõustavad. Vastavalt kättesaadavatele andmetele töötas aruandlusperioodi 2007–2009 lõpus ikka veel märkimisväärne arv nõuetele mittevastavaid prügilaid, kuigi nende arv on võrreldes eelmise aruandlusperioodiga vähenenud (eelkõige kehtib see tavajäätmeprügilate kohta). Enamik liikmesriike märkis, et kõik töötavad prügilad (sh püsijäätmeprügilad) vastasid direktiivi nõuetele. Neli liikmesriiki teatasid, et üksnes väike osa prügilatest vastab nõuetele ning ülejäänud vajavad uuendamist ja ajakohastamist.

Komisjon vaatab läbi eesmärgid, mis käsitlevad biolagunevate olmejäätmete vähendamist prügilates, ning esitab 2014. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ja lisab vajaduse korral õigusaktiettepaneku.

9.           Direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta (elektroonikaromude direktiiv)

Elektroonikaromude direktiivi eesmärk on edendada ja optimeerida elektroonikaromude kogumist, korduvkasutamist, ringlussevõttu ja taaskasutamist ning tagada samal ajal keskkonna ja inimeste tervise kaitse kõrge tase. Direktiiviga nähakse ette kogumissüsteemide loomine vanade seadmete tagastamiseks ning selles rõhutatakse tootjavastutust kui peamist poliitikamehhanismi lõplikult kõrvaldatavate elektroonikaromude koguse vähendamiseks. Direktiivi eesmärk on parandada tootearendust, et vältida elektroonikaromude teket ning suurendada nende korduvkasutatavust ja taaskasutatavust, ning nähakse ette, et elektroonikaromude taaskasutamise ja töötlemise süsteeme rahastavad tootjad. Selles rõhutatakse, et elektroonikaromusid tuleks hoolikalt käidelda, kuna sageli sisaldavad need ohtlikke aineid ning väärtuslikke materjale. Seepärast kehtestatakse direktiivis kodumajapidamistest kogutavate elektroonikaromude kohustuslikud sihtkogused liikmesriikidele ning eri kategooriatesse kuuluvate elektroonikaromude taaskasutamise ja korduvkasutamise/ringlussevõtu sihtkogused, et toetada selle ressursi tõhusat kasutamist (mõnele liikmesriigile määrati sihtkoguste saavutamiseks üleminekuperiood).

2008. aastal alustas komisjon elektroonikaromude direktiivi uuesti sõnastamist, et kohandada kogumise sihtkoguseid eri liikmesriikide tegeliku olukorraga, tugevdada sätteid ebaseaduslike saadetiste vastu võitlemiseks ning vähendada halduskoormust. Uus elektroonikaromude direktiiv võeti vastu 4. juulil 2012[8].

Kõik liikmesriigid on elektroonikaromude direktiivi asjaomased sätted oma riigi õigusesse üle võtnud.

Aastaid 2007–2009 käsitlevate riiklike rakendusaruannete ning eesmärkide saavutamise kohta esitatud andmete põhjal võib öelda, et direktiivile vastavuse tase oli üldiselt rahuldav. EL-15 riigid pidid direktiivis sätestatud eesmärgid täitma aruandlusperioodil 2007–2008. Sloveenia pidi selle nõude täitma 2008. aastal. Muud liikmesriigid peavad direktiivi nõuded täitma alates aruandlusaastast 2009. Andmed esitasid kõik liikmesriigid. Neist riikidest, kes pidid nõuetele vastama 2008. aastal, jäid üksnes Itaalia ja Sloveenia sihtkoguse 4 kg[9] kogumisel kaugele maha. Kogumise ja taaskasutamise kohta praeguseks esitatud aastaandmetes on selgelt näha olukorra paranemist.

Kõik liikmesriigid teatasid, et nad on kehtestanud elektroonikaromude kogumise süsteemid. Eelistati kogumist kohaliku omavalitsuse piires. Lisaks kollektiivsetele süsteemidele on kehtestatud mõni üksik eraõiguslik individuaalne kogumissüsteem. Riikide süsteemid erinevad oma keerukuse ja tõhususe poolest. Samuti on mõnes riigis süsteemid elanikele lähemal ja kättesaadavamal kui teises. Lisaks on süsteemide väljatöötamine eri riikides ning maa- ja linnapiirkondades erinevas järgus.

