31.7.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 229/32

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020”

KOM(2011) 398 (lõplik) – 2011/0177 (APP)

ja „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” ”

KOM(2011) 500 (lõplik)

2012/C 229/06

Raportöör: Stefano PALMIERI

Kaasraportöör: Jacek KRAWCZYK

29. juunil 2011. aastal otsustas komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve”

COM(2011) 500 final.

19. oktoobril 2011. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020”

COM(2011) 398 final – 2011/0177 (APP

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 7. mail 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 481. istungjärgul 23.–24. mail 2012 (24. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 165, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) mõistab Euroopa Komisjoni püüet leida uues mitmeaastases finantsraamistikus tasakaal, mille puhul sobitatakse keerukas sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises kontekstis kaks vastandlikku nõuet. Neist esimene on teatavate liikmesriikide soov piirata kriisi tõttu avaliku sektori vahendite kasutamist, mis mõjutab vältimatult arutelu käiku ja lõppkokkuleppe sisu. Teine on vajadus adekvaatselt ja tõhusalt toime tulla ambitsioonikate ülesannetega, mis seisavad liidu ees tulenevalt nii Lissaboni lepingust kui ka strateegiast „Euroopa 2020”.

1.2   Euroopa on nimelt raskustes nii terava finants- ja majanduskriisi tõttu kui ka seetõttu, et samale kriisile puudub ühine vastus eri liikmesriikides. See võib tõstatada vaidluse Euroopa Liidu (EL) toimimise kui sellise ja isegi liidu väljavaadete üle.

1.3   Komitee on varasemates arvamustes juba kinnitanud ja kordab käesolevas arvamuses – kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komiteega –, et need ELi ambitsioonikad ülesanded muudavad mitte ainult soovitavaks, vaid ka vajalikuks suurendada ELi eelarvet selleks, et elavdada majanduskasvu ja tööhõivet. Komitee jagab sõnumit, et liit vajab rohkem (ja paremat) Euroopat ja mitte vähem Euroopat. Seevastu mitmeaastase finantsraamistiku külmutamine reaalarvudes praegusel tasemel tähendaks seda, et loobutaks suures osas ülesannetest, millega EL peab lähiaastail toime tulema.

1.4   Komisjoni ettepanek näib seega liigselt orienteeritud status quo säilitamisele suunatud käsitusele, seda nii eraldatud vahendite kui ka eelarvestruktuuri poolest, mis toob kaasa selle, et ELi uute probleemide ulatus ja olemus ning olemasolevad vahendid ehk teisisõnu ELi ambitsioonid ja vahendid nende täitmiseks ei lähe omavahel kokku.

1.5   Komitee leiab ühtlasi, et arutelu Euroopa eelarve läbivaatamise üle peab keskenduma eelarve funktsionaalsusele ELi poliitilise projekti suhtes, mis on täna kriisi tõttu tõsiselt vaidluse all. Mitmeaastast finantsraamistikku tuleb seega hinnata selle põhjal, kas see on piisav ELi varustamiseks liidu strateegiliste prioriteetide elluviimiseks vajalike vahenditega, raskendamata kodanike ja ettevõtjate maksukoormust, ehk selle põhjal, kas see suudab anda Euroopa tasandil lisaväärtust (1), nii et koormus Euroopa kodanikele on võrdne.

1.6   Ettepaneku üksikasjades nõustub komitee ELi eelarve struktuuri parandamise ja lihtsustamisega, et vähendada tunduvalt arutelu õiglase vastutasu ja horisontaalse võrdsuse üle liikmesriikide vahel ning keskenduda pigem Euroopa strateegiliste eesmärkide tõhusale täitmisele.

1.7   Tulude poole pealt on üks suur uuendus ettepanek võtta kasutusele uus omavahendite süsteem, mille vahendid tulenevad nii käibemaksu vahendi muutmisest kui ka finantstehingute maksustamisest. Komitee on juba väljendanud oma pooldavat arvamust, et pöörduda tagasi Rooma lepingu algse mõtte juurde (2), mis võimaldab anda ELile tegeliku finantsautonoomia.

1.7.1   Komitee toetab käibemaksu omavahendi muutmist, kuna see aitab arendada ELi siseturgu ja vältida liikmesriikides majanduslikke moonutusi. Ta rõhutab siiski, et komisjoni ettepanekus ei ole täpseid andmeid käibemaksu struktuuri tehtud muudatuste ega selle kohta, millist mõju avaldaks see liikmesriikide rahaliste vahendite mahule. Kuigi komitee kordab vajadust hakata ülemaailmselt finantstehinguid maksustama, leiab ta, et kui neid hakataks maksustama Euroopas, siis oleks võimalik (kõigile liikmesriikidele kehtestatud maksu alammääraga) suurendada finantssektori panust ELi ja liikmesriikide eelarvesse ning vähendada majanduslikku volatiilsust, mida põhjustavad puhtspekulatiivsed tehingud.

