52012DC0698

1. Sissejuhatus

E-kaubandust peetakse üldiselt väga oluliseks ELi majanduskasvu ja tööhõivet suurendavaks teguriks[1]. E-kaubandust ja internetipõhiseid teenuseid käsitlevas komisjoni teatises[2] mainitakse internetist ostetud kaupade kättetoimetamist ühena viiest prioriteedist, mis aitaks e-kaubandust 2015. aastaks suurendada, ning selle valdkonna olulisust on rõhutanud ka Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament[3].  Kaupade kättetoimetamise küsimused on e-kaubanduse lihtsustamisel tõepoolest väga olulised ning kättetoimetamine on ka üks põhiteguritest usalduse loomisel müüjate ja ostjate vahel[4].

E-jaemüüjate ja tarbijate vahelised kaubandus- ja majandussuhted hõlmavad keerukaid logistikatoiminguid. Termin „kättetoimetamine” tähistab käesolevas dokumendis internetist tellitud füüsiliste kaupade vedu kuni nende üleandmiseni lõpptarbijale. Kättetoimetamisprotsessis osaleb mitu ettevõtjat. Käesolevas dokumendis nimetatakse neid „pakiveoettevõtjateks” ning see termin hõlmab vedajaid, postiettevõtjaid ja kullerteenuste pakkujaid ning muid logistikaettevõtjaid. Rohelises raamatus on „pakk” määratletud kõige laiemas tähenduses, hõlmates kõiki kuni 30 kg kaaluvaid saadetisi[5].

Kaupade ostmise ja kättetoimetamise viis Euroopas on kiiresti ja põhjalikult muutumas. ELi tarbijad ostavad kaupu üha enam internetist, sageli piiriüleselt, ning seega suureneb vajadus nende ootustele vastava ja sujuvalt toimiva kättetoimetamissüsteemi järele, mis aitaks lihtsustada nende igapäevaelu ning suurendada usaldust e-kaubanduse vastu ja selle pakutavate võimaluste kasutamist[6]. Samuti mõjutab kättetoimetamissüsteemi tõhusus ja taskukohasus väga oluliselt paljude VKEde ärimudelite jätkusuutlikkust ning eelkõige nende võimet oma kliente teenindada. Kuna VKEd on Euroopas innovatsiooni ja majanduskasvu mootoriks,[7] annaks internetist tellitud kaupade üldise kättetoimetamissüsteemi parandamine eeldatavasti väga märkimisväärseid tulemusi majanduskasvu kiirendamisel ja töökohtade loomisel[8].

Paljud uuringud ja jaekaubandussektori aruanded[9] ning samuti rohelise raamatu ettevalmistamise ajal läbi viidud intervjuud sidusrühmadega kinnitavad e-kaubandust ja internetipõhiseid teenuseid käsitlevas komisjoni teatises esitatud kättetoimetamisteenuste analüüsi.

Piiriülest kättetoimetamist peavad takistuseks 57 % jaeettevõtjatest,[10] ning ka 46,7 % tarbijatest väidavad, et neid paneb muretsema saadetiste kättetoimetamine piiriüleste tehingute puhul. Probleemid toodete kättetoimetamisel ja tagastamisel on tarbijate kaks peamist internetiostudega seotud etteheidet[11]. Tarbijate kümne põhiprobleemi hulka kuuluvad ka kättetoimetamata jäänud, rikutud või kaotsi läinud esemed ning kõrged kättetoimetamiskulud, mis kahandavad tarbijate usaldust piiriülese e-kaubanduse vastu. Tarbijate soov kaupu internetist osta suureneks, kui nad saavad olla kindlad, et ostud jõuavad kohale heas korras ja lubatud tähtajaks ning et ostude tagastamiseks on kehtestatud hõlpsad menetlused[12].Uute tehnoloogiate suurem kättesaadavus ja kasutamine pakub uusi võimalusi kättetoimetamisteenuste kvaliteedi parandamiseks ja tarbijate rahulolu suurendamiseks. Ka sotsiaalvõrgustike areng on oluliselt mõjutanud tarbijate brändivalikut ja internetioste. Innovatiivsete elektroonilise side vahendite kasutamine e-jaemüüjate, teenuseosutajate ja klientide vahelises suhtluses võib samuti aidata muuta kättetoimetamise ja kaupade tagastamise protsesse tõhusamaks ja mugavamaks ning suurendada tarbijate rahulolu teenuse kvaliteediga. E-kaubanduse turu sujuvam toimimine on vastastikku kasulik nii tarbijatele ja VKEdele kui ka kõigile e-kaubanduses osalevatele ettevõtjatele ja sektoritele.

Rahvusvahelises jaekaubanduses on veo ja kättetoimetamise küsimused veelgi olulisemad. Kuna üha enam ostetakse kaupu Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast ning Põhja-Ameerikast ning üha enam Euroopa e-jaemüüjaid püüavad kaupu nendesse piirkondadesse eksportida, on kaubavood kõnealuste piirkondade vahel järsult suurenenud. Seetõttu on veo- ja kättetoimetamisküsimused muutunud veelgi keerukamaks, tõstatavad täiendavaid probleeme ning turvakaalutlusi ja kujutavad endast tõsist probleemi, kuid samuti unikaalset võimalust Euroopa e-kaubanduse arenguks, eelkõige VKEde jaoks[13].

Tulemuslikum pakkide kättetoimetamise ahel ELi e-kaubanduses mõjutab positiivselt ka mitut poliitikavaldkonda.

Ø Ühtekuuluvus: hästi toimiva kättetoimetamisteenuse pakkumisega kogu Euroopas saaks teha e-kaubanduse hüved kättesaadavaks kõigile kodanikele ja äriühingutele nende suurusest hoolimata.

Ø Tööhõive: tuleks tagada rahuldavad töötingimused pakiveosektoris, mille tegevust iseloomustab suur surve kulude vähendamiseks ja paindlikkuse suurendamiseks.

Ø Innovatsioon: tuleks edendada uute infotehnoloogiate laialdast kasutuselevõttu kättetoimetamissüsteemides, mis tooks kohest kasu kõigile kodanikele ja äriühingutele ning mis oleks kohandatud uue sotsiaalmeedia keskkonnaga.

Ø Keskkond: tuleks edendada säästvat arengut ning optimeerida kättetoimetamise logistikat, mis võimaldaks suurendada energiasäästu ning üldiselt vähendada negatiivseid välismõjusid.

Ø Euroopa e-jaekaubanduse konkurentsivõime: Euroopa e-jaemüügi ja pakiveosektori tugevustest lähtudes tuleks edendada investeeringuid Euroopa pakiveovõrku, mis seisab silmitsi tõsise rahvusvahelise konkurentsiga.

Käesolevas rohelises raamatus vaadeldakse e-kaubanduse ja pakiveoturgude arengut Euroopas, uuritakse, mida on vaja ühtse pakiveoturu loomiseks, analüüsitakse selles protsessis osalejate põhiprobleeme ning tuuakse välja võimalused kättetoimetamisprotsessi tõhustamiseks kodanike ja äriühingute, esmajoones VKEde huvides. Konsultatsioonide käigus kogutud teabe alusel määrab komisjon 2013. aasta kevadel täpsemalt kindlaks lahendamist vajavad probleemid ja teeb järeldused ühtse pakituru lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta.

2. Turu praegune olukord ja väljavaated 2.1 Euroopa e-kaubanduse turg ning kättetoimetamise tähtsus

E-kaubanduse turud ELis on eri tarbimistavade, maksustamisküsimuste, toodete kättesaadavuse, lairibaühenduse ja konkurentsitiheduse poolest väga erinevad ning eri arengutasemel. Ka liikmesriikide turgude kaubandusprofiil[14] mõjutab oluliselt pakkide kättetoimetamist[15] ning Euroopa-sisene piiriülene edastamine on tarbijate ja e-jaemüüjate jaoks jätkuvalt probleem[16]. Lisaks saab tõhusa piiriülese kättetoimetamisega toetada uute turuniššide kasvupotentsiaali tänu nn pika saba efektile[17].

E-kaubanduse turu kiire areng nõuab üha uusi innovatiivseid ärilahendusi ja ka tarbijate ootused aina suurenevad. Kaupade kättetoimetamisega seotud vajadused selles sektoris on samuti väga erinevad, kuna sektor hõlmab üha uusi tootesegmente (nt raamatud, DVD-plaadid, rõivad, väike- ja koduelektroonika, mööbel, kodumasinad) ning tooted erinevad suuresti väärtuselt, kaalult ja pakendi suuruselt. Ka sotsiaalvõrgustikud, kiirsuhtlust võimaldavad IT-lahendused ning nutitelefonide ja muude pihuseadmete lai levik on tõstnud tarbijate ootusi reaalajas saadaval teabel põhinevate lahenduste ja paindlike kättetoimetamisvõimaluste suhtes.

E-jaemüüjad peavad kiiresti tegutsema. Uusi kontseptsioone ja ideid tuleb kiiresti rakendada. Nende äritegevuse elujõulisus ja edukus sõltub logistikasektori võimest toimetada kaup kätte soodsa hinnaga ja mugavalt[18]. See mõjutab eelkõige väiksemaid e-kaubanduse turul tegutsevaid ettevõtjaid, kellel ei ole piisavat mõjukust, et veoettevõtjate hinda oluliselt alla kaubelda, ning kes ei suuda investeerida omaenda logistikavõrku. Keskkonnas, kus olulist rolli mängib mastaabisääst, võib see vähendada väikeettevõtjate võimet konkureerida suuremate e-jaemüüjatega, kuna tarbijad ootavad internetioste tehes üha enam tasuta kättetoimetamist lubavaid pakkumisi[19].

2.2 Euroopa pakiveoturg

ELi postipakkide turg oli 2008. aastal väärt hinnanguliselt 42,4 miljardit eurot ning ettevõtjalt tarbijale suunatud (B2C) teenused moodustasid sellest turust 15 %[20]. Viimase viie aasta jooksul on posti- ja pisipakkide turu B2C segment e-kaubanduse kasvu mõjul kiiresti suurenenud.  Hinnanguliselt moodustab kõnealune segment arenenumatest e-kaubanduse turgudest, nagu Ühendkuningriik, praegu 20−40 %.

Tavapäraselt jaguneb kättetoimetamisturg kiir- ja standardteenuste vahel. Praegused määratlused[21] aga ei peegelda eri teenuste (liht-, kuller- või tähtpost või kättetoimetamine samal päeval, saadetise teekonna jälgimine, kättetoimetamise tõendamine) keerukust ja suhtelist tähtsust ega e-kaubanduse sektori tegelikku sisu, mis hõlmab ka pisipakkide (väikesed saadetised kaaluga alla 2 kg) saatmist.

