52012DC0068

1.         Sissejuhatus

Uus algus, millega laiendatakse ja süvendatakse majanduse juhtimist majandus- ja rahaliidus

Suur ja püsiv makromajanduslik tasakaalustamatus, mis kajastus suurtes ja püsivates maksebilansi puudujääkides ja ülejääkides, konkurentsivõime järkjärgulises vähenemises, võla kuhjumises ning kinnisvaramullides, kuhjus viimase kümne aasta jooksul ning oli üks praeguse majanduskriisi algpõhjustest. See ei põhjustanud makromajanduslikke probleeme mitte üksnes asjaomastele liikmesriikidele, vaid sellel oli ka tõsine ülekanduv mõju, mis aitas kaasa praegu euroala ees seisvate ohtude tekkimisele.

Häiremehhanismi aruanne on makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise uue järelevalvemenetluse (edaspidi „makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus”) rakendamise esimene etapp. Käesolev aruanne sisaldab ka näitajate tulemustabeli lõplikku ülesehitust (esitatud tabelis 1 ja 2. osas). Järelevalve makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamiseks ja korrigeerimiseks makromajandusliku järelevalvemenetluse raames on ELis majanduse juhtimise tugevdatud raamistiku uus instrument. See võeti vastu majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketi osana, millega muu hulgas on ette nähtud eelarvepoliitika järelevalve oluline tugevdamine. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kohane makromajandusliku tasakaalustamatuse järelevalve moodustab osa Euroopa poolaastast, mille puhul vaadatakse integreeritult ja võimalikult vara majanduspoliitilisi probleeme, millega Euroopa Liit on silmitsi rahanduse jätkusuutlikkuse, konkurentsivõime, finantsturu stabiilsuse ja majanduskasvu tagamisel.

Häiremehhanismi aruande roll ja ulatus

Häiremehhanismi aruanne peaks toimima esmase analüütilise vahendina, mille abil komisjon teeb kindlaks liikmesriigid, kelle puhul on tema arvates arengute põhjal õigustatud täiendav põhjalik analüüs, et määrata kindlaks, kas esineb tasakaalustamatust[1] või on selle tekkimise oht. Tuleks rõhutada, et täheldatud arengute põhjuseid uuritakse üksikasjalikult järgnevates põhjalikes uuringutes, et määrata kindlaks tasakaalustamatuste laad. Ainult selliste põhjalike analüüside alusel ja vajaduse korral annab komisjon menetluse ennetava või korrigeeriva osa alusel poliitikasoovitusi. Põhjalikud uurimused ja soovituste ettepanekud on Euroopa poolaasta osa.

Täiendava analüüsimise vajadus põhineb näitajate tulemustabeli hindamisel, mille komisjon on koostanud pärast konsulteerimist nõukogu, Euroopa Parlamendi ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga (vt 2. osa ning tabelid 1 ja 2)[2]. Tuleks rõhutada, et tulemustabeli näitajaid ei tõlgendata mehaaniliselt. Riikide hindamisel vaadatakse näitajate arengut aja jooksul ning võetakse ka arvesse kõige viimast arengut ja väljavaadet. Lisaks võetakse hindamisel arvesse täiendavat asjakohast teavet. Komisjon pöörab erilist tähelepanu ka näitajate ulatuslikumale kogumile (vt 2. osa tabel 3), mille puhul nõukogu ja Euroopa Parlament rõhutasid, et need on eriti olulised tulemustabeli majanduslikul tõlgendamisel.

Häiremehhanismi tulemustabeli ülesehitus on esitatud 2. osas. 3. osas on tulemustabeli alusel tõlgendatud olukorda horisontaalselt ja valdkonniti. 4. osas on esitatud tulemustabeli analüüs riikide lõikes ning 5. osas peamised järeldused ja kokkuvõte.

Tabel 1. Tulemustabeli näitajad ja soovituslikud künnisväärtused (*)

|| Väline tasakaalustamatus ja konkurentsivõime || Sisemine tasakaalustamatus

Näitaja || Kolme aasta keskmine jooksevkonto saldo % SKPst || Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon % SKPst || Reaalse efektiivse vahetuskursi muutuse %  (kolme aasta alusel), 35 tööstusriigi THHI deflaatorid (a) || Ekspordi turuosade muutuse % (viie aasta alusel) || Nominaalse tööjõu ühikukulu muutuse % (kolme aasta alusel) (b) || Hinnaindeksiga korrigeeritud eluasemehindade muutuse % võrreldes eelneva aastaga (c) || Erasektori krediidivoog % SKPst (d), (e) || Erasektori võlg % SKPst (d), (e) || Valitsemissektori võlg % % SKPst (f) || Kolme aasta keskmine töötuse määr

Andmeallikas || Maksebilansi statistika, Eurostat || Maksebilansi statistika, Eurostat || Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi näitajate andmebaas hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime kohta || Maksebilansi statistika, Eurostat || Eurostat || Elamuasemehindade harmoneeritud indeks Eurostatilt, mida on täiendatud EKP, OECD ja BISi andmetega || Eurostati aastaandmed ja kvartaalsed sektorikontod, EKP kvartaliandmed || Eurostati aastaandmed ja kvartaalsed sektorikontod, EKP kvartaliandmed || Eurostat (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus – aluslepingu kohane määratlus) || Eurostat

Soovituslik künnisväärtus || +6/-4% || -35% Alumine kvartiil || +/-5% euroalal; +/-11% väljaspool euroala. Alumine ja ülemine kvartiil euroalal +/- standardhälve euroalal || -6% Alumine kvartiil || +9 % euroalal +12 % väljaspool euroala Ülemine kvartiil euroalal +3 protsendipunkti || +6% Ülemine kvartiil || +15% Ülemine kvartiil || 160% Ülemine kvartiil || +60% || +10%

Künnisväärtuste arvutamise ajavahemik || 1970-2007 || Esimene kättesaadav aasta (1990ndate keskpaik)–2007 || 1995-2007 || 1995-2007 || 1995-2007 || || 1995-2007 || 1994-2007 || || 1994-2007

Mõni täiendav näitaja, mida tuleb kasutada majanduslikul tõlgendamisel || Netolaenuandmine/-võtmine võrreldes muu maailmaga (kapitalikonto ja jooksevkonto saldod %-na SKPst) || Netovälisvõlg % SKPst || Reaalne efektiivne vahetuskurss võrreldes ülejäänud euroalaga || Ekspordi turuosad kaubamahu alusel; tööviljakus; täistootluse kasvu suundumus || Nominaalne tööjõu ühikukulu (muutus 1, 5, 10 aasta jooksul); tegelik tööjõu ühikukulu võrreldes ülejäänud euroalaga; muud tootlikkuse näitajad || Eluaseme reaalhind (muutus 3 aasta jooksul); eluaseme nominaalhind (muutus 1 ja 3 aasta jooksul); elamuehitus || Konsolideerimata finantssektori finantskohustuste ning võla ja varade suhtarvu muutuse näitaja || Erasektori võlg konsolideeritud andmete alusel || ||

Märkused:               (a) ELi kuuluvate kaubanduspartnerite puhul on kasutatud THHI, kuid ELi mittekuuluvate kaubanduspartnerite puhul põhineb deflaator tarbijahinnaindeksil, mis on sarnane THHI metoodikale; (b) indeks, mis väljendab töötaja kohta makstava nominaalse töötasu suhet reaalsesse SKPsse töötaja kohta; (c) eluasemehindade muutus Eurostati tarbimisdeflaatori suhtes; (d) erasektor on määratletud kui mittefinantsettevõtted, kodumajapidamised ja kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid; (e) laenude ja väärtpaberite (välja arvatud aktsiad ja osakud) summa, kohustuste konsolideerimata andmete alusel; (f) riigi rahanduse jätkusuutlikkust ei hinnata makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames, sest see valdkond on hõlmatud juba stabiilsuse ja kasvu paktiga. See näitaja on siiski tulemustabeli osa, sest avaliku sektori võlg on osa riigi koguvõlast ja seepärast mõjutab riigi üldist haavatavust. (*) 2012. aasta lõpuks on kavas välja töötada pangandus-/finantssektori kohta ulatuslikum näitaja.

Tabel 2. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus – tulemustabel 2010. aasta kohta

|| Väline tasakaalustamatus ja konkurentsivõime || Sisemine tasakaalustamatus

Aasta 2010 || Jooksevkonto saldo 3 aasta keskmine %-na SKPst || Rahvusvaheline netoinvesteerimis–positsioon %-na SKPst || Reaalse efektiivse vahetuskursi + THHI deflaatorite muutuse % (3 aasta alusel) || Ekspordi turuosade muutuse % (viie aasta alusel) ||  Nominaalse tööjõu ühikukulu muutuse % (3 aasta alusel) || Hinnaindeksiga korrigeeritud eluasemehindade muutuse % võrreldes eelneva aastaga || Erasektori krediidivoog %-na SKPst || Erasektori võlg %-na SKPst || Avaliku sektori võlg %-na SKPst || Kolme aasta keskmine töötuse määr

Künnisväärtused || -4/+6% || -35% || ±5% & ±11% || -6% || +9% & +12% || +6% || 15% || 160% || 60% || 10%