1.8   Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmiseks on vaja väga palju vahendeid, mis lähevad kaugemale mitmeaastases finantsraamistikus kavandatust; komitee soovitab seega uurida põhjalikumalt võimalust luua uuenduslikke finantsvahendeid, et teha neid investeeringuid (project bond), mille puhul tuleb siiski üksikasjalikult hinnata võimalikke tagajärgi ja võimalikku riski ülekandumist avalikule sektorile.

1.9   Kulude poole pealt nõutakse Euroopa Komisjoni välja toodud prioriteetides ainult ELi tasandil elluviidavaid lahendusi, millel on oma Euroopa lisaväärtus, kus ELi tasandil kulutatud euro annab parema tulemuse kui riigi tasandil kulutatud euro. Tegemist on Euroopa avalike hüvedega, millega varustamine riigi tasandil ei ole optimaalne (pärast turu pankrotte või mastaabisäästu, mida ei saa korrata riigi tasandil) ja milleks on seega vaja liidu tõhusat sekkumist.

1.10   Sellega seoses peab komitee positiivseks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi eesmärgiga tagada tulemuslik ja tõhus Euroopa põllumajandusmudel, kindlustades samal ajal ELi jaoks tõelise lisaväärtuse. Komitee on juba väljendanud ja kordab veendunust, et ÜPP ja ühine kalanduspoliitika peavad olema kavandatud selliselt, et saab tugevdada sidet ühelt poolt põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse ning teiselt poolt keskkonnakaitse ja loodusvarade jätkusuutlikkuse vahel. See aitab väärtustada häid keskkonnatavasid, kuid samas toetatakse ka põllumajandustootjate ja kalurite majanduslikku elujõulisust ja konkurentsivõimet olukorras, kus põhikaupade hinnad on väga kõikuvad.

1.11   Mis puutub otsemaksete süsteemi, siis rõhutab komitee, et Euroopa põllumajandustootjate konkurentsitingimuste ühtlustamise ja uute liikmesriikide integratsiooni tugevdamise eesmärk tuleb täita nii, et hinnatakse hoolikalt võimalikku mõju kõikidele liikmesriikidele. Selleks, et vältida konkurentsimoonutusi, millel võivad olla sotsiaalsed tagajärjed, tuleb tagada, et finantsraamistiku aastateks 2014-2020 lõppedes ei oleks ühegi liikmesriigi otsetoetuste tase alla 90 % EL 27 liikmesriigi keskmisest.

1.12   Tulevases ühtekuuluvuspoliitikas tuleks juhinduda Lissaboni lepingu artiklist 174: „[liit] taotleb eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.”

1.13   Mis puutub ühtekuuluvuspoliitikasse, siis kuigi näib olevat veenev keskenduda selles vähestele olulistele liidu prioriteetidele, on komitee tegelikult vastu ühtekuuluvuspoliitika fondide eraldamisel makromajandusliku tingimuslikkuse kohaldamisele. Lisaks leiab komitee, et järkjärgulise kasutuselevõtu ja kaotamise piirkondade asemel uue üleminekujärgus piirkondade kategooria kasutuselevõtmisega ei tohiks vähendada vähem arenenud piirkondadele eraldatavaid vahendeid, ja et ühtekuuluvusfondi ei tohiks kasutada mittenõuetekohaselt teistel eesmärkidel, mis jäävad tema algsest ülesandest välja. Erandjuhul võib programmiperioodi 2007-2013 raames ülejäänud vahendeid siiski kasutada ELilt oodatava Euroopa majanduskasvu plaani rahastamiseks. Samuti võib toimida järgneva programmiperioodi 2014-2020 vahenditega, kui seda tehakse piiratud ajavahemikul, nt esimese kolme aasta jooksul.

1.14   Komitee arvates peab selleks, et uue mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid viidaks tõepoolest ellu, ELi eelarve olema eeskujulik, mõjus, tõhus ja läbipaistev, et see oleks Euroopa kodanike silmis usaldusväärne ja teeks neile hõlpsasti äratuntavaks Euroopa eelised ja ilma Euroopata hakkamasaamise maksumuse. Sellega seoses tuletab komitee meelde vajadust aktiveerida või rakendada kõikide ELi poliitikameetmete tulemuste jälgimise süsteemid eesmärgiga kontrollida nende mõju sotsiaalses, majanduslikus ja piirkondlikus kontekstis.

1.15   Võttes komisjoni ettepaneku läbirääkimiste aluseks, millest juhindutakse käimasolevatel läbirääkimistel, asub komitee nüüdsest käesoleva arvamuse juhiste põhjal jälgima ja sekkuma protsessi, millega viiakse ettepanek konkreetselt õigusaktide muudatustes ellu.

2.   Komisjoni ettepanek mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020

2.1   Käesolev arvamus on koostatud ettepaneku COM(2011) 398 final kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020. Ettepanek kujutab endast Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatise COM(2011) 500 final „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” normatiivset ülevõtmist.