Eurostati hinnangul saadavad üle neljandiku kõigist ettevõtjatest e-kaubanduse tellimusi teistesse ELi liikmesriikidesse:  23 % neist on väikeettevõtjad, suurettevõtjate puhul on kõnealune määr 41 % ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul 33 %[22]. Väikestele ja ebaregulaarsetele klientidele, kellel ei ole piisavat mõjukust, et teenusepakkujate hinda alla kaubelda, pakutakse palju vähem erinevaid kättetoimetamisvõimalusi. FTI hinnangute kohaselt on riiklike postiettevõtjate avaldatud rahvusvahelise pakiveo hinnad (kontota klientidele) riigisisese pakiveo hindadest keskmiselt kaks korda kõrgemad.

Postivõrkude kaudu toimetatakse kohale ainult osa pakke (turuosad on riigiti väga erinevad)[23] ning nendest ainult väikese osa (5−10 %) suhtes kohaldatakse universaalteenuse osutamise kohustust, mille kohaselt liikmesriigid peavad tagama nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste pakkide edastamise kõigisse oma territooriumil asuvatesse punktidesse kõigi kasutajate jaoks taskukohase hinnaga[24]. Kuna kõnealustes kohustustes lepiti kokku ammu ende e-kaubanduse sündi, ei ole need mõeldud selle kiiresti areneva sektori praeguste vajaduste täitmiseks. Postivõrkude kaudu edastatakse tavapäraselt 2−30 kg kaaluvaid pakke, kuid sel süsteemil puudub paindlikkus ja tõhusus, mida nõuab internetimüügi areng.[25] Viimastel aastatel on mõned ettevõtjad siiski suutnud oma pakiveovõrgustiku ümber korraldada või on ümberkorraldusprotsess käimas, kuna riigisisesel turul valitseb selles sektoris tihe konkurents.

Kiirkullerteenuste pakkujad on loonud sihtotstarbelised integreeritud võrgustikud, mis võimaldavad neil pakkuda esmaklassilist ettevõtjalt ettevõtjale suunatud (B2B) teenust (kiirus, teekonna jälgimise võimalused). Olles teadlikud e-kaubanduse kasvuga avanevatest võimalustest ja e-kaubanduse ettevõtjate jaoks rahuldavate lahenduste vähesusest, pakuvad kiirkullerteenuste osutajad Euroopas üha aktiivsemalt ka ettevõtjalt tarbijale suunatud teenust.

Muud logistikaettevõtjad – konsolideerimisteenuse pakkujad, kaubaveomaaklerid, tellimuste täitmise teenuste pakkujad, kolmandatest isikutest logistikateenuse osutajad[26] − täidavad järjest olulisemat rolli, et täita e-kaubandusettevõtjate vajaduste ja veoettevõtjate võimaluste vahelist lünka uuenduslike ja paindlike lahendustega laovarude juhtimiseks ning pakkide veoks ja tagastamiseks. Nende pakutavad lahendused ei ole veel kuigi laialt tuntud, eelkõige VKEde hulgas. Kui sellised ettevõtjad oleksid nähtavamad, võiksid need tulevikus üha enam lihtsustada e-jaemüüjate logistikategevust. Sellised ettevõtjad saaksid väikesemahulisi saadetisi koondades pakkuda oma lepingupartneritele ja seeläbi ka klientidele soodsamaid kättetoimetamistingimusi.

Turule on ilmumas ka nišiettevõtjad, kes on välja töötanud erilahendused teatava tootesegmendi jaoks (näiteks spetsiaalsed veo- ja kättetoimetamisteenused internetist tellitud rõivaste jaoks).  Lisaks on viimasel ajal ka mõned suuremad e-jaemüüjad üha aktiivsemalt tegutsenud ka logistika ja kättetoimetamise alal ning pakuvad oma logistikateenuseid ka väiksematele e-jaemüüjatele.

Mitmes riigis testitakse praegu pakiautomaate (lukustatud kapid, kust klient saab paki kätte koodi abil) ning nende üldine kasutuselevõtt sõltub sellest, kas need on tarbijate arvates piisavalt mugavad ning kas sel viisil toimetatakse kätte piisavas mahus saadetisi.

Kaugmüügis on traditsiooniliselt kasutusel olnud üleandmispunktide võrgustik (tehnoloogilise platvormiga toetatavad poed, kust kliendid võivad oma pakid kätte saada). Selliseid võrgustikke on ajakohastatud uute infosüsteemidega ning need on alternatiiviks kallimatele kojuveoteenustele. Võrgustike edu sõltub kohalikest eelistustest ja ajalooliselt väljakujunenud tavadest, kuid leidub märke sellest, et need on elujõuline ja paljutõotav alternatiiv muudele e-kaubanduses kasutatavatele kättetoimetamisteenustele.

2.3 Seosed e-kaubanduse ja pakiveoturu vahel

Pakiveoettevõtjad on ära tundnud e-kaubanduses peituvad võimalused. Uute mudelite loomine ettevõtjatelt tarbijatele suunatud pakiveoteenustele võib nõuda suuri investeeringuid ning nende tegevuse põhjalikku ümberkorraldamist. Tegevus muutub keerukaks aga siis,[27] kui eesmärk on jõuda teatava territooriumi igasse punkti ning saadetiste mahud on samas ebaühtlased ja prognoosimatud.

Paki lõplikuks üleandmiseks pakutakse täiendavaid valikuid, näiteks paki toimetamine kliendile tööle või naabri juurde, suurendades järk-järgult kliendi valikuvõimalusi otsustamisel, kus ja millal ta soovib pakki kätte saada. Välja on töötatud ka mõned uued ärimudelid toodete tagastamisteenuse parandamiseks.

Selliste uute lahenduste käivitamine kulgeb aga aeglaselt ning neid on sageli täiendatud kulukate lisaväärtust suurendavate omadustega, mis ei ole alati vajalikud.  Praegu on puudus teenustest, mis võimaldavad lihtsate teekonna jälgimise lahendustega[28] ja soodsa hinnaga[29] kohale toimetada pisipakke.

Kättetoimetamisteenused on keerukad ja nende suhtes kohaldatakse arvukaid piiranguid. Tavapäraseid pakiteenuseid (põhiteenus, millega kaasnevad suured piiriülese saatmise kulud) ja suure lisaväärtusega (algselt ettevõtjalt ettevõtjale suunatud) kiirkullerteenuseid ei ole veel kohandatud e-kaubanduse spetsiifiliste vajaduste jaoks. Postiettevõtjate vaheline koostöö piiriülesel kättetoimetamisel on paranemas, eelkõige Euroopa pakiveo rühma (European Parcel Group) [30] raames. Siiski kulgeb ainult osa pakivoogudest selle kanali kaudu ning puudub alternatiiv pisipakiteenuste ja mitteprioriteetsete pakkide jaoks.

Tegelikult eksisteerib kõrvuti kaks eri maailma, millest üks (e-kaubandus) toimib turunduspõhimõtete ning teine (logistika) teatavate tegevusnõuete alusel. Need valdkonnad erinevad äritegevuse ajakava, tausta, IT-süsteemide ja lahenduste kasutuse ja tegevuse tulemusnäitajate poolest. Seetõttu vajavad nii e-kaubanduse kui ka pakiveoturul lahendamist tõsised ja põhimõttelised probleemid: e-kaubanduse mudel ei ole veel täielikult stabiliseerunud ning logistikasektor peab veel kohanema e-kaubanduse nõuete ja vajadustega. Sellises kiiresti muutuvas keskkonnas on keeruline teha investeerimisvalikuid ja -otsuseid.

3. Põhiprobleemid 3.1 Tarbijate kogemused ja ootused

Tarbijad soovivad mugavamat kättetoimetamist: rohkem võimalusi, mille hulgast saaks sobivaima valida, paremat eelteavet kättetoimetamisprotsessi kohta, hõlpsamaid tagastamistoiminguid ja kasutajasõbralikke teenuseid, mis põhinevad uutel tehnoloogiatel (nutitelefonid, tahvelarvutid, teavitamine SMSiga)[31] Tarbijad ootavad, et nende tellitud kaupade veo tingimused oleksid läbipaistvamad, eriti juhul, kui pakid hilinevad, neid kahjustatakse või need kaotsi lähevad. Samas ootavad nad suuremat selgust ka hindade selguse ja võrreldavuse ning konkurentsi taseme suhtes.

Tarbija kui kauba saaja ostuotsust mõjutab oluliselt tasuta või odava kättetoimetamis(- ja tagastamis)võimaluse olemasolu. Tarbijad tunnevad üha suuremat huvi ka teiste riikide turgude vastu, kuid suureks takistuseks on piiriülese kättetoimetamise keerukus ja läbipaistvuse puudumine. Pakkide saatjana ja eelkõige tellitud kaupade tagastamisel peavad tarbijad tegutsema üsna monopoolsel turul ning internetiostudega rahulolematuse ühe peamise põhjusena mainitakse kättetoimetamise kulukust[32]. Kokkuvõttes mõjutab hinnafaktor piiriülese kättetoimetamisteenuse valikut kõige enam[33].

Kättetoimetamise mugavusele esitatavad nõuded sõltuvad riigist ja tooteliigist. Tarbijaeelistuste uuringud näitavad, et mugavust saab suurendada kogu kättetoimetamisprotsessi lõikes.

Näiteks ühe Ühendkuningriigis korraldatud uuringu tulemusena tehti kindlaks kuus peamist tarbijaeelistuste valdkonda: paindlikud kättetoimetamisvõimalused, taskukohased kättetoimetamistasud, paindlikkus tellimuse kättetoimetamise koha valikul, tõhus teavitamine, tellimuste kiire täitmine ja meeldivad kogemused pakkide kojutoomisel[34]. Eriti noorem põlvkond peab aina olulisemaks teabe saamist reaalajas[35].  Nad tahavad kättetoimetamisprotsessiga kursis olla ning eeldavad, et neile pakutakse teekonna jälgimise lahendusi (näiteks teavitamine SMSiga)[36].

3.2 E-jaemüüjate probleemid kaupade kättetoimetamisel klientidele

E-jaemüüjad soovivad oma klientide vajadustele ja ootustele vastata lihtsate, läbipaistvate ja usaldusväärsete veoteenustega[37]. Nad on vägagi teadlikud asjaolust, et kaupade kättetoimetamisel saadud kogemused mõjutavad oluliselt tarbijate tagasisidet, mis omakorda mõjutab nende brändi ja kuvandit.