BE || -0,6 || 77,8 || 1,3 || -15,4 || 8,5 || 0,4 || 13,1 || 233 || 96 || 7,7

BG || -11,1 || -97,7 || 10,4 || 15,8 || 27,8 || -11,1 || -0,2 || 169 || 16 || 7,5

CZ || -2,5 || -49,0 || 12,7 || 12,3 || 5,1 || -3,4 || 1,7 || 77 || 38 || 6,1

DK || 3,9 || 10,3 || 0,9 || -15,3 || 11,0 || 0,5 || 5,8 || 244 || 43 || 5,6

DE || 5,9 || 38,4 || -2,9 || -8,3 || 6,6 || -1,0 || 3,1 || 128 || 83 || 7,5

EE || -0,8 || -72,8 || 5,9 || -0,9 || 9,3 || -2,1 || -8,6 || 176 || 7 || 12,0

IE || -2,7 || -90,9 || -5,0 || -12,8 || -2,3 || -10,5 || -4,5 || 341 || 93 || 10,6

EL || -12,1 || -92,5 || 3,9 || -20,0 || 12,8 || -6,8 || -0,7 || 124 || 145 || 9,9

ES || -6,5 || -89,5 || 0,6 || -11,6 || 3,3 || -3,8 || 1,4 || 227 || 61 || 16,5

FR || -1,7 || -10,0 || -1,4 || -19,4 || 7,2 || 5,1 || 2,4 || 160 || 82 || 9,0

IT || -2,8 || -23,9 || -1,0 || -19,0 || 7,8 || -1,4 || 3,6 || 126 || 118 || 7,6

CY || -12,1 || -43,4 || 0,8 || -19,4 || 7,2 || -6,6 || 30,5 || 289 || 62 || 5,1

LV || -0,5 || -80,2 || 8,5 || 14,0 || -0,1 || -3,9 || -8,8 || 141 || 45 || 14,3

LT || -2,3 || -55,9 || 9,1 || 13,9 || 0,8 || -8,7 || -5,3 || 81 || 38 || 12,5

LU || 6,4 || 96,5 || 1,9 || 3,2 || 17,3 || 3,0 || -41,8 || 254 || 19 || 4,9

HU || -2,1 || -112,5 || -0,5 || 1,4 || 3,9 || -6,7 || -18,7 || 155 || 81 || 9,7

MT || -5,4 || 9,2 || -0,6 || 6,9 || 7,7 || -1,6 || 6,9 || 212 || 69 || 6,6

NL || 5,0 || 28,0 || -1,0 || -8,1 || 7,4 || -3,0 || -0,7 || 223 || 63 || 3,8

AT || 3,5 || -9,8 || -1,3 || -14,8 || 8,9 || -1,5 || 6,4 || 166 || 72 || 4,3

PL || -5,0 || -64,0 || -0,5 || 20,1 || 12,3 || -6,1 || 3,8 || 74 || 55 || 8,3

PT || -11,2 || -107,5 || -2,4 || -8,6 || 5,1 || 0,1 || 3,3 || 249 || 93 || 10,4

RO || -6,6 || -64,2 || -10,4 || 21,4 || 22,1 || -12,1 || 1,7 || 78 || 31 || 6,6

SI || -3,0 || -35,7 || 2,3 || -5,9 || 15,7 || 0,7 || 1,8 || 129 || 39 || 5,9

SK || -4,1 || -66,2 || 12,1 || 32,6 || 10,1 || -4,9 || 3,3 || 69 || 41 || 12,0

FI || 2,1 || 9,9 || 0,3 || -18,7 || 12,3 || 6,8 || 6,8 || 178 || 48 || 7,7

SE || 7,5 || -6,7 || -2,5 || -11,1 || 6,0 || 6,3 || 2,6 || 237 || 40 || 7,6

UK || -2,1 || -23,8 || -19,7 || -24,3 || 11,3 || 3,4 || 3,3 || 212 || 80 || 7,0

Märkus: (1) Andmed seisuga 30. jaanuar 2012; * Programmi alusel toetatavad riigid (IE, EL, PT, RO). LV maksebilansi abiprogramm lõppes 19. jaanuaril 2012, kuid tema suhtes kohaldatakse jätkuvalt programmijärgset järelevalvet.

Tabel 3. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus – tulemustabeli majanduslikul tõlgendamisel kasutatavad täiendavad näitajad (2010)

Aasta 2010 || Reaalse SKP kasv (%), võrreldes eelneva aastaga || Kapitali kogumahutus põhivarasse, % SKPst || Riigisisesed kogukulutused teadus- ja arendustegevusele, % SKPst || Jooksevkonto saldo, % SKPst, maksebilansi andmed || Netolaenuandmine/-võtmine võrreldes muu maailmaga, % SKPst, maksebilansi andmed || Netovälisvõlg %-na SKPst || Välismaiste otseinvesteeringute sissevool, % SKPst || Energiatoodete netokaubandusbilanss, % SKPst || Reaalse efektiivse vahetuskursi muutus (%) vs. euroala (17) || Ekspordi turuosade muutus (%) võrreldes eelneva aastaga, mahud || Tööviljakuse kasv (%), võrreldes eelneva aastaga || Tööhõive kasv (%), võrreldes eelneva aastaga || Nominaalse tööjõu ühikukulu muutuse % (10 aasta alusel) || Tegeliku tööjõu ühikukulu muutus (%) vs. euroala (17) || Nominaalsete eluasemehindade muutuse % (kolme aasta alusel) || Elamuehitus, % SKPst || Erasektori võlg %-na SKPst, konsolideeritud andmed || Finantssektori finantskohustused, konsolideerimata, kasv võrreldes eelneva aastaga

BE || 2,3 || 20,2 || 2,0 || 1,5 || 1,3 || -121,8 || 5,7 || na || 1,9 || -5,6 || 1,4 || 0,8 || 22,5 || 4,0 || 6,3 || na || 130,6 || -2,1

BG || 0,2 || 23,5 || 0,6 || -1,3 || -0,5 || 43,6 || 4,9 || -5,9 || : || 3,9 || 6,4 || -5,9 || 72,9 || : || -11,8 || 4,3 || 151,2 || -2,2

CZ || 2,7 || 24,4 || 1,6 || -3,1 || -2,2 || 0,5 || 3,4 || -3,5 || : || 3,0 || 4,5 || -0,9 || 27,1 || : || 4,0 || 4,4 || 71,6 || 2,5

DK || 1,3 || 17,2 || 3,1 || 5,5 || 5,6 || 25,4 || -2,4 || 1,1 || : || -10,4 || 3,6 || -2,0 || 34,5 || : || -14,1 || 4,2 || 244,1 || 7,8

DE || 3,7 || 17,5 || 2,8 || 5,7 || 5,7 || -5,8 || 1,4 || -2,9 || -1,4 || -0,7 || 3,2 || 0,5 || 4,3 || -16,7 || 3,6 || 5,3 || 111,8 || 0,0

EE || 2,3 || 18,8 || 1,6 || 3,6 || 7,2 || 24,1 || 8,1 || -1,5 || 8,0 || 7,7 || 7,4 || -4,1 || 73,8 || 42,4 || -44,5 || 3,3 || na || -10,1

IE || -0,4 || 11,5 || 1,8 || 0,5 || 0,1 || -295,9 || 12,7 || na || -5,2 || -12,4 || 4,0 || -4,2 || 28,7 || 9,4 || -33,8 || 3,0 || 292,8 || 5,9

EL || -3,5 || 16,6 || na || -10,1 || -9,2 || 97,4 || 0,1 || -4,2 || 5,1 || -11,7 || -1,7 || -1,9 || 36,6 || 13,7 || 2,8 || 4,8 || 124,1 || 8,5

ES || -0,1 || 22,9 || 1,4 || -4,6 || -4,0 || 91,7 || 1,8 || -3,0 || 1,0 || -6,8 || 2,6 || -2,3 || 29,2 || 8,5 || -9,9 || 7,5 || 213,9 || -1,8

FR || 1,5 || 19,3 || 2,3 || -1,7 || -1,7 || 23,5 || 1,3 || -2,4 || -0,1 || -6,0 || 1,4 || 0,2 || 22,6 || 3,7 || 0,0 || 6,1 || 137,4 || 2,9

IT || 1,5 || 19,7 || 1,3 || -3,5 || -3,5 || 51,3 || 0,4 || -3,4 || 0,8 || -4,7 || 2,3 || -0,7 || 30,5 || 11,5 || 2,3 || 5,3 || 125,4 || 1,4

CY || 1,1 || 18,6 || 0,5 || -9,9 || -9,7 || 18,4 || 3,3 || na || 0,6 || -5,8 || 1,1 || 0,0 || 32,8 || 9,2 || -6,5 || 6,0 || 289,0 || -7,6

LV || -0,3 || 19,5 || 0,6 || 3,0 || 4,9 || 53,5 || 1,6 || -4,8 || : || 2,9 || 4,7 || -3,7 || 86,0 || : || -46,8 || 2,0 || 135,8 || -0,1

LT || 1,4 || 16,3 || 0,8 || 1,5 || 4,2 || 39,4 || 2,1 || -7,2 || : || 2,5 || 6,9 || -5,2 || 28,6 || : || -32,9 || 1,9 || 76,7 || 0,0

LU || 2,7 || 18,4 || 1,6 || 7,7 || 7,1 || -3312,0 || 386,0 || na || 1,8 || -18,8 || 0,8 || 1,7 || 37,5 || 16,6 || 5,0 || 3,4 || 201,6 || 10,0

HU || 1,3 || 18,0 || 1,2 || 1,1 || 2,9 || 60,3 || 1,4 || -5,0 || : || -2,9 || 0,9 || 0,0 || 53,7 || : || 1,4 || 2,5 || 134,8 || 3,2

MT || 2,9 || 17,7 || 0,6 || -3,9 || -2,2 || -176,2 || 12,8 || na || 3,6 || -2,0 || 0,6 || 2,2 || 32,9 || 11,2 || 7,4 || 2,8 || 164,7 || 18,5

NL || 1,7 || 18,2 || 1,8 || 6,6 || 5,8 || 30,7 || -1,7 || -2,9 || -0,9 || -4,6 || 2,2 || -0,3 || 24,2 || 6,8 || -3,8 || 5,0 || 222,0 || 7,0

AT || 2,3 || 20,5 || 2,8 || 3,0 || 3,1 || 30,2 || 1,0 || -3,0 || 0,2 || -1,2 || 1,7 || 0,9 || 13,2 || -2,8 || 5,6 || 4,2 || 149,7 || -1,5

PL || 3,9 || 19,9 || 0,7 || -4,6 || -2,8 || 33,5 || 1,9 || na || : || -3,8 || 3,5 || 0,6 || 12,8 || : || na || 2,6 || 71,1 || 13,5

PT || 1,4 || 19,8 || 1,6 || -10,0 || -8,9 || 84,4 || 0,6 || na || -2,1 || -8,8 || 3,0 || -1,5 || 24,9 || 4,8 || 6,3 || 3,8 || 224,4 || 10,2