2.2   Mitmeaastane finantsraamistik tervikuna nõuab kokku 1 025 miljardit eurot, mis on 1,05 % Euroopa Liidu kogurahvatulust ja millele lisandub 58,5 miljardit muudeks kuludeks, mis ei kuulu mitmeaastasesse finantsraamistikku (Euroopa Regionaalarengu Fond ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond). Kokku on see inflatsiooni arvestamata peaaegu sama suur kui eelneva perioodi (2007–2013) mitmeaastane finantsraamistik, mille suuruseks oli kehtestatud 994 miljardit eurot.

2.3   Kulude poole pealt on muudatused järgmised:

—	raamistikku on lihtsustatud, sest programme ja eesmärke on vähem, mis vähendab toetusesaajate halduskoormust ja hõlbustab mõju hindamist;

—	vähenevad vahendid struktuurifondidele (ERF, ESF, Ühtekuuluvusfond), millele eraldatakse nagu Euroopa ühendamise rahastulegi 355 miljardi asemel 336 miljardit eurot, kuna praeguste järkjärgulise kasutuselevõtu ja kaotamise piirkondade asemel luuakse uus üleminekupiirkondade kategooria;

—	luuakse nii ühine struktuurifondide ning maaelu arengu ja kalanduse strateegiline raamistik kui ka teadustegevuse ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020”, milles põhiroll on Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudil;

—	uus Euroopa ühendamise rahastu suureulatuslike transpordi-, energia- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võrkude jaoks (40 miljardit + 10 miljardit eurot Ühtekuuluvusfondist);

—	käivitatakse ÜPP reform ja vähendatakse veidi selle osakaalu kogueelarves (60 miljardit eurot aastas) ja reaalarvudes (3), mis on rohkem seotud keskkonnaalaste dünaamikatega (greening) ja suurema paindlikkuse taotlusega;

—	suurenevad vahendid teadustegevuse ja innovatsiooni, hariduse ja koolituse jaoks (80 miljardit eurot).

2.4   Tulude poole pealt on kavandatud järkjärguline üleminek valdavalt kogurahvatulul põhinevate sissemaksete põhiselt eelarvelt lihtsustatud eelarvele, mis põhineb tõelistel omavahenditel reformitud korrigeerimismehhanismidega. Täpsemalt teeb komisjon ettepaneku kaotada praegune käibemaksupõhine omavahend ja võtta selle asemel alates hiljemalt 2018. aastast kasutusele omavahendite süsteem, mis põhineb finantstehingute maksu ja uue käibemaksu kehtestamisel, mis võimaldaks rohkem ühtlustada eri riikide süsteeme ning kaotada maksuvabastused ja erandid.

3.   Üldised märkused

3.1   Euroopa Komisjon püüab selgelt saavutada uues mitmeaastases finantsraamistikus tasakaalu ELi toimimise ja väljavaadete jaoks nii Euroopa finants- ja majanduskriisi kui ka sellele kriisile Euroopa poliitilise lahenduse suhtes liikmesriikide seas valitsevate erimeelsuste tõttu eriti raskes etapis. See on tasakaal vastandlike, aga mõlemalt poolt väga tungivate nõudmiste vahel: ühelt poolt kriisist tulenevad kokkuhoiumeetmed ja sellest tulenev soov piirata avaliku sektori vahendite kasutamist, mis vältimatult mõjutab arutelu käiku ja lõppkokkuleppe sisu, ning teiselt poolt piisavate finantsvahendite kättesaadavus, et tulla tõhusalt toime ELi ees seisvate ambitsioonikate ülesannetega.

3.2   Komisjoni ettepanekut „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” tuleb seega tingimata käsitleda praeguste majanduslike ja poliitiliste olude kontekstis. Kui ühelt poolt ei saa üheski arutelus ELi eelarve olemuse üle vältida küsimust, mis on praegu Euroopa integratsiooni roll, et oleks võimalik toime tulla muutuvast maailmast tingitud uute probleemidega, on vaja teiselt poolt mõista, millised on liikmesriikide tegelikud kavatsused ELi selle rolli tunnustamises ja kindlustamises.

3.2.1   Vaevalised läbirääkimised, millega jõuti mitmeaastase finantsraamistikuni aastateks 2007–2013, nagu ka raskused ELi 2011. aasta eelarve vastuvõtmisel ja komisjoni presidendi Barroso kiri, millele üheksa liikmesriigi valitsusjuhid kirjutasid alla 2011. aasta suvel (4), sunnivad tunnistama, et vähemalt märkimisväärsel hulgal riikidel on selline hoiak, et Euroopa rahalised kohustused peavad piirduma miinimumiga, ja seetõttu võivad – ka seekord – läbirääkimised kujuneda delikaatseks ja keeruliseks.

3.3   Olukorras, kus probleemid (majandus-, finants- ja sotsiaalkriis, konkurentsivõime, kliimamuutus jne), mille EL peab lahendama, pigem omandavad arvult ja olemuselt üha võimsama mõõtme, näib komisjoni ettepanek siiski liigselt orienteeritud status quo säilitamise suunatud käsitlusele. Seetõttu näib, et ELi uute probleemide ulatus ja olemus ning olemasolevad vahendid ehk teisisõnu ELi ambitsioonid ja vahendid nende täitmiseks ei lähe omavahel kokku.