Nad vajavad rohkem valikuvõimalusi, mida neile saaks pakkuda konkurentsitihedam turg, kus suurem arv ettevõtjaid pakuks eri teenuseid ja kättetoimetamisvõimalusi.  Neil võib olla teatavate toodete (nt ravimid, värsked tooted või vääriskaubad) kättetoimetamisega seotud erivajadusi. Ent isegi kõige konkurentsitihedamatel turgudel püsib endiselt lõhe turunduspõhise e-kaubanduse ja toimingupõhiste logistikaprotsesside vahel.

Logistika on e-jaemüüjate ning eelkõige VKEde tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks keskse tähtsusega. Taskukohaste ja tõhusate logistikalahenduste leidmine on eriti oluline kaugemates piirkondades tegutsevate VKEde ja mikroettevõtjate jaoks.

Tiheda konkurentsi tingimustes sõltub turuosa saavutamine peamiselt hinnasurvest. VKEd, kes otsivad tuluteenimisvõimalusi piiriülese tegevusega, vajavad integreeritud üleeuroopalist kättetoimetamissüsteemi, mida pole veel loodud. Nad püüavad leida kasvuvõimalusi teiste riikide turgudel, kuid takistuseks saavad piiriülese veo kallim hind, keerukus ja läbipaistvuse puudumine[38]. Suurtel müüjatel on parem positsioon veoettevõtjatelt soodsama hinna ja tingimuste väljakauplemiseks.

Üldiselt vajavad nii suured kui ka väikesed e-jaemüüjad, et kättetoimetamisteenused oleksid paindlikumaid, eelkõige vedajate suutlikkuse ja tehnoloogiliste uuenduste poolest. E-jaemüüjatel on eriti raske toime tulla tipphooaegadel, nagu näiteks jõulueelne aeg, kui vedajate suutlikkusest ei tarvitse nõudluse rahuldamiseks piisata. See on ettevõtjate kasvu ja müügi seisukohast väga oluline probleem, kuna kõnealune periood aitab oluliselt aastakäivet suurendada.

E-jaemüüjad tahavad veo-/kättetoimetamisprotsessi üha enam kontrollida ning sõlmivad pakiveoettevõtjatega partnerlusi. Sõltumata sellest, kas nad juhivad logistikatoiminguid ettevõttesiseselt või tellivad selle teenuse allhanke korras, vajavad nad kättetoimetamisteenuste osutajatelt ikka palju rohkem teavet ja suuremat läbipaistvust. Samuti vajavad nad rohkem ühiselt kokku lepitud näitajaid vedude tulemuslikkuse mõõtmiseks, et kohandada oma ärimudelit reaalajas lahendamist vajavatele vajadustele (laovarude juhtimine, maksed, tagastatud kaup).

Nende äritegevuse edasist arengut takistab nende konkreetsetest vajadustest lähtuva kättetoimetamisvõrgustiku puudumine (selle asemel, et lihtsalt kohandada traditsioonilist pakiveo või kiirkullerteenuste logistikamudelit). Kasvuvõimaluste ärakasutamiseks on vaja integreeritumat turgu.  Tõhusam teabejagamine ja turundustegevust toetavad paindlikumad lahendused võimaldaksid nende tegevust oluliselt tulemuslikumaks muuta.

3.3 Pakiveoettevõtjate probleemid

Pakiveoettevõtjad on kõik ettevõtjad, kes osalevad internetist tellitud kaupade veos kuni nende lõpliku üleandmiseni tarbijale, ja see mõiste hõlmab näiteks vedajaid, pakiveo- ja logistikaettevõtjaid, muid logistikateenuste osutajaid ning postiettevõtjaid ja ettevõtjalt tarbijale suunatud kiirkullerteenuste pakkujaid. Logistikasektorit iseloomustab tavapäraselt madal kasumimarginaal ja suured püsikulud. Suured e-jaemüüjad avaldavad pakiveoettevõtjatele tohutut survet hinna langetamiseks.  

Samas vajavad pakiveoettevõtjad pikas perspektiivis jätkusuutlikke hindu logistikavõrgu kõrgete püsikulude[39] katmiseks. Suurte müüjatega läbi räägitud hinda ei saa laiendada väikese müügimahuga ettevõtjatele, rääkimata üksiktarbijatest.

Pakiveoettevõtjad seisavad ikka sagedamini silmitsi e-jaemüüjate nõuetega pakkuda väga lühikese ajaga ja madala hinnaga uusi teenuseid ja valikuvõimalusi. Samas vajavad nad aega, et kohandada oma keerukaid ja paljudele välistele piirangutele alluvaid logistikatoiminguid. Neilt (ja nende töötajatelt) nõutakse ka väga suurt paindlikkust.

Veo- ja logistikaahelas osalevate ettevõtjate elektrooniliste kommunikatsioonisüsteemide vähene integreeritus on eelkõige väiksemate ettevõtjate jaoks tõsine probleem ning piirab oluliselt nende veo- ja logistikavõimaluste valikut.  Suurem koostalitlusvõime saaks aidata kiirendada teabevahetust, lihtsustada veovajaduste konsolideerimist, pakkide kättetoimetamist ja arvete esitamist, hõlbustada mitmeliigilist transporti ning vähendada halduskulusid ja IT rakendamisega seotud kulusid[40].

4. Praeguse reguleeriva ja institutsioonilise raamistiku piisavus

Logistikasektor allub mitmesugustele eeskirjadele ja sätetele, mis mõjutavad veo ja kättetoimetamise korraldamist. Allpool kirjeldatakse ja hinnatakse neist kõige olulisemaid.

· Postidirektiiv[41]: Postidirektiivi sätted keskenduvad (põhilise) universaalse postiteenuse tagamisele. Enamikku direktiivi sätetest kohaldatakse ainult selle väikese osa suhtes pakiturust, mis kuulub universaalteenuse osutamise kohustuse alla (pakkide mahust ligikaudu10 %)[42].

(Minimaalset) kvaliteedistandardit, kulu- ja hinnapõhimõtteid, hindade reguleerimist ning teabe ja andmete kogumist käsitlevad sätted on otseselt seotud universaalteenuse osutamise kohustusega ja enamikul juhtudel vaid sellega.

Mõned sätted, eelkõige artikkel 19 kaebuste esitamise menetluste kohta, võimaldavad kohaldada täiendavaid reguleerivaid meetmeid sellise pakiveo suhtes, mis ei kuulu universaalteenuse osutamise kohustuse alla. Kõnealused sätted võiksid teoreetiliselt sobida teenuse kvaliteediga seotud probleemide lahendamiseks.  Ent suurem osa kindlaks tehtud probleemidest (liiga pikad kättetoimetamisajad, pakkidele järeletulemise teenuste, pakkide teekonna jälgimise teenuste ja tagastamistoimingute puudumine; selguse puudumine vastutuse suhtes kaotsimineku, varguse, saadetise rikkumise või hilinemise korral ning teenuste vähene läbipaistvus ja teabe puudumine) jääks hõlmamata. Kokkuvõttes võib öelda, et praegune postiteenuste reguleeriv raamistik ei kata internetist oste tegevate tarbijate vajadusi.

· Tarbijakaitseraamistik: Teenuste kvaliteet ja tarbijakaitse (eelkõige internetiostude valdkonnas) peaksid veelgi paranema pärast tarbijaõiguste direktiivi ülevõtvate siseriiklike sätete täielikku kohaldamist 13. juuniks 2014.  Tarbijaõiguste direktiivi mitme sättega tõhustatakse teavitamist ja suurendatakse läbipaistvust, näiteks a) keelatakse kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga kaasnevate varjatud tasud ja muudetakse hinnad läbipaistvamaks; b) kehtestatakse pikem taganemisõiguse tähtaeg (14 päeva); c) tugevneb õigus raha tagasi saada (nt kättetoimetamiskulude hüvitamisega); d) tarbijatele antakse võimalus kasutada lepingust taganemise näidisvormi (kus tuleb selgelt ära näidata kontaktandmed ja tagastamisaadress); e) kehtestatakse selged teabenõuded ostetud eseme tagastamiskulude suhtes lepingust taganemise korral.

Tarbijaõiguste direktiiv mõjutab ka pakiveoteenuseid, sest kõnealused teenused, eelkõige saadetiste tarbijatele kättetoimetamise teenused, on osa direktiiviga hõlmatud kauglepingutest või väljaspool äriruume sõlmitavatest lepingutest. Kui tarbijaõiguste direktiiv on rakendatud, saab see suurendada tarbijate usaldust piiriüleste ostude vastu. Siiski ei aita see lahendada pakiveo hinnaga seotud probleeme; see ei võimalda selgitada pakiveoettevõtjate potentsiaalset vastutust ega parandada teenuste kvaliteeti täiendavate võimalustega (paki teekonna jälgimise võimalus, pakile järeletuleku võimalus), mida tarbijad võiksid eeldada.

Ettepanekuga võtta vastu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta[43] nähakse ette iseseisvad ja ühtsed lepinguõiguse normid, mida kohaldatakse piiriüleste ettevõtjate ja tarbijate vaheliste ning ettevõtjatevaheliste (B2C ja B2B) lepingute suhtes. Määrus hõlmab eeskirju kaupade kättetoimetamise ja digitaalse infosisu üleandmise kohta, esmajoones selliste müügilepingute puhul, mis hõlmavad kaupade vedu vedaja poolt. Selliseid eeskirju kohaldataks üksnes juhul, kui pooled on otsustanud kohaldada Euroopa ühist müügiõigust. Sarnaselt tarbijaõiguste direktiiviga ei aita ka tulevane Euroopa ühine müügiõigus lahendada ülemäära kõrgete hindade ja teatavate kvaliteediaspektidega seotud pakiveoprobleeme.

Komisjoni uued ettepanekud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta[44] aitavad veelgi tugevdada tarbijakaitset vaidluste lahendamisel. Vaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiviga tugevdataks veelgi praeguseid tarbijakaitse sätteid (posti)pakkide edastamise valdkonnas (postiteenuste direktiivi artikkel 19)[45].

· Konkurentsiõigus: Sellise pakiveo hinna suhtes, mis ei kuulu universaalteenuse alla, ei kohaldata sektorikohaseid õigusakte, vaid konkurentsiõigust. Kohaldatakse otseselt ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102. ELi konkurentsiõiguse (siin: ELi toimimise lepingu artikkel 102) rikkumist kujutaks endast näiteks see, kui mõni domineeriv (piiriülese) pakiveo teenust pakkuv ettevõtja takistaks ELi-sisesel piiriülesel pakiturul turuvallutusliku äritegevuse abil sisenemist piiriülesele pakiturule.