RO || -1,6 || 24,0 || 0,5 || -4,0 || -3,7 || 38,3 || 1,8 || -2,2 || : || 2,4 || 0,2 || -1,8 || 225,5 || : || na || na || 76,7 || 4,5

SI || 1,4 || 21,6 || 2,1 || -0,8 || -0,8 || 31,7 || 0,8 || -5,1 || 3,3 || -2,3 || 4,0 || -1,7 || 52,2 || 30,4 || -2,6 || 3,2 || 118,4 || -3,4

SK || 4,2 || 22,2 || 0,6 || -3,5 || -1,9 || 23,9 || 0,6 || na || 12,8 || 2,4 || 5,7 || -2,0 || 33,9 || 15,7 || -1,2 || 2,7 || 69,0 || 1,6

FI || 3,6 || 18,8 || 3,9 || 1,8 || 1,9 || 28,5 || 2,9 || -2,9 || 2,1 || -8,0 || 5,1 || -1,5 || 21,8 || 3,2 || 8,9 || 6,5 || 155,0 || 19,0

SE || 5,6 || 17,8 || 3,4 || 6,7 || 6,5 || 62,3 || -0,3 || -1,7 || : || -0,7 || 4,4 || 1,1 || 15,6 || : || 13,3 || 3,2 || 221,0 || 2,1

UK || 2,1 || 14,9 || 1,8 || -3,3 || -3,1 || 46,3 || 2,2 || na || : || -5,7 || 1,9 || 0,3 || 30,0 || : || -2,1 || 3,1 || na || 8,0

Märkus: (1) Lühend „na” (not available) osutab, et andmed ei ole hetkel kättesaadavad. (2) Andmed on esitatud seisuga 30. jaanuar 2012; * Programmi alusel toetatavad riigid (IE, EL, PT, RO). LV maksebilansi abiprogramm lõppes 19. jaanuaril 2012.  

2.         Tulemustabeli ülesehitus

Tulemustabeli töötas välja komisjon kooskõlas määruse[3] artikliga 4, olles enne arvesse võtnud Euroopa Parlamendi,[4] nõukogu[5] ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kommentaare[6] finantsturu stabiilsusega seotud küsimustes[7]. Tulemustabeli näitajad (vt tabel 1) on avalikult kättesaadavad[8].

Komisjon lähtus tulemustabeli esimese versiooni jaoks näitajate ja künnisväärtuste valimisel õigusaktides sätestatud põhimõtetest. Tulemustabel sisaldab väikest hulka asjakohaseid, praktilisi, lihtsaid, mõõdetavaid ja kättesaadavaid näitajaid. Võimaluse korral on kasutatud Eurostati allikaid, kuid kui need ei ole kättesaadavad, siis on valitud kvaliteetseim alternatiivne andmeallikas (nt EKP). Näitajate valikul oli eesmärk võimaldada varakult tuvastada nii tasakaalustamatus, mis tekib lühikese aja jooksul, kui ka tasakaalustamatus, mis tekib struktuuriliste ja pikaajaliste suundumuste tõttu. Seepärast keskenduti näitajate valikul makromajandusliku tasakaalustamatuse ja konkurentsivõime languse kõige olulisematele aspektidele, pöörates eriti tähelepanu euroala sujuvale toimimisele. Tuleks rõhutada, et järelevalve valitsemissektori võla üle piirdub võla rolliga makromajanduslikus tasakaalustamatuses, sest riigi rahanduse jätkusuutlikkus on kaetud juba stabiilsuse ja kasvu paktiga[9].

Soovituslikud künnisväärtused on kehtestatud ettevaatlikul tasemel, et vältida üleliia palju „valehäireid”, kuid samas ei ole need kehtestatud nii rangelt, et nad osutaksid probleemidele alles siis, kui need on juba juurdunud. Tabelis 2 on esitatud tulemustabeli näitajate väärtused. Need põhinevad kuni 2010. aasta andmetel, mis on viimane täielik aasta, mille kohta on andmed praegu kättesaadavad. Hallid alad märgivad seda, et näitaja väärtus ületab kindlaks määratud soovituslikku künnisväärtust. Künnisväärtused on kõikide riikide puhul samad (välja arvatud reaalse efektiivse vahetuskursi ja tööjõu ühikukulu näitajad, mille puhul on eristatud euroala riike ja euroalaväliseid riike). Hindamisel on arvesse võetud nii kõige hilisemaid andmeid kui ka 10. novembril 2011 avaldatud komisjoni talituste sügisprognoosis esitatud majandusväljavaateid. Näitajate väärtused eelnevate aastate ja kõige hilisema perioodi kohta on esitatud lisatud statistilises lisas[10].

Tasakaalustamatuse hindamisel ei kohaldata tulemustabeli näitajaid ja seotud künnisväärtusi mehaaniliselt. Hinnang on tulemustabeli majandusliku tõlgendamise tulem, mille puhul on lisaks arvesse võetud täiendavat teavet ja näitajaid ning nõuetekohaselt arvestatud iga liikmesriigi eriomaseid asjaolusid ja institutsioone. Euroopa Parlament rõhutas oma resolutsioonis,[11] et vaja on vastu võtta terviklik lähenemisviis, mis kajastab tootlikkuse tõstjaid ja töötuse suundumusi. Euroopa Parlament soovitas tulemustabelite analüüsimisel täielikult arvesse võtta ülekanduvat mõju. Sel eesmärgil ja kooskõlas määrusega on arvestatud täiendavaid näitajaid, mis on esitatud tabelis 3. See hõlmab muu hulgas täiendavaid aspekte, mis on seotud üldise makromajandusliku olukorraga (sealhulgas majanduskasvu tingimused ja investeeringud), nominaalse ja tegeliku lähenemisega euroalas ja sellest väljaspool, sealhulgas kaubandustegevuse täiendavad aspektid ja järelejõudvate majanduste eripära (kaasa arvatud välismaised otseinvesteeringud ja netovälisvõla näitajad). See kajastab ka tasakaalustamatuste väljakujunemise potentsiaali ning majanduse kohanemisvõimet (nt tootlikkus). Vastavalt nõukogu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitustele, mis nad tegid oma kommentaarides komisjoni ettepaneku kohta seoses tulemustabeliga, sisaldab tulemustabel näitajaid ka finantsturgude olukorra kohta, millel oli praeguses kriisis oluline roll[12]. Kõnealune lisanäitajate kogum on tulemustabeli majandusliku tõlgendamise ja sellega seotud nende liikmesriikide valiku, kelle puhul täiendav uurimine põhjalike analüüside abil näib olevat õigustatud, lahutamatu osa.

3.         Tulemustabeli valdkondlik analüüs

Jooksevkonto positsioonide kõrvalekalded on väiksemad, kuid need ei ole kriisiga ära kadunud…

Kuna kriisi ajal majandustegevus oluliselt vähenes, vähenes märkimisväärselt ka maksebilansi tasakaalustamatus. Eelkõige on liikmesriikides, kellel majanduslanguse alguses oli suur jooksevkonto puudujääk, toimunud suurem korrigeerimine tänu erasektori nõudluse järsemale langusele ning sellest tulenevale impordi vähenemisele. Samal ajal mitmes liikmesriigis, kus on suur jooksevkonto ülejääk, on viimasel ajal olnud erasektori nõudlus suhteliselt elastsem, kuid mitte eriti dünaamiline, ja/või nende eksport on vähenenud nõudluse järsu langemise tõttu maailmas, mis aitas kaasa jooksevkonto ülejäägi mõningale vähendamisele.

Sellele vaatamata ei ole jooksevkonto suured puudujäägid ja ülejäägid täiesti kadunud. Tulemustabeli näitaja jooksevkonto saldo kohta (jooksevkonto saldode kolme aasta keskmine %na SKPst) osutab siiski, et puudujääk ületab soovitusliku künnisväärtuse (4 % SKPst) Bulgaaria, Hispaania, Küprose, Malta, Poola ja Slovakkia puhul, kuigi mõnes neist liikmesriikidest on jooksevkonto puudujäägi vähenemine jätkunud ka kõige hilisemal perioodil.

Maksebilansi puudujäägist tulenevat võimalikku haavatavust saab vähendada, kui neid rahastatakse suhteliselt turvaliste vahendite abil, nagu on välismaised otseinvesteeringud või kapitalisiirded. Välismaiste otseinvesteeringute sissevool oli enne kriisi kõrge mitmes järelejõudvas liikmesriigis. Näiteks viimase viie aasta jooksul kattis välismaiste otseinvesteeringute sissevool jooksevkonto puudujäägist rohkem kui poole Bulgaarias, Eestis, Maltal, Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis. Positiivne saldo kapitalikontol, kus tavaliselt kajastatakse kapitalisiirded välismaalt, on olnud märkimisväärne enamikus järelejõudvates liikmesriikides[13].

Samas kajastab mõni liikmesriik jätkuvalt pidevat jooksevkonto ülejääki. Luksemburg ja Rootsi ületasid soovituslikku künnisväärtust (6 %) ning Saksamaa ja Madalmaad on künnisväärtusest veidi madalamal.

Komisjoni 2011. aasta sügisprognoosi kohaselt vähenevad jooksevkonto positsioonide tasakaalustamatused järgmisel kahel aastal veelgi ja kuigi puudujääkide vähenemine on enamikul juhtudel tagasihoidlik, siis näiteks Madalmaade ülejäägid peaksid prognoosi kohaselt suurenema (vt joonis 1).

Edaspidi on peamine küsimus, kas jooksevkonto tasakaalustamatused püsivad tagasihoidlikud või taas suurenevad turutingimuste paranedes. Osa varasematest tasakaalustamatustest oli põhjustatud nõudluse ülemäärasest kasvust, mida hoogustasid mõnes liikmesriigis liiga optimistlikud ootused tulevaste sissetulekute kasvu suhtes. Sel määral, mil hiljutised korrigeerimised kajastavad pigem selliste ootuste ümberhindamist kui SKP puhtalt tsüklilist langust, võiks tasakaalustamatuse vähenemine osutuda jätkusuutlikuks. Samas on suhteliste hindade kohanemine olnud enamikul juhtudel piiratud, mis jätab lahtiseks küsimuse nende ümberpaigutuste struktuurilise olemuse ning seega nende jätkusuutlikkuse kohta.