Kõigis liikmesriikides, kelle kohta olid andmed kättesaadaval, oli elektroonikaromude kogumine, korduvkasutamine/ringlussevõtt ja taaskasutamine aruandlusperioodil suurenenud. Suurem osa liikmesriikidest suutis elektroonikaromude kogumisel täita direktiiviga ettenähtud sihtkoguse[10] ning saavutada eri kategooriatele kehtestatud korduvkasutamise/ringlussevõtu ja taaskasutamise eesmärgid. Neil juhtudel, kus liikmesriigid ei täitnud direktiivi eesmärke, jäid saavutamata üksnes teatavad üksikud eesmärgid (mitte eesmärkide kogum). Jäätmevooge käsitlevad korduvakasutamise/ringlussevõtu eesmärgid jäid 2007. ja 2008. aastal saavutamata kolmes aruande esitanud liikmesriigis.

10.         Kokkuvõte

Liikmesriikide aruannetest aastate 2007–2009 kohta võib järeldada, et jäätmeid käsitlevad ELi õigusaktid on suures ulatuses riikide õigusesse nõuetekohaselt üle võetud.

Vastavalt liikmesriikide esitatud teabele ja kättesaadavatele statistilistele andmetele võib elektroonikaromude ja pakendidirektiivi rakendamise tasemega suures osas rahule jääda. Vaid mõni üksik liikmesriik ei ole teatavaid eesmärke saavutanud.

Vanaõli ja reoveesetete käitlemist käsitlevate direktiivide rakendamisel ei ole suuremaid probleeme ja puudusi kindlaks tehtud.

Muude direktiivide praktilise rakendamise ja jõustamisega on siiski seotud märkimisväärsed probleemid. Sellisele järeldusele võib jõuda mitte üksnes liikmesriikide rakendusaruannete, vaid ka muude teabeallikate põhjal, nagu Eurostati andmed, komisjoni oma uuringud ning arvukad jäätmekäitlusega seotud kaebused ja rikkumised. Erinevate direktiivide jõustamise tase on väga erinev. Kõige rohkem probleeme tekitavad ohtlike jäätmete direktiivi, jäätmepoliitika 2006. aasta raamdirektiivi ning prügiladirektiivi rakendamine.

Ohtlike jäätmete direktiiviga seoses tekitab kahtlusi ohtlike jäätmete ja muude jäätmete segamise keelu[11] ning direktiivis selle kohta kehtestatud erandite[12] jõustamine praktikas. Lisaks ei ole mõnel juhul selge, kuidas liikmesriik tõlgendab perioodilist kontrolli ja seda, milliseid jäätmekäitluskohti perioodiliselt kontrollitakse.

Seoses prügiladirektiiviga võib tõdeda, et selle ranged nõuded on mitmel juhul üle võetud siseriiklikusse õigusesse ning prügilasse ladestatavate biolagunevate jäätmete koguse vähendamiseks on võetud meetmeid. Sellest hoolimata tegutseb ikka veel arvukalt prügilaid, mis ei vasta nõuetele. Teine suur probleem on üldine prügilasse ladestamise määr. Kui mõned liikmesriigid on näidanud, et prügilasse ladestamise määra on võimalik vähendada peaaegu nullini, kasutavad paljud teised väga sageli seda kõige vähem soovitatavat jäätmekäitlusmeetodit. Sellele probleemile tuleb pöörata erilist tähelepanu, pidades silmas ressursitõhusa Euroopa tegevuskava eesmärki prügilasse ladestamine peaaegu lõpetada.

Kättesaadavad statistilised andmed, rikkumisjuhtude arv, varasemad rakendusaruanded ja komisjoni uuringud näitavad, et jäätmepoliitika 2006. aasta raamdirektiivi rakendamisel ja jõustamisel esineb endiselt puudusi. Jätkuvalt tekitab probleeme jäätmekäitluse hierarhia (isegi kolmeastmelise) nõuetekohane rakendamine. Kuna suur osa jäätmetest ladestatakse prügilatesse, jäetakse ringlussevõtu ja taaskasutamise potentsiaal kasutamata. Samas võib täheldada, et kõnealusel aruandlusperioodil on olukord paranenud. Olulisemad takistused direktiivi rakendamisel liikmesriikides on muu hulgas piisava tahte puudumine ja napid ressursid rakendamise ja jõustamise kontrollimiseks ning struktuursed, institutsionaalsed ja konstitutsioonilised piirangud[13]. Olukorda parandaks tunduvalt nende takistuste kõrvaldamine ning riikliku kontrolli tugevdamine ja jäätmekäitlust käsitlevate teadmiste suurendamine.