ELi toimimise lepingu artikliga 101 keelatakse mis tahes ettevõtjatevahelised kokkulepped, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul.

· Teatavates piirides kohaldatakse logistikasektori suhtes ka teenuste direktiivi[46] ja selle siseriiklike rakendusmeetmete sätteid. E-kaubanduse ja pakkide kättetoimetamise seisukohast väärivad erilist tähelepanu järgmised kaks sätet:

o teenuste direktiivi artikli 20 lõikes 2 keelatakse teenusele juurdepääsu üldtingimustes diskrimineerimine teenuse kasutaja elukoha alusel.  Kõnealuse sätte eesmärk on seega hõlbustada teenuste piiriülest pakkumist. 8. juunil 2012 avaldasid komisjoni talitused suunised selle kohta, kuidas riikide ametiasutused peavad kõnealust diskrimineerimisest hoidumise kohustust tõlgendama[47]. See peaks (enne Euroopa tarbijaõiguste direktiivi artikliga 8 ette nähtud kohustuse rakendamist) suurendama kättetoimetamispiirangute kohaldamise läbipaistvust ning vähendama tarbijate pettumust, kui neile elukoha alusel keeldutakse kaupa müümast.. Suunistes selgitatakse ka seda, et universaalse postiteenuse olemasolu tõttu saab ettevõtja väidet kättetoimetamisvõimaluste puudumise kohta üksnes harvadel juhtudel tuua õiguspärase põhjusena ostetud kauba teatavasse liikmesriiki edastamisest keeldumisele.

o Teenuste direktiivi artikliga 22, milles käsitletakse teenuseosutajatele esitatavaid teabenõudeid, püütakse tagada, et teenuste kasutajatele tehakse alati hõlpsasti kättesaadavaks teatav teave (nt teenuseosutaja nimi ja kontaktandmed; üldtingimused, teenuse hind).

· Transpordi- ja logistikaküsimused on ELi ja rahvusvahelisel tasandil hõlmatud arvukate eeskirjadega, eelkõige seoses transpordi siseturu lõpuleviimisega ning keskkonna- (nt tarneahela süsinikdioksiidiheite ja mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste vähendamine) ja turvaküsimustega. Olulised poliitilised algatused on esitatud komisjoni valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava” ja praegu ettevalmistamisel olevas e-kaubaveo algatuses[48].

· Kõnealust sektorit mõjutada võivad muud asjaomased eeskirjad linnaplaneerimise, turujärelevalve, käibemaksu, töötingimuste ning väliskaubanduse puhul tolli, turvalisuse ja muude rahvusvaheliste küsimuste valdkonnas:

o linnaplaneerimine: paljud liikmesriigid on hiljuti hakanud kohaldama erieeskirju linnakeskuse (või isegi suurema piirkonna) liikluse suhtes näiteks õhusaaste vähendamise (õhukvaliteedi parandamise poliitika raames)[49] või kultuuripärandi säilitamise eesmärgil. Sellised siseriiklikud eeskirjad võivad mõjutada pakiveoettevõtjate tegevust, nõudes neilt näiteks järelemineku- ja kättetoimetamisaegade kohandamist liikluseks avatud ajavahemikega või isegi kättetoimetamise tagamist muude vahenditega (nt jalgrattad), kuna linnaliiklus võib olla teatavatel aegadel keelatud.

o Toodete turujärelevalve: pakiveosektori suhtes kohaldatakse ka turujärelevalve sätteid[50]. Neid sätted kohaldatakse turustuskanalist sõltumata, sealhulgas ka kaug- ja e-müügi suhtes, ning nendega nähakse ette ELi turule sisenevate toodete kontrollimine tolli- ja turujärelevalveasutuste poolt. Kui näiteks turujärelevalveasutused leiavad, et mõni pakiveoettevõtja poolt ELi toodud toode ei ole ELi õigusaktidega kooskõlas, peavad ametiasutused võtma piisavaid meetmeid, mis võivad vajaduse korral hõlmata ka toote turuletoomise keelamist. See mõjutab otseselt pakiveoettevõtjat, kellel tuleb tooted sellisel juhul tagasi viia või kes peab mõnel juhul laskma turujärelevalveasutusel tooted hävitada.

o Käibemaks: siseriiklikud käibemaksueeskirjad ja -määrad võivad mõjutada ostjaid ja kättetoimetamisteenuste valikut. Kui kättetoimetamisteenust pakutakse osana riiklikest postiteenustest, on need käibemaksuvabad, muul juhul tuleb selliste teenuste kasutajatel (vajaduse korral) kanda käibemaksukulud[51]. Ka kättetoimetamisteenuste käibemaksumäärad on liikmesriigiti erinevad. See võib mõjutada ELi-siseseid kaubavooge.

o Töötingimused: kättetoimetamist peetakse traditsiooniliselt tööjõumahukaks sektoriks, kus lõviosa kuludest on seotud nn viimase miili teenustega. Seda arvesse võttes on pakiveosektoris välja töötatud mitu tasulise kättetoimetamise lahendust (nt kättetoimetamine kindla tasu eest, pakkide hulgast sõltumata, või tasu iga paki kohta), mille rakendamine sõltub ka kohaldatavast õigusraamistikust.[52].

o tolli- ja muud rahvusvahelised küsimused: piiriüleseid logistikalahendusi, sealhulgas ELi-sisest kättetoimetamist, võivad mõjutada mitmesugused muud kas rahvusvahelistest kaubanduslepingutest või ELi õigusaktidest tulenevad eeskirjad. Näiteks alluvad kolmandatesse riikidesse eksportivad ja kolmandatest riikidest importivad pakiveoettevõtjad tolliprotseduuridele ja turvanõuetele, mis tulenevad kas rahvusvahelistest kokkulepetest (nt Maailma Tolliorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni eeskirjad) või ELi õigusaktidest (ajakohastatud tolliseadustik[53], määrus 2320/2002 lennundusjulgestuse kohta).

o Peale selle kohaldatakse riiklike postiettevõtjate suhtes Ülemaailmse Postiliidu erieeskirju.

Küsimused: ELi pakiveoturu reguleeriv ja institutsiooniline raamistik

1) Käesolevas rohelises raamatus on „pakk” määratletud kõige laiemas tähenduses, hõlmates kõiki kuni 30 kg kaaluvaid saadetisi. Kas ühtsema ja hästi toimiva pakiveoturu saavutamiseks ELis peaks Teie arvates pakk selle määratluse alla kuulumiseks vastama veel mingitele eritingimustele[54]?

2) Kas ja mil määral takistab praegune raamistik tõeliselt ühtse ja nii e-jaemüüjate kui ka tarbijate ja kõnealuse sektori töötajate vajadustele ja ootustele vastava Euroopa pakiveoturu loomist?

3) Mis on reguleeriva raamistikuga seotud kolm põhiprobleemi?  Mida saaks teha nende probleemide lahendamiseks nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis?

4) Kas Teie arvates esineb reguleerimises õiguslikke lünki või on vaja täiendavaid meetmeid/eeskirju? Kui jah, palun täpsustage.

5. Tõeliselt ühtse ELi pakiveoturu suunas

Lähtudes praeguse reguleeriva ja institutsioonilise raamistiku analüüsist, keskendutakse järgmistes peatükkides kolmele põhiküsimusele, mida peetakse eriti vajalikuks nii e-jaemüüjatele kui ka nende klientidele sobivaid kättetoimetamislahendusi pakkuva ühtse ELi pakiveoturu loomisel:

· mugavus − tarbijatele mugavamate ja läbipaistvamate lahenduste pakkumine[55];

· kulud − kulutõhusamad lahendused, eelkõige piiriülesel kättetoimetamisel;

· koostalitlusvõime − kättetoimetamisahelas osalevate ettevõtjate suurem koostalitlusvõime ning e-jaemüüjate ja pakiveoettevõtjate tegevuse parem kooskõlastamine.

Järgmistes osades vaadeldakse neid kolme eesmärki eri külgedest, et leida kõige paremad võimalused praeguse olukorra parandamiseks.  Lisaks kaalutakse, mil määral tõhusad turud saavad soovitud tulemusi saavutada või kas tuleb kavandada praeguse järelevalve- ja reguleeriva raamistiku muutmist.

5.1 Tarbijatele paremate ja mugavamate lahenduste pakkumine   5.1.1 Suurem läbipaistvus

Internetist ostvatele klientidele tuleks anda rohkem teavet kättetoimetamisvõimaluste, nende hinna ja teenuse taseme kohta ning kättetoimetamise praktilise korralduse (st aja ja koha) kohta[56].

Kättetoimetamisprotsessi jooksul ja pärast seda peaksid tarbijad saama avaldada oma arvamust kättetoimetamisteenuse tegeliku kvaliteedi kohta.  Läbipaistvam teave kättetoimetamise tegeliku kvaliteedi kohta aitab saavutada mitut eesmärki, eelkõige piiriüleste ostude puhul. Eelkõige võimaldab see tarbijatel teha oma edasiste ostude puhul teadlikumaid valikuid, valides võimaluse korral sellise kättetoimetamisviisi, mida nad kõige enam usaldavad ja mis nende vajadustega kõige paremini sobib. Teiseks tõstab suurem läbipaistvus kättetoimetamisteenust pakkuvate ettevõtjate motivatsiooni oma tegevust veelgi tulemuslikumaks muuta. Kolmandaks aitab kättetoimetamisteenuse „musta kasti” avamine muuta klientide arusaama kättetoimetamise tegelikust käigust juhul, kui see on olnud ekslik või ebarealistlik.

Pakkide ja pisipakkide kättetoimetamise läbipaistvuse suurendamiseks kaalutakse erinevaid võimalusi.

Küsimused: tarbijatele paremate ja mugavamate lahenduste pakkumine – suurem läbipaistvus

5) Teave kättetoimetamisvõimaluste ja -viiside kohta

a)         Millist teavet[57] tuleks tarbijatele e-jaemüüja veebisaidil anda (pakiveoettevõtja(te) nimi ja kontaktandmed, kättetoimetamisteenuse hind, kättetoimetamise aeg ja koht, teave kaebuste menetlemise kohta, paki teekonna jälgimise võimalused, tagastamisvõimalused)?

b)         Mida tuleks teha selleks, et anda tarbijatele õigel hetkel selget, läbipaistvat ja võrreldavat teavet kättetoimetamise kohta, vältides samas teabe üleküllust?