Joonis 1: Jooksevkonto saldo % SKPst

Allikas: Euroopa Komisjon.

…ja netoväliskohustuste osakaal on mitmel juhul jätkuvalt märkimisväärne.

Paljudes jooksevkonto puudujäägiga riikides on rahvusvaheliste netoinvesteerimispositsioonide[14] suhe SKPsse püsinud kõrgelt negatiivne. Selle põhjuseks on püsivad, kuigi madalamad jooksevkonto puudujäägid ning samuti nõrk majanduskasvu dünaamika. Praegu ületavad rahvusvahelised netoinvesteerimispositsioonid soovituslikku künnisväärtust (-35 %) mitmes liikmesriigis: Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Hispaanias, Ungaris, Lätis, Leedus, Slovakkias, Poolas ning vähesel määral Sloveenias. Haavatavuse aste on madalam, kui nende kohustuste osakaal, mis eeldavad põhiosa tagasimaksmist või intressi (nt laenud või võlaportfellid), on madal. Netovälisvõla[15] näitajast (vt tabel 3) nähtub, et sellised kohustused on suhteliselt madalad mitmes järelejõudvas liikmesriigis, seda peamiselt välismaiste otseinvesteeringute mahu kõrge taseme tõttu. Samas on need kohustused üsna kõrged Hispaanias, Ungaris, Leedus ja Lätis.

Kriisieelne välispositsioonide areng langes kokku hindade konkurentsivõime erinevuse suurenemisega…

Jooksevkonto suure ja püsiva puudujäägiga liikmesriikides halvenesid kriisieelsetel aastatel hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime näitajad pidevalt. Palkade kasv kaldus ületama mitmes ELi riigis tootlikkuse paranemist, põhjustades tööjõu ühikukulude suurenemist. Samuti näitas suurenevaid erinevusi reaalse efektiivse vahetuskursi areng; reaalne efektiivne vahetuskuss näitab hinnapõhist konkurentsivõimet võrreldes peamiste kaubanduspartneritega. See võib anda märku ülekuumenemisest, võimalikest struktuursetest jäikustest toote- ja tööjõuturgudel ja/või palkade mitteadekvaatsest reageerimisest riigispetsiifilistele tagasilöökidele, kuid võiks kajastada mõnes liikmesriigis ka järelejõudmise protsessi. Mitmes kõrge maksebilansi puudujäägiga riigis suurenesid tööjõukulud eelkõige, kuigi mitte ainult, suletud sektorites. See omakorda põhjustas ressursside ümberpaiknemise kõnealustesse sektoritesse, avaldades veelgi survet välispositsioonidele.

Kriis on katkestanud selle arengu ja alanud on kohandamine[16]. Tulemustabeli näitajast (tööjõu ühikukulude indeksi muutus kolme aasta jooksul) siiski nähtub, et mitu liikmesriiki ikkagi ületasid aastatel 2008–2010 soovituslikud künnisväärtused (euroala riikide puhul 9 % ja euroalaväliste riikide puhul 12 %)[17]: Bulgaaria, Luksemburg, Poola, Sloveenia, Slovakkia ja Soome. Ka reaalse efektiivse vahetuskursi näitaja areng (põhineb THHI deflaatoritel ja näitab kolme aasta protsentuaalset muutust) näitab kriisieelse suundumise katkemist või ümberpöördumist. Liikmesriikides, kes ületasid soovituslikud künnisväärtused, oli areng peamiselt tingitud nominaalse vahetuskursi muutustest. See on nii Slovakkia (enne euroalaga ühinemist) ja Tšehhi Vabariigi puhul, kelle vääringud järsult kallinesid. Ühendkuningriigi omavääring odavnes märkimisväärselt. Eesti reaalse efektiivse vahetuskursi kallinemine oli vastupidiselt suures osas tingitud kõrgemast inflatsioonist võrreldes oma kaubanduspartneritega, peamiselt siseriikliku inflatsiooni suurema tundlikkuse tõttu toorainehindade tõusu suhtes maailmaturul ning jäikade hindade suurema tõusu tõttu.  Ehkki olukord on paljudel juhtudel märkimisväärselt paranenud, ei ole enamikus liikmesriikides täielikult kõrvaldatud pikaajalist hinnapõhise konkurentsivõime langust. Edasine suhteliste hindade ümberkujunemine ja konkurentsivõime paranemine hõlbustaks vajalikku sektoritevahelist ümberpaigutumist ja aitaks kaasa välise kohanemise jätkusuutlikkuse tagamisele.

… kuigi EL tervikuna on kaotanud turuosa ülemaailmsel eksporditurul, on mõni liikmesriik kaotanud suurema turuosa kui teised.  

Muutused kaupade ja teenuste ekspordi turuosades (protsentuaalne muutus viie aasta jooksul) viitavad mitmes liikmesriigis üldise konkurentsivõime potentsiaalselt olulistele struktuursetele kaotustele maailmamajanduses. Belgia, Taani, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose, Madalmaade, Austria, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi kaotatud turuosad ületavad soovitusliku künnisväärtuse, mis on 6 %. Neist mitmes riigis on ekspordi turuosa kaotused olnud veelgi suuremad, kui võtta arvesse pikemat ajavahemikku (vt joonis 2). Lisaks hinna- või kulupõhise konkurentsivõime kaotusele võib see kajastada ka hinnaga mitteseotud konkurentsivõime aeglast paranemist, vähest suutlikkust rakendada uusi müügivõimalusi või ressursside liikumist suletud sektorisse sisenõudluse kasvu aegadel. Mitmel juhul on kõnealuse ülemaailmse ekspordi turuosa vähenemine suures osas põhjustatud sellest, et nende liikmesriikide eksport kasvas aeglasemalt kui maailmakaubandus – ELi kui terviku ekspordi osa on langenud. Belgia, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose, Austria, Soome ja Ühendkuningriigi eksporditegevus on olnud vähem dünaamilisem ka võrreldes teiste ELi riikidega, mida näitab nende ekspordi osakaalu langus kõigi ELi liikmesriikide koguekspordis (vt joonis 2)[18].

Joonis 2: Ekspordi turuosade protsentuaalne muutus.

Allikas: Euroopa Komisjon.

Võlg koormab kodumajapidamisi ja ettevõtjaid

Enne kriisi aset leidnud pikemaajalise laenumahu kasvu tulemusena on majandustegevuses osalejatel mitmes liikmesriigis kogunenud kõrge võlatase (vt joonis 3). See protsess kajastas osaliselt suuremat finantsturu integreerimist ja süvendamist koos nominaalsete intressimäärade lähenemisega. Laenumahu kiiret kasvu hoogustasid ka muud tegurid, näiteks varade hinnaanomaaliad, mida võimendasid soodne varade maksustamine ja laenuandmise standardid, mida kinnitab eluasemelaenude osakaalu üldine suurenemine kogulaenudest kriisile eelneval ajal. Erasektori kui terviku võlg ületab soovitusliku künnisväärtuse (160 %) rohkem kui tosinas liikmesriigis: Belgia, Bulgaaria, Taani, Eesti, Hispaania, Küpros, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik. Erasektori kõrge võlakoormus vähendab erasektori kaitset majandustsükli, inflatsiooni ja intressimäärade muudatuste vastu. Lisaks seab ülemäärase finantsvõimendusega positsioonide sulgemine ohtu majanduskasvu ja finantsstabiilsuse. Üksikasjalikumal tasandil olid mittefinantsettevõtted peamised võla kuhjumise põhjustajad Belgias, Hispaanias, Küprosel, Sloveenias ja Rootsis. Kuigi ettevõtjate võime maksta tagasi oma võlg (võla suhe SKPsse või lisandväärtusesse) saab olla ettevõtete võlakoormuse analüüsi alguspunkt, siis laenuga rahastatavate varade ja nende tähtaegade põhjalikum analüüs annab ülevaate finantsvõimenduse vähendamise tegelikust vajadusest ja selle kiirusest. Lisaks oli kodumajapidamiste sektor suures osas põhjuseks, miks finantsvõimendus suurenes Taanis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis, kus kodumajapidamiste võla tase ületas nende riikide SKP tasemed. Need arengud leidsid aset samal ajal eluasemehindade suurenemisega, mis viimase tsükli jooksul suurenesid kokku rohkem kui 150 % (ainult Hispaanias ja Iirimaal ületas eluaseme hindade kasv sellise taseme).

Hinnatõus eluasemeturgudel saavutas enneolematu taseme

Kodumajapidamiste võlg on tihedalt seotud eluasemeturu arenguga: kriisile eelnenud aastakümnel suurenesid kodumajapidamistele antavad laenud ja eluasemehinnad käsikäes. Eluasemehindade tsükkel oli eriti ilmekas ELis, kus hindade keskmine kogukasv oli rohkem kui 40 %. Näiteks pooltes liikmesriikides tõusuperioodil eluasemehinnad rohkem kui kahekordistusid. Lisaks kasvasid umbes kahes kolmandikus liikmesriikidest eluaseme reaalhinnad keskmiselt üle 6 % aastas ning mõnel juhul oli keskmine aastane kasv isegi 20–35 %. Kuigi kõnealuse hinnatõusu kestus ja kiirus on olnud riigiti väga erinev, siis suures enamikus liikmesriikides olid hinnad kõrgeimad 2007/2008. Eluasemehindade jätkuva kasvu ootused hõlbustasid ka ehitustööstuse kasvu. Mitmes liikmesriigis, näiteks Taanis, Hispaanias, Leedus, Maltal, Rootsis ja Ühendkuningriigis, kasvasid elamuehitusse tehtavad investeeringud koos eluaseme hindadega.

… kuid kohanemine on toimumas, kuigi ei ole selge, millises ulatuses ja kaua see jätkub.