3.4   Komitee on juba kinnitanud (5) ja kordab taas, et ELi eelarve suurendamine on mitte ainult soovitav, vaid ka vajalik, arvestades uute probleemide ulatust, mis nõuavad ühist tegutsemist: „ELi eelarve läbivaatamine ei ole pelgalt arvude, vaid poliitilise projekti kasuks rakendatava vahendi küsimus. Praegu ei ole Euroopa Liidul eelarvelisi vahendeid oma poliitilise strateegia elluviimiseks ega uue Lissaboni lepinguga võetud kohustuste täitmiseks”.

3.4.1   Tuletame siinkohal meelde Euroopa Parlamendi avaldatud seisukohta, et kriisi ning ELi ees seisvate probleemide lahendamine peab olema rohkem, mitte vähem Euroopa asi. Parlamendi jaoks tähendaks mitmeaastase finantsraamistiku külmutamine reaalarvudes praegusel tasemel – nagu teeb ettepaneku komisjon – seda, et loobutaks suurest osast ülesannetest, millega EL peab lähiaastail toime tulema. Seetõttu nõudis ta järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendite taseme suurendamist 5 % võrra, paludes nõukogul – juhul kui ta näeb ette teisiti – teha kindlaks poliitilised prioriteedid ja programmid, millest tuleb, vaatamata nende tõendatud lisaväärtusele Euroopa jaoks, aastatel 2014–2020 loobuda (6).

3.4.2   Samamoodi leiab Regioonide Komitee, „et väljapakutud rahastamistaset tuleks vaadata kui absoluutset miinimumi, mis on vajalik, et liikmesriigid saavutaksid ELi nimel võetud” eesmärgid, ja „et eelkõige riikide rahandusministeeriumides on vaja uut suhtumist, mille kohaselt ELi põhiülesandeid nähtaks investeeringute ja mitte kulutustena” (7).

3.4.3   Pealegi ei ole tänu Euroopa Liidu toimimise lepingusse tehtud muudatustele mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 kindlaksmääramine komisjoni ja liikmesriikide valitsuste ainupädevuses, sest Euroopa Parlament tugevdab oma positsiooni suurema demokraatliku vastutuse raames. Selles uues stsenaariumis avanevad kodanikuühiskonnale ja seega eelkõige komiteele võimalused jälgida uue mitmeaastase finantsraamistiku koostamise protsessi ja osaleda aktiivselt arutelus tihedas ühenduses Euroopa Parlamendiga.

3.5   Seega võtab komitee endale ülesandeks jälgida ja sekkuda läbirääkimiste protsessi, millega viiakse komisjoni ettepanek konkreetselt õigusaktide muudatustes ellu. Mitmeaastase finantsraamistiku ülesanne on anda ELile tema prioriteetide saavutamiseks vajalikud vahendid, suurendamata kodanike ja ettevõtjate maksukoormust, ning just selle põhjal tulebki seda tingimata hinnata.

3.6   Suurem tulemustele orienteeritus peab seega kandma tähelepanu eeskirjade formaalselt järgimiselt – eesmärgiga jälgida kulude suurust – üle sisulisele kvaliteedi ja tõhususe kontrollimisele vahendite kasutamisel ja tulemuste saavutamisel, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika ja ÜPP osas. See nägemuse muutus, mida selgitab põhimõte suurendada Euroopa kulutuste lisaväärtust, nõuab järelikult sidusat käsitust nii halduse kui ka kontrollide tasandil.

3.7   Tuleb nimelt meeles pidada, et kuigi ELi eelarve moodustab ligikaudu 1 % Euroopa kogurahvatulust, moodustab see ajavahemikul 2007–2013 ikkagi olulise investeerimisvahendite assigneeringu, mis võib – juhul kui seda kasutatakse otstarbekalt – olla väga oluliseks ELi majanduskasvu hoovaks. Seetõttu soovib komitee tugevdada suurte Euroopa strateegiliste eesmärkide täitmisel ELi ja liikmesriikide eelarve asjakohast koostoimet.

3.8   Komitee peab põhitähtsaks, et mitmeaastase finantsraamistiku kindlaksmääramise protsessis aastateks 2014–2020 võidetaks Euroopa kodanike usaldus, tuues samaaegselt välja Euroopas eelised ja ilma Euroopata hakkamasaamise maksumuse. Selleks peab ELi eelarve olema

—	hästi hallatud ja piiratud halduskuludega;

—	tõhus saavutatavas kokkuhoius võrreldes praeguse mitmeaastase finantsraamistikuga;

—	tõhus, kuna hõlbustatakse seatud eesmärkide saavutamist ja avaldatakse nähtavat mõju Euroopa kodanike elule;

—	läbipaistev ja jälgitav selle kõikides aspektides kulude, kasutatud vahendite ja saavutatud tulemuste suhtes;

—	suunatud ELi solidaarsuse, õiglase konkurentsi ja konkurentsivõime põhimõtetest kinnipidamisele.