6) Teave kättetoimetamise kvaliteedi/tulemuslikkuse kohta

a) Tulemusnäitajad on seotud näiteks kättetoimetamise kiiruse, pakiveoettevõtja tegevuse geograafilise ulatuse, hilinemiste, rikutud või kaotsiläinud saadetistega. Kuidas saab sellist tulemuslikkust kajastavat teavet mõõta ja koguda? Kas tulemusnäitajate avaldamine looks tarbijate jaoks lisaväärtust? Kas tulemuslikkuse jälgimiseks tuleks välja töötada standardid?

b) Kas nn usaldusväärsuse märgised (nt ettevõtjate ühenduse välja antud tõend selle kohta, et teatava pakiveoettevõtja tegevus vastab parimatel tavadel põhinevatele nõuetele ja seda võib usaldada) aitavad tõhusamalt suurendada tarbijausaldust?

c) Kas tõhusale kättetoimetamisele keskenduva kvaliteediprotsessi ISO kohane sertifitseerimine oleks sobiv vahend tarbijausalduse suurendamiseks?

7) Sõltumatu järelevalve:

            Kes peaks korraldama järelevalvet tulemuslikkuse üle: ettevõtjate organisatsioon, sõltumatu asutus, reguleeriv asutus?

5.1.2  Kvaliteetsem teenus ja suurem tarbijakaitse

Ehkki tarbijad peavad oma pakkide kättetoimetamist oluliseks, ei tarvitse nad alati eriti palju teada sellest, mis liiki pakiveoettevõtja neile teenust pakub. Nende jaoks on kõige olulisem see, kelle poole nad võivad pöörduda, kui neil on oma ostude kättetoimetamise kohta küsimusi ning kes annab neile kiireid vastuseid ja täpset teavet. Eriti oluline on see piiriülese kättetoimetamise puhul, milles tavaliselt osaleb mitu pakiveoettevõtjat.

Praegune reguleeriv raamistik katab internetist oste tegevate tarbijate kauba kättesaamisega seotud vajadusi ainult osaliselt. ELi postiteenuste direktiiv ei ole mõeldud e-kaubanduse eesmärkide täitmiseks ning postiettevõtjad on ainult üks paljudest kättetoimetamisprotsessi osalistest. Tarbijaõiguste direktiiviga nähakse ette palju meetmeid internetist oste tegevate tarbijate kaitseks, näiteks seoses hinna teatamise, kättetoimetamise hilinemise ja tagastamisprotsessiga. Teatavad kättetoimetamisega seotud probleemid on siiski veel alles ning nende lahendamiseks võib olla vaja spetsiifilisemaid kaitsemeetmeid.

Praegune universaalne postiteenus tagab „turvavõrgu” ainult juhuslikele pakisaatjatele. Mõned sidusrühmad on väitnud, et pidades silmas e-kaubanduse kasvu B2C segmendis ja „viimase miili” kättetoimetamise tähtsust, võib osutuda vajalikuks välja töötada (universaalteenuse) mõiste uus määratlus, mis oleks paremini kooskõlas internetipoodide klientide ootustega. Selline „uus” universaalteenus peaks tagama tarbijatele minimaalsel tasemel mugavuse eelkõige seoses kättetoimetamisprotsessi ja ostude tagastamise võimaluste kohta kättesaadava teabega ning vastama e-jaemüüjate nõudmistele saadetiste jälgitavuse ja turunduspakkumise taskukohasuse suhtes. Väidetakse, et kui tarbijad soovivad teenust, mis ületaks kõnealust miinimumtaset, pakuvad turud neile nende vajaduste rahuldamiseks alternatiivseid võimalusi ja teenuseid.  

Küsimused: tarbijatele paremate ja mugavamate lahenduste pakkumine − kvaliteetsemad teenused ja suurem tarbijakaitse

8) Võimalik vajadus universaalse pakiveoteenuse järele ja selle ulatus

a) Kas on tekkinud vajadus uue universaalteenuse kohustuse järele, et parandada pakkide kättetoimetamise teenuse kättesaadavust, taskukohasust ja kvaliteeti?

b) Kui jah, siis mis võiks olla selle „uue” universaalteenuse peamised omadused (teenuse taseme, mugavuse ja kulukuse mõttes)?

c) Kas leiate, et universaalse (paki)teenuse kulusid/tasuvust silmas pidades oleks see pakiveoettevõtja seisukohast teostatav? Kui jah, siis millisel tasemel?

d) Mis võiksid olla parimad vahendid sellise kontseptsiooni elluviimiseks (nt suunised, postidirektiivi läbivaatamine, uus reguleeriv instrument, mis suurendaks riiklike reguleerivate asutuste volitusi?

9) Tarbijatele meeldivamate kogemuste pakkumine

a) Kuidas saaks praegusi tarbijaõigusi arvestades tarbijate ostude kättetoimetamisega seotud probleeme ja kaebusi kõige tõhusamalt käsitleda[58]?

b) Kas Teil on etteheiteid vastutuskorrale[59] pakkide kaotsimineku või rikkumise puhul? Mida saaks teha olukorra parandamiseks?

c) Kas e-kaubanduses tegutsevad ettevõtjad ja pakiveoettevõtjad saaksid välja töötada proaktiivsemaid lahendusi, mis vastaksid paremini tarbijate vajadustele?  Milliseid meetmeid saaks võtta olukorra kiireks parandamiseks? Milliseid lahendusi võiks kavandada keskmises või pikas perspektiivis?

5.2 Tasuvamad ja konkurentsivõimelisemad pakiveolahendused

Tarbijad ja e-jaemüüjad peavad praegust hinnataset üldiselt liiga kõrgeks. Pakiveoettevõtjad seevastu väidavad, et nad töötavad juba praegu madala marginaaliga ning et nende pikaajalise majandusliku elujõulisuse tagamiseks on vaja jätkusuutlikke hindu.

5.2.1 Kulude kontrolli all hoidmine

Nagu eespool kirjeldatud, peavad eelkõige väikese pakimahuga saatjad piiriüleseid pakke liiga kalliks. Käesolevas peatükis vaadeldakse võimalusi kättetoimetamisteenuste kulutõhusamaks muutmiseks, mis võimaldaks ka selliste teenuste kasutajate kulude vähendamist.

Ettevõtjate kulustruktuur varieerub märkimisväärselt erinevate geograafiliste ja individuaalsete tegurite (rahvastikutihedus, maht, ajapiirangud) tõttu. Avaldatud hinnad põhinevad tavapäraselt keskmisel kaalul, kindlustatuse tasemel ja kiirusel, kuid need ei tarvitse peegeldada pakiveoettevõtjate tegelikke kulusid[60]. Eriti kulukaks peavad pakiveoettevõtjad pisipakkide kättetoimetamist ettevõtjatelt tarbijatele. Lisakulusid saab vähendada lahendustega, mis tagavad kättetoimetamise õnnestumise esimesel katsel (nt aadressiandmebaasi ajakohastamine, kättetoimetamisest ette teatamine). Kättetoimetamiskulusid saab piirata ka kättetoimetamisteenuse teistsuguse kavandamisega (kasutades näiteks üleandmispunkte või pakiautomaate).

Ka eelkõige VKEde väikeste pakimahtude suurem konsolideerimine võimaldab kulusid vähendada. Pakiveoettevõtjate vahelise sünergia suurendamine aitaks mastaabisäästul põhinevat turgu tõhusamaks muuta. Samuti muudaks see piiriülesed pakiveovood sujuvamaks.

Küsimused: tasuvamad ja konkurentsivõimelisemad logistikalahendused − kulude kontrolli all hoidmine

10) Kulude kontrolli all hoidmiseks on erinevaid võimalusi

a) Kas on häid näiteid väiksemate kuludega alternatiivsete kättetoimetamislahenduste kohta?

b) Kas on häid näiteid tõhusust suurendavate parimate tavade kohta[61]?

c) Millise tehnoloogiaga saab või saaks kättetoimetamiskulusid vähendada?

d) Mida saaks Teie arvates teha praeguste reguleerivate piirangute kaotamiseks või vähendamiseks, ohustamata samas nende aluseks olevate eesmärkide saavutamist[62]?

5.2.2 Konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud hinnad

Jätkusuutlike hindade vajadus

Pakiveoettevõtjatele teeb muret kulude võimalik kasv, mis võib kaasa tuua kõrgemad hinnad klientide jaoks. Samas harjuvad tarbijad üha enam sellega, et neile pakutakse tasuta kättetoimetamise võimalust, mistõttu nad võivad alahinnata tegelikke pakkide kättetoimetamisega seotud tegevus- ja ühiskondlikke kulusid.

Suured e-jaemüüjad saavad tänu oma pakimahule välja kaubelda madalama hinna. Pakiveoettevõtjate marginaalidele avaldatakse suurt survet ning samas on neil vaja teha uusi investeeringuid, et kohandada oma tegevust e-kaubanduse vajadustele.

Hindade jätkusuutlikkuse mõiste hõlmab käesolevas peatükis hinda, mis peegeldaks teenuse tõelist hinda nii teenuseosutajate (st mis tagaks nende pikaajalise kasumlikkuse) kui ka ühiskonna (st mis aitaks vältida keskkonna- ja ühiskondlikke probleeme) jaoks, seda siiski eeldusel, et riigisisesed ja piiriülesed logistikaturud on piisavalt konkurentsitihedad ja seega tõhusad.

Küsimused: konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud hinnad − hindade jätkusuutlikkus ja läbipaistvus

11) Hindade jätkusuutlikkus

a) Kas leiate, et tarbijatelt tellitud kaupade kojutoimetamise eest küsitava hinna praegune tase on keskmises ja pikas perspektiivis jätkusuutlik? Kui ei, siis mida tuleks teha olukorra parandamiseks?

b) Kas kättetoimetamise tegelik maksumus e-jaemüüjate jaoks tuleks teha tarbijatele läbipaistvamaks? Kui jah, siis miks?

c) Kas kättetoimetamise tegelik maksumus ühiskonna jaoks tuleks teha läbipaistvamaks? Kui jah, siis miks? Ja kuidas?

Konkurentsi suurendamine pakiveoturgudel

Tarbijad leiavad turu läbipaistmatuse ja konkurentsi tegeliku või arvatava puudumise pärast tihti, et kättetoimetamisvõimaluste valik on väga piiratud. Mõnel juhul võib asjaomast turgu valitseda väike arv pakiveoettevõtjaid, kelle käitumine takistab e-jaemüüjaid ja tarbijaid saamast kasu, mida võimaldaks tõeliselt konkurentsitihe turg.