Praegu on käimas korrigeerimine: eluasemehindade reaalkasv oli 2010. aastal kõigis liikmesriikides alla soovitusliku künnisväärtuse (6 %), välja arvatud Soomes ja Rootsis. Hiljutine kohanemine on olnud üsna märkimisväärne ning riikides, kes kogesid enne kriisi hindade suurimat ja kiireimat kasvu, on toimunud, kuid mitte kõigil juhtudel, kõige nähtavam korrigeerimine, mis annab märku kriisieelsest ülehindamisest. Näiteks Bulgaarias, Taanis, Eestis, Hispaanias, Leedus, Lätis ja Slovakkias toimus pärast suurt pidevat eluasemehindade reaalkasvu märkimisväärne kohanemine. Hoolimata neist korrigeerimistest võib ikka veel olla ruumi hindade languseks mitmes riigis, kus samuti toimus eluasemehindade suur ja kiire kasv, näiteks Belgias, Prantsusmaal, Luksemburgis, Maltal, Sloveenias, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Seda seepärast, et tavaliselt on eluasemehindade tsükli korrigeerimise etapi jõulisus ja buumiaja etapi ulatus otseselt seotud. Lisaks mõjuvad eluasemehindade arengule lähiajal tõenäoliselt laenutingimuste halvenemine ja SKP madal kasv. Oluline tegur on ka pakkumise tingimused.

Finantsvõimendust on hakatud vähendama…

Erasektorile laenude andmine on mõnedes liikmesriikides märkimisväärselt aeglustunud ning finantsvõimenduse vähendamise protsess on alanud. Andmed erasektori krediidivoogude kohta näitavad, et kui 2008. aastal kasvas laenuandmine endiselt jõudsalt, siis 2009. aastal hakkasid krediidivood vähenema. 2010. aastal ületas laenukasv soovituslikku künnisväärtust, mis oli 15 %, ainult Küprosel. Aeglane laenukasv ning suurenenud säästud piiravad sisenõudlust ning võivad seega avaldada negatiivset mõju SKP kasvule. Empiirilised tõendid näitavad, et kriisist tingitud bilansikohandused erasektoris kestavad keskmiselt kauem kui viis aastat ning finantssektorivälises ettevõtlussektoris veelgi kauem. Seega mõjutavad majanduskasvu oluliselt puhaseksport ja tootlikkuse areng.

… ja see muudab ELi liikmesriikide majanduse haavatavamaks.

Finantskriisi jooksul on saanud selgeks, et väga oluline on liikmesriigi üldine võlaseis ning et erasektori ja valitsemissektori võlg on omavahel tihedalt seotud[19]. Seepärast on vaja erasektori võlga vaadata koos valitsemissektori võlaga, sest finantsvõimenduse vähendamise mõju erasektoris võib veelgi suurendada jätkuv riigivõlakriis, mis avaldab survet suure võlakoormusega avalikele sektoritele Oht selleks on olemas eelkõige nendes liikmesriikides, kus nii avaliku kui ka erasektori võlakoormus on suur, nt Belgia[20] või Ühendkuningriik (vt joonis 3). Ehkki Itaalias ei ole erasektori võlakoormus väga suur, võib avaliku sektori suur võlakoormus ja riigi rahanduse konsolideerimise vajadus avaldada erasektori bilanssidele survet. Rahvusvaheliste finantsturgude ebakindlust arvestades võib probleemiks saada ka suurte võlasummade kogunemine mitteresidentide kätte, sest see suurendab riigi haavatavust kapitali nappuse või kapitalivoogude järsu peatumise puhul. Eelkõige Hispaanias ja Ungaris on nii erasektori võlg kui ka netovälisvõlg väga suured. Välisvaluutas nomineeritud võlakohustused võivad tekitada lisaprobleeme seoses vahetuskursi kõikumisega.

Joonis 3: Võlatase sektorite lõikes %na SKPst (2010)

Märkus: erasektori võlg põhineb konsolideerimata andmetel.

Allikas: Euroopa Komisjon.

Jätkub reaalmajanduse kohanemine

Maksebilansi tasakaalustamine ning kodumajapidamiste ja ettevõtete bilansside kohandamine on olnud üsna vaevarikas, eelkõige liikmesriikides, kus enne kriisi valitses suur tasakaalustamatus. Kohandamist on mõjutanud peamiselt sisenõudluse areng ning seda on sageli seostatud töötuse märkimisväärse tõusuga. See võib näidata, et hindade/palkade kohandamine on olnud piiratud, kuid võib osutada ka sektoritevahelisele ümberjaotamisele. Makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimine nõuab tihti tööjõu ja kapitali ümberpaigutamist majandussektorite vahel, eelkõige „õhku täis” kinnisvarasektorist avatud sektoritesse. See protsess kulgeb harilikult järk-järgult (arvestades, et kõnealused sektorid nõuavad eri oskusi) ning siin on veel arenguruumi.

Töötuse tase on olnud viimastel aastatel kõrge ning Eestis, Hispaanias, Leedus, Lätis ja Slovakkias ületab tulemustabeli näitaja (töötuse määra 3 aasta keskmine) soovituslikku künnisväärtust, mis on 10 %. Ka paljudes muudes liikmesriikides osutas kõnealune näitaja üsna kõrgele töötuse tasemele ning on pealegi üldiselt tõusuteel. Struktuurse töötuse määra on oluliselt mõjutanud hiljutine majanduslangus. Tööjõu ümberjaotamine majandusharude vahel on kulgenud enamikus liikmesriikides aeglaselt ning sellest tulenev töötuse kõrge tase võib kaasa tuua inimkapitali ja üldise tõhususe vähenemise. Töötuse arengut mõjutab tõenäoliselt ka praegune ebakindlus ning majanduskasvu aeglustumine, tööjõu sektoritevahelise ümberpaigutamise võimalused ning paljudes liikmesriikides jätkuv finantsvõimenduse vähendamine.

Kohanemine on tõenäoliselt raskem tootlikkuse madala kasvu korral. Tootlikkuse langus oli mitmes liikmesriigis kriisieelsel perioodil üks teguritest, mis viisid makromajandusliku tasakaalustamatuseni ning konkurentsivõime vähenemiseni. Tööjõukulude ja suhteliste hindade kohandamine on lihtsam, kui tootlikkus stabiilselt suureneb, kuna see vähendab survet nominaalpalkade ja -hindade muutustele.

4.         Riigiomased märkused tulemustabeli näitajate kohta

Allpool esitatud märkused ei hõlma liikmesriike, mille suhtes kohaldatakse programmipõhist järelevalvet. Sellised riigid on euroala riikidest Kreeka, Iirimaa ja Portugal ning euroalavälistest riikidest Rumeenia.

Belgia: tulemustabeli näitajad ekspordi turuosade muutuse ning erasektori ja avaliku sektori võla kohta on soovituslikest künnisväärtustest kõrgemad. Välise konkurentsivõime kohta näitavad andmed, et ekspordi turuosad on vähenenud ning samal ajal on maksebilansi tasakaal halvenenud, ehkki selle tase jääb soovituslikust künnisväärtusest siiski madalamaks ja kaubandusbilansi puudujääki tasakaalustab osaliselt tugev teenuste bilanss. Neid suundumusi võib selgitada kulupõhise konkurentsivõime langusega, mis on muu hulgas tingitud euroala keskmist ületavast tööjõukulude kasvust ühe tööühiku kohta, kuid samuti muude probleemidega. Erasektori võlakoormuse näitaja ületab tunduvalt asjaomast künnisväärtust. Arvesse tuleb võtta mõningaid asjaolusid, sealhulgas ettevõtetevaheliste laenude mõju finantssektoriväliste ettevõtete võlale ning seda, et kodumajapidamiste võlg tuleneb peamiselt hüpoteeklaenudest, samas kui kodumajapidamiste säästumäär on jätkuvalt kõrge. Sellele vaatamata tuleb erasektori võla taset vaadelda koos avaliku sektori suure võlakoormusega.

Bulgaaria: jooksevkonto kriisieelse suure puudujäägi tagajärjel on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon puudujäägis; seda mõjutavad kapitali sissevool (peamiselt välismaiste otseinvesteeringute kujul) ja eralaenude kasv. Kriis tõi kaasa jooksevkonto puudujäägi järsu korrigeerimise ning 2011. aastaks ja järgmisteks aastateks prognoositakse väikest ülejääki. Jooksevkonto seisundi paranemist ei mõjutanud mitte ainult impordi vähenemine, vaid ka jõuline eksport. Bulgaaria on üks kiiremini kasvava tööjõu ühikukuluga riike ELis, kuigi väga madalalt tasemelt alanud palgakasv on osa käimasolevast lähenemisprotsessist, võib see keskpikas ja pikemas perspektiivis järelejõudmisprotsessi aeglustada. Erasektori võlakoormus on kiiresti kasvanud soovituslikku künnisväärtust ületava tasemeni, mis on peamiselt seletatav ettevõtete võlataseme kasvuga, kuigi nii kodumajapidamiste kui ka avaliku sektori võlakoormus on piiratud.

Tšehhi Vabariik: riiki on viimasel kümnendil iseloomustanud jooksevkonto puudujääk, mis on jäänud küll soovituslikust künnisväärtusest madalamaks; viimaste aastate jooksul on see kaubandusbilansi seisundi paranemise mõjul siiski mõnevõrra vähenenud. Selle tagajärjel on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületanud soovitusliku künnisväärtuse, kuigi tuleks arvesse võtta ka väärtuse viimase aja ebasoodsa hindamise mõju varadele ja kohustustele. Kuna domineeriv rahastamisviis on välismaised otseinvesteeringud ning era- ja avaliku sektori võlakoormus on suhteliselt piiratud, püsib netovälisvõlg nulli lähedal. Ehkki reaalse efektiivse vahetuskursi märkimisväärse kallinemise ning tööjõu ühikukulu suurenemisega on kaasnenud hinnapõhise konkurentsivõime vähenemine, on ekspordi turuosad suurenenud.