3.9   Komitee leiab, et komisjoni ettepaneku asjakohasuse üle saab arutada ainult siis, kui ettepanekut hinnatakse nii, et saaks kindlaks määrata selle

—	lisaväärtuse Euroopa jaoks ja õiged strateegilised prioriteedid;

—	võime vastata kriisiga tekkinud probleemidele, suunates Euroopa solidaarsusel põhineva arengu strateegia poole, mis on vastukaaluks liikmesriikide kalduvusele oma riiklikke kulutusi pigem kokku tõmmata.

3.9.1   Euroopa lisaväärtuse osas on komisjoni ettepanekus välja toodud olulised prioriteedid, mis nõuavad selliseid lahendusi, mida saab ellu rakendada ainult liidu tasandil. Tegemist on prioriteetidega, mida võib pidada Euroopa avalikeks hüvedeks: sekkumisvaldkonnad, kus liidu tasandil kulutatud euro annab parema tulemuse kui riigi tasandil kulutatud euro.

3.9.2   Euroopa avalike hüvede hulka kuuluvad teadus- ja arendustegevus, ühiskaitse, toiduga kindlustatus, sisseränne ja varjupaigaõigus, vastus kliimamuutustele, Euroopa tähtsusega infrastruktuuriinvesteeringud energeetika, kommunikatsiooni ja siseturu valdkonnas (mitteammendavalt). Eelarve assigneeringud nendele strateegilistele teemadele on kahe mitmeaastase finantsraamistiku – 2007.–2013. aasta ja 2014.–2020. aasta raamistiku – võrdlemisel märkimisväärselt suurenenud, isegi kui eelarves on seatud ranged piirid.

3.9.3   Kuigi komitee tunnistab komisjoni ettepaneku olulist uuendust, ei saa ta siiski jätta märkimata, et nende prioriteetide üle ei ole üldse arutatud, mis tekitab ohu, et ELi eelarvega ei suudeta lahendada otseselt praegusest majandus- ja finantskriisist tingitud kriitilise tähtsusega küsimusi ning on mõjutatud konkreetsete huvirühmade surveavaldustest.

3.10   Just selles delikaatses kontekstis kordab komitee (8), et Euroopa eelarvepoliitika tuleb kindlaks määrata vastavuses põhivalikuga, mis on tehtud föderaalse ja valitsustevahelise süsteemi vahel, ning seega integratsiooniastmega, mida tahetakse saavutada. Just õiglase vastutasu põhimõte üksikute liikmesriikide jaoks sünnib rahaliste vahendite arvestamisest riikide SKP suhtes, mis on vastuolus ELi aluslepingute sõnastuse ja mõttega.

3.10.1   Praegune süsteem, mis põhineb liikmesriikide panusel, on nimelt keerukas ja vähe läbipaistev, mis nõrgendab süsteemi enda üle läbiviidavat demokraatlikku kontrolli. See ei aita rõhutada püüdeid Euroopa integratsiooni poole ja jätab mulje, et ELi tehtavad sissemaksed on riikide eelarve jaoks lisakoormuseks ja seega piiravad ühenduse poliitika jaoks kättesaadavaid vahendeid. Samuti ei vasta see nõudele luua otsene seos ELi ja kodanike vahel.

3.11   Selle asemel kordab komitee (9), et uus süsteem peab üldist maksukoormust kodanikele ja ettevõtjatele suurendamata ühendama ELi eelarve tulud ja kulud oma poliitilise strateegia elluviimise ja uuest Lissaboni lepingust tulenevate kohustuste täitmise teenistusse, tagama liikmesriikide võrdse kohtlemise ja olema palju läbipaistvam, lihtsam ja mõistetavam kodanike jaoks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Komisjon muudab uue mitmeaastase finantsraamistikuga oluliselt ELi eelarve rahastamist. See muudatus põhineb peamiselt finantsautonoomia suurendamisel uue omavahendite süsteemi kehtestamisega, millega saab tagada võrdsema kohtlemise liikmesriikide vahel. Uue ettepanekuga antakse teada paradigma muutmisest: murtakse välja liidu sõltuvusest liikmesriikide sissemaksetest, et hakata järk-järgult üle minema finantsilisele isemajandamisele.

4.1.1   Kavandatud uue omavahendite süsteemi keskmes on käibemaksu vahendi muutmine ja finantstehingute maksu kasutuselevõtmine. See on süsteem, mille kord võimaldaks muuta ELi eelarve tasakaalustatumaks, nii et seda rahastatakse umbes 40 % ulatusest uutest omavahenditest, 20 % ulatusest traditsioonilistest omavahenditest ja 40 % ulatuses liikmesriikide sissemaksest kogurahvatulu põhjal (10). Uue süsteemi eelis seisneks selles, et liikmesriikide valitsused ei tajuks enam niivõrd riiklikke sissemakseid maksuna nende koguproduktilt, mille eest nõuda ja saada õiglast vastutasu ja majandusliku kasu tasakaalustamist.