Jäätmeid käsitleva direktiiviga 2008/98/EÜ muudeti jäätmekäitluse hierarhiat nii, et rohkem rõhku pannakse jäätmete vältimisele, korduvkasutamisele ja ringlussevõtule. Uute ringlussevõtu ja taaskasutamise eesmärkide lisamine kõnealusesse direktiivi edendab oluliselt jäätmetes sisalduvate materjalide paremat kasutamist nende kõrvaldamise asemel. Samal ajal võimaldab läbivaadatud direktiiv liikmesriikidel jäätmehierarhiast kõrvalekaldumist juhul, kui see on õigustatud olelusringipõhise lähenemisega kõnealuste jäätmete tekitamise ja käitlemise üldmõjule. See võimaldaks liikmesriikidel kasutada laiemat lähenemisviisi keskkonnale kõige ohutumate jäätmekäitlusmeetodite kindlaksmääramisel ja rakendamisel[14].

Komisjoni avaldatud hiljutine uuring[15] näitab, et jäätmeid käsitlevate ELi õigusaktide täieliku rakendamisega oleks võimalik säästa aastas 72 miljardit eurot, suurendada ELi jäätmekäitlus- ja ringlussevõtusektori aastakäivet 42 miljardi euro võrra ning luua 2020. aastaks üle 400 000 uue töökoha. Ebaseadusliku jäätmekäitluse või taristu puudumise tõttu jäävad liikmesriikides kasutamata majanduskasvu võimalused ning seatakse ohtu keskkond. Seda ei saa me endale lubada. Seepärast on ülimalt oluline võtta otsustavaid meetmeid, et kõrvaldada puudused jäätmekäitluses ning liikuda ressursitõhusa ühiskonna poole.

            Lisa    

Joonis 1. Ülevaade jäätmeid käsitlevatest ELi õigusaktidest: olukord juulis 2012

Joonis 2. Aastatel 1995, 2002 ja 2009 tekitatud olmejäätmed riigiti, järjestatud 2009. aasta taseme põhjal (kg inimese kohta)

Joonis 3. Aastatel 1995–2009 EL 27s prügilatesse ladestatud, põletatud, ringlussevõetud ja kompostitud olmejäätmed

Joonis 4. Olmejäätmete käitlemine, 2009 (allikas: DG ENV, Eurostati andmete põhjal)

Joonis 5. Aastal 2008 tekitatud mineraal- ja muud kui mineraaljäätmed (kg inimese kohta)

Joonis 6. Aastatel 2004–2008 tekitatud ohtlikud jäätmed (kg inimese kohta)

Joonis 7. Jäätmekäitluse areng EL-27s aastatel 2004–2008 jäätmeliikide kaupa (1000 tonni)

Joonis 8. Ülevaade elektroonikaromude direktiivi 2002/96/EÜ artikli 7 lõike 2 eesmärkidest seoses töötlemisele saadetud elektroonikaromudega

Töötlemine hõlmab vähemalt kõigi vedelike kõrvaldamist. Direktiivi artiklis 7 on sätestatud konkreetsed ringlussevõtu ja taaskasutamise eesmärgid, mis on kehtestatud vastavalt seadmekategooriale. || Korduvkasutamise ja ringlussevõtu määr (seadme keskmisest kaalust) || Taaskasutamise määr (seadme keskmisest kaalust)

Elektroonikaseadmete jäätmevoog:

Suured kodumasinad || 75% || 80%

Automaadid || 75% || 80%

Infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed || 65% || 75%

Tavatarbijatele määratud seadmed || 65% || 75%

Väiksed kodumasinad || 70% || 50%

Valgustusseadmed || 70% || 50%

Elektri- ja elektrontööriistad (välja arvatud suured paiksed tööstuslikud tööriistad) || 70% || 50%

Mänguasjad, vaba aja veetmise vahendid || 70% || 50%

Seire- ja valveseadmed || 70% || 50%

Gaaslahenduslambid || 80% ||

[1]               Komisjoni rakendusotsus, 18. aprill 2012, küsimustiku kohta, mida kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ liikmesriikides rakendamise aruannetes http://ec.europa.eu/environment/waste/reporting/pdf/C_2012_2384.pdf.