Taani: pidev jooksevkonto ülejääk on tingitud peamiselt tugevast teenuste ekspordist, nafta- ja gaasieksporditulust ning välisinvesteeringute tasuvusest. Ekspordi turuosade näitaja, mis on künnisväärtusest kõrgem, näitab siiski, et viimastel aastatel on eksport nõrgenenud. Peale selle on majanduse ülekuumenemise ja tootlikkuse tagasihoidliku kasvu perioodil suure nominaalpalga suhtes sõlmitud kokkulepete tõttu mõnevõrra vähenenud Taani hinnapõhine konkurentsivõime. Taani kinnisvarabuumi, mis hakkas vaibuma 2007. aastal, seostati kiire laenukasvu ja erasektori võlakoormuse suurenemisega, eelkõige kodumajapidamiste sektoris. Krediiditase ja kinnisvarahinnad on küll viimastel aastatel osaliselt kohanenud, kuid erasektori võlakoormus on jätkuvalt väga suur ning ületab soovituslikku künnisväärtust, ehkki osaliselt kajastab see kodumajapidamiste suuremaid makseid erapensionikavadesse ning tugevaid turvaabinõusid.

Saksamaa: kogu viimase kümnendi jooksul esines Saksamaal pidev jooksevkonto ülejääk. Osalt näitab see eksporti ning hindade suurenenud konkurentsivõimet, kuid osalt ka siseinvesteeringute madalat taset ning kodumajapidamiste suhteliselt kõrget säästumäära. Viimastel aastatel on sisenõudlus siiski aeglaselt kasvanud ja toetab jooksevkonto ülejäägi järkjärgulist vähenemist ning seda võib vaadelda tasakaalustava tegurina. Kaupade ekspordi turuosad on küll vähenenud, kuid langus jääb euroala keskmisest siiski väiksemaks. Erasektori võlakoormus on suhteliselt väike, samas kui valitsemissektori võlakoormuse näitaja ületab soovituslikku künnisväärtust; 2011. aastal prognoositakse siiski valitsemissektori võla vähenemist ning langust peaks toetama põhiseadusega kehtestatud „võlapiduri” järkjärguline rakendamine.

Eesti: viimase kümne aasta jooksul on Eestil olnud pidev jooksevkonto puudujääk, kuni seda majanduskriisi tingimustes tunduvalt korrigeeriti. Samal ajavahemikul kasvasid märgatavalt ekspordi turuosad, vaatamata hinnapõhise konkurentsivõime vähenemisele (arvestades esialgset madalat hinnataset). Viimastel aastatel on toimunud palkade ja kulude kohanemine. Ka negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on järk-järgult suurenenud ning jääb soovituslikust künnisväärtusest kõrgemaks: see suundumus on siiski suuresti seotud välismaiste otseinvesteeringutega, mis tähendab, et netovälisvõlg on tunduvalt madalam. Erasektori võlakoormus on soovituslikust künnisväärtusest kõrgem, kuid finantsvõimendust vähendatakse oluliselt. Seda ja SKP kiiret nominaalkasvu arvesse võttes peaks erasektori võlasuhe vähenema. Töötuse tase on kõrge, kuid langeb kiiresti, mis näitab tööturu suurt paindlikkust.

Hispaania: majanduses on praegu kohanemisperiood, mis on tingitud kriisieelsetel aastatel pikalt väldanud kinnisvara- ja laenubuumi põhjustatud suurtest välis- ja sisetasakaalu kõikumistest. Jooksevkonto märkimisväärne puudujääk on hakanud viimasel ajal majanduskasvu tõsise aeglustumise tingimustes ning paraneva ekspordi toel küll vähenema, kuid jääb siiski soovituslikust künnisväärtusest kõrgemaks. Alates 2008. aastast on hinna- ja kulupõhine konkurentsivõime osaliselt taastunud. Kohandamine küll käib, kuid tasakaalu taastamiseks tuleb absorbeerida suur sise- ja välisvõlg ning paigutada ümber ehitussektoris vabanenud vahendid, mis võtab aega. Ehitussektori kahandamise ja majanduslangusega seotud tööhõive langust on võimendanud palkade aeglane kohanemine, mis on töötust suurendanud.

Prantsusmaa: nii tulemustabeli välis- kui ka sisenäitajad osutavad probleemidele. Prantsusmaa turuosa vähenemine ekspordi maailmaturul ületab soovituslikku künnisväärtust ning langus on ELis üks suurimaid. Kaubandusbilanss on järk-järgult halvenenud ning seda näitab ka jooksevkonto saldo pidev halvenemine, isegi kui selle tase jääb soovituslikust künnisväärtusest allapoole. Muret Prantsusmaa majanduse välispositsiooni pärast suurendab ka nii hinnapõhise kui ka hinnavälise konkurentsivõime mõningane langus. Prantsusmaa ettevõtete kasumlikkuse vähenemine ning mõju, mis see avaldab investeeringutele, on siinkohal olulised tegurid, mis väärivad edasist analüüsi. Erasektori võlakoormuse tase on järk-järgult suurenenud kuni soovitusliku künnisväärtuseni ning samaaegselt on suurenenud ka avaliku sektori võlakoormus.

Itaalia: tulemustabeli näitajad ületavad soovituslikke künnisväärtuseid konkurentsivõime ja avaliku sektori võlakoormuse valdkondades. Itaalias on olnud konkurentsivõime märkimisväärne langus alates 1990. aastate keskpaigast, mida on näha ka turuosade püsivast vähenemisest. Sisenõudluse suhteliselt tagasihoidlikku kasvu arvesse võttes kajastab Itaalia välispositsiooni pidev halvenemine turuosade vähenemist ainult osaliselt. Peamine selgitav tegur on tootlikkuse nõrk areng. Kuigi erasektori võlakoormus on Itaalias suuresti tänu kodumajapidamiste finantsseisundile suhteliselt väike, tekitab muret valitsemissektori võlg, eriti arvestades nõrka majanduskasvu ja struktuurseid probleeme. See võib omakorda pingestada erasektori bilansse.

Küpros: paljude tulemustabeli näitajate väärtused on soovituslikest künnisväärtustest kõrgemad, mis osutab laialdastele välis- ja siseprobleemidele. Küprose majandust on viimase kümne aasta jooksul iseloomustanud pidev jooksevkonto puudujääk, mis on peamiselt põhjustatud suurest sisenõudlusest. Küprose jooksevkonto areng näitab suuri erinevusi kaubavahetuse ja teenustekaubanduse vahel, mis osutab Küprose majanduses toimuvale nihkele tertsiaarsektori suunas. Teenustekaubanduse ülejääk kompenseerib kaubavahetuse negatiivset bilanssi ainult osaliselt. Kriisieelsetel aastatel langes Küprose hinnapõhine konkurentsivõime, kuid viimastel aastatel ei ole nii märgatavat langust esinenud. Suure finantsvõimendusega erasektor on jätkuvalt vähendanud oma suurt võlajääki, mida siiski toetavad märkimisväärsed varad. Majandusprognoosi ning eelarvepositsiooni halvenemine, samuti pangandussektori Kreekaga seotud riskipositsioon suurendavad teiste majandussektorite tasakaalustamatuse kohandamisel esinevaid probleeme.

Läti: kuni 2008. aastani iseloomustas Lätit suur ja püsiv jooksevkonto puudujääk ning negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni kiire kasv, ehkki netovälisvõla tase oli välismaised otseinvesteeringuid arvesse võttes madalam. Kriis tõi kaasa väga järsu maandumise koos jooksevkonto puudujäägi kohese ja järsu korrigeerimisega range kohandamisprogrammi abil, mida toetati 2012. aasta jaanuaris lõppeva maksebilansiabiga. Hinnapõhise konkurentsivõime varasemat pidevat langust on tasakaalustanud sisemine kohanemine koos palgakärbete ja töökohtade vähendamisega. Buumiaastaid iseloomustas hoogne laenukasv, tõusvad kinnisvarahinnad ning ehitussektori aktiivsus. See tõi kaasa erasektori võlakoormuse kiire kasvu, mis tingis finantsvõimenduse vähendamise protsessi ning kinnisvarahindade märkimisväärse korrigeerimise langusperioodil. Töötuse määr on küll jätkuvalt kõrge, kuid on võrreldes 2009. aasta lõpu rekordtasemega kiiresti langenud.

Leedu: kuni 2008. aastani iseloomustas Leedut jooksevkonto suur puudujääk ning hinnapõhise konkurentsivõime vähenemine, mis osutab sisemajanduse buumile. Kriisiaastatel aset leidnud märkimisväärse kohanemisprotsessi tagajärjel on jooksevkonto praegu tasakaalule lähemal. Reaalne efektiivne vahetuskurss on odavnenud, seda peamiselt nominaalpalga languse tagajärjel. Juba enne 2008. aastat suutis Leedu suurendada esialgu väikseid ekspordi turuosasid. Ehkki rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on negatiivne ja ületab tunduvalt soovituslikku piirväärtust, on netovälisvõlg palju väiksem, kui võtta arvesse ka välismaiseid otseinvesteeringuid. Finantskriis lõpetas pangandussektori kasvu ning suure palgatõusu, erasektori finantsvõimendust hakati vähendama, krediidivood protsendina SKPst muutusid negatiivseks ning kinnisvarahinnad on märkimisväärselt vähenenud. Töötuse määr on küll jätkuvalt kõrge, kuid on võrreldes 2010. aasta rekordtasemega langenud.

Luksemburg: riigi tugeva spetsialiseerumise tõttu finantsteenustele iseloomustab kaubavahetusbilanssi ülejääk, mistõttu jooksevkonto näitaja on soovituslikust künnisväärtusest kõrgem. See ei tulene siiski väiksest sisenõudlusest, vaid pigem riigi majandustegevuse ja töökohtade keskendumisest ühte valdkonda. Suure palgatõusu ja tootlikkuse madala kasvu tagajärjel on Luksemburg kaotanud hinnapõhise konkurentsivõime, kuid tuleb märkida, et samas on riik suurendanud eksportteenuste turuosasid. Erasektori võlakoormus on soovituslikust künnisväärtusest kõrgem ning seda iseloomustavad suured ja volatiilsed krediidivood. Seda saab selgitada peamiselt finantssektoriväliste rahvusvaheliste ettevõtete sisemiste laenutehingutega, mitte erasektori ülemäära suure võlakoormusega. Kodumajapidamiste võlatase on suhteliselt madal. Kinnisvarahinnad on viimase kümne aasta jooksul oluliselt kasvanud ning korrigeerimine on siiani olnud tagasihoidlik.