4.1.2   Komitee kordab, et ta toetab (11) uue käibemaksul põhineva vahendi loomist, mis asendaks praegu kehtivat ja ebapiisavaks osutunud vahendit, kuna see aitab arendada ELi siseturgu ja vältida liikmesriikides majanduslikke moonutusi. Ta rõhutab siiski, et komisjoni ettepanekus ei ole täpseid andmeid käibemaksu struktuuri tehtud muudatuste ega selle kohta, millist mõju avaldaks see liikmesriikide rahaliste vahendite mahule. Samuti peab ta vajalikuks, et seda toetataks meetmetega, mille eesmärk on kaotada käibemaksualased pettused.

4.1.3   Kuigi selle üle veel arutatakse, on komisjoni ettepanekus huvitav uuendus – finantstehingute maks. Kuigi komitee kordab vajadust hakata ülemaailmselt finantstehinguid maksustama, on ta kiitnud heaks ettepaneku hakata finantstehinguid Euroopas maksustama (12). Komitee rõhutab vajadust hoolikalt jälgida finantstehingute maksu õiguslikust kohaldamisest tingitud makromajanduslikke ja mikromajanduslikke tagajärgi ning selleks kutsub üles selle kohaldamise mõju pidevalt jälgima ja sellest tulenevalt iga aasta hindama.

4.1.4   Finantstehingute maks võimaldaks püüelda vähemalt kolme eesmärgi poole:

—	suurendada finantssektori panuse osa ELi ja liikmesriikide eelarves (maksu kogumine selles süsteemis peaks andma ligikaudu 57 miljardit eurot) (13);

—	muuta finantsettevõtjate käitumist, vähendades välkkauplemise ja tehingutellimuste kiire täitmisega finantstehingute mahtu (high frequency and low latency trading), mis moodustavad ELi liikmesriikide kaubanduse mahust 13–40 % (14);

—	kehtestada kõikidele liikmesriikidele finantstehingute maksu alammäär.

4.1.5   Ka korrektsioonimehhanismide reform ja olemasolevate mehhanismide asendamine kindlasummaliste hüvitistega on samm loodetud lihtsustamise ja suurema läbipaistvuse suunas, seda enam, et liikmesriikide majandustingimused on nüüd täiesti erinevad võrreldes tingimustega selle süsteemi käivitamise ajal 1984. aastal. Nagu komitee on juba öelnud (15), tuleb selle reformi mõju täpsemalt kindlaks teha, sest praegu ei ole selge, kui palju vahendeid see hõlmaks ega ka milline oleks kavandatud süsteem võrreldes praeguse olukorraga.

4.2   Komitee peab väga positiivseks, et ELi eelarve struktuuri on parandatud nii, et koormus Euroopa kodanikele on võrdne. See võimaldab tunduvalt vähendada arutelu õiglase vastutasu ja horisontaalse võrdsuse üle liikmesriikide vahel, keskendudes selle asemel ELi kulude tulemuslikkuse ja tõhususe hindamisele (vastavalt Euroopa kodanike ja ettevõtjate vajadustele vastavuse ning saadud kasu ja tehtud kulutuste suhtele). Komitee avaldab siiski taas kahetsust (16), et komisjoni ettepanekus keskendutakse üksnes eelarve struktuurile ja sisekvaliteedile, arvestamata uusi omavahendeid, mis võimaldaks käsitleda põhiküsimust – eelarvemahtu kui vahendit ELi poliitilise projekti ja selle sihtide elluviimiseks.

4.3   Nagu on rõhutanud Euroopa Parlament, on ELi eelarve peamiselt investeerimiseelarve, mis võib juurde tuua investeeringuid riiklikest ja eraallikatest (17). Seda silmas pidades leiab komitee, et Euroopa eelarve koguseliste piirangute ja õigusaktidest tulenevate kohustustega seotud raskuste ületamiseks võiks katsetada mõnel kujul projektivõlakirju, et rahastada konkreetseid infrastruktuuri- ja koolitusprojekte (18), tehes seda kooskõlas komisjoni algatatud Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatusega (19).

4.3.1   Projektivõlakirjadel võib olla oluline võimendav mõju Euroopa majandusarengule ülekanduva mõjuga, mida need tekitavad ja mis on praegu blokeeritud majanduskriisi tagajärgede kammitsas liikmesriikide eelarvete jäikuse ning stabiilsus- ja kasvupakti järgimise tõttu.

4.3.2   Komitee rõhutab siiski vajadust hinnata üksikasjalikult mitmeaastase finantsraamistiku võimalikke uuenduslikke rahastamisviise väljastpoolt, kuna kogemus avaliku ja erasektori partnerlusega näitab, et risk võib avalikule sektorile üle kanduda (20).

4.4   Komisjoni ettepanekus ei seata vaidluse alla ELi suurimaid kulurubriike (ühtekuuluvuspoliitika ja ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)), samas kui strateegia „Euroopa 2020” raames püütakse väärtustada nii uusi põhjendusi tulemusliku ja tõhusa kulupoliitika tagamiseks kui ka olemasolevate kuluvahendite lisaväärtust.