Tarbijaid võiks aidata konkreetsed regulatiivsed eelkohustused, mis aitaksid püsivalt suurendada konkurentsi pakiveoturul.

Küsimused: konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud hinnad − konkurentsi suurendamine pakiveoturgudel

12) Konkurentsi tase pakiveoturgudel

a) Millistes turusegmentides või millistel turgudel oleks väga vaja konkurentsi suurendada?

b) Hinnavõrdluste avaldamine aitaks luua tarbijate ja VKEde jaoks suuremat selgust. Kuidas seda teha saaks? Millised oleksid poolt- ja vastuargumendid?

13) Järelevalve ja reguleerimine

Regulatiivsete eelkohustuste (näiteks läbipaistvuskohustused, kohustus tagada juurdepääs logistikavõrkudele ja kohustus lähtuda hindade kehtestamisel kuludest) kehtestamine märkimisväärse turujõuga pakiveoettevõtjate suhtes võib suurendada konkurentsi turgudel.

a) Milliseid turge tuleks siin silmas pidada?

b) Milliste piiriüleste toimingute puhul oleksid hinnapiirangud õigustatud? Palun täpsustage.

c) Kas reguleerival asutusel peaks olema rohkem teavet ettevõtjate kuluarvestuse kohta, et paremini hinnata pakkide ja pisipakkide kulu- ja hinnastruktuuri?

d) Kas reguleerivad asutused ja/või konkurentsiasutused peaksid mängima aktiivsemat rolli riigisiseste turgude või asjaomaste turusegmentide üle järele valvamisel?

Piiriüleste kättetoimetamisteenuste konkurentsivõimelisemad hinnad

Eriti suurt muret valmistab tarbijatele ja e-jaemüüjatele, eelkõige VKEdele piiriüleste teenuste hind. Hinnad varieeruvad märkimisväärselt[63] isegi samu kaupu sisaldavate ja samasse sihtkohta saadetud tellimuste puhul. Järelikult tuleb leida lahendused, mis aitaksid leevendada piiriületamise mõju pakkide kättetoimetamise hindadele ning likvideerida praeguse lõhe riigisisese ja piiriülese hinna vahel, kui see ei ole objektiivselt põhjendatud.

Küsimused: konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud hinnad − piiriülese kättetoimetamise konkurentsivõimelisem hind

14) Kuidas saaks tagada konkurentsivõimelisemad ja läbipaistvamad piiriülesed hinnad?

a) Kas hinnataseme ja e-jaemüüjate ja tarbijate jaoks vajaliku läbipaistvuse üle otsustamine tuleks jätta turujõudude hooleks?

b) Kas reguleerivate asutuste poolne rangem järelevalve aitaks tarbijate jaoks jätkusuutlikumat hinda saavutada?

c) Kas arvate, et piiriüleste pakkide ja pisipakkide puhul teatavat laadi hinnapiirangute kehtestamine oleks e-jaemüüjate ja tarbijate vajaduste paremaks rahuldamiseks teostatav ja tõhus võimalus? Kuidas selline hinnapiirang mõjutaks pakkumist turul ja konkurentsi?

5.3 Kättetoimetamisahela eri osaliste vahelise koostalitlusvõime parandamine

E-jaemüüjate vajadustele mõeldes on vaja suurendada läbipaistvust ja luua tugevamaid partnerlusi, et paremini mõista, mis oleks kõige paremad logistika- ja kättetoimetamistavad ning anda tarbijatele tõhusamalt teavet kättesaadavate võimaluste kohta.  Kõnealuse kahe sektori sisesed ja vahelised edukad partnerlused on e-kaubanduse tulevikku silmas pidades otsustava tähtsusega.

5.3.1 Investeeringud tehnoloogia kasutamise suurendamisse

Pakkide teekonna jälgimise võimaluse laialdasem kasutamine aitaks klientidel määrata kättetoimetamise kohta ja aega. See suurendaks esimese kättetoimetamiskatse õnnestumise määra ning vähendaks seega kulusid. Samas saaksid e-jaemüüjad täpset ja asjakohast teavet ning saaksid seeläbi paremini juhtida laovarusid, optimeerida ostude ja raha tagastamise protsesse ja lihtsustada haldusprotsesse.

Küsimused: koostalitlusvõime parandamine − investeerimine tehnoloogiasse

15) Vajalike investeeringute tase

a) Kuivõrd on võimalik hinnata üldkasutatava pakkide teekonna jälgimise süsteemi ligikaudset maksumust nii mikro- kui ka makrotasandil? Mis oleks kõige olulisemad parameetrid, mida tuleks arvesse võtta?

b) Milliseid konkreetseid pilootprojekte võiks e-kaubanduses müüdavate toodete kättetoimetamisel edendada, seda näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia investeeringute toetamiseks mõeldud laiemate programmide raames[64]?

5.3.2 Tugevamad partnerlused e-jaemüüjate ja pakiveoettevõtjate vahel.

Logistikaettevõtjad keskenduvad tihti suurt mahtu pakkuvatele suurklientidele ning ei ole nii motiveeritud investeerima oma teenuste turundamisse väiksemate pakisaatjate hulgas, ehkki ka sellised ettevõtjad saaksid põhimõtteliselt nende käivet suurendada.  E-jaemüüjad ei ole alati teadlikud võimalikest alternatiivsetest lahendustest ning pakkumistest turul.

Küsimused: koostalitlusvõime parandamine − tugevamad partnerlused

16) Partnerlused ja koostöö

a) Kas parem koostöö e-jaemüüjate ja pakiveoettevõtjate vahel suurendaks tõenäoliselt toimingute koostalitlusvõimet? Kui jah, siis mida täpsemalt saaksid jaemüüjad ja pakiveoettevõtjad teha uute partnerluste loomiseks või olemasolevate tugevdamiseks?

b) Kas tippkoormusega toimetulekuks tuleks ühiselt välja töötada täiendav võimsus?  Kui jah, siis kuidas võiks seda teha?

c) Kas oleks vaja vahendajate ja kolmandatest isikutest logistikateenuste osutajate teenuseid? Kuidas saaks kõnealuseid nii uusi kui ka olemasolevaid teenuseid arendada, neid paremini tutvustada ja nähtavamaks muuta?  

5.3.3 Vastastikku seotud võrgud ja platvormid

E-jaemüüjate jaoks on väga oluline internetist tehtud ostude kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimine. Vähene integreeritus ja asjaolu, et eri infosüsteemide vahel ei ole võimalik andmeid vahetada, seab piiriülesele kaubandusele olulised tõkked[65] ning praeguste süsteemide kohandamiseks on vaja suuri investeeringuid.  

Ent kui lennuettevõtjad ja toll avaldasid pärast tõsiste turvariskide kindlakstegemist rahvusvahelise kaubaveoga tegelevatele postiettevõtjatele survet vastata rangematele turvastandarditele, suutsid need leida lahendusi nõutavate andmete vahetamiseks. Et ühel jõul e-jaemüüjatega täita e-kaubanduse vajadusi, võib olla vaja võtta sarnaseid meetmeid.

Komisjoni talitused on juba käivitanud mitu projekti eesmärgiga parandada Euroopa transpordi- ja logistikasektori konkurentsivõimet, kasutades infotehnoloogilisi lahendusi ning ühendades eelkõige väiksemad ettevõtjad digitaalsete transpordi ja logistika väärtusahelatega[66].

Küsimused: koostalitlusvõime parandamine − vastastikused seosed

17) Tugevamate seoste loomine

a) Kas logistikaettevõtjate rühmade jaoks loodud logistikaplatvormid[67] saaksid aidata paremini täita e-jaemüüjate vajadusi? Kui jah, siis kuidas?

b) Kas valdkondlik töörühm[68] saaks aidata edendada innovatsiooni ja suurendada uute tehnoloogiate kasutamist tihedamate vastastikuste seoste loomiseks? Kui jah, siis kuidas?

c) Kas kaupade tagastamise protsesse (nii riigisiseseid kui ka piiriüleseid) tuleks tõhustada? Kui jah, siis kuidas?

d) Kas koostalitlusvõime suhtes kehtestatud nõudmised ja uute tehnoloogiate edendamine on kättetoimetamisahelas osalevate VKEde jaoks koormavad? Milliste meetmetega saaks seda protsessi lihtsustada?

e) Mis on kolm peamist meedet, millega saaks parandada koostalitlusvõimet internetist tellitud kaupade veol üle ELi piiride[69]? Mida saaks teha olukorra kiireks parandamiseks ning milliseid algatusi võiks kavandada keskmises või pikas perspektiivis? Mida on vaja teha selleks, et parandada koostalitlusvõimet rahvusvahelisel tasandil?

6. Integreeritud üleeuroopalise pakiveoturu juhtimine

Euroopa e-kaubanduse tulevikku kujundamises mängivad suurt osa lähitulevikus välja kujunevad veomahud ja logistikavõrgud. Sellega seotud muutusi ja nende mõju e-kaubanduse sektorile tuleb jälgida ning e-kaubanduse tellimuste tõhusa ja jätkusuutliku kättetoimetamise nimel tehtavat tööd tuleb koordineerida.

Mõnel sidusrühmal on juba loodud selliseks koordineerimiseks platvormid, näiteks Euroopa pakirühm[70], kus on esindatud turgu valitsevad postiettevõtjad. Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühma[71] eesmärk on lihtsustada koordineerimist ja koostööd sõltumatute riiklike reguleerivate asutuste vahel, et tagada postiteenuste direktiivi järjekindel kohaldamine. Nende praegused rollid ja tegevus ei hõlma kogu e-kaubandust.  Uued foorumid saaksid aidata luua ühtset Euroopa pakiveoturgu e-kaubanduse jaoks.

E-kaubanduse pakiveosektori edendamiseks on vaja tööd paremini koordineerida sihipärasema koostöö, järelevalve ja jõustamisega. See aitaks märkimisväärselt tõhustada internetist ostetud kaupade kättetoimetamist.

Küsimused: juhtimine

18) Kas mõnes valdkonnas saaks sidusrühmade tõhusa tegevusega aidata lahendada käesolevas rohelises raamatus kirjeldatud probleeme? Kuidas seda teha saaks[72]? Kuidas saaks sellisesse tegevusse kaasata nii e-kaubanduse kui ka pakiveo valdkonna sidusrühmi?

19) Kuidas tuleks lahendada praegused standardimise ja koostalitlusvõime juhtimise küsimused[73]? Kas e-kaubanduse esindajate, eelkõige VKEde, ning tarbijate osalust tuleks suurendada?