Ungari: avaliku sektori võla suhte ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni näitajad tulemustabelis ületavad tunduvalt soovituslikke künnisväärtuseid. Netoinvesteerimispositsiooni näitaja on seotud jooksevkonto puudujäägiga kriisieelsetel aastatel. Kriis on toonud kaasa järsu kohandamise ning sisenõudluse suure languse, kuid rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni puudujääk jääb siiski suureks, isegi kui olulist osa sellest rahastatakse välismaiste otseinvesteeringutega. Kriisieelsel perioodil kasvas väga jõudsalt ka laenumaht, mida eelkõige kodumajapidamiste puhul rahastati suurel määral välisvaluutas. Erasektorisse on koondunud suur vahetuskursirisk, lisaks on ka avaliku sektori võlakoormus suur ja kasvab veelgi ning ka seda rahastatakse välisvaluutas. Valitsus taotles 2011. aasta novembris ametlikult ELilt ja IMFilt ennetavat finantsabi[21].

Malta: viimase kümnendi jooksul on majandust iseloomustanud pidev jooksekonto puudujääk, kuid viimastel aastatel on see vähenenud ning Malta rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on positiivne. Siiski ei ole veel selge, kas maksebilansi puudujäägi vähenemine on struktuurset laadi või mitte. Ekspordi turuosade varasem langus oli tingitud tavapärase tootmistegevuse allakäigust, kuid tänu teenuste sektorile on langus asendumas tõusuga. Sisenäitajatest on kinnisvarahinnad oluliselt tõusnud, kuid näivad nüüd langevat.

Madalmaad: kriisieelsetel aastatel oli Madalmaades pidevalt suur jooksevkonto ülejääk, mida peamiselt mõjutas kaubandusbilanss ning sealhulgas gaasi positiivne netoeksport. Tase jääb praegu siiski soovituslikust künnisväärtusest madalamaks, isegi kui see lähiaastatel komisjoni prognoosi kohaselt suureneb. Tööjõu nominaalse ühikukulu mõningasele tõusule vaatamata on ekspordi turuosade langus olnud piiratud. Ülejääk näitab ka ettevõttesektori säästude kõrget taset ning tagasihoidlikke investeeringuid. Madalmaade majandust ohustavad siseriskid on seotud peamiselt erasektori suhteliselt suure võlakoormuse ning kinnisvaraturgudega. Kriisieelsetel aastatel suurenes osaliselt kodumajapidamistele suurte hüpoteeklaenude võtmiseks pakutavate maksusoodustuste tagajärjel kodumajapidamiste võla suhe kasutatavasse tulusse ja kasvasid kinnisvarahinnad. Samal ajal on kodumajapidamiste finantsvarade netopositsioon positiivne.

Austria: Austria maksebilanssi iseloomustab jooksevkonto püsiv ülejääk. Ekspordi turuosade näitaja osutab samas langusele, ehkki tööjõu ühikukulu kasv on olnud väike. Erasektori võlakoormus on järk-järgult tõusnud ning on praegu soovituslikust künnisväärtusest pisut kõrgem, nagu ka avaliku sektori võlakoormus. Austria siseturul ei toimunud 2000. aastate lõpus võrreldes teistega siiski kinnisvara-, vara- ja laenubuumi ning võla suurenemist on mõjutanud peamiselt ettevõtted. 2011. aasta andmed näitavad, et erasektori võlakoormuse kasv on peatunud ning et erasektor, sealhulgas finantssektorivälised ettevõtted, on netolaenuandmise positsioonil.

Poola: ehkki tulemustabeli jooksevkonto ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni näitajad on soovituslikest künnisväärtustest kõrgemad, tuleb neid vaadelda järelejõudmisprotsessi kontekstis ning neid rahastati suurel määral suhteliselt stabiilsete välismaiste otseinvesteeringute ja ELi vahenditega. Ajavahemikul 2006−2008 vähenes pisut hinnapõhine konkurentsivõime nominaalse vahetuskursi kallinemise mõjul, kuid alates 2009. aastast on see uuesti tõusnud. Vaatamata sellele suurenesid Poola ekspordi turuosad märkimisväärselt ja tööjõu nominaalne ühikukulu kasvas tagasihoidlikult. Laenumaht ja erasektori võlakoormus on üsna kiiresti kasvanud − seda küll madalalt algtasemelt − ning osaliselt rahastatakse seda välisvaluutas.

Sloveenia: 2010. aastal ületasid künnisväärtust kaks tulemustabeli näitajat. Kriisieelsetel aastatel valitsesid Sloveenias soodsad tingimused majanduskasvuks ja sisenõudluse suurenemiseks, millega kaasnes hinnapõhise konkurentsivõime mõningane langus ja jooksevkonto puudujäägi järkjärguline suurenemine. Esines märke ülekuumenemisest, eelkõige seoses erasektori laenukasvu, ehitussektori lisandväärtuse ja kinnisvarahindadega. Üleilmne kriis andis Sloveenia majandusele ränga hoobi. See tõi kaasa välistasakaalu mõningase kohandamise, mis võib küll olla ajutine, kuid see protsess on alles algusjärgus. Finantssektoriväliste ettevõtete suur võlakoormus, sealhulgas ehitussektoris, kajastub ettevõtete pankrottides, võlakordajates ja laenuviivistes.

Slovakkia: Slovakkia jooksevkonto on viimase kümnendi jooksul olnud suures ja püsivas puudujäägis, mida on osaliselt rahastatud kapitalisiiretega välismaalt. Jooksevkonto näitaja jääb küll soovituslikust künnisväärtusest kõrgemale, kuid on sellele väga lähedal. Järk-järgult halvenev rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon põhines suurel määral välismaistel otseinvesteeringutel, mis olid suunatud peamiselt produktiivsetesse ekspordile keskenduvatesse majandusharudesse. Reaalse efektiivse vahetuskursi näitaja ületab soovituslikku künnisväärtust ning osutab hinnapõhise konkurentsivõime vähenemisele, mis on tingitud peamiselt tugevast nominaalsest kallinemisest ning kaasnes tootlikkuse, ekspordi ning maailmakaubanduse osa kiire kasvuga. Nii avaliku kui ka erasektori võlakoormus jääb üldiselt madalaks.

Soome: mitu välispositsioonidega seotud näitajat, näiteks ekspordi turuosade vähenemine, on soovituslikest künnisväärtustest kõrgemad. Majanduse üleilmse aeglustumise, kuid ka ekspordisektorite struktuursete muutuste tõttu on jooksevkonto viimasel kümnendil olnud ülejäägis, kuigi see väheneb. Hinnapõhise konkurentsivõime vähenemine on viimasel kümnendil olnud küll suhteliselt tagasihoidlik, kuid viimastel aastatel on langus väheneva tootlikkuse ning palkade aeglase kohanemise taustal olnud järsem. Tulemustabelist selgub ka, et erasektori võlakoormus on viimase kümnendi jooksul pidevalt suurenenud, olles praegu soovituslikust künnisväärtusest kõrgemal, seda peamiselt suurenevate hüpoteeklaenude tõttu. Kinnisvarahinnad kasvasid viimase kümne aasta jooksul, kuigi 2008–2009 toimus mõningane mõõdukas korrigeerimine. Hinnad hakkasid tõusma uuesti 2010. aastal ning kiirusega, mis ületas soovituslikku künnisväärtust, ehkki hinnad on alates 2011. aasta teisest poolest muutunud mõõdukamaks.

Rootsi: riiki on pidevalt iseloomustanud jooksevkonto suur ülejääk, mis ületab soovituslikku künnisväärtust. See näitab küll era- ja avaliku sektori positiivset säästupositsiooni, kuid samas mingil määral ka tagasihoidlikke siseinvesteeringuid, eelkõige ehitussektoris. Kulude arengu näitajad, nagu tööjõu ühikukulu ja reaalne efektiivne vahetuskurss, ei osuta hinnapõhise konkurentsivõime vähenemisele. Sisenäitajatest on väga kõrge erasektori võlakoormus, mis ületab tunduvalt soovituslikku künnisväärtust. Kodumajapidamiste võlakoormus on suurenenud ning on laenukasvu hiljutisele aeglustumisele vaatamata praegu kõrgel tasemel. See on seotud viimase 15 aasta jooksul toimunud kinnisvarahindade väga suure kasvuga, mis alles hiljuti on hakanud stabiliseeruma.

Ühendkuningriik: riigi ekspordi turuosad on viimase kümne aasta jooksul vähenenud ning ehkki viimastel aastatel on olukord teataval määral stabiliseerunud, on vastav näitaja soovituslikust künnisväärtusest kõrgem. See turuosade vähenemine on toimunud hoolimata reaalse efektiivse vahetuskursi olulisest odavnemisest viimastel aastatel. Samas oli Ühendkuningriigi jooksevkonto puudujäägis, mis oli küll soovituslikust künnisväärtusest madalam. Riigi rahanduse kehva olukorra ning avaliku sektori suure ja veelgi kasvava võla taustal valmistab muret ka erasektori suur võlakoormus. Kodumajapidamiste võlatase tuleneb suurel määral hüpoteeklaenudest kinnisvarahindade suure tõusu tingimustes. Ehkki nii kodumajapidamiste võlakoormus kui ka kinnisvarahinnad on langenud, püsivad nad siiski kõrgel tasemel, mis näitab, et tasakaalustamatuse kõrvaldamise juures on oluline kohandamise kiirus.

5.         Peamised järeldused ja kokkuvõte

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust rakendatakse esimest korda ning seda tehakse keerulise majanduskeskkonna kontekstis, kus valitseb mure riigivõla pärast.. Kõik liikmesriigid kohanevad kriisi mõjuga, kuigi nende konkreetsete probleemide ulatus ja tõsidus on erinev. Nagu selgitatakse komisjon hiljutises iga-aastases majanduskasvu analüüsis,[22] tegelevad EL ja liikmesriigid lisaks eelmistel aastatel tekkinud oluliste tasakaalustamatuste korrigeerimisele ka madala majanduskasvu ja kõrge töötuse vastu võitlemise, riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamise ning finantssüsteemi stabiilsuse taastamisega. Tasakaalustamatuste vähendamise eesmärki on tunnistatud ka G20 raames, kus on kehtestatud järelevalveprotsess, et soodustada ülemaailmse majanduskasvu tingimuste korrapärast tasakaalustamist.