4.4.1   Komitee hindab positiivselt ÜPP reformi eesmärgiga selle kaal ELi kogueelarve suhtes ümber kalibreerida ja suurendada sidet ELi kulude ja põllumajandussektori toodetud ühiste hüvede vahel, nagu soovis komisjon ise dokumendis „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks” (21). Sellises vahendite nappuses nagu praegu tuleks ÜPPd ja ühist kalanduspoliitikat hinnata Lissaboni lepingus seatud eesmärkide ja ülesannete seisukohast: parandada keskkonnakvaliteeti (bioloogiline mitmekesisus, vesi, maa, õhk), maastikukaitset, maapiirkondade elujõulisust, loomade heaolu, toiduohutust ja toiduga kindlustatuse jätkusuutlikkust (22).

4.4.2   Komitee on juba kinnitanud (23), et põllumajandusel, metsandusel ja kalandusel on põhitähtis roll keskkonnakaitses ja loodusvarade jätkusuutlikus haldamises. Seega, kuigi komitee pooldab komisjonis kasutusele võetud käsitusviisi ÜPP „roheliseks” muutmiseks (greening), kordab ta, et tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et läbivaatamisprotsess ei kõigutaks ÜPP eesmärke ja rahastamismehhanisme ning vastavat tuge põllumajandus-, toidutööstus- ja keskkonnasektoris tegutsevatele ettevõtjatele.

4.4.3   Komitee on mures komisjoni püüde pärast vähendada ÜPP osa, andes teistele vahenditele (nt Euroopa Sotsiaalfondile ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondile) uusi põllumajanduse ja toidualaste eesmärkidega seotud ülesandeid.

4.4.4   Komitee leiab, et otsemaksete süsteemi abil tuleb Euroopa põllumajandustootjate konkurentsitingimuste ühtlustamise ja uute liikmesriikide integratsiooni tugevdamise eesmärk täita nii, et hinnatakse hoolikalt võimalikku mõju kõikidele liikmesriikidele. Komitee rõhutab, kuivõrd tähtis on võtta meetmeid, et vähendada erinevusi eri liikmesriikide põllumajandustootjatele antava toetuse suuruses. Komitee on juba (24) soovitanud riiklikud otsetoetused ümber jaotada, tuginedes objektiivsetele mittediskrimineerivatele kriteeriumitele ja asjakohasele üleminekuperioodile õiglase ühtlustamise elluviimiseks ning ajaloolise võrdlusperioodi põhimõtetest loobumiseks. Eesmärk on tagada, et mitte ühelegi riigile makstavad otsetoetused ei jääks 2014.–2020. aasta finantsraamistiku lõppedes alla 90 % ELi 27 liikmesriigi keskmisest.

4.4.5   Komitee arvates peaks uus mitmeaastane finantsraamistik tagama sellise ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika, mis suudab kindlustada järgmist:

—	toiduga varustatuse kindlus;

—	konkurentsivõimeline ja innovaatiline põllumajanduslik toidutööstus;

—	põllumajandus- ja kalandussektori kasumlikkus;

—	piisav sissetulek Euroopa põllumajandusettevõtjatele ja kaluritele.

Nende tegevussuundadega on olukorras, kus põllumajanduslike põhikaupade hinnad on väga kõikuvad, võimalik rõhutada ÜPP kahest olemust ja väärtustada häid keskkonnatavasid, kuid samas toetada ka põllumajandustootjate majanduslikku elujõulisust ja konkurentsivõimet. Nii pöördutakse tagasi endise ülesande juurde toota Euroopa kodanikele taskukohase hinnaga piisaval tervislikke ja täisväärtuslikke toiduaineid.

4.5   Sama tõhusad peavad olema ühtekuuluvuspoliitika raames rahastatavad projektid, mis on jätkuvalt uute liikmesriikide integratsiooni tugevdamisel väga olulised ja – nagu väidetakse Barca aruandes (25) – peavad keskenduma vähestele olulistele liidu prioriteetidele, ja mille mõju sotsiaalses, majanduslikus ja territoriaalses kontekstis kontrollitakse hoolikalt eel-, vahe- ja järelhindamistega. Samas ei tohi nende hinnangute tulemusel bürokraatia suureneda.

4.5.1   Kuid komitee on selle vastu, et seada ühtekuuluvuspoliitikale mõeldud fondidest toetuse väljamaksmisele makromajanduslikke tingimusi, sest ta ei soovi liikmesriikidele raskes sotsiaalses ja majanduslikus olukorras lisada täiendavat koormust. Lisaks leiab ta, et järkjärgulise kasutuselevõtu ja kaotamise piirkondade asemel uue üleminekujärgus piirkondade kategooria kasutuselevõtmisega ei tohiks vähendada vahendeid vähem arenenud piirkondadele. Kuigi komitee kiidab heaks Euroopa ühendamise rahastu ettepaneku, rõhutab ta, et seda ei peaks ühtekuuluvusfondist 10 miljardi euroga rahastama, kuna seda fondi ei tohiks kasutada mittenõuetekohaselt teistel eesmärkidel, mis jäävad tema algsest ülesandest välja.