7. Jätkumeetmed ja järgmised sammud

Kõigil huvitatud isikutel palutakse esitada oma arvamus eelnimetatud küsimustes. Arvamused tuleks saata hiljemalt 15. veebruariks 2013 järgmistel aadressidel:

markt-delivery@ec.europa.eu

või

Euroopa Komisjon

Siseturu ja teenuste peadirektoraat

Internetipõhiste teenuste üksus

Rue de la Loi 200

1049 Brüssel

Arvamus ei pea hõlmama kõiki rohelises raamatus tõstatatud küsimusi. Seepärast tuleb selgelt märkida, milliseid küsimusi arvamuses käsitletakse. Võimaluse korral palume esitada konkreetsed poolt- või vastuargumendid dokumendis esitatud võimaluste ja lähenemisviiside kohta. Vastuses palutakse Teil avaldada arvamust ka selle kohta, kas ühtse pakiveoturu saavutamiseks Euroopa Liidus tuleb käsitleda veel mingeid küsimusi.

Arvamused avaldatakse siseturu ja teenuste peadirektoraadi veebisaidil. Need on komisjoni veebisaidil kättesaadavad, välja avatud juhul, kui palutakse konfidentsiaalsust.

Käesoleva rohelise raamatu jätkumeetmena ja saadud vastuste alusel teeb komisjon 2013. aasta kevadel kindlaks, milliseid meetmeid tuleb võtta ühtse pakituru lõpuleviimiseks.

[1] Internetimajandus on suurendanud SKP kasvu viimase viie aasta jooksul ligikaudu 21 %. Samuti luuakse sellega ka 2,6 töökohta ühe kaotatud töökoha asemele ja see võib moodustada kuni 25 % kõikidest loodud töökohtadest (KOM(2011) 942 (lõplik)).

[2] „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega”, KOM(2011) 942 (lõplik).

[3] Nõukogu järeldused digitaalse ühtse turu ja ühtse turu juhtimise kohta, 31. mai 2012; Resolutsioon (P7_TA82010)0320), 21. September 2010, e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta.

[4] 42 % Ühendkuningriigi veebiettevõtjatest peavad esmatähtsaks kättetoimetamisteenuste parandamist, investeeringuid kiiremasse lairibaühendusse peab prioriteetseks 18 %.

[5] Lühidalt hõlmab mõiste kõiki väikesi esemeid ja kaupu, mida saab kätte toimetada üks inimene.

[6] Royal Mail’i uuringu „2011 consumer trends in multi-channel retailing” („Tarbimissuundumused mitmekanalilises jaekaubanduses 2011. aastal”) järgi on juhtudest, kus kliendid lahkuvad internetipoest ostu kinnitamata, 66 % põhjustatud kättetoimetamisega seotud teguritest.

[7] Konsultatsioonifirma FTI Consulting hinnangul moodustab väikeste jaemüügiettevõtjate käive piiriülesest e-kaubandusest 22 %.  Eurostati hinnangul saadavad üle neljandiku kõigist ettevõtjatest e-kaubanduse tellimusi teistesse ELi liikmesriikidesse:  23 % neist on väikesed, 41 % suured ja 33 % keskmise suurusega ettevõtjad.

[8] Konsultatsioonifirma Civic Consulting korraldatud uuringust saab järeldada, et EL ei kasuta täielikult ära e-kaubanduse pakutavaid võimalusi: Kui e-kaubandus moodustaks jaekaubandusest 15 % (tegelik osakaal 2010. aastal oli 3,5%), kasvaks ELi tarbijate heaolu hinnanguliselt 204,5 miljardit eurot aastas ehk 1,7% ELi SKPst.

[9] „Focus on the Future” („Keskendudes tulevikule”), BCG, mai 2012; IMRG; ACSEL; „Intra-community cross-border parcel delivery” („Ühendusesisene piiriülene pakkide kättetoimetamine”), FTI 2011; E-bay internetibaromeetrid riikide kohta; „The evolution of the European Postal market since 1997” („Euroopa postituru areng alates 1997. aastast”), ITA/ WIK 2009; IPC aruanne piiriülese e-kaubanduse kohta 2010. aastal; Eurobaromeetri uuring „Consumer market study on the functioning of e-commerce and Internet marketing and selling techniques in the retail of goods” („Tarbijaturu uuring e-kaubanduse ja internetituru toimimise ning jaemüügi meetodite kohta”), Civic 2011.

[10] Eurobaromeetri uuring „Business attitude Towards cross-border sales and consumer protection” („Ettevõtjate suhtumine piiriülesesse müüki ja tarbijakaitsesse”), analüütiline aruanne, Eurobaromeetri kiiruuring 224, juuli 2008, 2. peatükk, jaotis 2.1, lk 21.

[11] „Consumer market study on the functioning of e-commerce and internet market and selling techniques in the retail of goods” („Tarbijaturu uuring e-kaubanduse ja internetituru toimimise ning jaemüügi meetodite kohta”), CIVIC consulting, september 2011, lk 132, 40..

[12] Hiljuti Ühendkuningriigis korraldatud uuringu käigus mainis ligi 65 % vastanutest internetist ostmist takistava tegurina ohtu, et ostud jäävad kätte saamata (kuna kedagi ei ole kodus, et saadetis vastu võtta). Ligi 43 % vastanutest peavad probleemiks ka liiga ebamääraseid tähtaegu ning ohtu, et ostud ei jõua õigeaegselt kohale („A study of online fulfilment requirements”, IMRG UK Consumer Home Delivery Review 2012).

[13] Teatis „Väike ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa üleilmsetest võimalustest”, KOM(2011) 702 (lõplik).

[14] „E-commerce in the Nordics 2012” („E-kaubandus Põhjamaades 2012. aastal”), Postnord.

[15] EL-27s kasutavad piiriülest e-kaubandust üksnes 9 % ELi tarbijatest ja 18 % ELi jaemüüjatest; 48 % tarbijatest väitsid, et nad tunnevad end riigisiseseid internetioste tehes kindlamalt kui piiriüleste internetiostude puhul (Euroopa Komisjon, tarbijate tulemustabel „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt”, märts 2011).

[16] Kasutusel on mitu piiriülese veo mudelit, mis põhinevad eelkõige riikide postiteenistuste koostööl, otsesel suunamisel riiklikusse postisüsteemi või muudel logistikaettevõtjatega sõlmitud kokkulepetel.

[17] Vähese nõudlusega või vähese müügimahuga toodete kogumüük võib endast kujutada kõige paremini müüvate toodetega võrdset või sellest isegi suuremat turuosa, kui müüjad suudavad pakkuda suuremat valikut.

[18] Näiteks peab 57 % jaemüüjatest piiriülest kättetoimetamist takistuseks (Eurobaromeetri kiiruuring 224, juuli 2008). 78 % eBay müüjatest peavad kättetoimetamiskulusid piiriülese e-kaubanduse peamiseks takistuseks, 42 % mainivad kättetoimetamisteenuste halba kvaliteeti (FreshMinds, piiriülese kaubanduse uuring Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Prantsusmaal).

[19] Ühendkuningriigis läbi viidud uuringus oli tasuta kättetoimetamine kõige enam nimetatud tegur, mis paneb tarbijaid mõne e-jaemüüja teenuste kasutamist jätkama või suurendama; seda mainisid 67 % vastanutest („Delivery Matters, 2011 Consumer Trends in multi-channel retailing”, Royal Mail).

[20] ITA/WIK 2009. Kõnealused arvud kirjeldavad 2008. aastat ning hõlmavad postipakkide ja kiirpostiteenuste turgu. Ühes teises IPC uuringus on ELi kuller-, kiirposti- ja pakiteenuste turu väärtuseks märgitud 37,38 miljardit eurot (ei hõlma pisipakke), B2C segment moodustas koguturust 26 %.

[21] Postidirektiivis (direktiiv 97/67/EÜ, mida on muudetud direktiividega 2002/39/EÜ ja 2008/6/EÜ) liigitatakse kuni 2 kg kaaluvad kirisaadetised või dokumendid kirjadeks, kuni 20 kg kaaluvad esemed postipakkudeks.

[22] Eurostat (Isoc_ec_ebuyn2) joonis 11

[23] Universaalse postiteenuse osutajate turuosa on liikmesriigiti väga erinev: Bulgaarias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis jääb see alla 10 %,  Ungaris ja Itaalias on see 10−15 % ning Tšehhi Vabariigis, Taanis, Prantsusmaal ja Eestis üle 25 % („The Evolution of the European Postal Market since 1997”, ITA/ WIK 2009).

[24] Lähem teave postiteenuste direktiivi kohta vt ptk 4.

[25] Samuti puudub soodsa hinnaga võimalus pisipakkide (alla 2 kg) kättetoimetamiseks, mis mõjutab esmajoones tarbijaid ja VKEsid; selliseid teenuseid nagu pakkide teekonna jälgimine küll pakutakse, kuid vahel ainult koos suuremat lisandväärtust loovate teenustega.

[26] Kolmandatest isikutest logistikateenuste osutajad võimaldavad klientidel logistikateenust osaliselt või täielikult sisse osta (nt valimis- ja pakkimistoimingud, ladustamine, dokumenteerimine, märgistamistoimingud ja turustus). Internetis tegutsevad kaubaveomaaklerid ja konsolideerimisteenuse pakkujad pakuvad soodustusi integraatorite või riiklike ettevõtjate üheks saadetiseks koondatud saadetistele.

[27] Mahtude prognoosimine ja töömahu kavandamine, ajakavad, kui arvesse tuleb võtta mahtusid, marsruute ning tarbijate ootusi.

[28] FTI (2011);  Civic Consulting (2011); ELi uuring piiriüleses e-kaubanduses sooritatud testostude hindamise kohta (2009).

[29] Uuringust, mis IRMG korraldas aruande UK Consumer Home Delivery Review 2012 raames, ilmnes, et 85 % vastanutest pidasid internetis paki teekonna jälgimise võimalust ainsaks oluliseks viisiks, kuidas kättetoimetamist saaks mugavamaks muuta („IRMG UK Consumer Home Delivery Review 2012 – a study of online fulfilment requirements”). 2011. aasta uuringus, mis Accenture korraldas Euroopa jaemüüjate ümarlaua jaoks, nimetasid 34 % vastanutest turulepääsu takistusena tarneahela ja kättetoimetamisega seotud probleeme ning 42 % vastanutest kaubaveo infrastruktuuriga seotud probleeme („European Cross-border E-commerce – the challenge of achieving profitable growth”, Accenture, jaanuar 2012).