Mitmes liikmesriigis on käimas makromajandusliku tasakaalustamatuse kohandamise protsess ning seda eelkõige neis riikides, kus on/oli suur maksebilansi puudujääk ning suur tasakaalustamatus kodumajapidamiste ja/või ettevõtjate bilansis ja avalikus sektoris. Protsess on ikka veel käimas ning mitmes liikmesriigis on kohandamisega kaasnenud märkimisväärne tööpuuduse taseme kasv ning majandustegevuse vähenemine lühiajaliselt. Iga-aastases majanduskasvu analüüsis rõhutati, et tootlikkuse kasvu soodustavatel reformidel on makromajandusliku tasakaalustamatusega liikmesriikide jaoks eriline tähtsus, sest neil reformidel on positiivne mõju potentsiaalsele SKP-le ja kohanemisvõimele[23]. Praeguses keskkonnas on oht uute nõudlusest tingitud tasakaalustamatuste tekkeks üldiselt väike, kuigi majanduskasvu taastudes võib uuesti tekkida surve varade turgudele.

Kuna programmide alusel toetatavate riikide puhul juba kohaldatakse nende majandusolukorra ja -poliitika suhtes tugevdatud majandusjärelevalvet, ei analüüsita neid makromajandusliku tasakaalustamise menetluse raames[24]. See puudutab Kreekat, Iirimaad, Portugali ja Rumeeniat. Läti puhul lõppes maksebilansi abiprogramm 19. jaanuaril 2012 ning Läti suhtes kohaldatakse programmijärgset järelevalvet, mistõttu seda käesolevas aruandes ei analüüsita.

Tulemustabeli majandusliku tõlgendamise alusel leidis komisjon, et täiendav põhjalik analüüs on õigustatud, et põhjalikumalt uurida mitme liikmesriigiga seotud küsimusi. Laiaulatuslik lähenemisviis kajastab asjaolu, et selle menetluse alusel kohaldatakse järelevalvet esimest korda ning et seepärast hõlmab see ka varem kuhjunud tasakaalustamatuste kohandamist. Asjaomased liikmesriigid on: Belgia, Bulgaaria, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Ungari, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik.

Neil liikmesriikidel on eri probleemid ja võimalikud riskid, sealhulgas ülekanduv mõju. Mõnel liikmesriigil on vaja korrigeerida nii kogunenud välimist kui ka sisemist tasakaalustamatust. Neil on vaja vähendada üldist kõrget võlataset ning taastada konkurentsivõime, et parandada kasvuväljavaateid ja eksporditegevust. Põhjalik analüüs aitab hinnata tootlikkuse, konkurentsivõime ja kaubandusarengu tegureid ning kogunenud võlataseme mõju ja seotud tasakaalustamatuste taset mitmes liikmesriigis. Mõnes liikmesriigis toimub kiire kohanemine osaliselt järelejõudmisest tuleneva mõju tõttu ja seda arengut võib olla vaja lähemalt analüüsida. Kuigi mõnel riigil on üldiselt head makromajanduslikud tulemused, eeldab ka nende varaturgude areng, sealhulgas eelkõige eluasemeturu areng, ning erasektori võla jätkuv kuhjumine täiendavat analüüsi.

Tulemustabeli näitajate majanduslikust tõlgendamisest nähtub, et vaja on täiendavalt horisontaalset analüüsida suurte ja püsivate jooksevkonto ülejääkide põhjuseid ja mõju poliitikale ning seda eriti mõnes euroala liikmesriigis. Komisjon hindab järgmistel kuudel täiendavalt liikmesriikide majandustulemuste lahknevusi, sealhulgas uurib kaubanduslikku ja finantsilist seotust maksebilansi ülejäägi ja puudujäägiga riikide vahel ning võimalusi täiendavaks tasakaalustamiseks euroala tasandil ning ülemaailmses kontekstis. Samuti hindab ta struktuursete tegurite ja teenuste turgude toimimise mõju sisetarbimisele ja investeeringutele ning nende osa püsiva ülejäägi tekitajana. Hindamise alusel antakse vajalikud poliitikasuunised. Seoses sellega uurib komisjon veelgi ka järelejõudmisest tuleneva mõju rolli.

Mitmepoolse järelevalve raames ning kooskõlas määruse artikli 3 lõikega 4 kutsub komisjon nõukogu ja eurorühma üles arutlema käesoleva aruande üle. Komisjon ootab tagasisidet ka Euroopa Parlamendilt ja muudelt sidusrühmadelt. Nende arutelude alusel hakkab komisjon ette valmistama asjaomaste liikmesriikide põhjalikke läbivaatamisi.

[1]       Tasakaalustamatuse määratlus on esitatud määruse (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) artiklis 2.

[2]       Nõukogu kinnitas tulemustabeli majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 7. novembri 2011. aasta järeldustes. Euroopa Parlament võttis resolutsiooni vastu 15. detsembril 2011. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu esitas vastuse oma 9. detsembri 2011. aasta kirjas.

[3]       Määrus (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta.

[4]       Euroopa Parlamendi poolt 15. detsembril 2011 vastu võetud resolutsioon:       http://ec.europa.eu/dgs/economy_finance/index_en.htm

[5]       Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 8. novembri 2011. aasta järeldused:              http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ecofin/125976.pdf

[6]       Komisjoni talituste töödokument, mis sisaldab kavandatud tulemustabeli ettepanekut, mida toimunud konsultatsioon käsitles, on kättesaadav veebisaidil: VEEBILINK. Lisaks avaldab komisjon taustadokumendi koos täiendava tõendusmaterjaliga valitud näitajate põhjuste ja omaduste kohta.

[7]       Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu arvamus kavandatud tulemustabeli näitajate kohta, mis on olulised finantsturu stabiilsuse seisukohast: http://ec.europa.eu/dgs/economy_finance/index_en.htm

[8]       http://ec.europa.eu/dgs/economy_finance/index_en.htm

[9]       Töötuse arengu näitajat loetakse koostoimes muude, rohkem tulevikku suunatud tulemustabeli näitajatega ja seda kasutatakse, et paremini mõista makromajandusliku tasakaalustamatuse võimalikku tõsidust, silmas pidades tõenäolist püsivust ja majanduse suutlikkust kohaneda.

[10]     http://ec.europa.eu/dgs/economy_finance/index_en.htm

[11]     Vt joonealune märkus 7.

[12]     Seda aspekti kajastab ka mõni tulemustabeli näitaja, nimelt näitajad krediidiarengu ja kinnisvarahindade kohta. Kavandatud on välja töötada näitaja pangandus-/finantssektori kohta 2012. aasta lõpuks, et lisada see tulemustabelisse järgmise Euroopa poolaasta ajaks.

[13]     Kõnealused siirded hõlmavad ka kapitali sissevoolu ELi struktuurifondidest. Kui Slovakkia ja Poola puhul võtta arvesse kapitalikonto saldot, siis näitaja väärtus jääks tegelikult soovituslike künnisväärtuste piiridesse. Suurest kapitali sissevoost ELi struktuurifondidest said kasu ka Kreeka, Hispaania ja Portugal.

[14]     Rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni statistika kajastab riigi netofinantspositsiooni (kohustused miinus varad) ülejäänud maailma suhtes. Andmed hõlmavad otse- ja portfelliinvesteeringuid, tuletisinstrumente ning muid investeeringuid ja reserve.

[15]     Netovälisvõlg näitab riigi netopositsiooni ülejäänud maailma suhtes kohustuste puhul, mis eeldavad võlgnikult põhisumma ja/või intresside makseid teataval hetkel tulevikus. Netovälisvõla saab tuletada rahvusvahelisest netoinvesteerimispositsioonist, jättes välja võlaga mitteseotud väliskohustused (nt omakapital).

[16]     2009. aastal kiirenes tööjõu ühikukulude kasv, sest tootlikkuse suur langus, mis oli tingitud SKP vähenemisest ja varutööjõu hoidmisest, ületas sageli märkimisväärsed palga korrigeerimised. Keskmine tööjõu ühikukulude kasv aeglustus siiski oluliselt 2010. aastal ning on olnud 2011. aastal tagasihoidlik.

[17]     Tulemustabelis saab soovituslike künnisväärtuste puhul vahet teha euroala riikide ja euroalaväliste riikide vahel ning see on majanduslikult põhjendatud. Tööjõu ühikukulude puhul on sellise eristamise põhjus, et enamikus euroalavälistes liikmesriikides (st need, kes ühinesid 2004. aastal ja pärast seda) on alates 1990. aastate algusest toimunud kaubanduse liberaliseerimine, mis on hõlmanud ressursi hinna lähenemise loomulikku protsessi ja tähendab suhteliselt jõulisemat tööjõukulude kasvu.

[18]     Need järeldused näivad üldjoontes vastavat tõele ka siis, kui vaadata muutust ekspordi turuosades kaupade kauplemismahu alusel.

[19]     Valitsused on võtnud enda kanda suuri erasektori tingimuslikke kohustusi, mis isegi kui need ei mõjuta vahetult võlataset, võivad kahjustada valitsuste tajutavat krediidivõimelisust. Samuti mõjutab erasektor valitsemissektorit seeläbi, et erasektori ettevõtjatest (mitte ainult finantseerimisasutustest) võivad saada valitsuste suured võlausaldajad, mistõttu eelarveraskused võivad avaldada neile kahjulikku mõju.

[20]     Ettevõtetevaheliste laenude suure osakaalu tõttu on konsolideeritud andmetel põhinev erasektori võlg Belgias siiski väiksem.

[21]     Ametlikud läbirääkimised ei ole veel alanud.

[22]     http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/president/news/documents/pdf/ags_en.pdf

[23]     Vt ka iga-aastase majanduskasvu analüüsi makromajanduslik lisa: http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/president/news/documents/pdf/annex_2_en.pdf

[24]     See on kooskõlas ka lähenemisviisiga, mille komisjon võttis 23. novembril 2011 esitatud määruse ettepanekus, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet liikmesriikide üle, kellel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel euroalas – KOM(2011) 819 (lõplik).