[2]               Välja arvatud Prantsusmaa, Kreeka, Malta ning Belgia Brüsseli ja Valloonia piirkond, kes ei olnud käesoleva aruande lõpetamise ajaks kõiki rakendusaruandeid esitanud.

[3]               Kompostimine on protsess, mille käigus biomass muudetakse hapniku ja teatavate mikroorganismide abil kompostiks (põhjalik selgitus biolagunevate jäätmete eri töötlemismeetodite kohta on esitatud biojäätmete käitlemise tulevikku Euroopa Liidus käsitlevale komisjoni teatisele (Communication from the Commission on future steps in bio-waste management in the European Union, SEC(2010) 577 final) lisatud komisjoni talituste töödokumendi tekstikastis 1, vt: http://ec.europa.eu/environment/waste/compost/pdf/sec_biowaste.pdf.

[4]               Pakendijäätmete eraldi kogumise süsteemide all peetakse silmas süsteeme, millega tagatakse kasutatud pakendite ja/või nende jäätmete tagastamine ja/või kogumine tarbijalt, teistelt lõppkasutajatelt või jäätmevoost, et suunata need kõige sobivamasse käitlusse (pakendidirektiivi artikli 7 lõike 1 punkt a).

[5]               Biolagunevad jäätmed on anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, näiteks toidu- ja aiajäätmed, paber ja papp (prügiladirektiivi artikli 2 punkt m).

[6]               Biolagunevad jäätmed tekitavad lagunemisel prügilates metaani, mis on ligikaudu 20 korda võimsam kasvuhooneefekti põhjustav kasvuhoonegaas kui süsinikdioksiid.

[7]               Nõrgvesi on igasugune ladestatud jäätmetest läbi nõrguv vedelik, mis voolab prügilast välja või jääb prügilasse (vt prügiladirektiivi artikli 2 punkt i).

[8]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, 4. juuli 2012, elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta (ELT L 197/38, 24.7.2012).

[9]               Liikmesriigid pidid tagama, et hiljemalt 31. detsembriks 2006 saavutatakse lahuskogumise miinimumkogus, mis on keskmiselt neli kilogrammi kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid elaniku kohta aastas (elektroonikaromude direktiivi artikli 5 lõige 5).

[10]             Eri kategooriatesse kuuluvate elektroonikaromude suhtes kohaldatavaid sihtkoguseid vt elektroonikaromude direktiivi artikli 7 lõikest 2 ja IA lisast, samuti käesoleva aruande lisas esitatud jooniselt 8 ning elektroonikaromude direktiivi rakendamise eriaruande tabelist 3 aadressil http://ec.europa.eu/environment/waste/reporting/index.htm.

[11]             Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, millega nõutakse, et rajatis ja ettevõte, mis kõrvaldab, taaskasutab, kogub või veab ohtlikke jäätmeid, ei sega eri kategooriatesse kuuluvaid ohtlikke jäätmeid ega pane ohtlikke jäätmeid kokku tavajäätmetega (ohtlike jäätmete direktiivi artikli 2 lõige 2).

[12]             Jäätmete segamise keeldu ja erandite tegemise eeltingimusi on direktiiviga 2008/98/EÜ oluliselt muudetud.

[13]             Vt komisjoni uuringut „Implementing EU legislation for green growth”, 29. novembri 2011. aasta lõpparuanne: http://ec.europa.eu/environment/waste/studies/pdf/study%2012%20FINAL%20REPORT.pdf.

[14]             Vt komisjoni suuniseid, milles käsitletakse olelusringipõhise mõtteviisi kohaldamist jäätmekäitluses: http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/publications.

[15]             Implementing EU legislation for green growth”, 29. novembri 2011. aasta lõpparuanne: http://ec.europa.eu/environment/waste/studies/pdf/study%2012%20FINAL%20REPORT.pdf.