[30] Postiettevõtjad, kes kasutavad prioriteetsete postipakkide edastamiseks Euroopa pakiveo rühma ühtset kättetoimetamisvõrgustikku, saavad kasutada pakkide teekonna jälgimise süsteemi ning automaatset klienditeenindussüsteemi, mis ühendab postiettevõtjate kõnekeskusi.

[31] Tarbijate vajaduste kindlakstegemiseks seoses internetist tellitud kaupade kättetoimetamisega on korraldatud mitu uuringut. näiteks Snow Valley uuring „Home delivery in the UK 2011” („Saadetiste kojutoimetamine Ühendkuningriigis 2011. aastal”), IPC piiriülese e-kaubanduse aruanne 2010,  IRMG (2012), CIVIC (2011).

[32] Tarbijate internetiostude kogemuste uuring näitab, et suurem osa tarbijate probleemidest on seotud kättetoimetamisega: pikk kättetoimetamisaeg (probleemi mainisid 28 % vastanutest), kahjustatud toote kättetoimetamine (20 %), toote kättetoimetamata jätmine (17 %), vale toote kättetoimetamine (14 %), kõrgemad kättetoimetamiskulud või kõrgem lõpphind kui veebisaidil näidatud (7 %).

[33] IPC piiriülese e-kaubanduse aruanne.

[34] Snow Valley 2011. aasta internetiostude kättetoimetamise aruanne.

[35] Consumer Focus.

[36] Üha enam Ühendkuningriigi tarbijaid sooviksid saada SMSi, mis teavitaks neid saadetise kulgemisest: 80 % internetiostude tegijatest on öelnud, et nad tahaksid saada teave kättetoimetamise iga etapi kohta, „Delivery matters”, 2011.

[37] IPC 2010. aasta piiriülese e-kaubanduse aruanne.

[38] Prantsusmaal on piiriüleste vedude puhul kaks peamist takistust vedude kallis hind (78 %) ja veoteenuste madal kvaliteet (42 %); 28 % vastanutest mainisid nõudluse puudust ja 12 % kultuuridevahelisi erinevusi (eBay aruanne).

[39] Sealhulgas sõidukite uuendamise kulud, et need vastaksid keskkonnastandarditele.

[40] Nt projekt DiSCwise, (http://www.discwise.eu/).

[41] Direktiiv 97/67/EÜ, muudetud direktiividega 2002/39/EÜ ja 2008/6/EÜ.

[42] Kõigest 36 % pakiturust on universaalteenuse osutajate käes ning ainult väike osa kõnealusest 36 % pakkidest kuulub universaalteenuse kohustuste alla. Postidirektiivis sätestatud miinimumnõuded näevad ette „üleletiteenuste” või põhiliste pakiteenuste osutamist.  Universaalse postiteenusega seotud miinimumnõuded on esitatud postidirektiivi artiklis 3, kuid liikmesriigid võivad neid nõudeid ületada.

[43] KOM(2011) 635 (lõplik), 11.10.2011.

[44] Komisjoni ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv), KOM (2011) 793 (lõplik), vastu võetud 29. novembril 2011.

[45] Postidirektiivi artiklis 19 kutsutakse liikmesriike üles välja arendama vaidluste lahendamiseks sõltumatut kohtuvälist korda.

[46] Direktiiv 2006/123/EÜ.

[47] http://ec.europa.eu/internal_market/services/docs/servicesdir/implementation/report/SWD_2012_146_en.pdf

[48] Valge raamat „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava”, KOM(2011) 144 (lõplik) ja e-kaubaveo algatus  http://ec.europa.eu/governance/impact/planned_ia/docs/2013_move_001_e_freight.pdf.

[49] Näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta, ELT L 152, 11. juuni 2008, nähakse ette reguleeriv raamistik ELi õhukvaliteedi eesmärkide saavutamiseks.

[50] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 ja direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta.

[51] Käibemaksuvabastuse ulatuse kohta postisektoris vt Euroopa Liidu Kohtu eelotsus kohtuasjas C-357/07: TNT Post UK Ltd, The Queen vs. The Commissioners of Her Majesty’s Revenue & Customs, EKL [2009] I – 03025, punktid 36 – 40.

[52] Näiteks postiteenuste direktiivi artikli 2 punktis 19 nimetatakse töötingimuste täitmist ühe võimaliku olulise nõudena, mida postiteenuse osutajad peavad luba taotledes täitma.

[53] Nõukogu määrus (EMÜ) nr 2913/92, 12. oktoober 1992, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, EÜT L 302, 19.10.1992.

[54] Teie vastused järgmistele küsimustele peaksid igal juhul põhinema käesolevas rohelises raamatus esitatud määratlusel. 

[55] 47 % tarbijatest on märkinud, et mugavate kättetoimetamisvõimaluste puudumine võib panna neid internetiostude tegemisest loobuma (Consumer Focus’e tarbijavajaduste uuring, november 2010).

[56] Lisaks ELi tarbijakaitse õigusaktides sätestatud nõuetele, millega kaubandusettevõtjatelt nõutakse tarbijatele selge ja läbipaistva teabe esitamist, eelkõige seoses nende õigusega kauglepingust taganeda.

[57] Lisaks ELi tarbijakaitse õigusaktides ning teenuste direktiivis (2006/123/EÜ) ja e-kaubanduse direktiivis (2000/31/EÜ) sätestatud teabenõuetele.

[58] Vt postiteenuste direktiivi artikkel 19, millega nähakse ette läbipaistev kaebuste esitamise kord, vahendusteenused ja vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteem.

[59] Mitmeliigilise transpordiga seotud vastutuse valdkonnas ootab komisjon Rotterdami eeskirjade liikmesriikidepoolse ratifitseerimise tulemusi.

[60] Kulude jaotamisel tuleb silmas pidada, et selliseid kulutegureid nagu „kaal, kindlustatuse tase ja kiirus” ei saa alati kõigi postitoimingutega (kogumine, vedu, sorteerimine ja kättetoimetamine) seostada. Peale selle kasutatakse ühiste kulude seostamisel mitmesuguste postitoodetega harilikult üldist jaotustegurit (nt EPMU – võrdselt proportsionaalne juurdehindlus), mille puhul ei ole sellised hinnategurid nagu kaal otseselt olulised.  See tähendab, et kõnealustest kulude jaotamise põhimõtetest lähtuv kuluarvutus ei tarvitse anda sama tulemust , mille saame juhul, kui asenduskuluna kasutatakse kaalu või muid üksikuid tegureid.

[61] Nt kättetoimetamisprotsessi suurem ühtlustamine, tõhususe suurendamine, konsolideerimine ja kohalike logistikakeskuste võimaluste ühine kasutamine. Vt ka e-kaubaveo algatus: http://ec.europa.eu/governance/impact/planned_ia/docs/2013_move_001_e_freight.pdf

[62] Vt ptk 4 praeguse reguleeriva raamistiku kohta.

[63] FTI, CIVIC (2011), Eurobaromeetri uuring, Accenture „European cross border e-commerce” (2011), YouGov Psychonomics „Mystery Shopping Evaluation of Cross-Border e-commerce in the EU” (2009). YouGov Psychonomics’i uuringust nähtub, e-müüjad ja kaugmüüjad küsivad tarbijatelt piiriülese kättetoimetamise eest keskmiselt kaks korda kõrgemat hinda kui riigisisese kättetoimetamise eest.  Riigisisese kättetoimetamise keskmine hind oli 8 eurot, piiriülesel veol 16 eurot.

[64] Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm, digitaalse lähenemise rakenduskava või muud algatused eritehnoloogiate arendamiseks, näiteks raadiosagedustuvastuse andmete kasutamine.

[65] Riigisisesed IT-platvormid erinevad piiriülestest, vahel isegi selliste logistikaettevõtjate puhul, kes tegutsevad mitmes ELi liikmesriigis.  Samuti tuleks teatavat teavet e-jaemüüjate ja logistikaettevõtjate vahel jagada, et jõudlust saaks mõlemal poolel paremini kavandada. Näiteks on e-jaemüüjatel olemas andmed internetist ostetud toodete kohta ning nad teavad, millal ja millisel hulgal need kättetoimetamist vajavad. Samas oleks e-jaemüüjatel kasulik reaalajas teada tagastatava kauba mahtu ja tagastamise aega, mis võimaldaks klientidega proaktiivselt suhelda ja laovarusid tõhusalt juhtida.

[66] Projekti DiSCwise (http://www.discwise.eu/) raames, mida rahastab ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat, toetatakse sidusrühmade integreerimist tõhusatesse koosmodaalsetesse kättetoimetamisahelatesse. Sellega aidatakse transpordi- ja logistikateenuste kasutajatel, eelkõige VKEdel, lihtsamalt osaleda transpordi planeerimises ja korraldamises, kasutades jätkusuutlikke alternatiivseid transpordilahendusi.

[67] Ideaaljuhul muudaksid sellised platvormid e-kaubanduse kaubaveo sujuvamaks, integreeriksid logistikateenused ühistesse infosüsteemidesse, parandaksid kooskõlastamist ja kasutaksid kaupade kättetoimetamisel ühist või kokku lepitud veoettevõtjat (mis piiraks keskkonnamõju ning lihtsustaks tagastatud kauba käitlemist ja laovarude juhtimist.

[68] Selline töörühm oli varem näiteks USA postiettevõtjate töörühm, mis loodi 1990ndatel ning milles osalenud kesksete sidusrühmade tehnoloogiadirektorid otsisid innovatiivseid ja intelligentseid lahendusi postisaadetiste paremaks edastamiseks.

[69] Praegu on ligikaudu 30 % Ühendkuningriigis elavatest internetipoodide klientidest märkinud, et nad ostavad kaupu välismaistelt veebisaitidelt (ka väljastpoolt Euroopat).  ELi-siseselt teevad piiriüleseid oste keskmiselt ligikaudu 10 % klientidest. Seda silmas pidades on selge, kui oluline on leppida kokku Euroopa ja rahvusvahelistes standardites ja luua tihedamad vastastikused seosed, seda eelkõige VKEde ja tarbijate puhul, keda praegune olukord mõjutab eriti märkimisväärselt.

[70] Vt joonealune märkus 17.

[71] Komisjoni otsus 2010/C217/07.

[72] Näiteks parimate tavade edendamise, partnerluslepingute, käitumisjuhendite, elektroonilise andmeedastuse standardite, märgiste, aadressiandmebaaside, üleeuroopalise pakiveomärgise väljatöötamise abil.

[73] Praegu tegeleb standardimisküsimustega CENi postiteenuste tehniline komitee ning mõnede postiettevõtjate koostalitlusvõime küsimustega Euroopa pakirühm.