4.6   Tulevases ühtekuuluvuspoliitikas tuleks juhinduda Lissaboni lepingu artiklist 174: „[liit] taotleb eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.”

Seetõttu

—	tuleks tagada ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavad investeeringud ja laiendada neid, pöörates erilist tähelepanu lähenemiseesmärgile.

—	Liikmesriikide jaoks, kelle SKP keskmine kasv ajavahemikul 2007–2009 on olnud negatiivne ja kes on näidanud toetusvahendite head kasutusmäära käimasoleval perioodil, seatakse eraldiste ülempiir vähemalt käimasoleva ühtekuuluvuspoliitika perioodi tasemele.

4.7   Komitee soovib, et jälgitaks rohkem ELi poliitika – eriti ÜPP ja ühtekuuluvusfondide – tulemusi, arvestades viimaste kaalu kogueelarves, nii et saaks hinnata ELi kulude tõhusust ja võimet saavutada suuri eesmärke, mille EL on ise endale seadnud, alustades strateegiast „Euroopa 2020” (26). Seda saab saavutada ka nii, et rakendatakse kombineeritult nii sanktsioone eelnevalt kehtestatud võrdlusnäitaja (benchmark) mittesaavutamise korral kui ka rahalisi stiimuleid liikmesriikidele, kes on saavutanud paremaid tulemusi.

4.7.1   Selles valdkonnas loodab komitee, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi siiski toetatakse ja kaasatakse rohkem riigi ja Euroopa tasandil asjakohaste erialaste täienduskoolitusprogrammide kaudu Euroopa programmitöö, toetavate meetmete, järelevalve- ja hindamismenetluste teemal, et neil oleksid asjakohaselt paremad tingimused ühtekuuluvuspoliitika ja ÜPP kaudu rahastatavate programmide juhtimiseks ja elluviimiseks.

---

(1)  „ELi sekkumisest tulenev väärtus, mis täiendab väärtust, mida oleks võinud saavutada liikmesriigi eraldiseisva meetmega”, (COM(2010) 700 final; SEC(2011) 867 final).

(2)  Artikkel 201.

(3)  Nimiväärtuses ei ole ÜPP eelarve vähenenud, vaid on programmiperioodil konstantne, ja seega väheneb 2012. aastaga võrreldes reaalarvudes.

(4)  www.euractiv.com/euro-finance/eu-countries-call-slim-eu-budget-news-507532.

(5)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 75.

(6)  Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon INI/2010/2211 tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel.

(7)  Regioonide Komitee arvamus BUDG-V-002, 14.–15. detsember 2011.

(8)  Komitee arvamus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta, ELT C 181, 21.6.2012, lk 45.

(9)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 75.

(10)  COM(2011) 510 final, lk 5. Praegu moodustavad liikmesriikide kogurahvatulul põhinevad sissemaksed 70 % ELi kogueelarve vahenditest, traditsioonilised omavahendid (tollimaksud ja suhkrumaks) 14,1 %, käibemaks 11,2 % ja muud sissetulekud (eelmiste aastate ülejääk) 4,7 % (SEC(2011) 876 final).

(11)  Komitee arvamus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta, ELT C 181, 21.6.2012, lk 45.

(12)  Komitee arvamus finantstehingute maksu ühise süsteemi kohta, millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ, ELT C 181, 21.6.2012, lk 55.

(13)  SEC(2011) 1103 final.

(14)  Euroopa Komisjon, 8. detsember 2010, avalik arutelu teemal „Finantsinstrumentide turgude direktiivi (MiFID) läbivaatamine”, siseturu ja teenuste peadirektoraat.

SEC(2011) 1226 final.

(15)  Komitee arvamus ELi omavahendite süsteemi kohta, ELT C 181, 21.6.2012, lk 45.

(16)  Komitee arvamus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta, ELT C 181, 21.6.2012, lk 45.

(17)  Viidatud Euroopa Parlamendi resolutsioon.

(18)  Haug, J. et al., op cit, ptk 4.

(19)  http://ec.europa.eu/economy_finance/consultation/index_en.htm.

(20)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 134.

(21)  COM(2010) 672 final.

(22)  Hart, K. ja Baldock, D. (toim), „What Tools for the European Agricultural Policy to Encourage the Provision of Public Goods”, Euroopa Parlament, juuli 2011.

(23)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 63.

(24)  Komitee arvamus NAT/520, mis käsitleb ÜPPi aastaks 2020, ELT C 191, 29.6.2012, lk. 116.

(25)  Barca, F. (toim), „Ühtekuuluvuspoliitika reformikava. Piirkondlik lähenemine Euroopa Liidu väljakutsete ja ootustega toimetulemiseks”, regionaalpoliitika peadirektoraadi aruanne, 2009.

(26)  Chambon, N. ja Rubio, E., „In search of „the best value for money”: analyzing current ideas and proposals to enhance the performance of CAP and cohesion spending”, seminar „Finantsperspektiiv pärast 2013. aastat: ELi finantskorralduse ümberkujundamine kriisi ajal”, Torino, 7.–8. juuli 2011.

---